· Elaniku kohta 2001 aastal oli 80,5 kg piima. · Veiseliha kogutoodang maailmas 2010 aastal oli 21,2 %. · Lõuna-Ameerikas 24,1% kogu maailma veiseliha toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 9,2 kg veiseliha. (vanad andmed) Maailmas on üle miljardi veise. Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias ja kõige vähem on veiseid Okeaanias. Veiseliha osakaal kogu lihatoodangust 24 %. Piima annavad lehmad maailma kogutoodangust 85 %. Elaniku kohta 80,5 kg aastas. Veise liha süüakse maailmas inimese kohta 9 kg päevas. 43 % piima kogutoodangust tuleb Euroopast ja 40 % kogu lihatoodangust tuleb Aasiast. 3. Veisekasvatus Euroopa Liidus (2009) Prantsusmaal on kõige rohkem veiseid (19 199 000), Saksamaal (12 987 000) ja piimalehmi kõige rohkem Saksamaal (4 169 000). Eestis on veiseid 235 000 ja piimalehmi 96 000. 2005. aasta andmete järgi oli Eestis lihalehmi 10 000. 2005
Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt. Juba 17. sajandil kasutati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Esimene tõuraamat ilmus1886. Aastal
Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast. Heade sigimisnäitajatega, uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Eesti lambatõugude parandajad tõud. Eesti tumedapealise tõu parandajad: suffolk, oksforddaun Eesti valgepealise tõu parandajad: teksel, dorset, dala Lammaste paaritamine, innasesoon. Innasesoon – ajavahemik, mil uted indlevad. Lihalambal 6 kuu pikkune. Seotud valguspäeva pikkusega. Valguspäeva lühenemise tingimustes augusti algusest detsembri lõpuni. Inna tsüklid pikkusega 16-17 päeva. Inna kestvus keskmiselt 36 tundi. Lammaste innasesoon on seotud käbinäärme hormooni melatoniini sisaldusega veres.
ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda. Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu-, metall- või plastmasskünast, mida nad ei saa ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Uutes seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde, et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset. Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas joogivesi peab pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel peavad põrsad saama vett soovi järgi. 5) Võõrdepõrsaste söötmine ja pidamine. Emast ilmajäämine, söötmistüübi muutumine koos sigalate vahetusega ja ümbergrupeerimine – need on stressorid, mis toimivad negatiivselt võõrdepõrsaste adaptatsioonile uutes tingimustes
Suvel haljassööt (peamiselt karjamaarohu näol), jõusööt ja mineraalsöödad. Talveperiood kestab meil u 7,5 kuud e 225...230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15...20. maini. Sel perioodil on lehmade ratsioonis rohusöötadest suuremal või vähemal hulgal heina. Päevased heina kogused olenevad silo ja põhu kogustest ratsioonis. Kui hein on ainsaks rohusöödaks, söövad lehmad seda keskmiselt 10...13 kg, maksimaalselt kuni 15 kg päevas Nii palju ei ole harilikult otstarbekas sööta, sest suure toorkiusisalduse tõttu ei ole võimalik ainult heinaga söötes saada lehmadelt eriti suuri toodanguid Heina kõrval antakse veistele talvel ka suviviljapõhku, mida varasematel aegadel veiste söödana rohkesti kasutati. Napi heinavaru korral söödeti lehmadele ja mullikatele 4...5 kg põhku päevas. Ka praegu antakse tavaliselt lehmadele ja vanemale noorkarjale ööseks vabalt põhku ette. Silo on väga hea talvine mahlakas sööt. Viimastel
saj. sajandi I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud - inimese poolt aretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Veiste jõudlus liigitatakse: . piimajõudlus; lihajõudlus. 5.PIIMATÕUD n.o aretatud suure piimajõudluse suunas. kiire hästiarenenud hingamis- ja vereringeorganid , kiire av, mis tagab võimalikult suure hulga piima tekke udaras. hästiarenenud näärmerikas ja hea verevarust. udar. Lihastik,lihaomadused.tagasihoidlik. EESTI HOLSTEINI TÕUG (EHF), EESTI PUNANE VEISETÕUG (EPK ) ,EESTI MAATÕUG (EK) ,Tõugude määratlemisel on üheks tunnuseks nende värvus LIHATÕUD - Lihaomadused on head. piimatoodang on madal, sellest piisab tavaliselt järglase üleskasv. Aastas saadakse l. 1500...2000 kg piima. hästiarenenud lihaomadused. aeglase ainevahetusega ja flegmaatilise närvisüsteemiga. Mõnedele lihaveisetõugudele on isel. nn. topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas.
......................................................................................................................................................... 32 3.9.1. JÕUDLUS MÕISTE. ................................................................................................................................................... 32 3.9.2 PIIMAJÕUDLUS JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID............................................................................................. 32 3.9.2.1. Udara ehitus, piima tekkimine ja väljutamine ...................................................................................................... 33 3.9.2.2. Lehmapiima keemiline koostis............................................................................................................................. 33 3.9.2.3. Piimajõudlust mõjutavad tegurid.......................................................................................................................... 34 3.9.3
arenguks. Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul Seafarmides põhjustab probleeme suguemiste liigne lahjumine imetamisperioodil, millega kaasneb nende reproduktsioonijõudluse vähenemine või hoopis karjast väljalangemine. Liigse lahjumise peamised põhjused on seotud emiste ebaõige söötmisega reproduktsioonitsükli erinevatel perioodidel. Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal. Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus.
saaduste tootmine-Kogut. saadakse loomade produktiivsuse suurendamise kaudu, mis võimaldab loomade arvu vähendada Eestis veiste arv pidevalt väheneb. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis PRIA andmetel oli 2007. aasta seisuga 254,4 tuhat. Piimaveiste jõudluskontrollis oli 2011 seisuga 88 984 lehma, mis moodustab 93% Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 7778 kg ja eesti punasel tõul 7152 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4850 kg. Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja herefordi (3442) tõugu lihaveiseid. 4. Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuuluv koduloomade rühm mingil territooriumil. Neil on sarnane välimik ja majanduslikult kasulikud omadused.
kvaliteetseid loomakasvatussaadusi. 10. Piima ja lihajõudlus Piimajõudlus Piimajõudlus määratakse teatud ajavahemikul toodetud piima koguse järgi, kusjuures võetakse arvesse piima keemilist koostist ja toiteväärtust. Piimatoodangut mõjutavad tegurid: 1) väliskeskkonna tegurid; 2) laktatsioonijärk. Piimajõudluse andmed on vajalikud: 1) tõuaretustöö korraldamiseks; 2) loomade tervise (eriti udara ja jalgade tervise) ja söötmise hindamiseks; 3) piimatootmise tasuvusest ülevaate saamiseks; 4) tulemuslikuks teaduslikuks uurimistööks; 5) Lihajõudlus Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. 11. Milliste näitajate kaudu hinnatakse piima ja lihajõudlust? Lehma piimajõudlust hinnatakse piimatoodangu, piima rasva ja valgusisalduse ning rasva ja valgutoodangu alusel.
kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonnatingimuste suhtes. Peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest erinevate isolatsioonivormide kaudu. Tõugude kujunemise protsess on mitmepärane. I etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Selle etapi lõpus saadakse suur ja omavahel sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. II etapp toimub tõu ja jõudlusomaduste järgi karja ühtlustamine eesmärgipärase valiku teel. Lõppeb tõu tunnustamisega ja nime andmisega, alustatakse tõuraamatu pidamist. III etapp kultuurtõu perioodil on kehaehitus väljakujunenud kõige paremal tasemel. Vajadusel täiustatakse tõu genofondi sugulastõugudega. IV etapp tõu mandumine, ei toimu enam vajalike tunnuste paranemist. Tõug on saavutanud maksimaalse taseme. 5) VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn.
LRH läheb nii bakterirakku kui ka läbib peensoole, kus see imendub nagu lihtmaolistel loomadel ( tekivad mitsellid). Kuna bakterraku koostises on vaid küllastatud rasvhapped, bakterid küllastavad ( hüdrogeenivad) küllastamatud rasvhapped. Bakterraku koostises on enamasti C16:0... C20:0. Küllastamatud rasvhapped on bakteritsiidse toimega. 9-desaturaas muudab udaras 18:0 rasva ( mis on muidu tahkes olekus) taas vedelaks, see on siis 18:1-ks. Praktikas suudab lehm neid polüküllastamata rasvhappeid ca pool kg, ilma, et ta muudaks kardinaalselt piima koostist. Hüdrogeniseeritud rasvhapped. Küllastamatute rasvhapete biohüdrogenisatsioon mäletsejalistel Loeng 28.10.2008 September-detsember 2008. a. Seeduvuse määramise meetodid 1.) In vivo meetod 2.) In vitro meetod ehk laboratoorne meetod laboratoorses keskkonnas püütakse matkida selliseid protsesse, mis toimuksid analoogselt looma seedekulglas
Veisekasvatus KOKKUVÕTE arvestuseks *Koduveisel piimas umbes 4-5% rasva. *Eestis veiseid umbes 260-280 000. Nendest lihaveiseid ca. 70 000. *EHF (Eesti Holsteini tõug) – SUURIM PIIMAJÕUTOODANG. maailmas enimlevinud, Hollandi friisi tõug ristatud Eesti maatõuga *EPK (Eesti punane veisetõug) *EK (Eesti maatõug) *Koduloomadel, erinedes ulukloomadest on hästi välja arenenud inimestele vajalikud organid nt. piimanäärmed, HEA VEREVARUSTUSEGA UDAR, nõrk lihastik tagab ainult liikuvuse ja võime sööta. Lihaveistel tugev lihaskude, piim ainult järglastele. Tänu parematele keskkonnatingimustele koduloomade kasvukiirus on suurenenud, varasem suguküpsus ja majandusliku kasutamise küpsus. *Liigist tarvas põlvnevad kõik koduveised ning seebu. Liigist jakk on kodustatud kodujakk. Kaugaasia veiste perekond: liigist banteng on kodustatud baali kari. Liigist gaur on kodustatud gajaal.
viimased tarvad surid välja 17. Sajandil, ta oli suure kehaga, raske pea ja tugev massiivne kael, sügav rinnak, pikk kere. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis Valdav osa veiseid arengumaades, kus toimib ekstensiivne veiseliha tootmine. Arenenud maades toimib intensiivne veiseliha tootmine. Eestis on veiste arv pidevalt vähenenud. 2010 seisuga 240 tuhat veist, lihatõugu veiste arv on samas kasvanud. Piimatootmine koondunud suurtootjate majapidamisse. 4. Tõu mõiste ja kujunemine Tõug on ühte liiki kuuluvate loomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik ja majanduslikult kasulikud omadused. Tal peab olema kindel leviala. Tõude kujunemine 1. Etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Toimub plaanipärane ristamine ja ristandite hulgast valitakse sobivad loomad, et kujundada uut tõurühma. Etapi lõpuks saadakse suur ja sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. 2
protsessideks. Osaliselt lagundatud ained jäävad seedimata ja imendumata ning väljuvad organismist rooja, uriini või higiga. Metabolism on ainete lagundamise ja sünteesimise protsess. Toitumiseks nimetatakse toitainete ettevalmistamist ning saamist söötadest, kui neid süüakse. Süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, kaltsium ja fosfor moodustavad taime- ja loomaorganismist põhiosa (98,5%). Keemilise koostise andmed näitavad, palju toitaineid sööt sisaldab. Nende andmete põhjal on võimalik teataval määral otsustada sööda toiteväärtuse üle. Kõige enam vajab organism hapniku kõrval vett. Vee roll on osaleda lahustaja ning transpordivahendina organismis. Lisas lihtsustab see veel loomal ka sööda mälumist. Kui organismis on rasv või pool valkude kogusest lammutatud, jääb organism ellu. Kui organism kaotab 1/10 oma veekogusest, tähendab see organismi surma. Loomorganismi veesisaldus veise kehas on
loomade arvu vähendada. Lisaks loomade produktiivsusele suurendatakse pidevalt ka taimede saagikust, et ratsionaalsemalt kasutada põllumaad. Eestis on seoses turumajandusele üleminekuga veiste arv pidevalt vähenenud. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis 2011.a seisuga on Eestis 88 984 lehma, mis moodustab 93% Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 7778 kg ja eesti punasel tõul 7152 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4850 kg. Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja herefordi (3442) tõugu lihaveiseid. 4. Tõug- ühte liiki kuuluvate koduloomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine,
Veiste kodustamine ja põlvnemine. Kodustati 6-2 aastatuhat e.m.a. Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia. Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. P-Aafrika ja Sahara kõrb. Veiste ulukeellased:Tarvas ehk ürgveis, Jakk,Kaugaasia veised (Banteng ja Gaur),Piisonid (euroopa ja ameerika), aasia pühvild ja aafrikapühvlid. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Maailmas: Veised: 1338, Pühvlid 158,6 (milj)Eestis: Veiseid: 240 tuhat, kellest 200 piimav ja lihav 40,5 Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuuluvate koduloomade küllalt suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik , maj kasulikud om ja ühesugused nõuded keskkting suhtes. Tal peab olema kindel levila e. Areaal. (peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest ja ei tohi toimuda sugulsaretus) Veisetõugude klassifikatsioon. Aluseks lihajõudlus ja piimajõudlus (piimatõud,lihatõud, komb. Tõud). Arenguastme j:primitiivsed tõud, üleminekutõud ja aretustõud. Piima- ja lihatõud
tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. Jõudluskontrolli programmi tulemuste põhjal 2010. aasta kohta võib öelda, et eesti valgepealist tõugu uted olid heade sigimisnäitajatega, sest uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Viimasel kahekümnel aastal on eesti valgepealist tõugu uttede viljakus olnud kõigil aastal kõrgem kui eesti tumedapealistel uttedel. 4) Eesti lambatõugude parandajad tõud. Eesti tumedapealise tõu parandajad: Suffolk – lai, sügav rind, arenenud kintsud, viljakad. Oksforddaun – suure tailiha sisaldusega rasked lihakehad, jäme vill (Taani). 2 Eesti valgepealise tõu parandajad: Teksel – suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suur villatoodang ja kvaliteetne vill. Dorset – lihakeha kvaliteedi tõstja tailiha hulga suurenemise läbi, head emaomadused, talledel hea kasvukiirus, pikk innasessioon.
Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a. jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sundis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg Tõufarme 2005 22, 2007 20, lambaid 2005 1630 (43%), 2007 2906 (45%) 4. Eesti lambatõugude parandajad tõud Tumedapealised lihalambatõud: Suffolki tõug, Oksforddauni tõug Valgepealised lihalambatõud: Tekseli tõug, Dorseti tõug, Dala tõug 5. Lammaste paaritamine, innasesoon Innasesoon Lamas indleb innasesoonil, kusjuures võib ühel innasesoonil omada mitut innatsüklit (16-17 päeva pikkusega). Kui indlevat utte ühel inna ajal paaritada ei õnnestunud, siis indleb utt uuesti 16-17 päeva pärast. Innasesioon on seotud valguspäeva lühenemisega, mida kontrollitakse peaajus oleva käbinäärme
4% meie lüpsikarjast -Kehamass lehmadel 650-700 kg, pullidel 1000kg ja enam -Punane põhivärvus, mis võib( olenevalt aretuses kasutatud komponentidest) punaste,punasekirjude ja pruunide toonide vahel(nii tumedad kui heledad toonid) EPK aretuskomponedid - aretuse algus 1862 -imporditi 21 angli ANG veist Saksmaalt - Eesti punane veis kujunes kohaliku maakarja vältaval ristamisel angli ja taani punase veisetõuga. On aretuses kasutatavad ka tänapäeval. - Šviitsi tõug AP- alates 1980-st - Iseloomulik värvus helepruunist mustjani, heledad " jahumokad" - Punasekirju holstein RH - Kanadast, USA-st - parandab udaraid ja suurendab väljalüpsi - Norra punane NRF - punased või punasekirjud, võib esineda nudisid - Äärširi tõug AY - aretatud Šotimaal, populaarseim piimatõug Soomes - Värvuselt punasekirjud, hea tervis - Rootsi punasekirju SRB - värvuselt punased või punasekirjud, suurte sarvedega - Taani punane TP Eesti holstein EHF
5. Kalasööda koostis ja olulised söödalisandid forellikasvatuses. a. Forellisööt valmistatakse ekstrudeerimise meetodil valdavalt kalajahust, millele lisatakse kalaõli, taimseid jahusid (soja, nisu) ja lisandeid mineraalaineid ja vitamiine sisalda-vaid premikseid, gluteeni, punaseid pigmente, immunostimulantide segusid (Biofocus, Ergosan) ja haiguste raviks mõeldud erisöötadesse ka ravimeid, näiteks antibiootikume. Sööt on väga kontsentreeritud, tema veesisaldus on umbes 8%. Põhja-Euroopas, sh Eestis, nõuavad tarbijad, et suurte lõhelaste liha peab olema erepunane. Seepärast on tähtsad söödalisandid karotinoidid e punased pigmendid. Karotinoidid, mida kasutatakse lõhelaste söötades, on astaksantiin ja kantaksantiin. Üldiselt jaguneb sööt vastsete söömaõpetamiseks ja noorkala söötmiseks kasutatavaks puruks ja graanuliteks (pellets)
....................................................................................lk 4 1. 2. Eellüps........................................................................................................................lk 5 1. 3. Lüpsimasina allapanek................................................................................................lk 5 1. 4. Lüpsiaeg......................................................................................................................lk 6 1. 5. Lüpsi lõpp...................................................................................................................lk 6 1. 6. Nisakannude eemaldamine..........................................................................................lk 6 1. 7. Nisade hooldus.............................................................................................................lk 7 1. 8. Mullikate lüpsmine............................................................................................
3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veistest asub aregumaades,kuna seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb põllumajandusega.Arenenud riikides on levinud intensiivne veisekasvatussaaduste tootmine.Eestis on seoses põllumajandusreformiga ja üleminekuga turumajandusele veiste arv vähenenud.Lihatõugu veiste üldarv on pidevalt kasvanud ning neid oli ca 50 tuhat. Eestis rohkem kasvatatakse herefordi,aberdiin-anguse ja limusiini tõugu. 4. Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuulvate koduloomade küllalt suur rühm,kellel on ühesugune põlvnemine,välimik,majanduslikult kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonatingimuste suhtes.Tal peab olema kindel levila ehk areaal.Tõug peab olema isoleeritud teistest populatsioonides erinevat isolatsioonivormide kaudu.Tõud on oma arengus väga erinevates etappides. KUJUNEMINE: I etapp –toimub aretuskomponentide valik ja paaridevalik vastavalt aretuseesmärrgidele
Rühmasulus Kui pikk on sigade tiinusperiood? Keskmiselt 111-117 päeva Palju on keskmise viljakusega seal põrsaid? 10-12 Mis oli lammaste arvukus Eesti keskmiselt 2008. aastal? 70 tuhat Mida on vaja uttede söödaratsioonis 4. ja 5. kuul teha? Vähendada rohusöötade osakaalu ja suurendada jõusöötade osakaalu Kui palju peab saama tall ternespiima ühel jootmiskorral? 50 ml talle kg sünnimassi kohta Mis on alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapasaagis? 45-50% Kui vanalt saab lehm täiskasvanuks (keskmiselt)? 4-5 aastaselt Eesti holsteini tõugu veiste osatähtsus piimaveiste üldarvust on ca? 2/3 Lihatõugu veistele on iseloomulik hingamistüüpi konstitutsioon? Vale Kui suur on keskmiselt normaalse lehmapiima kuivaine sisaldus? 11-12% Kas uus lüpsiperiood algab lehma tiinestumisega? Ei Milliseid lihakvaliteedinäitajaid hinnatakse organoleptiliselt? Lõhn, maitse, värvus, tugevus, puljong Millele viitab normaalsest suurem somaatiliste rakkude arv piimas
1. Mis on söömus? Söömuse all mõistetakse looma poolt päevas tarbitud söötade ja neis sisalduvate kuiv- ja/või orgaanilise aine kogust. Söömusest võib rääkida ka kui sööda vastuvõtust. Analoogiliselt võib välja arvutada ka sööda üksikute toitefaktorite, näiteks proteiini, kaltsiumi või fosfori jt. söömuse. Mitmetel juhtudel loomade söömust ei piirata, näiteks loomade karjatamisel. Söömust ei piirata ka kui põrsastel ja kesikutel on sööta küllaldaselt. Vastavalt talitatakse ka tihti lindude söötmisel. Sõltuvalt koostatud söödaratsioonis olevate söötade maitsvusest, füüsikalistest ja keemilistest omadustest moodustab ratsiooni kuivaine maksimaalne söömus põllumajandusloomadel 3...5% looma kehamassist, põllumajanduslindudel on see aga suurem. Mida väiksem on kehamass, seda suurem on suhteline söömus. Piiramatu söötmine ei ole alati otstarbekas
· Kaugused piirist · Kõrgusjooned · Pääsud krundile, tarad · Säilitatavad puud, puhkealad · Põhja-lõuna suund, tingmärgid 2. Veisefarmide planeerimine (soojustatud laut, soojustamata laut). Külm laut ehk soojustamata . Tööde automatiseerimise ja mehhaniseerimise tase on hõlpsasti maksimumini viidavad. Iseteenindusliku söötmise korraldamine lihtne vastavalt ettevalmistatud silohoidla ja heinahoidla on ühtlasi söötmiskohaks hoitakse kokku suur hulk tööjõudu ja sööt on alati värskem kui sõimes või söödalaval söötmisel. Madala temperatuuri tõttu on pidurdatud haigustekitajate areng ja loomad samas karastunumad viirus ja nakkushaigusi vähem, pidev liikumine tagab lihaste ja liigeste hea toonuse vähe liigestehaigusi ja raskeid sünnitusi Madal õhutemperatuuri tõttu on inimestel talvel sellises laudas ebamugavalt külm töötada, söödakulu on talvel mõnevõrra suurem, sest loomad kulutavad osa sellest täiendava koguse
Eeskiri vasikatalitajale 1.Poegimine · Jälgi tiinusekalendrit, mis on koostatud peale viimast seemendust. · Esmane poegimise tunnus on see, et lehmal on udar tursunud. · Läheneva poegimise tunnuseks on lehma rahutus. · Lähenevat poegimist saab kindlaks teha ka jälgides lehma tuppe, kui see on tursunud, siis on see tunnuseks. · Kontrolli, kas ase on kuiv ja lehm on tagant poolt puhas. · Jälgi udarate puhtust. · Vaata kas lehmal on piisavalt põhku või allapanu. · Jälgi sünnitust, kas lehm saab sellega ise hakkama või peab teda abistama. · Abista lehma kui ta ise sünnitusega hakkama ei saa. · Jälgi, kas vasikas on õiges asendis. · Kui poegimine vajab abistamist, siis desinfitseeri kõik sünnitusabi vahendid kaasa arvatud oma käed. · Kui vasikas on vales sünnitus asendis, siis proovi teda abistada ja kui sa sellega
Karja tervis ja veterinaarprofülaktika 1. Loomade tervise riskitegurid looma ja karja tasandil. Kehatemperatuur ja termoregulatsioon Sisemised e individuaalsed looma riskitegurid: tõug, vanus, suurus, poegimiste arv, laktatsioon, toodangutase, tiinusjärk, söötmistase, immuunsus, eelnev haigestumus, füsioloogiline seisund, stressikindlus. Karja riskitegurid: 1.Keskkond (füüsikalised, keemilised, bioloogilised tegurid) sisekliima (õhu temperatuur, niiskusesisaldus, liikumiskiirus, ventilatsioonimaht, gaaside-, tolmu-ja mikroobidesisaldus, valgustatus, müra), farmi planeering, ehituslikud elemendid. 2
4. Tiined mullikad 0,12 3 5. Ternesvasikad (kuni 20 0,06 1 päeva vanad) 6. Kokku 29 Kokku on karjas 29 looma, nendest 28 lehma ja 1 vasikas. 6 2. PIDAMISVIIS KÕIGIL LOOMARÜHMADEL 2.1. Üldnõuded pidamisviisile Loomi tuleb pidada nii, et nad oleksid terved, väärindaksid sööta toodanguks minimaalsete kadudega ning neid saaks hõlpsasti ja ökonoomselt talitada. Pidamisviisi valik sõltub majandamise tingimustest. Pidamisviisi valikul, farmi ja loomahoone planeerimisel tuleb arvestada kliimat, kasutatavaid ehituskonstruktsioone ja tööde mehhaniseerimise seadmeid [1, lk 27]. 2.2. Veiste pidamisviis Pidamisviisiks on valitud lõaspidamine. Sel pidamisviisil on igal lehmal eraldi ase, millel ta on lõaga fikseeritud. Seal looma söödetakse, joodetakse ja ka lüpstakse
Selleks tuleb iga karjatamine registreerida põlluraamatus. Karjamaa zootehniline saak arvestatakse loomadelt saadud toodangu alusel vastavalt nende söödanõudlusele normatiivide kohaselt. Karjamaa saagiarvestuseks ainevahetusliku energia kaudu on vaja: 1. - määrata loomade elatuseks, kehamassi juurdekasvuks ja toodanguks (piim, liha, vill, juurdekasv, töö) kasutatud sööda hulk megadzaulides (MJ) LKS = ET+ PT+ KMJ-norm, kus LKS loomade poolt kasutatud sööt, MJ ET elatustarbenorm, MJ PT piimatarbenorm, MJ KMJ kehamassi juurdekasv, MJ 2. arvutada karjatamisperioodil antud lisasöötade (LS) energiaväärtus MJ, arvestust tuleb pidada kõigi lisasöötade (jõusööt, haljassööt jm) kohta. 3. registreerida niiteliselt koristatud karjamaarohu saak (NK), MJ Suvise karjamaarohu saagi leiame valemiga: karjamaasaak MJ/ ha = LKS-LS+NK, kus LKS loomade poolt karjamaal kasutatud sööt, MJ
Karja tervis ja veterinaarprofülaktika (4,0 EAP) Eksam Kordamisküsimused 1. Loomade tervise riskitegurid looma ja karja tasandil. Kehatemperatuur ja termoregulatsioon Sisemised e individuaalsed looma riskitegurid: tõug, vanus, suurus, poegimiste arv, laktatsioon, toodangutase, tiinusjärk, söötmistase, immuunsus, eelnev haigestumus, füsioloogiline seisund, stressikindlus. Karja riskitegurid: 1.Keskkond (füüsikalised, keemilised, bioloogilised tegurid) – sisekliima (õhu temperatuur, niiskusesisaldus, liikumiskiirus, ventilatsioonimaht, gaaside-, tolmu-ja mikroobidesisaldus, valgustatus, müra), farmi planeering, ehituslikud elemendid. 2
Tiined mullikad 0,12 36 Ternesvasikad (kuni 20 päeva 0,06 18 vanad) Kokku 369 Kokku on karjas 369 looma, nendest 351 lehma ja 18 vasikat. 4 2. PIDAMISVIIS KÕIGIL LOOMARÜHMADEL 2.1. Üldnõuded pidamisviisile Loomi tuleb pidada nii, et nad oleksid terved, väärindaksid sööta toodanguks minimaalsete kadudega ning neid saaks hõlpsasti ja ökonoomselt talitada. Pidamisviisi valik sõltub majandamise tingimustest. Pidamisviisi valikul, farmi ja loomahoone planeerimisel tuleb arvestada kliimat, kasutatavaid ehituskonstruktsioone ja tööde mehhaniseerimise seadmeid [1, lk 27]. 2.2. Veiste pidamisviis Pidamisviisiks on valitud lõastamata pidamine. See pidamisviis on viimasel neljakümnel aastal intensiivselt arenenud ja kiiresti levinud
a. kui alustati inglise päritoluga sevioti (ing. k. Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926.a. 1 sevioti jäär ja 2 utte Rootsist, 1934.a. 72 sevioti Inglismaalt ja 1935.a. 36 sevioti lammast Rootsist (Piirsalu, 2000). Imporditud lammastega paaritati jäärajaamades eesti maalambaid, mille tulemusena saadi valgepealiste lammaste massiiv, keda kutsuti kodanlikus Eestis sevioti lammasteks ja kellest kujundati välja eesti valgepealine lambatõug. Tõug tunnustati samuti 1958.a. ENSV Põllumajandus-ministeeriumi poolt. Seega eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja sevioti lihalambatõug. Nõukogude Eestis oli eesti tumedapealiste ja valgepealiste lammaste aretustöö edendajaks, tõuraamatute pidajaks, lammaste aretustöö kordineerijaks Eesti Liha- Villalammaste Riiklik Tõulava, mis eksisteeris kuni 1992.aastani (Piirsalu, 2003). 1990.a. taastati Eesti Lambakasvatajate Selts, mille põhifunktsioonideks on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
