Ehitusmaksumuse modelleerimine (0)

Loeng nr 6. Ehitusmaksumuse   modelleerimine  
 
Kui kavatsetakse hakata tootma midagi uut, tehakse  kõigepealt   näidis , seda põhjustel, et: 
 
1.Kujutada ette kolme-mõõtmelisi proportsioone, mis pole joonisel tajutavad  
 
2.Selgitada välja tootmiseks vajalikud  tööriistad  
 
3.Kalkuleerida toodangu maksumus 
 
4.Anda toodangule sobiv funktsionaalne väljanägemine, millega võib kaasneda katsetamine koos 
täieliku purustamisega 
5.Proovida toodangu turustamise võimalusi 
 
6.Valmistada tarbijale proovi partii, et demonstreerida saavutatavat kvaliteeti 
 
Valmistades näidise ja kontrollides seda võib lahendada need probleemid, mida on vaja vältida tulevikus 
kui  toodangut  tegelikult  valmistatakse  ja  müüakse.  Kui   lõpptoodang   on  mahukas  ja  kallis,  pole 
otstarbeks valmistada näidist, seda eriti sellise toodangu puhul nagu ehitised. Siis valmistatakse vaid üks 
toodangu ühik, sest  täiendavaid   kulusid  näidise valmistamiseks pole otstarbekas lisada täiendava kuluna 
toodangule.  Samas  on  enamik  uusi  konstruktsioone  unikaalsed  lahendused,  suurte  investeeringute  ja 
kasutusajakuludega  ning  loodetavasti  ka  pikaajalised  oma  kasutuses.  Seetõttu  vajavad  nad  igal  juhul 
kontrollimist pikemale ajale, et tõestada oma  efektiivsust : seega pole praktiline ega ökonoomne ehitada 
näidis  funktsionaalsete  omaduste  ja  kogumaksumuse  kontrollimiseks.  Ilmselt  saab  ehitada  vaid 
põhikonstruktsioonide  näidised  ja  selline  vajadus  võib  tekkida  ka  koos  sooviga  arvestada  neid 
uurimistulemusi  ehitusmaksumuse  plaanimisel,  sest  suur  aja-  ja  vahendite kulu  ehitamisel   ei  võimalda 
ehitada mitu korda. 
 
Kui  füüsiliste  näidiste  valmistamine  pole  ehituses  tavaliselt  võimalik,  siis  ehitise   projekteerimine   peab 
toimuma  nii,  et  saadakse   kinnitus    tellija   soovide  rahuldamisest.  Seega  on  vaja  koostada  mudel,  mis 
iseloomustab   tegelikku   olukorda  väiksemas  ulatuses,  kuid  siiski   selliselt ,  et  oleks  võimalik  reaalse 
hinnangu andmine. 
 
Need mudelid võivad olla: 
 
• füüsilised ( kolmemõõtmeline makett) 
 
•  matemaatilised  (soojuskao valem) 
 
•statistilised ( seaduspära väljatoomine kogutud andmete alusel) 
 
Maksumust  võib  pidada  üheks  hoone  otstarvet  ja välisilmet  iseloomustavaks  parameetriks  ning  seega 
peab  olema  võimalus  ka  seda  modelleerida.  Edukalt  on  koostatud  selliseid  maksumusmudeleid,  mis 
aitavad aru saada nii projekteerimise lähteülesande ja ka tema käigu mõjust maksumusele. 
 
Maksumusmudel peab olema selline projekti kirjeldus, mis iseloomustab lahendi maksumust mõjutavaid 
tegureid. 
 
Selline  mudel  peab  püüdma  iseloomustada  neid  põhilisi  kuluartikleid,  mis  võimaldavad  teha 
maksumusanalüüsi  ja  -plaanimist,  muutes  vastavalt  vajadusele  projekteerimise  lähteülesannet,  ehitus 
tehnoloogiat, tähtaegu jm. 
 
Eesmärgiks  on  kujundada  oodatav   lahend   nii,  et  otsuse  tegemist  saaks  juhtida  ja  analüüsida 
projekteerimise  käigus.  Eelarve  koostamine  projekteerimise  varasematel   etappidel   võimaldab 
põhjendada ka tehtavate kulude otstarbekust. 
 
1 
6.1.  Traditsioonilised maksumusmudelid  
 
Eeltoodu  põhjal  on  selge,  et  eelarvestajad  on  kasutanud  maksumuse  modelleerimist  juba  aastaid: 
töömahtude  väljatoomine  on  andnud  töövõtjale  pildi  projektist,  mahtudele  lisatud  hinnad  muudavad 
andmed  aga  ehituse  maksumusmudeliks.  Muutes  mahtusid  või  hindu  vastavalt  kasutatavale 
tehnoloogiale ja materjalile, saame hinnata erinevate  lahendite  mõju maksumusele. 
 
Töömahtude  loend  koostatakse aga projekteerimise viimasel etapil, mistõttu igasugused sealt  saadavad  
andmed  tekivad  liiga   hilja   selleks,  et  ära  hoida  ebaõnnestunud  projektlahendust.  Töömahtude  loendi 
põhjal  kujundatud  eelarve  on  hilinenud  ka  selleks,  et  tellija  saaks  mingit  teavet  oma  ligikaudsetest 
projektiga  seotud   kuludest .  Seetõttu  on  ilmselt  varasemal  projekteerimisetapil  vaja  kasutada  palju 
lihtsamat  mudelit.  Maksumuskonsultandi  koostatud   mudeliga    kirjeldatu   sõltub  aga  paljuski 
projekteerijal kasutada olevatest andmetest. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 6.1. Traditsiooniline maksumuse modelleerimine 
 
Joonis  6.1.  kirjeldab  aja  jooksul  kujunenud  traditsioonilisi  maksumusmudeleid  ja  nende  sobivust 
erinevatele projekteerimisetappidele. 
 
Esimesed  kaks  püramiidi  ülemist  taset  põhinevad  ühikmaksumusel:  eelarvemaksumuse  leidmiseks 
korrutatakse  suvalisel  meetodil  leitud  ehitise  suurus  (pindala,  maht)  tema  ühikmaksumusega.  Sellise 
eelarve  puudus  on  see,  et   jooniste   alusel  arvutatud  tööde  maksumust  pole  võimalik  siduda  edasise 
projekteerimiskäiguga.  Katsed  siduda  seda  hilisemate  ,,ligikaudsete  töömahtudega"  (püramiidi  neljas 
tasand)  toob  kaasa  uued probleemid:  vajatakse  lisaaega  ja lisatasu selle  töö  tegemiseks,  sest  joonised 
peavad  olema   lõpetatud   ja  ehitustööde  tegemine  läbimõeldud.  Isegi  siis,  kui  koostatav   ligikaudne  
töömahtude loend annab esialgsest eelarvest palju suurema  kogusumma , pole selle erinevuse põhjuseid 
võimalik ei uurida ega projekteerimiskäiku mõistlikult juhtida. Selline mudel võib olla küll põhjendatult 
koostatud, kuid see ei ühildu ei projekteerimiskäigu ega tehtavate otsustega. 
 
On soovitatav, et esmaseelarve koostatakse teada olevate andmete ja ehituskonstruktsioonide ning - 
tööde kohta kehtivate majanduslikult põhjendatud normide alusel. Seejärel võib aga eelarvet  jooniste 2 
põhjal pidevalt kontrollida suvalise vajaliku otsuse arvestamiseks. Kui projekt läheb võistupakkumisele, 
siis  seal  kujunev  maksumus  on  eelarves  koostatust  ilmselt  teatud  määral  erinev.  Koos  tööde  käiguga 
jätkub ka maksumuse jälgimine ja see protsess on tuntud "projekti maksumusplaanimisena" või lihtsalt 
"maksumusplaanimisena".  See  termin  on  siiski  teatud  määral  ebatäpne,  sest  " plaanimine "  eeldab 
eelnevat   prognoosimist.  Tegelikult  on  aga  kogu  selle  tegevuse  juures  oluline  maksumuskontroll  nii 
projekteerimise  kui  ka  ehitamise  käigus. Täielik  termin oleks  seega  "projekti  maksumusplaanimine   ja  - 
kontroll",  kuigi  olles  liiga   kohmakas ,  väljendab  kogu  maksumusplaanimisega  seotud  protseduuri. 
Maksumusplaan ilma kontrollita on vaid ligikaudne eelarve. 
 
Projekti  maksumusplaanimine  viiakse  lõpule  mudeliga  püramiidi  kolmandal  tasemel,  jaotades  ehitise 
funktsionaalseteks konstruktiivelementideks. Need on ehitise sellised osad, mis täidavad seal alati sama 
funktsiooni vaatamata valmistamise moodusele: 
 
• vaheseinad  jaotavad ruumi vertikaalselt  osadeks  
 
•katus katab hoonet ja hoiab ära ilmastiku mõjud ning ei lase sooja välja 
 
• vundament  kannab ehitise kaalu üle alusele jne. 
 
Nendel elementidel on otsene seos projekteerimiskäiguga ja nad on kõigile arusaadavad. Seetõttu omab 
konstruktiivelementide alusel koostatud ehitise maksumusmudel teatud eelist: projekti iga põhiosa saab 
eelarvestada  eraldi  ja  kasutada  neid   arvutusi   valiku  tegemiseks  mõne  hoone  osa  projekteerimisel. 
Koostades eelarve elementide maksumuse alusel, jälgib maksumuskontroll projekti kui  tervikut , et vaid 
maksumuspiirangute  alusel  viia  sisse  erinevaid  lahendusi.  Selliselt  kujunev  tasakaal  hoone  erinevate 
osade  maksumuse  vahel  on  esimeseks  sammuks  tellijale  vajalike  maksumusandmete   esitamiseks . 
Püramiidi viies tase näitab töömahtude loendi kohta maksumusplaanimises. Suurbritannias on üritatud 
muuta  kehtivaid  töömahtude  arvutusreegleid  selliselt,  et  siduda  maksumusplaanimine  kulude 
kujunemisega  platsil.  Paljud  kulud  määratakse  täpselt  valmismahu  alusel:  nende  kulu  aluseks  on 
konstruktiivne   kulu,  arvestamata  jäätmeid  ning  põhimasinate  ja  tööriistade  kulu  töö  tegemiseks.  See 
toimub  nii  ka  sellepärast,  et  ei  tekiks  olukorda,  kus  koos  töömahtude  arvutusega  annaks  eelarve 
koostaja   töövõtjale  ettekirjutuse  sellest,  kuidas  tööd  teha  või  millised  on  selle  efektiivsuskriteeriumid. 
Järelikult on töömahtude loend ikkagi vaid alusdokument lepingu eelarvele, mitte aga dokument tööde 
juhtimiseks  ja kulukontrolliks platsil. Pole ju töömahtude loendist üldjuhul võimalik saada kasutatavate 
detailide mõõtmeid, kuigi eelarve koostamisel oli neid vaja teada. 
 
Viimased   kaks  astet  (kuues  ja  seitsmes)  on  enam  seotud  ehitustöödega.  Kui  töövõtja  koostab 
ajagraafiku,  toob  ta  välja  tööd  platsil  täitmise  järjekorras,  mis  aitab  nii  tööde  korraldamisel  kui  ka 
masinate ja materjalide  kasutamisel . Neid põhiressursse kasutatakse ka kõige täpsemal modelleerimisel: 
eelmistes  prognoosimiseks  kasutatud  mudelites  on  lähtutud  vaid  soovitatavatest  ressurssidest,  sest 
tegelik ressurssidega tagamine on veel kaugel ja tehtavad konkreetsed ettepanekud  raskelt  seostatavad. 
 
Eelarvete   koostamise  etappidel  (püramiidi  1  -  5   tasemetel )  kasutatakse  andmeid,  mis  põhinevad 
töömahtude loendite analüüsil. 
 
Kuna on aga palju eeldusi, millel baseerub hinna kujundamine, on ebatõene, et tegelik ressursivajadus 
oleks täpselt arvestatud. 
 
Iga metoodika kasutamise  eelduseks peab olema aga teadmine, et analüüsitavate tööde kogumaksumus peab 
sisaldama  selliseid  andmeid,  mis  sobivad  selle  konkreetse  ehitise  jaoks.  Ja  kui  siis  hetke  turuolukorda 
arvestades  korrigeerida  saadud maksumust, peab olema ka võimalik ehitada sarnast ehitist selle hinna 
 
3 
eest. See on muidugi  eelarvestamise  teooria ja tegelikult on väga mitmeid erinevusi võrreldavate tööde 
vahel, mistõttu eelarvestamisest kujuneb paraku kõrgelt professionaalsete otsuste tegemise  valdkond . 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 6.2. Eelarvestamise meetodi  eeldatav  täpsus ja seos EVS 885:2005-ga 
 
Maksumusmudel on  karkass , mille maksumuskonsultant peab  katma  oma intuitiivsete seisukohtadega, 
mis  põhiliselt  lähtub  kogemustest  ja  need  omakorda  sõltuvad   kasutatavatest   andmetest.  Nende 
andmete   allikaid   ja  usaldatavust  vaadeldakse,  kuid  kõiki  neid  andmeid  tuleb  kasutada  teatud 
ettevaatlikkusega.   Prognoosimine   pole  vaid  numbritega  manipuleerimine:  sõltumata  mudeli 
täpsustasemest ja kasutatavast metoodikast, sõltub tulemuste kasutamise edukus ka  oskusest  neist aru 
saada ja neid esitada. Just see ongi maksumuskonsultandi tegevuse edukuse  tagatis . 
Töömahuloend kajastab valmistoodangut. 
Puudus:  otse-  ja  üldkulude  ning  kasumi  jagamine  töömahuloendi  ridadel  sõltub  töövõtjast  ning  tema 
eeldustest hinna kujundamisel. 
 
6.2.  Üksikhinnal (ühikhinnal) põhinevad eelarvestamise mudelid  
 
1.Funksionaalühiku meetod 
 
Tavaline  on  tihe  seos  ehitusmaksumuse  ja  ehitise  funktsionaalsete  ühikute  (võimsusnäitajate)  vahel. 
Funktsionaalsete  ühikute  all  mõistame  neid  arvutuslikke  suurusi,  millega  iseloomustame  ehitise 
kasutamist  (õpilaste  arv  koolis,   kohtade   arv  autoparklas,  istekohti  teatris).  Paljude  riigiasutuste  poolt 
kasutatavad  ehitusmaksumuse  normid  põhinevadki  sellel  seosel:   ehitusmaksumus   ühele   hoones  
plaanitud   töökohale   või  voodikohale  haiglas.  Eeldades,  et  sellisel  funktsionaalühiku  maksumusel 
põhinev  maksumusnorm  on  "sotsiaalselt  vastuvõetav",  siis  selle  meetodiga  leitav  maksumus  pole  ka 
liiga   äärmuslik .  Sidudes  funktsionaalühiku  maksumuse  näiteks  põrandapinnaga,  saab   projekteerija   ka 
suurema  selguse  ehitusmahu  ja  kvaliteedi  seostest  ning  ka  finantseerijal  on  tagatis,  et  tema  poolt 
makstav summa on mõistuspärane. 
 
Metoodika kasutamise näites eeldame, et  hiljuti  ehitatud mitmekorruseline autoparkla 500-le masinale 
maksis  3  000  000€.  Ühe  autokoha  maksumus  on  ilmselt  3  000  000  /  500  =  6000€.  Analoogse  400-
kohalise autoparkla ehitamise maksumuseks võib siis eeldada 400x6000 = 2 400 000€, seda loomulikult 
kõigi muude samade  tingimuste puhul. 
 
4 
Paraku  aga  mitte  kõik  tingimused  pole  alati  samad  (platsi   keerukus ,  erinevad  tööd,   liikumisvõimalused   ja 
juurdepääsud, jne.) ja ka paljud otsused hinna kohta seoses inflatsiooni ja olukorraga turul tuleb täpsustada 
pakkumispäeva seisuga. Need otsused sõltuvad aga juba maksumuskonsultandi kogemustest. 
 
2. Kubatuuri   meetod 
 
Tegemist  on  traditsioonilise  eelarvestamise  meetodiga  ja  igal  eelarvestamisfirmal  on  oma  "kubatuuri 
raamat".  Kui  leping  on  alla  kirjutatud,  siis  lepingu  maksumus  jagatakse  ehitise  kubatuuriga  ja  saadud 
mahuühiku  maksumus  registreeritakse  raamatus.  Kui  vajatakse  uue  projekti  eelarvet,  arvutatakse  see 
vastava  ehitise  mahu  ja  raamatust  saadud  keskmise  normi  alusel.  Seda  meetodit  kasutatakse  siiski 
järjest  vähem,  sest  ehitusmaksumus  on  tavaliselt  enam  seotud  põrandapinna  kui  ehitise  mahuga. 
Saadud tulemuste võrreldavuse tagamiseks tuleb kasutada ühtseid kehtestatud mõõtmispõhimõtteid. 
 
3.Pindala meetod 
 
Tegemist  on  üksikhinnal  põhineva  meetodiga,  kui  arvutatakse  ehitise  kogu  põrandapind.  Tavaline 
põrandapinna  arvutuspõhimõte  on,  et  see  kujuneb  iga  korruse  välisseinte  vahele  jäävate 
põrandapindalade summa. Kui ruumi jäävad  karkassi  kandvad  postid , siis nende mõõtmeid ei arvestata, 
kuigi  põrandapind  arvutatakse  ehitiste  siseseintest.  Kui   ruumil   aga  puuduvad  välisseinad  (varjualuste 
puhul), võetakse  mõõdud põrandapinna arvutamiseks kandepostide väliskülgedeni. 
 
Pindala  meetodit  kasutatakse  koolide  ja  kohaliku  omavalitsuse  elamuprojektide  puhul,  sest  korruste 
kõrgused on siin püsivad. Meetodi eelis on ka see, et kasutatakse sellist mõõtühikut, mis väljendab just 
tellija  soovi  -  põrandapinda,  mitte  aga  ruumide  kubatuuri.  Tihti  on  ka  varase  eelarve  koostamisel  just 
abstraktne põrandapind ainukeseks teadaolevaks ligikaudseks arvutusaluseks. 
 
4.Korruste meetod 
 
Üksikul   hinnal   põhinevad  arvutuspõhimõtted  pole  kunagi  olnud  laialt  kasutusel,  sest  esmane  eelarve 
asendub kiiresti konstruktiivelementide järgi koostatud eelarvetega. Ajalooliselt on aga korruste meetod 
üheks esimeseks katseks ühendada ehitise kõrgus ja kuju üheks terviklikuks näitajaks. 
 
Selle  meetodi  puhul  leitakse  põrandate,  katuse  (lae)  ja  seinte  mõõdud  ning  seejärel  kaalutakse  nad 
kompleksnäitajasse erinevaid osakaalusid kasutades. Meetodi põhireeglid on järgmised: 
 
1. esimese korruse põrandapinna osakaal on kaks, kui ta pole allpool maapinda, vastasel juhul aga kolm 
ja põrandapinna arvutamisel on aluseks mõõdud välisseinte sisekülgedest;  
 
2. katuse pindala arvutatakse horisontaalprojektsioonis tema äärmistest piiridest ja ta osakaal on üks;  
 
3.  ülejäänud  korruste  põrandapindalad  arvestatakse  osakaaluga  kaks,  lisades  teguri  0,15  teisele,  0,30 
kolmandale, 0,45 neljandale, jne. korrusele;  
 
4. välisseinte pindala arvestatakse ühekordselt, kui aga sein on allpool maapinda, siis kahekordselt.  
 
Märkusena  tuleb  lisada,  et  lifte  ja  muid  insenerivõrke  need  arvutused  ei  sisalda  ja  neid  arvestatakse 
eraldi. Sama põhimõte kehtib ka kõigi eelmiste üksikhinnal põhinevate meetodite puhul. 
 
50-ndate  algul  tehtud  uurimus  korruste  meetodi  kohta  tõestas,  et  saadud  tulemused  rahuldavad 
arvutusi palju enam kui teised üksikhinnal põhinevad meetodid. Meetodi kasutamise puudus on aga see, 
et  tema  õigsust  pole  võimalik  üheselt  tõestada.  Ehitise  maksumus  sõltub  siiski  ka  kasutatavate 
konstruktsioonide   kaalust ,  mis  pole  aga  ilmselt  iga  ehitise  puhul  samad.  Lisaks  sellele  on  kasutatavad 
ühikud  väga abstraktsed ja need pole otseselt seostatavad ei hoone kuju ega tellija soovidega. Seega on 
sel meetodil samad puudused kui kubatuuri meetodil. 
 
5 
6.3. 
Üksikhindadel põhinevate meetodite võrdlus  
 
Tabelis 6.1. ja 6.2. on koostatud kahe mitmekorruselise kontorihoone võrdlevad eelarvestamise näited 
kolme  eeltoodud  meetodiga.  Mõlema  ehitise  tegelik  maksumus  on  teada  ja  ehitise  A  arvutusi 
kasutatakse ehitise B maksumuse prognoosimiseks.  Ehitistel  on samad mõõdud, A-I on  seitse  korrust ja 
B-I kaheksa, seda sama ehitusmahu juures. 
 
On  näha,  et  kubatuuri  meetod  ei  võta  arvesse  täiendavat  põrandapindala  ja  eelarves  tekib  ligi  12% 
puudujääk.  Pindala  meetod  seevastu  annab  suurema  kogusumma  täiendava  põrandapinna  arvet 
arvestamata hoone kubatuuri muutumatust. Korruste meetod  arvestab  nii kubatuuri kui põrandapinda 
ja annab isegi täpsema eelarve kui nõutav sel eelarvestamise etapil. 
 
Iga  muutus  viimistluses,  aga  ka  ehitusplatsi  või  asendi  eripärad,  tekitavad  lisaprobleeme  ja 
maksumuskonsultant  peab  oskama  arvestada  siit  tulenevaid  erinevusi  tehtavate  otsuste 
põhjendamiseks.  Muudatused  ehitise  põhiplaani  kujus  ja  korruste  kõrguses  mõjutavad  kõigi 
üksikhindadel  põhinevate  meetodite  kasutamist,  see  mõju  on  aga   kompleksne   ja  raskelt   hinnatav , 
mistõttu neid  meetodeid saab kasutada vaid eelarvestamise varasematel etappidel. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tabel 6.1. Harjutuse lähteandmed 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
6 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tabel 6.2. Eelarvestamise meetodite võrdlus 
 
 
 
6.4. 
Eelarvestamine konstruktiivelementide alusel  
 
Kuigi  korruste  meetod  võiks  kaasa  tuua  eelarvestamise  arvutustäpsuse  tõusu,  pole  siiski  võimalik 
ühendada  tööjooniseid  nende  eelarvetega,  mis  on  koostatud  eelkirjeldatud  meetoditega.  Saadud 
suurused  ei  anna  täpset  maksumust  igale  arvutatud  pinnale,  saadakse  vaid  nende   teoreetilised  
keskmised.   Arutlusest   mis  järgnes  korruste  meetodi  esmaavaldamisele,  küsiti:  kui  seinad,  põrandad  ja 
katused mõõdetakse kõik eraldi, kas poleks siis ka lihtsam ja täpsem hinnata neid eraldi, lähtudes juba 
viimistlusest. 
 
See 
ongi 
eelarvestamine 
"konstruktiivelementide 
kaupa": 
ehitis 
jaotatakse 
mitmeks 
põhikonstruktsiooniks  või  elemendiks,  mille  mõõtmed  võib  saada  eskiisidelt,  nende  maksumused 
hinnatakse  eraldi  ning  kogumaksumuse  leidmiseks  summeeritakse  seejärel  üksikute  elementide 
2
maksumused. Eeldades, et välisseina konstruktsioonid maksavad  40000 € ja seinte pindala on 1000 m , 
siis  seina  ruutmeetri  maksumus  (elemendi  ühiku  maksumus)  on  40.00€.  Kui   projektis   on  ette  näha 
2
1,500m   sama  tüüpi  seina,  siis  oleks  selle  seina  maksumus   60000 €.  Kasutades  hinnaindeksit 
korrigeeritakse erinevused hinnatasemetes. 
 
Kui  konstruktiivelementide  kohta  on   koostanud   mitmeid  eelarveid,  siis  tehes  võimalikke  asendusi 
ideekavandis,  saab  arvestada  iga  elemendi  mõju  ehitusmaksumusele,  tegemata  seejuures  veel 
muudatusi ehituskavas. Sellist maksumusanalüüsi võib vaadelda  osana projekteerimiskäigust. 
 
 
 
 
 
7 
6.5. 
Ruumide maksumuse määramine  
 
Selle meetodi põhiidee seisneb iga ruumi maksumuse leidmises tema põrandapinna ühikule. Tavaline on 
tihe  seos  viimistluse,  mugavuste,  lagede  ja  seinte  maksumuse  ning  selle  ruumi   otstarbe   vahel. 
Projekteerimise  algstaadiumil  on  kasutada  vaid  soovid  (vajalike  ruumide   loetelu ),  selle  meetodi 
kasutamine  võimaldab  küllaltki  usaldatavalt  prognoosida  nende  lähtenõudmiste  maksumust.  Teised 
põhikonstruktsioonid  ( vundamendid ,  karkass  ja  insenervõrgud)  arvestatakse  eraldi.  Toa  maksumusse 
kuulub temaga piirnevate seinte  viimistlus  ja 50% nende konstruktsioonide maksumusest, sama kehtib 
ka  põrandate  ja  lagede  kohta.  Täiendavad  eeskirjad  selgitavad  välisseinte  ja  katuse  maksumuse 
arvestamist iga ruumi maksumuse juures. 
 
Maksumusanalüüsi  tegemisel  on  põhiraskuseks  jaotada  töömahud  põhjendatult  kõigi  ruumide  vahel. 
Selle meetodi kasutamine eeldab kompleksset analüüsi ja seetõttu on ka tema kasutamine palju kallim. 
Meetodi  puuduseks  on  see,  et  hilisemat  töömahuloendit  ei  jaotata  ruumide  kaupa  laiali  ning  üld-  ja 
otsekulude  jagamisel võib tekkida olulisis kõrvale kaldeid tegelikkusest. 
 
6.6. 
Modelleerimise objektiivsed eeldused  
 
Eelarvestamise  ja  maksumusplaanimise   mudeleid   on  pidevalt  arendatud  ja  nende  kasutamine 
võimaldab paljusid neist nimetada  traditsioonilisteks . Ilmselt on vaja eelkõige teada, milline peab olema 
hea  maksumusmudel  ning  mida  ta  peab   võimaldama .  Kõiki  kasutatavaid  mudeleid  tuleb  hinnata, 
kuivõrd nad vastavad järgmistele, ilmselt vajalikele nõuetele: 
 
1.Andmed tellijale täpse teave projekti  eeldatavast maksumusest 
 
2.Võimaldama kiirest iseloomustada projekteerimise  käiku maksumuskontrolli ja –analüüsi abil 
 
3.Andma projekteerijale kiiret nõu maksumus küsimustes 
4.Võimaldama luua side projekteerimisel ja platsil kasutatavate maksumuskontrolli meetodite ning 
kulude arvestamise ja kontrolli süsteemide vahel 
 
 
 
Nende eeldustega seonduvad veel mõned põhimõtted, mida tuleb silmas pidada mudelite kasutamisel 
või nende kujundamisel. 
 
1. Mudeli täpsustase peab  sobima projekteerimise etapiga: mudeli kasutamisel on aluseks  olemasolevad  
andmed projekteerimise käigust. Kasutatav maksumusteave peab olema sama usaldatav kui eeldatakse 
selle etapi eelarvelt.  
 
2.   Mudelis    kasutatava   maksumusteabe  täpsustamise  ja  pideva  kaasajastamise  võimalus:  turul  ja 
ühiskonnas toimuvate muutuste  arvestamine  ei tohi olla aeganõudev.  
 
3. Hoone või tema osad peavad olema arusaadavalt seotud projekteerimismudeliga (ruumide korralduse 
ja  kasutamisega),  võimalusel  ka  kulude  kujunemisega.  Ideaalne  mudel  peab  näitama  sidet 
lähteülesandes  toodud  tellija  soovide  ja  vajaminevate  ressursside  maksumusega.  Teoreetiliselt  on  see 
keeruline ülesanne, sest paljud toodud eeldustest on raskelt kirjeldatavad või on vaid põhimõttelised.  
 
4.  Mudel  peab  olema  vaadeldav  koosprojekti  piirangutega  ja  peab  võimaldama  uurida  pakutavate 
lahenduste teostatavust  nendest  piirangutest lähtudes.  
 
5.  Maksumusmudeli  analüüsil  saadud  tulemused  peaksid  võimaldama  projekteerijal  kanda  saadud 
ökonoomsemad lahendid joonistele, materjalide valikusse ja töömahtudesse.  
 
 
8 
6.7. 
Maksumusteave  
 
Traditsiooniliste  maksumusmudelite  puhul  konstateeriti,  et  kasutatavad  meetodid  annavad 
maksumuskonsultandile  vaid  põhilahendi.  Mudelid  pole  täiuslikud  usaldatava  vastuse  saamiseks, 
usaldatavus   erineval  täpsustasemel sõltub aga töömahtudest ja kulunormidest: 
Peab meeles  midama , et täpsemate töömahtude ja ligikautsete ühikhindade alusel arvutatud maksumus 
on  aga  palju  usaldatavam  kui  väga  täpsete  ühikhindade  aga  ebatäpsete  mahtude  kasutamisel  saadud 
tulemus. 
Just  projekti  täitmise  käigus   tehtav   kontroll  muudab  maksumusplaanimise  meetodid  praktikas 
kasutatavateks. Iga eelarve koostamine sõltub ka hetke turu olukorrast, mis omakorda eeldab andmete 
olemasolu muutustest turul. 
 
Maksumusteavet  on  vaja  nii  prognoosimiseks  kui  ka  kontrolliks,  et  hinnata  eelarve  usaldatavust. 
Põhiprobleem  kõigi  kaasaegsete  mudelite  puhul  on  see,  et  tagada  arvuti  andmebaasides  olevate 
andmete   sobivus   mudelis  esitatud  tingimustele.  Otsuste  tegemisel  peaks   konsultant   esmajärjekorras 
kasutama oma oskusi  kohandada  traditsiooniline mudel konkreetse olukorraga. Eelarvestamismeetodite 
kasutamiseks,  ja   arendamiseks   ning  saadud  tulemuste  interpreteerimiseks  on  vaja  uurida  eelkõige 
maksumusteabe kujunemist. 
 
 
 
6.8. 
Maksumusteabe kasutamine  
 
Konsultatsioonifirmas kasutatakse maksumusteavet  neljal  põhieesmärgil: 
 
1. vahe- ja lõplike arvelduste alusel töös oleva lepingu täitmiskäigu jälgimiseks   
 
2. projekti eelarve  koostamiseks  ja projekterimis käigu kontrollimiseks, et tagada maksumuse vastavus 
etteantud piirangutele  
 
3.  maksumuse   tasakaalustamine   maksumusplaanis,  et  tagada  kulude   jaotumine   tellija  ettekirjutusest 
lähtudes  
 
4. lepingu kiireks  sõlmimiseks läbirääkimistel töövõtjatega  
 
On ka teisi kasutusvõimalusi, mis võivad ülla seotud eelarvestamisega uurimisasutustes või  ülikoolides , 
aga  ka  seoses  poliitika  ja  seadusloomega.  Sel  juhul  vajatakse  tavaliselt  enam  täpsemaid   uuringuid   ja 
suuremahulisemat algandmete läbitöötamist. 
 
Kogu maksumusteabe kasutamine võib olla jaotatud nelja põhivaldkonda: 
 
1.Maksumuse prognoosimine 
 
Need  andmed  (erinevate  hoonetüüpide  ruutmeetri  maksumus,  konstruktiivelemendi  ühikmaksumus  jm.) 
saadakse  varasemate  projektide  maksumuse  analüüsil.  Andmed  kohandatakse  hinnaindeksiga 
nüüdismomendile  või  mingiks  ajahetkeks  tulevikus  (eeldatav  pakkumine).  Juba  lõpetatud  projektide 
maksumusega seotud probleemid on innustanud uurijaid ja praktikuid välja töötama selliseid meetodeid, mis 
uute  projektide  maksumuse  prognoosimisel  arvestaksid  ressursside  ( tööjõud ,   masinad   ja  materjalid) 
hetkemaksumust.  Selliste  andmete  olemasolu  aitab  lepingu  läbirääkimistel  ja  tõstab  ehitusprotsessi 
modelleerimise usaldatavust. Probleemiks on vajalike andmete saamine ressursside kulu kohta nendelt, kes 
pole  seotud  suure  ehitusettevõtlusega,  ja  kõigi  erinevatest  allikatest  saadud  kuluartiklite  täpne  analüüs 
nõuab suurt  ajakulu. Siiski on mitmeid võimalusi olukorra lihtsustamiseks ja ka kasutaja liigsete  andmetega  
koormamise vältimiseks, grupeerides kulud põhiressursside järgi ning vähemolulisi artikleid 
 
9 
vaadeldakse koos nendega. Kuid ka sel kujul maksumusandmete ettevalmistamise kasutamiseks eeldab 
suure hulga algandmete läbitöötamist ja vajab aega. 
 
2.Maksumuse võrdlus 
 
Sel juhul pole vaja leida ehitise või konstruktsiooni maksumust, on vaja võrrelda vaid sama funktsiooniga 
konstruktiivelemente  või  erineva   arhitektuurilise   lahendusega   ehitisi    parima   lahenduse  leidmiseks. 
Pakkumise   turg   pole  seejuures  nii  oluline  sest  tõenäoliselt   toimivad   turutegurid  ka  igale   alternatiiv -
variandile  sõltumata  valikust.  Nende  andmete  valiku  kriteeriumiks  on  see,  et  muudatused  uuritavates 
projektides väljenduksid usaldusväärselt ka vastavates maksumusnäitajates. 
 
3.Kulude tasakaalustamine 
 
Koostades eelarvet maksumuskontrolliks on vaja  kogukulu  jaotada väiksemateks kuluartikliteks. Selline 
jaotamine pole vajalik mitte ainult maksumuse uurimiseks, vaid ka projekteerimise maksumusstrateegia 
kujundamiseks, et kulutada ehitamiseks vajalik raha vastavalt tellija soovidele. Selleks vajalikke andmeid 
saadakse  tavaliselt  juba  lõpetatud  projektidest  kas  tegelike  kuludena  või  kuluartiklite  osakaaluna 
kogukulust.  Nende  andmete  kasutamisel  pole  projekteerimist  üldjuhul veel  alustatud  ja seetõttu peab 
kuludeks  jaotamine  olema  võimalikult  üldine  ega  tohiks  projektis  ületada  neljakümmet  kulugruppi, 
seega tegemist on küllaltki "jämedakoelise" maksumusteabega. 
 
4.Maksumusdünaamika analüüs 
 
Kui on vaja prognoosida projektiga seotud kulusid tulevikus, on oluline selliste andmete olemasolu, mis 
iseloomustaksid  maksumuse  muutumist  ajas.  Arvestades  seda,  kuidas  muutuvad  erinevad  kuluartiklid 
üksteise suhtes või ühe kulu komponendid teatud aja jooksul, saab tellija seisukohalt valida sobivamat 
tehnoloogiat,  viimistlust  jne.  projekteeritavale  ehitisele.  Selliselt  kujundatud  hinnang  annab  ka  palju 
usaldatavama ettekujutuse sellest, milliseks kujuneb pakkumushind. Vastavaid tendentse maksumuses 
saab esitada kas materjalide ja tööjõu kohta või siis  teatud tüüpi ehitiste või nende konstruktsioonide 
maksumuste  muutumisena.  Kui  maksumusandmeid  vajatakse  dünaamika  uurimiseks,  on  andmed 
enamuses seotud   baasaasta   maksumusega  ja  erinevusi ajas  iseloomustatakse  indeksitega.  Loomulikult 
ei  näita  maksumuse  muutumine  minevikus  selle  tendentsi  usaldatavat  jätkumist  tulevikus  ja 
põhjendamatu  on  vaid  maksumuse  dünaamika  ekstrapoleerimine  tulevikku,  arvestamata  kõiki 
võimalikke  poliitilisi,  sotsiaalseid  ja  majanduslikke  tegureid.  Nende  tegurite  arvestamine  sõltub  aga 
maksumuskonsultandi erialastest oskustest. 
 
 
 
6.9. 
Maksumusteabe usaldatavus 
 
Kõik  maksumusplaanimisel  kasutatavad  andmed  saadakse   mingite   arvutusmeetodite  abil  ja  tihti 
kaasneb  sellega  muutus  kas  täpsuses  või   sisus .  Maksumuskonsultandilt  saadavad  andmed  seonduvad 
siiski  tüüpehitusega,  kuhu  lisatakse  lühikokkuvõte  mõnest  maksumust  mõjutavast  tegurist.  Sellise 
maksumusteabe kujunemise aluseks on põhiliselt töömahtude loendid. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
10 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 6.3. Traditsiooniline maksumuse kujunemine 
 
Joonisel 6.3. on toodud traditsiooniline maksumusteabe kogumise ja plaanimise praktikat iseloomustav 
skeem. 
 
Teoreetiliselt  kogutakse  platsil  andmed  palkadest,   materjalidest   ja  masinatest  ning  need  edastatakse 
lepingujuhile.  Viimane  edastab  selle  toorinfo  maksumuskonsultandile,  kes  kasutab  seda  koos  teistest 
projektidest saadud andmetega järgmise pakkumushinna eelarve koostamisel. 
 
Pärast  pakkumist  analüüsib  maksumuskonsultant  lepingu  töömahtude  loendit  ja  sealt  saadavaid 
andmeid  kasutatakse  järgmiste  sarnaste  ehituste  maksumuse  prognoosimisel  ja  projekteerimise 
maksumusplaanimisel.  Kui  ka  see  projekt  on  lõpetatud,  algab   tsükkel   uuesti.  Joonisel  puudub 
kasutusajakulude  side  kogu  maksumusinfo  süsteemiga,  kuigi  viimasel  ajal  on  proovitud  saada  ka  neid 
andmeid ja soovitakse selle arvestamist projekteerimisel, kuid see pole veel tavaline.  Erasektor  (tellijad 
ei  osale  paljudes  ehitusprogrammides,  erinev  on  kulude  struktuur  ja  arvestus)  pole   tervikuna    soodus  
selliselt maksumusteabe kogumiseks. 
 
 
11 
Eeltoodud  tavapraktika  on  täis  probleeme,  mis  eelkõige  seonduvad  töövõtja   tagasisidega   eelarve 
koostamisele. 
 
1.Platsil kasutatav hinnateave on teises formaadis  kui  eelarvestaja  hinnateave 
 
Tööjõu  ja  materjalide  kulude   arvestust   peetakse  ehitusplatsil  ja  neid  andmeid  kogutakse  palkade 
maksmiseks ning materjalide arvestuseks, aga ka tööde jälgimiseks platsil ja lepingu juhtimiseks. Need 
eesmärgid  määravad  ära  ka  kasutatavate   kirjete   vormi,  mida  ei  saa  aga  kohandada  sellega,  kuidas 
eelarve  koostaja  koostab eelarvet:  töövõtja kulude  grupeerimine  tööde  lõikes ei  iseloomusta  täielikult 
tehtud  tööga  seotud  kulusid.  Tegelik  tagasiside  eelarve  koostajale  on  väga  üldine  ("  ...  selle  lepingu 
puhul krohvitööd veidi venisid ... "). 
 
2.Tööjõu tootlikkus objektidel on väga erinev 
 
Kui  aga  siiski  oleks  võimalik  siduda  platsil   tekkivad   andmed  tagasisidena  eelarve  koostajale,  pole  neil 
suurt  väärtust.  Tööjõu   tootlus   muutub  päevast  päeva  sõltuvalt  ilmastikust,   järelevalve   korraldusest, 
tööfrondist, teiste lülide töökorraldusest ja ka psühholoogilistest teguritest: ükski leping pole korratav ja 
eelarve koostaja võib vaid  loota , et ta suudab leida uue projekti tegeliku töömahukuse ja hea juhtimine 
platsil väldib ressursside raiskamist. 
 
3.Alltöövõtu korral olemas vaid töömaksumus ja puudub täielik info ressurside kulu kohta 
 
Kui kasutatakse alltöövõtjaid, pole võimalik saada täielikke andmeid tööjõu kasutamisest: seega kasvab 
tööde hulk, mida ei saa analüüsida. 
 
4.Materjalide kasutamine ja nende maksumus on objektiti erinev 
 
Materjalide  kasutamine  ja  nende  maksumus  erinevatel  platsidel  on  erinev  ning  eelarve  koostajal  pole 
kindlaid   usaldatavaid  andmeid,  sest  kasutatava  materjali  kogus  sõltub  ka  varustamise  korraldusest, 
kontrolli korraldusest platsil, vandalismist ja muidugi kasutatava tööjõu kompetentsusest. 
 
5.Kulud masinatele sõltuvad töö rendist platsil, masinate tüübist ja arvust ning muudest tingimustest 
 
Kulud  masinatele  sõltuvad  töökorraldusest  platsil,  kasutatavate  masinate  tüübist  ja  arvust,  aga  ka 
rendilepingu tingimustest ning ajafondi jaotumisest: eelarve koostajal on raske ühendada ja kirjeldada 
korraga selliseid erinevatelt platsidelt saadud andmeid. 
 
Probleemidele  platsilt  saadavate  andmete  kasutamiskõlblikuks  muutmisega  lisanduvad  maksumusplaanija 
probleemid,  kui  ta  analüüsib  pakkumisdokumente.  Enamik  maksumusplaanija  maksumusteabest  kujuneb 
töömahtude  loendite  alusel,  kuid  see  dokument  võib   tugineda   vigastele  eeldustele.  On  avaldatud  ka 
äärmiselt radikaalset arvamust, et töömahtude  loendis  on tellija jaoks ainuke usaldatav arv vaid  pakkumuse  
kogusumma. Kui aga hakata seda  summat  jaotama väiksemateks kuluartikliteks, võib leida kõikjalt vead: mida 
enam on kuluartikleid, seda enam on ka vigu, eelkõige järgnevalt loetletud põhjustel. 
 
1.  Hinnatasemed  töömahtude  loendites  pole  tõesed  maksumused  ja  ka  mitte  tõesed  hinnad  selles 
tähenduses  nagu   kaupadel   kaupluse  riiulil.  Töövõtja  ei  paku  müüa  oma   müüritööd   teatud  tasu  eest 
ruutmeetri  kohta:  tema   pakkumus   on   kommerts -  ja  korraldustegurite  koosmõjul  saadud 
kogumaksumus. Seetõttu pole põhjust väita, et ükski selline tulemus saaks olla õige kas maksumusnormi 
kui pakkumuse koostamiseks.  
 
2. Erinevad  töövõtjad  arvestavad oma põhikulusid tehnikale, tellingutele jm. erinevalt: neid lisatakse kas 
põhitööle või platsi üldkuludele.  
 
12 
3. Sama  probleem  on  töövõtja  kasumi  ja  üldkuludega:  iga  lepinguga  kaasnevad  erinevad  kulud  nii 
sisuliselt kui mahult.  
 
4.  Töövõtja  võib  olla  huvitatud  nende  tööde  kallimaks  hindamisest,  mida  tehakse  projekti  algul 
( mullatööd ),  et  sellega  parandada  oma  rahavoogu  (saada  kiiresti  rahastatud  juba  teiste  tööde  jaoks) 
ning selline tegevus moonutab oluliselt kulude struktuuri.  
 
5. Analoogselt võib töövõtja lepingus nõustuda mõne töö puhul algselt madalamate hindadega, nähes 
siiski ette võimaluse hiljem oluliselt neid tõsta seoses töömahtude kasvuga.  
 
6. Iga töövõtja poolt kasutatav hindamismeetod võib põhineda erinevatel töö ühiku ressursivajadustel. 
Siit  tulenevad  erinevused  on  suuremad  kõrge   riskiga   seotud  tööde  puhul  ja  väiksemad  aga  siis,  kui 
tehtava töö maht on lihtsalt kontrollitav.  
 
7.  Koostades  eelarvet  sellisele  komplekssele  toodangule  nagu  ehitis,  on  eelarve  vead  paratamatud. 
Sellised  vead  võivad  olla  juhuslikud  ja  tervikuna  üksteist  tasakaalustavad,  kuid  võib  esineda  ka 
maksumust oluliselt mõjutavaid vigu, mida maksumuskonsultant ei suuda  avastada .  
 
Kui  oleks  võimalik  arvestada  ka  sellised  tegurid  nagu  töövõtja  kogemus  töötada  koos 
projekteerimismeeskonnaga  (s.h.  maksumuskonsultandiga),  kohalike  olude   tundmine   ja  kogemused 
töötada   pakutud   ehitustüübiga,  on  selge,  et  töömahtude  loendist  saadavad  andmed  on   ebaühtlase  
usaldatavusega ka töövõtjale, kes teeb pakkumusi sarnastele töödele. Kui aga uue töömahtude loendi 
koostamisel  võtta  aluseks  töövõtja  koostatud  eelmised  loendid,  siis  lisaks  kõigile  eeltoodud  teguritele 
tuleb arvestada ka ehitusplatsi ja lepingu tingimusi. 
 
1.Ehitusplatsi tingimused 
 
Loetleda   võib  juurdepääsu  võimalusi,  piirdeid,  lähedal  olevaid   hooneid ;  pinnase  kandevõimet  ja 
tihedust,  topograafiat  ja  ehitise  orientatsiooni:  kõik  need  mõjutavad  liikumist  platsil  ja  kasutatavate 
ressursside (eriti tehnika) tüüpe. 
 
2.Projektlahendus 
 
Ehitise  kavandil  on  suur  mõju  ressursside  efektiivsele  kasutamisele  ja  töövõtu  korraldusele.  Kui 
töökorralduses   on  ette  näha  teatavat  korduvust  seoses  eelnevate  kogemustega,  on  võimalik  ka 
madalama ühikhinna kasutamine (kui eelarve koostajat on nendest kogemustest üldse informeeritud). 
Kui tööde  tehnoloogia  eeldab märgprotsesside kasutamist ja aeganõudvat kuivatamist, oleks kasulikum 
need   asendada   kuivtehnoloogiate  ja  materjalidega:  sellise  asendamisega  kaasnevad  aga  muudatused 
kulude jaotuses, mõjutades ettevalmistavaid töid, järelevalve korraldust, tehnika kasutamist. 
 
3.Lepingu tingimused 
 
Väga  raske  on  täpselt  kirjeldada  lepingutingimuste  mõju  ühikhindadele.  Võib  siiski  eeldada,  et  mida 
pingelisemad on töövõtjale  antud   tähtajad , seda   tõenäosem   on ka kõrgem  eelarve.  Kui töövõtjal  pole 
aga tööd või kui ta püüab tööd saada ka näiteks prestiiži pärast, on sellise olukorra mõju ühikhindadele 
siiski palju väiksem kui seda tavaliselt arvatakse. Samas iga leping, mis eeldab suuremat tootmiskapitali 
või  on  seotud  täiendava  riskiga,  toob  kindlasti  kaasa   lisakulud   ka  tellijale.  Ka  nõue  ehituskestust 
lühendada  või  korraldada  töid  etapiliselt  põhjustavad   töökorralduse   ebaökonoomsust,  mõjutades 
omakorda maksumushinnanguid. 
 
4.Lepingu suurus 
 
Igal  töövõtjal  on  optimaalne  sõlmitava  lepingu  suurus,  mis  sobib  tema  struktuurile  ja  ressurssidele, 
seetõttu suurfirmad moodustavad tihti "väiketööde" tütarfirma, kus  üldkulud pole nii suured. 
 
13 
Väikefirmadel on omakorda väga raske täita suure maksumusega projekte kui ta pole spetsialiseerunud 
just lepingu juhtimisele. Ka lepingu suurus mõjutab eelarvet: suurem projekt võimaldab ratsionaalsemat 
majandustegevust. Paraku aga platsitööga seotud probleemid, tehnika puudumine ja tootmise korraldus 
ei võimalda alati seda ökonoomiat saada. 
 
5.Asukoht 
 
Ehituse  asukoht  mõjutab  ilmselt   tootmisressursside   juurdepääsu:  tehnika,  tööjõu  ja  materjalide 
transport ehitusplatsile koos nende sisseseadmisega kaugematel platsidel moodustab olulise kuluartikli. 
Sellele  lisandub  ka  kohaliku  kliima  mõju, millest  võib  sõltuda  tööde  alustamine,   valve   korraldamine  ja 
vaheajad   tööprogrammis.  Näiteks  vanemates   Suurbritannia   maksumusnormides  on  asendit  vaadeldud 
maksumust mõjutava  tegurina  ja riigi  territoorium  jaotati regioonideks. Uuemad normid aga ei näe ette 
piirkondlikke erinevusi, kuid arvestavad muid tegureid seoses ehitusplatsiga. Töövõtja eelarve koostaja 
saab  arvestada  vastavaid  piirkonnaga  seotud  tegureid  ja  täiendavaid  kulusid  aga  siis,  kui  tal  on  seal 
vastavaid kogemusi. See põhjustab jällegi võimalikke erinevusi eelarve koostamisel. 
 
Kõik loetletud tegurid võivad põhjustada olulisi erinevusi hinnangutes,  kusjuures  erinevused on olulised 
ka  tööde  osas.  On  uuritud  erinevate  tööde  põhikulusid  ja  võrreldud  erinevate  projektide  töömahtude 
loendites kasutatud ühikhindu. Hälbeid iseloomustatakse  variatsiooni  koefitsiendiga: 
              
                          
      
                      
 
Tulemused on järgmised: 
 
 
Mullatööd 
45% 
Metallitööd 
19% 
Tisleritööd  
28% 
Maalritöö 
22% 
Torustikud  
29% 
Müürsepatöö 
26% 
Katusekattetööd 
24% 
Klaasimine 
13% 
Betoneerimine  
15% 
Puussepatöö 
31% 
Sanitaartehnika 
23% 
Kokku  ehitustööd  
22% 
 
Pole  mõtet  imestada,  et  mullatöödel  on  sõltuvalt  ilmastikust,  pinnase  tingimustest  ja  muudest 
töötingimustest  tuleneva riskiga suurim hälbimine. Teiste puhul on järjestus võib-olla  ootamatu  ja oleks 
vajalik  täpsem  nende  põhjuste  uuring,  kuid  saadud  tulemused  iseloomustavad  siiski  hästi 
maksumusnormide kasutamisega seotud probleeme. Tulemuste edukus sõltub ikkagi kasutaja oskustest 
otsustada, millist maksumusnormi kasutada. 
 
 
 
6.10.  Töövõtja pakkumus 
 
Kui   uskuda   kõikide  usaldatava  maksumusteabe  tagasisidega  seotud  probleemide  olemasolu,  tekib 
õigustatud küsimus: kuidas üldse jõuab töövõtja  teistega  konkureerides projekti pakkumusmaksumuse 
koostamiseni.  Teoreetiliselt  eelarve  koostaja  teab  seda,  kui  palju  aega  kulub  tööliste  brigaadil  töö 
tegemiseks,  samuti  vajalikku  materjali  kogust  ja  ta  arvutab  täpselt  välja  iga  platsil  kasutatava  masina 
tootluse  ning  platsil  töötamise  aja.  Seejärel  summeerib  ta  kõik  need  kulud  iga  töö  kohta,  lisab  kulud 
järelevalve  ja  kontrolli  korraldamiseks  ning  saab  kogumaksumuse  (ilma  kasumita).  Selline  tegevus  on 
väga  täpselt  määratletud  eeldades,  et  eelarve  koostaja  saab  leida  täpse  ressursikulu  ja  maksumuse. 
Siiski teab iga töövõtja, et nii pole see võimalik. 
 
Ollakse arvamusel, et kuigi eeltoodud protsess on teoreetiliselt määratletud, kasutab töövõtja seda siiski 
vaid oma eesmärkide põhjendamiseks ja töövõtjad pakuvad välja "ühiskondlikult vastuvõetava hinna": 
 
14 
hinna,  mida  ühiskond  on  valmis  maksma  teatud  tüüpi  ehitise  eest.  Kommertsprojektide  puhul  on  see 
hind  tõenäoliselt  seotud  oodatava  tuluga  või  tööstusettevõtte  tootmisvõimsusega,   riiklikult   vajaliku 
projekti  puhul  võib  aga  olla  seotud  eraldatud  vahendite  või  rahastamisnormatiividega.  Väidetavalt  on 
selline  hind  küllaltki  lihtsalt  leitav  ja  ehitamine  on  võimalik  vaid  ühiskondlikult  vastuvõetava  hinna 
ulatuses.  Koostades  pakkumuse  sellele  maksumusele,  pole  eelarve  koostajal  vaja  enam  ennustada 
projekti ressursside vajadust, sest tellija tugineb oma otsustes tõenäoselt just loodetavale maksumusele 
(arvestades varemehitatut). 
 
Pole  tõenäoline,  et  enamik  töövõtjaid  tegelikult   hindavad   töid.  Nad  võivad  kirjutada  alla  objektitööde 
maksumusele  juba  enne  objekti   hinnakujunduse   alustamist  ja  paljud  tellijad  aitavad  siin  töövõtjat, 
korraldades  oma  küsitlusi  maksumusest  ja  tehes  eelpäringud  töövõtja  soovist  osaleda   pakkumisel . 
Selline  hinnakujunduse  korraldus  ja  ka  alltöövõtjate  tegevus,  kes  hindavad  samu  töid  erinevatele 
töövõtjatele,  tagab  lepingu  maksumuse  sobivuse  turul.  Vaatamata  suurtele  erinevustele 
maksumusnormides,  on  pakkumused  jaotunud   tihedamalt   kui  võiks  oletada:  projekti  pakkumuste 
variatsiooni koefitsient on 5 - 8%. 
 
Eeltoodud seisukohtade  tõestuseks võib tuua järgmised argumendid. 
 
1. Projekti nimi avaldatakse selleks, et mõjutada tööde maksumust. Hea näide selle fenomeni kohta on 
paljude haiglate juhtkondade otsus anda põhiehitiste juurde püstitatava hooldusõdede ühiselamu välja 
eraldi   lepinguna ,  sest  analoogse  konstruktsiooniga  üliõpilaste  ühiselamu  ehitamise  pakkumus 
haridussektoris  on  oluliselt  madalamad.  Töövõtjad  arvestavad  haiglaehitiste  puhul  ilmselt  kõrgemaid 
kulunorme sarnaste. Vaatamata projekti niigi  kõrgele  maksumusele võib siiski teha oletuse, et tegelikku 
maksumust alati ei kalkuleerita.  
 
2. Väidetakse,  et  puudub  võimalus  leida  eelarvestamiseks  vajalikke  täpseid  ja  stabiilseid  tööjõu, 
masinate ja materjalide kulunorme. Ühe müürseppade lüli tootlus on esitatud joonisel 6.4. Selline info 
annab eelarve koostamiseks vähe.  Kuuenda  nädala tulemused on negatiivsed, sest lüli pidi lammutama 
varemehitatut, mis polnud kas sobiv või otsustati teha  muudatus . Kuigi selline olukord pole küll tavaline, 
kuid  mis  juhtub  järgmise  töö  puhul?  Kui  pole  võimalik  koostada  kindlaid  prognoose,  siis  on  aluseks 
intuitiivne otsus ühiskondlikult vastuvõetavast  hinnast .  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 6.4. Müüritööliste lüli tootlus nädalas 
 
3.   Selgub ,  et  töövõtjad  saavad  pakkumisel  oma  kohad  tegelikult  juhuslikult:  pikema  aja  jooksul  on 
suurem  võidu  võimaluse  tõenäosus  sellel,  kes  sagedamini  osaleb  pakkumisel.  On  jälgitud  nelja  firma 
pakkumusi ja tulemused on esitatud järgmises tabelis. 
 
 
 
15 
 
 
 
 
 
Joonis 6.5. Müüritööliste lüli tootlus nädalas 
 
On  näha  kõrge  korrelatiivne  seos  tegeliku  ja  juhusliku  võidu  vahel.  Saadud  tulemust  kinnitavad  ka 
uuringud sellest, et töövõtjad koostavad eelarve vaid ±10% hälbega tegelikust maksumusest. Kui nii, siis 
lepingu saamiseks  piisab  töövõtjal eelmisele analoogsele eelarvele vaid paranduse lisamisest. Edu korral 
võib sellest muudatusest kujuneda kasum, vastasel juhul aga kahjum . 
 
4. Kui eelarvestamine oleks ka tegelikult täpselt määratletud protsess, siis eelarves kasutatud arvud oleksid ka 
absoluutsed ja mitte muutuvad. Kui aga eelarve koostaja või tema firma  kaotavad  järjest mitu pakkumist? Siis 
nad muidugi vähendavad oma hindu! Seda võib teha kas kogumaksumuse arvel või kuluartiklite lõikes: firma 
tegevuse jätkamiseks peavad nad töö saama. Seega eelarve koostamiseks ei  tehta  palju täpseid arvutusi. Kui 
firma  siis  aga  saab  töö,  hindab  lepingut  "pingeliseks"  ning  paneb  sinna  oma  parimad  juhid,  saab  ta  sellest 
lepingust  suurema  kasumi  kui  lepingust,  kuhu  oli  plaanitud  küll  kasum,  kuid  ei  tehta  sellist  kontrolli.  Seega 
madalaim pakkumus võib olla ühiskondlikult vastuvõetav hind. 
 
Pole  siiski  õige  eeldada,  et  ühiskondlikult  vastuvõetava  hinna   kontseptsioon   on  selle  mõne  argumendiga 
tõestatud.  Kahtlused  seoses  eelarve  koostamise  protsessitäpse  määratlusega  on  siiski  tekkinud  ja  see 
omakorda mõjutab maksumusteabe kasutamist. Ilmselt ka töövõtu korraldus ja ehitustööstuse võimsuse ning 
potentsiaaliga  seotud  nõudluse  tase  mõjutavad  töövõtja  pakkumuse  taset,  kuid  seos  nende  tegurite  ning 
ühiskondlikult  vastuvõetava  hinna  vahel  pole  usaldatavalt  tõestatud.  Siiski  on  oluline  aru  saada,  et  turu 
tingimused  peegeldavad  riigi  majandusolukorda  ja  nendel  on  olnud  küllaltki  suur  mõju  nii  kogutud 
"ajaloolisele" maksumusteabele ja ka hinnale, mida ühiskond on valmis maksma ehitise eest. 
 
 
6.11.  Maksumusteabe süstematiseerimine  
 
Lisaks raskusele koguda usaldatavat maksumusteavet on probleem ka selles, mida teha juba kogutuga. 
Maksumusteabe süsteem peab andma võimaluse kasutada seda erinevate maksumusplaanijate poolt. 
 
1.Konstruktiivelementidel süstematiseerimine – puuduseks see, et seda on võimalik kasutada vaid 
maksumus planeerimisel. 
Üks  põhimõte,  mida  käsitletakse,  põhineb  konstruktiivelementidel.  Tegemist  on küllaltki  pragmaatilise 
käsitlusega,  mille  põhipuudus  seisneb  selles,  et  projekteerimise/ehitamise  protsessis  pole  tal 
(konstruktiivelemendil) muud kasutusotstarvet kui maksumusplaanimine. 
 
2.Töömahtude alusel – mahud liiga täpsed ja seotud lepinguga 
 
Teine kasutusel olev põhimõte  seondub  töömahtudega, millel on samuti väga piiratud kasutusala. Kuna 
töömahtude  loendis  esitatud  andmed  on üldjuhul äärmiselt  kvaliteetsed (täpsed)  ja  seotud  lepinguga, 
siis kasutab ehitaja seda kui talle vajalikku. 
 
Arvestust tööde lõikes on vaja  tegelikuks  kontrolliks ehitusplatsil, kuid neid andmeid on aga raske siduda 
eelarvete koostamise ja kommertstegevusega, v.a. vaid kõrgemal üldistustasandil. Kuna ehitaja ja 
 
 
16 
projekteerija  vahel  pole  koostööd  ja  seoses  erinevate  hinnakujunduse  põhimõtetega,  on  tehtud  vähe 
selleks, et ühendada platsil kujunevaid kulusid piirangutega projekteerimisele. 
 
Viimase paarikümne aasta jooksul on tehtud palju jõupingutusi selleks, et kujundada ühtset ehitustööde 
klassifitseerimise  süsteemi,  mis   vastaks   kõigi  projektis   osalejate   vajadustele:  projekteerimisele, 
maksumuse  kujundamisele,  lepingute  koostamisele,  platsi  korraldusele  ja  tagasisidele.  Väidetavalt 
vähendab  selline  süsteem  korduvat  tegevust  (samu  ehitustööde  mahtusid  võib  projekti  käigus  mõõta 
erinevatel  eesmärkidel  kuni  viisteist  korda),  parandab  lepingu  osapoolte  suhteid  ning  võimaldab  palju 
täpsemat määrata maksumust ja seda kontrollida. 
 
 
 
6.12.  Maksumusteabe allikad 
 
Seni  käsitletud  üldised probleemid seoses maksumusteabe kasutamise, esitamise ja struktuuriga peaksid 
olema arusaadavad, kuigi eelarve koostamisel on aastaid kasutatud eelkõige just töömahtude loenditest 
saadud  andmeid.  Siiski  ka  töövõtjad  on  võimelised   koostama   realistlikke  eelarveid  isegi  väga  üldiste 
platsilt  kogutavate  andmete  alusel.  Samas  on  vaja  aru  saada  maksumusteabega  seotud  üldistest 
probleemidest,  olgugi  et  praegu  kasutatavad  teabeallikad  arvestavad  eelkõige  vaid  maksumuse 
prognoosimise ja kulukontrolli vajadusi. 
 
Tellija maksumuskonsultant võib saada vajaminevad andmed kahest põhiallikast: ta kasutab kas isiklikke 
ja  oma  firma  kasutada  olevaid  andmeid  või  siis  erialakirjanduses,  hinnakirjades  ja  teabesüsteemides 
avaldatud andmeid. Vaieldamatult eelistab ta isiklikke andmeid järgmistel põhjustel. 
 
1. Sel  juhul  on  tegemist  projektidega,  mille  kohta  teab  ta  kõiki  projekti  hinnaga  seotud  probleeme 
(asend,  turuolukord  jne.).  Klassikaline  kulude  modelleerimine  ja  andmete  põhjendatud  kasutamine 
eeldavad erialaseid oskusi ja tulemused on täpsemad, kui kasutatakse selliseid andmeid, mida eelarve 
koostaja tunneb tänu oma osalemisele nende kujunemises.  
 
2.  Soovi  korral  saab  ta  kasutada  mitmeid  väga  täpseid  teabestruktuure  (maksumusanalüüs 
konstruktiivelementide lõikes,  hinnangud  kuludele töömahtude loendite alusel, lepingumaksumusele ja 
hetke  turuolukorrale).  Samas  pole  tõenäoline,  et  avaldatakse  nii  täpseid  andmeid  nagu  on  kogutud. 
Paljud  maksumuskonsultandid  koostavad  oma  maksumusindekseid,  teades  nende  arvutamiseks 
kasutatud kulusid ja nende osakaalusid.  
 
3. Ise  kogutud  andmete  kasutamine  on  kiirem  kui  avaldatud  teabest  vajaliku  otsimine.  See  on  eriti 
oluline hinnaindeksite puhul, kui avaldatud andmed võivad hilineda kuni kuus kuud.  
 
4. Ise kogutud andmeid süstematiseeritakse ja kasutatakse ka ise. Seetõttu on võimalik uurida selliseid 
üksikasju,  mis  võivad  olla  palju  tähtsamad  kui  tüüpandmetena  avaldatud  teave.  Ka   vigade    ilmnemisel  
saab neid oma süsteemis parandada.  
 
Seega  enamik  eelarve  koostajaid  eelistab  kasutada  oma  andmeid,  kuid  siiski  on  ebareaalne  eeldada,  et 
põhiliselt  ka  üht  liiki  ehitusprogrammiga  seotud   suurfirma   piirdub  vaid  oma  andmetega.  Töös  olevaid 
projekte  on  palju  (valitsuse  ja  kohaliku  omavalitsuse  ehitistest  kommerts-  ja  puhkeehitisteni),  lisaks 
erinevused  viimistluses,  asendis,  suuruses  ja  kujus.  Seetõttu  pole  tõenäoline,  et  igas  firmas  on   uusimad  
andmed,  mis   sobiksid   kasutamiseks  kõigis  projektides.  Eelarve  koostaja  kasutada  olevate  projektide  alusel 
koostab ta oma ühikhinnad ja kasutab neid ligikaudsete eelarvete koostamiseks. Samas on vaja teha otsuseid 
ka  avaldatud  teavet  kasutades.  Siin  ilmnebki  põhiline  avaldatud  andmete  roll:  anda  praktikutele  teavet,  et 
nad oma  kogemustele  tuginedes saaksid teha otsuseid. Järgnevalt on iseloomustatud põhilisi 
 
17 
Suurbritannia  maksumusteabe  allikad.  Põhjus  on  selles,  et  Eesti  ei  ole  mitte  ühtegi  sellist 
maksumusteabe allikat, mida maksumusplaanijatel ja eelarvestajatel oleks võimalik kasutada. 
 
1. Tehniline press 
 
Pidevalt  on   paranenud   maksumusteabe  kvaliteet  ja  hulk  nii  projekteerimist  kui  ehituse  juhtimist 
käsitlevates  ajakirjades  ja  ajalehtedes.  See  muutus  on  toimunud  paljuski  tänu  kasvavale  tellijapoolsele 
nõudmisele  tagada  parem  maksumuskontroll,  kasutada  täpsemaid  kulunorme  ja  arvestada 
maksumuspiiranguid.  Koos  sellise  huvi  kasvuga  on  ka  kirjastajad  leidnud  kasuliku  anda  rohkem  ruumi 
maksumusprognoosidele ja -analüüsile. 
 
Nendest  allikatest  võib  leida  konstruktiivelementide  maksumusanalüüse,  ressursside  kulunorme, 
hinnaindekseid koos prognoosidega, regionaalseid majandusaruandeid, analüüsi ehitustööstuse hetkeseisust 
ja  erinevat  tüüpi  ehitiste  maksumusuuringud.  Enamik  ajakirju  ilmub  iganädalaselt  või  -kuiselt  ning  sellega 
tehniline  press  asendab  hinnakirju  operatiivse  referatiivse  materjaliga.  Tüüpilised  sellised   ajakirjad   on  The 
Architects ' Journal,  Building , Building Trade Journal ja National building Specification. 
 
2. Ehitaja hinnakirjad 
 
Hinnakiri  on  traditsiooniline  allikas,  mida  iga-aastaselt  avaldavad  paljud   organisatsioonid .  Ka 
hinnakirjade  sisu  on   avardunud ,  kuigi  kiire  inflatsiooni  puhul  on  iga-aastastes  väljaannetes  avaldatu 
oluliseks  puuduseks  andmete   aegumine .  Mõned  enamkasutatavamad  hinnakirjad  on Spon's  Architects 
and Builders  Price  Book, Laxtons Price Book, Wessex Price Book ja Hutchins Priced Schedules. 
 
Nende allikate populaarsus seisneb ka sisalduva info laiaulatuslikkuses: 
 
a)  konsultantide  tasud  ehituses  
 
b)   palgad  ehituses  
 
c)  materjalide turuhinnad  
 
d)  materjali ja tööjõu kulunormid  
 
e)  tööde (klassifikaatori järgi) hinnad  
 
f)  ehituse hinnaindeksid  
 
g)  ligikaudsed eelarvenormid  
 
h)  maksumuspiirangud  
 
i)  hinnad Euroopa riikides ja üldinformatsioon  
 
Nagu kõigi andmetega suvalistest allikatest, tuleb ka nende andmete kasutamisel olla ettevaatlik. 
 
3. Teabeteenused 
 
Maksumusplaanimise  meetodite  kasutuselevõtmisega  ja   vajadusega   kujundada  ulatuslik  andmepank 
erinevate projektide jaoks eeldati, et firmad teevad esmase maksumusanalüüsi ja see antakse süsteemis 
osalevatele  liikmetele  kasutamiseks.  1962   aprillis   loodi  Kuningliku  Litsentseeritud  (Töömahtude-) 
Mõõdistajate  Ühingul  eestvedamisel  Ehitusmaksumuse  Teabesüsteem.  1972a.-st  on  teenus  avatud  ka 
nendele  firmadele,  mis  ei  tegele  vaid  eelarvete  koostamisega.  Kuigi  esialgne  eesmärk  oli  moodustada 
vaid  andmepank  konstruktiivelementide  maksumusest,  on  seda  tegevust  laiendatud.  Pakutavad 
põhiteenused on järgmised. 
 
A osa Üldine ja taustteave 
 
Ulatuslikud   andmed  alates  ehitustegevuse   statistikast   kuni erinevate  ressursside  hindadeni:  indekseid, 
ehitustegevuse  mahud,  tunnitasu  määrad,  regionaalsed  iseärasused  ja  lühiülevaade  majandus-
poliitilisest kliimast. 
 
 
18 
B osa Kokkuvõtted publikatsioonidest 
 
Sisaldab  kokkuvõtteid   olulisematest   ehitusökonoomika  ja  maksumusplaanimise  alastest  artiklitest, 
teadustöödest ja raamatutest. 
 
F osa Maksumusuuringud 
 
Analüütilised uuringud mingis  kitsas  ehitus maksumus e või maksumusplaanimise valdkonnas. 
 
G osa Täpne maksumusanalüüs 
 
Koosneb  suurest  arvust  erinevatest  projektidest,  kusjuures  kõigi  kohta  esitatud  andmed  on   sisestatud  
teatud reegleid  järgides : kirjeldatakse projektiga seotudturutingimusi, ehitus- ja pakkumiskorraldust jm., 
on antud elementmaksumused, viimistluse kirjeldus ja lisandub skemaatiline joonis. 
 
H osa Lühike maksumusanalüüs 
 
On koostatud mitmeid lühianalüüsi vorme ja tehtud analüüsi aluseks on osas G esitatud täpsed andmed. 
 
Z osa Referatiivindeksid 
 
Ulatuslik indeksite süsteem osade A kuni H sisalduvatest andmetest. 
 
4. Valitsuse väljaanded 
 
Kuna  riigist  on  saanud  kaalukas  ehitustellija,  on  pidevalt  kasvanud  ka  tema  osa  ehitusuuringutes, 
maksumuskontrollis  ja  -prognoosimises.  Ka  kohalikud  võimud  on  selle   tegevusega   tihedalt  seotud. 
Enamik suurte ehitusprojektidega seotud valitsusametitest on korrastanud oma eelarvestamistegevust 
ja  koostanud   soovitusi   normaalse  maksumusplaanimise  ja  -kontrolli  süsteemi  kasutamiseks,  sidudes 
neid  juhised  maksumusnormidega.  Aluseks  on  Rahvusliku  Majandusarengu  Ameti  poolt  kaks  korda 
aastas avaldatav bülletään  Construction Forecasts . 
 
5. Ülikoolide ja tehnikakõrgkoolide uurimistööd 
 
Maksumusplaanimisest  on  arenenud  teadusvaldkond  ning  tekkinud  vajadus  mahukateks  uuringuteks: 
haridusasutustes  on  koostatud  tööprogramme  üldise  maksumusplaanimise  ja  -kontrolli  teooria 
arendamiseks. 
 
6. Tehnilised teabesüsteemid 
 
Aastaid  on  kasutatud  ka  raamatukogusid,  kus  sisaldub  ehitustootmisega  seotud  kommertskirjandus. 
Selle kirjanduse põhiotstarve on valmis materjali andmine praktikutele, et töötada suure hulga erinevate 
toodetega. 
 
LÕPETUSEKS 
 
Eelpool on kirjeldatud maksumusteabe allikaid, nende kasutamist ja sellega  seonduvaid  probleeme. Kuigi 
Eestis on avalikku maksumusteavet võimalik saada vaid EKE  NORA OÜ-st, on nad arenenud ühiskondades 
väga laialt kasutusel. Maksumuse teabeallikate analüüsimine on tegelikult maksumuskonsultandi põhitöö ja 
sellele pööratakse tulevikus ilmselt palju enam tähelepanu, ka Eestis. Koos ehitusmaksumuse 
modelleerimisega kasvab vajadus ka uusi meetodeid rahuldava eriteabe järele. Kogu selle tegevuse aluseks 
on aga ikkagi kulude kujunemine ehitusplatsil: seetõttu tuleb järjest rohkem tähelepanu pöörata andmete 
kogumisele platsilt ja selle järgnevale esitamisele nii, et seda saaks siduda projekteerimisega. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
19