Põllumajandusökonoomika põhikursus EKSAM (0)

1. Sissejuhatus põhikursusesse
1.1. Põllumajandusökonoomika põhikursuse sisu
Inimtegevuse ressursid on maailmas ebaefektiivselt jaotatud (selle näiteks arengumaad , kaubandus­poliitika).
Põllumajandusökonoomika, s.o rakenduslik sotsiaalteadus, mis selgitab põhjuslik-tagajärgseid suhteid ja struktuurseid seoseid , mis vastavas tootmisviisis välja kujunenud või kujunemas.
Põllumajandusökonoomika spetsiaalne ettevõttemajandusteadus, mille teoreetiline osa annab alused ettevõtetes toimuvate protsesside tunnetamiseks, rakenduslik osa võimaldab anda hinnanguid senistele otsustele ning välja töötada uusi.
Teoreetiline uurimus peab:

• reaalsust abstraheerima - tunnetama protsesside loogilisust ning tüüpilisust
  
• tuletama deduktiivsel teel (üldiselt üksikule liikudes) seosed ja sõltuvusi näitajate vahel
  

1.2. Põllumajandus majanduslike uuringute vaateväljas
Põllumajandusel on majandusuuringutes eriline koht, mis seostub:

• põllumajandusressursside ja tootmiprotsesside iseärasustega
  
• põllumajanduse kui majandusharu üldise seisundiga
  

Neist erisustest tulenevalt ka põllumajanduse efektiivsuse uurimise eripära.
Terminite PÕLLUMAJANDUS ja MAAELU kasutus.
Põllumajandus kui:

• kaubatootmine ehk äritegevus
  
• äraelamine või vaheldust pakkuv tegevus ehk sotsiaalne tegevus
  

CAP-i (Common Agricultural Policy ) mõju põllumajandusele ja maaelule
CAP-i suundumused :
1950-1980 – rõhk tootlikkuse tõstmisel, varustamaks tarbijaid toiduainetega ning kus toetused seotud tootmismahuga
Alates 1980-ndatest keskkonnakaitse eesmärkide integreerumine põllumajandus­poliitikasse seoses reostuse kasvuga
Alates 1990-ndatest maaelu ja põllumajanduse rolli määratluse muutus ühiskonnas ning põllumajanduse multifunktsionaalsuse eesmärgi (maaelu jätkusuutlikkus, toiduainetega varustamine ja toidu kvaliteet loomade heaolu jt) püstitamine
Kaasajal seostub maaelu mõiste CAP-i mõjul eelkõige jõukuse (kodu- ja hobitalu olemasolu maal) ja heaoluga (taristuga)
Toiduainete tarbimine suureneb maailmas kiiremini kui tootmine, seega on põllumajandusökonomistide tähelepanu keskmes teemad, mis uurivad toiduainete tootmise suurendamise võimalusi.
Põhjused:

• Maailma elanikkonna kasv ja demograafilised muutused
  
• Sissetulekute ja ostujõu kasv (eelkõige arengumaades), sh toitumisharjumuste muutus
  
• Seoses energiatarbimise kasvuga suurenes teravilja kasutamine biokütusteks
  

Tagajärjed:

• Teraviljavarude vähenemine kriitilisele tasemele
  
• Hindade tõus
  

Muutused teravilja varudes maailmas

• Aastatel 2006/2007 maailma teravilja varud madalseisus, st olukord, kus teravilja tarbimise maht ületas tootmise taseme
  
• 2007/2008 muutus – teravilja tootmine ületas tarbimise mahu ja varud suurenesid
  
• Teravilja toiduks 2009 aastal 43%.
  

KUIDAS MÕÕTA OSTUVÕIMET?
Ostuvõimet mõõdetakse samatoote koguses. Ehk kui palju seda sama toodet saame osta oma palga ulatuses.
1.3. Põllumajanduslikku tootmist piiravad turu- ja toomiskitsendused
Turukitsendused

• Siseturu ostuvõime – müügivõime on progoositav
  
• Müügivõime välisturul – müügivõime on määramatu
  

Siseturu ostuvõimet (nõudlust) mõjutavad

• tarbijate arv
  
• ostujõud ja selle diferentseeritus
  
• tarbimisharjumused
  

Põhiosa maailmas toodetud põllumajandustoodangust tarbitakse siseturgudel.
Maailmaturul müüakse tarbitavast teraviljast 10%, piimasaadustest 7%, sealihast 2,6%
Tootmiskitsendused
on seotud ressurssidega maa, töö, kapital ning tootmise korraldust mõjutavate reformidega.

• harimiskõlblik maa
  
• tööjõuressursid
  
• kapitaliressursid
  
• reformid
  

Harimiskõlblik maa
Eestis ca 700 000 ha>40 HP, ca 25-30 põllumaast kasutamata
2010.a. kokku põllumajandusmaad 948 800 ehk 21% pindalast.
Kogupõllumajandusmaast 88% ehk 839 386 ha moodustas põllumajanduslikus tootmises kasutatav maa (sh põllumaad 645 067 ha) ning 12% ehk 109 400 ha oli maa, mida põllumajanduslikus tootmises ei kasutatud, kuid hoiti põllumajanduse ja keskkonna seisukohast heas korras ehk niideti ning mille eest saadakse toetust.
2011.a. põllumaa pind vähenes (olles 632 399 ha), kuid suurenes põllumajanduslikus tootmises mittekasutatav maa, mida hoitakse heades keskkonnatingimustes (oli 143 786 ha). Kokku põllumajandusmaad 945 922 ha.
Eestis 0,676 ha põllumajanduslikku maad 1 elaniku kohta, EL-is 0,32 ha.
Põllumajanduses hõivatuid
2007 - 3,2%, 2009 - 2,9%, 2010 - 3%, 2011 - 3,2%
Hõivatute seisukohast on oluliseks sektori perspektiivikust iseloomustavaks näitajaks töötasu suurus võrreldes teiste tegevusvaldkondadega.
1991.a. moodustas kolhooside ja sovhooside töötajate keskmine kuutöötasu 90,6% kõigi tegevusalade keskmisest kuutöötasust.
1993.a. - 60,1%
2010.a. - 83%
Oluline on ka erialane koolitus ja täiendõpe.
Kapitalikitsendused

• Kapitali nõudlust mõjutab tootmise maht ( maakasutuse ulatus ja intensiivsus), ettevõtete tüüp ja suurus
  
• 1990ndate reformid tõid kaasa varade tagastamise, kompenseerimise ning põllumajanduslike ettevõtete erastamise. Hinnanguliselt viidi põllumajandussektorist välja ¾ tagastatud või kompenseeritud varast. Seetõttu on ka pidev investeeringute puudujääk. (Maaelu arengu aruanne 2012 lk.90)
  
• Aastatel 2002-2004 ( Eliga liitumiseelne periood) investeeriti keskmiselt 48,2 mln eurot aastas
  
• Aastatel 2005-2008 (EL liikmena) keskmiselt 144,8 mln eurot
  
• Aastatel 2005-2009 on põllumajanduses investeeringud põhivarasse ühe töötaja kohta olnud kõigi tegevusalade keskmisest 63,7% võrra suuremad
  

Reformid
1988-1995 algatatud reformid muutsid põllumajanduse senised tootmisstruktuurid ja institutsioonid

• 1989.a. võeti vastu Taluseadus, mis pani alguse esimestele õiguslikul alusel loodud taludele ning seda võib pidada restruktueerimise alguseks
  
• 1991.a. Maareformiseadusega tagastati maa õigusjärgsetele omanikule ja võimaldati maad erastada piirkondliku ostueesõigusega või ka üldistel alustel
  
• 1992.a. Põllumajandusreform pani aluse endiste kollektiiv - ja riigimajandite (kolhooside ja sovhooside) likvideerimisele, nende vara ja maa alusel uute talude ja põllumajandusettevõtete loomisele
  
• Põllumajandus- ja maareformi mõju kestab senini
  
• 1996-2008 reformide elluviimine , turumajandusega kohanemine , EL-iga liitumine ja CAPi põllumajanduspoliitika rakendumine
  
• Alates 2009.a. üleilmne toidukriis, majanduskriis , finantskriis
  

1.4. Põllumajandusettevõtte olemus ja koht põllumajanduslikus tootmises
Ettevõte kui keeruline sotsiaalne süsteem, mille puhul:

Käitumist mõjutavad seal tegutsevad indiviidid

Tootmistegureid kombineerides toodetakse teatud hüvesid ja osutatakse teatud teenuseid

See on alalises vastastikuses seoses keskkonnaga

On pidevas muutumises, kohanedes uute arengutingimustega ja ise neid mõjutades

Määrab ise oma eesmärgid

Suunab kogu oma tegevuse turuvajaduste rahuldamisele
Vastavalt Äriseadustikule:
- ETTEVÕTJA on füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning seaduses sätestatud äriühing ( aktsiaselts , osaühing jne)
- ETTEVÕTE on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb
Ettevõtte tegutsemiskeskkond
Tegutsemist mõjutavad

Sisekeskkond ( omanikud , juhid, töötajad) ja sisemised tegurid (juhtimise kvaliteet, ettevõtte finantsseisund jt)

Väliskeskkond
- mikrokeskkond (tarbijad, hankijad , vahendajad, konkurendid)
- makrokeskkond (majanduslik, sotsiaalne, õiguslik-poliitiline, tehnoloogiline, looduslik)
SWOT analüüs!!
2. Efektiivsusteooria üldalused
2.1. Efektiivsusteooria olemus
EFEKTIIVSUSTEOORIA on õpetus ühiskondliku tootmise kui terviku ja tema üksikute allosade majanduslikust hindamisest.
Hinnata võib
1) tegevust, s.o ressursside kasutamist
2) tootmise seisundit , arenguperspektiive
Hinnangu andmisel oluline:

Hinnang rahvamajanduse kui terviku ja ettevõtte huvide kooskõlastatuse seisukohast, st makrotasandil vaadelda tootmise (ja investeeringute) efektiivsust

Süsteemsuse põhimõtte järgimine

Efektiivsusnäitajate leidmine ühesuguse metoodika alusel
Hindamisel kõrvutatakse efekti ja loovutusi (kulutusi).
Efektiivsusteooria selgitab neid tingimusi ja tegureid, mis määravad majanduse arengu kiirendamise, s.o. ühiskonna progressi .
Efektiivsusteooria ei ole ainult tootmistulemuste hindamise meetodite kogum, vaid ta selgitab ka metodoloogiat, s.t. lähenemisviisi tegevuseks.
MEETOD – millegi tegemise viis
METOODIKA – meetodite kogum
METODOLOOGIA – õpetus, kuidas meetodeid kasutada, kuidas on need muutunud jne
Efektiivsuse ja tootlikkuse olemus
Mis on strateegia?
STRATEEGIA on juhis sihipäraseks, läbimõeldud ja kavakindlaks tegutsemiseks.
Strateegia – ettevõtte sise- ja väliskeskkonna seostaja ehk strateegia peaks aitama keskenduda sisemiseste tugevuste arendamisele ja väliskeskkonnast tulenevate võimaluste märkamisele ja ärakasutamisele. Samas teadvustada sisekeskkonast tulenevaid nõrkusi ja väliskeskkonnast lähtuvaid ohtusid. (SWOT)
Strateegiat täiendab taktika , mis tähendab juhtimisalast operatsioonide valikut ja kasutamist vastavalt olukorrale.
Ettevõte peab olema nii strateegiliselt efektiivne ehk eesmärgipärane kui ka taktikaliselt efektiivne ehk tulemuslik .
Efektiivsus laiemas tähenduses on käsitletav kui strateegiline efektiivsus ehk eesmärgipärasus ehk mõjusus (effectiveness), mis näitab eesmärgi saavutamse astet.
Efektiivsus kitsamas tähenduses on kui taktikaline efektiivsus ehk majanduslikkus ehk tõhusus (efficiency), mis on väljendatav suhetega:
efektiivsus= eesmärk (tulemus) / vahendid (kulutused)
Efektiivsuse kitsam käsitlus haarab ka tootlikkuse.
TOOTLIKKUS on tootmissüsteemi VÄLJUNDITE ja SISENDITE suhe (järjekord on tähtis!)
Tootlikkus = väljund/ sisend ehk toodang/ressursid (kulud)
Tootlikkus laiemas käsitluses on kõigi ressursside (maa, kapital , tööjõud, energia, informatsioon) kasutamise efektiivsuse näitajaks.
Tootlikkust kitsamas käsitluses vaadeldakse töö efektiivsusena.
Tootlikkuse pöördväärtust (sisend/väljund) nimetatakse MAHUKUSEKS või ÜHIKKULUKS.
Efektiivsuse käsitlus väärtusteooriates
TÖÖVÄÄRTUSTEOORIA – tootmise efektiivsuse kujunemise aluseks on tööprotsess, kus väärtust loob tööjõud. Huvi pakub toodang ja selle tootmiseks kulunud tööaeg (elavtöö ja asjastatud töö).
TURUVÄÄRTUSTEOORIA – kõik sisendid võtavad osa lisandväärtuse loomisest. Seejuures jaotatakse tootmistegurid aktiivseteks (tööjõud ja ettevõtlus) ning passiivseteks (maa, kapital, informatsioon).
Efektiivsuse kriteeriumid
Milline tootmine on parim?
Kas see:

mis annab rohkem toodangut suurema ressursside hulgaga?

mis annab odavaima toodanguühiku?

mis annab rohkem toodangut kulutatud ressursside ühiku kohta?
Eristatakse:

Tehniline efektiivsus ehk tehniline tootlikkus

Majanduslik efektiivsus

Sotsiaalne efektiivsus

Keskkonna ehk ökoloogiline efektiivsus
Tehniline efektiivsus
...näitab tootmise sisendite toodanguks muutumise tõhusust ehk maksimaalset väljundite taset mistahes sisendite kombinatsiooni korral naturaalühikutes.
Tehniline efektiivsus = toodang/kapital, maa, tööjõud
Ei arvestata sisendite hindu ning väljund antakse naturaalühikutes, mistõttu tehniliselt efektiivne lahendus võib majanduslikus mõttes anda kahjumit.
Tehnilise efektiivsuse väljendus – isokvant (toodangu antud koguse valmistamiseks vajalike tootmissisendite geomeetriline koht)
KUI SUUR ON TUNNIPALK? KUI SUUR ON AASTAPALK?
Majanduslik efektiivsus
...on toodangu hulk sisendite maksumuse ühiku kohta.
Majanduslik efektiivsus sõltub tehnilisest efektiivsusest ja sisendite hindadest.
Majandusliku efektiivsuse väljenduseks isoskost (s.o. puutuja, mis lõikab isokvandi joont selle kõige madalamas punktis).
Majandusliku efektiivsuse 2 aspekti on jaotuse efektiivsus ja jaotuse õiglus.
Majandusliku efektiivsuse tingimused kehtivad universaalselt.
Tehniline ja majanduslik efektiivsus koos käsitletav tulemuslikkusena.
OMAHIND SÕLTUB TEHNOLOOGIA VALIKUST JA SISENDITE HINDADEST.
Sotsiaalne ja keskkonna efektiivsus
Sotsiaalset efektiivsust ei saa otseselt mõõta väärtussuhetes, vaid on kaudselt leitav (vaba aeg, tootmisvahendite kasutamise mugavus jne).
Keskkonna efektiivsus kui kaudne näitaja peegeldab keskkonnale tekitatud minimaalset kahjumäära.
2.2. Efektiivsuse seadused
Ressursside kasutamise efektiivsese hindamiseks on vaja tunda efektiivsuse kujunemise seaduspärasusi.
Tootlikkuse erijuhud
Ainelistes suhetes tegur-toodang võib esineda 3 erijuhtu : püsiv, kasvav, kahanev tootlikkus.
(JOONIS)

Väheneva tootlikkuse seadus - Kui ühe teguri sisendit suurendatakse ühesuuruste hulkadega, kusjuures teiste tegurite hulgad ei muutu, siis kogutoodang suureneb, kuid teatud piirini ja iseloomulik on see, et toodangu juurdekasv jääb järjest vähemaks.
Suhted tegur-toodang pole püsivad, vaid muutuvad.

Muutuvate suhete seadus
Uuritakse 3 liiki suhteid:

TEGUR-TOODANG (muudetakse sisendeid teguris ja uuritakse kuidas muutub toodang)
erijuht – vahendid-toodang (söödaressurss püsiv, produktiivvahendite hulk muutuv) optimaalne suhe lehmade arvu ja söötade hulga vahel, mille korral on piimatoodang maksimaalne.

TEGUR-TEGUR (toodang on konstantne, uuritakse tegurite suhteid, kusjuures ressursside kasutuse efektiivsus väljendub kulude ökonoomikas)

TOODANG-TOODANG (ressursside kasutus on muutumatu, uuritakse alternatiivsete toodangute majanduslikku tulukust)

Maksimumi -miinimumi seadus
Vahendite muutmise korral ilmnevad maksimumi-miinimumi seaduspärasused:

• suurendades produktiivvahendite (lehmade) arvu üle optimaalse piiri, hakkab piima kogutoodang vähenema ja toodanguühiku omahind suureneb
  
• vähendades produktiivvahendite (lehmade) arvu optimaalsest allapoole, kogutoodang väheneb ja toodanguühiku omahind suureneb.
  

Ressursside optimum
Bioloogiline optimum määratakse bioressursside tehnilise tootmisvõimega ehk potentsiaalse võime kasutamise maksimaalse piiriga kasutatava tehnoloogia ja tehnika taseme puhul.
Majanduslik optimum määratakse kulude tasemega, mille puhul ressurssidest saadav kasum on kõige suurem ressursiühiku kohta.
Kasutatavate ressursside maksimum määratakse kindlaks enamsaagi (piimatoodangu) väärtuse ja sisendi piirkulu suhtega ehk hinnatasemetega.
2.3. Efektiivsuse hindamise üldalused, enamtoodang, enamsaak
2.4. Efektiivsuse väljundid: tehnoloogia-, mastaabi- ja struktuuriefekt
2.5. Tootlikkuse juhtimine ettevõttes
Tootlikkuse kasvu juhtimiseks tuleb taset mõõta.
Tootlikkuse mõõtmise eesmärgid:

otstarbekate mõõtmismeetodite ja näitajate kasutamine

tootlikkuse taseme ja kasvutempo tõstmise reservide leidmine

tegevusalternatiivide valimine

töötajate stimuleerimine
Tootlikkuse mõõtmismeetodid:
VÄLJUND

• Naturaalsetes ühikutes
  
• Väärtuselistes ühikutes
  

SISEND

• Naturaalsetes ühikutes
  
• Väärtuselistes ühikutes
  
• Ajalistes ühikutes
  

NATURAALNE mõõtmismeetod

väljund on üheliigiline

väljundi kvaliteet on stabiilne

lõpetamata väljund puudub või on selle jäägid püsivad

ressursside erikulu ei muutu

tootmise spetsialiseerimise ja koopereerimise tase on stabiilne
NATURAALSE mõõtmismeetodi modifikatsiooniks on tingnaturaalne mõõtmine, mis on kasutatav sarnase (ühelaadse) väljundi puhul, nt teravili kaeraühikutes, baasilise piima näitaja jne.
Tootlikkuse VÄÄRTUSELINE mõõtmismeetod on praktikas ja ettevõtte tasandil enamkasutatav. Tüüpilisteks väärtuselisteks väljunditeks on ettevõtte realiseerimse netokäive (müügimaht) ja kaubatoodang.
NB! Absoluutselt täiuslikku tootlikkuse mõõtmise näitajat ei ole olemas!
Tootlikkusnäitaja sisendite arvu alusel

osa ehk teguritootlikkus
väljund / üks sisend

tegurirühma tootlikkus
väljund / mitu sisendit

üld- ehk kogutootlikkus
väljund / kõik sisendid
FINANTSTOOTLIKKUS = müüdud toodang (müügihindades) / ostetud ressursside maksumus (ostuhindades)
Tootlikkuse mõõtmise keerukus
Tootlikkuse mõõtmine on keerukas teeninduses ja nn valgekraede (juhid, insenerid , programmeerijad jt) puhul, sest raske on määratleda ja mõõta väljundit ning sisendit, kvaliteedi muutuste arvestus, kiirete tehnoloogiliste muutuste mõju arvestus jne.
Sel juhul on tootlikkuse baasvalemi asemel (väljund/sisend) kaudsed näitajad:

• teatud operatsioonide (ülesannete, tööde jms) täitmise aste
  
• töö norm(baas)aja ja tegeliku ajakulu suhe ehk normi täitmise koefitsient
  
• töö projekmaksumuse ja tegeliku maksumuse suhe
  
• toote tootmistsükkel (tellimusest valmimiseni)
  
• uute toodete turule viimise kiirus
  
• ettevõtte turueesmärkide saavutamise tase (saavutatud turuosa)
  

Tootlikkuse mõõtmissüsteemi loomine ettevõttes eeldab vastavate meetodite ja näitajate sihipärast valikut korrektset ja regulaarset arvestust ning nende näitajate rühmitamist ja integreerimist tootlikkusnäitajate süsteemiks.
Probleemid tootlikkuse mõõtmisel ettevõttes tulenevad asjaoludest, et

• domineerib ainult üks tootlikkuse näitaja ja puudub süsteem
  
• kasutatakse vaid või liiga sageli tootlikkuse rahalisi näitajaid
  
• valesti valitud baasperiood ja püsivhinnad
  
• tootlikkusnäitajate võrreldavus ajas ja ruumis või mõõtmissüsteemi kontrollitavus on valedel alustel
  

Tootlikkuse hindamine ja analüüs
Hindamine

• ettevõtte tootlikkusnäitajate võrdlus erinevatel perioodidel
  
• võrdlus teiste ettevõtte vastavate näitajatega
  
• võrdlus tootmismahu keskmistega
  

Hindamist võib käsitleda kui analüüsi esmast ja lihtsamat osa.
Hindamisel saab kasutada mitmeid meetodeid:
1) Tootlikkuse võrdlusanalüüs, s.o vastused küsimustele:

Kus ma praegu oleme võrreldes teiste ettevõtetega?

Kus me tahaksime olla?

Mida peame tegema, et sinna jõuda?
2) Tootlikkuse seoste lihthinnang
Nn tootlikkusläve leidmine, s.o tootlikkuse tase, millest alates saadakse kasumit
Võrdlusanalüüs
Võrdlusanalüüsi etapid:

• Võrdluste aluste (ettevõte, allüksus, protsess jm) valimine
  
• Informatsiooni kogumine (millist infot ettevõttesisestest ja -välistest allikatest, nt ESA kogumik, Ettevõtete majandusnäitajad, Krediidiinfo jt)
  
• Informatsiooni analüüs (kasutades mitmemõõtmelist võrdlust, kus peale tootlikkuse näitajate kasutusel ka teised näitajad)
  
• Tootlikkuse tõstmise meetmete plaani koostamine
  

Võrdlusanalüüsi kasutatavad võtted:

• otsesed võrdlused (sh suhteline [ühe ettevõtte piires üle kõigi toodanguliikide] ja võrreldav [ühe sama toote jaoks üle kõigi ettevõtete] efektiivsus variatsiooninäitajate alusel)
  
• paralleelridade alusel
  
• indeksanalüüs
  

ANALÜÜS – tootlikkuse muutumise põhjuste (tegurite) ja nende mõju suuruse ning suuna väljaselgitamine
Analüüsi meetodid:

• kulude struktuuri (ehk millest koosnevad kogukulud) ja erikulu analüüs (mahukuse analüüs, pöördnäitaja tootlikkusele)
  
• taseme ja dünaamika analüüs
  
• eksperthinnangud
  
• korrelatsioon -regressioonianalüüs
  

Tootlikkus ja kulude analüüs
Kulude analüüs lähtub sellest, et tootlikkus sõltub muutuv- ja püsikuludest
W=Q/F+v*Q ehk W=1/F/Q+v
W-tootlikkus
Q-ettevõtte koguväljund
F-püsivkulud
v- muutuvkulud väljundiühiku kohta
Tootlikkus kasvab (muude tingimuste samaks jäädes), kui

• vähenevad muutuvkulud väljundi ühiku kohta
  
• vähenevad püsikulud väljundi ühiku kohta
  
• vähenevad püsikulud absoluutsuuruses
  
• väheneb muutuv- ja püsikulude summa
  

Need variandid on seotud eri tegurite ja ajaperioodidega ning nende analüüs on võimalik, kui ettevõttes on kasutusele võetud kulude juhtimisarvestus ja controlling -süsteem.
Tootlikkuse planeerimine
Prognoosimisel võib kasutada lihtsustatud tehnilis-majanduslikke arvutusi , matemaatilis-statistilisi ja ökonomeetrilisi meetodeid, eksperthinnanguid.
Planeerimine konkretiseerib prognoose ja nende alusel töötatakse välja tootlikkuse tõstmise programm.
Tootlikkuse analüüsimisel, prgnoosimisel ja planeerimisel arvestada tootlikkuse kasvu ettevõtteväliste teguritega (ohtude ja võimalustega) ja siseteguritega.
Tootlikkuse tõstmise programmi elluviimine eeldab teatavat organisatsioonilist mehhanismi ja juhtimisstrateegiat.
3. Materjaliressursside efektiivsus
3.1 Väetiste kasutamise efektiivsus
Taimekasvatuses on peamisteks materiaalseteks ressurssideks seeme ja väetised. Nende tasakaal materiaalsetes kuludes on ca 40%.
Tootmise intensiivistamiseks tuleb kasutatavate väetiste hulka pidevalt suurendada, kusjuures seemne kulu muutub vähe.
Taimekasvatuse efektiivsus sõltub suurel määral väetiste kasutamise efektiivsusest. Väetiste käitlemise üle teostatakse järelvalvet väetiseseaduse ja selle rakendusaktide alusel.
Eestis registreeritud üle 100 väetise tüüpnimetuse koos tootja, töötleja või sissevedaja nimega, üle 250 kaubandusliku nimetuse ja ligi 50 väetise käitlemisega tegelevat ettevõtet ( Kemira , Agro Eesti, OÜ Rekle väetis jt).
Probleemiks väetissegude kvaliteedi ühtluse tegemine, pakendite märgistus jms.
Väetise efektiivsusnäitajad
(valem)
Väetiste üldefektiivsuse näitajaks on enamsaak kilogrammides või mõõtühikutes ühe kilogrammi väetiste toimeaine kohta.
Väetisnormi mõjutavad:

• Mulla omadused
  
• Väetamisviis (haju, paikne jms)
  
• Eelnev väetamine
  
• Mullaharimistööde kvaliteet
  
• Eelkultuur ja selle väetamine
  
• Planeeritav saak
  
• Ilmastik
  

• Väetiste majandusliku efektiivsuse selgitamiseks on vaja saagi andmed üle viia rahalisteks näitajateks.
  
• Majanduslikult optimaalne väetise kogus sõltub väetise hinnast .
  
• Majanduslikult optimaalse väetisnormi all on mõeldud väetamise taset, mille juures väetise viimase kiloga saadava enamsaagi hind on võrdne väetisekilo hinnaga, millele on liidetud väetamise kulud ning kavandatav kasum.
  
• väetise viimase kiloga saadava enamsaagi hind = väetisekilo hind + väetamise kulud + kavandatav kasum
  
• Taimekaitsevahendite liigitus
  
• Taimekaitsevahenditeks ehk pestitsiidideks nimetatakse mürkkemikaale, mille kasutamise eesmärgiks on kahjulike organismirühmade ( algloomad , bakterid , seened, limused, putukad, linnud , loomad, taimed) hävitamine ning taimehaiguste tõrje.
  
• Tõrjeobjektist lähtuvalt liigitatakse:
  

INSEKTSIIDID – eesmärgiks hävitada kahjulikke putukaid (kahjuloomi), nende mune, vastseid ja täisid

PUNGITSIIDID – kasutatakse seen - ja viirushaiguste puhul

HERBITSIIDID ehk taimemürgid – kasutatakse ebasobivate taimede hävitustööks

• Pestitsiidide kasutamisel nii positiivsed kui negatiivsed mõjud.
  
• Pestitsiidide efektiivsust võib leida enamsaagi abil kattetulu meetodil.
  
• Midagi sellega seoses on eksamiküsimus (seotud ka kattetuluga)
  
• 
  
• 3.2. Söötade kasutamise efektiivsus
  
• 3.3. Veeressursside ja elektrienergia kasutamise efektiivsus
  
• 
  
• 4. Tehnikaressursside efektiivsus
  
• 4.1. Tehnika kasutust iseloomustavad näitajad
  
• Masinate ja tehnoloogiate mõju
  
• Traktor on saanud põllumajanduses võtmesõnaks ja tehnilise progressi eestvedajaks. (Arvi Kallas)
  
• Põllumajanduslikus tootmises kasutatavad masinad ja tehnoloogiad mõjutavad otseselt
  

• põllumaa viljakust
  
• töö- ja energiaressursside kulu
  
• tootmise tasuvust
  
• looduskeskkonda
  
• põllumajanduslikus tootmises hõivatud inimeste elukvaliteeti
  

• Põllumajandustehnika arengusuunad kaasajal
  
• Kogu põllumajansustehnika arengule on iseloomulik
  

• üleminek järjest võimsamatele traktoritele ja järjest suurema tootlikkkusega põllutöömasinatele
  
• kogu masinapargi ühtlase arengu tagamine
  
• põimmasinate järjest ulatuslikum kasutamine mullaharimisel, külvil, väetamisel, koristusel jne
  
• üleminek täppisviljelusele, mis aitab optimeerida väetiste, taimeksitsevahendite ja põllutöömasinate kasutamist
  
• tootmisprotsesside juhtimisel laialdane infotehnoloogia vahendite kasutamine
  
• paremad ergonoomilised omadused
  

• 
  
• 
  
• 
  
• Tehnika arengut iseloomustab
  

• suurem tootlikkus
  

• väiksemad kaod
  
• rohkem mugavust (nt helikindlus, ergonoomika , juhtimisseadmete paigutus , reguleeritav iste)
  
• lihtsam juhtimine (nt infoseadmete olemasolu, juhtimislülitite koodamine)
  
• kergem hooldamine (nt kergem juurdepääs hooldatavatele agregaatidele, hea ligipääs mootorile)
  
• odavam ekspluateerimine (nt torkekindlad rehvid)
  

• Probleemid
  
• Kaasaegsete põllumajandusmasinate ja -tehnoloogiate juurutamisega kaasnevad probleemid:
  

• masinad on kallid
  
• masinad on keerukad ja nõuavad oskustöölisi
  
• tihti puudub info uute masinate sobivuse kohta Eesti oludes (muldade ja viljeldavate kultuuride osas)
  
• uued masinad on tootlikud ja nõuavad vähem tööjõudu, mistõttu suureneb tööpuudus
  
• ühistuline masinate kasutus on vähe levinud
  

• Traktorite ost Eestis
  
• 1997. aastal algas nüüdisaegsete traktorite ost
  
• 2006. aastal 439 uut, 2007. aastal 1844 uut, 2008. aastal 1538, 2010 296, 2011 580
  

• Traktorite ost aastal 2008
  

Valtra

John Deere

Belarus MTZ

New Holland

CaselH

• 
  
• Traktorite ost aastal 2011
  

John Deere

Valtra

New Holland

Dong Feng

Fendt

Belarus MTZ

• Kulude arvestamine üldmasinatel – tundide järgi
  
• Kulude arvestamine erimasinatel – tooteühikute järgi
  
• 2007. aasta uuringu alusel pidas 51% ettevõtetest traktorite optimaalseks veojõuklassiks 180hj. Aastane töömaht 1200-1500 tundi.
  
• Teraviljakombainide ost Eestis
  
• Teraviljakombain on võtmesõnaks teravilja, rapsi ja heinaseemne tootmisel. (Arvi Kallas)
  
• Registreeritud kombainide (sh uute) ost:
  
• 2007.a. 92(84)
  
• 2008.a. 153(147)
  
• 2009.a. 71(66)
  
• 2010.a. 57(49)
  
• 2011.a. 67(66)
  
• Alates aastast 2002 on väikesevõimsuseliste (allaa 170hj) kombainide ost peaaegu olematu. Keskmised (171-290hj) kombainid koristavad aastas 400-800 hektarit, suured (üle 290hj) 600-1000 hektarit.
  
• 31.12.2011 seisuga on liiklisregistris arvel 1025 kombaini.
  
• 
  
• Põllumajandustootja ülesanded
  
• Põllumajandustootja ülesanneteks on:
  

tootmistehnoloogia valik

masinate valik ja soetamine (nt traktorite ja kombainide puhul on olulisteks teguriteks hind, teeninduspunkti kaugus, masina töökindluse näitajad)

masinate efektiivne kasutamine

• 
  
• 
  
• Sobivate masinate ja tehnoloogiate valikul ja soetamisel tuleb põllumajandustootjal arvestada erinevate mõjuteguritega:
  

tootmisüksuse suurus ja tootmissuund

tootmistingimused (looduslik-klimaatilised, mullastik , põldude seisund, suurus ja paiknevus )

tootmisressurssid (tööjõu kui kapitaliressurssidega, sh põllumajandustehnikaga varustatus ja kvaliteet)

ettevõtte majanduslik suutlikkus ja laenude ning toetuste kättesaadavus

masinaehitusfirmade ja maaletootjate poolt pakutav masinate valik ja nende tehnilise hoolduse võimalused ning koolitus

masintehnoloogiate ja masinatealane nõuandetegevuse, täiendkoolituse võimalused, rakendusuuringute tulemuste tutvustus

keskkonnakaitselised jm nõuded

• Tehnika efektiivne kasutamine
  
• Masinakasutuse efektiivsus sõltub kasutatavatest masinatest ja nende kasutuskestusest ning masinatöökuludest.
  
• Masinatööde olulisus ja kulud on suured teraviljade, kartuli ja rohusöötade tootmisel.
  Nt teravilja tootmisel masinatega seonduvate kulude (töötasu pole sees) osatähtsus omahinnas 36-55%.
  
• Masinatööde kulusid on vaja teada ettevõtte töö planeerimisel, ärilaanide koostamisel ja teenustööde osutamisel.
  
• Masintöökulude leidmine
  
• Kasutatakse
  

• kulud töötunni kohta (€/h) (traktori puhul)
  
• kulud hektari kohta (€/ha) (haagitavate põllutöömasinate, kombainde, erimasinate puhul)
  

• Masintöökulude leidmisel
  

muutuvkuludes

• kütuse ja määrdeõlide kulud
  
• korrashoiukulud
  
• masinajuhi töötasu
  

püsikuludes

• masina amortisatsioon
  
• hoiustamiskulud
  
• kindlustusmaksed
  
• intressikulud
  
• ettevõtte üldkulud
  

Masinkulude vähendamise võimalused

• tootmise spetsialiseerumine (suurema tootmismahu korral spetsialiseerumine 2-3 kultuuri kasvatamisele, millede viljelemist kasutatav masinapark on sarnane)
  
• tootmise mitmekesistamine (jõumasinate ja transpordivahendite intensiivsem kasutamine taime- ja loomakasvatuses)
  
• teenustööde tegemine
  
• tööoperatsioonide ühitamine
  
• tehnoloogia muutmine/täiustamine
  
• optimaalne masinapark
  
• masinate ühiskasutus ja rentimine
  
• masina korrashoid ja masinajuhi hea töö
  

4.2. Tehnika kasutamise efektiivsus

Termoniloogia

Tootmisviis loetakse efektiivseks, kui ei ole muid tootmisviise, mis kasutaksid igat ja seega kõiki sisendeid väljundiühiku kohta väiksemates kogustes.

Kui antud tootmisfunktsiooni (isokvantjoonel ehk samatootekõveral) valitakse sisendite hindade muutuse alusel uus kombinatsioon, siis seda nimetatakse indutseeritud ehk esilekutsutud tehniliseks muutuseks.

Kui aja jooksul kasutatakse igat ressurssi vähem, kuid säilib sisendite proportsioon, siis samatootekõver nihkub soodsalt ja seda nimetatakse neutraalseks tehnoloogiliseks progressiks .

Ühiskonna arenedes võetakse kasutusele uued tootmisviisid , millede puhul väljendub tehnoloogilise progressi kaks tüüpi:

sama väljundi kogus toodetakse ühe või enama sisendi väiksema kogusega

VÕI

sama sisendite kogusega toodetakse endiselt suurem väljundi kogus

5. Tööjõuressursside efektiivsus

5.1. Tööjõu efektiivne kasutamine tootmisprotsessis

JUHTIMINE - inimeste ja protsesside juhtimine, kusjuures viimane toimub samuti inimeste kaudu.

Ettevõtte tootmisvarade efektiivne kasutamine oleneb personali teadmistest, oskustest ja kogemustest ning motivatsioonist neid võimeid kasutada.

Masinate ja seadmete läbimõeldud valik, soetamine ja rakendamine tagab nende funktsionaalse kasutamiskindluse ja efektiivsuse.

Ettevõtte personal (tööjõu) otstarbekohane komplekteerimine ja rakendamise korraldamine jääb prognoosimatult ebakindlaks isegi hoolika valiku ning ettevalmistuse korral.

Personali jaotus

Personali juhtimise otstarbekuse ja kasutamise efektiivsuse analüüsiks võib ettevõtte personali jaotada:

• juhtivpersonal ( administratsioon )
  
• insener-tehniline personal, kelle ülesandeks tootmise juhtimine ja korraldamine
  
• majandusarvestuse ja -analüüsi tugisüsteemi toetajad
  
• abipersonal
  
• töölised, kelle ülesandeks on vahetu tootmistegevus
  

Töötajate paiknemine tegevusalade järgi:

• põhitootmises
  
• abiettevõtetes, milleks põhitegevusega otseselt seotud allüksused (remonditsehh, toorme töötlemine jm.)
  

Tööjõuressursside vajadust mõjutavad tegurid

Personali vajaduse tegurid:

• erialase diferentseerituse kasv
  
• uute erialade teke ning osade erialade tehnoloogiline vananemine
  
• suur nõudmine uute erialade oskustööliste järele samas esineva tööpuuduse taustal
  
• elatustaseme tõusust tingitud palkade tõus
  
• kõrge kvalifikatsiooniga tööliste kõrgem sotsiaal-poliitiline aktiivsus
  
• suurenenud sotsiaalne vastutus ühiskonna kõigi liikmete heaolu eest
  
• kasvav konkurents rahvusvahelisel ja siseriiklikul tööjõuturul
  

Personaliga seotud uuringud

Makrotasandil (riigi tasandil):

• tootmisvõimelise elanikkonna arvukuse ja regionaalse paiknemise planeerimine
  
• tööjõu jaotumine tegevusvaldkondade lõikes
  
• personali jaotumine tegevusalade lõikes üksikutes valdkondades
  
• erialase väljaõppe korraldamine
  

Ettevõtte tasandil:

• tööjõu jaotumine ja tootlikkus
  
• tööjõu liikumise (voolavuse) prognoosimine
  
• tööjõu defitsiidi (ülekülluse) lokaalne prognoosimine
  
• tööliste kohanemine tehnika ja tehnoloogia arenguga
  

Töö olemus

Töö-inimese sihipärane tegevus, kus ta töövahendite abil mõjutab kas loodusobjektide või juba kellegi poolt toodetud esemeid kohandamaks neid oma tarvete rahuldamiseks.

INIMENE – TÖÖVAHEND – TÖÖOBJEKT

TÖÖLINE – TÖÖRIIST – TÖÖESE

Elavtöö kandja (inimene, tööline) Asjastatud töö kandjad

ELAVTÖÖ + ASJASTATUD TÖÖ = KOGUTÖÖ

Töö efektiivsuse näitajad

Tootlikkuse mõiste aspektis = töö efektiivsus

Töö efektiivsuse näitajateks on tööjõudlus ja tööviljakus.

TÖÖJÕUDLUS – konkreetse töötaja võime sooritada ajaühikus antud tootmistingimustes mitmesuguseid töid, st näitab ajaühikus tehtud tööde mahtu

TÖÖVILJAKUS (töö tootlikkus, produktiivsus)-konkreetse töötaja võime teatud tootmistingimustes luua töötaja ühikus mingi kogus materiaalseid väärtusi.

Tööviljakus = toodang/töö hulk

Ettevõtte tasandil on enamkasutatav väärtuseline töö tootlikkuse mõõtmine.

Tööviljakuse mõõtmine

Tööviljakuse mõõtmiseks kasutatakse:

tootlikkusse ehk tootluse näitajaid (toodang/töötajate arv)

tööjõu erikulu ehk töömahukuse näitajaid (tööjõu kulu/toodang)

Tootlikkuse näitaja abil saab uurida tööviljakuse muutumise mõju toodangule. Tööjõu erikulu näitaja abil saab uurida tööviljakuse muutumise mõju tööajafondile.

Tööviljakuse mõjurid

Tööjõuressursside efektiivsust mõjutavad:

• tootmispotentsiaal ehk kõiki tootmist mõjutavate tegurite (ressursid ja nende konsentratsioon, struktuur, kvaliteet, organisatsioon , tehnoloogia) summa
  
• ajafond (tööaeg, produktiivaeg)
  

Tööviljakuse mõõtmine

Probleem: kuigi tööviljakuse näitajad on lihtsalt leitavad, ei peegelda nad küllalt täpselt tööviljakuse põhiolemust, sest töö mõõduks on võetud elavtöö, töö tulemuseks aga toodang, milles sisaldub ka asjastatud töö.

Tööviljakuse kasv peegeldatuna tööaja kokkuhoius, st kas väheneb tööaeg teatud toote valmistamiseks või suureneb toodang ajaühikus, on majandusliku efektiivsuse üks põhikomponente, kuid mitte ainuke kriteerium .

Antud näitaja ei pruugi mitte alati näidata majanduslikku efektiivsust, sest oluline ka toodete kvaliteedi ja struktuuri muutumine. Toodangu struktuuri ja kvaliteedi muutudes , mis on tingitud...

5.2. Tööviljakuse tegurid põllumajanduses

Tööviljakust kujundavad:

1) Toodangut rohkendavad tegurid:

• kohalikud looduslikud tegurid
  
• organisatsioonilis -majanduslikud tegurid
  
• tehnilised tegurid
  

2) Töökulutusi vähendavad tegurid:

• tehnoloogiline progress
  
• tehnika ulatuslikum kasutamine
  
• tööjõu kvalifikatsiooni tõus
  
• töötajate motivatsiooni tõus
  

Maa tootlikku võimet tõstvad tegurid

tootmise otstarbekohasem paigutus, st looduslike tingimuste parema ärakasutamise eesmärgil

tootmise intensiivistamine, st täiendavate materiaalsete ressursside mahutaminse teel suurendada maa tootlikku võimet

maaviljeluse ja loomakasvatuse üldise taseme tõstmine uute ja efektiivsemate...

Töö intensiivsus

TÖÖ INTENSIIVSUS – inimtöö pingelisus, lihaste ja närvienergia hulk, mida töötaja töö tegemisel ajaühikus kulutab .

Muudel võrdsetel tingimustel on intensiivsema töö puhul tööviljakus suurem ehk tööaeg mingi töö tegemiseks lüheneb.

Tööviljakuse muutumatuks jäädes võib töö intensiivsus langeda, kui tööd mehhaniseeritakse ja automatiseeritakse nii, et töötaja töö muutub hõlpsamaks või kui muud töötingimused paranevad ning väsimust ja stressi tekitavate asjaolude mõju väheneb.

Töö kvaliteet

TÖÖ KVALITEET s.o töötaja poolt tehtud töö headus ehk omaduste kompleks , mis peegeldab töö vastavust seatud ülesandele, sooritamise õigeaegsust, pidevust, täielikkust jms.

Materiaalses tootmises väljendub töö kvaliteet toodangu kvaliteedis.

Põllumajandusliku tootmise eripära – lisaks toodangu kvaliteedile mõjutab töö kvaliteet ka toodangu kogust.

Seega töö kvaliteet oleneb tihti mitte niivõrd materiaalsetest ressurssidest (mis võivad olla samad), vaid moraalsetest, kultuurilistest ja psühholoogilistest ressurssidest.

Tööjõu kvaliteedi tunnused

TÖÖTAHE – huvi ja kalduvus pühenduda mingile tööle rakendades selleks kõiki oma füüsilisi ja vaimseid võimeid. Töötahe määratakse tahteliste omadustega ja sõltub oluliselt töötaja emotsioonidest ja oludest.

TÖÖVÕIME – suutlikkus tööd teha, mis on tahteliste omaduste realiseerimise esimene tingimus. Töövõime sõltub inimese geneetilisest ja psühhofüsioloogilistest omapärast, vanusest , soost, treenitusest ja harjumusest töötada.

TÖÖOSKUS – kvalifikatsioon, määrab tahteliste omaduste realiseerimise edukuse. Selle annavad haridus ja kogemus.

5.3. Töötulemuste mõõtmine

Tüüpilised mõõdetavad valdkonnad:

• tootmise või väljundite kasv
  
• realisatsiooni maht
  
• puhaskasum
  
• tähtaegadest kinnipidamine
  
• püsiklientide või uute klientide määr
  
• tööjõu voolavus
  
• õnnetustjuhtumite arv jms.
  

Tulemuste hindamisel:

• peab mõõdetavad näitajad siduma tulemustega, mitte tööpanusega
  
• arvestada kas töö teostaja sai tulemusi mõjutada
  
• vajalikud andmed peavad olema kättesaadavad, objektiivsed ja jälgitavad
  
• vajalik pidev kontroll
  

Tööviljakuse hindamise põhinõuded

• olema objektiivne ja arvestama töökulutusi
  
• tagama tööviljakuse näitajate võrreldavuse ajas ja ruumis-st. võimaldama võrrelda tööviljakuse taset ja dünaamikat erinevate tootmistingimustega ettevõtetes ja erinevates tootmisharudes
  
• võimaldama määrata tööviljakust tervikuna nii ettevõtte, tootmisharu kui kogu ühiskonna ulatuses
  
• arvestama toodangu liigilise koostise muutuse mõju tööviljakuse näitajale
  

Töömotivatsioon

Motivatsioon on sisemine ajend, mis käivitab käitumises väljenduva tegutsemise, et rahuldada vajadusi ja täita ootusi.

Töömotivatsioon tähendab tegureid ja motiive , mis mõjutavad inimest efektiivsemalt töötama.

Motivatsiooniteoorias on tuntud Abraham Maslow vajaduste püramiid, mille kohaselt mingi üks vajaduste tasand peab olema piisavalt hästi rahuldatud, enne kui järgmise kõrgema tasandi vajadused oluliseks saavad.

Tööjõu stimuleerimine

Eristatakse materiaalset (rahalist) ja mittemateriaalset kompenseerimissüsteemi.

Rahaline tasustamine võib toimuda:

• otseses vormis ehk palgana
  
• kaudses vormis ehk hüvisena (sotsiaalabi, tasuta tervisekindlustus, tööandja pensionimaksed jne.)
  

Mitterahaline hüvitamine

• arenduslikud tasud (puhkusereis, huvitava ja vastutusrikka töö olemasolu, arengu- ja karjäärivõimalused, koolitus jms)
  
• sotsiaalsed tasud (tunnustus, aukirjad, nimelised karikad, töötingimuste parandamine, spordirajatiste kasutamise võimalus jms)
  

Lisaks soodustused, mis pole põhipalga osa ja ei oma ka seost töötulemustega (toodete soodushinnaga ostmine , kodus töötamise võimalus, ametiauto, lisapuhkus jms.)

Palgavormid

Töötasu põhiliseks osaks on palk.

Palgavormide valikul on otsustusekriteeriumide töö tulemuste osavõtu ja kvaliteedi parem stimuleerimine.

Töötajate töötasu suhteline tase peals arvestama töö tulemusi ( kvantiteet ja kvaliteet), töö keerukust, nõutavat kvalifikatsiooni ja oskusi vastutuse ja riski määrana

AJAPALK – töötatud aja järgi vastavalt tariifimäärale (tunnitasule) või ametipalgale (hariduse, oskuste, töö raskusastme alusel)

TÜKIPALK – valmistoodangu või töö hulga järgi, iga ühiku eesti kindlaksmääratud hinde alusel.

AKORDIPALK – tasu tehtud töö eest tervikuna

TULEMUSTASU – lisatasud, kasumiosalus, tulemustega seotud preemiad.

6. Investeeringute efektiivsus

6.1. Investeeringute mõisted

INVESTEERIMINE , INVESTEERING – kapitali paigutamine ettevõtluse või muu tegevusega seotud objektidesse eesmärgiga teenida kaumit või saavutada soovitud sotsiaalset efekti.

Majandustegevus , mis loobub kohesest tarbimisest tulevikus saadava kasu nimel ehk pikaajaline, tulevikku suunatud kasusaamise eesmärgil tehtav rahamahutus.

Investeeeringute mõiste kaks poolt: kulutatud kapital ja saavutatud tulemus

Investeeringute klassifitseerimine

Tulenevalt

• Investeerimisobjektist ( reaalsed , mitteainelised, finantsinvesteeringus)
  

• Reaalinvesteeringud ehk materiaalsed investeeringud (kinnisvara objektid nagu maa ja hooned, materiaalne põhivara, põhi- ja käibekapital)
  
• Mitteainelised (immateriaalne põhivara st investeeringud tarkvarasse, patentidesse, koolitusse, uurimis- ja arendustööks jms)
  
• Finants ehk portfelliinvesteeringud ( aktsiad , väärtpaberid)
  

• Investeerimistegevuse kestusest (lühiajalised, st kuni 1 a ja pikaajalised)
  
• Ettevõtte elutsüklist (ettevõtlusega alustamiseks, kasvu kindlustamiseks jne)
  
• Lõpptulemusest (tootmismahu kasv, toodangu kvaliteeditaseme tõus, säästlikum ressursikasutus jne)
  
• Omandist (erainvesteeringud, riiklikud)
  
• Finantseerimisallikast ( omavahendid , laenud, aktsiad)
  
• Investeerimisprojektis osalejatest (ettevõte, aktsionärid, kommertspangad , eelarvelised asutused jne)
  

Investeeringute kitsam käsitlus haarab vaid ainelise kapitali ehk reaalkapitali formeerimist.

Investeeringute majanduslik olemus

KOGUINVESTEERING = kõik kulutused, mis on tehtud tootmisvajadusteks ja eksisteeriva reaalkapitali remondiks

PUHASINVESTEERING e NETOINVESTEERING = koguinvesteering – olemasoleva reaalkapitali amortisatsioon

Roll ühiskonnas

Investeeringud loovad eeldused tootmise laiendamiseks ehk majanduslikuks kasvuks – pikaajaline mõju majandusele

Investeeringute suurus mõjutab kogunõudmist ja selle kaudu ka tootmismahtu ja tööhõivet – seeläbi lühiajaline mõju majandusele

Investeeringute lähteallikad

eratarbimine ehk majapidamiste kulutused elamuehitusele

valitsussektori tarbimine ehk ühiskondlikud investeeringud

ettevõtete investeeringud tootmisse (põhivarasse)

Investeeringute maht

Nõudlus põhikapitalile baseerub suures osas tulevaste müügivõimaluste hinnangul.

Nõudlus töö ja materjalide järele sõltub jooksvast tootmis- ja müügimahust.

6.2. Investeerimissoov ja mõjutavad tegurid

Investeerimisvajadus tekib seoses:

• ettevõtte asutamisega
  
• olemasoleva ettevõtte tegevuse laiendamisega (uute toodete juurutamisega, uute turgudega)
  
• ettevõtte rekonstrueerimisega (põhivara moderniseerimine ja täiustamine)
  
• keskkonna-kaitseliste projektidega (puhastusseadmete soetus /ehitus, keskkonnasõbralike tehnoloogiate evitamine)
  
• uurimistöö projektidega (uute toodete või tehnoloogiate väljatöötamiseks)
  
• turu-uuringu projektidega
  

Finantsjuhi ülesanded

FINANTSJUHI ülesanded varieeruvad sültuvalt ettevõtte tuluallikatest, tegevusaladest, finantseerimisvajadustest ja strateegilistest eesmärkidest.

Finantsuhi ülesanded seoses investeerimisega:

Kui palju peab investeerima (võib investeerida) ja millistesse varadesse – kapitali eelarvestamise otsus.

Kuidas investeeringuid finantseerida ehk kapitali struktuuri kujundada – finantseerimise otsus.

Kapitali eelarvestamise otsus tähendab:

Ettevõtte mastaapide määramist ja tegevuse kõikide külgede (tootmine, turustamine, juhtimine jt) hõlmamist pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks

Majanduslikku otsust, mis on suunatud situatsiooni selgitamisele, hindamisele, vastava tegevuskava koostamisele ja teostamisele ning kontrollimisele

Juhtimisotsust, mis on konkreetse objektiga seotud otsus ja loob pildi sellest, mida tahetakse teha

Investeeringuprojektide hindamine

Projekte hinnatakse teostatavuse ja tasuvuse seisukohalt.

TEOSTATAVUSE UURING – kuivõrd kättesaadavad on vajalikud ressursid (inim-, materjali-, energia-, ja raharessursid)

TASUVUSUURING – kuidas projekti arendada ja kuidas finantseerida. Üldjuhul on võimalikud tulemused, seda ebamäärasemaks muutub tulemus. Tasuvusuuring ei kõrvalda riske, vaid selgitab nende esinemisej a kõrvaldamise võimalused.

Investeerunguprojektide tulemust mõjutavad tegurid

• Turu ulatus
  
• Müügihind
  
• Turu kasvu väljavaated
  
• Investeeringute maht
  
• Tootmistegurite hinnad
  
• Palgataseme muutumine väljaspool uuritavat objekti
  

Pikaajaliste investeeringute planeerimise põhietapid

Investeerimisprojektide läbivaatamine ja oluliste tegurite (sh riskide) kaardistamine

Rahavoogude arvutamine

Projektide efektiivsuse hindamine

Investeerimisprojekti valik

1. ETAPP - Investeerimisprojektide läbivaatamine

Läbivaatus algab ideest , mis pakub probleemidele lahendusvõimalusi.

Info ja infoallikad – projekti planeerimise alus

Läbivaatamisel ja hindamisel tehtavad valikud on:

kui absoluutne valik – 1 projekt (st kas osta masin A või mitte?)

kui võrdlev valik – alternatiivide võrdlemine (st kas osta masin A või masin B?)

Riski olemus

Majandusteadlaste poolt esitatud riski määratlusi:

• Risk on ebaõnnestumise oht, st eesmärki ei saavutata täielikult või üldsegi mitte.
  
• Risk on valeotsuste oht.
  
• Risk on kahju, kaotuse, kapitali vähenemise, kasumikaotuse oht.
  
• Risk on võimalike tagajärgede varieerumise ulatuse suhteline mõõt ajas.
  
• Risk on rahalise kaotuse mär, mis leitakse võimaliku sündmuse tõenäosuse ja sellega kaasneva kulu korrutisena.
  

Riskide kindlaksmääramine

Ettevõtte jaoks võivad riskiallikateks olla varad , funktsioonid, kohustused

Riskide üldine jaotus:

Vararisk (varade õige kasutamine, võõrandamine, kadumine, hävimine)

Äririsk

• Tootmisrisk (tehnoloogia õige valik, jätkusutlikkus)
  
• Turu- ja hinnarisk (mis on oluline siseturu, mis välisturu jaoks?; sisendite ja väljundite hindade muutumine ajas)
  
• Reformirisk (seadusandluses reformide loomine, mõjutab investeeringuid)
  
• Inimrisk (haigus, surm, lahutus -> varade jagamine)
  

Finants - ja krediidirisk (kust on võetud laenu, kui suures summas, missugune on intress , mis tingimustel nõutakse trahvi jne)

Lepingurisk (lepingute läbilugemine on ülioluline!, õigusabi kasutamine)

Ebakindluse määratlemine

Eristatakse riski ja ebakindlust (määramatust). Riski korral on iga võimaliku tulemuse esinemise võimalus teada, kuid ebakindluse korral puudub alus, millele toetudes leida tulevaste sündmste esinemise tõenäosus – st subjektiivselt hinnatakse või määratletakse ohud.

Ebakindluse lülitamiseks kapitali eelarvestamisse kasutatakse tundlikkusanalüüsi – st kas hinnatakse iga muutuja mõju kogutulemusele (20/80 – reegel ehk 20% sisenditest annab 80% tulemusest) või koostatakse iga muutuja jaoks optimistlik (üle piiri) ja pessimistlik (alla piiri) hinnang.

Risk ja investeering

Investeeringuga seoses mõistetskse riski all investeeringu tegeliku tulususe hälvet oodatavast tulususest.

Investeeringuprojektide hindamisel hinnatakse rahavoogude projektisioone, st tuleb teada ka projektsiooniga kaasnevat riski, mis seisneb andmete hajuvuse määramisel.

Andmete hajuvuse leidmiseks: aritmeetiline keskmine, mediaan (võrdselt suuremaid ja võirdselt väiksemaid), mood (kõige enam esinev).

Investeerimisotsuseid mõjutavad tegurid

• Laenukapitali hind
  
• Hinnad (tootmistegurite hinnad tulevikus ja inflatsiooni tase, prognoos)
  
• Tulevikulootused
  
• Muutused tootmistehnoloogias
  
• Maksupoliitika
  

2. ETAPP - Võimalikud rahaallikad

• Ettevõtte omavahendid
  

• Sisemine omakapital (jaotamata kasum põhivara amortisatsioon)
  
• Väline omakapital (aktsiate avalik või suunatud emissioon ehk kas eelisaktsiad või lihtaktsiad)
  

• Võõrvahendid (laenud – lühi- ja pikaajalised)
  
• Toetused
  

Välisinvesteeringute kasulikkus

• Ressursside ja tehnoloogia juurdevool
  
• Kaubavahetuse loomine
  
• Konkurentsi suurendamine
  

Rahavoogude prognoosimine

Investeerimisvõimaluste võrdlumisel kasutatakse hindamisvahendina rahavoogusid mitte arvestuslikke tulusid.
Rahavood , st raha laekumine ( cash inflows) ja raha väljamaksed (cash outflows).

Kapitali eelarvestamises loevad ainult sellised oodatavad rahavood, mis on tahavad või saadavad ...

Rahavoogude jaotus

ESIALGNE RAHAVOOG – st kulutused varade ostmiseks ja töökorda seadmiseks

JUURDEKASVULINE RAHAVOOG – st projekti eluea kestel puhaskasumi kasv läbi käibe suurenemise või kulude (materjali- ja tööjõu ja muude kulude) vähenemise

LÕPETAV RAHAVOOG – hõlmab projekti likvideerimismaksumuse

MÕTLE JUURDEKASVULISELT – st mõõda seda, mis midagi muudab! Mis muutus võrreldes senisega?

Projektide hindamine

Kõrvutatakse baasrahavoogu ja projektist tulenevaid rahavoogusid.
Rakendusjärgne rahavoog võib olla: stabiilne või muutuv.

Rahavoogude hindamine toimub ebakindluse ---

6.3. Investeeringute efektiivsus ja hindamine

3. ETAPP - Projektide efektiivsuse hindamine

INVESTEERINGUTE EFEKTIIVSUS ehk tasuvus väljendib kogutulu (kasumi( juurdekasvu ja seda põhjustanud summa suhtena

Investeeringu piirefektiivsus on tulu ühe täiendavalt investeeritud rahaühiku kohta.

Investeeringuprojektide hindamise eesmärgiks on

• Välja selgitada majanduslikutl küige otstarbekamad investeeringute rakendusalad ja objektid
  
• Valida teatud tingimused..
  

Investeeringute efektiivsust mõjutavad tegurid:

• Tootmistingimused (looduslikud ja majanduslikud)
  
• Tootmistehnoloogia
  
• Tootmise mastaap
  

4. ETAPP - Investeeringute valikukriteeriumid

Taandamata rahavoo ehk diskonteerimata rahavoo puhul:

Tasuvusaeg – mitu aastat kulub esialgsete kulutuste korvamiseks

Arvestuslik rentaablus – keskmise rahavoo ja esialgse investeeringu suhe

Diskonteeritud rahavoogude puhul:

Nüüdispuhasväärtus – projektist laekuvate tulumaksujärgsete tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuste summa ja investeeritud rahasumma vahe

Kasumiindeks – tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuse summa ja esialgse väljamineku suhe

Sisemine tulumäär ehk diskontomäär, mis võrdsustab projekti tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuse summa ja projekti esialgsed kulud

7. Tootmise efektiivsus taimekasvatuses

7.1. Kasum efektiivsuse lähtealusena. Kasumit kujundavad tegurid

Kasumi kujunemine

KASUMIT (tootmisefekti) kujundavad põhiliselt kaks majanduslikku kategooriat: hind ja omahind.

HIND (realiseerimishind ehk müügihind) määrab koos kaubatoodangu mahuga rahaliste sissetulekute suuruse.

KAUBATOODANGU OMAHIND (ehk müügitoodangu omahind ehk täisomahind) kujuneb kaubatoodangu valmistamiseks tehtud kulude ( tootmisomahind ) ja selle toodangu realiseerimiseks tehtud kulude alusel.

MÜÜGIHIND-MÜÜGITOODANGU OMAHIND=KASUM

Müügihinda kujundavad tegurid

Toodanguliigile kujunenud müügihinna taset mõjutavad:

toodangu pakkumise ulatus

toodangu kasutusotstarve (inimtoiduks, söödaks, tööstustoore)

toodangu kvaliteet

turustuskoht („ pick your own“, turg , kokkuost, kauplus, restoran jm.)

Turustusviis (mahust ja pakendist lähtuvalt)

Toodangu eriomadused (nt oariisi kartulid )

Realiseerimisaeg

Müügitoodangu omahinda kujundavad tegurid

Müügitoodangu (kaubatoodangu) omahinda (täisomahinda) kujundavad tootmisomahind ja turustuskulud .

Tootmisomahinda kujundavad:

a) muutuvkulud, sh:

materjalikulud, mille hulgas:

• seemnekulude, mis sõtuvad seemne erikulust ja (oma) hinnast
  
• väetisekulude, mis sõltuvad erikulust ja hinnast
  
• taimekaitsevahendite kulude, mis sõltuvad erikulust ja hinanst
  
• kütusekulud, mis sõltuvad erikulust ja hinnast
  

töötasu, mis sõltub palgatasemest ja töömahukusest

teenustööde kuludest (nt kuivatuskulud, rullimiskulud jne)

b) püsivkulud, sh:

põhivara kulum (amortisatsioon)

üldkulud

masinate rendikulud

kindlustuskulud

intressikulud

maksud ( maamaks )

Täiendavalt avaldab kulude tasemele mõju kasvukoha soodsus.

Turustuskulud sültuvad turustusviisist, -kohast, turustajast jms.

Saagikust mõjutavad tegurid

1. Otseselt saagikust mõjutavad tegurid

• ilmastik (sademed, aktiivsete temperatuuride summa taimede kasvuks olulisel perioodil, jms.)
  
• mulla viljakus
  
• kasvatatavad sordid
  
• seemne kvaliteet
  
• väetamise tase
  
• tootmistehnoloogia
  
• agrotehniliste tööde kvaliteet ja õigeaegsus
  

2. Tootmise majanduslikud tingimused

• tootmise mastaap
  
• toetused
  
• kaitsetollid
  
• soodustused
  
• tootmiskogemused ja konkurentsivõime
  
• spetsialiseerumise aste
  

Taimekasvatustoodangu omahinda mõjutavad tegurid

• taimekasvatuses tehtud kulutused
  
• kultuuri saagikus
  
• toomise tagapõhi
  

Maakasutus 2000.aastal maailmas 0,23 ha/in, Euroopas 0,40 ha/in, Soomes 0,41 ha/in, Eestis 0,80 ha/in

Teraviljade olulisus

Miks kasvatatakse teravilja?

• Teravili põhiline toiduaine, põhiline energia andja
  
• Teravili on tähtis tööstustooraine
  
• Oluline loomasööt
  
• Oluline ekspordiallikas
  

Miks unikaalne?

• Hea saagivõime
  
• Head toiteomadused
  
• Tootmine hästi mejjaniseeritav ja kõrge tööviljakusega
  
• Suhteliselt odav tootmine
  
• Teraviljadel hea säilivus ja transporditavus
  

Teraviljakasvatus maailmas

Teraviljatoodang 1 elaniku kohta maailmas 2004.a 355kg/aastas

Teravilja tarbimine toiduks moodustab ligi pool toodangust.

7.2. Maakasutuse majandusliku efektiivsuse hindamine

Maakasutuse ja põllukultuuride hindamine

Maakasutuse efektiivsuse hinnatakse:

• summaarselt, s.t kogu tootmise tulemuste seisukohalt
  
• üksikute viljeldavate kultuuride seisukohalt
  

Et maa kvaliteet erinev ja ka viljelemise intensiivsus, siis põllukultuuri majandusliku hindamise juures:

• anda viljeldavale kultuurile hinnang tegelike tulemuste alusel konkreete tehnoloogia kasutuse korral
  
• selgitada efekt, mida viljelev kultuur on võimeline andma täiendavate kulutuste tegemisel
  

Hinnangu andmisel eksitakse sellega, et

• vaadeldakse vaid tegelikku saagikust, kuid arvesse ei võeta seda, kuidas on ära kasutatud konkreetse kultuuri saagivõimet
  
• võrdsustatakse kultuuride saagivõimet, kuid ei arvestata maaviljeluse taset, st kas tegemist on intensiivse tootmisega, kasutatava tehnika tase jms.
  

Põllukultuuride efektiivsuse näitajad

Põllumajanduskultuuride efektiivsuse põhinäitajateks on:

• Hektarisaak (söötühikutes, energiaühikutes)
  
• Töömahukus (töökulu tundides 100 söötühiku kohta)
  
• Tootmisomahind (kr/kg, €/kg, €/100kg, €/t)
  

Taimekasvatustoodangu iseloomustus

Kasutusotstarbe alusel või taimekasvatustoodangu jaotada:

universaalsed kultuurid ( tera - ja kaunviljad , kartul )

kaubalised erikultuurid (köögivili, viljapuud , marjapõõsad)

söödakultuurid (heinkultuurid, söödajuurviljad, mais)

Põllukultuuride tasuvuse hindamine:

realiseerimistulemuste alusel – kaubalistel kultuuridel

väärindushinna alusel – söödakultuuridel

8. Tootmise efektiivsus loomakasvatuses

Kasumit kujundavad tegurid; Loomakasvatuse struktuur; Üksikute tootmisharude majanduslik hindamine

Põllumajandustoodang

Põllumajandustoodang = taimekasvatustoodang + loomakasvatustoodang

2010. aastal oli 8074 põllumajandustootjat (väh 2 ha maad ja tegeleb tootmisega turustuseesmärgil)

- taimekasvatus 2583

- loomakasvatus 1894

Veisekasvatuse ökonoomika

Veisekasvatus = piimakarjakasvatus ja veiseliha tootmine.

Piimakarjakasvatuse kui haru hindamine:

1. Makrotasandil

• Majanduslik hinnang harule
  
• piimatootmise seisundi hinnang
  

2. Mikrotasandil

• ressursside kasutuse hinnang piima tootmiseks
  
• tulu 1 ressursiühiku kohta
  

Piimakarjakasvatuse hindamine

Majandusliku hinnangu andmisel lähtuda sihteesmärgist, milleks om vajaduste rahuldamine ja mida võib vaadelda 3 tasandil:

inimvajaduste rahuldamiseks ehk tarbimise seisukohalt

Veisekasvatuselt vajatakse eelkõige piima ja liha, mis tagaks loomse valguga varustatuse ning kaasnevaid toodanguid (nahk, kondijahu jne)

looduse seisukohalt

Kari on tähtis vahend mullaviljakuse taastamisel. 1% enam sõnnikut suurendab ca 0,4% saaki.

majanduslik siht ehk taastootmisprotsessi efektiivsus

Lehma üleskasvatamisperioodi kulutuste ja produktiivsusperioodi sissetulekute vahe määrab tema kasulikkuse.

Praegune olukord on selline, et lehma majanduslik eluiga on bioloogilisest elueast ca 3-4 korda lühem.

Piimatootmine maailmas

Juhtivad maad: Uus- Meremaa , Iirimaa , Taani

Eesti on tagasihoidlikul kohal, samas eesmärgid on erinevad

2012 Lehmade arv 96200, 7377 kg/lehma kohta

Piimatootmine Eestis

Jõudluskontrolli all seisuga 01.01.2010 oli 1024 karja ja 88414 lehma, st üle 92% Eesti piimakarjast, 76,1% holsteni ja 23,3% Eesti punast tõugu ja 0,5% Eesti maatõugu.

Rekord lehmad: 2006 Põlva Agro – 16794kg; 2007 tartu Agro – 16051kg

Piimaga isevarustatuse tase 2010.a. 163%

Muutused piimakarja struktuuris

2010 oli Eestis 3520 piimakarja pidavat majapidamist , mis on 5 korda vähem kui 2001. Aastal.

Piimalehmadega majapidamistest on piimakarjakasvatusele spetsialiseerunud 54% ja neis peetakse 87% Eesti piimalehmadest.

Kõigist majapidamistest on piimakarjale spetsialiseerunud ainult 10%, kogu põllumajanduse standardkogutoodangust annavad nad 39%.

Piimakarjakasvatuses on kujunenud duaalne struktuur:

75% piimakarjaga majapidamistest on 5% karjast

76% piimakarjast on 6% majapidamistes

Eestis on 8 ettevõtet, kus on üle 1000 piimalehma.

FADN piimatootjate piima omahind

2008 – 4,49kr/kg

2009 – 3,72kr/kg

Piima kokkuostuhind

Eestis kasutatakse piima eest maksmisel baasnäitajate süsteemi, st tööstus fikseerib hinna baasilise rasva- ja valgusisaldusega piima kohta ja juurde- ja mahaarvamised iga täiendava või puuduoleva protsendipunkti kohta.

Rasv 4,2%; 0,1 protsendipunktu kohta muutus hinnas 0,32€/t

Valk 3,35%; 0,1 protsendipunktu kohta muutus hinnas 1,6€/t

Piima turustamine

2012 kaubalisus 92,2%

Eliit - ja kõrgem sort 98%

Keskmine kokkuostuhind

2007 - 4202 kr/t

2009 - 3286 kr/t

2011 - 322,73 €/t

2012 - 299,97 €/t

Väliskaubandusbilanss

LIHA – negatiivne (tarbimine ületab tootmist)

PIIM – koguaeg positiivne

TERAVILI – nii ja naa

Piimatööstused Eestis

Veterinaar - ja toiduameti andmetel 31.12.2012 seisuga tunnustatud 41 piimakäitlemisettevõtet, sh 2 kitsepiima käitleja.

Piimatööstused spetsialiseerunud:

linnapiimatoodetele ( joogipiim , jogurt , keefir , kohupiim , kodujuust , hapukoor )

juustu tootmisele, kes valmistavad turuolukorrale vastavalt lisaks juustule ka võid või pulbrit

kohukeste valmistamisele

jäätise valmistamisele

Veiseliha (ja sealiha ) keskmine kokkuostu hind €/kg, on suures sõltuvuses teraviljahinnaga)

2009 1,77 (1,51)

2010 1,81 (1,44)

2011 2,01 (1,57)

Liha tootmine maailmas

Juhtivad maad: Taani, India, Soome

Seakasvatus

Seakasvatuse erijooned :

ajaliselt lühem tootmistsükkel st kiirem vahendite käive

tootmistsükli lühidus võimaldab kiiremini reageerida turunõudluse muutmisele

on tööstuslikku tüüpi tootmine, st kontsentreeritum ja mehhaniseeritum tootmine j asuhteliselt väiksem tööjõukulu toodanguühiku kohta

söötasid (teravili) võimalik pikemaajaliselt säilitada ja need kergemini transporditavad

maailma mastaabis kasvav nõudlus kvaliteetse sealiha järele

nõudluse suur hinnaelastsus ja konkureerivate toodete kasv

Seakasvatuse negatiivsed erijooned:

karja kõrge kontsentratsioon võib põhjustada kehva tootmise organiseerimise korral ohtu loodusreostuseks

tihti raksendatakse madala kvaliteediga tehnoloogiat.

Seakasvatuse tootmissuunad: põrsakasvatus ja nuumsigade kasvatus

Seakasvatuse majandusliku hinnangu andmiseks võib kasutada

• omahinna kalkuleerimist
  
• kattetulu arvestust
  

EUROOPAS

Lehmapiim – Prantsusmaa, UK, Holland

Sealiha – Saksamaa, Hispaania , Prantsusmaa

Veiseliha – Prantsusmaa

Koguefektiivsuse hindamine

Majandusliku efektiivsuse kohta hinnangu andmisel võib hinnata:

• tegevust, s.o ressursside kasutamise
  
• tootmise tulemusi, seisundit ja arenguperspektiive
  

Kui ressursside puhul hinnatakse tootmise tulemust üksiku teguri suhtes, siis tootmise koguefektiivsus väljendab kõigi tegurite ühist tulemust konkreetsetes tingimustes

Tootmistulemust st efekti ehk selle tulemuse saavutamise tõhusust s.o efektiivsust hinnatakse kahel eesmärgil:

• arengutaseme iseloomustamiseks, st tootmise lõppeesmärgi saavutamise põhjal
  
• arenguvõimaluste väljaselgitamiseks, st konjunktuuri alusel tuuakse välja , miliseks on kujunenud seisun võrreldes teiste ettevõtetega ja võrreles varasemate perioodidega
  

Majandusliku (sh ökonoomilise) analüüsi olemus ja tähtsus

Teaduslik lähenemine eeldab analüüsi ja sünteesi ühtsust.

Mõiste analüüs tuleneb vana-kreeka sõnast analysis , kus tähendab lahutamist või lahendamist.

Teaduslikes uurimustes tähendab analüüs uuritava nähtuse lahutamist algosadeks või mõiste lahutaist tunnusteks. Selle kaudu tuuakse välja komplitseeritud nähtustesse kuuluvad lihtsamad elemendid, millede kaudu on lihtsam mõista nähtuste olulisi külgi.

SÜNTEES tähendab ühendamist, liitmist.

Teaduslikes uurimustes tähendab süntees nähtuste käsitlemist terviklikkuses ja osade vastastikuses seoses (süsteemsuse põhimõte).

Majanduslik (sh ökonoomiline) analüüs on majandusnähtuste teaduslik uurimisviis neid põhjustavate ning mõjutavate tegurite, nende mõju ulatuse ja toimimise suundade, ühise koosmõju ja seoste ning sõltuvuste uurimiseks.

Ökonoomiline analüüs ei ole omaette eesmärk, vai on üheks oluliseks lüliks majanduse teadusliku juhtimise süsteemis, kusjuures selle analüüsi tähtsus järjest suureneb.

Majanduslikule (sh ökonoomilise) analüüsile esitatavad põhinõuded

Majanduslik analüüs uurib ettevõtete majanduslikku tegevust arvulises väljenduses igat liiki arvestuse, aruandluse ja muude infoallikate kompleksse kasutamise teel.

Põhinõuded:

analüüsi kulgemine alguses tevikult üksikelementidele (terviku liigendamine üksikelementideks), edasi üksikelementide (tegurite) detailne uurimine ja lõpuks uuritavad nähtuse terviklik hindamine (süntees)

analüüsi komplekssus, st uuritavat nähtust tuleb käsitleda tema kõigi külgede ja tegurite kompleksi orgaanilises seoses ning vastastikuse mõjutamise olukorras.

majanduslike analüütiliste näitajate süsteemide kujundamine kooskõlas majanduslike nähtuste iseloomu ja neid kujundavate teguritega.

(Nt. piima kogutoodangut määravateks põhiteguriteks on lehmade arv, nende produktiivsus ja piima rasva ja valgusisaldus . Iga põhitegur on omaette jällegi mitme teguri mõju tulemuseks. Produktiivsusele avaldab mõju karja tõug, söötmistase.)

üksikute tegurite mõju ulatuse, tegurite koosmõju ja toimimise suundade kindlaksmääramine. (nt. produktiivsuse tõstmisvõimaluste uurimine eeldab söötade kasutamise, söötmisviiside, pidamistingimuste jms tegurite mõju uurimist )

vaadeldavate nähtuste käsitlemine pidevas muutumises, st dünaamika jälgimine. (nt. saagikuse põhjalikum analüüs eeldab vastavate andmete uurimist pikema perioodi vältel)

tootmistehnoloogilise printsiibi jälgimine (st tehnoloogiliste kaartide või skeemide alusel vaadeldava protsesse terviklik käsitlemine)

analüüsi tuginemine usaldusväärsetele andmetele, et tagada tulemuste tõepärasus

hindamiskriteeriumie (normatiivide jt) väljatöötamine

analüüsi tulemuste üldistamine

tulemuste esitamine

Majandusliku analüüsi etapid:

analüüsi plaani koostamine-analüüsi eesmärk, konkreetsed ülesanded, ulatus, tähtajad, infoallikad jms.

info hankimine ja selle usaldusväärsuse kontroll

andmete ettevalmistamine analüüsimises (süstematiseerimine, ümardamine, analüütiliste tabelite vormide koostamine jms)

vahetu analüüs-erinevate analüüsimeetodite kaasabil andmete töötlemine, vastavate näitajate arvutamine, nende hindamine ja järelduste tegemine

analüüsi alusel tehtavate ettepanekute väljatöötamine ja arvutuslik põhjendamine

analüüsi tulemuste vormistamine

Analüütiliste näitajate olemus

• majanduslik näitaja on majandusliku nähtuse (kogumi) või selle nähtuse mingi osa (üksiknähtusena esineva teguri, koostiosa jne) arvuline väljendaja
  
• majanduslikke näitajaid on väga palju ja väga mitmesuguseid
  
• majanduslike näitajate alaliigiks on analüütilised näitajad, mis saadakse majanduslikke protsesse peegeldava informatsiooni (arvestus, aruandlus , spetsiaalsed vaatlused jms.) baasil kas vahetult või spetsiaalse töötlemise kaudu
  
• igal majanduslikul, sh ka analüütilisel näitajal on kaks külge:
  

sisuline külg, mis iseloomustab uuritava nähtuse olemust

arvuline suurus, mis mõõdab toimingud ja saavutatud tulemus

(nt. piima 1 kg omahind eurodes tähendab sisulisest küljest piima tootmiseks ..

Analüütiliste näitajate liigid

Sisu alusel:

• kvantitatiivsed ehk ekstensiivsuse näitajad on mahulised , absoluutsed suurused (nt külvikute suurus hektarites, kogutoodang naturaalväljenduses või rahalistes ühikutes, töötahare arv, trakorite arv jne)
  
• kvalitatiivsed ehk intensiivsuse näitajad on tasemelised, suhtelised suurused (nt. toodang pinnaühiku kohta, toodangu omahind, toodang töötaja kohta). Näitavad mähtuse suurust kui kvaliteeti (nt tootmise intensiivsust, tööviljakust jt.)
  

Nähtuse haaramise ulatuse alusel:

• koondnäitajad kajastavad nähtust tervikuna
  
• osanäitajad kajastavad üksikuid koostisosi
  

Nähtuse kulgu või tulemust kajastamise alusel:

• tegurid kajastavad tingimusi, milles nähtus kulges ja põhjusi, mis tõid kaasa muudatusi nähtuses (nt looduslikud, sotsiaal-majanduslikud, tehnilised, organisatsioonilised tegurid)
  
• tulemusnäitajad iseloomustavad nähtuse kulgu, struktuuri, tulemust
  

Efektiivsusnäitajate süsteemi kuuluvad kvalitatiivsed näitajad

Mis on kvalitatiivnäitajad ja mis on nende tunnused?

Tootmisressurssidega seotud efektiivsuse näitajad on:

• tööviljakus ehk tootlikkus (P/T)
  
• vara- ehk fonditootlus (P/F)
  
• haritava maa tootlikkus (P/M)
  

Nimetatud näitajate pöördsuurusteks on:

• töömahukus (T/P)
  
• varamahukus (F/P)
  
• haritava maa mahukus (M/P) (NB! tavaliselt ei kasutata)
  

Kuludega seotud näitajad on:

• tootmisomahind (C/P)
  
• toodangu hulk tootmiskulude ühiku kohta (P/C)
  

Kasumiga seotud näitajad on:

• kasum ühe töötaja kohta (m/T)
  
• vara – ehk fondirentaablus (m/F)
  
• kasum maaühiku kohta (m/M)
  
• tootmiskulude rentaablus (m/C)
  

P-toodang; T-tööjõuressurss; F-kapitaliressurss; M-maaressurss; C-kulud; m-kasum

EKSAM : etteantud tabel, sellest leida põhivarad ja põhivara rentaablus välja tuua!

Võrdlemine

Samalaadsete majanduslike nähtuste pidev kulgemine ajas ja ruumis loob võimalused nende omavaheliseks võrdlemiseks.

Võrdlemise eesmärgiks on uuritavate nähtuste kvalitatiivsete iseloomujoonte kindlaksmääramine ja hindamine kõrvutamise teel teiste samalaadsete või ligilähedaste nähtustega.

Eksamis võrrelda kahe aasta kulusid, nende struktuuri (tervik, mis jaguneb osadeks ), milliste struktuurielementide kasv oli kõige suurem jne?

Võrdleva analüüsi suunad:

lähtudes püstitatud eesmärgist, st aitab anda hinnanguid saavutatud tasemele

võrdlemine ajas näitab, kuidas nähtus on kulgenud vaadeldava perioodi jooksul ning millised on temas toimunud muudatused, st aitab mõista arengut mõjutanud tegureid

võrdlemine ruumis, st kuidas kulgevad kaks või enam samaaadset nähtust erinevates kohtades

Suhteline ja võrreldav efektiivsus

Konkreetse toodanguliigi võrreldav tasuvus määratakse, kõrvutades kaubatoodangu rentaabluse näitajat teiste majandite sama liiki toodangu näitajatega, suhteline tasuvus aga määratakse teiste harude suhtes samas majandis.

Kasutades kahekordset võrdlusmeetodit, on võimalik välja tuua diferentsiaaltulu.

Tootmise konjunktuur

Konjunktuur iseloomustab teatud konkreetse tootmisharu või ettevõtte seisundit teiste harude või ettevõtete suhtes.

Konjunktuuri võib määrata mitmesuguste näitajate alusel, Kõige põhjendatum on konjunktuuri uurimine tootmistasuvuse (rentaabluse) alusel.

Konjunktuuri hinnatakse kahel põhimõttel:

• selgitatakse tootmisharu eelised teiste harude või ettevõtetega võrreldes
  
• selgitatakse, milliseks on kujunenud olukord ühele või teisele tootmisharule või viljeldavale kultuurile konkreetseks aastaks võrreldes varasema perioodiga
  

12. Maamajanduse mitmekesistamine

MAAMAJANDUS – majandustegevus, mis seondub maaga ja looduslike protsessidega; põllumajanduslik tootmine, taluturism , kalandus, käsitöö jne; kompleksne termin, mille kaudu kasutatakse sihipäraselt looduslikke taastuvaid ressursse ja protsesse päikeseenergiaga

Maajamanduse alla kuuluvad tegevusalad liigitatakse:

lähtudes majandusharust (põllumajandus, metsamajandus , kalamajandus, maamajandust teenindavad majandusharud , kaasaarvatud vallamajandus)

lähtudes tegevuse eesmärkidest (toiduainete tootmine, energia saamine, tooraine tekstiilitööstusele, tooraine keemia- ja farmaatsiatööstusele, ehitusmaterjalide tootmine, rekreatsioon

Maamajanduse mitmekesistamise mõiste alustalad:

• Seos põllumajanduse, keskkonna ja jätkusuutliku aaelu arengu vahel
  
• Seos põllumajanduse ja toiduga varustatuse vahel
  
• Seosed põllumajanduse ja rahvusvahelise kaubanduse vahe
  

Mitmekesistamise võimalused

1) Põllumajanduslikud tegevused

• taimekasvatus
  

- alternatiivne taimekasvatus

- taimekasvatussaadustele lisandväärtuse andmine

• loomakasvatus
  

- alternatiivne loomakasvatus

- loomakasvatussaadustele lisandväärtuse andmine

2) Mittepõllumajanduslikud tegevused

12