Fakte muusika ajaloost (0)

Stiilimuutusi põhjustab ikkagi inimese vanus;
1....5 aastaselt kuulasin ainult eesti muusikat, lemmikuks oli Kollane Allveelaev G - Vaikus on Kuldne
5....7 aastaselt tulid lihtsama sisuga välismaised laulud, lemmikuks oli Shaggy - Boombastic
7....10 aastaselt oli mul muusikast ysna yxkõik, see eriti ei huvitanud mind. Lemmikuteks olid Down Low - Jahnny B ja Fools Garden - Lemon tree
10...11 aastaselt hakkasin muusika fanaatikuks, lemmikuteks said Blur - Song 2 jms.
12...14(?) aastaselt on olnud põhiliseks selline veic raskem stuff , nagu System of A Down - Know , Toxicity jms. Eriti on aga (ikka veel) Thumbs up for Gorillaz.
Muusika ajalugu algab ilmselt koos inimkonna ajalooga. Tähendusrikaste helide tekitamine, nendest nii-öelda sekundaarse märgisüsteemi loomine, arenes tõenäoliselt paralleelselt kõne ja keele kujunemisega. Võib vaid oletada, kas esimesed "muusikateosed" olid käteplaksudega saadetud hüüatused, vastu puutüve taotud rütmidest või hoopis tantsusammudest tekkivad helid, kuid näib olevat selge, et muusika ajalugu algab kõigil rahvastel rituaalist, kommetest, tavadest . Muusika ja rituaal on olnud lahutamatult seotud läbi kogu inimkonna ajaloo.
Euroopa tänapäevase muusika ajalugu algas varasel keskajal. Selle olulisteks pidepunktideks oli gregoriuse koraali kodifitseerimine , mille ülesmärkimisest arenes omakorda välja noodikiri .
Kuni 18. sajandini võib rääkida Euroopa muusikast kui kindlaksmääratud vormis ja ettenähtud otstarbeks loodud liturgilisest või (vähemal määral) ka ilmalikust muusikast, millele liitus muidugi ka erinevate Euroopa rahvaste rahvapärane muusika.
Alates 19. sajandist kujunesid välja muusikažanrid, kus esiplaanile tõusis autori/ helilooja isiksus, tema individuaalne väljendusviis ja kujundid .
20. sajandi muusikale avaldas tugevat mõju helisalvestusvahendite kasutuselevõtt ja massimeedia , mille tulemusena tekkis meelelahutusliku ja tantsulise funktsiooniga popmuusika .

Vanaaja muusika

Noodinäidete najal saab muusika ajalugu jälgida alates 5.-4. sajandist eKr. Varasemast ajast on säilinud vaid üksikuid näited, mis ei anna võimalust üldistusi teha. Siiski on teada, et muusikakultuur oli kõrgelt arenenud juba muistses Egiptuses, Babüloonias, Assüürias, Hiinas, Indias, Süürias, Palestiinas jm. On andmeid 3000 a. tagasi Assüürias toimunud avalikest kontsertidest. Muusikale omistati tihti jumalikku algupära - jumalate hääli võrreldi pillihäältega, pille, eriti neid millel arvati jumalaid mängivat, peeti pühadeks. Muusikuid arvati jumalaga ühenduses olevaiks, mistõttu neid ümbritseti suure austusega. Näiteks kuulutasid Egiptuse vaaraod end muusikute suglasteks, Assüürias oli kombeks jätta alistatud rahvastest ellu vaid muusikud , kes võeti teenistusse võitja õukonda.
Antiikajal kuulus muusika kokku luule ja tantsuga. Muusik oli üheaegselt nii laulja, pillimees, helilooja, luuletaja kui ka tantsija . Antiikaja muusika oli tavaliselt ühehäälne ning rajanes enamasti viie heli real - pentatoonikal. Egiptuses armastati suursugust, rõhutatult väärika rütmiga laulu, mida saatsid flöödid ja harfid; Süürias eelistati lärmakat muusikat, millele andsid erilise varjundi teravakõlalised kahe toruga oboed, löökpillid ja muud instrumendid .
Vana-Kreekas õppisid muusikat kõik vabad inimesed, mõnes linnriigis isegi kuni kolmekümnenda eluaastani. Enimkasutatud pillideks olid aulos, lüüra ja kitara. Lüüra ja kitara saatel esitati ülevaid lugulaule ja armastusluulet. Oboetaolise kõlaga aulos oli seotud veinijumal Dionysose pidustustega ning tragöödiaetendustega. Harilikult puhus mängija korraga kaht aulost. Aristotelese andmetel kujunesid tragöödia ja komöödia lauludest Dionysose auks. Tragöödia olevat saanud alguse pidulikest kiiduhümnidest (ditürambidest), komöödia pöörastest sigivuslauludest. Tragöödia tähendab tõlkes sokulaulu. Sokutaoliseks saatüriks olid kostümeeritud Dionysose pidustuste kooride liikmed. Soololaulud ja lauldavad dialoogid vaheldusid võimsate kooridega. Vana-Kreeka tuntuimad autorid olid Aischylos , Sophokles ja Euripides . Tuntuim komöödiate looja oli Aristophanes.
Vana-Roomas arenes kreeka muusika edasi. Tekkisid uued kunstiliigid, millest üheks oli pantomiim . See oli balletitaoline etendus: tantsija kujutas liigutustega sündmuste käiku, millest laulis koor. Erinevalt Vana-Kreekast ei laulnud koor enam ainult aulose saatel, vaid teda saatis eri pillidest koosnev orkester , mida juhatati jalalöökidega. Orkester esines ka iseseisvalt. Hakati korraldama kontserte, kus laulu ja pillimängu esitati ka ilma tantsu ja näitlemiseta. Muusikainstrumentide mitmekesisus suurenes.
Keiser Nero valitsemisajal toimusid Roomas muusika alal mitmesugused võistlused, millest võttis osa ka Nero ise. Kuna muusikavõistlustel loorberipärja võitmist loeti suureks auks ning esmajoones otsustas edu publiku reageering, kasutati ka palgaliste plaksutajate abi.

[ redigeeri ] Keskaja muusika

Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika, mis jumalateenistustel kõlas vaimulike koorilt a cappella . Mitme sajandi vältel oli vaimulik koorilaul ühehäälne. Meloodiad olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. Paavst Gregorius I auks hakati neid nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn. Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise. Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega . Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale . Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke, neumasid, millest ajapikku hakkas arenema noodikiri.
Pole täpselt teada millal vaimulikus muusikas võeti kasutusele polüfooniline mitmehäälsus. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik kui ka briti saarte mitmehäälne rahvamuusika . Esimesi mitmehäälseid vaimulikke laule nimetati organum 'iteks. Kuni 12. sajandini olid need kahehäälsed laulud, mille ülemiseks hääleks oli Gregoriuse koraal . Lihtsamates variantides liikus alumine hääl sellesama koraali rütmis ning enamasti paralleelselt kvartides, kvintides või oktaavides. Ajuti võisid hääled ka ühtida. Keerulisemates organumites liikus alumine hääl oma teed, moodustades ülemisega erinevaid intervalle. Mõnikord pidas alumine hääl üht nooti kaua kinni, sel ajal kui ülemises hääles vahetus mitu nooti. Leidus ka organum'e mille hääled olid pandud liikuma vastassuundades.
Umbes 12. - 13. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl (cantus firmus). Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada lauldi teda koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised organumid hakkasid levima ka väljaspool kirikut ning need said nimetuse motett . Peagi lisati motetile ka kolmas hääl, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mis ühe häälena sisaldasid koraali ning mida lauldi seltskonnalauludena. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 15. sajandil jääb vaimulikule motetile alles ainult Gregoriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. - 16. sajandil veelgi - loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad.
Ilmalik muusika keskajal esines peamiselt rahvalauluna ning oli tihedalt seotud rändmoosekantide loominguga. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid moosekandid samaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad . 12. - 13. sajandi Prantsusmaal ja Saksamaal olid väga levinud rüütel- laulikud (trubaduurid, truväärid, singerid, sangarid), kes esinesid õukondades ning laulsid armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest.

[redigeeri] Renessanss

Piiri tõmbamine keskaja muusika ja renessanssmuusika vahele on keeruline ja seda on tehtud küllaltki erinevalt. Renessanssmuusika omaduste kujunemine oli järk-järguline protsess ning ajastu algusajaks muusikas on pakutud aega 14. sajandi algusest kuni 1470ndateni. Mõned muusika- uurijad on öelnud, et renessanssmuusika mõistet tuleks üldse vältida või vähemalt kasutada äärmise ettevaatusega. Üks tunnustatud Eesti muusikaloolane Toomas Siitan igatahes toob oma raamatus "Õhtumaade muusikalugu I" renessansi eraldi jaotisena välja ning ütleb seal: "Renessanss-stiil kujunes paralleelselt hilisgooti ilmingutega 14. sajandil prantsuse ja itaalia ilmalikus laulus ning 15. sajandi I poolel Madalmaade muusikas".
Erinevalt teistest kunstiliikidest sai renessanss muusikas alguse 14. sajandil Madalmaades, kust levis Euroopasse laiemalt 15.-16. sajandil. Religioosse muusika kõrval muutus üldiseks ka ilmaliku muusika harrastus. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui rikkamate kodanike kodudes. Kutseliste muusikute koolitamiseks loodi erilised õppeasutused, millest hiljem kujunesid välja konservatooriumid. Esimeseks selliseks peetakse 1537 . a. Napolis asutatud kooli.
Populaarseimaks laululiigiks oli Itaalias 13. sajandil tekkinud madrigal (itaalia keeles madrigale – emakeelne laul). Esialgu olid nad ühehäälsed, kuid arenesid järgnevate sajandite jooksul nelja- ja viiehäälseteks. Madrigalide õitseajaks peetakse 16. sajandit. Madrigalid olid vaba vormiga laulud, mis kajastasid nii igapäevaseid elusündmusi kui ka armastuse- ning tundeteemasid. Kirjutati nii rõõmsaid, nukraid kui ka traagilise sisuga madrigale. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Rahva seas olid populaarsed lihsad talupojalaulukesed villanella 'd ja tantsulaulud frottola 'd.
Tekkis ka uusi vaimuliku laulu liike. Keeruka moteti kõrvale tekkisid lihtsad vaimulikud hümnid, mida laulsid oma koosviibimistel ketserlike usulahkude liikmed. 16. sajandil loodi Saksamaal protestantlik koraal, mis oli täiesti uut liiki laul. Selle ülemist, kõige väljendusrikkamat viisi laulis terve kogudus , saateviise või akorde mängiti orelil . Suure tuntuse saavutas Martin Lutheri poolt loodud koraal "Üks kindel linn ja varjupaik", mida on kutsutud ka 16. sajandi Marseljeesiks.
Kui keskaegse polüfoonilise mitmehäälsuse puhul omasid kõik hääled võrdset tähtsust siis renessansis hakati rohkem rõhutama ülemist häält ning teised hääled omandasid saatetausta tähtsuse. Sageli esitati alumisi hääli vaid instrumendil. Nii tekkis 16. sajandil homofooniline mitmehäälsus milles üks, tavaliselt ülemine, hääl on juhtiv ning teistel häältel iseseisvat tähtsust ei ole.
Renessansile olid iseloomulikud katsetused uue helikeele leidmiseks. Katsetati uusi kõlakombinatsioone. Muuhulgas kerkisid keskaegsete, vähese pingega helilaadide hulgast esile pingelise juhttooniga mažoor ja minoor . Palju kasutati kontrapunkti ning imitatsiooni. Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul hakati laulu ja tantsupalu esitama ka ainult pillidel. See viis olemasolevate pillide täiustamisele ning ka uute pillide leiutamisele. Olulisi täiustusi tehti orelile. Keelpillidest loodi 16. sajandil vioola, viiul , tšello ja kontrabass . Eriti tuntud oli viiulimeistrite poolest Cremona Itaalias, kust on pärit nii Amati kui Stradivari nime kandvad pillid.
Renessansiajastul tekkisid ka esimesed suurvormid - jumalateenistuseks loodud muusikat hakati esitama kontsertmuusikana. Nii tekkisid esimesed mitmeosalised muusikateosed - missad, reekviemid ja passioonid . Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper , " Daphne ", mis etendus Firenzes 1598 . a. pole säilinud. Esimene säilinud ooper on mõni aasta hiljem loodud "Eurydike". Esimeste ooperite loomisel olid eeskujuks Vana-Kreeka tragöödiad. Renessansiajastu tuntuimateks heliloojateks peetakse Orlando di Lassot, Pierluigi da Palestrinat ja Claudio Monteverdit. Olulised olid ka madalmaade koolkonda kuulunud Guillaume Dufay, Johannes Ockeghem ja Josquin Desprez ning veneetsia koolkonna esindajad Adrian Willaert ning Andrea ja Giovanni Gabrieli.
ROMANTISM (18. saj. lõpp-19. saj. Algus)
· Hüüdlause: mõistus võib petta, kuid tunded ei peta
· Romantismis arendati muusikalised väljendusvahendid täiuslikkuseni (eriti ooperis).
· Keskseks teemaks olid üksikisiku tunded, mille edasiandmiseks sobisid hästi väikevormid (laulud, klaveripalad ).
· Areneb välja uus ¾anr: sümfooniline poeem (1-osaline programmiline sümf. teos). Eelistati programmilist muusikat, tekib tsüklilisus.
· Artistidelt oodati virtuoossust, pillid omandasid tänapäevase ehituse.
· Kunst väljus kiriku rüpest. Kontsert muutub „kättesaadavamaks“ – tekkisid esimesed kontsertorganisatsioonid. Palju oli rändavaid muusikuid, mis soodustas muusika levikut.
· Arenesid välja rahvuslikud koolkonnad.
· Muuhulgas taaselustati J.S. Bachi ja G.F. Händeli loomingut.
Franz Schubert (1797-1828) Austria
· Peetakse esimeseks romantikuks.
· Elas peamiselt Viinis .
· Kirjutas arvukalt klaverisonaate, oopereid (laulumänge), 10 sümfooniat; tuntud soololaulude tsüklid “Ilus möldrineiu“,“ Talvine teekond “,“ Luigelaul “. Tema laulude saated on kunstiliselt iseseisvad.
Robert Schumann (1810- 1856 ) Saksamaa
· Elas Leipzigis.
· Unistas saada pianistiks.
· Looming: klaveripalade tsükkel „ Karneval “; laulutsüklid „Poeedi armastus“,“Naise elu ja armastus“; 4 sümfooniat.
Fenerc Liszt (1811- 1886 ) Saksamaa
· Õppis Viinis, päritolult ungarlane.
· Suur klaverikunstnik , lõi klaverist kontsertinstrumendi.
· Looming: sümf. teosed „Fausti-“ ja „ Dante -sümfoonia“; sümf. poeemid („Ungari prelüüdid“)
Fryderic Chopin (1810-1849) Saksamaa
· Poola ja prantsuse päritolu.
· Loomingut mõjutas mälestus kodukülast Poolas. Pariisis kujunes suureks klaverikunstnikuks. Oma teoseid viimistles kaua.
· Looming: ¾anrid: prelüüd, nokturn , etüüd, ballaad , masurka , polonees, valss ; 2 klaverikontserti, 4 skertsot, 3 klaverisonaati; laulud (soololaul „Soo“); prelüüditsükkel „24 prelüüdi klaverile“.
Richard Wagner ( 1813 -1883) Saksamaa
· Elus tähtsad 3 linna: Leipzig (sünnikoht, õpingud, esimesed teosed), Magdeburg (oli ooperi direktor), Dresden (õpingud, ooperi direktor), Bayreuth (sinna rajas oma reformitud ooperiteatri). Reisis väga palju.
· Viis läbi ooperi reformi: saalis kustutatakse tuled, uksed kinni, orkester lava all. Oma oopereid nim. muusikalisteks draamadeks.
· Tuntumad ooperid: „ Lendav hollandlane“,“Tannhäuser“,“ Lohengrin “,“Tristan ja Isolde “.
· Meloodiad on „lõputud“; ooperid õnnetu lõpuga; leitmotiiv (muusikaline sümbol).
· Kirjutas koori- ja soololaule, 1 sümfoonia.
· Avaldas ka teoreetilist kirjandust.
Johannes Brahms (1883- 1897 ) Saksamaa/Austria
· Sündis Hamburgi linnamuusikute perekonnas, teenis juba varakult muusikaga leiba.
· Läks vastuollu Weimari (Liszt) ja Leipzigi (Schumann) koolkondadega, kolis Viini.
· Tunnustatud ka dirigendi ja pianistina.
· Loomingus püüdis kinni hoida klassikalisest vormist, vältides põhjusetuid efekte ja virtuoossust.
· Töötles palju rahvalaule, kirjutas vokaalsümfoonilisi suurvorme, instrumentaalkammermuusikat, 4 sümfooniat, 2klaverikontserti.
Prantsuse romantism:
· Ooper jagatakse kaheks: „Suur ooper“ (teatrimaja, ¾anr: tavaliselt 5 vaatust, lisati balletinumbrid, kurb lõpp); „Lüüriline ooper“.
· Nimed: Camille Saint-Saens (programmiline instrumentaaltsükkel „Loomade karneval“); Georges Bizet (ooper „ Carmen “)
Modest Mussorgski (1809-1881) Venemaa, „Võimas rühm“
· Arvas , et muusika võib ühiskondlikus elus kaasa rääkida: teda vaevas talupoegade saatus.
· Muusika põhineb vene rahvalaulu elementidel.
· Lemmik¾anriks oli ooper („ Boriss Godunov “, „Hovant¹ina“). Andis koorile suurema tähtsuse (ka koor muudab sündmuste käiku).
· Kriitiline realist – kujutas olevikku mineviku kaudu.
· Kirjutanud ka laule ja instrumentaalteoseid (klaveripalade tsükkel „Pildid näituselt“).
Aleksandr Borodin (1833-1887) Venemaa, „Võimas rühm“
· Oli ka keemik .
· Teosed peamiselt vägilastest: 2. sümf. – „Vägilase sümfoonia“.
· Tuntuim ooper „Vürst Igor“
Nikolai Rimski -Korsakov ( 1844 -1918) Venemaa, „Võimas rühm“
· Oli 16 aastat Peterburi konservatooriumi õpetaja.
· Teosed on jutustavad, side vene rahvapärandiga.
· Lemmik¾anr – ooper (15): „Muinasjutt tsaar Zaltanist“, „ Lumivalgeke “. Ooperid olid muinasjutulised.
· Sümfooniad olid programmilised.
Pjotr T¹aikovski (1840-1893) Venemaa
· Lõpetas Peterburi konservatooriumi ja töötas Moskva konservatooriumis. Alates 1877 vabakunstnik.
· Reisis palju, kuid helikeel oli rõhutatult rahvuslik.
· Looming: 6 sümfooniat, sümf. poeemid („Romeo ja Julia “), 3 klaverikontserti, oopereid („ Jevgeni Onegin “, „ Padaemand “), 3 balletti („Luikede järv“, „Pähklipureja“, „Uinuv kaunitar “), klaveri-, kammer - ja vokaalmuusika .
Uusajal valitses ilmalik muusika, keskajal vaimulik. Muusikas vallandus emotsionaalsus. Arenes homofooniline muusika (mitmehäälsus, kus domineerib meloodia hääl, teised saated moodustavad saate.) Uusaeg sai suurteoste ajastuks. Ooper, ballett instrumentaalmuusika -  kõik need jooned ei pääsenud maksvusele kohe uue ajastu alguses. Muutusid ka muusika propageerimise võimalused, hakati kasutama avalikke kontsertsaale ja ooperiteatreid.
Muusika läbis kolm stiiliperioodi:
1.       Barokk   17.saj – 18.saj I pool
2.       Klassitsism   18.saj II pool – 19.saj algus
3.       Romantism  19.saj – 20.saj

Barokk

Koos eksisteerisid vana ja uus kunst . Jätkus vaimuliku koorimuusika arenemine, kuid üha enam arenes ilmalik muusika. Püsis huvi vokaalmuusika vastu, kuid kasvas ka instrumentaalmuusika tähtsus. Tekkisid uued meloodia tüübid:
1)      Dramatiline meloodia – pingeliste tunnete ja paatose väljendamiseks.
2)      Koloratuurne – mängleva kergusega väljendas vastandlikke tundeid N: rõõmu ja viha.
Ilmekuse tõstmiseks hakati kasutama hääle paisutamist ( crescendo ) ja kahandamist (diminoendo). Muusika rütm muutus rõhutatult aktiivseks – hakkasid valitsema motoorsed rütmid (korrapäraste rõhkudega rütmid).
Kontraste loodi ka homo- ja polüfoonia kõrvutamise teel (on mitmehäälsus, mis tekib võrdõiguslike viiside ühendamisel). Armastati ka suuri tempokontraste.
P   - piano                   – vaikselt
f   - forte                 – valjult
pp - pianissimo            – õige vaikselt
ff  - fortissimo         – väga valjusti
ppp- piano pianissimo   – äärmiselt vaikselt
fff- forte-fortissimo – ülivaljusti
mp - mezzopiano         – poolvaikselt
mf- mezzoforte        – poolvalju
Algusesse tagasi

Barokkooper

Barokkooper oli hiilgav õukondlik lavateos – toretsevad dekoratsioonid, uhked kostüümid… Aariad (ooperilaulud) olid väga keerulised. Need keerulised käigud võimaldasid lauljal näidata meisterlikkust hääle ilu ja pikkust.
Retsitatiivset ooperit (kõnelaul) peeti aegunuks ja igavaks. Nii hakatigi oopereid üles ehitama üksikute viisirikaste numbrite , peamiselt aariate ahelikuna. Tekkis nn numbriooper . Barokkooperi võluv külg oli meloodia rikkus. Muusika oli ainuvalitseja.
Barokkooperi rajas kuulus Itaalia ooperihelilooja Claudio Monteverdi. Juba 17.saj vallutas Itaalia ooper ka Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa.
Prantsusmaal omandas ooper peagi omapärase ilme: iseärasuseks olid rohked ballettinumbrid. Prantsuse ooperi rajajaks oli Jean-Philippe Rameau .
Inglismaa paistis silma 17.saj klavessiini ja ansambli muusikaga. Kõige anderikkam oli Henry Purcell. Ent Inglismaale asus elama Georg Wriedrich Händel, kes pälvis inglise rahvushelilooja tiitli.
Saksamaal arenes sel ajal eriti oreli- ja koorimuusika. 17.saj Saksa suurimaks heliloojaks peetakse Heinrich Scütz`i – esimese saksa ooperi “Daphne” looja, esietendus 1627. aastal. Peale Händeli andis Saksamaa teise barokkhelilooja – Bach `i.
Bach 1685 – 1750
Händel 1685 – 1759

Klassitsism

Muusika kohta, mis kestab üle oma aja ja mida ka järgmised põlvkonnad eeskujuks võtavad, kasutatakse sõna “klassikaline” (lad keelsest sõnast classicus- esmaklassiline), sidumata seda kindla ajastuga. Kitsamalt on see sõna seotud kolme Viini klassikuga:
                                               Franz Joseph Haydn 1732 – 1809
                                               W. Amadeus Mozart 1756 – 1791
                                               Ludvig van Beethoven 1770 – 1827
Varaklassitsismist muusikas võib rääkida 1760 – 1780. Uued vormid ja žanrid jõudsid selle bachajani küpseda kunstilise väljenduseni. Näiteks sümfoonia, mis 1750 – 60ndatel oli lihtsameelne meelelahutuslik orkestriteos, arenes nüüd ulatuslikuks ja kaaluka sisuga kontsertteoseks.
Klassikalise stiili kõrgalaks loetakse 1780 – 1810. Kogu Euroopa muusikapildis polnud kolmele Viini klassikule ligilähedaseltki konkutente. Selles ajavahemikus lõid Haydn ja Mozart oma olulisemad teosed. 80ndate aastate lõpul alustas noor Beethoven , kelle loomingu iseloomulikum osa valmis 19.saj esimese kümnendi jooksul.
Raskem on muusikaajaloos ajaliselt määratleda klassitsismi ajastu lõppu. Kui baroki ja klassitsismi vahel on selge üleminekuaeg, mil uus vastandas end teravalt vanale, siis klassitsismi ja romantismi vahel midagi sellist pole. Romantilisi jooni on ka kolme Viini klassiku teostes. Nüüd saavutas ilmalik muusika võidu vaimuliku üle, homofooniline polüfoonilise üle. Lihtne on ka rütm: valitsesid motoorsed rütmid. Klassitsismi ajal on esikohal instrumentaalmuusika. Armastatud muusika liigid olid ka laul  ja koomiline ooper – opera buffa . 18.saj algul valitses Euroopas Itaalia tõsine ooper – opera seria . Klassitsismi ajal läks opera seria pankrotti . 1728. Aastal lavastati Londonis palju kõmu tekitanud “Kerjuste ooper”, mis oli opera seria mahategemine. Tegelasteks olid põhjakihi esindajad, kelle  abil naerdi välja barokkooperi üles puhutud paatos . Vaheldusid tuntud laulud kõne ja tantsudega. (Bertrolt Brecht tegi 1928 “Kerjuste ooperi” ainel näidendi “Kolme krossi ooper”). Esimene klassikaline opera buffa on Pergolesi “ Teenija käskijanna” 1733 . See oli aastakümneid rändnäitlejate kavas. Aariad olid lihtsad ja lühikesed, tihti korduvad. Ooperis oli ainult kolm tegelast: heasüdamlik vanapoisist doktor , kena ja sõnakas teenijanna ning teener.

Wolfgang Amadeus Mozart

(1756 – 1791)
Mozarti puhul on kasutatud ülivõrdeid: imelaps… Lääne muusikaloo üks säravamaid andeid, geniaalne improviseerija. Tuli ilmale kahtlemata erakordsete võimetega: hea kuulmise , fenomenaalse muusikalise mälu, pulbitseva fantaasia ja väljendustungiga. Isa Leopold Mozart – kuulus 18.saj keskel Kesk-Euroopa väljapaistvamate muusikute hulka. Isa õpetas Wolfgangile väga varakult kompositsiooni tehnika põhialuseid ning pani kirja väikese Mozarti kompositsioonid ja kindlasti ka parandas neid oluliselt. Isa oli manageriks – isa korraldas esinemisi õukonnas, kontsertreise Euroopa tähtsamatesse muusikakeskustesse ja saatis trükki ta esimesi teoseid.
Sisult on ooperid väga erinevad, kuid põhiliselt jagunevad nad kahte suurde rühma – tõsine ooper (opera seria) ja koomiline ooper (opera buffa)
Ooperižanri sünd 1600. a paiku mõjutas väga oluliselt kogu järgmise sajandi muusikat. Kuigi ooperi idee näis omas ajas täiesti uuena, oli tal olnud paljude sajandite vältel mitmeid eeskujusid . Kaugeim neist, vanakreeka tragöödia, mille koorid ja osa monolooge esitati lauldes.
Keskajal olid muusikalised etendused seotud peamiselt kirikuga. Arenes liturgiline draama – jumalateenistuse osana kirikus esitatud etendus, kus kogu tekst esitati lauldes. Sellised etendused, tihti päris suurejoonelised, olid Itaalias populaarsed veel renessansi ajal.
Hilisel keskajal kujunesid neist väljaspool kirikut etendatud müsteeruimid – piibliainelised etendused, kus kõneldud osad vahekduvad muusikalistega. Väga levinud oli kannatusnädala müsteeruim – kannatusmäng ehk passioon , molles esitati Jeesuse elu viimaseid tseene kuni tema ristisurmani.
Muusikaliste tseenide ja pantomiimiga olid seotud renessansiaegsed (14.saj II p – 17.saj algus) koorinäidendid (moralitee) ja õukonnaetendused. 16.saj esitati draamaetenduste vaatuste vahel, aga ka õukonnapidustuste osana intermeediume (kontrastne, kerge, lõbus lavalis-muusikaline vahepala ). Need pastoraalsed, allegoorilised või mütoloogilised muusikalised tseenid olid eriti toretsevad sajandilõpu Firenzes, kus kasutati mitte üksnes uhkeid kostüüme ja dekoratsioone, vaid juba ka teravmeelset lavatehnikat. Siin kujunesid mitmed, hiljem barokkooperile (17.saj – 18.saj I p) väga iseloomulikud tüüptseenid, nagu jumalate laskumine lavale. [See võte ( deus ex machina, ld k jumal masinast), on laenatud kreeka tragöödiast], allilma jõudude kujutamine tulevärgiga jne.
16.saj õpul ühendati komöödiaetendusi ka madrigalistiiliga: tegevus ja dialoogid anti edasi ansamblilaulus. Kuulsaimad sellistest madrigalikomöödiatest on Orazio Vecci “L’Amfiparnaso” (“Parnassose nõlvad”, 1597) ning Adriano Banchieri “La pazzia senile” (“Vanadusnõtrus”, 1598)
Ooperi idee sündis Firenze Cameratas, vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis (16.saj viimasel veerandil Firenzes tegutsenud poeetide, kunstnike ja muusikute aristokraatlik ring). Tunti tõsist huvi Vana-Kreeka luule ja draama vastu. Camerata liikmed jõudsid veendumusele, et Vana-Kreeka luulet ning ka draamat kanti algselt ette kitara või mõne teise pilli saatel lauldes. Püüti seda laulmisviist taaselustada.
Vana-Kreeka tragöödiast lähtuva muusikalise draama elustas renessansiajastu lõpus Jakopo Peri (1561 – 1633). 1598.a lavastati Itaalias Firenzes tema ooper “Daphne”, mida peetakse esimeseks ooperiks maailmas. Kahjuks pole selle ooperi muusika säilinud. Esimene ooper, mis on meieni jõudnud – Peri “Euridice”. Veidi hiljem kirjutas samanimelise ooperi Caccini.
Itaalia ooperlikud lavateosed jäid Euroopas domineerivaks umbes kaheks sajandiks. Kõik ooperid loodi sel perioodil itaalia keeles. Ka prantsuse ooperi loojaks on rahvuselt itaallane Jean-Bapiste Lully (1632 – 1687 ).
Nimetus ooper võeti kasutusele 17.saj keskel, varem kasutati “muusikalise draama” mõistet. Esimestes ooperites oli kõige tähtsam tekst, mis põhinse valdavalt antiikmütoloogial. Laul oli kõnelähedane, saadet mängis tihti vaid paar instrumenti. Etendused toimusid esialgu õukondades ning laiem publik jäi nendest ilma.
17.saj hakati ehitama avalikke ooperiteatreid, esimene taoline rajati 1637.a Veneetsias. Ooperilavale hakkas ilmuma satiir – hakkas kujunema koomiline ooper. Ooperist sai väga armastatud žanr. Ainuüksi Veneetsias oli 17.saj lõpul 16 ooperiteatrit. Kuigi ooperilaadseid teoseid loodi juba varem, peetakse ooperi isaks heliloojat Claudio Monteverdit (1567 – 1643 ). Tema teostes sai muusika esmakordselt sõnast olulisemaks. Pärast Monteverdit lõi Napolis mõjuvõimsa ooperikoolkonna Alessandro Scarlatti (1660 – 1725), kes kirjutas umbes 120 ooperit ning mõjutas oluliselt itaalia barokkooperi edasist käekäiku.
Barokkooperile oli iseloomulik rikkalik ja toretsev lavakujundus ning suured esinejate koosseisud. Keerulised aariad said ooperite keskseteks numbriteks. Ooperi tegevustikul ei olnudki eriti suurt tähtsust. Tõsise ooperi kõrval oli nüüd ka koomiline rahvaooper – see sündis 18.saj algul. Opera buffa oli vastuvõetav ja huvitav lihtrahvale. Ainestik võeti rahva elust, kangelane oli tavaliselt lihtne teener, sõdur või talumees , kes oma kavalusega rikka üle trumpab. Koomiline ooper ei olnud virtuooside ooper. Aariad olid lähedased rahvalauludele ning tehniliselt kerged. Esialgselt sündis opera buffa opera seria vaheaegadest.
Esimene koomiline ooper oli Giovanni-Battista Pergolesi (1710 – 1736) “Teenija-käskijanna”, esietendus 1733.
Hilisbaroki üks nimekamaid ooperiloojaid oli Jean-Philippe Rameau (1683 – 1764), kes on kirjutanud üle 20 ooperi, sealhulgas suuri ballette – oopereid.
Klassitsismiajastul (18.saj II pool) kandus juhtpositsioon ooperi arengus Itaaliast Austriasse. Heliloojaid Cristoph-Willibald Gluck (1714 – 1787) ja Wolfgang Amadeus Mozart (1756 – 1791) taotlesid ooperis tegevuse ja muusika täielikku ühtsust. Mozarti 19 lavateosest on 5 saksakeelsed (esmakordselt muusikaajaloos).
Gioachhino Rossini (1792 – 1868) buffo-ooper on stiililiselt lähedane Mozartile. Rossini on jätnud ooperiteatrite lavale 39 teost.
Romantismiajastu ooperikuningas Giuseppe Verdi (1813 – 1901) oli ennekõike suur meloodiameister, on kirjutanud 26 ooperit, millest 8 on säilitanud populaarsuse tänaseni. Verdi ooperid on lõpetatud aariatega numbriooperid.
Richard Wagner (1813 – 1883) ooperites lõpetatud numbrid puudusid, ta eelistas lõputut meloodiat. 19.saj tekkisid euroopa äärealade muusikas rahvuslikud koolkonnad. Nimetagem tšehhi Bedrich Smetanat (1824 – 1884), venelaste rahvusliku ooperi loojat Mihhail Glinkat (1804 – 1857) ja ungari rahvusooperi loojat Ferenc Erkelit (1810 – 1893).
Sajandivahetuse naturalistlik näitekunst mõjutas ka ooperit. Seda suunda nim verismiks. Eesmärgiks on tegelikkuse võimalikult täpne kujutamine. Nimetatud suuna meistriks loetakse itaalia heliloojat Giacomo Puccinit (1858 – 1924).
Suurimaks kujuks itaalia romantikute seas oli ooperihelilooja G. Verdi. Teda peetakse 19.saj teise poole suurimaks ooperiheliloojaks. Tänapäevalgi kuuluvad tema oopereid maailma ooperiteatrite põhifondi.
Verdi sündis 10.okt 1813. Muusikalise hariduse omandas eraviisil, sest konservatooriumi teda vastu ei võetud. Esimesed helitööd kirjutas juba 15 – 16 aastaselt. Juba Verdi esimene ooper “Oberto, krahv Bonifacio” esitati ülimenukalt 1839.a. Milaano kuulsas ooperiteatris “La Scala ”. Järgmised ooperid suurendasid tema kuulsust veelgi. Tellimusi tuli nii kodu- kui ka välismaalt. Kuni 1870.a, mil Verdi lõpetas “Aida”, kirjutas ta mõnikord isegi kaks ooperit aastas.
Kuid järgmine ooper pärast “Aidat” – “Othelo”, valmis alles 1887.a, seega peale 17-aastast vaheaega. Sellel perioodil lõi Verdi aga surematu Reekviemi, mille ta kirjutas oma sõbra mälestuseks 1874.a.
Verdi kirjutas 26 ooperit, millest kaheksa on säilitanud kuulsuse tänaseni. Need on aastail 1850-1870 loodud ooperid “ Rigoletto ”, “Trubaduur”, “ Traviata ”, “Maskiball”, “Don Carlos ”, “Aida” ning viimased ooperid “Othello” ja “Falstaff” 1893. Enamikul neist on libreto aluseks suurte näitekirjanike teosed. Tänu sellele on Verdi ooperite eriti tugevaks küljeks eredad karakterid, mida Verdi oskas luua lihtsa ja viisirikka muusikaga.
“Rigoletto” on loodud Victor Hugo draama “Kuningas lõbutseb” ainetel, “Traviata” libreto algallikaks on Alexandre Dumas ’ noorema draama “Kameeliadaam”. Ooper “Don Carlos” põhineb Schilleri samanimelisel draamal. Viimased kaks ooperit on Shakespeare ’i ainelised. Algallikad “Othello” ja “ Windsori lõbusad naised”. Verdi kutsus oma kaasmaalasi järgima ooperis rahvuslikke traditsioone. Itaalia ooperi võlujõuks on alati olnud viisirikkus, lauluhääle valitsemine üle orkestri.
«Praegu pole ühtegi märki, et meil oleks tulemas heliloojaid, kes kirjutaksid bebop’ist ja svingist mõjutamata originaalloomingut. Teisalt , kui oleks niisugune inimene, siis poleks tal kuskil mängida, ammugi salvestada ,» tunnistab Pantic, kelle sõnul on paar head fusion - ja mainstreamrühma, ent näiteks avangard ja eksperimentaalne suund puudub täiesti.
MUUSIKA MEIE ELUS
Keskajast kuni Prantsuse revolutsioonini oli muusika meie kultuuri, meie elu üks põhisambaid. Temast aru saamine kuulus üldhariduse juurde. Tänaseks on muusikast saanud vaid kaunistus , ornament . Ta kaunistab, mitmekesistab meie pikki ja igavaid õhtuid, olgu ooperi- või kontserdikülastuse näol või raadio abil koduseinte vaikivat üksindust peletades. Nõnda kuulame me täna küll kvantitatiivselt palju rohkem muusikat kui eales varem - vaat et suisa vahetpidamata -, aga tema tähendus meie elus on peaaegu kaduma läinud. Üks kena väike kaunistus!
Erinevalt varasematel aegadel elanud inimestest tunduvad  meile tähtsatena hoopis muud asjad. Kui palju jõudu, kannatust ja armastust kulutati toona templite või kirikute ehitamiseks, mitte aga igasuguste mugavusmasinate loomiseks. Meie aja inimestele on autod ja lennukid hinnalisemad kui mõni viiul, elektroonilise aju käsitlemise oskus tähtsam mis tahes sümfoonia mõistmisest. Liiga kallist hinda maksame selle eest, mida me mugavuseks ja eluks hädavajalikuks peame. Mõtlematult vahetame elamise intensiivsuse mugavuste kassikulla vastu. Seda, mille me kord juba kaotanud oleme, ei saa me aga iialgi tagasi.
Viimasel kahel sajandil on üha kiirenevas tempos toimunud muusika tähenduse täielik muutumine. Sellega seotult on muutunud meie arusaamad muusika ja üldse kogu kunsti kaasaegsusest: senikaua , kui muusika oli inimese elu oluliseks koostisosaks, saigi ta pärineda vaid olevikust. Ta oli elav keel kõige sõnades väljendamatu tarbeks ning sellepärast mõistsidki teda kõige paremini just selle aja kuulajad. Need, kellele ta ju tegelikult mõeldud oligi. Muusika muutis inimesi - nii kuulajat kui ka esitajat. Teda oli vaja pidevalt uuesti luua - nõnda, nagu järjest ehitatakse uusi maju, ikka vastavalt ajastu moele ja vaimule. Nii jäigi see nn vanamuusika , möödunud põlvkondade muusika uutele generatsioonidele võõraks, arusaamatuks. Vahel imetleti küll veel tema meisterlikku teostust, aga mitte ka rohkem.
 Sellest ajast, mil muusika enam meie elu keskpunktiks pole, on üsna põhjalikult muutunud ka kõik eelmainitu: nüüd olgu muusika ainult kaunistus, ornament. Ta peab olema “ilus” ega tohi meid mingil häirida või ehmatada. Tänapäeva muusika pole aga võimeline neid tingimusi täitma, kuna ta - nagu iga kunst - peegeldab oma ajastu vaimset olukorda, seega olevikku. Oma ausate ja kompromissitute mõtete vastandamine praegusele vaimuelule ei saagi ju ainult ilus olla. Need mõtted tungivad meie ellu ja segavad meid. Seepärast ongi tänapäeval paradoksaalsel viisil toimunud võõrandumine aktuaalsest kunstist, kuna too meid segab . Aga segama ta ju peabki!
Me ei vaja kunstilt mitte asjade selgeksrääkimist, vaid kõigest kena vaheldust hallile argipäevale. Nõnda saigi kunstist - ja eriti muusikast - kõigest kaunistav ornament. Ilu otsinguil pöörduti just vana aja kunstide, vana aja muusika poole, kuna sealt leiti seda, mida otsiti.
/—/ Niisiis vajame muusikas üha enam “ilu”, mida tänapäev meile oletatavasti enam pakkuda ei suuda. Sellist, pelgalt “ ilusat ” muusikat pole aga ealeski varem eksisteerinud. “Ilu” on vaid üks muusika komponente, ainuvalitsevaks kriteeriumiks saame teda muuta siis, kui me kõiki teisi komponente ignoreerime. Alles ajast, mil me muusika kõikehõlmavust enam ei mõistnud või mõista ei tahtnud, muutus võimalikuks tema taandamine üksnes ilumõiste alla.
/—/ 
Ei ole juhus , et eelmainitud muusika taandamine “ilusa” mõiste alla ning seega tema muutmine igaühele mõistetavaks juhtus just Prantsuse revolutsiooni aegadel. Ajaloos on ikka ette tulnud juhuseid, kus selleks, et muusikat igaühele arusaadavaks teha, on püütud seda võimalikult emotsionaalseks lihtsustada. /—/ Muusika üldarusaadavust on võimalik saavutada ainult kahel moel - kas muudetakse see võimalikult primitiivseks või õpib igaüks selgeks muusika keele.
Nõnda sai muusika üldmõistetavaks lihtsustamise järelmõjuderikkaim katse alguse just Prantsuse revolutsiooni tagajärjel. Esmakordselt püüti ühe suurriigi piires muuta muusikat kasulikuks uutele poliitilistele ideedele: konservatooriumide süsteemi loomisel väljanuputatud programmid olid muusikaajaloos esimesed katsetused kõike tasalülitada, ühesarnaseks muuta. Tänapäevalgi õpetatakse üle kogu maailma euroopa muusikat ikka veel ühesuguste meetodite järgi. Samadele põhimõtetele tuginedes püütakse ka selgitada, nagu poleks muusika õppimine selle mõistmiseks üldse vajalik, aitab paljast ilumeelest. Nii peabki igaüks end piisavalt võimeliseks ja õigustatuks avaldama oma arvamust muusika esituse ja taseme üle. Selletaoline seisukoht peab paika ehk revolutsioonijärgse, mitte mingil juhul aga varasema muusika puhul.
Tänapäeval on muusika laiatarbekaup. Selle hind tundub olevat raadio või mõne muu aparatuuri hinna sees juba, st sellele polegi hinda määratud. Sestap ka palju kitchi, lamedat toodet, mis kõlbab enamikule, kuid asjatundja paneb kõvasti kiruma.
Muusika väärtus on tõepoolest devalveerunud. Hindjaks pole mitte asjatundjad, vaid meedia. Ja kui meedia midagi hindab, siis on tulemus ette juba teada, põhimõtteliselt on see kellegi isiklik arvamus. Ja raha eest saab ka arvamus osta.