Eesti motospordi ajalugu (0)

Eesti Motospordi ajalugu
Motosport üle kogu Eesti aastatel 1921-1978
Eestis toimus esimene autode ja mootorrataste võidusõit 28.augustil 1921 Tallinnas. Võistluse korraldajaks oli Eestimaa Autoomanike Ühistu. Osalejatel tuli läbida saja neljakümne üheksa kilomeetrine marsruut . Selleks oli Tallinn-Nõmme alev -Kanama-Ruunavere-Orgita- Kuusiku -Rapla- Kohila ning mööda Raudalu maanteed tagasi Tallinna. Hommikul aga avanes korraldajatele kurb vaatepilt. Kohale oli tulnud kõigest kaheksa autot ja kaks mootorratast, kuid sellest hoolimata peeti võistlus ära. Võidusõidu võitjaks tuli auto numbriga kolm, mida juhtis Vold Johanson . Mees läbis raja kahe tunni ja neljakümne kolme minutiga. Sellest sündmusest sai Eesti auto- ja motospordi sünnipäev.
Motokrossi tipphetk oli aga siis kui valmis Pirita ringrada . Seal hakati korraldama rahvusvahelisi võistlusi, kuhu kogunes vaatama ja kaasa elama palju inimesi. Algsetel aastatel võisteldi ainult Tallinnas Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringteel ning võisluse stardiks ja finišiks oli Metsakalmistu. Nüüd tähistatakse seda kohta mälestuskiviga, mis on kahjuks unarusse jäätud. Esimene ringrajasõit toimus seal 14-19. septembrini aastal 1947. Talinnasse saabus siis sada kaheksakümend kaheksa motosportlast Moskvast ja Leningradist ning kaksteist liiduvabariigist. Võistlusel osales kümme õrnema soo esindajat. Masinaklasse oli kokku kümme, eraldi oli ka kolm naisvõistlejate klassi. Eestlastest krooniti kodurajal tšempioniteks 500cc Johannes Tomson ja korvisõidus Feliks Sildver koos Hasso Nigulasega. See võistlus jättis Eesti motospordi ajalukku sügava jälje.
Aastal 1948 muudeti mootorrattaspordialast tegevust. Moodustati vastavad seksoonid ja klubid spordiühingute juurde kes hakkasid motospordiga tegelema, ennem tegi seda Vabariiklik Auto-Motoklubi. Esimese motoklubi asustasid kalevlased peale seda aga spartaklased ja tööjõureservlased. Samuti hakati ka Nõukogude Liidus võistlema ainult kodumaiste masinatega. Need kaks muudatust panid noori rohkem motospordi vastu huvi tundma.
Aastal 1949 tehti Eestis algust talikrossi võistlustega, mis täpsemalt toimusid Mustamäel. Võistlejad sõitsid kuues masinaklassis. Peale seda alustati juba 1951.aastal Tallinnas ka esimeste meistrivõistlustega talikrossis. Läbida oli vaja kümne kilomeetrine rada. Mehed pidid läbima seda kuus korda ning naised kõigest kolm korda. Sellel võistlusel selgitati välja esmaskordselt ka Eesti noortemeister. Neljakümnendate aastate lõpul hakati motospordiga tegelema ka mujal Eestis: Viljandis , Pärnus, Rakveres, Tartus. Eriti tublid ja huvitatud krossist olid viljandlased kes rajasid Männimääle motodroomi ja hakkasid korraldama liivarajavõistlusi.
Üks parimaid ja suurimaid võite oli Eestile see, kui aastal 1956 saavutasid Eesti naisvõidusõitjad Leningradis kolmikvõidu.
Eesti motojuhid otsustasid aastal 1957, et soovivad motokrossiga tegelemise võimalusi laiendada. Lõpuks jõuti ühisele nõule, et parimad tingimused krossi harrastamised on maarajoonides. Sel aastal asustati ka Abjas esimene maaspordiühingu motoklubi „Jõud“.
Nõukogude Liidus pandi alus üleliidulistele meistrivõistlustele söeraja-, jääraja- ja hipodroomisõidus. Eestis hakati taaskord korraldama suviseid meistrivõistlusi, mis toimuvad veel tänapäevalgi.
Kuuekümnendatel aastatel kujunesid Eestimaal keskseimaks ürituseks rahvusvahelised krossivõistlused. Aastal 1963 hukkus aga õnnetult Krasnodaris toimunud võistlustel noor eestlane Rein Hiiob. Samal aastal jäid võistlused viimaseks ka Aseri noorele võidusõitjale Mati Nappile. Nad mõlemad olid väga head ja andekad krossisõitjad ning nende mälestuseks hakati korraldama memoriaalvõistlusi.
Aastal 1978 olid Eestis juba väga paljud noored ja vanad inimesed motokrossist vaimustuses. Ehitati uusi radasi ning tänu sellele kasvas ka võistluste arv.
Motosport Viljandimaal aastatel 1930-1942
Motospordiga ei tegeletud Viljandimaal enne Esimest maailmasõda küll arvuliselt, kuid sellgipoolest saavutati palju häid kohti. Üks parimaid Viljandimaa mootorrattureid oli Oskar Veldeman, kes sai tuntuks nimega Ove Veldeman.
Motosport hakkas kiirmini levima 1930. aastate alguses ning juba aastal 1931 korraldati Tallinnas tähesõit. Läbida tuli 500 kilomeetrit. Stardis oli kokku 72 ratturit. Sõideti läbi Tallinnast, Pärnust, Tartust, Mustveest ja ja Jõhvist, kuid ööbiti Viljandis. Sellel võistlusel saavutas Oskar esikoha külgvankrite masinaklassis.
Paljudest faktidest on aru saada, et viljandlastele meeldisid kõige enam tähesõidud. Aastal 1934 oli ühel neist stardis kaheksa motosportlast Viljandist . Juuniorite klassis võitis viljandlane E.Ottas.
Samal aastal suvel saavutas Ove Veldeman Tallinna hipodroomil toimunud võistlusel uue kiirusrekordi. Stardis ei läinud tal just kõige paremini, kuna masin ei tahtnud tööle minna ning tänu selllele saavutas ta konkurent Erich Tomson suure edu. Lõpuks sai ta siiski masina tööle ning viimasel ringil möödus ka esimesest sõitjast. Veldeman oli selleks ajaks saavutanud juba palju poodiumikohti, ning nagu ütles ka üks sõitja Brand : „Veldeman kuulub kindlasti Euroopa viie parima hulka.“
Aastal 1937 sõitis Veldeman kaasa ka ühel maailma kuulsamal võistlusel, mille nimeks oli Rootsi GP Saxtropi ringrajal. Sõitma olid tulnud üle kogu maailma kõvemad sõitjad, nende hulgas ka maailmameister Jimmy Guthrie. Võistlejad pidid läbima kokku 338 kilomeetrit. Kokku oli stardis 58 võistlejat ning pealtvaatajaid oli üllatavalt palju 160 000. Eestlast tabas seal väike õnnetus, kui seitsmendal ringil purunes ta klapi vedru ning selle parandamisega läks tal viis minutit. Kui sellist viperust poleks juhtunud oleks ta võinud saavutada isegi viienda koha. Hinnati väga tema vastupidavust .
Üks tragöödilisem sõit toimus aastal 1937 Pärnus. Kuna tee oli väga auguline kukkus viljandlane Elmar Sauga seal väga õnnetult ning suri koheselt. Nimelt purunes tal pealuu . Õnnetuse tegi hullemaks see, et tagant tulnud Ernst Rektmeister sõitis Saugale otsa. Elmari mälestuseks on püstitatud Audrus mälestusmärk.
Aasta 1940 suvel algas okupatsioon ning sellega vaibus ka motosport. Riias toimus sama aasta augustis esimene suur võistlus. Võistles parimate hulgas ka Ove Veldeman, keda oli juba paar korda NKVDs üle kuulatud sellepärast, et ta oli üks neist kes peale jalgpallimaavõistlust staadionil rahvale rahvuslipukesi jagas. Seal samal Riia ringrajal tegi ka Veldeman oma viimase sõidu. Peale seda ta arreteeriti ning ta suri Siberis sunnitöölaagris aastal 1942. Peale Veledmani surma hakkasid kaduma ka pajud teised Viljandimaa sõitjad.
Motokross tänapäeval
Tänapäeval on Eestis kross väga kõrgele arenenud. Meil on siin üle 40 krossiraja ning lisaks sellele ka kaks sisehalli. Üks neist asub Sakus, mis on mõõtmetelt suhteliselt väike ning teine on Sõmerpalus mis on üks Euroopa suurimaid.
Kahtlemata oli Väino Leok see, kes on Eesti motokrossi paljuski mõjutanud. Tema loodud motodünastia on üks suurimaid maailmas. Tänu Väino fantastilisele ja visale tööle tegelevad motokrossiga ka tema pojad Avo, Aivar , Arvo ning tema pojapojad Tanel, Aigar ja Martin.
Aastal 2003 täitus tema üks suurim unistus Motocross des Nations ehk meeskondlikel motokrossi MM-võistlusel kuulusid Eesti rahvuskoondisse kolm Leokit: Aigar, Tanel ja Avo. Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel tunnustas ettevõtjat ja motospordi arendajat Väino Leokit seoses Eesti Vabariigi 85. aastapäevaga Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Kahjuks suri Väino aastal 2007 õnnetuse tõttu, kuid sellegipoolest jääb ta meile kõigile igavesti meelde. Nüüd viivad Leokite au edasi tema pojad ja pojapojad.
Kasutatud kirjandus :
www.motosport.ee
www.addinol.ee
http://www.motoringrada.ee/index.php/ringrajad/ajalugu/pirita-motoringraja-ajalugu/
Raamat Viljandimaa Spordiloost kuni aastani 1945