Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes (piimahügieen) (1)

1 Hindamata

EESTI MAAÜLIKOOL
VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT
Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes
(Referaat õppeaines piimahügieen)
Koostaja : Maarja Roosileht
Juhendaja : Kadrin Meremäe
Tartu 2012
SISUKORD

SISSEJUHATUS.....................................................................................................................3

MÜKOTOKSIINIDE ÜLDISELOOMUSTUS....................................................................3
2.1 Aflatoksiinid..................................................................................................................................4
2.2 Ohratoksiin-A...............................................................................................................................4
2.3 Zearalenoon...................................................................................................................................5
2.4 Trihhotetseenid: DAS, T-2 toksiin , DON, NIV...........................................................................5
2.5 Fumonisiinid.................................................................................................................................6
2.6 Patuliin ..........................................................................................................................................6
2.7 Mükotoksiinide detekteerimine ..................................................................................................6

LOOMASÖÖDA SAASTATUS NING LÜPSILEHMADE TERVIS
3.1 Mükotoksiinide esinemine loomasöötades.................................................................................6
3.1.1 Aflatoksiinid...............................................................................................................................7
3.1.2 Trihhotetseenid..........................................................................................................................7
3.1.3. Zearalenoon..............................................................................................................................8
3.1.4. Fumonisiinid.............................................................................................................................8
3.1.5. Ohratoksiin-A...........................................................................................................................8
3.1.6. Patulliin.....................................................................................................................................8
3.2. Mikrobiaalne detoksifikatsioon vatsakeskkonnas....................................................................8
3.3. Mükotoksiinide toimemehhanism..............................................................................................8
3.4. Terviseprobleemid lüpsilehmadel ..............................................................................................9
3.4.1. Aflatoksiinid............................................................................................................................10
3.4.2. Deoksinivalenool ....................................................................................................................10
3.4.3. T-2 toksiin................................................................................................................................10
3.4.4. Zearalenoon ............................................................................................................................11
3.4.5. Fumonisiinid............................................................................................................................11
3.4.6. Ohratoksiin A..........................................................................................................................12
3.4.7. Patuliin.....................................................................................................................................12

MÜKOTOKSIKOOSID INIMESEL..................................................................................12

MÜKOTOKSIINIDE ESINEMINE TOIDUS ..................................................................14
5.1. Aflatoksiin M1............................................................................................................................15
5.2 Teised mükotoksiinid..................................................................................................................15

SEADUSANDLUS . RIIKLIKUD SEIREPROGRMMID................................................16

MÜKOTOKSIKOOSIDE ENNETAMISE VÕIMALUSED
7.1 Ennetamine piimatööstuse tasemel...........................................................................................19
7.2. Söödahügieen.............................................................................................................................19
7.3. Mükotoksiinide detoksifikatsioon............................................................................................19

KOKKUVÕTE.....................................................................................................................22
KASUTATUD KIRJANDUS...........................................................................................................23
1. SISSEJUHATUS
Mükotoksiinidena käsitletakse seente metaboliite, mis loomorganismi sattudes põhjustavad haigestumist või käitumishälbeid. Loomasöötade ja toiduainete saastumine mükotoksiinidega, mille sünonüümideks „vaiksed tapjad“, „nähtamatud vargad “, „looduslikud mürgid“, „vältimatud saastajad“ (Aland, 2011), on ülemaailmne probleem, mis põhjustab suurt kahju eeskätt taime- ja loomakasvatusettevõtetele, aga ka inimeste tervisehäireid arenguriikides. Hoolimata dekaadidepikkustest uurimisest on mükotoksiinidega seotud probleemide lahendamine esmases tootmises endiselt väljakutseks, muutused põllumajanduslikus tootmises, kasvava inimkonna üha suurenev toiduvajadus ning võimalik, et ka kliimamuutused näivad olevat mükotoksikoosidega seotud probleeme isegi sagendanud.
Praktikas levinumad ning probleeme tekitavad mükotoksiinid on aflatoksiin B1, ohratoksiin A, fumonisiinid B1 ja B2, deoksünivalenool (DON), T-2 toksiin, zearalenoon, makrotsüklilised trihhotetseenid ning ergotalkaloidid. Need mürgid võivad tekkida igasuguste ainete hallitamisel, aga valdav enamus kontaminatsioonist leiab aset taimse materjali kasvamisel, koristamisel ja säilitamisel. Seetõttu on mükotoksiinide tarbimisest ohustatud just taimtoidulised põllumajandusloomad. Inimtoidu osas on riskantsemad samuti taimsed kauasäilitatavad toiduained. Siiski ei saa mööda vaadata võimalusest, et põllumajanduslooma organismi sattunud mükotoksiin jõuab inimese toidulauale loomsete produktidega, seda enam, et inimorganismile on mükotoksiinid kordi patogeensemad kui näiteks mäletsejalisele. Piimatoodete võimalikkus mükotoksikooside ülekandjana saab aasta-aastalt selgemaks, kuid selle täielikuks mõistmiseks on vaja teha veel palju patogeeni leviku, piimalehmade füsioloogia ning toksiini farmakokineetika alast uurimistööd.
Referaat analüüsib eeltoodud mükotoksiinidest tingitud probleeme piimakarja kasvatuse ning piimahügieeni seisukohalt. Et praeguseks hinnatakse ohuallikaks piimas vaid aflatoksiini, on see leidnud referaadis ka kõige põhjalikumat käsitlust. Teiste mükotoksiinide osas pööratakse enam tähelepanu nende mõjule piimalehma tervisele ning faktoritele, mis võivad tingida nende ebatavalise, harilikust suuremal määral eritumise udarasse ja piima.
2. MÜKOTOKSIINIDE ÜLDISELOOMUSTUS
Mükotoksiinid tekivad looduses kõikjal esinevate peamiset hallitusseente , aga ka endofüütide, kottseente jt seente ainevahetuse käigus sekundaarsete metaboliitidena. Neid looduslikke toksilisi, erineva keemilise struktuuriga ühendid on kirjeldatud üle paarisaja , kuid üksikasjalikumalt on uuritud alla kümne (Jouany ja Diaz , 2011)
Iga toiduaine või loomasööt võib saastuda mükotoksiinidega, kui see viibib hallitusseente eluks optimaalseis keskkonnatingimustes (hapniku juurdepääs, suhteline niiskus üle 80%, temperatuur üle 10°C, neutraalne pH). Kasvada võivad samaaegselt mitmed seeneliigid, üks seeneliik võib produtseerida erinevaid toksiine ja erinevad seeneliigid ühte. Erinevalt hallitusest on mükotoksiinid nähtamatud, lõhna ja maitseta. Hallituse esinemine ei ole veel tõendiks mükotoksiinide esinemisele, hallituse puudumine ei välista seda - mükotoksiinid on termoresistentsed ja püsivad materjalis pikka aega pärast neid produtseerinud seente hukkumist. Järgnev üksiktoksiinide üldiseloomustus tugineb eelkõige Jouany ja Diaz (2011) andmetele.
2.1 Aflatoksiinid
Aflatoksiine produtseerivad perekond Aspergillus seened A.flavus ja A.parasiticus. Keemiliselt on need difuranokumariini derivaadid. Levinuim, ohtlikuim ja enimuuritum on aflatoksiin B1 (AFB1), tähtsad on ka aflatoksiinid B2, G1, G2. Mäletsejaliste vatsamikroobid on võimalised muundama aflatoksiine aflatoksikooliks, lagunemise ulatus on veel ebaselge : ühtede autorite uuringutes lagunes in vitro vatsavedeliku keskkonnas 42% toksiinist, kuna teistel andmetel olulist toksiinilammutamist ei toimu. Kindel on, et oluline osa toksiinist siiski möödub vatsast muutumatult. Vatsa läbinud ja seedetrakti jõudnud AFB1 on väikese molekulmassiga, lipofiilne ja imendub passiivse difusiooni teel kiiresti, roojasse jõuab vähe. Soolest imendunud toksiin seondub 90% ulatuses plasmaalbumiinidega ning jõuab esmalt maksa, kus toimub AFB1 akiivne hüdrolüüs metaboliidiks aflatoksiin M1, mis kas konjugeerub glükuroonhappega ja eritudes sapi koostisesse või siseneb vereringesse. Ka AFM1 transporditakse veres valkudega seondunult, aga seos on ebapüsiv ning aine eritub nii uriini kui piima. AFM1 võib imenduda vatsa, aga vatsamikroobid ise seda ei produtseeri, niisamuti nagu aflatoksikooli ei produtseerita organismis väljaspool vatsa.
2.2 Ohratoksiin-A
Ohratoksiin A on ülemaailmse majanduslikku kahju põhjustajana aflatoksiinide järel teisel kohal. Seda produtseerivad seened Penicillum verrucosum ja Aspergillus verrucosum. Keemiliselt on tegu fenüülalaniindihüdroisokumariiniga. Vatsas hüdrolüüsub toksiin mikroobsete proteaaside toimel kiiresti, juba 15 minutiga laguneb 50% ohratoksiinist, soodsa (ainurakseterohke) vatsamikrofloora korral lammutub ohratoksiin 100%. Tekivad fenüülalaniin ja OT-A-α (vähetoksiline, aga mingil määral genotoksiline ), võimalik on ka OT-A-α estrifitseerumine vatsas okratoksiin C-ks ( toksilisus sarnane algupärasele mükotoksiinile). Väike kogus toksiini võib imeduda eesmagudest passiivselt ioniseerumata vormina, see toimub kiiremini tärklist sisaldavate konsentreeritud söötade söötmisel, kuna toksiin imendub happelises, mitte neutraalses keskkonnas. Samal põhjusel eritub toksiin lehma organismist uriiniga kiiresti – veise uriini pH on kõrge ning neerutorukestes erilist toksiini reabsorbtsiooni ei toimu. Verest on ohratoksiini ja selle laguprodukte leitud vaid kroonilise mürgistuse korral, kuna ohratoksiin kinnitub plasma proteiinidele ja püsib nii veres kaua.
2.3 Zearalenoon
Zearalenooni (ZEA) produtseerivad Fusarium graminearium jt Fusariumi perekonna seened. Keemiliselt on see resotsükliline happeline fenoollaktoon. Üle 90% (in vitro tulemused) põhitoksiinist lagundatakse vatsas ( ainuraksed on üheksa korda aktiivsemad kui mikroobid ) α-zearalenooliks (neli korda tugevam östrogeenne toime) ja vähesel määral β-zearalenooliks ( toksiline emaka limaskesta rakkudele). Moodustunud α-zearalenool võib vatsas siiski ka tagasi ZEA-ks hüdrolüüsuda ja algupärasena soolde jõuda. Metaboliidid on rohkem vesilahustuvad kui põhitoksiin, mistõttu seedetraktis imenduvad vähe, toimub intensiivne väljutamine enterohepaatilise süsteemi ja uriiniga. Sooles imendunud ZEA muundub α-zearanelooliks ka maksas ensüüm hüdroksüsteroid hüdrogenaasi toimel.
2.4 Trihhotetseenid: DAS, T-2 toksiin, DON, NIV
Trihhotetseene produtseerivad Fusariumi perekonda kuuluvad hallitusseened. Keemiliselt on tegu tetratsüklilise seskviterpeeni toesega, mis sisaldab kuueliikmelist oksaaniringi ja stabiilset epoksiidgruppi olefiinsideme 12., 13., 9. ja10. positsioonis. Loomasöötades on sagedamini A-rühma toksiinid : diatseetoksistsirpenool e DAS ja T-2 toksiin või B-rühma toksiinid: deoksinivalenool ehk DON ja nivalenool ehk NIV. Vatsa mikroobid koos spetsiifiliste epoksireduktaasidega lammutavad DON-i molekuli 12,13-de-epoksideoksivalenooliks ehk DOM-ks (väiksem emeetiline toime), sarnane biokonversioon epoksiidreduktaaside poolt toimub ka monogastriliste loomade sooletraktis. T-2 deatsetüleerub vatsavedelikus süsinik-4 HT-2 toksiiniks, see omakorda süsinik 15-st T-2 triooliks. Protsessis on intensiivsemaks lagundajaks ainuraksed (90% T-2 toksiinist ja DAS-st), kuid seondudes eukarüootsete rakkude ribosoomidega blokeerub nende valgusüntees, mistõttu kuue tunniga ainuraksete kasv blokeerub, samas kui mikroobide oma intensiivistub. Detoksifikatsioon muutub küsitavaks juhul, kui ka mikroobid osutuvad toksiini suhtes tundlikuks. DON ja tema metaboliidid imenduvad seedetraktist 30% ulatuses 24 t jooksul, kusjuures metaboliidid suuremal määral kui põhitoksiin. Imendunud toksiin elimineeritakse uriini ja roojaga konjugeerimata DOM-i (96%) ja DON-na (4%).
2.5 Fumonisiinid
Fumonisiine produtseerivad hallitusseened Fusarium verticilloides ja Fusarium proliferatum. Enamlevinud on fumonisiin B1 (FB1). Fumonisiini biokonversiooni kohta on üldiselt vähe teada ning tekkida võivaid metaboliite ei tunta. Nähtavasti vatsas toksiin erilisel määral ei lammutu. Arvatakse, et mäletsejad on siiski ühekambrilise maoga loomadest resistentsemad. Katseliselt suukaudse manustamise järgselt väljus enamik toksiinist roojaga ning vereplasmast toksiini ei leitud. Süsteemse manustamise järel kumuleerus kudedesse alla 1% manustatust.
2.6 Patuliin
Patuliini produtseerivad perekondade Penicillum, Aspergillus ja Byssochlamis seened, tegu on tsüklilise gammalaktooniga. Patuliini kasutatakse antibiootikumina nii meditsiinis kui veterinaarias G(-), G(+) mikroobide ja mõnede ainuraksete kasvu pidurdamiseks, kuid toksilisus piirab tema kasutamist. Toksiin võib vatsavedelikus neutraliseeruda, kui seal sisaldub tioolrühma omavaid ühendeid, mis patoliini molekuli kovalentsete sidemete varal seovad. Seondunud patuliin ei ole vatsa mikrofloorale toksiline, samuti on muutunud imendumisjärgsed toimeomadused rakkudesse ja kiirenenud lagunemisaeg . Seondumata patuliin väikse veeslahustuva molekulina imendub ja lammutub organismis kiiresti, eritub uriiniga, hüdrofoobsetes rakustruktuurides ei kumuleeru.
2.7 Mükotoksiinide detekteerimine
Kõige kiirem, tundlikum ja suurima korratavusega on mükotoksiinide määramine immunoloogilisel meetodil. Kuigi mükotoksiinidel antigeenseid omdusi ei ole, tekivad need valgulise või polüpeptiidse hapteeniga konjugeerimisel, misjärel võib rakendada ELISA-meetodit. Toksiinid on kantitatiivselt määratavad nii söödast ja toiduainetest kui kehavedelikest ja kudedest. Mõningates riikides on müügil ka kommertsiaalsed ELISA komplektid teatud mükotoksiinide kiireks avastamiseks toidus või loomasöösas põllumajandusettevõttes kohapeal. Mükotoksiinide metabolismi tundmaõppimine on võimaldanud senisest tundlikumate biomarkerite välja töötamist, mis põhinevad mõne makromolekulaarse molekuli seondumisel mükotoksiini või selle metaboliidiga organismis, misjärel molekul vereproovis või piimas detekteeritakse. (Bryden, 2007)
3. LOOMASÖÖDA SAASTATUS NING LÜPSILEHMADE TERVIS
3.1 Mükotoksiinide esinemine loomasöötades.
Hinnanguliselt on veerand maailma viljasaagist mükotoksiinidega saastunud, ning paljudes piirkondades on mükotoksiinidest vaba loomasööta kasutada praktiliselt võimatu. Meie kliimavöönd on sobilik Fusarium ja Penicillium spp. kasvuks. Eestis on loomasöödast leitud ohratoksiini, zearalenooni ja aflatoksiini, harva ka deoksinivalenooli, rohkem saastatud on olnud kliid ja jahvatusjäätmed. Erinevatele söötadele on iseloomulikumad erinevad mükotoksiinid: konsentraate saastavad afatoksiinid, maisi fumonisiinid ja zearalenoon, teisi teravilju DON, ohratoksiinid ja ergotalkaloidid ( Fink -Gremmels, 2008). Karjamaarohus võib kasvada kottseen tungaltera , teatud kõrrelistele on iseloomulikud neile omased endofüütsed seened (Neotyphodium coenophialum kõrges aruheinas, Neotyphodium (Acremonium) lolii karjamaa raiheinas), mis produtseerivad ergotalkaloide, indooliühendeid, terpeene jt neurotoksilisi ja vasokonstriktoorseid ühendeid ( Ronald , Riley ja Pestka, 2011). Haljassöötade konserveerimisel ( sileerimine , kuivatamine) võivad ellu jääda juba niitmisel haljassöödas leidunud mükotoksiinid, lisaks võivad hallitused säilitamisel edasi kasvada. Ebaõige transpordi ja säilitamise käigus tekib mükotoksiine ka loomasöödaks mõeldud toiduainetetööstuse kõrvalproduktidesse (õlleraba, mahlade valmistamise jäägid jm) (Jouany1 ja Diaz, 2011). Teadlased on veendunud, et on veel arvukalt mükotoksiine, mida ei suudeta detekteerida. Katsetes puhastatud mükotoksiinidega ei saada loomorganismile samasugust toimet kui naturaalse saastunud sööda söötmisel. Seetõttu, isegi kui laboranalüüsidega leitakse söödast mäletsejalistele üsna ohutuks peetavat mükotoksiine, tuleks arvastada, et sööt sisaldab suure tõenäosusega teisigi mükotoksiine (Wright, 2011).
3.1.1. Aflatoksiinid
Levinumad allikad on teraviljade seemned, sojauba, erinevad õlikoogid (Fink-Gremmels, 2008). Just maisi puhul on märgatud, et palavad ilmad ja rohke putukapopulatsioon teatud geograafilistes piirkondades mõjutab aflatoksiinidega saastatuse määra oluliselt (Jouany1 ja Diaz, 2011). Kui USA lõunaosas hinnatakse saastunuks 20% maisist, siis lääne- ja idaosas on mais saastunud vaid väga halva ilmastikuga aastatel. Pärast seda, kui aflatoksiinide esinemine söödas seaduslikul piirati, on saastatus märgatavalt langenud (Whitlow et al, 2006)
3.1.2. Trihhotetseenid
Fusarium hallitusseente produtseeritud mükotoksiinidest on levinum DON. Koristamiseelsed maisiproovid USAst erinevatel aastatel on olnud saastunud 40-90% ulatuses. Enamikus proovides ületab konsentratsioon 1 μg/kg . T-2 toksiini on Euroopa kohta läbiviidud uuringutes on leitud üle 20% kaera ning 3-5% teiste teraviljade proovidest. USA erinevates piirkondades on saastatust leitud 7-13% söödaproovides (Whitlow et al, 2006).
3.1.3. Zearalenoon
Peamiselt maisi ja nisu kontaminant, leitud on ka kaerast, riisist, sorgost, rukkist . 1990 läbi viidud uurimiste andmetel 19 riigist kogutud 500-st teraviljaproovist osutus 44% ZEA-ga saastunuks. Keskmine kontsentratsioon oli 0,045 μg/kg (Jouany1 ja Diaz, 2011).
3.1.4. Fumonisiinid
Need toksiinid on levinud umbes 25 riigis üle kogu maailma, saastunud on mais. Maisiproovid USAst on sisaldanud piirkondlike ja aastaste erinevustega 45-60 % fumonisiine, kusjuures ühes uuringus leiti konsentratsiooni üle 5 μg/kg 6,9% proovides, ehkki enamasti jäävad konsentratsioonid alla 1 μg/kg (Jouany1 ja Diaz, 2011).
3.1.5. Ohratoksiin-A
Esineb mitmetes inimese toiduks mõeldud produktides (teraviljatooted, oad, maapähklid, kuivatatud puuviljad, vein, õlu, kohv), loomi ohustab peamiselt saastunud teravili (Jouany1 ja Diaz, 2011).
3.1.6. Patulliin
Söötade saastumine patuliini produtseerivate hallitusseentega nagu Byssochlamis nivea või Aspergillus clavatus on küllaltki tavaline. Eelkõige on saastunud silo ja seda peetakse üheks ägedate veiste toksikoosipuhangute põhjustajaks Euroopas ja Uus- Meremaal (Jouany1 ja Diaz, 2011).
3.2. Mikrobiaalne detoksifikatsioon vatsakeskkonnas
Tänu mäletsejaliste eesmagudes toimuvale mikrobiaalsele detoksifikatsioonile on mükotoksiinide kahjustav bioloogiline toime veistele väiksem kui monogastrilistele loomadele. Lagunemise ulatus on mükotoksiini liigiti erinev, samuti ei ole kõik tekkinud metaboliidid ohutud . Tähelepanuväärne on, et tungltera toksilisus võib mäletseja vatsas isegi suureneda, sest vatsa mikrofloora metaboliseerib ergovaliini lüsergiinhappeks (Ronald, Riley ja Pestka, 2011). Väga suur mõju detoksifikatsioonile on vatsavedeliku mikrofloora kooslusele, kusjuures just algloomadel on paljude mükotoksiinide lagundmises võtmetähtsus. Kõik seedeprobleemid kahjustavad vatsa barjäärifunktsiooni. Uue tehnoloogiana kasutusele võetud kaitstud proteiinide ja rasvhapete kasutamise efekt mükotoksiinide imendumisele on veel uurimata. Ebaselge on ka erinevate toksiinide interaktsioon (Fink-Gremmels, 2008).
3.3. Mükotoksiinide toimemehhanism (Sural ja Dvorska 2011)
• Soolestikus : Et vähemalt OTA, T-2 ja AFB põhjustvad vabade radikaalide moodustumise juba sooltraktis, pidurdub enterotsüütide oksüdatiivse stressi ja hävimise tagajärjel toitainete imendumine seedetraktis.
• Rakumembraanil: Et muuhulgas halveneb ka antioksüdantiliste omadustega vitamiinide E ja C ning karotinoidide imendumine, tekib nende puudus kudedes. Kui järgnevat kumuleerub märklaudkudedesse mükotoksiin või selle aktiivne metaboliit ja antioksüdant-prooksüdant tasakaal on häiritud, genereerib mükotoksiin rakumembraanides vabu radikaale, muutes nii rakumembraani aminohappelist koostist ja toimub polüküllastumata rasvhapete pika ahela peroksüdatsioon, sellega kahjustuvad membraani retseptoreid, häirub signaali liikumine ja membraaniga seotud ensüümide aktiivsus, rakumembraani permeaablus, plastilisus jt funktsioonid kahjustuvad. Rakk hävib või kahjustub .
• Raku sisemuses: Rakumembraani funktsioonide häirumise tõttu tekib pidurduv toime DNA, RNA ja proteiini sünteesile.
• Plasmas : Et immuunreaktsioonides osalevad rakud ning nendevaheline kommunikatsioon on häiritud, pidurdub makrofaagide poolne tsütokiinide, eikosanoidide jt süntees, lümfotsüütide poolne antikehade süntees, komplemendi ja interferooni süntees.
3.4. Terviseprobleemid lüpsilehmadel
Äge mürgitus mkotoksiinidest on iseloomulik tungaltera või endofüütsete seente produtseeritud alkaloidide, indooli terpeenide jt neurotoksiinidena toimivate mükotoksiinide tarbimise järgselt. Haigestunud lehmal esineb gangreen või konvulsioonid ja on selge, et sellise lehma piim inimese toidulauale ei jõua. On kirjeldatud saja lehma surmaga lõppenud mürgistust patuliiniga saastunud ebakvaliteetse silo söötmisel. Ka aflatoksikoos võib mõnikord veistel kulgeda ägedalt. Teiste mükotoksiinide põhjustatud ägedaid haigestumisi veistel on kirjeldatud harva ning vaid väga suurte koguste tarbimisel (Fink-Gremmels, 2008).
Suuremaks, kuigi raskesti dokumenteeritavaks probleemiks on väikeste toksiinikoguste krooniline tarbimine. Riskialtimad on kõrgetoodangulised või varajases laktatsioonis olevad piimalehmad, eriti konsentreeritud söötade rohke ratsiooni korral, sest suureneb saastunud sööda tarbimine ja langeb vatsabarjääri efektiivsus. Kirjeldatakse vähenenud söödatarbimist, piimatoodangu langust, nakkuste suurt levikut karjas ning vähenenud sigivust (Whitlow et al, 2006). On leitud, et IgA konsentratsioon vereseerumis langeb juba väga väikeste toksiinikoguste toimel (Wright, 2011). Ebakvaliteetset silo on seostatud sagedate mastiidijuhtude ja sõrahaigustega, aga mõju ulatus ei ole selge. Teatud mükotoksiinid modifitseerivad tänu antimikroobsetele omadustele vatsa mikrofloorat, mõjutades nii kõigi söödakomponentide fermentatsiooni, lenduvate rasvhapete produktsiooni ja proteiinisünteesi. Vatsabarjääri kahjustamise tõttu väheneb ka kaitse teiste patogeenide ja toksiinide vastu lisaks mükotoksiinidele. Mükotoksiinide mõju vatsaseedele võib olla võrreldav vatsaatsidoosiga (Fink-Gremmels, 2008).
3.4.1. Aflatoksiinid
Aflatoksiin läbib suures osas vatsa muutumatult ning ka metaboliseerumisel ei vähene selle toksilisus oluliselt, mistõttu toksiin on ohtlik ka mäletsejalistele. Sidudes guaniini toimib aflatoksiin DNA-d kahjustavalt ja põhjustab kas raku surma või selle muteerumise kasvajarakuks. On leitud kasvuiibe langust lihaveistel alates kogusest ratsioonis üle 0,7 μg/kg, maksaturset kogusest üle 0,1 μg/kg, sigimislangust piimalehmadel koguses 0,12 μg/kg ning piimatoodangu lagust kuni 25% koguses üle 0,1 μg/kg (Jouany1 ja Diaz, 2011). Osaliselt on kõik need ilmingud seotud aflatoksiini maksatoksilisusega, selle üheks omapäraseaks väljenduseks on fotosensibiseerumine pärast aflatoksiinide tarbimist (Fink-Gremmels, 2008). Rasvhapped kumuleeruvad maksa, neerudesse ja südamelihasesse, häirub vere hüübimissüsteem ja tekivad hematoomid, kahjustub tsellulaarne immuunsüsteem (Jouany1 ja Diaz, 2011). Võivad tekkida ka entsefalopaatia ja tursed, mille korral avaldub ägeda kuluga haigus: loomad jäävad pimedaks , krigistvad hambaid, esineb ringliikumine , dirröa, anaalprolaps, tiined loomad aborteeruvad, viimaks tekivad konvulsioonid ja surm saabub 48 h jooksul. Äge vorm on iseloomulik vasikatele vanuses 3-6 kuud (Radostits, Gay, Hinchcliff , Constable, 2006). Paljud uuringud osutavad, et looduslikult saastunud sööt on toksilisem kui puhastatud aflatoksiin. Mõju vatsa seedeprotsessidele on erinevates uuringutes olnud vastuoluline (Jouany1 ja Diaz, 2011).
3.4.2. Deoksinivalenool
DON on nn vomitoksiin monogastrilistele loomadele, mäletsejalistele peetakse aga väheohtlikuks, kuna see konverteeub vatsas pea täielikult vähemtoksiliseks metaboliidiks DOM. Täiskasvanud veis talub kuni 8,5 mg/g söödas toksiini mitme nädala kestel ilma eriliste tervisehäireteta. Siiski tõuseb söömisjärgne ammooniumi konsentratsioon vatsas (Fink-Gremmels, 2008), langeda võib piima rasvaprotsent, piimatoodang ei pruugi langeda. Naturaalselt saastunud sööda söötmise korral märgatakse siiski ka isu vähenemist ja piimatoodangu langust, mille põhjuseks arvatakse kaasnevate teiste mükotoksiinide olemasolu. Seega on DON sobivaks markeriks söötade uurimisel (Whitlow et al, 2006).
3.4.3. T-2 toksiin
T-2 toksiin toimib seedetrakti ärritavalt, seda seostatakse gastroenteriidi ja sooleverevalumitega.
Vasikatele manustamisel väheneb seerumiproteiinide ja komplemendiproteiinide sisaldus, väikestel 50 kg vasikatel pidurdab tõenäoliselt ka leukogenees. Vasikatel on raporteeritud anoreksiast ja tagajäsemete ataksiast (Whitlow et al, 2006). Oluliste tselluloosi lagundavate vatsamikroobide Ruminococcus albus ja Methanobrevibacter ruminantium kasv pidurdub. Metaboliidid on vähem toksilised, aga siiski ohtlikud. Trihhotetseenide atsetüleerumine vatsas intensiivistab lipofiilset ainevahetust, mille korral tekkivate ühendite imendumise ulatus ja toksilisus pole teada (Jouany1 ja Diaz, 2011).
3.4.4. Zearalenoon
Zearalenoon ning metaboliit α-zearalenool jäljendavad hormoon östrogeeni toimet ning põhjustavad tundlikel loomadel hüperöstrogeenset reaktsiooni. Mäletsejalised on aga osaliselt kaitstud, sest ainult vähesed toksiiniosised satuvad kontakti kudedega . Isegi kõrge sisalduse korral söötades ei mõjuta toksiin piimatoodangut, pole leitud jääke lihastes ja siseorganites. Tekkida võivad sigimisprobleemid: vaginiidid, abordid , viljatus. Noortel emasloomadel hüpertrofeeruvad suguelundid ja udar ning väheneb luteiniseeriva hormooni ja progesterooni konsentratsioon, isasloomadel väheneb testosterooni süntees. On täheldatud, et kui karjamaalt võetud proovides ZEA ja tema metaboliitide sisaldus läheneb 400 ppb, iseloomustab karja madal tiinestuvus ning verest ja uriinist on detekteeritav kõrge metaboliitide sisaldus (Jouany1 ja Diaz, 2011). Suuremates kogustes zearalenooni (0,75 μg/kg ) koos mükotoksiiniga DON (0,500 μg/kg) vähendab söödatarbimist, piimaproduktsiooni, võib põhjustada diarröad (Whitlow et al, 2006).
Tähelepanuväärne on, et on kasvustimulaatoreid, mis sisaldavad ZEA metaboliite, seepärast toksiiniga saastnud sööda tarbimine võib muuta kasvustimulaatorite kasutamist kontrollivate testide tulemusi. Vastav meetod valepositivsete reaktsioonide välistamiseks on välja töötatud (Jouany1 ja Diaz, 2011).
3.4.5. Fumonisiinid
Fumonisiinid mööduvad vatsast lagunemta, kuid nende toime mäletsejalistele on vähem selge kui toime teistele liikidele (leukoentsefalomalaatsia hobustel , kopsuödeem sigadel, maksavähk rottidel..), mistõttu sageli söödetakse fumosiiniga kontamineerunud teiste liikide söödad veistele. Toksiini märklaudorganiteks mäletsejalistel arvatakse olevat maks ja neerud, suureneb AST ja GGT aktiivsus plasmas (Jouany1 ja Diaz, 2011). FB1 koguses 3 mg/kg KM päevas 2 nädala jooksul vähendas katseliselt söömust ning piimaoodangut. Vasikatel vähenes lümfoblastogenees (Fink-Gremmels, 2008). Teistel andmetel ilmneb toodangulangus pikamaajalisemal tarbimisel, samas kui hepatotsellulaarne kahjustus tekib kiiremini (Whitlow et al, 2006).
3.4.6. Ohratoksiin A
Monogastrilistele loomadele võib mürgistus ohratoksiiniga olla surmav , närilistel on täheldatud teratogeenset ja kasvajalist ning lindudel immunosupressiivset toimet (Jouany1 ja Diaz, 2011). Mäletsejalised on aga kaitstud, kuna vatsaseede lagundab ohratoksiini. Hea tervisega lehma vats inaktiveerib toksiini kuni 12 mg/kg söödas. Ohratoksiin ise ei ole vatsamikroobidele kahjulik, aga kui teistel põhjustel on mikrofloora koosseis häirunud, ei pruugi toksiini lammutumine efektiivne olla. Harvaesinevaid toksikoosisümptomeid seostatakse järskude söödamuutuste ja rohkete proteiinikonsentraatide kasutamisega (Fink-Gremmels, 2008), sümptomiteks võivad olla diarröa, neerukahjustused ning piimatoodangu langus. Mittefunktsioneeriva vatsaga vasikatele on letaalne juba toksiinikogus 0,25 mg/kg KM (Whitlow et al, 2006).
3.4.7. Patuliin
Patuliini mõju ei piima- ega lihaloomade tervisele pole tegelikult kunagi uuritud. In vitro katsetes on uuritud vaid patuliini antimikroobset toimet vatsas toimuvatele seedeprotsessidele. Kindlaks on tehtud doosist sõltuv negatiivne toime lenduvate rasvhapete, atsetaatide ja mikroobse proteiini produktsioonile, kuna halveneb nii tselluloosi kui valkude lagundamine. Raske mürgituse korral väheneb söömus ja piimatoodang, on täheldatud raskete närvikahjustustega kulgevat haigestumist, hemorraagilist sündroomi, loom võib isegi surra (Jouany1 ja Diaz, 2011).
4. MÜKOTOKSIKOOSID INIMESEL
Mükotoksiinide rolli uurimine rahvatervishoiu seisukohalt on keeruline. Seostatakse mitmeid ägeda kuluga haiguseid ning paljusid krooniliselt tervist kahjustavaid seisundeid, kuid otsest seost mükotoksiini ja haiguse tekke ning patogeneesi vahel pole lihtne tõestada. Bryden (2007) on kirjeldand põhjalikult selliste haiguste epidemioloogiliste uuringutega seotud probleeme. Diagnoosimine peaks hõlmama mitte ühegi teise etoloogiaga seletatava haiguse registreerimist koos sellele eelnenud ühekordse suures koguses või pikaajalise väikeses koguses mükotoksiini sisaldanud toidu tarbimisega – kaasnevate haigusseisundite välistamine, tarbitud toidu väljaselgitamine ning selle toidu laboratoorne analüüsimine aga enamasti ei õnnestu. Teadmisi mükotoksikooside mõjust inimesele saab rohkem epideioloogiliste vaatlusuuringute ja eksperimentaalsete loomkatsete käigus. Hiljuti on välja töötatud biomarkerid, mis võimaldavad küllalt suure usaldusväärsuse ja korratavusega avastada ühe või teise mükotoksiiniga kokkupuudet vere- või uriiniproovidest.
Pole olemas “ohutut” mükotoksiinide päevadoosi, kuid arvatakse, et jäigema poliitika kehtestamine toiduahelas esineda lubatava mükotoksiinide koguse suhtes kahjustaks paljude arengumaade majandust sedavõrd, et toidupuudusest tingitud mõju paljude kogukondade tervisele oleks mükotoksiinide efektist veel suurem.
Ägedaid mükotoksikoosipuhanguid on ajaloos ikka ja jälle esinenud , eelkõige üleujutuste, põua-aastate või sõdade järel. Kirjeldatud on ägedat maksahaigust aflatoksiinide tarbimise järel Indias, Malaisias ja Keenias; kõhuvalu ja diarröaga kulgevat haigestumist fumosiinide tarbimise järel Indias; oksendamisega kulgevat soolepõletikku DON tarbimise järel Hiinas ning Indias; enneaegselt alanud menstruaaltsüklite lainet zearalenooni söömise järel Lõuna-Ameerikas. DON, kuigi üldiselt immuunsüsteemi supresseeriv, stimuleerib IgA rakke ning võib nii põhjustada glomerulonefriiti (Bryden, 2007). On leitud ka mõne mükotoksiini mõju närvisüsteemile ja kopsudele (Jouany1 ja Diaz, 2011).
Väikestes kogustes igapäevane mükotoksiinide tarbimine ning sellest tingitud kroonilised tervisehäired on palju tavalisemad. Üsna kindlad ollakse krooniliste mükotoksikooside rollis kasvu ja arengu pidrudajatena lastel, immunosupressorina ning DNA metabolismi mõjutajatena. Mükotoksiinid toimivad juba iseenesest isuvähendavalt, mis koos toitainete vähene imendumise ning resistentsuse langusest tingitud nakkushaigustega viib hõlpsasti alakaalulisuseni. Aflatoksiinide tarbimist on seostatud, ehkki mitte tõestatult, kwashiorkor haigusega (Bryden, 2007). Siiski tuleb silmas pidada, et kõige enam mükotoksiinidega kokku puutuvad piirkonnad kannatavad tihti ka toidunappuse all, mistõttu on võimatu eristada alatoitumisest tingitud kasvupeetust mükotoksiinide mõjust. Immunosupressioon on katseloomadel kindlaks tehtud juba mükotoksiinide tarbimisel doosides, mis ei põhjusta muid kliinilisi nähte. Toime on seotud nii loomuliku kui omandatud immuunsuseks vajalike nii tsellulaarsete kui humoraalsete komponentide mõjutamisega. Et immuunrakkude pinnal on kõrge küllastumata rasvhapete konsentratsioon, on nad vabadest radikaalidest väga haavatavad. Oksüdatiivne stress pidurdab T- ja B-lümfotsüütide, NK rakkude, makrofaagide talitust, halvendab immuunrakkudevahelist kommunikatsiooni, väheneb immunomodulatorite ning komplemendi sisaldus plasmas (Sural ja Dvorska, 2011). Väga palju on tähelepanu pööraud uurimustööle mükooksiinide mõjust DNAle. Tõestatud on kartsinogeenne (nt fumosiinid), kartsinogeenne ja teratogeenne (nt ohratoksiin) või kartsinogeenne, mutageenne ja teratogeenne (nt aflatoksiinid) toime. Vähemalt 40 liiki mükotoksiine on loomkatsetes olnud surmavad embrüole või väärarenguid põhjustavad lootele . Fumosiinid takistavad folaatide mehhanismi, mis on olulised loote neuraaltoru arengus ning piirkondades, mis sõltuvad maisist ( Texas , Gutemala, Hiina, Lõuna-Aafrika) on epidemioloogid leidnud kõrget neuraaltoru arengudefektide esinemist (Bryden, 2007). Aflatoksiin B1 on tugevaim teadaolev maksa kantserogeen. Küllalt oluline, ehkki B1 omast väiksem, on kantserogeenne toime ka piimaga erituva aflatoksiin B1 metaboliidi M1 puhul. Aflatoksikooli toksiline toime, nagu ka aflatoksikooli eritumine piima, tuvastati alles hiljuti, on leitud, et vähemalt vikerforellil on aflatoksikooli maksakasvajaid tekitav mõju võrreldav AFB1 toksilisusega (Fink-Gremmels, 2008)
5. MÜKOTOKSIINIDE ESINEMINE TOIDUS
Inimese tervist ohustavad mükotoksiinid on pärit peamiselt taimekasvatussaadustest - teraviljast, pähklitest, kuivatatud puuviljadest , kohvi- ja kakaoubadest, ka mahlast, veinist, õllest ning maitseainetest. Sekundaarselt võivad saastuda toiduained õhu või tolmu kaudu. Mükotoksiinide ülekanne produktiivloomade toodangusse – liha, piima ja munade sisse – on samuti võimalik. Lihas on detekteeritud vaid mükotoksiinide jälgkoguseid ning vähemalt ägeda mürgituse teket ei peeta võimalikuks. Ka piimas ja piimatoodetes on mükotoksiine leitud väga väikestes konsentratsioonides ja piima riskitaset selles osas peetakse väikeseks. Söödahügieeni parandamisele ning detoksifikatsioonivõimaluste arendamisele suunatud tegevus, nagu ka ametlik järelvalve on piima kontamineerumise probleemi veelgi vähendanud (Whitlow, 2006) Siiski tuleb arvestada piimatoodete teatud iseärasusi - näiteks on piim imikute ja väikelaste peamine toiduaine, mis peab olema eriti ohutu. Lamba ja kitsepiima tootjatele võib tulla üllatusena, et paljude veterinaarravimite lagunemine vatsas ja eritumine piima on lehmadega toimuvast küllalt erinev, sama võib kehtida ka mükotoksiinide puhul. Samuti põhjustavad mõned mükotoksiinid antimikrobiaalse toime tõttu probleeme hapupiimatoodete valmistamisel ning vale-positiivseid tulemusi pidurdusainete esinemise uurimiseks rakendatavates testides.
Mükotoksiinide eksretsioon lehmapiima kontamineerunud söötade tarbimise järgselt on üldiselt väike ning praegusel ajal loetakse riskiteguriks vaid aflatoksiin M1 jõudmist piima. Ekskretsioon oleneb eelkõige konkreetse mükotoksiini metabolismi, imendumise ning eritumise iseloomust, aga lisaks erineb see ka indiviiditi, päeviti ja lüpsikorriti. Vatsabarjääri ulatust, imendumist ja metabolismi mõjutavad ratsiooni koostis, söödavad kogused, lehma tervis, seedeprotsesside toimimine ja maksa biotransformatsioonivõime. Terve lehma piimaalveoolide epiteel ja verekapillaaride endoteel on läbimatud polaarsetele või suurte molekulmassiga osakestele. Mastiit ja vähesemal määral süsteemne infektsioon mõjutab udarabarjääri ning piima ja vere pH gradienti märgatavalt, muutub erinevate ainetega seonduda võivate plasmaproteiinide osakaal, millega mükotoksiinide eritumine piima võib oodatavaga võrreldes täiesti muutuda. Hiljuti on udaraepiteelist avastatud transmembraanne transporter BCRC, mis võimaldab mõnede piima koostiskomponentide aktiivset ekskretsiooni, muuhulgas võivad substraadiks olla ohratoksiin A, aflatoksiin B1, M1 ja aflatoksikool (Fink-Gremmels, 2008).
5.1. Alatoksiin M1
Aflatoksiin väljutatakse lehma organismist 1-3% ulatuses piimaga, peamiselt metaboliidina AFM1, leitud on ka metaboliite AFM2, AFM4 ja AFQ1. Piima ilmuvad need pärast toksiini söömist 12 tunni möödudes, väljutamise haripunkt on 24 h möödudes, eritumine lakkab 4 päeva pärast tarbimise lõppemist (Jouany1 ja Diaz, 2011). Kõrgetoodanguliste lehmade puhul, kellele antakse suures koguses jõusöötasid, võib piima erituda isegi kuni 6.2% söödud toksiinist (Fink-Gremmels, 2008). USAs järelvalvetegevuse raames testitud farmipiimaproovidest 3,9% ja piimatööstuste proovidest 0,4% on sisaldanud aflatoksiini üle USA lubatud taseme (Whitlow, 2006) (mis muide on 10 korda suurem kui lubatud tase Euroopa Liidus). Kui varem arvati, et vatsa mikrofloora metaboliit aflatoksikool piima ei eritu, siis pärast uute meetodite kasutuselevõttu, mis detekteerivad ka aineid, mis ei fluorestseeru, on soovitatud alustada ka aflatoksikooli montooringuga piimas. Uuring Mehhikos aastatel 1996-1998 leidis aflatoksikooli üle 0,05 μg/kg 13% ja üle 0,5 μg/kg 8% pastöriseeritud piima proovides. Maksimaalsed detekteeritud aflatoksikoolikogused turustatava piima proovides on ulatunud 12,4 μg/kg .
Paljudes riikides kehtivad piima lubatud aflatoksiin M1 konsentratsioonile limiidid ning paljud teadlased on püüdnud leida mudeleid, mille alusel saaks arvutada toksiinikogused söödas, mille tarbimise korral toksiin piima ülenormatiivses koguses ei jõua. Vastavalt nendele mudelitele ongi mõnel pool määratud maksimaalsed lubatavad aflatoksiin B1 kogused piimakarjade söödas. Erinevates uuringutes saadud korrelatsioonikordajad aga erinevad, samuti ei klapi paljud hilisemad vaatlusuuringud mudelitesse. Võttes ekskretsiooni määraks tavapärase 2% asemel suuruse 6% (kõrgetoodanguliste loomade puhul esineda võiv halvim stsenaarium), ületab enamiku mudelite alusel arvutatud piima mükotoksiinide sisaldus lubatud piirlimiite ka söödas lubatud koguste korral (Fink-Gremmels, 2008)
5.2. Teised mükotoksiinid
T-2 toksiin eritub piima 0,2% (0,05-2%) ulatuses. See tähendab, et söödaga tarbitud doos 0.42 mg/kg KM (u 36 μg/kg ratsioonis) jõuab piima koguses maksimaalselt 0,035 μg/kg . Teised uurijad on leidnud suuremat eritumist: eksperimentaalne päevane kogudoos 182 mg (9 ppm antud dieedis) 15 päeva jooksul põhjustas 160 ppb toksiini metboliitide esiemise piimas tipp-perioodil.
DON eritub piima peamiselt metaboliidina DOM-1 ja vähemal määral natiivselt, aga eritub vaid 0,0001-0,0002% sissesöödud DON kogusest ja 0.0004–0.0024% moodustunud DOM kogusest Erinevates uuringutes 920 mg või 300 mg DON manustamine piimalehmale võimaldas detekteerida piimast vastavalt alla 4 μg/kg vaba ja konjugeeritud toksiini DON või 0,03 μg/kg metaboliiti DOM-1.
Uuringus lüpsilehma igapäevane tarbitud kogus 50–165 mg ei põhjustanud detekteeritavate jääkide esinemist piimas. Doosi suurendamisel koguseni 544,5 mg leiti, et 0,06% sellest jõudis piima, peamiselt metaboliidina a-zearalenool, minoorses koguses metaboliidina B-zearalenoon. Teistes uuringutes on saadud erinevaid tulemusi, aga üldiselt järeldatakse, et zearalenoon ohtlikus koguses piima ei jõua
Katsetatud on suurtes kogustes fumasiin B1 manustamist piimalehmadele söödaga ning veenisiseselt ning kummagil juhul ei detekteeritud toksiini piimas. Arvatakse, et maksimaalselt võib söödud toksiin jõuda piima 0,05% ulatuses, seireprogrammides kogutud piimaproovides on üksikjuhtudel toksiine ka detekteeritud (~1.29 μg/kg), aga selge on, et fumosiinide sattumine piima ohtu ei kujuta.
Ainult ~0,026% veise poolt sissesöödud toksiinist jõuab piima toksilises ohratoksiin-A vormis. Ratsioon , mis sisaldas 3,17-1,125 μg/kg 11 nädala jooksul ei võimaldanud ei toksiini ega kahjutute metaboliitide detekteerimist piimas. Üksikjuhtudel on väikeseid koguseid detekteeritud ja see on olnud seotud vatsafunktsioonide häirumisega.
Patuliini ega ergotalkaloide ei ole kunagi piimast detekteeritud ja on ebatõenäoline, et piimatooted neid toksiine sisaldada võiksid.
(Whitlow, 2007; Fink-Gremmels, 2008; Jouany1 ja Diaz, 2011)
6. SEADUSANDLUS. RIIKLIKUD SEIREPROGRAMMID
Juba 1987 reguleeriti seaduslikult või soovituslikult sööda aflatoksiin B1 konsentratsioone 34 riigis ning piima aflatoksiin M1 konsentratsioone 14 riigis. (Whitlow et al, 2000) Aastaks 2003 kehtis ametlik kontroll mükotoksikooside üle vähemalt 99 riigis. (Jouany1, Diaz, 2011)
Sööda- ja toidualaste õigusnormide üldpõhimõtted on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 178/2002. Täpsemalt kehtestavad söödahügieeni nõuded EL söödahügieeni määrus 183/2005 ja Söödaseadus. Toidu valdkonda reguleerib Eestis pemiselt Toiduseadus , Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 852/2004 ja (EÜ) nr 853/2004. Lisaks täpsustavad nii sööda kui toidu tootmist ja urustamist veel paljud täpsustavad Vabariigi valitsuse rakendusakteid ning otsekohalduvad Euroopa Liidu õigusaktid.
Põhimõtteliselt rajaneb toidu- ja söödaohutus käitleja enesekontrollil. See tähendab lisaks üldiste hügieeninõuete järgimist ka proovide võtmist ja nende analüüsimist, mis aga mükotoksiinide osas rutiinselt kohustuslikud ei ole. Sööda kvaliteedis veendumiseks kultiveeritakse hallitusseeni, mille kasvu esinemist või puudumist ei saa kindlasti tõlgendada mükotoksiinide olemasolu või puudumisena, ammugi siis ennustada kolooniate arvu alusel sööda mükotoksiinide konsentratsioone.
Ametlike kontrollide sagedus sööda ja toidutootmises peaks olema korrapärane ja proportsionaalne riskitasemele. Nõuete mittetäitmise kahtluse korral tuleb teha lisaks ühekordseid kontrolle. Ametliku kontrolli reeglid sätestab Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 882/2004, loomse toidu ametlikke kontrollile on kehtestatud veel erireeglid määruses (EÜ) nr 854/2004. Järelevalve käigus kontrollitakse näiteks tootmishügieeni nõudeid ( puhtus , kahjuritõrje jne), enesekontrolliplaani, arvepidamist ja märgistamist. Järelevalve käigus võetakse söödast ja keskkonnast proove, kontrollimaks sööda või toidu ohutust ja vastavust esitatud teabele. Ka väljaspoolt Euroopa liitu imporditud sööt kontrollitakse (korra kehtestab Põllumajandusministri 8. mai 2007. a määrus nr 70): esmasel toomisel alati ja korduval toomisel kahtluse korral tehakse füüsilised kontrollid ning vajadusel võetakse laborproovid. Sööda ametliku järelvave käigus rakendatavad proovivõtu- ja analüüsimeetodid kehtestab Komisjoni määrus (EÜ) nr 152/2009, ning seda täiendav Põllumajandusministri 13. oktoobri 2009. a määrus nr 100. Tuleb märkida, et nagu ettevõtte enesekontrolli puhul, ei määrata ka rutiinse söödkvaliteedi järelvalve käigus mükotoksiine. Eestis teostatakse neid uuringuid vaid riiklike seireplaanide raames. Toiduainete mükotoksiinide- alane järelvalve rangemalt reguleeritud: Komisjoni määrus (EÜ) nr 401/2006 sätestab proovivõtu- ja analüüsimeetodid just mükotoksiinide sisalduse ametlikuks kontrolliks toiduainetes . Selle alusel määratakse laboratoorselt immunoloogiliste meetoditega aflatoksiinide summa B1+B2+G1+G2 ning eraldi B1 sisaldus teraviljatoodetes, maapähklites, pähklites, kuivatatud puuviljas, vürtsides, aflatoksiin M1 piimas ja imikupiimasegudes, ohratoksiin teraviljas, rosinates, kohvis, veinides , viinamarjamahlades, imikutoitudes; patulliin puuviljamahlades ning eelkõige õunast valmistatud püreedes ja kääritatud jookides . 2011. aastal võeti ühtekokku 47 proovi, millest tehti 87 analüüsi.( Veterinaar - ja toiduamet, 2012)
Mükotoksiinide maksimaalsed lubatud piirmäärad, millele tugineda nii järelvalve kui enesekontrolliplaanide raames teostatud sööda või toidu kvaliteedi hindamises, on sätestatud loomasöötade osas Komisjoni määruses (EL) nr 574/2011 ning inimtoidu osas Komisjoni määruses (EÜ) nr 466/2001. Põllumajandusloomade söödamaterjalis niiskusesisaldusega 12% on aflatoksiin B1 lubatud piirnormiks 0,02 mg/kg, täiend- või täissöödaks ettenähtud söötades 0,01 mg/kg ning lüpsiloomade ja noorloomade segasöödas 0,005 mg/kg. Komisjoni 2006 aasta 17. augusti soovitus on anda soovituslikud piirnormid ka sööda desoksünivalenooli, zearalenooni, ohratoksiin A, T-2 ja HT-2 ja fumonisiinide esinemisele, sest kuigi need loomsetesse produktidesse praktiliselt edasi ei kandu (v.a ohratoksiin A, mis riskianalüüsides pole suureks riskiks osutunud), on neil enamasti loomorganismile toksiline mõju, T-2 ja HT-2 toksiinide esinemine loomasöötades on aga praeguseks üldse teadmata. USA asjakohane institutsioon FDA limiteerib lisaks aflatoksiinidele söödateravilja DON konsentratsioone, vastavalt 10 μg/kg lindude ja üle nelja kuuste veiste söödas ning 5 μg/kg teiste loomade söödas. Inimtoiduks kasutatava joogipiima maksimaalne lubatud aflatoksiin M1 limiit on 0,05 μg/kg ning piimapõhiste imikute piimasegude limiit 0,025 μg/kg. Tähelepanuväärne on, et FDA on seadnud limiidiks Ühendriikides 0,5 μg/kg piimas. Mitteloomsetest toiduainetest lubatud limiidid aflatoksiinile B1 on 2 μg/kg ja imikutoitudes 0,1 μg/kg; aflatoksiinide summaarsele sisaldusele 4 μg/kg; ohratoksiinile 5 μg/kg töötlemata ja 3 μg/kg töödeldud teraviljas, 10 μg/kg rosinates, 5 μg/kg kohvis, 2 μg/kg veinides ning 0,5 μg/kg imikutoitudes; patoliinile 25-50 μg/kg ja imukitoitudes 10 μg/kg. Teadud toodete puhul on lubatud saastunud toote spetsiaalne sorteerimine või töötlemine ja sellele vastavalt kõrgemad piirmäärad aflatoksiinile B1 (5-8 μg/kg) ja alatoksiinide üldsisaldusele (10-15 μg/kg).
Riiklik saasteainete seireprogramm loomsetes toiduainetes viiakse läbi iga-aastaselt. Seireprogrammi koostamise ja koordineerimise eest vastutab Veterinaar- ja Toiduamet, proovide võtmise elusloomadelt ning loomset päritolu toidust korraldab maakondlik veterinaarkeskus. Seire raames uuritavate proovide miinimumnõuded kehtestab Põllumajandusministri määruses nr 1. (06.01.2003), mille koostamisel on lähtutud Euroopa Nõukogu direktiividest 96/23/EC ja 97/747/EC. Sageli on võetud proovide arv suurem, kui miinimumnõuded ette näevad. Uuritakse elusloomi ja liha, piima, farmikala, mune ja mett . Mükotoksiinidest uuritakse seire raames aflatoksiini B1 veise lihastest, aflatoksiini M1 piimast ja ohratoksiini A sigade maksast. Mükotoksiinide osas positiivseid proove pole ühelgi aastal leitud.
Mitteloomsetest toiduainetest järelevalve käigus võetakse proovide tulemused võetakse iga-aastaselt kokku ning publitseeritakse tulemused muuhulgas veterinar-ja toiduameti koduleheküljel. Teabe kogumise eesmärgil määratakse mõnedest teraviljatoodetest lisaks ametlikult limiteeritud mükotoksiinidele ka Fusarium spp toksiine ning zearalenooni. Ülenormatiivseid proove on leitud 2011. aastal Saksamaa päritolu kohvis ohratoksiin A osas (tegemist ei olnud tervist kahjustava ohratoksiin A sisaldusega) ning 2005. aastal Iraani päritolu rosinates ohratoksiin A osas ning India päritolu pähklites alatoksiinide osas. Mittenõuetekohane toit kõrvaldati turult. Rohkem ei ole seireaastate jooksul mittevastavusi jaekaubanduses toiduainetes avastatud. (Veterinaar- ja toiduamet, 2012)
7. MÜKOTOKSIKOOSIDE ENNETAMISE VÕIMALUSED
7.1 Ennetamine piimatööstuse tasemel
Piima tehnoloogilisel või kulinaarsel töötlemisel mükotoksiinid praktiliselt ei lagune, fermentatsiooniprotsessides ega säilitamisel nende sisaldus ega keemiline struktuur ei muutu. Seetõttu tuleb piima ja piimatoodete ohutuse tagamiseks tagada kvaliteetne toorpiim. Hallitusseente kasvamisel piimatoodetes (see on võimalik kui ei tagata hügieeni tootmisel, õhukindlat pakendmist, madalaid säilitustemperatuure ning õigeaegset realiseerimist) on mükotoksiinide produtseerimine vähetõenäoline, esinenud väga väikestes kogustes juustudes. Muidugi tuleb tagada, et mükotoksiinidest oleksid vabad piimatoodetes kasutatavad lisandid.
7.2. Söödahügieen
Et mükotoksiinid piima ei jõuaks, tuleb esmese asjana vähendada võimalikult efektiivselt mükotoksiinide, aga eriti aflatoksiinide jõudmist piimalehmade söötadesse. Elementaarne on söötade säilitamine madala niiskusesisaldusega keskkonnas ja teravilja nõuetekohane töötlemine loomasööda valmistamisel. Tuleb vältida vigu söötade konserveerimismeetodite rakendmisel (silo fermenteerimine, heina pallimine jm). Mingil määral on söötade hoiustamisel võimalik kasutada hallituste kasvu pidurdavaid orgaanilisi happeid (Bryden, 2007). Samas pole tänapäeva agrotehnoloogiat silmas pidades alati võimalik vältida teraviljasaagi koristuseelset saastumist hallitusseentega, mükotoksikooside profülaktika on realiseeritav sageli vaid osaliselt, ja pealegi on see sooja ja niiske kliimaga maades ka võrdlemisi kallis (Sural ja Dvorska, 2011)
Et taimekasvatuse geograafiline piirkond mõjutab suuresti toksiinide moodustumist, on oluline pöörata erilist tähelepanu just ohustatud piirkondades (niisked soojad alad) või perioodidel (põua-aastad) kasvatatud söötade kontrollile (Jouany1 ja Diaz, 2011). Meie kliimavööndis on soodustatud Fusarium ja Penicillium spp. kasv, seega DON, zearalenoon, ohratoksiin A ja T-2 sattumine sööta, samas kui aflatoksiinide areng on soodus pigem soojemas ja niiskemas kliimas. Kindlasti tuleks sööda laboratoorset analüüsimist mükotoksiinidele kaaluda, kui karjas ilmneb seletamatud söödatarbimise, piimatoodangu või sigimisnäitjate langus. Analüüsida tuleb iga ratsioonikomponenti eraldi. Kui mõnes neist leitakse mükotoksiine, tuleb langetada otsus kas sööt asendada või piisab selle kasutamiskoguste vähendamisest lahjendades nii sööda toksilisust teiste komponentide abil (Wright, 2011)
7.3. Mükotoksiinide detoksifikatsioon
Tulenevat kulutustest, mida arvukad analüüsid ning suurte koguste söötade utiliseerimine nõuab, asendatakse praktikas söötade komponendid palju harvem kui oleks soovitav . Mükotoksiinide detoksifikatsioonina mõistetakse meetodite kogumit, millega kõrvaldatakse toksiinide toksilised omadused. Kasutatud on söötade keemilis töötlemist aluste, hapetega, ammooniumi või osooniga, segamine naatriumbisulfaadiga, füüsikalistest meetoditest on vahelduva eduga olnud abi termilisest töötlusest ja kiiritamisest, üha enam pakuvad huvi bioloogilised meetodid, mis põhinevad toksiinide mikrobiaalsel lagundamisel. Põhiline on, et kasutatud meetod, lisaks sellele, et kõrvaldab mükotoksiinist tuleneva ohu, ei kahjustaks sööda toiteväärtust, seeduvust või organoleptilisi omadusi ega mõjuks ise tervist kahjustvalt, lisaks peab meetod olema sedavõrd odav ning hõlpsasti kasutatav, et kulutused ei ületaks saastunud sööda asendamisega kaasneksid kulusid . Praeguseks leitud ning praktikas läbiproovitud mitmed efektiivselt mükotoksiinide sidujate või adsorbentidena toimivaid söödalisandeid, mis viivad toksiini looma organismist koos väljaheidetega välja ilma et see saaks mõju avaldada. Ainete detoksifitseeriva toime uurimine on komplitseeritud , sest in vitro hästitoiminud aine ei pruugi olla sama efektiivne in vivo. Laborkatsed jäävad oluliseks kriteeriumiks toksiinidesse toimivate ainete valiku sooritamisel, aga lõppjärelduste tegemisel tuleb arvestada lisaks välikatsetes saadud tulemusi (Diaz1 ja Smith, 2012). Adsorbeerivaid või absorbeerivaid aineid ei ole mõeldud kasutamiseks nö igaks juhuks – eelnema peab kindlasti söödakomponentide laboranalüüs ning loomaomanik, veterinaar ning ratsioonikoostaja peavad üheskoos valima parima strateegia toksikoosiga toime tulemiseks (Wright, 2011)
Järgnevalt mõned tuntumad detoksifitseerivad söödalisandid Diaz1 ja Smith (2012) artikli põhjal.
Silikaatmineraalid on suurimaks mükotoksiine lagundavate ainete rühmaks. Eristatakse füllo- ja tektosilikaate, millest esimeste hulgas on mineraalsed savid (bentoniidid
kaoliinide rühm, illiitrühm e savi- vilgukivi , aluminosilikaadid), teiste hulgas on zeoliidid. Bentoniididel on ioonivahetamisvõime ning moodustades aflatoksiiniga imendumatuid ühendeid, on osutunud efektiivseks detoksifitseerijaks ka veistega läbiviidud välikatseteks. Zeoliite, mille hulgas üle 45 looduslikku mineraali 120 erineva struktuurierimiga, peetakse efektiivseks aflatoksiini sidujaks, aga nähtavasti ka toksiini väljutamine uriiniga väheneb. Uurimised on kinnitanud, et mitte kõik zeoliidid ei ole efektiivsed aflatoksikoosi antidoodid ning toime on loomaliigiti erinev. Hüdreerunud naatrium -kaltsium-alumiiniumsilikaat (HSCAS), mida algselt kasutati söötade niiskusesisalduse vähendamiseks transportimisel ja säilitamisel, on osutunud laborkatsetes kõige efektiivsemaks aflatoksiinide kahjutustajaks ja arvukad katsed kanadel, kalkunitel, sigadel, piimalehmadel, lammastel, kitsedel ning naaritsatel on seda kinnitanud. Teiste mükotoksiinide osas on enamik silikaatmineraale ebaefektiivsed.
Aktiveeritud sütt on kasutatud mürgistuste korral juba alates 19 sajandist. Paremini toimib antidoogina ägeda mürgistuse korral, aga lisatuna söödale toimib dekontamineerivalt ka mükotoksiinide suhtes. Aktiivsöe pooride ja resorbtsioonipinna suurus varieeruvad suuresti, mistõttu ka antidootilised omadused on partiiti erinevad, mistõttu aflatoksikoosi leevendamiseks soovitatakse kasutada suuri aktiivsöe koguseid. Aine muudab keemilisi protsesse aflatoksiini imendumiskohas, blokeerides nii imendumist, mõjustades toksiini sorbtsiooni ja resorbtsiooni. Tibudel tehtud katsete alusel ei neutraliseeri aktiivsüsi ohratoksiini ega fumosiini. Arvatakse, et aktiivsüsi võib organismis lammutada mõndasid olulisi toitekomponente. Paljud vasturääkivad uurimistulemused efektiivsuse kohta ja võimalik organismile vajalike ainete lammutav toime muudavad aktiivöe igapäevase kasutamise söödalisandina küsitavaks.
Et nii mineraalseid, savidel kui aktiivsöel baseeruvaid adsorbente tuleb sööda hulka lisada kogustes üle 1%, alandavad need sööda toitainete tihedust mojudes negatiivselt eriti sigade ja lindude energiatarbele, samuti vähendavad oluliste toitainete kättesaadavust.
Pärmseene Saccharomyces cerevisiae tüve 1026 rakuseina konkreetne osa – mükosorb (MS) – reageerib mükotoksiinidega, ning tööstuslikul tasemel seda söödalisandiks nüüd ka toodetakse. Keemiliselt on tegu glükomannaaniga. Pakub huvi anorgaanilistele adsorbentide asendajana, sest on efektiivne juba väikestes kogustes, mõjutades sööda toitainelisi omadusi minimaalselt. Aktivatsiooniaeg on palju lühem kui silikaatmineraalidel, väheneb kõigi levinumate mükotoksiinide imendumine sooltraktist, taastub toksiinide poolt blokeeritud antikehade, antioksüdantide ja A-vitamiini süntees.
Klorofülliin, klorofülli vees lahustuv derivaat , seondub aflatoksiinide ning teiste polütsüklilise struktuuriga mükotoksiinidega vähendades nende imendumist, aga samuti leevendab mükotoksikoose tänu oma antioksüdatiivsetele omadustele
Kolestüramiinil, mida meditsiinis kasutatakse sapihapete sidumiseks ja kolesteroolitaseme alandamiseks, on ohratoksiini ja zearalenooni kahjutustav toime. Kõrge hinna tõttu aga seda vahendit praktikas ei kasutata.
Patuliini farmakokineetika on teiste mükotoksiinide omast erinev, ning selle toksiini neutraliseerimiseks soovitatakse veistele söödaga manustada mitteasendamatut aminohapet tsüsteiini – selles sisalduv tioolrühm neutraliseerib patuliini vatsas. Teised söötades olevad tiooliühendid nagu askorbiinhape ja feruliinhape ei kaitse vatsa mikrofloorat patuliini toime vastu (Jouany1 ja Diaz, 2011).
Mükotoksikooside profülaktika järgmiseks sammuks oleks antioksüdantide kombineeritud kasutamine toksiini absorbentidega. Mükotoksiinide poolt tekitatud oksüdatiivsel stressil on oluline osa nii toitainete imendumise vähendamise, immunosupressiooni kui tsütotokilise toime tekkel ning antioksüdantide lisamine väldib vabade radikaalide negatiivset toimet nii soolestikus, plasmas kui rakumembraanidel. Häid katsetulemusi on saadud vitamiini E ja seleeni kombineeritud kasutamisel nii ohratoksikoosi kui aflatoksikoosi profülaktikas ja in vitro katsetes on E vitamiin efektne olnud ka T-2 toksiini neutraliseerimisel (Sural ja Dvorska, 2011).
8. KOKKUVÕTE
Mükotoksiinid seente elutegevuse tulemusel produtseeritud looduslikud toksiinid, mis saastades loomasööta ning inimtoitu põhjustavad suurt majanduslikku kahju taime- ja loomakasvatusettevõtetele ning terviseprobleeme inimestele. Problemaatilised ning levinuimad mükotoksiinid on aflatoksiin B1, ohratoksiin A, fumonisiinid B1 ja B2, deoksünivalenool, T-2 toksiin, zearalenoon ning patuliin. Piimahügieeni seisukohalt peetakse riskiteguriks söödaga veiste organismi jõudnud aflatoksiine, mille metaboliit aflatoksiin M1 jõuab piima 1-3% ulatuses ning mille maksiaalne lubatud piimas on ka seaduslikult limiteeritud. Arvatakse, et teised mükotoksiinid tervistkahjustaval määral piima sisse ei satu . Olenemata sätestatud normidele, ei teostata põhjalikku mükotoksiinidealast seiret ei piimas ega teistes toiduainetes regulaarselt ei ettevõtete ega ametliku järelvalve raames, mõningast infot toiduainete ja söötade saastatuse määradest annab riiklik saasteainete seireprogramm. Piima tavapärane töötlemine (pastöriseerimine) ei vähenda mükotoksiinide esinemise määra ega toksilist toimet piimas, mistõttu toiduohutuse tagamiseks tuleb kindlustada mükotoksiinidest vaba toorpiim. Et leevendada saastunud söötade hävitamisega kaasnevaid kulutusi, on töötatud välja detoksifitseerivad söödalisandid, mis reageerides mükotoksiiniga vähendb selle imendumist ning bioloogilist mõju loomorganismis.
KASUTATUD KIRJANDUS

Aland, A. Mükotoksiinid - tihti alateadvustatud probleem. Eesti Loomaarstlik Ringvaade, 2011, 1, 23
Bryden, L.W. Mycotoxins in the food chain: human health implications. Asia Pacific Journal of Clinical Nutrition, 2007, supplement 1, 95-101
Diaz1, D.E, Smith, T.K. Mükotoksiinide lagundajad: praktilised võimalused mükotoksiinide neutraliseerimiseks. Eestin Loomaarstlik Ringvaade, 2012, 2, 21-28.
Fink-Gremmels, J. Mycotoxins in cattle feeds and carry -over to dairy milk : A review. Food Additives & Contaminants: Part A, 2008, 2, 172-180.
Jouany1, J., Diaz, D.E. Mükotoksiinide mõju mäletsejalistele. Eesti Loomarstlik Ringvaade 2011, 4, 8-14.
Radostits, M.; Gay, C.C.; Hinchcliff K.W.; Constable P.D. Veterinary medicine. A textbook of the diseases of cattle, horses , sheep, pigs and goats. Saunders, 2006. Lk
Ronald T. Riley, R.T, Pestka, J. Mükotoksiinid: ainevahetus, mehhanismid ja biokeemilised markerid. Eesti Loomaarstik Ringvaade 2011, 2, 24-28.
Sural, P.F., Dvorska, J.E. Mükotoksiinid ja immuunsus . Eesti Loomaarstlik Ringvaade 2011,1, 23-26.
Whitlow, L.W., Diaz D.E., Hopkins B.A., Hagler, W.M.,Jr., Mycotoxins and milk safety : the potential to block transfer to milk. Biotechnology in the feed industry: Proceedings of Alltech's 16th Annual Symposium: the future of food. Stamford: Alltech inc., 2000, p 391-408
Wright, T. Mycotoxins in Dairy Feeds. 2011, http://www.omafra.gov.on.ca/english/livestock/dairy/facts/info_mycotoxins.ht m
Veterinaar- ja toiduameti kodulehekülg, oktoober 2012 http://www.vet.agri.ee
Komisjoni määrus (EÜ) nr 466/2001, 8. märts 2001, millega sätestatakse teatavate saasteainete piirnormid toiduainetes http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CONSLEG:2001R0466:20051129:ET:PDF
Komisjoni määrus (EÜ) nr 401/2006, 23. veebruar 2006, milles sätestatakse proovivõtu- ja analüüsimeetodid mükotoksiinide sisalduse ametlikuks kontrolliks toiduainetes http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2006:070:0012:0034:ET:PDF
Komisjoni soovitus, 17. august 2006, desoksünivalenooli, zearalenooni, ohratoksiin A, T-2 ja HT-2 ja fumonisiinide esinemise kohta loomasöödaks ettenähtud toodetes (2006/576/EÜ) http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2006:229:0007:0009:ET:PDF
Komisjoni määrus (EL) nr 574/2011, 16. juuni 2011, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/32/EÜ I lisa seoses nitriti, melamiini ja Ambrosia spp piirnormide ning teatavate koktsidiostaatikumide ja histomonostaatikumide ülekandumisega ning koondatakse direktiivi I ja II lisa http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2011:159:0007:0024:ET:PDF

.ODT Laadi alla originaalfail 23 lk · .odt · 29 allalaadimist

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #1

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #2

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #3

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #4

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #5

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #6

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #7

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #8

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #9

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #10

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #11

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #12

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #13

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #14

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #15

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #16

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #17

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #18

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #19

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #20

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #21

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #22

Mükotoksiinid piimas ja piimatoodetes-piimahügieen #23

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 23 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-05-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

29 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

maarja121 Õppematerjali autor

Referaat analüüsib eeltoodud mükotoksiinidest tingitud probleeme piimakarja kasvatuse ning piimahügieeni seisukohalt. Et praeguseks hinnatakse ohuallikaks piimas vaid aflatoksiini, on see leidnud referaadis ka kõige põhjalikumat käsitlust. Teiste mükotoksiinide osas pööratakse enam tähelepanu nende mõjule piimalehma tervisele ning faktoritele, mis võivad tingida nende ebatavalise, harilikust suuremal määral eritumise udarasse ja piima.

piim mükotoksiinid veis toksiin toksiinid mükotoksiin piim mükotoksiinid flatoksiin aflatoksiin vats sööt patuliin

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Kordamisküsimused keemiliste ohtude kohta

· difusiooni teel läbi poolläbilaskva membraani teise vedelikku (hemodialüüs) · või seondumisel aktiivsöe või mõne muu absorbendi külge (hemoperfusioon). 13. Toksilise vastuse e. toime tüübid, toidumutageenid, kantserogeensus, teratogeensus. Toksiliste ühendite toimed 1. akuutsed e. ägedad: arenevad kiiresti, tavaliselt karmide sümptomitega. Nii näiteks saabub KCN piisavalt kõrgetel doosidel surm mõne minutiga, ka CO, botulismi toksiin, tetrodotoksiin; 2. subakuutsed e. alaägedad: efektid üldiselt samad mis akuutsete korral, kuid sümptomid nõrgemad ning kujunevad välja veidi pikema aja jooksul (mõni nädal) Esineb sageli põllumajanduses pestitsiididega töötavatel inimestel; 3. kroonilised: arenevad aeglaselt, väikeste mürgikoguste pikaajalisel süstemaatilisel sattumisel organismi. Näiteks võib asbesti poolt põhjustatud kasvaja välja areneda mitukümmend aastat pärast kontakti asbestiga

Biokeemia

docx

Söötmisõpetus

Lipiidid ( rasvad?) Loomad vajavad rasva kolmel eesmärgil: Lihtmaolised loomad ja linnud ei suuda sünteesida kolme pika süsinikahelaga polüküllastamatut rasvhapet. Need on : a) linoolhape 18-2(n-6) b) linoleenhape 18:3(n-3) arahhidoonhape 20:4(n-6) Rasvas lahustuvad A-,D-, E-, K- vitamiinid. Nimetatud vitamiinid imenduvad ja transporditakse organismis vaid rasvade koostises. Rasv on vastsündinule oluline energiaallikas. Lipiidide funktsioonid organismis 1. Energeetiline funktsioon. Piimas on erinevaid rasvhappeid C4 kuni C20-ni. C4 kuni C10 ahelaga rasvhapped ei ladestu kehas, vaid kasutatakse kohe ära. 2. Termoregulatsioon ( vastsündinutel on nn pruun rasvkude, mis tuleneb pigmentsetest tsütogroomidest, kus rasvhapete oksüdatsiooni käigus ATP ei toodeta kõik läheb soojuse tootmiseks. Keha soojusregulatsiooni väljakujunemisel pruun rasvkude kaob. 3. Mehhaaniline kaitse ( neerud) 4. Lahusti( vitamiinidele jne) 5. Struktuurne roll 6. Transpordifunktsioon 7

Söötmisõpetus

ppt

Söödalisandid põllumajandusloomade ratsioonis

Laminiit Kõrvaldada esmalt atsidoosioht. · Keratiniseerumise protsessis vajalikud mineraalelemendid: - Kaltsium. - Tsink. - Vask. · Keratiniseerumise protsessis vajalikud vitamiinid: - A-vitamiin KAUDNE - D-vitamiin MÕJU - E-vitamiin - Biotiin OTSENE MÕJU Mütotoksiinide sidujad · Mükotoksiinid on erinevat tüüpi hallitusseente poolt toodetud toksilised ainevahetussaadused. Nad ohustavad tõsiselt teraviljade ja teiste sarnaste toormaterjalide kvaliteeti. Neid võib leida igas söödatootmise faasis vilja kasvatamisest kuni valmissöötade ladustamiseni. Kõigist tuntud mükotoksiinidest on aflatoksiinid kõige tugevama toimega. Nad kahjustavad organismi rakke isegi tasemel alla 1 ppm sisaldusega söödas.

Metabolism

doc

Toiduohutuse eksami teemad – keemilised ohud.

toimub toksikandi eemaldamine vereplasmast kas · difusiooni teel läbi poolläbilaskva membraani teise vedelikku (hemodialüüs) · või seondumisel aktiivsöe või mõne muu absorbendi külge (hemoperfusioon). 14. Toksilise vastuse e. toime tüübid, toidumutageenid, kantserogeensus, teratogeensus. 1. akuutsed e. ägedad: arenevad kiiresti, tavaliselt karmide sümptomitega. Nii näiteks saabub KCN piisavalt kõrgetel doosidel surm mõne minutiga, ka CO, botulismi toksiin, tetrodotoksiin; 2. subakuutsed e. alaägedad: efektid üldiselt samad mis akuutsete korral, kuid sümptomid nõrgemad ning kujunevad välja veidi pikema aja jooksul (mõni nädal) Esineb sageli põllumajanduses pestitsiididega töötavatel inimestel; 3. kroonilised: arenevad aeglaselt, väikeste mürgikoguste pikaajalisel süstemaatilisel sattumisel organismi. Näiteks võib asbesti poolt põhjustatud kasvaja välja areneda mitukümmend aastat pärast kontakti asbestiga

Toitumise alused

docx

kordamine toiduohutus

saastunud toidu tarbimisel. 30. Salmonella levikuteed, ennetamise võimalused Põhiliselt levib ristsaatumisega, allikateks võivad olla toored ja väheküpsetatud või – keedetud toiduained, saastunud vesi, toorpiim, närilised, kahjurid, lemmikloomad. Ennetamine – kuumtöötlemine, ristsaastumise vältimine, linnuliha täielik sulatamine enne kuumtöötlemist. 31. S. aureus allikad/levikuteed, ennetamise võimalused Levib valmistoitudega, liha ja linnulihaga, piim, koorekastmed, kreemid, salatid, kalatooted. Ennetada saab eelkõige toidukäitleja kõrge isikliku hügieeniga ja keskkonnahügieeniga. Säilitab elujõu toiduga kokkupuutes olevatel pindadel, vastupidav kuivatamisele ja külmutamisele. 32. Listeria monocytogenes allikad/levikuteed, ennetamise võimalused Valmistoidud, kala- ja lihatooted, leherohkem köögiviljad, mereannid, piim, pehmed juustud

Toiduohutus

docx

Karja tervis ja veterinaarprofülaktika

Mehhaanilised haiguspõhjused 6. Trauma haav, rebend, murd, muljumine, põrutus, vapustus, kinetoos (merehaigus) 7. Müra Keemilised haiguspõhjused 6. Mürgistus anorgaanilise ja orgaanilise päritoluga mürkainete toimel tekkinud loomaaorganismi haiguslik seisund 7. Enesemürgistus e. autointoksikatsioon organismis haiguse korral muutunud ainevahetuse saadustena või kudede laguproduktidena tekkinud toksiinid. 8. Keemilised haiguspõhjused 6. Endotoksiinid 7. Eksotoksiinid kunstväetised, taimekahjurite ja umbrohu tõrjevahendid, ravimid, riknenud sööt. Bioloogilised haiguspõhjused 6. Tõvestavad mikroobid organismi kahjutavad oma mürgiste ainevahetusproduktidega toksiinidega. 7. Viirused 8. Prioonid 9

Kategoriseerimata

doc

Karjatervis (eksami küsimuste vastused)

Ägenemine eks eksatserbatsioon Mehhaanilised haiguspõhjused 6. Trauma – haav, rebend, murd, muljumine, põrutus, vapustus, kinetoos (merehaigus) 7. Müra Keemilised haiguspõhjused 6. Mürgistus – anorgaanilise ja orgaanilise päritoluga mürkainete toimel tekkinud loomaaorganismi haiguslik seisund 7. Enesemürgistus e. autointoksikatsioon – organismis haiguse korral muutunud ainevahetuse saadustena või kudede laguproduktidena tekkinud toksiinid. 8. Keemilised haiguspõhjused 6. Endotoksiinid 7. Eksotoksiinid – kunstväetised, taimekahjurite ja umbrohu tõrjevahendid, ravimid, riknenud sööt. Bioloogilised haiguspõhjused 6. Tõvestavad mikroobid – organismi kahjutavad oma mürgiste ainevahetusproduktidega – toksiinidega. 7. Viirused 8. Prioonid 9. Parasiidid – noorvormid kahjustavad arengutsüklit läbides mitmeid organsüsteeme lisaks toksilistele ainevahetussaadustele.

Ainetöö

docx

Geneetiliselt muundatud organismid Eesti kaubanduses

tarbija jaoks mõned märgatavad eelised. Enamasti on selleks kas toote madalam hind või suurem kasutegur (vastupidavus või toiteväärtus) või mõlemad korraga. GMO organismide ja GMO toiduainete põhjalikuks hindamiseks nii inimese tervise kui ka keskkonna seisukohast on loodud spetsiaalsed süsteemid. (GMO, 2017) Putukakindlus saavutatakse toidutaimedele bakteri Bacillus thuringensis (Bt) toksiini tootva geeni sisestamisega. See toksiin on praegu põllumajanduses kasutusel tavalise insektitsiidina (putukamürgina) ja ta on inimesele ohutu. Seda toksiini pidevalt tootvate GMO põllukultuuride juures on täheldatud, et teatud erilistes oludes (näiteks kõrgenenud kahjuriohu korral) vajavad nad väiksemates kogustes putukamürke. (Koik) See bakter toodab Bt-toksiini - mürki, mis tapab mingit kindlat putukarühma. Mürkaine sünteesi kodeeriv geen eraldatakse ja viiakse taime, mis hakkab ise seda mürkainet tootma.

Geenitehnoloogia

Rohkem sarnaseid