Ehitusprojekt ja ehituskulud, ehituskulude liigitamine ja töömahtude arvutamine (0)

Loeng nr 4.  Ehitusprojekt  ja ehituskulud , ehituskulude  liigitamine ja 
 
töömahtude arvutamine 
 
4.1.  Ehitusprojekt ja ehituskulude  prognoosimine   
 
Omanik  kannab  kõik ehitusprojekti  elluviimisega  seotud  kulud  ning  projekti  alustamisotsuse  tegemiseks 
tuleb  tal  kulud  võimalikult  täpselt  määratleda  (prognoosida),  et  veenduda   hanke   korraldamise 
otstarbekuses.  Ehituskulude  prognoosimine  projekti  arengu  varases   staadiumis   toimub  üldjuhul 
analoogmeetodil 
kavandatava 
ehitise 
põhiparameetrite 
alusel; 
hoonete 
puhul  lähtutakse 
ruumiprogrammist ja soovitud pinna- või mahunäitajatest. 
 
Hoone  ehitusprojekti  (EVS  811:2012)  kohaselt  on  ehitusprojekt  jaotatud  staadiumiteks,  mille  puhul 
liigutakse  üldpõhimõtetest  detail-lahendusteni. Sama kehtib ehitusprojekti maksumuse prognoosimisel ja 
vastava  tasemega  kulueelarvete  koostamisel  -  esimesed  ehitusprojekti  kulude  esmased   prognoosid  
põhinevad vaid ideekäsitlusel  ja on  hinnangulised , järgnevatel projekti arengu staadiumidel täpsustuvad 
tehnilised lahendused, mis omakorda võimaldavad läbi viia üksikasjalisi kuluarvutusi. 
 
 
 
Projekti staadium 
Kulude hindamine ja  selgitamine  
 
 
Eskiisprojekt 
koostatakse kuluprognoos võrdlusobjektide põhiparameetrite 
 
maksumuse alusel või rahastamisvõimalusi arvestades 
 
hinnatakse ehitusprojekti alternatiiv- variante  tehnilistest 
 
lahendustest ja kvaliteedipiirangutest tulenevalt 
 
otsustatakse projekteerimise alustamine ja määratakse 
 
eelarvepiirang 
Eelprojekt  
antakse põhimõtteline lahendus ehitisele 
 
prognoositakse detailsemalt ehitusprojekti kulusid  
 
võrdlusobjektide ja/või orienteeruvate töömahtude alusel 
 
tehakse lõplikud otsused edasise projekteerimishanke või 
 
projekteerimis- ehitushanke  korraldamiseks 
Põhiprojekt 
määratakse ehitise kõik tehnilised parameetrid  
 
luuakse võimalus koostada töömahtude  loetelu  ja 
 
ehitustööde kulude  kalkulatsioon  (kontrolleelarve) 
 
tehakse otsus peatöövõtu ehitushanke korraldamiseks 
Tööprojekt 
vajadusel detailiseeritakse põhiprojekti lahendust tööde 
 
tegemisel kasutatavat tehnoloogiat ja tooteid arvestades 
 
tekib võimalus koostada detaileelarved ja kasutada neid 
 
kulukontrolli lähtealustena 
Tabel 4.1. Projekti staadiumid ja vastavad tegevused maksumuse prognoosimisel 
 
Ehituskulude  hindamise  täpsus  kasvab  sedavõrd,  kuidas  ehitusprojekt  täpsustub  ja  areneb.  Esimesel 
võimalusel,  kui  projektiga  antav  tehniline   lahend   on  piisavalt  täpsustunud,  tuleb  lisaks  projekti  kulude 
võrdlevale  üldparameetrite  järgi  arvutamisele  võtta kasutusele  kululiigi  põhine  arvutus.  Alljärgnevalt on 
ära  toodud  tabel,  mis  iseloomustab  ehitusprojekti  staadiumit  ja  vastavas  staadiumis  tehtud 
ehitusmaksumuse  prognoosi täpsust. 
 
 
 
1 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 4.1. Täpsem projekt = täpsem ehitusmaksumus 
 
Fakt on see, et ükskõik kui täpselt maksumusplaanija/ eelarvestaja oma tööd ka ei teeks ehituskulude 
määramisel, tegelik ehitustööde maksumus selgub  alles ehitustööde lõpuks. 
 
 
 
4.2.  Ehituskulude liigitamine  
 
4.2.1.  Ehitusprojekti jaotus komponentideks. Tööde struktuur 
 
Ehitusprojekti  paremaks  mõistmiseks  jaotatakse  töö  manipuleeritavateks   osadeks ,  komponentideks. 
Teinekord  jaotatakse  projekt  ka  allprojektideks,  kui  projekt  koosneb  mitmest  suurest  osast  (nt  kahe 
kõrvuti  oleva   korterelamu   ehitus).  Komponendid  jaotatakse  aga  eraldi  töökogumiteks  ja  üksiktöödeks. 
Sellise süstemaatilise jaotuse tulemusena moodustub  hierarhiline  struktuur, kus igal komponendil on oma 
spetsiifiline identifitseeriv kood. 
 
4.2.2.  Ehituskulude kodeerimine  
 
Kodeerimissüsteem  peab  haarama  kogu  ettevõtte  juhtimissüsteemi,   selliselt   et   igat   eelarvestatavat 
ehitusprojekti  oleks  võimalik  võrrelda  eelnevalt  eelarvestatud  objektidega.  Kood  on  aga  lühimeetod 
kandmaks olulist informatsiooni mingi objekti või elemendi kohta. Iga objekt või element, mis on seotud 
koodiga on läbi selle seotud ka maksumusega. 
 
Koodide funktsioonid: 
  Universaalne nimi, mis identifitseerib elemendi 
  Kategoriseerib, kvalfitseerib või muul viisil kirjeldab elementi mille juurde ta kuulub 
Eelised loogilise kodeerimissüsteemi  kasutamisel : 
 
Elementide 
kerge 
ülesotsimine 
varasematest 
projektidest Kergem projekteerimisinfo saamine  
 
Kergem üles leida osturekvisiite ja spetsifikatsioone 
Paremad võimalused statistiliseks analüüsiks  
 
Üldiselt kasutatakse kahte liiki maksumuskoode: 
 
1)  Standardsed – tagavad  andmevahetuse  ühtluse erinevate projektide vahel  
 
2)  Projektikohased  –  jaotuse  aluseks  ühe  konkreetse  projekti  puhul,  sageli  tuletatakse 
standardsetest koodidest  
 
 
2 
4.2.3.   Mikro - ja makroeelarvestamine 
 
Eelarveliselt jaotatakse ehitusprojekti info hierarhiliselt kõige pealt makro- ja siis mikroelementideks. 
 
Makroelemendid  – jämedamad alljaotised (nt vundament, karkass  jne)  
 
Mikroelemendid  – detailsed tööd ja konstruktiivelemendid (vundamendi raketis,  armatuur jne)  
 
Olenevalt sellest, kas töötatakse eelarve jämedamate või detailsemate jaotiste tasemel, jagatakse 
eelarvestamine  mikro- või makroeelarvestamiseks. 
 
4.2.4.  Kululiikideks jaotamise põhimõtted  
 
Kululiik – ehituskulude element selle tekke iseloomu järgi ( tööjõud , materjalid jne.)  
 
Kululiikideks jaotamise põhimõtted: 
 
- 
Eristada kululiike, millele soovitakse omistada erinevaid hinnalisandeid  
 
- 
Eristada kululiike, mis saavad olema eelarvestatud ja tegelike kulude omavahelise võrdluse 
objektiks  
 
- 
Eristada kululiike, mille järgi soovitakse teostada kontroll nende  osakaalu  järgi kogukuludes  
 
Praktikas levinud kululiikideks jaotamise viisid: 
 
2 kululiiki: tööjõud, muud  
 
3 kululiiki: tööjõud, alltöövõtt, muud  
 
4 kululiiki: tööjõud,  masinad , alltöövõtt, muud  
 
5 kululiiki: tööjõud, masinad, ehitusmaterjalid , alltöövõtt, muud  
 
NB!! Igal eelarve kulupositsioonil võivad esineda üks või mitu kululiiki! 
 
EVS 885:2005 kohaselt on Eestis  kululiigid  jaotatud järgnevalt: 
 
Kululiik 
Kirjeldus 
Tööjõukulu 
kõik  otsesed ja kaudsed kompensatsioonid ning nendega kaasnevad 
 
maksud , mida  tööandja tasub temaga töösuhetes olevatele 
 
töötajatele/töölistele ja riigile sõltumata kasutatavast palgavormist 
 
 
Materjalikulu 
kõik kulud hangitavatele materjalidele ja tarvikutele, mis sisaldavad 
 
kulusid nende veoks ehitusplatsile, kuid ei sisalda ehitusplatsil tehtavad 
 
tööpanust 
 
 
Alltöövõtukulu 
tasud alltöövõtjatele nende poolt tehtud tööde ja osutatud teenuste 
 
eest 
 
 
Omateenuste kulu 
ettevõtja  erinevate allüksuste vahelised  arveldused , mis sisaldavad 
 
kogu vastava ressursikulu (tööjõud, materjalid, masinad) 
 
 
Muud kulud 
eelloetletud kulude hulka mitte kuuluvad kulud (nt üürid, veod , 
 
mitmesugused kulud ehitusplatsil), mille nomenklatuur täpsustatakse 
 
lepingus 
 
 
 
Tabel 4.2. Eestis kasutused olevad kululiigid 
 
 
4.2.5.  Ressursinormide olemus ja allikad 
 
Kasutatavad ressursside kulunormide mõisted kululiikide kaupa: 
 
Tööjõud –  ajanorm  (AN) 
 
Ehitusmaterjalid – (materjalide)  kulunorm  
Ehitusmasinad – (masinate) jõudlus norm 
 
3 
Tööjõu ajanorm – tööjõu töötundide arv, mis kulub kvalifitseeritud ja mittekvalifitseeritud töölisel ühe 
tooteühiku valmistamiseks. Ühikuks on in-h/üh. 
 
Kuidas nt tööjõu ajanormi kasutada: 
 
Teades tööjõu ajanormi ja töömahtu saab neid korrutades leida normatiivse tööjõukulu ning jagades selle 
tööliste  arvuga  saame  normatiivse  ehituskestuse.  Korrutades  viimase  töölise  tunni  hinnaga,  saame 
vastava tööjõu maksumuse etteantud töömahu kohta. 
 
Ajanormide allikmaterjalideks võivad olla: 
 
- 
Ettevõtte enda andmebaasid   
 
- 
Järelarvutusandmestikud  
 
- 
Laiemaks kasutamiseks kirjastatud kataloogid (EKE  NORA )  
 
- 
RATU (Soome) kartoteek ja käsiraamatud (võimalik saada www.ehituskeskus.ee)  
 
Käsiraamatutes esitatavad tööjõu  ajanormid  on kahesugused: 
 
- 
Tööpanusel  põhinevad,  esitatakse  töölisbrigaadi  ühine  ajanorm.  Esitatakse  brigaadi 
koosseis, millel ajanorm põhineb  
 
- 
Üksikutel tööliserialade nimetusel põhinev, kus brigaadi ajanorm on jaotatud brigaadiliikmete 
vahel  
 
Ajanorme esitatakse: 
 
- 
Detsimaalkonstantidena, nt 0,2 h/m3  
 
- 
Traditsiooniline väljendusviis, nt 5 m3/h  
 
Ajanormi (tööjõu tootlikkust mõjutavad):  
 
1)Regionaalne eripära 
 
2)Loodus (tehis-) keskkonna mõju 
 
3)” õppimiskõver ” 
 
4)Tegurid, mis seonduvad ületunnitööga ja mitmes vahetuses töötamisega 
 
5)Seosed tööjõu ja juhtimise vahel 
 
 
 
4.2.6.  Ehituskulude liigitamine Eestis 
 
Ajaloost: 
 
-  Ehitusprojektide koostamise ajutine juhend (3. Ehitusmaksumus) 1991. aastal  
 
-  Ehituskulude  liigitamise  eeskirjad (ELE, 1992, DIN 1982, eelarvevorme polnud)  
 
-  Ehituskulud EVS 665:1996 (Kolde Projekt)  
 
-  Ehituskulude liigitamise juhend (ELJ) 1998 (DIN 277 1993.a., TTÜ + kommentaarid 
eelarvevormidega)  
 
-  Ehituskulude liigitamine EVS 885:2005 (BK Konsultandid AS ja Eesti Ehitusettevõtjate Liit)  
 
Ehituskulude liigitamise eesmärk: 
 
-Ehituskulude liigitamine toimub ühistel alustel 
 
-Teha võrreldavaks erinevate koostajate poolt arvutatud eelarvelised arvutused 
 
-Ühtsete töömahtude arvutamise reeglite kasutamine 
 
-Luua eeldused projehti  ja selle osade efektiivseks maksumus kontrolliks 
 
Ehituskulude  liigitamise  aluseks  Eestis  on  kümnendsüsteemil  põhinev   hierarhia   nii  pea-,  põhi-  kui 
kulurühmades,  mis  võimaldab  nende  edasiarendamist  kuni  kümneks  alamrühmaks  (0  kuni  9).  Igal 
madalamal tasandil pikeneb kulurühma kood (tunnus) ühe numbrikoha võrra. Kõrgemal tasandil paiknev 
 
4 
kulurühm  haarab  alati  nii  sisuliselt  kui  arvutuslikult  kõiki  tema  madalamate  tasandite  kulurühmi. 
Ehituskulude rühmad jagunevad: 
 
 
 
Kood 
 
(tunnus)  Kulurühm 
Selgitused  
 
 
 
 
 
Pearühm  Pearühmi on maksimaalselt 10 (koodiga 0 kuni 9) ja iga 
X 
 
 
pearühm võib  sisaldada kuni kümmet  põhirühma . 
 
 
 
 
 
 
 
 
Põhirühm  Iga põhirühm võib sisaldada kuni kümmet kulurühma (koodiga 
XX 
 
 
X0 kuni X9), milles X on pearühma tunnus. 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kulurühm  Kulurühmad on koodiga XX0 kuni XX9, milles XX on kõrgemate 
XXX 
 
 
tasandite (pea- ja põhirühma) tunnused. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tabel 4.3. Kulude liigitamise põhimõtted 
 
 
Ehituskulude liigitamisel pearühmadeks, on nende hulgas kolm sellist rühma, mis ehituslikus tähenduses 
ei ole tarindid. Tegemist on ehituskorralduslikult oluliste kulurühmadega:  tellija  kulud (kulupositsioon 0), 
ehitusplatsi  korralduskulud  (kulupositsioon  8)  ja  ehitusplatsi   üldkulud   (kulupositsioon  9).  Ehitusplatsiga 
seotud kulud (kulupositsioonid 8 ja 9) sõltuvad ehitushanke- ja tööde korraldamisest ehitusplatsil, samuti 
ehituskestusest;   tarindite   kulupositsioonide  (1-7)  kulud  sõltuvad  projektlahendist  ja  selles  esitatud 
kvaliteedinõuetest. 
 
Kulude liigituse struktuur töömahtude loetelude  koostamiseks : 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
5 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tabel 4.4. Ehituskulude pea- ja põhirühmade koondtabel EVS 885:2005 järgi 
 
Liigiti  järgmisel tasandil täieneb positsiooni kood lisanumbriga, samas peab kasutamisel kinni pidama liigiti 
kui terviku ülesehituse põhimõtetest – kulupositsioonide põhinimetusi ja nende sisu ei tohi meelevaldselt 
muuta. Ehituskulude liigiti igal madalamal tasandil on numbriga 0 ja 9  lõppevad  numbrikombinatsioonid 
reserveeritud järgmiselt: 
 
0 - lõpulised koodid  tähistavad  eritlemata tarindeid: nt kood 20 –  vundamendid  eritlemata  
 
9 - lõpulised koodid on reserveeritud projektist tulenevatele erivajadustele, mida ei saa  seostada  
muude tarinditega: nt kood 29 –  unikaalsed alused ja vundamendid  
 
Selline liigituspõhimõte võimaldab süsteemselt kirjeldada mistahes projekti eripärast tulenevaid kulusid. 
 
 2 
 ALUSED JA VUNDAMENDID   
 
 
 
Seina-, posti- ja alusmüüride taldmikud ning 
21 
Rostvärgid ja taldmikud 
 
 
 
ankurdus. 
 
   
   
 
211   Liiv- ja killustikalused 
 
 
212   Betoonitarindid 
 
 
213   Metalltarindid 
 
 
214   Müüritis 
 
 
215   Elemendid 
 
 
217   Sooja- ja hüdroisolatsioon    
 
Tabel 4.5. Väljavõte standardist ehituskulude ühe põhirühma kulurühma kohta 
 
Detailse  kulueelarve  saamiseks  aga  ei  piisa  sellisest  ehituskulude  jaotamisest  –  ehituskulude  liigitamine 
tööliikide  ja  need  omakorda  kululiikide  järgi  põhiprojekti  staadiumis  võimaldab  esitada  süsteemselt 
töökirjed,  siduda  need  kvaliteedinõuetega  ning  kasutada  töömahtude  mõõtmise  ja  töömahtude 
arvestamise  reeglite  (Tabel  4.6.)   alusena .  Ehitusettevõtjad  ja  –töölised  spetsialiseeruvad  üldjuhul 
tööliikide  järgi, mistõttu tööliikide  järgi koostatavad töömahtudel põhinevad kulude   eelarved  kujunevad 
olulisteks   kulukontrolli  dokumentideks  tööde  elluviimisel.  Tarindi  ja  tööliigi  ühildamisel  tekkiva 
kulupositsiooniga on võimalik kirjeldada ja mõõta iga tööd ning selle tegemiseks vajalikku kulu. Jaotust 
 
6 
tööliikide järgi saab kasutada vaid koos tarindite kulupearühmadega 1 kuni 7, sest 0 on seotud tellija 
kuludega ja 8 ning 9 ehitusplatsi ettevalmistuskuludega. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tabel 4.6. Tööliikide loetelu 
 
 
7 
Näide 1: 
 
Kulurühm 212 – Betoontarindid 
Tööliik 22 – Sarrustamistööd 
Kululiik 1 -  Tööjõukulud  
Eelarve kulupositsioon: 212.22 – Betoontarindite sarrustamise tööjõukulud 
 
Näide 2: 
 
Kulurühm 535 – Plaatkatted 
Tööliik 83 –  Plaatimine  
Kululiik 2 - Materjalikulu 
 
Eelarve kulupositsioon: 535.83.2 – Plaatkatete plaatimise materjalikulu 
 
 
4.2.7.  Ehituskulude liigitamise põhimõtteline skeem 
 
Standardist tulenevalt võib ehituskulud liigitada all oleva skeemi järgi: 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tabel 4.6. Ehituskulude liigitamise põhimõtteline skeem 
 
 
 
4.2.8.  Ehituskulude liigitamine mujal riikides 
 
4.2.8.1. CSI – süsteem 
 
CSI –  Construction  Spetcification Institute 
 
CSI Masterformat klassifikatsioonisüsteem, kõige uuem  versioon  aprill 2012 
 
8 
3-tasemeline hierarhia: 
 
1)  Üldjaotused (divisjonid ehk „divisions“) 48 tk  
 
1.  (või 01 00 00) Üldtingimused  
 
2.  Olemasolev olukord  
 
3.   Betoonitööd   
 
4.   Müüritööd   
 
… 
 
16.  Elekter   
 
2)  1. astme alljaotised ( sektsioonid  ehk „sections“) 
Nt 03 10 00 – betooni raketisetööd  
 
3)  2. astme alljaotised  
 
Nt 03 15 50 –  talade   raketised   
 
Täiendatakse  neljanda  koodipositsiooniga – konkreetsed kulukirjed (tööd ja konstruktiivsed elemendid). 
 
Kui selline jaotus ebapiisav, rakendatakse nn WBS („ work  breakdown structure“) süsteemi – selline koodi 
süsteemil  piire pole. 
 
4.2.8.2. Uniclass - süsteem 
 
Tegu  on  Inglismaal  kasutuses  oleva  kulude  kodeerimissüsteemiga.  Selle  kodeerimissüsteemi  alusel  on 
koostatud  SMM  (Standard  Method  of  Measerement),  mille  näol  on  tegu  mahtude  mõõtesüsteemiga. 
Tänapäeval on see asendatud NRM2 (New  Rules  of Measurement 2) kõitega, mis on edasiarendus. 
 
Tsiviilehituses eraldi väljaanne CESMM 4 (Civil  Engineering  SMM). 
 
Sisaldab  endas  nii  kulude  klassifikatsioonisüsteemi  kui  ka  mõõtmisjuhiseid.  See  on  aluseks  tellija 
töömahuloendi (BoQ –  Bill  of Quantities) koostamiseks. 
 
Põhimõtteline hierarhiline struktuur: 
 
1 tase 
E 
Pinnasetööd ja alused 
2 tase 
E1 
Väljakaevatav pinnas 
3 tase 
E10 
Kasvukiht 
 
Teise taseme alajaotusi on kokku üle 300 tk. 
 
CESMM4 klassifikatsioonisüsteem koosneb 26. esimese taseme alajaotusest: 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
9 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tabel 4.7. CESMM4 kulude liigitus 
 
4.2.8.3. TALO  – süsteem 
 
Tegu on Soome ehituskulude klassifikatsioonisüsteemiga 
 
TALO-70      - kasutati 1980-ndatel aastatel 
 
TALO-80      - kasutati 1990-ndatel aastatel ning laialdaselt ka tänapäeval 
 
TALO-90      - kasutati 2000-ndatel aastatel ning laialdaselt ka tänapäeval 
 
TALO-2000    - laialdasem kasutuselevõtt 
 
TALO-90 klassifikatsioonisüsteemi kasutatakse: 
 
- 
Projekteerimisel  
 
- 
Hoonestamisel  
 
- 
Ehitusettevõtte kuluarvestuses  
 
- 
Ehitustootmise mitmesuguste ülesannete lahendamisel  
 
- 
Üldistes ja  avalikes infopankades  
 
- 
Mitmesugustes kirjastatud väljaannetes  
 
TALO-90 koosneb järgmistest klassifikaatoritest: 
 
- 
Konstruktiivelementide  klassifikaator (RO)  
 
- 
Tööliigi klassifikaator (SUO)  
 
- 
Kuluartiklite klassifikaator (KL)  
 
- 
Kulupearühmade klassifikaator  
 
Esimesed kolm moodustavad süsteemi põhikarkassi, kulupearühmad moodustavad teatava paralleelse 
klassifikatsiooni aluse. 
 
10 
Konstruktiivelementide klassifikaatoril on 10 pearühma (0 kuni 9): 
 
0 – Tellija kulud 
 
1 – Mullatööd ja alused 
 
2 – Vundamendid ja lisaehitised 
 
3 – Karkass 
 
4 – Avad, vaheseinad 
 
5 – Kattetööd, viimistlus 
 
6 – Mööbel, inventar 
 
7 – Elekter, santehnika 
 
8 – Ehitusplatsi jooksvad kulud 
 
9 – ehitusplatsi üldkulud 
 
Tööliigid: 
 
1 - Raketisetööd 
 
2 –  Sarruse  ja betoonitööd 
 
3 - Metallitööd 
 
4 – Müüri-, krohvimis- ja plaatimistööd  
 
5 – Elementide montaažitööd 
 
6 – Puidu- ja plaatimistööd 
 
7 – Sooja- ja heliisolatsioonitööd 
 
8 - Hüdroisolatsioonitööd 
 
9 – Muud tööd 
 
Kululiigid: 
 
1 - Tööjõud 
 
2 - Materjalid 
 
3 - Alltöövõtt 
 
4 - Omad teenused 
 
5 – Muud kulud 
 
4.2.9.  Eelarve võimalikud vormid 
 
Detaileelarve vorm 1 
 
 
 
4.3.  Töömahtude mõõtmine ja tööde arvestamise reeglid  
 
4.3.1.  Kulud ja hinnad 
 
Ehituskulude arvestamiseks on kaks võimalust: 
 
• tugineda hinnale, mida nõutakse valmis ehitise või selle osa eest 
 
•tugineda ressursi kulule, mida on vaja ehitamiseks 
 
Sellest tulenevalt eristatakse: 
 
•valmistoodangul põhinevad hinnad 
 
•ressurside kulul põhinevad hinnad 
 
Enamik  maksumusplaanija  poolt  kasutatavaid  maksumusplaanimise  ja  kontrolli  põhimõtteid  kasutavad 
hinda   lõpetatud   tööle ehk  valmis  toodangul  põhinevaid  hindu.  Need  hinnad  võivad  olla  veidi  suuremad 
kui ehitaja poolt tehtud  pakkumus  ja arvestavad rohkem turu mõju kui kulusid. 
 
11 
Kogemustega   ehitajad   suhtuvad  eelarvamusega  sellesse  seisukohta  ja  väidavad,  et  maksumusplaanija 
peab  olema  enam  seotud  ,,(tegelike)  kuludega"  ehk  kasutada  ressurssidel  põhinevaid  hindu.  See  on 
oluline probleem, mille puhul pole lihtne teha vahet väljamõeldise ja tegelikkuse vahel. 
 
Tegelikult  on  iga  selles  kontekstiskasutatav  suurus  samaaegselt  nii  "hind"  kui  "kulu"  sõltuvalt  sellest, 
kuidas teda vaadelda. On välja kujunenud seisukoht, et "müüja hind on ostja kulu". Seega on ehitaja hind 
tellijale  kulu,   alltöövõtja   hind  on  töövõtjale  kulu  ja  materjalidega  varustaja  hind  töövõtjale  materjalide 
kulu. 
 
Kui  töös  on  palju  suuri  projekte,  mille  puhul  kasutatakse  üha  enam  juhtimislepinguid,  siis  kujunevad 
projekti  kulud  alltöövõtjate  hindade  alusel  ja  üha  enam  võib  küsida,  kui  paljud  ehitajad  teavad 
ehituskuludest nii palju kui seda peavad teadma maksumusplaanijad. Sellise juhtimiskorralduse puhuI on 
aga seni levinud  määratlus  "otsekulud" muutunud ilmselt ka vaidlustatavaks. 
 
Nii valmistoodangu hinnal kui kasutatavate ressursside  kulul põhinevatel käsitlustel on oma tugevad kui 
ka nõrgad küljed. Oluline on aru saada, millist meetodit on ehituskulude kalkuleerimisel arvestatud ning 
mida tellija või töövõtja soovib saada. 
 
4.3.2.  Töömahtude arvutuse  mõiste ja osavaldkonnad 
 
Töömahtude arvutus – üksikute ehitustööde ja konstruktiivsete elementide koguste arvutus 
(enamasti seotud detaileelarvestamisega). 
 
Töömahtude arvutus käsitleb arvutuste alusdokumentides sisalduva informatsiooni muutmist 
objekti tervikuna kirjeldavaks arvutusmeetodi poolt määratletud mahupositsiooniks. 
 
Mahuarvutuse osavaldkonnad: 
 
1)  Algdokumentatsiooni tõlgendamine  
 
2)  Algdokumentatsioonis  sisalduva  info   agregeerimine   ja  kujundamine  mahuloeteluks 
vastavalt eelarvestusmeetodi poolt ette nähtud juhistele  
 
3)  Eri  eelarvestusmeetodite  mõõtmiseeskirjade  tundmine,  mõõtmisrutiinide  valitsemine  ja 
mahtude arvutus mõõtude alusel  
 
4.3.3.  Mahuloetelu koostamise üldpõhimõtted ja mahuarvutusprotsessi etapid 
 
Mahuloetelu koostamise alused: 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 4.2. Töömahuloendi koostamise skeem 
 
12 
Info eritlemine ja kirjeldamine: 
 
1)  Eritlemise  all  mõeldakse  objekti  mahuarvutuslike  kulupositsioonide   esitamist  
hindamiseks  sobivate  mahuridadena  
 
2)   Kirjeldamise   all  mõeldakse  projekti  mahuarvutuslike  kulupositsioonide  esitamist  selliselt,  et 
iga positsiooni sisu on mahurea tõlgendamise  seisukohast  ühemõtteline  
 
Mahuarvutusprotsessi etapid:  
1)alginformatsiooniga tutvumine  
 
2)hinnapäringute koostamine alltöövõttudele ja eritarnetele 
 
3)kulupositsioonode klassifikatsioonisüsteemi ülevaatus , täpsus 
4)arvutatava objekti jaotamine osadeks 
 
5)mahuarvutajate vahelise tööjaotuse sisse  viimine  
 
6)mahuarvutusvahendiga tutvumin ja  mahuarvutus  meetodi valik 
 
7) esialgse  tööde organiseerimise lahenduse väljatöötamine 
 
8)tegelik mahuarvutus 
 
9)mahuarvutuse kontroll 
 
4.3.4.  Töömahtude arvutamise meetodid 
 
Võimalik on eristada kolme erinevat töömahtude arutamise meetodit: 
 
A  Mõõtmismeetod 
 
Kui töömahtu on võimalik mõõta, saadakse see projektmaterjalidest kas otsese mõõteväärtusena 
või joonisel olevate mõõteväärtuste kaudu teatud  aritmeetiliste  tehete teostamise teel. 
 
Mõõteväärtused mõõdetakse eelarvestusmeetodi mõõtmisjuhendi alusel. Joonisel 
olevad mõõteväärtused loetakse primaarseteks võrreldes joonistelt mõõdetavatega. 
 
B  Prognoosimeetod 
 
Kui algdokumentatsioon on puudulik, tuleb maht oletada ning oletuse põhimõtted üles märkida. 
Oletada  võib  näiteks  analoogobjektide  mahuarvutusandmete  alusel.  Kasutatakse  näiteks 
selliseid näitajaid: sarrusetöödel kg/m3, raketisetöödel m2/m3, välisseina puhul m2/brm2 jne. 
 
C  Põhiosa meetod 
 
Kui tegemist on korduvate mahtudega (nt sama ruumigrupi eri korrustel ), võib kasutada nn 
põhiosa meetodit. Leitakse  korduva põhiosa mahud ja korrutatakse need põhiosade arvuga. 
 
4.3.5.  Mahuarvutusjuhendid 
 
Mahuarvutusjuhendis esitatakse üksikute tööde tasemel koostatava mahuarvutuse koostamise 
juhised. Ettevõttes kasutatakse: üldist või firma sisest mahuarvutusjuhendit. Mahuarvutusjuhend 
sisaldab töömahtude kirjeldamise, eritlemise ja mõõtmise reegleid. 
 
Mahuarvutusjuhendis määratakse:  
1)kasutatavad kulupositsioonid töö sisu kirjeldusega 
 
2)mahtude eristamine kulupositsioonide siseselt 
 
3)mahtude mõõtmisviisid ja ühikud  
 
4)täiendavad küsimused, mida mahtude arvutamisel on vaja välja selgitada 
5)hindamisel eraldi arvesse võetavad asjaolud 
 
 
 
 
 
13 
Juhendi järgsed mahud mõõdetakse konstruktiiv-teoreetiliselt,  kadusid  jms arvesse ei võeta (neid 
arvestatakse hindamisel). 
 
4.3.6.  Töömahtude mõõtmise ja tööde arvestamise reeglid EVS 885:2005 kohaselt 
 
Töömahtude  mõõtmise-  ja  tööde  arvestamise  reegleid  kasutatakse  ehitustööde  pakkumiskutse 
dokumentide  töömahtude  loetelu  koostamiseks,  tööde  hindamiseks  ja  arvestamiseks.  Töömahtude 
loetelu detailsus sõltub ehitusprojektis pakutavatest tehnilistest lahendustest ja nende mahust. 
 
Töökirjete  rühmitamine  töömahtude  loetelus  toimub standardis toodud ehituskulude liigituse alusel, mis 
tagab võimaluse kontrollida tööde läbiviimist ja korraldada objekti usaldusväärset rahastamist. 
 
Töömahtude mõõtmisreeglid on esitatud tööliikide kaupa;  reeglites  on iga töö kirjeldamisel esitatud: 
  tööstandardikirjeldus 
  arvutusühik 
  mõõtmis reeglid 
 
Töömahud  arvutatakse  ja  esitatakse  ehitusprojektis  ettenähtud   mahus   standardi  EVS  885:2005  lisas  B 
esitatud reeglite alusel. 
 
Kaks väljavõtet standardi EVS 885:2005 lisast B töömahu arvutamise kohta: 
 
22 Sarrustamistööd 
Selgitus : 
 
Käsitleb sarrustamist kohapeal ettevalmistava sarruse, sarrusvõrkude ja ettevalmistatud sarrusega. 
Kohapealne ettevalmistus sisaldab sarrusterase lõikamist, painutamist ja paigaldamist. 
 
Arvestusühikud: 
 
- 
kg  
 
- 
tk taridetailid  
 
Mõõtmisreeglid: 
 
- 
sarrust mõõdetakse teoreetilise massina kg-s  
 
- 
sarruse arvutamisel arvestatakse mahtu vastavalt sarrustamise joonistele või spetsifikatsioonile  
 
- 
sarrusetööde hulka kuuluvaid distantsklotse, sidumistraati eraldi ei näidata  
 
- 
sarrusterase arvestamisel on määravaks arvestuslik mass (tootja profiilkataloog)  
 
- 
sarrustamise  jooniste  puudumisel  või  nende  puudulikul  esitamisel  antakse  sarruse  mahud 
hinnanguliselt koos  viitega  arvestamise  meetodile   
 
- 
sarrused rühmitatakse tüübi järgi; võrksarrus varbsarrus (kalasaba-, sile jne)  
 
- 
eraldi  näidatakse  monteeritavate  elementide  vuugitäite  sarrust,  erimõõtu  sarrust  (ülipikad  ja 
liugraketise  sarrus ) jms.  
 
-  sarruse eelpingestamistöid rühmitatakse ehitusprojekti seletuskirja alusel  
 
83 Plaatimine 
Selgitus: 
 
Käsitleb Plaatimist keraamiliste ja looduskivist plaatidega koos paigaldussegude ja liimide, alusvõrkude jm 
tarvikutega; põrandate plaatimist käsitletakse jaotises 84; fassaadide plaatvoodreid jaotises 82. 
 
Arvestusühikud: 
 
- 
m2 -   seinte ja lagede plaatkatted, rühmitatuna materjali markeeringu järgi  
 
- 
postide, talade ja pilastrite plaatkatted, rühmitatuna materjali markeeringu järgi  
 
14 
- 
avakülgede plaatkatted, rühmitatuna materjali markeeringu järgi  
 
- 
vuukimine, rühmitatuna vuugitüübi järgi  
 
-  m  -   dekoratiivääristus, rühmitatuna nende markeeringu ja materjali järgi 
 
- 
nurga- ja otsaplaadid, rühmitatuna nende markeeringu ja materjali järgi  
 
-  tk  -   eriplaadid, rühmitatuna nende markeeringu järgi 
 
Mõõtmisreeglid: 
 
- 
plaatkatted tuleb eristada plaatide markeeringu järgi  
 
- 
plaatkatte pinda tuleb arvutada kaetava pinna mõõtmete  järgi või kuni piiravate tarinditeni  
 
- 
kui   projektis   ei  ole  nõutud  teisi,  tuleb  seinte  plaatkatte  kõrgust  mõõta  aluspõranda  või 
vahelaetarindi  pealt  kuni  kõrgemal  asuva  vahelaetarindi  alla,  ripplae  korral  sellest  10  cm 
kõrgemale  
 
- 
plaatriba pikkust tuleb arvestada selle pikima mõõtme järgi  
 
- 
püsisisustusega kaetud seina- või laeosa plaatkatte mahtu ei arvestata, kui ehitusprojektis ei ole 
nõutud teisiti  
 
Maha arvatakse 
 
-  enam kui 0,5 m2 pinnaga avad  
 
4.4.  Ehitusplatsi kulude eelarvestamine  
 
4.4.1.  Ehitusplatsi ülevaatuse akt 
 
Enne  tööde  plaani  ja  hinnapakkumise  arvutuste  tegemist  on  vajalik  lisaks  lepingutingimuste,  kavandi 
dokumentide, töömahtude loendi ja töökirjelduste spetsifikatsioonidega tutvumist kohapeal üle vaadata 
tulevane  ehitusplats. 
 
Krundi  kuju,  geoloogilised  ja  hüdroloogilised  tingimused,  olemasolevate  rajatiste  iseloom   krundil   ja 
naabruses   võivad  oluliselt  mõjutada  nii  valitavat  ehitustehnoloogiat  (s.h.  masinate  arvu  ja  paiknemist 
ehitusplatsil),  ehituskulude  suurust  (nii   otsekulude   kui  ehitusplatsi  üldkulude  osas),  ehituskestust  kui  ka 
kaasneda võivaid riske. Ehitusplatsi ülevaatuse kohta tuleb koostada ülevaatuse akt, millele peavad olema 
lisatud  fotod  ehitusplatsist.  Alljärgnevalt  on  esitatud  näitlik  küsimuste  loetelu,  millele  vastused  on  vaja 
anda  ehitusplatsi  ülevaatuse  aktis,  mis  peab  olema   allkirjastatud   ja  dateeritud  ajaliselt.  Soovitatav  on 
järgida  allesitatud  liigendust.  Hinnapakkuja  võib  küsimustikku  alati  täiendada  konkreetsete 
lepingutingimustega tutvumise  alusel. 
 
1)Juurdepääsu teed 
 
Kas  on  piiranguid  juurdepääsuteede,  sildade,  viaduktide  laiusele,  kõrgusele  ja 
kandevõimele?  
 
Kas  on  võimalik  olemasolevate  teede  kahjustamine  ehitustranspordi  ja  masinate  poolt 
ning sellest tekkiv vajadus kompenseerida kohalikule omavalitsusele tekitatavad kahjud?  
 
Kas  juurdepääs  ehitusplatsile  ei  nõua  eramaade  ületamist  ja  milliste  kuludega  on  see 
seotud?  
 
2)Ehitusplatsi  hõivatus  
 
Kas ajutiste teedena ja ladustamisplatsidena saab kasutada alaliste  teede aluseid? 
Millised on likvideerimist (ümbertõstmist) vajavad takistused?  
 
-  Maapinna kohal ( torustikud , juhtmed, puud jne)  
 
-  Maapinnal (torustikud, kaitstavad pinnareljeefid jne)  
 
15 
-  Maapinna all ( drenaaž , torustikud, kaablid , vanad alused ja vundamendid jne)  
 
-   Olemasolevad  ehitised  
 
-  Puud  (kas  neid  on  vaja  säilitada  ja  kas  need  takistavad  ehitusmasinate  tööd, 
vajadusel hinnata nende kõrgust)  
 
Veekogud, nende veetaseme võimalik muutus, sildamiste vajadus  
 
Mida veel on vaja teha ajutiste ehitiste püstitamiseks ja ajutiste tööde tegemiseks?  
 
3)Ehitusplatsi piirid ja külgnevad alad 
 
Millised ehitised ja puud ümbritsevad ehitusplatsi? Määrata nende kõrgus, kui nad jäävad 
tornkraana mõjupiirkonda.  
 
Hinnata  rajatava  ehitise  kaugus  ehitusplatsi   piirist .  Kas  see   vahekaugus   on  piisav 
tõsteseadmete paigaldamiseks, masinate liikumiseks ja tellingute püstitamiseks?  
 
Avalikkuse  ohutuse  tagamine.  Kas  ehitusplatsil  on  vaja  tagada  kellelegi  (transpordi, 
inimeste) läbipääs?  
 
Kas külgneval alal on lasteasutusi, koole, mänguväljakuid? Kuidas tagada nende ohutus? 
Kas sellest võivad tulla erinõuded ehitustööle?  
 
Kas  piirneval  alal  on  veekogusid,  mille  veetaseme  muutus  võib  mõjutada  ehitustöid  (nt 
veetaseme muutus süvendis)?  
 
Lähedal  asuvad  lennuväljad,  mis  võivad  seada  piiranguid  kasutatavate  tornkraanade 
kõrgusele.  
 
Kas  on  kellelegi  lubatud  ehituslepingu  kestuse  ajal  pääs  ehitusplatsile?  Kas  selle 
kindlustamiseks on vajalikud erimeetmed?  
 
Piirnevad kaablid ja torustikud. Kas need võivad põhjustada täiendavaid riske?  
 
4)Müra 
 
Piirangud  ehitustööst  põhjustatud  müra  tugevusele  ja  selle  ajalisele  kitsendusele  tuleb 
selgitada kohalikust omavalitsusest. Eriti oluline on see kui naabruses paiknevad koolid või 
haiglad . Eraldi piirangud võivad olla tööle õhtusel ja öisel ajal. 
 
5)Ehitustehnoloogilise vee ja elektri saamise võimalused 
 
Projektis  on  küll  kooskõlastatud  rajatava  alalise  ehitise  vee  ja  elektrivajadused  ja 
ühendused, kuid ehitusaegne vajadus teatud tehnoloogiate puhul võib neid ületada.  
 
Ehitusaegsete  vee-  ja  elektriühenduste   kooskõlastamine   ja   taotlemine   vastavalt 
ettevõttelt  
 
6)Pinnas,  geoloogia , hüdroloogia 
 
Olgugi, et projektdokumendid peaks sisaldama nimetatud andmeid, tuleks ehitusplats üle 
vaadata.  Kuiva  ilma  puhul  ülevaatuse  ajal  ei  tohi  unustada  võimalikku  tingimuste 
muutumist suurte vihmade korral ja talvel. Järeldusi selles küsimuses võib teha taimestiku 
vaatluse ja naabruskonna küsitluse alusel. 
 
7)ei ole vaja teada 
 
Välisehitusel on oluline teada kohalikke piiranguid töönädala pikkusele, töötundide arvule 
päevas  ja  ületundidele.  Samuti  on  vaja  selgitada  riiklikud  pühad  ja  võimalikud 
kollektiivpuhkused suvel 
 
 
 
16 
8)Kohalikud ilmastiku tingimused 
 
Ilmastikutingimuste selgitamine on vajalik eelkõige ajaliste riskide  määramiseks . Andmeid 
selle  kohta  on  võimalik  saada  kohalikust  meteoroloogia  teenistusest  ja  vestlustest 
kohaliku elanikkonnaga. 
 
4.4.2.  Ehitusplatsi kulud 
 
Ehitusplatsi kulude eelarvestamisel tuleb rääkida kahest  erinevast  kulugrupist, mis vastavalt EVS 885:2005 
järgi on ehitusplatsi korralduskulud (kood 8) ja ehitusplatsi üldkulud (kood 9). 
 
Ehitusplatsi  korralduskulud  sisaldab  kulusid  töö  korraldamiseks  ehitusplatsil,  samuti  meetmeid 
abivahendite  hankimiseks,  vedu  ehitusplatsile,  paigaldusi,   hooldust ,  ülalpidamist  ja  lammutustöid. 
Ühesõnaga  kõiki  töid,  mida  on  vaja  selleks,  et  ehitusplatsil  oleks  võimalik  organiseeritult  ehitustöid 
teostada. 
 
Ehitusplatsi korralduskulud jagunevad EVS 885:2005 järgi: 
 
- 
81      Ajutised  ehitised ehitusplatsil, nt soojakud ja olmeruumid  
 
- 
82     Ajutised tehnosüsteemid , nt vesi ja  kanalisatsioon   
 
- 
83     Masinad ja  seadmed , nt tornkraanad  
 
- 
84      Tööriistad  ja instrumendid, nt üldkasutavad tööriistad  
 
- 
85     Abimaterjalid, nt köis  
 
- 
86      Energiakulu , nt elektri- ja veekulu   
 
- 
87     Veod, nt materjalide vedu ehitusplatsile  
 
Ehitusplatsi üldkulud sisaldavad aga lepingust tulenevaid meetmeid, mida ei saa siduda üksikute tarindite 
või ehitiste osadega. 
 
Ehitusplatsi üldkulud jagunevad EVS 885:2005 järgi: 
 
- 
91     Juhtimiskulud, nt projekti  meeskonnad  palgad  
 
- 
92     Kulud abistavatele tegevustele, nt ehitusplatsi korrashoid   
 
- 
93     Erikulud seoses tegevusega välisriikides  
 
- 
94     Talvised lisakulud , nt lume- ja jääkoristus  
 
- 
96     Lepingu erikulud, nt kindlustused ja garantiid   
 
 
4.4.3.  Töökorralduse mõju maksumusele 
 
Paljud projektiga seotud suured kulud pole otseselt seotud tehtud tööde mahuga, küll aga aja ja teatud 
sündmuste  toimumise  või  mittetoimumisega.  Põhiline  tööde  mahuga  seotud  kulu  on  materjalid,  nende 
ettenägelik ostmine  ja  põhjendamatute  kulude   vältimine   annab  siiski  tühise   kokkuhoiu  nendes  kuludes. 
Samas  sõltumata  sellest,  millist  tööd  tehakse,  tuleb  selle  tegemist  korraldada.  Tegeliku  kokkuhoiu  või 
raiskamise  ulatus  ehituses  sõltubki  sellest,  kuidas  töid  organiseeritakse.  Kui  ehituslepingute  saamiseks 
toimub  võistupakkumine,  on  just  korraldusoskused  need,  mis  moodustavad  töövõtja  tegeliku 
kauplemisvaru. 
 
Omanike survel on keskmine ehituskestus viimasel kümnendil oluliselt lühenenud. Keskmise ehituskestuse 
lühenemisega kaasnevad ehitusfirmale aga ebatootlikud kulud ressursside, eelkõige tööjõu, kasutamisel. 
 
 
 
 
 
 
 
17 
Kulud, mis sõltuvad keskmisest ehituskestusest on: 
-  tööseisakute eest makstav lisatasu  
-  ülekoormuste kompenseerimiseks makstavad ületunnitasud või normiületamispreemiad 
-  tööliste  objektilt objektile  üleviimise kulud 
-  masinate objektilt objektile üleviimise kulud 
-  lisatasud 2. ja 3. vahetuses töötamise eest ja  omahinna  kallinemine tööviljakuse ja tööaja 
kaotuse eest vahetustega töödades 
-  tööviljakuse langusest tulenev omahinna kallinemine 
 
Probleemi  lahendamiseks  on  peatöövõtjad   loobunud   oma  tööjõu  kasutamisest  kuni  selleni,  et  esineb 
peatöövõtu lepinguid, kus oma jõududega tehtav  töömaht  on null. Pole inimest, pole probleemi. 
 
Hästi korraldatud töö on see, kui nii  masinatele  kui töölistele on tagatud pidev ja segamatu töö tegemine. 
Sel juhul ei  tehta  liigseid kulutusi tööjõu või  mehhanismide  platsile toomisele ega sealt viimisele, aga ka 
mittetootlikule  ajakulule  platsil.  Kaasnevalt  välditakse  nii  tööliste  kui  materjalide  põhjendamatuid 
ümberpaigutamisi ning sellega kaasnevaid kulusid. 
 
Hea   töökorraldus   tagab  ka  suurema  töö  efektiivsuse  sellega,  et  töölised  näevad  selget  ülesannet  ning 
tunnetatakse tootmises osalemise tulemuslikkust: sel juhul pole küll tegemist otsese ajakuluga. Ehituses 
on aga pidevalt probleemiks see, et tavaliselt ei suudeta välja selgitada seda tüüpi kulusid siis, kui need on 
põhjustatud tellija poolt. 
 
Siit tulenevalt on näha ka maksumusplaanija võimalused kasutades hindadel või ressurssidel põhinevaid 
arvutusmeetodeid,  sest  vaid  viimase  puhul  on  võimalik  jälgida  tööde  korraldusega  seotud  kulusid. 
Tavaline  kommentaar  sellele  on,  et   pakkumuse   koostamisel  lähtutakse  edukatest  lahendustest  ja  vaid 
vähesed  edukad   pakkujad   on  oma  pakkumuse  koostamisel   arvestanud   ebaedu  võimalust,  sõltumata 
sellest,  mis  tegelikult  hiljem  juhtub!  Ja  tegelikult  võib  ka  maksumusplaanija  väita,  et  tema  poolt 
kasutatava   arvutusmeetodid   tagavad  eduka  juhtimise  ja  pole  vaja  muretseda  hilisema  pärast.  Selline 
suhtumine on muidugi eriti vajalik  eelarvestamise  esimestel  etappidel kui lahend  pole veel lõplik. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
18