Abielu lõpetamine RV eraõiguse regulatsiooni kohaselt (0)

Sissejuhatus
Euroopa õigusruumi loomise põhieesmärk on pakkuda Euroopa kodanikele õiguskindlust ja
õiguskaitse kättesaadavust piiriülestes olukordades . Selleks on Euroopa Liit võtnud vastu
mitmeid õigusakte. Riikide õigussüsteemide erinevuste tõttu seisavad rahvusvahelised paarid silmitsi erinevate tagajärgedega.
Kui rahvusvaheline paar otsustab lahutada või hakata lahus elama, on määruse Brüssel IIa
alusel abikaasadel võimalik välja selgitada, milline kohus on pädev nende lahutust menetlema
ja kuidas nende kooselu lõppemist käsitlev otsus saab liikuda ühest liikmesriigist teise ning
kuidas seda tunnustatakse ja täidetakse muus kui selle teinud liikmesriigis.
Eesti seaduse kohaselt kui lahutatav abielu on sõlmitud välisriigis, tuleb välisriigis välja antud abielutunnistus selle välja andnud maa vastavas asutuses kas legaliseerida või kinnitada apostilliga. Leedus, Lätis, Poolas, Ukrainas ja Venemaal väljastatud dokumente apostilliga ei kinnitata ega legaliseerita.
Abielu lahutamiseks on kolm moodust, abielu lahutamine vastastikusel kokkuleppel, sel juhul on omakorda kaks võimalust – abielu lahutamine ühise avalduse alusel või abielu lahutamine ühe abikaasa initsiatiivil ja teise abikaasa nõusolekul, abielu lahutamine seoses kooselu lõppemisega, abielu lahutamine seoses ühe abikaasa süüteoga.
Rahvusvaheline eraõigus ja lahutus piiriüleselt
Rahvusvaheline eraõigus selle laiemas tähenduses on õigusnormid, mis reguleerivad üksikisikute vahelisi rahvusvahelisi suhteid. Väljend rahvusvaheline eraõigus ei ole kõikides riikides sama tähendusega. Näiteks Saksamaa ja Portugali õiguses viitab see ainult kollisiooninormile kusjuures muudes süsteemides sisaldab see rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirju ning välismaiste kohtuotsuste tunnustamist ja nende sundtäitmist. Kõik need eeskirjad, mis on seotud kohaldatava õiguse, rahvusvahelise kohtualluvuse ja välisriigis tehtud kohtuotsuste tunnustamise ning sundtäitmisega, näevad ette lahendusi olukordadele, kus ühel kohtuasjal on kokkupuude mitme erineva õigussüsteemiga. Näiteks võib tuua segarahvusest abielupaari abielulahutuse kohta, kus ei pruugi olla selge, kummal kohtul on pädevus abielu lahutada ja millise riigi õigus kohaldub?
Rahvusvahelise eraõiguse eeskirjade allikad on riikide õigusaktid, kohtupraktika ja õiguskirjandus. Vaatamata oma nimele on rahvusvaheline eraõigus loodud riigisisese õiguse alusel. Teatav osa neist riigisisestest seadustest võib olla ühtlustatud rahvusvaheliste konventsioonidega ja võimalik, et ka ühenduse õigusaktidega. Ühtlustamine võimaldab vältida olukordi , kus kahe riigi kohtud nõuavad pädevust oma rahvusvahelise eraõiguse riigisiseste eeskirjade alusel ning teevad vastuolulisi otsuseid sama juhtumi kohta.1
(1) Euroopa Komisjon > EGV > Sõnastik
Abielu lõpetamine Rahvusvahelise õiguse kohaselt, kus vähemalt üheks osapooleks on Eesti kodanik
Rahvusvahelise eraõiguse seadus § 57. sätestab, et abielu üldised õiguslikud tagajärjed määratakse selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. Kui abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus , määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, mille kodanikud nad on .Kui abikaasade elukohad on eri riikides ja neil on erinev kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õiguse alusel, kus oli nende viimane ühine elukoht, kui ühe abikaasa elukoht on selles riigis. Kui ei ole võimalik abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, millega abikaasad on muul viisil kõige tugevamalt seotud.
Kui abielu lahutamine ei ole käesoleva seaduse §-s 57 nimetatud õiguse järgi lubatud või on lubatud ainult väga rangetel tingimustel, kohaldatakse selle asemel Eesti õigust, kui ühel abikaasal on elukoht Eestis või Eesti kodakondsus või kui tal oli abielu sõlmimise ajal elukoht Eestis
Abielu lõpetamine Rahvusvahelise õiguse kohaselt erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides
Praegu on rahvusvaheliste lahutuste reeglid igas liikmesriigis erinevad, mis toob kaasa palju segadust ja suuri kohtukulusid. Samuti on lahutajatel võimalik tormata mis tahes kohtusse, kus neile kõige meelsamini vastu tullakse. Erinevate riikide siseriiklike õiguste kohta abielu lahutamise kohta saab informatsiooni nende seadusandlusest ja internetist on kättesaadav see Euroopa Komisjoni koduleheküljel.
Euroopa Komisjon on pakkunud selle lihtsustamiseks konkreetseid lahendusi: õigusakti, millega lubatakse abielupaaril valida, millise riigi õigust nende lahutuse korral kohaldatakse. ELi määruse ettepanek aitab eri rahvusest või eri riikides või koos väljaspool kodumaad elavaid paare.
Kohaldatava õiguse eeskirjade ehk kollisiooninormide eesmärk on kindlaks määrata, millist õigust kohaldada .
Üldiselt kohaldatakse abielu lahutamisel selle riigi õigust, kus on lahutusmenetluse algatamise ajal abikaasade ühine elukoht. Kui abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus, kohaldatakse selle riigi õigust, mille kodakondsus abikaasadel on. Kui abikaasade elukohad on eri riikides ja neil on erinev kodakondsus, kohaldatakse abikaasade viimase ühise elukohajärgse riigi õigust, kui ühe abikaasa elukoht on selles riigis. Kui eespool nimetatud reeglite kohaselt ei ole võimalik kindlaks määrata, millise riigi õigust kohaldada, kohaldatakse selle riigi õigust, millega abikaasad on kõige tugevamalt seotud.

Abielulahutus - Rahvusvaheline õigus ja Euroopa Komisjon

20 ELi liikmesriiki määravad kindlaks, millise riigi õigust kohaldatakse. Otsus tehakse selliste ühiste tegurite põhjal nagu kodakondsus ja pikaajalise elaniku staatus. Nii on võimalik lahutuse korral kohaldada abikaasade jaoks tavapärast õigust.
7 Euroopa Liidu liikmesriiki (Taani, Läti, Iirimaa , Küpros, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik) kohaldavad siseriiklikku õigust.
Rahvusvahelistel paaridel on lahutuse korral suurem otsustusõigus. Nad võivad ise otsustada, millise riigi õigust nende lahutuse korral kohaldatakse. Ainsaks eelduseks on see, et ühel abikaasal oleks seos selle riigiga.
Kohtud kohaldavad ühist korda otsustamaks, millise riigi õigust kohaldatakse, kui paar ise ei jõua kokkuleppele.
Paarid võivad otsustada, millise riigi õigust kohaldatakse. See tagab nende jaoks suurema õiguskindluse, etteaimatavuse ja paindlikkuse ning aitab kaitsta abikaasasid ja nende lapsi keeruka , pikaleveniva ja raske menetluse eest.
Uus kord ei võimaldaks osalevates liikmesriikides sellist meelepärase kohtualluvuse valimist ning tagaks , et kohaldatakse selle riigi õigust, kus nõrgem abikaasa koos abikaasaga elab või viimati elas.
Abielulahutuse kohta otsuse tegemine on selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil on abikaasade alaline elukoht, on kostja alaline elukoht, oli abikaasade viimane alaline elukoht, kui üks neist veel elab seal, juhul kui abikaasade alaline elukoht ei ole enam samas liikmesriigis, on ühise taotluse puhul ühe abikaasa alaline elukoht, on teatavatel tingimustel hageja alaline elukoht, kelle kodanikud mõlemad abikaasad on. Pooled peavad valima eespool nimetatud kohtute vahel.
Kui samad pooled pöörduvad seoses sama menetlusega mitme liikmesriigi pädevate ametiasutuste poole, kuulub abielulahutuse kohta otsuse tegemine selle kohtu alluvusse, kelle poole pöörduti esimesena. Ehk kui hagi esitatakse ühte kohtusse, jääb sama kohus pädevaks ka juhul, kui hiljem pöördutakse muu kohtu poole. Viimane peab seejuures otsuse tegemisest keelduma.1
Uued eeskirjad kehtivad 14 Euroopa Liidu liikmesriigis alustada (Austria, Belgia, Bulgaaria , Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari, Itaalia, Läti, Luksemburg , Malta, Portugal , Rumeenia , Sloveenia ja Hispaania ) ja see jõustub 21. juuni 2012 . EL-i riigid, kes ei osale selles algatuses kohaldavad jätkuvalt oma riigis kehtivat seadusandlust.
Lahutada sooviva „rahvusvahelise“ abielupaari suhtes kohaldatakse uues Brüsseli II määruses sätestatud kohtualluvuse eeskirju, mille kohaselt on abikaasadel õigus valida erinevate kohtualluvuse aluste vahel. Kui lahutusmenetlus esitatakse liikmesriigi kohtule, siis kohaldatav õigus määratakse kindlaks vastavalt selle liikmesriigi siseriiklikele kollisiooninormidele.
(1)Nõukogu määrus (EÜ) nr 2201 /2003, 27. november 2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347 /2000 29. mai 2000
Kokkuvõte
Arvestades lahutusasjades kohaldatavate siseriiklike kollisiooninormide erinevusi ja keerukust, on tihti raske ette aimata, millist siseriiklikku seadust tuleb teatava lahutusasja suhtes kohaldada. Eelkõige kerkib see küsimus esile peresituatsioonides, kus abikaasadel puudub ühine alaline elukoht või sama kodakondsus, kuid probleem võib esile kerkida ka siis, kui sama kodakondsust omav abielupaar läheb lahku ja kolib erinevatesse liikmesriikidesse.
Siseriiklikud kollisiooninormid näevad kõnealuses olukorras ette põhimõtteliselt ainult ühe lahenduse, s.t nende riikide seaduste kohaldamise, mille kodakondsed abikaasad on, või kohtu asukohamaa õiguse ( lex fori ) kohaldamise. Teatavates olukordades ei pruugi see olla piisavalt paindlik. Näiteks ei arvestata siin asjaoluga, et isikud võivad tunda end kõige lähemalt seotud olevat liikmesriigiga, mille kodanikud nad ei ole. Teatava autonoomia võimaldamine pooltele, mis lubaks neil kohaldatavat õigust valida, muudaks eeskirjad paindlikumaks ja suurendaks abikaasade jaoks õiguskindlust ja etteaimatavust.2
(2) Brüssel 14.3.2005 KOM(2005) 82 lõplik ROHELINE RAAMATmis käsitleb lahutusasjades kohaldatavat õigust ja kohtualluvust(esitanud komisjon){SEC(2005) 331}ROHELINE RAAMAT
Kasutatud materjalid
Euroopa Liidu Nõukogu määrus (EÜ) nr 1347/2000,29. mai 2000,abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta
Euroopa Liidu portaal http://europa.eu/index_et.ht m
Siseriiklikud seadusted www. riigiteataja .ee „Rahvusvahelise eraõiguse seadus“