EESTI MOTOKROSSI AJALUGU JA KUIDAS MINA SATTUSIN MOTOKROSSI JUURDE (0)

PÄRNU ÜHISGÜMNAASIUM
Marek Trei
11B
EESTI MOTOKROSSI AJALUGU JA KUIDAS MINA SATTUSIN MOTOKROSSI JUURDE
Aastatöö
Juhendaja : Mehis Merilaine
PÄRNU 2015

Sisukord

2.3 Üleliidulistest meistrivõistlustest 9
Sissejuhatus
Mina valisin selle teema, kuna olen viimased aastad sellega ise seotud olnud ja see huvitab mind. Oma töös räägin Eesti motokrossi ajaloost (aastad 1966-1990), perekond Leokitest, kes on üle maailma kuulus motodünastia, Gert Krestinovist ja kuidas ma ise sattusin selle ala juurde. Räägin ka sellest, kuidas ala, mis mind alguses üldse ei huvitanud, on saanud minu elu loomulikuks osaks.

Ajalugu mootorratta tekke kohta
Üldiselt on teada, et esimese mootorratta leiutaja oli sakslane Gottlieb Daimler , kes 1885. Aastal demonstreeris esmakordselt taolist riistapuud. Tegelikult huvitasid Daimlerit rohkem siiski mootorid ja oli ainult juhus , et ta mitu aastat kestnud töö vilja puukodaratega kohmakat jalgratast meenutavale monstrumile monteeris. Mootor oli mõeldud rohkem südameks iseliikuvale sõiduriistale.
Veel samal aastal (1885) patentisid vene päritoluga vennad Michel ja Eugen Werner mootorratta, esialgu ühe-, pärastpoole kaheslindrilise mootoriga , milline oli asetatud jalgrattale ja seega juba üsna sõidukõlbulik. Ent veel pidid tehnikamaailmas palju muutuma , enne kui mootorratas iseliikuva sõiduvahendina laiemalt levima hakkas. 1888. Aastal hakkas šoti loomaarst John Dunlop oma jalgrattal kasutama õhkrehve, mis kohe ka mootorsõidukite tarvis tarvis kohandati. 1893. Aastal leiutasid Daimleri lähim abiline Wilhelm Maybach ja ungarlane Donat Banki teineteisest sõltumatult pihustava karburaatori, neli aastat hiljem aga arendas Rober Bosch välja madalpinge magneetosüüte.
Hiljem läks neid leiutisi vaja saksa inseneridel Max Hildebrandtil ja Alois Wolfmülleril, kes 1892. Aastal said valmis kaheslindrilise kahetaktilise mootoriga varustatud igati sõidukõlbuliku mootorratta ja kohe seejärel esimese neljatakilise mootoriga kaherattalise keps -ülekandega sõiduki. Sellest hetkest jäi ainult kukesamm sajandivahetuseni, mil mootorratas läks juba seeriatootmisse. Aastatel 1898 -1900 hakati neid valmistama Saksamaal (NSU JA Opel ), Inglismaal (Matchless), Austrias (Puch), Tšehhoslovakkias (Laurin & Klement) ning seejärel juba mitmes teises riigis.
Sedavõrd, kuidas suurenes mootorraste sõidukindlus, hakkas levima ka kiirusepisik. Juba 1897 aastal korraldati võidusõit marsuudil Pariis-Dieppe, kaks aastat hiljem hakati võistlema Saksamaa ja Austria hipodroomidel. Selleks ajaks oli mootorrattaga saavutatud juba kiirus 49 km/h.
Hoopis laialdasem oli mootorrattaspordi levik Lääne-Euroopas ja Ameerikas. Tekkisid esimesed rahvusvahelised võistlussuhted ja koos sellega tekkis vajadus ülemaailmse koordineeriva organi järele.
1.1 Rahvusvahelise motospordiliidu loomine ja Eestis esimene mootorrattastele peetud sõit
Rahvusvahelise mootorrattaspordiliidu (Federation Internationale Motocycliste, lühendatult FIM) moodustamiseni jõuti ametlikult alles 1912. Aastal Londonis.
Siiski figureerib FiMi embleemil aastaarv 1904 , mis märgib organiseeritud rahvusvahelise tegevuse tegelikku algust.Nimelt toimus sel aastal Tšehhoslovakkias, Pacovis, esimene rahvusvaheline mootorrattaspordi kongress ja Prantsusmaal, Dourdanis, esimesed suured rahvusvahelised võistlused Prantsusmaa Mootorrattaklubi karikale (Coupe internationale du motocycle- club de france ).
Alanud esimene maailmasõda tõmbas mootorrattaspordi arengule kriipsu peale. Ala laiem levik sai võimalikuks alles kahekümmnendatel aastatel. Publiku huvi seisukohalt toimusid olulisemad võistlused hipodroomidel ja kiiruskatsetel, spetsiaalsete radade tekkimisel aga peagi ka suletud ringidel. Edu taolises konkurentsis oli teadagi tõhus reklaam mootorrattafirmadele, kes innustasid konstruktoreid looma üha kiiremaid ja vastupidavamaid masinaid. Teine mootorrattatehaseid huvitav üritus oli rahvusvaheline kuuepäevasõit. See, FiMi egiidi all toimuv võistlus oli ja on tänaseni tõeline masinate ja võistlejate vastupidavusproov.
Eesti toimus esimene üleriigiline autode ja mootorrataste võidusõit 1921.aastal Tallinnas. Ürituse korraldajaks oli Eestimaa Automobiilide Omanikkude Ühisus. Ajalehed tegid võistlustele suurt eelreklaami. Loota võib, et osavõtvate sõiduriistade arv saab olema kogukas, sest esimestele kohtadele tulevad autod ja mootoriga rattad loovad omale sõidu järel ka vastava tubli tunnistamise, kirjutas „Päevaleht“. Võistlejail tuleb 140 versta (149,2 km) marsuudil Tallinn-Nõmme alev -Kanama-Ruunavere-Orgita- Kuusiku - Rapla - Kohila ja Raudalu maanteed mööda Tallinna tagasi.
Võistluse vastu huvi tõstmiseks pandi välja ka auhinnad . Kõige kiiremini kohale jõudnud sõiduki juhile oli ette nähtud kaubamaja Merkuur annetusena rändav hõbekarikas. Vaatamata hoolsale ettevalmistusele ja reklaamile tuli 28. Augusti hommikul stardipaika, Vene turu ääres asunud Lootuse aeda ainult kaheksa autot ja kaks mootorratast. Kahest mootorrattast esimesena startinud E.Rausil juhtus viperusi kuna ,siis polnud tehnika tase nii kõrgelt arenenud. A.Kiini oli õnne rohkem ja oli rohkem probleeme rehvidega. Ja jõudis Tallinnasse tagasi ajaga neli tundi ja kolmekümne üheksa minutiga. Seda sündmust loetakse Eesti auto-ja mootorrattaspordi sünnipäevaks.
Aastad 1966-1975
Motokrossi kolmandaks aastakümneks oli motoklubide võrk Eestis põhiliselt välja kujunenud. Häid krossisõitjaid kerkis esile Järvakandist, Harjust, Viljandist , Rakverest, Tartust, Pärnust, Kohtla-Järvelt ja Türilt, innukalt harrastati krossisõitu ka Võrus, Valgas , Kundas, Põlvas, Lihulas ja mitme pool mujal. Kasvulava oli seega piisavalt avar järelkasvu järjepidevuse tagamiseks, kuid soovida jättis treeninguline kvaliteet ja ala perspektiivne juhtimine. Mitmes klubis ei olnud krossisõit aastaringne harrastus, mõnel pool sõideti krosse mitme teise motoalaga kahasse . Mis Tallinnasse puutub, siis kahes meie põhilises motoklubis: Tööjõureservisdes ja Kalevis oli eelisalaks muidugi ringrajasõit. See ei tähendanud, et seal krossiga ei tegeldud. Asfaldipiloote, kes krossi ei sõitnud oli tegelikult vähe. Motokross oli asendamatu vahend filigraanse sõidumeisterlikkuse omandamisel, ilma milleta ühelgi motoalal hakkama ei saadud. Kross oli kõige alus ja sellest kõik ka alustasid. Paljud pealinna motosportlased saavutasid ka krossisõidus kõrgeid kohti, kuid põhialaks jäi neil siiski kas ringraja- või hipodroomisõit. See oli ka mõistetav, sest esiteks oli Tallinnas olemas ringrada , kus igal aastal peeti üleliidulisi meistrivõistlusi ja teisi kõrgel tasemel jõuproove. Paraku ei võimaldanud taoline olukord krossimeisterlikkuse kasvu ega taganud järelkasvu järjepidevust. Tagajärjeks oli mahajäämus meeste klassides, kus üleliiduline paremik oli spetsialiiseerunud ainult krossisõidule. Pealegi oli üleliidulisel paremikul varuks suured rahvusvahelised kogemused (seda maailma tipptasemel) ja kasutada tunduvalt parem tehniline baas. Moto - ja eriti autospordialade kasv tingis juba ammu nende eraldumisel kaheks iseseisvaks föderatsiooniks. Üleliidulisel tasandil jõuti selleni juba 1962. Aastal, aga Eestis alles neli aastat hiljem. Mootorrattaspordi föderatsiooni jäi juhtima endine ühendföderatsiooni presiidiumi esimees K.Dubas, tema asetäitjaks valiti R. Laur ja kohtunikekogu esimeheks H.Moikov.
Suure tõuke andis tehnikaspordialade arengule nende lülitamine NSV Liidu rahvaste 1967. Aasta spartakiaadi kavva . Motokrossis peeti finaalvõistlused Kirovogradis. Kavas oli vaid 175 cm3 noortele, naistele ning 350 cm3 klass meestele, sõiduriistadeks olid kodumaised mootorratad. Vaatamata selle et tingimused olid kõigele võrdsed, ei suutnud eestlased tõusta kõrgemale seitsmendast kohast. Individuaalselt jõudis esikümnesse vaid L.Tull (naiste klassis neljas) ja S.Saar (5.koht 350 cm3 klassis).
Spartakiaadi kavva mittekuulunud aladel selgitati meistrid Võru lähedal Meegomäel. Siin sai Viljandist pärit võidusõitja M.Reinup meeste 125 cm3 klassis tubli kuuenda koha. Suurema kubatuuriga külgvankriga masinatel olid sõidu lõppedes viljandlased Jüri Treimuth ja J.Varjund neljandaks. Rahvusvahelistes klassides mille sõidud toimusid Moskvas eestlasi ei osalenud. See oli selge, et kui korralikku ettevalmistust polnud siis ei tasunud loota kõrgeid tulemusi. See oli kohe arusaada kui mitmepäeva sõitja J.Tamm võitis 125 cm3
klassis kuldmedali. Naiste klassis sai teisekoha L.Tull ja eesti võistkond sai kokkuvõttes üllatusena kolmanda koha. See oli eeskätt saavutatud tänu vanameistri Johannes Tomsoni treeneritöö vili.
2.1 1968.Üleliidulised meistrivõistlused Eestis Jaanikese rajal
Valga lähistel Jaanikese orus olid kohalikud motosõbrad täitevkomitee abiga välja ehitanud nii perfektse raja ,et seal otsustati pidada 1968 üleliidulised meistrivõistlused. Nagu ka Võrus said korraldajad tippkrossi korraldamisega suurepäraselt hakkama. Seda võistlust Valga lähedal tuli vaatama ligi 20 000 krossisõpra. Kodupublikule tegi rõõmu 3,1 kilomeetrisel rajal ,mis oli ka hästi jälgitav külgvankripaaride hea esinemine. Päevakangelased olid Nuia Motoklubi mehed E.Untera ja V. Viira ,kes 350-kuubikuliste masinate klassis saavutasid mitmekordse Nõukogude liidu meisterpaari A. Rautenfeldi ja A. Portnjagni järel hõbemedalid. Tore oli ka Türi motomeeste R.Saadlo ja V.Kitsingu saavutus kes 750 cm3
masinatel hõimasid kolmanda koha ja said pronksmedali. Sooloklassides paraku me medaleid seekord ei saanud. Aeg oli sealmaal, et ellu viia üritus, millest Kalev ALMAVÜ ja motoföderatsioon olid mõnda aega plaane pidanud. Nii leidi 1968 aasta sügisel aset veel üks sündmus, mis hakkas meie motospordi elus tähtsat rolli mängima: avati ALMAVÜ ja Kalevi noorte motokool.
Esimesse spetsialiseeritud mootorispordikooli asus õppima kakssada noort, esimeseks diretoriks määrati mootorispordientusiast R.Reindov. Kooli õppeprogramm oli mitmekülgne ja uue õppeasutuse peaülesanne oli kasvatada meie ringraja- ja krossisõitjatele väärilist järelkasvu.
2.2 1968.Esimesed Eesti meistrivõistlused motokrossis
Noorte mootorisportlaste ettevalmistamisele hakati ka suuremat tähelepanu pöörama ka teistes spordiorganisatsioonides. Tööjõureservides moodustati noorte õppegrupid treener H.Aasa juhendamisel , Jõus võttis noorte õpetamise oma südameasjaks treener I.Tarro, Tallinna Pioneeride ja Koolinoortes Palees H.Neemelaid. Föderatsiooni presiidimus oli tihti arutamisel motokrosside korraldamise uute vormide ja täienduste probleemid. Suur osavõtjate arv tingis Eesti meistrivõistluste läbiviimise mitmeetapilistena ja motokrossi propageerimise huvides erinevatel krossiradadel. Esimene ja õnnestunud katse tehti 1968. Aastal.
Võistlus paikadeks valiti kuus krossirada. Kõikides masinaklassides võisteldi kolmel etapil. Naised, noored ja mehed 350 cm3 soolo ja sama kubatuuriga külgvankriga mootorratastel võistlesid Kohtla-Järvel, Lelles ja Kundas. Sõidud noorte 175-, meeste 125-,175-,250- ja 500-kuubikulistel masinatel korraldati Võrus, Valgas ja Viljandis. Meistrivõistlustel oli esimene etapp 4.Mail ja viimane 1.Septembril. Analoogset võistlussüsteemi kasutati ka mitmel järgneval aastal, siis jäeti need võistluste rohkuse tõttu ära ja mindi tagasi vana süsteemi juurde
Kõikide suuremate meie vabariigis toimunud krosside jaoks hakati valmistama võistluskavasi. Need, massitiraažis trükitud väljaanded olid motosõpradele suureks abiks võistluste jälgimisel, kuid neis avaldati ka ülevaateid suurematest krossivõistlustest, päevaprobleemidest, tutvustati meie paremaid krossisõitjaid ja veel ka krossibaaside rajamisest. Võistluskavad aitasid leevendada puudujääke, mis spordiajakirjanduses esinesid spordialadest tutvustamisel.
Noorte spetsialiseeritud mootorispordikooli, samuti mitmete motoklubide ühisel nõus olekul lülitati Eesti meistrivõistluste kavva ka 50-kuubikuliste klass poistele. Esimest korda võistlesid poisid 1969.aasta suvel Jaanikese orus. Sõideti kolm sõitu, mis igaüks kestsid 25minutit ja igas sõidus oli veel ka aja lõppemisel üks ring otsa veel. Startijaid oli kakskümmend neli. Esimeseks poismeistriks tuli Ülo Toomla Järvakandi Tehnika- ja Spordiklubist. Temale järgnesid klubikaaslane Endel Varblane ja A.Raudsepp Viljandi Kalevist. Noori krossisõit huvitas. Järgmistel aastatel kujunesid poiste ja noorte stardid kõige osavõturohkemaks, kus osales üle saja noore võidusõitja. See oli juba tõhus reserv tulevikku silmas pidades, mis varem või hiljem pidi andma soovitud loomust.

2.3 Üleliidulistest meistrivõistlustest

Esialgu tuli aga leppida sellega, milleks momendil võimelised oldi. 1970 aasta üleliidulisel tehnikaspordialade spartakiaadil tõi Eesti ainsa medali Luule Tull teise kohaga naiste klassis. Esikümnesse pääses vaid Elmet Varblane 9.kohaga suure kuubatuuriga masinaklassis. Tagajärjeks oli Eesti Koondise 11.koht. Nii kehva tulemust polnud meie motokrossikoondis veel saanud. Sel aastal pandi ka alus üleliidulistele mootorispordikoolide ühisele jõukatsumisele. Meie noored polnud veel võimelised võistlema ühtlaselt tervikliku võistkonnaga, pealegi oli harjumatu ka korraldajate idee liita võistlustulemustele ka püssilaskmises saavutatud punktid. Individuaalselt sai esikoha omaaegse nimeka motosportlase poeg, nüüd treerina töötava Jaan Küünemäe poeg Arvo . Paremaid tulemusi saadi 1971.aasta NSV liidu meistrivõistlustel kus A.Küünemäe võitis noortekonkurentsis pronksmedali ja külgvankrite klassis P.Pronitsev – V.Viira madalama võimsusega mootorrattal hõbeda .
Rahvusvahelistes klassides (250, 500 kuubikuliste) selgitati meistrid viie etapi kokkuvõttes. Eesti sõitjad osalesid ainult kodumaal toimunud etappidel Valgas ja Võrus, kus tulemused polnud üldsegi pahad. Jaanikese orus toimunud võistlusel oli 250 cm3 T.Päeva kuues, ning suurtematel masinatel sõitnud Rudolf Krestinov samuti kuues ja kundast pärit J. Kullasepp seitsmes. Võru lähedal Meegomäel oli nuialane J.Sala samuti kuues. Viie etapi kokkuvõttes jäädi muidugi punktideta ja Eesti sai üldkokkuvõttes üheksenda koha.
1975.aastal toimus järjekordne NSV liidu rahvaste spartakiaad. Eesti krossivõistkond esines küll ühtlaselt, kuid indiviuaalselt pääses kümne parema hulka ainult Mart Mägar (7. Koht 350 cm3 klassi). Ühtlane esinemine tagas küll võistkonnale tervikuna seitsmenda koha. Et kõrgemale tõusta, tuli oodata uute andekate noorte esile kerkimist, kes oleksid võimelised eelmist põlvkonda välja vahetama . See aeg oli peatselt tulemas.

Aastad 1976-1985
Neljandat aastakümnet alustati veel ühe reorganiseerimisega spordiühingus Tööjõureservid otsustati lõpetada motoklubide ja sektsioonide tegevus. On küsitav, kui õigustatud see otsus oli. Koosnes ju kutsekoolide õpilaskond peamiselt noortest tehnikahuvilistest, kellele mootorrattasport oli aastatega kujunenud rohkem kui hobiks.
Tööjõureservidel olid suured teened mootorispordi arendamisel. Nõukogude Liidu teenelise treeneri Johannes Tomsoni väsimatu töö kandis head vilja ka krossisõidu järelkasvu kasvatamisel . Õnneks ei olnud otsusel pikka iga, sest kümmmekond aastat hiljem hakati kutseharidussüsteemi õppeasutuses uuesti mootorispordi ala harrastama .Paraku ei saanud see enam sisse sellist hoogu nagu oli see viiekümmendatel ja kuuekümnendatel aastatel.
1976.aastast alates hakkasid valima ka aasta parimaid tehnikasportlasi. Esimesena anti see austav tiitel mitmekülgsele naismootorisportlasele Luule Tullile, kes tegi ilma pea kõikidel mootorispordialadel. Kõige tunnustuse osaliseks sai ka motokohtunike kauaaegne eestvedaja Harry Moikov, kellele anti teenelise sporditegelase aunimetus. Selle aasta üleliidulistel krossimeistrivõistlustel päästis meie mootorisportlaste au kalevlanna Helgi Kollom , kes 125-kuubikuliste klassis tõi koju pronksmedali. Siis oli kätte jõudmas aeg, mil järelkasv endast tõsiselt märku andma hakkas. Otsa tegi lahti Kohtla-Järve noor andekas krossisõitja Mart Mägar, kes krossikooli oli saanud Tihemetsa tehnikumis õppimise ajal omaaegselt tuntud sõitjalt Sulev Saarelt. Tehnikaspordialade üleliidulise talispartakiaadi finaalvõistlustel saavutas Mägar 250-kuubikuliste klassis esikoha . See ei jäänud temale sel aastal viimaseks üleliiduliseks tunnustuseks. Nõukogude Liidu suvistel meistrivõistlustel tuli pronksmedal samas masinaklassis. Selle sama klassi võitja oli siis kõige teramas tipus ja selleks oli Gennadi Moissejev.
Nendel meistrivõistlustel tõestas naissõitja Luule Tull taas oma kuulumist Nõukogudemaa naisvõidusõitjate eliiti. Seitse aastat tagasi võidetud hõbemedalile tuli juurde ka hõbekarva medal . Hõbemedalid tõid koju ka Saku Motoklubi võidusõitjad J. Uustalu ja M. Oras 650-kuubikuliste külgvankriga mootorrataste klassis. Need olid mehiste võidusõitjate esimesed medalid üleliiduliselt areenilt ja see pani aluse järgnevatele võitudele. Mehiselt sõitsid suurkonkurentsis ka K.Eesmäe—R.Beilman, kes hõivasid kuuenda koha.
3.1Uued tulijad motokrossi maailmas
Tundus, et hakati mõõnast üle saama. Lootustandvalt sõitsid nende järelkasvu paremad esindajad 1977. Aasta üleliidulisel motokoolide krossil. 50-kuubikuliste klassis said poistest kaksikvõidu A.Muuli ja A.Tomson. Ka noorte klassis tuli esikoht. Selle võttis R.Sinimaa. Tallinna Noorte Spetsialiseeritud Mootorispordikooli esindus tuli Riia eakaaslaste järel teiseks.
1978. aastal tõusis Eestis krossivaimustus veelgi. Valmis sai uusi radasid, kasvas võistluste arv. Paljud tegid motokrossi heaks Kohtla-Järve rajooni ja eriti Tehnika- ja Spordiklubi Voka aktivistid. Vokalased rajasid ja sisustasid looduslikult kauni Pühajõe äärde ajakohase krossibaasi, mis kujunes peagi mitmete kaalukate motovõistluste areeniks.
Oma esimestele üleliidulistele hõbemedalitele lisaks tõid Saku Motoklubi krossisõitjad J.Uustalu ja M.Oras 1978.aastal üleliiduliselt meistrivõistlustelt juba kuldmedaleid. Meistritiitel tuli 650-kuubikuliste masinaklassis. Pärast viieteistkümneaastast vaheaega kordasid sakulased V.Vaarderpassi- J.Tuuliku saavutust.
1979. aasta oli Nõukogude rahvaste VII suvesprartakiaadil aasta. Finaalvõistlused motokrossis korraldati soolomasinate klassis Harkovis ja külgvankritele Võrus. Ettevalmistuste juhtimine pandi föderatsiooni krossikomitee esimehele. V.Grossile. Korrapärane treening ja võistkonna varustamine uute võistlusratastega andsid häid tulemusi. Seitsmeteistkümne koondise hulgas lõpetasid Eesti krossisõitjad viienda kohaga. Ettepoole platseerusid Vene NFSV, Ukraina , Leningrad ja Läti. Meeldiva üllatuse tegi meie spordiüldsusele Saku Motoklubi kasvandik A.Sikk, kes noortevahelises konkurentsis saavutas 125-kuubikuliste klassis spartakiaadivõitja tiitli . See oli andekale sportlasele hüppelaud suurde sporti. Enne teda ei olnud ükski Eesti noor suutnud tulla üleliiduliseks noortemeistriks.
Külgvankriga mootorratastel sõideti Meegomäel. Kodupubliku silme all lõpetasid J.Uustalu-M.Oras pronksmedalitega. Kuivõrd nende auhindade kolleksioonis olid juba kullad ja hõbedad, siis võisid mehed uhked olla täieliku medalikomplekti üle.
Mootorispordi arendamisel ja noorte kasvatamisel saavutatud edusammude eest anti 1980. Aastal kolmele motoorganisaatorile Eesti treeneri aunimetus. Need olid Rudolf Krestinov, Jüri Randla ja Valentina Sepala. See oli nagu ettemaks kopsakatele võitudele 1981.aastal.
3.2 Head tulemused uustulnukate poolt
Algas see Kalevi Kesk-Auto-Motoklubi krossisõitjate suurvõiduga üleliidulisel meeskondlikul talikrossil. Esikoha sellel konkurentsitihedal mõõduvõtmisel sepistasid P. Koval , T.Kivja, A.Õunapuu ja I.Till. Võiduka meeskonna treener-mehaanik oli J.Küünemäe.
Sel aastal korraldati Nõukogude Liidu meistrivõistlused külgvankritele jällegi Valgas ja Võrus. Kodupubliku rõõmuks said hõbemedalid taas kaela J.Uustalu ja M.Oras. K-Eesmäe – R.Beilman lõpetasid kaheksandana, T.Vallsalu – M.Uustalu üheteistkümnenda kohaga. 1000-kuubikuliste klassis said Ü.Toomla- E.Varblane kuuenda koha.
Saku Motoklubi kasvandik, Nõukogude liidu noortemeister A.Sikk debuteeris nüüd juba meestevahelises konkurentsis ja kohe edukalt. Ta võitis 125-kuubikuliste klassis hõbemedali. Seitsmes oli siin A. Leok . Erilist rõõmu valmistas motosõpradele Siku klubikaaslane Andres Krestinov, kes üleliidulises noortevahelises konkurentsis tuli Nõukogude Liidu noortemeistriks.
1982. aastal valmistas Eesti rahvale rõõmu oma tulemustega A.Sikk. Tubli esinemisega NSV Liidu meistrivõistlustel 125cm3 masinaklassis tuli tema auhindade kolleksiooni pronksmedal.. Aasta kokkuvõttes tõusis Eesti liiduvabariikide konkurentsis kolmandaks. Teenelise treeneri R.Krestinovi väsimatu töö noorte krossisõitjate kasvatamisel Saku Motoklubis kandis head vilja. Lisaks edukale esinemisele vabariiklikul areenil tegid tema õpilased üha rohkem ilma ka üleliiudlistel tippkrossidel.Eesti motoföderatsiooni krossikomitee peaülesandeks tõusis nüüd esindusvõistkonna ettevalmistamine osavõtuks Nõukogude rahvaste kaheksandast spartakiaadist 1983. Aastal. Eelmisel aastal võidetud kolmas koht ning ühtlase koondise olemasolu võimaldas head kohta ka spartakiaadil. Peatreeneri ülesanded pandi R.Krestinov.
Finaalvõistlused toimusid Kišinjovis. Võistlused olid ägedad ja nagu käik näitas, polnud treenigutel asjatult higi valatud. Eesti krossikoondis saavutas Ukraina, Läti ja Moskva krossisõitjate järel neljanda koha. See oli krossikoondise parim koht senipeetud spartakiaadidel. Ka individuaalses konkurentsis läks kõik väga hästi: noortest tuli Mart Lajal neljandaks ja K. Raag kümnendaks, 125-kuubikulistel A.Krestinov kolmandaks, 250 cm3 mootorratastel A.Sikk kuuendaks ja 350-kuubikulisel M.Mägar kolmandaks. Seega kaks medalit. 650cm3 külgvankriga masinal lõpetasid K. Varik -H.Neering viiendana, K.Eesmäe- V.Adamson kümnendana, 1000-kuubikulisel R.Haavistu- K.Mandli kümnendana.
Sama aasta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel rahvusvahelistes klassides, kus osalesid kõik MM-võistlustel startinud mehed, tuli A.Krestinov 125 cm3 klassis NSV Liidu meistriks ja tõi koju kuldmedali! See oli tema suursaavutus alles noorteklassist väljunud võidusõitjalt! Tema klubikaaslane A.Sikk oli nendel võistlustel samuti mehe eest väljas. Nõukogude selle aja krossitähtede leningradlaste G.Moissejevi ja V.Hudjakovi järel võitis ta 250 cm3 klassis kolmanda koha.
Meie kahe selle aja tippsõitja võitude kontosse oli kogunenud ka mitmeid rahvusvahelisi saavutusi. A.Sikul oli sotsiaalismimaade Sõpruse karikavõistlustelt teine ja esimene koht. A.Krestinov kaks kolmandat kohta. Seda arvestades anti 1983. aastal Sikule ja A.Krestinovile suurmeistri austav nimetus.
3.3 Mõned kõrgtasemel võistelnud krossimehed
Mart Mägar
Pani endast rääkima ja kirjutama esikoha võitmisega 1977. aasta Nõukogude Liidu esimesel tehnikaspordialade talispartakiaadil. Sama suvel tuli NSV Liidu meistrivõistlustelt kuldmedali kõrvale ka kolmanda koha medal. See ei jäänud viimaseks. Kuus aastat hiljem tõi andekas krossisõitja koju taas pronks medali ja kordas saavutust veel 1988 aastal. Sellesse ajavahemikku mahtus ka Balti liiduvabariikide meistrivõistlustelt võidetud kümme auhinnalist kohta.
Eesti tali -ja suvekrossi meistrivõistlustel on, aga Mart Mägar olnud oma rivaalidest mäekõrguselt üle. Tema poolt võidetud kakskümmend viis meistritiitlit on lausa erakordne saavutus, milleni pole jõudnud ükski teine krossisõitja. Nii suuri kui vähemaid võite on aidanud sepistada treenerid Vambola Niine , Sulev Saar, Uko Viljak ja Gunnar Veber . Mehaanik on tippsõitja olnud endale ise. Mart Mägar on pärit Kohtla-Järvelt.
Juhan Uustalu-Mati Oras
Juhani ja Mati saavutasid hea tulemuse 1977. aasta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. Esimene suursaavutus tõi uut tuult tiibadesse. Juba järgmisel üleliidulisel mõõduvõtmisel kroonis väsimatuid entusiaste täistabamus: koju toodi kuldmedalid 650-kuubikuliste külgvankriga mootorraste klassis. Hõbedasele ja kuldsele autasule tuli lisa 1979. aasta suvel pronksmedali näol. Kokku oli saadud täiskomplekt medaleid tippvõistluselt. Juba järgmisel üleliidulisel tippkrossil üritati uuesti, aga seekord saadi alles neljas koht. Neljanda medali tõid nad Saku Motoklubisse aga järgmise aasta tippkrossilt teise koha eest.
Mehetegusid tehti samuti Balti meistrivõistlustel ja kodustel krossidel. Kuusteist korda on korvipaar Juhan Uustalu-Mati Oras ületanud Eesti meistrivõistluste finišijoone võitjatena. Põhjust rõõmustamiseks on eelkõige nende treener Rudolf Krestinovil ja mehaanik Mati Toomel. Juhan Uustalu on pärit Kohtla-Järvelt ja Mati Oras Harju rajoonist.
Aadu Sikk
Ta võitis oma esimese medali 16-aastaselt Eesti noortemeistrivõitlustelt. Ridamisi järgnesid kolm noortemeistri tiitlit . Siis tuli juba üleliiduline tunnustus: 1979. aasta meistrivõistlustel finišeeris noor võidusõitja eakaaslate ees esimesena. Hüpe meeste klassi oli samuti edukas. Alates 1981. aastast võitis Saku Motoklubi kasvandik Eesti suvistelt meistrivõistlustelt kaheksa kuldmedalit järjest, millele lisandus ka kaks talikrossi tiitlit. Edu saatis ka Aadu Sikku ka Nõukogude Liidu meistrivõitlustel. Hõbemedal tuli 1981. aastal, kaks pronksi järgmistel mõõduvõtmistel. Ka rahvusvahelisel areenil, sotsialismaade karikavõistlustel tulid saku mehe auhinna kappi hõbemedal 1981 ja järgmisel aastal tuli talle esikoht ja ka meistritiitel. 1978. aastal sai Aadu Sikk meistersportlaseks, viis aastat hiljem aga suurmeistriks. Võitude saavutamisel on igati abiks olnud Rudolf Krestinov, oma terasratsu eest on hoolt kandnud aga võidusõitja ise.
Andres Krestinov
Vaieldamatult üks parimaid sõitjaid aastatel 1980-1990. Nii nagu võistluskaaslasel ja sõbral Aadu Sikul, algas ka tema teekond suurde sporti Saku Motoklubi teenelise treeneri Rudolf Krestinovi juhendamisel. Esimene suurvõit tuli Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt noorte klassis 1981. aastal. Juba järgmisel aastal esindas ta Nsv Liidu sotsialismimaade karikavõistlustel ja lõpetas etappide kokkuvõttes pronksmedaliga. Järgnesid Nsv Liidu meistritiitlid 1983. aastal meeste 125 ja 1986. aastal 500 cm3 klassis, millele tuli Andres Nsv Liidu rahvaste spartkiaadi võitjaks ning sai pronksmedali 1983. aasta üleliidulistel tehnikaspordialade spartakiaadil. Andres Krestinov on 1981. aastast Nõukogude Liidu meistersportlane.
Gert Krestinov
Gert Krestinov on sündinud 02.08.1990 Tallinnas. Eesti Krossisõitja. Hakkas motokrossiga tegelema aastal isa Andrese soovitusel. Esimene võistlus oli 1994. Profisõitja karjääriga tegi algust aastal 2002. Saksamaa meistrivõistlustel aastal 2004 sai ta 85cc oli hooaja kokkuvõttes oma klassi meister.
2004 aastal tuli juuniorite maailma-ja euroopameistrivõistlustel 85cc klassis teisele kohale. Kaks aastat hiljem ehk siis 2006 aasta saavutas ta 125cc juuniorite maailma-ja euroopameistrivõistlustel sammuti teise koha. 2007 aastal osales juba maailmameistrivõistlustel Mx2 klassis kus saavutas alles 41.koha. Kuid suurem osa hooajast oli vigastatud . 2008 osales Mx2 maailmameistrivõistlustel. Meeskonnaks oli Eesti meeskond Favor KTM motosport . Sel hooajal saavustas Krestinov oma esimese mm-etapivõidu. Samal aastal pärjati ta parim noorsõitja maailamas tiitliga ehk Jan de Grooti auhind. Lommeli liivasel krossirajal, kus eestlased alati on saavutanud häid tulemusi, sest eestlastele sobivad paremini liivarajad kui kõva pinnasega rajad. Seoses etapi võiduga hakkasid puhuma uued tuuled krossimaailmas Krestinovi jaoks. Mõne ajapärast sai selgeks, et aastal 2009 osaleb Krestinov Mx1 klassis. Meeskonnaks oli Silver Action KTM. Meeskond oli tehase toega. 2009. Oli selge, et suurema võimsusega masinaklassis läheb Gerdil raskeks. Hooaja kokkuvõttes oli 23.koht. Sama aastal tuli ka eesti meistriks. Alates 2007 aastast on olnud igal hooajal liige Eesti rahvuste krossikoondises.
2010 aastal osales Krestinov Briti meistrivõistlustel. 2010 oli tema tööandjaks LPE Kawasaki . Hooaja esimestel etappidel startis veel Krestinov KTMiga. Kuid alates aprillist oli stardis juba Kawasakiga. 2011.a möödus taas Inglismaal, kuid juba Honda mootorrattaga. 2012.aastal sõitis Krestinov jällegi Inglismaa radadel . Jätkas Honda meeskonnas. Saavutas etapivõidu hooaja esimesel etapil. Hooaja kokkuvõttes sai hea tulemuse Inglismaa meistrivõistlustel olles kolmas. 2013. Tuli jällegi ettevõtta meeskonna vahetus. Uueks tööandjaks Apico Suzuki. Inglismaa meistrivõistlustel oli alles seitsmes. Osales ka Mx3 klassis maailmameistrivõistlustel. Mx3 klassi etapivõitja esimesel võistlusel Hollandis Valkenswaardis. Hooaja lõpuks sai 4.koha. 2014. Aastal võistles Krestinov jällegi Kawasakiga. Hooaja aja jooksul ei tulnud ühtegi poodiumi kohta. Ja sai viienda koha. 2015.aastal on Gert tagasi Honda mootorratta peal. Vaata Lisa 1
Leokite motodünastia
Kui rääkida motokrossist ja Leokite perekonnast, siis annab otsida inimest, kes ei ole kuulnud sellest nimest midagi. Perekond Leokid on teinud midagi sellist mida annab mujalt maailmast otsida. Leokid on kindlalt ülemaailma tuntud motodünastia, millele on aluse pannud kadunud Väino Leok. Väino Leoki pojad Arvo, Aivar ja Avo on tegelenud motospordiga tipptasemel ja nende pojapojad Tanel Leok, Aigar Leok ja Martin Leok. Leokite panus eesti motokrossi on midagi uskumatut.
Väino Leok sündis 28. märtsil 1936. aastal Sõmerpalus ja suri 25. juulil 2007. aastal uppumissurma. Mootorispordiga hakkas Väino Leok tegelema pärast naasmist uudismaalt 1960. aastal. Veemotospordis võistles ta Tartu Kalevi klubi liikmena, võites Eesti meistritiitli ja ühe hõbemedali. 1970.aastal täitis ta veemotos NSV Liidu meistersportlase normatiivi. 1965. aastal pandi tema initsiatiivil alus Sõmerpalu motoklubile, mille liikmed on olnud ka tema pojad Aivar, Arvo ja Avo ning pojapojad Tanel, Aigar ja Martin Leok. 1983. aastal viidi tema algatusel Sõmerpalus läbi esimene staadionikrossivõistlus. Sõmerpalu mändide all on Väino Leoki läbi viidud krossivõistlustel võistelnud paljud tippsõitjad. Tänu tema fanatismile ja visale tööle tõusid Eesti motokrossi tippu vanemad pojad Aivar ja Arvo Leok. Noorim poeg Avo viis aga Eesti motokrossi maailmakaardile, võites esimese Maarjamaa krossisõitjana MM-etapi. Praeguseks on maailma krossiradadel tipptegijateks tõusnud Arvo poeg Tanel ja Aivari poeg Aigar, kelle jalajälgedesse on astumas tema vend Martin. 2003. aastal täitus Väino Leoki üks suur unistus . Motocross des Nations ehk meeskondlikel motokrossi MM-võistlusel kuulusid Eesti rahvuskoondisse kolm Leokit: Aigar, Tanel ja Avo. Eesti rahvuskoondis sai kolme sõidu kokkuvõttes 8.koha. 2003. aastal autasustas Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel ettevõtjat ja motospordi arendajat Väino Leokit seoses Eesti Vabariigi 85. aastapäevaga Valgetähe V klassi teenetemärgiga. 2006. aasta lõpul valis Võru maavalitsuse teenetemärgi komisjon aasta isaks ettevõtja ja motospordiga tegeleva Väino Leoki.
5.1 Avo, Aigari, Martini ja Tanel Leoki saavutustest
Avo Leok on sündinud 8. Septembril 1971. aastal. Ta on esimene eesti motosportlane, kes on võitnud MM-etapi. Ta võitis etapi Itaalias. Ta kuulus maailma absoluutsesse tippu ja oli maailmameistritiitlile väga üks favoriit. Tema sportlastee rikkus kukkumine Hollandis MM-etapi vabatreeningul 2005. Aastal. Avo Leok vigastas oma lülisammast. Jalule ei tõuse ta enam kunagi, kuid ta pole püssi põõsasse visanud ja jätkab motospordiga andes nõu noortele.
Aigar Leok on sündinud 9. Augustil 1985. Aastal. Ta on Martin Leoki vanem vend. Aigar võistleb enduro maailmeistrivõistlustel E3 masinaklassis. Aigar on ka võistelnud motokrossi maailmameistrivõistlustel MX1 ja MX2 masinaklassides. 2010 aastal kukkus Aigar ohtlikult Itaalia motokrossi meistrivõistlustel, mille tõttu tal terve aasta vahele jäi. 2010 aasta lõpus tehti Aigarile pakkumine Tm tehasetiimi poolt proovida endurot. Aigari säravamad tulemused on tulnud just enduros. 2012 aastal oli hooaja lõppedes kõrgel 3.kohal E3 klassis ja 2013 lausa teisel kohal.2014 aastal sai Aigar 6.koha,kuid 2015 tahab Aigar olla taas kõrgeimas tipus.
Martin Leok on Leokide motodünastia peasamuna. Martin võistleb praegu enduro E2-klassis. Oma vanema venna Aigari eeskujul enduroga tutvust teinud Martin Leok võitis Eesti enduromeistrivõistlustel lätlase Lauris Ermanise järel E2-klassis hõbemedali. 2012.Aastal oli Martin Leok enduro euroopameistrivõistlustel hooaja kokkuvõttes teine. Viimased aastad on Martin osalenud rohkem eesti ja baltikumis toimunud enduro võistlustel.
Tanel Leok on sündinus 1. juunil 1985. aastal Võrus. Ta on Eesti motosõitja, kes võistleb 2015 aastal Inglismaa meistrivõistlustel. Taneli isa Arvo tutvustas Tanelile motosporti noores eas. Ta õppis Sõmerpalu Põhikoolis, kuni 16 aastaseks saamiseni, kui otsustas jätkata oma võidusõidu karjääri täistööajaga. Praegu elab Tanel Belgias ,Baleni linnas. Taneli suur tähelend sai alguse 2000. aastal, võites 85cc FIM World Cup´i. Järgmisele aastal võitis ta 125cc FIS Junior Cupi. Oma eksimatu ja metsiku sõidustiili tõttu on ta teeninud endale hüüdnime „Eesti Express “. 2002.-2003. aastal sõitis Tanel Vangani Racing KTM tiimis, mis oli tema esimene professionaalne võistkond. Võib öelda, et selleks ajaks oli ta end murdnud tippatasemel motosporti. 2004. aastal läks ta üle 250cc klassi Suzuki meeskonda.2005-2008 sõitis Tanel Leok Kawasaki tehase meeskonnas. Tanel leok võitis oma esimese poodiumikoha FIM motokrossimaailmameistrivõistluste MX1 klassis 2006. aasta aprillis Belgias. Peale suurepärast 2006 aasta hooaega pikendati lepingut kahe aasta võrra. 2007 tegi Leok oma parima hooaja mm-karusellil olles hooaja lõppedes kõrgel viiendal kohal. 2008 aastal saavutas Tanel oma esimese mm-etapi võidu Kawasakiga Iirimaa mm-etapil. Kokku võitis Leok Kawasakiga sõites 9 poodiumikotha. 2009 aastal liitus Leok Red Bull Yamaha De Carli meeskonnaga. Ta võitis hooaja esimese etapi Itaalias, mis toimus väga extreemsetes tingimustes. Sõites Yamahaga sai Tanel Leok esimest korda oma karjääri jooksul hoida enda käes punast plaati, mis tähistab MM-sarja liidrit . See hooaeg oli Leokile väga stabiilne, vastu tuli võtta kõigest kaks katkestamist, 1. kord Lätis ja 2. kord Brasiilias. Hooaja lõppedes oli Leok kõrgel seitsmandal kohal. 2010 aasta sõitis Tanel Leok Honda tiimis. Seal sai ta omale personaaltreeneri Marnicq Bervoets´i. See aasta oli Leokile väga edukas. Ta lõpetas maailmameistrivõistlused 6. kohaga. Taas sai Tanel enda nimele etapivõidu. 2011. aasta sõitis Tanel Leok TM Racing Factory Team ´is. Hooaeg ei olnud Leokile eriti hea. Läbi tuli elada mitu kukkumist ja avariid ning rattaga oli tohutul hulgal tehnilisi probleeme. Hooaja parim saavutus oli Tšehhi Vabariigi Grad Prix´i võit. 2012 hooajal sõitis Tanel Leok Suzuki tehasemeeskonnas. Hooaja parimaks tulemuseks jäi Hollandis Lieropis 3.koht. 2013. Aastat alustas Leok Inglise Honda meeskonnas, kuid pidi poole hooaja meeskonda vahetama. Sest Inglise Honda tiim sattus majandusraskustesse. Taaskord oli Leok tagasi oma vana tööandja juures kelleks on TM Racing Factory Team. 2014. Ei tulnud Leokil väga midagi välja. Kas oli Leokil probleeme tehnikaga või oli ise katki. 2015.aastal on Leok taas omale tuttava ratta peal tagasi Kawasakil. Apico Kawasaki tiimis sõitval Leokil eesmärgiks võita Inglismaa meistritiitel. Leok osaleb ka euroopas toimuvatel MM-Etappidel. Vaata Lisa 2
KUIDAS MINA SATTUSIN MOTOKROSSI JUURDE?
Mäletan, et motokrossi juurde sattusin 2007 aastal, kui sai käidud vaatamas motokrossi Pärnu Kuningas. Seal võistlesid Eesti mõistes tippsõitjad. Nagu Tanel ja Aigar Leok. Peale seda mingi aeg, kui minu kasuisa ostis mootorratta. Esialgu ei pakkunud see ala mulle üldse huvi, aasta oli siis 2008.Aastal 2009 hakkasin suuremal huvi tundma selle ala vastu. Aastal 2010 kui minu kasuisa hakkas kestvuskrossi võistlustel osalemas. Hakkasin abimehena neil võistlustel kaasas käima. Motokross- Ala, kus võistlejad sõidavad spetsiaalsete mootorratastega selleks ettenähtud rajal. Võistlusrada võib olla nii muld kui liivase pinnasega, ning sisaldab erinevaid kurve, hüppeid, ning konarusi, mis teevad sellel läbimise raskeks. Võisteldakse erinevates masinaklassides. Eestis on motokross kõrgele arenenud, seda kinnitab fakt, et Eestis on üle 40 krossiraja. 2010 aasta märtsi lõpus avati Sõmerpalus Euroopa suurim sisekrossirada Adrenalin Arena , kus saab hakata võistluseid pidama aastaringselt .
Kestvuskross- võistlus, mis kestab soolomootorrattastele ettemääratud klassist , kus igale võistlusklassile on ettemääratud võistluse kestvus. Võistlusrada võib sisaldada nii motokrossi elemente kui ka enduro elemente ehk metsas olevaid rajalõike. Raja pikkus alates 5 km kuni 10 km.
Enduro- on mootorrataste mitmepäeva võidusõit. Metsas sõidatakse märkide mis on paigutud puude külge. Kolm kuni kaks ringi läbi ühte distantsi kuhu jäävad nii krossi, enduro ja extreme katse. Krossikatse võib sisaldab krossielemente näiteks hüppeid. Extremekatse sisaldab erinevaid takistusi nt palgivirnadest ülesõitmine, kaabirullide ületamine. Need kõik on seotud motokrossiga, sest sõidu oskused on väga olulised nende asjade puhul.
2011 või 2012 aastal sain esimest korda motokrossi rattaga esimest korda sõita. Kuid siis eriti kiirust polnud ja sõita üldse ei osanud tundus see ikkagi lahe ala. Siis sain mõned trennid veel teha.
2013 Sõitsin mootorrattaga suhteliselt vähe. Kuid käisin kaasa kestvuskrossidel Lätis, Leedus ja Rootsis maailma suurimal kestvuskrossil. Ja ka mõnel endurovõistlusel näiteks Paikuse Enduro. Otse loomulikult motokrossidel Pärnus ja Tihemetsas.
Gotland Grand National maailma suurima osavõtjatel arvuga võistlus, kus osaleb üle 2500 motomehe nii eestist, soomest, rootsist ja muude riikide kiiremad sõitjad. See võidusõit on toimunud seal alates 1984 aastast. Rada paikneb seal põhiliselt paekivipinnasel. Rajal esineb nii kuivemaid kui ka märjemaid kohti, kuhu on tekkinud iga aasta sügavad rööpad.
2014.aastal sai krossirattaga rohkem sõidetud, kuni kunagi varem umbes 20 tundi. Kuna ratta tunnetus parenes oluliselt ja sõidutehnika muutus ka stabiilsemaks. Mootorrattaga sõites ei väsinud enam üldse ära, kuna talvel sai tehtud üldfüüsilist trenni.
2015 aasta plaanid on võimalikult saada teha sõidutrenne ja osaleda mõnel võistlusel selle aasta lõpus. Unistus on osaleda maailma suurimal kestvuskrossil Rootsis Gotland Grand Nationalil. Vaata lisa 3.
Kokkuvõte
Selle töö käigus sain teada, kuidas on tippu jõudnud Andres Krestinov, Tanel Leok ja üldjäänud kiired sõitjad Eestist. Oma lohutuseks sain teada, et ka neil on olnud kehvemaid perioode ja et alati ei lähe kõik nii, nagu plaanitud.
Sain ka ideid, kuidas oma treeninguid paremaks muuta. Loodan, et need aitavad mul saada Balti meistriks.
Tänan oma kasuisa Jüri Kogerit, kes aitas mul seda tööd teha.
Kasutatud kirjandus
Kaldma, E.1992. Krossirajal. Tallinn: Valgus
Guth, U.2013. Leokid & Sõmerpalu Motoklubi 1968-2013, Tallinn: Parkett
Leokite motodünastia. https://annaabi.ee/Perekond-LEOKide-motod%C3%BCnastia-m86848.html (10.02.2015)
Gert Krestinov www.krestinov.com (6.03.2015)
Lisad
Lisa 1. Gert Krestinov. Foto autor Andrea Forloni (2015)
Lisa 2. Tanel Leok. Foto autor Riho Lüüs (2015)