Eesti pulmatraditsioonid (0)

1 Hindamata

E. Vilde nim. Juuru Gümnaasium
Kai Leola
12. klass
EESTI PULMATRADITSIOONID
Referaat
Juhendaja : Piret Õunmaa
Juuru 2010

SISUKORD

SISUKORD 2
1. SISSEJUHATUS 3
2. ENNE PULMI 4
Eelkosjad 4
Kosjad 5
Kosjadest pulmadeni 5
3. PULMAD 6
Pulmade aeg ja kestus 6
Abiellujate riietus 6
Laulatus 6
Pulmategelased 6
Söömine 8
Tanutamine 8
Veimevaka jagamine 8
4. PULMADE LÕPP 9
KOKKUVÕTE 10
KASUTATUD ALLIKMATERJALID 11

SISSEJUHATUS

Võrreldes tänapäeval aste leiduvate pulmadega, olid vanadel eestlastel kindlasti hoopis teistsugused pulmad, mis arvatavasti ei jääks alla 21. sajandil toimuvatele pulmadele. Mõned vanad traditsioonid on ka säilima jäänud, nagu näiteks noorpaari pulmavalss peale söömist. Kuid siiski oleks huvitav teada ka sellistest traditsioonidest, mis tänaseks päevaks oma tähtsuse on kaotanud ning, mida praegusel ajal enam pulmades ei näe. Seetõttu otsustasingi koostada just sellel teemal oma referaadi.

ENNE PULMI

Eelkosjad

Varasemalt algasid suured pulmapidustused alati kosjas käimisega. Kuid kuna kosjas käimine oli avalik ja pidulik ettevõtmine, siis oli oluline mitte sattuda külarahva naerualuseks, kui kosjad peadaks tagasi lükatama. Kindla nõusoleku tagamiseks tuli teha pisut eeltööd, korraldada eelkosjad.

Eelkosjad Mulgimaal

Mulgimaal oli tuntum kosjakase tava: tulevane kosilane viis ihaldatud neiule kase akna taha. Kui kask tarre viidi, siis võeti peigmees vastu. „Aga ku sii kask sissi es viiä mitte, sõs tääsit ärä, et ei massa minnä, et vastu es võeta.“1

Eelkosjad Raplamaal

Raplamaal Järvakandis oli tuntud aga selline tava, kus peigmehe ema läks mõrsja koju ning viskas põrandale ühe sileda pulga – kosjapulga. Ema ise jäi aga ootama, kas pulk kolme tunni jooksul välja visatakse või mitte. Kui pulk visati välja, siis polnud pojal mõtet siia kosja tulla. Saades eitava vastuse, võis ema seitsme kuu möödudes uuesti õnne proovima minna, kuid kui kolm korda oli juba ära öeldud, pidi noormees uue mõrsja leidma.

Kuulamine

Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas taanduma alles möödunud sajandi kolmandal veerandil. Kuulamas käis vanem naisterahvas, sageli isamehe naine, hilisematel aegadel ka peiu ema. See oli nn kuulueit. Kuulamas käidi neljapäeva õhtuti. Kuulueidel oli kaasas viinapudel (kuuluviin). Kuuluviina vastuvõtmine oli märk, et kosjad võivad tulla. Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita.2

Kosjad

Eesti pulmakombestikus oli peategelastele, peigmehele ja mõrsjale, omane passiivsus. Tähtsamat rolli mängis hoopiski isamees , kes pidi olema abielus ning sõnaosav. Muidugi oli oluline ka see, et isamees teaks , kuidas pulmi läbi tuleb viia. Üldjuhul oli isameheks mõni sugulane, kuid hilisemal ajal võis selleks olla ka hea naaber. Kosja minnes oli äärmiselt olulisel kohal aeg. Enamasti sõideti kosja teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul ning soovitatavalt noore kuuga , kuna see pidavat õnne ja viljakust tooma . Kosja sõideti tavaliselt saani või vankriga, mis oli ehitud kellade ja kuljustega, et kosjade saabumine kaugele kuulda oleks. Kosjasõidu hobune pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, parimaks peeti valget hobust, kuid must ei tohtinud kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse mõeldav.3 Kui kosjaviin vastu võeti ning pudel avati, sobisid ka kosjad. Peale viinapudelite olid kosilasel kaasas ka kingitused: kihlad või pandid, mida hakati jagama peale sööki.

Kosjadest pulmadeni

Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei olnud üldjuhul tavaga kindlaks määratud, kuid Lääne-Eestis järgnes kosjadele kihlus, mis toimus pereringis laupäeva õhtul mõrsja kodus. Kuigi kosjade ja pulmade vaheline aeg polnud kindlaks määratud, kestis kihlus vähemalt kolm nädalat. Selle tingis kolmekordne mahahõikamine kirikus kolmel järjestikusel pühapäeval. Peale kosjasid lasusid mõrsjal mõningad kohustused, mis tuli täita enne pulmapidu . Tähtsaimaks pruudi ettevõtmiseks oli veimevaka valmistamine, mille tegemisel aitasid teda sageli ka teised külatüdrukud ja sugulased. Samuti on teada ka, et varasemalt käidi külas veimi viinutamas. See tähendab seda, et pruut käis kosjaviina või tubakat jagamas ning vastutasuks anti talle kindaid , sokke, vööpaelu ja kõike muud vajalikku. Lisaks veimevaka valmistamisele oli ka oluline pulma kutsumise traditsioon. Nimelt käidi pulma kutsumas kolm korda, ühekordsel kutsumisel ei tehtud pulmadest väljagi, ning pruudi ja peiu külalised kutsuti eraldi. Ja nagu ka kõik eelnevad ettevõtmised, käis ka pulma kutsumine koos viinaga.

PULMAD

Pulmade aeg ja kestus

Kõige enam toimus pulmapidusid hilissügisel ja talvel, kuni veebruarini. Põhjus on küllaltki lihtne: sel ajal olid talud kõige jõukamad ning samuti polnud suuremaid talutöid ees ootamas, mis oleks pidutsemist takistada saanud. Nagu ka kihlumise puhul, vaadati pulmade planeerimisel kuufaasi. Kõige sagedamini peeti pulmi noore kuuga, kuna usuti , et noor kuu edendab sigivust ja toob õnne ja tervist. Noore kuuga kositud naine pidi jääma kaua nooreks, kuna vanal kuul võetud naine pidi ruttu vananema ja muutuma kortsuliseks ja näotuks.4 Nädalapäevadest eelistas vanarahvas esmaspäeva ning neljapäeva, kesknädal ja reede olid aga õnnetud päevad ning seetõttu välditi neil päevadel nooriku peiukoju toomist. Pulmade kestus olenes eelkõige abiellujate jõukusest, kuid alla kahe päeva pulmi siiski ei peetud. Vahel võis pulmapidu kesta isegi terve nädala ning takistamaks liiga pikki pulmi, loodi isegi seadusi.

Abiellujate riietus

Erinevalt tänapäevasest traditsioonist, kandsid pruut ning peigmees veel eelmisel sajandilgi rahvariideid. Pruudil olid rahvarõivad eriti kaunilt ning külluslikult kaunistatud. Samuti oli tavaks, et mõrsja pead ehtis tanu, rätik või müts.

Laulatus

Kiriklikku laulatust ei peetud varasemalt eriti tähtsaks, see oli pigem kiriku poolt peale surutud toiming. Kuna laulatust ei peetud oluliseks, siis ei toimunud see üldjuhul ka pulmadega samal ajal. Tavaõiguse järgi polnud ka abielu laulatamisega sõlmitud, vaid alles peale tanutamist, ms toimus pulmas . Laulatus võis toimuda nii enne kui ka pärast pulmi ning seda mitme nädala ulatuses. Pruutpaar laualatati kiriklikult enamasti pühapäevasel päeval. Hoopis tähtsamaks peetud pulmapeost võttis osa palju suurem seltskond kui laulatusest. Laulatuselt puudusid isegi mõrsja vanemad, kohal olid vaid pruut ja peig koos isamehe, peiupoisiga, kaasanaise ning pruuttüdrukuga. Hilisemalt, kui laulatus ning pulmad hakkasid rohkem ühte sulanduma, võtsid pea kõik pulmalised ka laulatusest osa.

Pulmategelased

Pulmatsermoonias olid mõrsja ja peig ainult formaalsed peategelased.5 Kõrvalised olid ka abiellujate vanemad. Peategelasteks olid hoopiski isamees ja kaasanaine koos oma abilistega.

Isamees

Isamees (ka mõõgaisa, saajavanem, ninamees, raudkäsi, kaudkäpp, peiuisa) oli peiupoolseid pulmalisi esindav vanem abielus mees. Enamasti oli tema pulmarongis eessõitja ning ka söögilauas istus ta pruutpaari kõrval või siis nende läheduses. Samuti oli isamees tähtsal kohal ka rahakorjamisel ja tõrjemaagias. Isamehe tunnusmärgiks pulmas oli mõõk puusal või käes, samuti oli tal valge rätt üle õlgade, mis oli eest kinnitatud kolme preesiga.

Kaasanaine

Kaasanaine (ka kõrvatsinaine, mõrsjaema) oli isamehe partneriks, kes esindas mõrsjapoolseid pulmalisi. Ta oli enamasti mõrsja sugulane, vanem abielus olev naine, kuid kindlasti ei tohtinud ta olla rase , lapseta naine ega lesk . Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas.

Peiupoisid

Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina ).

Pruuttüdrukud ja pruudivend

Pruuttüdrukud (vallalised neiud ) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad , sokid või salli. Samuti pidid algselt pruuttüdrukud esimese pulmaöö veetma peiupoistega, mis hiljem aga asendus uue kombega: pruuttüdruk pidi peiupoisile roosi rinda kinnitama. Pruudivend oli juhtivaks tegelaseks mängudes ja pulmanaljades, samuti oli tema see, kes pruudi varastas , kui peiupoiss valvsuse kaotas.

Söömine

Lauda istuti järgnevalt: pruut ja peigmees kõrvuti keset lauda, peiu kõrvale isamees oma naisega, pruudi kõrvale kaasanaine kood pruuttüdrukutega. Ülejäänud pulmalised istusid sinna, kuhu said. Lääne-Eestis oli noorpaaril kohustuseks süüa ühisest nõust ning kinnastatud käsi. Tavaliselt ei võinud noorpaar endale toitu ette tõsta – seda tegid peiupoisid ja pruuttüdrukud. Noorpaari kohustuseks oli istuda nii kaua söögilauas, kuni kõik pulmalised on söönud. Lauast lahkudes jätsid pulmalised taldrikute alla raha, et tänada kokka . Kõige tähtsamaks toiduks pulmalauas oli leib, mis pidi terve pulma aja laual puutumatuna seisma – et tagada noorpaarile leivaõnne kogu eluks.

Tanutamine

Peale söömist algas pulmade tähtsaim toiming – tanutamine. Alles pärast seda kui mõrsjale oli pähe pandud naise tanu, oli ta saanud tõeliselt abielunaise seisusesse .6 Tanutamist viidi läbi ainult väga lähedaste pulmaliste juuresolekul peiu ema või isamehe naise poolt.

Veimevaka jagamine

Erinevate allikate järgi toimus veimevaka jagamine kas pulmapea teisel või siis viimasel päeval, kuid üks tähtis toiming oli ta kindlasti. Vanemate tavade järgi oli veimevakk täis sukki, kindaid, salle, särke, säärpaelu. Esimesed kingitused jagati peiu lähedastele sugulastele ja pulma ametimeestele. Peigmehe ema-isa ning isamees said ka kõige enam veimeid, mis olid vööga punti seotud. Kuna üldiselt oli veimevakk veimi täis, siis jagus neid ka kõigile. Jagamisel olid küll väga erinevad traditsiooni, kuid alati saatis tegevust laul ja tants, mis ei puudunud pea ühestki pulmatoimingust. Veimede jagamise eest anti vastukingitusi, milleks enamasti oli raha, toidukraam või elusloom. Sellega pandi alus ka noorpaari edaspidisele elule.

PULMADE LÕPP

Pulmade lõpetamisest räägivad mitmed tavad – lauale anti lõputoit: ilma lihata kapsasupp või klimbisupp. Noorik võtab voki välja ja hakkab tööle, ukse taga koputatakse, pulmalipp võetakse maha ja külalistel on aeg lahkuda.7

KOKKUVÕTE

Kindlasti pole selles referaadis kirjas kõiki traditsioonilisi pulmakombeid, kuna neid on tegelikkuses ikka väga palju, kuid siiski sain ma aimu , millised nägid üldplaanis välja vanade eestlaste pulmad. Pulmadest ei puudunud tants ja laul nagu ka tänapäeval, kuid samas leidis aset palju huvitavaid toiminguid , nagu näiteks veimevaka valmistamine ja hiljem selle jagamine või siis tanutamine, millest ma ennemalt midagi väga ei teadnud . Loodan, et ka referaadi lugejale pakkus minu töö midagi uut ning huvitavat, millest ta enne suurt midagi ei teadnud.

KASUTATUD ALLIKMATERJALID

Karu, A. Väike pulmaraamat. Tallinn: Kirjastus „Perioodika“, 1997

Tedre , Ü. Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus “Eesti Raamat”, 1973

Berg , E., Hiiemäe, M., Jansen , E., Johansen, U., Kurs , O., Luts , A., Mäsak, E., Palli, H., Pärdi, H., Tedre, Ü., Troska, G., Tõnurist, I., Valk, Ü., Viires, A., Vunder, E., Värv, E. Eesti rahvakultuur . Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998

URL http://pulmad.pokerinfo24.com/index.php/home/kosjad

URL http://www.pulmad.ee/node/115
1 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus “Eesti Raamat”, lk. 15.
2 Berg, E., Hiiemäe, M., Jansen, E., Johansen, U., Kurs, O., Luts, A., Mäsak, E., Palli, H., Pärdi, H., Tedre, Ü., Troska, G., Tõnurist, I., Valk, Ü., Viires, A., Vunder, E., Värv, E. (1998). Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk. 415.
3URL http://pulmad.pokerinfo24.com/index.php/home/kosjad
4 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus “Eesti Raamat”, lk 36.
5 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus “Eesti Raamat”, lk. 39.
6 Karu, A. (1997). Väike pulmaraamat. Tallinn: Kirjastus „Perioodika“, lk. 11.
7 Karu, A. (1997). Väike pulmaraamat. Tallinn: Kirjastus „Perioodika“, lk. 13.
11

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 28 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-09-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

28 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

yxxxxx Õppematerjali autor

Referaat

pulmad eelkosjad kosjad isamees kaasanaine peiupoisid pruuttüdrukud tanutamine veimevakk

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti pulmakombed

Värska Gümnaasium Mark Kostõgov EESTI PULMATRADITSIOONID Referaat SISUKORD SISUKORD..................................................................................................................................... 1 SISSEJUHATUS.............................................................................................................................2 Kosjad........................................................................................................................

Perekonnaõpetus

doc

Eesti pulmatraditsioonid

Kooli nimi PULMATRADITSIOONID EESTIS Referaat Juhendaja: <õpetja nimi> 2010 PULMATRADITSIOONID EESTIS Sisukord Sisukord......................................................................................................................................2 Sissejuhatus.................................................................................................................................3 1 Abielu.......................................................................................................................................4 1.1 Kriisiaegsetest abieludest..............

Perekonnaõpetus

doc

Pulmad

Kuressaare Ametikool Tehniliste erialade osakond nimi Pealkiri: Pulmad Referaat Juhendaja: Urmas Lehtsalu Kuressaare 2009 Sissejuhatus: Tänapäevapulmad kestavad vaevu kaks päeva ja on traditsiooni vaesed. Valisime selle teema selle pärast, et selle kohta on materjali ja selle töö tegemine tuleb meile kunagi kasuks, selle pärast kunagi peame ise abielluma ja siis on umbkaudu teada mis sugune eelarve peaks olema ja kuidas pulm korralikult käima tõmmata ning lõbusalt ära lõpetada ning, et see pulm oleks mitmekümneks aastatks meeldejääv. Pulma eelarveks on 60 500 kr. Külalisi on kokku 60. Pulmakleit ja ülikond läheb maksma umbes 2000- 3000 k

Perekonna õpetus

docx

Eesti rahva pulmakombed

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Noorsootöö- ja täiendõppe osakond Eesti rahva pulmakombed Referaat Anna-Christi-Karita Aruksaar NT-1 Tallinn 2008 Sissejuhatus Pulmad on eestlaste elus olnud tähtis sündmus juba ammustest aegadest. Nende suurejoonelise korralduse ja kestuse järgi võib isegi väita, et tänapäeval pole pulmapeod samavõrd lõbusad kui vanasti. Arvukad õnne- ja viljakusrituaalid pidid sisendama abiellujatele usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust kui ka

Arenguõpetus

docx

Eesti pulma kombed

jagama. Pulma lõpp Pulma lõpp oli tarditsiooniline ja külalised pidid sellest ise aru saama. Kui lauale toodi kapsasupp või kapsad ja liha enam ei antud, oli õige aeg hakata minema. Selleks korraks mindi küll laiali. Aga nii nagu pulmad algasid pikalt eeskosjadega ja kosjadega, nii ei saanud neid ka järsult lõpetada. Järgmisel pühapäeval või nädal peale pulmi peeti järelpulmi. Kasutatud kirjandus Vilve Kalits, P.S 1988. Eesti pulmad: Traditsioon ja Nüüdisaeg, Tallinn Eesti raamat Piret Õunapuu, P.S 2003. Eesti pulm, Tänapäev http://www.erm.ee/et/Avasta/Rahvakultuur/Eluring/Pulmad

Eesti rahvakultuur

doc

Pulma kombed

Ka pulmakülaliste arv sõltus suuresti perekonna rikkusest: mõnekümnest inimesest kuni sajani. Pulmade suuruse ja tähtsuse mõõdupuuks oli hobuste arv pulmarongis. Kõige ees sõitis pruutpaar, kutsariks isamees. Nende järel peiupoisid pruuttüdrukutega, siis pruudi ja peigmehe vanemad ning rongi lõpus muu pulmarahvas. Pruutpaari hobuse look oli punutud värviliste lintidega. Aiste küljes kõlisesid kellad. Samas ei olnud pulmapeo korraldamine kõigile eesti talupoegadele jõukohane, siis abistasid neid sugulased ning ka naabrid, kogudes annetusi veimede jaoks, täites pulmakotti pulma kaasaviidavate toiduainetega ning tehes kinke noorpaarile. Veimed olid mitmesugused "nägusad" kingitused oma uutele sugulastele. Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". Enne pulmi hakati hoogsalt veimi valmistama, traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas.

Ühiskonnaõpetus

docx

Abielutraditsioonid Eestis

Abiellu traditsioonid Eestis Elizabeth Grünbaum Pulmad on olnud tähtsaks sündmuseks inimkonna seas juba varasest ajast, nii ka eestlastel. Koos abieluga käisid käsikäes ka arvukad pulmatraditsioonid. Nende tähtsus on küll ajaga kõvasti langenud, kuid leidub ka inimesi, kes peavad neist praegugi lugu. Õnne- ja viljakusrituaalid sisendasid paarile usku, et neil on tulevikus nii majandusliku jõukust, kui ka tugevad ja terved järglased. Muistsel ajal polnud mõrsja nõusolek abielluks vajalik, sobiv tütarlaps kas osteti või rööviti. Vanematel tuli abieluga nõustuda, kui röövijatel õnnestus neidu terve öö otsijate eest varjata. Aja jooksul hakkasid järjest suuremat kaalu

Perekonnaõpetus

docx

Eesti pulm ennemuiste

Eesti pulm ennemuiste Eesti pulm ennemuiste Me ei saa iial teadma, mis ajendas ennemuiste eestlasi abielluma. Oli see armastus? Või vajadus oma sugu jätkata? Kuid pulmi peeti ja nende jaoks olid välja kujunenud oma kindlad etapid ja traditsioonid, mida hoolega läbiti. Kui noored said täiskasvanuks seda aega on raske määratleda, seostub üldiselt leeriskäimisega muutus vastassugupoolega suhtlemine keerulisemaks. Ei tohtinud enam

Ajalugu

Rohkem sarnaseid