leidvaist muutustest, mis küllaltki jõuliselt esile tõusid 1730.-1740. aastail vennastekoguduse liikumises. Küllaltki kesksel kohal oli veel suure autoriteediga vanade uskumuste esindaja- talupoegade silmis ,,tark", võimudele ,,nõid". On aga tähelepanuväärne, kuidas ,,tark" rõhutas sügavat hingelist elamust, kuigi sellega kaasnevad palved olid ristiusust. 7 Hernhuutlane Christoph Michael Königseer ja tema kohtuprotsess 1767. aastal Luteri kiriku äärmiselt pietistlik suund- hernhuutlus- sai alguse 1720. aastatel Saksamaal ja jõudis Baltimaile juba sama kümnendi lõpul. Uue usuvoolu populaarsus osutus nii suureks, et kogu provints ähvardas muutuda hernhuutlikuks. Ohtu märganud ametivõimud hakkasid vastuabinõusid otsima ja keisrinna 1743. a. ukaasiga keelati vennastekogudused Baltimail. Sajandi 50. aastail hakate jälle tasapisi uusi misjonäre Baltimaile saatma
ameti taha, olles näiteks koduõpetajaks, käsitööliseks või arstiks. Keeld jäi kehtima kuni 1764. aastateni, mil keisrinna Katariina II andis välja ukaasi, mis laiendas välismaalastele lubatud privileege ja usuvabadust hernhuutlastele. Eesti- ja Liivimaa hernhuutlaste olud muutusid samuti vabamaks. Ametlikult kuulutati vennastekoguduse tegevus lubatuks alles 1817. aastal Aleksander I armukirjaga.13 11 Samas, 161 12 Rudolf Põldmäe. Hernhuutlane Christoph Michael Königseer ja tema kohtuprotsess 1767. aastal. Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik 3. Tallinn 1987, 172. 13 Theodosius Harnack. Die lutherische Kirche Livlands und die herrnhutsche Brüdergemeinde: Ein Beitrag zur Kirchengeschichte neuerer und neuester Zeit. Amsterdam 1968, 188. Hernhuutluse mõju Eesti kirikuloole Vennastekogudused kui vabakogudused Nagu eelpool mainitud tulid pärast Põhjasõda Baltimaadesse Halle pietismist
annaabi.ee 
