Tarbijakaitse I KT (0)

1. Tarbijakaitse ajalooline areng, üldiseloomustus ja põhimõisted
Esimesed tarbojat kaitsvad üksiknormid kehtestati Euroopa varakeskaegse naturaalmajanduslikkus ühiskonnas.Kuni 20.sajandi keskpaigani reguleeriti tänapäevases mõõtes tarbijaõigussuhteid tsiviil-ja kaubandusõiguse regulatsiooni alusel. 20.sajandi alguses hakati detailsemalt sätestama nõudeid üksikute tarbijakaupadele.Rootsis kehtestati ostja huvide kaitseks järelmaksuga kauba kohustuslikud lepingutingimused 20.sajandi teisel külmnendil.
Tarbijaõigus tervikuna kujutab endast eriregulatsiooni,millega kaitstakse spetsiifilist isikute rühma – tarbijaid . Tarbijaõigust võib vaadelda subjekti –keskse õigusharuna,mille tähelepanu keskmes on rohkem tarvija isik kui tarbimisprotsess kui selline.
Tarbijavaidluste lahendamisel ja normide tõlgendamisel on oluline roll kohtudel ja tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise organitel.
Tarbija-füüsiline isik kellele pakutakse,omandab,kasutab kaupa või teenust eesmärgil mis ei seondu tema majandus – või kutsetegevusega.
Kaupleja- on isik või asutus, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust.Mis ei ole kaup on teenus ( õigusabi,juuksur)
Kaup on kaupleja pakutav,müüdav või muul viisil turustatav asi või õigus.
Teenus on kaupleja pakutav,müüdav või muul viisil turustatav hüve,mis ei ole kaup.
Tootja- on toote kavandamise ja valmistamise eest vastutav isik, kelle eesmärgiks on lasta toode enda nimel turule. Tootja peab tagama, et turule lastav toode oleks kavandatud ja toodetud vastavalt õigusaktides esitatud nõuetele ning läbinud vastavushindamise. Tootja kohustuste eest vastutab mis tahes füüsiline või juriidiline isik, kes paneb kokku, pakendab, töötleb või märgistab toodet eesmärgiga lasta see oma nimel turule.
Universaalteenus- on üldistes huvides osutatav ja valdava osa riigi või paikkonna elanike poolt kasutatav teenus. ( gaas ,eleketer,vesi)
Tarbijat eksitav reklaam – ebatõeste admete esitamine mis eksitab ostjat.
2.Tarbijakaitse korraldus Eestis
Tarbijakaitset korraldavad:
Riiklikul tasemel teostab Eestis tarbija huvide ja õiguste kaitset igapäevaselt Tarbijakaitseamet . Tarbijakaitseamet kuulub riigivalitsemisasutusena Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse. Põhiülesanded on sätestatud ameti põhimääruse §-s 13. Põhimäärusest lähtuvalt teostab Tarbijakaitseamet nii nõustamis-, esindus -, teavitus - kui ka järelevalvefunktsiooni. Põhimääruse § 14 p 10 annab ametile õiguse oma pädevuse piires välja anda haldusakte ja soovituslikke juhendeid õigusaktidest tulenevate tarbijakaitsealaste nõuete järgimiseks. Üheks Tarbijakaitseameti põhifunktsiooniks on tarbija kaebuste lahendamine.
Kohaliku omavalitsuse tasandil. Omavalitsuse ülesandeks on korraldada oma haldusterritooriumil tarbijate nõustamist ja abistamist. Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus abistada ja nõustada tarbijaid küsimustes, mis on seotud kohaliku omavalitsuse enda poolt seaduse alusel pakutavate teenustega (eriti universaalteenused nagu soojaenergia-, vee-, kanalisatsiooni- ning jäätmekäitlusteenused). Eelkõige on omavalitsusel kohustus teavitada tarbijat õigusaktidest, mis reguleerivad tema poolt osutavate teenuste pakkumist või siis suunata tarbija pädeva institutsiooni pool.
Kolmanda sektori osalus. Tarbijaühenduste üheks primaarseks funktsiooniks võib pidada tarbijate informeerimist ja nõustamist. Vabatahtlike tarbijaorganisatsioonide teisteks põhiülesanneteks on mõjutada tarbijapoliitikat ja tarbijakaitsealast õigusloomet, esindada tarbijate huve suhetes valitsusasutuste ning kauplejate või tootjatega, nõustada ja teavitada tarbijaid, korraldada tarbijakaitsealaseid uuringuid ning kasutada teisi TKS § 15 lg 2 tulenevaid õigusi. Suuremad õigused on seaduse kohaselt sellistel tarbijaühendustel, mis vastavad tarbijate kollektiivseid huve esindava tarbijaühenduse tunnustele s.t. mille liikmeteks on vähemalt 50 isikut, või ühenduste liit, mille liikmesühendustesse kuulub kokku vähemalt 50 isiku ja mis esindab tarbija huve kohalikul või riigi tasandil ning on sõltumatu ettevõtjatest ja erakondadest.
3. Tarbijaõigusele lähedased õigusharud
Üheks tarbijaõigusele lähedaseks õigusharuks võib pidad konkurentsiõigust,milles leidub mitmeid otseselt või kaudselt tarbijat kaitsvaid sätteid. Konkurentsipoliitika eesmärgiks on tagada siseturul toimiv ja efektiivne konkurents ning kõrvaldada kahjulikud konkurentsipiirangud. Konkurentsiõigus on suunatud eelkõige õiguse objekti – konkurentsi säilimisele ja tagamisele.
Tarbijate huvide kaitsega seonuvad konkurentsiõiguse valdkonnad nagu:

vaba konkurentsi piirav tegevus sh. turgu valitseva seisundi kuritarvitamine

kõlvatu konkurents
4. Euroopa Liidu tarbijaõiguste raamistik kord
Tarbijakaitse areng Rooma lepingust Maastrichti lepinguni
Kuni 1960-ndate aastate alguseni oli Ühenduses valitsev arusaam, et avatud turg ja efektiivne konkurents suudab ise eneseregulatsiooni kaudu kaitsta tarbijate huvisid. Tarbijapoliitika teostamise hoobadeks olid Ühenduse alusdokumendis fikseeritud põhivabadused: teenuste osutamise vabadus, kaupade ning kapitali vaba liikumine ning vaba asutamisõigus.
Pariisi tippkohtumisel 7-8.11.1972. aastal fikseeriti järgmised printsiibid /viis tarbija põhiõigust:

• Õigus ohutusele ja tervisekaitsele
  
• Õigus majandushuvide kaitsele
  
• Õigus kahju hüvitamisele
  
• Õigus koolitusele ja haridusele
  
• Õigus huvide kollektiivsele esindatusele
  

07. veebruaril 1992, kui Euroopa Liidu asutamislepingusse lisati mitu tarbijakaitset sisaldavat sätet. EL lepingu artiklile 3 lisati täiendus, mille kohaselt hõlmab EL tegevus oma eesmärkide elluviimisel ka panust tarbijakaitse tugevdamisse. Nimetatud artiklis sätestati neli tarbijakaitse alusprintsiipi:

Esimene alusprintsiip seob tarbijakaitse ühtse siseturu loomise meetmetega.

Ühenduse õigus võtta vastu sellised meetmeid tarbijakaitse valdkonnas, mis ei ole otseselt seotud ühtse siseturu väljakujundamisega

Viidatakse EL pädevuse osas subsidiaarsuse põhimõttele. Subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt võib Ühendus sekkuda tarbijakaitse küsimuste reguleerimisse üksnes siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine ei ole võimalik üksnes liikmesriikide õigusaktidega.

Artiklis nähakse ette liikmesriikide õigus tarbijakaitse valdkonnas säilitada ja võtta vastu õigusnorme, mis tagavad tarbijale EL-i õigusest kõrgema kaitse taseme.
Tarbijakaitse areng pärast Lissaboni lepingut
Aluslepingu artikli 4 punkti (f) kohaselt jagavad Liit ja liikmesriigid pädevust tarbijakaitse valdkonnas (subsidiaarsuse põhimõte).
Nüüdsest rajaneb Euroopa Ühenduse tarbijakaitsepoliitika kahel alusel:

Euroopa Liidu üldine tarbijakaitsepädevus tugineb asutamislepingu artikli 169 lõikel 1

Ühine eripädevus, mida saab kasutada tarbijakaitse eesmärkidel, põhineb artikli 169 lõigetel 3-4.
*EL üldine tarbijakaitsepädevus
EL artikli 169 lõikes 1 nähakse ette Ühenduse spetsiaalse eesmärgina kõrgel tasemel tarbijakaitse tagamist ja tarbija huvide edendamist tervise, turvalisuse ja majandushuvide valdkondades. Lisaks on Ühenduse eesmärgiks edendada tarbijate õigust teavitamisele, koolitamisele ja organiseerumisele oma huvide kaitseks.
*EL eripädevus eesmärkide saavutamiseks
Asutamislepingu artikkel 169 p 2 kohaselt aitab Ühendus kaasa lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamisele :

meetmetega, mis on võetud artikli 114 põhjal seoses siseturu väljakujundamisega

meetmetega, mille abil toetatakse, täiendatakse ja jälgitakse liikmesriikide poliitikat.
Asutamislepingu art 114 lõige 3 näeb sõnaselgelt ette tarbijakaitset puudutavates küsimustes kõrge kaitsetaseme saavutamise, sätestades, et tervishoidu , ohutust, keskkonnakaitset ja tarbijakaitset käsitletavates ettepanekutes võtab komisjon aluseks kaitstuse kõrge taseme, eriti võttes arvesse kõiki uusi teadlikel faktidel põhinevaid suundumusi.
EL ühtne siseturg ja tarbijakaitse
Vastavalt EÜ asutamislepingule kujutab Euroopa Liidu siseturg endast sisepiirideta ala, kus on tagatud kaupade ja teenuste vaba liikumine ning asutamisvabadus. Konkurentsivabadus võimaldab ettevõtjatel pakkuda oma kaupu ja teenuseid laiale tarbijate ringile võrdsetel tingimustel kõigis Ühenduse liikmesmaades. Suurem konkurents võimaldab tarbijatele suurema valikuvõimaluse ja soodsamaid hindu.
Ühtse siseturu piirides toimib vabakaubandus, mille korral kaupade ja teenuste vaba liikumist liikmesriikide vahel ei takistata. Teoreetiliselt peaks vabakaubandusrežiim olema tarbijale kasulik, sest see soodustab kaupade ja teenuste pakkumist laias valikus .
Tarbijapoliitika tegevuskava 2007-2013
Tarbijapoliitika täpsustamiseks ja tegelikuks elluviimiseks on Ühenduse tasandil vastu võetud pikaajalised tegevuskavad. 2007-2013 aastate tegevuskava art 2 kohaselt on programmi ülesandeks täiendada, toetada ja kontrollida liikmesriikide poliitikat ning aidata kaasa tarbijate tervise, ohutuse ning majandus- ja õiguslike huvide kaitsele, samuti nende teabe ja hariduse saamise ning oma huvide kaitseks organiseerumise õiguse edendamisele. Selle ülesande täitmiseks lähtutakse järgmistest eesmärkidest:

tagada tarbijakaitse kõrge tase, eriti paremate tõendavate andmete, parema konsulteerimise ja tarbijate huvi parema esindatuse kaudu

tagada tarbijakaitse eeskirjade tulemuslik kohaldamine, eelkõige jõustamisalase koostöö, teavitamise, haridustöö ja kaebuste lahendamise kaudu.
EL õigusregulatsioon tarbijakaitse valdkonnas
Tarbijakaitsepoliitika alaseid õigusakte töötab välja ning nende rakendamise eest vastutab Euroopa Komisjoni juurde loodud eraldi tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraat.
Tarbijakaitsealane EL õiguse harmoniseerimine toimub kahel viisil:

positiivne harmoniseerimine – põhineb EL horisontaalse ja vertikaalse regulatsiooni ülevõtmisel EL liikmesriikide poolt

negatiivne harmoniseerimine – keelatakse EL liikmesriikide siseriikliku õiguse nende sätete kasutamine, millised takistavad või piiravad Euroopa aluslepingus sätestatud eesmärkide, sh Ühenduse ühtse siseturu toimimist.
Eesti siseriiklikku õigusesse üle võetud EL õiguse tõlgendamisel tuleb lähtuda EL õigusega kooskõlalise tõlgendamise printsiibist. Samuti tuleb tõlgendamisel arvestada Euroopa Kohtu praktikat. Ühenduse norm kuulub liikmesriigi õiguskorras ülimuslikuna kohaldamisele ka juhul, kui liikmesriigis kehtib sellega vastuolus olev norm. Samas ei oma direktiivid aga kasutamiseks otsest horisontaalset toimet.
EL tarbijakeskuste võrgustik
EL administratiivse koostöövõrgustiku üheks oluliseks osaks on Euroopa tarbijakeskuste võrgustik. Selle kõigis Ühenduse liikmesriikides loodud võrgustiku põhiülesandeks on tarbijate abistamine piiriülese kaubanduse ja teeninduse valdkonnas, luues tarbijale võimaluse teisest liikmesriigist ostetud probleemsete kaupade ja teenustega seotud kaebuste lahendamiseks ja hüvituse saamiseks asukohariigist lahkumata.
EL viimaste aastate tarbijaõiguslikud initsiatiivid
Euroopa lepinguõiguse ühtlustamine
Euroopa Komisjon avaldas 2003. Aastal tegevuskava, mille kohaselt tuleks parandada Euroopa lepinguõiguse kvaliteeti ja ühtsust. See tegevusplaan nägi ette ühtse tugiraamistiku loomise Euroopa lepinguõiguse ühtlustamiseks. Tegevuskava kohaselt hõlmavad ühtse tugiraamistiku põhimõtted ka erinevaid tarbijalepinguid. Selline horisontaalne lähenemine võimaldaks kõigis liikmesriikides tarbijaõiguse kohaldamist samadel alustel ning siduda tarbijaõiguse printsiibid lepinguõiguse aluspõhimõtetega.
Tarbijaõigustiku läbivaatamine ja ühtlustamine
*Tarbijaõiguste raamdirektiivi eelnõu
Direktiivi eelnõu hõlmab üldiselt kõiki lepinguliike, s.t. nii poes ja väljaspool äriruume toimuvat müüki kui ka kaugmüüki. Ettepanek käsitleb ühtlasi e-kaubandust, kui osa elektroonilise ja tavakaubanduse puhul ELis kehtivate tarbijaõiguste ulatuslikku läbivaatamist ja täiustamist.
Eesmärgiks on suurendada tarbija usaldust ja kärpida samal ajal bürokraatiat, mis sunnib ettevõtjaid tegutsema oma riigi piires ning jätab tarbija ilma valikuvabadusest ja konkureerivatest pakkumistest. Tarbijalepingu standardtingimuste kehtestamine vähendab kaubandusettevõtjate jaoks oluliselt eri nõuete täitmisest tingitud kulusid . Direktiivi ettepanekuga täiustatakse tarbijakaitset olulistes valdkondades, kus viimastel aastatel on laekunud arvukalt kaebusi. Õigusnorme kohandatakse selliste uute tehnoloogiate ja müügimeetoditega nagu m-äri ja ebay laadi e-oksjonid. Direktiivi ettepanek hõlmab järgmisi valdkondi: lepingueelne teave; kohaletoimetamist ja tarbijale üle kanduvat riski käsitlevad eeskirjad; järelemõtlemisaeg (kauglepingu n interneti ja mobiiltelefoni teel toimuv müük, kataloogimüük ja agressiivne müük); parandus, asendamine ja garantii ; ebaõiglased lepingutingimused; e-oksjonid; agressiivne müük.
5. Rahvusvaheline eraõigus ja tarbijakaitselepingud
Rahvusvaheline eraõigus on õigusnormide kogu,mis reguleerib suhteid erinevate riigisiseste õigussüsteemide vahel. Rahvusvahelise eraõigusel on reeglid,mis pakuvad lahendusi, kui õigusushe omab kokkupuudet erinevate õiguskordadega.
Kohaldatav regulatsioon
Kui leping sõlmitakse eri riikides asuvate poolte vahel, tuleb pooltel otsustada, millise riigi õigust õigussuhetele kohaldada . Kui mõlemad lepingupooled on eraõiguslikud isikud, lahendatakse lepingu suhtes kohaldatava õiguse küsimused rahvusvahelise eraõiguse sätete alusel.
17. juunil 2008 võeti vastu EL määrus nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma määrus). Nimetatud määrust kohaldatakse alates 17. detsembrist 2009.a. sõlmitud lepingutele, mis omavad puutumust mitme riigi õigusega.
Privaatautonoomia põhimõte
Euroopa rahvusvahelise eraõiguse fundamentaalse üldprintsiibi kohaselt võivad tsiviilsuhtes lepingu pooled vabalt valida lepingule kohaldatava riigi õiguse. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuna selgelt lepingutingimustest. Seejuures ei sätesta määrus sellise tahte avaldamiseks mingit kindlat vormi. Pooled võivad valida ka lepingu suhtes täiesti „neutraalse“ riigi õiguse, millel ei ole lepingu täitmisega mingit seost.
Tarbijalepingutele kohaldatava õiguse piirangud
Privaatautonoomia printsiibi rakendamine rahvusvahelistes lepingutes annab huvitatud poolele võimaluse sellise õigussüsteemi valimiseks, milline sisaldab madalamaid kohustuslikke nõudeid tarbijaõigusele.
Tarbijalepingut reguleeritakse selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimustel et kutseala esindaja:

teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või

kutseala esindaja suunab mistahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik, ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.
Tarbija hariliku viibimiskoha õigust kohaldatakse Rooma I määruse kohaselt siis, kui pooled ei ole valinud lepingule kohaldatavat õigust.
Tegevuse suunamise korral ei piisa sellest, et ettevõte suunab oma tegevuse ühte liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, kus on tarbija elukoht. Ka leping peab olema sõlmitud selle tegevuse raames. Tegevuse suunamisega tarbija elukohariiki ei ole siiski tegemist sellisel juhul, kui kaupleja oma veebilehel selgelt märgib, et ei soovi lepingute sõlmimist loetletud riikides elavate tarbijatega või ei paku kaupu ja teenuseid loetletud riikidesse. Tegevuse suunamise alla peaks kuuluma juhtumid , kus tarbija on sõitnud oma elukohariigist teise riiki ja seal oma müügitellimuse esitanud , kui see reis oli korraldatud müüja poolt eesmärgiga kallutada tarbijat lepingut sõlmima.
Määruse tarbijalepingu määratluses ei täpsustata, kas kaupleja peab lepingu sõlmimise ajal olema teadlik sellest, et kaupa või teenust kasutatakse isiklike vajaduste rahuldamiseks.
Tarbijalepingute kohta käivaid erinõudeid ei kohaldata:

teenuse osutamise lepingule, kui tarbijale tuleb teenust osutada üksnes väljaspool tarbija hariliku viibimiskoha riiki

veolepingule, v.a. pakettreisileping

lepingule, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja , v.a. lepingud , mille esemeks on kinnisasja osaajaline kasutusõigus direktiivi 94/47/EÜ tähenduses
Kui lepinguosalised otsustavad kohaldada mõne muu kui selle riigi õigust, kus on tarbija peamine elukoht, ei saa tarbijat jätta ilma kaitsest, mis on talle antud tema oma riigi õigusega.
Kui kaupleja ei ole oma tegevust otseselt tarbija elukohariiki suunanud, rakenduvad üldiste konfliktinormidena Rooma I määruse artikkel 4 lg 1 punktid (a) ja (b), mis sätestavad müüja või teenuse osutaja asukohamaa õiguse kohaldamise.
6.Tarbija õigused kauba hankimisel EL ühisturult
Kauba ja teenuse hankimisel EL teisest liikmesriigist, samuti ka Norras ja Islandil tagatakse Eestis elavale tarbijale minimaalsete erinevustega ühesugused õigused kõikides liikmesriikides. EL õigusaktidega on kehtestatud madalaim tarbija õiguste tase, millega saab tarbija igas liikmesriigis arvestada.
Vaidluse tekkimisel tuleb esmalt pöörduda kaebusega kauba müüja poole (tegevuskoha andmed tavaliselt märgitud ostutšekile). Suurtel tootjatel on sageli olemas ka esindused EL liikmesriikides. Sellisel juhul võib ühendust võtta otse Eestis tegutseva esindajaga.
EL tarbija nõustamiskeskus (ECC-keskus) aitab tarbijaid ülepiiriliste probleemide korral ning pakub järgmiseid teenuseid:

• tarbijate teavitamine tarbijaõigustest ja –kohustustest kogu Euroopa Liidus
  
• tarbijate nõustamine ja abistamine seoses ülepiiriliste ostudega
  
• ülepiiriliste ostudega seotud kaebuste lahendamine
  
• ülepiiriliste ostudega seotud kaebuste vahendamine asjaomastele asutustele või kohtuvälistele institutsioonidele (ADR – Alternative dispuute resolution body) üle kogu Euroopa Liidu.
  

7.Nõuded kauba ja teenuste pakkumisel tarbijale
Kauba müügihind ja ühikuhind tuleb avaldada kirjalikult ja loetaval viisil ning need peavad olema tarbijale üheselt mõistetavad ja kergesti märgatavad.
Müügihind ja ühikuhind märgitakse kaubale või selle müügipakendile või pannakse välja kauba vahetus läheduses nagu müügiriiulil. Kaubale märgitud hinda peab olema võimalik eemaldada kaupa kahjustamata. Seega peab nt kleeppaberil märgitud hind olema pakendilt kergesti eemaldatav. Kui hinnasildi eemaldamisel jäävad liimijäljed näha, ei vasta selline kaup lepingu tingimustele.
8.Kauplejale ja müüjale esitatavad nõuded
Kaupleja on seoses kauba või teenuse turustamisega tarbijale KaubTS § 4 lg 1 kohaselt mh kohustatud: 

looma nõuetele vastavad tingimused kauba või teenuse müügiks ning tagama nende nõuete täitmise;

tagama tööks vajaliku ettevalmistusega personali olemasolu; 

tagama kaubale ja teenusele kehtestatud nõuete täitmise;

tagama tõese ja nõuetele vastava teabe andmise müüdava kauba või teenuse kohta;

tagama arveldamise õigsuse ja mõõtmise täpsuse
Kauplejal on KaubTS § 4 lg 2 kohaselt  keelatud ebaseaduslikult piirata või soodustada kauba või teenuse müüki, mõjutada klienti teise kaupleja kauba või teenuse halvustamisega, ärinime lubamatu kasutamisega või muul moel, mis on vastuolus kaubandustegevuse heade kommete ja tavadega; samuti müüa kaupa, mille käitlemine on seadusega keelatud.
Müüjale esitatavad nõuded tulenevad KaubTS §-st 5. Kaupleja nimel klienti teenindav füüsiline isik peab:

omama erialaseid teadmisi, tundma oma müüdavat kaupa või teenust ning järgima selle müügiks kehtestatud nõudeid;

kliendi nõudmisel andma lisaks kauba või teenuse juurde kuuluvale kirjalikule teabele ka täiendavat suulist teavet müüdava kauba või teenuse omaduste, päritolu, kasutamistingimuste, hinna ja müügigarantii ning rahvusvaheliselt kasutatavate või üldtuntud tingmärkide tähenduse kohta;

kauba või teenuse müügil väljaspool kaupleja tegevuskohta kliendi või järelevalvet teostava ametiisiku nõudmisel tõendama õigust kaupleja nimel tegeleda klienditeenindamisega.
Isik, kes müüb kaupa või teenust väljaspool majandus- või kutsetegevust tänava- või turukaubanduse korras või avalikul üritusel, peab:

tundma oma müüdavat kaupa või teenust;

järgima kauba või teenuse müügiks kehtestatud nõudeid;

kandma nähtaval kohal nimesilti oma nimega.
9.Kaupleja teavitamiskohustused tarbija suhtes kauba ja teenuste pakkumisel
Teavituskohustus eksisteerib tarbija suhtes kaitsekohustusena ka juhul, kui seda otseselt ei ole õigusaktides sätestatud. Sellise kaitsekohustuse eesmärgiks on välistada kahju tekkimist tarbija huvide suhtes.
Tarbija teavitamine peab toimuma enne lepingu sõlmimist ning õigusaktides sätestatud juhtudel ka lepingu täitmise ajal (nt toote kasutamisega seonduvate ohtude osas). Tarbija informeerimine võib toimuda teda nõustades või koolitades.
Tarbijateave jaguneb õigusnormide iseloomust lähtuvalt kaheks:

kõigi kaupade ja teenuste suhtes kehtivad teabenõuded;

üksikute kaupade ja teenuste liikide kohta kehtestatud erinõuded.
Tarbija teavitamise eesmärgiks on erinevate teavituskanalite kasutamise tulemusena tarbijale objektiivse pildi loomine pakutavatest kaupadest ja teenustest. Objektiivne teave peab tasakaalustama pakkuja poolt esitatavat fragmentaarset, ühekülgset või isegi moonutatud informatsiooni, mis on suunatud reeglina müügi edendamisele.
Keelenõuded tarbija teavitamisel :
Tabijale antav teave peab olema tõene ja arusaadav ning esitatud tarbijale eesti keeles.
Tehinguotsustust võimaldava teave esitamise kohustus:
Igal tarbija on õigus saada pakutavate kaupade ja teenuste kohta vajalikku ja tõest teavet teadliku valiku tegemiseks ning õigeagset teavet kauba või teenusega seotud riskide kohta.
Põhinõuded avaldatavale informatsioonile:

peab olema tõene

võimaldama tadliku valiku tegemist

avama võimalikud kaubaga/teenusega seotud riskid
Teadliku valiku tegemiseks on kaupleja ja tootja kohustatud andma tarbijale enne lepingu sõlmimist üksikasjalikku teavet kauba või teenuse omaduste, kasutamistingimuste ja garantii kohta, hinna ja tasumise tingimuste ning lepingu täitmise ja selles tulenevate õiguste, kohustuste ning vastutuse kohta.
Lepingueelsetel läbirääkimisetel peab kaupleja teavitama tarbijat kõigist asjaoludest,mille vastu tarbijal on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi.
Kaupleja peab vajalikku teavet andma ka siis,kui ostja seda ise otseselt ei küsi.
10.Kauba ja hinna suhtes kehtivad nõuded
Kauba hinna avaldamise üldnõuded:
Kaupa pakkudes peab sh vaateaknal ja kaupa müües kaupleja tarbijale tatavaks tegema kauba müügihinna ja ühikuhinna. Kauba pakkumisel peab seega tarbijale avaldama kauba hinna kahes osas: a) müügihind ja b) ühikuhind.
Kauba müügihind ja ühikuhind tuleb avaldada kirjalikult ja loetaval viisil ning need peavad olema tarbijale üheselt mõistetavad ja kergesti märgatavad.
Müügihind ja ühikuhind märgitakse kaubale või selle müügipakendile või pannakse välja kauba vahetus läheduses nagu müügiriiulil. Kaubale märgitud hinda peab olema võimalik eemaldada kaupa kahjustamata. Seega peab nt kleeppaberil märgitud hind olema pakendilt kergesti eemaldatav. Kui hinnasildi eemaldamisel jäävad liimijäljed näha, ei vasta selline kaup lepingu tingimustele.
Kauba ühikuhinna avaldamise nõuded:
Kui müüakse kaupa, mille kogust mõõdetakse kilogrammides, liitrites, meetrites või nende teisendites, siis peab lisaks müügihinnale olema kauba juures ka selle kauba ühe ühiku (kg, l, m, m2 või m3). Ühikuhinnaks võib olla ka ühe tüki hind selliste kaupade puhul, mida müüakse mitme kaupa pakendatult.
Teenuse hinna avaldamine:
Tarbijale teenust pakkudes või vahetult enne teenuse osutamist peab kaupleja tarbijat teavitama teenuse hinnast . Kui teenuse hinda ei ole võimalik eelnevalt kindlaks määrata, teavitab kaupleja tarbijat teenuse hinna komponentidest, tariifidest või hinna arvutamise alustest nii, et tarbijal on võimalik teenuse müügihinda piisava täpsusega arvutada.
Teenuse osutajal peab olema pakutavate teenuste hinnakiri või teenuse hinna arvutamiseks kasutatavaid aluseid kirjeldav muu dokument tarbijale nähtavalt välja pandud.
Kui hinnakirjas ei ole võimalik esitada kõiki hindu või nende arvutamise aluseid, võib hinnakirjas piirduda üldisemate hindadega või nende arvutamise alustega.
Toitlustuskohas tuleb tarbijale esitatav arve koostada vastavalt menüüs näidatud hindadele. Eraldi teenustasu ei ole lubatud arvele lisada.
11.Tarbijakaupade märgistusnõuded erinevatele kaupadele
Üldnõudena peab kauba märgistus vastam kõigile antud kauba märigistusele kehtestatud nõuetele. Kui mingit liiki kauba märgistusele ei ole erinõudeid õigusaktiga kehtestatud, peab kauba märgistus vastama TKS § 5 lg 2 toodud nõuetele ning sisaldama vähemalt kauba nimetuse, kui selle puudumine võib tarbijat eksitada.
Kauba nimetus peab võimaldama tarbijal kaupa ära tunda ja aru saada selle kasutamise otstarbest. Nimetust ei pea avaldama, kui puudub tarbija eksitusse viimise oht.
Tulenevalt kauba liigist, omadustest ja otstarbest peab kauba märgistus sisaldama täiendavat teavet kauba koguse või mõõtmete ja koostise kohta, juhiseid kauba kasutamiseks ja hooldamiseks, hoiatusi ja ettevaatusabinõusid kauba kasutamise või hävitamisega seotud ohtude vältimiseks, teavet säilitamistingimuste ning säilimisaja kohta, tehnilisi andmeid kauba kohta .Nõutav teave peab olema esitatud kirjalikult ja eesti keeles. Lubatud on kasutada rahvusvaheliselt üldlevinud juhendavaid või hoiatavaid jooniseid, piktogramme, märke ja sümboleid, kui tagatud on selle arusaadavus tarbijale.
Toiduainete märgistusnõuded:
Toidukaupade märgistusel peab olema esitatud toote nimetus, koostisosade loetelu ja reeglina ka koostisosade kogus protsentides, netokogus , minimaalne säilimisaja või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev,säilitamise või kasutamise tingimused, valmistaja, pakendaja või müüja andmed, toote päritolumaa, lisaained jne...
Mittetoidukaupade märgistusnõuded:
Jalatsite märgistus peab sisaldama teavet jalatsi kolme peamise osise kohta: a) pealne b) vooder ja sisetald c) välistald.
Teave jalatsite peamistes osistes kasutatud materjalide kohta peab olema esitatud iga jalatsipaari vähemalt ühel jalatsil või ühe jalatsi juures kas piktogrammidena või eestikeelsete kirjalike märgetena.
Tekstiilitoodete märgistusnõuded:
Tekstiilitoodeteks loetakse igasugu töötlemata, osaliselt või täielikult töödeldud tooteid, pooltooteid, valmistooteid, poolvalmis või valmis õmblustooteid, mis koosnevad ainult tekstiilkiududest, olenemata kasutatud segamis- või sidumisviisist.
Tarbijatele pakutavate või müüdavate rõivaste ja tekstiiltoodete märgistuses peab sisalduma vähemalt:

tootja või tema volitatud esindaja või importija nimi või kaubamärk või ärinimi;

toote nimetus ja mudeli nimetus või number;

rõiva suurustähistus või toote mõõtmed;

toote kiukoostis (välja arvatud karusnahast ja nahast rõivastel);

juhised toote hooldamiseks (edaspidi hooldustähistus).
Keskonnasõbralike toodete ( mahetooted) märgitusnõuded:
Vastava toote märgistamisel ning reklaamimisel kasutada selliseid termineid nagu „mahe-“ ja „öko-“ kas eraldi või kombineerituna. Seejuures on keelatud märgistamisel või reklaamimisel kasutada selliseid mõisteid või meetodeid , mis võiksid tarbijat eksitada, jättes neile mulje, et toode või selle koostisosad vastavad määruse nõuetele.
Mahetoodete koostisosade loetelus näidatakse ära, millised koostisosad on mahepõllumajanduslikud.
Geograafiline tähis ja päritolunimetus märgistuse osana :
Geograafilise tähise kaitse seadus reguleerib loodusliku, põllumajandusliku, käsitööndusliku või tööstusliku päritoluga kaupade ja teenuste tähistamiseks kasutatavate geograafiliste tähiste õiguskaitset, v.a Euroopa Ühenduse tasandil kaitstavate põllumajandustoodete, toiduainete ja alkohoolsete jookide geograafilisi tähiseid ja päritolunimetusi.
Geograafilise tähisega märgitakse toodet, näitamaks selle päritolu teatud geograafiliselt alalt (riik, selle piirkond või koht). Geograafilist tähist või päritolunimetust kandev põllumajandustoode või toit peab vastama spetsifikaadis esitatud tingimustele. Geograafilise tähise või päritolunimega ei kaitsta piirkonna nimega seotud üldlevinud tooteid.
12.Tüüptingimuste olemus ja kasutamise põhjused
Tüüptingimusteks loetakse lepingutingimusi,mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptindimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingpoole suhtes,kes ei ole seepärast võimaline mõjutama tingimuste sisu. Tüüptingimus võib sisalduda leüingudokumendi või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimusi võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, miline on selle tinimuse ulatus,millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud.
Tüüptingimuse kasutamise eeliseks on võimalus teenida suurt hulka kliente kiiresti ja väheste administratiivkuludega.
13.Tüüptingimused lepingu osana
Tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada.
Lepingupooled võivad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut arvestades eelnevalt kokku leppida, et tüüptingimused kehtivad teatud liiki lepingutele.
Lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista.
14.Tüüptingimuste tõlgendamine
Tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks.
Tühisele tüüptingimusele ei või tõlgendamisega anda sisu, mille kohaselt tingimus kehtib. Kui tingimuse saab jagada mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks, jääb ühe osa tühisuse korral tingimus muus osas kehtima.
15.Üllatustingimused
Lepingu osaks ei loeta tüüptingimust,mille sisu, keeleline väljendusviis või esitluslaad on niivrd ebatavaline või arusaamatu,et teine poole ei võinud seda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või pingutuseta mõista nind tingimused on teisele poolele ebamõistlikult koormav.Üllatavad tingimused on tingimused eelkõige siis,kui nad paiknevad lepingus ootamatus kohas või ei vastava lepingutüübi kasutamisel tavapärased.
16.Tüüptingimuste ebaõigluse kontroll
Üheks üldsätteks,mille võimalik mõjusfäär laieneb ebaõiglastw tüüptingimuste hindamisele või pidada heas usu käitumise nõuet,mis laieneb tsiviilsuhtes osalejatele . VÕS§ 42 näeb ette tüüptinigmuste hidamise kohustuse õiguse nõuetele vastavuse osas,keelates evaõiglaste tüüptingimuste kasutamise lepingutes. Tüüptingimuste ebaõigluse hindamise nõue lieneb tarbija ja ettevõtja vaheliste tehingute kõrval ka tarbijate omavahelistele tehingutele.
17.Tüüptingimuste kohtuväline kontroll
VÕS§ 45 lg 1 kohaselt võib seaduses sätestatud isik või asutus seaduses sätestatud korras tingimuse kasutajalt nõuda ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise lõpetamist,tingimuse soovitajalt aga soovitamise lõpetamist ja soovituse tagasivõtmist.
18.Tarbijate kollektiivsete huvide kohtulik kaitse tüüptingimuste kasutamisel
Tarbijakaitseametil ja tarbijate kollektiivseid huve esindavatel vabaühendustel on õigus esitada kohtule spetsiaalne hagi ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise keelamiseks tulevikus ning kasutamise soovituste tagasivõtmiseks. Selline hagi võimaldab efektiivsemalt kaitsta tarbijate huve,kuna üksik tarbija ei pea ilmtingimata üksi oma huvide kaitseks kohtusse pöörduma. Hagi tagamise abinõuna või hageja nõuda kohtult kostja poolt tüüptingimuste kasutamise või tingimuse soovitajal soovitamise peatamist,samuti soovituse tagasivõtmist.
Ebamõistlikult kajustavad tüüptingimuse kasutamise lõpetamiseks või tingimuse soovitaja soovtamise lõpetamiseks ja soovituse tagsivõtmiseks kohustava kohtuotsuse resolutsioonis märkida:

keelatud tüüptingimuse sõnastus

tehingute liigid,mille suhtes tüüptingimust kasutada ei tohi

selgesõnaline kohustus hoiduda edaspidi sellesarnaselt tüüptingimuste kasutamisest või soovitamisest.
Tüüptingimuse soovitaja soovitamise lõpetamiseks ja soovituse tagsivõtmiseks kohustava kohtuotsuse resolutsioonis tuleb lisaks märkida kohustus teha kohtuotsus teatavaks samal viisil kui soovitus. Kohus võib kohtuotsuse avaldamiseks kohtu määratud viisil kohustuda otsuse resolutsioonis ka tüüptingimuste kasutajat või määrata ise otsuse täiendava avaldamise viisi.
19.Kohtu õigus kontrollida tüüptingimusi
Kohtu pädevuses on uurida oma algatusel seda,kas klausel on ebaõiglane.Nimetatud õigus kujutab endast meedet,mille abil saavutatakse püsitada eesmärk ja takistatakse seda,et üksitarbija oleks seatud ebaõiglaste lepingutingimustega ning aidatakse kaasa eesmärkide saavutamisele,kuna sellisel kohtulikul uurimisel võib olla hoiatav mõju ja see võib aidata saavutada seda,et tarbijate ja müüa või teenusteosutaja vahel sõlmitud lepingutes ei kasutata enam ebaõiglasi lepingutingimusi.
Samuti on kohtu pädevust omal algatusel lepingutingimuste ebaõiglast laadi uurida on peetud vajalikuks kehtestada selleks,et tagada tarbijatele tõhus kaitse,eelkõige arvestades vaieldamatut ohtu,et tarbija ei ole teadlik oma õigustest või et tal on keeruline neid teostada.
Juhu kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle,peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis,kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Tüüptingimuste kasutamist tuleb kontrollida iga tarbija ning majandus-ja kutsetegevuses oleva isiku vahel sõlmitud lepingust takkinud vaidluse lahedamisel.
20.Poolte põhikohustused tarbijamüügi korral
Asja üleandmine tarbijale
Asi tuleb üle anda tarbijale lepingus kokkulepitud kohas. Üleandmisele kohaldatakse VÕS § 209 sätteid. Kui müüja on tarbijalemüügi puhul jätnud asja tarbijale õigeaegselt üle andmata, loetakse seda oluliseks lepingurikkumiseks, mille puhul on tarbijal õigus muude õiguskaitsevahendite kõrval ka lepingust taganeda . Sellises situatsioonis ei pea tarbija müüja vastu enne taganemisõiguse kasutamist eraldi reklamatsiooni esitama, kuna võib eeldada, et müüja on ka ise teadlik kohustuse täitmisega hilinemisest.
Kehtiv õigus ei sätesta viivituse pikkust ning seadusest lähtudes on tarbijal õigus taganeda kohe, kui tähtpäevaks ei ole asja üleandmise kohustust täidetud.
Taganemisõiguse kaalumisel peab siiski arvestama VÕS üldosa § 116 lg 4 nõudeid. Osundatud sätete kohaselt ei ole lepingust taganemine kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Seega peab tarbija vastava olukorra esinemisel andma müüjale kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja.
Tarbijal ei ole erinevalt majandus- või kutsetegevuses tegutsevast ostjast kohustust asja üle vaadata. Seega saab tarbija tugineda hiljem ka nendele puudustele, mida ta koheselt ei märganud.
VÕS § 211 kohaselt peab müüja tarbijale üle andma ka asja juurde kuuluvad dokumendid . Müüja peab tarbijale üle andma asja vastuvõtmiseks ning valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalikud dokumendid asja üleandmise kohas asja üleandmise ajal.
Kui tarbijamüügi puhul peab asja ostjani toimetama müüja, ei lähe asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle enne asja ostjale üleandmist või ostja poolt asja vastuvõtmisega viivitusse sattumist (VÕS § 214 lg 5).
Kui tarbija võib mõistlikult eeldada asja kasutamise, korrashoiu või parandamisega seotud teenuste olemasolu ja müüja ise neid ei osuta, peab ta tarbijale asja üleandmise ajal ja tarbija nõudmisel ka pärast seda andma piisavalt teavet teenuste kasutamise võimalustest (VÕS § 232).
Tarbijale tellimata asja saatmine
Tarbijale tellimata asja saatmise korral ei teki majandus- või kutsetegevuses tegutseval kauplejal tarbija vastu nõudeid (VÕS § 99 lg 1). Seega ei saa kaupleja saadetud asja tarbijalt välja nõuda ega ka selle maksumuse tasumist nõuda. Tarbijal ei ole kohustust asja vastu võtta, seda säilitada, tagastada või muid toiminguid teha. Tarbija vaikimist või tegevusetust ei loeta sellises situatsioonis nõustumuseks.
Kauplejal on siiski erandina õigus esitada tarbijal vastu nõue, kui:

asi või teenus ei olnud määratud sellele tarbijale

asja saatja või teenuse osutaja arvas ekslikult, et tarbija selle tellis ja tarbija sai eksimusest aru või pidi sellest aru saama (VÕS § 99 lg 2)
Ostuhinna tasumine
Tarbija põhikohustuseks on müügilepingu järgi ostuhinna tasumine. Tavapärasest müügist erinevalt ei või tarbijamüügi puhul tarbijat kohustada ettemaksuks enam kui poole ulatuses ostuhinnast (VÕS § 213 lg 4). Seda nõuet rikkuv kokkulepe on õiguslikult tühine algusest peale.
Lepingu tüüptingimus loetakse ebamõistlikult kahjustavaks, kui müüjale antakse õigus müügihinna määramiseks või tõstmiseks üleandmise ajal, ilma teise poole võimaluseta sellisel juhul leping lõpetada.
Tarbija võib asja üleandmisega viivitamise korral viivitada omalt poolt rahasumma maksmisega selle osa suhtes, mida viivitus puudutab.