Laps ja sotsiaalsus (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Psühholoogia Instituut
Teili Toms
LAPS JA SOTSIAALSUS
Referaat
Tallinn 2012

SISUKORD

KASUTATUD MATERJALID 12

SISSEJUHATUS

Sageli tehakse eristus individuaalse ja sotsiaalse arengu vahel, kuid see võib olla eksitav. Pigem võiks eelistada lähenemist, mis käsitleb individuaalset ja sotsiaalset vastastikku sõltuvate valdkondadena. See, mida laps teab endast, on sageli ühiskonnast mõjutatud, ja see, mida laps teab ühiskonnast, on vähemalt osaliselt sageli lapsest endast mõjutatud. Individuaalsete ja sotsiaalsete arenguaspektide vastastikune sõltuvus ilmneb, moraali arengul, seotuse teoorias, sooidentiteedil ja vanemaks olemisel. (Butterworth & Harris, 2002)
Sotsiaalse arengu puhul huvitutakse lapse integreerimisest sotsiaalsesse maailma ning püütakse seletada, kuidas omandab laps perekonnas ja laiemalt võttes ühiskonnas kehtivad väärtused. (Butterworth & Harris, 2002)
Seetõttu tuleb käesolevas referaadis juttu sellest, mis erinevus on sotsiaalsuse ja sotsiaalsete oskuste vahel, moraalsest aspektist ning üldiselt sotsiaalse arengu olulisusest läbi aegade erinevate teoreetikute tõdemuste läbi.

SOTSIAALSUS JA SOTSIAALSED OSKUSED- NENDE ERINEVUS

Sotsiaalsusel on inimeste jaoks erinev tähendus. Enamasti mõeldakse selle all sotsiaalseid oskusi ehk ladusat suhtlemisoskust kollektiivis ning võimet lahendada probleeme kõiki osapooli rahuldaval moel. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Ometi on sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused erinevad nähtused: sotsiaalsus on kaasasündinud temperamendijoon; sotsiaalseid oskusi seevastu õpitakse ning need ei ole sünnipärased. Sotsiaalsuse all mõeldakse huvitumist seltskonnast- näiteks kui inimeste seas viibimist eelistatakse üksindusele. Tegelikult oleks „seltskondlikkus“ mainitud temperamendijoonele sobivam sõna kui „sotsiaalsus“. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Sotsiaalsed võimed tähendavad oskust tulla erinevates olukordades toime. Sotsiaalsus on soov olla koos inimestega, aga sotsiaalsed oskused tähendavad suutlikkust olla teistega koos. Need kaks asja võivad esineda sõltumatult: keegi võib näiteks armastada suurt seltskonda, aga see ei tähenda, et ta seal ka hakkama saab. Või: ta suudaks küll suures grupis viibida, aga lihtsalt ei taha seda. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Sotsiaalsete oskuste all mõeldakse toimetulekut seltskonnas, hoolimata sellest kui seltskondlik keegi on. Sotsiaalsed oskused kujunevad kogemuste ja kasvatuse kaudu. Räägitakse sotsiokultuurilisest õppimisest- näiteks kui kasvataja räägib lapsele, kuidas antud kultuuris käituma peab. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Rääkides lapse sotsiaalsest arengust, võib märkida, et osaliselt sõltub see lapse sünnipärasest temperamendist, s.t sellest, kas ta on rahulik või elav, seejuures ka eelmainitud kaasasündinud sotsiaalsusest. Kuid veel rohkem oleneb lapse sotsiaalne areng tema elutingimustest (misjuures tuleb välja arengupsühholoogia üks põhiküsimustest: keskkond vs pärilikkus). (Spock, 1985)

SOTSIAALSED OSKUSED JA EETILISED VÄÄRTUSED

Tavaliselt peetakse sotsiaalseid oskusi kognitiivseteks pädevusteks. Seetõttu võib hõlpsasti ununeda asjaolu, et sotsiaalsete oskustega seondub alati tihedalt ka eetiline ning moraalne aspekt. Tõhusast toimetulekust ja kasulikest oskustest tihtipeale ei piisa, need peavad olema ka moraalselt ja eetiliselt aktsepteeritavad. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Siin tuleb mängu kasvatus: muidugi suudab ka kasvatamatu laps leida mõjusaid toimetulekuvõtteid nii rühmas tegutsemiseks kui kaaslastega suhtlemiseks, aga need ei pruugi alati eetiliselt parimad variandid olla. Mitmetes olukordades võib just agressioon osutuda tõhusaimaks vahendiks , samas kui sotsiaalselt aktsepteeritav meetod viib sihile hoopis aeglasemalt, kui üldse. Sel põhjusel ei juurdu sotsiaalselt hinnatud käitumine lapse käitumisarsenali iseenesest, vaid kasvataja peab aeg-ajalt jõulist survet avaldama, enne kui lapse käitumine ümbritsevatele inimestele vastuvõetavaks kujuneb. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
L. Kohlberg peabki just moraalseid norme inimsuhete põhiregulaatoriks ning iseloomustab sotsiaalset arengut lapse arvamuste arenguga moraalist, eristades järgmisi arengutasemeid (1983): eelkonventsionaalne, konventsionaalne ja postkonventsionaalne. (Kera, 2004)
Eelkonventsionaalne tase on 0-7 aasta vanuses. Laps on sel perioodil eriti egotsentristlik. Arusaamine moraalsusest või amoraalsusest põhineb peamiselt kasul: hea on see, mis pakub rahuldust (näiteks kiitus), halb on see, mis põhjustab rahuldamatust (näiteks karistus ). Püsivuse moraalsetele hinnangutele selle kohta, kas lapse tegevus on „hea või halb“, annavad täiskasvanud. Imikueas tajub laps täiskasvanu positiivseid emotsioone, mis talle rahuldust pakuvad ning temas kiindumust esile kutsuvad , soovides vastata samaga. Mida väiksem on laps, seda vähem on talle arusaadavad sõnalised märkused. Lapse tajuvad täiskasvanu hinnanguid absoluutse kriitikata, pidades hinnangut toimingu atribuudiks, millele täiskasvanu reageerib. Varasemad eluaastad lapse arengus on põhjapaneva tähtsusega tema kõlbeliste arusaamade väljakujunemises „ heast ja halvast “. Kui laps seda siis ei omanda, jääb ta hiljem kurdiks hea ja halva suhtes. (Kera, 2004)
Moraalsete arvamuste konventsionaalne arengutase saavutatakse siis, kui laps võtab vastu referentgrupi (temale kõige tähtsama grupi, näiteks klassi või perekonna) hinnangu. Selle grupi moraalinorme omandatakse ja jälgitakse kriitikata kui tõde. Norme täidetakse sellepärast, et pälvida kiitust või vältida karistust, aga mitte nende väärtuse jõul. Tegevus käitumisreeglite alusel, mida seadustab grupp, annab talle aluse pidada end „heaks“ (seaduskuulelikuks). Kuna norme ei ole välja töötanud laps ise, siis ei ole need tema vaba valik. Ta võtab neid vastu kui selle grupi norme, et end grupiga samastada. See tase esineb vanuses 7-12 aastat. Juhul kui lapse on varasemal perioodil tugevasti välja kujunenud „hea ja halva“ mõisted, mõjutavad need nii mõnigi kord tema poolt valitud grupi eelistamist. (Kera, 2004)
Postkonventsionaalne arengutase algab pärast 13. eluaastat. Seda arengutaset ei suuda alati isegi täiskasvanu saavutada. Samas on see jõukohane alates murdeeast ja oletuslik-üldistavast mõtlemisest. See on isiklike kõlbeliste printsiipide väljatöötamise tase. Kui murdeealist panna erinevate moraalivalikute otsingute situatsiooni, kus tal oleks võimalik käitumisnorme valida, võib situatsioon arendada nii tema intellektuaalset kui moraalsete arvamuste võimet. Sellest järeldub, miks on vaja täiskasvanul suhetes murdeealisega hoiduda autoritaarsest juhtimisest. Kasvatuslikult tõhusam on võimaldada murdeealisel endal teha valikuid , et ta saaks hiljem toimunust kasulikke iseseisvaid järeldusi teha. (Kera, 2004)
Niisiis, Kohlberg lähtub moraaliarengus sellest, et lapse vanusega suureneb järjest teiste inimeste osa väärtuste kujunemisel. Subjektiivse väärtusmaailma kujunemisel ongi määrav mõju inimese sotsiaalsel kogemusel teistega. Järelikult mängib kasvava inimese väärtusmaailma kujunemisel silmapaistvat osa inimese sotsialiseerumine . Sotsialiseerumine on sotsiaalse kogemuse ja väärtuste omandamise protsess, mis teostub suhtlemises ja tegevuses. Kandes edasi sotsiaalseid suhteid, osutub osa väärtusi inimese sotsiaalseks tuumaks. Tulemuseks on indiviidi aktiivne lülitumine sotsiaalsesse ümbrusesse ja iseseisev toimetulek selles, mis aitab tal isiksuseks saada ning tema minapildil kujuneda. (Kera, 2004)

LAPS JA ESIMESED SUHTED TEISTEGA

Nagu eelnevalt mainitud, kasvab laps sotsiaalseks just teiste abil, bioloogilised tegurid sotsialiseerumist veel ei taga. Sotsiaalne suhtlemine on sotsiokultuurilise õppimise tulemus. See aga osutub võimalikuks vaid tänu sotsiaalsele vastastikusele mõjule lapse ja tema eest hoolitseva inimese vahel. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Mudilase arengu seisukohalt on võtmeküsimuseks vanematega suhtlemine. Isal ja emal on seejuures erinevad rollid, mõlemal on oma spetsiifilised ülesanded. Ometi ei suudeta tänapäeval isa ja ema spetsiifilist tähendust alati aktsepteerida. Uurimistulemustest võib siis järeldada, et sõltumata vanemate enda soovist, valib laps esimeste elukuude jooksul endale nn primaarobjekti ehk esmaste tunnete sihtmärgi. Ja lapse mina hakkab arenema just selle primaarobjekti toel. Mudilase jaoks pole vahet, kas primaarobjektiks on bioloogiline ema või keegi muu. Piisab , kui see isik on esimese eluaasta jooksul pidevalt saadaval. Järelikult võiks see kiindumuse objekt olla ka kasuema, (võõras)isa, või keegi muu, kes täielikult vastutab lapse eest. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Suurimad šansid esimese kiindumuse objektiks kujuneda on muidugi emal: raseduse kogemus on jõuline. Uuringutest on selgunud , et beebi tunneb ära ema südamelööke, rahunedes kõige kiiremini just ema süles. Ja imik tunneb ära isegi oma ema piima lõhna. See kõik lisab tõenäosust, et beebi valib oma esimese kiindumuse objektiks just ema. (Keltikangas-Järvinen, 2011)

Mahleri arenguteooria

Lapse esimeste eluaastate ja inimsuhete olulisuse toob välja M. Mahleri lapse psühholoogilise arengu teooria. Psühhoanalüütik tugineb tõdemusel, et lapse sündides teda psühholoogilises mõttes veel olemas ei ole. Oluline on aga see, et just lapse ja ta hoidja vahelise mõju käigus kujuneb lapse psühholoogiline mina. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Perioodi sünnist umbes kahe kuu vanuseni nimetatakse lapse normaalse autismi etapiks. Mahler väidab, et sel ajal last psühholoogiliselt veel olemas ei ole. Beebi on keskendunud iseenda vajadustele. Hooldajat jälgib ta küll uudishimulikult ja pingsalt, aga ei ilmuta tema suhtes veel mingit kiindumust. Normaalne autism ei tähenda lapse kapseldumist oma suletud maailma, vaid ta jälgib algusest peale oma ümbruses toimuvat vägagi aktiivselt. Paraku ei mõista ta veel, mida kõik nähtu tähendab, tema tähelepanekutel puudub sisu. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Lapse järgmist kasvuetappi (2.-5. elukuu ) kutsutakse sümbiootiliseks perioodiks . Beebi hakkab end hoidjaga üheks pidama ega suuda ennast välismaailmast eristada. Ta hindab kõike iseenda kaudu: kui temal on kõik korras, võib kogu maailmaga rahul. Samuti kehtib see ka vastupidi: kui tal on näljast või väsimusest põhjustatud paha tunne, on tema halb ja hoidjagi on paha. Seega suudab laps teha vahet heal ja halval enesetundel. Beebi vajaduste eest igakülgne hoolitsemine tekitab lapses tunde, et ta on väärtuslik ja maailm on usaldusväärne. See on baasiks esimesel eluaastal kujunema hakkavale põhiusaldusele. Sümbiootilises etapis kujuneb lapse esmane emotsionaalne side teise inimesega, mis saab lapse sotsialiseerumise ja edaspidiste inimsuhete lähtekohaks. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Sümbiootiline etapp saab läbi lapse kehapildi kujunemisega, mis on minapildi esimene elamuslik nurgakivi, ning ema ja lapse üheksolemise tunde katkemisega. Siiski, teatud mõttes jätkub sümbioos teise eluaasta lõpuni – lapsel esineb kõikvõimsuse tunne, ta usub, et on võimeline oma hooldajat mõjutama. Järgmine etapp saab alguse, kui kõikvõimsuse tunne tasahaaval hääbub. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Sümbiootilisele etapile järgnev separatsioon ja individuatsioon jaguneb neljaks faasiks. Esmalt algab eristumisperiood, millega kaasneb võõrastamine ja hirm emast maha jääda. Selle faasi läbinud, hakkab laps jõuliselt oma toiminguid harjutama, mistõttu hakkab ta teravalt tundma iseseisvust, mis toob omakorda kaasa lähenemise ja emasse klammerdumise. Selles faasis algab tervikliku mina kujunemine ning tegib soov identsuse tekkele. Viimase faasini- individuatsioonini- jõudnud laps omab püsivat individuaalsustunnet ning on emast eraldunud. (Keltikangas-Järvinen, 2011)
Mahleri psühholoogilise arengu teooria juures on tähtsaimaks normaalse autismi perioodi väljatoomine. Mitte kõik teadurid pole Mahleriga päri, vastupidi- on seda meelt , et kiindumus hoidjasse hakkab kujunema vahetult peale sündi, ilma autismietapita. Sel põhjusel ei pea nad vajalikuks autismiperioodi eraldi välja tuua. Just seetõttu tuleb järgmises alapeatükis juttu Bowlbyst, kes uuris lähemalt lapse ja ema vahelise kiindumussuhte kujunemist. (Keltikangas-Järvinen, 2011)

Bowlby

Ema-lapse suhte kvaliteet oli Bowlby jaoks äärmiselt oluline tegur. Tema tähelepanu köitsid sotsiaalsed suhted vanema ja lapse vahel ning nende roll isiksuse ja vaimse heaolu kujundamisel. (Butterworth & Harris, 2002)
Bowlby seotusteooria põhiidee seisneb selles, et ema pakub turvalist tagalat, kust arenev laps võib minna maailma uudistama ja kuhu ta võib aeg-ajalt kindlustunde saamiseks tagasi pöörduda. Emotsionaalne seotus ema ja lapse vahel pakub lapsele turvalisus- ja kindlustunnet. (Butterworth & Harris, 2002)
Inimese arengu seletamiseks kasutas Bowlby mõningaid psühholoog Harlow’ ideid. Nimelt uuris Harlow emaliku hoolitsuse puudumise mõju reesusahvide peal. Harlow’ järgi on ema armastus oma järelkasvu vastu ning ahvilapse seotus emaga pikas perspektiivis oluline, sest paneb aluse baasilise usalduse tekkimisele, mis valmistab ahvilast ette sotsiaalsete suhete loomiseks eakaaslastega. (Butterworth & Harris, 2002)
Võtnuks eeskujuks Harlow’ järelduse, väitis Bowlby, et inimeste esimene seotussuhe sarnaneb reesusahvide omale, kuid põhineb inimese liigispetsiifilisel käitumisel. Kuna inimbeebidel pole klammerdumisvajadus eriti arenenud, kutsuvad nad vanemlikku hoolitsust esile nutmise ja naeratamisega. (Butterworth & Harris, 2002)
Turvaline seotussuhe paneb aluse lapse psühholoogiliselt tervele elukäigule. Ebakindlad seotusmustrid aitavad kaasa neurootilise isiksuse kujunemisele, sest tingivad lapse psühholoogiliselt ebaterve arengukäigu. (Butterworth & Harris, 2002)
Seega võib kvaliteetset seotussuhet pidada väga oluliseks teguriks lapse edasisel arengul ning kiindumuse kujunemist kõige olulisemaks väikelapseeas toimuvaks sotsiaalse arengu vormiks. (Butterworth & Harris, 2002)

VEEL SOTSIAALSE ARENGU OLULISUSEST

Arvestades asjaolu, et sotsiaalne areng puudutab ja mõjutab kogu elukaart, on sotsiaalse arengu olulisust rõhutanud teisedki uurijad .
Piaget tõi esile kaaslastega suhtlemise, selle sotsiaalse poole ja olulisuse. Ta rääkis sellest, kuidas umbes 2-7 a vanustel lastel on raske mõista, et teistel inimestel on oma mõtted ning kuidas selles eas laps ei suuda veel sotsiaalsest kogemusest eeskuju võtta, vaid järgib eelkõige isiklikku kogemust. Seetõttu on mängud siis isiklikud ja sümboolsed. (Butterworth & Harris, 2002)
Erikson arendas Freudi teooriast välja psühhosotsiaalse aenguteooria, kus esitab vastuväiteid seisukohale, et teismeea universaalseks ülesandeks on psühhoseksuaalse identiteedi omandamine. Tähtsamale kohale asetab Erikson hoopis teatud maailmavaate omandamise, autonoomsuse saavutamise, initsiatiivi võtmise ja tööalaste eesmärkide püstitamise ning oma ettevõtmiste eest vastutuse võtmise. Erikson rõhutas erinevalt Freudist rohkem sotsiaalsete ja kultuuriliste jõudude osa arengus. Ta pidas isiksuse arengut vormitavaks ning kogu elu jooksul toimuvaks protsessiks , mida mõjutavad nii sõbrad, perekond kui ühiskond. Tema teooriast võib järeldada, et osa isiksuse identiteedi aspekte kujuneb lapseea kogemuste mõjul perekonnas ja teistes kultuurilistes kontekstides, näiteks koolis. Kokkuvõtlikult väitis Erikson, et areng jaguneb arenguastmeteks, kus igal astmel tuleb inimesel läbi teha sotsiaalne konflikt, et jõuda järgmisele astmele . (Butterworth & Harris, 2002)
Kontekstualismi arendav Võgotski pidas sotsiaalseid suhteid ja sotsiaalsust aga oluliseks seetõttu, et lapsele midagi õpetades tuleb esmalt tegeleda sotsiaalse tasandiga, kus avalduvad lapse intellektuaalsed protsessid. Alles seejärel on võimalik jõuda psühholoogilisele tasandile . Võgotski järgi ilmnevad kõik kultuurilise arengu funktsioonid kahel tasandil: esmalt sotsiaalsel, hiljem psühholoogilisel tasandil (intropsühholoogiline kvaliteet muutub interpsühholoogiliseks kvaliteediks). Just seetõttu on lapse õppimisel oluline roll sotsiaalsetel interaktsioonidel. (Butterworth & Harris, 2002)

KOKKUVÕTE

Inimeseks saamine kulgeb sotisaalses ümbruses, laps kasvab ümbritsetuna teistest inimestest. Sotsiaalne ümbrus eeldab indiviide ühendavaid inimvorme- nii inimtegevust kui ka vastavat suhtlemist. Kasvades sotsiaalses ümbruses, teeb laps läbi vastava arengu, mille tulemuseks on inimesele omane karakteristik- sotsiaalsus.
Sotsiaalsus avaldub käitumises ning näitab inimese isiksust tervikuna - tema minapilti, vaateid, väärtusorientatsiooni, eetilisust või tundemaailma, samuti harjumusi, kuidas langetada otsuseid ja otsida lahendusi.

Ühesõnaga, inimene, kes on sotsiaalselt küps, suudab elus ise toime tulla, endas tasakaalu ja rahu saavutada ning oma mõtlemises paindlik olla.

KASUTATUD MATERJALID

Butterworth, G., & Harris, M. (2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Keltikangas-Järvinen, L. (2011). Sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused. Tallinn: Kirjastus Koolibri.

Kera, S. (2004). Üheskoos teel. Tallinn: Kirjastus Ilo.

Spock, B. (1985). Teie laps. Tallinn: Valgus.

12