Formaalsed lähenemised keeleteaduses

Q: Mis on generatiivne grammatika?

Vastus leiad õppematerjalist: Formaalsed lähenemised keeleteaduses

Q: Mis on kreatiivsus aktsepteeritavus grammatilisus?

Vastus leiad õppematerjalist: Formaalsed lähenemised keeleteaduses

Q: Miks pole võimalik loogiliselt keelelauseid ära õppida?

Vastus leiad õppematerjalist: Formaalsed lähenemised keeleteaduses

Q: Kuidas siire toimub?

Vastus leiad õppematerjalist: Formaalsed lähenemised keeleteaduses

Q: Kuidas moodustajaid kindlaks teha?

Vastus leiad õppematerjalist: Formaalsed lähenemised keeleteaduses

Q: Kuidas me teame missugused sõnarühmad on moodustajad ja mis mitte?

Vastus leiad õppematerjalist: Formaalsed lähenemised keeleteaduses

Q: Mis on fraasistruktuurigrammatika puudused?

Vastus leiad õppematerjalist: Formaalsed lähenemised keeleteaduses

Põlma, Mirell

Formaalsed lähenemised keeleteaduses (0)

Tartu Ülikool - Eesti keel - Eesti keel

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mis on generatiivne grammatika?
Mis on kreatiivsus aktsepteeritavus grammatilisus?
Miks pole võimalik loogiliselt keelelauseid ära õppida?
Kuidas siire toimub?
Kuidas moodustajaid kindlaks teha?
Kuidas me teame missugused sõnarühmad on moodustajad ja mis mitte?
Mis on fraasistruktuurigrammatika puudused?

Fonoloogia kordamisküsimused

Fonoloogiline hierarhia
Lausung > intonatsiooniline fraas > fonoloogiline fraas > prosoodiline sõna (ω) > jalg ehk kõnetakt (F, φ) > silp (σ) > moora (μ) > segment ehk foneem

Foneem, allofoon
Foneem – foneemi ei öelda välja, s.o abstraktne üksus. Ei sõltu kontekstist, vaid hääldus eristab, nii on nt provansaali keeles ’õhtu’ seRo ja ’saag’ sero (kontekst on sama: se_o)
Allofoon – allofoone öeldakse selgelt välja. Konteksti poolt määratud, nt kas mõnes Lõuna-Rootsi dialektis on R alati silbi alguses ja r on alati silbi koodas.
Foneemid eristavad alati tähendusi, allofoonid on foneemivariandid. Provanssaali r ja R eristavad tähendusi, järelikult need on kaks erinevat foneemi, samuti ph, p ja b hindi keeles. (ph on tegelikult üks häälik, aspireeritud p, aga seda märgitakse transkriptsioonis kahe tähega)
Eesti keeles on klusiilide kirjapilt segadusseajav. Tegelikult "sada" hääldub [sata]. Mõni inimene hääldab t vokaalide vahel heliliselt, mõni mitte, aga see ei muuda sõna tähendust. St eesti keeles ei ole d ja t erinevad foneemid, vaid on allofoonid. Võib küll leida sõnapaare, nagu "lagi" ja "laki", kus kirjapildi järgi tundub, et g ja k (või d ja t) on erinevad foneemid (eristavad ju sõnade tähendusi), aga tegelik vastandus on üksikklusiil vs. geminaatklusiil, st transkribeeritakse [laki] ja [lakki] vastavalt.

Silbistruktuuri erinevad esitusviisid

Moorade abil

Silbi algus pole kunagi omaette mooraga seotud, aga tuum on alati mooraga seotud, kooda võib olla mooraga seotud. Kui kooda on omaette mooraga seotud, siis on raske silp. Raske silp on 2-mooraline. Kerge silp on 1-mooraline.

Moorateooria (moora ja hääliku pikkus, silbi kaal)
Moora pikkus:

2 moorat = pikk + raske silp
1 moora = lühike + kerge silp

Hääliku pikkus:
Kooda kadudes jääb moora vabaks ja see ühineb eelneva vokaali, vokaal pikeneb. Pikk konsonant (geminaat) on ühemorraline, lühike ilma moorata. Mida sonoorsem häälik, seda rohkem ta soovib olla koodaga seotud.
o p a näide – p on kahe silbi vahel jagatud häälik, silbipiir on op.pa, o ja a on kõige sonoorsemad. Kuna silbi algus (o) ei tohi olla seotud omaette mooraga, ühendatakse p eelneva silbiga. Samas, silbil peab olema algus, mistõttu p ühendatakse ka järgneva silbi algusega. Tekkibki kahe silbi vahel jagunev konsonant e geminaat.
Silbi kaal:
Algus + tuum (CV) > algus + tuum + kooda (CVC) või tuum (V) > tuum + kooda (VC)
CV on kõige lihtsam, eksisteerib kõigis keeltes. Kui lisada CV-le kooda, saab CVC. Kui CV-algus ära jätta, saab lihtsalt V. CVC ja V on keskmise keerukusega silbid . VC puhul on tuumale lisatud kooda ja algus ära jäetud – keerulisim silp, paljudes keeltes puudub. Kui algus, tuum või kooda koosneb mitmest segmendist, on tegu kompleksse alguse, tuuma või koodaga.

Sonoorsusskaala
Kõige vähem sonoorsed on klusiilid . Kõige sonoorsemad vokaalid . Sonoorse ja mittesonoorse vaheldumine peaks säilima ka keerulisemate silbistruktuuride puhul.
Kui segment on sonoorne, tõuseb sonoorsus tuuma suunas ja langeb kooda suunas. Näiteks salk on hea silp, aga lehm ei ole (võib hääldada nii lehm kui ka leh.m)
Mida sonoorsem on häälik, seda rohkem soovib ta olla mooraga seotud. Näiteks poolvokaale (j, w) defineeritakse kui mooraga sidumata vokaale.
Helitu klusiil (k, p, t) > heliline klusiil > helitu frikatiiv (s, f, h) > heliline frikatiiv (z, v) > nasaal (n, m) > liikvida (l, r) > kõrge vokaal (i, u) > keskkõrge vokaal (e, o) > madal vokaal (a)

Rõhusüsteemid ( parameetrid , jalgade tüübid)
Parameetrid:

Dominantne paremal/vasakul – kas jala 1. või 2. silp on rõhuline.
Seotud/sidumata

Seotud = pearõhk on sõna algusest või lõpust lugedes mingil kindlal kaugusel, nt 1. või 2. silbil. Kaasrõhud on ka kindlate intervallide järel.
Sidumata = ei ole nii, vaid rõhk on mingi kindla omadusega silpidel, nt rasketel või sonoorsetel.

Vasakult paremale/paremalt vasakule – kas jalgu hakatakse moodustama alates sõna algusest või lõpust
Silbikaalu arvestav /mittearvestav – kas rasked silbid tõmbavad enesele rõhku või mitte
Pearõhk vasakul/paremal – kas pearõhuline on 1. või viimane rõhuline silp

Jalgade tüübid:
Jalad koosnevad kas 2 silbist või 1 raskest (= 2-mooralisest) silbist.

Jamb – silbikaalu arvestav, dominantne paremal (L´H ehk L´L ehk ´H; μ.´μμ ehk μ.´μ ehk ´μμ)
Silbiline trohheus – silbikaalu mittearvestav, dominantne silp vasakul (’σσ)
Mooraline trohheus – silbikaalu arvestav, dominantne silp vasakul (´LL ehk ´H; ´μ.μ ehk ´μμ)

L = kerge silp H = raske silp

SPE reeglite iseloomustus

Keelespetsiifilised. Igal keelel on erinevad reeglid, aga struktuur on universaalne.
Rakendatakse üksteisele järgnevalt (= seriaalsus). Ühe sisend on teise väljund.
Iga reeglit rakendatakse maksimaalselt 1 korra. Reegel kirjeldab sisendit .
Reeglid on kindla struktuuriga. On kindel põhistruktuur.
Reeglid kirjutatakse tunnuste või foneemide abil. Tunnustest on vaja üles kirjutada vaid minimaalne hulk.
Oluline on reeglite rakendamise järjekord.

Fonoloogia ülesanded

Foneemide ja allofoonide eristamine

SPE reeglite sõnastamine, kui on antud reegli formaalne esitus

SPE reeglite rakendamine (derivatsioonide väljakirjutamine)

Süvavormi leidmine

Silpide mooralisuse määramine, kui on antud piisavalt infot CVC silpide kohta

Moorateooria struktuuriskeemide esitamine

Rõhusüsteemi määramine etteantud sõnade põhjal (meetriline fonoloogia)
Süntaksi kordamisküsimused

Strukturaallingvistika ja generatiivse grammatika erinevused.
Strukturalism sai alguse 20.saj Euroopas, rajaja Saussure. Strukturalistid uskusid, et keel on terviksüsteem, millel on oma kindel ehitus ja struktuur, ja selle struktuuri kirjeldamine, pidades silmas tervikut , on keeleteaduse põhiülesanne. Strukturalistid vastandasid süsteemi ehk langue kõnele ehk parole , sünkroonilist uurimist diakroonilisele. Nad uskusid, et keeleteaduse tuum on sünkrooniline uurimine – uurib keele sõnavaras mingiks ajalõiguks kujunenud seisu, nt tänapäevaks. Diakroonilise puhul uuritakse keele sõnavara ajaloolist kujunemist.
Generatiivse grammatika rajaja on Chomsky teosega „Syntactic Structures “ (1957). Tema eesmärk oli luua täpne ja formaliseeritud süntaksiteooria. Generatiivne grammatika oli antibiheivioristlik. Generatiivse grammatika eesmärk oli genereerida reegleid, mis määraks lause struktuuri ja selle moodustusviisi. Lausete genereerimine tähendab grammatiliste lausete eristamist mittegrammatilistest lausetest teatud reeglite alusel. Generatiivse grammatika põhimõisted on keelepädevus ja keelekasutus. Grammatika peegeldab keelepädevust. Generatiivsele grammatikale on omased deduktiivne lähenemine, intuitsioon , inimese keelevõime kreatiivsus, grammatilisus vs vastuvõetavus ja kaasasündivuse idee (keelereeglid on kaasasündinud). Generatiivne grammatika on matemaatiliselt täpse ja formaliseeritud keele kirjeldus.

Mis on generatiivne grammatika? Generatiivse grammatika eesmärk. Deduktiivne lähenemine. Mis on keelepädevus ja keelekasutus?
Generatiivse grammatika seisukohad:

Tuleb kasutada vaid teaduslikku meetodit.
Põhineb hüpoteesil: keelevõime, st eraldi keeleorgan , on kaasasündinud.
Tuleb kirjeldada kaasasündinud keelepädevust.
Iga generatiivne teooria peab olema võimalikult täpne ja formaalne, peab suutma genereerida kõiki grammatiliselt korrektseid struktuure ja välistama mittegrammatilisi.

Generatiivses grammatikas genereeritakse ehk luuakse lauseid alateadlikult protseduuride abil (reeglid, toimingud ), mis on osa meie kognitiivsest võimest. Keele generatiivne grammatika genereerib selle keele kõik grammatiliselt korrektsed laused ja mitte ühtegi mittekorrektset lauset.
Generatiivse grammatika eesmärk on teada saada, mida me alateadlikult oma keele süntaksist teame. Keel mängib kognitiivses mõtlemises olulist rolli, mõjutades seda, kuidas me mõtleme.
Deduktiivne lähenemine – transformatoorse analüüsi osa ( deduktsioon ), pindstruktuuri leidmise osa, kus kasutatakse transformatsioonireegleid
Keelepädevus ehk keelevõime ehk i-keel (Chomsky) on sisemine keel, osa inimese ajust. Keelepädevus on alateadlik otsus, mis on kogu aeg olemas, võrreldav hingamise ja emakeele reeglite seletamisega. Keelepädevust ei saa otseselt vaadelda, saab teha järeldusi keelekasutuse põhjal, saab üksnes arutleda, kas see on kõigil ühesugune, kus ja miks see olemas on.
Keelekasutus ehk e-keel on keelepädevuse konkreetne väljendus, kas konkreetne keel või kindel ütlus.

Mis on kreatiivsus; aktsepteeritavus; grammatilisus?
Generatiivsel grammatikal on kaks eeldust keele kohta. Inimkeel erineb kõikide loomade suhtlussüsteemist, sest ta on

rekursiivne – võime lisada lausesse suvalisel hulgal täiendeid, panna lauseid üksteise sisse, nt panna alistuma, või loendada;

kreatiivne – produktiivsus, erinevate ja uute üksuste kombineerimine.

Grammatilisus vastandub vastuvõetavuse ehk aktsepteeritavuse mõõtmele. Grammatilisus viitab keelepädevusele: kui lause on oma olemuselt grammatiline, siis ta vastab reeglitele. The toothbrush is pregnant on grammatiline lause, sest on grammatiliste reeglite järgi moodustatud, kuigi semantiliselt ebakorrektne. Samas toothbrush the is blue on segipööratud, mistõttu süntaktiliselt ja grammatiliselt võimatu. Vastuvõetavus on tihtipeale seotud kasutusega, grammatilisus aga keelepädevusega.

Generatiivne grammatika ja keeleomandamine
Generativistid usuvad, et on olemas iseseisev sünnipärane keeleorgan. Kui inimene kõneleb või kuuleb kõnet, siis aktiveerub proka -piirkond. Algsed argumendid, miks seda sünnipäraseks pidama hakati, on formaalsed .
Chomsky keele omandamise paradoks ehk Platoni probleem:

süntaks on produktiivne , rekursiivne ja lõpmatu süsteem. Kuna ta on rekursiivne, siis ka lõpmatu

rekursiivseid probleeme ei saa omandada

kuna kõik inimesed omandavad kõik keele ja kõigil on keelepädevus olemas, siis järelikult on see kaasa sündinud, võimaldamaks lõpmatut süsteemi omandada.
Miks pole võimalik loogiliselt keelelauseid ära õppida? Ükski inimene ei saa terve oma elu jooksul kuulda kõiki võimalikke keelelauseid, mistõttu pole kindlust, et ta on kuulnud piisavalt infot, et oma grammatikat konstrueerida. Iga uus info võib tema senise grammatika pahupidi pöörata. On olemas nii haruldasi lausetüüpe, mida lapsed peavad korrektseteks lauseteks, kuigi nad pole seda varem kuulnud. Laste keeleomandamist peaks teoreetiliselt takistama kõnekeel, mis on katkendlik, vigaderohke, paljude kordustega, segavad välised faktorid , mis kõik kuulmist takistavad, aga sellest hoolimata õpivad lapsed takistusteta kõnelema ega hakka vigu või automüra matkima. Kuulsaim on wug-test: inglise lapsi sunnitakse moodustama tähenduseta lapsi mitmust moodustama sellest sõnast, millele kõik panevad –s lõppu, mis tõestab grammatika olemasolu. Kõik lapsed arenevad keeleliselt ühtmoodi, teevad sarnaseid vigu. Keeleorgan on geneetilises koodis , seega pole vaja kõike omandada, sest osa teadmisi on sünnipärane. Tegelikult polegi vaja lastele keelt õpetada, sest nad õpivad seda ise. Üks aafrika hõim peab istumist ja kõndimist mitte kaasa sündinud oskuseks, mida tuleb eraldi treenida, nii ka läänelikumad rahvad õpetavad väidetavalt keelt. Laps õpib keele ära keelekeskkonnaga kokku puutudes. Chomsky: keel on samasugune instinkt nagu kõndimine. Ükski konkreetne keel pole kaasasündinud, nt eesti lapsel eesti keel, st et eesti peres kasvav inglise laps hakkab ikkagi eesti keeles rääkima. Kaasasündinud on osa, mida peetakse universaalseks grammatikaks.

Universaalne grammatika
Universaalne grammatika on kaasasündinud osa, mis on kõikides keeltes ühesugune ja sünnipärane. Generatiivse grammatika ülesanne on universaalset grammatikat kirjeldada. Universaalse grammatika abil põhjendatakse, millised on keeled, nt objekti ja subjekti olemasolu igas keeles. Universaalne grammatika seletab vaid üht osa keelest, mitte kogu keelt tervikuna . Chomsky kirjeldab kõiki grammatika aspekte, mis ei tulene universaalsest grammatikast, kui perifeerseid osi.

Süvastruktuur ja pindstruktuur. Transformatsioonid
Igal lausel (ja ka fraasil) on pindstruktuur ja süvastruktuur. Süvastruktuuri tasandil on samatähenduslikel lausetel täpselt sama struktuur. Süvastruktuure on aga võimalik modifitseerida eriliste reeglite, nn transformatsioonide abil, mille tulemusel tekivadki erinevad pindstruktuurid. Alltoodud skeemil on esitatud süvastruktuur Hiir hüppas ja temale vastavad pindstruktuurid hiire hüppamine, hüppav hiir ja hiir hüppas. Esimesed 2 pindstruktuuri on saadud nn omadussõnastamise ja nimisõnastamise transformatsiooni abil, viimase, lausekujulise pindstruktuuri saamiseks pole transformatsioone rakendatud, ta langeb täpselt kokku süvastruktuuriga.
Generatiivse grammatika üldstruktuur:
Süvastruktuur Fraasistruktuurireeglid
↓
Transformatsioonireeglid
Pindstruktuur
↓↓
Häälikuline vorm Loogiline vorm → Semantiline interpretatsioon

Generatiivse grammatika areng
Varajane generatiivne grammatika ehk transformatsioonigrammatika
Standardteooria
Täiendatud standardteooria
Sõltumus-sidumisteooria/mõjustus- ja sidustusteooria
Minimalism – Chomsky on generatiivset grammatikat arendanud minimaalseimani (idee poolest parim).
Varajase generatiivse grammatika. Chomsky ei olnud strukturalistidega nõus: keeleteadlane peab püüdma formuleerida reegleid, mis aitavad mõista ja genereerida suvalisi lauseid. Grammatika sisaldab fraasistruktuurireegleid ja transformatsioonireegleid või nende kogu.

Faasistruktuurigrammatika reeglite üldkuju on X Y (X-i asendamine Y-ga; üks korraga), nt S asendan noomeni- ja verbifraasiga.
Transformatsioonireeglid annavad juhised lause genereerimiseks. Transformatsioonireeglid opereerivad süntaktiliste puude ehk hargmikega, tehes neis spetsiaalseid ümberkorraldusi (jrk muutmine, üksuste ärajätt, juurdelisamine vms). Tulemuseks uus sümbolijärjend uue struktuurikirjeldusega. Transformatsioone on 2 liiki: obligatoorsed ja fakultatiivsed ( passiiv on stilistiline).

Standardteooria. Toodi sisse leksikon : süvastruktuur on seotud tähendusega, pindstruktuur hääldusega. Uue elemendina semantikaosa –polnud varem uuritud. Transformatsioonid on tähendust säilitavad – tähendus pandi paika juba süvastruktuuris, transformatsioon vaid muutis selle vormi, mis on pindstruktuuri tulem. Süntaksiosas on baas- ja transformatsioonikomponent.
Täiendatud standardteooria. Fraasistruktuuri reeglid asendati X’-teooriaga – keskendub lause moodustajate vaheliste suhete kirjeldamisele. Probleem: paljud reeglid olid konstruktsioonispetsiifilised (nt kuidas moodustada passiivi ja küsilauset). Konstruktsioonispetsiifilised reeglid asendati üldiste piirangute ja reeglitega. Tähendus ei olnud määratletud vaid süvastruktuuri poolt.
Sõltumis-sidumisteooria = mõjustus- või sidustusteooria. Grammatika on iseloomult modulaarne . Eri moodulid valitsevad ja reguleerivad eri asju, aga nõuded peavad olema rahuldatud, et lause oleks grammatiline. Kasutatakse X’-teooriat ja selle erinevaid allteooriaid:

temaatiliste rollide teooria (kuidas lauses olevatele argumentidele antakse temaatiline või semantiline roll? kui aktiivist moodustatakse passiiv, siis kuidas antakse semantilisi rolle)
käändeteooria (kääne ei pruugi viidata morfoloogilisele käändele, kuigi inglise k käändeid pole; räägitakse abstraktsest käändest: subjektipositsioonis on nominatiiv ja objektis akusatiiv )
sidumisteooria (seotud pronoomenite ja refleksiivpronoomenite ning viitavate väljenditega)
seostusteooria (kuidas on võimalik üht elementi teatud kohast nihutada? kuidas siire toimub? Ehitatakse süntaksipuu).

On piirangud, mis viitavad suhetele struktuuri: c-command ehk sõltumine, m-command ehk maksimaalne projektsioon (nt nimisõna ainsus määrab ära kogu nimisõnafraasi arvu) ja government ehk rektsioon .
Minimalism. Selle mõte oli keeruliseks muutunud teooriaid lihtsustada.

Moodustajastruktuur. Kuidas moodustajaid kindlaks teha? Vahetute moodustajate analüüs
Lause on hierarhilise ehitusega moodustis, mis jaguneb mitmesuguse keerukusastmega vahetervikuteks ja alles lõppastmel üksiksõnadeks. Lause moodustajad on ühtviisi need vahetervikud kui ka üksikud sõnad. Moodustajate analüüs põhineb näitelausete osadeks jagamisel. Püütakse leida lause osi, mis käituvad lauses iseseisvalt. Vahetute moodustajate analüüs põhineb lausete moodustajate hierarhiliste struktuuri kirjeldamisel.
Lausete hierarhilist jagunemist moodustajateks on võimalik esitada kastidega, nurksulgudega, hargmikuna.
Kuidas me teame, missugused sõnarühmad on moodustajad ja mis mitte? Tehakse teste .

Substitutsioon (asenda nimisõna asesõnaga)
Permutatsioon ehk siire. Topikaliseerimine – kui teatud sõnarühma saab nihutada muule süntaktilisele positsioonile lauses, siis see sõnarühm on moodustaja. Sõnarühmi, mis pole moodustajad, ei saa nihutada nii, et lause jääks grammatiliseks.
Küsimuse esitamine (seotud 2 esimesega). Kui on võimalik asendada kontrollitav sõnade jada küsisõnaga ja nihutada see küsisõna lause algusesse, siis on see sõnade jada moodustaja.

Fraasistruktuurigrammatika. Fraasistruktuurireeglid. Mis on fraasistruktuurigrammatika puudused?
Fraasistruktuurigrammatika reeglite üldkuju on X  Y (kus ’’ tähendab ‘asendada’); need on reeglid sümbolite asendamiseks, s.t. asendada võib ainult üks sümbol korraga.
Fraasistruktuurireeglid on näiteks: S  NP VP NP  Det N VP  V NP V  meet, drink, sing
Puuduseks on, et nad ei peegelda struktuurilist eristust nende kategooriate/elementide vahel, mida peasõna nõuab ja mida mitte.

X’-teooria. Mis on projektsioon, maksimaalne projektsioon, peasõna, domineerimissuhe, vahetud moodustajad, leksikaalsed kategooriad, funktsionaalsed kategooriad? Puustruktuurid X’- teoorias : (XP, X’, X; IP, CP jne); komplement , määratleja, vaba laiend e adjunkt ; ema, tütar, õde; jälg, nihutus.
Projektsioon – peasõnast kõrgematel tasanditel asetsevad moodustajad, mis on peasõnaga hierarhilises seoses.
Maksimaalne projektsioon – Fraasitasand (XP) on maksimaalne projektsioon.
Peasõna – max projektsiooni kohustuslik moodustaja on selle peasõna. Näiteks V on VP peasõna, N on NP peasõna.
Domineerimissuhe – Alussuhe domineerib : fraasikategooria domineerib peasõna, peasõna määratleja, seotud ja vabade laiendite üle. Puus olevaid suhteid kirjeldatakse sugulusterminitega ema, õde, tütar. VP, V’ ja V on sõlmed hargmikus ehk süntaklises puus. Sõlm domineerib vahetult neid sõlmi, mis on puus otse selle sõlme all.
Vahetud moodustajad – PP > NP P ehk postpositsioonifraas koosneb nimisõnafraasist ja tagasõnast.
Leksikaalsed kategooriad – N, V, Adj, Adv, P.
Funktsionaalsed kategooriad – abitegusõnad, sidendid , määratlejad.
Komplement – seotud laiend. Fraas, mis on tihedalt seotud peasõnaga (nt verb + selle obj, prepositsioon + selle obj). Seotud laiend on peasõna (X0) õde.
Adjunkt – vaba laiend: AdjP, PP, AdvP. Vaba laiend on X’ õde. Peasõna ei nõua vabade laiendite kasutust.
Määratleja – specifier viitab kategooriale, mis on XP tütar ja X’ õde. Määratlejad on tavaliselt universaalsed . Igal kategoorial on ainult üks määratleja. Lühend: Spec.
Ema – peasõna ehk X’. Tütar – peasõnast hargnenud X ja ZP.
Õde – hargnevad vahetult samast fraasist. XP hargmik: Spec ja X’. X’ hargmik: X ja ZP, kus X (peasõna) ja ZP (komplement) on õed. Nt, kui nimisõnafraas jaguneb NP → Adj N, siis Adj ja N on õed.
Jälg – trace . Koht, mis jääb puus tühjaks, kuna sõna ise on sealt mujale viidud , aga temast jääb jälg maha.
Nihutus –
Süntaksi ülesanded

Fraasistruktuurireeglite moodustamine

X’-teooria puude joonistamine
Semantika kordamisküsimused

Terminid

Heli – akustilised lained, õhu liikumine
Tähendus – tekib heli mustrite panekul grammatilistesse reeglitesse ja printsiipidesse. Tähendus on seotud keelega läbi leksikoni ja grammatika.
Lausung – luuakse kõnelemise või kirjutamise käigus. Konkreetsem mõiste kui lause.
Lause – lausungist pärinev abstraktne grammatiline element. Lause väljendab propositsiooni.
Propositsioon – väide, mis kirjeldab mingit situatsiooni maailmas. Propositsiooni väljendatakse lausungiga. Propositsioonidega tehakse formaalseid operatsioone, et arutleda, väljendada tähendustevahelisi seoseid , vajadusel viia kokku semantikat ja süntaksit. Propositsiooni väljendab lause. See saab olla ainult kas tõene või väär.
Loogika – mitte igapäevases mõistes loogilisus või mõistus. Loogika eripära on uurida, mida üldse saab mõelda ja mida mitte. Loogika uurib puhast ehk abstraheeritud mõistust. Loogika on proportsioonide ehk väidete esitamise süsteem, mis teeb nendega arvutusi ja tehteid.

Samasusseadus – lause on alati iseendaga identne
Vasturääkivusseadus – lause ei saa olla iseendaga vastuolus
Tõeväärtus – alati kas tõene või väär. Saadakse, kui arvutatakse, mis propositsioon on lausungi taga, ja võrreldakse seda propositsiooni maailmas olevaga. Kuigi tõeväärtuse abil analüüsida on keeruline ja piiratud, on see täpsem, tõlge loogilisse keelde väldib tsirkulaarsust ja saab võrrelda lausungeid reaalses maailmas kehtiva olukorraga.
Tõetingimused
Arutlus – argument, lausete hulk, kus üks on järeldus ja teised selle eeldusteks.

Klassikaline loogika – omased propositsiooni, eelduse ja järelduse olemasolu.
Tautoloogia – oma ehituse poolest õige lause (nt roos on roos).
Formaalne keel – lühemalt kirja pandud kui loomulik inimkeel, olles sellest lihtsam ja täpsem. See on metakeel , mille abil saab arvutada, võrrelda, hinnata väidet mitte konkreetses keeles, vaid selle mõtet või propositsiooni. Formaalne keel kirjeldab vaid ühte piiritletud mudelit: loomuliku keele fragmenti. Formaalne keel peab sisaldama süntaksit, et määrata vaadeldavate väidete keel; tuletamisreeglite süsteemi, et määrata, millised väited on tuletatavad ehk õiged; semantikat, et anda loogikaväidetele tähendus ja kontrollida tõesustingimusi.
Konjunktsioon - &, tähendus sarnane inimkeele sõnaga ja. Loob lausete vahele rinnastava seose. Konjunktsiooni tõeväärtus sõltub selle osalausete tõeväärtustest. Konjunktsioonil on osalausete samadel tõeväärtustel alati sama tõeväärtus. Inimkeelse ja puhul on oluline ajaline järjestus, põhjuslikkus jm seosed, aga konjunktsioon kõigest ühendab lauseid/väiteid.
Loogiline eitus – ¬, muudab väite tähenduse vastupidiseks.
Disjunktsioon – v, mis saab olla nii kaasav (tähendus: ja/või) kui ka välistav (kas üks või teine, aga mitte mõlemad). Tähenduselt lähedane inimkeele sõnale või.
Implikatsioon – ⟹, sarnane inimkeele tingimuslausega kui… siis.
PREDIKAATARVUTUS:
Predikaat – seos, tunnus vms, mis kehtib argumentide kohta.
Argument - subjekt
Lihtpredikaatide representeerimine – 1 predikaat ( verb ; ilma ajata) + mõned argumendid (konstantsed). Predikaadid viitavad omadustele: formaalses semantikas tähendab „predikaat“ hulka. Tavanoomenid on semantiliselt predikaadid, sest neid võib muuta konkreetsele objektile viitavaks (nt minu koer), sest paljudes keeltes pole vaja koopulat (nt vene k) ja sest nimisõna kasutus on predikatiivne ( Lotte on koer). Kui predikaat on hulk, siis selle kasutus on võrdne mingi indiviidi asetamisega sellesse hulka. Nt: see poiss on geenius = see poiss on selles hulgas, kuhu geeniused kuuluvad.
Hulgateooria – predikatsioon ehk suhe „kuulub x hulka“. Komplekspredikaate võib tõlgendada hulkade ühisosana (nt valge koer on valgete asjade hulga ja koerte hulga ühisosa üks liikmetest).
Vabad muutujad: x, y jne hoiavad kohta. Vaba muutuja väärtus on avatud sisuga. Muutuja seotakse kvantoriga.
Eksistentsiaalkvantor Ǝ = eksisteerib miski/mõni asi, mille kohta kehtib, et… Sellega kaasneb konjunktsioon.
Üldsuskvantor ∀ = kõik/igaüks. Iga konkreetse asja kohta peab kehtima, et… Sellega kaasneb implikatsioon.
Semantika ülesanded

Tõeväärtuse leidmine, tabelid

Predikaatloogika

.DOCX Laadi alla originaalfail 6 lk · .docx · 144 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

144 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Mirell Põlma Õppematerjali autor

Teooria kordamine eksamiks 2013

fonoloogia semantika süntaks moora moodustaja peasõna foneem keelepädevus generatiivse grammatika pindstruktuur süvastruktuur propositsioon Formaalsed lähenemised keeleteaduses

Sarnased õppematerjalid

doc

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse

1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Märk on tervik, mis koosneb vormist ja tähendusest. Märgid on omavahel seotud ja korrastatud. Sõna tähistab midagi, mis olemas on. Ka lause on märk, sest sõnade summast tekib tähendus. Märkide liigid: Sümbolid puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel; Ikoonid seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel; Indeksid seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel. Kommunikatiivne situatsioon: KOOD (märgisüsteem) SIGNAAL (teade) ___________________ SAATJA____ _KANAL (õhk, mida mööda teade liigub) VASTUVÕTJA (kõneleja) (kuulaja) M

Kirjandusteadus

doc

Sissejuhatus keeleteadusesse

 assimilatsioon ehk sarnastumine, nt eesti tulnud, olnud; soome tullut, ollut  dissimilatsioon - alamsaksa rover; eesti röövel • Prosoodia (suprasegmentaalsed nähtused) o rõhk o intonatsioon o kvantiteet (välde) o sõnaintonatsioon (toon) Foneetiline transkriptsioon: • süsteem suulise kõne häälduslikult võimalikult täpseks ülesmärkimiseks • Keeleteaduses on loodud mitmeid foneetilise transkriptsiooni süsteeme. Üks levinumaid on Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni ehk IPA transkriptsioon (inglise keeles International Phonetic Alphabet), mis on enam-vähem universaalne • Fennougristikas kasutatakse soome-ugri transkriptsiooni, mis sobib paremini soome- ugri keelte fonoloogilise struktuuriga • Foneetilise transkriptsiooni eesmärk on kajastada keele hääldust, mitte fonemaatilist

Keeleteaduse alused

docx

Keeleteaduse alused 1. osa

Keeleteaduse alused 1. Osa EKSAM 04.12.12 Moodles 2 kohustuslikku tööd: kodutöö ühest keelest ja morfoloogia test. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märgil on vorm ja tähendus, mis on omavahel süsteemis. Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemis situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem) ja see liigub mööda kanalit. Märkide klassikaline liigitus: - Sümbolid(puudub seos vormi ja tähenduse vahel) - Ikoonid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel, metafoorika) - Indeksid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järledusel) Inimkeele olemuslikud omadused 1. Keelemärgi arbitraarsus ehk motiveeritus kehtib ainult sümbolite puhul. 2. Keelemärid diskreetsus ehks eristatavus igal sõnal on oma terviklikkus, kindel tähendus. Ei kehti paralingvistiliste(hääletämberiga sujuv üleminek, kõnetempo, t

Kirjandus

docx

keeletupoloogia kordamiskysimused2022-1

mõnikord veidi muudetud kujul. Nominatiiv, akusatiiv – nimetav, sihitav. Soome keeles esineb sihitav e. akusatiiv kääne (vastab küsimusele keda? mida?) , mis eesti keeles puudub. Absolutiiv, ergatiiv - Daativ – alaleütlev. Daativ on paljudes keeltes kääne, mis väljendab eelkõige kaudsihitist. Eesti keeles vastab sellele paljudel juhtudel alaleütlev. Lokatiiv - on tegevuse aega või kohta väljendav kääne. lokatiiv, keeleteaduses tegevuse kohta või aega väljendav kääne, mis vastab küsimustele kus?, millal? Eesti nüüdiskeelde kuulub kaks lokatiivset käänet: adessiiv (alalütlev) ja inessiiv (seesütlev). Latiiv - on kääne, mis väljendab liikumist sihtkohta. väljendab kohasuhteid. tähendus on liikumine mingis suunas. Separatiiv - väljendab kohasuhteid. liikumine mingist suunast. Komitatiiv – kaasaütlev kääne Instrumentaal – vahendit märkiv kääne Pronoomeni nõrk vorm - rõhuta iseseisev morfeem

Keeletüpoloogia

docx

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse ja keeleteaduse alused eksam

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse/Keeleteaduse alused 1. Kordamisküsimused sügisel 2015. 1 Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Kommunikatiivne situatsioon: KOOD (märgisüsteem) SIGNAAL _____________________ SAATJA _____KANAL__________VASTUVÕTJA (kõneleja) (kuulaja) MÜRA Märk = vorm + tähendus Märkide liigid • sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) • ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) • indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel) Inimkeele omadused: • keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus – aga: ikoonid ja indeksid; • keelemärgi diskreet

Keeleteadus alused

doc

Keeleteaduse alused: kordamisküsimused

Praktiliste ladina keelee grammatikate kõrvale tekkisid ka nn spekulatiivsed grammatikad, mille olulisim termin oli modus. Skolastikud toetusid Aristotelesele, kuid kujundasid selle olude sunnil piibellikule maailmapildile. Grammatikas otsisid nad loogilisust ja universaalsust, sest keel pidi olema jumalikku algupära. Tähendus ja referents: Semantikas: significti (tähendus) ja suppositi (asendus) eristus, mis hilisemas keeleteaduses ilmneb paarides tähendus-referents; intensioon ekstensioon jm. Nt hom tähendab `inimene', võib "asendada" Sokratest Formaalne asendus maailma entiteet; Materiaalne asendus sõna ise (metakeeles) Lause aktsepteeritavus: Aktsepteeritav lause tekib nelja Aristotelesest lähtuva põhjusliku printsiibi koosmõjul: materiaalne (causa materialis - mateeria) õiged sõnad formaalne (causa formalis olemus, vorm) sõnade võime kombineeruda

Eesti keel

doc

Keeleteaduse alused kevad kordamisküsimused 2016

kokkulepe). •Tuntuim Thomas Erfurtist Grammaticae Speculativa 14. saj algusest. •Aadam nimetas reaalsuse üksusi nii, nagu talle meeldis ja pärast segati need nimetused Paabeli torni ehituse juures ära, kuid ei Aadam ega ükski teine inimene ei otsusta selle üle, mida nimetada, st kategooriad on jumalikud. •Seega, häälikud ei peaks grammatikut huvitama, sest nad on juhuslikud. Tähendus ja referents Semantikas: significātiō (tähendus) ja suppositiō (asendus) eristus, mis hilisemas keeleteaduses ilmneb paarides –tähendus-referents (mulle meeldivad NEED toolid, mitte üldmõiste toolid) –intensioon (tähendus, abstraktne mõiste)–ekstensioon (milliste asjade kohta öeldakse tool - seljatugi, jalad jne peavad olema) jm. Nt homō – tähendab ‘inimene’, võib “asendada” Sokratest lause aktsepteeritavus •Aktsepteeritav lause tekib nelja Aristotelesest lähtuva põhjusliku printsiibi koosmõjul: –materiaalne (causa materialis - mateeria) – õiged sõnad

Modernism. Postmodernism

doc

Keeleteaduse alused kevad

maailmapildile. Grammatikas otsisid loogilisust ja universaalsust, sest keel pidi olema jumalikku algupära (mitte inimeste kokkulepe). Skolastilised grammatikad (u 1100-keskaja lõpuni) - keele vormistiku kirjeldamise juurest siirduti ühtse, universaalse alge otsimisele, ja seda alget otsiti loogikas. Põhiküsimus: kas eri keelte aluseks on mingi universaalne struktuur, ja kui on, siis mis see on ja millele see tugineb? Tähendus ja asendus eristus, mis hilisemas keeleteaduses ilmneb paarides –tähendus-referents; –intensioon –ekstensioon Nt homō – tähendab ‘inimene’, võib “asendada” Sokratest Aktsepteeritav lause tekib nelja Aristotelesest lähtuva põhjusliku printsiibi koosmõjul: –materiaalne (mateeria) – õiged sõnad –formaalne (olemus, vorm)– sõnade võime kombineeruda –tegevuslik (väline toime) – reaalsed (toimivad) kombinatsioonid –lõplik (- eesmärk) - terviklik mõte

Keeleteadus

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 6 lk