Veisekasvatus (0)

VEISEKASVATUS

Sissejuhatus,

veiste põlvnemine, veised

Koduveise ulukeellane on tarvas . Peale veiste kasvatatakse kodustatud pühvleid, jakke, seebusid ja seebulaadseid veiseid, bantenge, gajaale jt. Eksperimendi korras püütakse saada ja kasvatada koduveise ja piisoni ristandeid - bifaloid.
Veel eelmisel sajandil olid veised tähtsad töö- ja veoloomad kogu maailmas. Ka tänapäeval kasutatakse veislasi vähemarenenud Aasia ja Aafrika maades tööloomadena.
Veised jaotatakse vastavalt tootmissuunale järgmiselt: piimatõud, liha-piimatõud, lihatõud, tööveisetõud. Mitmetest endistest tööveisetõugudest on tänaseks aretatud kaasaegsed lihaveisetõud.
Bos primigenius – ürgveis ehk Tarvas Vietnami poiss vesipühvliga ratsutamas
Tiibeti jakid – ratsa -, töö-, villa-, liha- ja piimaloomad
Bantengid Birmas riisipõldu harimas ja rohumaal
India seebulaadsed veised Aafrikas
Beefalo – lihaveise pulli poolt paariataud piisonilehm risandvasikaga
Täiskasvanud ameerika piisoni ja koduveise ristand – beefalo

veiste tõudja tõurühmad

Tähtsamad lihatõud:

Herefordi tõug

... - aretatud Inglismaal, hea kohanemisvõimega ja maitsva lihaga tõug, levinud kogu maailmas. Herefordi tõug on punaka -pruunika värvusega. Pea, kael , rind, kõhualune, jalad ja saba on valged. Pruuni ja valge ülemineku piir on tugevasti liigendatud. Liha on marmorjase mustriga (rasvarakkude kogumid paiknevad hajutatult lihastes lihaskimpude vahel - kõrge kulinaarse väärtusega).

Aberdiini-anguse tõug

… - aretatud Šotimaal. Hea kohanemisvõimega ja väga maitsva lihaga ( lihaskiud äärmiselt peenekiulised), levinud kogu maailmas. Loomad on mustad, nudid, madalajalgsed ja pika karvaga, tapasaagis 65-70 %. Tapasaagis on seda suurem…

Charolais’ [šarolee] tõug

…- aretatud Kesk-Prantsusmaal. On ühed suuremad lihaveised ( lehmad 650-800 kg, pullid 1000- 1250 kg, rekordpull on kaalunud 1520 kg), lihakere on väikese rasvasisaldusega. Kasvu poolest võistlevad selle tõuga vaid Simmentali tõugu veised. Värvus varieerub helekollasest ja beežist valgeni.

Shorthorni tõug

… - vana Inglismaalt pärinev kuulus universaalne lihatõug (shorthorn täh. inglise keeles lühisarviline). Sellest pärinevad paljud kaasaegsed lihaveisetõud – vanad tõud enne lühisarvelisi olid pikasarvelised. Liha on väga rasvane - majanduslik tasuvus on vähenenud. Tapasaagis 70 %. Lehmad lüpsavad 3005-4000 kg piima aastas. Tänapäeval on eraldatud tõurühm, keda aretatakse piimatoodangu suurendamise suunas, et luua uut piima-lihatõugude hulka kuuluvat tõugu.

Longhorni tõug

Limousine’i tõug

… – laudjas ebaharilikult kõrge võrreldes turja kõrgusega – suured singid

Belgian Blue

… – silmapaistvalt arenenud lihastikuga, geenimutatsiooni tulemusena kahekordne lihastik
Mahuka lihastiku tõttu on vasikad nii suured, et tavapäraselt tulevad ilmale keisrilõike abil.

Šoti mägiveised

Väga maitsva, kõrge kulinaarse väärtusega, metslooma liha meenutava lihaga. Šoti mägiveise liha on mitmetes riikides moes ja selle eest makstakse tootjale ja restoranis kuni pooltesit korda enam, kui tavalise lihaveise liha eest.
Ka Eest poliitikute seas on Šoti mägiveise kasvatamisega tegelevaid või seda kavandavaid inimesi ( Ivari Padar)

Kombineeritud jõudlusega tõud

Simmentali tõug

… - aretatud Šveitsis. Suurekasvuline, hea kohanemisvõimega. Viimasel ajal on aretatud piimatoodangu suurendamise suunas. Annavad paremates karjades 4500 kg 4,4 %-list piima aastas. Värvus kollasekirju. Esineb ka mitmesuguseid pruunikirjusid variatsioone. Tugeva kehaehitusega, mõnikord kalduvad toorusele. Tapasaagis 49-65 %.

Šviitsi tõug

… - aretatud Šveitsis. Piimatoodangu tase ~ 4000 kg, rasva ~ 4 %. Lihajõudlus rahuldav. Kehamass 550-620 kg, pullidel ~ 850 kg. Viimase 10 a jooksul on Šviitsi tõuga püütud parandada eesti punast karja.
Nimetatud kombineeritud tõugusid aretatakse piimatoodangu suurendamise suunas ja nii kehaehituselt kui toodangutüübilt sarnanevad nad tänapäeval piimatõugu veistele

Piimaveisetõud

Hollandi tõug

… - on saadud puhasaretuse teel1 mitmesaja aasta pikkuse töö tulemusena. Loomad on musta-valgekirjud. Hollandi tõugu on kasutatud peaaegu kõikide kohalike mustakirjude tõugude kujundajana. Sellisel juhul on Hollandist toodud mustakirjut karja ristatud kohaliku aborigeense karjaga ning ristanditest on kujundatud uus hollandi ja aborigeense karja vahepeal paiknev tõug, mida on püütud kujundada selliseks, et tema jõudlusvõime oleks võrreldav hollandi tõu jõudlusvõimega ja kliimaga kohanemine oleks lähedane aborigeensele karjale . Hollandi tõug (nim. ka holsten-friisi, holsteni ja friisi tõuks) koos eelnimetatud sugulastõugudega on kõige levinum piimaveisetõug maailmas.
Tuntum on mustakirju Hollandi veisetõug ja vähemtuntud Punasekirju hollandi veisetõug. Mõlemad on välimiku ja toodangutüübi poolest paralleelsel aretamisel üsna sarnasteks kujundatud.

Eesti mustakirju tõug

… nimetati tõuks alles 1951. a. On saadud hollandi tõu vältaval ristamisel eesti aborigeense karjaga. Iseloomulikud on 2 heledat vööti mustal põhjal - üks ületab selja turja, teine ristluu piirkonnas. Kõhualune, jalad ja udar on valged. Loomad on kompaktse kehaehitusega, lehmad kaaluvad 550 kg, pullid 920 kg. Hollandi tõugu lehmad annavad kõige rohkem piima piimavalku kulutatud söödakoguse kohta. Eesti mustakirju lehm annab rohkem piima ja piimavalku kui eesti punane või maatõugu lehm.

Jersey [džöörsi] tõug

… - aretatud La Manche’i väinas paiknevatel Briti saartel. Loomad on väikesekasvulised ja õrna kehaehitusega. Karva värvus varieerub punakaspruunidest toonidest helebeežideni. Lehmad kaaluvad 350-500 kg, pullid ~ 700 kg. Jersey tõugu lehmad annavad tähelepanuväärselt kõrge rasvasisaldusega (6-8, vahel isegi 9 %) piima, piimatoodang 4000 kg aastas. Jersey tõug on hollandi tõu järel kõige levinum maailmas.

Eesti maatõug

… - on kujunenud aborigeensest karjast. Plaanipärast aretustööd on tehtud viimase 100 a vältel. Eesti maatõugu on püütud parandada Lääne-Soome sugulastõugude ja jersey tõuga ristates. Annab kulutatud söödakoguse kohta rohkem piimarasva, kui eesti mustakirju või punane lehm.

Eesti punane veisetõug

… - on kujunenud eesti aborigeense maakarja ristamisel angli (angleri), taani punase, põhja-schleswigi ja teiste sugulastõugudega. On enam levinud Lõuna-Eestis. Põhja-Eestis on rohkem mustakirjut karja, maakari on aga peaaegu kadunud.

VEISTE PIDAMINE

Üldnõuded lautadele

• Temperatuur 15-180 C, minimaalselt 100, külmlautades välisõhu temperatuur, lisasoojendusega vaid lüpsikojas ja vasikaruumis
  
• Põrandapinda peab olema 5,5-6,5 m2 looma kohta
  
• Õhuruumi 18-25 m3 looma kohta
  
• Valgustatus - akende ja põrandapinna suhe 1:12 - 1:15
  
• Ventilatsioonikorstna ristlõikepindala peab olema 200-300 cm2 looma kohta
  
• Õhu liikumise kiirus laudas 0,2-0,4 m/s
  

Lautade tüübid allapanu ja sõnnikukäituse alusel

Puhaslaudad

Veiseid peetakse betoonist või laudadest asemetel, sõnnik koguneb renni ning eemaldatakse laudast iga päev.

• Eelised:

Olukord laudas on stabiilne - asemetele kuhjunud allapanu ja sõnnik ei põhjusta olukorra muutust ja puudub vajadus suuremahuliste hooajatööde läbiviimiseks. Sellest tingituna on tööde organiseerimine lihtne. Allapanu kulub vähe ja kasutada saab turvast . Ilma lisanditeta allapanu on lihtne jaotada mehhaniseeritult.

• Puudused:

Asemed on külmad ja kõvad - sageli esineb liigestepõletikke. Sõnnikurennid on libedad ja sageli teravate servadega ning võivad põhjustada traumasid. Sõnnik on halva kvaliteediga.

Sõnnikulaudad

Sõnnikulaut on soojem ja looma ase pehmem. Sõnnik eemaldatakse laudast paaril-kolmel korral aastas. Väiksema loomade arvuga lautadesse sobivad kerged ümbertõstetavad sõimed, mille külge kinnitatakse loomad. Asemete ümbertõstmisega saavutatakse sõnnikukihi ühtlane paksenemine kogu lauda põrandal. Sõnnik tallatakse sellisel juhul paremini läbi ja see käärib paremini.

• Eelised:

Asemed on pehmed ja soojad . Haigusi ja traumasid esineb harva, loomade eluiga on pikem. Saadav sõnnik on kvaliteetne. Laut on loodussõbralik - ei teki virtsa.

• Puudused:

Allapanu kulub 2-4 korda rohkem kui puhaslaudas. Tööde organiseerimine ja läbiviimine on keeruline. Allapanumaterjalina tuleb kasutada põhku, põhu ja turba segu või panna turvast ja põhku vaheldumisi . Üksnes turbaga ei saa piirduda, sest asemed muutuvad liialt pehmeks.

Lautade tüübid lõastamis- ja pidamisviisi alusel

Lõastatud pidamisega laudad

• Eelised:

Igal loomal on kindel koht, seetõttu on normeeritud söötmise rakendamine lihtne ja ülevaade loomadest on pidevalt olemas. Söödakulu toodanguühiku kohta on väike. Tööde organiseerimine on võrdlemisi lihtne.

• Puudused:

Väiksem tööviljakus - mehhaniseerimise ja automatiseerimise rakendamine keerukas, halb mõju loomade tervisele – liikumise piiratus ja lihaste toonuse langus ning rasked sünnitused ja jalgade hädad jms.

Vabapidamisega laudad

• Eelised:

Tööde automatiseerimise ja mehhaniseerimise tase on hõlpsasti maksimumini viidavad. (N: mõeldav on niisugune lüpsifarm, kus käsitsitööd piirduvad udarate ettevalmistamisega ja nisakannude allapanemisega. Sellises laudas juhib kõiki töid arvuti ja peab arvet iga looma kohta eraldi. Arvuti tunneb lehma ära kaela riputatud responderi abil (magnetkood). Jõusööt antakse ette individuaalselt jõusöödaautomaatide abil. Juurviljad ja silo tuuakse sõimedesse spetsiaalsete transportööride abil. Koresöötade söötmisel on võimalik rakendada nn. iseteenenduslikku söötmist - läbi edasinihutatavate võrede.).

• Puudused:

Väga tundlik igasuguste töökorratuste ja avariide suhtes. Sööta kulub rohkem - loomad kulutavad osa energiast liikumisele ja osa sööta lihtsalt raisatakse ära).

• Lisaks:

Tänapäeval arvatakse, et loomade pidamine lõastatult suurendab stressi ja stressihormoonid ning muud kahjulikud ühendid, mis stressi tõttu organismis tekivad kanduvad edasi toodete tarbijaile ja seetõttu peetakse paljudes riikides õigeks selliste pidamisvõtete rakendamist, mille puhul stress on väiksem…

Külmlaudad

• Eelised:

Tööde automatiseerimise ja mehhaniseerimise tase on hõlpsasti maksimumini viidavad. Iseteenindusliku söötmise korraldamine lihtne – vastavalt ettevalmistatud silohoidla ja heinahoidla on ühtlasi söötmiskohaks – hoitakse kokku suur hulk tööjõudu ja sööt on alati värskem kui sõimes või söödalaval söötmisel. Madala temperatuuri tõttu on pidurdatud haigustekitajate areng ja loomad samas karastunumad – viirus ja nakkushaigusi vähem, pidev liikumine tagab lihaste ja liigeste hea toonuse – vähe liigestehaigusi ja raskeid sünnitusi

• Puudused:

Madal õhutemperatuuri tõttu on inimestel talvel sellises laudas ebamugavalt külm töötada, söödakulu on talvel mõnevõrra suurem, sest loomad kulutavad osa sellest täiendava koguse kehasoojuse tekitamiseks.

Söötmis-puhkelatritega laut

Iseloomulikud on samad eelised ja puudused. Vabapidamisega lautades on võimalik rakendada iseteenenduslikku ja automatiseeritud söötmist - hein ja põhk võivad asetseda lauda ühes otsas olevas koresöödahoidlas, kus loomad söövad seda isu järgi läbi edasinihutatavate võrede. Silo sõidutatakse sõimedesse transportööriga.
Kvaliteetset puhast piima on lihtsam toota sellistes lautades, kus lehmi lüpstakse lüpsiplatsil - söötmis-puhkelahtrites pidamisega lautades.
2 korda aastas (karjatamisperioodi algul ja lõpul) viiakse läbi lauda põhjalikum puhastamine, sarvede lõikamine, sõrgade kärpimine, kammimine , nudistamine

Pidamisega seotud spetsiifilisi toiminguid

Sõrgade kärpimine.

Neljal korral aastas vaadatakse sõrad üle ja lõigatakse vajaduse korral lühemaks. Pikaks kasvanud sõrad võivad murduda, kõõlused venivad välja ja loomad jäävad lombakateks.

Sarvede kärpimine.

Sarvi lõigatakse siis, kui need on kasvanud liiga pikaks ja ähvardavad sisse kasvada; tigedatel loomadel (ohustavad sageli teisi loomi, eriti noori mullikaid, harva inimesi). Sarve otsast võib lõigata maha tumedaks värvunud piirkonna ulatuses.
Selleks, et vähendada loomade agressiivsust ja hoida ära sellest tingitud vigastusi, nudistatakse paljudes karjades veised juba vasikaeas, seda tehakse esimestel elunädalatel enne sarvealgme luule kinnitumist.

Veiste puhastamine.

Puhastamist alustatakse peast ja lõpetatakse sabast ning tagajalgadest. Puhastamisel kasutatakse vaheldumisi harja ja kammi. Harjatakse vastu-, päri- ja põikikarva. Vajaduse korral pestakse loomi seebi ja veega. Enne lüpsi põhjalikku puhastamist läbi ei viida, sest see ärritab loomi ja lauda õhku satub palju tolmu, mis kandub piimasse.

Veiste märgistamine

Sälkimisvõti
Kõrvanumbrid

LÜPSMINE

Veisekasvatusseadmeid\lypsimasina asetamine udarale.jpg
Enne lüpsi puhastatakse udara ümbrus, lüpsipoolne jalg, udar ja nisad . Kui lehma peetakse ja lüpstakse puhtal karjamaal, siis võib piirduda kuivpuhastamisega (kuiva või veidi niiske lapiga ), mis on lehma tervisele parem kui udara pesemine. Kuivpuhastamisega võib piirduda vaid siis, kui udar on praktiliselt puhas. Tavaliselt tuleb udar puhtaks pesta ja seejärel kuivatada niiske lapiga.
Et lehm sõõrduks, viiakse pesemise ja kuivatamisega üheaegselt läbi udara-massaaž. Nii masseerides, pestes kui ka kuivatades alustatakse ülevalt udara baasi piirkonnast ja liigutakse ülevalt alla, lõpetatakse nisade ja nisaotstega. Vajaduse korral jätkatakse massaaži ka pärast kuivatamist.
GoodMilkingManagementKaPildidLyupsmisest.pdf
Sõõrdumise tulemusena vabaneb hüpofüüsist oksütotsiin. See on hormoon , mis vabaneb seoses naudingutundega ja kantakse verega kehas laiali. Jõudes udarasse, põhjustab see veresoonte kapillaaristiku laienemise. Piimajuhade valendikud muutuvad suuremaks ja samal ajal tõuseb rõhk piima-alveoolides. Selle tagajärjel hakkab piim näärmekoest vajuma allapoole udaratsisterni. Oksütotsiini toimel lõtvub nisa otsas paiknev ringlihas.
Kui looma ärritada, hirmutada või teha talle haiget, paiskub verre adrenaliin . See on vastupidise toimega oksütotsiinile ja takistab piima väljumist.
Udara lüpsiks ettevalmistamisel tuleb tegutseda kiiresti. Oksütotsiini toime avaldub umbes 1 - 1,5 minutit pärast udara ettevalmistamist ja kestab ~ 5 minutit. Selle aja jooksul peab saama lehm lüpstud.
Veisekasvatusseadmeid\ neurohormonaalne s66rdumisrefleks.jpg
Udar-lyps\S66rdumise neurohumoraalne skeem.gif
..\Anatoomia Bristoli ülikool\mammary.gif
PHYSIOLOGY OF MILK PRODUCTION \PHYSIOLOGY OF MILK PRODUCTION.htm
Udar-lyps\Udara siseehitus2.gif

Eellüps

Igast nisast lüpstakse käsitsi paar juga piima spetsiaalsesse nõusse mustale sõelale (mustal põhjal on muutused piimas selgemini eristatavad).
Eellüpsil:

• avastatakse muutused piimas (need viitavad mitmesugustele udarapõletikele)
  
• eemaldatakse nisakanalist sinna tunginud bakterimass (kui need satuksid piimasse ja hakkaksid seal kiiresti paljunema, rikneks piim ruttu)
  
• kontrollitakse, kas kõik nisakanalid on avatud
  

Eellüpsil saadud piim valatakse kõrvalises kohas maha või antakse kassile. Laudas mahakallamine soodustab bakterite levikut ning udarapõletike teket.
Pärast eellüpsi desinfitseeritakse nisaotsad ja pannakse alla lüpsimasin. Ettevalmistuse algusest lüpsimasina allapanekuni võib kuluda aega 1-2 minutit. Oksüdotsiini mõju kestab ~ 5 minutit. Kui pärast seda jääb piima udarasse ja lehma hakatakse uuesti sõõrutama, hakkab lehm üha rohkem jätma piima udarasse - ootab uut sõõrutamist. Sellega rikutakse lehm ära.

Lüpsmine

• Käsitsi

… lüpstakse kergelt pigistades. Surutakse kokku udara ja nisatsistern. Venituslüpsi ei soovitata , sest arvatakse, et see vigastab udara näärmekude.
ErinevateLoomadeLypsmine\k2silyps.gif

• Lüpsimasin

… tuleb enne lüpsi korrastada ja üle kontrollida. Alla panemisel ei tohi lasta õhku lüpsimasinasse. Kui masin susiseb, siis imetakse koos õhuga piima hulka laudatolmu ja baktereid, mis kiiresti piimas paljunevad. Kõigepealt asetatakse nisakannud tagumistele, seejärel esimestele nisadele (tagumistes udaraveerandites on rohkem piima).
Lüpsimasina pulsisagedus peab vastama ettenähtud normidele. Pulsisagedust võib reguleerida lüpsi ajal, kahetaktilistel masinatel on see 70-90 pulssi minutis , kolmetaktilistel 60-80 pulssi minutis. Vaakumi tugevus peab olema keskmiselt 380 mm/Hg. Suurema pulsisageduse abil on võimalik kiirendada piima väljutamist (kergete nisadega ja kõrgetoodanguliste lehmade puhul; ei sobi noorte ja kõvade nisadega lehmade lüpsmisel).
Masinlüpsil väljutatakse udarast kahe-kolme minuti jooksul suurem osa piimast (60-80 %). Lüpsi kestus sõltub lüpsimasina korrasolekust ja udara ettevalmistamise kiirusest. Udara näärmeosa tuleb selle aja vältel, kui oksütotsiin toimib, tühjaks lüpsta. Vastasel korral jääb see osa piimast, mis on jäänud näärmekoest välja lüpsmata, kätte saamata, pidurdub piima sekretsioon ja alaneb toodangutase.
Udar-lyps\Lypsimasina tööprintsiip.gif
Udar-lyps\Lypsimasina tööprintsiip2.gif
Veisekasvatusseadmeid\lypsiseade1.gif
Veisekasvatusseadmeid\milking machine t88 kontroll 2.gif

• Järellüps

Järellüpsiga alustatakse siis, kui piima vool on märgatavalt aeglustunud. Piimavoolu katkemist ei tohi oodata, sest siis tekib tühjaltlüps, mis on levinuim udarapõletiku (mastiidi) põhjus. Kui piim lõpeb mõnes nisas enne kui teistes, siis võetakse nisakann selle nisa alt ära ja vaakumivoolik keeratakse kahekorra. Järellüpsil vajutatakse ühe käega lüpsimasina kollektorile, et tõmmata nisakannusid allapoole, ja teise käega masseeritakse udarat ülevalt alla. Järellüps viiakse läbi 0,5-1 minuti jooksul. Udara täiesti tühjaks lüpsmine stimuleerib piima sekretsiooni.
Järellüpsil saadav piim on ~ 2 korda rammusam, kui piim keskmiselt.
Lüpsi ajal ja tänu sõõrdumisele aktiveerub udara verevarustus . Kolmekordset lüpsi rakendades võib paljalt selle arvel suurendada toodangu taset 10-15 % võrra. Selle põhjused:

• Sõõrutamine ja verevarustuse tugevnemine toimub kahe korra asemel kolm korda.
  
• Udar on täiesti tühi kahe korra asemel kolmel korral.
  
• Välditakse udara ülemäärast täitumist ja sellega kaasnevat piima tekke pidurdumist.
  

Veiste aretus ja valik

Kehaehituse aj ainevahetuse tüübid

Hingamistüüpi ja seedetüüpi veised. Piimatõugu veised on nn. hingamistüüpi kehaehitusega ja ainevahetusega, lihaveised nn. seedetüüpi kehaehituse ja ainevahetusega.
Hingamistüüp – suurte söödakoguste piimaks ümbertöötlemine nõuab suuri hapniku koguseid ja eeldab ka suurte süsihappegaasikoguste eemaldamist. Seepärast on heale lüpsilehmale omane suur kopsumaht, selle viitavad – pikk rinnakorv (rinnakorv ulatub peaaegu põlveliigeseni jääb vaid kämbla kaugusele), suur roiete kaldenurk (viimase roide kaldenurk vertikaali suhtes on suur ~200), roidevahemikud on suured võimaldades roiete ulatuslikku liikumist ja sügavamat hingamist.
Seedetüüpi veistel on jämedam luustik , massiivsem , jäigem ja lühem rinnakorv
Toitumus

Hea

lüpsilehma tunnused

Heal lüpsilehm on suurt kasvu, keskmises toitumuses (ei rammus ega lahja ), iseloomulik on nn. „kolmnurga“ kujuline profiil e. külgvaade (kõht mahukas ja udar sügavale alla ulatuv, kael ja eesrind vähearenenud) seljajoon sirge, jalad terved, püstise asetusega, rinnakorv pikk kaugele taha ulatuv, roiete kaldenurk vertikaali suhtes suur, roidevahemikud vähemalt 2 sõrme, kere tagakeha suunas laienev (ka pealtvaates ) - soolestik mahukas, et suudaks seedida suuri söödakoguseid, nahk õhuke, elastne, siledakarvaline, peenekurruline (lihalehmal jämedate voltidega), udar suur, ühtlaselt arenenud, vähekarvane, udarapeegel kurrustunud ja peenekurruline („udara tagavara “, mis võimaldab udara suurenemist piimaga täitumisel), hästi arenenud udaraveenid ja avar piimaveenide sisenemisava kõhulihastes – „piimakaevud“ 2-3 sõrme, nende suurused on väga olulised sest 1 kg piima tootmiseks on vaja pumbata udarast läbi 400 kg verd, 40 kg-se päevatoodangu korral on vaja pumbata läbi udara 16000 kg verd selle verekoguse läbi udara pumpamiseks peavad olema avarad teed. Heal lüpsilehmal peab olema väga tugev süda sest seeveri tuleb pumbata ka läbi kopsude, maksa, puhastada neerudes, rikastada toitainetega sooltes jne – st hea toodangutaseme juures peab süda pumpama ööpäevas 16000 x 5 kg verd = 80 tonni verd st. paigalseisva kõrge toodangutasemega lehma süda töötab nii nagu jookseks ta pidevalt kerget traavi, sama intensiivselt töötavad ka kopsud , maks ja teised siseorganid…

Lehma välimiku hindamine 10 ja 100 palli skaala alusel

hinnatavate tunnuste grupid
maksimaalsed hindepallid
Vana
Uus
Üldilme- kuni 3 palli
Kehakasv ja üldproportsioonid (märkida ära hälbed tõutüübi suhtes)
Toitumuse • Tervise • Iga • Luustik (randme ümbermõõdu ja turjakõrguse visuaalselt hinnatav suhe)
Ainevahetuse tüübi hindamine:
naha paksuse ja elastsuse,
rinnakorvi kuju, suuruse ja roiete jämeduse, kaldenurga ning vahekauguste alusel
Pea (märkida ära vigade esinemine: nagu nn. pullipea ja toores konstitutsioon , jämedad nahavoldid peal ja kaelal , pungsilmsus jne)
3
30
Jalad - kuni 2 palli
Koondkandsuse, šaabeljalgsuse, pehme või liiga püstise sõrgatsiliigese esinemine ja muude päriliku soodumusega jalgade vigade esinemine
Traumadest, haigustest ja hooldamisvigadest tingitud vigade esinemine (nagu lõikamata ja läbipaindunud või murdunud sõrad jms.)
2
30
Udar ja udaraveenid ning piimakaevud – kuni 5 palli
Udara suurus ja ühtlane areng, proportsioonid kehaga võrreldes
Udara kinnitumine (tugev või väljaveninud kandeside)
Udara tagavara – udarapeegli kurrustumine
Udara naha elastsus ja paksus (õhuke on hea)
Udara karvasus
Udara kuju vannikujuline või kausikujuline
Udara vead - kitseudar, ebaühtlane udar, karvane metsik udar jms
Nisade vead – liig suured/väikesed, kool
ilised , kraaternisad, “kõvad
nisad” (raskesti lüpstavad)
5
40
Kokku:
10
100

Looma aretusväärtusele viitavad tunnused:

• Tõutüübile vastavad kehaproportsioonid.

Täisnurkse kolmnurga kuju meenutav kehaprofiil lüpsilehmal ja ristküliku kuju meenutav profiil lihaveisel…

• Tugev süda.

Et toota liiter piima, tuleb udarast läbi pumbata ~ 400 liitrit verd. 40 liitri päevatoodangu korral tuleb udarast läbi pumbata 16 tonni verd, süda peab samal ajal pumpama kokku 40-50 tonni verd.

• Avarad piimakaevud ja arenenud udaraveenid

Udara verevarustuse kohta saame informatsiooni, kombates udaraveene ja “piimakaevusid”. “Piimakaev” on auk kõhulihastes, mille kaudu udaraveen siseneb rinnaõõnde. Kui “piimakaevud” on kitsad, on piiratud ka neist läbi voolava vere hulk. Hea lüpsilehma udaraveenid on 3-4 sõrme jämedused ja “piimakaevu” mahub vähemalt 2-3 sõrmeotsa.

• Mahukad seedeorganid .

Suurte verekoguste pumpamiseks ja toitainetega rikastamiseks kulutatakse suurel hulgal energiat. Energiat saadakse toitainete oksüdeerumisel. Seetõttu peavad heal lüpsilehmal olema mahukad seedeorganid, et võtta vastu suuri söötade koguseid ja et söödad võiksid asuda seedefermentidega rikastunud keskkonnas võimalikult pika aja vältel (siis lõhustatakse toitained täielikumalt ja kõik vajalik imendub jäägitult). Heal lüpsilehmal on suur ja ümar kõht. Küljelt vaadates meenutab keha kolmnurka, pealt vaadates on lai.

• Hästiarenenud hingamisorganite süsteem

… , et saada piisaval hulgal hapnikku, mida kasutatakse toitainete oksüdeerimisel ja CO2 (süsihappegaasi) ning vee eemaldamiseks organismist. Hea lüpsilehma kopsumaht ühe kehakaalu kilogrammi kohta on tunduvalt suurem kui lihaloomadel. Hea lüpsilehma rinnakorv on pikk (pikem kui lihatõu loomadel) ja liikuv. Roided on pikad, peenemad ja roiete kaldenurk on suurem. Roiete vahed on suured ja varustatud tugevate lihastega.

• Ühtlaselt arenenud udar

… (veerandid ühesuurused). Udara vahe on elastne ja karvadeta, udara tagaosa suur. Kõige paremaks peetakse vannikujulist udarat. Halvemad on nn kausikujuline ja kitseudar. Kitseudar on küllalt sageli karvane.
Udaravaru on suur. Udarapeeglil on palju kurde, mis võimaldavad udara paisumist ja selle piimaga täitumist. Nisad on silindrikujulised ja ühesuurused. Udaranahk on õhuke, elastne ja väheste karvadega. Karvane udar viitab metsikute eellaste tunnuste avaldumisele, need ei olnud aga kõrgetoodangulised lüpsilehmad.

• Peen luustik.

Luukorpused ei tohi olla liiga tugevad - toores kehaehitus , mis viitab madalama toodangutasemega eellaste tunnuste avaldumisele.

• Mõõdukalt- või vähearenenud lihastik

Liialt suure lihasmassi varustamiseks kulub palju toitaineid, mis on vajalikud piima produtseerimisel.

• Õhuke ja elastne nahk.

Kaelal on palju peeni kortse. Paks nahk viitab aeglasele ainevahetustüübile ja sobib pigem lihaveisele, kui piimaveisele…

• Lühike karv

See võimaldab naha ainevahetust ja viitab üldisele aktiivsele ainevahetusele, mis on kõrge toodangu aluseks. Paks ja tihe karv takistab naha-ainevahetust, hoiab hästi sooja ja on pigem heade lihaomadustega kaasnev, ei viita aga headele piimalehma omadustele…

• Paks nahaalune rasvkoekiht

Vastunäidustatud on vohav nahaalune rasvkude . Rasvarakud tühjenevad lüpsiperioodi algul ja söödapuuduse korral, aga tühjenenud rasvarakud säilivad ning põhjustavad niisuguste hormoonide produtseerimist, mis nõuavad rasvarakkude uut täitmist. Seetõttu annab rasvunud lehm esimestel poegimisjärgsetel kuudel küll palju piima, aga tavaliselt seejärel toodangutase langeb. Need lehmad jäävad sageli ka enneaegu kinni.

LAUDA DOKUMENDID

Laudadokumentatsioonis talletatav informatsioon on õigete juhtimisotsuste tegemise aluseks farmi töö korraldamisel!

Äriplaan või tegevuskava

…tulemusliku ja majanduslikult tasuva tegevuse projekt koos detailse ja kronoloogilise tööde kava ning raha, inimeste ja töövahendite vajaduse ja oodatavate laekumiste prognoosidega

Päevaraamat (tegevusplaan või -kava või äriplaan)

Päevaraamatusse kantakse kõik olulisemad antud päeval aset leidnud sündmused (piima müük ja kasutus vasikatele, poegimised, traumad-õnnetused, ost-müük, karjatamise algus ja lõpp, uue söötmisplaani rakendamine ja ratsioon , ootamatused sündmused – haigestumised ja ravi jne)
Eelmiste tegevuste alusel oodatavad sündmused (oodatav poegimine , lehmade kinnijätmine, tiinuse diagnoosimine, paaritused-seemendused, innad, vasika hooldamisega seonduv jne)

Lüpsilehma individuaalkaart

Nr, nimi, kaal, innad, seemendused, poegimised, piimatoodang laktatsioonide kaupa, haigestumised ja ravi, profülaktilised vaktsineerimised, spetsiifilised laigud ja tunnused identifitseerimiseks

Paarituste ja seemenduste register

Kuupäevade kaupa ind ja otsus seemendamise või paaritamise ning selle läbiviimise kohta

Toodangunäitajate individuaalarvestuse register

Kontroll-lüpside andmed ja ning nende alusel arvutatavad kuu ja aastakokkuvõtted piima kg päevas ja kuus kokku, rasva %, valgu % ning lehma poolt toodetud piimarasva ja piimavalgu kg, see kõik lehmade kaupa nii, et iga lehma andmed on eraldi ridadel

Noorkarja register

Vasikad ja mullikad, nende nr, kehakaalud iga kuu järel ja olulisemad tegevused nendega

Veiste sigimine

Paaritamine ja seemendamine

Tänapäeval seemendatakse enamus lehmi kunstlikult, loomulikku paaritamist kasutatakse vähe.
Kunstliku seemenduse eeliseks on on võimalus saada ühelt pullilt palju kordi rohkem järglasi, kui loomuliku paaritamise korral. See omakorda võimaldab hoida kokku pullide ülalpidamisele tehtavaid kulutusi ja teiselt poolt annab võimaluse valida pullide hulgast parimad (paremate ja kõrgema toodanguga vanemate järglased).
Lehm või mullikas paaritatakse või seemendatakse innaajal. Ind on emaslooma seisund sel ajal, kui ta on viljastatav.

Inna tunnused:

Lehm ammub, on rahutu, võib jätta osa sööta söömata, piimatoodang võib väheneda ja maitse muutuda (muutub piima keemiline koostis). Lehmad hüppavad üksteisele selga ja taluvad meelsasti teiste loomade pealehüppamist. Indlevad loomad moodustavad suuremas karjas gruppe, millega liitub ka mitteindlevaid loomi, kes hüppavad meelsasti indlejatele selga, aga ei talu tavaliselt endile peale hüppamist. Liituvad loomad on tavaliselt need, kes kalduvad nümfomaaniale2.
Häbemest eritub lima. Innalima peab olema selge, värvuseta, munavalge taolise konsistentsiga . Kui innalima on hägune, punaka või pruunika varjundiga, viitab see varjatud emakapõletikule, mida tuleb ravida.

Seemendamine

Kõige paremaid tulemusi annab seemendamine 15-20 tundi pärast inna algust. Tavaliselt jääb see aga märkamata ja seepärast seemendatakse praktikas lehm umbes pool päeva pärast inna avastamist. Soovitav on seemendamist poole päeva pärast korrata. Kui inna algusest on möödunud üle 30 tunni, siis seemendus tavaliselt tulemusi ei anna. Kui inna tunnused pole vaibunud ööpäeva jooksul pärast seemendamist, tuleb seemendamist korrata.
Mittetiine lehma ind kordub umbes 3 nädala (20-21 päeva) järel. Poeginud lehm indleb tavaliselt esmakordselt 28-ndal päeval pärast poegimist. Selle inna ajal lehma veel ei seemendata (tavaliselt ta ei tiinestugi).
5000-6000 kg aastatoodanguga lehmi tuleb seemendada teisel poegimisjärgsel kuul, s.o teise inna ajal. Sellise toodanguga lehmad annavad põhilise osa piimast lüpsi esimesel poolel, teisel poolel langeb toodangutase kiiresti. Neilt saadakse kõige rohkem piima siis, kui kõrge päevatoodanguga kuid on võimalikult sageli (kui nad poegivad tihti).
Kõrgetoodangulised lehmad, kes lüpsavad üle 5000-6000 kg piima aastas, suudavad tarbida umbes 2 korda suuremaid kuivaine koguseid ja nende päevatoodang ei lange kuni kinnijätmiseni alla 20-25 kg. Neilt saadakse rohkem piima siis, kui nad on võimalikult harva kinni ja poegivad harva. Seepärast soovitatakse neid seemendada alles 4-5-ndal poegimisjärgsel kuul.
Esimest korda seemendatakse mullikas siis, kui tema kehakaal on umbes 65 % täiskasvanud looma kehamassist (võrreldakse ema või vanaema kaaluga). Normaalse söötmise korral saab mullikas seemendusealiseks 15-18 kuu vanuselt. Kui mullikas seemendatakse liialt väikesena, siis aeglustub tema kasv ja areng, esimeste laktatsioonide (lüpsiperioodide) toodangutase jääb väiksemaks ja vasikad sünnivad nõrgematena ning arenevad aeglaselt. Hilinenud seemendamine suurendab noorlooma üleskasvatamise kulusid ja piima omahinda.
Et vältida spontaanseid tiinestumisi, tuleb kuuekuised vasikad sugude kaupa eraldada.

Tiinus

Tiinus kestab tavaliselt 9 kuud (270-292 päeva). Tiinuse esimeseks tunnuseks on inna ärajäämine.
Tiinuse soodustab toodangutaseme langust. Kaheksandal tiinuse kuul jäetakse lehm kinni (s.t enam ei lüpsta). Kinnisperiood ei tohi olla lühem kui 1 kuu ja ei pruugi olla pikem kui 1,5 kuud.
Kui lehm ei tiinestu ettenähtud aja jooksul, siis on tegemist ahtrusega. Meil loetakse ahtraks lehm, kes ei ole tiinestunud kahe poegimisjärgse kuu jooksul. Ahtruse põhjuseks võivad olla suguorganite haigused ja söötmisvigadest tingitud närvi- ja hormonaalsüsteemi häired. Näiteks, kui loom ei saa söödaga mõne hormooni tootmiseks vajalikke mikroelemente piisavas koguses, võib indlus hilineda, ära jääda, esineda ebaindlus või tekkida nümfomaania. Samasugused tulemused võivad ilmuda mürgituse puhul, ka hämaras ja niiskes ruumis pidamine võib põhjustada sugulise aktiivsuse langust ning ahtrust.

Läheneva poegimise tunnused

Viimastel tiinuskuudel hakkab lehma kõht kiiresti suurenema. Viimasel kuul muutub kõhu kuju - kõht langeb alla (muutub loote asend ja ta kasvab nii suureks, et hakkab tungima vaagnaõõnde).
Paar nädalat enne poegimist hakkab uuesti suurenema udar. Mõni päev enne poegimist tekib udaraturse (udar muutub kõvaks, pigistusjäljed täituvad aeglaselt, kaob elastsus). Viimastel päevadel hakkavad lõtvuma vaagnasidemed ja lihased sünnitusteede piirkonnas, lõtvuvad ja vajuvad sisse lihased kahel pool sabajuurt, moodustuvad lohud. Lihased laudjal on lõtvunud, käega katsudes pehmed. Poegimiseelsel päeval tekib udarasse ternespiim , süvenevad muutused sabajuure piirkonnas. Häbe pundub ja sealt eritub suhteliselt vedelat lima.

Poegimine

Sünnituse lähenedes muutub lehm aeglaseks ja rahutuks, häälitseb, kaotab isu, võib hakata tammuma jalalt jalale, vahel püüab vaadata selja taha, heidab maha ja tõuseb korduvalt.
Poegimine kestab tavaliselt 2-3 tundi. Karjatamisperioodil kulgeb sünnitus kiiremini. Asemel peetaval ja noorel loomal võib sünnitus venida pikemaks. Poegimistegevuse alguseks loetakse esimeste väituste3 ilmumist. Väituste tulemusena lükatakse loode koos lootekestaga sünnitusteedesse, lootevedelikuga täidetud lootekestad tungivad kiiluna sünnitusteedesse ja avavad need.
Normaalse sünnituse korral ilmub kõigepealt nähtavale lillaka värvusega lootekott, seejärel jalad ja pea. Tavaliselt ei ole sünnitusteed jalgade nähtavale ilmumise ajaks täielikult avanenud. Jalgade asendi järgi tehakse kindlaks, kas ei esine väärasendit. Häbemest väljatunginud lootekestasid ei tohi enneaegu purustada. Kui seda tehakse, siis:
peseb lootevesi maha sünnitusteid libestava lima, need kuivavad ja sünnitus muutub raskemaks.
väljub vasika jalgade vahelt suur osa sellest veest, mis peaks sünnituse ajal vasikat eest tõukama.
Ebasteriilselt antud sünnitusabi on ka üks enamlevinud emakapõletiku põhjuseid.
Enneaegne sünnitusabi sel ajal, kui sünnitusteed pole veel täielikult avanenud, võib põhjustada sünnitusteede rebendeid ja kahel pool sünnitusteed paiknevate tagajalgade närvide vigastusi. Vigastuse tagajärjel halveneb tagajalgade koordinatsioon , lehmad hakkavad komistama, kõndimine on ebamugav.
Sünnitusabi tuleb anda loote väärasendite korral (N: vasikas sünnib kõverdunud esijäsemetaga, häbemest ulatub välja üks esijäsemetest ja pea või ainult pea) ja vahel ka liiga suure vasika sündimisel. Väärrühte ei saa parandada vaagnaõõnes, seepärast lükatakse vasikas väituste vaheajal tagasi emakasse, haaratakse esijalgadest, vasikas pööratakse õigesse asendisse ja tõmmatakse uuesti vaagnaõõnde.
Kui vasikas sünnib tagajalad ees, avastatakse see tavaliselt nii hilja , et väärasendit enam parandada ei õnnestu. Sellisel juhul tuleb oodata sünnitusteede täieliku avanemiseni ning tõmmata vasikas hästi kiiresti ja jõuliselt välja. Seejärel kallata lämbumise vältimiseks kohe välja hingamisteedesse ja kopsudesse sattunud vesi, vajaduse korral teha kunstlikku hingamist ja südamemassaaži. (Niipea kui nabaväät pitsub vasika rinnakorvi ja vaagnapõhja vahel, teeb vasikas esimese reflektoorse hingetõmbe. Tagurpidi asendis vasikas on sel ajal peadpidi emakas ja tõmbab sisse lootevett.)
Nabaväät puruneb tavaliselt ise, kui ei, siis rebitakse see katki 4-5 cm kauguselt ja desinfitseeritakse joodilahusega. Päramised4 peavad eemalduma 4-6 tunni jooksul. Et päramised paremini eemalduksid, joodetakse lehmale pärast poegimist sooja vett, jootmist korratakse 1-2 tunniste vahedega päramiste eemaldumiseni. Päramiste eraldumisele aitab kaasa, kui lehm saab vasikat lakkuda. Lehmale soovitatakse joota ka lootevett. Kui päramised ei eraldu, tuleb pöörduda loomaarsti poole. Päramiste peetus võib põhjustada tugeva emakapõletiku, mis võib lõppeda isegi looma hukkumisega.
Et vältida poegimishalvatust, ei lüpsta esimestel kordadel pärast poegimist lehmalt piima rohkem, kui vajab vasikas - 2-3 liitrit.

Vastsündinute hooldamine

Kõigepealt puhastatakse hingamisteed ja antakse vasikas lehmale lakkuda. Seejuures tuleb jälgida, et lehm vasikat ei vigastaks (Mõnedel lehmadel on emainstinkt taandarenenud. See võib olla tingitud mineraalide või vitamiinide puudusest. Emaomaduste halvenemine kaasneb sageli ka tõuaretustööga.). Seejärel hõõrutakse vasikas puhtaks, kuivatatakse ja pannakse asemele soojendi alla toibuma.
Vasikat joodetakse 1-2 tundi pärast sündimist. Esimese ööpäeva jooksul peaks jootma vasikale 4-5 l ternespiima. Esimestel joogikordadel ei joo vasikas tavaliselt palju üle 1 liitri. Seepärast tuleks esimese ööpäeva jooksul joota vasikat 4-5 korral.
Imetajate järglased sünnivad puudulikult väljaarenenud immuunsüsteemiga. Nende veres puuduvad kaitsevalgud. Kaitsevalke saadakse esimesel elupäeval ternespiimaga. Need imenduvad ternespiimast verre vaid esimesel elupäeval, enne kui seedeorganites tekivad valke aminohapeteks lagundavad ensüümid. Kui ternespiima ei anta või jäädakse sellega hiljaks , ei suuda noorlooma organism osutada tõhusat vastupanu haigustekitajatele, loom haigestub kergesti ja haigused kulgevad raskelt. Eluohtliku haigestumise võivad põhjustada isegi tingimisi tõvestavad mikroobid5. Vasikas peab saama ternespiima 2 tunni jooksul pärast sündi.
Kõrge toodang on tingitud aktiivsest ainevahetusest. Aktiivse ainevahetusega loomad söövad isukalt, järelikult kõige aplamalt joovad vasikad on kõige suurema geneetilise potentsiaaliga. Kui aga vasikas joob väga aplalt, satub piim makku suurte klompidena. Ühtlase kohupiimamassi asemel tekivad suured kalgendikämbud, mis hakkavad seest roiskuma, põhjustades kõhulahtisuse. Sageli areneb selles sügavam seedehäire, mille tagajärjel väärtuslik vasikas langeb karjast välja või saab rikutud.

Veiste söötmine

Vasika jootmine ja söömaõpetamine, söötmine

Esimesel nädalal antakse vasikale iga päev vähemalt 4 liitrit piima päevas, teisel 6 liitrit, kolmandal 8 liitrit. Piim peab olema lüpsisoe ja esimestel nädalatel joodetakse ainult oma ema piima. Neljandal nädalal alustatakse piima väljavahetamist lõssi vastu. Seda tehakse sujuvalt , lõpetatakse alles viienda nädala lõpus. Järsk üleminek põhjustab kõhulahtisuse ja seedeorganite arengu pidurdumise.
Lõssi joodetakse vasikatele kuni 6-kuuseks saamiseni . 2-3 kuuseks saamiseni vähemalt 6 liitrit päevas, 4-5 elukuul vähemalt 5 liitrit, 6-ndal kuul 3 liitrit. Kui lõssi on vähe, võib selle jootmise nuumloomaks kasvatatavatele vasikatele lõpetada 5-ndal elukuul.
Heina ja jõusööta hakkavad vasikad sööma teise elunädala lõpul. Mida kiiremini ja rohkem, seda kiiremini arenevad nende seedeorganid mahukateks ja kohanevad üha suuremate söödakogustega. Sellest tulenevalt toimub nende areng ja kasv kiiremini ja neist saavad paremad lüpsilehmad.
Et ahvatleda vasikaid sööma võimalikult palju, söödetakse neile hästi kvaliteetset peenekõrrelist soolaga maitsestatud heina. Heina hoitakse sõimes pidevalt. Jõusööta ja heina söödetakse isu järgi kuni 6-kuuseks saamiseni. Neljanda elukuu lõpul suudab vasikas süüa 1 kg jõusööta päevas, 6-kuuselt 1,5 kg päevas.
Kahe aastaga vasikast piimalehmaks
Loomakasvataja ei saa vasikast lehma kasvatamisel lubada endale ühtegi viga. Seejuures peab ta vasikakasvatusse investeerima nii oma aega kui raha. Sellise eesmärgi saavutamiseks on tähtis osa nii ternes- kui kogu piimaperioodil tervikuna .
Ternespiima tähtsusest on ka eelmistes infolehtedes juttu olnud, piimaperioodil on aga mitu punkti, millele tuleb erilist tähelepanu pöörata:
 Täispiima või piimaasendaja söötmine peale ternespiima
 Vasikate kõhulahtisuse vältimine
 Vaba juurdepääs puhtale veele
 Vasika mao kiire arengu tagamine
 Vasikate võõrutamine.
Kas piim või piimapulber? Ternespiimaperiood kestab tavaliselt kolm päeva. Üleminekul piima või piimapulbriga söötmisele peab farmer kindlasti arvestama kumb on odavam. Siiski pole hind ainuke näitaja mida arvestada. Nii piimal kui piimapulbril on omad plussid ja miinused. Piimapulbri eeliseks on tema koostise stabiilsus. Nõrgad vasikad aga kasvavad paremini kui neid sööta täispiimaga. Samas esineb piimapulbri kasutamisel vasikatel harvem aneemiat ehk kehvveresust. Piimaga söötmisel võib vasikas nakatuda lehmalt pärinevate haigustekitajatega.
Piima temperatuur. Täispiima temperatuur söötmisel on alla 37oC. Piimaasendaja söötmisel peab segu temperatuur olema 40oC, et see enne vasikateni jõudmist ei jõuaks liigselt maha jahtuda.
Vasikate kõhulahtisus võib olla tingitud kas söötmisest või nakkusest. Kõhulahtisus on laialt levinud ja selle varases staadiumis on raske tekkepõhjusele jälile saada. Et probleemi vältida, on oluline järgida mitmeid punkte:
 Poegimise hügieen
 Desinfitseeri vastsündinu naba kohe peale poegimist
 Sööda vasikale ternespiima piisavas koguses
 Kasutades piimaasendajat, sega see korralikult
 Jälgi, et piim või asendaja oleks sobiva temperatuuriga
 Sööda vasikat kindlate intervallidega
 Jälgi, et vasikad ei ulatuks üksteiseni
 Kindlusta vasikatele puhas, kuiv allapanu ja väldi tuuletõmbust
 Kasutades vasikate pidamisel individuaalbokse, desinfitseeri need peale igat vasikat
Söötmisest tingitud kõhulahtisus. Enamasti juhtub seda piimaga söötmisel ja põhjuseks on just vasika söötmise viis.
Vasikas peab saama ka piisavalt vett. Ainult piimast ei piisa vasika vedelikutarbe rahuldamiseks. Nii täispiima kui piimaasendaja söötmisel peab vasikas saama puhast joogivett. Koguseliselt vajab vasikas vett esimesel nädalal umbes 2 liitrit päevas. Nädal enne võõrutamist vajab ta vett juba umbes 6 liitrit. Vahetult peale piima söötmist ei tohiks vasikale aga vett anda, sest sellisel juhul vesi lahjendab piima vasika maos ja see omakorda võib tekitada seedehäireid.
Stimuleeri vasika mao arenemist . Vasikal on sündides juba olemas neljaosaline magu , kuid ainult libedik on aktiivne ja moodustab umbes 60 % kogu mao mahust. Täiskasvanud lehmal on see vähenenud 8 % ni. Vasika esimestel elupäevadel funktsioneerib ta magu nagu lihtmagu.
Konsentraatide ja koresööda söötmine. Mäletsejalistel on oluline tagada liitmao kiire areng. Kuna eesmärgiks on kasvatada vasikast lehm kahe aastaga, peavad lisaks kõigele muule ka tema seedeorganid olema täielikult välja arenenud. Kui vasikatele söödetakse liiga suures koguses piimasööta liiga pika aja jooksul, toimub piima seedimine libedikus ja pidurdub tema vatsa areng. Et vasika vats areneks normaalselt, peab vasikale hakkama ka varakult konsentraate ja heina lisaks pakkuma. Et saavutada vasika kiire kasv, tuleb teda kasvatada nagu nuumalooma. Praktikas tähendab see, et vasikas peaks kasvama 650 grammi ööpäevas. Et vältida rasvumist, tuleb rangelt kinni pidada söötmisgraafikust, ega tohi näiteks peale haigust vasika söötmisega üle pingutada. Nendel vasikatel, keda söödetakse ainult piima ja koresöödaga, ei arene magu korralikult välja. Seepärast on kõrgekvaliteediliste konsentraatide - startersööda söötmine vasikatele äärmiselt oluline. Vasika startersööda toorproteiini sisaldus peaks olema 18-19 %.
Vasika võõrutamine 8-10 nädala vanuselt. Võõrutamisega võetakse vasika ratsioonist piimasööt ja asendatakse see startersööda ja koresöödaga. Üleminek ei tohi olla järsk kuid sellega ei tohi ka venitada. Piima söötmine tuleks lõpetada kui vasikas on võimeline sööma kuni 2 kg startersööta päevas. Sellises vanuses vasikas on võimeline sööma starterit koguseliselt rohkem kui heina. Et saavutada vasika kiire areng esimese 6 kuu jooksul, tuleb selle faktiga arvestada. Umbes kuue kuu vanuselt selline starteri - heina vahekord muutub, sest vasika magu on selleks ajaks välja arenenud ja ta on võimeline sööma suures koguses heakvaliteedilist koresööta.
Vasika kehakaal võõrutamisel peaks moodustama 12-15% täiskasvanud lehma kehakaalust. Kui näiteks lehm kaalub 650 kg, oleks ideaalne vasika kaal võõrutamisel 80 kg.

Noorveiste söötmine

Pärast 6-kuuseks saamist jõusöötade kogust ei suurendata, järjest suurenev toitainete vajadus kaetakse mahukate söötade arvelt, et soodustada seedeorganite mahukaks kujunemist ja kujundada isu. Jõusöötade hulga suurenemine põhjustab loomade nuumumist, aga pidurdab hea lüpsilehma omaduste väljakujunemist.
Söötmine teisel eluaastal peab olema niisugune, et garanteeriks vähemalt 400 g juurdekasvu ööpäevas. Kui juurdekasv on väiksem, häirub paljude elutähtsate organite areng, eriti tugevasti saab kannatada immuunsüsteem. Halveneb söödakasutus ja tekib seede-, hingamis - ning vereringeelundkondade krooniline arengupeetus.

Tiine mullika ja kinnislehma söötmine

Hoiduda tuleb riknenud ja hallitanud söötadest, külmunud juurviljadest, kartulist ja silost, sest need põhjustavad aborte, surnudsünde ja loote kahjustusi (kõige sagedasemad on maksakahjustused).
Kinnisperioodil söödetakse lehma nii tugevasti, nagu annaks ta 7-8 kg piima päevas (avanss-söötmine). Selle sööda arvelt moodustub kehavaru, mida lehm kasutab pärast poegimist täiendava piimakoguse andmiseks .

Lehma söötmine viimastel poegimiseelsetel päevadel

Viimastel poegimiseelsetel päevadel jälgitakse hoolsalt udara seisukorda, udaraturse tekkimisel ja viimaste poegimiseelsete tunnuste avaldumisel lõpetatakse jõu- ja mahlakate söötade söötmine, et pidurdada udara töösse lülitumist ja muuta piimatoodangu kasv sujuvamaks. Udara järsust töölehakkamisest võib tekkida poegimishalvatus. Piimaga pumbatakse organismist välja palju mineraalaineid (eeskätt Ca ja Mg), mis on hädavajalikud selleks, et erutuslaine saaks kulgeda mööda närvikanaleid. Samal ajal ei käivitu mõnikord mehhanismid , mis peavad tagama Ca, Mg ning teiste tagavarade operatiivse kasutuselevõtmise.

• Poegimishalvatus

Poegimishalvatuse tunnused: Halvatus algab sabast ja tagajalgadest ning levib pea suunas. Tagakeha muutub jahedaks, väheneb naha tundlikkus, saba muutub lõdvaks, seejärel hakkab lehm vaaruma, heidab või kukub maha ja ei tõuse enam.
Raviks antakse suu kaudu magneesiumi- ja kaltsiumisoolasid, veeni süstitakse samuti Mg- ja Ca-soolasid koos glükoosilahusega. Udarasse pumbatakse õhku ja nisad seotakse kuni 2 tunniks kinni. Poegimishalvatuse vältimiseks sööta pidevalt täisväärtuslikke mineraalsöötasid ja piirata jõu- ja mahlakate söötade hulka. Esimestel kordadel ei lüpsta udarat täiesti tühjaks.

Vastpoeginud lehma söötmine

Esimesel päeval ei söödeta lehmale juurviljasid ja jõusöötasid. Kui sööta lehmale piima sekretsiooni soodustavaid söötasid, täitub niigi turses udar ülemäära ja udara kandesidemed rebenevad või venivad välja.
Jõusöötade ja mahlakate söötade söötmise alustamisel jälgitakse udara olukorda. Nende söötade hulka suurendatakse vastavalt udaraturse taandumisele (pidurdavad udaraturse taandumist). Teisel päeval pärast poegimist võib anda lehmale jõusööta 1-2 kg. Kõige sobivam on kaerajahu, see sisaldab toorkiudu ja toorrasva ning on lahtistava toimega (poegimisel kaotab lehm palju vett ja seetõttu tekib kerge kõhukinnisus).
Lehma tuleb sööta nii, et udaraturse kaoks 7.-9. päevaks pärast poegimist, samas tuleb toodangutase 10-ndaks päevaks tõsta võimalikult kõrgele. Kui toodangu-taset ei tõsteta piisavalt kiiresti, jääb reeglina väikeseks kogu laktatsiooni toodang. Täisratsioonilisele söötmisele võib üle minna alles siis, kui udaraturse on täielikult kadunud.
10-ndaks päevaks peab toodang tõusma vähemalt 25 kg-ni täiskasvanud lehmal, 15 kg-ni esimest ja 20 kg-ni teist korda poeginud lehmal. Kui piima on 5 kg võrra rohkem, söödetakse lehma paari nädala vältel isu järgi, et toodangutase tõuseks kiiresti võimalikult kõrgele. Ühtlasi fikseeritakse tarbetud söötade kogused , mille põhjal arvutatakse välja maksimaalne kuivaine tarbimise potentsiaal. Pärast 1-2-nädalast isu järgi söötmist tõuseb toodangutase, kiireneb ainevahetus ja suureneb isu. Nüüd hakatakse looma poolt valitud maitsvamaid söötasid märkamatult asendama odavatega.
1-2 kuu vältel (sõltuvalt kehakaalu suurusest) pärast poegimist lüpsavad lehmad osaliselt kehavarude arvelt - annavad rohkem piima, kui ratsiooni järgi peaksid andma. Hea lehm lüpsab kehavarude arvelt 6 liitrit piima lisaks ja kaotab kehakaalust kuni 1 kg päevas. Keskmine lehm annab lisaks 3 liitrit piima ja kaotab kaalus 0,5 kg päevas. Kasutatakse ära avanss-söödaga saadud toitained. Kehavarude arvelt ei või lasta lüpsta väikesekasvulistel esmapoeginud lehmadel - see põhjustab nende kasvu seiskumist.

Söötmine laktatsiooni kestel

Lüpsiperioodi kestel on lehm tavaliselt uuesti tiine, vältida tuleb hallitanud söötade söötmist. Söötmise abil püütakse vältida tiinusest tingitud tootmise langust.
Lüpsiperioodi teisel poolel hakkab toodangutase alanema headel lehmadel vähehaaval ja sujuvalt, kehvematel lehmadel kiiremini ja hüppeliselt. Tavaliselt on aga hüppeline toodangutaseme langus tingitud söötmis-pidamisvigadest. Hüppeliselt langenud toodangu taset ei õnnestu tavaliselt taastada. Saamata jäänud piim vähendab sissetulekut, samal ajal kulutused ei muutu. Selleks et vältida järsku toodangutaseme langust, tuleb lehma sööta väga täpselt - hoolitseda selle eest, et ei tekiks puudust ühegi toitefaktori osas. Ühtedelt söötadelt teistele üleviimine peab toimuma hästi sujuvalt.

Lehma kinnijätmine

1-1,5 kuud enne lehma poegimist jäetakse lehm kinni. Kinnisperiood ei tohi olla lühem kui 1 kuu, muidu ei jõua lehm valmistuda järgnevaks lüpsiperioodiks ja toodangutase alaneb. Kinnisperiood ei pea olema pikem kui 1,5 kuud.
Et lehm kinni jääks, lõpetatakse täielikult jõu- ja mahlakate söötade söötmine, vähendatakse heina ja haljassööda hulka ja ka joogivett antakse ainult jaopärast. Mida tugevamalt piirata söötade ja joogivee hulka, seda kiiremini jääb lehm kinni ja seda väiksem on udarapõletiku oht. Kui kinnijätmisel tekib udarapõletik, võib see jääda märkamata ja väljaravimata ning põletik muutub uuesti ägedaks pärast poegimist (ägenemist soodustab udaraturse) ja terve udaraveerand võib rivist välja langeda ning lüpsiperioodil piim saamata jääda.
Kui toodangutase on söötade ja vee piiramise tagajärjel vähenenud alla 10 kg, siis hakatakse lehma lüpsma üks kord päevas, seejärel üle päeva, lõpuks üle kahe päeva. Nii võib 15-20 kg toodanguga lehma jätta kinni kahe nädala jooksul.

Söötmise iseärasusi siirdeperioodil

Siirdeperiood - talvistelt söötadelt suvistele ja suvistelt talvistele ülemineku periood. Kui lehma söödetakse pikema perioodi vältel ühtede söötadega, siis kohaneb ta nendega ja hakkab teisi söötasid võõrastama, need võivad põhjustada seedehäireid ja toodangu languse.

Kevadine siirdesöötmine.

Noor karjamaarohi on toorkiuvaene ja proteiinirikas ning põhjustab kõhulahtisuse. Kõhulahtisuse tagajärjel halveneb söötade seedimine ja toitainete omastamine , mistõttu langeb järsult piima rasvaprotsent ja päevatoodangu tase (tavaliselt algab tugevam langus 3-4 päeval). Toodangu languse ärahoidmiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara. Samal ajal jätkatakse laudas talviste söötade andmist, lõpetatakse kartuli, juurviljade ja silo söötmine või vähendatakse nende hulka, suurendatakse heina ja põhu hulka. Esimestel päevadel karjatatakse lehma vaid paari-kolme tunni vältel, karjamaal oleku aega pikendatakse sujuvalt. Kui rohi hakkab kasvama kiiremini, lõpetatakse mahlakate söötade söötmine laudas täielikult, heina ja põhu söötmist jätkatakse.
Esimestel karjatamispäevadel väheneb veidi piima hulk ja tõuseb rasvaprotsent. Esimese nädala lõpul muutub olukord vastupidiseks - toodangu maht suureneb ja rasvaprotsent hakkab langema . Kui head heina pole piisavalt, siis rasva% võib langeda alla 3. Kõrge toodanguga lehmad vajavad heina ka hiljem kogu suve vältel, eriti siis, kui neid peetakse ristikurikkal karjamaal.

KARJATAMINE

Kultuurkarjamaapinda peab olema vähemalt 0,3 hektarit 1 lehma kohta, looduslike karjamaade pind peab olema mõnevõrra suurem (vastavalt karjamaa saagikusele). Kõige paremini söövad loomad madalat tihedat rohtu . Kevadel kasvab rohi kiiresti ja võib kasvada liialt pikaks. Pikka rohtu tallavad lehmad palju. Rohu ülekasvamisel algab selle kõrsumine ja puitumine, rohu maitsvus ja väärtus vähenevad. Ülekasvamise vältimiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara, esimesed karjatamisringid viiakse läbi kiirendatud tempos ja vajaduse korral karjatatakse samas lambaid või niidetakse osa rohtu maha.
Rammutukkade tekkimise vältimiseks tõmmatakse sõnnikuhunnikud äketega laiali (väikese karjamaa puhul võib kasutada ka reha). Sõnnikuhunnikud lööb laiali ka rootorniiduk, kui seda kasutatakse karjamaade järelniitmisel.
Suve teisel poolel karjamaade saagikus väheneb, siis söödetakse lisaks haljassegatist ja heinaädalatelt niidetud rohtu. Võimaluse korral laiendatakse karjamaade pinda heinaädalatele.
Karjamaa jaotatakse tavaliselt 5-6 kopliks, igaühes neist peetakse lehmi 4-5 päeva vältel, seejärel jäetakse paariks nädalaks kasvama. Koplite süsteemist parem on aga nihutatava söödarindega süsteem. Sellega ahvatletakse lehmi rohkem sööma, nad tallavad rohtu vähem. Lehmad eelistavad liikuda kodu suunas, seepärast viiakse nad söödarinde taha ja nihutatakse seda sujuvalt kodule lähemale.
Niiske või märg ristikuädal võib põhjustada puhituse. Enne ristikukarjamaale viimist söödatakse loomadele laudas kuiva heina või põhku, karjamaale viiakse alles pärast kaste kuivamist.

SÜGISENE SIIRDESÖÖTMINE

Pärast karjatamisperioodi lõppu söödetakse lehmadele niikaua kui võimalik haljassöötasid. Talvised söödad ei maitse loomadele nii hästi nagu karjamaarohi ja järsu ülemineku tõttu võib tekkida isutus ja toodangu langus. Selle vältimiseks harjutatakse veiseid talviste söötadega pikkamööda. Siirdesöötmisega alustatakse siis, kui karjamaade saagikus hakkab tunduvalt vähenema. Kiiresti tuleb ära sööta juurviljapealsed ( riknevad kiiresti). Kaua saab sööta söödakapsast (talub kuni -9 0C külma). Söödakapsa söötmiselt minnakse sujuvalt üle kartulile ja juurviljadele. Samal ajal suurendatakse vähehaaval põhu, heina ja silo hulka. Kartul kaotab seistes suure osa oma väärtusest, seepärast on parem sööta seda sügisel. Juurviljasid hakatakse söötma pärast kartulit.

Veiste jootmine

• Tiine mullikas vajab 40 liitrit vett päevas
  
• Tiine kinnislehm 50 liitrit
  
• 10 kg-se päevatoodanguga lehm 65 liitrit
  
• 20 kg-se päevatoodanguga lehm 85 liitrit
  
• 30 kg-se päevatoodanguga lehm 100 liitrit
  

Suure osa veetarbest võib lehm katta haljassöötade arvel, kuid see ei rahulda kogu veevajadust. Kuumade ilmadega veevajadus suureneb. Talvel joodetakse lehmi 2 korda päevas, suvel 4-5 korda päevas.

SÖÖDARATSIOONIDE KOOSTAMINE LÜPSILEHMADELE

Söödaratsioonide koostamisel tuleb jälgida, et päeva jooksul antavad söödad kataksid looma vajadused peamiste toitefaktorite osas. Toitefaktorite proportsioonid ratsioonides peavad olema kindlas tasakaalus (ühe või teise puudus või liiga suur kogus võib põhjustada ainevahetushäireid ja toodangutaseme langust). Söödad ei tohi kahjustada looma tervist ja toodangu kvaliteeti ning nende kogused peavad olema reaalselt söödavad. Seejuures peab ratsiooni hind olema võimalikult madal.
Keskmine lehm (500-550 kg) vajab elatuseks 5…5,5 sü ja 300…330 g seeduvat proteiini päevas (1 sü ja 60 g seeduvat proteiini 100 kg kehamassi kohta). Lisaks sellele kulub 0,5 söötühikut ja 60 g seeduvat proteiini 1 kg piima tootmiseks.
Koostame söödaratsiooni keskmise suurusega (500 kg) lehmale, kes annab 11 kg piima päevas.
Energiatarbe arvutamine:
5 sü (elatustarbeks) + 11 kg piima x 0,5 sü (tootmistarbeks) = 10,5 sü (kokku päevas)
Seeduva proteiini tarbe arvutamine:
5 x 60 g s. prot.-i (elatustarbeks) + 11 kg piima x 60 g s. prot.-i (tootmistarbeks) =
= 300 g s. prot.-i (elatustarbeks) + 660 g s. prot.-i (tootmistarbeks) = 960 g. s. prot. (kokku päevas).
Valides tabelist 1 lehma meelevaldse söödaratsiooni, näiteks 4 sööta reaalsetes kogustes : 6 kg põldheina, 4 kg odrapõhku, 10 kg söödapeeti ja 4,5 kg odrajahu , saame arvutustöö tulemusena tabeli 2.
Tabel 1. Enamkasutatavate talviste söötade iseloomustus
Ühes kg söödas on
Söödad
sü
seeduvat proteiini g
kaltsiumi
fosforit
karotiini mg
seeduvat proteiini g/sü
Ristikhein
0,54
77
10,8
2,0
44
143
Timuthein
0,51
38
4,8
2,0
40
75
Põldhein ( ristik + timut 1:1)
0,52
54
7,8
2,0
43
102
Odrapõhk
0,33
7
2,7
0,9
0
22
Kaerapõhk
0,27
6
2,7
0,9
1
24
Põldheinasilo
(ristik + timut 1:1)
0,19
22
2,7
0,6
24
116
Kuivsilo (kõrrelistest)
0,31
34
3,7
0,9
29
110
Kartul
0,27
9
0,1
0,5
0
33
Söödapeet, - kaalikas
0,10
7
0,2
0,4
0,5
70
Poolsuhkrupeet
0,18
7
0,3
0,5
0
41
Oder
1,14
75
0,6
3,4
0
66
Kaer
1,00
82
1,0
3,3
0
82
Söödahernes
1,24
197
1,6
4,3
1
160
Segavili:
25 % kaunvilja
1,10
111
1,2
3,5
0
103
50 % kaunvilja
1,14
140
1,3
3,8
0
122
Nisukliid
0,77
110
1,2
8,6
3
143
Sojašrott
1,13
387
2,3
6,1
0
342
Rapsikook
1,06
272
6,1
9,9
0
291
Tabel 2. Lehma söödaratsioon, milles jõusöödaks on ainuüksi odrajahu
Söödad
kg
sü
Seeduv
proteiin
g
Põldhein
6
3,1
324
Odrapõhk
4
1,3
28
Söödapeet
10
1,0
70
Odrajahu
4,5
5,1
338
Ratsioonis kokku
10,5
760
Kasutades 10,5 sü energit on see lehm võimeline tootma 11 kg piima päevas vaid siis, kui saab söötadega lisaks energiale ka 960 g seeduvat proteiini. Antud näites sai lehm vaid 760 g seeduvat proteiini, sellise seeduva proteiini koguse abil saab ta toota vaid 7,7 kg piima päevas.
760 g s. prot. - 300 g s. prot (elatustarbeks) = 460 g s. prot.
460 g s. prot : 60 g s. prot. (kulub 1 kg piima tootmiseks) = 7,7 kg piima päevas.
Niisuguse söötmise korral langeb lehma päevane toodangutase. Toodangutase ei lange järsult 7,7 liitrini päevas, vaid vähehaaval, sest loom võtab esialgu söödas puuduva proteiini kehavarudest. Selle tagajärjel kõhetub looma lihastik, nõrgeneb immuunsüsteem (süveneb üldine valgudefitsiit). Kuna organismi proteiinitagavarad on suhteliselt piiratud, langeb toodangutase lõpuks ~ 7,7 liitrini päevas. Kui lehma söödetakse pikema perioodi või mitmete talvede vältel kirjeldatud viisil, muutub ta nuumloomaks (energia ülejääk ladestatakse rasvana) ja toodangupotentsiaal väheneb. Ka korrektsele söötmisele üle minnes ei saavutata nuumunud looma puhul enam nii kõrget toodangutaset, kui oleks võidud saavutada pideva korrektse söötmise korral. Ebaõige söötmise tagajärjel tekkinud ainevahetushäired on sageli püsiva või osaliselt püsiva iseloomuga .
Ratsiooni energia- ja proteiinisisalduse tasakaalustamiseks on kõige lihtsam kasutada suure proteiinisisaldusega jõusööta, näiteks sojašrotti. Sellega asendatakse üks osa odrajahust. Põhisöötades (hein + põhk + juurvili ) on 5,4 sü ja 422 g seeduvat proteiini, jõusöödaga tuleb lisada 5,1 sü ja 538 g seeduvat proteiini. Ülesandeks on nüüd koostada odrajahust ja sojašrotist vajalik segu. Selleks leiame esmalt, kui palju peab jõusöödasöötühik sisaldama seeduvat proteiini. Jagame 538 g (seeduvat proteiini) 5,1 (söötühikuga) ja saame 105 g (seeduvat proteiini söötühiku kohta).
Odrajahuga segatava sojašroti kogus leitakse Pearsoni ruudu abil järgmiselt:

1 Puhasaretuse käigus, kui erinevate tõugude verd ei segata, saavutatakse efekt aeglaselt pika ajavahemiku möödudes, aga tõutunnused on väga kindlalt järglastele edasikanduvad, ootamatuid hälbeid esineb väga harva.
2 Nümfomaania - loomadel esinevad pidevalt poolikud inna tunnused, aga nad ei ole viljastatavad. Neid lehmi tuleks hoolega jälgida, sest nad jäävad kergesti ahtraks hormonaalsüsteemi häirete tõttu, mis tihti on põhjustatud mõne mineraalaine , harvem vitamiini puudusest.
3 Väitused - emaka- ja kõhulihaste üheaegsed kokkutõmbed
4 Päramised - pärast sünnitust väljunud emakook, lootekestad ja nabaväät
5 Tingimisi tõvestavad mikroobid - batsillid , mis tavaliselt haigusi ei põhjusta, vahel on isegi loomale vajalikud ja elavad sümbioosis, N: soolekepike