Agressiivne laps (0)

Agressiivne laps raamatu kokkuvõte
Autor: Liisa Keltikangas-Järvinen
Lende Saluvee
EKL1-kõ
Soome teadlane Liisa Keltikangas-Järvinen käsitleb oma raamatus lapse sotsiaalset arengut ja seda takistavaid mõjureid, millest tähtsaim on agressiivsus . Autor juhib tähelepanu sel­lele, et agressiivsus ei ole sünnipärane nähtus. Agressiivsus on eesmärgi saavutamise va­hend neil inimestel, kes on kaotanud lootuse muul viisil eesmärgile jõuda.
Selle raamatu eesmärk on rääkida lapse sotsiaalsest arengust ja arenguhälvetest, ennekõike agressiivsusest ning sellega kaasnevast nartsissistlikust iseloomuhälbest. Raamatu autori soov on pakkuda kasvatajale nii psühholoogiaalaseid teadmisi lapse sotsiaalse arengu ja selle suunamise kohta kui ka tuge argiste kasvatusprobleemide lahendamiseks, kindlust ja eneseusaldust.
Sotsiaalse suhtlemise oskus, moraal, vastutustunne , eetilised ja esteetilised ideaalid ei ole inimese genotüübis, vaid kujunevad teiste inimestega suheldes vastastikuse mõju tulemu­sena. Inimene kasvab iseendaks teiste toel. Seepärast vastutavad lapse sotsiaalse arengu eest need, kes temaga koos elavad: vanemad, õpetajad, kutselised kasvatajad .
Raamatus räägitakse lapse sotsiaalsest arengust ja arenguhälvetest, esmajoones aga sellest, kuidas vanemad, kasvatajad ning teised lähikondlased saavad tema arengut suunata. Agres­siivsus on raskeim sotsiaalse arengu hälve nii tagajärgede poolest kui ka seepärast, et tavali­selt viitab see mingile suuremale arenguhälbele. Agressiivsus osutab, et sotsiaalsusega seostuvad ideaalid ja eesmärgid on jäänud saavutamata.
Sotsiaalsus ei ole ainuüksi psüühilise arengu valdkond , vaid seda võib pidada nii tasakaa­luka psüühilise arengu eesmärgiks kui ka selleks aluseks, millelt hinnatakse psüühilise arengu edukust . Sel juhul ei tähenda sotsiaalsus seltskondlikkust, sotsiaalseid harrastusi, soovi pidada suurt sõpruskonda ega psüühika suunatust enam välismaailmale kui iseendale , vaid võimet tundmustel põhinevaid suhteid pikka aega alal hoida, kaasinimesi hinnata ja austada ning nendega arvestada, kokkuleppereeglite kohaselt käituda. Psühhodünaamilises mõttes tähendab sotsiaalsus oskust oma tunge ja vajadusi väljendada kollektiivile vastu­võetaval viisil.
Sotsiaalsus eeldab paljusid omadusi, näiteks tervet eneseusaldust, tasakaalukat tundeelu, kaalutlemisoskust, võimet oma käitumist kontrollida ja hinnata ning teist inimest mõista. See pole lihtsalt üks lüli muu psüühilise arengu, näiteks tundeelu ja vaimse arengu ahelas, vaid võib väita, et inimese sotsiaalses käitumises peegelduvad tema minakuvand ja maail­makäsitus, kogu ta isiksus. Selles heiastuvad tema harjumus teha tähelepanekuid, langetada otsuseid ja otsida lahendusi, tema tundelisus, väärtusorientatsioon ja eetikanormid. Samuti toob igasugune psüühiline hälve alati kaasa sotsiaalse käitumise mõnesuguse halvenemise.
Inimese käitumine on terviknähtus, seepärast ei saa agressiivsustki käsitleda lahus muust käitumisest või sotsiaalsest arengust. Agressiivsus ei ole üksiktunnus, ta on seoses suure hulga psüühiliste omadustega, nende puudumise või liiasusega. Ägedakujuline agressiivsus tõendab, et psüühiline hälve on suur ning et tegemist on kindla isiksusestruktuuriga.
Agressiivsusest rääkimiseks tuleb kõigepealt seletada mõisteid. Mõisted agressioon ja ag­ressiivsus ei ole samased . Agressioon, nii nagu psühhoanalüütikud on seda kasutanud, ei ole toiming, vaid tähendab inimeses peituvat jõudu, energiat. See on instinkt , käitumise motiiv , põhjus. Agressiooniga ei kaasne negatiivseid nähtusi, see ei ole hälve. Agressioon on ise­enesest neutraalne energia ja see, kuidas ta inimese käitumist mõjutab, oleneb muust aren­gust. Psüühiliselt tasakaalukas inimene rakendab oma agressiooni ühiskonnale vastuvõeta­val viisil. Agressioon võib avalduda tungiva toimetulekuvajadusena või võistlemissoovina. Niisiis ei tekita agressioonienergia sugugi alati agressiivset käitumist ehk agressiivsust, ag­ressiivne käitumine on aga alati hälve. See on paljude mõjurite koostoime tagajärg. Kerge­kujuline agressiivsus osutab, et sotsiaalsed õpingud on olnud puudulikud, lapsele ei ole kullalt selgesti öeldud, mis on õige ja mis on väär, tal on lubatud agressiivne olla, ilma et ta oleks pidanud oma käitumise tagajärgede eest vastutama. Raskekujuline agressiivsus osu­tab, et psüühika areng on olnud häiritud.
Tavalises keelepruugis ei ole sõnade agressioon ja agressiivsus tähenduserinevus oluline. Segadus tekib siis, kui psühhoanalüütilises tähenduses räägitakse inimese sünnipärasest ag­ressioonist. Kui öeldakse, et inimesel on sünnipärane agressioonitung, siis ei tähenda see kaasasündinud vajadust agressiivselt käituda ega ka survet vaimse tasakaalu saavutamiseks aeg-ajalt end agressiivselt välja elada. Agressiivsust ei saa vähendada näiteks jäähokit män­gides, otse vastupidi, erutus suurendab agressiivsust. Ainus viis agressiivsust vähendada on kõrvaldada tema tekitaja.
Agressioonitungi olemasolu ei tähenda sünnipärast vajadust tapelda, kuigi mõnikord on seda nõnda tõlgendatud. Agressiivsus on millegi saavutamise vahend. Kui tema abil on õn­nestunud hälbe põhjus kõrvaldada, saabub psüühiline tasakaal. Kui põhjuseks on teine ini­mene, siis annab tema solvamine hetkeks tasakaalu. Agressiivsusest abi otsimine näitab alati psüühilist allakäiku. Agressiivsus tuleb mängu siis, kui muid vahendeid enam ei ole. See ei too psüühilist tasakaalu, ehkki annab natukeseks, ajaks kergendust. See ei ole vältimatu la­ hendus ega ka inimesele endale soodne, sest toob kaasa uusi probleeme. Agressiivsuse oh­jeldamine ei tekita psüühilist pinget, ehkki mõnikord on seda väidetud, vaid võimaldab probleeme lahendada muude, inimesele suuremat rahuldust pakkuvate konstruktiivsete va­henditega, Freud on öelnud: «See, kes jättis mõõga tupest tõmbamata ja külvas oma vaen­lase selle asemel üle sõimusõnadega, leiutas kultuuri» (l), kuigi ega vist ka «sõimusõnadega ülekülvamine» see kõige konstruktiivsem vahend ole.
Agressiivset käitumist ja selle põhjusi uurides on mõnikord jõutud erinevate tõlgendusteni. On vaieldud selle üle, kas inimese agressiivse käitumise põhjus peitub tema isiksuses või väljaspool teda.
Inimene ise on oma käitumises alati ja kõikjal tegutseja, asjaajaja ning tema käitumine tule­neb tema otsustustest. Tema toiminguid ei juhi keskkond, vaid tema ise — tema reageerib, langetab otsuseid, mõtleb oma mõtteid ja loob kujutlusi. Mõtted ei tule tema pähe, vaid ta ise mõtleb, tema käed ei liigu iseenesest, vaid ta liigutab neid.
Käitumine on alati reaktsioon konkreetsele olukorrale ja sõltub sellest, kuidas inimene olu­korda üldjoontes kujutleb ja hindab, missuguse otsuse ta langetab. See kehtib kogu käitu­ mise kohta ning agressiivsus ei ole erand . Ühe inimese üksiku teo sotsiaalsete ja psüühiliste motiivide lahutamine on kunstlik. Agressiivne käitumine ei kujune pelgalt sisemise sunni survel , seesmisest vajadusest kedagi tappa; ka seesmiste vastuolude ja agressiivse valmiduse olemasolu korral on vaja ärritajat, millele inimene reageerib. Kui aga vägivaldne käitumine on inimese isiksusele ja tema sisemistele moraalinormidele täiesti võõras, siis ei tõuka ka välised raskused, näiteks töötus või maalt linna asumine , teda kuriteole.
Humanistlikku inimesekäsitusse kuulub inimese vastutus oma tegude eest. Sellele põhi­mõttele on rajatud meie kohtukorraldus. Kui lähtuda mõttest, et mõnikord põhjustavad ini­mese käitumist tema enda otsustused, teinekord aga välised mõjud, tekiks väga eriskumma­ lisi olukordi : inimest ei võiks nagu süüdi mõista selle eest, milles ta süüdi ei ole. Põhjuse leidmine aitab küll käitumist mõista, kuid ei õigusta seda. Mingi põhjus on igal käitumisel, kuid käitumisviis võib sellest hoolimata olla moraalselt taunitav . Mõjuv põhjus võib mõrva teha mõistetavaks, kuid ei õigusta seda.
Väärkäsitus, et käitumist juhitakse väljastpoolt, tuleneb inimese psüühilisi toiminguid piira­vaist asjaoludest, sellest, et ta tegutseb olemasolevate eelduste varal. Seda nimetatakse psüühiliseks võimeks. Inimesed on selles suhtes väga erinevad. Üks leiab konstruktiivsed, kõigile vastuvõetavad lahendused, teise käitumise tagajärjed on alati hukatuslikud kas talle endale või keskkonnale.
See, missuguste võimalike otsuste vahel inimene valib, oleneb tema varasemast elust, kogu läbitud arenguteest. Tema käitumise põhjusi otsides tuleb meeles pidada selle arengu pika­ajalisust ja kihilisust. Kui varasemast elust vaadeldakse ainult ühte, näiteks töötuse järku, ning seostatakse seda hiljem asetleidnud sündmusega, siis on asju lihtsustatud. Mõne aasta võrra varasemat järku jälgides oleks võinud tulla päevavalgele isiku otsus lõpetada koolis­käimine; see omakorda soodustas töötuks jäämist. Koolist lahkumise võisid omakorda põh­justada muud probleemid. Nii et see, missugust varasemat elujärku millalgi rõhutatakse, on tavaliselt pigemini ideoloogiliselt kui teaduslikult põhjendatud.
Inimese sotsiaalsed oskused ja otsusevariandid kujunevad tema lähiümbruses, lähedaste inimsuhete mõjul, ning selle lähiümbruse häired peegelduvad tema arenguhälvetena. Nende hälvete tagajärjel on õige valiku tegemiseks vähe võimalusi ja see paneb mõtlema, et ini­mene ei juhi oma käitumist, vaid seda juhitakse kusagilt mujalt.
Niiviisi olemegi jõudnud järeldusele, et inimene vastutab iga oma teo eest — teisiti mõelda oleks meeletus —, ent inimese psüühilised võimalused ja piirangud, need vahendid, mida kasutada tal on eeldusi , on kujunenud tema varasema elu jooksul ning oma tolle elujärgu eest ei kanna ta vastutust.
Lapse sotsiaalne areng oleneb tema suhetest lähedaste inimestega. Suhetes ilmnevate häl­vete raskeimaks tagajärjeks on niinimetatud nartsissism , haiglaslik eneseimetlus . See on eneseväärikustunde ja inimsuhete hälve.
Nartsissismijärk on lapse varajasi psüühilisi arengujärke. Sel ajal hakkab ta hooldajast eemalduma ning tal kujuneb arusaam, et ta erineb teistest. Minakeskesus ja sõltuvus muutu­vad kiindumuseks teise inimesse ja võimeks teda hinnata, kujutlus kõikvõimsast minast muutub terveks eneseväärikustundeks, eneseusalduseks ja enesekriitikaks.
Igapäevakeeles kasutatakse sõna nartsissism väga erinevas tähenduses, selle abil seletatakse kõike: uute rõivaste muretsemist ja võõruspidude korraldamist, rääkimata uue peegli ostmi­sest. Psühholoogias on nartsissismil siiski väga täpne sisu. Täiskasvanu tervet enesevääri­kustunnet ei nimetata nartsissismiks; nartsissism on raske psüühiline hälve, sel juhul on väi­kelapse eneseimetluse muutumine terveks eneseväärikustundeks olnud häiritud, haiglaslik nartsissism on jäänud valitsema . Inimene püüab teiste inimeste abil oma puuduvat enese­väärikustunnet millegagi asendada .
Vägivaldsusena avalduv agressiivsus on üks nartsissistliku hälbe tundemärke. Agressiivseks ei peeta last, kes vahel enesevalitsemise kaotab või osaleb mõnikord sotsiaalse arenguga pa­ratamatult kaasnevates käsikähmlustes, vaid inimest, keda ajendab hävituskirg, kes vajaduse korral on võimeline teist inimest kas või tapma ning kelle agressiivsus on osa haiglasest hingeelust.
Agressiivsus kuulub haiglase eneseimetluse olemusse, aga ta ei pruugi olla avalik. Ta võib avalduda ka vaimse vägivallana, vajadusena teine inimene alla suruda või teda oma huvides tegutsema panna.
Nartsissistlikus iseloomuhälbes on eristatud kolme astet (2), neist raskeim, mille puhul areng kaldub kõrvale kõige varem, sisaldab psühhopaatiat. Mõned uurijad samastavadki nartsissismi raskeima astme psühhopaatiaga. (3)
Tuleks veel kord rõhutada, et agressiivsus ja nartsissistlik arenguhäire ei ole üks ja sama. Agressiivsus on raske nartsissistlik hälve, kuid patoloogiline nartsissism, eriti selle kõrge­mad vormid, võib esineda ka ilma agressiivsuseta. Samas ei anna iga agressiivne käitumis­viis veel tingimata märku nartsissistlikust hälbest, küsimus võib olla ka vääras õppimisvii­sis.
Raamat on jaotatud kümnesse teemasse, mida autor käsitleb eraldi peatükkidena. Esimeseks teemaks on natrsissistlik iseloomuhälve. Kõik nartsissistliku iseloomuhälbe all kannatatavad inimesed on isiksustena suurel määral samalaadsed, hälbe tunnuste hulk ja selgepiirilisus aga olenevad hälbe suurusest . Nartsissistlikud inimesed on ülimalt minakesk­sed ega suuda teisi arvestada. Nad peavad ennast keskpunktiks ja tahaksid, et kogu maailm selle ümber pöörleks. Neil on alati õigus ja nad võivad teha, mida tahavad, ka seadusi oma­moodi tõlgendada. Kui nad teistega seepärast vastuollu satuvad, siis arvavad nad, et teised on nende peale kadedad, tahavad neile kaikaid kodarasse loopida, sõlmivad nende seljataga intriige.
Minakesksus avaldub enesearmastusena ning jätab tugeva, eneseväärikustunde mulje, tege­likult puudub eneseväärikustunne aga hoopis ning kogu enesekindluse demonstratsioon peab seda varjama.
Psühhopaatia on nartsissistliku iseloomuhälbe raskekujuline vorm, mis hõlmab nii avaldumisvormi kui ka kujunemise poolest erinevaid alarühmi. Psühhopaatia erineb kõrgematest nartsissistliku hälbe vormidest esmajoones selle poolest, et temaga kaasneb ühiskonnavastane, sageli hävitamise ja vägivallaga seotud käitumine. Ühis­konnavastane agressiivne käitumine on tavaliselt kestev, agressiivsus on isiku loomuomane viis reageerida ettetulevatele probleemidele, vastuoludele ja pettumustele. Tüüpiline on, et ta ise ei märka oma agressiivsust, vaid eitab seda.
Psühhopaati iseloomustavad külmus, tundetus ja täielik hoolimatus teiste inimeste vastu. Kergemakujuliste nartsissistlike hälvete all kannatavad inimesed loovad küll suhteid, kuid suhete eesmärgiks on rõhutada nende endi suurust, vägevust, kõikvõimsust. Nende prob­leemiks ongi seda laadi vajadus teiste inimeste järele.
Nimetus psühhopaatia on vana, juba õige kaua kasutusel olnud psühhiaatriatermin. Varem mõeldi selle all peaaegu igasugust ühiskonnavaenulikku või normidest hälbivat käitumist. Arvati, et psühhopaatia kaasneb kuritegevuse, alkoholismi ja erisuguste vägivallategudega, eelkõige igasuguse moraalse arenematuse; teistesse hoolimatu suhtumise ja süütunde puu­dumisega. Nii oli mõiste psühhopaatia otsekui prügikast, kuhu pidid mahtuma nii need, kes olid ühiskonna norme ühel või teisel/viisil rikkunud, kui ka need, keda oli raske paigutada mõnda teise psüühilise hälbe rühma.
Tähtis on teineteisest eristada väikelapse tervet nartsissismi ja algavat nartsissismihälvet. Terve nartsissism on lapse loomulik enesekesksus, vajadus imetluse ja armastuse järele, oma saavutuste imetlemine, enda kõikvõimsuse tunne, vajadus olla maailma parim laps ja köita enda külge talle tähtsad inimesed. Täiskasvanud inimeste puhul ei räägita tavaliselt enam tervest nartsissismist, vaid hoopis selle tagajärgedest — eneseväärikusest, eneseusaldusest ja enesekriitikast. Nartsissistiks peetakse niisugust inimest, kelle eneseusaldus, inimsuhted ja tundeelu on häiritud.
Kolmandaks teemaks kästiles autor lapse varajast psüühilist arengut ehk psühholoogilist sündi. Psühhoanalüütik Mahler seletab oma teooriaga, millest tuleneb see, et lapse esimesed eluaastad ja esimesed inimsuhted on tema sotsiaalsele arengule väga tähtsad. Mahleri teooria peamõte peitub selles, et sündides on laps psüühiliselt eikeegi. See ei tä­henda, et ta oleks psüühiliselt tühi. Tal on suur hulk valmidusi, suur hulk ajusse kodeeritud teadmisi, aga tal pole sündides valmismina, seda isiksuse osa, mis juhib inimese toiminguid ning kannab ta tegude ja otsustuste eest vastutust. Lapse psühholoogilist mina kujundavad tema ja hoidja vahelised vastastikuse mõjutamise suhted, mis teevad temast erilise, kordu­matu isiksuse.
Sümbiootilises järgus kujuneb lapse esmane kiindumus teise inimesesse. Naeratusega näitab ta, et tunneb ära oma hoidja; isegi näljane laps on võimeline mõneks ajaks rahunema, kui hoidja ta sülle võtab. See esimene kiindumuseside on lapse ühiskonnaliikmeks kasvamise ja hilisemate inimsuhete lähtekoht. Vajaduste rahuldamine ning õigeaegne hooldus äratavad lapses tunde, et ta on tähtis ja et maailma peale võib loota . Selle põhjal hakkab lapsel esimese eluaasta jooksul kujunema põhiturvalisus, mis on hilisema psüühilise arengu jaoks väga tähtis. Laps on kindel, et tema eest kantakse hoolt. See tunne võimaldab tal algul hoidjasse kiinduda ning hiljem temast sõltumatuks muutuda.
Lapse eneseväärikustunde arenguks on varajast kõikvõimsuse tunnet vaja. See pakub kaitset keeruka välismaailma eest, mida laps pole veel võimeline analüüsima ning mille seadustest ta aru ei saa. Kui laps seda täiesti normaalset arengujärku edukalt läbi ei tee, siis säilib ini­mesel täiskasvanunagi väärkujutlus, et ta on kõikvõimas ning et tal on õigus teha mida ta­hes. Esimese eluaasta lõpul ja teise algul on lapse arengus hoogne toimingute harjutamise aeg. Laps õpib kõndima ning oma motoorikat valitsema. Selles eas vajab ta lakkamatult imetlemist, ta peab saama tunda, et ta on maailma kõige osavam, armsam ja parem laps.
Eraldumis- ja individualiseerumisjärgu lõpupoole, kolmanda eluaasta lõpul tajub laps, et ta on iseseisev olend. Hakkab tekkima minakuvand ehk minapilt . Minakuvand tekib erisugustes, alati vanuseastmele tüüpilistes järkudes. Individualiseeru­misjärgu esimene arengunäht on õppida nii head kui ka halba seostama sama, püsiva objektiga.
Sümbiootilises, üksolemise järgus on lapse meelest kõik, nii tema ise, hoidja kui kogu maailm hea siis, kui vajadused on rahuldatud. Vastasel korral on kõik tervenisti paha. Hea ja halb enesetunne on lahutatud. Hiljemgi on ema veel kas hea või paha, ikka olenevalt sellest, kuidas ta lapse ootustele vastab. Viimane psüühiline arengujärk enne kooliiga on nn. Oidipuse järk. See kestab kolmandast kuuenda eluaastani ning selle kestel omandab laps lõplikult psüühilise isikupära tunde. Selle järgu tähtsamaid arengunähtusi on sugupoole tunnetamine ja nn. ülimina kujunemine.
Järgmiseks teemaks on tasakaaluka psüühilise arengu põhieeldused. Esmalt tuvustab autor arengu hierarhilisust. See tähendab, et igal vanuseastmel on oma arenguseik, mis just siis on eriti tundlikus kujunemisjärgus. Kui see ei arene õigel ajal soodsalt, siis on tekkinud puuet hiljem väga raske parandada, sest uus arengujärk esitab taas oma nõuded ning eelmise järgu vigade eest tuleb lõivu maksta.
Sümbiootilise järgu sisuks on luua lapsele põhiturvalisus ja kindlustunne, et tema eest kantakse hoolt. Lapse suhtumine enesesse sõltub sellest, missugusena ta sel ajal ema tunnetab. Kui laps peab ema heaks ja turvaliseks, siis on hea eneseväärikustunde alus olemas. Kui varajane ema—lapsesuhe sisaldab esmajoones negatiivseid kogemusi, kahjustab see eneseväärikustunde kujunemist.
Esimesel eluaastal tekib põhiturvalisus sel moel, et hoidja on kogu aeg käepärast ja laps on kindel, et tema eest kantakse hoolt.
Ka hiljem on täiskasvanu kättesaadavus kordaläinud vastastikuse mõjutamise suhte põhieeldusi. Pärastpoole ei tähenda see enam pidevat lapse juures olemist, vaid käepärastolekutunnet: laps teab, et tema esmased kiindumussuhted on püsivad ja nende peale võib loota.
Siis räägitakse lapse psüühika hilisematest arengujärkudest. Lapse esimeste eluaastate tähtsuse rõhutamine ei tähenda seda, et isiksus on seejärel kujunenud. Need annavad vaid lähtekoha, kujundavad isiksuse tuuma, kuid kuue esimese eluaasta arengu hälvetes peituvad paljude psüühiliste hälvete juured. Isiksuse kujunemine kestab varajase täiskasvanueani, mingil määral kogu elu.
Lapse sotsiaalne kasvatus hõlmab kõikide nende käitumismallidel kujundamist, mille varal ta väljendab oma suhtumist teise inimesse. Üks tähtsaid valdkondi on keeleline suhtlemine .
Keeleline valmidus on sotsiaalses suhtlemises väga oluline. Eespool on öeldud, et agressiivsuse ületamist õpetades on kasvataja tähtis ülesanne asendada kehaline agressiivsus tundmuste sõnalise väljendamisega, suunata kaaslasi kimbutavat last rääkima, mis on teda ärritanud, ja otsima halva meeleolu põhjust.
Sotsiaalset suhtlemist ja teise inimese suhtumist juhivad omaksvõetud moraalinormid , inimese arusaamad heast ja halvast . Agressiivset käitumist reguleerivad inimese kõlblusideaalid, mitte seadused ega hirm karistuse ees. Minakuvandi kujunemine jätkub esimeste kooliaastate ajal. Lapse tuleviku seisukohalt on nüüd tähtis see, missugune arusaam kujuneb tal oma võimetest ja oskustest, sellest, mida ta oskab ja mida ei oska. Lapse õpiedukust võib suurel määral mõjutada näiteks varakult tekkinud kujutlus (harilikult panevad sellele aluse kasvataja jutud), et tal ei ole matemaatikas taipu.
Seejärel käsitletakse murdeiga . Murdeiga on tähtis kui iseseisvumise, minakuvandi loomise ja eneseväärikuse arenemise aeg, aga ka kui moraalireeglite ja eetiliste väärtushinnangute kujunemise aeg. Arusaam, et murdeea raskused ei ole paratamatud, vaid lääneliku eluviisi põhjustatud, rajaneb kultuuride võrdleval uurimisel . Nimelt on aafriklaste ja Lääne kultuuride erinevusi selgitades tähele pandud, et igas kultuuris ei ole murdeeaks nimetatavat psüühilist käärimisjärku.
Lapse kasvatamisest on samuti juttu . Kui räägitakse lapse kasvatamisest, siis harilikult mõeldakse selle all probleemolukordade lahendamist, vanemate õpetussõnu, käske ja keelde, piiranguid, mida nad seavad, mingi eesmärgi nimel tegutsemist .
Esmatähtis on kasvatuses siiski täiskasvanu ja lapse vastastikune mõju. Kui ema hoiab last, räägib temaga, näitab, et ta on temasse kiindunud ja imetleb teda, siis ta ühtaegu kasvatab last, ilma et ta teadlikult midagi taotleks. Selles vastastikuses mõjus kujunevad põhilised sotsiaalse käitumise oskused.
Suur osa kasvatusalastest nõuannetest puudutab viise, kuidas lapse soovimatut käitumist vähendada, kuidas tema vigu kõrvaldada, ning seda, kas soovimatu käitumise pärast tuleks karistada ja kuidas seda teha. Palju vähem on pööratud tähelepanu sellele, kuidas õpetada uusi. soovitud käitumismalle, ehkki just see on kasvatuse esmane eesmärk. Kasvatuse tähtsaim taotlus pole last millestki võõrutada, vaid julgustada teda midagi tegema. Niisugune talitusviis on õppepsühholoogia seisukohalt mõjusam ja annab paremaid tulemusi, kuid on ka lapse isiksuse, tema eneseusalduse ja tundekasvatuse seisukohalt hoopis edukam . Karistusele järgneb mõlemapoolne halb enesetunne, kiituse ja julgustuse abil eesmärgile jõudmine loob vanemaid ja last ühendava suhte, millest tunnevad rõõmu mõlemad osapooled.
Lapsel on õige käitumismall, kuid ta ei talita selle järgi, ehkki on saanud õige ärriti. Kasvataja ülesanne on nüüd luua ärriti ja käitumise vahel uus seos, panna laps reageerima nii, nagu temalt oodatakse ja nagu ta isegi õigeks peab.
Kui lapsel niisugune ärritikontroll puudub, siis on kõigepealt põhjust kontrollida, kuidas on vanemad lapsele soove esitanud või teda midagi tegema õhutanud. Lapsele antud ärritid võivad olla liiga nõrgad või liiga mitmemõttelised.
soovimatu käitumise juurimine ja soovikohase käitumise õpetamine teineteisest sõltuvad. Enne kui lapsele saab uut õpetada, tuleb harilikult kõrvaldada uue õppimist takistav väär mall . Kui mingit soovimatut malli tahetakse kõrvale tõrjuda, ei ole karistamine esmane ega kõige mõjusam vahend, ehkki tasu ja karistust on harilikult esitatud kui kasvatuse nurgakive. Kasvatajal on palju vahendeid, mida ta eri olukordades saab soovimatule käitumisele lõpu tegemiseks kasutada.
Vana üldtuntud võte, mida õpetajad kasutavad, on lapse kindlaks ajaks eemaldamine niisugusest olukorrast, kus tema häiriv ja rahutu käitumine saab kinnitust: õpilasi on teistest eraldatud, klassist välja saadetud jne. Selle meetodi mõju muutub aja jooksul siiski küsitavaks. Esialgu võib ärasaatmine olla õpilasele piinlik, ent mõne korra järel ta harjub ja kui tema käitumine pole selleks ajaks muutunud, siis kaotab teistest eraldamine kui karistus mõtte.
Lapse psüühilist arengut jälgides on võtmesõnaks terviklikkus , s.t. et kõik mõjutab kõike. Kui lapsel puudub eneseväärikustunne, kui ta on kartlik ja hirmunud, siis pole tema õpivalmidus koolis selline, nagu võimaldaks tema arukus. Kui lapsel on märgatav motoorne rahutus, siis on tal suurem kalduvus hakata vahekordi jõuga klaarima kui rahulikul lapsel, ilma et oleks tegemist lausa agressiivsusekalduvusega. Terviklikkuse rõhutamisest hoolimata on siiski tavaks lapse eri arengutahke jälgida üksteisest lahus. Räägitakse intellektuaalsest arengust, tundeelu arengust, ühiskonnaga kohanemisest jms., ehkki praktikas on neid võimatu üksteisest lahutada.
Sotsiaalse suhtlemisega seostuvate probleemide lahendamist võib lapsega harjutada nii kodus kui koolis. Lapse käitumist ei saa mõjutada, kui ei ole midagi teada tema käitumise tagapõhjaks olevate tundmuste või käitumisega seostuvate kujutluste kohta. Kui lapse agressiivset käitumist tahetakse vähendada, siis on tähtis teada, missugune tundetaust käitumist suunab: kas käitumise on põhjustanud viha ja jonn või hirm, mis sunnib enda kaitseks ründama. Nii tuleb soovimatu käitumise tõrjumiseks mingil moel kontrolli alla saada ka käitumisega liituvad ja toiminguid halvasti mõjutavad meeleolud.
Tänapäeva teabevahendid kujundavad kasvava lapse maailmavaadet enam, kui kasvatajad on valmis möönma. Televisioon räägib lastele, missugused nad on ja missugused on teised inimesed, ta õpetab, missugune on elu ja missugused väärtused, seadused ja ootused maailmas domineerivad ning mida on tulevikult oodata, sõltumata sellest, kas kasvatajad tahavad televisioonile seda rolli anda või mitte.
Agressiivsus ei ole sünnipärane. Vägivald ei ole inimeste suhtlemises loomulik, hoolimata sellest, et seda on alati ette tulnud. See on hälve. Agressiivsus on eesmärgile jõudmise vahend, sellest otsitakse abi siis, kui muud võimalust ei ole.