Maksumusplaanimise strateegia. Maksumusplaanimine tootmiskorraldust kavandades (0)

 
 
Loeng nr 10. Maksumusplaanimise strateegia.  Maksumusplaanimine  
tootmiskorraldust kavandades 
10.1. Maksumusplaanimise strateegia 
Täielik maksumusplaanimise süsteem peab ühendama: 
1.  projekteerimise maksumusplaanimise ja -kontrolli 
2.  ehitustöövõtu kulukontrolli 
On  olnud  tavaline  vaadelda  projekteerimist  ja  ehitamist  kui  teineteisele  järgnevat  tegevust,  sest 
traditsiooniline  töövõtulepingute  sõlmimise  korraldus  on  sellist  käsitlust  eeldanud  ja  võimaldanud  vaid 
minimaalset  andmete  seostamist  selle  kahe  etapi  vahel.  Kuigi  praegu  on  tavaline  ka  andmete 
kooskõlastamine   selle  kahe  etapi  vahel,  on  siiski  seoses  maksumusplaanimisega   soovitav   vaadelda  neid 
etappe algul eraldi.  
 
10.1.1.  Maksumusplaanimine ja –kontroll projekteerimisel 
Maksumusplaanimine ja -kontroll projekteerimises on:  
1.  lähteülesande koostamine 
2.  sobiva lahenduse otsimine 
3.  projekteerimiskäigu maksumuskontroll 
Paraku  on  nii,  et  maksumusplaanija   ajakulu   ja  pingutused  igale  neist  kolmest  etapist  on  tihti 
pöördvõrdelised nende suhtelise tähtsusega. Tavaliselt keskendatakse tähelepanu just kolmandale etapile 
ja  teistele  palju  vähem.  Kuid  suured  pingutused  selleks,  et  järgida  maksumuspiiranguid  projekteerimisel 
tuleneb tegelikult juba varasematest põhjendamatutest otsustest, mida tehti ilma maksumusuuringuteta: 
õigeaegse põhjendatud  üldstrateegia  olemasolul ei teki projekteerimisel enam olulisi probleeme.  
Korrektse  strateegia  olemasolu  seisneb  andmete  pidevas  täpsustamises:  varasemal  etapil    koostatud 
eelarvetes on alati mingi kogus riski ja kui edaspidi info täpsustub, saab see ka paranduste aluseks. Kuid 
oluline  on,  et  kõik  vajalikud  otsused  peavad  kas  täpsustama  maksumust  või  lahendusskeemi,  või  isegi 
võimaldama  loobuda eelmisest skeemist, kõrvaldades põhjendamatud kulud. Siit lähtuvalt ei pea  eelarved  
olema koostatud täpsemalt kui on vaja vastavale projekteerimisetapile.  
Kuigi  lähteülesande  ja  vastuvõetava  lahenduse  kujundamine  on  esitatud  erinevate  ning  teineteisele 
järgnevate  etappidena,  on  nendes  ka  midagi  ühist:  projekteerimisel  tehtavad  uuringud  võivad   sisaldada  
lähteülesande  erinevate   variantide   võrdlusi.  Selline  töö  on  vajalik  ja  avaldub  ilmselt   paranenud  
lahenduses. Isegi kui selline tegevus toob maksumusplaanijale palju kasutut tööd, on tema töö sel etapil 
suhteliselt  odav  võrreldes  eeldatava  tuluga.  Projekteerimiskäigu  maksumuskontroll  vajab  juba  olulisi 
ressursse  ja  seda  ei  tohiks  teha  enne  sobiva  lahenduse  määratlemist  ja  kinnitamist.  Oluline  teise  ja 
kolmanda maksumusplaanimise etapi kattumine toob aga kaasa vaid probleeme.  
1 
 
 
 
Lähteülesande  formuleerimisel  peaks  maksumusplaanija  töötama  kogu  meeskonnaga:  mitte  ainult 
otseselt  ehitise  projekteerimisega  seotud  spetsialistidega,  aga  ka   tellija   esindajate  ja  projektijuhiga, 
samuti võimaluse korral maastikuarhitektidega.  
Kuna  sobiva  projektlahenduse  kujundamine  jätkub  koos  ehitise  kuju  määratlemisega,  on 
maksumusplaanija  üha  enam  seotud   projekteerija   ja  tema  konsultantidega,  lisaks  võib-olla  ehitustööde 
korraldaja  ning  ka  teiste  võimalike  osanikega.  Varasematel   etappidel   on  maksumusmudelid 
konstruktiivelemendi  kujul,  kuid  koos  põhiotsuste  tegemisega  muutuvad  need  toodangul  põhinevateks 
mudeliteks.  
Nagu  väidetud,  peab  maksumusplaanimise  põhiprintsiip  olema  üles  ehitatud  liikumisele  üldistelt 
projektlahenduse eelarvetelt täpsetele kuludele. See toimub mitme  sammuga , kus maksumusplaani jaoks 
pidevalt ja sobivalt kohandatakse eelmisi otsuseid enne uute sammude tegemist.  
Kuna töö käigus muutub lähteülesanne järjest detailsemaks ja ka projekt ise areneb, saab selgeks see, mis 
maksab  tellijale  vajalik  ehitis,  arvestades  normaalset  ökonoomia  ja  kvaliteedi  tasakaalu. 
Lahendusvariantides  võib  esialgse  maksumuse  säilitamiseks  muuta  ehitise  lõpliku  viimistluse  kvaliteeti, 
kuid maksumusplaanija ei pea automaatselt eeldama, et tellija nõustub nende muudatustega  viimistluses . 
Tellija  võib  hetkel  huvituda  enam   heast   ehitisest  kui  5%-st  täiendavatest   kuludest :  valiku  õigus  on  siiski 
tellijal, maksumusplaanija õigus ja kohustus on näha võimalikke soodsaid  lahendeid .  
Põhierinevus  sellise  strateegia  ja  maksumusplaani  mittekoostamise  puhul  on  see,  et  nüüd  ei  teki  suurt 
erinevust  eelarve  ja  pakkumuste  vahel.  Tellija  teeb  siin  oma  valiku,  arvestades  teadlikult  selle  otsusega 
seotud  kulusid , vältides sellega liigset aja ja töökulu täiendavateks täpsustusteks projekteerimisel. 
 
10.1.2.  Maksumusplaanimine ja –kontroll traditsioonilise töövõtu puhul 
Järgnev  protseduur   on mõeldud projektile, kus töövõtja valitakse võistupakkumisel projekti töömahtude 
loendi  alusel.  Juhtimistöövõtu  puhul  on  väike  erinevus  siis,  kui  töövõtja  valitakse  juba  varakult 
läbirääkimistel: põhierinevuseks on siis see, et töövõtjast saab maksumusplaanimises osaleja palju varem 
kui muidu.  
1. LÄHTEÜLESANDE ETAPP - Esialgne eelarve põrandapindade alusel  
Tuginedes lähteülesandele suudab maksumusplaanija sel etapil teha minimaalset: pole jooniseid, on vaid 
ebamäärased  algandmed , mistõttu on mõttetu  konstrueerida  mingeid kompleksseid mudeleid.  
2. ESKIISKAVAND - Põhimõtteline eelarve konstruktiivelementide alusel  
Selline eelarve koostatakse selleks, et hinnata projekteerija esimesi eskiisjooniseid või ka selleks, et aidata 
põhjendada sobivat hoone kuju ning põhiplaani. Vajalikud on lihtsad joonised seinte, põrandapindade jm. 
arvutamiseks.   Selliselt   koostatud  plaani  nimetatakse  ka   esmaseks   maksumusplaaniks,  kuigi  see  nimetus 
on ilmselt  vigane , sest tõenäoliselt ei kasutata seda järgnevas maksumuskontrollis.  
3.TÄPSUSTATUD ESKIISKAVAND -  Konstruktiivelemendi maksumusplaan  
Ilmselt tugineb tellija vaid ühele eskiiskavandile ja on õige aeg kujundada formaalne maksumusplaan, mis 
on  aluseks  hilisemale  konstruktiivelemendi  alusel  koostatud  maksumusplaanile.  Aluseks  võetakse 
projekteerijaga  kooskõlastatud  konstruktiivelementide   määratlus ,  millele  tugineb  ka  projekti 
maksumusplaan. Kõigi osapoolte tegevus muutub palju lihtsamaks ja maksumuskontroll palju tõhusamaks 
siis, kui projekteerimiskäik kulgeb koos maksumusplaani kujunemisega.  
2 
 
 
 
Seda  kulukat  dokumenti  ei  koostata  eskiiskavandi  koostamise  käigus:  kuni  pole  kinnitatud  projekti 
põhikontseptsioon ja tehakse veel muudatusi, on projekteerijal raske teha otsuseid ka üksikute detailide 
osas.  
Mingil juhul ei tohi aga jääda maksumusplaan tegemata enne projekteerimise jätkumist. Hiljem võib olla 
küll kergem koostada sellist maksumusplaani, kuid nüüd koostatavast plaanist peab kujunema dokument 
selleks, et hinnata otsuseid ja teha projekteerimise kontrolli.  
4.  TÖÖJOONISED  - Maksumuskontroll 
Kui  projekteerija  koostab  tööjoonised,  tuleb  neid  võrrelda  maksumusplaaniga,  et  taga  ta  esitatud 
piirangute   arvestamine .  See  on  aeganõudev  tegevus,  kuid  kulud   kontrollile   on  minimaalsed  siis,  kui 
maksumusplaan on koostatud küllaltki täpselt ja kui projekteerija on selle  koostamisega  olnud ise tihedalt 
seotud.  
Kulusid kontrollile võib vähendada ka siis, kui seda tehakse mittetäielikult, sest enamik täpsustusi peaksid 
olema tehtud varem kontrollitud hinnangute alusel. Selle puudumisel on tellija poolt maksumuskontrolliks 
tehtavad kulud vaadeldavad kui põhjendamatud ja kui selles pole tellija ise süüdi, on tal õigus tunda end 
siiski  petetuna  oma  konsultantide  poolt.  Mõnikord  pole  siiski  võimalik  vältida  olulisi  muudatusi 
projekteerimise käigus. Sel juhul on parem ja odavam pöörduda tagasi mõnele eelnevatest etappidest ja 
pigem alustada sealt uuesti, kui püüda kohandada täpset maksumusplaani kavandiga, mida on mingis osas 
oluliselt muudetud.  
5. PAKKUMISE KORRALDAMINE -   Pakkumuse  aktsepteerimine  
Pakkumused  peaksid  vastama  maksumusplaanile.  Kui  olukord  on  tõesti  nii,   piirdub   pakkumise 
korraldamine  vaid  pakkumushindade  fikseerimisega.  Kui  aga  pakkumused  erinevad  maksumusplaanist 
juba  teatud  ulatuses,  on  vajalik  ka  palju  põhjalikum  majandusuuring.  Eelnevate  etappide  põhjendatud 
korraldamine tagab aga minimaalsed probleemid  pakkumisel .  
6. EHITAMINE - Lepingujärgne kulukontroll " reaalajas "  
Tegemist  on  maksumuskontrolli  loomuliku  koostisosaga,  kui  maksumusplaanija  jätkab  projekti  kulude 
jälgimist  ehituse  käigus:  fikseeritakse  projekti   tegelikud   kulud  võrreldes  neid  lepingus  kokkulepitud 
summadega. See etapp on sama tähtis kui ka eelmised. 
 
10.1.3.  Maksumusplaanimine ja –kontroll juhtimistöövõtu puhul 
Eelkirjeldatud kuus etappi muutuvad nüüd küllaltki vähe. Põhierinevus on etappides 4 - 6, mis pole enam 
ajaliselt  järjestatavad,  pigem  nad  toimuvad  üheaegselt.  Etapil  3  koostatakse  maksumusplaan,  kuid 
eelistatakse  selle  koostamist  pigem  tööde  kui  konstruktiivelemendi  alusel,  sest  selliselt  koostatud 
maksumusplaani saab kasutada ka maksumuskontrollil.  
Etapp  5  (pakkumise  korraldamine)  muutub  aga  keerukamaks:   meeskond   peab  võrdlema  kõigi 
eritöövõtjate pakkumusi ja igaühte neist tuleb ka eraldi analüüsida.  
Idealistlik  on soov püüda teha kõik olulised  pakkumised  üheaegselt. Siiski pole see praktikas võimalik, sest 
kogu  sellise  töövõtukorralduse   põhiidee   ongi  just  selles,  et   projekteerimine   ja  ehitamine  toimuvad 
maksimaalselt ühitatult. Siiski ei tohiks ühtki tööd anda pakkumisele enne, kuni selle projekteerimine pole 
lõpetatud .  Vastasel  juhul  tekivad  põhjendamatud  muudatused  ja  siin  ei  suuda  millegagi  aidata  ka  hästi 
korraldatud maksumuskontroll.  
3 
 
 
 
Selliste projektide maksumuskontrolli tehakse tavaliselt eraldi kõigile eritöödele: nende töövõtulepingute 
eelarved täpsustuvad samm- sammult  ja muutuvad hindadeks. Sellise korralduspõhimõtte eelis väljendub 
just  selles,  et  eelnevalt  täidetud  tööde  tegelikud  kulud  on  juba  teada  uute  pakkumiste  korraldamisel. 
Nendes  oludes  on  hästi  tagatud  täieliku  maksumusplaanimise  oluline  roll,  et  tagada  kogumaksumuse 
järgimine . 
 
10.2. Maksumusplaanimine tootmiskorraldust kavandades 
10.2.1.  Maksumusuuringud konstruktiivelementide alusel 
Maksumusuuringuid  tehakse  tavaliselt  projekteerimise  varasematel  etappidel  kui   arhitekt   valib 
alternatiivlahendeid. Sel juhul on tulemused  eelpool  kirjeldatud maksumusmudelite kasutamisest ka kõige 
efektiivsemad. Kuid sellised maksumusuuringud võib teha ka juba ligikaudsete töömahtude alusel.  
Korrektsed ning täielikud maksumusuuringud on kulukad ja vaid seetõttu enamike projektide puhul neid 
täies mahus ei  tehta , piirdudes vaid põhikonstruktsioonide  võrdlusega , seda isegi nende projektide puhul, 
mis  on  oma   olemuselt   unikaalsed  ning  kus  klassikaliste  konstruktiivelementide  alusel  koostatud 
maksumusteave on kasutatav teatud piirangutega. Ulatuslikke maksumusuuringuid  pole vaja aga ka siis, 
kui   konstruktsioon   on  kogumaksumusest   tühise   osakaaluga  või  kui  variantide  maksumuserinevused  on 
ilmselt tühise mõjuga.  
Kui kahe lahendi maksumuse erinevus on tühine, ei tohiks otsust teha vaid maksumuse alusel ja eeldada 
saada  sellest  olulist  säästu.  Traditsioonilisel  võistupakkumisel  töömahtude  loendi  alusel  sõlmitud 
lepingute  puhul  ei  suuda  maksumusplaanija  tegelikult  hinnata,  milline  kahest  tundmatu  pretendendi 
poolt  koostatud  pakkumustest  on  ikkagi  odavam.  Maksumusplaanija  peab  arvestama  ka  töövõtja 
loomuliku püüdega võimalusel kasutada töö tegemisel uusi materjale või erinevaid tehnoloogiaid.  
Igal  projektlahendil  on  oma   optimum ,  kus  kujundatud   lahend   on  maksimaalselt  ökonoomne.  Aga  ka 
lahendid   mõlemal  pool  optimumpunkti  on  mõistlikud  ning  ökonoomsed,  oluliselt  kaugemal  sellest 
punktist  aga  hakkab  maksumus  pidevalt  ja  kiiresti  kasvama.  Iga  konkreetne  projekt  võib  olla  teostatav 
ebasoodsana, kuigi sel juhul on teada, et tema kõrval on olemas siiski ka odavam lahendus.  
Järgnevalt hinnatakse ehitise mõnede põhikonstruktsioonide mõju maksumusele: 
1)   Vundamendid   
Sobiva  vundamendi  tüüp  sõltub  sellele   toetuva   ehitise  tüübist.  Ilmselt  suurte  kohtkoormustega  ehitis  ei 
saa toetuda tavalisele lintvundamendile. Samas  vaiade  kasutamine on alati väga kallis ja neid kasutatakse 
vaid  siis,  kui  lintvundamentide  kasutamine  on  aluskihtide  omadustest  tulenevalt  võimatu.  Erinevatel 
vaivundamentidel  on  nii   eeliseid   kui  ka  puudusi,  kuid  ilmselt  iga  vaiade  rammimisega   tegelev   firma  on 
alati nõus abistama esmaste maksumusuuringute tegemisel. Nagu eelnevalt kirjeldatud, kõik vaiatöödega 
seotud kulud arvestatakse  üldjuhul  eraldi, samas  kui  vaiapeade ja vundamendi  alusega seotud  kulud on 
võrreldavad  kuludega  tavavundamendile.  
2)   Karkass   
Maksumusuuringuid  võib  kasutada  selleks,  et  valida  kas   karkassi   tüüpi  või  karkassi  otstarbekust.  Elamu 
välisseinad   peavad  kaitsma  siseruume  loodusmõjude  eest  ja  see  sein  peab  kandma  ka  küllaltki  suurt 
koormust. Seetõttu maksab selline sein  enam kui  samade   isolatsiooniomadustega mittekandev sein.  Kui 
välisseinad  kannavad  põrandaid  ja  katust,  on  kulud  karkassile  liigsed  ning  järeldub,  et  väikeste  kuni 
4 
 
 
 
kolmekorruseliste  ehitiste  jaoks  on  karkass  kallis  lahendus.  Väikeste  ehitiste  karkassi  vajadust  saab 
majanduslikult põhjendada vaid siis, kui välisseintel on suured akna pinnad ning ka põllumajanduses, kus 
katusealuste  seinad  ei  vaja  head  soojaisolatsiooni  või  esteetilist  kvaliteeti  ning  kasutatakse  odavaid 
mittekandvaid materjale.  
Karkass  võib  olla  kas   terasest ,  raudbetoonist  või  puidust.  Võrreldes  teistega  on   terasel   ja  raudbetoonil 
maksumuseelis:  nad  on  kasutatavad  praktiliselt  lõpmata  kaua.  Mitmekorruselisel  ehitisel  kasutatakse 
tavaliselt   raudbetooni ,  mis  on  normaalkoormuste  puhul  odavam,  kuigi  erinevus  terasega  võib  tihti  olla 
tühine.  Teraskonstruktsioone  valmistavad  ettevõtted  aga  pidevalt  parandavad  oma  tehnoloogiat  ja 
maksumusvõrdlus  raudbetooniga  muutub  järjest  tähtsamaks.  Kuigi  teraskarkass  on  raudbetoonist 
odavam,  võib  see   sääst   siiski  täielikult  kaduda  seoses  vajadusega  arvestada  olulisi  ja  kulukaid 
tuleohutusmeetmeid.  
Teras  annab  aga   parima   maksumuslahendi  ühekorruselise  ehitise  või  katusesarikate  jaoks  siis,  kui 
ehitusnormid   ei  esita  kõrgeid  tulepüsivusnõudeid  ja  terast  saab  kasutada  vaid  värvitult.  Siin  ei  suuda 
raudbetoon terasega konkureerida, seda ehk vaid erandina mõne mittetüüpse karkassielemendi puhul.  
Mõned töövõtjad (eriti väike- või keskmise suurusega firmad) eelistavad teraskarkassi raudbetoonile: see 
eelistus   seondub  just tööde kestusega.  
Projekteerides  maksumusefektiivset  teraskarkassi,  võib  arvutuste   tegija   taotluseks  olla  terase  kaalu 
vähendamine.  Saadav  tulemus  peab  olema  siiski   kompleksne   ja  sõltuma  ka  keevitajate  tööst: 
lõppkokkuvõttes  võivad  teraskonstruktsioone  valmistava  firma   tootmiskulud   neelata  kogu  arvutusliku 
materjalide säästu. Kui projektil on insener- konsultant , siis võib maksumusplaanija töötada koos temaga, 
et koostada vastavad maksumusarvutused. Tavaliselt kogub insener ise enamiku vajalikest maksumusega 
seotud  andmetest,  kuid  alternatiivse  karkassi  kasutamine  võib  mõjutada  ka  teisi  konstruktsioone  ja  sel 
puhul pole insener ilmselt võimeline tegema kogu maksumusvõrdlust ilma maksumusplaanija  abita .  
Lisaks  materjalide  valikule  eeldab  karkassi  projekteerimine  ka  ruumijaotuse  tegemist.  Kõige  
ebaökonoomsem lahendus on selline, kui  raskelt  koormatud  talad  sildavad  pikki  avasid. Postide ja talade 
kasutamisest  tulenev   ruumijaotus   mõjutab  oluliselt  kogu  projekti  maksumust.  Kui  karkassipostid  on  aga 
liiga lähestikku, ei  korva  kandetaladest saadav  kokkuhoid  jällegi täiendavat kulu postidele. 
3)  Trepid  
Kuna  betoontrepi  maksumus    konstruktsioonis  moodustab  üldjuhul  tühise  osa  kogumaksumusest,  on 
treppide  maksumusuuringud  küllaltki  ebaefektiivsed.  Trepi  maksumus  "sisaldub"  ka  piirnevate  seinte  ja 
vundamentide ,   akende   ning  seinte  viimistluse  ning  teiste  konstruktsioonide  maksumustes.  Seetõttu  on 
kõige otstarbekam siduda treppide maksumused nende konstruktsioonidega.  
4)  Korrused  
Vastupidiselt  treppidele  on  korrused  oluliseks  konstruktiivelemendiks  ja  nende  alternatiivlahendite 
uurimine   on  suhteliselt  lihtne.  Nagu  ka  mõne  teise  konstruktiivelemendi  puhul,  ei  saa  ka  siin  õiget 
maksumusvõrdlust arvutusi karkassiga sidumata.  
5)  Katused  
Arhitekt  võib  soovida  saada  erinevate  katuste  maksumusuuringuid  ja  sel  juhul  kehtib  ka  enamik 
eeltoodud  märkustest.  Lame-  ja  viilkatuse  võrdlev  maksumusuurimine  seisneb  nii  erinevate  viimistluste 
kui katusekonstruktsioonide võrdluses. Keskmise suurusega  avade  puhul on sarikatega katus odavam kui 
võrreldava kvaliteediga  lamekatus  osaliselt ka seetõttu, et selliste avade katmine sarikatega on tavaliselt 
lihtsam kui kõrgete taladekasutamine.  
5 
 
 
 
Viilkatused,  kuigi suuremate ehituskuludega, on  aga  vastupidavamad kui lamekatused, mis  on seejuures 
eriti tundlikud halvasti valmistatud alusele ja ebatäpsustele töös. Negatiivsed kogemused seoses odavate 
lamekatuste  kasutamisega on kaasa toonud nende vältimise igal võimalikul juhul.  
6)  Katuselaternad  
Katuselaternad on tavaliselt kõige ökonoomsemaks ruumide valgustamise mooduseks siis, kui võimalikuks 
alternatiiviks  oleksid  vaid  aknad  ja  kohtvalgustus  lampidega.  Kuigi  maksumuse  seisukohalt  on  viimane 
lahendus  ilmselt  kõige  ebasobivam,  on  siiski  palju  põhjusi,  miks  arhitekt  valib  just  selle  võimaluse: 
eelkõige pole katuselaternatel sellist  osakaalu , et oluliselt mõjutada kogu ehitusmaksumust.  
Mõne  ehitise  puhul  moodustavad  katused  ülemistele  korrustele  ka  seinad  ja  nende  konstruktsioonilt 
eeldatakse  siis  seinale  sarnast  soojapidavust.  Konstruktiivelemendi  alusel  tehtava  maksumusplaanimise 
teooriast tulenevalt tuleb sel juhul katuse ja seina maksumusi vaadelda seotult.  
7)  Välisseinad  
Välisseinad  võivad  olla  kõige  olulisemaks  konstruktiivelemendiks,  seda  eriti  mitmekorruselise  ehitise 
puhul,  ning  nende  ehitamiseks  ja  viimistlemiseks  on  palju  erivõimalusi,  mistõttu  on  tegemist  sobiva 
maksumusuuringu  objektiga.  Kui  välisseina  ehitamiseks  kasutatakse  paljusid  ühesuguseid  detaile,  on 
maksumusuuringu puhul piisav võtta aluseks vaid üks neist. Tihti on aga raske vaadelda välisseinu aga ka 
eraldi akendest, siseviimistlusest ja karkassist. 
8)  Siseseinad ja vahepiirded  
Traditsioonilised  piirete  maksumuse  võrdleva  hindamise  põhimõtted  pole  siin  vajalikud:  sellised 
maksumusuuringud  on  vajalikud  vaid  siis,  kui  kavandatakse  suuremahulisi  eri  tüüpi  vaheseinu. 
Väikesemahuliste vaheseinte maksumusuuring ei mõjuta aga oluliselt ehitise kogumaksumust ja seetõttu 
pole ka vajalik.  
9)  Aknad  
Tänapäeva   ehitises   on  aknad  üheks  põhikonstruktsiooniks  ja  neil  on  ka  suur  maksumus.  Erinevused 
maksumuses  on  tavaliselt  suured  tänu  välisilmele  ja  kasutatavatele  materjalidele.  Elamuehituses 
kasutatavad tüüpsed  metall  või puitraamidega  aknad võivad olla küll võrreldava  maksumusega,  nagu  ka 
kõrgekvaliteedilised  metall-    või  väärispuidust  raamidega  luksusehitiste  aknad,  kuigi  viimaste  maksumus 
võib  olla  neli  kuni  viis  korda  suurem  eelmistest.  Lisaks  aknaraami  valmistamise  materjalidele  ja  ehitise 
karkassiga seotud kuludele mõjutab akna maksumust otseselt klaaside arv ja ilmastikukindlus. On aga ka 
neid  tegureid,  mis  mõjutavad  üksikute  akende  või  akende  gruppide  maksumust  enam  kui  ehitise 
soojapidavusest tulenevad nõuded.  
1.  Akna  suurus.  Väikesed  aknad  on  ruutmeetrikohta  kallimad  nii  akna  konstruktsiooni  keerukuse  kui  ka 
akna  avamist  võimaldavate  detailide  tõttu.  Need  kaks  kulu  seonduvad  tegelikult  aga  pigem  akna 
ümbermõõdu kui pindalaga.  
2.  Aknaruutude  suurus.  Väga  väikesed  aknaruudud  tõstavad  ruutmeetri  maksumust,  samuti  ka  väga 
suured  aknaruudud,  mis  eeldavad  paksema  klaasi  kasutamist.  Pole  tõenäoline,  et  kokkuhoid,  mida 
saavutatakse   aknaraami  ja  sinna  klaasi  paigaldamise  arvelt  kaaluks  üle  klaasilehe  maksumuse  (kui  pole 
tegemist just äärmiselt  kalli  aknatüübiga).  
3. Avamise  võimalus.  See on ilmselt üks kõige olulisem akende maksumust  mõjutav  tegur, seda eriti siis, 
kui  on  vaja  suurt  ilmastikukindlust.  Raske  on  võrrelda  akende  maksumust  avamist  tagavate  detailide 
maksumuse  lisamisega ruutmeetri  maksumusele, sest avatavad ja  suletud akende klaaside maksumused 
6 
 
 
 
on  väga  sarnased  ja  lisadetailide  (hinged,   kinnitused ,  nurgad)  maksumus  sõltub  siiski  enam  aknaraami 
mõõtmetest.  
Eeltoodust   tulenevalt  on  akende  maksumusuuringuks  vaja  alati  individuaalset  käsitlust  kõigi  ehitisel 
kasutatavate  aknatüüpide  jaoks  ning  tuleb  vältida  võrdlusalusena  tüüp-akna  ruutmeetri  maksumuse 
kasutamist.  
10)  Uksed  
Vaid nendes hoonetes, mis on jaotatud paljudeks väikesteks  ruumideks  (ühiselamud, korterid), on uksed 
märkimisväärseks  kuluks,  kuid  kuna  kasutusajal  nad  siiski  oluliselt  kuluvad,  pole  ilmselt  otstarbekas 
ülemäära arvestada nende maksumust otsuste tegemisel.  
11)  Põranda, seinte ja lagedeviimistlus ja värvimine  
Nende  konstruktiivelementide  viimistluse  maksumusuurimine  on  suhteliselt  lihtne  ning  suurte  pindade 
puhul on selline analüüs ka vajalik.  
12)  Laudsepatööd  
Kõigi  väikeste  puittarindite  jaoks  on  laudsepatööd  oluliseks  kulukomponendiks,  kuid  sel  kujul  pole 
võimalik  teha   klassikalist   maksumusuuringut.  Sisseehitatud  mööbli  puhul  on  olukord  siiski  erinev  ja 
analüüsi tegemine juba vajalik. 
13)  Üldine  
Eelnevalt  kirjeldati  mitmeid  võimalusi,  kuidas  maksumusuuringud  võivad    kaasa  aidata  ehitise 
projekteerimisele. Samas  iga konkreetse  ehitise puhul saab lähtuda  vaid  mõnest eeltoodud  seisukohast , 
sest iga kompleksne uuring vajab suuremat või väiksemat ajakulu ja omakorda mitte alati ei pruugi anda 
loodetavat  säästu.  Vaid  siis,  kui  plaanitakse  ehitada  suur  arv  sarnaseid  ehitisi,  on  ka  selline  uuring 
praktilise väärtusega. 
 
10.2.2.  Maksumusuuringud konstruktiivelementide alusel 
Maksumusplaani  võib  vormistada  mitmel  erineval  kujul,  kuid  kõigil  neil  on  siiski  palju  ühist.  Plaani  võib 
koostada  kas  konstruktiivelementide  kaupa  või  leitakse  maksumus  põrandapinna  ruutmeetrile,  et 
kujundada alus erinevate lahendite võrdlemiseks.  
Kui  on  tegemist  piirmaksumusega,  tuleb  mingi  täpsusega  see  piir  ka  anda,  et  arhitekt  saaks  jätkata 
tööjooniste koostamist. Kuna maksumusplaanimine tervikuna haarab maksumuskontrolli ja arhitekt peab 
projekteerimisel lähtuma maksumusplaanist, siis peab see olema ka koostatud õigeaegselt. Mida on vaja 
sellise plaani  koostamiseks ?  
1.  Joonist ja töökirjeldusi, et maksumusplaan nendega siduda 
2.  Maksumusanalüüsi võrreldava projektiga 
On  erinevaid  seisukohti  selle  kohta,  kui  täpsed  peavad  olema  andmed  maksumusplaani  koostamisel,  ja 
seetõttu on vaja käsitleda ka seda teemat.  
Nii  õppides  kui  praktikas  tahab  maksumusplaanija  saada  alati  tõeseid  fakte.  Seetõttu  on  tema  loomulik 
soov enne maksumusplaani koostamist saada maksimaalselt andmeid arhitektilt, et täita enda jaoks seni 
veel  mõned  tühjad  lüngad.  Täielikule  maksumusplaanile  võib  lisada  ka  üksikasjaliku  seletuskirja 
arhitektile, kirjeldades ehitist ning lisades, millistele andmetele maksumusarvutus tugineb. Arhitekt võib 
7 
 
 
 
küll  muuta  suvalist  üksikasja  vastavalt  oma  soovile  ja  vajadustele,  kuid  iga  selline  muudatus  muudab  ka 
maksumusplaani. Maksumusplaanija aga loodab,  et selliselt koostatud   töökirjeldus  kaitseb  teda just siis, 
kui arhitekt ei suuda projekteerida kokkulepitud limiitide piires.  
Võib väita ka vastupidist kui ilmneb, et maksumusplaanija võtab kogu vastutuse projekti eest endale. Siiski 
on  alati  võimalus  jätta  vastutus  projekti  eest  täielikult  arhitektile.  Seda  siis,  kui  maksumusplaan  on 
koostatud  ja  selles  on  arvestatud  arhitekti  soove  seoses  töökirjeldustega  ning  kui   selgub ,  et  need  pole 
ikkagi  vastuvõetavad,  ei  koosta  maksumusplaanija  nende  alusel  täpset  maksumusplaani.  Selle  asemel, 
lähtudes  maksumusplaanimise  meetoditest,  leiab  ta  aga  konstruktiivelemendi  piirmaksumuse  ja 
arhitektile  antakse  võimalus  projekteerida  selle  maksumuse  piires  vastavalt  oma  soovile.  Kui  ka  siis 
maksab   konstruktiivelement   rohkem  kui  piirsumma  seda  lubab,  tuleb  otsida  kas  täiesti  uus  lahend  või 
suurendada selle  konstruktiivelemendi maksumust teiste arvel.  
Eeltoodud käsitlusi saab kasutada alati, kuigi esimest  nendest  eelistab enamik maksumusplaanijaid ja seda 
kasutatakse  ka  laialdasemalt.  Enamik  arhitekte  eelistab  samuti  töökirjeldust  konstruktiivelemendi 
piirmaksumusele, sest viimases pole üksikasjalikku kirjeldust ja  võib tekkida olukord, et  sobiva  tulemuse 
saamiseks  on  vaja  läbi  töötada  mitmeid   variante .  Töökirjelduse  kasutamise  eelis  on  ka  see,  et  sel  juhul 
pole tavaliselt vaja ka arhitekti tegevusele teha hiljem maksumuskontrolli.  
Konstruktiivelemendi  alusel  koostatud  maksumusplaani  aluseks  on  võrreldava  projekti  maksumusplaani 
analüüs.  Seejuures  pole  vaja,  et  ehitised  oleksid  samasuguse  kasutusega:  piisav  on  nende  ehitiste  jaoks 
mõnede  oluliste  võrdluspunktide  olemasolu.  Politseijaoskond  ja   polikliinik   on  mõlemad  ühiskondlikud 
ehitused,  neil  on  sama  kõrged  korrused  ning  põhiplaan  on  jaotatud  paljudeks  väiksemateks  ja 
suuremateks  ruumideks.  Seega  saab  politseijaoskonna  konstruktiivelementide  alusel  tehtud  analüüsi 
kasutada polikliiniku maksumusplaani koostamisel (kui paremat pole). Samas aga  kirik  ja mitmekorruselise 
elamu pole võrdluseks sobivad.  
Maksumusplaan  tuleb  siiski  koostada  tüüpkujul,  sest juba  varem  on  rõhutatud  seost  analüüsi  ja  eelarve 
vahel. Selline vorm peab andma konstruktiivelementide  loetelu , riski suuruse, üld- ja kindlustuskulud ning 
maksud . Tavaliselt arvestatakse projekteerimisel ka ettenägematute kuludega 1% kuni 5% lisaks lepingus 
antud kuludele. Maksumusplaan peab arvestama ka hinnaindeksit.  
10.2.3.  Konstruktiivelemendi maksumuse sidumine analüüsitava projektiga 
Põhimõtteliselt on kaks võimalust:  
1)  kas kasutada konstruktiivelemendi ühiku maksumust  
2)  või tema osakaalu 
Tegelikult  võimaldavad  need  meetodid  peaaegu  sama:  mõlema  meetodi  puhul  mõõdetakse  kõigepealt 
konstruktiivelemendi suurus (näiteks välisseinte pindala) projekti eskiisilt.  
Kasutades esimest, "ühikmaksumuse" meetodit, leitakse konstruktiivelemendi suurus nagu ka analüüsiks 
kasutataval 
elemendil, 
kuigi 
töökirjeldused 
võivad 
olla 
erinevad. 
Seejärel 
arvutatakse 
konstruktiivelemendi  kogumaksumus  ning  see  jagatakse  põrandapinnaga,  leides  konstruktiivelemendi 
maksumuse ruutmeetrile.  
Kasutades teist, "osakaalu" meetodit, on projekti konstruktiivelemendi ühiku maksumus antud ning seda 
võrreldakse analüüsitava projekti vastava näitajaga ning maksumus täpsustatakse osakaalu abil.  
Millised on nende meetodite eelised ja puudused?  
8 
 
 
 
•    Osakaalu  meetodi  kasutamine  on  põhjendatud  siis,  kui  konstruktiivelemendi  maksumus  ruutmeetriIe 
on antud indeksina ja seda meetodit eelistavad riigiametid maksumusplaanimise algetappidel.  
•  Ühikmaksumuse meetod on tänapäeval kasutusel siiski peaaegu eranditeta, sobides rohkem kokku ka 
traditsioonilise eelarvestamisega  ja enamik maksumusplaanijaid  tunnevad  keerukate arvutuste puhul, et 
teevad  siin  vähem  vigu.  Ühikmaksumuse  meetod  on  seotud  ka  ligikaudsete  töömahtudega  nii 
maksumusplaanimisel kui -kontrollil.  
Mõlema meetodi puhul tuleb aga siiski leida küllaltki täpsed töömahud.  
 
 
 
 
 
9 
 
 
 
 
Kui  analüüsitavad  etalonid  ei  sisalda  kõiki  maksumusplaani  koostamiseks  vajalikke  andmeid,  tuleb  neid 
hankida teisiti.  
• Teiste poolt koostatud analüüside maksumusandmed on küllaltki ohtlikud: hinnatud töömahtude loend 
võib sisaldada ilmseid vigu ja need võivad mõjutada ka analüüsi tulemusi. Võttes andmeid aga  enam kui 
ühest  sellisest  analüüsist,  võivad  vead  summeeruda  nende  elimineerimise  asemel.  Seega  erinevates 
analüüsides  madalamalt  hinnatud  konstruktiivelementide  maksumuste  summeerimine  muudab 
ebareaalseks ka maksumusplaani kogusumma. Seda ei juhtu siis, kui kasutatakse vaid üht analüüsi alust. 
Maksumuste  saamisel  mitmetest  allikatest  on  suvaliste   vigade   kõrvaldamiseks  vaja  aga  palju 
analoogandmeid.  
•    Ligikaudsete  töömahtude   kasutamisel   on  tegemist  küllaltki  ebatäpsete   andmetega   (kui  pole  veel 
tööjoonised)  ja  siin  on  ka  oht,  et  paljud  olulised  tegurid  jäävad  arvestamata.  Seetõttu  peab  eelarve 
koostaja  olema tähelepanelik, et arvestada kõiki konstruktiivelemendi  kirjelduses  toodud kulusid ja lisada 
maksumusplaani  konstruktiivelementide  maksumustele  platsitööde,   kindlustuse   või  ettenägematute 
kulude  protsendid . Kasutatavad töömahud tuleb aga hinnata lähtudes võrreldavast turuolukorrast.  
Ligikaudsed  töömahud  on  sarnased  nendega,  mida  eelarvestaja  tavaliselt  kasutab  eelarve  koostamisel, 
välja  arvatud  juhul,  kui  konstruktiivelemendid  tuleb  eraldada:  betoonkatuse  räästa  alumise  ääre 
krohvimist  ei lülita ta mitte katuse maksumusse vaid vaadeldakse kui katuse viimistlust. 
 
10.2.4.  Näide analüüsitud info kasutamisest 
Järgnevalt toodud algandmed. 
10 
 
 
 
 
Mõnes firmas säilitatakse täielikku ligikaudsete mahtude hinnakirja. See tagab küll kindla hindamisaluse, 
kuid on küsitav, kas kõik või vaid suured firmad suudavad majanduslikel kaalutlustel koostada ja kasutada, 
säilitada ning  uuendada  selliseid andmeid.  
Kui soovitud vaheseina tüüp pole teada või  kui erinevate seinte  osakaalud  on sarnased analüüsi aluseks 
olevas   näites  toodutega,  võib  kasutada  kas  keskmist  ühikmaksumust  või  osakaalu:  Ühikmaksumuse 
22.32€  puhul  saame  konstruktiivelemendi   3500 €/m2-se  mahu  jaoks  kogumaksumuse  78,120€;  mis 
3100m2-se põrandapinna puhul annab elementmaksumuseks 25.20€/m2-le.  
Kui  aga  erinevat  tüüpi  vaheseinte  osakaalud  on  oluliselt  erinevad,  tuleb  kasutada  juba  individuaalset 
ühikmaksumust.  
Kui  maksumused  on  siiski  väga  erinevate  osakaaludega,  tuleb  vältida  väärandmete  kasutamist:  näiteks 
võib klaasist vaheseinte osakaal aluseks olevas näites olla väike ja moodustada vaid tühise osa kogu töö 
maksumusest seda tegelikult mõjutamata. 
 
Vaadeldavas  projektis  on klaasist vaheseinte osakaal kasvanud 10%-lt 60%-le ja see võib põhjustada palju 
tõsisema vea tekkimise. Näide kinnitab varem väidetut, et väiksematel kulugruppidel võivad olla ka vähem 
usaldatavamad hinnad. 
 
10.2.5.  Konstruktiivelemendi maksumused 
Sõltumata sellest, millist meetodit on kasutatud kogumaksumuse määramisel, tuleb see alati väljendada 
põrandapinna ruutmeetrile ning seda kahel põhjusel: 
11 
 
 
 
•    Esiteks  selleks,  et  tagada  võrdlusvõimalus  teiste  ehitistega.  Kui  ühe  ehitise  vaheseinte  maksumus 
põrandapinna  ruutmeetrile  on  palju  suurem  kui  teistel  sama  tüüpi  ehitistel,  siis  on  vaja  uurida  selle 
põhjusi.  Erinevus  võib  olla  põhjendatud:  maksumus  kas   arvestab   sisseehitatud  kappe  või  ruumide 
vaheline  heliisolatsioon  on suurem kui vajalik. Samas võib olla tegemist ka põhjendamatute lahendustega, 
mille mõju peegeldub ka teistes konstruktiivelementides.  
•  Teiseks võimaldab konstruktiivelemendi maksumus ruutmeetrile hinnata suvalist ekstravagantsust või 
säästu, mida ei võimalda piirdumine vaid kogumaksumusega. Maksumusplaanijale selgub kiiresti, millised 
kuluartiklid  vajavad  maksumusplaanimisel  enamat  tähelepanu:  millistel  neist  on  suurem  mõju 
maksumusele.  Selleks  on  sobivad  ka  põhikonstruktsiooni  (näiteks  välisseinad)  ligikaudseid  mahud,  kus 
isegi  paari  euro  sendi  suurused  erinevused  ruutmeetri  ühikmaksumuses  mõjutavad  juba  oluliselt 
kogumaksumust ja võimaldavad jooniste alusel täpselt kontrollida maksumusplaani. 
 
10.2.6.  Maksumusplaani esitamine 
Maksumusplaan  peab  olema  esitatud  nii  korrektselt  kui  võimalik:  ilmselt  antakse  see  tellijale  ja  selles 
peegeldub  ka  koostaja  soliidsus.  Kui  palju  tuleb  näha  vaeva  plaani  kujundamiseks,  sõltub  aga  igal 
üksikjuhtumil.  Ka  plaani  täpsusklass,  millisena  antakse  ta  arhitektile  kasutamiseks,  otsustatakse  igal 
konkreetsel  juhul. Kas sellised otsused on alati üldse vajalikud, sõltub poolte koostööst ning usaldusest ja 
võimalustest paljundada suurt hulka dokumente.  
Maksumusplaan  peab  sisaldama  ka  aluseks  olnud  töökirjelduse,  mis  võib  olla  antud  põhijoontes. 
Töökirjeldus  võib  olla  maksumusplaani  osa,  aga  ta  võib  olla  koostatud  ka  eraldi  dokumendina.  Eraldi 
dokumendi  puhul  on  tähtis,  et  iga  punkt  oleks  arusaadavalt  liigendatud.  Maksumusplaanija  poolt 
koostatud  töökirjeldused  peaksid  olema  kooskõlastatud  arhitektiga,  mitte  aga   saadetud   viimasele 
koostamiseks. 
 
10.2.7.  Tööjooniste maksumuskontroll 
Pärast  maksumusplaani  koostamist  ja  heakskiitmist  peab  maksumusplaanija  kontrollima    seda,  kas 
tööjoonistel  ja  töömahtude   loendis   toodud  tööd  vastavad   plaanile ,  sest  vastasel  juhul  erineb   pakkumus  
eelarvest oluliselt. Iga vajalik täpsustus tuleb teha enne töömahtude loendi koostamist, mitte aga hiljem. 
Seetõttu tuleb iga joonist kontrollida: see on  rutiin , kuid siiski väga vajalik tegevus.  
Paraku on tööjooniste vastuvõtmine ja nende täpne  kontroll  pingeline  tegevus ja puudub võimalus teha 
samaaegselt ka maksumuskontrolli. Siiski peab sellist kontrolli tegema kogenud isik.  
Kui  maksumusplaani  aluseks  on  ligikaudsed  mahud,  mis  on  aga  omakorda  seotud  küllaltki  täpsete 
töökirjeldustega,  ja  projekt  on  nende  alusel  koostatud,  siis  ajakulu  maksumuskontrollile  on  minimaalne. 
Kui  aga  projekti  on  siiski  mingil  põhjusel  oluliselt  muudetud,  on  õigem  alustada  maksumusplaani 
koostamist  pigem  uuesti  kui  üritada  kontrollida  varasema  erineva  projektlahendi  jaoks  koostatud 
maksumusplaanialusel  uue  lahendi  täpseid  jooniseid.  Maksumuskontroll  on  ajamahukas,  kuid  ta  tagab 
vigade  avastamise.  Mida  enam  vigu  leitakse,  seda  parem,  sest  see  kinnitab  kogu  projekti  läbiva 
maksumuskontrolli  vajadust,  sest  maksumusplaan  võis  arhitektile  mitte  anda  piisavalt  täpseid 
tegevusjuhiseid.  Seetõttu  ka  joonised  peaksid  olema  koostatud  konstruktiivelementide  kaupa,  et 
maksumuskontrollist saadav tagasiside oleks reaalselt kasutatav. 
12 
 
 
 
10.2.8.  Maksumuskontrolli tegemise ulatus 
Maksumuskontrolli tegemise ulatus sõltub järgmistest teguritest: 
1.  Maksumusplaanijal  kasutada  olev  aeg.    See  on  iga  projekti  puhul  erinev,  kui  aga   ajapuudus   ei 
võimalda maksumuskontrolli, on ka kogu maksumusplaanimine olnud paljuski aja raiskamine.  
2.  Muudatuste  ulatus  maksumusplaanis.    Kui  maksumusplaani  koostamise  aluseks  oli  sama  arhitekti  ja 
tellija  küllaltki  sarnane  projekt  ning  seetõttu  on  ka  uus  projekt  sisuliselt  selge,  võib  maksumuskontroll 
seisneda  vaid  kiires  pilgus  joonistele.  Kuid  ka  siis,  kui  kontrollimise  käigus  selgub,  et  maksumusplaanija 
arvates pole lahend ideaalilähedane, saab ta siiski ülevaate sellest, kuidas maksumusplaani koostati.  
3.  Maksumusplaani  täpsus.  Kui  kontrollimisel  saab  aluseks  võtta  ligikaudsed  mahud,  võib 
maksumuskontroll piirduda vaid nende mahtude võrdlemisega tööjoonistega.  
4.   Usaldatavus   maksumusplaanija  ja  arhitekti  vahel.    Kui  arhitekt  on  tuntud  maksumusest  huvitatud 
spetsialistina, kes on võimeline maksumusplaani arvestama, pole ka maksumuskontrollil olulist vajadust.  
5.  Kompetentsus  projektis.    Enamik  maksumusplaanijaid,  kes  on  kompetentsed  kooli  maksumusplaani 
koostades,   põrkuvad   probleemidele  planetaariumi    puhul:  viimasel  juhul  on  maksumusplaanis  palju 
täpsustamist vajavaid üksikasju.  
6.  Konstruktiivelemendi  olulisus.    Vaid  väga  enesekindel  maksumusplaanija  ei  kontrolli  ühekorruselise 
ehitise  välisseinu  ega  katust  ka  ideaaltingimustes.  Kui  aga  aeg  on  piiratud,  väldib  ta  vaid  väiksemaid 
konstruktiivelemente. 
 
10.2.9.  Maksumuskontrolli tegemine 
Kontrolli  tegemiseks  sobivad  tüüp-vormid,  mille  iga  firma  võib  ise  koostada,  kuid  see  peab  sisaldama 
järgmisi andmeid:  
1. kontrollimise protseduuri järjekorranumber 
2. eelmise kontrollimise tulemusel saadud projekti kogumaksumus 
3. kontrollitava joonise järjekorranumber või muud  kontrollitavad  andmed 
4. kontrollitav konstruktiivelement 
5. konstruktiivelemendi maksumus maksumusplaanis või lähtudes eelmistest kontrollimistest 
6. joonise või muu kontrollitava dokumendi alusel arvutatud konstruktiivelemendi maksumus 
7. erinevus (5) ja (6) vahel 
8. projekti eelarvemaksumus pärast (7) lisamist või lahutamist (2)-st.  
Iga  maksumuskontrolli  tulemused  tuleb  saata  arhitektile  selleks,  et  ta  saaks  täpsustada  projekti 
maksumust. Kui kontrollimise tulemused näitavad maksumuse olulist kasvu või vähenemist, on vaja seda 
probleemi  arutada  arhitektiga,  mitte  aga  piirduda  vaid  talle  tulemuste  saatmisega,  arhitekti  tuleb 
hoiatada ka siis, kui selgub ülekulu võrreldes normidega.  
13 
 
 
 
Maksumuskontroll peab arvestama projekti kogumaksumust ja maksumusplaanimisega kaasneda võivate 
vigade  ulatust.  Eduka  maksumusplaanija  eelarved  on  pidevalt  vahemikus  ±5%  aktsepteeritud 
pakkumusest.  Siit    tulenevalt  pole  otstarbekas  kulutada  liiga  palju  aega    suurte  projektide  üksikute 
konstruktsioonide täpsele maksumuskontrollile, sest  seal avasta-tavad maksumuserinevused on  tühised 
võrreldes võimaliku üldveaga. 
Maksumuskontrolliks  kasutatavad  hinnad  võivad  olla  saadud  samadest  allikatest  kui  plaanimisel,  kuigi 
maksumus  on  esitatud  nüüd  juba  täpsemalt  kui  maksumusplaanis  või  esmaeelarves,  on 
maksumusplaanijal  ilmselt  kasutada  ka  koostatud  normid,  hinnakirjad  või  tegelikud  andmed  analüüsi 
aluseks   olevast   töömahtude  loendist.  Viimase  kasutamiseks  peab  olema  aga  ehitaja  luba.  Ka  sel  etapil 
võib tekkida soov võtta aluseks hinnad teiste projektide töömahtude loenditest, kuid sellega kaasnevatele 
vigadele viidati juba varem.  
Kui  hinnad  on  koostatud  ise  või  võetud  hinnakirjadest,  tuleb  arvestada  ka  tegelikke  turuhindu,  samuti 
reaalseid üld- ja kindlustuskulusid: need pole enam samad, mis olid esmaeelarves. 
 
10.2.10.  Maksumuse kooskõlastamine 
Kui pakkumused on saadud, tuleb parim pakkumus kooskõlastada/võrrelda maksumusplaaniga. Ka väike 
erinevus  summades  on  siiski  väärt  eraldi   uurimist .  On  ilmne,  et  olulised  erinevused 
konstruktiivelementide maksumustes mõjutavad nende andmete kasutamist tulevikus.  
Selline  kooskõlastamine  on    tegelikult  kas  lõpliku  või  maksumuskontrolli  käigus  täpsustatud 
maksumusplaani võrdlus pakkumusega koos sellega kaasneva analüüsiga.  
Olulisi  erinevusi  maksumusplaani  ja  konstruktiivelemendi  pakkumusmaksumuse  vahel  võib  mitmeti 
selgitada: maksumusplaanija võis teha vea, vea võis teha ehitaja eelarvestaja või siis kasutati vale hinda. 
Kui  aga  erinevus  maksumusplaani  ja  pakkumuse  kõigi  konstruktiivelementide  osas  on  sarnane 
( tendentslik ), siis ilmselt tegi valearvestuse turuhindades kas maksumusplaanija või  pakkuja  ise. Viimasel 
juhul peaks maksumusplaanija  koostama  vastava aruande.  
Kunagi pole vaja töövõtjalt luba, et tema pakkumust kooskõlastada maksumusplaaniga. Luba on vaja vaid 
siis, kui see analüüs avaldatakse või kui pakkumuse andmeid kasutatakse teiste projektide kontrollimiseks. 
 
10.2.11.  Lepingujärgne maksumuskontroll 
Maksumusplaani ja pakkumuse edukas kooskõlastamine lõpetab projekti maksumusplaanimise. Jääb veel 
tööde täitmise kulukontroll. Kui pakkumus mahub tellija eelarvesse ja erinevused ei ole suured, siis seda 
osalt 
seoses 
pakkumuse 
koostamisel 
arvestatud 
maksumuspiirangutega 
ja 
osalt 
seoses 
projekteerimiskäiguga,  mis  arvestas  maksumusplaani.  Maksumusplaanimisega  seotud  ajakulu 
vähenemine võimaldab lühendada koguaega, mis vajatakse projektiga seotud tööde finantskontrolliks. 
 
10.2.12.  Töökorraldus 
Vaatamata  maksumusplaanimisele  kulutatud  pingutuste  vajalikkusele,  soovib  igaüks  teha  siiski 
minimaalseid  kulutusi.  Maksumusplaanija  õpib  kogemustest:  millised  kulud  on  olulised  ja  kus  on 
võimalikud väikesed kärped ning millal saab vältida maksumuskontrolli. Kogemus näitab, et tüüp-vormide 
14 
 
 
 
ja  -protseduuride  kasutamine  kiirendab  asjaajamist  ja  meeskond  harjub  nendega.  Nendel  põhjustel  on 
suurfirmas  otstarbekas  koondada  maksumusplaanimine  pigem  eraldi  osakonda,  kui  lasta  seda  teha  igal 
projektijuhil eraldi.  
Järelduseks  on  tugev  argument  maksumusplaanimise  vajalikkusele:  sellise  korralduse  puhul  saadakse 
kogemusi ja sel juhul on ka palju lihtsam koostada tegelike kulude koondeid. Kas väidetud töökorraldus on 
ainuõige,  selles  lubab  aga   vaielda   argument,  et  paljud  esialgu  maksumusplaanimist  tsentraliseerinud 
praktikud  jaotasid  selle  hiljem  jällegi  erinevatesse  osakondadesse.  Siin  on  tegemist  teatud 
eksperimendiga,  kuid  kui  maksumus-plaanija  ja  tööde  tegija  on  kaks  erinevat  inimest,  peab  neil  siiski 
olema ka tihe ja usalduslik koostöö. 
 
10.2.13.  Kriitiline hinnang konstruktiivelemendi alusel tehtavale maksumusplaanimisele 
Eeldatakse, et kui konstruktiivelemendi alusel koostatud maksumusplaani täpsus on ±5%, siis see tulemus 
on  rahuldav.  Uuringud  aga  näitavad,  et  ka  selline  tulemus  on  liiga  optimistlik  arvestades  pakkumisel 
esinevaid  kõikumisi.  Võib  küsida,  kas  kogu  see  töö  on  üldse  midagi  väärt,  kui  pakkumus  võib  eelarvest 
erineda teatud piirides. Traditsiooniline ja lihtsamad  eelarvestamise  meetodid viivad tihti palju täpsemale 
tulemusele.  
Vastusel on kolm aspekti: 
•    Esiteks  on  enamik  eelarveid  selle  protsendi  ulatuses  paindlikud  või  kui  nad  ka  seda  pole,  on  siiski 
küllaltki lihtne teha vajalikke muudatusi.  
•  Teiseks tuleb ka aru saada, et traditsioonilise ühikhinna kasutamine pole usaldatav normidele vastavuse 
tagamiseks.  Kui  eelarve  on  siiski  koostatud  täpsusega  1  või  2%  pakkumusest,  on  siin  lisaks  oskustele  ka 
oma osa  õnnel .  
•  Kolmandana tuleb arvestada, et konstruktiivelemendi alusel tehtav maksumusplaanimine tagab ehituse 
kulude tasakaalu ja säästu arvestamise võimaluse, mida ei saa teha teiste klassikaliste meetoditega. 
Väidetav  arvamus,  et  ruutmeetri  maksumuse  alusel  koostatud  eelarve  on  mitteusaldatav,  on  sarnane 
sellega,    kui  püütakse  selgitada,  miks  neid   meetodeid   kasutatakse  esmaseelarve  koostamisel  enne 
maksumusplaani. Maksumusplaan toob eelarves välja iga vea enne tööjooniste või töömahtude loendite 
koostamist  ja  vajalikud  otsustused  tehakse  enne  kulude  tegemist.  Erinev  on  olukord  vaid  siis,  kui  viga 
püütakse  leida  alles  pakkumisel  ja  on  kulutatud  aega  ning  raha  ebareaalse  lahendi  täpseks 
projekteerimiseks.  
Kuigi  konstruktiivelemendi  alusel  tehtav  maksumusplaanimine  annab  olulist  abi  uuringuteks, 
prognoosideks ja ehituskulude kontrolliks, on tal ka teatud piiratus, mis takistab tema kasutamist pärast 
esimeste arvtulemuste  saamist. Need probleemid on järgmised.  
1. Keegi pole seni kujundanud  sellist konstruktiivelementide süsteemi, kus igaüks neist oleks kirjeldatav 
maksumusega  lihtsalt  seotud  iseseisva  funktsiooniga.  See  tähendab,  et  tegelikult  pole  võimalik  võrrelda 
kahe  erineva  ehitise  samade  konstruktiivelementide  maksumusi,  isegi  mitte  sama  elemendi  erinevaid 
tehnilisi lahendeid samas ehitises. Selle probleemi lahendamiseks (mida ka palutakse maksumusplaanijal 
teha)  on  vaja  arvestada  kõiki  välistingimusi,  kus  paljusid  on  väga  raske  hinnata.  Arvatakse,  et 
arvutiprogrammide abil saab arvestada nende tegurite koosmõju. See võib olla võimalik,  kuid siiski väga 
kallis ja ajakulu selle loomiseks ei tasu praegu ära.  
15 
 
 
 
2.  Tuleb   korrata   seda,  et  arvutatav  maksumus  ei  pruugi  iseloomustada   tegelikku   olukorda:  need  pole 
faktid  teaduslikus  mõttes.  Kulutatakse  aega  ja  raha  ning  kasutatakse  keerukaid  meetodeid  selleks,  et 
töödelda  ebakorrektseid  andmeid.  Selline  tegevus  on  pigem  halb  ja  kasutu,  sest  keerukate 
analüüsimeetodite  kasutamine  võimaldab  inimestel  saada  mingeid  olulisi  tulemusi:  algandmed  on 
vaadeldavad kui mitte usaldatavad. Ei saa ka unustada, et pole mingit võimalust mõjutada töövõtjat, et ta 
pakkumuse koostamisel kasutaks vaid põhjendatult koostatud hindu ja kulunorme: paljudel eelpool juba 
kirjeldatud põhjustel kasutatakse vaid ise koostatud aluseid. Ja hinnad töömahtude loendis pole hinnad, 
mille eest töövõtja pakub oma tööd isoleeritult teistest töödest, kuigi tinglikult vaadeldakse seda iseseisva 
osana  kogusummast.  Ja  kui  ka  oleks  võimalik   sundida   töövõtjat  esitama  tõeseid  maksumusarvutusi,  on 
siiski  raske  määrata  tootmiskulusid  projekteeritava  konstruktsiooni  ruutmeetrile,  sest  üldkulud  pole 
otseselt seotud konstruktsiooni ühikuga.  
3.  Isegi  siis,  kui  kaks  eelnevat  probleemi  oleksid  ületatavad,  on  süsteem  ikkagi  puudulik,  sest 
tööettevõtuleping  pole  mõeldud  maksumusplaani  täitmiseks:  maksumusplaanija  ei  vastuta  pakkumuse 
eest ja töövõtjal puudub igasugune huvi maksumusplaani vastu.  
Maksumusplaanija võib kujundada teatud seose praktikaga ja kirjeldada hetke seaduspärasusi, kuid ta ei 
saa garanteerida tulemust. Tal on oma  hinnangutes  tihti  ka  õigus,  kuid tema poolt   pakutud  lahend võib 
osutuda ka valeks.  
Kui maksumusplaanija ei saa anda mingit tagatist oma tellijale, pole  viimasega  võimalik ka kokku leppida 
selles,  et  ta  nõustuks  kulutama  kallitele  ja  keerukatele  kontrolli  meetoditele,  mis  tegelikult  ei  kontrolli 
midagi  ja  on  vaid   prognoosid .  Kui  aga  soovitakse  täpsemat  maksumuskontrolli  kui  seda  võimaldavad 
traditsioonilised meetodid, siis  selleks on vaja ka eraldada vahendeid. Muud võimalust lihtsalt pole.  
Lõpetuseks - konstruktiivelemendi alusel tehtav maksumusplaanimine:  
1. võib tagada, et pakkumus on  lähedane  esmaeelarvele või ka seda, et teatud hälve on prognoositud ja 
lubatav;  
2.  võib  tagada  raha  teadliku  ja  majanduslikult  põhjendatud  kulutamise  projektile,  tema  osadele  ja 
viimistlustele;  
3.  ei  tähenda  madalat  kulunormidega  "odavat  tööd",  vaid  ta  võimaldab  saada  hea  tulemuse  määratud 
kulude ulatuses;  
4.  vajab  alati  tööde  mõõtmist  ja  ligikaudsete  töömahtude  hindamist  mingil  maksumusplaanimise  või  -
kontrolli etapil. 
 
10.2.14.  Ehitaja maksumusteabe kasutamine tööde kõigu plaanimisel 
Ilmneb, et ehitaja on  palju paremas  olukorras kui  iga konsultant-eelarve  koostaja/maksumusplaanija kui 
lähtuda tegelikust maksumusteabest, sest konsultant võib maksumusplaani koostamisel kasutada valesti 
mõnes projektis tehtud tegelikke kulusid. See seondub kahe põhjusega.  
1. Paljudel platsi üldkulusid mõjutavatel teguritel pole mingit seost ehitise konstruktiivlahendiga ja need 
on  pigem  kordumatud,  sõltudes  ilmastikust,  tootmisalastest  ja  isiklikest  suhetest  ning  oskustest  tööde 
korraldamisel, õnnetustest, häiretest materjalidega varustamises,  halvast  tööst, alltöövõtjate ebaedust.  
16 
 
 
 
2. Kuigi "töö" on ideaalne kulude kogum, on väga raske uuesti kasutada sinna kogutud andmeid, sest iga 
töö  on  unikaalne.  Ainuke  võimalus  võrrelda  kahte  tööd  on  teha  seda  operatsioonide  mahu  ja  kulude 
alusel. Kui ka selline võimalus oleks, tuleks minna tagasi töömahtude loendi juurde, kuid selline kuludeks 
jaotamine  pole  mõistlik,  sest  "töö"  võib  haarata  enam  kui  ühte  maksumusplaanimise 
konstruktiivelementi.  
Tööde lõikes koostatud töövõtja eelarved ei oma aga ühtegi loetletud puudustest: 
•  Esiteks nende aluseks on keskmised kulud ja need on enam seotud tuleviku hindadega kui konkreetses 
projektis tehtud kuludega.  
•  Teiseks jaotavad nad kõik tööd mõõdetavateks ühikuteks (tuginedes kas  kogemustele  või normimisele) 
ja neid saab kasutada projekti kulude analüüsil.  
Kuna ehitaja on seotud just sellise  eelarvega  mida konsultant-eelarve koostajal pole, võib väita, et tal on 
ka maksumusteabe osas eelis. Samas on aga keskmine maksumusplaanija palju suuremate kogemustega 
kui  keskmine  ehitaja,  et  kujundada  projekti  maksumusteave  selliseks,  mis   vastaks   varasele 
projekteerimise  etapile.  Selline  tegevus  on  loomulik  maksumus-plaanimisele  ja  -kontrollile: 
maksumusplaanija  vajab  töömahtude  loendit,  mis  iseloomustaks  võimalikult  täpselt  tööde  kulude 
kujunemist. 
 
17