Kuidas või millest huvi tekkis?

Vastus leiad õppematerjalist: Motokross ja selle areng Raplamaal

Milline oli vanemate suhtumine või kuidas reageerisid?

Vastus leiad õppematerjalist: Motokross ja selle areng Raplamaal

Milline oli esimene märkimisväärne saavutus Mis vanuses?

Vastus leiad õppematerjalist: Motokross ja selle areng Raplamaal

Milliseid treeninguid läbisite?

Vastus leiad õppematerjalist: Motokross ja selle areng Raplamaal

Kus toimusid treeningud?

Vastus leiad õppematerjalist: Motokross ja selle areng Raplamaal

Millist varustust omasite?

Vastus leiad õppematerjalist: Motokross ja selle areng Raplamaal

Kuidas hankisite varustuse?

Vastus leiad õppematerjalist: Motokross ja selle areng Raplamaal

Kui suuri kulutusi see nõudis?

Vastus leiad õppematerjalist: Motokross ja selle areng Raplamaal

Milliseid vigastusi põhjustas teile motokrossiga tegelemine?

Vastus leiad õppematerjalist: Motokross ja selle areng Raplamaal

Motokross ja selle areng Raplamaal (0)

Keskkool - Sport - Sport

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas või millest huvi tekkis?
Mis vanusest ?
Milline oli vanemate suhtumine või kuidas reageerisid?
Milline oli esimene märkimisväärne saavutus Mis vanuses?
Milliseid treeninguid läbisite?
Kus toimusid treeningud?
Millist varustust omasite?
Kuidas hankisite varustuse?
Kui suuri kulutusi see nõudis?
Milliseid vigastusi põhjustas teile motokrossiga tegelemine?
Kuidas olete seotud täna motokrossiga Raplamaal mujal?
Kui suur on motokrossihuviliste seltskond kellega täna suhtlete?

Rapla Ühisgümnaasium
11.R
Motokross ja selle areng Raplamaal
Uurimistöö
Juhendaja :
Rapla 2015

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Motokrossi olemus ja arengulugu Eestis 4
2. Motokross Raplamaal 7
3. Raplamaa motosportlaste mälestusi ja saavutusi. 9
3.1 Vanus 9
3.2 Vanemate suhtumine 9
3.3 Eeskujud 10
3.4 Varustus 10
3.5 Treeningud 10
3.6 Saavutused 11
3.6.1 Juss Laanso saavutused: 11
3.6.2 Mati Tagapere saavutused: 11
3.6.3 Elmet Varblase saavutused: 11
3.7 Vigastused 11
3.8 Seotus motokrossiga tänapäeval 12
Kokkuvõte 13
Kasutatud Materjal 14
Lisad 15
Lisa 1 Küsitlus 15
Lisa 2 Foto Elmet Varblasest 15
Lisa 3 Foto Mati Tagaperest 17
Lisa 4 Foto Juss Laansost 18

Sissejuhatus

Motokross on tehnikaspordiala, mis koosneb kahe asja kooslusest – sõitjast ja mootorrattast, kui üks neist alt veab, ei ole võimalik kiirelt sõita. See ala vajab väga tugevat füüsilist vormi ja varustust, mis on kinnitatud ülemaailmse motospordi föderatsiooni poolt.
Algselt soovisin oma uurimistöö teha motokrossist Raplamaal. Kuna aga Raplamaa motokrossi ajaloo kohta ei leidnud piisavalt materjali, siis otsustasin ühe osana tööst käsitleda motokrossi ajalugu ka Eestis. Kuna ise tegelen motokrossiga, siis tahtsin teada rohkem enda kodumaakonnas tegelenud motoklubidest, sõitjatest ja võistlustest. Olen jälginud motokrossi ja tegelenud sellega peaaegu 10 aastat, aga pole kunagi teadnud enda läheduses olevatest krossiradadest, siinsetest sõitjatest ega ka klubidest. Uurimustöö eesmärk on saada teadmisi Eesti ja Raplamaa motokrossi ajaloost ja selle sünnist.
Uurimistöö tegemisel uurisin mitmeid erinevaid raamatuid ja kohaliku ajalehe artikleid, kuid põhiliselt sain motokrossi ajaloo kohta infot E.Kaldmaa raamatust „Krossirajal“. Lisaks Intervjueerisin kolmest eri põlvkonnast Raplamaa motokrossi sõitjat, kelleks olid Mati Tagapere, Elmet Varblane ja Juss Laansoo . Ühe osana tööst võrdlengi nende kohta intervjuu käigus saadud andmeid.

Motokrossi olemus ja arengulugu Eestis

Tehnikaspordialadest on viimase nelja aastakümne jooksul kõige hoogsamini arenenud motokross. Seda haaravat sporti harrastavad tuhanded entusiastid ning igal nädalavahetusel mürisevad mootorid mitmesuguse ulatusega krossivõistlustel, põnevate kihutamiste jälgimine on motospordisõpradele tõeline maiuspala (Kaldmaa, Krossirajal, lk 3).
Motokross on spetsiaalselt selle jaoks ehitatud rajal mootorratastega võistlemine, kus vanus ja võistlejate arv ei ole kindel. Motokross on väga tehniline spordiala ning ka väga kallis ala, kuna sealne tehnika ja varustus maksavad väga palju. Palju sõltub sellest, kuidas su tehinka vastu peab ja kuidas on sinu sõiduvorm. Motokrossi nimetuse alla läheb kirja nii soolokross kui ka külgvankrite kross ning olemas on ka veel staadionikross. Motokrossi harrastatakse enamasti suvel, kuid päris paljud tegelevad ka talvel, siis on võimalus sõita sisehallis või on olemas spetsiaalsed krossinaelad, millega sõita jääl või krossirajal. Motokross on ka väga ohtlik ja traumaderohke sport , mis on enamasti tingitud halvast füüsilisest vormist või tehnika probleemide tagajärjel kukkumisest.
Eesti motospordi areng algas kohe peale teise maailmasõja lõppu. Tallinna motomehed otsisid siis oma peidetud mootorrattad välja. Kuna enamus võidusõidumasinaid olid sõjamöllus hävinud, siis tuli neid restaureerida. 1945. aastal 24. juunil peeti juba esimesed võistlused kiirenduses ja seda 1 km distantsil . Kuu aega hiljem korraldati võistlusi juba Tallinna hipodroomil ning sama aasta sügisel osalesid Eesti sõitjad Moskvas esimestel üleliidulistel võistlustel. Järgnevad aastad kulgesid Eesti motoradadel suhteliselt rahulikult ja alles 1960-aastatel hakkas suurem tegevus uuesti peale (Kaldmaa, „Krossirajal“ lk 9).
1960. aastaks oli Eesti mootorisport hoogsasti arenenud ja areng jätkus ka edaspidi. Selleks ajaks oli motoklubide võrguga ühinenud kõik linnad ja rajoonid. Samal ajal loodi rajoonidesse „ALMAVÜ“ tehnikaspordiklubisid, mille põhiline ala oli mootorisport. Krossi aga arendas jõudsasti edasi sel ajal juhtivaks spordiühinguks kujunev „Jõud“, seda sellepärast et nelja aastaga olid maanoored asutanud 16 motoklubi, kus tegutses üle 600 inimese. Majandite jõukuse kasv võimaldas uutele ettevõtmistele muretseda varustust. Selleks ajaks koosnes „Jõu“ motoklubide tehnika park 250 mootorrattast, millest 57 olid spetsiaalsed krossirattad. Lisaks võib mainida, et eesti võidusõitjate kasutuses tol ajal oli üldse 450 mootorratast (Kaldmaa „Krossirajal“, lk 26).
1964. aastaks oli Eestimaa kaetud „Jõu“ ja ALMAVÜ motoklubidega ning motosportlaste arv oli kahekordistunud. Kuna majandite jätkuv jõukus lubas hankida piisavalt krossimootorrattaid – ainuüksi „Jõud“ motoklubidel oli 500 ratast. See tõi omakorda kaasa suure motokrossi vaimustuse ning sel aastal peeti Eestimaal kokku 134 võistlust. (Kaldmaa „krossirajal“ lk 31)
Kuna sel ajal oli võimalik tegeleda motokrossiga ainult siis, kui klubi sulle ratta tagas, siis tegeleti motokrossiga ainult osaliselt ja hooajaliselt. See tõi kaasa aga treeningu kvaliteedi ja ala perspektiivi languse. Kuna selline tegevus ei võimaldanud krossimeisterlikkuse kasvu ega taganud ka järjepidevat järelkasvu, siis see põhjustas võrreldes teiste liidu riikidega mahajäämust. Probleem aga lahendati, kui avati ALMAVÜ ja „Kalevi“ noorte motokool, kus hakati koolitama ringraja- ja motokrossisõitjaid. Koolist oodati andekaid ja häid sõitjaid, mida ka kool pakkus väga pikka aega. (Kaldmaa „Krossirajal“ lk 35-36)
Palju tööd motokrossi arendamisel tegid ära mitmed ALMAVÜ tehnika- ja spordiklubid . Raplamaal Järvakandis kasvas teine põlvkond andekaid sportlasi nagu S.Kallaspoolik, Elmet Varblane, U. Ja A. Umalas, J.Mürk, A. Mikkus, M.Rukkis, E.Roos ja paljud teised. Sealses kohalikus keskkoolis avati mootorispordikallakuga klass. Enam kui kümne aasta vältel oli Järvakandi klubi motokrossis Eesti parim klubi, võites klubidevahelise rändkarika kümnel korral. Veelgi tugevam oli Järvakandi klubi maine hipodroomisõidus, kus tulid ka mitmed sportlased Nõukogude Liidu meistriks. (Kaldmaa „Krossirajal“ lk 36)
Eesti motokrossis alustati ühe väga suure ümber korraldamisega, kui spordiühing „Tööjõureservid“ otsustas lõpetada tegevuse. „Tööjõureservid“ spordiklubi koosnes peamiselt kutsekoolides õppivatest noortest tehnikahuvilistest, kellel oli see aastatega kujunenud tähtsamaks kui hobi , see otsus tuli kõigile suure tagasilöögina, kuna aastatega oli klubi teinud väga palju ära motospordi arendamisel. Alles kümme aastat hiljem hakkasid kutseharidus õppeasutused tegelema motospordiga, kuid siis ei saanud see kunagi enam sellist hoogu sisse nagu oli olnud viiekümnendatel ja kuuekümnendatel. (Kaldmaa „Krossirajal“ Lk40)
1977 aastal tundus, et hakati motosporti tabanud mõõnast üle saama, kui lootustandavalt esinesid meie järelkasvu parimad sõitjad. 50-kuubikulistel said eestlased H.Muuli ja A. Tomson kaksikvõidu ning ka noorte klassis tuli esikoht Eestisse R.Sinimaa arvelt. Järgneval aastal tõusis krossivaimustus Eestis veelgi, kui valmisid mitmed rajad ja võistlejate arv kasvas suuresti. Kõige rohkem tööd tegid ära Kohtla-Järve ja „Voka“ spordiklubi aktivistid. Nende aktivistide eestvedamisel rajati Pühajõe äärde ajakohane krossibaas, mis kujunes peagi tähtsaks motovõistluste areeniks. Ning järgneval aastal tõid Saku motoklubi krossisõitjad J. Uustalu ja M.Oras üleliidulistelt meistrivõistlustelt esimese kuldmedali Eestile, mida suudeti korrata alles 15 aastat hiljem V.Vaaderpassi ja J.Tuuliku poolt.(Kaldmaa „krossirajal“ lk 43)
Motoföderatsioon tähistas Eestis korraldatud esimese motokrossi 40.aastapäeva üleriigilise juubelikrossiga, mille viis läbi „Kalevi“ spordiklubi Maardu krossirajal. Sealsel juubeli krossil, mis toimus 1986 aastal osales üheksas masinaklassis üle kolmesaja krossisõitja . Samal aastal aga alustati tegevust ka staadionikrossis, mis kujutab endast palju väiksemat rada ja mis koosneb rohkem tehnilisematest elementidest. Esimene rada rajati Türil Heino Aavasalu eestvedamisel. Selle raja eeskujul loodi hiljem ka taolisi radasid Haapsalus , Sõmerpalus ja Tihemetsas. (Kaldmaa „Krossirajal“ lk 48)
Tänapäeval toimuvad motokrossis igaaastased Eesti meistrivõistlused , karikavõistlused ning jõukatsumisi peetakse ka erinevates hobikrossisarjades. Seda kõike veab Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioon ning ka Eesti Hobikrossi klubi. Nende eest vedamisel on märtsi lõpust kuni oktoobrini peaaegu igal nädalavahetusel mõni võistlus . Jaanuaris veebruaris toimuvad samuti talikrossi võistlused.

2. Motokross Raplamaal

Eriti keeruline oli koguda materjali Raplamaa motokrossi ajaloo kohta. Leidsin vajaliku informatsiooni vaid paarist väljaandest ja mõningaid artikleid Raplamaa omaaegsest ajalehest „Ühistöö“. Materjali põhjal võib teha järelduse, et Raplamaal oli motokrossis kaks suurimat ja põhilist tegevuspaika Järvakandi ja Kuimetsa. Kuimetsas oli kolhoos , mis toetas sealset motospordi tegevust ning Järvakandis oli olemas ALMAVÜ-le kuuluv spordiklubi, mis teotas sealset mootorispordi tegevust.
1921. aastal pandi alus Eesti organiseeritud auto- ja mootorispordile tolle aegsel „Kalevi“ spordiväljakul. Kakskümmend aastat hiljem, kui mootorrattas oli jõudnud Eestisse, hakkasid esimesed mootorrattad jõudma linnast maale, nii olid ka need jõudnud Järvakandi töölisalevisse. Algselt olid mootorrattad ainult lõbusõiduks, aga mõne aja möödudes avastati, et see on ka hea sportimisvahend ning nii võtsidki esimesed entusiastid sellest mõttest kinni ning hakkasid võistlusi korraldama. Algul koosnesid need vigursõidust ja kiirusvõistlusest staadionirajal, kuid kui tehas ostis huvilistele 3 ratast, mis kohandati ümber võidusõiduks, siis hakati juba käima kaugematel võistlustel kui enda maakonnas . (ALMAVÜ Rapla TSK „Järvakandi“ 1971 )
Kahjuks esimest indu ei olnud kauaks , kuna rattad lagunesid ning puudusid võimalused nende parandamiseks ning oma tehnika soetamine oli kulukas . See järel aga mototegevus Järvakandis soikus. Alles 1957. aastal sai harrastus uue tuule tiibadesse. Kuigi ka siis puudusid võimalused masinate hankimiseks, seega tuli läbi ajada enda isiklike sõidukitega. Sel ajal tekkisid ka maakohtades esimesed motoklubid ja nii sündis ka Järvakandi motoklubi. Seejärel hakati korraldama üha tihedamini võistlusi ja nendest osavõtma. (ALMAVÜ Rapla TSK „Järvakandi“ 1971)
1958. aastal sündis Järvakandi aktivistide korraldusel traditsiooniline Pangamägede kross, kus esimesest võistlusest võttis osa 164 mootorratast, mis oli rohkem kui Eesti meistrivõistlustel. Esimesest Pangamägede krossist võtsid osa ka mitmed kohalikud mehed, kes suutsid seljataha jätta mitmed nimekad sõitjad. See kross oli ka hüppelauaks noorele naissõitjale, Eesti meisterile ja paljukordsele medaliomanikule Senta Kallaspoolikule. Peale edukaid võistlusi ka mujal, osteti kolm uut mootorratast ning muudeti Pangamägede kross traditsiooniliseks võistluseks. (ALMAVÜ Rapla TSK „Järvakandi“ 1971)
1963 aasta lõpul tekkis ALMAVÜ Rapla rajooni Tehniliste Spordialade Klubi „Järvakandi“. ALMAVÜ Vabariiklik Komitee andis klubi käsutusse veomasina ja sõiduauto „Pobeda“, mis lõi paremad võimalused võistlustel käimiseks ja edasiseks arenguks. Alates sellest hetkest sai mootorisport Järvakandis sisse täishoo, kuid mitte ainult Järvakandis, sest Järvakandi klubi alla kuulusid seal lähiümbruses elavad krossisõitjad. Energilise Dimitri Zvinevi eestvedamisel muutus klubi tegevus üha hooksamaks ning Jaan Klaari sõidutehnika õpetamise järel kerkis peagi esile andekas järelkasv. Kõik see viis selleni, et „Järvakandi“ klubist räägiti peaaegu 10 aastat kui vabariigi tugevaimast klubist nii krossisõidus, kui ka hipodroomisõidus. (ALMAVÜ Rapla TSK „Järvakandi“ 1971)
1967 aastal võitsid „Järvakandi“ klubi liikmed vabariigi meistrivõistlustel hipodroomi- ja krossisõidus seitse medalit ning aasta hiljem tehti talikrossis puhas töö. Eesti meistri nimetuse said Jaan Mürk, Elmet Varblane ja Senta Kallaspoolik ning lisaks sellele võideti kuus medalit. 1970. aastal tõusis Elmet Varblane vabariigi parimaks krossisõitjaks, tulles 350-kuubikuliste klassis suve- ja talikrossi meistriks. (ALMAVÜ Rapla TSK „Järvakandi“ 1971)
Kuimetsas on alates 1990. aastast korraldatud krossivõistlusi, kus esimestel võistlustel olid pealtvaatajateks enamasti Kaiu valla elanikud, kuhu Kuimetsa ka kuulub. 1995 aastal oli juba kokku tulnud rahvast ka kugematest kohtadest ja selleks ajaks oli peetud 5 suvekrossi ning 3 talikrossi. 1995. aastasel krossil pakkus kõige suuremat huvi pisikeste 50-kuubikuliste sõit. Sõitjaid oli seal kümme ning noorim võistleja oli neljaaastane. Esikolmikusse kuulus ka Alu poiss Heido Havam, kes sel võistlusel pidi leppima teise kohaga, kuid oli tavaliselt kõik sõidud võitnud. 80-kuubikuliste klassis võistles kohalik poiss Juss Laansoo ning kohalikud pealtvaatajad ootasid seda sõitu põnevusega. Juss sõidus ei eksinud ning võitis mõlemad sõidud kindlalt oma konkurentide ees. Veel võisteldi 500-kuubikuliste klassis ja see oli ka päeva viimane võistlusklass, peale seda toimus võistlejate autasustamine, ning samuti tänati kõiki, kes aitasid krossivõistlust korraldada ning Juhan Laansoo, rajameister, ütles lause: „ Ei kao Kuimetsa krossid kusagile!“. Kuimetsas peetakse ka tänapäeval igaaastaseid jaanikrosse ja ka sinna tuleb palju kiireid ja tugevaid sõitjaid. Kokkuvõtteks võib öelda, et Raplamaal on jätkuvalt motokrossisport populaarne just Kuimetsas.

3. Raplamaa motosportlaste mälestusi ja saavutusi.

Ühe osana oma uurimistööst valisin välja ja kogusin infot kolme eri põlvkonna Raplamaa motokrossisõitja kohta, kellele saatsin intervjuuküsimustiku, millele nad vastasid vabas jutustavas vormis oma motokrossi tegevusest ja saavutustest. Intervjueeritavateks olid:

Juss Laansoo - sündinud 1983. aastal Kuimetsas ning täna töötab HRC Eesti mootorrattaesinduses müüjana ja tehnilise konsultandina.
Mati Tagapere - sündinud 1959 . aastal Järvakandis ja elab Tugeda talus. Täna tegeleb edasi motokrossiga ning omab isiklikku saekaatrit.
Elmet Varblane - sündinud 1942. aastal Järvakandis ning täna on ta pensioninär ja ei tegele enam motokrossiga.

3.1 Vanus

Kõik küsitletud inimesed, kelleks olid Elmet Varblane, Mati Tagapere ja Juss Laansoo, alustasid oma mototkrossi teed väga erinevates vanustes, kuna varem kas ei olnud võimalik seda teha või ei võimaldanud seda rahaline seis.
Juss alustas väga noorelt, kuskil 5-aastaselt, Mati 12-aastaselt, kuna varem võistlustele ei lastud ja klubi varem ratast ei võimaldanud ja Elmet alustas algselt 17-aastaselt, aga tõsisemalt hakkas tegelema alles peale sõjaväge, kuskil 20-aastaselt.

3.2 Vanemate suhtumine

Vanemate suhtumine motokrossi oli ka kõigi puhul erinev.
Näiteks Jussi toetas isa igal võimalikul moel. Ema seevastu küsis temalt koguaeg, millal ta lõpetab selle ohtliku spordialaga tegelemise.
Matil oli ainus vanem ema ja tema suhtumine motokrossi oli positiivne, kuigi muretsemist oli küllaga , sest tol ajal ei olnud telefone ning infot ei saadud enne kui koju jõuti.
Elmetit vanemate suhtumine ei mõjutanud, kuna ta alustas motokrossiga tegelemist täiskasvanuna.

3.3 Eeskujud

Eeskujud olid ka kõigil erinevad.
Jussil olid eeskujudeks kohalikud staarid Jüri Ruul, Mihkel Vaks ja väljaspool Eestit ameeriklane Jeremy McGrath.
Matil aga otseselt eeskujusid sõitjate näol ei olnud. Tema eeskujudeks olid teiste laste isad , kes oma lapsi igati toetasid sellel alal.
Elmetil olid eeskujuks suuremates klassides sõitvad mehed nagu Endel Kiisa , kes oli Eesti ja NSV Liidu meistrivõistlustel aukohal .

3.4 Varustus

Varustus on nende kolme sõitjate põlvkonna jooksul väga kõvasti edasi arenenud ja muutunud.
Jussi ajal on alati olnud head ja tänapäeval kuulsate firmade tooted saadaval, kuigi kõik on olnud suhteliselt kallis. Põhiliselt on sõidetud Honda mootorrattaga, kuigi on proovitud ka teisi rattaid nagu KTM.
Mati ajal olid sõiduriieteks tavalised tööriided. Kiiver oli väga algeline ja täielikult plastikust, mis ei kaitsenud tegelikult midagi. Saabasteks olid kirsad, mis on sisult nii kummikud kui töösaapad. Hiljem oli võimalik saada ka spetsiaalseid riideid firmadest Sinisalo ja Sidi , kuid originaal firmariided olid kallid ja seega tehti neid järgi. Ühed suurimad järgitegijad olid omal ajal perekond Leokid. Tihti sai ise õmmeldud endale riided parajaks ja mugavaks, vastavalt ilmale ja vajadusele. Sõidurattaks oli Matil peamiselt CZ.
Elmeti ajal olid sõiduriieteks tavalised tööriided ja töökindad ning saabasteks samuti kirsad, kõik need saadi klubist või töö juurest. Kiiver tuli endal ise soetada, see oli eest lahtine, kuid oli suhteliselt tugev. Põhiliseks mootorratta firmaks oli samuti CZ.

3.5 Treeningud

Treeningviisid ja -võimalused olid ka kõigil küsitlevatel erinevad, kusjuures kellegil ei olnud eraldi treenerit, kes neid õpetaks ja juhendaks õigeid harjutusi tegema.
Jussi arvates tegi ta nooruses liiga palju valesid ning liiga vähe õigeid asju. Õiged meetodid on ta tagantjärgi ise välja selgitanud, enda vigu analüüsides ja uuesti proovides.
Mati treeninguteks jäid enamasti jõusaalis ja aasta läbi ujumas käimine. Kuna talle jooksmine ei meeldinud, siis seda sai vähem tehtud, kuigi laagrites sai joostud palju ja tihedalt. Sõidutrennideks olid klubis eraldi päevad, kuid sai ka ise tehtud pikkasid sõidutrenne omast vabast ajast. Laagrites on Mati käinud palju, neist põhilised toimusid Eestis, aga on käinud ka kaugemates NSV Liidu riikide laagrites.
Elmeti füüsilised trennid toimusid osaliselt jõusaalis, aga põhiliseks trenniks oli tol ajal hästi porisel rajal rattaga jooksmine. Väga tihti tuli ette, et võistlus lõpetati joostes , kuna mootorratas lagunes ära.

3.6 Saavutused

3.6.1 Juss Laanso saavutused:

9 Eesti meistrivõistluste tiitlit
Ameerika Motospordi Ühenduselt saadud aasta uustulnuka tiitel
2 Staadionikrossi tiitlit
kaheksal korral on kuulunud Eesti Rahvustekrossimeeskonda
osalenud Euroopa ja Maailma meistrivõistlustel.

3.6.2 Mati Tagapere saavutused:

kahekordne NSV Liidu meister hipodroomisõidus
11-kordne Eesti meister hipodroomisõidus
NSV Liidu meistersportlase autasu
mitmekordne Eesti meister motokrossis

3.6.3 Elmet Varblase saavutused:

viiekordne Eesti meister motokrossis
viiekordne Eesti meister talikrossis
kahekordne Eesti meister hipodroomisõidus
neljakorde Eesti tšempion meeskondlikus söerajasõidus
NSV Liidu meistersportlase autasu

Kuna nende kolme põlvkonna vanusevahe on nii suur, siis ei saa nende saavutusi väga ajas võrrelda. Kuid saab öelda, et kõik kolm küsitletut on olnud oma ajastu ühed tugevaimad krossisõitjad Eestis.

3.7 Vigastused

Kuna nende põlvkondade vahel on olnud väga pikk vahe ja motokross on selle ajaga väga palju muutunud, siis kahel vanemal sõitjal, Mati Tagaperel ja Elmet Varblasel, ei ole esinenud peaaegu ühtegi vigastust, see-eest aga noorimal, Juss Laansool on esinenud neid väga palju.
Jussil on olnud palju vigastusi, millest paljud on tekkinud sõiduvigadest ja osad ebaõnnest. Üldnarkooose on tal olnud umbes 20 ja ainsad terved luud on vasak reis ja vasak õlavars ning mõni sõrm ja varvas on ka puutumata.
Matil ei esinenud tema sportlaskarjääri juures ühetegi luumurdu, välja arvatud mõne näpuluu mõra, kõik tema vigastused on tekkinud tänapäeval võisteldes.
Elmetil ei ole samuti peale kannaluu mõra olnud ühtegi suuremat vigastust, kuigi kukutud on ikka piisavalt ja kõvasti.
Kõigi kolme näite puhul saab teha aga järelduse, et mootorrattasport on väga ohtlik spordiala.

3.8 Seotus motokrossiga tänapäeval

Täna on motoktrossiga seotud kolmest küsitletud isikust kaks- Mati Tagapere ja Juss Laansoo.
Juss on väga tihedalt seotud motokrossiga, ta on HRC Eesti tiimi juht ja treener ning kuni selle aastani võistles ka ise, aga kahjuks lõpetas viimane kukkumine , millega vigastas selgroogu, tema võistleja karjääri.
Mati on samuti tänaseni tihedalt seotud motokrossiga. Osaleb võistlustel ja suhtleb kõigiga, kes motoringkonnas liiguvad.
Elmet kahjuks ei ole enam seotud motokrossiga, kuna vanus on oma töö teinud. Vahel küll toimuvad kokkusaamised, kuhu ta võimalusel ka läheb, et muljetada vanadest aegadest.

Kokkuvõte

Käesolevas uurimistöös on antud ülevaade kolme erineva põlvkonna Raplamaa krossisõitja kohta, analüüsitud nende saavutusi ja tegemisi. Lisaks on uuritud, kuidas Eesti ja Raplamaa motosport arenes ja laienes.
Motospordiga tegelemist soodustasid kohalikud majandid, ALMAVÜ ning motoklubi, millesse sportlane kuulus. Tolleaegsed sportlased ei pidanud finatseerima ise oma spordialaga tegelemist. Tänapäevased võimalused ja tehnika on paremad kui sel ajal, kuid negatiivne külg on see, et motospordiga tegelemine on väga kallis ja paljudel sõitjatel jääb see raha taha pidama , aga varajasemalt loodi selleks klubi poolt võimalused ehk anti ratas ja ka varustus sulle kasutamiseks. ENSV-s oli rahaliselt rohkem võimalusi motokrossiga tegelemiseks , kuna siis toetasid klubid algusest peale sõitjaid, aga tänapäeval tuleb end kõigepealt ise tõestada, et keegi üldse sooviks sportlast sponsoreerida ja sellesse alasse investeerida.
Raplamaal hakati motospordiga tegelema hiljem kui suuremates linnades. Raplamaale tekkisid kaks suuremat motospordikeskust Järvakandisse ja Kuimetsa. Järvakandi klubi kasvas kiiresti ja sealt tuli kiireid ja tugevaid sõitjaid, kes viisid selle klubi ligi 20 aastat hiljem üheks Eesti tugevaimaks omasuguste seas. See klubi suutis domineerida 10 aastat ja mõnelt võistluselt võita kõik võimalikud kohad, jättes teised klubid tühjade kätega. Kuimetsa ümbruses on enamasti tegeletud motokrosside korraldusega, kuid ka sealt on esile tõusnud mõned Eesti parimad sõitjad. Sealset motokrossi tegevust soodustas omal ajal Kaiu kolhoos.
Intervjuudest selgus, et tänapäeval on motospordiga tegelemine palju kulukam ja ka ohtlikum. Ohtlikum sellepärast, et tänapäevased rajad on üles ehitatud enamasti hüpetele ja rohkem rahvale show jaoks, mis aga loob riski faktori enda vigastamiseks. Kallim aga seepärast, et kõik tuleb soetada ise ja keegi ei hakka sind lihtsalt niisama rahaliselt ega ka varustusega toetama , kui võistleja pole just tipptegija.
Lõpus juhendaja tänamine ( juhendist vaata veel mis olema peab)

Kasutatud Materjal

ALMAVÜ talimotokross Raplas. (1952). Ühistöö.
Arula , A. (2001). Eesti auto-mootorispordi ajalooline kronoloogia.
Arula, A. (2013). Eesti motosportlased.
Kaldmaa, E. (1992). Krossirajal.
Kuimetsa krossid ei kao. (1995). Nädaline.
TSK, A. R. (1971). Järvakandi.
Mati Tagapere. Suulised mälestused.
Elmet Varblane. Suulised mälestused.
Juss Laansoo. Suulised mälestused.

Lisad

Lisa 1 Küsitlus

Lp.
Olen Rapla Ühisgümnaasiumi 11.R klassi õpilane Tanel Turro ja teen uurimistööd teemal „Raplamaa motokrossi ajalugu“. Uurimustöö üheosana võrdlen motokrossiga tegelevate inimeste elulugu antud valdkonnas. Palun teil vabas vormis võimalikult detailselt kirjutada enda tegevusest selles valdkonnas, lähtudes alljärgnevatest teemadest .

Tee motokrossini.

Kuidas või millest huvi tekkis?
Mis vanusest ?
Milline oli vanemate suhtumine või kuidas reageerisid?
Kas teil oli eeskujusid?

Saavutused, Võistlused.

Milline oli esimene märkimisväärne saavutus (Mis vanuses)?
Millistel võistlustel olete osalenud?
Loetlege tähtsamaid tulemusi, saavutusi

Treenimine.

Milliseid treeninguid läbisite? (Ettevalmistused sõiduks, füüsiline ettevalmistus jne)
Kus toimusid treeningud? (Asukohad, laagrid jne)
Kas omasite personaal treenerit?

Varustus.

Millist varustust omasite? (rattamark, firmad jne)
Kuidas hankisite varustuse?
Kui suuri kulutusi see nõudis?

Vigastused.

Kas ja milliseid vigastusi põhjustas teile motokrossiga tegelemine?

Seltsielu.

Kas ja kuidas olete seotud täna motokrossiga Raplamaal (mujal)?
Kui suur on motokrossihuviliste seltskond , kellega täna suhtlete?

Tänan koostöö eest!
Tanel Turro

Lisa 2 Foto Elmet Varblasest

Elmet Varblane, 1972 Rapla Kross, Verner Puhm

Lisa 3 Foto Mati Tagaperest

Mati Tagapere, 2013, Käthrin Kaurson

Lisa 4 Foto Juss Laansost

Juss Laansoo, 2010, Valvoline Estonia
18

.DOCX Laadi alla originaalfail 18 lk · .docx · 28 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-11-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

28 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Bucci57 Õppematerjali autor

Sissejuhatus

Motokross on tehnikaspordiala, mis koosneb kahe asja kooslusest – sõitjast ja mootorrattast, kui üks neist alt veab, ei ole võimalik kiirelt sõita. See ala vajab väga tugevat füüsilist vormi ja varustust, mis on kinnitatud ülemaailmse motospordi föderatsiooni poolt.
Algselt soovisin oma uurimistöö teha motokrossist Raplamaal. Kuna aga Raplamaa motokrossi ajaloo kohta ei leidnud piisavalt materjali, siis otsustasin ühe osana tööst käsitleda motokrossi ajalugu ka Eestis. Kuna ise tegelen motokrossiga, siis tahtsin teada rohkem enda kodumaakonnas tegelenud motoklubidest, sõitjatest ja võistlustest. Olen jälginud motokrossi ja tegelenud sellega peaaegu 10 aastat, aga pole kunagi teadnud enda läheduses olevatest krossiradadest, siinsetest sõitjatest ega ka klubidest. Uurimustöö eesmärk on saada teadmisi Eesti ja Raplamaa motokrossi ajaloost ja selle sünnist.

kross motokross võistlus rapla raplamaa juss Motokross ja selle areng Raplamaal

Sarnased õppematerjalid

docx

EESTI MOTOKROSSI AJALUGU JA KUIDAS MINA SATTUSIN MOTOKROSSI JUURDE

PÄRNU ÜHISGÜMNAASIUM Marek Trei 11B EESTI MOTOKROSSI AJALUGU JA KUIDAS MINA SATTUSIN MOTOKROSSI JUURDE Aastatöö Juhendaja: Mehis Merilaine PÄRNU 2015 Sisukord 2.3 Üleliidulistest meistrivõistlustest......................................................................................................9 Sissejuhatus Mina valisin selle teema, kuna olen viimased aastad sellega ise seotud olnud ja see huvitab mind. Oma töös räägin Eesti motokrossi ajaloost (aastad 1966-1990), perekond Leokitest, kes on üle maailma kuulus motodünastia, Gert Krestinovist ja kuidas ma ise sattusin selle ala juurde. Räägin ka sellest, kuidas ala, mis mind alguses üldse ei huvitanud, on saanud minu elu loomulikuks osaks.

Sport

doc

Eesti motospordi ajalugu

" Aastal 1937 sõitis Veldeman kaasa ka ühel maailma kuulsamal võistlusel, mille nimeks oli Rootsi GP Saxtropi ringrajal. Sõitma olid tulnud üle kogu maailma kõvemad sõitjad, nende hulgas ka maailmameister Jimmy Guthrie. Võistlejad pidid läbima kokku 338 kilomeetrit. Kokku oli stardis 58 võistlejat ning pealtvaatajaid oli üllatavalt palju 160 000. Eestlast tabas seal väike õnnetus, kui seitsmendal ringil purunes ta klapi vedru ning selle parandamisega läks tal viis minutit. Kui sellist viperust poleks juhtunud oleks ta võinud saavutada isegi viienda koha. Hinnati väga tema vastupidavust. Üks tragöödilisem sõit toimus aastal 1937 Pärnus. Kuna tee oli väga auguline kukkus viljandlane Elmar Sauga seal väga õnnetult ning suri koheselt. Nimelt purunes tal pealuu. Õnnetuse tegi hullemaks see, et tagant tulnud Ernst Rektmeister sõitis Saugale otsa. Elmari mälestuseks on püstitatud Audrus mälestusmärk.

Ajalugu

rtf

Motokross

autot ja kaks mootorrattast.Seda sündmust loetakse Eesti auto-ja mootorrattaspordi sünnipäevaks.Sport sai õige hoo sisse Pirita ringraja valmimisega,kus hakati korraldma rahvast ligi meelitavaid rahvusvahelisi võistlusi.Rahvast tõmbasid samuti iga-aastased võistlused Tallinna hipodroomil ja 1km kiirusvõistlused Raudalu maanteel.Korraldati ka tähesõite,kuid motokrossist ei olnud paljud midagi kuulnudki. 1946. aastal Moskvast koju jõudnud eestlased otsustasid Eestiski selle alaga tegelema hakkata.Stardi-ja finsipaik tehti Pirita jõe kaldale,raja pikkus oli 6,6 km ja see tuli läbi sõita kolm korda. 8.novembril kogunes stardipaika 30 võidusõitjat.Võistlejad olid jaotatud kahte klassi-seeniorid ja juuniorid.Seda võistlust loetakse Eesti motokrossi sünnipäevaks. 1947. aasta jättis Eesti mootorrattaspordi ajalukku sügava jälje.Sel aastal peeti Tallinnas esimesed Nõukogude Liidu meistrivõistlused ringrajasõidus ja vahetult

Kehaline kasvatus

odt

5.-9. KLASSIDE ÕPILASTE HUVI KÄSIPALLI VASTU

-9. klasside huvi käsipalli vastu", kuna minu perekonnas on käsipall alati tähtsal kohal olnud. 1974.-1997. aastani tegeles ka minu isa Ain Luukas aktiivselt käsipalliga. Käsipalliklubi HC Kehra on üks Kehra sümbolitest. Kui küsida mõne inimese käest, mis seondub talle Kehraga, siis vastatakse, kas Kehra paberitehas või käsipalliklubi HC Kehra. Uurimistöö eesmärgiks oli uurida kuidas väljendub Kehra Gümnaasiumi 5.-9. klasside õpilaste huvi käsipalli vastu. Valisin selle teema, et saada teada, kui populaarne on käsipall põhikooli õpilaste seas. Töö hüpoteesiks seadsin väite, et Kehra Gümnaasiumi 5.-9. klasside õpilased tunnevad suurt huvi käsipalli vastu. Üheks põhjuseks käsipalliklubi HC Kehra esindusmeeskonna edu nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil. Teiseks on Kehras head tingimused käsipalliga tegelemiseks. Huvi väljendamise jagasin 3 ossa. Huvi käsipallitreeningute vastu, huvi käsipalli vastu meedia

Antropoloogia

pptx

Autondus Eestis

siis arvatavasti 1901 tekkis Tallinna ka esimene 3-rattaline mootorsõiduk ning aastal 1902 esimene neljarattaline mootortõld. Algusaastakümnetel oli tavaline, et mootorsõidukil olid eraldi omanik ja juht, sest omanik ise ei pruukinud oma soetatud sõiduki valdamisega hakkama saada. Eesti esimeste mootorsõidukite "testisõitjaks" sai Julius Johanson. Tema oli mees, kes baltisaksa jalgrattaehitaja John Schümanni poolt Tallinna toodud mootor- jalgratast taltsutas. Selle mootor oli ühesilindriline ja töötas lambiõli ehk petrooleumiga. Masina näitamise eest õnnestus isegi piletiraha küsida - tegu oli ju ilmaime/tsirkuse/meelelahutusega. Kolmerattalise mootorsõiduki tõi Eestisse Eduard Johansoni paberivabriku meister Uljajev. Esimese neljarattalise mootortõlla omanikuks Eestis sai tsaari sõjaväe ohvitser Feodorov - see oli aastal 1902 või 1903 - ja juhiks sai ajateenija Julius Johanson. 1904 läks Feodorov Vene-Jaapani sõtta ja

Auto õpetus

doc

Eesti kümnevõistlus

mitmevõistluse punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa. Neid tabeleid, mida on küll mitmel korral muudetud, kasutatakse praeguseni (praegune tabel kehtestati 1. aprillil 1985. aastal). Esimene olümpiakümnevõistlus kestis ootamatult suure osalejate arvu (29) tõttu kolm päeva. Hiljem on kümnevõistlus läbi viidud kahe päevaga. Kümnevõistlus oli esmakordselt kavas praegusel kujul Stockholmi olümpiamängudel 1912. aastal. Selle ülivõimas võitja oli 23-aastane indiaani päritolu James Thorpe, keda Rootsi kuningas autasustamisel nimetas atleetide kuningaks (sealt pärinebki kümnevõistlejate tituleerimine kergejõustikukuningaks). Rahvusvahelisi võistlusi kümnevõistluses korraldatakse ainult meestele. Naised võistlevad seitsmevõistluses. KÜMNEVÕISTLUSE AJALUGU EESTIS 1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi "Aberg" korraldatud võistluse kavas oli 100

Kehaline kasvatus

doc

Kümnevõistlus

Kehaline kasvatus

doc

Suusatamine - keskkooli referaat

Kadrioru Saksa Gümnaasium Patrick Lainevool Suusatamine Referaat Juhendaja: õp. Indrek Drell Tallinn 2012 Sisukord Sissejuhatus................................................................................................................3 Suusatamine................................................................................................................4 Varustus.......................................................................................................................8 Ajalugu........................................................................................................................11 Eesti ajalugu...............................................................................................................13 Võistlused...................................................................................................................21 Suus

Kehaline kasvatus

Rohkem sarnaseid