Kümnevõistlus (0)

1 HALB

Nõo Reaalgümnaasium
Eesti kümnevõistlus
Referaat kehalises kasvatuses
Kersti Lentsius
12c
Tartu 2009

SISUKORD

SISUKORD 2
AJALUGU 3
KÜMNEVÕISTLUSE AJALUGU EESTIS 4
ALAD 6
100m jooks 6
Kaugushüpe 6
Kuulitõuge 6
Kõrgushüpe 6
400m jooks 6
110m tõkkejooks 6
Kettaheide 7
Teivashüpe 7
Odavise 7
1500m jooks 7
KÜMNEVÕISTLUSE RAHVUSVAHELISED REEGLID 8
EESTI KÜMNEVÕISTLEJAD 9
Aleksander Kolmpere 10
Erki Nool 11
KASUTATUD ALLIKAD 14

AJALUGU

Terminit decathlon kasutati esmakordselt alles 20.sajandi algul rootslaste poolt. Kümnevõistlus kodifitseeriti praegusel kujul kaks aastat enne 1912. aasta olümpiamänge, kui loodi tabelid , et paremini võrrelda saavutusi kümnel alal. Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa. Neid tabeleid, mida on küll mitmel korral muudetud, kasutatakse praeguseni (praegune tabel kehtestati 1. aprillil 1985. aastal).
Esimene olümpiakümnevõistlus kestis ootamatult suure osalejate arvu (29) tõttu kolm päeva. Hiljem on kümnevõistlus läbi viidud kahe päevaga.
Kümnevõistlus oli esmakordselt kavas praegusel kujul Stockholmi olümpiamängudel 1912. aastal. Selle ülivõimas võitja oli 23-aastane indiaani päritolu James Thorpe , keda Rootsi kuningas autasustamisel nimetas atleetide kuningaks (sealt pärinebki kümnevõistlejate tituleerimine kergejõustikukuningaks).
Rahvusvahelisi võistlusi kümnevõistluses korraldatakse ainult meestele. Naised võistlevad seitsmevõistluses.

KÜMNEVÕISTLUSE AJALUGU EESTIS

1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi "Aberg" korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks, kaugus- ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Kahjuks ei ole sellest võistlusest säilinud ühtegi dokumenti, sest "Abergi" arhiiv hävis sõjatules. Eesti kergejõustiku ajaarvamine algab (jooks, hüpped, heited -tõuked) ellukutsumisest mitmevõistlusena aastal 1909.
1909. aasta septembris korraldasid "Kalevi" võimlejad mängu- ja lauluseltsi "Lootus" (Gonsiori) aias kahakordse neljavõistluse, mille kavas olid kivitõuge, kettaheide, kaugus- ja kõrgushüpe.
Kalevlaste esimene kümnevõistlus toimus kümme kuud pärast Stockholmi olümpiamänge - 1. juunil (1918. aasta 1. veebruarini kehtinud vana kalendri järgi 19. mail) 1913. aastal Pirital. Võistlus kestis vaid kaheksa tundi. Olümpiamängudel, nagu teada, jagati kümme ala kolmele päevale. "Kalevi" kümnevõistlust alustas 12 meest, lõpetas kuus: Bernhard Abrams , Johannes Villemson, Eduard Hiiop, Leopold Tõnson, Sergei Orloff ja Reinhold Salumann.
Võitjaks tuli Abrams üksiktulemused(100 m 13,0, ketas 29.65, kuul 10.15, heitepall 43.77, oda 35.24, kaugus 5.42, kõrgus 1.55, "kepihüpe" 2.90, 110 m "aiajooks" 20,0 ja 1500 m 5.53,8) andsid "Kalevi" tabeli järgi 9289 punkti.
Paremuse selgitamisel võeti aluseks "Kalevi" eelmise aasta rekordid . Neid hinnati 1000 punktiga . Rootslased hindasid teatavasti samaväärselt tulemusi, mis olid võrdsed olümpiarekorditega.
Samal päeval, nii imelik kui see ka ei tundu, leidis Tallinnas aset teinegi, täiesti olümpialik kümnevõistlus. Selle korraldas võimlemisseltsi " Sport " asutanud Artur Kukk. Selle kümnevõistluse võitis Soome 1912. aasta meister, Helsingi rootsi klubi IFK esindanud Lars Hornborg Venemaa mitmekülgsema atleedi Garri Gangvargi ees. Kolmas-naljas olid IFK esindanud Paul Jefimoff ja John Engberg. Viiendaks jäi meie Gustav Kiilim. Kiilim oli püstitanud eelmistel hooaegadel Eesti tipptulemusi 100 meetrist 1500 meetrini. Kõnealust võistlust alustas Kiilim oma võimetele vastavalt. Väljakualadel aga meie mees külalistele konkurentsi ei pakkunud. Kiilimi üksiktulemused (11,9 - 5.46 - 7.90 - 1.40 - 56,0 - 22,0 - 27.52 - diskv. - 30.40 - 4.47,2) andsid Eesti esimeseks rekordiks üsna lahja summa 4438,195 punkti 1912. aasta hindeskaala järgi.
Neid tulemusi kalevlaste omadega võrreldes näeme, et Pirital võistelnud Abrams oli kümnevõistlejana Kiilimist võimekam. Seda ta ka järgmisel suvel Riias II Venemaa olümpial 5642,255punkti ja pronksmedali võitmisega tõestas.
Antwerpeni olümpiamängude lähenedes õhutasid "Eesti Spordilehe" esimene toimetaja ja riigitegelane Ado Anderkopp ning [[ja nähti šanssi püstitada maailmarekord . Eesti meistrivõistlustel 1920. aasta juunis koguski üha enam imetlust äratav lühikasvuline (174 cm) noormees , kuid kehaliselt tugev atleet rekordilise punktisumma , Stockholmi olümpial kasutatud tabeli järgi 8025,520. Harald Tammer]] noort talenti Aleksander Klumbergi valmistuma kümnevõistluseks. Hangiti punktitabel Maailmarekordiks ei kinnitatud seda tulemust (samal aastal uuendatud tabeli järgi 7363,625) siis ega hiljem, sest Eesti polnud veel Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu ( IAAF -i) liige. IAAF-i maailmarekordite statistikakogumikus (1999) on Klumbergi 1920. aasta saavutus märgitud kui viimane mitteametlik tipptulemus kümnevõistluses.
Antwerpeni olümpiamängudel meie mehe lootused ei täitunud. Saades odaviskes 5 koha (62.39), tänu soomlastest kohtunike ebaausatele võtetele. Eelvõistluses tühistas soomlasest kohtunik vaieldavalt eestlase parima , 65 meetrise viske , kuna soomlased tegutsesid ka märkijatena väljakul, võis kahelda, kas nende tegevus oli erapooletu . Esimesed neli olid kõik soomlased. Kümnevõistlus jäi pooleli haigestumise tõttu.
1922. aasta hilissuvel asus küps ja ambitsioonikas kümnevõistleja Helsingis IFK juubelivõistlustel maailmarekordit ründama. Vaatamata jahedale ilmale, tuulele ja sajule õnnestus maailmarekord ületada. Esimene päev 100m 12,3 kaugus 6.59 kuul 12.92 kõrgus 1.75 400 m 55,0. teinepäev 110 m tõkkejooks 17,0(Eesti rekord ) Ketas 39.64 teivas 3.40 oda 62.20 1500 m 5.11,3.
1912. aasta tabeli järgi saavutas Klumberg Helsingis maailmarekordiks 8147,505, 1920. aasta tabeli järgi 7485,610 punkti.
1924. aasta Pariisi olümpiamängudel võitis Klumberg kümnevõistluses pronksi.

ALAD

100m jooks

Kümnevõistluse algus. Stardiaeg pannakse tavaliselt varahommikusele ajale. Sportlase kontsentreeritud vaimse seisundi saavutamiseks on oluline kohe alguses hea tulemus kirja saada. Kümnevõistleja ei tohi endale lubada rohkem kui ühe valestardi , kuna teise puhul järgneb diskvalifitseerimine.

Kaugushüpe

35 kuni 50 meetrisel hoovõturajal tuleb võistlejal saavutada maksimaalne kiirus, ent samas peab sportlane võimalikult täpselt tabama äratõukepakku, mille laius on kõigest 20 cm. Võimalik on teha kolm katset. Hea sprindivõimekus avaldab positiivset mõju eesmärgiks seatud hüppe pikkusele. Esimene katse hüpatakse tihti "kindla" peale.

Kuulitõuge

Sportlased tõukavad 7,26 kilost kuuli, mille läbimõõt on 110 kuni 130 mm. Tõuge toimub 2,135 meetrise läbimõõduga tõukeringist. Kümnevõistlejal on kasutada kolm katset. Reeglite kohaselt tohib kasutada ainult libistamis- või pööramistehnikat.

Kõrgushüpe

Kõrgushüppe juures on sportlase kurnatuseaste veel väike. Kümnevõistlejate puhul tulenevad probleemid suhteliselt suurest kehakaalust. Hüpatakse peamiselt Fosbury -Flop tehnikas, harva ka Straddle tehnikas. Straddle-tehnikas saavutas aga Christian Schenk Souli olümpiamängudel legendaarse tulemuse - 2,27 m. Iga kõrguse ületamiseks on atleedil maksimaalselt kolm katset. On oht alguskõrguse mitteületamisel null punktiga lootusetult konkurentidest maha jääda. Kõrgust tõstetakse 3 sentimeetri kaupa.

400m jooks

Esimese päeva viimane ala toimub rahvusvahelistel võistlustel hilistel õhtutundidel, hästi organiseeritud võistlustel nagu Götzises ja Ratingenis umbes 17:30 ajal. Kümnevõistluse algusest peale on sportlased 8 kuni 13 tundi jalgadel. 400 meetri jooks, pikaajaline sprint, on äärmuslik koormus. Probleem on ajastamises. Kui sportlane alustab liiga kiiresti, kaotab ta viimastel meetritel liiga palju aega. Kui ta alustab aga aeglasemalt, kaotab samuti olulisi punkte. 47-50 sekundit kestva jooksu vältel kaotab muskulatuur üsna palju hapnikku.

110m tõkkejooks

Üks nõudlikematest aladest. Raskus seisneb komplitseeritud tehnilises ja rütmilises ärajooksus. Sellele lisandub asjaolu, et sportlasel on juba pingutav päev seljataga. Start antakse varahommikul (päeva esimese alana) nii nagu ka 100 meetri puhul ning jooks annab infot selle kohta, kui hästi sportlane puhanud on. Sportlastel on 110 meetri pikkusel võistlusrajal 10 tõket kõrgusega 1,067 meetrit. Vahemaa tõkete vahel on 9,14 meetrit. Peale teist valestarti järgneb diskvalifitseerimine.

Kettaheide

Raske ümberkohandumine tõkkejooksult, lisaks komplitseeritud (piiratud) liikumisruum. Ühelgi teisel tehnilisel alal ei tehta nii palju ebaõnnestunuid katseid kui kettaheites. Sportlased heidavad 2 kg raskust ketast 2,50 meetrise läbimõõduga heiteringist, kusjuures ketta lendamist kiirendatakse pooleteiseringise pöördega. Hea tulemuse saavutamise juures pole tuulel sugugi tähtsusetu roll. Eriti soositud on vastutuul.

Teivashüpe

Kõige atraktiivsem ja samal ajal kõige raskem ala kümnevõistluses. Isegi kõige paremad kümnevõistlejad on selle kaua vältava ala puhul omadega karile jooksnud. Töövahendiks on 4,60 kuni 5,30 meetri pikkune klaaskiust teivas. Soovitus: mida suurem kõrgus, seda raskem ja jäigem teivas. Hoovõturada on 30 kuni 40 meetri pikkune. Tähtsaim omadus teivashüppe puhul on julgus ja hea liikuvus. Sarnaselt kõrgushüppega on ka teivashüppes maksimaalselt kolm katset ühel kõrgusel. Kõrgust tõstetakse 10 sentimeetri kaupa.

Odavise

Vabalt valitava hoovõtujooksu pikkkuse puhul visatakse 800 grammi raskust võistlusoda järsu plahvatava viskega. Sportlastel on kolm katset. Eelviimasel kümnevõistluse alal peavad sportlased oma peaaegu ammendunud jõuvarusid kasutama vägagi oskuslikult, kuna palju energiat nõudev viimane ala on veel ees.

1500m jooks

Kõikide kümnevõistlejate hirmuala. Peale tundekestvat ekstreemset koormust on siin vajalik füüsiline ja psüühiline värskus. Jalgades on suur väsimus. Tavaliselt jooksevad kümnevõistlejad kuni 300 meetrit enne finishisse jõudmist ühtlase tempoga. Siis aga läheb "kuumaks". Tekivad krambid jalgades. Kui muskulatuur on sealjuures hapnikupuuduses, kannatab sportlane päris põrgupiinades. Ent lõpuks selgub võitja.

KÜMNEVÕISTLUSE RAHVUSVAHELISED REEGLID

Kümnevõistlus koosneb kümnest alast, mis peetakse kahel, üksteisele järgneval päeval järgmises järjekorras:
Esimene päev - 100 m jooks, kaugushüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe ja 400 m jooks;
Teine päev - 110 m tõkkejooks, kettaheide, teivashüpe, odavise ja 1500 m jooks.
Juhul, kui vähegi võimalik, peab mitmevõistluse peakohtunik tagama igale osavõtjale vähemalt 30 minutilise pausi eelmise ala lõpu ja järgmise ala alguse vahel. Võimaluse korral tuleb jätta esimese päeva viimase ja teise päeva esimese ala vahele vähemalt 10-tunnine paus.
Võistlusjärjekord võidakse loosida enne iga ala algust. 100 ja 400 m jooksudes ning 110 m tõkkejooksudes paigutab võistlejad jooksudesse tehniline delegaat. Seejuures peab igas jooksus olema 5 või enam, kuid mitte mingil juhul vähem kui 3 võistlejat.
Mitmevõistluse viimasel alal paigutatakse peale eelviimast ala liidergruppi kuuluvad võistlejad ühte jooksu. Teised võistlejad võidakse paigutada (loosida) jooksudesse vastavalt sellele, millal nad lõpetavad eelviimase ala
Mitmevõistluse peakohtunikul on õigus vajaduse korral muuta mistahes jooksu koosseisu.
Mitmevõistluse üksikaladel rakendatakse IAAF-i võistlusmäärusi, välja arvatud järgmised erandid: kaugushüppes, kuulitõukes, kettaheites ja odaviskes antakse igale võistlejale kolm katset.
Igal jooksudistantsil arvestatakse tulemusi ainult ühe (käsi- või elektriaeg) ajavõtumeetodi alusel. Iga võistleja aeg tuleb fikseerida kolme kellaga või fotofinishiga. Rekordite püstitamisel arvestatakse elektriaega ka juhul, kui seda pole saadud kõigile võistlejatele.
Võistleja, kes ei alusta võistlemist mõnel mitmevõistluse alal (ei soorita antud alal ühtegi katset), loetakse mitmevõistluse katkestanuks ega saa osaleda järgmistel mitmevõistluse aladel ning talle ei määrata kohta võistluste koondprotokollis.
Võistleja, kes otsustab mitmevõistluse katkestada, peab sellest koheselt informeerima mitmevõistluse peakohtunikku.
Peale iga ala lõppu tuleb punktiseis (st antud ala tulemusele vastavad punktid IAAF-i ametliku punktitabeli alusel ning punktide summa peale kõiki senilõppenud alasid) teatavaks teha kõigile võistlejatele.
Mitmevõistluse võitja on suurima punktisumma kogunud võistleja. Võrdse punktisumma korral on võitjaks sportlane, kes suurimal arvul üksikaladel on saanud samale kohale konkureerivatest sportlastest suurema punktisumma. Eeltoodud näitaja võrdsuse korral on võitja see sportlane, kes mingil üksikalal on saanud konkurentidest suurema punktisumma. Eeltoodud meetodit kasutatakse ka kõigi teiste kohtade väljaselgitamiseks.

EESTI KÜMNEVÕISTLEJAD

Tarmo Adamberg
Krister Altosaar
Ain Arro
Mikk -Mihkel Arro
Rein Aun
Toomas Berendsen
Päärn Brauer
Aivar Hommik
Mikk Joorits
Madis Kallas
Margus Kasearu
Indrek Kaseorg
Tõnu Kaukis
Aigar Kukk
Valter Külvet
Jaan Lember
Heino Lipp
Kaidu Meitern
Andrei Nazarov
Erki Nool
Aivo Normak
Jüri Otsmaa
Priit Paalo
Mikk Pahapill
Tiit Pahker
Uno Palu
Tiit Pohl
Peeter Põld
Kristjan Rahnu
Andres Raja
Pavel Rambak
Sven Reintak
Tarmo Riitmuru
Heino Sildala
Heino Sildoja
Toomas Suurväli
Boris Tolmachov
Indrek Turi
Marko Vunder

Aleksander Kolmpere

Sündinud: 17.04.1899
Surnud: 10.02.1958
Aleksander Kolmpere läks Kalevlaste Maleva ridades vabatahtlikuna Vabadussõtta, sai haavata ; juhendas 1927–32 Poola kergejõustikukoondist Los Angelese OM-iks, tema õpilased tulid olümpiavõitjaks; Eesti olümpiakoondise riiklik treener , kergejõustiku üldtreener, TTÜ spordiinstruktor, TÜ Kehakultuuriinstituudi õpetaja. Teadvustas esimesena kümnevõistlust kui iseseisvat spordiala . Kirjutas 1930 Saksamaal ilmunud kergejõustiku õpikusse "Athletik" peatüki "Kümnevõistlus", mis on esimene kümnevõistluse treeningut käsitlev metoodiline materjal maailmas.
Kui Eesti Spordileht korraldas aastal 1925 Eesti kõigi aegade parima sportlase valimise, edestas Kolmpere veenva häälteenamusega Abergi, Lossmanni, Püttseppa, Neulandi ja Lurichit.
Leks oli legendaarne sportlane – esimese ametliku maailmarekordi omanik kümnevõistluses ja olümpiamedali võitja, temast algab kümnevõistluse ajalugu. Teda kõrvutati Paavo Nurmi ja Charles Hoffiga. Maailma kõigi aegade suurima sportlase valimisel 1923 jõudis Kolmpere 13. kohale. See positsioon Teivashüpe olnud jõukohane ühelegi teisele Eesti sportlasele.
Leks oli kunstnik, kelle loomingut kandsid rütmitunne ja inspiratsioon, ja maailmarändur – võistles 14 aasta jooksul 58 erinevas Euroopa linnas. Võistlusrepertuaari kuulusid kõik hüppe- ja heitealad , vahel ka 110 m tõkkejooks. Võitis 478 auhinda, püstitas 21 ametlikku Eesti rekordit, võttes Eesti meistrivõistlustelt 46 kuld -, 20 hõbe- ja 4 pronksmedalit.
Poisieas oli ta viletsa tervisega, Georg Lurich soovitas ravida kehaliste harjutustega. Sihikindlaid treeninguid alustas ta 1913 – ning 1916 ja 1917 püstitas kolmikhüppes Venemaa rekordid, vastavalt 13.17 ja 13.44. 1920 järgnes 8025,520 punktiga maailmarekord kümnevõistluses, kuna aga Eesti ei kuulunud rahvusvahelisse kergejõustikuliitu, seda ei kinnitatud. 1921 püstitas ta Helsinkis juba ametliku maailmarekordi 7486,610 punktiga. 1922 võitis Euroopa mängudel Göteborgis kümnevõistluse, pronksmedali sai Pariisi OM-il 1924.
Kavatsenud küll loobuda aktiivsest spordist, võitis ta 1924 rahvusvahelistel võistlustel Hamburgis kõrgushüppe Eesti rekordiga 1.83. 1935 ületas teivashüppes 3.20 ja tegi isikliku rekordi odaviskes – 63.60, 1944 näitas häid tulemusi kaugushüppes (5.10), kuulitõukes (10.75), kettaheites (35.88) ja granaadiviskes (64.60). Sama aasta sügisel Leks vangistati, ees ootas 12 aastat Siberi laagreid. Kuigi spordimehe hing tõi Leksi tagasi Magadani kullakaevandustest, amputeeriti tal gangreeni tagajärjel mõlemad jalad.
"Inimesele on tarvis midagi reaalset, silmnähtavat tagajärge, vastasel korral lahtub tema tegevustahe," on kirjutanud Leks Kolmpere. "Kogu elu on võistlus ja inimkonna elusiht on seotud suursaavutustega."

Erki Nool

Lapsepõlv:
Erki Nool sündis 25. juunil 1970 aastal Võrus. Peres on kokku kuus last: neli õde- Margit, Ragne ,Kairi, Elen ja vend Joel . Erki sündis perre neljanda lapsena. Ta vanemad on lihttöölised: ema Miina Nool töötas varem laojuhatajana, praegu töötab ta algkoolis majandusjuhatajana. Isa Lembit Nool oli Võru Mööblikombinaadis hinnatud tisler, kes käis kutsemeisterlikkuse võistlustel auhindu korjamas.
Suved veetis Erki kirikuõpetajast vanaisa juures Rõuges. Kuuelapselise pere neljas võsu oli väikest kasvu, tulevikumeest temas ei nähtud. Kuni 1983. aastani õppis ta Võru esimeses 8-kl. koolis, hiljem jätkas õpinguid Tallinna Spordiinternaatkooli 7. klassis.
15-aastane Erki oli üsna nõrguke, pikkust 160 sentimeetri ringis .
Sokule imponeeris Erki tohutu kirg , tahe teha kõike andunult, mitte jääda suurematest ja tugevamatest maha. Noole trumbid on väga hea tervis, suur töötahe, kannatamisvõime ja võitleja hing.
1990. ja 1991. aasta:
Selle aasta parimaks tulemuseks oli Nõukogude Liidu talvistel sisemeistrivõistlustel
seitsmevõistluses saavutatud teine koht 5959 punktiga. 1990. aasta suvel on Nool otsustanud jätkata kümnevõistlejana, sest teivashüppes on palju raskem läbi lüüa. See aasta oli Erki Noolele tippsportlase karjääri algus.
Noole treener Sven Andresoo sõnul on ta töökas, hea koordinatsiooniga ja kiire. Ka noormehe jõunäitajad on veel tagasihoidliku kehakaalu kohta head. Treeningud põhinevad ikka veel kiirusjõu arendamisel ja tehnikalihvimisel. Noole ekstreener Rein Sokk on samal aastal öelnud, et Nool on alles noor, ei oska veel kümnevõistleja moodi mõelda. Kui ta selle peaks ära õppima, teeb ta veel imet .
1991. aasta talvel vigastas Nool end treeningul ja võistlemine tuli unustada peaaegu poolteiseks aastaks. Enne kukkumist teivashüppes saavutas Nool NSV Liidu meistrivõistlustel seitsmevõistluses viienda koha.
Aastad 1992, 1993:
1992.aastal õnnestub Noolel alistada 10-võistluses 8000 punkti piir ning see tagab pääsu Barcelona suveolümpiamängudele. Barcelona järel lõpeb Noole koostöö Sven Andresooga. Erki alustab eksirännakuid. Toetajate ja treenerita polnud tal kindlat sihti silme ees. Tahe, seda oli ohtrasti, kuid kindla sissetulekuta jäi toitumine kesiseks. Noor treenitud organism vajab energia taastamiseks rohkesti valgu-ja vitamiinirikast toitu.
Meeleheitehetkel oli andekas, kuid kohati sihitult rabelev nooruk valmis tippspordist loobuma , kuid õnneks ulatasid talle abikäe head inimesed. Palju toetasid teda ka praeguse elukaaslase Kadri vanemad.
1993.aasta suvi polnud Noolel suurem asi. Ta püüdis sinilindu kaugushüppajana, kuid jäi Eesti meistrivõistlustel medalita. Siis otsis Erki üles oma nooruspäevade treeneri Rein Soku . Rein Sokk kannustas ja julgustas Erkit, et ei tohi veel lõpetada. Nool jätkas Sokuga.
1994. aasta hooaeg :
Helsingi EM-il augustis Noolel just kõige paremini ei läinud. Eesti mitmevõistlejatest oli ta siiski parim, kogudes 7953 punkti, millega platseerus kümnendale kohale. Nool selle kohaga rahule ei jäänud.
1994. aastal suutis Nool tõestada, et jätkab kümnevõistlejana ning et ta on tõusnud sel alal Eesti parimaks.
1995. aasta:
1995. aastaga sai Noolest Eesti tuntumaid inimesi. Temast kujunes noorte iidol. Ajakirja Noorus küsitlusel valiti Erki seksikaimaks meheks. Avatud ja siiras, otsekohene ja rõõmsameelne – need omadused võluvad. Nool avaneb inimestele ja kaameratele.
Enne Göteborgi MM-i teeb Nool kaasa veel Euroopa karikavõistlustel Helmondis. Eesmärgiks on Eesti Superliigasse aidata. Noole arvates on see väga võimalik.
Juuni alguses võistleb Nool Tallinnas peetavatel Euroopa karikavõistlustel kergejõustikus. Nool võistleb kolmel alal : 200 meetri jooksus, kaugushüppes, kus ta saavutab 7.63-ga kolmanda koha ja 4 kord 100 meetri teatejooksus. Enne MM-I tekib kahtlus , kas Nool üldse kaasa teha saab, sest Helmondis saadud jalavigastus andis end enne MM-i jälle tunda.
Erki Noole Fan Club :
Aastal 1997 loodi Viljandimaal Peraarul Erki Nool Fan Club, kuhu kuulub inimesi Tallinnast, Tartust, Pärnust, Viljandimaalt ja mujaltki.1997. aasta maikuus oli Austria väikelinnas Götzises Hypomeetingu võistlust jälgimas 18 klubi asutajaliiget, 2000. aasta mais oli kohal juba ligi 100 fänni. Götzis ongi üks populaarsemaid sihtkohti klubi reisitegevuses. Igal aastal koostatakse kalenderplaan, kus on kirjas kõik aasta ettevõtmised: võistlused, üritused, kohtumised . Reiside sihtkohtadeks on eelkõige need võistlused, millistel osaleb Erki ise, lisaks oma liikmeskonnale planeeritud hobispordi võistlused. Klubil on oma põhikiri, mis sätestab klubiliikme staatuse ja klubi tegevuse eesmärgid. Erki Nool Fan Club lähtub põhimõttest, et iga klubi liige on aktiivselt klubi tegemistes osaleja, kes annab ürituste organiseerimisse oma panuse vabatahtlikult. Klubi liikmeks saamiseks on vaja teha kirjalik avaldus juhatuse nimele . Uuel liikmel on siiski vajalik ühe soovitaja olemasolu klubi liikmeskonna hulgast. Liikmemaksu suurus aastal 2001 on täiskasvanutele 500 krooni ja lastele kuni 18 eluaastat 100 krooni. Klubi liikmetel on eesmärk võimaluste piirides Erkit saata võistlustel senikaua kuni ta aktiivselt rahvusvahelises kümnevõistluse karusellis osaleb. Alates 1997.aastast on fännid esindatud olnud kõikidel Erki võistlustel, välja arvatud Hea Tahte Mängud 1998. Isegi sellistes kaugetes ja eksootilistes maades nagu Jaapan ja Austraalia on fännid, kuigi vähendatud koosseisus , Erkit toetamas olnud. Sydney oli krooniks kogu senisele kaasaelamisele, kus nii kohalolnud fännid kui ka kojujäänud tulihingelised toetajad said peale mitmeidki ebaõnnestumisi lõpuks tõelist võidujoovastust tunda. Klubil on kasutusel oma sümboolika, mis on omandanud suure populaarsuse kõigil välisvõistlustel: lipud ja loosungid, mitmes variandis nokamütse ja kollaseid T-särke. Erki Noole Kergejõustikukooli õpilastele ja teistele fännidele on klubi oma karikatele korraldanud võistlusi mitmevõistluses.
Klubi tegevus ja esindatus rahvusvahelistel võistlustel on leidnud korduvalt kajastamist võistlusjärgselt kohalikus meedias nii sõnas kui pildis . Alati on suhtumine olnud äärmiselt positiivne, klubi on mainitud kui unikaalset nähtust kergejõustiku ajaloos. Teadaolevalt ei ole palju kergejõustiklasi, kes võiks uhkustada oma isikliku Fan Clubiga nii pikkade aastate jooksul.
Kahtlemata on klubi oma kohalolekuga ja lippude lehvitamisega aidanud reklaamida üle kogu maailma meie väikest kodumaad. Loodame, et seda tegevust saab Erki Nool Fan Club jätkata veel vähemalt järgmise olümpiani. Klubi üheks kaugemaleulatuvaks ideeks on populariseerida mitmevõistlust Eesti noorte hulgas, et ühel päeval oleks Erki Noolel ka väärikas mantlipärija.