Eesti pulmatraditsioonid (2)

PULMATRADITSIOONID EESTIS
Kooli nimi
PULMATRADITSIOONID
EESTIS
Referaat
Juhendaja :
2010

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1 Abielu 4
1.1 Kriisiaegsetest abieludest 4
2 Ehalkäimine 4
3 Pulmatraditsioonid 5
3.1 Kosjad 6
3.2 Kihlus 6
3.3 Neiupõlve nimi 7
3.4 Pulmavalss 7
3.5 Pruudirööv 7
3.5.1 Naiseröövi ajaloost 7
3.6 Naiseostu ajaloost 9
3.7 Pruudirööv tänapäeval 10
3.8 Pulmarongi tavad 10
4 Pulmade lõpetamine 11
4.1 Järelpulmad 12
5 Pulmad tänapäeval 12
Kasutatud kirjandus 13

Sissejuhatus

Nagu kõik siin ilmas, muutub pidevalt ka abielu. Ja seda nii sisult kui vormilt. Põhiliseks teda mõjutavateks teguriteks on olnud majandus, religioon ja hilisemal ajal ka poliitika. Samas on abiellumine praegu, kui ka tulevikus ja minevikus, keskseim sündmus elus. Kunagi oli abiellumine küla tähtsaim üritus, nüüd aga üks väga tähtis sündmus perekonna keskel. Pulmade jaoks peeti suuri pidustusi, mis olid kommeterohked ja kestsid mitmeid päevi. Mõnes kohas isegi kuni seitse päeva (Kihnus). Pulmade puhul on palju planeerimist, mille käigus on erinevate traditsioonide järgimist. Selles uurimustöös autor uuribki erinevaid pulma traditsioone ja millised on nende juured. Erilist tähelepanu pöörab autor Eesti pulma traditsioonidele. Uurimustöö eesmärgiks ongi erinevate pulmatraditsioonide leidmine Eestis vanasti ja praegu.

1 Abielu

1.1 Kriisiaegsetest abieludest

Nagu kõik siin ilmas, muutub pidevalt ka abielu. Ja seda nii sisult kui vormilt. Põhiliseks teda mõjutavateks teguriteks on olnud majandus, religioon ja hilisemal ajal ka poliitika.
Heaks näiteks on siin totalitaarsed riigid –Nõukogude Liit ja fašistlik Saksamaa. Nagu muudki väärtused, võeti arvele ja „natsionaliseeriti“ 1912. a. Nõukogude Venemaal ka naised. Näiteks Vladimiris pidi iga 18 aastat vanaks saanud neiu end registreerima „vabaarmastuse büroos “. Mehed tegid seda alates 19. Eluaastast (kuni 50 a. vanuseni). Paaride valik toimus üks kord kuus. Kui revolutsiooniline vabaarmastuse liit andis produktsiooni, jäeti see riigi omandiks.
Hitler aga võttis Teise maailmasõja ajal kasutusele hädatarviliku lastetootmise ressursi, nimelt vanatüdrukutest inimfaktori. Rindelt puhkusele lubatud sõdur saadeti külla , kus teda ootas ees külavanem vanatüdrukute nimekirjaga. Puhkus läks asja ette, sõdur klopsis kokku ka hälli, kuhu hiljem paigutati „kingitus füürerile“.

2 Ehalkäimine

Ehalkäimine on olnud tüüpiline maarahva komme ja on hääbunud üldise linnastumisega . Ehal käidi enne abiellumist jüri ja mihlipäeva ahelisel ajal (s.o. 23. aprill – 29. september). Ehalemineku aeg (õhtueha) ongi andnud toimingule nimetuse. Nädalapäevadest eelistati neljapäeva ja laupäeva. Võimalik, et neljapäeva austamine (sellele viitavad veel teisedki tavad) on pärit muistsest 5-päevasest nädalast (sest eks kolmapäevagi nimetatud enne kesknädalaks).
Ehalkäimine andis noortele vajalikke seksuaalseid kogemusi. Rasedust välditi tõenäoliselt menstruatsioonitsükli päevade arvestamise või katkestatud suguühtega. Vallaslastesse ei suhtunud vanad eestlased eriti taunivalt. See oli alles kristliku kiriku poolt sisse toodud komme –vallasema häbiposti siduda ja teda siis rahva kirikust väljalaskmise ajal peksta.

3 Pulmatraditsioonid

Eesti pulmad olid nii nimetatud laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõiki lõike, neid seletades või kommenteerides. Vanadele pulmakommetele oli iseloomulik noorte abiellujate passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt: olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasksid kommetel nii öelda toimida. Pulmi peeti üldiselt talvel, viimane piir oli veebruar. Talvel ei olnud mitmepäevaseid pulmi segavaid põllutöid. Ka olid talud talvel kõige jõukamal järjel, siis jätkus vara pulmi pidada. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva.
Vana regilaul on säilinud elavana kõige kauem pulmades . Pulmaliste mõlemat poolt, mõrsja poolset vakarahvast ja peiupoolset saajarahvast, esindas oma laulik ehk kaasik . Pulmalaulikud olid eeslauljatena ühtlasi head kombestiku tundjad ja tegelikult juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk , lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline , saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja , vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud , kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid , vallalised noormehed . Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru.

3.1 Kosjad

Nüüd juba unustusse vajunud kosjaskäigu kombestikus oli ka pruuk, et kosjaskäik pidi toimuma noores kuus ja pimeduse varjus.
Kõige esimene asi, mis pulmade eel tehti olid kosjad. Kosja mindi ainult kindla peale, sest kardeti külarahva pilkeid, naeru ja pahatahtlikku juttu . Kosjad on vormilise abielunõusoleku hankimine mõrsja vanematelt ja mõrsjalt endilt, laialdaselt tuntud komme. Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavaliselt kuulamine, kuulamas käis vanem naine – sobitaja, kohati peiu ema, viies kaasa pudel viina . Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad . Kuulmisele järgnesid kosjad nn teised viinad, kosja läks peigmees koos isamehega tavaliselt noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel oli kaasas kihlad ja kosjaviin, varasemal ajal õlu . Kosjas olles peigmees ei kõnelenud, seda tegi põhiliselt isamees. Kui kosjad õnnestusid pakuti kosilastele süüa, muuhulgas pidi kindlasti olema keedetud mune. Kosjad kaotasid oma tähtsuse 20. Saj alguses.(EE 5 1990: 76)

3.2 Kihlus

Kosjadele järgnes kihlus. Kihlus on maailmas laialdaselt tuntud abielueelleping. Varasemail aegadel on mitmel pool vanemad kihlanud lapsi. Euroopas sai kihlus keskajal kiriku abielutseremoniaali kohustuslikuks osaks. Tänapäevaks on see aga ametliku tähtsuse kaotanud. Eesti rahvapärimuses piirdus kihlus algselt kihlade (kingitused ja käsiraha , mida peig annab mõrsjale, kohati ka mõrsja omastele) vahetusega. Kiriku santsioneerituna sai kihlusest kosjadele järgnev laulatuseks üleandmine kirikuõpetaja juures, sellega seostuv eksam lugemises ja usuõpetuse tundmine ning väike pidu mõrsja kodus lähedaste ringis . 20 . saj-ni on kihladest säilinud ainult kihlasõrmus, mida kantakse vasaku käe neljandas sõrmes. (EE 4 1989: 489)
Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei ole aga kindlaks määratud, kuid kõige väiksem ajavahemik on kolm nädalat, mida tingis kolmekordne mahalõikamine kirikus kolmel järjestikusel pühapäeval. Kosjade ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused ettevalmistused. Erilist hoolt nõudis veimevaka valmistamine. ( Teder 1973: 31-32) Tütarlastel hakkas pulmadeks valmistumine juba maast- madalast. Oli ju kombeks, et pruut andis kõigile pulmalistele kingitusi – veimeid. Enamasti olid nendeks kootud esemed, mida hakati valmistama lapsepõlves. Veimevakka valmistati: sukki, sokke, säärepaelu, vöösi, kindaid. Peale selle sisaldas vakk särke äiale, padjapüüre ja põlli ämmale. ( Peterson 2006: 52)
Tänapäeval on aga pulmade traditsionaalne osa aga vähenenud , sest igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja kuidas rahakott võimaldab. Samas peetakse pulmi tänapäeval enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt kestavad pulmad ühe päeva, harvemini kaks. Pulmakülalisteks on tavaliselt abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, sellpärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaoks. Vanade kommete kohaselt on säilinud vist ainult pulmarongile tõkke panemine , et viina norida ja pruut röövida või siis paluda pruutpaaril midagi teha. Tavaliselt olid need nii nimetatud pruutpaari testid, kus pruut peab kartuleid koorima või last mähkima. Aga peigmees näiteks puid lõhkuma. Eesti pulma juurde kuulub enesest mõistvalt vahuveini joomine pruutpaari terviseks pärast registreerumist või laulatust. Pulmarong sõidab tavapäraselt läbi noorpaari kohtumispaigast.

3.3 Neiupõlve nimi

Pruudi neiupõlve nime „ärasaatmine“ võib toimuda erinevatel viisidel: saab nime uputada veekogu ääres või lasta raketiga, tuvidega või õhupalliga õhku. On ka selliseid juhtumeid, kus lastakse nimi pärjaga allavett, kaevatakse maa sisse, mille peale istutatakse puu ja ka mõnel juhul põletatakse nimi ära.

3.4 Pulmavalss

Kindlasti on suureks traditsiooniks juba aegade hämerusest tänapäevani pulma avatantsuna pruutpaaril tantsida pulmavalssi. Vanasti kuulus pruudi tantsitamine sigivusrituaalide hulka, kuid tänapäeval sümboliseerib pulmavalss pigem noorpaari sobivust ja kooskõla . Väidetakse, et tantsupõrandal sobimine näitab häid suhteid. Pulmavalssi tantsib pruutpaar üksi. Selle ajal võib taldriku või tassi põrandale visata – killud toovad ju õnne.

3.5 Pruudirööv

3.5.1 Naiseröövi ajaloost

Naiseröövi perioodi kestust on raske hinnata. See võis alata ligi 3000 a. Tagasi, mil eestlased põllunduse ja karjandusega tegelema hakkasid. Teiste rahvaste seast naise röövimine kadus umbes 15. Sajandiks , oma rahva seast –alles 19. Sajandil.
Tüüpiline naiseröövi kirjeldus 13. Sajandi algusest on antud Hendriku Liivimaa kroonikas:
„Ja siis nägi ta korraga Rootsist saagi ja üpris suure hulga vangidega tulevaid saarlasi. Neil on ikka kombeks olnud vangidele; vaestele naistele ning neitsidele rohkesti hädasid ning häbistust tekitada, küll ühtesid pilgata, küll teistega neist abielu sõlmida, igalik kahe või kolme või enama naisega ja nõndap lubasid nad enestele lubamatut, sest kuidas saab olla kombeks naisi kuralastele ning teistele paganatele müüa.“
Naise vanemad ja sugulased polnud muidugi röövimisega päri ning tagaajamine või kättemaks võeti ette.
Naiseröövi perioodist, mil sai alguse enam-vähem pidev mehe ja naise kooselu, on pärit ka abielunaise nimetused eri keeltes. Rooma „ familia “ tähendab teenrit, orja. Setu „tsura“ ja mordva „čora“ tähendavad ligikaudu sedasama .
Varemaaegses pulmas olid ka nn. Õletajad ehk kaasitajad. A. Saareste seletab: „Õletajad –vanemaaegseis pulmades naised pruudipoolsete pulmaliste seas, kes laulu ja hurjutamise ning karjumisega püüavad peigmeest ja tema saatjaid tagasi tõrjuda ja peletada.“
Ka Tartu Kirjandusmuuseumis on õletajate kirjeldus: „Enne pulmades naised liekusid laulda , sõimasid üksteist vastakuti, kui pulmasae tuli sisse. Mitu korda oli kohe päris tüli lahti.

• Räti alla söötmine . „Kui peigmehe kodus esmakordselt söödi, seoti nooriku nägu rätikuga kinni ja kõrvalolev naisterahvas söötis teda.“
  

Vanades Saare pulmakommetes oli veel mõnda, mis võis viidata naiseröövija omaaegseile kohustustele oma kaaslaste ees. Nii näiteks viisid Saares pulmanaised vanema peiupoisi lühikeseks ajaks nooriku juurde voodisse.
Ühest teisest pulmakobest Saaremaal on M. J. Eiseni tähelepanekud järgmised:
„ Noorik pandud pulma ajal palja alumise kehaga kõhuli laua peale ja ’isased’ (tarvitan kohalikku nimetust , mis ka Suurelmaal tuntud on) pulmalised löönud järgemööda igaüks oma membri viriliga talle hoobi katmata keha peale, juure lausudes: ’seda pead sa saama.’ “
Kombe alus võib selles seista, et naise röövija oma abilistele tasuks ehk tänutäheks naist tarvitada andis.

• Nooriku pea pügamine on samuti üks varasem pulmakomme , nagu mainisid 17. Sajandil A. Olearius ja 18. Sajandil th. Hiärn. Pea paljaks pügamine viis naiseröövi aegadel naise otsekui orjaseisusse.
  

Enne sakslaste ülevõimu aegu rööviti naisi Rootsist, Taanist, Lätist, Venest. Esines ka maakondadevahelisi „naise tõmbamisi“. 1521. a. Andis Haapsalu maapäeval Saare- ja Läänemaa piiskop Johannes IV Kievel seaduse, mis surmanuhtluse ähvardusel keelas „tüdrukuröövi“. See, et 100 aastat hiljem, 1634. a. Gustav Adolfi tütre Kristiine ajal Liivimaa jaoks naisteröövi vastane „ülemkonsistoorium“ loodi, näitab, et põhjusi selle loomiseks pidi küllaldaselt leiduma.
Kui peigmees läks koduväiks, siis hakkasid ikka lauluga sõimama. Vahest sai kielatud ära, et läheb tüliks. Minu pulmaski oli Jumindal.“ See on näide traditsioonilisest visadusest. Sõimamise vajadus koos naiseröööviga on ammu kadunud ja ega paljud õletajad teagi, kust need kombed pärit on. Ja isegi tüli võimalust trotsides täidetakse vanu kombeid.

3.6 Naiseostu ajaloost

Naiseröövi järkjärguline asendumine ostuga võis toimuda ehk meie ajaarvamise eelsetel sajanditel. Tasu naise eest oli põhiliselt naturas –härjad, hobused jne., aga samuti ka rahas. Müüjaks võis peale isa olla ka vend. Mitmetel hõimurahvastel –mordvalastel, udmurtidel jt. Tuli naiseostu ette veel käesoleval sajandil. Amuuri -äärseil mandžurahvastel maksnud keskmine pruut 1912. a. Lopatini andmeil 250 rubla (s.o. ca 15 ämbrit viina).
Mõnikord kasutati ka nn. proovabielu, kus täistasu maksti allaes hea sobivuse puhul.
Käesoleval ajal on naiseost jäänud meil vaid peiu pulmakink pruudile.
Selle sajandi algul oli veel säilinud mõningaid naiseostu meenutavaid kombeid.
„Kosjas käisid isa ja ema ja maksid pruudile 100 rubla, mille eest pruut pulmariided pidi ostma. Ei võtnud pruut kosja vastu, siis pidi ta sellest 3 päeva jooksul peigmehele teatama. Vastasel korral loeti kosjad vastu võetuks ning peigmehe vanemad maksid pruudile veel 100 rubla juure.“
Üks naiseostu variant oli selline, et pruudi hind tehti pruudi vanemate talus tööga tasa. Mõnikord võis see mitu aastat kesta. Soomes nimetataksegi peigmeest „sulhanen“. Soome pulmakombeis on tavaks, et ämm ei lase peigmeest enne pulmavoodi, kui see talle paari kingi on andnud.
Kui eesti lembesõnade üle mõelda –kas pole sõnal „kallis“ ka majanduslikku kõla? Vanasõnagi ütleb: „Iludus määrab hinna!“ Nagu juba öeldud , pole piir kokkuleppelise armastusabielu ja naiseostu-röövi perioodi vahel terav . Juba kindlalt juurdunud monogaamia perioodil, 5831 a. Peale maailma loomist (ehk 1881 a. peale Kristuse sündi) kirjutab „Eesti rahva kasuline kalender“:
„Naesterahvas ei lähe enam mehele, vaid mehe kohale ja varandusele . . . Kui perepoeg ehk peretütar tahab saunamehe lapsega paari heita, siis ärgu keelatagu seda mitte.“

3.7 Pruudirööv tänapäeval

Pruudiröövist on saanud üks tänapäeva pulmade tähtsaim traditsioon, mis on saanud hoopis uue tähenduse. Praegu röövitakse pruut selleks, et nalja saaks, et peorahvas saaks natuke närvikõdi ja elevust ja et näha, mida teeb peig, et oma pruuti tagasi saada. Harvad on aga need juhtumid, kus pruudirööv korraldatakse eesmärgiga saada natukene vahelt kasu, nt 100 kr, mõni pudel, pool kuningriiki, esimese lapse ristimise õigus, vms. Pruudirööv peab olema lõbus, pruut peab mänguga kaasa minema, ka pruudivalvuritel ei tohi pruudil nö „ käpp peal“ olla kogu aeg, et pruuti ei saaks ära röövida, sest kui nii juhtub, siis pole külalistel põnevust. Pruudirööv teebki pulma huvitavamaks ja sel ajal saab ka pulmavana hetkeks puhata , sest pulmalistel on tegevus – pruudi otsimine. (Eesti pulmaagentuur, Heinsaar , Vool 2004: 41-44)

3.8 Pulmarongi tavad

Pulmarongiga on seoses mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas , siis sündisid lapsed tema nägu. Ristteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse , et loomadele kahju ei sünniks. Jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma kartust.
Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast, vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba , millele mõrsja astus või tõsteti.
Kui pulmarongiga sõites läbiti koht, kus noorpaar kohtus, siis on veel väga oluliseks kohaks, kus kindlasti peab läbi käima kurepesa juurest. Kurg teaduspäraselt peaks lapsi tooma ja kurepesa all käiakse nn „tellimust sisse andmas“. Iva on selles, et valge pael tuleb siduda ümber posti ja võimalikult kõrgele , et „tellimus“ võetakse enne teiste omasid ja lapsi pidi tulema nii palju, kui mitu tiiru ümber posti on pael keritud.
Majja mõrsja kas talutati või kanti . Kohati oli tava tõsta mõrsja üle leivalabida, et leiva õnn majja jääks . Oma uude kodusse ei tohinud mõrsja astuda vasaku jalaga. Mõrsja sülle pandi rüpepoiss, peiu kõige noorem meessugulane, kellele mõrsja andis sukad või kindad. Kombega taotleti, et esimene laps oleks poiss.
Söömisele järgnes pulmarituaalis uue kodu tutvustamine mõrsjale. Peiu ema viis minia läbi talumaja kõigi ruumide, mööda õue ja majapidamishooneid. Tingimata käidi kaevul. Kohati juba söömise ajal toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks.
Tanutamisega haakub põlletamine. Ka põll oli abielunaise kohustuslik riideese . Alles pärast mitmeid katsetusi leiti pölle õige koht ja seoti see noorikule ette.

4 Pulmade lõpetamine

Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega - "pulmade lõhki tantsimine ". Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnesid ka mitmesugused märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui neist ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama . Siis pidid juba kõik aru saama, et pulmad on sedapuhku läbi. Kui lõpumärgid olid antud, oli kombeks lahkuda.

4.1 Järelpulmad

Lääne- ja Lõuna-Eestis järgnesid pulmadele järelpulmad, kuhu tulid ainult ligemad sugulased. Need peeti, kas nädal pärast pulmi või pulmadele järgneval pühapäeval enamasti nooriku endises kodus. Peig viis ämmale kingitusi ja sai lubatud kaasavara. Kohati on peetud ka kahekordseid järelpulmi: nädala pärast mehe kodus ja kahe nädala pärast nooriku endises kodus. Kuigi pulmakommetes on rohkesti tegemist viinaga, ei tähenda see, et pulmades oleks vanasti palju joodud. Põhiline jook oli õlu. Viin oli mõneti rituaalne jook, mida pakuti - lonks, mitte enam - ja joodi kindlatel puhkudel.

5 Pulmad tänapäeval

Nüüdsel ajal on pulmade traditsionaalne osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja rahakott võimaldab. Materiaalne külg on tõusnudki esikohale pidustuste sisustamiseks. Vanad värvikad tavad hääbuvad, järjest enam segunevad eri rahvaste traditsioonid. Neist tänapäevale kohast pulmakombestikku luues on oluline jälgida, et rituaalid võetakse tarvitusele koos oma tähendusega, muidu pole neil sisulist väärtust.
Näiteks juhtub üha sagedamini, et pruudikimbu tellib pruut ise. Sellega jääb ta ilma rõõmust saada pulmapäeval kaunis kimp kingituseks ja üllatuseks ning pruudikimp kaotab tähenduse. Nagu nähtub ajaloost, oli enamik pulmarituaale seotud ennete ja uskumustega ning nende abil sisendati noorpaarile usku oma elu õnne, sigivusse ja heasse läbisaamisse. Tänapäeval asendavaid neid rituaale vaid pulmarahva käepigistused ning salmike või paarisõnaline õnnitlus kaardil. Käesurujate järjekord ja kiiresti öeldud soovid ei kannata võrdlust kunagise mitmepäevase pulmarituaaliga. Tänapäevaks on pulmad kaotanud muistse pärimusliku ilme.
Pulmi peetakse enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt on pulmad lühenenud, kestavad enamasti päeva, harvemini kaks. Vanadest tavadest on kohati püsinud pulmarongile tõkete panemine, et viina norida ja mõrsja röövimine. Tänapäeval on pulmakülalised enamasti abiellujate sõbrad, töö- ja õpingukaaslased, seepärast ei ole enam kahe sugukonna tegelikku ega teeseldud vastuolu, mis pulmade vältel kaob. Omaaegsete pulmajuhtide isamehe ja kaasanaise asemele on astunud kas palgaline peojuht või mõni noorpaari mõjukalt esineda oskav sõber - pulmavanem. Tegutsemisruumi vähesuse tõttu piirdub temagi võim laua ja tantsupõrandaga. Aga ka tänapäevane pulmavanem peab olema sõnaosav ja kiire reageerija nagu muistsed pulmajuhid.

Kasutatud kirjandus

I Soomere, Väike eesti seksiraamat. Kupar, 1990, lk16-23

Eesti pulmaagentuur, Heinsaar, T. Vool, E. Hõissa pulmad. Tallinn: OÜ Hansaärigrupp, 2004, 112 lk.

Peterson, A. Eesti maarahva elust 19.ndal sajandil. Tartu: AS Atlex, 2006, 104 lk.

Tedre , Ü. Eesti pulmad. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, 123 lk.

ENE 4 Tallinn: Valgus, 1989, 703 lk.

EE 5 Tallinn: Valgus, 1990, 703 lk.

Heinsaar, T [ http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.ht m] 03.06.2009

Kruus, T. Tomingas, K. Toome, K. Vaba, M. Suur perenaise käsiraamat. Tallinn:TEA, 2007

Perekonnaõpetus, 11. klassi õpik, T. Annuk

http://pedja.edu.ee/failid/opilased/puusepp/refpul.html

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.ht m

http://www.pulmad.ee/node/115

http://www.annaabi.com/download.php?matid=13908
14