PÕLLUMAJANDUSÖKONOOMIKA EKSAM (0)

1. SISSEJUHATUS
Põllumajandusökonoomika põhikursuse sisu majanduse üldteoorias tuntud tees- 
olemasolevate piiratud ressursside võimalikult efektiivne kasutamine.
Majanduslike uuringute vaateväljas on põllumajandusel eriline koht, mida võib 
seostada : 1) Põllumajandusressursside ja  tootmisressursside  iseärasusega. 2) Põllumajanduse 
kui  majandusharu üldise  seisundiga .
Põllumajanduslikku tootmist piiravad turu- ja tootmiskitsendused.
Turukitsendusi võime vaadelda sise- ja välisturu abil. Põllumajanduse jaoks kujundavad 
tootmise tasakaalu müügivõime välisturul ja siseturu ostuvõime, välisturu müügivõime 
määramatu, siseturu ostuvõime prognoositav.
Siseturu ostuvõimet mõjutavad: tarbijate arv; tarbijate ostujõud ja selle diferentseeritus; 
tarbimisharjumused ja nende muutused.
Tootmiskitsendustena esinevad: harimiskõlblik maa; tööjõuressursid; kapitaliressursid; 
reformid .
Ettevõtja- füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning seaduses 
sätestatud äriühing (AS, OÜ, tulundusühistu).
Põllumajanduslik  majapidamine - ühtse tehnilise ja majandusliku juhtimisega tootmisüksus,
kus toodetakse põllumajandussaadusi ja on vähemalt üks  hektar kasutatavat 
põllumajandusmaad; või kus on vähem kui üks hektar kasutatavat põllumajandusmaad ja kus 
toodetakse põllumajandussaadusi peamiselt müügiks  või kes toodavad rohkem kui 
kindlaksmääratud toodangu kogus.
Põllumajandustootja- terviklik ettevõte, koos kõigi oma tegevustega, kaasa arvatud 
mittepõllumajanduslikud tegevused ( metsandus , taluturism). Nad erinevad tootmissuuna, 
suuruse, juhtimisstruktuuri, ettevõtte eesmärki poolest.
2. EFEKTIIVSUSTEOORIA
Efektiivsusteooria- õpetus ühiskondliku tootmise kui terviku ja tema üksikute allosade 
majanduslikust hindamisest.
Hinnata võime: tegevust, s.o ressursside kasutamist; tootmist  tervikuna , selle  seisundit  ja 
arenguperspektiive.
Hindamisel  soovime  selgitada efekti, mida võiks saada ning vastandame selle kulutustele.
Efektiivsusteooria selgitab neid tingimusi ja tegureid, mis määravad majanduse arengu 
kiirendamise, s.o ühiskonna progressi. 
Efektiivsusteooria ei ole ainult tootmistulemuste hindamise meetodite kogum, vaid ta selgitab 
ka metodoloogiat ehk lähenemisviisi tegevuseks.
Arenemisteooria- esineb tootmisefekt ise kui tootmise kasvu peamine tegur. Ta ilmutab 
ennast  tootlike  jõudude ja tootmissuhete seoste süsteemis. See tingib vajaduse vaadelda 
efektiivsust  süsteemselt, s. o teda kujundavate tegurite-maa, tööjõu ja kapitali ühtsuses.
1
Efektiivsus ehk eesmärgipärasus ehk mõjuvus (laiemas tähenduses)- väljendab süsteemi 
kavandatud eesmärgi saavutamise astet või  teatava  tegevuse lõpetatuse määra. Süsteemi 
eesmärk võib olla majanduslik, sotsiaalne, tehniline, teaduslik, ökoloogiline. Efektiivsus 
iseloomustab seda, kui hästi teatud eesmärgid saavutati.
Efektiivsus (kitsamas tähenduses)- võib vaadelda kui taktikalist efektiivsust ehk tõhusust 
ehk majanduslikkust, mida iseloomustab suhe: Eesmärk (tulemus) / Vahendid (kulutused). 
Eesmärgiks võib olla süsteemi mingi väljund: toodang, teenused, efekt. Vahendisteks on 
süsteemi  sisendid : tööjõud, kapital , tooraine , energia.
Tootlikkus - tootmissüsteemi väljundite ja sisendite suhe. Tootmissüsteem on esitatav 
süsteemina, kus sisendid ehk ressursid  muudetakse väljunditeks ehk toodanguks/teenuseks: 
Sisend (ressursid) -> TOOTMINE -> Väljund (toodang)
Tootlikkus  (kitsamas mõistes) – vaadeldakse ühe ressursi, s.o töö efektiivsust.
Tootlikkus (laiemas mõistes)- kujutab endast süsteemi väljundite ja sisendite suhet, mida 
võib väljendada: Väljund/Sisend=Toodang/Ressursid(kulud). Kujutab endast majanduskasvu 
ja konkurentsivõime põhitegurit nii majanduse makro- kui  mikrotasandil .
Tootlikkuse pöördväärtust (sisend/väljund) nimetatakse mahukuseks või ühikkuluks.
Tootmisvõimaluste rada- toodangu valmistamise  potentsiaalsed väljundid moodustavad 
graafilise kõvera. See näitab ühe toote maksimaalkogust, mida konkreetne majandus on 
võimeline tootma teiste kaupade teatud kindlate koguste olemasolu korral.
Tööjõud (L), Kapital (K), tootmisfunktsioon  Q=f(K,L), kus Q toodangu hulk.
Efektiivsuse käsitlus väärtusteooriates:
 Tööväärtusteooria- võetakse ühiskondliku tootmise efektiivsuse kujunemise 
lähtealuseks tööprotsess. Väärtust lisandav alus on tööjõud. Inimene valmistades 
toodangut loob uut väärtust. Tööprotsessis  huvitab  ühiskonda ühelt poolt toodang, 
selle kogus, kvaliteet ja struktuur ning  teiselt  poolt tootmises kulunud tööaeg.
 Turuväärtusteooria- kõik tootmise sisendid väärtust loovad, ehk võtavad osa 
lisandväärtuse loomisest.
Lisaks kolmele klassikalisele tegurile- maa, tööjõud, kapital, vaadeldakse tänapäevases 
käsitluses ettevõtlust kui  neljandat  tootmistegurit ja informatsiooni kui viiendat tegurit.
Eristatakse 4 liiki efektiivust:
Tehniline- näitab tootmise sisendite toodanguks muutumise tõhusust ehk 
maksimaalset võimalikku väljundite taset mistahes sisendite  kombinatsiooni  korral 
naturaalühikutes. Ei arvestata sisendite (väljundite) hindu. Väljendatakse tavaliselt 
ainelise toodangu või hüvisena sisendteguri ühiku kohta. Kasutatakse otsest mõõtmist,
väljund antakse mõõtühikutes tk, m3, m2 jne. On kerge rakendada üheproduktilise 
tootmise korral.
    ,kus P=toodangu hulk,  K=kapital, T=tööjõud, M=maa
Majanduslik- toodangu väärtus sisendite maksumuse ühiku kohta. Sõltub tehnilisest 
efektiivsusest ja sisendite hindadest. Tootmine on majanduslikult efektiivne, kui 
2
puudub võimalus suurendada ühe toote  valmistamist , ilma et sellega kaasneks mõne 
teise toote tootmismahu alanemine.
Sotsiaalne-  tuletatud  suurus, mida ei saa otseselt määrata väärtussuhetes. Need on 
kaudselt  mõõdetavad, mitte otseselt määratavad. Näiteks vaba aeg, mis on 
tootmisväline aeg ja mida ei võeta arvele kui tootmisressursi või tootmistingimuste 
paranemine.
Keskkonna efektiivsus- tuletatud suurus, mida vaadeldakse kui minimaalset 
kahjumäära keskkonnale. Vaadeldakse keskkonna seisundit ja ressursside kasutamist 
ning kahjusid, mis tekivad läbi tootmistegevuse keskkonnale.
Efektiivsuse seadused: Tootmistegurite järjestikusel lisamisel võib toodang ressursside 
suhtes kasvada kas  proportsionaalselt , ülenevalt või vähenevalt.
Aja tegur tootmises:
 Lühiajaline periood- on see, kus kõikide tootmistegurite hulk ei saa muutuda.
 Pikaajaline periood- on piisavalt pikk selleks, et kõikide tootmistegurite hulk võiks 
muutuda.
Ainelistes suhetes tegur-toodang võib esineda tootlikkuse kolm  erijuhtu - püsiv, kasvav ja 
vähenev tootlikkus. 
Väheneva tootlikkuse seadus: kui ühe teguri sisendit suurendatakse ühesuuruste hulkadega, 
kusjuures  teiste tegurite hulgad ei muutu, siis  kogutoodang  suureneb, kuid teatud piirini ja 
iseloomulik on see, et toodangu juurdekasv jääb järjest vähemaks. (See väheneva tootlikkuse 
seadus on muutuvate suhete seaduse üks esinemisvorm).
Muutuvate suhete seadus- ressursside kasutamise põhjuslik-tagajärgsete seoste muutumine.
Muutuvate suhete seaduses uuritakse kolme erinevat liiki suhteid:
1) Suhted tegur-toodang: kui muudetakse  sisendeid  teguris, siis uuritakse, kuidas 
muutud toodang sel juhul, pole püsivad vaid muutuvad.
2) Suhted tegur-tegur: uuritakse üksikute tegurite suhteid. Sel juhul toodang jääb 
konstantseks. Ressursside efektiivsus suhetes tegur-tegur väljendub kulude 
ökonoomikas. Kulude ökonoomika võimaldab suurendada kasumit.
3) Suhted toodang-toodang: on tegemist alternatiivsete toodangutega, et oleks võimalik
realiseerida kasumlikumalt.
Maksimumi  ja miinimumi seadus: fikseerib suhtes ’tegur-toodang’ seisundi, milles 
tootmistegurite optimaalse suhte korral  saavutatakse  maksimaalne toodang, mille korral kulud
toodanguühiku kohta on minimaalsed. (sisendid jäävad samaks, kuid muutuvad vahendid, 
mille abil toodetakse).
Bioloogiline  optimum  määratakse bioressursside tehnilise tootmisvõimega. Tehniline 
tootmisvõime on potentsiaalse võime kasutamise maksimaalne piir kasutatava   tehnoloogia  ja 
tehnika taseme puhul.
Majanduslik optimum määratakse kulude tasemega, mille puhul ressurssidest saadav kasum 
on kõige suurem ressursiühiku kohta.
Ressursside maksimum määratakse kindlaks  enamsaagi  väärtuse ja sisendi  piirkulu suhtega 
ehk hinnatasemega.
3
Enamtoodang ja vastavalt  enamsaak kujuneb täiendavate ressursside tootmisse  rakendamise  
tulemusena. Kui on tegemist mitme võrreldava  variandiga , siis väljendatakse enamsaaki 
tavaliselt kasvavas kokkuvõttes. 
Tootmises arvutatakse enamsaaki lähtesaagi suhtes, katsetes aga kontrollvariandi saagi suhtes-
sel juhul on tegemist summaarse enamsaagiga (SE). SE= hektarisaak-lähtesaak, SE= 
KE*muutuv sisend
Kui enamsaak tuuakse välja astmeliselt, siis sellist saaki nimetatakse astmeliseks 
enamsaagiks (AE). Astmelist enamsaaki arvutatakse iga eelmise taseme ehk variandi  suhtes. 
Ta näitab täiendavate ressursside koguse kohta saadavat enamsaaki. Näiteks muutuv 
(sisend2-muutuv sisend1)/(hektarisaak2-hektarisaak1)
Keskmine enamsaak (KE) saadakse summaarse enamsaagi jagatisena kõigi koguressursside 
(KR) kohta. Seega KE= SE/KR  se/muutuv sisend
Ressursside optimum:
 Majanduslik optimum- määratakse kulude tasemega, mille puhul ressurssidest 
saadav kasum on kõige suurem ressursiühiku kohta.
 Bioloogiline optimum- määratakse bioressursside tehnilist tootmisvõimega.
Efektiivsuse väljundid: 1)  Tehnoloogiaefekt - kui muudetakse üht või mitut tootmistegurit, 
toimub tootlikkuse kas samaväärne, kasvav või kahanev muutus. 2) Mastaabiefekt - 
peegeldab tootmisfunktsiooni , milles kõikide sisendite koguste võrdne muutumine tingib 
toodangu mahu kas samaväärse, kasvava või väheneva muutumise. 3) Struktuuriefekt toimib
mitme teguri üheaegse muutumise koosmõjul.
Tehnoloogiaefekt: Tootlikkuse hindamisel eeldatakse, et tegurite hinnad ei muutu. 
Tehnoloogiaefekti üldine suund väljendab muutust, mille puhul samatootekõver nihkub 
sissepoole, s.t juhul, kui kapitali ja tööjõu suhe ei muutu, siis tehnoloogiaefekt väljendab 
mõlema tootmisteguri hulga protsentuaalselt võrdset vähenemist.
Mastaabiefekt: Tootmise sisendite üheaegset muutumist samas vahekorras nimetatakse 
tootmise mastaabi muutuseks. Mastaabiefekt mõjutab oluliselt ettevõtte kulukõverate kuju. 
Tegur-toodang suhetes on sisendite mahu võrdsel  suurenemisel  kolm võimalust: toodang 
suureneb  sisenditega  samas  mahus  (püsiv mastaabiefekt); toodang suureneb ennaktempos 
(kasvav mastaabiefekt); toodang suureneb vähem kui sisendite maht (kahanev mastaabiefekt)
Struktuuriefekt: Struktuuriefekti võib näiteks  taimekasvatuses  vaadelda mitme teguri 
ühistoimena ehk ühisefektina, mis ületab üksikefektide summa. Ka tootmise intensiivistamine
ja koondamine toovad kaasa lisaefekti.
Tootlikkuse juhtimine on ettevõttes pidev protsess, milles võib eristada neli järjestikust 
etappi : tootlikkuse mõõtmine; tootlikkuse hindamine ja analüüs; tootlikkuse  planeerimine ; 
tootlikkuse tõstmise programmi  elluviimine .
Tootlikkuse kasvu juhtimiseks tuleb tema taset mõõta.
Tootlikkuse mõõtmise eesmärkideks on:
1) Otstarbekate mõõtmismeetodite ja näitajate lülitamine tootlikkuse juhtimissüsteemi.
2) Tootlikkuse taseme ja kasvutempo tõstmise reservide leidmine.
4
3) Tegevusalternatiivide valimine.
4) Konkurentide tasemega võrdlemine, mis aitab ettevõttel seada strateegilisi ja 
taktikalisi eesmärke.
5) Töötajate stimuleerimine.
Tootlikkuse kaks mõõtmismeetodit: 1) Naturaalne  (väljund on naturaalühikutes tk, m3 jne)-
rakendamine on põhjendatud ainult siis, kui väljund on üheliigiline ja ühesuguse kvaliteediga,
kui lõpetamata toodang puudub või selle jäägid on püsivad, kui ressursside erikulu ei muutu. 
2)Väärtuseline (väljund on rahaühikutes kroonides, eurodes, dollarites)- enim kasutatakse. 
Tüüpilisteks väärtuselisteks väljunditeks on ettevõtte realiseerimise netokäive ja 
kaubatoodang . Puuduseks on hindade mõju, väljundi struktuuri mõju.
Tootlikkusnäitaja sisend võib olla: naturaalsetes, väärtuselistes, ajalistes ühikutes.
Kombineerides väljundi kahe mõõtmisiviisiga ja sisendi kolme mõõtmisviisiga, on võimalik 
määratleda  kuut  tüüpi tootlikkuse näitajaid.
Tootlikkusnäitajaga haaratavate sisendite alusel võib eristada:
1) Osa ehk teguritootlikkust, mille puhul leitakse väljundi suhe ühe sisendi korral. 
Tuntuim osatootlikkuse näitaja on tööviljakus ehk tööjõu tootlikkuse näitaja. Olulised 
osatootlikkuse näitajad on materjali- ja energiatootlikkus.
2) Tegurirühma tootlikkus, mille puhul leitakse väljundi suhe tegurirühma suhtes. 
Kasutatakse näiteks põhivara või käibevara tootlikkuse leidmisel.
3) Kogutootlikkus, mille puhul leitakse väljundi ja kõigi sisendite suhe. Kasutatakse 
kogukulude või varade tootlikkuse leidmiseks.
Tootlikkuse väärtuselistest näitajatest kasutatakse põllumajanduses- kogutoodang 
võrreldavates hindades ühe aastatöötaja, töötunni või tööjõukulude euro kohta.
Põllumajanduses on kasutusel näitaja- töökulu  tundides  ühe toodanguühiku (kg, t) kohta 
(T/P). see näitaja iseloomustab toodangu töömahukust.
Tootlikkuse analüüs ja hindamine on järgmised etapid, mis on omavahel seotud.
Hindamine- võib käsitleda kui analüüsi üht esmast ja lihtsamat osa, kus kõrvutatakse 
ettevõtte tootlikkuse näitajaid teiste võrreldavate firmade vastavate näitajatega või 
tootmisharu keskmisega või võrreldakse tootlikkuse tasemeid erinevatel  perioodidel  
(dünaamikas).
Analüüs- tootlikkuse muutumise põhjuste (tegurite) ja nende mõju suuruse ning suuna 
väljaselgitamine.
Analüüs ja hindamine peaksid andma olulist infot ettevõtte tootlikkuse juhtimiseks.
Peamised tootlikkuse analüüsi (hindamise) meetodid on: taseme ja dünaamika analüüs; 
eksperthinnangud;  korrelatsioon - regressioon  analüüs.
Võrdlusanalüüsi kasutatavad võtted: otsesed võrdlused; paralleelridade analüüs; 
indeksanalüüs ( suhtarv ).
Võrdlusanalüüsi etapid: võrdluste aluste valimine (ettevõte, allüksus); informatsiooni 
kogumine; informatsiooni analüüs; tootlikkuse tõstmise meetmete plaani koostamine.
5
Tootlikkuse planeerimisel lähtutakse prognoosidest, mis selgitavad tootlikkuse võimalikke 
arengusuundi lähemas või kaugemas tulevikus. Konkretiseerib prognoose ja nende põhjal 
töötatakse välja ettevõtte tootlikkuse tõstmise programm.
Tootlikkuse prognoosimisel võidakse kasutada lihtsustatud tehnilis -majanduslikke  arvutusi , 
ökonomeetrilisi  meetodeid , eksperthinnanguid. 
Tootlikkuse analüüsimisel, prognoosimisel ja planeerimisel tuleb arvestada tootlikkuse 
kasvu tingimustega ehk protsesside ja nähtustega, mis võivad kiirendada või aeglustada 
tootlikkuse kasvu ning mis ettevõtte suhtes on vaadeldavad kui objektiivsed välised tegurid. 
Samuti tuleb arvestada tootlikkuse tegureid, mis on ettevõtte poolt reguleeritavad ja 
kontrollitavad  ning millede mõjul muutub tootlikkuse tase ja dünaamika.
Tootlikusse tõstmise programmi elluviimine eeldab teatava  organisatsioonilise  mehhanismi 
ja struktuuri ning juhtimisstrateegia  olemasolu ettevõttes.
Kulude analüüs lähtub sellest, et tootlikkus sõltub muutuv- ja püsikuludest.
W= tootlikkus; Q= ettevõtte koguväljund; F=püsivkulud; 
v= muutuvkulud väljundiühiku kohta.
3. MATERJALIRESSURSSIDE EFEKTIIVSUS
Väetis- materjal, mis sisaldab ühte või mitut taimetoiteelementi, mille õige kasutamise 
soodustab taimede toitumist ja sellega kaasnevat kasu ning mis viib saagi tõusule.
Taimekasvatuses on peamisteks materiaalseteks sisendressurssideks seeme, väetised ja 
taimekaitsevahendid. Nende osakaal materiaalsetes kuludes on ca 40-45%.
Väetamine  on peamine saaki kujundav tegur ja majanduslikult on tulus  intensiivne 
viljelemine. Seega sõltub taimekasvatuse efektiivsus suurel määral väetise kasutamise 
efektiivsusest.
Väetise üldefektiivsuse näitajaks on enamsaak kilogrammides või söötühikutes ühe 
kilogrammi väetiste toimeaine kohta. Antud näitaja väljendab suhet tegur-toodang.
Väetise keskmine efektiivsus (Eväet) väljendab kõigi kasutatud väetiste (NPK) 1 
kilogrammile (toimeaines) osanevat enamsaaki ehk enamsaaki keskmiselt väetiseühiku kohta.
, kus YNPK= saak väetist (NPK) saanud põllult; Y0= saak väetamata põllult; X=  summaarne  
väetisannus toimeaines.
Väetisnormi mõjutavad tegurid: mulla omadused, väetustarve, eelnev väetamine, 
mullaharimistööde kvaliteet, eelkultuur ja selle väetamine, ilmastik.
Saagifunktsioon , mis iseloomustab väetisannuse ja saadava enamsaagi vahelist seost 
(saagikõverat), on leitav järgmise matemaatilise võrrandi abil: YX= Y0 + bx – cx2 , kus YX= 
planeeritud saak; Y0= saak väetamata alalt; x=väetisnorm; bx – cx2= väetisega  planeeritav  
enamsaak; b ja c= saagifunktsioonide  kordajad .
6
Leitakse  tuletis  b-2cx. Kui saak (Y) ja väetisannus (x) on väljendatud kilogrammides hektari 
kohta, siis näitab tuletis enamsaaki kilogrammides väetise ühe kilogrammi toimeaine kohta 
väetiseannuse x korral.
Väetiste majandusliku efektiivsuse selgitamiseks on vaja saagi andmed üle viia rahalisteks 
näitajateks. Et väetiste efektiivsus naturaalühikutes on leitav valemiga Y= b-2cx, siis 
majanduslik efektiivsus s.o täiendava kilogrammi väetise kasutamise  rentaablus  väljendub 
valemiga:
, kus h= 1 kg saagi müügi- või väärindushind (€/kg); cv= 1 kg väetise maksumus koos 
muldaviimise  kuludega  (€/kg); ce= 1 kg enamsaagi koristamise kulud (€/kg)
Majanduslikult optimaalse väetisnormi all on mõeldud väetamise taset, mille juures väetise
viimase kiloga saadava enamsaagi hind on võrdne väetisekilo hinnaga, millele on liidetud 
väetamise  kulum  ning kavandatav kasum.
Väetiste kasutamise maksimaalse piiri hektari kohta määrab ära kasumi  juurdekasvu  
muutumine nulliks. 
Pestitsiidide efektiivsust võib leida enamsaagi abil kattetulu meetodil.
Söötade üldefektiivsuse näitajaks on toodang 1 söötühiku (energiaühiku) kohta. Seda 
näitajat nimetatakse söödatasuvuseks. Tegelikult näitab see söödatootlust ehk kasutatud 
söötade efektiivsuset. Söödatootluse näitajat (psü) võib leida:  psü= P / sü, kus P= toodangu 
hulk kg; sü= kulutatud söötühikute (energia) kogus.
Praktikas kasutatakse söötade üldefektiivsuse väljendamiseks näitaja pöördsuurust (sü/P), s.o 
sööda erikulu, mis näitab kulutatud söötühikute (energia) hulka ühe kilogrammi toodangu 
kohta.
Söödatootluse ja sööda erikulu näitajad sõltuvad eeskätt söötmistasemest. Produktiivsuse 
kujunemisele avaldavad mõju ratsioonide koostis, söötade kvaliteet ja toitainete sisaldus.
Söötade majanduslikku efektiivsust hinnatakse rentaabluse näitaja abil. Söötade 
kasutamise rentaabluse arvutamiseks on kaks meetodit:
Realiseerimistulemuste alusel: võetakse arvesse nii söötade omahinnad, kui ka 
täiendavad kulud, mis on seotud sööda väärindamisega.
Väärindushinna alusel- mis iseloomustab loomakasvatuses väärindatud söötade 
tegelikku väärtust. Tuletatakse söötade keskmise omahinna ja loomakasvatuses 
kujunenud rentaabluse alusel
,kus r= rentaabluse tase loomakasvatuses (%); c= söötade keskmine  omahind (€/kg, 
€/t)
Mida kõrgem on söötade omahind, seda väiksema rentaablusega on tootmine.
Veeressursside  kasutamise efekt kujuneb analoogiliselt väetistega. Tootmisefektiks on samuti
enamsaak. Enamsaagi maksumuse ja tehtud kulutuste alusel on võimalik kindlaks määrata 
veeressursside kasutamise majanduslik efektiivsus.
Elektrienergia kasutamise tootmisprotsessis annab võrreldes veeressurssidega teistsugust 
efekti. Elektrienergia kasutamise efektiivsust hinnatakse kapitaalmahutuste  seisukohast .
4. TEHNIKARESSURSSIDE EFEKTIIVSUS
7
Põllumajandustootja ülesandeks on: tootmistehnoloogiate valik; masinate valik ja 
soetamine; masinate efektiivne kasutamine.
Sobivate masinate ja tehnoloogiate  valikul  ja soetamisel tuleb põllumajandustootjal 
arvestada erinevate mõjuteguritega:
Tootmisüksuse suurusega ja tootmissuunaga
Tootmistingimustega (nii looduslik-klimaatiliste ja mullastikutingimustega kui ka 
põldude seisundi, suuruse ja paiknevusega).
Tootmisressurssidega (nii tööjõu kui kapitaliressurssidega).
Masinaehitusfirmade ja maaletoojate poolt pakutavate masinate ja nende tehnilise 
hoolduse tingimustega, koolitustega.
Tootmisüksuse majandusliku suutlikkusega
Majandustingimustega, sh laenude ning toetuste  kättesaadavusega
Masintehnoloogiate ja masinatealase nõuandetegevusega, täiendkoolituse 
võimalustega, rakendusuuringute tulemuste tutvustustega.
Keskkonnakaitseliste nõuetega.
Masinakasutuse efektiivsus sõltub sellest, milliste masinatega ja kui palju nendega aastas tööd
tehakse.
Tootmisprotsessis kasutatakse  mitmesugust tehnikat, mis oma olemuselt võib jaotada 
kaheks: 1) Erimasinad, mis täidavad ainult  kindlaid tööoperatsioone (nt  kombain ). 
2)Üldkasutatavad masinad  (traktorid, veoautod ).
Põllumajandustehnika arengut iseloomustavad  suundumused : üleminek järjest 
võimsamatele traktoritele ja järjest suurema tootlikkusega põllutöömasinatele, samuti 
ühetüübiliste masinate kasutamine.
Masinakulude leidmisel kasutatakse  kahesugust metoodikat:
1) Traktoritele leitakse töötunni maksumus (kulud töötunni kohta, €/h).
2) Haagitavatele põllutöömasinatele, teraviljakombainidele ja teistele erimasinatele 
leitakse maksumus (kulud) hektari kohta (€/h).
Masinatöösid vaadeldakse muutuv- ja püsivkuludena:
Muutuvkuludes:
Kütuse ja määrdeõlide kulu maksumus.
Korrashoiukulud, mis sõltuvad masina liigist, tüübist,  vanusest .
Traktori ja kombainijuhi töötasu (vahel ka lisaks tasu masinate tehnohoolduse eest) 
koos vastavate sotsiaalmaksetega.
Püsivkuludes:
Masina  amortisatsioon (kulum).
Hoiukulud (masina säilitamisega kaasnevad kulud, sh masinakuuri amortisatsioon).
Kindlustuskulud
Ettevõtte üldkulud
Intressikulud kui masina muretsemisel on kasutatud pangalaen.
Püsiv- ja muutuvkulude summa annab antud masinaga  tehtava töö maksumuse kas töötunni 
või hektari kohta.
8
Traktori töötunnikuludest on kõige suuremad kuluartiklid kütusekulu, traktori kulum 
(amortisatsioon) ja töötasu.
Enamiku toodete korral on antud toote tootmiseks olemas mitu menetlusviisi. Menetlusviis 
loetakse efektiivseks, kui ei ole muid menetlusviise, mis kasutaksid  igat  ja seega kõiki 
sisendeid ühe väljundiühiku kohta väiksemates  kogustes .
Tootmisfunktsioon- iseloomustab antud toote maksimaalse väljalaske ja sisendite vahelist 
seost, kusjuures tootmisprotsessi väljundi võib saavutada sisendeid  erineval  viisil 
kombineerides. Võib väljendada järgmiselt: Q= f (x1, x2…xn), kus x1, x2…xn kujutab 
erinevate sisendite koguseid, Q on tulemuseks saadava väljundi kogus.
Põllumajandustehnika ekspluateerimise majanduslik efekt väljendub kõige täielikumalt 
väärtuselistes näitajates- kasumi ja  kogutulu  suurenemises. Kasumi (või kogutulu) 
määramiseks on vaja kalkuleerida masinatööde või saadud toodangu omahind.
5. TÖÖJÕURESSURSSIDE EFEKTIIVSUS
Töö efektiivsuse näitajad: tööjõudlus ja tööviljakus. 
Tööjõudlus- konkreetse töötaja võime  sooritada  ajaühikus antud tootmistingimustes 
mitmesuguseid töid. Tööjõudlus näitab teatud ajaühikus tehtud töö mahtu. Väljendab 
tööprotsessi tulemust (tehtud tööd).
Tööviljakus (töö tootlikkus, produktiivsus)- konkreetsete töötajate võime teatud 
tootmistingimustes luua tööaja ühikus mingi kogus materiaalseid väärtusi. Näitab töö ja 
tarbimisväärtuste vahelist suhet. Väljendab tootmisprotsessi tulemust (toodangut).
Tootlikkuse väärtuselistest näitajatest kasutatakse põllumajanduses järgmisi: 
kogutoodang võrreldavates hindades ühe aastatöötaja, töötunni või tööjõukulude ühiku (€) 
kohta.
Tootlikkuse pöördnäitaja, s.o toodangu töömahukuse näitaja, mis väljendab töökulu 
tundides ühe toodanguühiku (kg, t) kohta.
Tööviljakuse kasvu iseloomustab tööaja vähenemine teatud toote valmistamisel või 
toodangu suurenemine ajaühikus. Tööviljakuse kasv- ühiskonna käsutuses olevate 
ressursside parem kasutamine.
Tööviljakust kujundavad tegurid jagatakse kahte rühma: 
1) Toodangut rohkendavad tegurid:
-
kohalikud looduslikud tegurid, mis on seotud maa kasutamisega ja nende  oskuslik  
arvestamine  tootmise korraldamisel.
Organisatsioonilis -majanduslikud tegurid.
Tehnilised tegurid, mis suurendavad konkreetsete looduslike tingimuste juures maa 
tootlikku võimet.
2) Töökulutusi vähendavad tegurid:
-
Tehnoloogiline progress.
Tehnika rakendamise ulatus ja kvaliteet.
Tööjõu kvalifikatsiooni tõus.
Töötajate huvi  suurendamine  töötulemuste vastu.
9
Ajafond - pole üheselt määratud, võimalik ajafond on põllumajanduses 1880-2040 tundi 
aastas töötaja kohta.
Töö optimaalne aeg- aeg, mille kestel on kujunenud või kujundatakse eeldused bioressursi 
täistoodanguvõime saamiseks. Töö optimaalsest ajast varasem või hilisem kulg vähendab 
toodanguvõimet, saakide taset.
Töö intensiivsus- töö pingelisuse aste tootmisprotsessis, mida mõõdetakse töötaja poolt 
kindlas ajaühikus (tund, vahetus) tehtud tööhulgaga. Tööpinge tõusuga inimenergia kulu 
ajaühikus suureneb ja tööaeg mingi töö tegemiseks lüheneb.
Töö kvaliteet- töö omadus, headus, mida saab kvantitatiivselt mõõta. Põllumajanduses 
määrab töö kvaliteet mitte ainult toodangu headuse vaid ka koguse. Nii võib ühe ja sama 
hulga materjalidega valmistada põllumajanduses erineva koguse toodangut. Viimases 
väljendub töö kvaliteedi eripära, millega tuleb arvestada hinnangul andmisel töö tulemustele.
Tööjõu kvaliteeti iseloomustavad tunnused:
1) Töötahe- kui inimesel on eesmärk, püüdlus, mis viib huvile töö vastu ja loob 
töömeeleolu, siis tekib tahtmine tööd teha. Töötahe määratakse tahteliste omadustega.
2) Töövõime- tahteliste omaduste realiseerimise esimene tingimus. Töövõimet 
mõjutavad tervishoiusüsteem, sportimis-jm. vaba aja veetmise võimalused.
3) Tööoskus- määrab tahteliste omaduste realiseerimise edukuse. Selle annavad  haridus  
ja kogemused.
Põllumajandustöö kvaliteet ja vastavalt sellele ka töö efektiivsus kujuneb paljude tegurite 
mõjutusel.
Tööjõuressursside efektiivsuse kujunemisele avaldavad mõju ühelt poolt tootmispotentsiaal 
ehk tootmisvõime, s.o kõigi tootmist mõjutavate tegurite summa ja teiselt poolt ajafond.
Tööviljakus kujuneb ressursside kasutamise tulemusena. Ressursid määravad 
tootmispotentsiaali. Tööjõuressurss määrab ära potentsiaalse ajafondi.
Tööviljakuse hindamise põhinõuded:
Peab olema objektiivne ja arvestama kõiki teatud toodangu hulga valmistamiseks või 
tööde tegemiseks tehtavaid töökulutusi.
Tagama tööviljakuse näitajate võrreldavuse nii ajas kui ka ruumis, ehk see peab 
võimaldama võrrelda tööviljakuse taset ja dünaamikat erinevate tootmistingimustega 
ettevõtteis ja tootmisharudes.
Võimaldama kindlaks määrata tööviljakust tervikuna nii ettevõtte, tootmisharu kui ka 
ühiskonna ulatuses.
Arvestama toodangu liigilise  koostise muutuste mõju tööviljakuse koondnäitajale.
6. INVESTEERINGUTE EFEKTIIVSUS
Investeerimine , investeering - majandustegevus , mis  loobub kohesest tarbimisest tulevikus 
saadava kasu nimel ehk pikaajalise, see tähendab tulevikku suunatud kasusaamise eesmärgil 
tehtav  rahamahutus.
Investeeringut võib jaotada:
10
1) Reaalinvesteering- rahamahutus, mis on tehtud ettevõtte põhivara  suurendamiseks , 
põhi- ja käibekapitali suurendamiseks, sisseseade ja kaubavaru soetamiseks.
2)  Finants  ehk portfelliinvesteering- rahamahutus dokumentidesse ( aktsia , 
väärtpaberid), mis näitavad kontrolli ja juhtimise õigust teiste varade üle.
3) Mitteaineline investeering- kulutused koolitusse, uurimis - ja arendustöö toetamiseks,
nähtamatu kapitali soetamiseks, samuti keskkonnakaitseks kasutatud  varad .7
Investeering (kitsamas tähenduses)- investeerimine ühiskonna tegeliku kapitali juurde 
kasvatamist , ehk ainelise kapitali formeerimist.
Koguinvesteering- kulutused uutele tootmishoonetele, seadmetele, tehnika soetamine 
maaparanduseks ja muudele tootmisvajadusteks ja eksisteeriva reaalkapitali remondiks.
Puhasinvesteering (netoinvesteering)- lahutades koguinvesteeringust olemasoleva 
reaalkapitali amortisatsiooni. Puhasinvesteering on kogukapitali suurenemine.
Kui puhasinvesteering on positiivne, siis koguinvesteering ületab amortisatsiooni ja 
reaalkapital suureneb.
Investeeringute tulu (oodatav tulumäär)- ettevõtte  aastatulu oodatav juurdekasv, mida 
loodetakse saada antud investeeringutega. Tulumäära väljendatakse protsendina investeeritud 
summast .
Investeeringute kulu- hind, mis tuleb maksta investeeritavate raharessursside ehk fondide 
eest, sõltumata sellest, kas tegemist on ettevõtte omavahenditega või laenuressurssidega.
Ettevõtte  omavahendite  puhul kujutavad  investeeringud   alternatiivkulu , laenuressursside 
puhul aga laenukulu.
Laenukulu- laenu saaja poolt laenatava raha eest makstav hind, mõõdetuna protsendina 
algsummast. Teisiti väljendades on see laenu intress .
Investeerimissoov võib esile kerkida kas:
Ettevõtluse rajamiseks (uusettevõtlus)
Olemasoleva ettevõtte tegevuse laiendamiseks (olemasolevate võimsuste 
laiendamiseks, uute toodete juurutamise või uute turgude vallutamise eesmärgil).
Ettevõtte rekonstrueerimiseks (seadmete asendamine kaasaegsete vastu, et vähendada 
jooksvaid kulutusi või olemasoleva põhivara  moderniseerimine  ja täiustamine).
Keskkonna-kaitselised projektid (kulutused puhastusseadmete soetamiseks või 
ehitamiseks, keskkonnasõbralike tehnoloogiate väljatöötamiseks).
Uurimistöö projektid (uute toodete või tehnoloogiate väljatöötamiseks)
Ettevõtte finantsjuhi kaks põhiprobleemi:
1) Kui palju raha peaks firma investeerima ja millistesse varadesse? See on firma 
investeeringute ehk kapitali eelarvestamise otsus ehk otsus selle kohta, milliseid 
põhivarasid peaks firma soetama.
2) Kuidas peaks investeeringuid finantseerima? See on firma finantseerimise otsus ehk 
otsus firma kapitalistruktuuri kujundamise kohta.
11
Investeerimisotsuseid käsitletakse kui kapitali eelarvestamise otsuseid (varade  soetamise  
otsuseid), mis hõlmavad ettevõtte tegevuse kõiki külgi ning on vaadeldavad 
otsustusprotsessina.
Kapitali  investeerimise  etapid:
Ideede genereerimine: probleemidele ja võimalustele lahenduse pakkumine.
Vajaliku info hankimine .
Sobivate alternatiivide kaalumine.
Valitud projekti finantsiline (rahavoogude) hindamine.
Mittefinantsiliste asjaolude hindamine.
Projekti käivitamine ja kontroll.
Tulemuste jälgimine ja järelaudit.
Investeeringuprojekte hinnatakse teostatavuse ja tasuvuse seisukohast.
Teostatavuse uuring annab ülevaate sellest, kuivõrd kättesaadavad on vajalikud ressursid, nii
inim-, kapitali-, materjali- kui ka raharessursid. 
Tasuvusuuring annab ülevaate selle kohta, kui suures ulatuses ja millistest allikatest 
investeerimisprojekti finantseerida, kuidas seda kui äriprojekti arendada ja milliseks võiksid 
kujuneda investeeringu tasuvusnäitajad.
Kapitali eelarvestamise otsuseid tuleb tihti teha ebakindluse tingimustes. Seega 
mõjutavad projektide valikut ka teatud määral otsustajate subjektiivsed  eelistused , intuitsioon 
ja arvamused.  Põllumajanduse jaoks on mitmed investeerimisprojektide tulemust määravad 
tegurid nagu müügihind, kulude, s.h. palga tase ebakindlad.
Mida pikem on arvestusperiood ja/või mida rohkem projekti teadaolevad võimalikud 
tulemused üksteisest erinevad, seda riskantsemaks tuleb projekti lugeda. 
Risk- võimalike tagajärgede varieerumise  ulatuse  suhteline mõõt ajas.
Riske jaotatakse: tootmis, turu, reformi, inim, finants, vara ja lepinguriskideks. 
Äririsk- tootmis, turu, reformi ja inimriski koosmõju.
Tootmisriskid on seotud põllumajanduslikku tootmist mõjutavate teguritega nagu ilmastik, 
bioloogiliste  organismide osavõtt tootmisest, tootmise hooajalisus.
Tururiskid hõlmavad mittesoovitud muutusi põllumajandustoodangus, toodete ja ressursside 
hindades, ostuvõimelises nõudluses.
Finantsriskid  on seotud hindaed ja intresside muutumisega projekti elluviimise kestel. 
Samuti on finantsrisk seotud krediidi kättesaadavusega, laenutingimustega ja tähtaegadega.
Inflatsioon  põhjustab muutusi investeerijate suhtumises ajasse ehk üha hinnatumaks 
muutuvad projektid, mis kindlustavad soovitud eesmärgid võimalikult kiiresti.
Investeerimisotsuseid mõjutavad tegurid: 1) laenuprotsent 2) hinnad (tootmistegurite 
hinnad, hindade üldine tõus) 3) tulevikulootused 4) tootmistehnoloogia täiustumine 5) 
valitsuse  maksupoliitika .
Investeeringute rahaallikad on: 
12
1) ettevõtte  omavahendid ehk sisemised finantseerimisallikad- algkapital , säilitatud tulu 
ehk kasum, amortisatsioonieraldised.
2) Võõrvahendid ehk välised ressursid- pangakrediit, Eesti erakapital, väliskapital, 
ettevõtte võlg hankijatele.
3) Mitmesugused toetused- Euroopa Liidu fondidest.
Investeeringute efektiivsus- väljendub kogutulu (kasumi) juurdekasvu ja seda põhjustanud 
investeeringu suhtena. 
Investeeringute  piirefektiivsus - tulu ühe täiendava investeeritud rahaühiku kohta.
Investeerimisvõimaluste võrdlemisel kasutatakse hindamisvahendina rahavoogusid, mitte aga 
arvestuslikke tulusid.
Baasrahavoog- rahavoog, mida võib eeldada olukorras, kus ühtegi investeeringu alternatiivi 
ei rakendata ehk kus säilib senine  tootmisplaan . Projektist tulenevate rahavoogudena 
vaadeldakse laekunud raha ehk sissetulevat rahavoogu.
Investeeringuga seotud  rahavood  võib jaotada kolme rühma:
1) Esialgne rahavoog, mis on seotud kohe investeerimisprojekti  algu  tehtavate 
kulutustega varade soetamiseks, käibekapitali täiendavaks vajaduseks ja 
väljaõppekuludega. Kui investeerimisotsus puudutab vana tehnika väljavahetamist, 
tuleb arvestada ka selle müügist saadavat raha juurdevoolu.
2) Juurdekasvulised rahavood kogu projekti kestel, mis hõlmavad puhaskasumi kasvu 
käibe suurenemisest ja millele võib lisanduda tööjõu ja materjalide kokkuhoiust ning 
müügikulude vähenemisest tulenev osa. 
3) Lõpetav rahavoog on seotud projekti lõpetamisega, hõlvates tavaliselt projekti 
likvideerimismaksumuse ehk likvideerimishinna ja lõpetamisega  seotud kulud.
Projekti hindamine ja analüüs kujutab endast tulevaste sündmuste rahaliste tulemuste 
hindamist eesmärgiga määrata kindlaks projekti ligitõmbavus antud ajamomendil.
Investeeringuprojekti hindamise põhieesmärk on: 1) välja selgitada majanduslikult kõige 
otsatarbekamad kapitaalmahutuste rakendusalad ja objektid. 2) välja valida teatud 
tingimustele sobivamad ehitiste projektid, seadmete tüübid, masinate margid.
Investeeringuprojekti majandusliku efektiivsuse hindamisel peavad olema 
kõrvutatavad: 1)  ajaperioodid , millede kestel investeeringuid ja  nendest  tulenevaid efekte  
võrreldakse. 2) sisendite- ja väljundite hinnad. 3) hindamise metoodika.
Investeeringute efektiivsust mõjutavad tegurid: 1) Tootmistingimused (looduslikud, 
majanduslikud). 2) Tootmistehnoloogia. 3) Tootmise  mastaap (nt müügimaht, seeläbi ka 
kasum).
Investeeringute efektiivsust mõjutavad majanduslikud tegurid: saaduste ja sisendite 
hinnad; hindade stabiilsus ja turu ulatus ning kasvu väljavaated.
Investeerimisvõimaluste valikul on kasutusel 5 kriteeriumi:  Taandamata e. 
diskonteerimata rahavoo puhul elementaarsed  arvutusmeetodid :  tasuvusaeg ; arvestuslik 
rentaablus. Diskonteeritud rahavoogude arvutusmeetodid e. ajategurit arvesse võtvad 
arvutusmeetodid: nüüdispuhasväärtus;  kasumiindeks ; sisemine rentaablus.
13
Lühemaajaliste ja lihtinvesteeringute hindamiseks sobivad elementaarsed 
arvutusmeetodid: tasuvusaeg- tehtud algse rahalise investeeringu puhastuluga katmiseks 
kuluv ajavahemik, kasutatakse ka tasuvusaja pöördväärtuse näitajat ehk investeeringute 
efektiivsuskoefitsienti, mis on kasumi juurdekasvu ja selle saamiseks tehtud investeeringu 
suhe.
Investeerimisprojektide hindamine teostatavuse seisukohast: teostatavuse uuring, kuivõrd 
kättesaadavad on vajalikud ressursid (inim, materjali, energja ja raharessursid), seejärel 
tasuvuse seisukohast, ehk kuidas projekti arendada ja kuidas finantseerida.
Pikemaajaliste ning komplekssete investeeringute tulevastele rahavoogudele avaldavad 
mõju: inflatsioon,  intressid , amortisatsiooni arvutamise meetodid kui ka maksude suurus.
Nüüdispuhasväärtus (NPV) meetodi korral lähtutakse põhimõttest, et hinnatakse enda jaoks 
alla kehtiva % alusel ning projekti nüüdisväärtuseks on seejuures diskonteeritud 
tagasilaekumiste summa ja investeeringu kogusumma  vahe.
Kasumiindeks (P) on tulevase rahavoogude nüüdisväärtuse ja  esialgse  väljamineku suhe.
Sisemine rentaablus(ehk sisemine tasuvuslävi IRR) on arvutuslikel eesmärkidel 
defineeritud kui diskonteerimismäär, mis võrdsustab projekti tulevaste raha sissevoogude ja 
projekti esialgsed kulud.
7. TOOTMISE EFEKTIIVSUS TAIMEKASVATUSES
Kasum- üks majandusliku efektiivsuse kriteeriumidest ning ta väljendab tegevuse 
kvantitatiivset tulemust. 
Kvalitatiiivsete tunnuste jaoks kasutatakse kasumi võrdlust kulutatud ressurssidega ehk 
rentaabluse näitajaid.
Kasumit (tootmisefekti) kujundavad põhiliselt kaks majanduslikku kategooriat: 
realiseerimishind, täisomahind.
Realiseerimishind- määrab koos kaubatoodangu mahuga rahaliste sissetulekute suuruse.
Müügihind-müügitoodangu omahind=kasum
Täisomahinda mõjutavad tegurid taimekasvatuses on ühelt poolt  tootmisomahind  ja teiselt
poolt turustamiskulud. Tootmisomahinda kujundavad muutuv- ja püsivkulud. Omahinda 
mõjutavad nii tehtud kulutused kui ka kultuuri saagikus, looduslikud tingimused, mitmed 
majanduslikud tegurid. Turustamiskulud on seotud kauba ettevalmistamisega müügiks, selle 
hoiustamisega, pakendamisega, transpordi müügikohta.
Toodangu realiseerimis (müügi) hinda kujundavad konkreetsete toodanguliigile kujunenud
hinnatase , mis sõltub toodangu pakkumise ulatusest, kasutamise otstarbest (söödaks, toiduks),
toodangu kvaliteedist ja muudest realiseerimisega seotud tingimustest näiteks 
realiseerimisajast ja kohast ning viisist.
Maakasutuse efektiivsust hinnatakse kahesuguselt:
 Summaarselt, s.o kogu tootmise tulemuste alusel
 Üksikute viljeldavate kultuuride seisukohalt, selgitamaks, mida maa võib anda ühe või
teise kultuuri viljelemise puhul.
14
Maakasutuse ja põllukultuuride majanduslikule hindamisele lähenemine:
1) Anda viljelevatele kultuuridele hinnang tegelike tulemuste järgi, mis on saadud 
maaviljeluse kultuuri (tehnoloogia) konkreetse taseme puhul. See tähendab hinnangu 
andmist mitte niivõrd kultuurile kui selle viljelemise  tasemele .
2) Selgitada, millist efekti üks või teine kultuur on võimeline andma täiendavate 
kulutuste tegemisel (üleminekul intensiivsemale viljelusele). Sel juhul hindame 
ressursside ning kapitaalmahutuste efektiivsust konkreetse kultuuri viljelemisel.
Põllukultuuride efektiivsuse hindamise näitajad: Saagikuse ja kulutuste tase- saagikuse 
hindamisel lähtutakse peamiselt saagi toiteväärtusest, s.o. söötühikute hulgast ühe hektari 
kohta. Kulutuste tasemele hinnangu andmisel arvestatakse saagi omahinda ja töömahukust.
Põllumajanduskultuuride efektiivsuse põhinäitajateks on:
 Hektarisaak (söötühikutes, energiaühikutes, kuivaines).
 Töömahukus (töökulu tundides 100 söötühiku kohta).
 Omahind (€/kg; €/t).
Söötade kontsentratsioon näitab, mitu söötühikut sisaldab üks tonn kuivainet . Mida rohkem
on kuivaines söötühikuid, seda väärtuslikum ehk toitvam on vastava söödakultuuri saak.
Põllukultuuride hindamine tasuvuse järgi on erinev kaubalistel ja söödakultuuridel. 
Kaubalistel  kultuuridel  (köögivili, viljapuud , marjapõõsad) leitakse kasum toodangu 
realiseerimisel saadud sissetulekute ja kulutuste vahena. Söödakultuuridel (heinakultuurid, 
söödajuurviljad, mais) tuleb kasum kalkuleerida, sest enamikel söödakultuuridel puudub 
müügihind. Seetõttu on majanduslikes arvutustes õigem kasutada väärindushinda. 
Kasumit loomakasvatuses kujundavad nagu taimekasvatuseski kaks kategooriat: 
müügihind, kaubatoodangu täisomahind.
Kaubatoodangu täisomahinda mõjutavad tegurid loomakasvatuses on turuhinnad, 
toodangu kvaliteet ja muud realiseerimise tingimused. Tootmisomahinda kujundavad 
töötasu, söötade maksumus, töövahendite amortisatsioon, remont ja muud põhi- ja üldkulud. 
Töötasu kujundavad  palgatase  ja töömahukus.
Majandusliku efektiivsuse kohta hinnangu andmisel võib hinnata:
 Tegevust, s.o. ressursside kasutamist
 Tootmise tulemusi, seisundit ja arenguperspektiive.
Tootmise terviklik e. koguefektiivsus väljendub samuti nagu eespool kirjeldatud tootmise 
ressurssidegi puhul saavutatud tootmise tulemuse- tootmisefekti ja seda efekti põhjustanud 
tegurite suhtena.
Tootmistulemust s.t. efekti ehk selle tulemuse saavutamise tõhusust s.o. efektiivsust 
hinnatakse kahel eesmärgil:
1) Arengutaseme iseloomustamist, s.t tootmise lõppeesmärgi saavutamise põhjal.
2) Arenguvõimaluste väljaselgitamiseks, s.t konjunktuuri  aluselt  tuuakse välja, 
milliseks on kujunenud seisund võrreldes teiste ettevõtetega ja võrreldes varasemate 
perioodidega.
15
Tootmise tulemusi hinnatakse peale kogu- või kaubatoodangu ka kogutulu järgi. 
Efektiivsusnäitajate süsteem
Kasumist on huvitatud nii ettevõte kui ühiskond tervikuna. Eriti olulist osa etendab kasum 
ettevõtte jaoks. Selle abil ei toimu mitte ainult ettevõtte tööle hinnangu andmine, vaid ka 
tootmise arendamise aluseks läbi investeerimistegevuse on kasum. Kasum ei ole tootmise 
efektiivsuse üldistav näitaja, milleks teda tihti ekslikult peetakse, vaid üks oluline näitaja 
efektiivsuse näitajate süsteemis.
Efektiivsus väljendub mitmeastmeliselt ja seda iseloomustatakse vastavate näitajate süsteemi
kaudu.
Toodangu realiseerimistulemus ehk  tasuvus  peegeldub läbi kasumi ja ressursside 
kasutamisega seotud kulude seoste.
Tootmisressurssidega seotud efektiivsuse näitajad on:
 Tööviljakus ehk tootlikkus (P/T)
 Vara ehk fonditootlus (P/F)
 Haritava maa tootlikkus (P/M)
Nimetatud näitajate pöördsuurusteks on:
 Töömahukus (T/P)
 Varamahukus (F/P)
 Haritava maa mahukus (M/P)
Kuludega seotud näitajad on:
 Tootmisomahind (C/P)
 Toodangu hulk tootmiskulude ühiku kohta (P/C)
Omaette  näitajate grupp kujuneb kasumiga seotud näitajatest:
 Kasum ühe töötaja kohta (m/T)
 Vara ehk fondirentaablus (m/F)
 Kasum maaühiku kohta (m/M)
 Tootmiskulude rentaablus (m/C)
P=toodang; T=tööjõuressurss; F=kapitaliressurss; M=maaressurss; C=kulud; m=kasum
Tootmise konjunktuur iseloomustab teatud konkreetse tootmisharu või ettevõtte seisundit 
teiste harude või ettevõtete suhtes.
Konjunktuuri võib määrata mitmesuguste näitajate alusel Kõige põhjendatum on konjunktuuri
uurimine  tootmistasuvuse (rentaabluse) alusel.
Konjunktuuri hinnatakse kahel põhimõttel:
 Selgitatakse tootmisharu eelised teiste harude või ettevõtetega võrreldes.
 Selgitatakse, milliseks on kujunenud olukord ühele või teisele tootmisharule või 
viljeldavale kultuurile konkreetseks aastaks võrreldes varasema perioodiga.
16
Majanduspraktikas hinnatakse eri toodanguliikide ja tootmisharude tasuvust tavaliselt 
võrdlusmeetodil, aluseks on kaubatoodangu rentaablus.
Võrreldava ja suhtelise tasuvuse printsiip: uuritava toodanguliigi või tootmisharu 
rentaabluse näitaja allutatakse üheaegselt kahesugusele kõrvutamisele teiste taoliste 
näitajatega. Seejuures määratakse konkreetse toodanguliigi võrreldav tasuvus, kõrvutades 
seda teiste majandite sama liiki toodanguga, suhteline tasuvus määratakse teiste harude suhtes
samas majandis. Kasutatakse kahekordset võrdlusmeetodit, on võimalik välja tuua 
diferentsiaaltulu.
17