Motokross (1)

Sissejuhatus
Motokross on ala, kus võistlejad sõidavad spetsiaalsete mootorratastega selleks ettenähtud rajal. Võistlusrada on muldkattega ning sisaldab erinevaid kurve, hüppeid, ning konarusi, mis teevad sellel läbimise raskeks. Võisteldakse erinevates masinaklassides: 50cc,65cc,85cc,MX1,MX2,Mini MX,MX2 juuniorid, hobi ja külgkorvid. Igal nädalavahetusel mürisevad mootorid mitmesuguse ulatusega krossivõistlustel,mida ühtekokku jälgib rohkem kui sada tuhat pealtvaatajat.Taolist publikuhuvi pakub meil vaid mõni üksik spordiala..
Motokrossi ajaloost
Üldiselt on teada,et esimese mootorratta leiutaja oli sakslane Gottlieb Daimler ,kes 1885 aastal demonstreeris esmakordselt taolist riistapuud.Tegelikult huvitasid Daimlerit rohkem siiski mootorid ja oli ainultjuhus,et ta mitu aastat kestnud töö vilja puukodaratega kohmakat jalgratast meenutavale monstrumile monteeris -mootor oli mõeldud südameks iseliikuvale sõiduriistale.
Ent veel pidi tehnikamaailmas palju muutuma ,enne kui mootorratas iseliikuva sõiduvahendina laiemalt levima hakkas.1885.aastal patentisid vene päritoluga vennad Michel ja Eugen Werner mootorratta ,esialgu ühe-,pärastpoole ka kahesilindrilise mootoriga . 1888. aastal hakkas šoti loomaarst John Dunlop oma jalgrattal kasutama õhkrehve ,mis kohe mootorsõidukite tarvis kohandati . 1893. aastal leiutasid Wilhelm Maybach ja ungarlane Donat Banki teineteisest sõltumatult karburaatori,neli aastat hiljem aga arendas Robert Bosch välja madalpinge magneetosüüte.Hiljem läks neid leiutisi vaja saksa inseneridel Max Hildebrandtil ja Alois Wolfmülleril,kes 1892. aastal said valmis kahesilindrilise,kahetaktilise mootoriga varustatud igati sõidukõlbliku mootorratta ja kohe seejärel esimese neljataktilise mootoriga kaherattalise kepsülekandega sõiduki. Aastatel 1898 -1900 hakati neid valmistama Saksamaal,Inglismaal,Austrias,Tšehhis,Slovakkias.
1899. aastal jõudis mootorratas Venemaale ning Peterburi lähistel toimus isegi esimene võistlus.Eestis toimus esimene üleriigiline autode ja mootorrataste võidusõit 1921. aastal Tallinnas.Võistlejail tuli sõita 149,2 km marsruudil Tallinn-Nõmme alev -Kanama-Ruunavere-Orgita- Kuusiku -Rapla- Kohila ja Raudalu maanteed mööda Tallinna. 28.augusti hommikul oli stardipaigas ainult kaheksa autot ja kaks mootorrattast.Seda sündmust loetakse Eesti auto-ja mootorrattaspordi sünnipäevaks. Sport sai õige hoo sisse Pirita ringraja valmimisega,kus hakati korraldma rahvast ligi meelitavaid rahvusvahelisi võistlusi.Rahvast tõmbasid samuti iga-aastased võistlused Tallinna hipodroomil ja 1km kiirusvõistlused Raudalu maanteel.Korraldati ka tähesõite,kuid motokrossist ei olnud paljud midagi kuulnudki.
1946. aastal Moskvast koju jõudnud eestlased otsustasid Eestiski selle alaga tegelema hakkata.Stardi-ja finšipaik tehti Pirita jõe kaldale,raja pikkus oli 6,6 km ja see tuli läbi sõita kolm korda. 8.novembril kogunes stardipaika 30 võidusõitjat.Võistlejad olid jaotatud kahte klassi- seeniorid ja juuniorid.Seda võistlust loetakse Eesti motokrossi sünnipäevaks.
1947. aasta jättis Eesti mootorrattaspordi ajalukku sügava jälje.Sel aastal peeti Tallinnas esimesed Nõukogude Liidu meistrivõistlused ringrajasõidus ja vahetult pärast seda selgitati meistrid ka motokrossis.Pirita-Kose ringteel tuli läbida sõitjatel kaks korda jõgi.Kokku oli võistlejaid 104,neist kümme õrnema soo esindajat.Sama aasta lõpus sõideti Pirital veel krossi , aga jõgede ületamised jäeti ära.
1948. aastal muudeti mootorrattaspordialast tegevust.Kui seni tegeles Vabariiklik Auto-Motoklubi,siis nüüd moodustati vastavad sektsioonid ja klubid ka spordiühingute juurde.Esimese motoklubi asutasid kalevlased ,seejärel spartaklased ja tööjõureservlased.Nõukogude Liidus hakati võistlema ainult kodumaistel masinatel .Peale kahte muudatust liitusid mootorispordiga palju noori.
1949. aastal sõideti Eestis esmakordselt talikrossi Mustamäel.Sõideti kuues masinaklassis ja erinevalt suvekrossist jõudis enamik võistlejatest finišikanga alt läbi.
Neljakümnendate aastate lõpul hakati mootorispordiga tegelema ka mujal Eestis.Harrastajaid leidus Viljandis,Pärnus,Rakveres,Tartus.Eriti agarad olid viljandlased ,kes rajasid Männimäele motodroomi ja hakkasid korraldama liivarajavõistlusi.
1951. aastal toimusid Tallinnas esimesed meistrivõistlused talikrossis. 10km pikkune rada tuli meestel läbida kuus korda ja naistel kolm korda.Esmakordselt selgitati krossis ka Eesti noortemeister.
1952. aastal korraldati meistrivõistlused Tallinnas,kus starti tuli 219 võistlejat,kellese 19 naist ja 9 noort.Kolm päeva kulus võistlustele sellepärast,et suuremal osal võistlejaist tuli oma võimeid näidata kaks korda.Esimene sõit oli selleks,et välja selgitada võistkondlik paremus.Alles seejärel toimus põhivõistlus ,kus selgusid medalivõitjad ja individuaalne paremusjärjestus.
1953. aastal Moskvas toimunud meistrivõistlustel otsustati peatähelepanu pöörata meeskonnatööle,kus arvesse läksid 125cc ,350cc ja külgvankrite klass.
1954. aasta algas talikrossiga Tallinnas.Krossipraktikas harvaesineva juhtumina tulid võitjateks külgvankritega masinaklassi esindajad.Märtsis toimus Leningradis nelja linna kohtumine mootorispordis,mille kavas oli kross ja jäärajasõit.
1955. aasta suvekross toimus esmakordselt Viljandis.Nii möödus motokrossis sõjajärgne esimene aastakümme.
1956. aasta talvel peetud Moskva ,Leningradi,Riia,Lževski ja Tallinna krossil jäid meie mehed viimasteks.Aprillis toimus Balti kross Eesti,Läti,Leedu võidusõitjate osavõtul Riia külje all, Pihkva maantee ääres.Lätlased olid teinud motokrossi arendamisel suuri edusamme ja võitsid esimese koha.Leningradis toimunud võistluste päevakangelased olid Eesti naisvõidusõitjad ,kes saavutasid kolmikvõidu.
1957. aastal arutasid Eesti motojuhid ala laiendamise võimalusi. Jõuti järeldusele,et motokrossi harrastamiseks on parimad tingimused maarajoonides.Abjas asutati esimene maaspordiühingu motoklubi "Jõud".
1958. aastal muutis spordikomitee linnadevahelise ürituse linnade-rajoonide motokrossiks.Motokross "Jõu" pandi talispartakiaadi ja maanoorte spordimängude kavva.Need ettevõtmised panid Eestis aluse motokrossi massilisele harrastamisele.
1959. aastal asutati "Kalevi" Vabariiklik Auto-Moto Klubi.Nõukogude Liidus pandi alus üleliidulistele meistrivõistlustele söeraja-,jääraja-ja hipodroomisõidus.Hakati uuesti korraldama Eesti suviseid meistrivõistlusi ,mille järjepidevus pole hiljem enam katkenud.Selle üritusega lõpetati ka viiekümnendad aastad.
1960. aasta keskseimaks ürituseks kujunesid esimesed rahvusvahelised krossivõistlused Eestimaal.
1961. aasta toimusid Leningradis meistrivõistlused.Nõukogude Liidus korraldati kaks rahvusvahelist krossi .
1962. aastal muudeti 250 cc masinaklassi EM-võistlused MM-võistlusteks.Pandi alus sotsialismimaade Sõpruse karikavõistlustele,avaakord toimus Riias.
1963. -1964. aasta 1963a. hukkus Krasnodaris toimunud võistlustel noor tallinlane Rein Hiiob,aasta hiljem jäid Soomes peetud võistlused viimaseks Aseri noorele võidusõitjale Mati Napale.. Mõlema andeka krossisõitja mälestuseks hakati korraldama memoriaalvõistlusi.Krossisõitu võib õigusega nimetada meie mootorratturite põhialaks.
1965. aastal kuulutati kross ühisürituseks Võrumaal.
Suure edu tehnikaspordialade arengule andis nende lülitumine NSV Liidu rahvaste 1967. aasta spartakiaadi kavva.Spartakiaadi kavva mittekuulunud aladel selgitati meistrid Võru Meegomäel.
Valgas Jaanikese orus olid kohalikud motoentusiastid täitevkomitee abiga välja ehitanud niivõrd korraliku krossiraja,et 1968. aasta üleliidulised meistrivõistlused otsutati korraldada Valgas.
1970. aastal pandi alus üleliidulistele mootorispordikoolide jõuproovile.
1975. aasta toimus järjekordne NSV Liidu rahvaste spartakiaad.Nõukogude krossiparemikku tabas mingi "Süsteemile" omane tõrge ja välissõite lubati neile vaid episoodiliselt.nii läks üks aasta asjata kaotsi ja edasisi sündmusi silmas pidades oli sellest kahju.
1976. aastast alates hakkasid spordiajakirjanikud valima aasta parimaid tehnikasportlasi.
1978. aastal tõusis krossivaimustus Eestis veelgi.Valmis uusi radasid ja kasvas võistluste arv.Tehnika-ja Spordiklubi " Voka " aktivistid rajasid Pühajõe äärde krossibaasi,mis kujunes peagi mitmete motovõistluste areeniks.
1980. aastal anti kolmele mootoriorganisatsioonile Eesti teenelise treeneri aunimetuse mootorispordi arendamisel ja noorte kasvtamisel saavutatud edusammude eest.
1983. aastal tõusis Eesti motoföderatsiooni krossikomitee põhiülesandeks esindus võistkonna ettevalmistamine osavõtuks Nõukogude rahvaste 8. spartakiaadist.
Neljas kümnend oli Eesti krossisõitjatele edukas.Üleliidulistelt spartaadidelt ja meistrivõistlustelt võideti kokku kuus esikohta,viis teist ja kaheka kolmandat kohta.
Motokross Eestis
Eestis on motokross kõrgele arenenud, seda kinnitab fakt, et Eestis on üle 40 krossiraja.Võru lähedal asuval Sõmerpalu krossirajal peetakse igal aastal mitmeid rahvusvahelisi võistluseid. 2010 aasta märtsi lõpus avati Sõmerpalus Euroopa suurimate hulka kuuluv Adrenalin Arena sisekrossirada, kus saab hakata võistluseid pidama aastaringselt .
Leokite dünastia
Väino Leoki poolt loodud motodünastia on kahtlemata üks maailma suurimatest. Kadunud Väino Leoki järglased, kes on tegelenud või tegelevad maailmatasemel motospordiga, on pojad Avo, Aivar , Arvo ning pojapojad Tanel , Aigar ja Martin. Leokite panus Eesti motosporti on hindamatu. Leokite perekonna ja eelkõige Väino Leoki algatus nelikümmend aastat tagasi ning järjepidevus väärib väga suurt kiitust.
Hea ülevaate Leokite tegemistest alates sellest, kui Väino ja tema abikaasa koos motosportlastena võistlesid kuni tänapäevani välja, annab raamat „Sõmerpalu Motoklubi 1968–2008“. Läbi Aivar Leoki mälestuste ja fotode peamiselt Leokite motodünastia ning Sõmerpalu Motoklubi säravamaid hetki tutvustavas raamatus on koha leidnud peaaegu kõik perekond Leokite ja Eesti motokrossi viimase neljakümne aasta olulisemad sündmused. Raamatust leiab vahvaid pilte varasemast ja hilisemast ajaloost, läbivaks teemaks ikka Eesti motokross ja perekond Leokid .Praegu hoiavad maailma krossiradadel Leokite lippu kõrgel juba Väino Leoki pojapojad Tanel, Aigar ja Martin Leok .
Avo Leoki ränk õnnetus Hollandis
Ühe hüppe taha olid sisse sõidetud eriti sügavad sooned . Kuivõrd iial ei tea, millise soone kohale sind meestepundis trügitakse, otsustas Avo kõiki proovida - et aimata, kuhu üks või teine soon sind viskab..Ääresoones oli pehme koht ja ta püüdis sellest suurel kiirusel üle hüpata. Aga esiratas maandus pehmesse pinda ja kiilus hoobilt kinni. Ta käis üle kaela, ratas sadas tagant selga.Tema alakeha jäi selgroovigastuse tõttu halvatuks, kuid praegu võitleb Avo liikumisvõime taastamise eest.
Leokite dünastia juht hukkus Võhandu jõel
25.juuli 2007. aastal leidis poeg Aivar Leok Võhandu jõe tammilt isa Väino surnukeha . 68aastane mees oli libastunud ja üht jalga pidi kivide vahele kinni jäädes vette kukkunud. Suutmata jalga vabastada, uppus maailma suurima motokrossidünastia rajaja põlvesügavusse vette.Väino pojad võitsid eri klassides MM- ja EM-sõite, ta pani Rahvuste Karikal välja päris oma meeskonna. Kõvemat oma ala eestvedajat annab Eestist otsida. 1939. aasta 28. märtsil Sõmerpalus sündinud Väino Leok naasis 1960 Kasahstanist uudismaalt ja võttis käsile «põrisevad» spordialad. 1965 oli ta Sõmerpalu motoklubi asutajaid.
Sõmerpalu staadionikross Väino Leoki rändkarikale
Kui Leokite motodünastia looja Väino Leok 28 aastat tagasi Sõmerpalus staadionikrossi traditsioonile aluse pani, ei osanud ta ilmselt uneski näha, et ühel päeval kihutab seal mitu maailmameistrit ja medalimeest. Aasta pärast tema surma on võimatu võimalikuks saamas. 2008. aastal kaheksa riigi sportlaste osavõtul ja mitme tuhande pealtvaataja silme ees toimunud esimese võistluse Väino Leoki rändkarikale võitis kodupubliku rõõmuks ja oma vanaisa mälestuseks Tanel Leok. 2009. ja 2010. aastal võitis itaallane Antonio Cairoli.
Tanel Leok ja Sõbrad
Tanel Leok ja Sõbrad on heategevuskross, mille kogu piletimüügist ja oksjonil müüdud toodetest saadav tulu läheb õnnetuses liikumisvõime kaotanud laste toetuseks .Ürituse eesmärk on tore sportlik päev mootorratastega , hea enesetunne ja soov tuua rohkem noori motokrossi juurde.Mõte sellise ürituse korraldamiseks tekkis Belgiast, kus sellist üritust korraldab juba mitmendat aastat 10 kordne maailmameister Stefan Everts.Ürituse eesmärk pole mitte niivõrd võistlus ja parima väljaselgitamine ,vaid motokrossi tutvustamine laiemalt.. Tahame kokku tuua sõitjad, nende pered , fännid, harrastajad ja niisama huvilised.Osalejad võtavad mõõtu huvitavatest võistlustest nagu:Ameerika sõit ,teine start tagurpidi rada ja ratta vahetusega sõit. Mida need sõidud endast kujutavad saab teada juba kohapeal. Tähtsal kohal on laste sõidud, sest nemad on meie krossitulevik.Ürituse lõpus toimub oksjon. Müüki tulevad maailmakuulsate krossisõitjate varustus ,tippsõitjate autogrammidega tooteid jm.Igasugune sportlik tegevus, mis hoiab noori eemal kuritegevusest ja narkomaaniast on tänuväärt tegevus .
2009. aastal, kui heategevuslikku motokrossi esmakordselt korraldati, koguti õnnetuse läbi liikumispuude saanud laste toetuseks 180 000 krooni. Selle summa abil on aasta jooksul palju tehtud.Toetus jagati laekunud avalduste alusel kümnele lapsele, vanuses 4-14 aastat. Toetussumma lapse kohta oli 17 200 krooni, mille eest said lapsevanemad osta lapsele vajalikku. Pooled toetuse saajad on toetuse ära kasutanud täies ulatuses. Teised kasutavad veel toetust vastavalt vajadusele ravimiteks, taastusraviks jne.Toetust kasutati enim ravimite ostmiseks , arvutite soetamiseks, sporditarvete ja -riiete muretsemiks ning eritellimusel lastemööbli hankimiseks. Suurim ja ainulaadsem ost oli korter .
Seda on korraldatud alates 2009. aastast
Kokkuvõte
Motokrossi alaselt on Eesti tuntud suure motodünastia ja heade sõitjate poolest.Hukkunud sõitjate mälestuseks tehakse võistlusi jms. et meenutada kunagisi legende.Ei tohi unustada,et krossisõit oli ja on kõige massilisemalt harrastatav motospordiala.
Kasutatud kirjandus
www.motorsport.ee
www.annaabi.com
www.addinol.ee
Eli Kaldma "Krossirajal"