Hernhuutluse mõjud Eesti kiriku-ja kultuuriloole (0)

HERNHUUTLUSE MÕJUD EESTI KIRIKU- JA KULTUURILOOLE
Lühiuurimus
Sissejuhatus
1720. aastatel sai Saksamaal alguse usu uuendusliikumine, mis rõhutas kõigi kristlaste vendlust, tõeliselt vagasid eluviise, südameheadust ning pühendumist Jumala teenimisele. Liikumist hakati selle sünnikoha järgi nimetama hernhuutluseks. Liikumine laienes üsna jõudsalt tungides luterlikele ja luterlusele lähedaste konfessioonidega naaberaladele (Šveits, Holland , Inglismaa, Skandinaavia maad)1 1730 . aastal jõuavad hernhuutlased Balti kubermangudesse, võites kiiresti palju poolehoidjad eelkõige alamkihtide hulgas. Eesti- ja Liivimaal hakatakse rajama ametlikust kirikust sõltumatuid palvemaju, kus koguduse seast valitud jutlustajad viisid läbi teenistusi. Luterlikule kirikule selline isetegevus ei meeldinud ning 1743 . aastal vennastekogudused keeleti. Hoolimata kitsendustest ja keeldudest jätkasid paljud kogudused poolsalaja oma tegevust. 19. sajandil keeld tühistati ja ning hernhuutlus elas läbi uue õitsengu. Arvatakse, et ristiusk jõudis eesti rahva südametesse just tänu hernhuutlusele.2
Käesolevas töö esimene pool keskendub hernhuutluse mõjudele Eesti kirikuloole. Selleks avan esimeses peatükis hernhuutliku liikumise ajaloo. Põgusalt tuleb juttu ka vennastekogudustest kui vabakogudustest Peamiseks eesmärgiks on ikkagi mõista, kas ja miks me võime vennastekoguduste liikumist pidada üheks mõjukamaks eesti rahva kristliku maailmapildi kujundajaks. Töö teine osa on pühendatud aga hernhuutlaste mõjudele Eesti kultuuriloole. Siinjuures on eesmärgiks uurida, millise panuse on andnud vennastekoguduse liikumised Eesti kirjandusse ja muusikalukku aga ka eesti rahva isetegevusse.
Hernhutismi ajalugu
Hernhuutlus kui vennastekogudus
Hernhuutlus, kui luteri kiriku äärmiselt pietistlik suund sai alguse 1720ndatel aastatel, kui rühm luterlasi liikus katoliiklaste tagakiusamise tagajärjel Saksmaale. Hernhuutluse rajajaks võib pidada krahv Nicolaus Ludwig von Zinzendorfi.3 Zinzendorfi oli kasvatatud pietismi vaimus , ta pidas luterlikku kirikut liiga tundekülmaks ja jäigaks. 1722 . aastal andis krahv oma Bertheldorfi mõisas katoliku kiriku poolt vaenatud böömi-määri vendadele maad kristliku kogukonna asula rajamiseks, nii asutasidki põgenikud Hernhuti küla. Sinna hakkas tulema kõikjalt üle Saksamaa pärit konfessioonikirikutest eraldunud uusasunikke. Zinzendorf püüdis sinna saabunuid ühendada oikumeeniliseks, filadelfia ehk venna-armastuses elavaks kogukonnaks, mille liikmeks võisid saada usulist äratust ja isiklikku pöördumist kogenud kristlased. Liikumine kujunes iseseisvaks evangeelseks vabakoguduseks, see tähendas seda, et nad olid vabad riiklikust kontrollist ja oma usku praktiseeriti nii nagu õigeks peeti. Vennastekoguduse eesmärgiks oli teha misjontöö ristiusustamata maades. Vennastekogudused erinesid traditsioonilisest kirikust oma kristotsentrilise teoloogia, koguduseliikmete jaotumisega kooridesse vastavalt nende soole, vanusele ja perekonnaseisule ning ka kohati äärmustesse kalduva spirituaalsusega.4
Vennastekogudused Baltimail
Baltimaadesse jõudsid vennastekoguduste liikumine 1720ndate lõpul ja sai üsna pea hoo sisse. Vennastekoguduse tegevusele Läänemere provintsides lõid eelnevalt soodsa pinnase Halle pietistid, kes olid siinsetele aladele jõudnud pärast Põhjasõda. Pärast laastavat sõda ja katkuepideemiat, mil maa oli inimestest tühjaks jäänud, oli siin puudust ka vaimulikest. Siinsetele aladele rändasid sisse Saksmaalt pärit vaimulikud , kes olid mõjutatud Halle pietistlikust õpetusest. Rootsi ajal oleks pietistide kaasa arvatud hernhuutlaste tegevus siinsetel aladel mõeldamatu olnud, kuna Rootsi riik takistas keeldude ja ähvardustega pietismi levikut selleks, et kindlustada ortodoksset luteri õpetust. Uus võim soosis pietiste, kes said nüüd siin kanda kinnitada.5 Paljud pietistid soosid hernhutismi, sest nad vajasid oma vagadusringide jaoks aktiivseid abilisi, kelleks sobisid suurepäraselt rahvalähedased hernhuutlikud võhikjutlustajad.6 Hoolimata sellest, et vennastekoguduste liikumine levis pietistide poolt ettevalmistatud pinnasel , oli sellel mitmeid pietismist erinevaid jooni. Esiteks vastupidiselt pietismile ei pidanud hernhuutlased sügavat teoloogilist haridust oluliseks, väites, et ka Kristuse apostlid ei olnud mingit usuteaduskonda lõpetanud, vaid lihtsad käsitöölised. Teiseks oli vennastekoguduste liikumisel niipalju erijooni, et neil oli pietistidest raskem luterlikesse raamidesse mahtuda.7
Vennastekoguduste esimesed saadikud, eesotsas Chriastian Davidiga jõudsid Liivimaale 1729. aastal. Siia saabunud Hernhuti vennad asusid õppima kohalikku keelt ja läbi viima kristlikku kuulutstööd. Õige pea saavutasid nad siinse rahva poolehoiu. 1736. aastal külastab ka Zinzendorf isiklikult Liivi- ja Eestimaad.8 Zinzendorfi reis oli väga edukas, ta pidas rahvast täis kirikutes mitmeid jutlusi. Tema isiksus ja sõnum võeti vaimustusega vastu mitte ainult aadli seas, vaid ka vaimulike ja linnakodanike hulgas. See avas ukse vennastekoguduse edasisele tööle järgnevatel aastakümnetel. Zinzendorf töötas välja nn „ Liivimaa plaani“, milles hernhuutlaste vennastekogudus pakkus oma vendi aitama tööga ülekoormatud luteri pastoreid, kui need seda vajavad. Vendade ülesanneteks olid peamiselt piiblitundide pidamine, praktiline töö ja väikegruppides kogunevate koguduseliikmete juhtimine aktiivsele kaastööle koguduses, kusjuures pastori positsioon jäi puutumatuks. Hingehoiutöös vajasid need vennad kohalike usklike, nn „kohalike töötegijate“ abi, kes nad järk-järgult ka välja vahetasid.9
Vennastekoguduste liikumine osutus eestlaste seas äärmiselt populaarseks. Pärast Zinzendorfi külaskäiku Liivimaale liitus väga palju eestlasi vennastekogudusega. 1742. aastaks oli vennastekogudusel Liivimaal 13-14 tuhat organiseeritud liiget.10 Siinsete talupoegade seas kerkis esile mõjukaid jutlustajaid, kes põimisid enda teksti sisse kriitikat nii mõisa kui ka ametliku kiriku vastu. Eelpool mainitu tekitas ametivõimudes ärevust, kes nägid selles ohtu. Hernhuutlasi süüdistati luteri kiriku ametlikule korrale ja õpetusele vastandumises, vaimulikkonna autoriteedi õõnestamises ning rahva moraali ja vaimsuse ohustamises.11 1743. aastal keisrinna Jelizaveta Petrovna ukaasiga keelati vennastekogudused Baltimail.12 Hoolimata keelust jätkasid siiski kogudused oma tegevust, seda küll pisut vaoshoitumalt ja ettevaatlikumalt viisil. Usuvennad maskeerisid enda tegevust mõne ilmaliku ameti taha, olles näiteks koduõpetajaks, käsitööliseks või arstiks. Keeld jäi kehtima kuni 1764. aastateni, mil keisrinna Katariina II andis välja ukaasi, mis laiendas välismaalastele lubatud privileege ja usuvabadust hernhuutlastele. Eesti- ja Liivimaa hernhuutlaste olud muutusid samuti vabamaks . Ametlikult kuulutati vennastekoguduse tegevus lubatuks alles 1817. aastal Aleksander I armukirjaga.13
Hernhuutluse mõju Eesti kirikuloole
Vennastekogudused kui vabakogudused
Nagu eelpool mainitud tulid pärast Põhjasõda Baltimaadesse Halle pietismist mõjutatud vaimulikud, tänu kellele tekkis ka tugev side vennastekoguduste ja kirikute vahel. Siinsed vennastekogudused erinesid pisut Saksamaa omadest . Näiteks tohtisid siinsed vennastekoguduse liikmed erinevalt Saksmaast jääda ka luteri kiriku liikmeiks. Kui Saksmaal ja mujalgi moodustas vennastekogudus iseseisva kirikliku organisatsiooni, siis Baltikumis jäi see tegutsema diasporaakoguduse vormis- sellest kujunes eriline organisatsioon luteri kirikus, kes ei allunud otseselt siinse kiriku ametlikule juhtkonnale, vaid oli sõltuv Hernhuti keskusest ja oli ainult sellele kohustatud esitama aruandeid oma tegevusest.14 Kuigi luteri kirikust lahku ei löödud, käisid vennastekoguduste liikmed siiski omaette kogunemisel, valides endi seast jutlustaja.15 Lisaks sellele rajasid hernhuutlased igasse kihelkonda oma palvemaju, kus neid kogunemisi pidada. Eriti hoogsalt rajati neid 19. sajandi esimesel kümnendil. Paljud hernhuutlaste palvemajad rajati eestlaste initsiatiivil ja sageli ka pastorite eest varjatult, näiteks ehitati vennastekoguduste palvelaid koolimajade kattevarjus.16 Kuna kirik jättis rahvast külmaks, siis otsiti rahuldust just nimelt hernhuutlaste palvemajadest. Neis valitses enamasti piiramatu müstitsism, nii et juhtivad isikud püüdsid teadlikult välja kutsuda usuliselt inspireeritud selgeltnägijaid ja rahvaprohveteid. See kõik päädis äärmustesse kaldunud usulise fanatismiga, kus nii mõnigi koguduse liige sattus ülepingutatud palvetamise tagajärjel letargilisse olekusse, mille ajal käidi ära kas taevas või põrgus, sellest välja tulles rääkisid nad aga osa saanud ilmutustest. 17
Just oma tundekülluse poolest erinesid vennastekoguduse jutlused teiste konfessioonide jumalateenistustest, kuid neil oli veel teisigi erijooni. Näiteks panid hernhuutlased rohkem rõhku laulmisel ja mitte niivõrd jutlusele. Jutlused küll ei puudunud, kuid need pidid olema lihtsad ja selged ning erinevalt teistest kirikutest võisid jutlusi pidada ka lihtsad inimesed. Juba Zinzendorf rõhutas, et koguduse võimas laul pidi olema mõjuvõimsam üksiku inimese kõnest, seetõttu asendas laul ka kiriklikku palvet. Vaikimine polnud lubatud ja kõik koguduseliikmed pidid kaasa laulma. Tänu hernhuutlastele muutus lauluharrastus elavamaks ka luteri kogudustes.18
Hernhuutlus kui Eesti kristliku maailmapildi kujundaja
Balti kubermangudes valitses 18. sajandil, mil vennastekoguduste liikumine Euroopa maades jõudsalt levima hakkas, saksa ülemseisustele tuginev luterlik protestantism, kuid alamkihtidesse kuuluvad pärisrahvad olid ristiusu poolt veel vallutamata.19 Rahvas tundis selgelt siinsete kirikhärradega seisuslikku ja hariduslikku vahet, mistõttu ei tekkind vastastikku arusaamist ja usaldust. Aja jooksul süvenes talupoegades hoopis vastumeelsus kiriku ja jumalasõna vastu. Õpetaja abinõud, mis tihti sundusega ja vägivallaga kogudusele peale käisid, olid raha seas vihatud ja tuletasid liialt kupjakeppi meelde. Rahvale sunniti küll jumalasõna pähe õppima, kuid inimesed ei suutnud nii seda südamesse võtta ja endale elujuhiks seada. Asi muutus hernhuutlaste saabumisega. Rahvale sümpatiseerisid uue usuõpetuse põhitõed, mis rõhutasid vagadust, võrdsust ja vendlust. Talurahval oli lihtne Hernhuti vendadega samastuda, kuna ka nemad olid lihtsad tööinimesed, vaesed ja harjunud kasina eluviisiga , nagu ka siinne rahvas ning erinevalt kohalikust härrasrahvast ei üritanud nad oma identiteeti kramplikult meelde tuletada.20 Talurahvas ei tundnud nende ees hirmu, nagu paljudel juhtudel baltisakslaste ees. Siia saabunud vennastekoguduste juhid õppisid esiteks ära eesti keele, mis võimaldas neil talurahvaga lähemalt ja vahetul suhelda, tänu millele lõid nad kergesti siinse rahvaga sideme ja võitsid nende usalduse.21 Väidetavalt murdsid hernhuutlased eestlaste ja lätlaste vihavaenu kõikide sakslaste vastu. Algul vihati, pilgati ja teotati ka vennastekoguduse vendi kui sakslasi. Vennad aga suhtusid kohalikku rahvasse ühes nende paganliku ohvrikultusega tõsiselt ning muutsid Jeesuse vereohvrist jutlustades nende meelsust.22 Eelpool kirjutatu soosis põlisrahvusest vennakeste usulis -kultuuriliselt lõimumist hernhuutlastega. Vennastekoguduses toimunud eestlaste ja sakslaste integratsiooni soosis ka asjaolu, et Saksamaalt saabunud hoolekandjad ja hernhuutlastest baltisaksa aadlikud vaatasid vähemalt palvemajades rahvuslikest ja seisusevahedest mööda ning väärtustasid hingehoidliku töö kaudu inimlikku lähedust. Niisugust vaimulikul osadusel baseeruvat seisuste võrdsustamist oli vennastekogudustes kultiveeritud juba alates Zinzendorfi aegadest.23
Tänu eelpool mainitule õnnestus hernhuutlastel kirik ja jumalasõna rahvale lähemale tuua, kui muidu oli keeruline talupoegi jumalateenistustele meelitada, siis hernhuutlaste jutlustel ja palvetundides olid väga populaarsed ja rahvas osales neis meelsasti. Näiteks Saaremaal kujunesid Upa Jürgeni, tema naise Triinu ning kohaliku Tuulesalu Krõõda jutlused nii populaarseks, et polnud enam ruumi, kuhu kõik huvilised mahuksid ja seetõttu olid nad sunnitud kogunemisi pidama küla karjamaal. Hernhuutlased suutsid siinsesse rahvasse süstida ka kristlikku vagadust, mis väljendus näiteks selles, et kõrtsid olid tühjaks jäänud, pulmad ja ristsed, mis kirikuõpetajate sõnul olid olnud suured õgimis- ja joomapeod, möödusid nüüd vaiksete palevete ja kirikulaulude saatel. Varasemast hoolsamini käid ka kirikus ja armulaual.24 Eelpool mainitud arvesse võttes võib vennastekogudusi pidada Eesti- ja Liivimaa talurahva sisuliseks ristiusustajateks.
Hernhuutluse mõjud Eesti kultuuriloole
Lisaks siinse rahva usulisele äratamisele, avaldas hernhuutlus mõju ka eestlaste rahvuslikule ärkamisajale, luues eeldused rahvusliku eneseteadvuse tekkeks.25 Hernhuutlased äratasid ellu esimesed rahvuslikud tunded, sest nemad hakkasid „maarahvast“ kutsuma „eestlasteks“.26 Guntram Philipp kirjutab, et tegemist ei olnud küll veel rahvusliku liikumisega, sest peamine oli siiski usuline äratus, kuid tänu hernhuutlasele tekkis sotsiaalne teadvus rahvuslike aktsentide või alatoonidega.27 1845. aasta palvekirjas Liivimaa konsistooriumile, tunnistavad eesti vennaksed , et tänu Hernhuti vennastele hakkasid nad esimest korda üldse elu üle juurdlema ning tajuma eneste elu jäädvustamise väärtust.28
Hernhuutlased taotlesid talurahva vaimuvalgustamist. Nimelt edendasid vennastekogudused siinse rahva kirjaoskust ja innustasid inimesi ühistegevusele. Paljud Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased, näiteks nagu Carl Robert Jakobson , Jakob Hurt , Villem Reiman , Jaan Tõnisson ja Friedrich Reinhold Kreutzwald olid hernhuutliku taustaga.29 Kreutzwaldi vanaisa Mango Rein oli väga aktiivne vennastekoguduse liige. Nii nagu ta isegi olid ka tema viis poega kõik kirjaoskajad. Võib oletada, et üks põhjus, miks Kreutzwaldi suguvõsa oli täis väga andekaid ja kirjaoskajaid, peitub selles, et perekond kuulus pidavalt vennastekoguduste mõjuringi, mis avaldas perekonnaliikmete arenemisele soodsat mõju.30
Hernhuutlus ja kirjaoskus
Hernhuutlus parandas siinse rahva kirjaoskust. Talurahvakoolide seis oli 18. sajandil keskel väga armetu ning mõnepool puudusid need sootuks. Enne vennastekoguduste tulekut olid kirjaoskusega talupojad väga haruldased ja neid väheseid kasutati pietistlikes ringkondades ettelugejatena. Vennastekoguduste liikumine innustas aga siinseid usuliselt ärganuid lugemist ja kirjutamist õppima. Peamiseks lugemismaterjaliks oli kas põhjaeestikeelne täispiibel, seda Põhja-Eestis, lõuna-eestlased, kellele see oli aga tollel ajal raskest mõistetav tarvitasid lugemiseks tartukeelset Uut-Testamenti. Mõned talupojad õppisid veel üsna vanalt lugemise selgeks. Näiteks liitus Kuldi Ado Kambja vennaastekogudusega ja õppis lugema, olles ise peaaegu 50. aastane. Temast sai koguduse sees nn lasteisa, kelle ülesanne oli lugemisoskust ka lastele õpetada. Lugemisoskuse omandamine sujus talupoegadele lihtsamalt kui kirjutama õppimine, mis hakkas neile õige vaevaliselt külge. Näiteks kirjutas Kanepi ringkonna hernhuutlaste juht Köningseer, et „kirjutamine on peaaegu kõigile velistele säärane raske töö, et nad meelsamini reht peksaks ja teeksid kõige raskemat tööd, kui et kirjutaksid, sest ükski nendest pole seda oma nooruses õppinud, vaid pärast ärkamist on nad õppinud lugema ja osalt ka kirjutama.31
Juhtide jaoks oli aga eestlaste kirjutamisoskus oluline, seda eelkõige üldpäeviku koostamisel, mis saadeti Hernhuti. See üldpäevik või aastaaruanne sisaldas paljuski ringkonnajuhi tegevuskava, tähelepanekuid ja soove, kuid ühtlasi lisati sinna ka oma abilistelt saadud informatsiooni. Need abilised pärinesid talurahva keskelt ning seega peegeldasid nende tekstid täpsemalt selle elujärge. Ametisse seati kirjutajad , kes pidid informatsiooni ülesse märkima ja veliste koosolekutel räägitut ning tehtud kirjeldama.32 Ringkonnajuhid üritasid kirjaoskajaid ergutada rohkem kirjutama, et saada üldpäeviku koostamiseks mitmekülgsemaid ja täpsemaid andmeid. Kirjutajate ergutamiseks viidi läbi näiteks armusööminguid ja seminare . Juba kirjaoskajad aitasid oskamatuid, harides neid usuliselt, aga ka teistel teemadel ning arendasid nende mõtlemisvõimet.33
Baltimaade vennastekogudusi juhiti Saksamaalt Hernhuti keskusest, seetõttu saatsid sealsed juhtivad alatasa kirjalikke läkitusi ja õpetusi siinsetele kogudustele. Neile saadeti vastu samalaadseid kirjalikke läkitusi, samuti korrespondeeriti teiste välis- ja sisemaiste kogudustega, muude ringkondade hernhuutlaste, sõbralike mõisnike, pastorite ja teiste isikutega, kellele tutvustati oma tegevust, jagati õpetust ja lohtust. Kirjavahetust peeti ka kirjaoskajate eestlastega ja viimased hakkasid omavahelgi kirja teel suhtlema.34
Hernhuutlik kirjandus
Üha enam hakkas 18. sajandil tänu hernhuutlastele siin ilmuma vaimuliku sisuga ilu- ja teabekirjandust.35 Näiteks avaldasid hernhuutlaste kirjavahetus mõju kaasaegsele sentimentaalsele romaanile. Nimelt olid hernhuutlaste kirjad tugevasti moraliseerivad, kirjutajate usu- ja tundeelu paljastavad ning omapärases stiliseerivas sõnastuses, mistõttu lähenesid need mõnevõrra ka ilukirjandusele. Hernhuutlikule kirjandusele olid iseloomulikud ka autobiograafiad. Hernhuutlased innustasid ka siinseid elanikke oma elulugusid kirja panema ja neid levitama. Autobiograafiate koostamine ja kogumine aga tugevdas omakorda kogukonna identiteeti, andis tunnistust isiklikust pühitsetusest ja jumalikust ettehooldusest, pakkusid abi vagaduslaadi kujundamisel ning väljendasid kirjutajate kodanikuteadvust.36
Hernhuutlased mitte ainult ei avardanud eestlaste maailmapilti vaid tutvustati siinse rahva elujärge ja usulist tegevust paljude maade kogudustele. Nimelt kasutati Eesti aladelt saadetuid aastapäevikute ja – aruannete materjali ka vennastekoguduste üldajakirja „Geimen-Nachrichten“ koostamisel, mille vahendusel Eestist tulnud teated said rahvusvahelise lugemismaterjali osaks. Baltimaadest saabunud materjal võis välismaa lugejatele tunduda põneva ja huvipakkuvana, siinne omapärane sotsiaalne olustik , rahva primitiivne hingelaad ja hoogne usuline innustus võisid mujal tunduda tavapäratuna.37
Vennastekoguduste laulud
Vennastekogude palvemajades lauldi palju. Vennastekoguduste üheks omapäraseks liturgilise kogunemise vormiks oli laulutund (Singsunde), kus lauldi iseloomulikult koos erinevate pillidega.38 Kirikukoraaliga võrreldes olid hernhuutlaste koguduselaul lihtsam, tempolt liikuvam, mažoor-minoorse rahvaliku ilmaliku laulu laadi , vahel peaaegu et tantsuline. Lisaks sellele paistsid vennastekoguduste laulud teiste kirikulaulude taustal silma ülima tundelisuse ja kaeblikkuse poolest. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpus jõuti mitmehäälse koorilaulu harrastamiseni, nii võib öelda, et hernhuutlased toovad koorilaulu usuellu. Sajandi teisel poolel hakkasid hernhuutlased oma laulu saateks kasutama ka pille, näiteks kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit.39 Samuti võib neid seostada oreli kasutusele võtmisega kirikutes. Suur osa maakirikute vanimaist oreleist on teada kihelkondadest, mis olid vennastekoguduste peamised tegevuspiirkonnad Lõuna-Eestis, nagu näiteks Urvaste, Kambja ja Võnnu. Lisaks sellel oli vennastekogudustega tihedalt seotud ka esimene teadaolev eestlasest orelimeister Johann Thal.40
Lauluraamatud
Kuna vennastekoguduse jumalateenistustel pandi suurt rõhku laulmise, siis oli koguduse kesksemaks teoseks lauluraamat. Saksamaal ilmusid vennaste lauluraamatud, mille põhirepertuaar toetus 1704. aastal Halles ilmunud pietistlikule Freylingshauseni lauluraamatule.41 Vennastekoguduste liikmed lõid ka ise hulganisti laule. Ka krahv Zinzendorf oli viljakas laulukirjutaja, oma eluajal lõi ta umbes 2000 laulu, millest paljud avaldati ka vennastekoguduse lauluraamatuis. Zinzedorfi ja tema kaaslaste laulud ei piirdunud üksnes vennastekogudustega vaid tungisid aja jooksul ka luterlikku üldkirikusse, saades selle põhivaraks.42
Alates 1740. aastast liideti ka siinsetele luteri kiriku ametlikele lauluraamatutele eraldi lisana sadakond hernhuutlikku laulu. Hernhuutlikke laule anti aga välja ka eraldi kogumikena. Varasematest kogumikest on vähe säilinud, sest raamatud hävitati, kui liikumine oli keelatud (1743-1760ndad). J. Marraschi „Waimolikkud laulud“ (1794) sisaldab 160 laulu põhjaeesti keeles. Lõunaeestikeelsete kogumike „Monne wastse Waimolikko Laulo“ (1802) ja „Koggodusse Kori Laulo nink Litania“ (1810) koostamisega olid seotud H. A. Erxeben, J. C. Quandt noorem ja A. Raudiall.43 Enamasti seisned eestikeelsete lauluraamatute koostamine saksa keelsete laulude ümber tõlkimisest. Lauluraamatud trükiti Saksmaal, kus need siinsele rahvale edasilevitamiseks saadeti.44
Ühistegevus
Hernhuutluse põhimõtete hulka kuulusid võrdsus ja vendlus, puudus igasugune vahet tegemine vendade vahel kas jõukuse või seisuse alusel. Seega võis igaüks koguduse juhtimisest osa võtta. Ka eestlastest talupoegade kanda olid mitmed juhtivad ametid. Eelkõige olid vennastekoguduste sees hinnatud kirjaoskaja talupojad, kes suutsid palvekoosolekutel teistele ette lugeda trükituid raamatuid või käsikirjalisi päevaraamatuid, reisiaruandeid, eluloorkirjeldusi, misjoniteateid, eeskirju jm. Need talupojad, kes oskasid ka kirjutada pidasid kirjavahetust nii siinsete kogukonnajuhtidega kui ka välismaiste ametimeestega. Samuti oli nende ülesandeks koostada aruandeid koosolekuste, ümbruskonna sündmuste ja olude kohta, mis saadeti edasi ringkonnajuhile, kes kasutas seda materjali aastaaruannete koostamisel.45
Vennastekoguduste innustasid rahvast ka rohkem oma arvamust avaldama. Nimelt praktiseerisid hernhuutlased koguduse koosolekutel talurahvale seni mõeldamatut vaba ülesastumist, ilmikute kõnelemist, enese elu ja kogemuste jagamist. See kõik oli talupoegade silmi avav ja üha enam teadvustati mõisnike poolt tehtavat ülekohut ja vägivalda talupoegade suhtes.46
Eestlastest talupoegade seas kerkisid esile silmapaistvad jutlustajaid, kes vedasid innukalt hernhuutlikku misjonitööd. Nad tundisid hästi Piiblit ja tõlgendasid seda nii, et see rahvale hinge läks. Jõepere vennastekoguduse üks silmapaistvamaid tegelasi oli Põllu Mihkel, kes jutustas julgelt ja pildirikkalt hernhuutlikus stiilis, nii et tema väljendused on kirja pandud koguni saksa keelsetesse aruannetesse.47 Head jutlustajad võisid kuulajad suisa ekstaasi viia.
Eestlased korraldasid ka koguduse siseelu . Näiteks saadeti eesti talupoeg , aktiivne vennastekoguduse liige Mäe Rein Ungrust Jõeperre (Kadrina kihelkonda), kus asuti taas vennastekogudusi ülesse ehitama. Vahepeal oli sealne kogudus hooletusse jäänud, kuna seal puudus sobiv juht. See, et Rein Ungru mõisast Jõepere mõisa sattus oli sealsete mõisavalitsejate omavaheline kokkulepe, kes mõlemad olid aktiivsed hernhuutluse pooldajad . Mäe Rein oli lihtne pärisorjast talupoeg, kes oli ka tubli kirjaoskaja, rakendati tööle Jõepere mõisa majapidamises , kuis tema kõrvalülesandeks oli sealsete vennastekoguduste pooldajate juhtimine ja hooldamine, millega viimane sai edukalt hakkama. Tema seal oleku ajal loodi Jõeperes korrapärane vennastekogudus, mis jäi pikema aja kestel ainsaks kogu Põhja-Eestis. Oma ametis oli ta kokku 11 aastat, mil pidi taas Ungru mõisa tagasi minema.48
Suuresti tänu vennastekogudustele omandatud kirjaoskusele ning kõnepidamise vilumusele, õnnestus paljudel velistel pääseda ka mõisaametisse (kingsepad, aidamehed), eriti kui mõisnik ise pooldas hernhuutlust. Paljudel juhtudel pääsesid sellised hernhuutlikud talupojad ka pärisorjusest ennem vabaks kui üldine talurahva mass. Eesõigustatud positsiooni abil jõudsid nad ka enamasti jõukamale majanduslikule järjele, mis ühenduses laiema silmaringiga võimaldas ka lastele paremat haridust anda. Kui pärisorjast talupoegadel polnud võimalus kõrgemat haridust saada, siis mõisameeste, köstrite ja linnaeestlaste pojad võitlesid ennast mõnikord suisa ülikoolini välja.49
Hernhuutlus võis panna talupojad paremini mõistma oma olukorda, nii et pärast juhtiva hernhuutlase lahkumist hakati tegutsema omapead ja nõudma oma huvide kaitset kas või vastuhakkude teel. Vennastekoguduste juhtimine arendas talupoegade organiseerimis- ja juhtumisvõimet, suunas neid paljuski isetegevusele.
Hernhuutluse negatiivsed mõjud rahvakultuurile
Hernhuutlik liikumine tõi kaasa küll nii kirjasõna leviku, koorilaulu harrastamise ja eestlaste eneseteadvuse kasvu, kuid ometi oli sellel ka negatiivseid ilminguid . Nimelt asuvad vennastekogudused võitlusesse nn paganlike ehk siis hernhuutlaste arvates kristlikele põhimõtetele mittevastavate rahvakultuuriilmingutega.50 Vennastekogudused üritasid panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama. Näiteks algas 18. sajandi teisel poolel hernhuutlaste halastamatu kallaletung vanale rahvamuusikale. Torupillid, viiulid ja kandled põletatakse või müüakse maha. Rahvalaulude laulmist peeti halvaks, sest nende "häbiväärsete" laulude laulmine polevat piiblisõnaga kooskõlas. Rünnakud rahvamuusika vastu soodustasid rahva vastuvõtlikkust võõra saksa, Lääne-Eestis rootsi mõjutustele.51 Kuid mitte ainult rahvamuusika ei satu ohtu vaid ka teised tavad. Näiteks kerkisid esile prohvetid, kelle eestvedamisel hakati hävitama vanu hiisi ja ohverduskohti. Hernhuutlaste mõjutusel loobuvad naised ka ehete ja kirevate rahvariiete kandmisest, selle asemel eelistati hoopis lihtsamaid ja mitte nii toretsevaid rõivaid. Mõnikord kaldusid hernhuutlased oma nõudmistega päris äärmustesse, näiteks keelasid usuliikumise kohalikud juhid mõnel pool Saaremaal laupäeviti ja neljapäeviti töötamise.52
Kokkuvõte
18. sajandil teisel kümnendil Saksa aladel alguse saanud ja Balti provintsidesse levinud usu uuendusliikumine hernhuutlus saavutas siin kiire populaarsuse, kogudes lühikese ajaga hulga järgijaid. Hernhuutlased saavutades siin midagi, mida varasemad kirikuvõimud polnud ligi 500 aasta jooksul saavutanud, nad tõid ristiusu rahvale lähemale, seda tänu oma kolmele olulisele põhimõttele- vagadus, võrdusus ja vendlus. Just neist kolmest omadusest jäi luteri kiriku puhul puudu, seisid ju luteri vaimulikud alamkihtidest kõrgemal ja jättes talurahva jaoks pigem range mulje. Luteri kirikul oli puudu ka tundeküllusest, mida rahvas koges vennastekoguduste palvemajades jutlustel käies. Vennastekogudused muutsid siinse rahva kristlikku maailmapilti ning panid neid vagaduse printsiipi järgima. Inimesed loobusid joomarlusest ning selle asemel pühendasid rohkem aega palvetele, kirikus käimisele aga ka jumalasõna lugemisele. Ka võrdusus ei jäänud pelgalt sõnakõlksuks vaid koguduse juhtimisest võis võtta igaüks hoolimata jõukusest, seisusest ja soost. Võrdsed võimalused panid ka talurahvast rohkem pingutama. Vendluse põhimõte ärgitas aga inimesi ühistegevusel, alustades kas või sellest, et ühiste jõududega pandi püsti vennastekoguduste palvemaju. Lisaks siinse talurahva meelte ärgitamisele, andsid vennastekogudused suure panuse ka siinsesse kirjandus- ja muusikalukku. Pareneb nii eestlaste lugemis- kui ka kirjutamisoskus, nii et nad olid julgemad ka ise kirju kirjutama. Kokkuvõtvalt võib öelda, et hernhuutlased on mõjutanud eesti rahvast igati positiivselt jättes maha märkimisväärse jälje Eesti kiriku- ja kultuuriellu .
Kasutatud kirjandus
Guntram Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeinde unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung. Köln, 1974.
Theodosius Harnack. Die luterische Kirche Livlands und die herrnhutische Brüdergemeinde: Ein Beitrag zur Kirchengeschichte neuerer und neueste Zeit. Amsterdam 1968.
Voldemar Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eestis) 1730-1743. Tallinn, 1995.
Mati Laur . Eesti ajalugu varasel uusajal 1550-1800. Tallinn, 1999.
Karl Leichter. Seitse sajandit eestlaste lauluteel. Tallinn, 1991.
Rudolf Põldmäe. Fr. R. Kreutzwald ja vennastekogudus. –Keel ja Kirjandus nr 7, Tallinn, 1958. Lk. 400-412.
Rudolf Põldmäe. Hernhuutlane Christoph Michael Königseer ja tema kohtuprotsess. –Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis: Artiklite kogumik III. Tallinn, 1987. Lk. 172-192.
Rudolf Põldmäe. Vennastekoguduse kirjandus. Tartu, 2011.
Villem Reiman. Eesti ajalugu. Tartu, 2014.
Toomas Siitan. Koraaliraamatud Eesti- ja Liivimaal enne 1850. aastat. – Valgeid laike eesti muusikaloost. Tallinn, 2000. Lk. 57-80.
Aira Võsa. Vennastekoguduse mõju eestlaste eneseteadvusele: kolm palvekirja aastatest 1845-1846. –Ajalooline Ajakiri 2012. Lk. 239-268.
Otto Webermann. Pietismus und Brüdergemeinde. –Baltische Kirchengeschichte. Göttingen, 1956.
Internetimaterjalid
Eesti Evangeelne Vennastekogudus. Ülevaade vennastekoguduse ajaloost. –Vaimulikud Loosungid 2014: http://www.vennaste.ee/Loosungid2014.pdf (15.01. 2017 )
Paul Neustupny. Hernhuutliku vennastekoguduse tegevus Eestis ja Lätis: http://www.go-east-mission.net/dateien/ee/221_181209.pdf (20.12. 2016 )
Jaanus Paat . Kristlike usuliikumiste mõju eestlaste ja eestirootslaste rahvakunstile ja kultuurile .- Mäetagused nr 42: https://www.folklore.ee/tagused/nr42/plaat.pdf (15.01.2017)
1 Rudolf Põldmäe. Vennastekoguduse kirjandus. Tartu 2011, 33.
2 Eesti Evangeelne Vennastekogudus. Ülevaade vennastekoguduste ajaloost. –Vaimulikud loosungid 2014, Tallinn 2014, 4-5.
3 Mati Laur. Eesti ajalugu varasel uusajal 1550-1800. Tallinn 1999, 141.
4 Aire Võsa. Vennastekoguduse mõju eestlaste eneseteadvusele: kolm palvekirja aastatest 1845-1846. –Ajalooline Ajakiri nr (), 242.
5 Otto Webermann. Pietismus und Brüdergemeine. –Baltische Kirchengeschite. Göttigen 1956, 150.
6 R. Põldmäe, Vennastekoguduse kirjandus, 33.
7 M. Laur, Eesti ajalugu, 141.
8 A. Võsa, Vennastekoguduse mõju, 242-243.
9 Paul Neustupny. Hernhuutliku vennastekoguduse tegevus Eestis ja Lätis. Berliin 2009, 2.
10 O. Webermann, Pietismus und, 158-159.
11 Samas, 161
12 Rudolf Põldmäe. Hernhuutlane Christoph Michael Königseer ja tema kohtuprotsess 1767. aastal. –Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik 3. Tallinn 1987, 172.
13 Theodosius Harnack. Die lutherische Kirche Livlands und die herrnhutsche Brüdergemeinde: Ein Beitrag zur Kirchengeschichte neuerer und neuester Zeit. Amsterdam 1968, 188.
14 Guntram Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeinde unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung. Köln 1974, 153.
15 M. Laur, Eesti ajalugu, 142.
16 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 243.
17 Rudolf Põldmäe. Fr. R. Kreutzwald ja vennastekogudus. –Keel ja Kirjandus (7), Tallinn 1958, 405.
18 R. Põldmäe, Vennastekoguduse kirjandus, 31.
19 Samas, 33.
20 Villem Reiman. Eesti ajalugu. Tartu 2014, 122.
21 Voldemar Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal. Helsinki 1995, 41.
22 P. Neustupny, Hernhuutliku vennastekoguduse, 2.
23 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 258-259.
24 M. Laur, Eesti ajalugu, 142.
25 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 241.
26 V. Ilja, Vennastekoguduse ajalugu, 41.
27 G. Philipp, Die Wirksamkeit der Herrnhuter, 267-268.
28 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 252.
29 Eesti Evangeelne Vennastekogudus, Ülevaade vennastekoguduste ajaloost, 5.
30 R. Põldmäe, Fr. R. Kreutzwald, 403.
31 R. Põldmäe, Hernhuutlane Christoph Michael Königseer, 176.
32 Samas, 177.
33 Samas, 175
34 Samas, 174
35 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 244.
36 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 244.
37 R. Põldmäe, Hernhuutlane Christoph Michael Königseer, 179.
38 Toomas Siitan. Koraaliraamaud Eesti- ja Liivimaal. Tallinn 2000, 58.
39 Karl Leichter. Seitse sajandit eestlaste lauluteel. Tallinn 1991, 14.
40 T. Siitan, Koraaliraamtud, 58.
41 T. Siitan, Koraaliraamatud, 59.
42 R. Põldmäe, Vennastekoguduse kirjandus, 29.
43 Tekst pärineb Eesti Rahva Muuseumi infotahvlilt.
44 R. Põldmäe, Hernhuutlane Christoph Michael Königseer, 180.
45 R. Põldmäe, Fr. R. Kreutzwald, 404.
46 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 244.
47 R. Põldmäe, Fr. R. Kreutzwald, 402.
48 Samas, 401.
49 R. Põldmäe, Fr. R. Kreutzwald, 403.
50 Jaanus Paat. Kristlike usuliikumiste mõju eestlaste ja eestirootslaste rahvakunstile ja kultuurile. – Mäetagused nr 42, 9.
51 K. Leichter, Seitse sajandit, 14.
52 J. Paat, Kristlike usuliikumiste, 9.