RAHVUSVAHELINE ERAÕIGUS (0)

RAHVUSVAHELINE ERAÕIGUS
*Rahvusvaheline eraõigus 2008 – Nurmela
*Rahvusvahelise eraõiguse seadus
„Rahvusvaheline eraõigus on tegelikult polüsüsteemne, keeruline, juriidiline kompleks. Polüsüsteemne tähendab, et midagi on rahvusvahelisest õigusest, kus riigi on kokku leppinud, et teatud konfilktide korral küsimused lahnedatakse kindlal moel“ – Müllerson
I LOENG: REÕ olemus, määratlus ja koht õigussüsteemis
Rahvusvaheline avalik õigus korraldab suhteid üksikute riikide vahel. Rahvusvaheline eraõiguse aineks on lahendada kokkupõrkeid üksikute õigussüsteemide vahel, mis tekivad õigussuhetest rahvusvaheliste elementidega (välismaiste elementidega).
Inglismaal lahendatakse vallasvara asju domitsiili kaudu.
Kuna rahvusvahelise eraõiguse normid peaasjalikult näitavad, missugune õigussüsteem õigussuhte juures maksev, siis nimetatakse REÕ normid väga sagedasti ka kollisiooniks- eks konfliktnormideks ja rahvusvahelist eraõigust ise kollisiooniõiguseks ehk konfliktiõiguseks (conflict of lavo)
Konfliktnormi ehitus: Iga konfliktnorm on vastuseks , missugused mitmekoha õigussüsteemidest, eriti tsiviilõiguses materiaalseist normidest, käesoleva õigussuhte kohta maksma tuleb panna. Harilikult peetakse sarnaseks õigussüsteemi määrajaks mõnda olulisemat mõistet õigussuhtes. Seda olulisemat elementi õigussuhtes nimetatakse konfliktinormi pidemõisteks.
Pidemõisted on:

Isiklik õigus - lex personalis- selle isiku õigus, kes õigussuhtest osa võtab. See võib olla kas elukohaõigus - lex domicilii ja isiku kodumaa õigus- lex patriae .

Toimingu kohaõigus – lex laci

Täitmiskoha õigus – lex loci solutionis

Asja kohaõigus – lex rei sitae. Kinnisvara puhul on see üleüldine ja kokku lepitud rahvusvaheliselt.

Kohtu õigus – lex fori

Tegevuse õigus
Normide ulatuvuseks nimetatakse seda isiklist, ruumilist ehk ajalist piiri, milleni laieneb normi tegevus. Et ära hoida asjata kokkupõrkeid ja arusaamatusi, peab normi ulatuvus olema täpne, absoluutne ja orgaaniline. Kogu selle juures on eelduseks , et õiguse mõistete kvalifikatsioonid on ühtlased. Normi ulatuvus peab olema täpne, st., peab selgesti ära määratud olema nende reaalsete asjade ja ilmuvuste kogu, mis normi korraldamise alla käivad. Norm peab olema absoluutnest., iga normi ulatuvus tuleb määrata seadusandluses iseseisvalt selle normi jaoks. Norm peab olema orgaaniline,st., iga normi ulatuvus peab seotud olema kogu õigussüsteemiga, selle lahutamatu osana . Ainult siis, kui nimetatud omadused normil olemas, võib teda õigemini,tema ulatuvust, lugeda täpseks. Ulatuvus võib olla selge, peidetud ehk vale.
Rahvusvaheline eraõigus on sõnal rahvusvaheline teine tähendus kui seda oli avalikus õiguses. Avalik õigus reguleerib riikidevahelisi suhteid ja on riikide vaheline õigus. Eraõigust loetakse rahvusvaheliseks seetõttu, et tsiviilõiguslik suhe kandub üle ühe riigipiiri ehk omab väliselementi. Eristatakse 3 liiki väliselementi:

õigussuhtes osalev välismaa kodanik või juriidiline isik

õigussuhte objekt (ntks päritav vara) asub välismaal.

Õigussuhte aluseks olev juriidiline fakt leidis aset välismaal (ntks, tehingu sõlmimine välismaal, isiku surm välismaal jne)
Ühes riigis võib päranduse lugeda üle läinuks ühele isikule, teises riigis hoopis teisele. Ebakõlade kõrvaldamise teid on kaks:

Ühetaoliste kollisiooninormide ehk ühesugune pidemõiste väljatöötamine teatud tsiviilõiguslike suhete jaoks rahvusvaheliste lepingute abil.

Teatud suhteid reguleeriva materiaalse õiguse unifitseerimine (UNCITRAL.org)
Tsiviilõiguslikes suhetes väliselemendiga tulenevate õiguste kaitset teostavad kohtu ja vahekohtud e arbitraaž.
REÕ määratlused:
REÕ võib määratleda kui sellist õiguse valdkonda, mille aineks on tsiviilõiguslikud, perekonna- ja töösuhted välismaise elemendiga. REÕ hulka kuuluvad kollisiooninormid , rahvusvaheliste lepingute abil unifitseeritud materiaalsed normid ja välismaalaste ning välismaa juriidiliste isikute õigusvõimet reguleerivad normid.
Prof . A.Alanen (Soome, 1965): REÕ on käsitletud kui siseriiklike õigusnormide kogumina, mille ese ja eesmärk on rahvusvaheline.
I.Nurmela jt.(2008): REÕ on üldistatult eraõiguslike erinormide kogum, mis rakendub puutumusel teiste riikide õigusega.
REÕSeadus § 1.“Seaduse kohaldamisala“: Käesolevat seadust kohaldatakse juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega
Edasi käsitleme I.Nurmela jt teoses lk. 14-30 toodut, valikuliselt. Erinevates riikides hõlmatakse REÕ-ga erinevaid norme. REÕ mõiste selgub REÕ ülesande, eseme ja ulatuse vaatluse läbi.
1.3.2. REÕ ülesanne (eesmärk)
Seda võib määratleda mitmeti:
- määrata kindlaks, millal kohaldada välisriigi õigust ja millal seda mitte teha;
- vältida õiguskordade erisusest tingitud erinevaid tulemusi (vt, prof Stefan Riesenfeld Boalt Hall`st – UC Berkeley, Ca);
- lahendada erinevate riikide õiguses esinevaid erisusi, kehtestades reeglid kohase õigussüsteemi ja kohaldatava materiaalõiguse valikuks , juhul kui õigussuhe on seotud mitme õiguskorraga, määratledes ka välisriigi õiguse kohaldamise välistamise juhud.
1.3.3. REÕ ese (objekt)
Ühtset REÕ eseme määratlust ei ole. Kuivõrd on erinevaid arusaamu sellest, milles seisneb REÕ ülesanne, on võimalik ka erinev REÕ eseme käsitlus.
Kõige üldisemalt on REÕ reguleerimise esemeks isikutevahelised eraõiguslikud suhted, mis on seotud mitme õigussüsteemiga. Täpsemalt reguleerib REÕ välisriigi õiguse kohaldamist, välisriigi õiguse kohaldamise välistamist, kohaldatava õiguse valikut, REÕ normide kollisiooni ( renvoi ).
1.3.4. REÕ ulatus
Põhiliselt on REÕ ulatuse käsitlused jaotatavad kolmeks:
* REÕ kui ainult kollisiooninormid (Saksamaa);
* REÕ kui kollisiooninormid + menetlusõiguslikud normid kohtualluvusest ja kohtuotsuste tunnustamisest ja täitmisest (Anglo-Ameerika õiguskorrad, Sveits);
* REÕ kui kollisiooninormid + menetlusõiguslikud normid + lõplikult kohaldatava õiguse materiaalõiguslikud normid (endine NSV Liit).

• Välisriigi füüsilisi ja juriidilisi isikuid on võimalik tsiviilmenetluse korras hageda Eestis ning Eestis elukohta omavaid isikuid ja Eestis registreeritud juriidilisi isikuid ka välisriikides
  

• Välisriigi kohtuotsuste täitmist reguleerib ka täitemenetluse seadustik (TMS). Kuivõrd välisriigi kollisiooninormid ja siseriikliku õiguse normid on ikkagi välisriigi õigusnormid, siis ei hõlma Eesti REÕ välisriigi materiaalõiguse norme.
  

Eesti REÕ ulatus: tsiviilõiguslike normide kogum, mis hõlmab kollisiooninorme (REÕS – seadus ja konventsioonid ) ning tsiviilmenetluslikke kohtualluvuse (jurisdiktsiooni) norme ( TsMS ja TMS ning konventsioonid) ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise norme (TsMS ja TMS ning konventsioonid).
1.4. REÕ koht õigussüsteemis vt. I.Nurmela jt raamatust iseseisvalt. Selles siseriiklikku õigust käsitletakse õiguskorrana, mitte õigussüsteemina.
Mina oma praktikast lähtuvalt ning rahvusvahelist õigust omaette õigussüsteemiks pidavana ning kus maailmas igal riigil on omaette õigussüsteem (seega õigus jaotub kaheks eri tüüpi süsteemideks, mitte avalikuks ja eraõiguseks), ühinen prof. Rein Müllersoni seisukohaga, et REÕ on polüsüsteemne keeruline juriidiline kompleks.
Muidugi on REÕ koosseisus enamus siseriiklikul õigussüsteemil, eriti õigussuhet reguleeriva materiaalõiguse näol, vähemal määral aga ka rahvusvaheliselt unifitseeritud kollisiooninormide näol – seega on tegu iseseisva õigusliku kategooriaga (sui generis) nagu seda on ka Euroopa Liidu õigus!
I.Nurmela jt. 2.5. Lõplikult kohaldatav õigus (lex causae)
Lõplik kohaldamisele kuuluv õigus on selle riigi õigus, millest tulenevat konkreetset siseriiklikku eraõiguslikku õigusakti või pretsedenti või tava õigussuhtele lõplikult kohaldatakse.
Lõplikult kohaldatav õigus võib, kuid ei pruugi olla välisriigi õigus. Unilateraalsete kollisiooninormide puhul on kohaldatavaks õiguseks Eesti õigus. Multilateraalsete kollisiooninormide puhul võib kohaldada välisriigi kollisiooninorme, kuid need ei pruugi tingimata viia lõplikult välisriigi siseriikliku õiguse kohaldamiseni. Lõplikult kohaldatav õigus sõltub välisriigi õiguse määratlusest ja renvoi instituudist.
Forum ja lex fori
Forum ( turuplats – ld.k.) tähistab hagi menetlevat kohut (kohtunikku), kuid seda väljendit kasutatakse ka kohtu asukoha jurisdiktsiooni (kui pädevuse ja mitte kohtualluvuse) tähistamiseks.
Lex fori tähistab kohtu asukohariigi õigust ehk menetlusriigi õigust, st. Kohtu asukohariigi materiaalõigusnorme – REÕ norme ja menetlusnorme.
Lex fori printsiip – hagi menetlev kohus kohaldab printsiibis menetlusriigi norme, st eelkõige REÕ norme ja menetlusnorme, sh vajadusel täitemenetlusnorme. Isegi kui lõplikult kohaldatavaks õiguseks on välisriigi õigus, annab aluse selle kohaldamiseks menetlusriigi õigus.
Principles, Definitions and Model Rules of European Private Law Draft Common Frame of Reference (DCFR) – Üldine pehme õigus, millele võib teinekord toetuda.
II LOENG: RENVOI JA DOMITSIIL
Kohaldatava õiguse tuvastamine
Kohaldatava õiguse tuvastamise staadiumiteks on:

• kohtualluvus (jurisdiktsioon);
  
• lex causae määratlemine;
  
• kvalifitseerimine – nõude alus, õigussuhe;
  
• kohaldatava õiguse tuvastamine läbi kollisiooninormi;
  
• lõplikult kohaldatava õiguse sisu väljaselgitamine lähtudes välisriigi määratlusest, kasutades vajadusel renvoi (tagasisaade või edasiviitamine) instituuti.
  

Kvalifitseerimine
Kuigi Eesti REÕ-s lähtutakse õigussuhete ja pidemete (HL- pidemõistete) kvalifitseerimisel lex fori`st, st Eesti õigusest, ei pruugi kvalifitseerimine teistes riikides alati toimuda lex fori kohaselt. Anglo-Ameerika õigusteoreetikud on välja pakkunud kvalifitseerimise nt lex causae alusel. Erinevates riikides võib samaseid asjaolusid kvalifitseerida erinevalt.
Isiku kodakondsuse tuvastamisel on mis tahes teooriate kohaldamisest tehtud universaalne erand (REÕS § 11 lg 1). REÕS-i § 11:
§ 11. Füüsilise isiku kodakondsus
(1) Füüsilise isiku kodakondsus määratakse selle riigi õiguse järgi, mille kodakondsuse üle otsustatakse.
(2) Kui füüsilisel isikul on mitme riigi kodakondsus, kohaldatakse selle riigi kodakondsust, millega isik on kõige tugevamalt seotud, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(3) Kui käesolevat seadust tuleb kohaldada kodakondsuseta isikutele või isikutele, kelle kodakondsust ei ole võimalik kindlaks teha, või pagulastele, arvestatakse kodakondsuse asemel isiku elukohta.
Kvalifitseerimine mõjutab oluliselt lex causae määratlust. Kvalifitseerimisest sõltub õiguse valik kuivõrd kvalifitseerimine määratleb kohaldatava normi ja seega kohaldatava õiguse. Nn. kvalifitseerimise probleem seisneb selles, et samade eluliste asjaolude erineva kvalifikatsiooni puhul erinevates õiguskordades võivad lõplikult kohaldatava õiguse erisused viia erinevate lahenditeni.
Kvalifitseerimise probleem võib ilmneda järgnevates situatsioonides :

• faktilise situatsiooni või õigussuhte erinev kvalifitseerimine (lex fori) kvalifitseerib erinevalt lex causae`st ehk kaasusele lõplikult kohalduvast õigusest;
  
• pideme ja mõistete erinev kvalifitseerimine (lex fori ja lex causae omavad samaseid pidemeid, kuid omistavad neile erineva tähenduse);
  
• erinevused normi käsitlusel (lex causae ja lex fori on lahkarvamusel selles suhtes, kas valitud norm on materiaalõiguslik või menetlusnorm).
  

Kvalifikatsiooniteooriad
Kvalifitseerimise probleemi lahendamiseks on pakutud mitmeid teoreetilisi lahendusi, millest on valdavad kaks:

• kvalifitseerimine lex fori alusel;
  
• kvalifitseerimine lex causae alusel.
  

1. Kvalifitseerimine lex fori alusel
Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemides kvalifitseeritakse õigussuhteid reeglina lex fori alusel. Kui kvalifitseerima peab välisriigis tekkinud õigussuhet, tehakse seda tavaliselt kohtu asukohariigi õiguse kohaselt ning kui õigussuhet ei ole võimalik nii kvalifitseerida, siis otsitakse kohalikust õigusest kõige lähem analoog .
Sir Otto Kahn- Freund on välja pakkunud kvalifitseerimise nn valgustatud lex fori teooria alusel. Väidetavasti on võimalik luua REÕ raames kõigis õigussüsteemides eraldi kvalifitseerimisreeglid, mis erineksid siseriiklike õigussuhete kvalifitseerimisest. Arvestatakse ka teistes õigussüsteemides esinevate institutsioonide ja kontseptsioonidega. REÕ-s eraldi kvalifitsioonireeglite loomise näol on tegemist universaalse õigussuhete kvalifitseerimise püüuga.
2. kvalifitseerimine lex causae alusel
Lorenzen pakkus 1941 välja nn teise kvalifitseerimise teooria, mille kohaselt peaks kõik kvalifitseerimisega seotud küsimused, mis tekivad peale lex fori poolt välisriigi õiguse valikut, toimuma lex causae alusel. Nt. määrab lõplikult kohaldatav õigus eeldusküsimuse (seda vaatame järgnevas alapunktis).
Falconbridge on Lorenzeni teooriat edasi arendanud ning välja pakkunud nn via media teooria – kvalifitseerimise kahes järgus. Esimeses järgus tuvastatakse kõik potensiaalselt õigussuhtele kohalduvad kollisiooninormid ja kvalifitseeritakse õigussuhe leges causae alusel, st erinevate õiguste alusel, millele potentsiaalselt kohaldamisele kuuluvad normid viitavad . Teises järgus subsumeeritakse konkreetne õigussuhe konfliktnormis väljendatud abstraktse koosseisu alla vastavalt lex fori reeglitele, arvestades õigussuhte rahvusvahelisust. Teine järk on seega sarnane valgustatud lex fori teooriale.
NÄIDE: Via media kohaldamise näide. Kui pärast isiku surma tekib küsimus, kas kohaldada lesele määratud vara suhtes abieluvara või pärimist reguleerivaid sätteid: 1. vaadatakse mõlemat normi; 2. tuvastatakse kohaldatav õigus; 3. tuvastatakse lõplikult kohaldatav õigus; 4. kvalifitseeritakse õigussuhe lõplikult kohaldatava õiguse alusel; 5. kui nt pärimist reguleeriva kollisiooninormi alusel tuvastatud lõplikult kohaldatav õigus kvalifitseeriks õigussuhet abieluvaralisena, langeb nimetatud kollisiooninormi kohaldamine ära; 6. eeldusel , et ka abieluvara reguleeriva kollisiooninormi läbi tuvastatud õigus kvalifitseeriks õigussuhet abieluvaralisena, kohaldatakse nii tuvastatud lõplikult kohaldatavat õigust.
Eeldusküsimus (ingl k incidental question; sks k Vorfrage)
Kvalifitseerimisel võib enne konfliktnormidest tuleneva lõplikult kohaldatava õiguse tuvastamist tõusetuda nn eeldusküsimus. See on küsimus, mis vajab lahendamist enne õigussuhtele konkreetse õiguse kohaldamist juba kohaldatava õiguse tuvastamisel. Eeldusküsimused tekivad: (i) menetluses tõusetuvad kaks küsimust, millele kohalduvad eraldi normid (nt lese poolt seadusjärgsel pärimisel tekib küsimus abielu kehtivusest); ning (ii) lex fori ja ühe viidatud välisriigi õiguse konfliktnormid on erinevad (annavad erineva pideme).
Teoorias on eeldusküsimuse lahendamiseks pakutud kaks lahendust: (i) kohaldada eeldusküsimuse (nt abielu kehtivus) suhtes kvalifitseerimise ühtlustamise eesmärgil põhiküsimusele (nt seadusjärgne pärimine) lõplikult kohaldatavat õigust (lex causae`t); või (ii) kvalifitseerida eeldusküsimus lex fori kohaselt.
REÕS-s eeldusküsimuse osas sätted puuduvad. Samas on nüüdisaja õigusteadlased arvamusel, et kvalifikatsiooniprobleemile peaks lähenema kaasusepõhiselt ning et lahendus sõltub kohtu asukohariigi õiguspoliitikast.
RENVOI – OLEMUS, DOKTRIINID JA VORMID
Renvoi on mitmetähenduslik termin, seda kasutatakse erinevate doktriinide ja erinevate vormide tähistamisel (nt tagasisaade ja edasiviide). Collier kirjeldab renvoi`d kui probleemide lahendamise tehnikat . Tegemist on tehnikaga , mis võimaldab lahendada vastuolusid erinevate riikide REÕ normide vahel.
Renvoi vormid: a) tagasisaade (ingl k remission)
b) edasiviide (ingl k transmission)
Renvoi käsitlus sõltub sellest, kuidas lex fori määratleb välisriigi õigust. Eesti seadusandja on viinud välisriigi õiguse õigusteoreetilise määratluse kooskõlla renvoi määratlusega ja need otseselt omavahel ka sidunud (REÕS § 6).
Tagasisaade ja edasiviide
(1) Kui käesolev seadus näeb ette välisriigi õiguse kohaldamise (edasiviide), kohaldatakse selle riigi rahvusvahelise eraõiguse norme. Kui need näevad ette Eesti õiguse kohaldamise (tagasisaade), kohaldatakse Eesti materiaalõiguse norme.
(2) Kui välisriigi õigus näeb ette kolmanda riigi õiguse kohaldamise, siis seda edasiviidet ei arvestata.
(3) Kui käesoleva seaduse § 231 või 6. osa 1. peatüki 1. jao sätted näevad ette välisriigi õiguse kohaldamise, kohaldatakse selle riigi materiaalõiguse norme .
[RT I 2004, 37, 255 - jõust. 01.05.2004]
(§ 231. Registreeritud väärtpaber
(1) Aktsiale, võlakohustusele ja muule õigusele, mida väljendatakse registrikande kaudu (registreeritud väärtpaber), kohaldatakse selle riigi õigust, kus vastavat registrit peetakse.)
On olemas 4 renvoi käsitlust:
* eiramine – forum ei tunnusta renvoi`d ja kohaldab viitel välisriigi õigusele alati välisriigi siseriiklikku õigust (nt Itaalias, Brasiilias, Kreekas, Süürias, Egiptuses);
* desistement teooria ehk deklinatsiooniteooria – tagasisaate korral ei kohalda forum oma õigust mitte sellepärast, et ta aktsepteerib tagasisaadet, vaid sellepärast, et „välisriik on „koketselt keeldunud“ oma õiguse kohaldamisest“ (riikide praktikat pole);
* osalise ehk ühekordse renvoi teooria – jaguneb omakorda edasiviidet tunnustavaks (nt Prantsusmaal ja Belgias) ja edasiviidet mittetunnustavaks (nt Saksamaal ja Eestis), kusjuures tagasisaadet tunnustatakse mõlema alaliigi raames;
* üldise renvoi ehk Inglise ehk totaalse renvoi ehk kahekordse renvoi teooria – tunnustatakse kõiki edasiviiteid, sest välisriigi õigus hõlmab igakordselt viidatud riigi renvoi`d (lisaks ka nt Austraalias).
Kuivõrd eiramist ei saa käsitleda renvoi liigina ning deklinatsiooniteooria tulemus on identne ühekordse renvoi teooriaga (erinevus on vaid põhjenduses), siis eksisteerib vaid kaks renvoi liiki ehk doktriini.
Eestis tunnustatakse reeglina ühekordset renvoi`d, mis edasiviidet kolmanda riigi õigusele ei tunnusta (REÕS § 6 lg 2), kuid teatud õigussuhete puhul kohaldatakse renvoi`d eiravat käsitlust (REÕS § 6 lg 3).
Ühekordne renvoi , sh edasiviidet mittetunnustav loob eeldused lex fori kohaldamise eelistamisele (kodutrend), kus forum kohaldab reeglina lex fori`t ning kohaldab välisriigi õigust ainult erandjuhtudel. See ei tähenda aga veel, et iga õigussuhte puhul selline võimalus tekib (nt pooled lepivad kokku, et lepingule kohaldatakse välisriigi õigust – vt REÕS § 6 lg 3 ning nt § 32).
Tagasisaate ja edasiviite säte REÕS § 6 lg 1 ja 2 piirab välisriigi õiguse kohaldamise võimalusi.
Kahekordse ehk Inglise ehk välisriigi kohtu teooria seisneb selles, et forum käsitleb välisriigi õigusena välisriigi siseriiklikku õigust ja välisriigi kollisiooninorme, sh renvoi sätteid. Inglise kohus lahendab asja nii, nagu seda oleks lahendanud asjaomase välisriigi kohus – vaidluse lahendamist alustatakse välisriigi kollisiooninormidest, „nagu istuks Inglise kohus välisriigis“. Samas on Inglise renvoi kohaldamine pigem erand kui reegel – see võib kohalduda nt testamendi sisulise ja vormilise kehtivuse, seadusjärgse pärimise, abielu sisulise ja vormilise kehtivuse ja laste omaksvõtu korral, ning abikaasade varalistele õigustele abieluvaralepingu puudumisel.
Lex causae tuvastamine
Välisriigi õigus
Kollisiooninormide kohaldamine ei tähenda tingimata, et lõplikult kohaldatav õigus on välisriigi õigus. Välisriigi õigusena on võimalik käsitleda:
1) ainult välisriigi siseriiklikku õigust (nt Itaalias);
2) REÕ sätteid, va renvoi sätteid, ja välisriigi siseriiklikku õigust (nt Eesti ja Saksamaa);
3) REÕ sätteid, sh renvoi sätteid, ja välisriigi siseriiklikku õigust (teatud õigussuhete puhul Inglismaal).
Multilateraalsed kollisiooninormid võivad, kuid ei pruugi viidata välisriigi õigusele. Unilateraalsete normide puhul on viide välisriigi õigusele välistatud.
Lex Causae seos välisriigi õiguse käsitlusega
Lex causae sõltub sellest, kuidas forum määratleb välisriigi õigust ning kas ja kui, siis missugust renvoi doktriini forum tunnustab.
Kui (multilateraalne) kollisiooninorm viitab välisriigi õigusele ja forum käsitleb välisriigi õigusena ainult välisriigi siseriiklikku õigust ning eirab renvoi`d, siis kohaldatakse lõplikult viidatud välisriigi siseriiklikku õigust.
Kui kollisiooninorm viitab välisriigi õigusele ja forum käsitleb välisriigi õigusena välisriigi REÕ sätteid, v.a. renvoi ja välisriigi siseriiklikku õigust, kuid forum (riik A) ise tunnustab ühekordset renvoi`d, siis on võimalik, et lõplikult kohaldub:
1. esmase viidatud riigi (riigi B) siseriiklik õigus – kui viidatud riigi B sama õigussuhet reguleeriva kollisiooninormi pide määratleb, et õigussuhet reguleerib samuti riigi B õigus (st nii riigi A kui riigi B kollisiooninormid on samased , nt viitavad mõlemad pidemed lex patriae`le);
2. forumi (riigi A) siseriiklik õigusakt
a) kui viidatud riigi B sama õigussuhet reguleeriva kollisiooninormi pide viitab tagasi forumi õigusele (st nii riigi A kui riigi B kollisiooninormide pidemed erinevad, nt üks viitab lex patriae`le ja teine lex domicilii`le) – s.o tagasisaate tunnustamine;
b) kui viidatud riigi B sama õigussuhet reguleeriva kollisiooninormi pide viitab edasi kolmanda riigi C õigusele, kuid forum (riik A) edasiviidet ei tunnusta (nt REÕS § 6 lg 2);
3. kolmanda riigi (riigi C) siseriiklik õigus – kui viidatud riigi B sama õigussuhet reguleeriva kollisiooninormi pide viitab edasi kolmanda riigi C õigusele ning forum tunnustab vaid ühekordset edasiviidet.
Kui kollisiooninorm viitab välisriigi õigusele ja forum käsitleb välisriigi õigusena välisriigi REÕ sätteid, sh. renvoi ja välisriigi siseriiklikku õigust, siis kohaldatakse välisriigi kollisiooninorme nagu õigussuhte kvalifitseerimine algaks välisriigist, st nagu välisriik oleks forum`iks. Kuivõrd kahekordse renvoi raames on välisriigi õiguse määratlusest hõlmatud kõigi edasiviitavate riikide renvoi sätted, siis arvestatakse kõiki esinevaid edasiviiteid. Lõplikult kohaldatavaks õiguseks on sellisel juhul viimase viidatud riigi (riigi X) siseriiklik õigus – kui viidatud riigi B sama õigussuhet reguleeriva kollisiooninormi pide viitab edasi kolmanda riigi C õigusele ja riik B tunnustab ühekordset edasiviidet; kolmanda riigi C vastav kollisiooninorm viitab edasi ning ka C tunnustab ühekordset edasiviidet jne. Edasiviidete kaskaad võib lõppeda kas selle tõttu, et üks viidatud riikidest ei tunnusta renvoi`d või ei tunnusta edasiviidet (p 2.b ülal) või kollisiooninormide samasuse tõttu (p 1 ülal).
Välisriigi õiguse kohaldamine
3.2.1. Välisriigi õiguse kohaldamise põhimõtted
Välisriigi õigust kohaldatakse:
* eraõiguslikus vaidluses (REÕ ulatus);
* kui selleks on olemas konkreetne alus (REÕS § 2 lg 1: „§ 2. Välisriigi õiguse kohaldamine „ (1) Kui seaduse, välislepingu või tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus, kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle kohaldamist taotletakse või mitte.“);
* kui forumi multilateraalse kollisiooninormi pideme läbi on lõplikult jõutud välisriigi siseriikliku normini;
* kohaldades välisriigi kollisiooninormi, kui forumi ja välisriigi kollisiooninormid on samased, samuti tagasisaate või edasiviite tunnustamisel;
* välisriigi õiguse sisu on õnnestunud välja selgitada (REÕS § 4 lg 4: „(4) Kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha, kohaldatakse Eesti õigust.“
* lex fori ei anna alust mitte kohaldada välisriigi õigust, rakendades välistavaid piiranguid (nt avalik kord, imperatiivsed normid) või kaudseid piiranguid (nt renvoi, kohtualluvus).3
Välisriigi õiguse väljaselgitamine
Välisriigi õiguse väljaselgitamine puudutab nii välisriigi REÕ sätete kui ka siseriikliku normi sisu kindlakstegemist. Välisriigi kollisiooninormi sisu väljaselgitamise etapp ei ole kohustuslik – nt lepingutele kohaldatava õiguse puhul
REÕS-i § 4 „Välisriigi õiguse väljaselgitamine“ kolm esimest lõiget on siin:
„(1) Kohaldatava välisriigi õiguse sisu tehakse kindlaks asja menetleva kohtu poolt. Menetleval kohtul on õigus nõuda selleks poolte kaasabi .
(2) Pooltel on õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks. Kohus ei ole kohustatud poolte esitatud dokumentidest juhinduma.
(3) Kohtul on õigus pöörduda abi saamiseks Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi või Välisministeeriumi poole, samuti kasutada eksperte.“
P i i r a n g u d välisriigi õiguse kohaldamisele on kas otsesed või kaudsed .
Otsesed piirangud on seaduse või tehingu sätte tasemel imperatiivses vormis keelud või õigustused välisriigi õiguse mittekohaldamiseks. Kuigi välistusklauslitena on õiguskirjanduses käsitletud reeglina vaid avalikku korda (vt ka REÕS § 7), on tegelikult ka imperatiivsetel normidel sama funktsioon, mis avaliku korra sättel (avaliku huvi kaitse). Näiteks, kaubandusliku meresõidu seaduse § 26.  Vedaja vabanemine vastutusest lg (2) „Kokkulepe, millega nähakse ette vedaja vabanemine vastutusest muul kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul, on tühine.“ Ka REÕS sisaldab mitmeid imperatiivseid norme (ingl k mandatory rules), :
- § 9 lg 3: „(3) Kinnisasjaõiguse käsutamiseks antud volitus peab vastama kinnisasja asukohariigi õiguse vorminõuetele.“
- § 18 lg 2: „§ 18.Asjaõigusele kohaldatav õigus (2) Asjaõigust ei saa teostada vastuolus asja asukohariigi õiguse oluliste põhimõtetega.“
Otsesteks piiranguteks võivad veel olla:
- välisriigi õiguse sisu väljaselgitamine;
- lepingupoolte tahteautonoomia.
Kaudsed (tuletatud) piirangud ilmnevad kohaldatava õiguse tuvastamise menetluses ning tulenevad üldnormidest ja õigusteooriast:
* välisriigi õiguse määratlus – võib varieeruda erinevate õigussuhete puhul;
* kvalifitseerimine – õigussuhte ja normi olemuse kvalifitseerimine (menetlusnorm või materiaalõigusnorm);
* renvoi – nt selle eiramisel või edasiviite mittetunnustamisel ei kohaldata välisriigi kollisiooninorme;
* kohtualluvus – nt kui on võimalik hageda mitmes riigis ja ühe riigi õigussuhet reguleeriv kollisiooninorm on unilateraalne.
Välisriigi õiguse kohaldamise otsene välistamine tuleb kõne alla vaid multilateraal- sete kollisiooninormide kohaldamisel ning ainult siis, kui lex causae on välisriigi siseriiklik õigus
AVALIK KORD (pr k ordre public, ingl k public policy )
See on iga riigi sisene asi ja hõlmab riigi õiguse olulisi põhimõtteid või võib ka öelda, et moraali- või poliitilisi otsustusi. Avalik kord kujutab endast (ka Eesti õiguse) olulisi põhimõtteid. Seda on võimalik rakendada vastuolu korral heade kommetega või põhiseaduslike printsiipidega või ühiskondliku korra alustalade ohustamisel. Eesmärk – avaliku huvi kaitse. Tegemist on nn reservprintsiibina, mida peaks kohaldama ainult erandjuhtudel kui viimast võimalust välistamaks välisriigi õiguse kohaldamist. Seda kohaldatakse vaid siis, kui välisriigi õiguse kohaldamise tulemus oleks vastuolus forum`i moraali- ja õiglustunnetusega (absoluutne vastuolu, pr k de`saccord absolu).
Avaliku korra klausli kohaldamine välistab välisriigi õiguse kohaldamise. Avalikule korrale võib toetuda ka välisriigi kohtuotsuse mittetunnustamisel.
ISIKUD REÕ-S: KODAKONDSUS JA RESIDENTSUS; DOMITSIIL; JURIIDILISED ISIKUD; RIIK KUI ERISUBJEKT
REÕS ei kasuta terminit „välismaine füüsiline isik” ega „välismaalane”, vaid kasutab abstraktsiooni „füüsiline isik”.
Isiku õigusi ja kohustusi määravad nii isiku kodakondsusriigi kui tema elukohariigi õigus. Ka kodakondsuseta isikud ja pagulased võivad osaleda tsiviilkäibes. Samas on nad välismaiseks elemendiks vaid siis, kui nende elukoht on välisriigis. On loogiline, et kodakondsusriigi õiguse pideme esinemisel, kuid selle kohaldamise võimatusel (nt kodakondsuseta isiku suhtes) kohaldatakse teist alternatiivi – elukohariigi õigust.
Füüsiliste isikute puhul räägitakse REÕ-s välismaiste füüsiliste isikute staatusest, personaalõigusest (kodakondsuse ja elukoha pidemed omavad tähendust eelkõige perekonna- ja pärimisõiguses, sest nendes valdkondades on domineeriv pugem isiklik seos kui seos territooriumiga – P. Stone ), s.o välismaiste füüsiliste isikute õiguslikku seisundit reguleerivatest normidest. Nendeks on üldnormide tasemel õigusvõime, teovõime, kodakondsuse ja surnuks tunnistamise määratlemist reguleerivad normid. Kindlasti reguleerivad füüsiliste isikute staatust ka perekonnaõigust ja pärimisõigust puudutavad erinormid – legitiimsust, isaduse tuvastamist, lapsendamist, abielu, abielu kehtetust ja lahutust , vallasasjade pärimist reguleerivad normid.
Võrreldes oma riigi elanikega võib välisriigi füüsiliste isikute suhtes kohaldatav rez`iim ( regulatsioon ) olla kas:
(i) rahvuslik (vanas TsÜS-s § 131 lg 2; nüüdsest taoline staatuse eeldus REÕS-s kaotatud );
(ii) enamsoodustusrez`iim (EV ja Sveitsi Konföderatsiooni vahelise investeeringute vastastikuse soodustamise ja kaitse lepingu Art. 44; Euroopa lepingu Art. 43 lg 1(ii));
(iii) erirez`iim, st eri seadusega kehtestatud regulatsioon (nt liikumispiirangud, vara omandamise piirangud, investeerimise piirangud, majandustegevuse jm piirangud).
ELUKOHARIIGI ÕIGUS VERSUS KODAKONDSUSRIIGI ÕIGUS
Füüsilise isiku õigusliku seisundi reguleerimiseks on ajalooliselt kasutatud füüsilise isikuga lähimalt seotud õiguskorra õigust – elukohariigi või kodakondsusriigi õigust. Kuigi füüsilise isiku õiguslikku seisundit võib REÕ-s reguleerida, kasutades neid kahte pidet samaaegselt, on ajalooliselt siiski õigusperekonniti välja kujunenud teatud eelistused . Jaotuvus riikide tasemel on enam-vähem võrdne – Anglo-Ameerika riigid (nt Inglismaa, Iirimaa, USA ja Kanada ), mõned Lõuna_Ameerika riigid ( Argentiina ) ning Norra, Taani ja S`veits eelistavad domitsiili või elukohta; Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa jm traditsioonilise tsiviilõiguse riigid eelistavad aga kodakondsust (nt ka Jaapan).
Eesti kasutab füüsiliste isikute õigusliku seisundi reguleerimisel nii elukohta kui kodakondsust. REÕS-s reguleeritakse füüsilise isiku õiguslikku seisundit valdavalt elukohariigi õiguse alusel (elukohariigi õiguse printsiip). Samas lähtuvad Eesti õigusabi lepingud kodakondsuse printsiibist, st füüsilise isiku staatust reguleerib valdavalt kodakondsusriigi õigus.
Kuigi kaks põhiliselt kasutatavat pidemõistet on elukohariigi ja kodakondsusriigi õigus, tuleks füüsiliste isikute personaalõiguse puhul eristada nelja pidemõistet:

• kodakondsus;
  
• elukoht;
  

• *domitsiil;
  
• tavaline elukoht (habitual residence ).
  

Stone`i kohaselt on domitsiil, elukoht ja tavaline elukoht pidemed, mis seonduvad „maaga, samas kui kodakondsus seondub riigiga. Domitsiil ja elukoht on inklusiivsed ja territoriaalsed mõisted, kodakondsus aga välistav ja ulatuselt eksterritoriaalne.
KODAKONDSUS JA SELLE MÄÄRATLEMINE
Knoepfler ja Schweizer toonitavad, et kodakondsuse määratlemise ühtsuse puudumise tõttu tekivad positiivsed ja negatiivsed konfliktid REÕ-s. Konfliktid võivad tekkida sellest, et isikul on mitu kodakondsust, kuid ka sellest, et isikul ei ole kodakondsust (apoliidsus). Kodakondsuste kumulatsioon tuleneb asjaolust, et osad riigid määratlevad kodakondsust ius sanguinis`e ja teised ius soli alusel.
Kodakondsuse positiivset konflikti on võimalik lahendada mitmeti:

• eelistada kõige vanemat kodakondsust; või
  
• eelistada viimasena omandatud kodakondsust; või
  
• kohaldada kumulatiivselt mõlema riigi kodakondsusriigi õigust ning jõuda seeläbi kõige piiravama õiguseni; või
  
• eelistada seda kodakondsusriigi õigust, mis on sarnane forumi omaga (klassikaline lahendus); või
  
• valida selle riigi õigus, millega isik kõige tihedamalt seotud on, eelistades elukohariigi õiguse kohaldamist (REÕS § 11 lg 2).
  

Negatiivsed konfliktid tekivad tavaliselt seoses apoliitiliste isikute ja pagulastega. 28.07.1951 Genfi pagulasseisundi konventsiooni art. 12 alusel võib apoliitilise isiku suhtes kohaldada (kaskaadina): (1) domitsiili (elukohariigi) õigust; (2) asukohariigi õigust (sh art. 16 lg 3). Pagulaste suhtes kohaldatakse määrangutena ka viimase kodakondsusriigi õigust (nt Saksamaal) ning elukohariigi õigust (nt Rootsis ja Prantsusmaal). REÕS-s on kodakondsuseta isikute (apoliidide) ja pagulaste staatuse määratlemisel tehtud põhjendatud valik elukohariigi õiguse kasuks (REÕS § 11 lg 3).
Morris toob välja kodakondsuse eelised:

• stabiilne, sest seda ei saa muuta ilma riigi formaalse aktseptita;
  
• kergesti tuvastatav.
  

Vastupidiselt kollisiooninormi pideme kvalifitseerimise tavareeglile, milleks on kvalifitseerimine lex fori alusel, määratletakse kodakondsust selle riigi õiguse alusel, mille kodakondsuse olemasolu tuvastatakse (REÕS § 11 lg 1).
I.Nurmela jt. Õpikus (viide 150) märgitakse: „Eestil on nn välistav kodakondsus, st Eesti kodanik ei saa samal ajal olla mõne teise riigi kodanik.”??? Henry ! EV põhiseaduse § 8 sätestab, mutatis mutandis, et „ Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.
ELUKOHT
Füüsilise isiku elukohta kvalifitseeritakse Kontinentaal-Euroopa traditsiooni kohaselt lex fori alusel, s.o Eestis Eesti õiguse alusel (REÕS § 10 alusel kehtiva TsÜS § 14 alusel).
On teada ka muid lähememisi füüsilise isiku elukohariigi määratlemiseks:

• määratlus lege loci – elukoht määratletakse elukohariigi õiguse alusel (nt viimase elukohariigi alusel;
  
• määratlus õiguse läbi, mis kohaldub teisele õigusküsimusele (nt kui naise elukoht sõltub abielu üldiste õiguslike tagajärgede regulatsioonist);
  
• määratlus lege patriae (harva esinev; nt vanas S`veitsi REÕS-s);
  
• konventsiooniline määratlus (nt Haagi renvoi konventsioon pole jõustunud, pole pop).
  

Knoepfleri ja Schweizeri kohaselt on domitsiilil ja elukohal kodakondsuse ees rida eeliseid :

• võimaldab paremini assimileerida välismaalasi; (mõtle Londonile, selle elanikud)
  
• loob teatud ühtsuse erinevatest kodakondsusest isikute kohtlemisel;
  
• on ainukohaldatav riikides, kus kodakondsus hõlmab mitut õigussüsteemi (nt USA, Suurbritannia );
  
• üldiselt lihtsustab ametnike tööd, kui selle määratlus ühtib forumi määratlusega.
  

Elukoha olemasolu tuvastatakse lähtuvalt faktilisest olukorrast. Kuigi elukoha muutumisel kaalutakse muuhulgas ka isiku tahet, on määravaks teguriks isiku füüsiline kohalolek (TsÜS § 14 lg 3). Elukoha omandamiseks võib riik seada ka konkreetseid tingimusi (nt kohalviibimise aeg – Inglismaal piisab elukoha -ordinary residence – omandamiseks maksunduse ja poliitilise varjupaiga mõttes 3-kuulisest füüsilisest kohalolekust).
Kuigi igal isikul on vähemalt üks elukoht või vähemalt igakordne viibimiskoht, võib isikul olla ka mitu elukohta (TsÜS § 14 lg 2), sh mitmes riigis.
DOMITSIIL
Elukoht” Kontinentaal-Euroopa õigusruumis ja „domitsiil” üldise õiguse õigus-ruumis on sarnased, kuid mitte samased mõisted. Domitsiili ja elukoha vahe ei ole ainult terminoloogiline erisus üldise õiguse ja kontinentaalõiguse vahel. J.H.Morris ütleb: „Domitsiili kohta on kergem tuua näidet kui seda defineerida. Kontseptsiooni põhiideeks on kodu, alaline kodu. ... Domitsiil on „õiguslik idee””. Samas võib11 isikul olla mitu kodu või ta võib olla kodutu, kuid tal on üks domitsiil.
Kuigi domitsiili, nagu elukoha olemasolu tuvastatakse lähtuvalt faktilisest olukorrast, on domitsiil üldise õiguse kohaselt pigem juriidiline määratlus kui faktiküsimus. P. Stone (1995) on seisukohal, et Inglise domitsiili kontseptsioon erineb oluliselt elukoha mõistest ning et see on tegelikult maskeeritud kodakondsus, mille eesmärgiks on määratleda isiku enda nägemust tema identiteedist.
Nt Inglise õigus tunnustab kolme domitsiili olemasolu:
1. pärinevusdomitsiil – ehk päritolu elukoht (ingl k domicile of origin ), s.o sündides omandatud elukoht, mis isiku elu jooksul ei muutu, milleks ei pruugi olla sünniriik – seadusliku lapse puhul isa elukoht, vallaslapse või peale isa surma sündinud lapse puhul ema elukoht, leidlapse puhul leidmise koht;
2. sõltuvusdomitsiil – ehk sõltuvuslik elukoht (ingl k domicile of dependence), mis rakendub alla 16-aastastele ja vaimuhaigetele, kes ei saa endale elukohta vabalt valida; (NB! Kuni 1974.a-ni oli Inglismaal abielunaisel alates abiellumisest sõltuvusdomitsiil – mehe domitsiil. See muudeti ära ning nüüd on abielunaisel valikudomitsiil)
3. valikudomitsiil – ehk valikuline elukoht, mida saavad valida kõik täisealised teovõimelised isikud.
Kokkuvõtlikult on Inglise õiguse kohaselt isikutel sündimisel pärinevus-domitsiil, alaealisena (kuni 16-a. või abiellumiseni) sõltuvusdomitsiil ning täiskasvanuna valikudomitsiil. Kui isik tunnistatakse teovõimetuks vaimuhaiguse tõttu, asendub valikudomitsiil sõltuvusdomitsiiliga. Valiku-domitsiili valimisel peab valik olema vaba, st see ei saa sõltuda sellistest asjaoludest nagu töökohustused, kreeditoride nõudmised, haiguse ravi vms.
Valikudomitsiili puhul on seega olulised:

• füüsiline kohalolek (lad k corpus manendi, ingl k residence) ja
  
• bona fide tahe (lad k animus manendi, ingl k intention).
  

TAVALINE ELUKOHT
Tavalise elukoha termini kasutamine REÕ-s on suhteliselt uus nähtus (ingl k residence simpliciter, habitual residence; saksa k gewöhnlicher Aufenthalt). REÕ-s toimub lähenemine domitsiili ja kodakondsuse pidemete määratluste vahel. Kodakondsuse kõrval on hakatud pidemena kasutama ka tavalist elukohta. P.Stone`i kohaselt tekkis nihe domitsiilist tavalise elukoha suunas osaliselt Haagi REÕ konventsioonide mõju tõttu eelkõige seoses sotsiaalsete ja demograafiliste muutustega .
Tavaline elukoht tähistab regulaarset, olulist aega kestvat kohalolekut ilma kavatsuseta kohta alaliselt elama jääda. Terminit „tavaline” ei ole ka Haagi konventsioonide raames konkreetselt määratletud. Reeglina kattub tavalise elukoha mõiste domitsiili või elukoha mõistega, kuid mitte alati. Nt kui hooajatöölise tavaline (ajutine) elukoht on ` Sveitsis , ei tähenda see, et ta omab seal ka alalist elukohta. Nagu elukoha puhul, võib isik omada mitut tavalist elukohta, sh mitmes riigis samal ajal. Võimalik on ka tavalise elukoha puudumine – kui ühest sellisest elukohast on isik lahkunud, kuid teist sarnast ei ole veel omandanud. Tavaline elukoht peab olema legaalne ja vabatahtlik
FÜÜSILISE ISIKU ÕIGUSVÕIME
A. Piibu kohaselt on füüsilised isikud omanud kogu maailmas enam-vähem ühtlast seisundit nende õigusvõime tunnustamise osas ning seetõttu on konfliktid õigusvõime osas suhteliselt haruldased . Välismaalaste õigusvõime (sm k oikeuskelpolisuus) võrdsustatakse reeglina oma riigi kodanike või elanike õigusvõimega, st võimaldatakse välismaalastele õigusvõime osas rahvuslik kohtlemine.
Eesti on välismaalaste suhtes loobunud rahvusliku kohtlemise printsiibist ning laiendanud elukohaprintsiipi nii isikute õigus- kui teovõimele. REÕS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse välisriigi füüsilise isiku õigusvõimele tema elukohariigi õigust. See eeldab välisriigi füüsilise isiku elukohariigi tuvastamist lex fori alusel ning siis isiku õigusvõime tuvastamist tema elukohariigi õiguse alusel.
Kuivõrd õigusvõime tekib reeglina elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga (TsÜS § 7 lg 2), siis on nt teadmata kadunud isiku puhul oluline ka tema õigusvõime lõppemise fakti tunnustamine. REÕS § 13 sätestab:
„Surnuks tunnistamine.
(1) Surnuks tunnistamise eeldustele ja tagajärgedele kohaldatakse teadmata kadunu viimase teadaoleva elukohariigi õigust.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õiguseks on välisriigi õigus, võib teadmata kadunu surnuks tunnistada ka Eesti õiguse järgi, kui huvitatud isikul on selleks õigustatud huvi.
FÜÜSILISE ISIKU TEOVÕIME
A.Piibu kohaselt on füüsiliste isikute teovõime (sm k oikeustoimikelpoisuus) osas erinevate riikide õiguste konflikt möödapääsmatu, sest riigid määravad oma riikkondsuse ja kodanikuõigused autonoomselt. Isiku teovõime puhul on jaotuvus kodakondsusriigi ja elukohariigi eelistuseks sama, mis üldiselt füüsiliste isikute staatuse puhul.
REÕS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse (nagu õigusvõime puhul) välisriigi füüsilise isiku teovõimele tema elukohariigi õigust. Rahvusliku kohtlemise printsiibi kõrvale-jätmine tähendab, et nagu õigusvõime puhul, tuleb välisriigi füüsilise isiku teovõime määratlemisel igakordselt lex fori alusel määratleda eelkõige isiku elukohariik ning selle riigi õiguse alusel alles isiku teovõime.
Tarbija tasandil toimub käibekaitse eesmärkidel rahvusliku kohtlemise printsiip edasi, st eeldatakse, et vanemal kui 18-a välismaalasel on võime Eestis tehingut teha. Nt REÕS sätestab:
(3) Isik, kes tegi tehingu, kuigi ta oli oma elukohariigi õiguse järgi teovõimetu või piiratud teovõimega, ei või oma teovõime puudusele tugineda , kui ta oleks olnud teovõimeline selle riigi õiguse järgi, kus ta tehingu tegi. See ei kehti juhul, kui teine pool tema teovõime puudusest teadis või teadma pidi.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata perekonna- ja pärimisõiguslikele tehingutele, samuti teises riigis asuvate kinnisasjade kohta käivatele tehingutele.
Rahvuslik kohtlemine füüsiliste isikute teovõime suhtes toimib ka avalikus huvis kehtestatud tehingupiirangute tasemel. Nt hasartmängudes osalemine või alkoholi ostmise eatsensus kui imperatiivne ja absoluutne piirang on kohaldatav nii Eesti elanike kui ka välisriigi füüsiliste isikute suhtes, olenemata sellest, et isik on teovõimeline. Kord omandatud teovõime kestvuse kaitse on teisejärguline imperatiivsete normide ees.
Notariaalsete tehingute tegemisel lasub notaril kohustus kontrollida isikul teovõime olemasolu.
JURIIDILISED ISIKUD REÕ-s
J.H.Morris ütleb: „Juriidiline isik ei sünni (kuigi neid moodustatakse); see ei saa abielluda (kuigi neid võib teise äriühinguga ühendada või teise äriühingu poolt üle võtta); see ei saa lapsi (kuigi sellel võivad olla tütarettevõtted); see ei saa surra (kuigi seda võib likvideerida).”
Erinevates riikides käsitletakse juriidiliste isikutena erinevaid isikute ühendusi või varakogumeid, st ühe riigi juriidiline isik ei pruugi teise riigi õiguse kohaselt juriidiliseks isikuks olla. Lisaks osalevad tsiviilkäibes ka välisriigis ja ka tegutsemisriigis juriidilisteks isikuteks mitteolevad isikute ühendused (nt välisriigi äriühingute filiaalid, täisühing Saksamaal) ja varakogumid, mis on siiski õigusvõimelised.
REÕS-s reguleerib juriidilisi isikuid ja muid isikute lepingulisi ühendusi (nt seltsing ) §-des 14-17.
Juriidilised isikud liigituvad eraõiguslikeks ja avalik-õiguslikeks. Ka viimased osalevad eraõiguslikes õigussuhetes, tehingutes . Enamik riike tunnustab avalik-õigus-likke juriidilisi isikuid, kuid mitte eraõiguslikke juriidilisi isikuid. REÕ-s omab see liigitus tähtsust õigussuhte kvalifitseerimisel. Suhtes avalik-õiguslike isikutega võib tekkida küsimus, kas ta on konkreetses õigussuhtes vastutuskohuslane või kaitseb teda riigi immuniteedi doktriin . Nt rahvusvaheline pank kui organisatsioon võib omada teatud immuniteeti ( kinnistu , arhiiv, kirjavahetus jm), kuid eraõiguslikes tehingutes – laenu andmine, ei tohiks ta immuniteeti kohtualluvusest omada, kui teisele laenulepingu poolele kahju tekitab.
Välisriigi juriidiliste isikute puhul võivad tekkida järgmised küsimused:
* kas juriidiline isik eksisteerib;
* kas ta on ühinenud teise juriidilise isikuga;
* kas ta on likvideeritud või likvideerimisel (ja missuguseid tehinguid ta on sel juhul pädev tegema); võimaldab* kas teda esindaval füüsilisel või juriidilisel isikul on vastav pädevus ja kehtiv volitus jm.
Juriidiliste isikute personaalõiguse suhtes ühtne seisukoht puudub, st ei ole rahvus-vaheliselt tunnustatud üheseid kriteeriume juriidiliste isikute personaalõiguse määratlemiseks.
Juriidiliste isikute personaalõigust on võimalik reguleerida mitmeti:

• asutamise koha õigusega, st juriidilisele isikule kohaldub tema põhikirja või asutamislepingu registreerimise ehk asutamisriigi õigus (nt Inglismaa, USA, Holland , Eesti);
  
• juhatuse või muu seda asendava organi alalise asukoha õigusega (fakti tuvastamine), st juriidilisele isikule laienevaks õiguseks on tema juhatuse asukohariigi õigus (nt Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Eestis nii vana TsÜS alusel kui majanduskäibe kaitseks REÕS alusel);
  
• majandusliku tegevuse peamise koha ehk tegevuskoha õigusega – kuigi H.Pisukese andmetel on antud seisukoht eraldiseisvalt harva kasutatav, võib see eksisteerida täiendavalt ühele eelnevast kahest regulatsioonist (nt REÕS § 14 lg 2, kuid ka ÄS § 88 lg 1);
  
• kapitali kontrolli teooria – tuvastatakse juriidilise isiku kapitali üle faktilise kontrolli teostamise koht ning kohaldatakse juriidilise isiku suhtes vastava riigi õigust. H.Pisukese andmetel on seda teooriat seni kasutatud enamasti kriiside ajal (nt sõdade ajal ning nende järgsel perioodil). Teooriat on hiljuti hakatud järjest enam kasutama ka nt investeeringute kaitsmisel.
  

Eesti seadusandja on juriidiliste isikute puhul muutnud nende isikute regulatsiooni eelistust asukohateooriast inkorporatsiooniteooria kasuks.
Juriidilise isiku õigus- ja teovõime
TSÜS: Juriidilise isiku teovõime teostub temajuhatuse tegevuse läbi: kui juriidilisel isikul on olemas juhatus, kes saab kehtivalt juriidilise isiku nimel teha tehinguid (juhatusel on 9seadusliku esindaja staatus), siis on juriidiline isik ka teovõimeline. Kui aga juhatust ei ole (näiteks sureb juhatuse ainus liige ja uut juhatust pole määratud), ei ole juriidiline isik ka võimeline looma ega teostama oma õigusi.
ASUKOHAÕIGUS VERSUS ASUTAMISRIIGI ÕIGUS
Juriidilise isiku asukohta tuleb eristada selle asutamise kohast. Asukoht on seotud juriidilise isiku juhtimise kohaga, st kohaga, kust juriidilise isiku üle teostatakse kontrolli (ingl k central management and control ). Reeglina on selleks juriidilise isiku juhtorganite tegutsemiskoht, mis võib erineda juriidilise isiku asutamiskohast.
K.Seini kohaselt kasutab enamik Kontinentaal-Euroopa riike juriidiliste isikute personaalõiguse (personaalstatuudi) reguleerimiseks asukohateooriat. K.Seini ja REÕS eelnõu seletuskirja kohaselt on asukohateoorial ja inkorporatsiooniteoorial järgmised eelised ja puudused:
Asukohateooria eelised:
* riigi võimalus teostada kontrolli oma territooriumil tegutsevate ühingute üle ja nõuda, et majandustegevus toimuks lex fori nõudeid arvestades;
* siseriikliku õiguskäibe kaitse, võlausaldajate ja väikeaktsionäride kaitse, takistus välismaise üliliberaalse ühinguõiguse sissevoolamisele.
Asukohateooria puudused:
* kohaldatava õiguse määratlemise keerulisus;
* juriidilise isiku asukohta ei ole riigiti võimalik muuta juriidilist isikut vahepeal lõpetamata ja uuesti asutamata
K.Seini kohaselt on inkorporatsiooniteooria (asutamisriigi teooria) kasutusel eelkõige Anglo-Ameerika riikides, teatud piirangutega ka Hollandis ja S` veitsis .
Inkorporatsiooniteooria eelised:
* kohaldatava õiguse määratlemise lihtsus;
* õiguskindlus kehtivalt asutatud ühingu õigusvõime osas (seda ei seata hiljem kahtluse alla);
* juriidilise isiku asukohta on riigiti võimalik muuta juriidilist isikut vahepeal lõpetamata ja uuesti asutamata.
Inkorporatsiooniteooria puudused:
* välismaise üliliberaalse ühinguõiguse sissevoolamise soodustamine;
* võimalus mööda minna siseriikliku äriühinguõiguse nõuetest, kahjustades seeläbi siseriiklikku õiguskäivet, võlausaldajaid ja väikeaktsionäre.
Inkorporatsiooniteooria kohaldamine asukohateooria asemel peaks likvideerima juriidilise isiku asukoha (nii REÕS kui ÄS mõttes) ja juriidilise isiku aadressi eristamisest tulenevad teatud raskused. Juriidilise isiku aadress ei ole sama, mis juriidilise isiku juhatuse asukoht. Samas on tõenäolisem, et juriidilise isiku aadress on vähemalt samas riigis, kus ta registreeritud on
RIIKKONDSUS
Riikkondsust kasutatakse riikides, kus on monarhia . Riikkondsus – üldmõiste, mis ühendab kodanikuks ja alamaks olemist (monarhias pole kodanikud, on monarhi alamad ). Monarhil ei ole kodanikke vaid on alamad ja seetõttu kasutatakse riikkondsus.
RIIK KUI REÕ ERISUBJEKT
Riigid tegutsevad erilises õiguskeskkonnas ning omavad erilist õiguslikku staatust. Oluliseks tunnuseks on suveräänsus, st vaid riik võib otsustada, millised on tema õiguslikud kohustused ning ükski riik ei saa sundida teist riiki võtma endale juriidilisi kohustusi. Ka ühe riigi kohtutel pole jurisdiktsiooni teise riigi üle.
Riik on REÕ erisubjekt. Erandlikuks teeb riigi eelkõige vastutuse küsimus. Riigi immuniteet välistab eraõigusliku vastutuse, st välistab REÕ kohaldamise, kuna õigussuhe kuulub rahvusvahelise avaliku õiguse reguleerimise valdkonda (HL – süsteemi). Riigi ja avalike teenistujate poolt valitsemisfunktsiooni teostamisel tekitatud kahju hüvitamist regulee-rib 04.11.1999 sõlmitud korruptsiooni tsiviilõiguslike aspektide konventsioon (rahvusvaheliselt ja Eesti suhtes jõustumata). Riigi immuniteedist tuleb eristada diplomaatilist ja konsulaar immuniteeti, samuti on teatud immuniteet ka rahvusvahelistel organisatsioonidel ja nende ametiisikutel tööülesannete täitmisel.
Riik võib osaleda eraõigussuhetes eraõiguslikel eesmärkidel mitmel viisil (nt õigusabi teenuse ostmisel , saadiku residentsi üürimisel jm). Riigil on varasemas teoorias absoluutne immuniteet, kuid tänases praktikas pigem piiratud immuniteet.
Riigi immuniteedi doktriin on rahvusvahelise avaliku õiguse doktriin. See hõlmab:

• kohtu, sh vahekohtu immuniteeti (riik osaleb menetluses omal nõusolekul, mida võib anda kolmel viisil: a) igakordselt compromis` sõlmimisel; b) konventsioonis „kohustusliku” jurisdiktsiooni tunnusta-misega kas kõikides või osades tülidest; või c) ÜRO Rahvusvahelise Kohtu Statuudi art. 36 lg 2 alusel antud ühepoolse ja vastastikkust nõudva deklaratsiooni alusel);
  
• riigi varade immuniteeti – sh hagi tagamise ja kohtulahendi täitmise vastu;
  
• riigi immuniteeti täitemenetluse suhtes.
  

Riigi vastutus REÕ-s on erand riigi immuniteedist RVAÕ-s. Riigi piiratud (osaline) immuniteet tähendab seda, et eraõiguslikes õigussuhetes riigi immuniteeti ei tunnustata, st riik vastutab eraõiguslikes õigussuhetes üldistel alustel.
Riigi piiratud immuniteedi määramise aluseks on:

• riigi tegevus oma valitsemisfunktsioonide ehk riigifunktsioonide teostamisel (lad k acta iure imperii);
  
• riigi osalemine eraõiguslikes, eelkõige äriõiguslikes õigussuhetes (lad k acta iure gestionis).
  

NB! nt teenuste ostmisel on riikide diplomaatilised esindused vabad igatsugu maksudest nagu käibemaks .
III LOENG: Jurisdiktsioonist ja välisriigi kohtuotsustest
22.detsembril 2000 võttis Euroopa Liidu Nõukogu BRÜSSEL 1 MÄÄRUS - reguleerib kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades.
16. septembril 1988 sõlmisid liikmesriigid ja EFTA riigid Lugano konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on 1968. aasta Brüsseli konventsiooni paralleelkonventsioon.
Selleks et saavutada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vaba liikumine, on vajalik ja asjakohane, et kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise eeskirju reguleeritaks ühenduse õigusaktiga, mis on siduv ja vahetult kohaldatav.
Käesoleva määruse reguleerimisala peab hõlmama kõiki peamisi tsiviil- ja kaubandusasju peale teatavate selgelt määratletud asjade.”
Brüssel I-bis määruse eesmärgiks on parandada ja soodustada kohtuotsuste ringlust ning edasi arendada juurdepääsu õigluse saavutamisele .
Brüsseli I määrus, mis kohaldub kõikides tsiviil- ja kaubandus vaidlustes. Määrust ei kohaldata nendes tsiviil vaidlustes, mis on määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt määruse kohaldamis alast välja jäetud (nt isiku põlvnemise või õigus- ja teovõime üle käivad vaidlused, abieluvara jagamise vaid-lused, pärimis vaidlused), ning vaidlustes, mida käsitlevad mõned teised Euroopa Liidu määrused. Siinkohal tasub rõhutada, et alates 10. jaanuarist 2015 peavad Eesti kohtud lähtuma Brüsseli I määruse uusversioonist, mis on juba Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ja hakkas kehtima eelmise aasta lõpus.
KOKKULEPPEST TULENEV KOHTUALLUVUS
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215 /2012, 12. detsember 2012 , kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades
KOHTUALLUVUS
Üldsätted : ARTIKKEL 4
1.   Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.
2.   Isikute suhtes, kes ei ole selle liikmesriigi kodanikud, kus on nende alaline elukoht, kohaldatakse selle liikmesriigi kodanike suhtes kehtivaid kohtualluvuse eeskirju.
VALIKULINE KOHTUALLUVUS: ARTIKKEL 7
Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:
1)
a)
lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;
b)
kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana:
—
müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda,
—
teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;
c)
kui alapunkt b ei kohaldu, kohaldatakse alapunkti a;
KOKKULEPPEST TULENEV KOHTUALLUVUS: ARTIKKEL 25
1. Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas:

kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega;

vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või

rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.
2. Elektrooniliselt edastatud teave, mille puhul on võimalik kokkulepet alaliselt säilitada, võrdsustatakse kirjaliku vormiga.
3. Liikmesriigi kohtul või kohtutel, kelle pädevus on määratud usaldusühingu ( trust ) asutamisdokumendiga, on asutaja , usaldusosaniku või kasusaaja vastu algatatud menetluste puhul erandlik pädevus, kui asi puudutab kõnealuste isikute suhteid või nende õigusi või kohustusi, mis tulenevad usaldusühingust (trust).
4. Usaldusühingu (trust) asutamise kokkuleppe või dokumendi sätetel, millega pädevus kindlaks määratakse, ei ole õigusjõudu, kui need on vastuolus artikliga 15, 19 või 23, või kui on välistatud kohtute pädevus, kellele asi allub erandlikult artikli 24 kohaselt.
5. Kohtualluvuse kokkulepet, mis on osa lepingust, käsitatakse lepingu muudest tingimustest sõltumatu kokkuleppena. Kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust ei saa vaidlustada üksnes seetõttu, et leping ei ole kehtiv.”
„AINUPÄDEVUS - ARTIKKEL 22
Alalisest elukohast olenemata on erandkorras pädevad järgmised kohtud:
1. menetluste puhul, mille objektiks on kinnisvaraga seotud in rem õigused või kinnisvara rendi õigused, selle liikmesriigi kohtud, kus asub asjaomane vara.
Menetluste puhul, mis on seotud kinnisvara rentimisega ajutiseks isiklikuks kasutuseks maksimaalselt kuueks järjestikuseks kuuks, on pädevad siiski ka selle liikmesriigi kohtud, kus on kostja alaline elukoht, tingimusel, et rentnik on füüsiline isik ning nii rendileandja kui ka rentniku alaline elukoht on samas liikmesriigis;
2. menetluste puhul, millega on vaidlustatud äriühingute või teiste juriidiliste või füüsiliste isikute ühingute asutamise või likvideerimise õiguspärasus või nende organite otsuseid, selle liikmesriigi kohtud, kus on äriühingu, juriidilise isiku või ühingu asukoht. Asukoha määramiseks kohaldab kohus oma rahvusvahelise eraõiguse norme;
3. menetluste puhul, millega on vaidlustatud kanded avalikes registrites , selle liikmesriigi kohtud, kus registrit peetakse;
4. menetluste puhul, mis seonduvad patentide, kaubamärkide, disainilahenduste või muude selliste hoiuleandmisele või registreerimisele kuuluvate õiguste registreerimise või kehtivusega , selle liikmesriigi kohtud, kus hoiulevõtmist või registreerimist taotletakse, kus see on toimunud või kus see loetakse toimunuks ühenduse dokumendi või rahvusvahelise konventsiooni tingimuste kohaselt.
Ilma et see piiraks 5. oktoobril 1973. aastal Münchenis allakirjutatud Euroopa patendikonventsiooniga Euroopa Patendiametile antud volitusi, on ühele riigile antud Euroopa patentide registreerimise või kehtivusega seotud menetlustes alalisest elukohast olenemata erandkorras pädevad asjaomase liikmesriigi kohtud;
5. kohtuotsuste täitmisega seotud menetluste puhul selle liikmesriigi kohtud, kus otsus on täidetud või kuulub täitmisele.”
Lis pendens ja seotud menetlused
Kui eri liikmesriikide kohtutesse on esitatud hagid samal alusel ja samade poolte vahel, peatab kohus, kuhu pöörduti hiljem, menetluse omal algatusel seniks, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kuhu pöörduti esimesena. Kui eri liikmesriikide kohtutes on lahendamisel seotud menetlused, võivad kõik kohtud peale kohtu, kuhu pöörduti esimesena, oma menetlused peatada.
Ajutised meetmed, sealhulgas kaitsemeetmed
Liikmesriigi kohtutelt võib taotleda selle liikmesriigi õigusega ettenähtud ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete kehtestamist isegi juhul, kui kõnealuse liikmesriigi kohtud on asja sisuliseks arutamiseks pädevad.
TUNNUSTAMINE JA TÄITMINE
Ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluseta.
Liikmesriigis tehtud kohtuotsus, mis on selles liikmesriigis täidetav, on täidetav ka teistes liikmesriikides, ilma et oleks nõutav otsuse täidetavaks tunnistamine.
Selleks et liikmesriigis täita teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust, esitab taotleja pädevale täitevasutusele järgmised dokumendid:
a)kohtuotsuse koopia, mis vastab selle ehtsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele.
TUNNUSTAMISEST JA TÄITMISEST KEELDUMINE
Kohtuotsuse tunnustamisest keeldutakse huvitatud poole taotlusel:
a)kui tunnustamine on selgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga (ordre public);
b)kui kohtuotsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei toimetatud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte piisavalt aegsasti ja sellisel viisil, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud kohtuotsuse vaidlustamise menetlust, kui tal oli selleks võimalus;
c)kui kohtuotsus on vastuolus kohtuotsusega, mis on tehtud samade poolte vahel taotluse saanud liikmesriigis;
d)kui kohtuotsus on vastuolus samal alusel ja samade poolte vahel esitatud hagi alusel teises liikmesriigis või kolmandas riigis tehtud varasema otsusega, kui varasem kohtuotsus vastab taotluse saanud liikmesriigis tunnustamiseks vajalikele tingimustele või
e)kui kohtuotsus on vastuolus:
i)II peatüki 3., 4. või 5. jaoga, kui kostjaks oli kindlustusvõtja, kindlustatu, kindlustuslepingu kohaselt soodustatud isik, kahjustatud isik, tarbija või töötaja võiii)II peatüki 6. jaoga.
Kohtuotsuse täitmisest keeldutakse selle isiku taotlusel, kelle vastu kohtuotsuse täitmist taotletakse, artiklis 45 osutatud alusel. Kohus teeb otsuse täitmisest keeldumise taotluse kohta viivitamata.
AMETLIKUD DOKUMENDID JA KOHTULIKUD KOKKULEPPED
Ametlik dokument, mis on päritoluliikmesriigis täidetav, on täidetav teistes liikmesriikides, ilma et oleks nõutav dokumendi täidetavaks tunnistamine. Ametliku dokumendi täitmisest võib keelduda üksnes juhul, kui selle täitmine on selgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga (ordre public).
V PEATÜKK
Artikkel 62
1.   Et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikku materiaalõigust.
2.   Kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis.
Artikkel 63
1.   Käesoleva määruse kohaldamisel on äriühingu või muu juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute ühenduse alaline asukoht seal, kus on tema:
a)
põhikirjajärgne asukoht,
b)
juhatuse asukoht või
c)
peamine äritegevuse koht.
2.   Iirimaal, Küprosel ja Ühendkuningriigis tähendab „põhikirjajärgne asukoht” registrijärgset asukohta või kui sellist asukohta ei ole, siis asutamise kohta, või kui ka sellist kohta ei ole, siis kohta, mille õiguse alusel asutamine toimus.
3.   Et teha kindlaks, kas usaldusühingu (trust) alaline asukoht on selles liikmesriigis, kus asub kohus, kuhu pöörduti, kohaldab kohus enda riigi rahvusvahelise eraõiguse sätteid.
Eesti kohtu kohustus rahvusvahelist kohtualluvust kontrollida
Kohtul on kohustus rahvusvahelist kohtualluvust kontrollida omal algatusel, s.t olenemata sellest, kas avalduse esitaja on kohtu alluvust põhistanud või kostja kohtu alluvust vaidlustanud.
Juhul kui kohus on ekslikult hagi- või hagita menetluses avalduse menetlusse võtnud, on kohtul hiljem võimalik jätta avaldus läbi vaatamata, kui asi Eesti kohtule ei allu.
a) Lepinguõigusest sissejuhatavalt;
b) Rooma konventsioon ja EL-i Rooma I määrus;
c) Rahvusvahelistest kaubaveolepingutest.
V – Lepinguvälistest kohustustest (Torts)
TLN- 01.03, 12:30-15:45;
a) Lepinguvälised kohustused, põhimõtteliselt:
b) EL-i Rooma II määrus;
IV LOENG: ERAOSA - VÕLAÕIGUS

REÕS-s on: a) § 30-47 võlaõiguse üldsätted ja lepingud;
b) § 48-54 lepinguväliste kohustuste kohta käivad sätted.
Lepinguõigusele kohaldatav õigusaktiga
Lepinguõigus on rahvusvaheliselt enim reguleeritud ja kõige kiiremini arenev REÕ valdkond , mis nii materiaalõiguse kui ka kollisiooninormide tasemel teiste REÕ valdkondadega võrreldes on ka enim ühtlustatud, nii ülemaailmselt kui regionaalselt. Nn siseriiklikel ja rahvusvahelistel (eraõiguslikud – mina eelistaks terminit kontraht -HL) on mitmeid erisusi, üheks põhiliseks on lepingu sisule ja vormile erineva õiguse kohaldamine.
REÕS-s on võetud arvesse 19.06.1980 sõlmitud Rooma lepinguõiguse konventsioon. REÕS-se mõned üldsätted:
㤠30. Kohaldamisala
Käesoleva jao sätteid ei kohaldata juriidiliste isikute asutamislepingutele, samuti juriidilise isiku organite ja osanike või liikmete isiklikule seadusest tulenevale vastutusele juriidilise isiku kohustuste eest.
§ 31. Eesti õiguse üldist kehtivust omavad sätted
Käesolevas peatükis sätestatu ei mõjuta nende Eesti õiguse sätete kohaldamist, mida tuleb kohaldada, sõltumata lepingule kohaldatavast õigusest.
§ 32. Kohaldatava õiguse valik
(1) Lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud.
(2) Pooled võivad valida kohaldatava õiguse kogu lepingule või selle osale, kui leping on selliselt jagatav .
(3) Asjaolu, et pooled on lepingule kohaldatavaks õiguseks valinud välisriigi õiguse koos välisriigi kohtualluvuse valikuga või ilma selleta olukorras, kus kõik lepingusse puutuvad asjaolud on õiguse valiku ajal seotud ühe riigiga, ei mõjuta selle riigi nende õigusnormide kohaldamist, millest ei või tehinguga kõrvale kalduda (imperatiivsed sätted).
(4) Kohaldatava õiguse muutmine pärast lepingu sõlmimist ei mõjuta lepingu vormilist kehtivust käesoleva seaduse § 37 kohaselt ega mõjuta kolmandate isikute õigusi.
(5) Õiguse valiku kokkuleppe sisulise ja vormilise kehtivuse suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 36 ja 37 sätestatut.
§ 33. Õiguse valiku puudumisel kohaldatav õigus
(1) Kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole käesoleva seaduse § 32 kohaselt valitud, kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Kui leping on osadeks jagatav ning lepingu mõni osa on iseseisvalt tugevamalt seotud mõne teise riigiga, võib sellele osale kohaldada selle teise riigi õigust.
(2) Eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus on lepingu sõlmimise ajal selle lepingupoole elukoht või juhtorgani asukoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse. Kui leping on sõlmitud selle poole majandus- või kutsetegevuse raames, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse, eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub selle poole peamine tegevuskoht. Kui lepingu kohaselt tuleb iseloomulik kohustus täita mõnes teises tegevuskohas, siis eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus see teine tegevuskoht asub.
(3) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata, kui lepingule iseloomulikku kohustust ei ole võimalik kindlaks määrata.
(4) Kui lepingu esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud kinnisasja asukohariigiga.
(5) Veolepingu puhul eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub lepingu sõlmimise ajal vedaja peamine tegevuskoht, kui selles riigis asub ka reisi lähte- või sihtkoht või kaubaveolepingute puhul saatja peamine tegevuskoht, peale- või mahalaadimiskoht. Kaubaveolepingute kohta sätestatut kohaldatakse kõikidele lepingutele, mille põhieesmärk on kaupade vedu.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikeid 2–5 ei kohaldata, kui asjaoludest nende kogumis selgub, et leping on tugevamalt seotud mõne teise riigiga.”
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 593/2008,
17. juunist 2008 võeti lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) (on the law applicable to contractual obligations (Rome I)).
Preambulast noppeid:
(7) | Käesoleva määruse sisuline reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas nõukogu 22.detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („Brüssel I”) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11.juuli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”).
(11) | Lepingupoolte vabadus kohaldatavat õigust valida peaks olema lepinguliste võlasuhete asjades rahvusvahelise eraõiguse süsteemi nurgakivi .
(16) | Et aidata kaasa käesoleva määruse üldeesmärgi saavutamisele, milleks on õiguskindluse tagamine Euroopa õigusruumis, peaksid rahvusvahelise eraõiguse normid olema suurel määral prognoositavad. Kohtutele peaks siiski jääma teatav kaalutlusõigus otsustada, milline õigus on konkreetse olukorraga kõige tihedamalt seotud.
(39) | Õiguskindluse huvides tuleks selgelt määratleda harilik viibimiskoht, eriti äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste puhul. Erinevalt määrusest (EÜ) nr 44/2001, mille artikli 60 lõikes 1 on kehtestatud kolm kriteeriumit, peaks rahvusvahelise eraõiguse normi aluseks olema üks kriteerium , sest vastasel juhul ei oleks lepingupooltel võimalik prognoosida nende olukorra suhtes kohaldatavat õigust.
Määrus:
REGULEERIMISALA
Artikkel 1
Sisuline reguleerimisala
1. Käesolevat määrust kohaldatakse seaduste konflikti korral lepingulistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades. Määrust ei kohaldata eelkõige maksu-, tolli- ega haldusasjadele.
2. Käesoleva määruse reguleerimisalast jäetakse välja
a) füüsilise isiku õigusliku seisundi ning õigus- ja teovõimega seotud küsimused, ilma et see piiraks artikli 13 kohaldamist;
b) | võlasuhted, mis tulenevad perekonnasuhetest ja suhetest, mis on kohaldatava õiguse kohaselt perekonnasuhetega sarnase toimega, sealhulgas ülalpidamiskohustused;
c) | võlasuhted, mis tulenevad abikaasade varasuhtest või varasuhtest, mis kehtib kohaldatava õiguse kohaselt abieluga sarnase toimega kooseluvormis, ning testamentidest ja pärimisasjadest tulenevad võlasuhted;
d) | võlasuhted, mis tulenevad vekslitest, tšekkidest ja lihtvõlakirjadest ning muudest vabalt kaubeldavatest väärtpaberitest sellisel määral, mil võlasuhted tekivad selliste muude kaubeldavate väärtpaberite kaubeldavusest;
e) | arbitraažikokkulepped ja kohtualluvuskokkulepped;
f) | küsimused, mida reguleerib äriühinguõigus ning muid juriidilisi isikuid ja organiseeritud isikute ühendusi käsitlev õigus, näiteks äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste asutamine registreerimise teel või muul moel, nende õigus- ja teovõime, sisemine struktuur või lõpetamine ning osanike ja juhtide isiklik vastutus äriühingu, muu juriidilise isiku või ühenduse kohustuste eest;
g) | küsimus, kas esindaja võib võtta käsundiandjale või organ võtta äriühingule või muule juriidilisele isikule või organiseeritud ühendusele kolmanda isiku ees kohustusi;
h) | sihtfondi asutamine ning suhted asutajate, usaldusisikute ja kasusaajate vahel;
i) | võlasuhted, mis tulenevad lepingu sõlmimisele eelnenud toimingutest;
j) | kindlustuslepingud, mis tulenevad muude organisatsioonide kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/83/EÜ (elukindlustuse kohta) (14) artiklis 2 nimetatud ettevõtjate tegevusest, mille eesmärk on anda hüvitisi ettevõtja või ettevõtjate grupi või kutseala või kutsealade rühma töötajatele või füüsilisest isikutest ettevõtjatele surma või invaliidistumise korral või tegevuse katkemise või piiramise korral või kutsehaiguste või tööõnnetuste korral.
3. Käesolevat määrust ei kohaldata tõendite ja menetluste suhtes, ilma et see piiraks artikli 18 kohaldamist.
4. Käesolevas määruses käsitatakse „liikmesriigina” kõiki liikmesriike, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse. Artikli 3 lõikes 4 ja artiklis 7 käsitatakse „liikmesriigina” siiski kõiki liikmesriike.
Artikkel 2
Üldine kohaldatavus
Käesolevas määruses nimetatud mis tahes õigust kohaldatakse, olenemata sellest, kas tegemist on liikmesriigi õigusega või mitte.
II PEATÜKK ÜHTSED EESKIRJAD
Artikkel 3
Valikuvabadus
1. Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse.
2. Pooled võivad igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas käesoleva artikli alusel tehtud valiku või muude käesoleva määruse sätete alusel. Pärast lepingu sõlmimist kohaldatavas õiguses tehtud muudatused ei piira artikli 11 kohast lepingu vormilist kehtivust ega kahjusta kolmandate isikute õigusi.
3. Kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad muus riigis kui riik, mille õigus kohaldamiseks valiti, ei piira poolte valik selle teise riigi õiguse nende sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda.
4. Kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad ühes või mitmes liikmesriigis, ei piira poolte otsus kohaldada muud õigust kui liikmesriigi õigust selliste ühenduse õiguse sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda, rakendades neid vajaduse korral kohtu asukoha liikmesriigi õigusesse üle võetud kujul.
Artikkel 4
Valiku puudumisel kohaldatav õigus
1. Kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole valitud vastavalt artiklile 3 ning ilma et see piiraks artiklite 5 kuni 8 kohaldamist, määratakse lepingute suhtes kohaldatav õigus kindlaks järgmiselt:
a) | kauba müümise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht;
b) | teenuse osutamise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on teenuse osutaja harilik viibimiskoht;
c) | leping, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, on reguleeritud kinnisasja asukohariigi õigusega;
d) | olenemata punktist c on kinnisasja kasutamise leping, mis on sõlmitud kinnisasja ajutiseks isiklikuks kasutamiseks maksimaalselt kuueks järjestikuseks kuuks, reguleeritud selle riigi õigusega, kus on kasutusse andja harilik viibimiskoht, tingimusel et kasutaja on füüsiline isik ja tema harilik viibimiskoht on samas riigis;
e) | frantsiisileping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on frantsiisivõtja harilik viibimiskoht;
f) | turustusleping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on turustaja harilik viibimiskoht;
g) | kauba oksjonimüügil sõlmitud leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on oksjoni toimumise koht, kui seda on võimalik kindlaks määrata;
h) | leping, mis on sõlmitud sellise mitmepoolse süsteemi raames, milles viiakse kokku mitmete kolmandate isikute ostu- ja müügihuvid direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 17 määratletud finantsinstrumentide suhtes või hõlbustatakse nende kokkuviimist kooskõlas mittediskretsionaarsete eeskirjadega, ja mis on reguleeritud üheainsa õigusega, on reguleeritud kõnealuse õigusega.
2. Juhul kui leping ei ole hõlmatud lõikega 1 või kui lepingu elemendid on hõlmatud rohkem kui ühe lõike 1 punktiga a kuni h, reguleeritakse lepingut selle riigi õigusega, kus on lepingule iseloomuliku soorituse täitja harilik viibimiskoht.
3. Juhul kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb selgelt, et leping on oluliselt tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 1 või 2 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.
4. Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 1 või 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, millega leping on kõige tihedamalt seotud.
Artikkel 5
Veolepingud
1. Kui pooled on jätnud kaubaveolepingu suhtes kohaldatava õiguse artikli 3 kohaselt valimata, kohaldatakse selle riigi õigust, kus on vedaja harilik viibimiskoht, tingimusel et veose vedamiseks vastuvõtmise või veose saajale üleandmise koht või kaubasaatja harilik viibimiskoht on samuti kõnealuses riigis. Kui need tingimused ei ole täidetud, kohaldatakse selle riigi õigust, kus asub poolte kokkulepitud veose saajale üleandmise koht.
2. Kui pooled on jätnud reisijaveolepingu suhtes kohaldatava õiguse teise lõigu kohaselt valimata, kohaldatakse selle riigi õigust, kus on reisija harilik viibimiskoht, tingimusel et kas lähte- või sihtkoht on kõnealuses riigis. Kui need tingimused ei ole täidetud, kohaldatakse selle riigi õigust, kus on vedaja harilik viibimiskoht.
Artikli 3 kohaselt võivad pooled valida reisijaveolepingu suhtes kohaldatavaks õiguseks üksnes selle riigi õiguse, kus on
a) | reisija harilik viibimiskoht või
b) | vedaja harilik viibimiskoht või
c) | vedaja peakontori asukoht või
d) | lähtekoht või
e) | sihtkoht.
3. Juhul kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb selgelt, et leping on õiguse valiku puudumisel oluliselt tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 1 või 2 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.
Artikkel 6
Tarbijalepingud
1. Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija”) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal („kutseala esindaja”), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja
a) | teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või
b) | kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik, ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.
2. Olenemata lõikest 1 võivad pooled artikli 3 kohaselt valida lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava lepingu suhtes kohaldatava õiguse. Selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav lõike 1 alusel.
3. Kui lõike 1 punktide a ja b nõuded ei ole täidetud, määratakse tarbija ja kutseala esindaja vahelisele lepingule kohaldatav õigus kindlaks vastavalt artiklitele 3 ja 4.
4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata järgmiste lepingute suhtes:
a) | teenuse osutamise leping, kui tarbijale tuleb teenust osutada üksnes väljaspool tarbija hariliku viibimiskoha riiki;
b) | veoleping , välja arvatud pakettreisileping nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ (reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta) (15) tähenduses;
c) | leping, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, välja arvatud lepingud, mille esemeks on kinnisasja osaajaline kasutusõigus direktiivi 94/47/EÜ tähenduses;
d) | finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused, siirdväärtpaberite emiteerimist või üldsusele pakkumist ja avalikke ülevõtmispakkumisi reguleerivate tingimuste kujul esinevad õigused ja kohustused ning ühisinvesteerimisettevõtjate osakute märkimine ja tagasiostmine, kui need toimingud ei ole käsitatavad finantsteenuse osutamisena;
e) | leping, mis on sõlmitud artikli 4 lõike 1 punkti h reguleerimisalasse kuuluva süsteemi raames.
Artikkel 7
Kindlustuslepingud
1. Käesolevat artiklit kohaldatakse lõikes 2 osutatud lepingute suhtes olenemata sellest, kas kaetud risk asub liikmesriigis, ning kõigi muude kindlustuslepingute suhtes, mis katavad liikmesriikide territooriumil asuvaid riske. Seda ei kohaldata edasikindlustuslepingute suhtes.
2. Nõukogu 24. juuli 1973. aasta esimese direktiivi 73/239/EMÜ (otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) (16) artikli 5 punktis d määratletud suuri riske katvate kindlustuslepingute suhtes kohaldatakse õigust, mille pooled on käesoleva määruse artikli 3 kohaselt valinud.
Kui pooled on jätnud kohaldatava õiguse valimata, kohaldatakse kindlustuslepingu suhtes selle riigi õigust, kus on kindlustusandja harilik viibimiskoht. Juhul kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb selgelt, et leping on tihedamalt seotud mõne teise riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.
3. Lõikega 2 hõlmamata kindlustuslepingu puhul võivad pooled valida artikli 3 kohaselt kohaldatavaks õiguseks üksnes:
a) | selle liikmesriigi õiguse, kus risk lepingu sõlmimise ajal asub;
b) | selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht;
c) | elukindlustuse korral selle riigi õiguse, mille kodanik kindlustusvõtja on;
d) | ühes liikmesriigis, välja arvatud riski asukohaliikmesriik, esinevate juhtumitega piirnevaid riske katvate kindlustuslepingute puhul selle liikmesriigi õiguse;
e) | mis tahes asjaomase liikmesriigi õiguse või selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht, juhul kui käesoleva lõike kohase lepingu sõlminud kindlustusvõtja tegeleb majandus- või tööstustegevusega või on vabakutseline ning kindlustusleping hõlmab kahte või enamat sellise tegevusega seotud riski, mis asuvad erinevates liikmesriikides.
Kui punktides a, b või e esitatud juhtumitel otsustavad liikmesriigid jätta kindlustuslepingu suhtes kohaldatava õiguse osas suurema valikuvabaduse, võivad pooled seda vabadust kasutada.
Kui pooled ei ole kohaldatavat õigust käesoleva lõike kohaselt valinud, kohaldatakse lepingu suhtes selle liikmesriigi õigust, kus risk asub lepingu sõlmimise ajal.
4. Kindlustuslepingute suhtes, mis katavad riske, mille suhtes liikmesriik on kehtestanud kindlustamiskohustuse, kehtivad järgmised lisareeglid:
a) | lepinguga täidetakse kindlustamiskohustust ainult juhul, kuiseasjaomast kindlustust käsitlevatele kindlustamiskohustuse kehtestanud liikmesriigi sätestatud erisätetele. Kui riski asukoha liikmesriigi õigus on vastuolus kindlustuskohustuse kehtestanud liikmesriigi õigusega, kohaldatakse viimast;
b) | liikmesriik võib erandina lõigetest 2 ja 3 sätestada, et kindlustuslepingu suhtes kohaldatakse kindlustamiskohustuse kehtestanud riigi õigust.
5. Lõike 3 kolmanda lõigu ja lõike 4 kohaldamisel, juhul kui kindlustusleping katab enam kui ühes liikmesriigis asuvaid riske, käsitatakse lepingut koosnevana mitmest lepingust, millest igaüks käsitleb ainult üht liikmesriiki.
6. Käesoleva artikli kohaselt määratakse riski asukohariik kindlaks kooskõlas nõukogu 22. juuni 1988. aasta teise direktiivi 88/357/EMÜ (otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks) (17) artikli 2 punktiga d ning elukindlustuse puhul on riski asukohariik kohustuse liikmesriik direktiivi 2002/83/EÜ artikli 1 lõike 1 punkti g tähenduses.
Artikkel´ 8
Individuaalsed töölepingud
Individual employment contracts
1. Individuaalne tööleping on reguleeritud õigusega, mille pooled on artikli 3 kohaselt valinud. Selline õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2, 3 ja 4.
2. Kui pooled on jätnud individuaalse töölepingu suhtes kohaldatava õiguse valimata, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus või - kui seda ei ole võimalik kindlaks teha - kust töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd. Riiki, kus töötaja harilikult töötab, ei loeta muutunuks, kui töötaja asub ajutiselt tööle teise riiki.
3. Juhul kui kohaldatavat õigust ei saa kindlaks määrata lõike 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht.
4. Kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise, lõikes 2 või 3 osutamata riigiga, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust.
Artikkel 9
Üldist kehtivust omavad sätted
1. Üldist kehtivust omavad sätted on sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav käesoleva määruse alusel.
2. Käesolevas määruses ei piira miski kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist.
3. Kohaldada võidakse selle riigi õiguse üldist kehtivust omavaid sätteid, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, niivõrd kuivõrd need üldist kehtivust omavad sätted muudavad lepingu täitmise ebaseaduslikuks. Nende sätete kohaldamise üle otsustamisel võetakse arvesse nende laadi ja otstarvet ning tagajärgi, mille nende kohaldamine või kohaldamata jätmine kaasa tooks.
Artikkel 10
Nõustumus ja sisuline kehtivus
1. Lepingu või lepingutingimuse olemasolu ja kehtivus määratakse kindlaks selle õiguse alusel, mis kehtiks lepingu või lepingutingimuse suhtes käesoleva määruse alusel, kui leping või lepingutingimus kehtiks.
2. Pool võib oma nõusoleku puudumise tõendamiseks siiski tugineda oma hariliku viibimiskoha riigi õigusele, kui asjaoludest ilmneb, et lepingupoole tegevuse tagajärgi ei oleks mõistlik kindlaks määrata lõikes 1 määratud õiguse alusel.
Artikkel 11
Vormiline kehtivus
1. Leping, mis on sõlmitud isikute vahel, kes viibivad ise või kelle esindajad viibivad lepingu sõlmimise ajal samas riigis, on vormiliselt kehtiv, kui see vastab käesoleva määruse alusel lepingu sisu suhtes kohaldatava õiguse vorminõuetele või selle riigi õiguse vorminõuetele, kus leping on sõlmitud.
2. Leping, mis on sõlmitud isikute vahel, kes või kelle esindajad viibivad lepingu sõlmimise ajal erinevates riikides, on vormiliselt kehtiv, kui see vastab lepingu sisu suhtes käesoleva määruse alusel kohaldatava õiguse vorminõuetele või kummagi riigi, kus kumbki pool või tema esindaja lepingu sõlmimise ajal viibis , õiguse vorminõuetele või selle riigi õiguse vorminõuetele, kus oli kummagi poole harilik viibimiskoht sellel ajal.
3. Olemasoleva või kavandatava lepinguga seotud ühepoolne tehing on vormiliselt kehtiv, kui see vastab käesoleva määruse alusel asjaomasele lepingule kohaldatava või eeldatavalt kohaldatava õiguse või tehingu tegemise asukohariigi õiguse või tehingu tegemise ajal tehingu teinud isiku harilikuks viibimiskohaks olnud riigi õiguse vorminõuetele.
4. Käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 3 ei kohaldata selliste lepingute suhtes, mis kuuluvad artikli 6 kohaldamisalasse. Selliste lepingute vorm on reguleeritud tarbija hariliku viibimiskoha riigi õigusega.
5. Olenemata lõigetest 1 kuni 4 kohaldatakse lepingu suhtes, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, kinnisasja asukohariigis kehtivaid vorminõudeid, kui selle õiguse kohaselt
a) | kehtestatakse sellised nõuded olenemata riigist, kus leping sõlmitakse ja riigist, mille õigusega on leping reguleeritud, ja
b) | neist nõuetest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda.
Artikkel 12
Kohaldatava õiguse reguleerimisala
1. Käesoleva määruse alusel lepingu suhtes kohaldatav õigus reguleerib eelkõige
a) | tõlgendamist;
b) | lepingu täitmist;
c) | kohtu poolt talle menetlusõiguse alusel antud volituste raames võlasuhete täieliku või osalise rikkumise tagajärgede hindamist, sealhulgas tekitatud kahju hindamist, niivõrd kui see on õigusega reguleeritud;
d) | kohustuste lõppemise mitmesuguseid viise ning aegumisest ja tähtaja möödumisest tulenevat õiguste kaotamist;
e) | lepingu tühisuse tagajärgi.
2. Lepingu täitmise viis ja lepingu mittetäieliku täitmise korral võetavad meetmed määratakse kindlaks, võttes arvesse selle riigi õigust, kus lepingut täidetakse.
Artikkel 13
Õigus- ja teovõime piirangud
Samas riigis olevate isikute vahel sõlmitud lepingus võib füüsiline isik, kes oleks kõnealuse riigi õiguse kohaselt teovõimeline, tugineda oma õigus- ja teovõime piirangutele muu riigi õigusest lähtudes üksnes siis, kui teine lepingupool oli sellistest õigus- ja teovõime piirangutest lepingu sõlmimise ajal teadlik või ei olnud neist teadlik oma hooletuse tõttu.
Artikkel 14
Nõudeõiguse üleminek lepingu alusel
1. Senise võlausaldaja ja uue võlausaldaja omavaheline suhe muu isiku („võlgnik”) suhtes nõudeõiguse ülemineku korral lepingu alusel on reguleeritud õigusega, mida käesoleva määruse alusel kohaldatakse senise ja uue võlausaldaja vahelisele lepingule.
2. Lepingu alusel üle antava nõudeõiguse suhtes kohaldatava õigusega määratakse nõudeõiguse üleantavus, uue võlausaldaja ja võlgniku suhe, tingimused, mille alusel võib võlgnikult nõuda lepingu alusel üle antud nõuete täitmist, ning see, kas võlgniku kohustusi peetakse täidetuks.
3. Nõudeõiguse üleandmise mõiste käesolevas artiklis hõlmab otsest nõudeõiguse üleminekut, nõudeõiguse üleminekut tagatisena, samuti pandiõigusi või muid nõuete tagatisõiguseid.
Artikkel 15
Nõudeõiguse üleminek seaduse alusel
Kui isikul („võlausaldaja”) on lepinguline nõue teise isiku („võlgnik”) vastu ning kui kolmas isik on kohustatud täitma võlausaldaja nõuet või on seda juba teinud, määratakse see, kas ja millises ulatuses on kolmandal isikul õigus kasutada võlgniku vastu võlausaldaja õigusi, mis tal olid nende suhet reguleerinud õiguse kohaselt, kindlaks selle õigusega, mille kohaselt on kolmas isik kohustatud täitma võlausaldaja nõuet.
Artikkel 16
Võlgnike paljusus
Kui võlausaldajal on nõue mitme sama nõude rahuldamise eest vastutava võlgniku vastu ning kui üks võlgnik on nõude kas täies mahus või osaliselt juba rahuldanud, reguleerib õigus, millega on reguleeritud võlgniku ja võlausaldaja võlasuhe, samuti võlgniku õigust nõuda hüvitist teistelt võlgnikelt. Teised võlgnikud võivad toetuda kaitsele, mis neil oli võlausaldaja suhtes, nende ja võlausaldaja vahelisele võlasuhtele kohaldatava õigusega tagatud ulatuses.
Artikkel 17
Tasaarvestus
Kui õigus tasaarvestusele on poolte vahel kokku leppimata, on tasaarvestus reguleeritud õigusega, mida kohaldatakse nõudele, mille suhtes tasaarvestust nõutakse.
Artikkel 18
Tõendamiskoormis
1. Käesoleva määruse alusel lepingulise võlasuhte suhtes kohaldatavat õigust kohaldatakse sel määral, mil see sisaldab lepingulise võlasuhtega seonduvaid seadusest tulenevaid eeldusi või tõendamiskoormist.
2. Lepingut või tehingut võib tõendada mis tahes viisil, mida tunnustab kohtu asukohariigi õigus või mõni muu artiklis 11 nimetatud õigus, mille alusel leping või tehing on vormiliselt kehtiv, tingimusel et sellist tõendit saab kohtu asukohariigis esitada.
III PEATÜKK MUUD SÄTTED
Artikkel 19
Harilik viibimiskoht
1. Käesoleva määruse kohaldamisel käsitatakse äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste hariliku viibimiskohana peakontori asukohta.
Majandustegevusega tegeleva füüsilise isiku harilikuks viibimiskohaks on tema peamine tegevuskoht.
2. Kui leping sõlmitakse filiaali , agentuuri või muu üksuse tegevuse käigus või kui lepingu järgi lasub lepingu täitmine sellisel filiaalil , agentuuril või üksusel, käsitatakse hariliku viibimiskohana filiaali, agentuuri või muu üksuse asukohta.
3. Hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel lähtutakse lepingu sõlmimise ajast.
Artikkel 20
Tagasisaate ja edasiviite välistamine
Käesolevas määruses osutatud riigi õiguse kohaldamine tähendab kõnealuses riigis kehtivate õigusnormide, välja arvatud sealsete rahvusvahelise eraõiguse normide kohaldamist, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.
Artikkel 21
Kohtu asukohariigi avalik kord
Käesolevas määruses osutatud riigi õiguse sätte kohaldamisest võib keelduda üksnes siis, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukoha riigi avaliku korraga.
Artikkel 22
Riigid, kus kehtib mitu õigussüsteemi
1. Kui riik koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad lepinguliste võlasuhete suhtes oma õigusnormid, peetakse iga territoriaalüksust käesoleva määruse alusel kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel riigiks.
2. Liikmesriik, kus eri territoriaalüksustes kehtivad lepinguliste võlasuhete suhtes eri õigusnormid, ei ole üksnes selliste üksuste õigusaktide vahelise konflikti korral kohustatud käesolevat määrust kohaldama.
Artikkel 23
Seos ühenduse õiguse muude sätetega
Käesolev määrus, välja arvatud artikkel 7, ei piira selliste ühenduse õigusnormide kohaldamist, milles on sätestatud konkreetses valdkonnas lepinguliste võlasuhetega seotud rahvusvahelise eraõiguse normid.
Artikkel 24
Seos Rooma konventsiooniga
1. Käesolev määrus asendab liikmesriikides Rooma konventsiooni, välja arvatud nende liikmesriikide territooriumide puhul, mis kuuluvad nimetatud konventsiooni territoriaalsesse reguleerimisalasse, kuid mis jäävad väljapoole käesoleva määruse reguleerimisala vastavalt asutamislepingu artiklile 299.
2. Niivõrd, kuivõrd käesolev määrus asendab Rooma konventsiooni sätted, käsitatakse mis tahes viidet nimetatud konventsioonile viitena käesolevale määrusele.
Artikkel 25
Seos kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega
1. Käesolev määrus ei piira selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalisteks käesoleva määruse vastuvõtmise ajal on üks liikmesriik või mitu liikmesriiki ning milles on sätestatud lepinguliste võlasuhetega seotud rahvusvahelise eraõiguse normid.
2. Käesolev määrus on siiski ülimuslik konventsioonide suhtes, mis on sõlmitud üksnes kahe või enama liikmesriigi vahel, sellisel määral, mil need konventsioonid käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi .
Artikkel 26
Konventsioonide loetelu
1. Liikmesriigid teatavad 17.  juuniks 2009 komisjonile artikli 25 lõikes 1 osutatud konventsioonide loetelu. Pärast nimetatud kuupäeva teatavad liikmesriigid komisjonile kõigist nende konventsioonide denonsseerimistest.
2. Komisjon avaldab kuue kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud teate saamist Euroopa Liidu Teatajas
a) | lõikes 1 osutatud konventsioonide loetelu;
b) | lõikes 1 osutatud konventsioonide denonsseerimised.
V LOENG: LEPINGUVÄLISED KOHUSTUSED
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 864/2007, 11. juuli 2007, lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”)
Noppeid Preambulast:
(24) „Keskkonnakahjustuse” mõiste peaks hõlmama loodusvarade, nagu vee, pinnase või õhu kahjulikku muutust, kõnealuse loodusvara poolt mõne muu loodusvara või üldsuse heaks täidetava funktsiooni kahjustamist või elusorganismide mitmekesisuse halvenemist.
(25) Keskkonnakahjustusega seoses sätestatakse asutamislepingu artikliga 174, et kaitstus peaks olema kõrgetasemeline ning rajanema ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleks võtta ennetusmeetmeid, heastada keskkonnakahjustusi eeskätt kahjustuse kohas ning põhimõttel, mille kohaselt saastaja peab maksma.
(26) Intellektuaalomandi õiguste rikkumisega seoses tuleks säilitada üldtunnustatud lex loci protectionis põhimõte. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks „intellektuaalomandi õigustena” mõista näiteks autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi, andmebaaside kaitse sui generis õigust ja tööstusomandi õigusi.
(27) Töövõitluse, nagu näiteks streigi või töösulu täpne mõiste on liikmesriigiti erinev ning töövõitlus on reguleeritud iga liikmesriigi siseriiklike eeskirjadega. Seetõttu lähtutakse töötajate ja tööandjate õiguste ja kohustuste kaitsmise eesmärgil käesolevas määruses üldpõhimõttest, mille kohaselt tuleks kohaldada selle riigi õigust, kus töövõitlus toimus.
(31) Poolte autonoomia põhimõtte austamise ja õiguskindluse tagamise eesmärgil peaks pooltel olema lubatud otsustada, millist õigust kohaldada lepinguvälisele võlasuhtele. Valik peaks olema väljendatud või nähtuma selgesti juhtumi asjaoludest. Kokkuleppe olemasolu kindlakstegemisel peab kohus austama poolte kavatsusi. Nõrgema poole kaitsmise eesmärgil tuleks seada valikule teatud tingimusi.
MÄÄRUS:
I PEATÜKK : REGULEERIMISALA Artikkel 1
Reguleerimisala
1. Käesolevat määrust kohaldatakse seaduste konflikti korral lepinguvälistele võlasuhetele tsiviil- ja kaubandusasjades. Määrust ei kohaldata eelkõige maksu-, tolli- ega haldusasjadele, samuti riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).
2. Käesoleva määruse reguleerimisalast jäetakse välja:

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad perekonnasuhtest või suhtest , mis on kohaldatava õiguse kohaselt perekonnasuhtele sarnase toimega, sealhulgas ülalpidamiskohustused;

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad abikaasade varasuhtest või varasuhtest, mis on kohaldatava õiguse kohaselt abielule sarnase toimega, ning testamentidest ja pärimisasjadest tulenevad lepinguvälised võlasuhted;

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad vekslitest, tšekkidest ja võlakirjadest ning muudest vabalt kaubeldavatest väärtpaberitest sellisel määral, mil kohustused tekivad selliste muude vabalt kaubeldavate väärtpaberite kaubeldavusest;

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad äriühinguid ja muid juriidilisi isikuid või organiseeritud ühendusi käsitlevast õigusest, nagu näiteks äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste asutamine registreerimise teel või muul moel, nende õigus- ja teovõime, sisemine struktuur või lõpetamine, aktsionäride, osanike ja juhtide isiklik vastutus äriühingu või ühenduse kohustuste eest ning audiitori isiklik vastutus äriühingu või selle aktsionäride ja osanike ees raamatupidamisdokumentide kohustusliku auditi käigus;

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad vabatahtlikult asutatud sihtfondi asutajate, usaldusisikute ja kasusaajate vahelistest suhetest;

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad tuumakahjustusest;

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad eraelu puutumatuse ja isiklike õiguste rikkumisest , sealhulgas laimust.
3. Käesolevat määrust ei kohaldata tõendite ja menetluse suhtes, ilma et see piiraks artiklite 21 ja 22 kohaldamist.
4. Käesolevas määruses käsitatakse „liikmesriigina” kõiki liikmesriike peale Taani.
Artikkel 2: Lepinguvälised võlasuhted
1. Käesolevas määruses hõlmab kahju õigusvastaselt tekitatud kahju, alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise või culpa in contrahendo tagajärgi.
2. Käesolevat määrust kohaldatakse ka tõenäoliselt tekkivate lepinguväliste võlasuhete suhtes.
3. Iga käesolevas määruses sisalduv viide:
a) kahju põhjustanud sündmusele hõlmab kahju põhjustavaid sündmusi, mis võivad tõenäoliselt aset leida, ning
b) kahjule hõlmab kahju, mis võib tõenäoliselt tekkida.
Artikkel 3
Üldine kohaldatavus
Käesolevas määruses nimetatud mis tahes õigust kohaldatakse, olenemata sellest, kas tegemist on liikmesriigi õigusega või mitte.
II PEATÜKK
KAHJU ÕIGUSVASTANE TEKITAMINE
Artikkel 4: Üldreegel
1.   Kui käesolevas määruses pole sätestatud teisiti, kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed.
2.   Kui väidetavalt vastutava isiku ja kannatanu harilik viibimiskoht on kahju tekkimise ajal samas riigis, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust.
3.   Kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et kahju õigusvastane tekitamine on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga kui lõigetes 1 ja 2 osutatud riik, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust. Ilmselgelt tihedam seos mõne teise riigiga võib eelkõige tugineda poolte vahel juba olemasolevale suhtele, nagu näiteks lepingule, mis on asjaomase kahju õigusvastase tekitamisega tihedalt seotud.
Artikkel 5: Tootja vastutus
1.   Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 2 kohaldamist, kohaldatakse toote poolt põhjustatud kahjust tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes:
a)
selle riigi õigust, kus kahju tekkimise ajal oli kannatanu harilik viibimiskoht, kui asjaomast toodet turustati kõnealuses riigis; või nimetatud asjaolude puudumisel,
b)
selle riigi õigust, kus toode omandati, kui asjaomast toodet turustati kõnealuses riigis; või nimetatud asjaolude puudumisel,
c)
selle riigi õigust, kus kahju tekkis, kui asjaomast toodet turustati kõnealuses riigis.
Kui väidetavalt vastutav isik ei suutnud mõistlikult ette näha toote või samalaadse toote turustamist riigis, mille õigust kohaldatakse vastavalt punktidele a, b või c, kohaldatakse siiski väidetavalt vastutava isiku hariliku viibimiskoha riigi õigust.
2.   Kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et kahju õigusvastane tekitamine on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga kui lõikes 1 osutatud riik, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust. Ilmselgelt tihedam seos mõne teise riigiga võib eelkõige tugineda poolte vahel juba olemasolevale suhtele, nagu näiteks lepingule, mis on asjaomase kahju õigusvastase tekitamisega tihedalt seotud.
Artikkel 6: Kõlvatu konkurents ning vaba konkurentsi piirav tegevus
1.   Kõlvatu konkurentsi tulemusena tekkiva lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus kõlvatu konkurents mõjutab või tõenäoliselt mõjutab konkurentsisuhteid või tarbijate ühishuve.
2.   Kui kõlvatu konkurents mõjutab üksnes konkreetse konkurendi huve, kohaldatakse artiklit 4.
3.
a)
Konkurentsi piirava tegevuse tulemusena tekkiva lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus turgu mõjutatakse või tõenäoliselt mõjutatakse.
b)
Kui turgu mõjutatakse või tõenäoliselt mõjutatakse enam kui ühes riigis, võib kahju kompenseerimist taotlev isik, kes esitab nõude kostja elukohajärgses kohtus, selle asemel valida, et nõue põhineb juhtumiga tegeleva kohtu asukohariigi õigusel, tingimusel et kõnealuse liikmesriigi turg on üks turgudest, mida mõjutab otseselt ja märkimisväärselt konkurentsi piirav tegevus, millest tulenevad nõude aluseks olevad lepinguvälised võlasuhted; kui nõude esitaja esitab vastavalt jurisdiktsiooni suhtes kohaldatavatele eeskirjadele selles kohtus nõude enam kui ühe kostja vastu, saab ta oma nõude aluseks valida üksnes kõnealuse kohtu kohaldatava õiguse, kui konkurentsi piirav tegevus, millel iga nimetatud kostja vastu esitatud nõue põhineb, mõjutab otseselt ja märkimisväärselt ka turgu kõnealuse kohtu asukohaliikmesriigis.
4.   Käesoleva artikli kohase õiguse kohaldamisest ei või kõrvale kalduda artikli 14 kohase kokkuleppega.
Artikkel 7: Keskkonnakahjustused
Keskkonnakahjustusest või sellise kahjustuse tõttu isikutele või varale põhjustatud kahjust tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatakse artikli 4 lõike 1 kohaselt kindlaksmääratud õigust, välja arvatud juhul, kui kahjuhüvitist taotlev isik valib oma nõude aluseks selle riigi õiguse, kus kahju põhjustanud sündmus aset leidis.
Artikkel 8: Intellektuaalomandi õiguste rikkumine
1.   Intellektuaalomandi õiguste rikkumisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, mille jaoks kaitset taotletakse.
2.   Ühenduse ühtse intellektuaalomandi õiguse rikkumisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatakse nendes küsimustes, mis ei ole reguleeritud asjakohase ühenduse õigusaktiga, selle riigi õigust, kus rikkumine toime pandi.
3.   Käesoleva artikli kohase õiguse kohaldamisest ei või kõrvale kalduda artikli 14 kohase kokkuleppega.
Artikkel 9 : Töövõitlus
Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 2 kohaldamist, kohaldatakse toimuvast või lõpuleviidud töövõitlusest tuleneva kahju korral töötaja või tööandjana esineva isiku või nende kutsehuve esindavate organisatsioonide vastutusega seonduvate lepinguväliste võlasuhete suhtes selle riigi õigust, kus töövõitlus toimub või toimus
III PEATÜKK
ALUSETU RIKASTUMINE , KÄSUNDITA ASJAAJAMINE JA CULPA IN CONTRAHENDO
Artikkel 10 : Alusetu rikastumine
1.   Kui alusetust rikastumisest, sealhulgas alusetult saadud maksest tulenev lepinguväline võlasuhe tugineb poolte vahel olemasolevale suhtele, nagu näiteks lepingust või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale suhtele, mis on kõnealuse alusetu rikastumisega tihedalt seotud, kohaldatakse nimetatud suhtele kohaldatavat õigust.
2.   Kui kohaldatavat õigust pole lõike 1 alusel võimalik kindlaks määrata ning kui poolte harilik viibimiskoht on samas riigis, kus alusetu rikastumise põhjustanud sündmus aset leidis, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust.
3.   Kui kohaldatavat õigust pole lõike 1 või lõike 2 alusel võimalik kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, kus alusetu rikastumine aset leidis.
4.   Kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et alusetust rikastumisest tulenev lepinguväline võlasuhe on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga kui lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud riik, kohaldatakse selle teise riigi õigust.
Artikkel 11 : Käsundita asjaajamine
1.   Kui käsundita asjaajamisest tekkinud lepinguväline võlasuhe tugineb poolte vahel olemasolevale suhtele, nagu näiteks lepingust või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale suhtele, mis on kõnealuse lepinguvälise võlasuhtega tihedalt seotud, kohaldatakse nimetatud suhtele kohaldatavat õigust.
2.   Kui kohaldatavat õigust pole lõike 1 alusel võimalik kindlaks määrata ning kui poolte harilik viibimiskoht on samas riigis, kus kahju põhjustanud sündmus aset leidis, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust.
3.   Kui kohaldatavat õigust pole lõike 1 või lõike 2 alusel võimalik kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, kus tegevus aset leidis.
4.   Kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et käsundita asjaajamisest tulenev lepinguväline võlasuhe on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga kui lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud riik, kohaldatakse selle teise riigi õigust.
Artikkel 12 : Culpa in contrahendo
1. Lepinguvälistele võlasuhetele, mis on tekkinud lepingueelsetest toimingutest, olenemata sellest, kas leping tegelikult sõlmiti, kohaldatakse õigust, mida kohaldatakse lepingule või mida oleks lepingu sõlmimise korral sellele kohaldatud.
2. Kui kohaldatavat õigust pole lõike 1 alusel võimalik kindlaks määrata, kohaldatakse:
a)
selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed, või
b)
selle riigi õigust, kus kahju põhjustanud sündmuse toimumise ajal on mõlema poole harilik viibimiskoht, või
c)
muu asjaomase riigi õigust, kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et lepingueelsetest läbirääkimistest tulenev lepinguväline võlasuhe on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga kui punktides a ja b osutatud riik.
Artikkel 13
Artikli 8 kohaldatavus
Käesoleva peatüki kohaldamisel kohaldatakse intellektuaalomandi õiguste rikkumisest tulenevate lepinguväliste võlasuhete suhtes artiklit 8.
IV PEATÜKK
VALIKUVABADUS
Artikkel 14 : Valikuvabadus
1. Pooled võivad leppida kokku, et nad kohaldavad lepinguväliste võlasuhete suhtes enda valitud õigust:
a)
kokkuleppega, mis on sõlmitud pärast kahju põhjustanud sündmuse toimumist ,
või
b)
kui kõik pooled tegelevad äritegevusega, samuti enne kahju põhjustanud sündmuse toimumist sõlmitud vabalt läbiräägitud kokkuleppega.
Valikut väljendatakse või see nähtub mõistliku kindlusega juhtumi asjaoludest ja see ei piira kolmandate isikute õigusi.
2.   Kui kõik kahju põhjustanud sündmuse asetleidmise ajal olukorda mõjutanud asjakohased asjaolud esinevad muus riigis kui riik, mille õigus kohaldamiseks valiti, ei piira poolte valik selle teise riigi õiguse nende sätete kohaldamist, millest ei saa lepinguga kõrvale kalduda.
3.   Kui kõik kahju põhjustanud sündmuse asetleidmise ajal olukorda mõjutanud asjakohased asjaolud esinevad ühes või mitmes liikmesriigis, ei piira poolte otsus kohaldada muud õigust kui liikmesriigi õigus vajaduse korral selliste ühenduse õiguse sätete, millest ei saa lepinguga kõrvale kalduda, kohaldamist liikmesriigi kohtus.
V PEATÜKK
ÜHISED EESKIRJAD
Artikkel 15 : Kohaldatava õiguse reguleerimisala
Vastavalt käesolevale määrusele lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õigusega reguleeritakse eelkõige järgmiseid küsimusi:
a)
vastutuse alus ja ulatus, sealhulgas selliste isikute kindlaksmääramine, keda nende poolt toime pandud tegude eest võib vastutusele võtta;
b)
vastutusest vabastamise alused ning vastutuse mis tahes piiramise ja jagamise alused;
c)
kahjude või taotletavate kahjuhüvitisnõuete olemasolu, laad ja hinnang nende suuruse kohta;
d)
meetmed, mida kohus võib menetlusõiguse alusel antud volituste raames võtta kahju ennetamiseks, lõpetamiseks või hüvitamiseks;
e)
kahjuhüvitisnõuete esitamise õiguse ülemineku võimalus, sealhulgas pärimise teel;
f)
isikud, kellel on õigus saada hüvitist isiklikult kantud kahjude eest;
g)
vastutus teise isiku tegude eest;
h)
kohustuse lõppemise, aegumise ja tähtaja möödumisest tulenevate õiguste kaotamise tingimused, sealhulgas tähtaja kulgemise alguse, katkemise ja peatumise tingimused.
Artikkel 16: Imperatiivsed sätted
Käesolevas määruses ei kitsenda miski kohtu asukohariigi sätete kohaldamist olukorras, kus need on imperatiivsed, olenemata muidu lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatavast õigusest.
Artikkel 17 : Ohutus- ja käitumiseeskirjad
Väidetavalt vastutava isiku käitumise hindamisel võetakse faktiliselt ja asjakohases ulatuses arvesse vastutuse aluseks oleva sündmuse toimumise kohas ja ajal kehtinud ohutus- ja käitumiseeskirju.
Artikkel 18: Vahetu hagemisõigus kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu
Kui lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatav õigus või kindlustuslepingu suhtes kohaldatav õigus seda ette näeb, võib kannatanu esitada oma nõude vahetult kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja vastu.
Artikkel 19: Nõudeõiguse üleminek
Kui isikul („võlausaldaja”) on lepinguväline nõue teise isiku („võlgnik”) vastu ning kui kolmas isik on kohustatud täitma võlausaldaja nõuet või on seda juba teinud, määratakse see, kas ja millises ulatuses on kolmandal isikul õigus kasutada võlgniku vastu võlausaldaja õigusi, mis tal olid nende suhet reguleerinud õiguse kohaselt, kindlaks selle õigusega, mille kohaselt on kolmas isik kohustatud täitma võlausaldaja nõuet.
Artikkel 20: Võlgnike paljusus
Kui võlausaldajal on nõue mitme sama nõude täitmise eest vastutava võlgniku vastu ning kui üks võlgnik on nõude kas täies mahus või osaliselt juba rahuldanud, määratakse nimetatud võlgniku õigus nõuda hüvitist teistelt võlgnikelt selle õiguse kohaselt, mida kohaldatakse nimetatud võlgniku ja võlausaldaja vahelisele lepinguvälisele võlasuhtele.
Artikkel 21: Vormiline kehtivus
Lepinguvälise võlasuhtega seotud ühepoolne tehing on vormiliselt kehtiv, kui ta täidab asjaomase lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatava õiguse või tehingu tegemise asukohariigi õiguse vorminõudeid.
Artikkel 22: Tõendamiskoormis
1. Käesoleva määruse alusel lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatavat õigust kohaldatakse sel määral, mil see sisaldab lepinguvälise võlasuhtega seonduvaid seadusest tulenevaid eeldusi või tõendamiskoormist.
2. Õigustoimingut võib tõendada mis tahes viisil, mida tunnustab kohtu asukohariigi õigus või mõni muu artiklis 21 nimetatud õigus, mille alusel on õigustoiming vormiliselt kehtiv, tingimusel et sellist tõendit saab kohtu asukohariigis esitada
VI PEATÜKK
MUUD SÄTTED
Artikkel 23: Harilik viibimiskoht
1. Käesoleva määruse kohaldamisel käsitatakse äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste hariliku viibimiskohana peakontori asukohta.
Kui kahju põhjustanud sündmus leiab aset või kui kahju tekib filiaali, esinduse või muu üksuse tegevuse käigus, loetakse harilikuks viibimiskohaks filiaali, esinduse või muu üksuse asukohta.
2. Käesoleva määruse kohaldamisel loetakse majandustegevusega tegeleva füüsilise isiku harilikuks viibimiskohaks tema peamine tegevuskoht.
Artikkel 24: Tagasisaate ja edasiviite välistamine
Käesolevas määruses osutatud mis tahes riigi õiguse kohaldamine tähendab kõnealuses riigis kehtivate õigusnormide, välja arvatud sealsete rahvusvahelise eraõiguse normide kohaldamist.
Artikkel 25: Riigid, kus kehtib mitu õigussüsteemi
1. Kui riik koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad lepinguvälistele võlasuhetele oma õigusnormid, loetakse iga territoriaalüksust käesoleva määruse alusel kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel riigiks.
2. Liikmesriik, kus eri territoriaalüksustes kehtivad lepinguvälistele võlasuhetele eri õigusnormid, ei ole üksnes selliste üksuste õigusaktide vahelise konflikti korral kohustatud käesolevat määrust kohaldama.
Artikkel 26: Kohtu asukohariigi avalik kord
Käesolevas määruses osutatud riigi õiguse sätte kohaldamisest võib keelduda üksnes siis, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga.
Artikkel 27: Seos ühenduse õiguse muude sätetega
Käesolev määrus ei piira selliste ühenduse õigusnormide kohaldamist, milles on sätestatud konkreetses valdkonnas lepinguväliste võlasuhetega seotud kollisiooninormid.
Artikkel 28: Seos kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega
1. Käesolev määrus ei piira selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalisteks käesoleva määruse vastuvõtmise ajal on üks või mitu liikmesriiki ning milles on sätestatud lepinguväliste võlasuhetega seotud kollisiooninormid.
2. Käesolev määrus on siiski ülimuslik konventsioonide suhtes, mis on sõlmitud üksnes kahe või enama liikmesriigi vahel, sellisel määral, mil need konventsioonid käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.
VII PEATÜKK: LÕPPSÄTTED - Artikkel 29; Konventsioonide loetelu
1. Liikmesriigid teatavad 11. juuliks 2008 komisjonile artikli 28 lõikes 1 osutatud konventsioonide loetelu. Pärast nimetatud kuupäeva teatavad liikmesriigid komisjonile kõigist nende konventsioonide denonsseerimistest.
2. Komisjon avaldab kuue kuu jooksul pärast asjaomase saamist Euroopa Liidu Teatajas:
i)
Lõikes 1 osutatud konventsioonide loetelu;
ii)
lõikes 1 osutatud konventsioonide denonsseerimised.
Artikkel 30: Läbivaatamisklausel
1. Komisjon esitab hiljemalt 20. augustil 2011 Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta. Vajaduse korral lisatakse aruandele ettepanekud käesoleva määruse kohandamiseks. Aruanne sisaldab:
i)
uuringut erinevates jurisdiktsioonides välisriigi õiguse käsitlemise viiside mõjude kohta ja selle kohta, mil määral liikmesriikide kohtud vastavalt käesolevale määrusele välisriigi õigust praktikas kohaldavad;
ii)
uuringut käesoleva määruse artikli 28 mõjude kohta, pidades silmas 4. mai 1971 . aasta Haagi konventsiooni liiklusõnnetustele kohaldatava õiguse kohta.
2. Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2008 Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele uuringu olukorra kohta eraelu puutumatuse ja isiklike õiguste rikkumisest tulenevate lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas, võttes arvesse eeskirju, mis on seotud ajakirjandusvabadusega ja sõnavabadusega meedias, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (7) seotud kollisiooniküsimusi.
Artikkel 31: Ajaline kohaldatavus
Käesolevat määrust kohaldatakse kahju põhjustanud sündmuste suhtes, mis toimuvad pärast selle jõustumist.
Artikkel 32: Kohaldamiskuupäev
Käesolevat määrust kohaldatakse alates 11. jaanuarist 2009, välja arvatud artikkel 29, mida kohaldatakse alates 11. juulist 2008.
Käesolev määrus on liikmesriikides tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepinguga.
Strasbourg, 11. juuli 2007