Kriminalistika loengumaterjal (0)

Sotsiaal-Humanitaarinstituut - Õigus - Õigus

1 HALB

KRIMINALISTIKA

Kirjandus:

Thorwald, Jürgen „Sada aastat kriminalistikat” Tallinn: Eesti Raamat, 1981

I Kriminalistika mõiste

Kriminalistika mõiste
Kriminalistika onn teadus kuritegude uurimise meetodist, kuritegude avastamisest ning kurjategijate avastamise ja tabamise viisidest ning vahenditest see on uurib kuritegevuse uurimise metoodikat ja taktikat.
Seega on kriminalistika juriidiline distsipliin , mis käsitleb kuritegude kohtueelses uurimises tõendite kogumist.
Kriminoloogia uurib kuritegevuse olukorda, tema dünaamilisi põhjusi ja kuritegevuse ennetamise abinõusid. Kriminoloogia kuulub sotsiaalteaduste valdkonda.

Kriminalistika süsteem
Jaguneb: kriminalistika üld- ja eriosaks.
Üldosa:

kriminalistika kui teaduse kujunemine
kriminalistikas rakendatavad meetodid
identifitseerimine ( samastamine )
versioonide püstitamine
kriminaalregistratsiooni põhimõtted

Kriminalistika üldosa annab eriosa käsitlusele ühtsed üldteoreetilised alused. Seal esitatakse kooskõlas Kriminaalmenetlusseadustikuga teaduslikult põhjendatud üldist laadi soovitusi ja nõudeid nüüdisteaduse saavutuste rakendamiseks KrMS tagamaks kuritegude kiireks avastamiseks.
Eriosa hõlmab menetlustehnikat (= kriminaaltehnika ), menetlustaktikat ja menetlusmetoodikat.
Menetlustehnika käsitleb eriliigiliste kuriteojälgede kujunemist, nende avastamist ja käitlemist kohtulike tõenditena, siia kuuluvad mitmesugused tehnikavahendid ja kasutamisvõtted. Klassikalises menetlustehnikas mõeldakse jälgede all välikeskkonda jäänud jälgi. Kaasajal uuritakse ka psüühikasse jäänud jälgi. (KrMS §62 – Tõendamisese: Tõendamiseseme asjaolud on: 1) kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud; 2) kuriteokoosseis ; 3) kuriteo toimepannud isiku süü; 4) kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud).
Menetlustaktika on eriosa teine alamsüsteem, mis käsitleb uurimistoimingutes ja ekspertiiside korraldamisel rakendatavaid taktika soovitusi ja nõudeid. Menetlustaktika tugineb KrMS-le. Menetlustaktika soovitusi ja nõudeid on rakendatud sõltumata kuriteo liigist, ehk menetlustehnika leiab oma rakendusala menetlustaktikas.
Menetlusmetoodika on kolmas alamsüsteem. Selles kriminalistika valdkonnas esitletakse metoodilisi soovitusi ja nõudeid eriliiki kuritegude kohtueelseks menetluseks eesmärgiga kindlustada selle iga üksus.
Võte – sihipärane ja põhjendatud toiming
Meetod – võtete plaanikindel kasutusviis
Kriminalistika eriosa kolm valdkonda (alamsüsteemi) põimivad üldosale toetudes omavahel ja on üksteisega tihedalt seotud. Nende õiguslikuks aluseks on KrMS sätted.

II Kriminalistika vahendite (menetlustehnika) kasutamise protsessuaalne kord. Põhimõtted.

Menetlustehnika kasutamine
Kriminaalprotsessis rakendatakse tehnikavahendeid, võtteid ja metoodikat järgmistel asjaoludel:

kuriteosündmuse kohta esitatud avalduse või teate kontrollimisel
üksikute uurimistoimingute teostamisel
ekspertiiside tegemisel

Kuriteosündmuse kohta esitatud teate kontrollimisel võib teostada sündmuskoha vaatlust enne kriminaalasja algatamist. Tehnikat kasutab nendel juhtudel juurdlust teostav isik – uurija või prokurör. Spetsialisti, see on kriminalisti või kohtuliku eksperdi osavõttu otseselt ette ei nähta, kuid ei ole ka keelatud.
Üksikute uurimistoimingute teostamisel kasutab menetlustehnikat eelkõige uurija ise. Seaduses on sätestatud, et vajalikel juhtudel teostab uurija vaatlusel mõõtmisi, fotografeerib ja filmib, koostab plaane ja skeeme ning valmistab jäljendeid ja tõmmiseid. Süüdistatava, kannatanu või tunnistaja ülekuulamisel võib uurija ülekuulamist helisalvestada teavitades sellest enne ülekuulamist ülekuulatavat. On kohustuslik fotografeerida äratundmiseks esitatavaid isikuid.
Ekspertiiside tegemise korral on nimetatud tehnika kasutajaks ekspert. Ekspertiisi tegemisel rakendatakse menetlustehnikat vajaliku info kogumisel, selle analüüsimisel, fikseerimisel ning uurimistulemuste näitlikustamisel.
Kriminaaltehnika rakendamisel saadud andmed on kohtulikud tõendid.
Selleks on vaja, et:

objekt oleks õigesti vormistatud ning eseme/dokumendi äravõtmisel oleks kindlustatud selle puutumatus ja esialgsel kujul säilimine.
tehnika kasutamine toimuks kooskõlas KrMS-iga
tehnika rakendamise käik ja tulemused oleksid KrMS-is ettenähtud korras vormistatud

Kohtulik tõend
Kohus tugineb kriminaalasja lahendamisel asjaoludele, mis on tunnistatud tõenditeks või üldtuntuks (KrMS §60 - Tõendatus ja üldtuntus: 1) Kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.; 2) Tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus , et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad; 3) Üldtuntuks võib kohus tunnistada asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest). Mitmesuguse tõendusteabe kohtueelses uurimises ongi kriminalistika põhiülesanne.
Kohtulik tõend on:

kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja ütlused
eksperdi arvamus
eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel
asitõend
uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustegevuse protokollid

Asitõend, olles ese, on kvalitatiivselt ja ruumiliselt piiritletud ning meeleliselt tajutav objekt. Asitõendiks on esemed, mis olid kas kuriteo toimepanemise vahendid või säilitasid endal kuriteo jälgi. Asitõenditeks on ka kõik teised esemed, mis võivad olla vahendiks kuritegude avastamisel või kurjategijate paljastamisel, kuid ka süüdistuse ümberlükkamisel või süü pehmendamisel.

Tõendite kogumise üldtingimused (KrMS §64)
(KrMS § 64 - Tõendite kogumise üldtingimused: 1) Tõendeid kogutakse viisil, mis ei riiva kogumises osaleja au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Keelatud on tõendeid koguda isikut piinates või tema kallal muul viisil vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades; 2) Kui isiku läbiotsimisel, läbivaatusel või võrdlusmaterjali võtmisel on vaja paljastada tema keha, peavad uurimisasutuse ametnik, prokurör ja menetlustoimingus osaleja, välja arvatud tervishoiutöötaja või kohtuarst, olema temaga samast soost; 3) Kui tõendeid kogudes kasutatakse tehnikavahendeid, teatatakse sellest eelnevalt menetlustoimingus osalejatele ja neile selgitatakse tehnikavahendite kasutamise eesmärki.; 4) Uurimisasutus ja prokuratuur võivad kaasata tõendite kogumisele erapooletu spetsialisti, keda võidakse üle kuulata tunnistajana; 5) Vajaduse korral hoiatatakse menetlustoimingus osalejaid, et seadustiku § 214 kohaselt ei ole lubatud kohtueelse menetluse andmeid avaldada. 6) Jälitustoiminguga tõendite kogumise üldtingimused on loetletud seadustiku §-des 110–112.
Tõendeid kogutakse viisil, mis ei riiva kogumisel osaleja au ega väärikust, ei ohusta tema tervist ega elu, ega tekita põhjendamatut kahju.
Keelatud on tõendeid koguda isikut piinates või tema kallal muul viisil vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades. Mäluvõime peaks olema MÕTLEMISVÕIME (psühhotroopsed ained)

Tõendite hindamine
Kohus hindab kõiki tõendeid võrdselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu (KrMS §61 - Tõendite hindamine: 1) Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu.; 2) Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt). Vaatamata sellele (isikuvastaste kuritegude korral) kohtuotsuse formuleerimisel võetakse aluseks kohtuarstlik ekspertiisiakt surma põhjuse või tervise kahjustuse olemuse või saamise viisi kohta.

Uurija, spetsialisti ja eksperdi osa piiritlemine menetlustoimingu kasutamisel
Uurija ja ka spetsialist rakendab menetlustehnikat ainult tõendusliku informatsiooni kogumisel ning selle säilitamisel esialgsel kujul. Neil ei ole õigus kasutada selliseid võtteid ja meetodeid , mis muudavad äravõetud eseme või dokumendi kuju. Samuti ei tohi rakendada meetodeid, mis teevad võimatuks teiste võtete ja vahendite kasutamist (luminool – muudab nähtavaks vereplekid; samas rikub verd – ei tohi kasutada, kui kogus on väike).

Spetsialist ja ekspert
Eriteadmistega isik võib olla kaasatud õiguslike probleemide lahendamisse kahel erineval viisil. Käesoleval ajal võib erinevatel situatsioonidel ühe ja sama kriminaalasja raamides üks ja sama isik toimida kord spetsialistina, kord eksperdina. Protsessuaalses mõttes on nende staatused erinevad, kuna eriteaduste rakenduseesmärgid on spetsialistil ja eksperdil täiesti erinevad.
Eksperdi ülesanne on teha oma eriteadmiste alusel uute kohtulike tõenditena kasutatavaid järeldusi. Ta on uue kohtuliku tõendi isikuline allikas.
Spetsialist: uurijal on õigus kutsuda uurimistoimingutes osa võtma spetsialisti, kes on uurimistoimingute teostamisel uurija abiline ning täidab tema poolt antud ülesandeid. Uurimistoimingute ajal kriminalist aitab koguda asitõendeid (nt avastab sõrmejälgi), võtab võrdlusmaterjale (nt sõrmejäljed kahtlusaluselt), kuid ei anna neile hinnanguid.
Kohtueksperdi tööd reguleerivad kaks õigusakti:

Kriminaalmenetluse seadustik (vastu võetud 2003, jõustus 01.07.2004)
Kohtuekspertiisi seadus (vastu võetud 2001, jõustus 01.01.2002)

Mõlemad aktid rõhutavad, et ekspert on isik, kes kohtuekspertiisi tehes kasutab mitteõiguslikke eriteadmisi.
Spetsialisti arvamust ja ekspertarvamust eristab vormilisest küljest see, et ekspert annab kohtuekspertiisiakti juurde alati allkirja, et teda on hoiatatud KarS §321 alusel teadvalt valearvamuse andmise eest. (KarS §321 – Vale eksperdiarvamus ja valetõlge: 1) Eksperdi poolt teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest või tõlgi poolt teadvalt valesti tõlkimise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega; 2) Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega).

III Teadusliku kriminalistika algus
Kriminalistika tekkes ja arengus on määravaks olnud kohtumõistmise abiteaduse ehk kohtumeditsiini areng ning kriminaalpolitsei tekkimine. Alguse sai see 18.sajandil Prantsusmaal, seejärel mujal Euroopas.
Kohtumeditsiin tegeleb surma põhjuste ja kehavigastuste tekke välja selgitamisega, kuritegude avastamisega, kurjategijate jälitamisega hakkas tegelema kriminaalpolitsei, kusjuures kuritegudest suurema osa moodustasid isikuvastased kuriteod.
Caesari tapmine – ANTISTIUS (antissius)
Esimene kriminalistika õpik ilmus Hiinas 1248a. Selles raamatus leidub tähtsaid teateid laiba uurimise ja mitmesugustest relvadest põhjustatud haavade eristamist. Raamatus pööratakse tähelepanu kuriteopaiga hoolikale ülevaatusele. Raamatu juhtpõhimõte peitub järgmistes sõnades „Erinevus kahe juuksekarva vahel võib otsustada kõik”.
Keset keskaegset segaputru sai teateid inimeste isesüttimistest, ühekorraga 365 last sünnitanud naisest, gimääridest (inimese ja looma ristsugutisest) ning nõidadest. Arenes ka meditsiin. 16.sajandi I poolel lahkas Vesalius inimeste laipu, ilmusid ülevaated relvade poolt tekitatud haavadest, loomulikust äkksurmast, abordist , lapse tapmisest ning tundemärkidest, kas laps sündis elavana või surnuna. 19.sajandil töötasid juba tõelised kohtuarstid, arenes kohtu toksikoloogia (mürgitamine). 1823a tsehh Purkyne avaldab uurimise sõrmejälgedest ja püüab neid liigitada. 1892a ilmus Galtec´i raamat sõrmejälgedest, seejärel Vustich ja Henry lahendasid sõrmejälgede klassifikatsiooni. 1879a avaldas Prantsuse teadlane Bertillan oma antropoloogilistele mõõtmistele põhineva identifitseerimise süsteemi. Lõpuks tuleb meenutada Austria kriminalisti Hanss Grossi, kes pikkade aastate jooksul õppis tundma füüsika ja keemia aluseid, fotograafiat, mikrobioloogiat, mikroskoopiat, botaanikat ja zooloogiat. Pärast 20a kestnud tööd, jõudis ta järeldusele, et olegi niisugust tehnika- ja loodusteaduse saavutust, mida ei oleks võimalik kasutada kuritegude avastamisel. 1892a ilmus temalt raamat „Uurija kogemus”

loeng: 04.11.2006

IV KRIMINAALPOLITSEI TEKE
Tekkis Prantsusmaal 1812a. Esimene politsei (Sureté), kes ei tegelenud Kuninganna vaenlaste otsimisega. Ülesehitajaks oli ärakaranud vang Eugene Vitoeq, kes koostas kurjategijate kartoteegi , lasi teha vangide „paraadi” – öö jooksul kinni püütud vangide tutvustamine kriminaalpolitseinikele.
Inglismaal peetakse Scotland Yard´i sünniaastaks 1829a. Tol aastal ostsid esimesed kriminaalpolitsei komissarid Rowen ja Mayne Whitehall Place nr.4. Alati on kõrgelt hinnatud Secret Servise. See tegeles peamiselt välis- ja siseluurega. Koduselt tundsid seoses sellega ennast kurjategijad ja vaenlased.
1842a „viskasid” 12 politseinikku mundrid seljast, hakkasid detektiivideks. Kuulsamad Fields, Smith. Kirjanik C.Dickens jäädvustas ajalukku nende tegevuse. 1850a kirjutas ta esimese arvestatava kriminaalromaani „Külm maja”. Selle peategelane oli Scotland Yard´i inspektor Bucket, kelle prototüübiks oli Fields. Peategelane iseloomustas end nii: „Ma olen Bucket – detektiiv -politseinik, luuraja, uurija”. Nüüd on saanud sõna „detektiiv” sünonüümiks üle kogu maailma.
Deduktsioon – järelduste liik, kus üldiste teadmiste põhjal öeldakse midagi vähemüldise või konkreetse üksikjuhu kohta. Erinevalt induktsioonist ja analoogiast annab deduktsioon tõeste eelduste puhul tõeseid tuletisi.
V KRIMINALISTIKA SEOSED TEISTE TEADUSHARUDEGA
Paljud kriminalistika uurimismeetodid on üle võetud teistest teadustest. Tihedalt on kriminalistika seotud kohtumeditsiiniga. Tapmiste korral sõidab kohtumeditsiini ekspert sündmuskohale koos uurija ja kriminalistika eksperdiga. Kohtumeditsiiniliste ekspertiiside käigus selgitatakse isikuvastaste kuritegude puhul surma põhjuste kõrval välja veel:

kuriteovahendite üldised ja individuaalsed tunnused (tömbid vahendid, terariistad)
kannatanu ja ründaja vastastikkune asend
vigastuste tekitamise järjekord
laskehaavade korral määratakse lasu lisafaktorite toime olemasolu, haavakanali suurus jne

Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo kohtubioloogia laboratooriumis määratakse:

veregrupiline kuuluvus (kas kuulub kannatanule, nt kahtlusaluse riietel, noal)
teiste bioloogilise päritoluga asitõenduslikku tähtsust omavate objektide uurimine ( sperma , karv, sülg, kiud)

Kohtuballistika on tihedalt seotud aerodünaamika ja mehaanikaga, samuti sõjandusega. Grafoloogia (käekirja uurimine) on aga paberitööstusega ja erinevate tintide uurimistega.
Laialdaselt kasutatakse viimasel ajal kõrgtehnoloogilisi seadmeid (mass-spektromeeter, afiss- sõrmejälgede programm arvutites).
Aine ja materjalide ekspertiis viiakse Eesti Vabariigis läbi Kohtuekspertiisi- ja Kriminalistika Büroo. Tähtsamad kriminalistika ekspertiisid on:

aine ekspertiis (ka spektraalanalüüs)
alkoholi ekspertiis
daktüloskoopa (sõrmejälgede uurimine)
DNA (pärilikkuse aine kromosoomides)
dokumendi ekspertiis
trassoloogia (jälgede ekspertiis)
kiuekspertiis
käekirjaekspertiis
liiklusekspertiis
lõhkeaineekspertiis
narkootilise aine ekspertiis
raamatupidamise ekspertiis
tulekahju ekspertiis
ballistika ( tulirelva ) ekspertiis
hääleekspertiis
infotehnoloogia ekspertiis
värvkatte ekspertiis

VI KOHTUEKSPERTIISI ARENG EESTI VABARIIGIS 1921-1940
Esimesed sammud Eestimaa ja Liivimaa kubermangudes tehti juba tsaari ajal. 28.06.1912a andis Nikolai II välja ukaasi Kohtuekspertiisi kabineti loomiseks. 1921a loodud Teadusliku Kohtuekspertiisi Kabineti tegevuse organiseerija oli K.Schneider, kes töötas seal kuni 1932a. Tema laboratooriumis oli vähe seadmeid: kvartslamp, võrdlusmikroskoop, fotoaparatuur. Esimene kuritegu , mis avastati sõrmejälgede abil Eestis oli 1922a. Teostati järgmisi ekspertiise: käekirja-, masinakirja-, dokumendi-, laskeriistade- ja murdvarguste juures kasutatavate instrumentide identifitseerimine. Uuriti ka vere- ja sperma jälgi. Kasutati fototehnilisi ja mikrofotograafilisi uurimismeetodeid, objekte uuriti ultraviolettkiirtega. 1937a tuvastati 616 veksli võltsimise juhtumist.
VII MENETLUSVERSIOON
Kohtueelsel uurimisel on eesmärgiks selgitada tõendamiseseme asjaolud.
Tõendamise asjaolud KrMS §62: Tõendamisese: Tõendamiseseme asjaolud on: 1) kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud; 2) kuriteokoosseis; 3) kuriteo toimepannud isiku süü; 4) kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud).
Et kuritegu on kohtueelse uurimise ajaks minevikus sündmus, ei saa menetleja asjaolusid tajuda vahetult, see on võimalik ainult tõendite vahendusel – tõendamise kaudu, tõendamiseseme kohta andmete kogumisel. Kuna kogutud andmed on esialgu puudulikud ja lünklikud, saab tõendamiseseme kohta teha üksnes mitmesuguseid oletusi. Üleminek oletustelt tõestele järeldustele toimub tunnetusprotsessis hüpoteeside kaudu.
Hüpotees on oletus , mis on esitatud mõne asjaolu või nähtuse selgitamiseks ning neis vajab kontrollimise ja tõenduseseme faktide varal . Kriminaalmenetlust nimetatakse hüpoteesi versiooniks.
Kriminalistikamenetluse menetleja - uurija, juurdleja või kohtu poolt püstitatud versioone nimetatakse menetlusversioonideks. Veel eristatakse kriminaalmenetluses jälitus- ja ekspertiisis versioone, samuti süüdistus- ja kaitseversioone.
VIII KOHTUBALLISTIKA
1. Kohtuballistika mõiste
Kohtuballistika on menetlustehnika haru, mis käsitleb käsitulirelvi, laskemoona , lasu jälgi ja teisi tulistamisega seotud asjaolusid.
Kohtuballistika rajaneb ballistikal kui sõjateaduse harule ja kasutab tema meetodeid. Seejuures kohtuballistika käsitleb tulistamise juures asjaolusid, millel sõjateaduse seisukohalt ei ole olulist tähtsust nagu:

tulirelvade identifitseerimine kuulide ja padrunikestade järgi
lasu distantsi määramine
tulistamisel tarvitatud püssirohu liigi välja selgitamine lasu jälgede järgi

2. Tulirelvade jaotus kasutusala järgi

lahingurelvad, põhiliselt vintraudsed (kaliiber 7,62 mm või 7,65 mm)
jahirelvad , põhiliselt siledaraudsed
spordirelvad, põhiliselt väikese kaliibrilised (5,6 mm)

Tsiviilis kasutatakse 9 mm – tekitab šoki, on tömbiotsaga.
3. Jaotuskonstruktsiooni iseärasuste järgi

vintraudsed (vint püüab telge sirgena hoida, täpsuse saavutamiseks, 4 vintsoont)
siledaraudsed (jahipüssid)
eriotstarbelised (raketipüstol ø 26 mm, montaažipüstolid)
A-tüüpilised (isetehtud)

Kaliiber
Eesti
Ameerika
5,6 mm
.22 (daami)
6,35 mm(Belgia FM)
.25
7,62 mm
.30
9,0 mm
.35-.38
10,0 mm
.40-.41

Sajandik tollist 2,54
Siledaraudsete relvade kaliiber määratakse ümarate tinakuulide arvuga, mille diameeter vastab raua läbimõõdule ja mida saab valada 1 inglise naelast seatinast (plii 453,6). Levinumad12,16 veel 8, 10, 24, 32.
Kahestel jahipüssidel on vasakpoolne raud ettepoole ahenev (tšokkraud ø 12). Jahipüssi padrunis võib olla kolmesugune pihtamislaeng: haavlid ø1,5 -5,5, kartetšid ø 5,5-9,0 ja kuulid ø ühtib kaliibriga . On loodud ka siledaraudseid lahingurelvi, Ameerikas on nende koondnimetus CAWS (lahingrünnaku püss), Itaalia mudel SPAS. Lasevad kõik 12 kaliibrilistest padrunitest, kuid peale kartetšide ja suurte haavlite võivad olla laetud ka 8 volframist kuuliga ø 7 mm, kaal 3,1 gr. See relv on ettenähtud transpordivahendite ja ehitiste purustamiseks. Praeguseks on välja töötatud padrun , kus 20 noolt saavutavad algkiiruse 900m/s – ettenähtud märgi tabamiseks suurtelt kaugustelt.
4. Relvade jaotus tööprintsiibi järgi

ühelasulised e. lihtrelvad
automaatrelvad

Automaattulirelva ümberlaadimine ja löögimehhanismi vinnastamine ning töölerakendamine toimub gaasiplahvatuse toimel. Täisautomaat – lasud toimuvad kuni sõrm on päästikul; poolautomaat – peale lasku viiakse küll tühi padrunikest välja ja ka uus padrun rauda ning vinnastatakse löögimehhanism, kuid lasu sooritamiseks on vaja vajutada päästikule (üksiklasud)
5. Tulirelva identifitseerimine
Tulirelva saab identifitseerida:

pihtamislaengu või
padrunikesta järgi

Vintraudset tulirelva identifitseeritakse kuuli ehitusliku tunnuste ja kuulile tulistamisel jäänud vindi välja jälgede järgi.
Algul määratakse kuuli järgi relva grupikuuluvus (s.o liik, süsteem, mudel). Kuuli ehituslikud tunnused on kuju, kattematerjal ja kaliiber. Tulirelva grupikuuluvuse määramisel tuleb arvestada, et standardsete padrunitega saab tulistada mitmest erinevast relvaliigist. (TT, ППШ, ППС - püstol- kuulipilduja ). Grupikuuluvuse väljaselgitamiseks tuleb peale kuuli ehituslike tunnuste uurida veel tulistamisest kuulile jäänud vindi välja jälgi, nende kaldenurka ja vindi väljade laiust.
Identifitseerimine padruni kestade järgi
Padrunikesta ehituslike tunnuste alusel – nagu kaliiber, kuju, mõõtmed, kaal, samuti kuuli kinnitusviis kesta suudmes ning märgised padrunikesta põhjal – tehakse kindlaks kuriteos kahtlustatava relva grupi kuuluvus (püstol, revolver, vintpüss, jahikarabiin).

PÜSTOL – puudub trummel, salves padrunid, kestad välja
REVOLVER – on trummel, toimub pöörlemine, kest jääb relva

Peale ehituslike tunnuste aitavad grupi kuuluvust täpsustada oma jälje jätnud nööpnõela otsik, sulgur, tõmmik ja kestaheitja jäljed padrunikestal.
Tulirelva identifitseerimiseks on vaja lisaks grupikuuluvuse kindlaks tegemisele leida veel ühtelangevaid tunnuseid sündmuskohalt leitud ning eksperimentaallaskudega kahtlusalusest relvast saadud padrunikestadelt. Sageli on padrunikestale jäetud ülalloetletud relvadetailide jäljed (tõmmik jne) samaliigiliste relvade puhul raskesti märgatavaid erinevusi. Niisuguste tõendusliku tähtsust omavate erinevuste leidmisel tuleb kasutada nii võrdlus kui ka stereomikroskoopi ning teha ka mikrofotosid.
6. Kriminalisti töö sündmuskohal
a) tulirelva vaatlus
kõige sagedamini satub tulirelv uurija kätte sündmuskoha vaatlusel ja isiku või ruumi läbiotsimisel. Sündmuskohalt leitakse tulirelv tavaliselt siis kui on tegemist enesetapuga või enesetapmise lavastamisega.
Fikseeritakse täpselt:

relva asukoht laiba ja püsivate orientiiride suhtes, vaatlusprotokolli lisatakse skeem ja fotod
kontrollitakse relva kaitseriivistuse, vinnastatuse ja laetuse olukorda

Seejuures tuleb relva hoida osades, kuhu sõrmejälgi ei jää (nt püstoli pära rifeldatud põsed)
Revolvri puhul tuleb pöörata tähelepanu trumli asetusele ja selgitada, kas vintraua vastas asetsev padrunipesa on tühi või leidub seal padrun või padrunikest.
b) sündmuskoha ja paikkonna vaatlusel
tuleb täpselt fikseerida ka teiste tõendamise seisukohalt oluliste objektide (eeskätt padrunikestade) paiknemine nii relva suhtes (kui on) ja oletatava asukoha suhtes.
Käsitulirelvade konstruktsiooni eripärasuste tõttu on nendest tulistatud padrunite väljalend laskja suhtes erinev. Rõhuval enamusel kaasaegsetel relvadel toimub see paremale, olenevalt relva mudelist kas ette või taha poole.

loeng: 11.11.2006
7. Lasudistantsi määrad
Lasudistantsid:

kontaktlask
lähilask
lask distantsilt e kauglask

Kontaktlask on selline lask, kus relva suue on suunatud vastu keha (kas osaliselt või täielikult). Kontaktlasu puhul on iseloomulikud suured purustused ja nn lasufaktorite toime. Kontaktlasu puhul on nn stantsmark (kujund pärast lasku) rebenenud servadega kuuli sisenemisava, vähene tahmumine ja mõnikord lähedal olevate juuste vähene kõrbemine.
stantsmark – kujund pärast lasku

NB! Kuklalasud on reeglina surmavad!

Lähilasu korral mõjutavad tabatavat isikut peale kuuli veel nn lasufaktorid, mis on:

leek
kokkusurutud õhusammas
gaasid
tahm
poolpõlenud püssirohu osakesed

1 leek – 3 cm
2 kokkusurutud õhk 5 cm
3 püssirohu gaasid 10 cm
4 tahm 40 cm
5 püssirohu osakesed
Leek on moodsatel püssirohu liikidel vähene, kuid kergelt kõrbenud karvadel võib täheldada.
Kokkusurutud õhk on see õhusamba osa, mis asetseb raua õõnes kuuli ees ( Makarov 300 ATM). on juhtunud hulgaliselt õnnetusi paukpadrunitega „naljatades”, mis kolju puhul on surmavad.
Püssirohu gaasid (1g =900ml) toimivad kuni 10 cm kaugusele, kuid olulisi vigastusi tekitavad kontaktlaskude puhul.
Tahm – suitsuta püssirohu korral on tõelisi põlemisjääke ( tahma ) vähe, selle musta määriva põhiosaks on eelkõige raua õõnsusest pärinev õli ja mitmesuguste metalli pihustunud osakesed.
Poolpõlenud püssirohu osakesed on nähtavad haava ümbruses mustade täpikestena, nad tungivad ainult epidermisesse (marrasnahka). Nende rohkus viitab püssirohu madalale kvaliteedile.
Lähilasuks loetakse sellist lasku, mille ümbruses on täheldatav mingi lisafaktori toime. Käsitulirelvade puhul ongi selleks piiriks 50 cm.
Kauglasu e lask distantsilt puhul omavad lasuhaavad tüüpilist iseloomu. Tüüpilisel laskehaaval on kolm komponenti:

sisenemisava
kuuli kanal (haava kanal)
väljumisava

Sisenemisava on tavaliselt ümar või ümar- ovaalne (nurga alt). Sisenemisava diameetri järgi ei saa määrata kuuli diameetrit. Sisenemisava iseloomustavad:

sissepoole pööratud servad
nn koedefekti olemasolu
hõõrdumisrõnga olemasolu
määrdumisrõnga olemasolu

mõnikord on sisenemisava ka kuulu pikimõõtme taoline (kärbik, rikošett). Olulist tähtsust omab see, et riidekiud on sissepoole pööratud.
Koedefekt e miinuskude („-” kude) tekib sellest, et kuul „pühib” haavakanali sisemusse koe (kokku pannes jääb midagi puudu).
Hõõrdumisrõngas on rant , mis ümbritseb sisenemisava 1-2 mm laiuselt. Tavaliselt on ta punakaspruun . Tekib kuuli hõõrdumisest vastu sisenemisava servi .
Määrdumisrõngas on hallikasmust rant ümber sisenemisava (ta katab hõõrdumisrõngast!). kuul on õline, jätab selle nahale e hõõrub end puhtaks.
Kuulikanal - vastupidiselt ettekujutusest ei ole kuuli kanal sirge, mis ühendab sisenemisava ja väljumisava. Kuuli iseloomust, eelkõige tema energiast, sõltuvalt kuul kaldub nõrgema vastupanu teele ja seetõttu ei ole kuuli kanal kehas ideaalselt sirge, mõnikord võib ta olla sikk-sakiline.
Väljumisava võib olla mitmesugune, kuid reeglipäraselt puudub tal „-” kude. Seljal on väljumisava sageli vaevumärgatava pilu taoline, pea puhul võivad väljumisava piirkonnas olla laialdased purustused.

IX IDENTIFITSEERIMINE

Identifitseerimine kui objekti samasuse, sarnasuse või erinevuse tuvastamine
Identifitseerimine e samastamine on jälje järgi teda tekitanud objekti tuvastamine.
Iga nähtus jätab endast alati mitmesuguseid jälgi e kajastusi. Nii näiteks kajastub sõrmejäljes selle jälje jätnud isiku sõrme papillaarkurrustiku ehitus. Seetõttu ei saa ühtki kuritegu toime panna ilma jälgi jätmata. Need jäljed jäävad välismaailma, samuti mõjustavad iga kuritegu veel süüdlase enda või kannatanu teadvus s.o jätab jälje nende sisemaailma.
Identifitseerimine on protsess, mis seisneb välismaailma või inimese teadvusesse jäetud jälje järgi selle jälje jätnud objekti tunnuste välja selgitamises ning nende tunnuste võrdlemises objekti tunnustega, mis võis selle jälje jätta.
Identifitseerimine on võimalik seetõttu, et materiaalse maailma iga kindla kujuga objekt on individuaalne ja tema väliskuju on suhteliselt püsiv.
Objekti individuaalsus tähendab tema kordumatust. Iga üksikobjekt on identne ainult iseendaga (väär on nt pidada kaht jälge või siis jälge ja teda jätnud eset omavahel identseteks).

Objekti tunnus
Igal objektil on ainult talle omane tunnuste kogum. Tunnused jagunevad:

üldtunnused
eritunnused

Üldtunnused: kui tunnus on omane paljudele objektidele, siis ei võimalda see tunnus üht objekti teisest oluliselt eristada (nt objekti kuju, suurus, värvus, materjal, kaal). Nende tunnuste alusel saab nentida ainult objekti sarnasust teiste samaliigiliste objektidega.
Eritunnused: objekti üldtunnuseid võrreldes on eritunnustel väiksem esinemissagedus , need on omased objekti kitsamale grupile. Eritunnuseks on eelkõige objekti iseärasused (detailid).
Tunnuste kogum, mis individualiseerib üksikut objekti, hõlmab nii üld- kui ka eritunnuseid. Kuna selline kogum ei kordu ühegi teise objekti juures, saabki välja selgitada välismaailma või inimese teadvusesse jälje jätnud objekti.

Identifitseerimise objektid
Identifitseerimisprotsess võib toimuda ainult siis, kui leidub jälg, millest saab andmeid jälje jätnud objekti kohta. See jälg on vahend, mille kaudu tuvastatakse jälje jätnud objekti samasus , sarnasus või erinevus. Seetõttu nimetatakse jälge identifitseerivaks objektiks ja seda objekti, mida on vaja identifitseerida - identifitseeritavaks objektiks.

Loom
Isikute hulgast võib identifitseeritav objekt olla nii kahtlustatav , süüdistatav, kannatanu kui ka tunnistaja.
Sageli on identifitseeritav objekt ese, mida kasutati kuriteo toimepanemise vahendina. Kui identifitseerimise eesmärgiks on tuvastada osade järgi tervik, on identifitseeritavaks objektiks kas purunenud ese (nt avarii osalise sõiduki esilaterna klaas) või ese, millest on lõikamisel, rebimisel või muul viisil eraldunud mõni osa.
Identifitseerimisel on mõnikord vaja kasutada võrdlusmaterjali, nt kui isikut ennast ei ole võimalik äratundmiseks esitada, kasutatakse võrdlusmaterjalina fotosid, filme või helisalvestisi. Sageli kasutatakse võrdlusmaterjale kohtuballistikas, kus võrreldakse uurimise käigus välja tulistatud kuuli sündmuskohalt leituga.
Otsitav ja kontrollitav identifitseeritav objekt
See objekt, mis jättis jälje välismaailma või teadvusesse, on otsitav identifitseeritav objekt. See objekt, mille suhtes on alust arvata, et identifitseeritav jälg on jäetud tema poolt nimetatakse kontrollitavaks identifitseeritavaks objektiks. Kontrollitava objekti tunnuste kohta saadakse informatsiooni kas vahetult objekti enda tajumisel või võrdlusmaterjali vahendusel.
Nt. kui identifitseeritakse sündmuskohale jätnud sõrmejälje järgi inimene, siis ei uurita kahtlusaluse sõrme papillaarkurrustikku, vaid võrreldakse temalt saadud sõrmejälge leituga. Mõnikord ei püstitagi jälje jätnud objekti tuvastamise eesmärki ja peetakse vajalikuks välja selgitada tema grupikuuluvus (nt leiti sündmuskoha vaatlusel seinast kuul. Kui kohtueelsel uurimisel ei ole leitud tulirelva, millest võidi kuriteopaigal tulistada, on vajalik ekspertiisi tegemisel tuvastada kasutatud relva liik, süsteem ja mudel s.o grupitunnused). Niisuguseid grupi kuuluvuse andmeid vajatakse kohtueelsel uurimisel versioonide püstitamiseks.

X MENETLUSTEHNIKA JA –METOODIKA KASUTAMINE
Menetlustehnika on kriminalistika eriosa, mis käsitleb eriliigiliste kuriteojälgede kujunemist, nende avastamist ja käitlemist kohtulike tõenditena, siia kuuluvad mitmesugused tehnikavahendid ja kasutamisvõtted.
Jaguneb:

tehnikavahendid
kasutamisvõtted

Tehnikavahendid on mitmesugused seadmed , riistad, materjalid ja metoodika on plaanipärane kasutamisviis.
Lähtudes sellest, milline on tehnikavahendi, võtete ja meetodite rakendamise eesmärk kriminaalasja kohtueelsel uurimisel jaotatakse kriminalistika tehnika e menetlustehnika:

menetlustehnika kohtulike tõendite kogumisel
uurimisel kasutatavaks tehnikaks

Sõltuvalt menetlustehnika kohtulike tõendite kogumise ja uurimisel kasutatavate tehnikavahendite rakendusalast, eristatakse selliseid harusid nagu:

kohtuballistika

trassoloogia

kohtufotograafia

kirja uurimine

isikukirjeldus

dokumendi tehniline uurimine

Menetlustehnika kohtuliku tõendite kogumisel

mitmesugused otsimisseadmed

sündmuskoha, ruumi ja paikkonna vaatlusel ning läbiotsimisel kasutatakse otsimiseks mitmesuguseid tehnikavahendeid. Esemete otsimisel sõltub vahendite valik sellest mida otsitakse (nt maetud , pehmesse mööbliesemesse, madratsisse või riideeseme voodri alla peidetud kõvast materjalist eset otsitakse uurija kohvrist võetud torkevarda abil).

kui otsitav ese on ferromagneetilisest materjalist (raud, nikkel , koobalt ) ning seda otsitakse rohust, veest, mudast, lumest või tuhast, tuleb kasutada mitmesuguseid metalliotsijaid – täiuslikumad neist on väga tundlikud ja reageerivad metallesemele valikuliselt.
raadioisotoopsete aparatuuride (põhineb raadiaktiivsetel ainetel ) puhul kasutatakse gammakiirgust ja rakendatakse metallist ning mittemetallist (raha, dokument) esemete peidikute otsimisel
laipade otsimisel kasutatakse pikka torkevarrast, millega tehakse kindlaks kus pinnas on läbi kaevatud. Teiseks võimaluseks on gaasiindikaatori kasutamine, mis reageerib laiba lagunemisel tekkivale väävelvesinikule (H2S). Selles kasutatakse pliiatsetaati, mis gaasiga reageerimisel muutub mustaks. Kasutatakse ka elektrisondi, millega saab otsida nii kuivast kui ka niiskest või soisest pinnasest või veest. Ta mõõdab elektritakistust. Laiba lagunemisest tingituna on selle ümber elektritakistus madalam kui mujal. Kui otsimisseade läheneb laibale, näitab milliampermeeter voolutugevuse järsku tõusu.

loeng: 25.11.2006

mitmesugused valgusallikad

nende hulgas UV-valgusallikad, kasutatakse mitmesuguste bioloogilist laadi osiste ( veri , sperma, higi) otsimisel, samuti õlijälgede avastamisel. Kehaeristusjäljed helenduvad UV kiirguses sinkjalt, õli jälgede luminentsvärvus sõltub õli koostisest (nt mineraalõli võib helendada helesiniselt).

mõõteriistad

uurija tehniliste vahendite komplektides on mõõteriistadest mall, mõõdulint, joonlaud ja nihkmõõdik e. nihkkaliiber .

silikoonpastad

silikoonapasta kalgendub katalisaatori lisamisel. Silikoonapastat eelistatakse muudele fikseerimismaterjalidele sellepärast, et pastaga valmistatud jäljend ja tõmmis edastavad täpselt jäljes kajastunud objekti tunnuseid. Jäljend koopeerib süvendjälje mikroskoopilisi ebatasasusi.

sõrmejälje avastamisel kasutatavad vahendid

pintslid
pulbrid
daktüloskoopeerimisel kasutatavad rullik , plaat trükimusta laiali rullimiseks ja trükivärv

fotoaparatuur

helisalvestusseadmed

reaktiivid vere jälgede avastamisel (luminool, bensidiin, vesinik ülihapend H2O2)

uurija kohver

vahendid mida uurija vajab igapäevaselt ning mis peavad kaasas olema uurimistoimingute teostamisel väljaspool oma tööruumi, on koondatud standardsesse tehnikavahendite komplekti – uurija kohvrisse. Sinna on koondatud kuriteo jälje avastamiseks ja fikseerimiseks vajaliku menetlustehnikavahendite miinimum. Seal on kõik eelnevalt loetletud vahendid v.a keerukam otsimisaparatuur. Peale selle on seal lapiktangid, kips, kummikindad , saag, skalpell, kirjutusvahendid.

NB! Verehulga määramine: 1 liiter verd = 211 gr kuiva ainega (veri)

Menetlustehnika kasutamine kohtulike tõendite uurimisel

suurendusvahend

luup – üld- ja eriotstarbelised (filmi luup – negatiivide uurimiseks, daktüloskoopia luup)

mikroskoop , mille suurendus võrdub okulaari (üleval) ja objektiivi (all) suurenduste korrutisega.

objektide uurimine nähtamatus kiirguses

kriminalistikas uuritakse kohtulikke tõendeid ka nähtavast valgusest suurema lainepikkusega infrapunastest kiirtest ning väiksema lainepikkusega UV-kiirtes. Kasutatakse ka röntgen- ja raadioaktiivseid kiirgusi.
infrapunakiirgus läbib mitmeid aineid sõltuvalt nende tihedusest ja kihi paksusest talle on läbitav tint, veri, mõned värvained ja enamik kirjutuspaberite sorte . Infrapunakiirgus neeldub grafiitpliiatsi, musta tušši ja pastaka joontes, samuti ei läbi ta trükimusta ja lasu jälgedesse jäänud tahma. Infrapunakiirgust kasutatakse dokumentide uurimisel (nt plekiga kaetud või määrdunud teksti korral). Mõnikord õnnestub selles kiirguses nähtavaks muuta ka põlenud dokumendi teksti.
UV-kiirguse tehisallikas on kvartslamp. UV-kiirgus kutsub esile paljude ainete helendumisi e. luminestsentsi.
Röntgenkiirgust kasutatakse mitmekümne millimeetrilise paksuse metalli skanneerimisel.

luminestsents analüüs – seotud kiirtega

paljudel ainetel on omadus UV-kiirguses ja röntgenikiirte toimel helendada – kiirata valgust. Sellist helendumist nimetatakse luminestsentsiks. Luminestsents mis pärast ergastumise lõppu kiirest hääbub nimetatakse fluoresentsiks. Kui järelhelendus püsib kaua, on see siis aga fosforestsents. Seda rakendatakse keemilisel teel värvistatud teksti nähtavaks muutmisel, samuti piima, sülje või mõne muu ainega kirjutatatud teksti nähtavaks muutmisel.

kemoluminestsents

kemoluminestsents (keemilistel ainetel põhinev) tekib keemilise reaktsiooni tulemusena. Seda nähtust rakendatakse verejälgede otsimisel ja tõestamisel. Tuntuim on luminool. Luminooliga töödeldud veri ei ole edasiseks uurimiseks kõlbulik (ei saa määrata veregruppi ja DNA-d)
luminool koosneb:

I lahus: 100 ml destilleeritud vett
              5 g   kaltsineeritud sooda (Na2CO3)
              0,1 g   luminooli (kollakasroheline pulber )
II lahus: 10 ml  30% vesinikülihapend
            suhe 1:100 (II lahus I-ga)

helendumine algab kohe ja kestab ca 60 sekundit (uurimine toimub pimedas ruumis). Teistkordsel kasutamisel helendus taastub , oluline on, et luminool ei anna reaktsiooni keha eritistega nagu uriin, sülg, sperma, ka mäda ja väljaheide, kui selles ei sisaldu verd.

spektraanalüüs

selles rakendatakse metoodikat, mis võimaldab määrata aine keemilist koostist tema hõõgumisspektri järgi.

kromatograafia

ainete eraldumine elektriväljal

XI KIRJA UURIMINE

Kirja mõiste
Kirja vanim vorm on piltkiri e. piktograafia. Edasisel arenemisel kujunes mõistekiri e. ideograafia. Häälikkiri on kõige abstraktsem ja siin on mõtete edastamine üksikute kirjatähtede abil. Kõrvuti häälikkirjaga kasutatakse veel mõningaid kirjale omaseid märke nagu nuumbrid matemaatikas jne.

Käekirja kujunemine
Esialgu on kirjutamise õppimisel vahetu eesmärk teha järele kirjatähtede näidiseid. Algul liigub käsi üksikuid tähemärke joonistades aeglaselt ja väsib kiiresti. Pideva harjutuse tulemusena käe liigutused kiirenevad ja muutuvad kindlamaks. Ühe tüübiliste käe liigutuste pideva kordamise tõttu kujuneb peaajus välja seoste süsteem e. dünaamiline stereotüüp. Kuna kirjatähtede kirjutamine ja nende omavaheline seostamine muutub harjumuslikuks, on kirjutamise vilumuse omandanu võimeline kirjutama kiiresti.
Käekirja kujunemist mõjutab rida objektiivseid ja subjektiivseid tegureid.
Objektiivsed on:

kirjaõpetamise metoodika
õppimistingimused

Subjektiivsed aga:

antropoloogilised (keha ehitusest sõltuvad)
füsioloogilised (talituslikud)
psühholoogilised

Inimese käekiri on üldiselt individuaalne ja suhteliselt püsiv. Muutused käekirjas on:

alalised (kauaaegne ümber õppimisega seonduv või käevigastusest tingitud)
ajutised

kirjutatakse ebatavalises või harjumatutes tingimustes (nt külma käes, alkoholi tarvitamise järel, tugeva hingelise erutuse korral jne)
mõningal määral muutub ravimite tarvitamisel (nt rahustid soodustavad käeliigutuste sujuvust)
kirjutusvahendi iseloom
käekirja mõjutab ka inimese suhtumine kirjutatusse (vähetähtsa puhul on käekiri korratu)

Allkiri on teksti sisu teadaolekut või muud fakti tõendav või kinnitav märgis. Allkirjana kirjutatakse kas ainult oma perekonna nimi, perekonnanimi koos eesnime esitähega, harvemini koos eesnimega. Allkiri kujuneb reeglina välja tingimustes, kus kirjaoskus on juba teatavas ulatuses omandatud. Aegamisi kaugeneb allkiri oma kirjavormilt isikunime tekstis kirjutamise viisist.

Kirja tunnused
Kirjal, kui suhtlemisvahendil on oma sisu ja vorm. Lähtudes kirja sisust ja vormist eristatakse:
kirja sisu- ja vormi tunnused.

kirja sisu tunnused:

kirjas esitatud andmed ja nende esitamise laad ( millist fakti teenib , näiteks elukutselised andmed ).
stiili iseärasused ( väljendusviis, sõnavara tundmine )
keele grammatiline külg ( millises ulatuses tuntakse õigekeelsust ja millised on iseloomulikud vead ( kas suur täht või väike täht, kokku- või lahku kirjutamine )

kirjavormi tunnused:

paigutustunnused
käekirja tunnused

Paigutustunnused on kirjutatu paigutusviisi iseärasused. Need ilmnevad kogu teksti või selle üksikute lõikude puhul. Tüüpilisteks võivad osutuda teksti pealkirja, dokumendi nimetuse ja kuupäeva asetus . Samuti võivad harjumulikuks osutuda lehekülgede nummerdamine, sõnade “ärakiri” ja “vt pöördel” ning allkirja koht.
Käekirja tunnused jaotatakse üld- ja eritunnusteks. Käekirja üldtunnused iseloomustavad kirjutaja käeliigutuste süsteemi tervikuna , eritunnused aga üksikute kirjamärkide-elementide kirjutamisel ja omavahel seostamisel.
Üldtunnused:

väljakujunemise aste e tase
viimistlustase
seostus
kalle
suurus
hajusus
pais

käekirja väljakujunemist määratakse selle järgi kuivõrd kiired, kooskõlastatud, rütmilised ja harjumuslikud on kirjutaja käeliigutused. Väljakujunenud käekiri on ühtlane ja voolav. Väljakujunemata aga konarlik ja ebaühtlane, kirjatähed jäävad sageli omavahel seostamata.m
Eritunnused:

kirjajoonte kuju, suund, järjestus
kirjajoonte alg- ja lõpp-punktid
kirjamärkide ja nende elementide suhte iseärasused
seostuse harjumuslikud katkestused
paisu harjumuslikud iseärasused
harjumuslikud lisajooned

XII ISIKUKIRJELDUS

Isikukirjelduse mõiste
Paljudel juhtudel on kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ja operatiiv -jälituslike ülesannete täitmisel vaja kindlaks teha süüdlase samasus tema välistunnuste järgi.
Isikukirjeldus meetodi teaduslikud alused rajas Prantsuse kriminalist A.Bertillon 19sajandi kaheksakümnendatel aastatel. Ta süstematiseeris isikukirjelduse tunnused ja esitas nende kirjeldamise nõuded. A.Bertillon nimetas isikukirjeldust - sõnaliseks portreeks ja rakendas seda antropomeetrilises kriminaalregistratsioonis.
Isikukirjelduse tunnuste järgi on võimalik isikut identifitseeerida sellepärast, et täiskasvanud inimese välistunnused on suhteliselt püsivad ja moodustavad iga inimese puhul individuaalse kogumi.
Inimese välistunnuste kogum on isikupära. Kuigi erinevatel inimestel esineb ka sarnaseid isikukirjelduse tunnuseid, ei kordu ühe isiku välistunnused oma kogumis kunagi kellegi teise juures. Isikukirjelduse meetod nõuab isiku välistunnuste täpset, täielikku ja süsteemikindlat kirjeldamist.
Isikukirjelduslikud tunnused.
1) Välistunnustest eristatakse-1) soo
                         2) vanuse
                         3) rahvuse
2) Kehaehituslikud ehk anatoomilised tunnused
3) Talituslikud ehk funktsionaalsed tunnused
4) Riietuse ja muude esemete tunnused

Inimkirjelduslik info kogumine.
Seletuse võtmisel, ülekuulamisel, sündmuskoha ja laiba vaatlusel, dokumentidest.
Küsimuste järjestamisel arvestatakse isiku kirjeldamise süsteemi. Vahel kasutatakse tunnuste kirjeldamisel võrdlusi( näiteks võrrelda kirjeldatava isiku kasvu ja kehaehitust ülekuulavaga).
Sündmuskoht on territoorium või hoone, kus pandi toime kuriteo tunnustega tegu. Sündmuskoht on laiem mõiste kui kuriteopaik- võib-olla seotud võimaliku kuriteoga teistsugusel viisil, või siis puudub kuriteo koosseis( näiteks laip on toodud sinna mujalt“ mors violenta“- vägivaldne surm, surma põhjus võib olla ka haigus)
Laiba kirjeldus on üks osa vaatlusprotokollist.

TRASSOLOOGIA
Materiaalsele maailmale on omane nähtuste vastastikune seotus . Seetõttu mõjutab iga kuritegu välismaailma objekte ja põhjust, olustiku muutusi( jätab jälgi). Moodsa kriminalistika algusaastaks võib nimetada 1910 , mil prantslane Edmond Locard formuleeris oma vaatlusteooria- Kurjategija viib alati midagi sündmuskohalt kaasa või jätab sinna midagi maha (veri, juuksekarvad, sõrmejäljed, jalajäljed, DNA). Kõiki neid nimetatakse kuriteojälgedeks.
Kuriteoga kaasnenud leidmine sündmuskohal- nende jälgedega tegeleb trassoloogia.
Trassoloogia on menetlustehnika haru, mis käsitleb objekti välisehitust kajastavaid jälgi, nende avastamise, nähtavaks muutmise ja talletamise vahendeid, võtteid ja meetodeid.
Naha papilaar-kurrustiku jäljed
Datüloskoopia on trassoloogia haru, mis uurib naha papilaarkurrustiku ehitust ja selle jälgede kasutamist tõendamisel.
1880 a. kasutas Henry Faulds esimesena sõrmejälgi kurjategija tabamiseks. Põhitöö sõrmejälgede mustrite liigitamisel tegi F.Galton, tema süsteemi kasutatakse tänapõevani.
Sõrmeotse papilaarkurrustiku liigid.
Kujunditest lähtuvalt liigitatakse
1)kaar kurrustik
2) silmus kurrustik
3) keerd kurrustik
Kaarkurrustik on kõige lihtsam sõrmejälje liik- ühelt sõrme küljelt teisele (5%)
Silmus papilaarkurrustiku moodustavad silmuse taolisi kujundeid (65%), olenevalt, kas silmused on pööratud pöidla või väikese sõrme poole nimetatakse neid radiaalseteks( pöidlapoolsed) või ulnaarseteks( väikesõrme poolseteks) kurrustikeks.
Keerd keskosas on ringjad, ovaalsed, eliptilised või spiraalsed kujundid (30%). Võrreldes kaarkurrustikega on silmus-, ja keerdkurrustikud tunduvalt keerukamad. Nende ehituses on tavaliselt kolm süsteemi. Keskosa moodustud papilaarkurrustikus omaette süsteemi ehk keskkurrustiku. Piirdekurrustiku hargnemiskohtades moodustud kolmnurkne kujund, mida nimetatakse deltaks.

                                                            9.12.2006

Papilaarkurrustiku detailideks on.

papilaarkurrustiku punkt

lõik

otsik

käänd

looge

hark

haak- on sarnane hargile kuid üks haru on lühike

saar

sild

Sõrmejälgede avastamine
Higist rasust ja marrasnaha surnud rakkudest moodustunud jälje aine on värvitu sellepärast on läikelisele pinnale jäetud sõrmejäljed vähe nähtavad. Matile pinnale aga silmaga nähtamatud sõrmejälgede avastamine on edukas siis kui uurija teab kust ja kuidas tuleb neid otsida. Jälgi otsitakse nendelt esemetelt mida kurjategija arvestades sündmuskoha olustikku ja üksikute esemete asukohta võis puudutada ja neile jälje jätta.
Süvendjälgedega ja vere või värviga kujunenud sõrmejälgede leidmine ei valmista raskusi- seevastu on värvitu jälje ainega kujunenud vähenähtavad jäljed läikelisel pinnal nähtavad ainult siis kui eset vaadeldakse külgvalguses( valgusallikas ei tohi olla tugev). Läbipaistvatelt esemetelt võib sõrmejälgi avastada läbivalgustamisel, kusjuures valgus ei tohi otse silma sattuda.
Sõrmejälgede nähtavaks muutmine
Kasutatakse füüsikalisi ja keemilisi meetodeid. Nende valimisel arvestatakse jälgi säilitava eseme materjaliga ja pinna vahel.
Naha papilaarkurru enda omadused mis mõjutavad tema nähtavaks muutumist on-

jälje vanus

higi koostis

rasu esinemine
Nendest omadustest sõltub jälje aine (adhesioni võime) omadus siduda endaga teisi pindmisi aineid.
Füüsikalised meetodid

ultravioletkiirgus UV
joodiaurud
pulbrid
tahmamine

UV-kiirguses hakkab jälg luminesseeruma (helendama), joodiaurud muudavad jälje nähtavaks seepärast, et joodi molekulid atsorbeeruvad jäljeainele ja annavad jäljele pruuni värvuse. Vananedes jälje võime siduda joodi väheneb, kuigi see meetod on näiteks õlisele pinnale jäetud jälgede korral asendamatu.
Kui joodiaurudega töötlemine ei anna tulemusi kasutatakse kõige sagedamini pulbrit.( pulbriline taandatud raud, alumiiniumpulber, tsinkoksiid , vaskoksiid ja teised)
Tahmamine
Klaasile läikelise pinnaga metallesemele ja portselanile jäetud jälgi saab nähtavaks muuta lihtsa tahmamisega. Selleks hoitakse eset põleva kampri või tärpentiiniga niisutatud riidetükki kuni ese kattub tahmaga, pärast üleliigse tahma eemaldamist muutuvad jäljed nähtavaks.
Keemilised meetodid
Selleks kasutatakse niahüdriini, hõbenitraati ja alloksaani. Vastava aine lahus kantakse vatitampooni, pintsli või muul viisil uuritavale pinnale. Seda meetodit kasutatakse paberile, papile, vineerile või värvimata puidule jäetud sõrmejälgede nähtavaks tegemisel. Kõige sagedamini kasutatakse ninhüdriidi 0,2-0,3 % lahust atsetooni. See reaktsioon põhineb higis sisalduvate aminohapete reageerimisel reaktiiviga. Värvusreaktsiooni tõttu muutuvad jäljed tavaliselt violetseks või roosakateks. Reaktsiooni jälgimiseks tuleb varuda aega- võib võtta mitu tundi.
Kohtufotograafia
Kohtufotograafia on fotograafia vahendite ja võtete süsteem mida kasutatakse uurimistoimingute käigu ja tulemuste fikseerimiseks, operatsioonide jälgimiseks ning kohtulike tõendite uurimiseks.
Kohtufotograafia vahendid ja võtted hajutavad pildistava objekti kuju ning selle detaile täpselt nii nagu neid näeb inimsilm on tegemist kohtufotograafia üldmeetoditega, kui aga pildistamisega tahetakse muuta nähtavaks objekti vähenähtavaid osi on vaja kasutada erimeetodeid.
Kohtufotograafia üldmeetodeid kasutatakse kriminalistikas mitmesuguste objektide fotograafilisel fikseerimisel. Pildistatavast objektist lähtudes eristataksegi kohtufotograafia üldmeetodeid mida rakendatakse isiku ja laiba, paikkonna ja ruumi ning üksiku eseme, dokumendi ja jälje pildistamisel. Kohtufotograafia üldmeetodite rakendamise eesmärkide ja pildistatava ala ulatuse järgi tehakse vahet- lähte, üld, sõlm ja detailfotode vahel.
Kohtufotograafia erimeetodeid kasutatakse eseme vähemnähtavate detailide pildistamisel. Sellisteks erimeetoditeks on

objekti pildistamine nähtamatus kirguses( UV-, infrapuna )
lumineseeruva objekti pildistamine
makro ja mikro fotode tegemine

Kohtufotograafia üldmeetodite hulka kuuluvad ka isiku kirjeldusfotod- SIGNALEEfotod. On rinnapildid mida tehakse kuriteoga seotud isikutest( vahi alla võetud isikutest) ja tundmatust laibast . Signaleetfotosid kasutatakse isiku identifitseerimiseks kriminaalregistratsioonis nt.( kadunuks jäänud isikute ja tundmatute laipade registris). Kohustuslik on tema pildistamine otse vaates ja profiilis(paremalt) kui on midagi isikupärast siis ka vasakult.
Mõõtkavafotod- nende järgi saab vajadusel kindlaks määrata fotol kujutatud objekti või selle detaili mõõtmed. Mõõtkava peab olema objektiga samal tasapinnal .
       Signaleetfoto
      Stereofoto
      Reproduktsioonfoto
      Panoraamfoto
      Mõõtmefotod
Objekti pildistamine nähtamatus kiirguses
      Lumineseeruvfoto
      Makrofoto
     Mikrofoto
     Kontrastide fotograafiline muutmine
     Segavate detailide fotograafiline maskeerimine.

.DOC Laadi alla originaalfail 25 lk · .doc · 122 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-02-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

122 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

wiscci Õppematerjali autor

kriminalistika õigus

Sarnased õppematerjalid

pdf

Süütegudemenetluse arvestuse kysimused

1. ÜLDOSA 1.1. Kriminaalmenetlus, selle allikad ja reguleerimisala ning ülesanded Kriminaalmenetlus on eeskätt karistusõiguse normide rakendamisega seonduv ja kohtuvõimu teostamisele suunatud riiklik tegevussüsteem. Kriminaalmenetlusõiguse allikad (KrMS § 2): * Eesti Vabariigi Põhiseadus, * rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud, * kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) ja kriminaalmenetlust sätestavad muud õigusaktid, * Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Kriminaalmenetluse seadustikuga reguleeritakse (KrMS § 1) kuritegude kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse korda ning kriminaalasjas tehtud lahendi täitmisele pööramise korda. Samuti reguleeritakse jälitustegevuse aluseid ja korda. Kriminaalmenetluse ülesanne on kuritegude kiire ja täielik avastamine, süüdlase välja selgitamine ja seaduse õige kohaldami

Õiguse alused

doc

Süüteomenetluse kordamisküsimused

Süüteomenetluse kordamisküsimused ÜLDOSA 1. Kriminaalmenetlus, selle allikad ja reguleermisala ning ülesanded Mõiste - Kriminaalmenetlus on karistusõiguse normide rakendamisega seonduv ja kohtuvõimu teostamisele suunatud riiklik tegevussüsteem. Kriminaalmenetlusõiguse allikad on: 1) Eesti Vabariigi põhiseadus; 2) rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud; 3) käesolev seadustik ja kriminaalmenetlust sätestavad muud õigusaktid; 4) Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Kriminaalmenetluse ülesanded on kuritegude kiire ja täielik avastamine, süüdlaste väljaselgitamine ja seaduse õiguspärase kohaldamise tagamine eesmärgiga, et igaüks, kes on toime pannud kuriteo, saaks õiglase karistuse, ning et kedagi ei võetaks süütuna kriminaalvastutusele ega mõistetaks süüdi

Süütegude menetlus

125

docx

Kriminaalmenetluse loengud ja seminarid

Kriminaalmenetlus Sotsioloogilises plaanis võib kriminaalmenetluse põhiolemuseks lugeda teatud napi sotsiaalse ressursi jagamist sel viisil, et jagamise tulem oleks legitiimne, st ühiskonnas siduvana aktsepteeritav. Kriminaalmenetluses jagatavaks ressursiks on: 1) riigipoolne karistusõiguslik reageering toimepandud kuriteole e nn kuriteo järelmid; Riigipoolsed võimalikud karistusõiguslikud reageeringud toimepandud kuriteole järgmised: 1. Kriminaalkaristuse kohaldamine (KarS § 44-46 ja 49-54) 2. Kriminaalkaristuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69-70) 3. Kriminaalkaristusest tingimuslik vabastamine (KarS V ptk.) 4. KarS-i VII ptk-s sätestatud nn muude mõjutusvahendite kohaldamine 5. Iseseisvaks riigipoolseks reageeringuks toimepandud kuriteole tuleb lugeda KarS-i §-s 80 sätestatud ja humanismist kantud kohtu võimalust vabastada karistusest kuni vi

Kriminaalmenetlus

rtf

Prokurör kriminaalmenetluses kordamine

1. Süütuse presumptsioon § 7. Süütuse presumptsioon (1) Kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. (2) Kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. (3) Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. 2. Legaliteedi- ja oportuniteediprintsiip kriminaalmenetluses Legaliteet (koik peab uurida) - absoluutsed alused KriM § 199 (1) Kriminaalmenetlust ei alustata, kui: 1) puudub kriminaalmenetluse alus; 2) kuriteo aegumistahtaeg on moodunud; 3) amnestiaakt valistab karistuse kohaldamise; 4) kahtlustatav voi süüdistatav on surnud voi juriidilisest isikust kahtlustatav voi süüdistatav on lopp enud; Oportuniteet on otstarbekohustus. Oportuniteedi printsiip - otstarbekuse printsiip, mille kohaselt on prokuroril oigus lopetada kriminaa lasja. Kriminaalmenetluse lopetamine oportuniteedi pohimottel (prokurori poolt). Aluseks on prok

Prokurör kriminaalmenetluses

docx

Kriminaalmenetlus

Kriminaalmenetlus PS § 22, 24, 33, 43 Mihhailov v Estonia (2016) Leas v Estonia (2012) 10-st 8 seminari on kohustuslikud. Eksam: 30 valikvastustega küsimust, 1 vabateksivastusega kaasusülesanne, avatud paberkandjal materjalid. Riigiteatajas kohtupraktika kokkuvõtted. 95% kokkuvõtetest on kasulik. Kuidas läheneme kriminaalmenetlusele? - Funktsionaalne, mitte institutsionaalne; - Keskelt väljapoole, mitte väljast keskele; - Eesmärgist lähtuv. Põhimenetlus kohtus Miks on hea, kui kohtusaalis on pealtvaatajad? Nad hoiavad kohtunikku vaos, kohtunik kontrollib ja jälgib hoolikalt, mida räägib, kuidas kohut mõistab. Lõuna-Euroopas prokurör nagu kohtunik, vahetegemine on minimaalne. Pigem põhja pool öeldakse, et prokurör on täitevvõimu käepikendus ja vahetegemine on väga suur. Mittu vandekohtunikku on USA kohtus? Vandekohtunikud ka tsiviilprotsessis, seal vandekohtunikke min. 6, föderaalprotsessis 12 vandekohtunikku. Eestis pooled paigutatud v

Õigus

docx

Õiguspsühholoogia ekspertiis

Psühholoogia ekspertiisist Sissejuhatus. Kuriteo asjaolude väljaselgitamise täielikkus ja põhjalikkus sõltub eelkõige kriminaalmenetluses osalevate juristide (uurija, prokurör, advokaat, kohtunik) ametialastest (professionaalsetst) oskustest. Samal ajal sõltub aga resultaat sellest, millisel määral kasutatakse kriminaalmenetluses mittejuriidilisi eriteadmisi, mis ei ole üldlevinud ja ei kuulu õiguse valdkonda. Erialaste teadmiste kasutamine kriminaalmenetluses saab toimuda ainult täpselt õiguslikult määratletud raamides. Oleme oma loengutes vahepealsetel aastatel psühholoogia eriteadmiste osa mitte käsitlenud, kuna selles valdkonnas toimus Eestis intensiivne uute seaduste loomise ja vastuvõtmise protsess ning seetõttu ei olnud võimalik piisavalt täpselt toimuvat analüüsida. Nüüdseks on uued õiguslikud raaamid psühholoogia eriteadmiste kasutamise osas paigas ja olukorra analüüs jällegi võimalik. Õiguslik raam psühholoogia eriteadmiste kasutamise kohta

Õigus

doc

Õiguskatse asutuste süsteem

1. Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise printsiibid. Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise printsiipide arv ei ole täpselt määratletav. Käsitletavate printsiipide arv sõltub käsitluse detailsusest, samuti on võimalik mitmeid printsiipe vaadelda soovi korral kui iseseisvaid printsiipe või kui mõne teise printsiibi alaprintsiipi. Samuti ei ole võimalik anda mingit printsiipide hierarhiat nende tähtsuse järjekorras. Kui teatud situatsioonis erinevad printsiibid on konfliktis siis küsimus sellest, et kumba printsiipi järgides situatsioon lahendada, sõltub väga paljus konkreetse situatsiooni tüübist ning erinevates situatsiooni tüüpides võib peale jääda ükskord üks kuid teine kord hoopis teine printsiip. 1) Legaalsuse e seaduslikkuse printsiip Legaalsuse printsiip õiguskaitsesüsteemi ülesehituses ja tegutsemises tähendab seda, et õiguskaitseasutuste moodustamine, ülesehitus ning tegutsemine peab

Õigus

doc

Karistusõiguse Üldosa

KARISTUSÕIGUS 14.02.2008. a. Üldosa lõpeb kirjaliku arvestusega (10 küsimust, tuleb vastata laiemalt). Eksamil on ka 10 küsimust (51 punkti on miinimum). Kirjandus: ,,Karistusseadustik", Jaan Sootak, Priit Pikamäe. ,,Optiline karistusõigus", Jaan Sootak (üldosa on antud skeemidena). ,,Karistusõiguse üldosa skeemid". ,,Süüteomõiste ja delikti struktuur", Jaan Sootak. ,,Karistusõigus", Poigo Nuuma (konspekt). Kaasuste lahenduse metoodika. Analüüs, kas on need tunnused, mis on seaduses loetletud, kas on õigusvastane, kas on süüdi.....kuidas karistada. ,,Karistusõiguse kaasuseülesannete lahendamise metoodika", Jaan Sootak. 1. Sissejuhatus Õiguseallikas on õigusakt, mis paneb kohustusi või annab õigusi määramata hulga inimestele või väga suurele inimeste rühmale. Pretsedendiõigust ei ole meil. Meil annab kohus tõlgendusi. Aga menetlusõiguses Riigikohtulahendid on pretsedendid. Kaasus: pistise/allkäemaksu (ametniku seadusvastaseks teo

Õigus

Rohkem sarnaseid