EL Siseturuõigus. (0)

Sisukord

1 Ühtne turg – õigusriigi põhimõttel rajanev ühendus 3
2 Liikmesriigi kohustus järgida ELi õigust
– ametiasutuste vastutus 5
3 Kõik ametiasutuste meetmed võivad olla mõjutatud 8
4 Ühtse turu eeskirjade kohaldamine
– alati samasugune kahest osast koosnev menetlus 11
4.1 Vaba liikumise põhimõte ja võimalikud erandid 11
4.2 Kaupade vaba liikumine 13
4.3 Teenuste vaba liikumine 17
4.4 Isikute vaba liikumine 20
4.5 Kapitali vaba liikumine 22
4.6 Kontrollnimekiri 25
Lisa: Euroopa Liidu toimimise lepingu sätted

1 Ühtne turg – õigusriigi põhimõttel rajanev ühendus

Tänase ELi keskmes

ELi ühtne turg, mida nimetatakse ka siseturuks, on tänase ELi keskmes. Ühtsel turul peaksid kaubad , teenused, isikud ja kapital saama vabalt ringelda. Ühtne turg sai teoks 1993. aastal pärast ulatuslikku ettevalmistustööd, mille viisid läbi eelkõige kõikide ELi liikmesriikide siseriiklikud asutused. Koostati sadu ELi direktiive ning kõrvaldati lugematul arvul vaba liikumise tõkkeid. Samas öeldi selgelt, et vaba liikumist ei saavutata olulise avaliku huvi, näiteks tarbijakaitse , keskkonna, elu ja tervise eiramise hinnaga.
Täna, enam kui 15 aastat hiljem, peab suur enamus seda turgu iseenesest mõistetavaks. Inimesed peaksid saama liikuda ELis sama vabalt kui ühes riigis ning elada, töötada ja õppida liidu mis tahes riigis. Ettevõtete jaoks peaks ühtne turg vähendama bürokraatiat ja paberimajandust. Kogu ELi siseturul peab olema võimalik toota ja müüa tooteid, osutada teenuseid ja teha investeeringuid.

Kasvuprojekt

ELi liikmesriikide vahelise liikumise kasvu üks eelis on sellega kaasnev Euroopa majanduse kasv. Suureneb mitmekesisus ja ka konkurents ning koos sellega ka surve tarbijahindadele. Ettevõtete jaoks võib siseturg toimida ka hüppelauana laienemiseks globaliseerunud turgudel .

Õigusriigi põhimõttel rajanev ühendus

Ühtne turg hõlmab kõiki ELi liikmesriike ning samuti Islandit, Liechtensteini ja Norrat. Kolm viimati nimetatud riiki on alla kirjutanud EMP lepingule (Euroopa Majanduspiirkonna leping).
Selleks et turg toimiks, peab riikidel olema ühine reguleeriv raamistik . See ELi õigustiku osa hõlmab eekirju, mis käsitlevad tolliliitu, kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumist ning samuti konkurentsi.
EL ja EMP
EMP on assotsiatsioonileping ELi ja kolme EFTA riigi vahel, kelleks on Island, Liechtenstein ja Norra. Lepinguga lubatakse need EFTA riigid ELi siseturule, kus kaubad, teenused, isikud ja kapital saavad vabalt ringelda.
ELi õigus
ELi õigus koosneb erinevat liiki õigusaktidest. Tavaliselt eristatakse esmase õiguse akte ja teisese õiguse akte.
Esmase õiguse aktiks on peamiselt ELi toimimise leping, mis algselt kirjutati alla 1957. aastal Roomas. Hiljem on seda muudetud mitmete lepingutega, näiteks ühtse Euroopa akti, Maastrichti lepingu, Amsterdami lepingu, Nice'i lepingu ja Lissaboni lepinguga ning liikmesriikide ühinemislepingutega. Praegu kehtiv ELi toimimise leping on aluseks ELi õigusele ja selles sätestatakse ELi õiguse peamised põhimõtted.
Teisese õiguse aktid tuginevad esmase õiguse aktidele ning nende aktide sisu on esitatud ELi institutsioonide poolt välja antavates õigusaktides. Nendeks on peamiselt ELi määrused ja direktiivid , kuid need hõlmavad ka Euroopa Komisjoni otsuseid konkreetsetes küsimustes. ELi direktiivide peamine eesmärk on ühtlustada teatud valdkonda käsitlevad liikmesriikide eeskirjad. Kõikidel teisese õiguse aktidel peab olema lepingust tulenev õiguslik alus ning need peaksid olema lepingu jätkuks. Kui teisese õiguse akt on siiski vastuolus esmase õiguse aktiga, on esmase õiguse aktid alati ülimuslikud. Seda nimetatakse õigusaktide hierarhiaks.
Riiklikud ülevõtmismeetmed
Riiklikud ülevõtmismeetmed on riiklikud meetmed, millega ELi direktiivid võetakse üle siseriiklikku õigusse.
Euroopa Kohus
Luxembourgis asuv Euroopa Kohus tõlgendab esmase ja teisese õiguse akte. Kohtu otsused on väga tähtsad. Selleks et mõista ELi õigust, on lisaks ELi toimimise lepingu ja teiste ELi õigusaktide tundmisele samavõrd tähtis teada Euroopa Kohtu otsuseid.

2 Liikmesriigi kohustus järgida ELi õigust – ametiasutuste vastutus

ELi õigus on iga liikmesriigi õigussüsteemi osa. See tuleneb ELi toimimise lepingust, millele ELi riigid on alla kirjutanud.
Siseriiklike asutuste (valitsusasutuste) jaoks tähendab see seda, et lisaks siseriiklikele õigusaktidele ja korraldustele tuleb arvestada ka ELi õigusega. Iga ametiasutus vastutab sõltumatult seadusandjast, valitsusest või muudest ametiasutustest selle tagamise eest, et ELi õigust järgitakse ja kohaldatakse nõuetekohaselt. See tuleneb ELi toimimise lepingus sätestatud lojaalsuskohustusest.
ELi õiguse järgimine tähendab järgmist:

• jätta kohaldamata mis tahes siseriiklik õigusakt (seadus või korraldus), mis on vastuolus ELi õigusega. Ametiasutus, mis avastab, et riiklik õigussäte on vastuolus ELi õigusega, peab seda sätet eirama. Seetõttu ei saa ametiasutus siseriikliku õiguse järgimist tuua kunagi vabanduseks ELi õigusest üleastumisele. See tähendab paradoksaalselt seda, et siseriikliku õiguse järgimine võib olla ebaseaduslik;
  
• tagada, et ametiasutuse enda meetmed ei oleks vastuolus ELi õigusega. See kehtib ametiasutuse iga liiki meetmete kohta (vt altpoolt) ning olenemata sellest, kas kõrgemalseisev eeskiri on vastuolus ELi õigusega või mitte.
  

ELi riikide ühine õigussüsteem põhineb sellel, et ELi õigus on siseriiklikku õiguse suhtes ülimuslik ning et eeskirju saab otse vaidlustada riiklikes kohtutes ja ametiasutustes ning et riigid on võtnud kohustuse lepingut järgida.

ELi õiguse ülimuslikkuse põhimõte

Kui siseriiklik eeskiri on vastuolus ELi õigusega, tuleb alati kohaldada ELi õigust ning siseriiklikku sätet (seadust, korraldust, määrust jne) tuleb eirata.
Selle ELi õiguse ülimuslikkuse põhimõtte on sätestanud Euroopa Kohus, kes on seda ka edasi arendanud. Põhimõttega peab tagama, et siseriiklik õigus ei õõnestaks ELi õigust, vaid viimast kohaldatakse kõikides liikmesriikides võrdselt. Samuti on Euroopa Kohus mitmes otsuses selgelt sedastanud, et ELi õigus on ülimuslik siseriikliku õiguse suhtes selle mis tahes vormis, st isegi riigi põhiseaduse suhtes.
Kui ametiasutuse meede on vastuolus ELi õigusega, ei tohi seda ELi toimimise lepingu kohaselt rakendada. Kui see on juba rakendatud, võib kohus selle tühistada. Teatavatel asjaoludel võib riik olla kohustatud maksma üksikisikutele hüvitist ELi õiguse rikkumise eest.
Näide
Autolammutusmaksu tagasimaksmine tagasipöördumisel Saksamaale
Saksamaa kodanik kolis Rootsi ja võttis oma auto endaga kaasa. Seoses kolimisega pidi ta Rootsis maksma auto eest autolammutusmaksu. Mõned aastad hiljem Saksamaale tagasi pöördudes nõudis ta, et maks tagastataks, sest auto ei läinud Rootsis lammutamisele. Riiklik maanteeamet ja maakonna halduskohus keeldusid tagasimaksest, viidates Rootsi õigusaktidele. Kooskõlas riikliku kaubanduskoja arvamusega selles asjas leidis Jönköpingi haldusasjade apellatsioonikohus, et kuigi maksu tagastamisest keeldumine oleks põhjendatud siseriikliku õiguse alusel, oleks tegemist ELi õiguse rikkumisega, mis keelab ära diskrimineerivad riigimaksud (ELi toimimise lepingu artikkel 110). Seetõttu lükkas haldusasjade apellatsioonikohus riikliku maanteeameti ja maakonna halduskohtu otsuse tagasi.1.

Vahetu õigusmõju põhimõte

ELi õiguse sätte vahetu õigusmõju põhimõte tähendab, et üksikisikud ja äriühingud võivad selle vaidlustada riiklikes kohtutes või ametiasutustes.
Et eeskirjal oleks vahetu õigusmõju, peavad olema täidetud järgmised tingimused:

• eeskiri peab olema tingimusteta, st seda saab kohaldada täiendavaid meetmeid võtmata;
  
• eeskirja sisu peab olema selge ja täpne, ning
  
• eeskirja ülevõtmisperiood (ELi direktiivid) peab olema läbi.
  

Enamikul ELi toimimise lepingus sisalduvatel vaba liikumist käsitlevatel eeskirjadel on vahetu õigusmõju ning neid võivad vaidlustada üksikisikud ja äriühingud. Ka Euroopa Kohus on mitmetes kohtuotsustes sedastanud, et ka ELi määruste, direktiivide ja otsuste teatud sätetel on vahetu õigusmõju.

Vahetu kohaldatavus

Mõnikord räägitakse lisaks vahetule õigusmõjule ka vahetust kohaldatavusest. Vahetu kohaldatavus tähendab, et eeskiri kehtib koheselt kõikides liikmesriikides. Euroopa Kohtu sõnul ei pea see olema sisse viidud või üle võetud siseriiklikku õigusse2. ELi toimimise lepingu kohaselt on vahetult kohaldatavad näiteks määrused.
Mitte kõik vahetult kohaldatavad ELi õiguse sätted ei oma vahetut õigusmõju. Mõned eeskirjad on näiteks suunatud riikidele või muudele avalik-õiguslikele asutustele ega sätesta konkreetseid õigusi üksikisikutele.

Lojaalsuskohustus

Mõnikord ei piisa sellest, et ametiasutus kohaldab ELi õiguse sätet nõuetekohaselt või jätab kõrvale selle sättega vastuolus olevad siseriiklikud sätted. ELi toimimise lepingus nähakse ette, et lisaks tuleb võtta kõik asjakohased meetmed eesmärgiga tagada, et järgitakse ELi toimimise lepingu ja teiste ELi õigusaktide kohaseid kohustusi. See nõue tuleneb ELi lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalsuskohustusest.
Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3
„Kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega abistavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel.
Liikmesriigid kasutavad kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine.
Liikmesriigid aitavad kaasa liidu ülesannete täitmisele ja hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist.”

3 Kõik ametiasutuste meetmed võivad olla mõjutatud

Kohustus järgida ELi õigust toob kaasa selle, et ELi õigus võib mõjutada kõiki ametiasutuste meetmeid. ELi õigust tuleb arvesse võtta, kui koostatakse uusi või ajakohastatakse olemasolevaid eeskirju, tehakse muud liiki otsuseid või kui sekkutakse vähesel määral, näiteks kui esitatakse teavet pressiteates. Arvestada tuleb ELi toimimise lepingut (esmase õiguse akt), määrusi, direktiive ja otsuseid (teisese õiguse aktid) ning samuti Euroopa Kohtu kohtupraktikat.

Ametiasutuste vastu võetud eeskirjad

Ühtlustama valdkondi käsitlevad eeskirjad

Kui konkreetses valdkonnas puuduvad teisese õiguse aktid, võivad liikmesriigid vastu võtta oma siseriiklikke eeskirju nii, nagu nad seada sobivaks peavad. Need eeskirjad ei tohi siiski olla vastuolus ELi toimimise lepingus sisalduvate põhinõuetega ega Euroopa Kohtu poolt lepingu artiklite tõlgendamisel loodud kohtupraktikaga.

Direktiive üle võtvad eeskirjad

ELi direktiivi ülevõtmiseks võetud meetmetega tuleb saavutada direktiivi otstarve ja eesmärk.
Kui direktiiviga ühtlustatakse valdkond täiel määral, puudub üldiselt võimalus lisada puhtalt siseriiklikke nõudeid. Sellise direktiivi tulemusena kohaldatakse ELi nõudeid kõikides liikmesriikides eranditeta.
Võib esineda olukordi, kus direktiiviga reguleeritakse ainult valdkonna teatavat osa või sätestatakse ainult teatud miinimumnõuded. Sellist liiki direktiivi ülevõtmisel võivad liikmesriigid kehtestada täiendavaid siseriiklikke nõudeid või kehtestada rangemad nõuded võrreldes direktiivis sätestatutega. Sellised siseriiklikud eeskirjad ei tohi olla siiski vastuolus ELi toimimise lepingu alussätetega ega Euroopa Kohtu poolt lepingute artiklite tõlgendamisel loodud kohtupraktikaga.

Otsused konkreetsetes küsimustes

Küsimus, kas siseriiklik seadusesäte on kooskõlas ELi õigusega, tuuakse sageli esile konkreetse küsimusega, mida riigi ametiasutus käsitleb seoses teisest liikmesriigist pärit toote, teenuse või isikuga .

Pressiteated, kampaaniad jne

Siseturu eeskirju tuleb arvesse võtta ka siis, kui ametiasutus viib ellu mittesiduvaid meetmeid, näiteks pakkumiskutsed, soovitused ja kampaaniad , kui need mõjutavad vaba liikumist. Kui asutus väljastab pressiteate, milles esitatakse teavet tervisele ohtlike toodete kohta, võib sel olla negatiivne mõju toodete müügile, mida teistes ELi liikmesriikides müüakse seaduslikult. Sellisel juhul võib soovitusi anda ainult siis, kui asutus suudab tõestada, et teabe vastu on objektiivne huvi ning et meede on proportsionaalne (vt osa 4.1).
Näide
Euroopa Kohus langetas otsuse Iirimaa valitsuse reklaamikampaania vastu
Kohtuasjas seoses kampaaniaga „Osta Iirimaist” otsustas Euroopa Kohus, et ELi õigus hõlmab isegi mittesiduvaid meetmeid3.
Iirimaa valitsus kutsus reklaamikampaanias ostma kodumaiseid tooteid. Iirimaa leidis, et ELi õiguse kohane kaupade vaba liikumise piiramist käsitlev keeld ei olnud kohaldatav, sest seda kohaldatakse ainult siduvate meetmete suhtes.
Euroopa Kohus ei nõustunud sellega. Selle asemel otsustas kohus järgmist: „Isegi mõne liikmesriigi valitsuse vastu võetud meetmed, millel ei ole siduvat mõju, võivad mõjutada ettevõtjate ja tarbijate käitumist selle riigi territooriumil ja nende tagajärjeks võib olla ... Euroopa Ühenduse lõppeesmärkide luhtumine.”
Kuna kampaanial oleks võinud olla piirav mõju välismaiste kaupade kaubandusele, oli Iirimaa sunnitud selle tühistama.

Ametlikud menetlusnõuded

Edasikaebuse esitamise õigus, uurimiskohustus jne

Haldusmenetlust reguleerib siseriiklik õigus. Mõnel juhul võidakse ka ELi õigusega sätestada nõuded, mis reguleerivad menetlust, mis hõlmab näiteks teabevahetust, õiguse jõustamist, edasikaebamise õigust ja uurimiskohustust. Seda tuleb uurida igal konkreetsel juhul eraldi.

Ametliku võimu mitteteostamine – teave jne

Siseriiklikkus õiguses sätestatakse nende isikute õigust käsitlevad nõuded, keda tuleb teavitada, ning nõuded teabevahetuse kohta, sealhulgas kohustus esitada põhjendused tehtud otsuse kohta. Vastavalt ELi õigusele võib selliseid nõudeid kohaldada ka meetmete suhtes, mida ei käsitleta ametliku võimu teostamisena, näiteks kui ametiasutus teavitab üldsust sellest, et teatav toode on ohtlik. Sellisele teabele peab eelnema kirjavahetus välismaise tootja või importijaga, kelle kaupade vaba liikumist käsitlevaid ELi õigusi asjaomase meetmega piiratakse.

Ex officio kohustus

ELi õigust tuleb kohaldada ex officio, st ilma et ükski isik oleks selle vaidlustanud. Seega peab ametiasutus pöörama tähelepanu mis tahes võimalikule ELi mõõtmele isegi juhul, kui pooled ei ole seda maininud.

Võimalus pöörduda kohtusse

Siseriiklike asutuste kõikide meetmete peale, mis võivad piirata vaba liikumist, peab olema võimalik esitada edasikaebus kohtule. Kohtul peab olema võimalik läbi vaadata ka ametiasutuse poolt üldsusele esitatavat teavet, mis võib piirata ELi õigusest tulenevaid vaba liikumist käsitlevaid äriühingu õigusi. See on selgelt sätestatud Euroopa Kohtu kohtupraktikas.

4 Ühtse turu eeskirjade kohaldamine – alati samasugune kahest osast koosnev menetlus

Ühtse turu eeskirjadega ei seata liikumisvabadust alati esikohale . Tasakaal tuleb leida nelja vabaduse ja selliste oluliste avalike huvide vahel, nagu tarbijakaitse, keskkonnakaitse või elu ja tervise kaitse.
Vaba liikumise eeskirjad tulenevad samadest aluspõhimõtetest, isegi kui nad on sõnastatud natuke erinevalt sõltuvalt asjaomasest vabadusest.
Käesoleva osa alguses antakse ülevaade vaba liikumise aluspõhimõtetest (osa 4.1). Järgmistes osades (4.2–4.5) käsitletakse nende põhimõtete kohaldamist nelja vabaduse suhtes.

4.1. Vaba liikumise põhimõte ja võimalikud erandid

Siseturu eeskirjade kohaldamisel siseriiklike meetmete suhtes (seadus, korraldus, määrus, otsus jne) kasutatakse alati samasugust kahest osast koosnevat menetlust:

Kas meede kujutab endast vaba liikumise takistust (vaba liikumise põhimõte)?

Kui jah, siis kas meede on õigustatud ( erand )?
Meede, mis takistab põhjendamatult vaba liikumist, on keelatud.

Vaba liikumise põhimõte

Vaba liikumise põhimõte on ELi õiguse aluspõhimõte. See tähendab, et kaubad, teenused, isikud ja kapital peavad saama ringelda ELis samamoodi nagu ühe riigi piires.
Üldiselt on keelatud eeskirjad, mis oma mõju tõttu piiravad vaba liikumist otseselt või kaudselt ning tegelikult või potentsiaalselt. Sellised eeskirjad on ebaseaduslikud isegi juhul, kui need viiakse sisse siseriiklikusse õigusesse – vt osa 2 eespool .
Seda, kas meede on või ei ole vastuolus ELi toimimise lepinguga, ei määra kindlaks mitte takistava eeskirja või meetme eesmärk, vaid selle meetme mõju. Kui kavandatav eeskiri või meede – potentsiaalne või tegelik – võib kaasa tuua selle, et turulepääs on häiritud või takistatud, tuleb uurida, kas eeskiri või meede on vastuolus ELi õigusega või mitte.
Vaba liikumise põhimõte sisaldab diskrimineerimiskeeldu ja piirangute keeldu.

Diskrimineerimiskeeld

Diskrimineerimiskeeld tähendab, et välismaiseid ja kodumaiseid kaupu, teenuseid, äriühinguid ja üksikisikuid tuleb kohelda võrdselt. Näiteks ei tohi kehtestada teistest ELi riikidest pärit toodetele nõudeid, mida ei kohaldata samaväärsete kodumaiste toodete suhtes.
Keeld hõlmab ka varjatud diskrimineerimist, mida tuntakse kui kaudset diskrimineerimist. Üheks näiteks selle kohta on olukord, kus loa andmise nõuded on samasugused nii kodumaistele ettevõtjatele kui ka teiste ELi liikmesriikide ettevõtjatele, kuid praktikas kulub teiste ELi riikide äriühingute või üksikisikute taotluste töötlemiseks rohkem aega.
Diskrimineerivad võivad olla ka meetmed, millega sätestatakse muud kriteeriumid lisaks kodakondsusele. Need võivad näiteks käsitleda keelenõudeid või põhjendamatuid elu- või asukoha nõudeid.
Oluline on see, et siseriiklikud sidusrühmad ei saaks mis tahes eelist ELi sidusrühmade ees. Siseriiklike sidusrühmade diskrimineerimine, mida teatakse kui vastupidist diskrimineerimist, on ELi õiguse kohaselt siiski lubatud.

Piirangute keeld

Ametiasutuste meetmed, mis ei ole diskrimineerivad, võivad siiski olla keelatud. See hõlmab meetmeid, mis võivad mingil viisil takistada nelja vabaduse kasutamist või muuta nende kasutamise vähem atraktiivseks. Üheks näiteks on see, kui ametiasutus kehtestab nõude, et Rootsis peab veoautodel olema kokkupõrketesti läbinud juhikabiin. Nõue iseenesest ei ole diskrimineeriv, sest seda kohaldatakse kõikide veoautode tootjate suhtes olenemata nende päritolust. Nõue võib siiski raskendada välismaistel tootjatel oma veoautode müümist Rootsis ning seda eriti juhul, kui sama nõuet ei kohaldata tootja päritoluriigis. Seepärast võib selline nõue kujutada endast mittediskrimineerivat piirangut. Selline kaubanduspiirang võib siiski olla objektiivselt põhjendatud – vt altpoolt.

Vastastikuse tunnustamise põhimõte

Piirangute keelu puhul võetakse arvesse ka topeltkoormuse küsimust. See tähendab, et siseriiklikud nõuded, mida kohaldatakse ametlikult mittediskrimineerival viisil, mõjutavad sageli välismaiseid kaupu, teenuseid või äriühinguid raskemini, sest nad peavad järgima nii sihtriigi (vastuvõtjariik) kui ka asukohamaa nõudeid. Seepärast on välja töötatud vastastikuse tunnustamise põhimõte.
Põhimõte tugineb sellele, et liikmesriikide seadusandjad ja järelevalveametid usaldavad üksteist ning tuginevad üksteise hinnangutele. Sihtriigi ametiasutuselt eeldatakse, et ta nõustub välismaise ettevõtja suhtes tema asukohamaal kehtestatud nõuetega, kehtestamata samas muid nõudeid. Prantsuse juustu, mida on testitud ja mille vastavust kõikidele Prantsusmaal turustamise nõuetele on tõestatud, ei saa Rootsis seetõttu täiendavalt testida. Samamoodi eeldatakse, et Hispaania meditsiiniõe kutsekvalifikatsioon on piisav, et töötada meditsiiniõena Rootsis4.

Vaba liikumist käsitleva üldreegli erandid

Diskrimineerimiskeeld ja piirangute keeld ei ole absoluutsed. Vaba liikumist käsitleva üldise reegli puhul kehtib mitu erandit. Erandid, millele võib tugineda , leiduvad ELi toimimise lepingus ja Euroopa Kohtu kohtupraktikas.
Enne erandi kohaldamist on oluline teada, et selle kasutamise õigust peab tõendama ametiasutus. Teisisõnu peab ametiasutus suutma näidata, et toote keelustamine, olukorra raskemaks muutmine teenuste osutajatele või eraisikule piiriületuse vähem atraktiivseks muutmine oli põhjendatud.
Ametiasutuse meede, mis kehtestatakse olulise avaliku huviga seotud põhjuste tõttu, võib olla ELi õiguse kohaselt lubatud vaatamata sellele, et sellega takistatakse vaba liikumist.
Erandite nõuetekohane kohaldamine nõuab järgmiste kriteeriumite järgimist:
Meede peab olema objektiivselt põhjendatud ja vajalik. Ametiasutus peab suutma tõendada, et meetme rakendamise tulemusena kaitstakse avalikke huve. Kui sama eesmärgi saavutamiseks on võimalik valida erinevate meetmete vahel, peaks asutus valima sellise meetme, mis piirab vaba liikumist kõige vähem.
Meede peab olema ka proportsionaalne. Teisisõnu peab meede olema mõistlikul määral proportsionaalne selle eesmärgi suhtes.

Millised on objektiivsed põhjendused?

Mitmed objektiivsed põhjendused või avalikud huvid tulenevad otseselt aluslepingust. Need hõlmavad peamiselt inimeste tervise kaitset ning avalikku korda ja turvalisust. Teised tulenevad Euroopa Kohtu kohtupraktikast. Näidetena võib välja tuua järgmised:

• keskkonnakaitse ;
  
• tarbijakaitse;
  
• alaealiste kaitse;
  
• kutse-eetika eeskirjad;
  
• liiklusohutus;
  
• töötajate kaitse (füüsiline keskkond ja värbamistingimused);
  
• teatud elukutse esindajate keeleoskust käsitlevad nõuded;
  
• sotsiaalkindlustussüsteemi stabiilsus.
  

Piirangute lubamiseks ei tohi need kaasa tuua suvakohast diskrimineerimist või varjatud piiranguid liikmesriikide vahelise vaba liikumise suhtes. Seetõttu ei saa protektsionismi kunagi heaks kiita.

Milline on proportsionaalne tõke?

Isegi juhul, kui meedet peetakse vajalikuks olulise kaitsehuvi tõttu, peab meede olema proportsionaalne. Kui ametiasutusel on sama eesmärgi saavutamiseks võimalik valida erinevate meetmete vahel, tuleb valida selline meede, mis piirab vaba liikumist kõige vähem.
Üheks tuntud näiteks on Saksamaa nõue, et õlu nime all tohib müüa ainult sellist õlu, mis on toodetud odralinnastest, humalast, pärmist ja veest. Välismaiseid õllesid, mis ei sisaldanud neid nelja koostisainet, ei tohtinud kutsuda Saksamaal õluks, mis halvendas nende müügivõimalusi. Saksamaa seisukohast oli nõue vajalik, et Saksamaa tarbijaid ei eksitataks. Euroopa Kohus leidis siiski, et sama eesmärki on võimalik saavutada ka vähem piiravamate meetmete abil, näiteks koostisosade selgesõnalise nimekirja abil5.

4.2. Kaupade vaba liikumine

Kaupade vaba liikumist käsitlevaid eeskirju tuleb arvesse võtta näiteks siis, kui kontrollitakse tarbekaupade koostist või kui otsustatakse selle üle, milliseid materjale saab kasutada konkreetse ehitusprojekti puhul või kui sätestatakse nõuded tootmisprotsessile. Need eeskirjad sisalduvad ELi toimimise lepingu erinevates osades, sealhulgas artiklites 30, 34, 35, 36 ja 110 (vt lisa). Eeskirjad näevad ette, et kõik kaupade vaba liikumist piiravad meetmed on keelatud, välja arvatud juhul, kui neid on võimalik objektiivselt põhjendada ja nad on proportsionaalsed .

Millised meetmed võivad olla keelatud?

ELi toimimise lepingu kohaselt ei tohi liikmesriigid kehtestada omavahel piiranguid imporditud ja eksporditud kaupadele. Keeld hõlmab nii fiskaalseid kui koguselisi piiranguid.

Fiskaalsete piirangute keeld

Fiskaalsed piirangud tähendavad peamiselt tollimakse, makse ja muid tasusid, mida kogutakse ainult imporditud ja eksporditud toodetelt ( diskrimineerimise keeld). Isegi juhul, kui sama maksu kohaldatakse nii kodu- kui välismaiste kaupade suhtes (näiteks litsentsi taotlemisel), võib maksu käsitleda diskrimineerivana, kui siseriiklikud tooted saavad seeläbi teatava eelise. See võib näiteks hõlmata maksustamise edasilükkamise võimalust, mida võimaldatakse ainult kohalikele tootjatele.

Koguseliste piirangute keeld

Koguselised piirangud ja samaväärse toimega meetmed tähendavad muuhulgas kvoote ning nõudeid suurusele, pakendile ja sisule. Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas selgitanud koguseliste piirangute keelu tähendust.
Imporditavaid tooteid mõjutada võivateks meetmeteks on näiteks:

• piiriformaalsused;
  
• kontrollid ja haldusmenetlused;
  
• müügi- ja turustuskeelud;
  
• tehnilised nõuded ehk teisisõnu nõuded kaupade koostisele , märgistusele, suurusele, pakendamisele ja nimetamisele või nõuded selliste nõuete testimisele ja kontrollimisele;
  
• hinnaregulatsioon;
  
• diskrimineerimise soodustamine.
  

Koguseliste piirangute keelu alla kuuluvad sageli tehnilisi nõudeid sisaldavad liikmesriikide eeskirjad. Nendes nõutakse, et imporditud tooteid peab siseriiklikul turul müümiseks kohandama . Kuna see tähendab tootjatele või importijatele täiendavaid kulusid , leitakse, et need takistavad kaubandust viisil, mis on samaväärne koguseliste impordipiirangutega.
Lisaks koguselistele impordipiirangutele keelatakse ELi toimimise lepinguga ära kõik ametiasutuste meetmed, mis diskrimineerivad eksporti.

Millised on vaba liikumist käsitleva üldreegli erandid?

Kaupade puhul on mitmeid võimalusi kehtestada koguselisi piiranguid kooskõlas vaba liikumist käsitlevasse üldreeglisse tehtavate eranditega (vt lk 10). Fiskaalsete piirangute puhul sellised võimalused peaaegu puuduvad.

Vastastikuse tunnustamise põhimõte kaupade puhul

Kaupade puhul tähendab vastastikuse tunnustamise põhimõte seda, et ühes liikmesriigis6 seaduslikult toodetud või turuleviidud kõiki tooteid peab saama müüa kõikides teistes riikides, ilma et neid peaks kohandama.
Seda põhimõtet kohaldatakse ka juhul, kui liikmesriik suudab tõendada, et täidetud on kriteeriumid ELi toimimise lepingus sisalduvast keelust vabastuse andmiseks . Oletame, et siseriiklik asutus suudab tõendada, et rahvatervise kaitseks tuleb sätestada erinõuded teatud toidutoote suhtes. See ei tohi sisaldada liiga suures koguses ohtlikke aineid ning seda tuleb testida. Siinkohal on testimisnõue meede, mis piirab kaubandust, kuid see võib olla põhjendatud tervisekaitse eesmärgil.
Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt peab ametiasutus heaks kiitma toidu, mis on läbinud samaväärse testimise teises riigis. Siseriiklik asutus võib loomulikult otsustada, et tagada tuleb teatud kaitsetase, kuid ei tohi kunagi sätestada nõudeid selle kohta, kuidas see kaitsetase saavutatakse .
Välismaist toodet, mis on toodetud kooskõlas tolle riigi eeskirjadega, ei tohi seepärast tagasi lükata, tuues põhjenduseks vaid selle, et toode ei vasta siseriiklikele tehnilistele nõuetele. Ametiasutused peavad igal konkreetsel juhul kindlaks tegema, kas välismaiste nõuetega on tagatud kodumaise kaitse tasemega samaväärne kaitse tase.
Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamisel tuginetakse sellele, et ELi õigus on ülimuslik, ning seetõttu ei pea seda põhimõtet siseriiklikku õigusse sisse kirjutama. Praktikas nõuab Euroopa Komisjon , et vastastikuse tunnustamise põhimõte oleks siseriiklikusse õigusesse otseselt sisse viidud. Seeläbi on turul tegutsejad teavitatud ning eeskirju on lihtsam kohaldada.
Vastastikuse tunnustamise põhimõte
Siseriikliku õiguse nõudeid ei kohaldata järgmiste toodete suhtes:
– mis on kas seaduslikult toodetud ja/või turustatud teises ELi liikmesriigis või Türgis
– või seaduslikult toodetud EFTA riigis, mis on Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osaline.
Sätteid kohaldatakse siiski juhul, kui [ametiasutusel] on tõendeid, et konkreetse tootega ei pakuta siseriiklikus õiguses ettenähtud kaitsega võrdset kaitsetaset.
Teine võimalus, kuidas tagada, et siseriiklik õigus on ELi õigusega vastavuses, on kehtestada erand ELi/EFTA riikidest pärit toodetele.
Vastastikuse tunnustamise määrus
Selleks et tagada, et vastastikuse tunnustamise põhimõte toimiks praktikas paremini, on hiljuti vastu võetud põhimõtet käsitlev ELi määrus7.Selles määruses sätestatakse haldusmenetlused, mida ametiasutused peavad järgima, kui nad otsustavad keelata sellise toote turule viimise, mida turustatakse seaduslikult teises liikmesriigis, st otsused, kus vastastikuse tunnustamise põhimõte on asjakohane . Ametiasutustel palutakse tagada, et sellised keelavad otsused oleksid põhjendatud vastavalt ELi õiguse kohaselt vastuvõetavatele kriteeriumitele. Samuti peavad ametiasutused teavitama tootjaid ja teisi mõjutatud ettevõtjaid sellistest otsustest teatud aja jooksul. Kui ametiasutus ei teavita asjaomast ettevõtjat ettenähtud aja jooksul, kohaldatakse varueeskirja ning leitakse automaatselt, et kõnealune toode on sobilik seaduslikuks turustamiseks selles riigis.
Määruse kohaselt peab liikmesriik looma ka kontaktpunktid, kelle poole ettevõtjad jt saavad pöörduda, et teada saada, milliseid tehnilisi eeskirju kohaldatakse konkreetses riigis. Vastastikuse tunnustamise määrust hakati kohaldama alates 13.  maist 2009.

Tehnilistest eeskirjadest teavitamise kohustus, direktiiv 98/34/EÜ

Selleks et võidelda liikmesriikides vastu võetavate uute siseriiklike eeskirjadega, millega luuakse kaubandustõkkeid, on tehniliste eeskirjade jaoks kehtestatud Euroopa konsultatsioonimenetlus8. See süsteem tähendab, et ametiasutused peavad teavitama komisjoni mis tahes tehnilise eeskirja eelnõust, mis sisaldab mis tahes liiki nõuet toote omaduste kohta.
Pärast seda, kui komisjon on ettepaneku ära tõlkinud, edastatakse see kõikidele liikmesriikidele, kellel on arvamuste esitamiseks aega kolm kuud. Ettepanekut ei tohi vastu võtta enne selle kolmekuulise ajavahemiku möödumist. Kui komisjonil või liikmesriigil on olulisi märkusi konkreetse normi kohta, pikendatakse ajavahemikku kuue kuuni . Teavitav riik peab teavitama komisjoni meetmetest, mida ta märkuste tulemusena kavatseb võtta.
See teavitamiskohustus sisaldab siiski mitmeid erandeid . Kõige olulisem neist on see, et teavitada ei tule siseriiklikest meetmetest, millega ainult võetakse üle siduv ELi õigusakt.
1983. aastal loodud konsultatsioonimenetluse tulemusel on mitmeid siseriiklikke eeskirju enne vastuvõtmist kohandatud. Seda seepärast, et teised liikmesriigid või komisjon on juhtinud tähelepanu asjaolule, et nende eeskirjade tulemusena tekkis oht, et luuakse ELi õigusega vastuolus olevaid kaubandustõkkeid.
Euroopa Kohtu otsuse9 kohaselt on teavitamata jätmise tulemuseks see, et tehnilisi eeskirju sisaldavad siseriikliku õigusakti osad on õigustühised. Seetõttu ei saa neid kohaldada üksikisikute vastu siseriiklikes kohtutes.

4.3. Teenuste vaba liikumine

Teenuste vaba liikumist käsitlevaid ELi sätteid tuleb arvesse võtta näiteks juhul, kui üks ELi riik nõuab teistest ELi riikidest pärit teenuseosutajatelt loa olemasolu või kui teenuste turustamine on reguleeritud või kui on kehtestatud välismaiste teenuseosutajate kvalifitseerumist käsitlevad nõuded.
Sätted sisalduvad ELi toimimise lepingu erinevates osades, sealhulgas artiklites 52, 56 ja 62 (vt lisa). Sätetes nähakse ette, et kõik teenuste vaba liikumise piirangud on keelatud, välja arvatud juhul, kui need on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalsed.

Millised meetmed võivad olla keelatud?

Vastavalt eespool esitatule (lk 11), hõlmab vaba liikumise põhimõte diskrimineerimiskeeldu ja piirangute keeldu10. Näiteks ei tohi ametiasutus:

• nõuda, et välismaine teenuseosutaja oleks registreeritud või reguleeritud sihtriigis;
  
• piirata välismaise teenuseosutaja õigust turustada teenuseid sihtriigis;
  
• nõuda sihtriigi kutsekvalifikatsiooni piiriüleste teenuste osutamiseks;
  
• nõuda teenuseosutaja puhul konkreetset juriidilist vormi (nt piiratud vastutusega äriühing);
  
• piirata välismaise teenuseosutaja õigust tegeleda kõrvaltegevusharudega.
  

Millised on vaba liikumist käsitleva üldreegli erandid?

Ka teenuste valdkonnas võivad ametiasutused teatavatel erandjuhtudel esitada üldsuse kaitsele tuginevad objektiivsed põhjendused, et õigustada vaba liikumise piiranguid.
Ametiasutus peab siiski suutma näidata, et kaubandust piirav meede on vajalik kaitse eesmärgil ning et meede on proportsionaalne.

Vastastikuse tunnustamise põhimõte teenuste puhul

Vastastikuse tunnustamise põhimõtet kohaldatakse ka teenuste puhul Et hõlbustada eelkõige teenuste ajutist pakkumist, on kohus võtnud mitmes otsuses arvesse asjaolu, et välismaised teenuseosutajad on vajaliku kvalifikatsiooni saanud juba oma asukohamaal.
Seepärast ei ole välismaistel ettevõtjate puhul automaatselt lubatud nõuda täiendavaid kontrolle, heakskiitmist jne lisaks juba kehtestatud nõuetele. Kohtupraktika üks näide käsitleb Belgia ametiasutusi, kes ei saanud nõuda, et välismaine teenuseosutaja peaks lisaks oma asukohamaal saadud isikut tõendavatele dokumentidele taotlema ka Belgia siseministeeriumi väljastatavat isikutunnistust11.
Näide
Saksamaa tellinguehitajate kvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine
Saksamaa tellinguehitaja töötas ajutiselt Iirimaal . Iirimaa ametiasutus nõudis täiendavat teoreetilist koolitust ja kaheaastast töökogemust Iirimaal. Vastasel juhul ei lubatud tellinguehitajal ehitada üle 7 m kõrguseid tellinguid. Iirimaa ametiasutused ei hinnanud kvalifikatsiooni, mille tellinguehitaja oli juba Saksamaal omandanud .
Kui Iirimaa ametiasutustele selgitati, et nad peavad hindama koolitust, mille tellinguehitaja oli Saksamaal läbinud, leidis ametiasutus, et Saksamaal kehtivad nõudmised olid palju rangemad Iirimaal kehtivatest. Seetõttu lubati Saksamaa tellinguehitajatel Iirimaal töötada. Samalaadsete kaubandustõkete tekkimise vältimiseks tulevikus on vastutustundlik Iirimaa ametiasutus loonud andmebaasi erinevates riikides nõutavate kvalifikatsioonide kohta.

Asutamisvabadus

ELi toimimise lepinguga keelatakse ära ka siseriiklikud nõuded, mis piiravad äriühingute (sealhulgas füüsilisest isikutest ettevõtjate) võimalusi asutada oma ettevõte muus liikmesriigis peale nende asukohamaa.
See keeld tähendab, et liikmesriikides ei tohi kehtida teistest liikmesriikidest pärit kodanikke ja äriühinguid diskrimineerivaid eeskirju või muid eeskirju, mis muudavad asutamise raskemaks või vähem atraktiivsemaks.
Asutamisvabaduse piirangute näited:

• ettevõtlusega tegelemise õiguse saamiseks teatud juriidilise vormi nõudmine;
  
• diskrimineeriv majandusliku vajaduse testimine .
  

Näide
Mööbliettevõtja vajaduste testimine piirab asutamisvabadust
Mööbliettevõtja Saksamaal asutamise õigus sõltus sellest, kas äriühing suudab tõestada, et kohalikul turul on ruumi või nõudlust „veel ühe mööbliettevõtja” järele. Kuna sellised sätted muudavad ettevõtte asutamise Saksamaal välismaiste mööblitootjate jaoks raskemaks, on need vastuolus asutamisvabadusega. See koos teiste tõketega oli aluseks teenuste direktiivile ( direktiiv  2006/123/EÜ, artikli 14 punkt 5).

Asutamise ja ajutise teenuseosutamise erisus

Sõltuvalt sellest, kas kavatsetakse teises ELi riigis äriühing asutada või tegutseda seal vaid ajutiselt, on liikmesriikidel sekkumiseks erinevaid võimalusi. Sihtriigi ametiasutustel puudub õigus sätestada teenuseid ajutiselt pakkuvatele isikutele sama kõrgeid nõudmisi kui neile, kes kavatsevad asutada äriühingu. Ametiasutused peavad äriühingu asutamist hinnates arvesse võtma seda, kui pikalt ja kui sageli äriühing konkreetses liikmesriigis tegutseb. Samuti tuleb kaaluda seda, kas äriühingul on sihtriigis infrastruktuuri, mis võimaldab tal võtta ühendust sealsete potentsiaalsete klientidega.
Teenuste direktiiv
2006. aasta detsembris võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teenuste kohta siseturul. See tuleb kõikides liikmesriikides üle võtta hiljemalt 28. detsembriks 2009. Direktiivi eesmärk on hõlbustada teenuste vaba liikumist.
Teenuste direktiivi kõige olulisemad elemendid hõlmavad järgmist:

• teenuste osutamise vabaduse põhimõte;
  
• püsivad erandid põhireeglist ning võimalus sekkuda konkreetsetel erandjuhtudel;
  
• kontaktpunktid eesmärgiga hõlbustada turule sisenemist (vt altpoolt kontaktpunktide kohta);
  
• elektrooniline süsteem halduskoostööks liikmesriikides eelkõige selleks, et hõlbustada teenuste ajutist osutamist (vt altpoolt siseturu infosüsteemi kohta);
  
• kõrgemad nõuded, mida siseriiklikud asutused toovad põhjuseks oma sekkumisele teisest ELi või EMP riigist pärit teenuseosutajate tegevusse. Näiteks peavad liikmesriikide ametiasutused järgima sekkumismenetlust, kui sekkumine käsitleb teenuse ohutust. Nimetatud menetlus hõlmab halduskoostööd selle riigi ametiasutustega, kus välismaine teenuseosutaja on asutatud, ning kohustust teavitada komisjoni;
  
• direktiiviga kehtestatakse ka teenuseosutajale kohustus esitada teavet oma teenuste sisu kohta ning nõuete kohta, millele teenused peavad vastama riigis, kus ettevõte on asutatud.
  

Teenuste direktiivi kohane kontaktpunkt
Selleks et hõlbustada piiriülest teenustekaubandust, peavad liikmesriigid looma riiklikud kontaktpunktid. Nimetatud kontaktpunkti eesmärk on võimaldada teenuseosutajatel saada teavet turule sisenemiseks sätestatud nõuete kohta, pädevate ametiasutuste kontaktandmeid ning teavet juurdepääsu kohta õigusemõistmisele vaidluste korral. Samuti peab kontaktpunkti kaudu olema teenuseosutajal võimalus läbida kõik menetlused ja täita kõik formaalsused, mis on vajalikud turuletulekuks ja teenuse osutamiseks. Teave lubade jms kohta peab olema kergesti kättesaadav ning sellele peab olema võimalik kaugjuurdepääs. Samamoodi peab olema võimalik kergelt, kaugjuurdepääsu teel ja elektrooniliselt läbida kõik menetlused ja täita kõik formaalsused, mis on vajalikud lubade saamiseks.
Lisaks antakse teenuste direktiiviga teenuste saajatele õigus teabele. See hõlmab teavet teenustele juurdepääsu ja teenuste osutamise kohta sätestatud nõuete kohta, õigusemõistmise kohta vaidluste korral ning teavet selle kohta, kas neil on võimalik saada praktilist abi.
Koostöö siseriiklike asutuste vahel ELis – IMI
Siseturu infosüsteem (IMI) on välja töötatud eesmärgiga hõlbustada teabevahetust ELi riikide haldusasutuste vahel. Tegemist on elektroonilise töövahendiga ning teabevahetuse süsteemiga, mida kasutada siseturu õigusaktide kohaldamise alases koostöös. IMI on välja töötatud eesmärgiga ületada teatavad takistused, näiteks erinevused haldus- ja töökultuurides, erinevad keeled ning asjaolu, et inimesed ei tea alati, kelle poole nad peaksid teises liikmesriigis pöörduma. Süsteemi eesmärk on vähendada halduskulusid ning muuta igapäevane koostöö liikmesriikide vahel tõhusamaks. Igas liikmesriigis on olemas siseriiklik siseturu infosüsteemi koordinaator.
Praegu kasutatakse IMI selleks, et aidata kaasa vastastikusele abile, mida nõutakse kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiiviga (2005/36/EÜ). Alates 2009. aasta detsembrist kasutatakse IMI ka selleks, et toetada teenuste direktiivi kohast halduskoostööd. Kuna kõnealune infosüsteem on üldise ülesehitusega töövahend, saab seda kasutada siseturul erinevate valdkondade õigusaktide puhul. Seega on asja mõte selles, et süsteemi saab edasi arendada nii, et tulevikus saaks seda kasutada ka teistes õigusvaldkondades.

4.4. Isikute vaba liikumine

Kõigil Euroopa Liidu kodanikel ja isikutel, kellel on ELi liikmesriigi elamisluba , on õigus elada, õppida ja töötada mis tahes teises ELi/EMP riigis. Isikute vaba liikumist käsitlevad sätted on eelkõige sätestatud ELi toimimise lepingu artiklites 21 ja 45. Ettevõtjate suhtes kohaldatakse teenuste vaba liikumist ja asutamisvabadust käsitlevaid sätteid – vt osa 4.3 eespool.
Teisese õiguse aktid sisaldavad üksikasjalikumaid sätteid, näiteks perekonnaliikmete , pensionäride ja õpilaste õiguste kohta.

Millised meetmed võivad olla keelatud?

Õigust elada teises liikmesriigis ei tohi piirata kolimist või elukohta käsitlevate konkreetsete eeskirjadega. Samuti ei tohi liikmesriigid kohaldada erinevaid töötingimusi või erinevaid sotsiaalseid ja maksutingimusi võõrtöötajate suhtes. Nimetatud töötajatel peavad olema sihtriigi kodanikega samad õigused.

Millised on vaba liikumist käsitleva üldreegli erandid?

ELi toimimise lepinguga antakse liikmesriikidele mitmeid võimalusi, et takistada teiste riikide kodanike riiki sisenemist või nende sinna elama asumist. Seda võib põhjendada avaliku korra, turvalisuse ja tervise kaitsega. Üheks näiteks on Kreeka kodanik, kes saadeti Saksamaalt välja (vt altpoolt).
Nagu ka kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise puhul, saavad liikmesriigid piirata isikute vaba liikumist olulise avaliku huviga seotud põhjenduste alusel. Selline meede peab olema siiski objektiivne ja proportsionaalne.
Näide
Isikute vaba liikumise erandid
Kreeka kodanik, kellel oli luba Saksamaal elamiseks, saadeti nimetatud riigist välja, põhjendades seda avaliku korra ja ohutuse tagamisega. Põhjuseks oli, et isik tarvitas narkootikume, oli toime pannud mitmeid uimastitega seotud ja vägivaldseid kuritegusid ning talle oli määratud vabadusekaotus.
Euroopa Kohus sedastas, et Kreeka kodaniku väljasaatmine on kooskõlas ELi õigusega, kui Saksamaa ametiasutused ei väitnud ainult seda, et ta oli varem kriminaalkorras süüdi mõistetud, vaid hindas ka üldiselt tema käitumist. Lisaks tuleb avaliku korra ja ohutuse kõrval arvesse võtta asjaolu, et tema perekond elas Saksamaal12.

Kvalifikatsiooni ja kutsealaste teadmiste tunnustamine

Üks vaba liikumise takistus võib olla asjaolu, et kutseala on reguleeritud ning vajalik on teatud liiki luba või litsents. Sageli on reguleeritud sellised kutsealad, nagu arsti ja juristi ametid.
Vastavalt eksamite ja kutsealaste teadmiste tunnustamist käsitlevate, teisese õiguse aktides sisalduvatele eeskirjadele peab isik, kes on kvalifitseeritud töötama kutsealal oma asukohamaal, saama põhimõtteliselt töötada sel kutsealal ka teises liikmesriigis. Mõnel juhul võib sihtriik siiski nõuda täiendavat koolitust.
Ka selles küsimuses on Euroopa Kohus mitmetes kohtuotsustes esitanud oma arvamuse. Vt altpoolt näidet Belgiast pärit arsti kohta, kel ei lubatud töötada Prantsusmaal.
Näide
Arstidiplomi tunnustamine
Arst alustas oma õpet Alžeerias ning kolis seejärel Belgiasse. Belgia ametiasutused arvestasid tema Alžeerias läbitud õppega ning ta lõpetas oma arstiõppe Belgias. Seejärel kolis arst Prantsusmaale, kuid tal ei lubatud seal arstina töötada. Põhjenduseks toodi, et ta oli osa oma koolitusest läbinud kolmandas riigis. Euroopa Kohus otsustas siiski, et Prantsusmaa ametiasutused ei tohi tal keelata töötada arstina Prantsusmaal, sest tal oli ELi riigi haridustunnistus13.

Sotsiaalkindlustushüvitiste kooskõlastamine

Selleks et ühest liikmesriigist teise koliv isik ei jääks ilma oma sotsiaalhüvitistest, on kehtestatud liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eeskirjad. Peamine põhimõte seisneb selles, et isikud on hõlmatud selle riigi sotsiaalkindlustussüsteemiga, kus nad töötavad.
Lisaks kehtivad teised üldised põhimõtted, näiteks liitmise põhimõte ja eksporditavuse põhimõte. Liitmise põhimõte tähendab, et ühes liikmesriigis välja teenitud sotsiaalkindlustushüvitisi tuleb teise liikmesriiki kolides arvesse võtta. Eksporditavuse põhimõte tähendab, et ühe liikmesriigi hüvitisi peab olema võimalik välja maksta teises riigis.

4.5. Kapitali vaba liikumine

Teistesse riikidesse investeerimist ja piirüleseid finantstehinguid käsitlevad küsimused on hõlmatud kapitali vaba liikumise eeskirjadega. Kapitali vaba liikumise põhimõte on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 63.

Millised meetmed võivad olla keelatud?

Kapitali vaba liikumine tähendab, et keelatud on kõik kapitali liikumist takistavad piirangud ning piirangud, mis takistavad makseid ELi liikmesriikide vahel ning nende riikide ja kolmandate riikide vahel.
Näiteks on keelatud järgmised meetmed:

• asutamisnõue, kui välismaa äriühing või eraisik kavatseb investeerida riiki;
  
• õigusaktid, millega jäetakse riigile nn „kuldaktsia” (eelisõigusega aktsiad ) seoses erastamisega;
  
• nõuded, et kinnisvara hüpoteegid seatakse riigi omavääringus;
  
• piirangud osaluse omandiõiguse suhtes, võttes aluseks rahvuse.
  

Millised on vaba liikumist käsitleva üldreegli erandid?

Teatavatel juhtudel võib siseriiklikud õigusaktid siiski heaks kiita olenemata sellest, et neil on kaubandust takistav mõju. Sellisel juhul peavad piirangud olema põhjendatud, tuginedes olulisele avalikule huvile, ning muude vähem piiravate meetmete võtmine ei tohi olla võimalik. Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas pidanud sidusa siseriikliku maksusüsteemi ja tõhusa fiskaaljärelevalve tagamist oluliseks avalikuks huviks, mis võib õigustada lubatavaid erandeid. Sellised erandeid on Euroopa Kohus vastuvõetavaks pidanud siiski vaid mõne kohtuasja puhul.

4.6. Kontrollnimekiri

Lisa: Euroopa Liidu toimimise lepingu sätted

ELi õiguse üldised põhimõtted

• Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3: lojaalsuskohustus
  
• ELi toimimise lepingu artikkel 18: mittediskrimineerimise põhimõte
  

Kaupade vaba liikumine

• ELi toimimise lepingu artikkel 30: tollimaksude ja samaväärse mõjuga maksude keeld
  
• ELi toimimise lepingu artikkel 34: impordipiirangute keeld
  
• ELi toimimise lepingu artikkel 35: ekspordipiirangute keeld
  
• ELi toimimise lepingu artikkel 36: impordi- ja ekspordipiirangute keelamist käsitlevad erandid
  
• ELi toimimise lepingu artikkel 110: kaupadele diskrimineerivate maksude ja tasude kehtestamise keeld
  

Teenuste vaba liikumine

• ELi toimimise lepingu artikkel 49: asutamisvabaduse piirangute keeld
  
• ELi toimimise lepingu artikkel 56: piiriüleste teenuste osutamise vabaduse piirangute keeld
  
• Artiklid 51, 52 ja 62: erandid seoses asutamisvabadust ja teenuste vaba liikumist käsitlevate keeldudega
  

Isikute vaba liikumine

• ELi toimimise lepingu artikkel 21: ühenduse kodakondsus
  
• ELi toimimise lepingu artikkel 45: töötajate vaba liikumisega seotud piirangute keeld
  

Kapitali vaba liikumine

• ELi toimimise lepingu artikkel 63: kapitali vaba liikumisega seotud piirangute keeld
  

1 Jönköpingi haldusasjade apellatsioonikohtu otsus kohtuasjas nr 2622-05.
2 Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas 39/72: Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Itaalia Vabariik.
3 Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas 249/81: Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Iirimaa.
4 Kutsekvalifikatsioonide tunnustamist reguleerib eraldi EÜ direktiiv, nimelt direktiiv 2005/36/EÜ, vt altpoolt osa 4.4.
5 Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas 178/84: Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Saksamaa Liitvabariik .
6 Toodete siseturg hõlmab lisaks ELi 27 liikmesriigile ka kolme EFTA riiki, kes allkirjastasid EMP lepingu, ning Türgit.
7 Määrus (EÜ) nr 764/2008, 9. juuli 2008, milles sätestatakse menetlused seoses teatavate riiklike tehniliste eeskirjade kohaldamisega teises liikmesriigis seaduslikult turustatavate toodete suhtes ja tunnistatakse kehtetuks otsus nr 3052/95/EÜ.
8 Direktiiv 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord.
9 Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas 194/94: CIA Security International SA vs. Signalson SA and Securitel SPRL.
10 Vt Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas 76/90: Säger.
11 Vt Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas 355/98: Euroopa Ühenduste Komisjon vs. Belgia Kuningriik .
12 Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-482/01: Georgios Orfanopoulos jt vs. Land Baden-Württemberg.
13 Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-110/01: Malika Tennah-Dunez vs. Conseil national de l’ordre des médecins.
23