Eesti pulmakombed (2)

Värska Gümnaasium
Mark Kostõgov
EESTI PULMATRADITSIOONID
Referaat

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
Kosjad 3
Kosjad 3
Kosjad 3
Kosjadest pulmadeni 3
Kosjadest pulmadeni 3
Kosjadest pulmadeni 3
Pulmade aeg ja kestus 4
Pulmade aeg ja kestus 4
Pulmade aeg ja kestus 4
Abiellujate riietus 4
Abiellujate riietus 4
Abiellujate riietus 4
Laulatus 4
Laulatus 4
Laulatus 4
Pulmategelased 5
Pulmategelased 5
Pulmategelased 5
Söömine 6
Söömine 6
Söömine 6
Tanutamine 6
Tanutamine 6
Tanutamine 6
Veimevaka jagamine 6
Veimevaka jagamine 6
Veimevaka jagamine 6
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD ALLIKMATERJALID 9

SISSEJUHATUS

Võrreldes tänapäeval aste leiduvate pulmadega, olid vanadel eestlastel kindlasti hoopis teistsugused pulmad , mis arvatavasti ei jääks alla 21. sajandil toimuvatele pulmadele. Mõned vanad traditsioonid on ka säilima jäänud, nagu näiteks noorpaari pulmavalss peale söömist. Kuid siiski oleks huvitav teada ka sellistest traditsioonidest, mis tänaseks päevaks oma tähtsuse on kaotanud ning, mida praegusel ajal enam pulmades ei näe.
1. ENNE PULMI
Eelkosjad
Varasemalt algasid suured pulmapidustused alati kosjas käimisega. Kuid kuna kosjas käimine oli avalik ja pidulik ettevõtmine, siis oli oluline mitte sattuda külarahva naerualuseks, kui kosjad peaks tagasi lükatama. Kindla nõusoleku tagamiseks tuli teha pisut eeltööd, korraldada eelkosjad.
1.1.2 Kuulamine
Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas taanduma alles möödunud sajandi kolmandal veerandil. Kuulamas käis vanem naisterahvas, sageli isamehe naine, hilisematel aegadel ka peiu ema. See oli nn kuulueit. Kuulamas käidi neljapäeva õhtuti. Kuulueidel oli kaasas viinapudel (kuuluviin). Kuuluviina vastuvõtmine oli märk, et kosjad võivad tulla. Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita.

Kosjad

Eesti pulmakombestikus oli peategelastele, peigmehele ja mõrsjale, omane passiivsus. Tähtsamat rolli mängis hoopiski isamees , kes pidi olema abielus ning sõnaosav. Muidugi oli oluline ka see, et isamees teaks, kuidas pulmi läbi tuleb viia. Üldjuhul oli isameheks mõni sugulane, kuid hilisemal ajal võis selleks olla ka hea naaber. Kosja minnes oli äärmiselt olulisel kohal aeg. Enamasti sõideti kosja teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul ning soovitatavalt noore kuuga , kuna see pidavat õnne ja viljakust tooma . Kosja sõideti tavaliselt saani või vankriga, mis oli ehitud kellade ja kuljustega, et kosjade saabumine kaugele kuulda oleks. Kosjasõidu hobune pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, parimaks peeti valget hobust, kuid must ei tohtinud kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse mõeldav. Kui kosjaviin vastu võeti ning pudel avati, sobisid ka kosjad. Peale viinapudelite olid kosilasel kaasas ka kingitused: kihlad või pandid, mida hakati jagama peale sööki.

Kosjadest pulmadeni

Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei olnud üldjuhul tavaga kindlaks määratud, kuid Lääne-Eestis järgnes kosjadele kihlus, mis toimus pereringis laupäeva õhtul mõrsja kodus. Kuigi kosjade ja pulmade vaheline aeg polnud kindlaks määratud, kestis kihlus vähemalt kolm nädalat. Selle tingis kolmekordne mahahõikamine kirikus kolmel järjestikusel pühapäeval. Peale kosjasid lasusid mõrsjal mõningad kohustused, mis tuli täita enne pulmapidu . Tähtsaimaks pruudi ettevõtmiseks oli veimevaka valmistamine, mille tegemisel aitasid teda sageli ka teised külatüdrukud ja sugulased. Samuti on teada ka, et varasemalt käidi külas veimi viinutamas. See tähendab seda, et pruut käis kosjaviina või tubakat jagamas ning vastutasuks anti talle kindaid , sokke, vööpaelu ja kõike muud vajalikku. Lisaks veimevaka valmistamisele oli ka oluline pulma kutsumise traditsioon. Nimelt käidi pulma kutsumas kolm korda, ühekordsel kutsumisel ei tehtud pulmadest väljagi, ning pruudi ja peiu külalised kutsuti eraldi. Ja nagu ka kõik eelnevad ettevõtmised, käis ka pulma kutsumine koos viinaga.
2 Pulmad

Pulmade aeg ja kestus

Kõige enam toimus pulmapidusid hilissügisel ja talvel, kuni veebruarini. Põhjus on küllaltki lihtne: sel ajal olid talud kõige jõukamad ning samuti polnud suuremaid talutöid ees ootamas, mis oleks pidutsemist takistada saanud. Nagu ka kihlumise puhul, vaadati pulmade planeerimisel kuufaasi. Kõige sagedamini peeti pulmi noore kuuga, kuna usuti , et noor kuu edendab sigivust ja toob õnne ja tervist. Noore kuuga kositud naine pidi jääma kaua nooreks, kuna vanal kuul võetud naine pidi ruttu vananema ja muutuma kortsuliseks ja näotuks. Nädalapäevadest eelistas vanarahvas esmaspäeva ning neljapäeva, kesknädal ja reede olid aga õnnetud päevad ning seetõttu välditi neil päevadel nooriku peiukoju toomist. Pulmade kestus olenes eelkõige abiellujate jõukusest, kuid alla kahe päeva pulmi siiski ei peetud. Vahel võis pulmapidu kesta isegi terve nädala ning takistamaks liiga pikki pulmi, loodi isegi seadusi.

Abiellujate riietus

Erinevalt tänapäevasest traditsioonist, kandsid pruut ning peigmees veel eelmisel sajandilgi rahvariideid. Pruudil olid rahvarõivad eriti kaunilt ning külluslikult kaunistatud. Samuti oli tavaks, et mõrsja pead ehtis tanu, rätik või müts.

Laulatus

Kiriklikku laulatust ei peetud varasemalt eriti tähtsaks, see oli pigem kiriku poolt peale surutud toiming. Kuna laulatust ei peetud oluliseks, siis ei toimunud see üldjuhul ka pulmadega samal ajal. Tavaõiguse järgi polnud ka abielu laulatamisega sõlmitud, vaid alles peale tanutamist, ms toimus pulmas . Laulatus võis toimuda nii enne kui ka pärast pulmi ning seda mitme nädala ulatuses. Pruutpaar laualatati kiriklikult enamasti pühapäevasel päeval. Hoopis tähtsamaks peetud pulmapeost võttis osa palju suurem seltskond kui laulatusest. Laulatuselt puudusid isegi mõrsja vanemad, kohal olid vaid pruut ja peig koos isamehe, peiupoisiga, kaasanaise ning pruuttüdrukuga. Hilisemalt, kui laulatus ning pulmad hakkasid rohkem ühte sulanduma, võtsid pea kõik pulmalised ka laulatusest osa.

Pulmategelased

Pulmatsermoonias olid mõrsja ja peig ainult formaalsed peategelased. Kõrvalised olid ka abiellujate vanemad. Peategelasteks olid hoopiski isamees ja kaasanaine koos oma abilistega. 2.1.1 Isamees
Isamees (ka mõõgaisa, saajavanem, ninamees, raudkäsi, kaudkäpp, peiuisa) oli peiupoolseid pulmalisi esindav vanem abielus mees. Enamasti oli tema pulmarongis eessõitja ning ka söögilauas istus ta pruutpaari kõrval või siis nende läheduses. Samuti oli isamees tähtsal kohal ka rahakorjamisel ja tõrjemaagias. Isamehe tunnusmärgiks pulmas oli mõõk puusal või käes, samuti oli tal valge rätt üle õlgade, mis oli eest kinnitatud kolme preesiga.
2.1.2 Kaasanaine
Kaasanaine (ka kõrvatsinaine, mõrsjaema) oli isamehe partneriks, kes esindas mõrsjapoolseid pulmalisi. Ta oli enamasti mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine, kuid kindlasti ei tohtinud ta olla rase , lapseta naine ega lesk . Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas. 2.1.3 Peiupoisid
Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina ).
2.1.4 Pruuttüdrukud ja pruudivend
Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad , sokid või salli. Samuti pidid algselt pruuttüdrukud esimese pulmaöö veetma peiupoistega, mis hiljem aga asendus uue kombega: pruuttüdruk pidi peiupoisile roosi rinda kinnitama. Pruudivend oli juhtivaks tegelaseks mängudes ja pulmanaljades, samuti oli tema see, kes pruudi varastas, kui peiupoiss valvsuse kaotas.

Söömine

Lauda istuti järgnevalt: pruut ja peigmees kõrvuti keset lauda, peiu kõrvale isamees oma naisega, pruudi kõrvale kaasanaine kood pruuttüdrukutega. Ülejäänud pulmalised istusid sinna, kuhu said. Lääne-Eestis oli noorpaaril kohustuseks süüa ühisest nõust ning kinnastatud käsi. Tavaliselt ei võinud noorpaar endale toitu ette tõsta – seda tegid peiupoisid ja pruuttüdrukud. Noorpaari kohustuseks oli istuda nii kaua söögilauas, kuni kõik pulmalised on söönud. Lauast lahkudes jätsid pulmalised taldrikute alla raha, et tänada kokka . Kõige tähtsamaks toiduks pulmalauas oli leib, mis pidi terve pulma aja laual puutumatuna seisma – et tagada noorpaarile leivaõnne kogu eluks.

Tanutamine

Peale söömist algas pulmade tähtsaim toiming – tanutamine. Alles pärast seda kui mõrsjale oli pähe pandud naise tanu, oli ta saanud tõeliselt abielunaise seisusesse. Tanutamist viidi läbi ainult väga lähedaste pulmaliste juuresolekul peiu ema või isamehe naise poolt.

Veimevaka jagamine

Erinevate allikate järgi toimus veimevaka jagamine kas pulmapea teisel või siis viimasel päeval, kuid üks tähtis toiming oli ta kindlasti. Vanemate tavade järgi oli veimevakk täis sukki, kindaid, salle, särke, säärpaelu. Esimesed kingitused jagati peiu lähedastele sugulastele ja pulma ametimeestele. Peigmehe ema-isa ning isamees said ka kõige enam veimeid, mis olid vööga punti seotud. Kuna üldiselt oli veimevakk veimi täis, siis jagus neid ka kõigile. Jagamisel olid küll väga erinevad traditsiooni, kuid alati saatis tegevust laul ja tants, mis ei puudunud pea ühestki pulmatoimingust. Veimede jagamise eest anti vastukingitusi, milleks enamasti oli raha, toidukraam või elusloom. Sellega pandi alus ka noorpaari edaspidisele elule
3. PULMADE LÕPP
Pulmade lõpetamisest räägivad mitmed tavad – lauale anti lõputoit: ilma lihata kapsasupp või klimbisupp. Noorik võtab voki välja ja hakkab tööle, ukse taga koputatakse, pulmalipp võetakse maha ja külalistel on aeg lahkuda.

KOKKUVÕTE

Kindlasti pole selles referaadis kirjas kõiki traditsioonilisi pulmakombeid, kuna neid on tegelikkuses ikka väga palju, kuid siiski sain ma aru, millised nägid üldplaanis välja vanade eestlaste pulmad. Pulmadest ei puudunud tants ja laul nagu ka tänapäeval, kuid samas leidis aset palju huvitavaid toiminguid , nagu näiteks veimevaka valmistamine ja hiljem selle jagamine või siis tanutamine, millest ma ennemalt midagi väga ei teadnud . Loodan, et referaat on lugejale huvitav ja pakub palju uut.

KASUTATUD ALLIKMATERJALID

Karu, A. Väike pulmaraamat. Tallinn: Kirjastus „Perioodika“, 1997

Tedre , Ü. Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus “Eesti Raamat”, 1973

Berg, E., Hiiemäe, M., Jansen, E., Johansen, U., Kurs, O., Luts , A., Mäsak, E., Palli, H., Pärdi, H., Tedre, Ü., Troska, G., Tõnurist, I., Valk, Ü., Viires, A., Vunder, E., Värv, E. Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998

URL http://pulmad.pokerinfo24.com/index.php/home/kosjad

URL http://www.pulmad.ee/node/115