Eesti eelajaloolisest ajast Jüriöö ülestõusuni (0)

Eesti geograafiline asend
Eesti moodustab poolsaare kujulise riigi, mis on hõlmatud Läänemere, Soome lahe ja Peipsi järvega.
Meie kodumaa on ürgsetest aegadest saadik olnud suureks loomulikuks sillaks Euroopa mandri kahe nii erineva osa ja maailma vahel. Liikumised mõlemas suunas on aastatuhandete vältel Eesti aladele toonud selle mandri keskusist elu ja edenemist, elavust majanduslikult ja äratust vaimselt.
Eestit kui Läänemere võtit on ihaldanud saada oma valdusse sakslased , venelased , rootslased , taanlased , poolakad, leedulased ja isegi tatarlased. Eesti asend maailmakaardil pole osutunud just soodsaks Eesti iseseisvuse arengule.
Eestlase päritolu
Eestlased kuuluvad päritolult ja keelelt soomeugrilaste läänemeresoome rahvaste rühma.
Soomeugrilaste esiisad asustasid 4000a. eKr nn ürguurali ajal, hõredate kalurite-küttide rühmadena kogu Põhja-Venemaa Uuralist Läänemere rannikuni. Umbes 3000 a. eKr. eraldus algkodust ugri haru koos ostjakkide ( handid ) ja vogulitega ( mansid ). Eestlaste esivanemad asusid Eesti alale juba III aastatuhandel eKr. Tuntuimad hõimurahvad on ungarlased , soomlased, eestlased.
Aastatuhandete jooksul on eestlaste sekka sulandanud peale kohalike algasukate (Kunda kultuur) arvukalt balti, põhjagermaani ja slaavi elemente, kelle kõigi alusel kujunes eesti rahvas, kelle märgatavaid jälgi säilitab endas ka eesti kultuuripärand.
Arheoloogiamälestised
Meie esivanemad on jätnud tänasele uue ühiskonna ehitajatele rikkaliku kultuuripärandi.
Arheoloogiamälestisi on Eesti territooriumil riikliku kaitse all ligikaudu 3300, mis annavad ülevaatliku pildi eelajaloolisest ajast meie kodumaal. Leiud lääne pool Narva-Peipsi piiri erinevad tunduvalt leidudest idapoolsetel aladel, mis tähendab, et ida ja lääs olid juba siis selgesti piiritletud tol ajal.
EESTI ARENGUTEE EELAJALOOLISEL AJAL
Kogu Põhja- ja Kesk-Euroopa vabanes jääkatte alt umbes 10 000 aastat eKr, mille järel inimlik elu neil aladel sai võimalikuks. Arheoloogilised leidud Pärnumaal ( tulekivist ja luust esemed ) on pärit 7500 a. eKr, on vanim tõend Eesti ala inimasutusest. Leiud Kundast osutuvad küttide-kalurite kivi- ja luukultuurile 6000a. eKr.
2500 a. Paiku eKr püsis valdavalt küttimine ja kalapüük; ajapikku hakkas arenema põllumajandus, mis sundis inimesi üha enam elama veekogude äärest kõrgematele aladele. Varjupaikadena rajati linnuseid.
Moodsa ajaarvamise algsajandeil arenes muinas-Eestis majanduslik ja kultuuriline elu jõudsasti. Selleks andis hoogu Rooma impeeriumi õitseng, mille mõju ulatus ka Läänemere piirkonda. Suhteid Rooma riigiga arendati kas skandinaavlaste vahendusel lääne suunas või balti rahvaste vahendusel kagu suunas mööda jõgesid Musta mereni. Kaubavahetusel oli tähtis roll seetõttu, et meie maal ja selle läheduses leidus vähe metalle ja metallesemeid.
Alates 1. Saj. Toimusid Euroopas suured rahvaste ühinemised. Goodid surusid slaavirahvaid põhja poole, mis omakorda sundis balti ja soome sugu rahavaid liikuma ligikaudu nende praegustele asualadele. Tõenäoliselt seetõttu hakkasid eestlased üle lahe siirdudes asustama Soomet. Läänemeresoome ühiskeelest kujunesid üksikud keeled või keelemurded : liivi, lõunaeesti, põhjaeesti, soome, vadja , vepsa.
330.a. Kuulutas Rooma keiser Constantinus Suur ristiusu riigiusuks. Algusest peale püsisid erinevused õpetuses ja rituaalis riigi ladina keelt kõneleva lääneosa ja kreeka keelt kõneleva idaosa kristlaste vahel.
375. a. Andis rahvasterändamisele Euroopas tõuke Kesk- Aasia lagendikelt ilmunud hunnideks nimetatud rändrahvast. Hunnid võideti sõjaliselt, nende riik lagunes . Germaani rahvad tungisid Rooma riigi piiridesse ja asutasid seal oma riigid.
395.a. Jagati Rooma riik lõplikult Lääne- ja Ida-Roomaks. ( Ida-Rooma moodustas rikkama, harituma ja kaitstuma osa, pealinnaga Konstantinoopolis ).
410. a. Rüüstati ja vallutati Rooma.
476.a. varises ligi 1000 aastat Euroopas domineerinud Lääne-Rooma riik germaanlaste rünnakute all lõplikult kokku. Germaanide riikidest osutus kõige püsivamaks frankide riik praegusel Saksamaal ja Prantsusmaal.
Slaavi rahvad tungisid üha kaugemale põhja poole, praegusele Põhja-Venemaale. Hõredalt asustatud soome sugu rahvad sulandusid osaliselt slaavi rahvaste hulka, osalt jäid püsima isoleeritud grupeeringud. Rahvasterände segadus katkestas ühendusteed lõunasse ning Läänemereruum isoleerus. Majanduslik ja kultuuriline areng aeglustus või isegi seiskus. Eesti elanike arv kasvas ning kasutusele võeti alad, mis enne tühjad olid ( Saaremaa ) ning linnuseid tugevndati.
Umbes 500.a. paiku lõppesid meie esivanemate rändamised Soome. Hõimurahvastest asusid liivlased eestlastest lõuna pool, praeguses Lääne-Lätis, vadjalased elasid Narva jõe taga Ingerimaal, vepslased ida pool Aunuse järve ümbruses ning kõik need rahvagrupid jäid arvuliselt väikesteks.
Umbes 600.a. lõppes rahvasterändamine. Omaks võeti Rooma tsivilisatsioon .
Araablaste prohvet Muhamed lõi 622.a. islami usundi, mis levis kiiresti ning selle edule aitasid kaasa üldine segadus ja nõrkus vallutavail aladel.
Frankide kuningas Karl Suur krooniti Roomas paavsti poolt keisriks, Lääne-Rooma riigi järglaseks.
Majanduslik ja kultuuriline tase Euroopas langes. Kaubandusteed Ees- Aasiasse ja Aafrika põhjarannikule olid ära lõigatud. Raha asemel oli ainsaks kapitaliks maa, mida keised jagas ametnikele ja sõjaväejuhtidele teenete eest, pannes aluse feodalismile.
Suur-Euroopas ilmnes teatav tasakaal kolme suurvõimu vahel-
ISLAMI IMPEERIUM , FRANGI IMPEERIUM, BÜTSANTS. Frangi riik osutus kolmest kõige ebastabiilsemaks, olles isegi hiigajal kõigest Rooma-impeeriumi kahvatu vari.
Läänemereruumi rahvad elasid omaette . Nad olid tunduvalt taga ka kultuurilist ja ühiskondlikku vähikäiku teinud Lääne- ja Lõuna-Euroopaga rahvastest. Kõige varem muutusid kultuuriliselt aktiivseks skandinaavlased, kelle geograafilise asendi tõttu oli uks lahti avamerele lääne suunas.
IX sajandi alguses näitas Eesti majanduslikku ja kultuurilist tõusu. Skandinaavlased, läänes viikingiteks ja idas varjaagideks kutsutud, sõlmisid kaubandussuhteid Bütsantsi ja islami impeeriumiga. Ühendusteed kulgesid mööda suuri Venemaa jõgesid Mustale merele ja sealt edasi lõunasse ja läände.
Eestlased hakkasid pikapeale vahendajateks lääne ja ida vahel (sellest tunnistavad rohked arheoloogilised rahaleiud). Samal ajal katkesid tihedad sugukondlikud sidemed eestlaste ja soomlaste vahel.
Skandinaavia varjaagid etendasid aktiivset osa Kiievi vürstiriigi rajamisel 860. a. Paiku Venemaal. Riiklikult organiseerimata balti ja soome sugu rahvad hakkasid selle järel tajuma poliitilist ja sõjalist survet ida poolt.
Kiievi vürst Vladimir valis 989.a. ristiusku vastu võttes usundi idapoolse vormi. Sellega sattus Venemaa Bütsantsi kultuurilise mõju alla. Pandi alus katoliku ja ortodoksse kiriku võitlusele Vahe-Euroopa rahvaste pärast.
Lõuna-Vene steppidest tungis 867.a. Euroopasse järjekordne nomaadrahvas ( keele poolest meie sugulased) ungarkased, kujunedes oma röövretkedega Kesk-Euroopa rahvaste nuhtluseks. Asusid püsivalt elama (praeguse Ungari) Doonau orus, rajades 997.a. vürstiriigi ja 1001.a. kuningriigi.
IX saj. alanud Skandinaavia viikingute röövkäikude all kannatasid Balti saared ja kogu Euroopa põhja-ja lõunarannik. 911.a. asustasid viikingid Normandia maakonnna, võtsid üle prantsuse kultuuri ja keele. Normannide nime all kujunesid nad tähtsaks sõjaliseks ja poliitiliseks teguriks Euroopas.
Viikingiaja epiloogina valitses XI saj. algul Taani kuningas Knut Suur suuri maa-alasid Inglismaal ja mõlemal pool Põhjamerd, mood. Lühiajalise Taani impeeriumi. Pärast impeeriumi varisemist jäi Taani Skandinaavias ja Läänemerel ligi 200 aastaks juhtivale positsioonile.
Ristiusk oli 1000.a. paiku vallutanud pea kogu asustatud Euroopa, v.a. balti ja soome sugu rahvaste alad loodes . Kiievi vürstiriik alustas oma mõjupiiride laiendamist lääne ja loode suunas soome sugu rahvaste poolt asustatud aladele. Aastatel 1030 vallutati eestlaste asula Tarbatu ( Tartu ) ja ehitati sinna Jurjevi nimeline linnus. Selle hävitasid eestlased 1061.a.
Võtnud skandinaavlastelt osaliselt üle kaubandussidemed itta ja lõunasse, omandasid eestlased silmapaistva jõukuse. Rahvaarv kasvas, tihedasti asustati Lääna-Eesti ja Saaremaa. Kaitse otstarbel ja kaubavahetuspaikadeks rajati linnuseid. Suuremad neist olid Otepää, Tartu, Rävälä, Viljandi ja Varbola. Linnuste juurde asusid käsitöölised.
Hõõrumised ida- ja läänekirikute vahel viisid 1054 .a. avaliku lahkuminekuni. Ortodoksne idapoolne kirik sattus Bütsantsi keisri ülemvalitsuse alla. Läänes oli katoliku kirik ilmalike valitsejate nõrkuste tõttu 1050-1300.a. tugevaim poliitiline ja majanduslik vorm.
1096 .a. kuulutas paavst välja ESIMESE RISTISÕJA Püha maa ( Palestiina ) ja Jeruusalemma vabastamiseks islamiusuliste türklaste käest. See õnnestus islamiriikide killustatuse tõttu. Kultuuriliselt madalal tasemel lääne sõjamehed panid toime metsikuid tapmisi ja rüüstamisi kõrgema haridustasemega Ees-Aasia rahvaste hulgas. Euroopa haridus ja majandus hakkas järele jõudma islamimaadele, mis näitasid omakorda stagneerumistendentse. Antiikne kultuuripärand hakkas tagasi voolama Euroopasse.
1119 .a. asutati Palestiinas Templiordu, mille ülesandeks oli kaitsta Püha maad muhameedlaste eest. Ordus ühendati mungad ja rüütliideaal.
1187.a. vallutasid islamirahvaste ühendatud sõjajõud kristlastelt tagasi Jeruusalemma, millega algas tõsine rünnak Ees-Aasia sillapeale.
1270. a. VIIMANE RISTISÕDA, arvult kaheksas, lõppes õhtumaalaste täieliku lüüasaamisega. Pärast seda loobuti ristisõdade ideest .
KÕRGKESKAJA ALGUS
1291.a. langes kristlaste viimane tugipunkt Palestiinas, Akka linn, muhameedlaste kätte. Rikkad rüütliordud kolisid Vahemere saartele ja Prantsusmaale, jätkates seal äritegevust. Kristluse eest võitlejateks olid saanud rahvusvahelised pankurid.
XXI saj. lõpuks oli keskaegne ühiskond väljakujunenud. Ühiskondlik korraldus põhines lääninduslikel alustel : aadlike läänivanne, feodalismi rüütlikultuur, paavsti absoluutne autoriteet vaimulikul alal, kaupmeeste gildid ja kästitööliste tsunftid, linnade liidud ja õigusteta talupoeg . Aadliseisus, algselt sõjalist võimu ja teatavat organiseerimivõimet omanud kiht, saavutas ühiskonnas määrava positsiooni ja säilitas 900 aasta kestel.
Kiievi vürstiriik lagunes 1136.a.
Jõukas Novgorod, Polotsk ja Pihkva muutusid iseseisvaks.
1158.a. sai Lüübekist tähtis kaubanduslik keskus Läänemere ruumis. Liitlaseks ja saksa kaubanduse tugipunktiks oli Visby linn Gotlandil.
Lundi piiskop nimetas 1169.a. munk Fulco Eestimaa piiskopiks ja palus Skandinaavia riikide kuningaid teda aidata eestlaste ristmisel. Skandinaavlased tegid mõned röövretked Eesti aladele, pidevamat vallutustegevust ei esinenud . Aastal 1170 spprotasod eestöased rüüsteretke Ölandile.
1177.a. nim. Kroonikates eestlaste pidevaid võitlusi maale tungivate venelastega; eestlased tungisid vasturünnakul Pihkva alla.
1187.a. hävitasid idaviikingid ( kas karjalased , saarlased , liivlased või kõik ) Rootsi tähtsa kaubanduslinna Sigtuna Mälari järve ääres.
1192 .a. tegid venelased röövkäigu Ugandisse, põletades maha Tarbatu ( Tartu ) ja Otepää linnused . Eestlased tegid taas vasturünnaku Pihkva suunas. Taanlased ja rootslased sooritasid mitmel suvel röövretki Saaremaale ja Lääne-Eestisse.
XII saj. lõpul oli katoliku kirik vägemaim kui kunagi varem, omas kolmandiku kõigist maadest kristlikus maailmas. Kirik oli universaalne jõud ja selle võimu suurendamiseks õhutas paavst balti ja soome sugu rahvaste ristmisele.
ÜHISKONDLIK KORRALDUS JA MAJANDUS.
1000.a. oli muinas-Eestis juba riiklik korraldus. Eesti ühiskondliku struktuuri moodustasid perekond ja sellest edasi sugukond . Veresugulusele põhinevast sugukonnast arenesid välja regionaalsed maakondlikud üksused, mille eesotsas seisid vanemad. Eesti jagunes kaheksaks suuremaks maakonnaks, millest suurem osa on säilinud siiani. Maakonnad jagunesid kihelkondadeks. Nii maa- kui kihelkondi juhtisid vanemad, valitud vabadde meeste kogu „ keräjä“ poolt.
Maakonnad tegutsesid omaette, kuid koonduti ühise vaenlase puhul. Eesti ühiskondlikus korralduses ( kihelkonnad ) , vaimses kultuuris ja merenduse alal leiame palju skandinaaviapärast.
Aastatuhandete vahetusel, eriti teise sajandi algus kujunes Eestile jõukuse ja kultuuri tõusuajaks. Kaubateed Lääne- ja Ida-Euroopa vahel kulgesid läbi Läänemere ning eestlased hakkasid üha elavamalt ise oma kaupu Novgorodi vahendama. Üks peatee viis läbi Põhja-Eesti ja teine läbi Lõuna-Eesti Novgorodi. Suuremaisse liiklus -ja kaubitsemiskeskusesse tekkisid uuemad, tugevamad linnused, mis näitas eestlaste ühiskondlikku koondumist ja nende organisatsiooni järk-järgulist tugevnemist.
Rannikuelanikud, eriti saarlased, said tuntuks oma kaubanduse ja ka röövmereretkede poolest. Eesti viikingid tegid suhteliselt vaese Saaremaa jõukaks ja rahvarohkeks.
Tugevasti hargnenud majanduselu tõi kaasa ka rahva ühiskondliku kihistumise. Tekkis kiht suur-talupoegi – ülemusi ( talupoja-aadlit ), kelle seast valiti rahvavanemad. Alamkihi moodustasid orjad -träälid, keda oli eriti rannikualadel ja Saaremaal ning keda kasutati põllu- ja muudel töödel.
SAKSLASTE VÕIMAS TUNG ITTA
Muinas-Eesti ühiskond põrkas kokku kõrgkeskaja Euroopa ühiskonnaga ja mõtlemisviisidega, mille selgrooks oli katoliku kirik ja feodalism . Feodalistlik ühiskond jagas inimesed kindlatesse seisustesse, milles üks olenes teisest. Aadlimehe määramisõigus talle alluvate talupoegade üle oli enesestmõistetav. Samuti allusid inimesed kiriku reeglitele ja vaimulike määrustele. Linnade suhteliselt „ demokraatlikul“ mõtlemisviisil polnud veel suuremat mõju ühiskonnale tervikuna.
XII saj. keskpaiku algas sakslaste võimas tung itta. Ründajatel oli kaks sihti:

• ristida Kirde-Euroopa paganad ja laiendada katoliku kiriku võimupiire
  
• teiseks hankida tugipunkte üha tugenevate Põhja-Saksamaa linnade kaubanduse arendamiseks Läänemerel.
  

Sakslased tõrjusid samm- sammult skandinaavia rahvad ja kohalikud rahvad eemale tulusast kaubavahetusest Ida-Euroopaga. Koos kaupmeestega ilmusid katoliku kiriku misjonärid.
Esimene Liivimaa piiskop Meinhard tegutses Väina jõe suudmes , liivlasid ristiusku pöörates.
1184 .a. ehitati Üksküla (Iksile, Uexküll) linnus. Paganlike liivlaste vastu võideldes sai surma teine Liivimaa piiskop Berthold .
Uueks Liivimaa piiskopiks määrati Albert Buxhoevden, kes oli energiline ja auahne vaimulik. Albert seadis oma elueesmärgiks Läänemere paganate ristimise. 30 aasta jooksul suutis ta selle programmi teostada.
1201 ehitasid Lüübeki kaupmehed Väina jõe suudmesse kaubanduslikuks tugipunktiks Riia linna, mis sai piiskopi Alberti tegevustele baasiks ning oli sajandite vältel saksluse tähtsamaid kantse Läänemere idakaldal.
1202 kuulutas paavst ristisõja Maarjamaaks nimetatud Vana-Liivimaa ristiusku pööramiseks. Alberti eestvedamisel asutati Mõõgavendade ordu. ( Paavst lubas neile samasugust õnnistust ja pattude lunastamist kui Palestiina võitlejatele ).
Palverännaku Maarjamaale kuulutas paavst võrdseks palverännakuga Pühale Maale. Et piiskopi peasihiks oli paganate ristimine , oli ordu liikmetel keelatud tappa põhjuseta ristitud maaelanikke ( vastupidiselt võitlusaktile Preisimaal ). Sõdadest hoolimata säilis seetõttu eesti rahva põhiosa. Vallutajad moodustasid alistatud maal ülemkihi.
Ristisõda Maarjamaale oli hästi organiseeritud, kuna selles osalejad teadsid oma sihtidest. Kogu operatsiooni tehniliseks ja majanduslikuks kandjaks olid Põhja-Saksamaa linnad, mis hiljem liitusid Hansaks.
Sõjatehniliselt olid ründajad, eriti ristisõdade puhul kiiresti toimunud arengu tõttu, kaugelt ees vallutatavatest rahvastest, kelle sõjatehnika oli umbes viikingiaegsel tasemel. Eestlastel ja lätlastel puudusid kaitsvad soomussärgid ja kiivrid, nad ei tundnud nõrgemast kaitserõivastusest läbitungiva noolega ambu . Puudus raskelt relvastatud ja hästi distsiplineeritud ratsavägi. Lubja puudumise tõttu olid linnuste kaitsevallid nõrgad. Eestlastel puudusid alguses piiramismasinad. Ordu ja ristisõdijate kutselistele sõduritele oli vastu panna ainult vähese sõjalise väljaõppega maakaitsevägi.
Vallutavate nõrgavõitu maakondadeliit oli vaid harva teostama ühiseid ja pidevaid aktsioone. Ründajail oli kombeks lahutada maakondi diplomaatilisel teel. Nad sõlmisid eri rahusid, et rünnata samal ajal teisi maakondi. Esinesid juhtumeid, kus ristitud eestlased võtsid osa rünnakuist ristimatuile ja vastupidi.
Eestlased olid sunnitud end kaitsma teistegi ründajate vastu, sest kelle poolt teatud maa-ala oli ristitud, see pidas end seal peremeheks. Saagist tulid osa saama rootslased ja taanlased. Vene vürstid, kes vahetevahel olid eestlaste liitlased, kartes sakslaste ja katoliku kiriku võimu kasvu idaruumis, teostasid sakslaste vastu sõdimise ettekäändel korduvaid röövretki Eesti aladele. Kõik need mitmelt poolt korraldatud rüüsteretked, mille puhul võeti vange, rööviti vara, põletati külasid, aeti loomi karjakaupa minema, vähendasid järjest vähem eestlaste inim-ja majanduslikku jõudu.
PÄRISMAALASTE RISTIMISED:
Vallutajad läbisid külad suure kiirusega, püstitasid siin-seal puuriste tähistamaks, et rahvas selles külas on ristitud. Vanematele anti ristimisvett ja käsk, et nad oma pere rahva üle piserdaksid, tehes seega nad kristlasteks. ( Oli ka juhtum, kus külavanem poodi taanlaste poolt üles karistuseks selle eest, et oli end varem lasknud sakslaste poolt ristida.)
Nii toodi Eestisse ristiusk- mõõk ühes ja rist teises käes.
1208.a. olid liivlased ja läänepoolsed läti hõimud ristitud ning piiskopi ja ordu ülemvalitsuse all. Operatsioon oli kulgenud päris kiiresti – kaheksa aastaga. Selleks aitas ka saksa peabaasi lähedus Riias.
Ristitud lätlased ja liivlased võeti abivägedena kaasa võitluses eestlaste vastu. Neil abivägedel oli võitluses suur tähtsus, ennekõike maastiku ja eestlaste võitlustaktika tundmise seisukohalt. Lätlased tõstsid hiljem vallutajate vastu korduvalt mässu, kuid need vastuhakud suruti kiiresti maha.
MUISTNE VABADUSVÕITLUS JA SELLE TAGAJÄRJED
Eesti muistne vabadusvõitlus algas 1206.a., mil saarlased lõid tagasi taanlaste vallutuskatse. Mõõgavendade ordu koos liivlaste ja lätlastega alustast võitlust eestlaste vastu 1208.a., tehes algul arvukaid retki suurematesse lõunamaakondadesse. Ugandisse ja Sakalasse, tappes mehi, vangistades lapsi ja naisi ning riisudes vara ja loomi.
Eestlased kaitsesid linnuseid Otepääl, Tartus, Viljandis jne, mida sakslased pideva piiramise järel suutsid vallutada. Vaenlaste lahkudes kogunesid eestlased uuesti, tehes sama tihti vasturetki Liivi ja Läti aladele, samuti hävitustööga.
1210.a. lõid eestlased Ümera jõel suuremat vaenlaste väge, kuid 1215.a. pärast pikemaajalist verevalamist ja hävitust olid Sakala ja Ugandi sunnitud alistuma ning laskma end ristida.
Algul võitlesid maakonnad ründajate vastu üksikult, nagu oli kombeks, kuid hiljem, nähes hädaohu suurust, tehti tihedat koostööd teiste maakondadega.
1217.a. koguti kõigist mandri-Eesti maakondadest 6000-st ratsa - ja jalamehest koosneva vägi. Madisepäeva lahing lõppes aga eestlaste lüüasaamisega : nad kaotasid nii lahingu kui ka oma mehise vanema Lembitu . Madisepäeva lahing otsustas Eesti kesk- ja kaudselt ka lääneosa saatuse . Põhja-Eesti ja Saaremaa jätkasid vastupanu.
1219.a. maandusid taanlased Lindanise linnuse juures, lõid eestlaste väge ja ehitasid sinna uue kantsi , mida kohalik rahvas hakkas nimetama Tallinnaks, s.o. Taani linnaks.
Eestlaste võitlusjõu vaibumisel ilmus uus saagitahtja, 1220.a. maabusid Loode-Eestisse rootslased, kindlustasid endid Lihula linnuses ja asusid ümberkaudset rahvast ristima. Saarlased tegid nende tegevusele lõpu, kuid ikkagi jäi terve mandri-Eesti vaenlaste valdusesse.
1222.a. tungisid taanlased taas Saaremaale, kus neid endiselt välja löödi. See oli märguandeks uuele üldisele vastuhakule ning 1223.a. oli peaaegu kogu maa sakslastest ja taanlastest puhas. Ainult Tallinnas suutsid taanlased oma võimu säilitada.
Vahepeal tugevdasid eestlased oma linnuseid ning õpetasid sõdalastele sakslastelt sõjasaagiks saadud läänemaiste relvade käsitlemist ning püüdsid vastast nõrgestada, tehes sagedaid vasturetki Liivi ja Läti aladele. Sellest hoolimata panid piiskop ja Mõõgavendade ordu raskete võitluste järel 1224.a. oma võimu jälle maksma kogu mandri-Eesti üle.
1227.a. alistati Saaremaa, kuna nad ei saanud merejõude kasutada.
Ordu kaotuse tagajärjel leedulastele 1236 .a. ütlesid saarlased liidulepingu sakslastega üles ja pesid ristiusu maha.
1241.a. tungisid orduväed Saaremaale ja sundisid neid jälle alistuma. Saarlased ütlesid liidulepingu uuesti üles.
1260.a. käisid Saarlaste laevad Läänemerel röövretkedel, kuid orduväed sundisid taas saarlasi lepingut pikendama.
Paralleelselt sakslastega korraldasid rootslased ristiretke Soome edelaossa 1157.a. Ristisid soomlasi ning ehitasid kirikuid.
1229.a.teine ristiretk Hämesse (Hämelinna kindlus). Soome kujunes võitlustandriks Rootsile ja Venele, samal ajal ka katoliku ja ortodoksse usu vahel. Võitlus Soome pärast kestis ligi 600 aastat. Rootslased katsusid koos soomlastega levitada katoliku usku ka idapoolsetele soome hõimudele, kuid Neeva jõe ääres lõid novgorodlased läänepoolsed ristisõdijad tagasi. Samal ajal tungisid Venemaale mongolid ( tatarlased ), tugev ja metsik rahvas idast, vallutasid maa ja hävitasid Kiievi vürstiriigi. Mongolid-tatarlased jäid Venemaal valitsema 240ks aastaks. Venemaa sidemed Lääne ja Bütsantsiga katkesid.
1242.a. üritasid ordurüütlid koos eesti, läti ja liivi abivägedega tungida Venemaale, et laiendada ordu ja katoliku kiriku võimuala. Otsustava lahingu Peipsi jääl võitis Novgorodi vürst Aleksander Nevski.
1256.a. ehitati Narva jõe läänekaldale tugeva Hermanni kindluse, et idapiiri kindlustada.
1262.a. hävitasid venelased Tartu linna, kuid ordu ja piiskopi väed vallutasid selle tagasi. Linn ehitati uuesti üles tugevate kindlustusega ja muutus kaugkauplemise abil pea jõukaks.
1270.a. sooritasid leedulased röövkäigu Saaremaale ja võitsid orduväed Saaremaa ja mandri vahelisel jääl. Ligi 300 aastat pärast seda elas Vana-Liivimaa rahus väliste vaenlaste poolest, kuid see-eest toimusid pidevad sisevõitlused.
Piir Lääne ja Ida, ordu ja venelaste, katoliku ja ortodoksse kiriku vahel kujunes sajanditeks kindlaks. Edaspidi korraldati ainult vastastikuseid röövkäike.
Paarikümneaastane võitlus iseseisvumise eest oli eestlaste ainelist ja elavjõudu järjest vähendanud ja kuigi eesti sõdur õppis kiiresti uusi sõdimisviise ja relvade valmistamist ning kaitses vapralt oma maad- vaenlased oma palgasõdurite ja ammendamatute jõuallikatega allutasid lõpusks siiski maa ( kuid see polnud vallutajatele kerge ).
Iseseisvuse na seega poliitilise vabaduse kaotus XIII sajandi algul oli Eesti ajaloos üks traagilisemaid sündmusi, kuid see paratamatus tõi Eesti arengule ja tulevikule paljugi soodsat ja kasulikku . Alistumislepingu põhinõue oli läänekristliku ristiusu vastuvõtmine. Selle tunnistamisega muutus meie kodumaa keskaegse Õhtumaa üheks osaks ja integreerus läänelikku kuluurisfääri. Roomast lähtuv kiriklik võim tõkestas slaavlaste laiutamistungi lääne suunas.
Peamiseks ajalooallikaks nende aegade kohta on saksa soost preestri Läti Henriku kroonika, mis käsitles vahemikku 1184-1227. Eestlaste arv eelajaloolise perioodi lõpul oli umbes 150-180 tuhat .
EESTI HÕIVAJATE HAARDES. ( 1127-1918)
Ajavahemikul Eesti muistsest kuni teise iseseisvumise perioodini valitsesid Eestis võõrvõimud.
Sakslastest balti aadel ( orduvalitsus 1227-1561 )
Taanlased 1227-1346
Poolakad 1561-1629
Rootslased 1561-1721
Venelased 1721-1918
Aastal 1918 olid Eestis 9 kuud võimul Saksa väed.
KESKAEGNE EESTI ( 1127-1561 )
Maa uued isandad
Kui sakslased olid Eesti alistanud, läksid nad vallutama lõuna poole Väina jõge ja XIII saj. lõpuks saavutas nende vallutus Läänemere kaldal lõplikud piirid, hõlmates eesti, liivi ja läti hõimude asualad . Katsed vallutada Leedut nurjusid, 1236.a. said orduväed leedulastelt nii raskelt lüüa, et Mõõgavendade ordu lakkas olemast ja liitus järgmisel aastal kõigi oma valduses olevate maa-aladega Saksa orduga. Ordu ei allunud enam Riia piiskopile, vaid oli temaga võrdne ja sõjaliselt tugevam partner .
Sakslased nimetasid oma uut valdust esimesena alistatud osa järgi Liivimaaks ehk Vana-Liivimaaks, mis lahutati hiljem Rootsi ajal Eestimaaks ja Liivimaaks. Alistatud maa jagati ordu ja piiskopkondade vahel ( piiskopkondadel 2/3 alast ). Liivimaal loodi Tartu, Saare-Lääne, Kuramaa ja Riia piiskopkonnad .
1255.a. ühendati Riia piiskop peapiiskopiks ning osa Põhja-Eestit, Harju-ja Virumaa sattusid Taani valdusesse.
Uue koloonia valitsevaks kihiks kujunesid baltisakslased , keda sidusid phised enese maksmapaneku ja kaitsehuvid, ühine päritolu, keel ja kombed, kuid lahutasid lahkearvamused, tülid erinevate huvirühmade ja seisuste vahel. Vastuolud võitjate ja pärisrahva vahel ei tasandunud kunagi täielikult, vaid säilisid läbi sajandite kuni kõige uuemate aegadeni. See kõik osutab, kui kirjut pilti pakkusid Vana-Liivimaa ühiskondlik-riiklikud olud.
Feodaalkord , mõisad, lossid
Järgmised 700 aastat olid meie esivanemad võõra võimu all. Rahva väike, alles kujunemisel olev ülemkiht langes võitlustes või sulas läänimeestena vallutajate hulka. Eestlased olid sunnitud ümber orienteeruma: sattunud viikingiaja ühiskonnast kõrgkeskaja ühiskonda, oli nende aeg umbes 300 aastat taga Euroopa ajast. Vana-Liivimaal tekkis side Kesk-Euroopaga: kõik voolud ja kombed ulatusid ka meie maale ning keskaja mentaliteet ja ühiskondlik struktuur võeti omaks ka meie maal.
Vana-Liivimaal valitses kolm iseseisvat, omavahel tihti veriseid võitlusi pidavat võimu: Peapiiskop , ordu ja linnad. Saare-Lääne, Kuramaa ja Tartu piiskopid allusid Riia peapiiskopile, nende käsutuses olnud alistatud maad valitsesid nad ilmelike vürstide kombel . Ordu allus nimeliselt Preisi ordumeistrile, aga tegutses iseseisvalt. Linnade taga seisis Hansa Liit.
Piiskopid ja ordu läänistasid maa enamikus Saksamaalt sisserännanud aadlikele, kes olid talupoegade otseseks valitsejaiks. Läänimeestest kasvas aegamööda maa neljas võim. Nende jõugruppide ühisteks huvideks olid ainult maa kaitsmine välisvaenlaste vastu ja talurahva hoidmine allasurutud olukorras. Läänimehed hoidsid maarahva vastu kokku, vastuhakud suruti veriselt maha. Vana-Liivimaal pandi maksma tollal Euroopas valitsenud feodaal-ehk läänisüsteem. See kord põhines senjööri ehk lääniisanda ( ilmalik või kirikuvürst, nimetatud maahärraks ) suhtele vasalli ehk läänimehega, kes kasutas talle senjööri poolt antud maaomandit- niikaua , kui ta oli lojaalne oma isandale.
Põhilised tegurid selles vahekorras olid truudus lääniisandale ja sõja korral tema abistamine meeste, relvade ja hobustega , töö talupoegade poolt ning maaomandi valdamine isanda tahtel. Läänimees sai oma valistseda kõik liikuva ja liikumatu inventari läänistatud maa-aladel. Kõik kohustused, mida läänihärra oma läänimehel nõudis, kandis viimane üle oma alluvatele, s.o. talupoegadele. Nad moodustasid selles süsteemis viimase lüli, jäädes siiski oma maalapi tegelikeks peremeesteks ja kasutajateks. Läänimaa oli algul vasalli käsutuses tema eluajaks, hiljem muutus maa päritavaks ning alles Katarina II ajal 18. saj. lõpul sai mõisniku pärisomandiks. Vasallidest-mõisnikest kujunes aja jooksul balti aadel. Feodaalsüsteem kadus Euroopas alles pärast Prantsuse revolutsiooni 1789.a.
Mõisate asustamine sai alguse juba 13. Sajandil. Mõisamajapidamised tekkisid esialgu tavaliselt maksude vastuvõtuks rajatud hoonete ümber. Sellised hooned olid harilikult lihtsad puuehitised, ümbritsetud julgestuse mõttes kraavi ja kõrge taraga, esialgu ajutise iseloomuga , sest mõisaomanike päriskodu asus linnas. Aegade rahunedes hakkasid läänimehed oma perega linnadest välja kolima ja mõisatesse asuma.
Mõisate rajamisele andis hoogu üha suurenev viljanõudlus kodumaa linnades ja Lääne-Euroopas. Ühelt poolt saadi uusi mõisamaid kasutamata maade ülesharimise kaudu, teisalt võeti ära ka üksikute talude ja isegi tervete külade maid, mis tekitas kibestust maarahva seas. Mõisate laienedes järgnevail sajandeil muutusid need meie maaelu keskusteks.
14-15. sajandil oli Harjus -Virus mõisate keskmiseks suuruseks 12 adramaad, talu tavaline suurus oli üks adramaa . Adramaaks loeti ala, mida talupere suutis harida ühe hobuse ja adraga. Mõisnike kui läänimeeste maid haris talupoeg oma veoloomade ja riistadega.
Suuremad linnused ehitati kindlusteks, mille ümber kujunesid linnad ( Tallinn, Tartu, Viljandi jt ). Nende kõrval ehitati Kesk-Euroopa eeskujul tihe võrk kohalikke losse, kaitseks nii põlisrahva eest kui ka teiste maahärrade ja suurnike võimu-ja vallutusihade vastu. Nende ehitamist juhtisid enamikus välismaised meistrid, kuid tegelik töö oli maarahva õlgadel, mis oli üks raskemaid talle pandud kohustusi.
Talurahva olukord
Nagu muistsel iseseisvusajal, jagunes ka keskaegne eesti talupoegkond mitmeks kihiks. Saksa-Taani valitsusaja alguses esines eestlasi ka läänimeestena, seega võõra aadliga võrdsel tasemel.
Viimased peagi saksastusid ja sulandusid ülemkihti. Järgmise kihi moodustasid väikeläänumehed ehk maavabad ( vanade aadlike järgi ), kes pärinesid jõukamatest talupoegadest või endiste maavanemate järglastest. Nad olid vabad maksudest ja koormistest, kuid nad teenisid sõja korral maahärra väes oma hobuse ja relvadega. Maavabadega samal astmel olid nn. Vabatalupojad , kes olid vabastatud kõigist või osadest koormistest, mille nad lunastasid rahas või vabanesid neist ameti või elukutse tõttu. Need kaks rühma polnud arvuliselt suures, püsisid aga läbi kogu keskaja. Läänimeeste-mõisnike ja talupoegade vahele tekkis osaliselt eestlastest koosnev „ sundijate“ kiht- foogtid , valitsejad, kupjad.
Talupoegade enamiku moodustasid adratalupojad , kelle taludel lasusid kõik tavalised maksud ja teokohustused. Nendest alamasse kihti kuulusid mitu liiki väikemaapidajad ( pundenikud , üksjalad ) ja lõpuks maata talupojad ( vabadikud, manulised jt. ). Maata talupojad teenisid ülelpidamist palgalistena suuremates taludes. Väikemaapidajate ja maatute hulka sulandusid orjad, nn. Träälid, sedamööda, kuidas kiriku mõjul endine orjus kadus.
Talurahva maksudena nõudis vasall -mõisnik kümnist, eiti viljasaagist, hiljem karjaltki. Kiriku ülalpidamiseks nõuti nn. Preestrivilja. Muude maksude kõrval esines ka vakus, mis oli määratud andam maksunõudja foogti ja ta saatkonna vastuvõtuks teatavatel aastaaegadel korraldatud vakupidude jaoks.
Maksud suurenesid pidevalt koos mõisnike omavoliga, viies talupoja sageli maksuvõlgadesse ja saades aluseks ta vabaduse piiramisele. Seetõttu siirdusid talupojad kergemate kohustustega kohtadesse või linnadesse, rannikult ja saarelt põgenes talupoegi ka Soome ja Rootsi.
Põgenemine võttis mõisatelt vajaliku tööjõu. Kehtestati nõue, et talupoeg pidi elama ja töötama seal, kus oli sündinud. Ta kinnistati maa külge ja ta muutus sunnismaiseks. Maarahva õiguskaitse vähenes tunduvalt, aegamööda omandas mõisnik talle mittekuulekate talupoegade suhtes kodukariõiguse. Vana-Liivimaa sai kogu Euroopas tuntuks ülekohtu ja aadli omavoli maana. Selle kohta lausuti iseloomustavalt: Liivimaa on mõisnike taevas, pappide paradiis ja talunike põrgu.
Maarahva jõukus langes. Kaubitsemine ja meresõit muudeti varsti pärast sakslaste võimuletulekut ainuüksi linnade monopoliks. Saaremaa kannatas selle all kõige enam, elanike arv langes seal seetõttu kolmandiku võrra. Viljakama pinnasega Kesk-ja Lõuna-Eesti ei andnud uus olukord end nii teravalt tunda ning vähemalt suuremad talud püsisid läbi keskaja suhteliselt jõukaina. Alles 16.sajandi keskpaiku murdsid laastavad sõjad lõplikult ka sealsete talupoegade majandusliku jõu.
JÜRIÖÖ MÄSS 1343-1345
Järjest suuremat majanduslikku surutist ja oma vabaduste ja õiguste rikkumist ei talunud eestlased ükskõikselt. Nad kasutasid ordu ja piiskoppide pinevat vahekorda oma poliitiliseks võitluseks, organiseerides korduvalt ülestõuse maa isandate vastu. Saarlased, olles küll õiguslikult suhteliselt paremas seisukorras kui mandri- eestlased, kuid majanduslikult halvemas olukorras, üritasid mitmeid vastuhakke.
Suurima vabastuskatse tegi eestlane aastail 1343-1345. Laialdane mässuliikumine sai alguse Harjumaalt, jüriööl. Sellest ka nimetus Jüriöö mäss. Harjumaalt levis liikumine Lääne-ja Saaremaale, seega väiksema viljakusega maakondadesse, kus talurahva olukord oli kõige raskem. Tapeti vasalle, põletati mõisaid, surmast ei pääsenud isegi Padise kloostri mungad. Olles murdnud vasallide võimu maal, asuti suure väega piirama Taani võimukeskust Tallinna ( paluti abi Viiburist ja Turust ).
Kogedes kohalike võimukandjate jõuetust, palusid vasallid ordult abi. Ordumeister Burchard von Dreileben kasutas meeleldi juhust võimu haaramiseks Taani alal. Ta kutsus Paidesse läbirääkimisele 4 eestlaste juhti ehk „ kuningat „, nagu neid olevat nimetatud, lasi nad reetlikult surmata ja lõi seejärel hävitavalt Tallinna piiravat juhtideta jäänud ja halvasti relvastatud talurahva väge. Mõni päev hiljem Viiburist ja Turust kohale jõudnud abiväed pöördusid koju tagasi.
Harjulaste sõjakas tegevus Tallinna ümbruses ühendas omavahel mitte eriti hästi läbisaavad jõud : Taani vasallid, kohaliku rüütelkonna ja Tallinna linna. Mässust võttis osa vaid umbes kaks kolmandikku Eesti aladest. Eemalejäänudte hulka kuulusid nt muistne Soontagana, Korbe ja teised Lõuna-Läänemaa alad, kus eesti soost vasallid ilmselt lootusetust verevalamisest loobusid. Nad elasid paremates tingimustes ja neid kasutati piiskopi poolt kaitseks ordu vastu.
Nelja kuninga valimine koos kannupoistega ning arvukad rüütlikslöömised näitasid väga selgelt, et Jüriöö mässu juhtkonda kuulus eesti soost vasalle ja tõelisi rüütleid. Sellele seisuslikult grupile ülestõusu mahasurujate poolt antud hävitava ja lõpliku löögi tagajärjel hääbus eestlane kui suurmaaomanik.
Kuuldes eestlaste vastuhakust, tungisid leedulased 1344.a. kuni Valgani, kus ordumeister lõi nad tagasi. Saaremaal puhkes uuesti mäss. Ka sinna ilmusid piiskopi läänimehed. Toimus uus ristimine, maakond kaotas oma eriseisundi.
Mäss suruti ordu poolt veriselt maha. Langenute ja karistussalkade poolt hukatud eestlaste arv olevat küündinud kümnete tuhandeteni. Kõigele lisaks haaras ka Liivimaad Euroopas aastail 1347 -1350 levinud suur katk, nn. Must surm, hävitades seal umbes 25 miljonit inimelu ja hõrendades omakorda ka eestlaste ridu.
Suure vabastuskatse nurjumine tõi kaugeleulatuvaid tagajärgi. Ordu sai Taanilt enda valdusesse Põhja-Eesti, mis ta poliitilist osatähtsust Vana-Liivimaal märgatavalt tõstis. Eestlaste endise lepingulise vahekorra maahärradega luges ordu nüüd kõrvaldatuks. Feodaalsed suhted, mis seni olid alatasa põrganud vastu rahva põliseid ja osaliselt lepingutega tagatud vabadusi, arenesid nüüd takistamatult edasi, viies rahva äärmisesse sõltuvusse ülemkihist. Suure ülestõusu äpardumine tekitas eestlastes sügava masenduse ja eneseusu kaotuse, millest nii pea ei toibutud.
Linnad, kodanikukultuur
Vastasutatud linnadesse asusid saksa kaupmehed ja käsitöölised, keda meelitati Eestimaale mitmesuguste eesõiguste ja soodustustega. See tegi linnakodanikest samasuguse ülemkihi kui aadel. Tallinn ja Tartu kujunesid keskaja mõistete järgi päris suurlinnadeks : 16. Saj. Lõpul oli Tallinnas 7000 ja Tartus 5000 elanikku. Üldse oli Eesis keskajal 9 linna.
Maa uued valitsejad rajasid linnadesse oma valimis- ja kaubanduskeskused. Linnades seati sisse täielik saksa linnamajandus ja kodanikukultuur. Välja kujunesid omavalitsuslikud nõukogud ehk raed, mis koosnesid raehärradest ja pürjermeistritest, kelle arv olenes linna suurusest . Rae liikmeiks pääsesid ainult kõige varakamad kodanikud, tavaliselt suuremad kaupmehed. Amet oli tasuta auamet, tavaliselt eluaegne. Raad korraldas linna majandamist ja avalikku elu, sekkudes oma määruste kaudu isegi eraellu. Raele allusid kohtuvõim, kaubanduslikud ja välissuhted. Suuremad linnad kujunesid aja jooksul peaaegu iseseisvateks riikideks.
Linnakodanikud olid organiseeritud gildidesse ehk vennaskondadesse ja tsunftidesse ehk ametnikkondadesse.
Gild oli usuline, poliitiline või kutseorganisatsioon. Tallinnas oli neid 3.
Suurgildidesse koondusid rikkad ja mõjuvõimsad kaupmehed, kelle hulgast valiti tavaliselt raehärrad.
Väikegildid moodustasid Püha Kanuti gildi väikekaupmehed ehk kraamipoodnikud ja käsitöölised ning Oleviste gildi ametiesindajad nagu voorimehed , kandjad jt. Omapäraseks gilditaoliseks organisatsiooniks oli Mustpeade vennaskond, mille liikmeiks olid vallalised kaupmehed ja kaupmehesellid, peamiselt hansalased välismaalt. Gildide osavõtmine linnade valitsemisest kestis 1877 – 1920.
Tsunft oli ühe eriala linnakäsitööliste kutseühing, ühtlasi liikmete eraelu reguleeriv seltskondlik, kiriklik ja sotsiaalhoolekandeorganisatsioon, kuhu kuulumine oli käsitöölistele üldsiselt kohustuslik, andes õiguse kutsealal tegutseda. Tsunftid kaitsesid oma liikmeid konkurentsi eest, reguleerisid tootmise laadi ja ulatust, toodangu hindu ja turustamist. Tsunfti liikmeteks olid meistrid (töökojaomanikud), kes olid läbinud õpipoisi ja selliaastad ning sooritanud kutseeksami . Peale käsitööliste moodustasid tsunfte väikekaubitsejad ja transporditöölised. Enamik tsunfte hõlmas mitme kutseala inimesi. Tsunftisund kaotat Balti kubermangudes 1866. Eestis lõplikult 1920.
Sakslastest kaugkaupmehed moodustasid linnae valitseva elemendi. Juhtivat osa kaubanduses etendas Hansa Liit, nim. Ka Linnade ehk Saksa ja Liivimaa linnad. Tugeva merevõimuna koondas liit enda kätte Lääne- ja Põhjamere-äärsete maade transiitkaubanduse, mis muutis linnad erakordselt jõukaiks ja ka poliitiliselt tugevaiks.
1370. a. võitis Hansa järjekordse sõja Taaniga ning Läänemeri kujunes ligikaudu 150 aastaks Hansa sisemereks.
Eesti linnadest kuulusid Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi.
13. saj algul saanud Hansa Liit tegutses kuni 1669 . Aastani.
Vana-Liivimaad nimetati Euroopa viljaaidaks, kuna siit viidi vilja, lina ja kanepit . Sisse veeti soola, kangaid , metalli, heeringat, vürtse. Vana-Liivimaa kaudu veeti Novgorodi kangaid, ehteid ja sõjariistu. Novgorodist toodi omakorda karusnahku, mett ja vaha.
Talupoeg sai talle vajalikud kaubad mõisnikult. Vana-Liivimaal läks osa jõukust ka talupojale.
Keskajast Eesti linnadesse voolanud rikkusest annab mõjuka tunnistuse säilinud arhitektuur . Tallinna kesklinnas näeme keskaegseid kirikuid, võimsaid maju, raekoda , gildi- ja kloostrihooneid ja muid kivi-ehitisi, enamikus ehitatud Tallinna õitseajal 14-15. Sajandil. Teistes kodumaa linnades on kahjuks aeg ja laastavad sõjad teinud oma hävitustöö.
Linnade tekkimise algusest peale koondus sinna ka maa põlisrahvast. Põgenenud talupoegi ei andnud linn tavaliselt tagasi, sest linnades läks tööjõudu vaja. Eestlased moodustasid linnades alamkihi, kuid oli ka väikekaupmehi, käsitöölisi ja majaomanikke.
Teatavaid tööalasid valitsesid täielikult eestlased. Lihtsamate, füüsiliste tööde kõrval, kandjad, voorimehed jt olid ülekaaluliselt eestlaste käes tünder-, kasuk - ja müürsepaala, kanepipunujate- ja lihunikuamet jne. Ülespoole pürgivad eestlased olid seotud seisuslike nõuetega, mille hulka kuulus vältimatult kohanemine saksa keelega, mille kõnelemine oli kodanikkonna paremiku tunnuseks. Nii saksastas linn eestlaste koorekihi.
Kirik, usu- ja hariduselu
Pärast maa hõivamist ja rahva ristimist hakati maale ehitama kirikuid. Algul ehitati need puust. 13. Saj keskpaigast kivist. Iga muistne kihelkond sai endale kiriku, peamiselt suuremasse keskusesse. Kirikute kõrval tekkis pea igas kihelkonnas mõisnike ja suurtalunike kabeleid. Kirikud ja kabelid ehitati sageli muistseisse pühadesse paikadesse, hiitesse või kalmistute lähedale, et vanale pühamule osaks saanud kultust märkamatult üle kanda uuele. Sama mõttega seoti pühakute austamine muistse haldjate teenimisega. Tahtes selliselt rahvale kaudselt ristiusku vastuvõetavamaks teha, soodustas kirik seega tahes tahtmata ristiusku segunemist paganlike elementidega.
Tule ja mõõgaga toodud ristiusk ei leidnud kõlapinda maarahva juures. Sunnitut omandati ja täideti teatavaid väliseid kometalitusi, käidi kirikus, lasti end laulatada jne. Siiski harrastati kõige selle kõrval edasi muistseid paganlikke kombeid. Kaua veel pesti lastelt ristimine maha. Alles keskaja lõpupoole keelati see komme surmanuhtluse ähvardusega.
Karjasetöö lasus preestril, kes tuli vallutajate ridadest. Preestri ülalpidamiseks oli harilikult mõni väiksem mõis kiriku läheduses, mida ta kasutas läänimehena ja kus töö tegi kihelkonna rahvas. Lisaks sellele said preestrid mitmesuguseid andameid. Sakslastest või välismaallastest preestrid, tihtipeale rahvakeele mitteoskajad ning puuduliku ametialase ettevalmistusega ei leidnud oma kogudustega vajalikku sidet- liiatigi kui kirikukeeleks oli talurahvale mittemõistetav ladina keel. Kirikutöö jäi puudulikuks ja ristiusk kui niisugune ei juurdunud sügavale rahva hingeellu.
Kirikutööd tegid ka mitmesugused mungaordud . Tekkisid kloosrtid, väliselt ordulosside sarnased. Oma maid majandasid nad nagu mõisnikud, vajalikke töid tegi talupojad. Vahekord põlisrahvaga oli jahe. Kerjusmungad seevastu- dominikaanid ja frantsiskaanid, kelle ordud asusid linnades- olid rahvaga tihedas ühenduses. Rännates mööda maad, pidasid kerjusmungad rahvale ta oma keeles jutlusi ja andsid mitmesugust õpetust ja abi. Hariduse edasikandjaks oli kirik, mille läheduses asusid koolid. Nende peaülesanne oli vaimulike ettevalmistus. Oli ka koole , ilmaliku hariduse saamiseks, nt Tallinna dominiiklaste kloostris . Pole kahtlust, et toom -ja kirikukoolide õpilastest enamiku moodustasid aadlikud ja linnakodanikud. Kõrgema hariduse pidid liivimaalased omandama välismaal, Itaalia ja Saksa ülikoolides.
1517 lõi preester Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi, mis said Saksamaal reformatsiooni ajandiks. Kriitikast paavstikiriku vastu kasvas suur usulõhe. Augsburgi usurahuga 1555 ametlikult tunnustatuna, juurdlus luteri usk Põhja- ja Keks-Saksamaal, Skandinaavia maadel ning Vana-Liivimaal. Reformatsioon teostus mitmetes riikides peamiselt kiriku varade riigistamise sihiga.
Reformatsiooniliikumine ulatus 16. Saj 20ndate aastate alguses Läänemere piirkonna maadesse. Selle liikumise koldeiks kujunesid linnad, vasallkond võttis evangeelse usutunnistuse vaid pikkamööda vastu. Talupoega see ei haaranud, ta usutunnistuse määrajaks sai mõisniku seisukoht. Maapäeva otsusel 1554 sai reformatsioon Vana-Liivimaal seadusliku eriõiguse. Sealtpeale muutuks kogu maa õiguslikult evangeelseks.
Usupuhastusega kaasaskäivaid üheõigusluse ideed tegid Vana-Liivimaa elanikkonna rahutuks. Tartus esines kirikute sisemuste lõhkumisi ja preestrite ründamisi. Talupojad ei osanud vahet teha uue ja vana usu vahel.