Kümnevõistlus (0)

Liivalaia Gümnaasium
Eesti kümnevõistlus 1900 - 2011

Koostaja : Marilis Jõgi
2010/2011õa
Sisukord

1. Ajalugu 3

2. Kümnevõistlus Eestis 4

3.Eesti kümnevõistlejad: 5

3.1 Aleksander Kolmpere 6

3.2 Erki Nool 7-8

3.3 Rein Aun 8-13

3.4 Toivo Õunap 13

3.5 Madis Kallas 14

3.6 Valter Külvet 14-15

3.7 Mikk Pahapill 15

3.8 Uno Palu 15

4. Andmed 16

1. Ajalugu

Terminit decathlon kasutati esmakordselt alles 20.sajandi algul rootslaste poolt. Kümnevõistlus kodifitseeriti praegusel kujul kaks aastat enne 1912. aasta olümpiamänge, kui loodi tabelid , et paremini võrrelda saavutusi kümnel alal. Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa. Neid tabeleid, mida on küll mitmel korral muudetud, kasutatakse praeguseni (praegune tabel kehtestati 1. aprillil 1985. aastal).
Esimene olümpiakümnevõistlus kestis ootamatult suure osalejate arvu (29) tõttu kolm päeva. Hiljem on kümnevõistlus läbi viidud kahe päevaga.
Kümnevõistlus oli esmakordselt kavas praegusel kujul Stockholmi olümpiamängudel 1912. aastal. Selle ülivõimas võitja oli 23-aastane indiaani päritolu James Thorpe , keda Rootsi kuningas autasustamisel nimetas atleetide kuningaks (sealt pärinebki kümnevõistlejate tituleerimine kergejõustikukuningaks).
Rahvusvahelisi võistlusi kümnevõistluses korraldatakse ainult meestele. Naised võistlevad seitsmevõistluses.

2. Kümnevõistlus Eestis

1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi "Aberg" korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks , kaugus- ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Kahjuks ei ole sellest võistlusest säilinud ühtegi dokumenti, sest "Abergi" arhiiv hävis sõjatules.
1909. aasta septembris korraldasid "Kalevi" võimlejad mängu- ja lauluseltsi "Lootus" (Gonsiori) aias neljavõistluse, mille kavas olid kivitõuge, kettaheide , kaugus- ja kõrgushüpe. Kalevlaste esimene kümnevõistlus toimus kümme kuud pärast Stockholmi olümpiamänge - 1. juunil (1918. aasta 1. veebruarini kehtinud vana kalendri järgi 19. mail) 1913. aastal Pirital. Võistlus kestis vaid kaheksa tundi. Olümpiamängudel, nagu teada, jagati kümme ala kolmele päevale. "Kalevi" kümnevõistlust alustas 12 meest, lõpetas kuus: Bernhard Abrams , Johannes Villemson, Eduard Hiiop, Leopold Tõnson, Sergei Orloff ja Reinhold Salumann. Võitjaks tuli Abrams järgmiste üksiktulemustega (100 m 13,0; ketas 29.65; kuul 10.15; heitepall 43.77; oda 35.24; kaugus 5.42; kõrgus 1.55; "kepihüpe" 2.90; 110 m "aiajooks" 20,0 ja 1500 m 5.53,8). "Kalevi" tabeli järgi andsid need tulemused 9289 punkti. Paremuse selgitamisel võeti aluseks "Kalevi" eelmise aasta rekordid . Neid hinnati 1000 punktiga . Rootslased hindasid teatavasti samaväärselt tulemusi, mis olid võrdsed olümpiarekorditega. Samal päeval leidis Tallinnas aset teinegi, täiesti olümpialik kümnevõistlus. Selle korraldas võimlemisseltsi " Sport " asutanud Artur Kukk. Selle kümnevõistluse võitis Soome 1912. aasta meister, Helsingi rootsi klubi IFK esindanud Lars Hornborg Venemaa mitmekülgsema atleedi Garri Gangvargi ees. Kolmas-neljas olid IFK esindanud Paul Jefimoff ja John Engberg. Viiendaks jäi eestlane Gustav Kiilim. Kiilim oli püstitanud eelmistel hooaegadel Eesti tipptulemusi 100 meetrist 1500 meetrini. Kõnealust võistlust alustas Kiilim oma võimetele vastavalt. Väljakualadel ta aga külalistele konkurentsi ei pakkunud. Kiilimi üksiktulemused (11,9 - 5.46 - 7.90 - 1.40 - 56,0 - 22,0 - 27.52 - diskv. - 30.40 - 4.47,2) andsid 1912. aasta punktiskaala järgi esimeseks Eesti rekordiks 4438,195 punkti. Tulemuste võrdlusest selgub, et Pirital võistelnud Abrams oli kümnevõistlejana Kiilimist võimekam. Seda ta ka järgmisel suvel Riias II Venemaa olümpial 5642,255 punkti ja pronksmedali võitmisega tõestas.
Antwerpeni olümpiamängude lähenedes kirjutas "Eesti Spordilehe" esimene toimetaja ja riigitegelane Ado Anderkopp võimalusest püstitada maailmarekord . Eesti meistrivõistlustel 1920. aasta juunis koguski üha enam imetlust äratav lühikesekasvuline (174 cm), kuid kehaliselt tugev atleet Aleksander Klumberg rekordilise punktisumma – Stockholmi olümpial kasutatud tabeli järgi 8025,520. Maailmarekordiks ei kinnitatud seda tulemust siis ega hiljem, sest Eesti polnud veel Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu liige. IAAF-i maailmarekordite statistikakogumikus (1999) on Klumbergi 1920. aasta saavutus märgitud kui viimane mitteametlik tipptulemus kümnevõistluses. Antwerpeni olümpiamängudel meie mehe lootused ei täitunud. Ta sai odaviskes viienda koha tulemusega 62.39. Eelvõistlusel tühistas soomlasest kohtunik eestlase parima viske, mis kandus 65 meetrini. Kuna soomlased tegutsesid ka märkijatena väljakul, võis kahelda, kas nende tegevus oli erapooletu . Esimesed neli olid kõik soomlased. Kümnevõistlus jäi pooleli haigestumise tõttu.
1922. aasta hilissuvel asus küps ja ambitsioonikas kümnevõistleja Helsingis IFK juubelivõistlustel maailmarekordit ründama. Vaatamata jahedale ilmale, tuulele ja sajule õnnestus maailmarekord püstitada. Esimene päev 100 m 12,3; kaugus 6.59; kuul 12.92; kõrgus 1.75; 400 m 55,0. Teine päev 110 m tõkkejooks 17,0(Eesti rekord ); ketas 39.64; teivas 3.40; oda 62.20; 1500 m 5.11,3. 1912. aasta tabeli järgi saavutas Klumberg Helsingis maailmarekordiks 8147,505, 1920. aasta tabeli järgi 7485,610 punkti. 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel võitis Klumberg kümnevõistluses pronksi.

3. EESTI KÜMNEVÕISTLEJAD

• Tarmo Adamberg
  
• Krister Altosaar
  
• Ain Arro
  
• Mikk-Mihkel Arro
  
• Rein Aun
  
• Toomas Berendsen
  
• Päärn Brauer
  
• Aivar Hommik
  
• Mikk Joorits
  
• Madis Kallas
  
• Margus Kasearu
  
• Indrek Kaseorg
  
• Tõnu Kaukis
  
• Aigar Kukk
  
• Valter Külvet
  
• Jaan Lember
  
• Heino Lipp
  
• Kaidu Meitern
  
• Andrei Nazarov
  
• Erki Nool
  
• Aivo Normak
  
• Jüri Otsmaa
  
• Priit Paalo
  
• Mikk Pahapill
  
• Tiit Pahker
  
• Uno Palu
  
• Tiit Pohl
  
• Peeter Põld
  
• Kristjan Rahnu
  
• Andres Raja
  
• Pavel Rambak
  
• Sven Reintak
  
• Tarmo Riitmuru
  
• Heino Sildala
  
• Heino Sildoja
  
• Toomas Suurväli
  
• Boris Tolmachov
  
• Indrek Turi
  
• Marko Vunder
  

3.1 Aleksander Kolmpere
Sündinud: 17.04.1899
Surnud: 10.02.1958
Aleksander Kolmpere läks Kalevlaste Maleva ridades vabatahtlikuna Vabadussõtta, sai haavata ; juhendas 1927–32 Poola kergejõustikukoondist Los Angelese OM-iks, tema õpilased tulid olümpiavõitjaks; Eesti olümpiakoondise riiklik treener , kergejõustiku üldtreener, TTÜ spordiinstruktor, TÜ Kehakultuuriinstituudi õpetaja. Teadvustas esimesena kümnevõistlust kui iseseisvat spordiala. Kirjutas 1930 Saksamaal ilmunud kergejõustiku õpikusse "Athletik" peatüki "Kümnevõistlus", mis on esimene kümnevõistluse treeningut käsitlev metoodiline materjal maailmas.
Kui Eesti Spordileht korraldas aastal 1925 Eesti kõigi aegade parima sportlase valimise, edestas Kolmpere veenva häälteenamusega Abergi, Lossmanni, Püttseppa, Neulandi ja Lurichit.
Leks oli legendaarne sportlane – esimese ametliku maailmarekordi omanik kümnevõistluses ja olümpiamedali võitja, temast algab kümnevõistluse ajalugu. Teda kõrvutati Paavo Nurmi ja Charles Hoffiga. Maailma kõigi aegade suurima sportlase valimisel 1923 jõudis Kolmpere 13. kohale. See positsioon Teivashüpe olnud jõukohane ühelegi teisele Eesti sportlasele.
Leks oli kunstnik, kelle loomingut kandsid rütmitunne ja inspiratsioon, ja maailmarändur – võistles 14 aasta jooksul 58 erinevas Euroopa linnas. Võistlusrepertuaari kuulusid kõik hüppe- ja heitealad , vahel ka 110 m tõkkejooks. Võitis 478 auhinda, püstitas 21 ametlikku Eesti rekordit, võttes Eesti meistrivõistlustelt 46 kuld -, 20 hõbe- ja 4 pronksmedalit.
Poisieas oli ta viletsa tervisega, Georg Lurich soovitas ravida kehaliste harjutustega. Sihikindlaid treeninguid alustas ta 1913 – ning 1916 ja 1917 püstitas kolmikhüppes Venemaa rekordid, vastavalt 13.17 ja 13.44. 1920 järgnes 8025,520 punktiga maailmarekord kümnevõistluses, kuna aga Eesti ei kuulunud rahvusvahelisse kergejõustikuliitu, seda ei kinnitatud. 1921 püstitas ta Helsinkis juba ametliku maailmarekordi 7486,610 punktiga. 1922 võitis Euroopa mängudel Göteborgis kümnevõistluse, pronksmedali sai Pariisi OM-il 1924.
Kavatsenud küll loobuda aktiivsest spordist, võitis ta 1924 rahvusvahelistel võistlustel Hamburgis kõrgushüppe Eesti rekordiga 1.83. 1935 ületas teivashüppes 3.20 ja tegi isikliku rekordi odaviskes – 63.60, 1944 näitas häid tulemusi kaugushüppes (5.10), kuulitõukes (10.75), kettaheites (35.88) ja granaadiviskes (64.60). Sama aasta sügisel Leks vangistati, ees ootas 12 aastat Siberi laagreid . Kuigi spordimehe hing tõi Leksi tagasi Magadani kullakaevandustest, amputeeriti tal gangreeni tagajärjel mõlemad jalad.
"Inimesele on tarvis midagi reaalset, silmnähtavat tagajärge, vastasel korral lahtub tema tegevustahe," on kirjutanud Leks Kolmpere. "Kogu elu on võistlus ja inimkonna elusiht on seotud suursaavutustega."
3.2 Erki Nool
Lapsepõlv:
Erki Nool sündis 25. juunil 1970 aastal Võrus. Peres on kokku kuus last: neli õde- Margit, Ragne ,Kairi, Elen ja vend Joel . Erki sündis perre neljanda lapsena. Ta vanemad on lihttöölised: ema Miina Nool töötas varem laojuhatajana, praegu töötab ta algkoolis majandusjuhatajana. Isa Lembit Nool oli Võru Mööblikombinaadis hinnatud tisler, kes käis kutsemeisterlikkuse võistlustel auhindu korjamas.
Suved veetis Erki kirikuõpetajast vanaisa juures Rõuges. Kuuelapselise pere neljas võsu oli väikest kasvu, tulevikumeest temas ei nähtud. Kuni 1983. aastani õppis ta Võru esimeses 8-kl. koolis, hiljem jätkas õpinguid Tallinna Spordiinternaatkooli 7. klassis.
15-aastane Erki oli üsna nõrguke, pikkust 160 sentimeetri ringis .
Sokule imponeeris Erki tohutu kirg , tahe teha kõike andunult, mitte jääda suurematest ja tugevamatest maha. Noole trumbid on väga hea tervis, suur töötahe, kannatamisvõime ja võitleja hing.
1990. ja 1991. aasta:
Selle aasta parimaks tulemuseks oli Nõukogude Liidu talvistel sisemeistrivõistlustel
seitsmevõistluses saavutatud teine koht 5959 punktiga. 1990. aasta suvel on Nool otsustanud jätkata kümnevõistlejana, sest teivashüppes on palju raskem läbi lüüa. See aasta oli Erki Noolele tippsportlase karjääri algus.
Noole treener Sven Andresoo sõnul on ta töökas, hea koordinatsiooniga ja kiire. Ka noormehe jõunäitajad on veel tagasihoidliku kehakaalu kohta head. Treeningud põhinevad ikka veel kiirusjõu arendamisel ja tehnikalihvimisel. Noole ekstreener Rein Sokk on samal aastal öelnud, et Nool on alles noor, ei oska veel kümnevõistleja moodi mõelda. Kui ta selle peaks ära õppima, teeb ta veel imet .
1991. aasta talvel vigastas Nool end treeningul ja võistlemine tuli unustada peaaegu poolteiseks aastaks. Enne kukkumist teivashüppes saavutas Nool NSV Liidu meistrivõistlustel seitsmevõistluses viienda koha.
Aastad 1992, 1993:
1992.aastal õnnestub Noolel alistada 10-võistluses 8000 punkti piir ning see tagab pääsu Barcelona suveolümpiamängudele. Barcelona järel lõpeb Noole koostöö Sven Andresooga. Erki alustab eksirännakuid. Toetajate ja treenerita polnud tal kindlat sihti silme ees. Tahe, seda oli ohtrasti, kuid kindla sissetulekuta jäi toitumine kesiseks. Noor treenitud organism vajab energia taastamiseks rohkesti valgu-ja vitamiinirikast toitu.
Meeleheitehetkel oli andekas, kuid kohati sihitult rabelev nooruk valmis tippspordist loobuma , kuid õnneks ulatasid talle abikäe head inimesed. Palju toetasid teda ka praeguse elukaaslase Kadri vanemad.
1993.aasta suvi polnud Noolel suurem asi. Ta püüdis sinilindu kaugushüppajana, kuid jäi Eesti meistrivõistlustel medalita. Siis otsis Erki üles oma nooruspäevade treeneri Rein Soku . Rein Sokk kannustas ja julgustas Erkit, et ei tohi veel lõpetada. Nool jätkas Sokuga.
1994. aasta hooaeg :
Helsingi EM-il augustis Noolel just kõige paremini ei läinud. Eesti mitmevõistlejatest oli ta siiski parim, kogudes 7953 punkti, millega platseerus kümnendale kohale. Nool selle kohaga rahule ei jäänud.
1994. aastal suutis Nool tõestada, et jätkab kümnevõistlejana ning et ta on tõusnud sel alal Eesti parimaks.
1995. aasta:
1995. aastaga sai Noolest Eesti tuntumaid inimesi. Temast kujunes noorte iidol. Ajakirja Noorus küsitlusel valiti Erki seksikaimaks meheks. Avatud ja siiras, otsekohene ja rõõmsameelne – need omadused võluvad. Nool avaneb inimestele ja kaameratele.Enne Göteborgi MM-i teeb Nool kaasa veel Euroopa karikavõistlustel Helmondis. Eesmärgiks on Eesti Superliigasse aidata. Noole arvates on see väga võimalik.
Juuni alguses võistleb Nool Tallinnas peetavatel Euroopa karikavõistlustel kergejõustikus. Nool võistleb kolmel alal : 200 meetri jooksus, kaugushüppes, kus ta saavutab 7.63-ga kolmanda koha ja 4 kord 100 meetri teatejooksus . Enne MM-I tekib kahtlus , kas Nool üldse kaasa teha saab, sest Helmondis saadud jalavigastus andis end enne MM-i jälle tunda.

Sydney 2000

Olümpiavõitjaks tuli Nool läbi suurte raskuste, sest kohtunikud ei suutnud pärast viimast ehk kolmandat kettaheite katset öelda, kas Nool astus üle või mitte. Lõplik otsus oli, et ei astunud , ja tulemus pandi kirja.

Ateena 2004

Sai 8. koha.

Teised tiitlivõistlused

Kergejõustiku maailmameistrivõistlustel 7. augustil 2001 Kanadas Edmontonis saavutas Nool kümnevõistluses tulemusega 8815 punkti teise koha. See tulemus on tänaseni Eesti rekord. Üksiktulemused olid 10,60/1,5, 7.63/2,0, 14.90, 2.03, 46,23, 14,40/0,0, 43.40, 5.40, 67.01, 4.29,58.
Kergejõustiku Euroopa meistrivõitlustel on Nool saavutanud 1998 Budapestis kulla ja 2002 Münchenis hõbeda.
3.3 Rein Aun

Lapsepõlv

Rein Aun sündis 5. oktoobril 1940 Tallinnas. Tema isa suri, kui poiss oli alles 10-aastane ning Rein abistas emal viieliikmelise pere ülalpidamises. Sporditegemise kõrval jõudis noormees õppida ka muusikakoolis ning koolivaheaegadel käis ta leiba teenimas: alguses ema töökohas Taksopargis, hiljem paemurrus, kus tõstis 4 tundi päevas kivilahmakaid. Pärast tööd jätkus Reinul aga ka energia, et staadionil või palliplatsil rassida.
Nii kasvas Rein Aunast sitke mees. Ta oli õppinud tööd armastama ning juba varakult teenis ise raha oma koolirõivaste ja treeningvarustuse ostmiseks.
Juba 12-aastaselt, Klooga pioneerilaagri võistlustel, rassis Rein Aun kaas teha kõikidel aladel, kuid pikakasvulisele saledale poisile sobisid kergejõustiku alad, eriti kaugushüpe, kus tulemuseks juba siis märgiti 3.83. Rein armastas sporti teha, sõpradega jõudu või kiirust mõõta. Poiss mängis erinevaid pallimänge – jalgpalli, korvpalli, võrkpalli, isegi tennist, kuid 14-aastaselt asusid sõber Peeter Laanega treenima Vladimir Žulini noortegruppi. Poisid kasvasid ning energiliselt tegid kõike, mida treener pakkus. Poisid kasvasid tugevateks ning arendasid oma tehnikat . 16-aastaselt jooksis Aun 100 meetrit 12,5 sekundiga, hüppas kaugust 6.02, kõrgust 1.60. Juba sel ajal oli Reinul kasvu 186 sentimeetrit .

Sportlaskarjääri algus

Esimese kümnevõistluse tegi Aun kaasa Tallinna Lastestaadionil 1957. aastal, kust väljus võitjana, võites Uno Palu rändkarika, mille andis üle ei keegi muu kui Uno Palu ise. Pärast suurt võitu, leidis harjutamine Vladimir Žulini käe all konkreetse eesmärgi, mis omakorda viis fantastilise tööni. 17-aastaselt võis Aun võrrelda end vabariigi tugevmate spordimeestega, 18-aastaselt rakendas ta juba klassifikatsiooninõudeid. 1959 . aastal saavutas Rein Aun Užgorodis Eesti noorterekordi.
18-aastasena hämmastas Rein Aun kõiki mitte ainult kaugushüppe võitmisega Tallinna-Tartu linnavõistlusel, vaid veel enam oma võistlemilustiga. Kevadel startis ta kahe kuu jooksul 14 võist-lusel kokku 50 korda. Seejuures võistles ta oma kooli meistrivõistlustel ühel päeval üheksal alal.
Aunaga samaaegselt kerkis Nõukogude areenile samaealine lootustandev kümnevõistlusetäht Juri Djatškov, kes püstitas üleliidulise noorterekordi ning kellele oma elu parimas vormis olnud Uno Palu loovutas sõidupileti olümpiale. Hiljem selgus küll, et poiss ei õigustanud temale pandud lootu-si ei Roomas ega ka edaspidi. Võistlustel torkas silma Auna ja Djatškovi erinevus olemuses. Juri oli pikem, painduvam, viimistletuma tehnikaga, ökonoomsemalt võistlev, kuid puudu jäi vastupidavu-sest, sitkusest, karastatusest, võistlejahingest. Aunal oli seda ikka rohkem olnud, mistõttu hiljem nendevaheline konkurents lõplikult Auna kasuks pöördus.

Olümpia lähenemine

Tokio olümpia lähenes ning Kääriku spordibaasi kogunesid Nõukogude Liidu olümpia-kandidaadid, aga seal igapäevase töö kõrval treenivale Aunale tähelepanu ei pööratud. Ka Leningradi Talvestaadionil kuuevõistluses teisele kohale tulemine ei aidanud. Neil päevil aitas teda Valter Kalam, kes noormeest õhutas: „Võta kätte ja käi olümpial ära!“
Aun suutiski end maksma panna, kuid seda peaaegu viimasel minutil. Juulis toimunud vendade Znamenskite mälestusvõistlustel Kiievis tuli Aun uue isikliku rekordiga 7438 (uue arvestuse järgi 7068) punktiga teiseks, mispeale ka tema olümpiakandidaatide treeningkogunemisele kutsuti.
Tokiosse sõitjad selgusid Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Kiievis. Auna vaevas sel ajal vana häda – krooniline põskkoopapõletik ja sellega kaasnev palavik. Rein polnud kindel kas startida või mitte ja pidas nõu arstidega, kuid sellegipoolest suutis mees korrata isiklikku rekordit 100 meetris (10,8) ja kaugushüppes (7.33). 30-kraadises kuumuses jätkus Aunal veel energiat nõu anda ka teist ala sooritavatele omainimestele ning peagi unustas ta oma tervisehäda sootuks. Kuuli tõukas mees 14.04, kõrgust hüppas 1.90. Esimese võistluspäeva lõpus püstitas Aun veel isikliku rekordi 400 meetris (59,2) ning oli teisel kohal 4470 punktiga.
Teist päeva alustas Aun isikliku rekordiga tõkkejooksus (15,5), ketast lennutas 44.00, teivashüpe lõppes tulemusega 4.10. 8000 punkti piir juba paistis ning selles oleks ära kulunud 60 meetrine odakaar, kuis suve läbi muret teinud küünarliiges vedas alt ning Aun saavutas odaviskes vaid 52.21. Enne 1500 meetri jooksu ennustati Aunale pronksi, kusjuures hõbemedal oleks ta kindlasti Tokiosse viinud. Rein jooksis välja oma elu tugevaima 1500 m aja – 4.17,6 ning ootamatult katkestas kolmekordne Euroopa meister Vassili Kuznetsov. Uue Eesti rekordiga – 7917 punkti – saavutas Rein Aun Mihhail Storoženko järel teise koha ning sõidu olümpiamängudele.
Tokio olümpia
Aun oli järsku tõusnud maailma eliitsportlaste hulka. Hooaja tabelis kuulus talle kuues koht, kuid uue punktitabeli järgi lausa viies koht. Nimelt soosis uus tabel ühtlasemate võimetega mehi. Uue tabeli järgi edestas Aun Storoženkot, andes Aunale 7813 punkti ja Storoženkole 7771 punkti endise 8014 punkti asemel.
Tokio olümpia oli niisiis 24- aastasele Rein Aunale esimesed võistlused raja taga ning kohe ka kõige tähtsamad ja suurima vaatajaskonnaga.
19. oktoobril alustas Rein Aun võistlemist Tokio olümpial. 100 meetrit 10,9-ga läbinud Aun oli esimese ala järel Kuznetsoviga kolmandal-neljandal kohal. Kaugust hüppasid mehed vastutuult, mistõttu tulemused tavapärasest nõrgemaks jäid. Oma 7.22-ga oli Aun sel alal parim. Kuulitõuge ei läinud mehel nii hästi – treeningutel saavutatud 15.80 asemel pidi Aun leppima 13.82-ga. Pärast paaritunnist puhkust järgnes kõrgushüpe, kus Aun ületas oma senise rekordtulemuse 1.93, millest kõrgemale suutis hüpata vaid Walde. 400 m jooksus võitis Rein Aun oma jooksu 48,8-ga, mis sai ka tema isiklikuks rekordiks. Esimese võistlus-päeva lõpuks oli Rein Aun 4067 punktiga kolmas Holdorfi ja Walde'i järel.
Teine päev algas Aunal kehvasti. Soojenduse ajal lõi ta pöia nii tugevasti vastu tõket ning 110 m tõkkejooksus pidi mees leppima Kiievis joostud 15,5 asemel vaid 15,9-ga – iga kümnendiksekund tähendas siin 10 punkti. Kettaheites saavutas Aun 44.19, teivashüpe algas valusa kukkumisega, kuid sellegipoolest suutis mees hüpata isikliku rekordi – 4.20. Järgneval alal – odaviskes – muretses Aun oma küünarliigese pärast, kuid suutis siiski välja visata 59.06. Aun oli nüüd juba medalivõidus kindel, kuid hõbedast ja kullast ei osanud ta unistadagi. Viimasel alal – 1500 m jooksus – astusid rajale 9 ala kuus parimat. Hetke punktide seis oli Holdorfil 7326 punkti, Waldel 7266 ja Aunal 7199. Tükk aega jooksis Aun Holdorfi ja Walde selja taga, kuid siis mõistis, et tempo on liiga nõrk ning läks ette. Aun lõpetas 1500 m jooksu esimesena – 4.22,3. Pronksi võitmises polnud enam kahtlustki. Aun ootas veel teiste sportlaste lõpetamist ning aitas üles tõsta Holdorfi, kes ennast täiesti tühjaks oli jooksnud. Seejärel märkas Aun Kudut ja Korobkovi, kes talle tribüünialusest käigust rõõmsalt kahte sõrme näitasid – Aun oli teine.
Nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa FV spordiajakirjad tunnis-tasid, et Aun oleks vabalt võinud olla olümpiavõitja, sest tema Kiievis joostud 1500 m aeg – 4.17,6 – oli olnud tugevam Hol-dorfi Jenas joostud 4.48,8-st lausa 207 punkti võrra, mis oleks andnud Aunale olümpiavõidu. Sellegipoolest oli Auna tulemus fantastiline – Rein Aun tõi NSV Liidule esimese kümnevõistluse hõbemedali. Kümnevõistluse võitis Holdorf 7887 punkti, teiseks jäi Rein Aun 7842 punktiga ning kolmas oli Walde 7809 punkti-ga.
Pjedestaalile minekuks pani Aun selga esindusdressid, kuid nähes, et konkurendid on liiga väsinud, et riideid vahetada, vahetas ka Aun esindusriided higiste võistlusriiete vastu. Pjedestaalile astuski Aun austuses Holdorfi ja Walde vastu higist märjas võistlusdressis, määrdunud sidemeis ja paljajalu. Auna lugupidamine konkurentide vastu ei tulnud aga mitte nende võistlustulemustest, vaid esmajoones sellest, kuivõrd üks või teine on sõber ja seltsimees , „oma poiss“.
Olümpia hõbedavõit ei teinud aga Auna uhkeks. Ta jäi ikka „omaks poisiks“. Selle oli ta kaasa saanud lapsepõlvest, mil omasugustest tuli lugu pidada ning ennast paremaks pidavaid inimesi vihati.

Järnevad aastad

Rein Auna tulemused 1965. aasta suvel andsid vaatamata kõigele tunnistust mehe heast vormist ning äratasid lootust jätkuvate tippude poole pürgimisele.
Esimene start tuli teha NSV Liidu – USA maavõistlusel Kiievis. Enne võistlust võitles Aun nädal aega gripiga – neelas tablette ning talus süstimist. Kahjuks ei leitud olümpiahõbedale väärilist asen - dust ning mees pidi startima gripist kodumata. Gripp andis aga tunda ning mees väsis kiiresti. Sellel võistlusel pidi Aun leppima kolmanda kohaga ning 7556 punktiga.
Selle suve järgmisi esinemisi ja treeninguid häiris jalavigastus. Polnud kindel Auna osalemine NSV Liidu meistrivõistlustel Alma-Atas, kuid võistkonna huvides lasi Aun end siiski kirja panna, kuid võistlusel pidi mees leppima kaheksanda kohaga. Maailma hooaja edetabelis jäi Aun Kiievis saavutatud tulemusega seitsmendaks. Sellegi poolest oli olümpiamedal andnud Aunale üldise lugu-pidamise.
1966-ndat aastat alustas Rein Aun üsnagi lubavalt. Kevadel Schweinfurdis toimunud NSV Liidu ja Saksa FV teisel kümnevõistlusematšil oli kohal selle ala Euroopa paremik, Aunale kuulus 7682 punktiga teine koht.
Järgnevalt hoidis Rein Aun energiat NSV Liidu – USA maavõistluseks, kuid viimasel momendil jäi matš ära ning mehe vorm hakkas võistlusteta langema. Hilja oli midagi parandada ning EM-võistlused Budapestis lähenesid. Budapesti sõitis Aun Euroopa teisena, kuid saavutas seal sakslaste järel viies. Eestlased olid pettunud – võistlustele oli pääsenud tervelt viis sportlast, kuid medalit ei võitnud keegi.
1967. aasta juunis kogunesid Kadriorgu NSV Liidu, Saksa FV ja Saksa DV paremik, lisaks sportlased Soomest ja Itaaliast. Samal ajal maadlesid Eesti mehed vigastustega. Aun tegi küll katset külalistele vastu hakata, kuid jalavigastuse tõttu pidi kolmanda ala järel katkestama ning võistlust tribüünidelt jälgima. Aunale pandud ootused oli kõrged ning rahvas pettus. Arvati koguni, et sport- lane simuleerib. Mõned päevad hiljem jõudsid arstid vea jälile ning operatsiooni teel eemaldati Reinu hüppeliigesest lahtine luukild.
Varsti peale seda sai Aun end jälle kokku võtta ning alustada treeningutega. Ees seisis NSV Liidu rahvaste IV spartakiaad, mis oli Auna jaoks peaaegu et viimane võimalus enda rehabiliteerimiseks. Ka Auna treener Fred Kudu poleks suutnud rohkem taluda. Tema oli see, kes õpilase pärast närve kulutas ja nii mõnigi kord tema eest kostis , pannes iseenda reputatsiooni ohtu.

NSV Liidu rahvaste IV spartakiaad

NSV Liidu rahvaste spartakiaadile läks Aun ilma suurema ettevalmistuseta, kuid samas seisus olid ka Otsmaa ja Paalo. Kellelgi neist polnud vigastused lasknud tervet programmi ühtejärge läbi võtta.
Esimene võistlusala Lužnikis oli 100 meetri jooks, mis näitas kohe ära, et Aun on vormis. Rein Auna ja ta tugevaima konkurendi Viktor Mihhailtšenko saavutatud 11,0 jäigi Lužniki raskel rajal kümnevõistlejate parimaks tulemuseks. Kaugust pidi Aun hüppama oma nõrgemalt jalalt, mistõttu 6.78 oli väga lähedane tema plaanile hüpata 6.80. Kuulitõukes viis Aun isikliku rekordi 14.93-ni. Vihmasadu raskendas sportlaste olukorda veelgi. Kõrgushüpe kujunes seetõttu nii mõnelegi komistusalaks, kuid Aun võis rahul olla haigelt jalalt hüpatud 1.80-ga. 400 meetris oli Aun peajagu teistest üle – 49,4 porisel rajal. Esimese päeva järel oli Rein neljas, kuid liidrile kaotas vaid 28 punktiga.
Teise päeva võistlustingimused polnud paremad. Vihmast raske rada ei võimaldanud kellelgi saada tõkkejooksus aaega alla 15 sekundi. Auna ajaks sai 15,7 (isiklik rekord tol ajal oli 15,5). Kettaheites oli ta 45.58-ga tugevamate seas, misjärel tõusis oma punktisummaga teiseks. Kõrgus-hüppel või tõkkejooksus oli Aun aga vigastanud lihaseid reie siseküljel, mis teivashüppes tunda andsid. Pärast tuimestavaid süste suutis Aun treeneri ja arsti nõuannet – lõpetada kõrgusel 3.80 – eirates ületada ka neli meetrit. Odaviskes oli mees jälle parimate hulgas 60.24-ga ning asus üheksa ala järel teisele kohale. 1500 m liidrite jooksus läks Aun tempot dikteerima ning lõpetas 4.27,4-ga. See oli piisav, et punktitabelis suurimat konkurenti – Mihhaltšenkot – ületada ning 7622 punktiga sai Rein Aunast viimaks ametlikult NSV Liidu meister. Kodumaal oli Rein Aun jälle kangelane, kuid nii mõnigi tegi maha Nõukogudemaa mahajäämist ning heitis Aunale ette halba tulemust.
Pärast spartakiaadi suutis Aun võita ka Magdeburgis toimunud kohtumise Saksa DV koondisega 7979 punktiga.

México olümpia

Olümpia tõmbas Auna jälle vastupandamatult ning pani ta meeletu pingega treenima. Treenimise nimel võttis ta end kokku ja lõpetas TRÜ Kehakultuuriteaduskonna, kuid kõik ei olnud nii lihtne kui Tokio künnisel. Aun oli hakanud tundma kümnevõistluse raskust. Väheseid esinemisvõimalusi saat -sid ka vigastused ning noored sportlased tulid peale. Kõik raskused suutis Aun siiski ületada.
Olümpiahooaega alustas Rein Aun Austria linnakeses Schielleitenis, kus Aunale alistusid üsna suurelt Nikolai Avilov, Saks DV paremikku kuuluvad Sigfried Pradel ja Axel Richter. Võidusumma 7877 oli algava olümpiahooaja tipptulemus maailmas. Auna vorm aina tõusis ning juulis demonst-reeris ta seda vabariiklikel võistkondlikel meistri-võistlustel isiklike rekorditega 100 meetris (10,6), kuulitõukes (15.15) ja odaviskes (71.90).
Vorm vajas väljavalamist, mistõttu võttis Aun sihikule kaalukad rekordid hoopis viievõistluses. Tema vorm üllatas Auna ennastki, kui iga ala, mida mees sooritama hakkas, lõppes isikliku rekordi-ga. Kaugust sai hüpata jälle tervenenud tõukejalalt, mispeale mees hüppas isikliku rekordi 7.33. Odaviskes ja kettaheites lisandus isiklikule rekordile tublisti sentimeetreid, 200 meetris kärpis sekundikümnendikke. Enne viiendat ala, 1500 meetri jooksu, oli Aunal 5-punktiline edu Kurt Bendlini rekordigraafikuga võrreldes. Aun finišeeris 4.34,4-ga ja 4079 punktiga, mis tõi maailma tipptulemuse meie kergejõustiklasele.
Aun oli sportlaskarjääri algul olnud tugev jooksudes, kuid nõrk heidetes. Nüüdseks oli ta saanud kunagistel nõrgematel aladel maailma parimaks kümnevõistlejaks.
México olümpia tarvis sõitis Aun ettevalmistusele Tsahkadzorisse, kuid sealsetes tingimustes kao-tas mees vajaliku kehakaalu ning värskuse. Auna vorm langes, kuid sellegi poolest suutis tiitlikaitsja ja rekordimees püsida olümpiaeelsetel NSV Liidu meistrivõistlustel Leninakanis ülesannete kõrgu-sel. Meistrivõistlustel võistles mees hästi, saavutades esimese koha 8026 punktiga Lanka ja Avilovi ees.
Rein Aun oli enne olümpiat tugevalt spordipressi ees ning temalt oodati häid tulemusi. Tema rivaali Bendlini aga kimbutas reielihaste vigastus ja haige küünarliiges. Lõpuks oli aga Aun see, kes pärast häid sooritusi 100 meetri jooksus, kaugushüppes ja kuulitõukes lõpetas võistluse 400 meetri jooksuga, kui vähese soojenduse tõttu esimesest kurvist väljudes reielihase rebestas.

Elu pärast olümpiat

Spordist loobuda ja vabatahtlikult kõrvale astuda Rein Aun ei kavatsenud. Ta leidis, et on veel maid, kuhu jalg pole astunud, kuid ta avastas ka, et on jäänud vanaks , vähemalt sportlaskarjääri jaoks. Ta oli rõõmu tundnud NSV Liidu meistri tiitlist, Nõukogudemaa rekordist, kuid silme eest oli kadunud kindel siht veel tundmata rõõmude näol.
Aun jäi NSV Liidu koondisesse ning harjutas madaldatud nõudmistega, ei pingutanud enam re-kordite ületamiseks, kuigi oleks selleks võimeline olnud.
1969. ja 1970. aastal täitis Rein Aun auga oma koha kümnevõitlusematšidel Saksa FV ja Saksa DV vastu. 1970-ndal aastal oli ta koondise kapteniga lausa üks paremaid ning tuli kolmandaks . Eesti NSV ja Rootsi maavõistlusel Stockholmis asus ta aga kuue-seitsme ala järel koguni rekordi- graafikus , mis 30-aastasele Aunale endalegi üllatusena tuli.
Seejärel takistasid sportimist aga tõsised jalavigastused, kuid loobuda spordist ta ei suutnud ning katsed võistelda luhtusid. Lõpp tuli kiiresti ning keskteed ei olnud.
Rein Aun on mänginud suurt rolli selles, et Eestit tunnustatakse kui kümnevõistluse maad. Nõu-kogude Liidu meistrivõistlustel oli kümne parima hulgas korraga kuus eesti sportlast, kuid seda mitte ainult kümnevõistlejana. Juba Müncheni olümpiamängude aastal, mil Eesti koondise vanem-treenerina tegutses Fred Kudu, alustas Rein Aun tööd treenerina, tuues noori kümnevõistlusesse. Montreali olümpia eel juhendas ja abistas Rein Aun Eesti koondise mehi ning kümnevõistluse treeneri amet Kõrgema Spordimeisterlikkuse Koolis tõi Rein Auna taas suure spordi labürinti, otsi-ma ja leidma teed, mis mehi olümpiale viiks.
Rein Aun suri 11. märtsil 1995. aastal.
3.4 Toivo Õunap
Toivo Õunap (enne 1936 eesnimi Hildebert; 23. mai 1913 Viljandimaa Paistu vald - 17. juuni 2000 Viljandi) oli eesti kümnevõistleja.
Isa metsatööstur Johan H. Ema Alide (sünd. Kõre). Õppis Kantreküla algkoolis Viljandis , Viljandi II algkoolis, Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumis, lõpetas 1932, sõjakooli aspirant, Tartu ülikoolis majandust 1932-38, Poola kehalise kasvatuse ülikoolis 1936, Tartu ülikoolis kehalist kasvatust 1939-1942, lõpetas. Oli pärast II ms vangis Venes, sundasumisel Sverdlovski oblastis Krasnoturinskis, naasis Eestisse. Algul Vironias, siis 1932 Liivikasse. Kümnevõistluse Eesti meister 1939. aastal (6179 punkti).
3.5 Madis Kallas
Madis Kallas (sündinud 22. aprillil 1981) on eesti mitmevõistleja.
Aastal 1996 lõpetas ta Kihelkonna Põhikooli ja 1999 Kuressaare Gümnaasiumi. Aastal 2004 lõpetas ta Tallinna Ülikooli kehakultuuri eriala.
Madis Kallas on Eesti kümnevõistluse koondise liige.
Senised saavutused:
Eesti meister meeste seitsmevõistluses 2004 (5599 punktiga).
Eesti meister 4×400 m teatejooksus 2008 (3.21,79)
Eesti meister 4×110 m tõkkejooksu teatejooksus 2005 (1.02,64)
Euroopa Karika Superliiga 1. koht Eesti koondises 2004 ja 2005
Universiaadil İzmiris (Türgi) 4. koht kümnevõistluses 2005 (7644)
Euroopa meistrivõistlustel Göteborgis 2006 17. koht kümnevõistluses (7503)
18. juulil 2004 võitis 7763 punktiga Fred Kudu mälestusvõistluse Tartus
Isiklik rekord kümnevõistluses 7972 punkti ( Arles 2006), seitsmevõistluses 5806 punkti (Tallinn 2007)
3.6 Valter Külvet
9. veebruaril 1964. aastal sündinud Valter Külvet sai isa Toomase innustusel ja juhendamisel Õisu-mail põlvepikkuse poisina spordiaabitsa selgeks. Külvet oli meie kergejõustiku-ajaloo andekamaid sportlasi. Valter Külveti osavus ja tublidus paistis eredalt silma TV-10 olümpiastardi võistlustel. 1981. aastal püstitas ta 8104 punktiga kümnevõistluses juunioride maailmarekordi. 17-18aastastest pole tänapäevani keegi nii palju punkte kogunud . Hooaeg hiljem ületas Külvet 18aastasena Götzises kuulsuste keskel esmakordselt elekterajavõtuga 8000 punkti piiri. Asjatundjad üle maailma kadestasid eestlasi, kelle seast oli sirgunud nii suur talent .
1983. aasta andis Külvetile Euroopa juunioride meistritiitli, kuid tõi ka esimesed tagasilöögid: jalaoperatsiooni, kollatõve, ränga põlvevigastuse. Traumade kiuste murdis Külvet kolm korda NSV Liidu koondise kooseisus tiitlivõistlusele, ent tema esinemine ebaõnnestus nii Stuttgardi EMil, Rooma MMil kui Souli olümpial. “Valteri võimed lubasid kindlasti rohkem kui ajalukku kirjutatu välja toob,” ütles Külvetit ravinud ja nõustanud Riigikogu esimees Toomas Savi. “8500 punkti ületamine oli väga hea tulemus, paraku läksid suurvõistlused aia taha.”
Savi meenutusel oli Külvet raudse närvikavaga atleet. “Miks tähtsamad etteasted luhtusid, ei oska siiani öelda. Valter alustas sportimist väga noorelt. Kuigi tal oli hea koordinatsioon ja tehnika, ei pidanud sidemed ja liigeste kinnituskohad koormusele vastu.” Savi sõnul oli Valter tema sagedane külaline. “Meil oli nii-öelda oma tagatuba. Me ei rääkinud üksnes spordist. Puudutasime tema haridusteed, õhutasin teda tegema magistritööd kümnevõistlusest.”
Külvet oli 80ndatel aastatel Kadriorus toimunud kümnevõistluslaulupidude peaesineja. “Minu jaoks oli Valter Külvet hirmus kõva mees,” sõnas Külvetilt Eesti kümnevõistluse teatepulga võtnud Nool. “Mäletan Valteri võitu Kadrioru staadionil Liidu meistrivõistlustel. Igal kümnendil on Eestis olnud üks kõva kümnevõistleja, 80ndatel kuulus au Külvetile.”
Nool hindab Valter Külvetit Eesti läbi aegade üheks paremaks sportlaseks. “Mõni aasta tagasi Berlinis võisteldes tuli minu juurde üks arst. Kuuldes, et olen Eestist, lausus ta: teil on üks väga kõva mees – Valter Külvet. Ta tegi oma elu traagilisemaks, ei osanud sportlaskarjääri õigeaegselt lõpetada.”
Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna magistratuur jäi Külvetil pooleli, viimase aasta tegeles ta puiduäriga. “Võib-olla see oligi Valteri õnnetus, et ta ainult spordile pühendus,” arutles kunagine treeningukaaslane ja hea sõber Meelis Jukk. “Teised sportlased otsisid paremaid teenimisvõimalusi, Valterile polnud oma heaolu tähtsaim. Ta ei jahtinud kuulsust ega rikkust, oli läbi-lõhki spordimees, kes ihkas head tulemust.”
Jukk leidis, et ande realiseerimiseks oli Külvet sündinud valel ajal. “Treenimisvõimalused olid kitsad , sumpasime lumes ja poris. Liidu koondises püsimiseks pidi ta kogu aeg oma valmisolekut tõestama. Vigastuste ravimiseks ei antud aega, konkurents oli armutu.”
Spordimeheks jäi Valter Külvet viimaste päevadeni.

Saavutused

• 1981 Rootsi-Eesti maavõistlustel esimene koht kümnevõistluses.
  
• 1983 Euroopa juunioride meister
  
• 1985 universiaadi hõbe
  
• 1987 NSVL meister
  

Ta oli Eesti meister kümnevõistluses 1981, 1994 ja 1995 ning ka kettaheites 1991.
Külveti isiklik rekord kümnevõistluses oli 3. juulil 1988 aastal Minskis saavutatud 8506 punkti, mis oli maailma hooaja teine tulemus prantslase Christian Plaziat' 8512 punkti järel.
3.7 Mikk Pahapill
Mikk Pahapill (sündinud 18. juuli 1983 Kuressaare) on eesti kümnevõistleja . Tema isiklik parim skoor on 8298 punkti, saavutatud 2010 Euroopa meistrivõistlustel Barcelonas. Tema treener on Remigija Nazarovienė.
Pahapilli osales ka 2010 Décastar kohtumisel, isiklik parim skoor on 8255 punkti. Ta oli ka runner -up on 2010 Euroopa karikavõistluste kombineeritud üritustel Tallinnas, teenis kokku 8198 punkti ja oli taga Romain Barrasest . Pahapill lõpetas neljanda kohaga 2010 Euroopa meistrivõistlused, kus ta ka lõi oma uue isikliku rekordi.
3.8 Uno Palu
Uno Palu (sündinud 8. veebruaril 1933 Sindis) on eesti endine kergejõustiklane ja treener. Ta sai Melbourne'i olümpiamängudel kümnevõistluses neljanda koha. Aastal 1958 võitis ta Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali. Alates 1957. aastast korraldatakse noortele mitmevõistlejatele Uno Palu auhinnavõistlusi.
4.Andmed:
http://www.decathlon2000.ee/est/10voistlus.php?art=441
http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCmnev%C3%B5istlus#Ajalugu
http://www.decathlon2000.ee/est/voistlejad.php
http://et.wikipedia.org/wiki/Aleksander_Klumberg
http://et.wikipedia.org/wiki/Erki_Nool
http://www.decathlon2000.ee/est/voistlejad.php?art=172
http://www.sports-reference.com/olympics/athletes/kl/aleksander-klumberg-1.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Aleksander_Klumberg-Kolmpere
http://www.decathlon2000.ee/est/voistlejad.php?art=175
http://wapedia.mobi/en/Aleksander_Klumberg-Kolmpere
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/erki_noole_elust.ht m
http://www.omkuld.ee/nool.ht m
http://en.wikipedia.org/wiki/Erki_Nool
http://www.decathlon2000.ee/est/10voistlus.php?art=442
http://kojakymp.toprestoran.ee/?s=10reeglid
Spordi kuulsuseks II (P. Kivine), Tallinn, Eesti Raamat, 1979.
http://et.wikipedia.org/wiki/Rein_Aun
http://en.wikipedia.org/wiki/Mikk_Pahapill
http://www.decathlon2000.com/est/178/valter-kylvet/?q=G%C3%B6tzis
http://www.decathlon2000.com/est/142/valter-kylvet/
http://et.wikipedia.org/wiki/Toivo_%C3%95unap
http://et.wikipedia.org/wiki/Madis_Kallas
16