Eesti rahvakultuuri areng ja mõjutused aastatel (2)

Tallinna Pedagoogiline Seminar
Noorsootöö osakond
Eesti rahvakultuuri areng ja mõjutused
aastatel 1700-1816
Referaat
Autor: Andra Pant
NT-12
Tallinn
2010

Sisukord

Sissejuhatus 4
1.Eesti 17. sajandil 5
2.Vene aja algus 8
3. Vaimuelu 10
Rahvausund 10
Pietismi levik Baltikumis 10
Vennastekogud 11
Eestikeelse Piibli väljaandmine 12
Eestikeelsed kalendrid 13
Rahvavalgustus 14
4. Haridus 16
Talurahvakoolid 16
Linnakoolid 17
Tartu ülikooli taasavamine 18
5.Kultuur 20
Kirjandus 20
Käsu Hans 20
Seltskonnaelu 21
Eestikeelse ajakirjanduse algus 22
Arhitektuur 23
Kadrioru loss 23
Kunst 25
6.18. sajandi teine pool 26
7.Kokkuvõte 28
kasutatud kirjandus 30
LISAD 31
Lisa 1. Eesti haldusjaotus Põhjasõja ajal. 31
Lisa 2. Karl XI. 32
Lisa 3. Herrnhut Saksimaal. 33
Lisa 4. 1739. aastal ilmunud "Piibli-Ramatu" esilehekülg. 34
Lisa 5. August Wilhelm Hupel. 35
Lisa 6. Garlieb Helwig Merkel . 35
Lisa 7. Mustpeade maja välisfassaad. 37
Lisa 8. August von Kotzebue . 38
Lisa 9. Tarto maa rahwa Näddali-Lehe puulõikepilt. 38
Lisa 10. Kadrioru loss ja aed. 39
Lisa 11. Tartu ülikool, pilt on tehtud 1934. aastal. 39
Lisa 12. Uuema aja kannel ehk simbel . 40

Sissejuhatus

Käesolevas referaadis käsitletav ajajärk hõlmab sada kakskümmend aastat Eesti ajaloost – Põhjasõja algusest kuni eestlaste vabanemiseni pärisorjusest. Meie traditsioonilises ajaloojaotuses moodustab see veidi enam kui poole Vene ajast.
Põhjasõja-järgne sajand on meie ajalookirjutistes jäänud sündmustevaeseks halliks ajastuks , kus aeg otsekui seiskub. Referaadis on püütud käsitleda Eesti rahvakultuuri arengut, lootes veidi värvi lisada nii tumedale ajajärgule. Põhjalikumat valgust heidetakse kultuurile , vaimuelule ja haridusele.
Vaadeldaval ajajärgul kehtis enamikus Euroopa riikides tänini kasutusel olev gregooriuse kalender, Eesti alal aga endiselt vana ehk juuliuse kalender. Kõik referaadis esinevad daatumid on esitatud juuliuse kalendri järgi.
Head lugemist!

Eesti 17. sajandil

1558. aastal Vene-Liivi sõjaga alanud võitlus ülemvõimu pärast Läänemere idarannikul lõppes Rootsi võiduga. Rootsi peamised konkurendid Poola ja Venemaa tunnistasid vastavalt 1660. aastal Oliwas ning 1661. aastal Kärdes allkirjastatud rahulepingutes Eesti- ja Liivimaa kuulumist Rootsi võimu alla ning tõotasid igaveseks ajaks loobuda pretendeerimast sellele alale . Rootsi oli tõusnud oma senise ajaloo tippu ning saavutanud Põhja-Euroopa suurriigi staatuse. Rootsi võimu alla kuulusid Soome ja Ingerimaa, Eesti- ja Liivimaa, samuti rida olulisi valdusi Läänemere lõunarannikul (Ees- Pommeri , Wismar, Breemen-Verden) ( Laur , 2003).
Rootsi oli riik, mis esmakordselt ühendas Eesti ühtse võimu alla. Vaid Setumaa Kagu-Eestis jäi Rootsi valitsemise alt välja. Halduslikult jagunes Eesti ala kaheks: Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, keskusega Tallinnas, Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga aga Liivimaa kubermangu, mille keskus asus Riias. Taoline haldusjaotus jäi püsima ka Vene ajal. (Lisa 1)
Aastal 1672 iseseisvalt valitsema asunud Karl XI (Lisa 2) kehtestas 1680. aastal Rootsis absolutistliku kuningavõimu, asudes taotlema ka meretaguste valduste senisest tihedamat integreerimist. Just Karl XI valitsusaeg on andnud põhjust vana hea Rootsi aja mälestuseks eesti rahvatraditsioonis (Laur, 2003).
Rootsi riigi alla kuulumine andis eestlastele esimesed kodanikuteadvuse algmed. Mõnigi kord kinnitust leidnud lootus riigipoolsele toetusele mõisnike omavoli vastu süvendas arusaama, et olles lojaalne kuningale , on talupoeg ühtlasi ka tema kaitsealune . See tähendas eneseteadvuse mõningast tugevnemist keset rasket pärisorjust. Kogu aeg loodeti, et kuningas oma alamad lõplikult pärisorjusest vabastab ning 17. sajandi lõpu sündmused, eriti mõisate reduktsioon, näitasid selle lootuse põhjendatust ( Vahtre , 2000).
Erinevalt Rootsi talupoegadest, kes olid vabad ning koguni eraldi seisusena riigipäeval esindatud , olid Eesti- ja Liivimaa talupojad pärisorjad. Nii nagu Rootsis võis kuningas aadlivõimu piiramisel tugineda talurahva toetusele, nõnda oli kuningavõim huvitatud siinse talurahva seisundi parandamisest, mis ennekõike nõudis pärisorjuse kaotamist. Reduktsiooni käigus toimunud mõisate ülevõtmisel kutsuti kohale ka talupojad, ning ametnikud tegid neile arusaadavas keeles selgeks, et nüüdsest on nad kuninga alamad. Osa ajaloolasi on seisukohal, et reduktsiooni käigus pärisorjus Eesti- ja Liivimaal kaotati. Riigi tähelepanu ja kaitse all muutus kroonutalupoegade õiguslik olukord märkimisväärselt paremaks. 1696. aastal Liivimaa kroonumõisates kehtestatud majandusreglement piiras mõisarentnike kodukariõigust ning keelas neil taluperemeeste karistamise . Talude koormised viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Kui mõisarentnik majandusreglemendi nõuetest kinni ei pidanud, oli talupojal õigus rentniku peale ametivõimudele kaevata (Laur, 2003).
Kuningavõimu tugevnemine mõjutas ka siinset kiriku- ja vaimuelu. 1690. Aastal avati Tartus taas ülikool. 17. sajandi ususõdades sai Rootsist protestantismi kants Euroopas ning luteri usust Rootsi riigivõimu oluline tugi. Seetõttu oli kuningavõim huvitatud usuõpetuse levikust rahva hulgas, mis omakorda lõi soodsa pinnase hariduse edendamiseks ning kohalikes keeltes trükisõna avaldamiseks.
Karl XI aja Rootsi kirikupoliitika agaramaks elluviijaks Liivimaal sai kindralsuperintendent Johann Fischer, kes alustas tõhusat tegevust läti- ja eestikeelse Piibli väljaandmisel ning pani aluse rahvakoolide võrgule Liivimaal, olles ühtlasi Bengt Gottfried Forseliuse juhitud seminari ellukutsujaks. Rootsi aja lõpuks oli kogu Lõuna-Eesti rahvakoolidega kaetud ning talurahva lugemisoskus tähelepandavalt kõrge (Laur, 2003).
Koos rahvahariduse edendamisega paranes suhe rahva ja kiriku vahel. Pastorid olid Rootsi aja lõpuks ülikooliharidusega ning pidid oskama eesti keelt. Koguduse majandusasjadega tegelemiseks seati ametisse talurahva hulgast pärit vöörmündrid. Teada on iseseisvalt jutlustavaid talupoegi, samuti köstreid, teiste hulgas kirjamehena tuntuks saanud Käsu Hans Puhjas.
17. sajandi lõpp tõi kaasa ühe suurima siinseid alasid kunagi tabanud näljahäda, mille ohvriks langes Eestis arvatavasti 70-75 tuhat inimest ehk ligi viiendik tollasest elanikkonnast. Selles õnnetuses tuli ilmsiks reduktsiooni teine, talurahva seisukohalt negatiivsem külg. Koos vabanemisega isiklikust sõltuvusest jäid talupojad ilma ka senisest mõisnike eestkostekohustusest, mis veelgi suurendas näljaohvrite arvu. Kuningas Karl XI suri 1697. aastal, pärandades Rootsi suurriigi oma 14- aastasele pojale Karl XII-le. Põhjasõja alguseni jäi vähem kui kolm aastat (Laur, 2003).

Vene aja algus

Põhjasõja tagajärjel langes kogu Eesti Vene impeeriumi koosseisu. See ei tähendanud aga sugugi vene kultuuri mõjupiirkonda sattumist, vaid senisest veelgi selgemat baltisakslaste kultuurilist, majanduslikku ja poliitlist domineerimist. Pealegi elasid Venemaa kõrgkihid, kirik välja arvatud, tollal läbi Peeter I algatatud euroopastumist, nii et pigem võib rääkida balti aadli mõjust Venemaa valitsevatele ringkondadele, eriti vastloodud lähedases pealinnas Peterburis. See kehtib iseäranis 1730 . aastate kohta. Ehkki vene aristokraatia esimeseks võõrkeeleks sai aja jooksul prantsuse keel ja paleuseks Prantsusmaa, jäid kultuurisidemed Saksamaaga tegelikult vähemalt sama tugevaks ja näiteks Romanovite dünastilistes sidemetes domineeris Saksamaa täielikult. Venemaa oli saanud endale mitu suhteliselt heal järjel provintsi koos hinnaliste sadamatega ning balti aadlikena hulga lojaalseid ja harituid alamaid. Viimased taastasid oma võimu talupoegade üle ja said tagasi kuninganna Kristiina aegse autonoomia , s.t landesstaati ehk maariigi, mille Rootsi keskvõim oli 17. sajandi lõpuks lühikeseks ajaks likvideerinud (Vahtre, 2000).
Landesstaat tugines balti erikorral, mille elluviijaiks ja toeks olid tol ajal kolm (Eesti-, Liivi ja Saaremaa) rüütelkonda, mis 18. sajandil muutusid lõplikult suletud korporatsioonideks. Rüütelkondade kõrgeim võimuorgan oli maapäev, mis valis rüütelkonna peamehe ja teised ametimehed. Neid ametikohti täitsid sageli balti aadlikud . See olukord soodustas Balti kultuuriprovintsi väljakujunemist: baltisakslastel kujunes välja ühistunne, nad pärinesid samadest oludest ning nende alamad kui ka ülemvalitsejad olid muust rahvusest.
Eestlased jäid baltisaksa mõtte-, vaimu- ja kultuurimaailma mõjusfääri, ent ei saksastunud. Küsimus pole mitte teadlikus rahvusmeelsuses või –kultuursuses, vaid selles, et sakslased polnud eestlaste saksastamisest huvitatud, pigem vastupidi. Keegi ei nõudnud talupojalt saksa keele õppimist, hoopis mõisnik õppis ära eesti keele, kas või mingil määral. Seisusliku ja rahvusliku barjääri säilitamine oli balti aadli suhtelise õnnepõlve vältimatu eeldus. Nii piirdus otsene kultuurimõju kirjasõna, kiriku ja kooliga, mis olid ja jäid eestlaste jaoks eestikeelseiks (Vahtre, 2000).

Vaimuelu

Baltikumi liitmine Venemaaga ei nõrgendanud siinseid kultuurikontakte läänepoolse Euroopaga. Rootsi aja lõpule iseloomulik ortodoksse luterluse surve kadus, ning Saksamaalt tulnud uued usuvoolud – alul pietism ja vennastekogude liikumine, hiljem teoloogiline ratsionalism koos valgustusideedega – leidsid Eesti- ja Liivimaal üllatavalt kiiresti toetuspinna.

Rahvausund

Rahvausundi ajaloos moodustab 18. sajand omapärase üleminekuaja, mida ilmestab mitme erineva vanuse ja päritoluga kihi samaaegne eksisteerimine ning põimumine. Põhjasõja ja eriti katkuaastad elustasid katoliiklikkusega kombineeritud muinasusundit. Ka 18. sajandist on teateid jätkuvatest kombetalitustest endistel kabeliasemetel, ehkki selliste kultusekohtade arv hakkas pastorite visa töö ja hernhuutluse leviku tagajärjel vähenema. 18. sajandil arenes välja talurahvakoolide võrk, trükiti ja loeti arvukalt usulist kirjandust. Eestlased sattusid Euroopast puhuvate uute tuulte kätte, lasksid neil end osaliselt mõjutada, osalt hoidsid visalt kinni vanast.
Suuremad muutused olid aga veel ees ja leidsid aset 19. sajandil (Vahtre, 2000).

Pietismi levik Baltikumis

Oma olemasolu esimese sajandi vältel püsis luteri usk suhteliselt kindlates raamides. Pietismi näol oli tegemist esimese katsega murda 17. sajandi keskpaigani kestnud ususõdades luteri kirikule peale surutud konservatiivsust, ja elavdada usuelu. Nimetus pietism tuleb ladinakeelsest sõnast pietas – vagadus , mistõttu eestikeelses kirjanduses on kasutatud ka vastet vagadusliikumine (Laur, 2003) .
Pietismi teoloogiliseks eripäraks oli kriitiline suhtumine 1580 . aastal ortodoksse luterluse aluseks saanud Konkordiraamatus sisalduvatesse Martin Lutheri usutunnistuslikesse kirjadesse. Kuna Luther ise luges Piiblit usu küllaldaseks aluseks, tunnistasid ka pietistid Lutheri kirju vaid niivõrd, kuivõrd olid need seotud Piibli endaga. Esimesi märke pietismi mõjudest Baltikumis võime kohata juba 17. sajandi lõpul.
1740 . aastatel algas pietismi langus, millele aitas kaasa Euroopas jõudu koguv valgustusliikumine ja uue voolu – teoloogilise ratsionalismi – juurdumine. Pietistlikke õpetajaid võis kohata ka veel sajandi teisel poolel, kuid nüüd olid nad pastorkonnas selges vähemuses. 19. sajandil jõudis Eestisse juba pietismi teine laine uuspietismi näol (Laur, 2003).
Pietismi levik Baltikumis langes kokku ajaga , mil Liivi- ja Eestimaal tuli taastada Põhjasõja-aastatel kokkuvarisenud kirikuelu. Tänu pietistidest vaimulike tegususele ja energiale kulges see kindlasti kiiremini ja tulemuslikumalt, kui olnuks võimalik konservatiivse luterluse tingimustes(Laur, 2003).

Vennastekogud

Rahvaharidusega seoses mainitud pietismi ja sajandi lõpupoole levinud ratsionalismi kõrval oli 18. sajandi tähtsam religioosne suundumus hernhuutlus ehk vennastekogudused . Selle liikumise lätted pärinevad Tšehhiast, kust rühm evangeelse usutunnistuse pooldajaid katoliiklaste tagakiusamise eest Saksimaale Herrnhut’i rändas. (Lisa 3) Uutes oludes ümberkujunenud koguduse sünniajaks peetakse 1727. aastat. Vendluse vaim, usulise elamuse kogemus ja vagadus said uue koguduse alusteks. Krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorfi toetusel ja õhutusel algas hernuutluse kiire levik. Juba 1729 jõudsid vennastekoguduse jutlustajad, lihtsad käsitöölised, Liivimaale. 1730. aastatel laienes nende tegevus veelgi ja leidis palju poolehoidu nii pastorite, mõisnike kui ka talupoegade hulgas. Saksamaalt saabunud misjonärid õppisid kiiresti ära eesti keele ja oskasid eestlastele õigesti läheneda. Selliste jutlustajate suhtes puudus talupojal umbusk, mida ta tundis kirikusaksa vastu, ning siin võib näha teatavat sarnasust omaaegsete jesuiitlike jutlustajate edukusega. Ka eestlaste hulgas kerkis esile usuliselt andekaid isikuid, kes suutsid oma kuulajad viia ekstaasi, tundsid hästi Piiblit ja tõlgendasid seda lihtrahvale hinge mineval moel. Sellistest on tuntuim Haanjast pärit Tallima Paap ühes oma abilise Kusma Jaaniga. Tema jutlused muutusid peagi mõisat ja ametlikku kirikut kritiseerivaks, nii et Paabul oli tõsiseid sekeldusi kohtuvõimudega, kuid amnestia tõttu lahenesid need ilma suurema karistuseta. Niisuguste nähtuste ilmnemise pärast keelustas keisrinna Elizabeth ( Jelizaveta Petrovna) 1743 . aastal vennastekogudused. Keeld lõdvenes mõnevõrra 1764. aastal, kuid lõplikult kaotati see alles 1817 (Vahtre, 2000).
Vennastekoguduse liikumine andis tunnistust algavast üleminekuajast eestlaste vaimses kultuuris. Muinasusundit toitnud allikad hakkasid ilmselt kuivama ja teiselt poolt oli ka mõisnike omavoli aja jooksul tekitanud suureneva vaimse pinge. Hernhuutluse raames avanes eestlastel üle pika aja taas võimalus midagi oma pea ja kätega teha – ehitada palvemaju, korraldada koguduse siseelu , kirjutada vaimulikke luuletusi. Et hernhuutlus seisis teatavas opositsioonis peale mõisa ja kiriku ka senise rahvakultuuri suhtes, nähtub sellest, kuidas vennaksed panid põlu alla rahvariided , ehted, rahvalaulud ja –pillid. Kõik need pidid olema jumalavallatu elu märgid.
Muinasusundi reeglite järgimine kõiki vaimseid ja religioosseid vajadusi ilmselt enam ei rahuldanud ning eestlaste ees seisis intellektuaalse mandumise oht. Vennastekoguduse liikumise üheks põhjuseks võib niisiis pidada alateadlikku vastuhakku sellisele väljavaatele (Vahtre, 2000).

Eestikeelse Piibli väljaandmine

Põhjasõda ei peatanud Piibli tõlkimist. 1715. aastal toimetas Kullamaa pastor Heinrich Gutsleff trükki põhjaeestikeelse „Uue Testamendi“ ja 1739. aastal ilmus lõpuks täielik „Piibli-Ramat“. (Lisa 4) See tõlge avas ühtse eesti kirjakeele väljakujunemise ajastu põhjaeesti murde baasil. Juhtivaks tõlkijaks oli tallinlane Anton Thor Helle (1686-1748), kes oli kaua Jüri pastoriks ja tundis põhjalikult Tallinna ümbruse eesti keelt. Seda tõendab muu hulgas ka tema 1732 . aastal ilmunud eesti keele õpik (Vahtre, 2000).
„Piibli-Ramat“ oli küllalt esindusliku kujundusega ja heas keeles. Nüüd vaibusid pikkamööda skeptilised hääled, et vähearenenud eesti keeles polegi võimalik Piibli rasket ja kujundirikast teksti edasi anda. Tõlge ühendas eesti keele olemasolevad võimalused ja tõlkijate keeleloome. Oma sisulise ja stiililise mitmekesisusega asendas Piibel eestlastele tervet raamatukogu ja mõjutas sellisena oluliselt eestlaste mõttemaailma. Paljud piibliväljendid muutusid rahvapärasteks vanasõnadeks (Vahtre, 2000).

Eestikeelsed kalendrid

Seevastu 18. sajandi teise aastakümne lõpus ilmuma hakanud odavad talurahvakalendrid saavutasid märksa laiema leviku. 18. sajandil ja 19. sajandi alguses ilmus kolm erinevat eestikeelset kalendriseeriat.
Esimene kindel teade vanima eestikeelse Tallinnas trükitud „Eesti-Ma Rahwa Kalendri“ kohta pärineb 1731 . aastast. Töenäoliselt hakkas esimene eestikeelne kalendrisari ilmuma juba 1720. aastatel. Võrdlusena olgu märgitud, et esimene soomekeelne kalender ilmus 1705. aastal, lätikeelne 1750. aastatel ning leedukeelne 1846. aastal (Laur, 2003).
Õhukesed ja odavad, vaid peopesasuurused kalendriraamatukesed sisaldasid iga nädala ilmaennustusi terveks aastaks ette, päikesetõusu ja –loojangu aegu, andmeid päikese- ja kuuvarjutustest, astroloogilisi soovitusi selle kohta, millal külvata, istutada või puid raiuda, aadrit lasta, lapsi võõrutada ning juukseid lõigata, samuti laadateateid. Kalendrisabas leidus nii piiblilugude ümberjutustusi kui ka saksa algupärandist ümberkirjutatud jutte . Kindel koht maarahva kalendris oli päevapoliitilistel ja ajaloo-alastel kirjutistel. Kõrvuti tähtsamate kodu- ja väismaa sündmustega teavitati lugejaid ka kunagistest ristisõdadest, türklaste tungimisest Euroopasse, tatartlaste eluviisidest ning paljust muust (Laur, 2003).
Esimene talupoegadele mõeldud juturaamat oli lõunaeestikeelne. Selle avaldas 1737 Urvaste pastor Johann Christian Queandt. Siiski ei kujutanud tema jutustused ega teised sellelaadsed väljaanded endast meelelahutuslektüüri, vaid olid suunatud talurahva harimisele ja õpetamisele luterlikus vaimus (Vahtre, 2000).

Rahvavalgustus

Rahvavalgustuse üheks eesmärgiks oli äratada huvi lugemise vastu. Talurahva senise lugemisvara moodustasid peamiselt kiriklikud raamatud, mille lugemine oli oma korduses pigem rituaalne toiming. Paljudele jäigi katekismus ainsaks loetud raamatuks. Ilmalikku raamatusse suhtuti pikka aega umbusuga, sest egga se jutto ramat Jummala sanna ei ole. Oma osa etendas vennastekogude vastutegevus, kes nägid ilmalike tekstide lugemises eemaldumist jumalasõnast. Veel 19. sajandilgi jäi valdavaks ettelugemine. Seda tingisid nii raamatute vähesus kui ka võimalus kuulamise ajal tööd nokitseda ning raamatu sisu üle mõtteid vahetada. Valjusti loeti ka omaette olles. Nõnda piisas kirjasõna kättesaadavuseks talus ühest korralikult lugeda oskavast inimesest (Laur, 2003).
Ilmalik lugemisvara tekkis 18. sajandi teisel poolel ja seostub Eestisse jõudnud valgustusideedega. Valgustusajastu tähtsamatest kujudest väärivad eriti märkimist Torma pastor Johann Georg Eisen (von Schwarzenberg ), Laiuse pastor Heinrich Johann von Jannau , Tartu justiitsbürgermeister ja ajalooline Friedrich Konrad Gadebusch, Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel (Lisa 5), publitsist Johann Christop Petri ja publitsist ning kirjanik Garlieb Helwig Merkel (Lisa 6). Nemad ja nende mõttekaaslased esindasid pietismile oponeerivat ratsionalismi. 19. sajandi algul jätkasid ratsionalistide suunda kõige tegusamalt Lüganuse, Viru-Nigula ja Äksi pastor, eesti päritoluga Otto Wilhelm Masing ning Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenpläter (Vahtre, 2000).
Neid nimesid tuntakse, sest nad on kuulsamad estofiilid. Nende liikumine väljendus aga 19. sajandi esimesel poolel eesti keele ja rahvakultuuri vastu kasvavas huvis.
Rosenpläter soovis, et mitte ainult pastorid, vaid kõik eestlaste keskel elavad ja nendega kokkupuutuvad sakslased peaksid rahva keele selgeks õppima. Selleks pidas ta vajalikuks eesti keele õpetuse sisseseadmist gümnaasiumides ning koostas 1817. aastal ilmunud esimese gümnaasiumidele mõeldud eesti keele lugemiku (Laur, 2003).
Eesti keele eluõiguse ja arenguvõime tõestamise kõrval kujunes ajakirja keskseks teemaks ühise kirjakeele võimalus ja selle saavutamise teed. Rosenpläter asus seisukohale, et lõunaeesti keel peab väiksema leviku tõttu taanduma. Ka Põhja-Eestist pärist Otto Wilhelm Masing sõdis nii trükiteid kasutades, erakirjavajetuses kui ka ametlikke teid kasutades tartu keele vastu ning püüdis igati takistada 1819. aasta talurahvaseaduse lõunaeesti keeles avaldamist (Laur, 2003).
Otto Wilhelm Masing on teisisõnu tuntud ka kui õ-tähe eesti keelde tooja.

Haridus

18. sajand oli Eesti hariduselus, eeskätt just talurahvahariduse arengus vaevaline, ent oluline. Põhjasõda ei hävitanud haridusvõrku ega eestlaste kirjaoskust täiesti. Näiteks on teada, et Forseliuse üks parimaid õpilasi, Ignatsi Jaak, töötas köstri ja kooliõpetajana ka pärast sõda. Siiski oli tagasilöök tuntav, sest sõjast, näljast ja katkust vaevatud talupojad lihtsalt ei jaksanud koolimaju ja kooliõpetajaid üleval pidada ning isegi koolilapse varustamine leivakotiga võis osutuda üle jõu käivaks (Vahtre, 2000).

Talurahvakoolid

Enamus Rootsi ajal rajatud talurahvakoolidest suleti, ning restitutsiooni käigus tagastati koolidele eraldatud adramaad neid varem omanud mõisatele. Talupoegade lugemisoskuse drastilise languse hoidis ära koduõpetus.
Oluliselt aitas rahvahariduse parandamisele kaasa pietismi levik Baltikumis. Pietistidest pastorite esmaseks tegevuseks sai sõjas laastatud maal kooli- ja leeriõpetuse käimapanek. Õppimistingimused ei olnud kiita – enamasti paiknes kool talu rehetoas, kus ruumi vähe ning suits ja külm on igapäevasteks külalisteks. Pisike aknake ei anna küllaldaselt palju valgust, raske on tähtigi eraldada, mistõttu lapsed saavad sageli koolmeistri käest süütult nuhelda.
Suurimaks probleemiks kujunes sobivate koolmeistrite puudus. Olemasolevate koolmeistrite teadmised ja võimed piirdusid sageli kesise lugemisoskuse ja halva viisipidamisega. Kirjutada oskasid vähesed, arvutada peaaegu mitte keegi. Visitatsiooniprotokollides on mõnigi kord märgitud, et koolmeister ise vajaks kooli saatmist. Pahatihti oli tegemist joodikute ja prassijatega (Laur, 2003).
Raskusi oli ka laste koolisaamisega. Taluperedes peeti koolikohustust täiendavaks koormiseks . Sageli tulid õpilased kooli alles pärast jõule, ning siis ei suudetud kevade alguseks lugemist selgeks saada. Talupojad eelistasid laste koolisaatmisele neid teistel talupoegadel õpetada lasta. Pealegi võttis lugemaõppimine koolis liiga palju aega: esimene talv kulus tavaliselt veerimise selgekssaamisele ning alles teisel, vahel ka kolmandal talvel jõuti lugemisoskuseni. 1726. aastal teatas Mihkli pastor, et lapsi koolis pole, kuna eelmisel aastal ühe talvega lugemist selgeks ei saadud, ja see hirmutanud vanemad ära (Laur, 2003).
Rahvahariduse ees seisvad probleemid võttis tabavalt kokku Koeru kirikuõpetaja tõdemus: mõisnikud kaebavad, et pole koolmeistreid, koolmeistrid kaebavad – ei ole õpilasi, talupojad kaebavad – koolmeistrid pole kõlbulikud. Ja kõigil on õigus.
Esimesed katsed siduda talupoegi lugemisoskuse nõudega on teada 1720. aastaist . Nimelt teatas Märjamaa pastor 1728. aastal, et ta on suutnud talupoegi sundida oma lapsi kooli panema vaid ähvardusega, et ta lugemisoskuseta noorte abielusid ei laulata. Esimene üldisem koolisundust tähendav korraldus pärineb 1739. aastast, mil Liivimaa ülemkonsistoorium kehtestas nõude, et kõik talulapsed peavad 7. ja 12. eluaasta vahel käima koolis või lugema õppima kodus. Sajandi keskpaiku juurdus kord, et lugemisoskuseta isikuid ei tohi ka armulauale võtta, mis tähendas, et lugemisoskus muutus kohustuslikuks juba kõigile leerilastele, mitte ainult abiellujatele (Vahtre, 2000).
18. sajandi lõpuks oskas Liivimaal lugeda üle poole talurahvast, mida võib hinnata lähedaseks teistele protestantistlikele maadele. Eestimaal oli lugeda oskajate arv mõnevõrra väiksem. Samas tuleb tõdeda, et lugemisoskus ise piirdus enamasti vaid päheõpitud katekismuseteksti püüdliku etteütlemisega. Ekstensiivne, uusi tekste haarav ja teabekogumisele suunatud logemisoskus jäi Eesti talupoegade hulgas suhteliselt haruldaseks. Sama tuleb tunnistada kirjutamisoskuse kohta. Mõnel pool oli kirjutama õpetamine koguni keelatud, kuna kardeti, et talupojad hakkavad ise endale passe ja vabastuskirju tegema (Laur, 2003).

Linnakoolid

Linnades jagunesid koolid nagu varemgi mitmeks eri liigiks . Suuremates linnades töötasid linnakoolid, Tallinnas ka gümnaasium ja toomkool . Tallinna gümnaasium jäi küllalt heatasemeliseks klassikaliseks gümnaasiumiks. Õppeprogramm kaasajastati 18. sajandi teisel poolel. Toomkool oli keskajal olnud avatud nii aadli, kui kodanike lastele, ka eestlastele. 1765. aastal võttis Eestimaa rüütelkond kooli juhtimise aga täielikult enda kätte ja muutis selle rangelt seisuslikuks aadli-õppeasutuseks. Gümnaasiumiga võrreldes oli toomkooli õppekava tunduvalt tugevama reaalkallakuga (Vahtre, 2000).
Asehalduskorra ajal kehtestati Baltikumis järk-järgult 1756. aasta üleriigiline rahvakoolikorraldus, mis nägi ette igasse kubermangulinna neljaklassilise pearahvakooli ja igasse maakonnalinna kaheklassilise alamrahvakooli asutamist. Pearahvakoolide õppekavas oli olulisel kohal vene keele, Vene ajaloo ja Venemaa geograafia õpetamine. Suurendati matemaatika õpetamist.
Teised linnades tegutsenud koolid nimetati alamrahvakoolideks. Väljaspool maakonnakeskusi olid alamrahvakoolid veel Põltsamaal ja Lihulas . Alamrahvakooolidena tegutsesid tütarlastekoolid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Ainus vene õppekeelega alamrahvakool asutati Narvas. Tallinnas jätkasid ka asehalduskorra ajal tegevust toomkool ja akadeemiline gümnaasium.
Üleriigilise koolivõrguga jäid siinsed linnakoolid seotuks ka pärast asehalduskorra kaotamist. Põhjalikumad ümberkorraldused leidsid aset juba 19. sajandi alguses Aleksander I valitsusajal (Laur, 2003).

Tartu ülikooli taasavamine

Keiserliku ülikooli asutamise mõte oli Peterburis ja Baltimail olnud õhus tegelikult Põhjasõjast alates. 19. sajandi alguses näis lühikeseks ajaks, et selle asukohaks saab Miitavi (Jelgava), ent keises Aleksander I laskis ülikooli avada Tartus, millega nii Tartu linna ajaloos kui ka haridusloos algas uus ajajärk. Ülikool sai laialdase autonoomia ja piisavalt ainelist toetust riigikassast. Kuni 1890. aastate venestuseni jäi ülikool saksakeelseks ja –meelseks, ehkki aja jooksul hakkas sellesse jõudma ka üha rohkem eestlasi. Samuti moodustasid teatava osa vene üliõpilased ja õppejõud. 1803. aastal sai Tartust õpperingkonna keskus ja ülevenemaalise koolireformi raames hakati Eestiski juurutama nn. ühtluskooli, mille idee oli välja pakkunud kaasaegse pedagoogika rajaja Jan Amos Komenský. Ühtluskoolis välditakse seisuslikke õppeasutusi, iga kooliastme edukal lõpetamisel saab lõpetaja jätkata õpinguid kõrgema astme koolis. Linnadesse asutati gümnaasiume, maakonna- ehk kreiskoole ja elementaarkoole. Sellega ühtlustati haridussüsteem algharidusest kõrghariduseni (Vahtre, 2000).
Kindlamale alusele seati talurahvakoolide korraldus alles pärast pärisorjuse kaotamist 1816. (resp. 1819.) aastal. Koolide asutamise ja ülalpidamise kohustused jäid siitpeale valdade kanda. Hariduse andmist väärtustati koolmeistrite sotsiaalse staatuse tõstmisega, vabastades nad pearahamaksust, nekrutikohustusest ja ihunuhtlusest (Laur, 2003).

Kultuur

Kõrvuti Kesk-Euroopa ja Venemaa vahelise kultuurisillana funktsioneerimisega pakkus Põhjasõjas laastatud ning haritlastest tühjaks jäänud Baltikum ka ise soodsaid tegutsemisvõimalusi Saksamaa protestantlikes ülikoolides hariduse saanutele. Suhteliselt kaugel asuvasse põhjamaisesse provintsi ettevõetud reis tasus end ära. Soodsad teenimisvõimalused, saksakeelne keskkond ning hea ühendus Saksamaaga tõid Baltikumi rohkesti Saksa ülikoolides õppinuid. Paljud esialgu vaid aastaks-paariks maad kuulama tulnud sidusid kogu oma elu siinse maa ja rahvaga. Sakslaste suhtumist Baltikumi iseloomustas juba keskajal kujunenud kõnekäänd Livland – Blivland: maa kuhu tullakse ja jäädakse (Laur, 2003).

Kirjandus

18. sajandi ja 19. sajandi baltisaksa kirjandusest erilisi saavutusi ette tuua pole, kui jätta kõrvale valgustajate publitsistlikud tööd.

Käsu Hans

Samas ei saa märkimata jätta ühe Otepää pastori, Piibli ühe tähtsama tõlkija Adrian Virginiuse ülespoomist 1706. aastal venelaste poolt, Tartu väravate taga – süüdistuseks salakuulamine rootslaste kasuks.
Rootsi valitsust kahetseb taga käsu Hans, Puhja kihelkonna eestlasest köster, oma kuulsas lõunaeestikeelses nutulaulus Tartu linna hävitamise pärast 1708. aastal. See on tähelepanuväärne kirjandusteos , mis koosneb 32 salmist ja kus korratakse aina ahastavat rida: Oh! Ma vaene Tardo liin ! Et Rootsile lojaalseid isikuid leidus Eestis veel ka pärast maa tegelikku minekut Venemaa kätte 1710. aastal, tähendab muuseas seegi, et Käsu Hansu nutulaulu vanim säilinud ümberkirjutis pärineb 1714. aastast. Nutulaul levis suuliselt mitmel pool Lõuna-Eestis ja asub seega rahvaluule ja kirjanduse vahepeal, kaldudes siiski pigem viimase poole. Autoril on ilmselt olnud mõningaid kirjanduslikke eeskujusid (17. sajandi lõpul sai eesti keeles kättesaadavaks Jeruusalemma hävitamise lugu).

Seltskonnaelu

Valgustusajastu iseloomulikuks jooneks oli mitmesuguste klubide, seltside ja ringide tekkimine, mis koondasid erinevatesse seisustesse kuuluvaid vaimsete huvidega inimesi: pastoreid, juriste, arste, koduõpetajaid, ametnikke ja ohvitsere.
Esimesteks seltskondlikeks kokkusaamiskohtadeks olid kohvikud , kus arutati päevaprobleeme. Tallinnas oli pikka aega ainsaks kohvikuks Zur Stadt London, kus mängiti bostonit ning vesteldi kaubandusest ja poliitikast.
1782 . aastal hakkas Mustpeade majas (Lisa 7) koos käima Abendgesellschaft, kuhu kuulus nii aadlikke, ohvitsere kui riigiametnikke. Klubi liikmeskond ulatus 300-400 isikuni. Maja oli avatud septembri algusest aprilli lõpuni iga päev kella viiest pärastlõunal kuni üheteistkümneni õhtul. Mängiti kaarte, loeti vene ja saksa ajalehti ja aeti ära. Lisaks pakuti külmi roogi (Laur, 2003).
Et Tallinna käsitöölised olid mõlemast ülalnimetatud klubist välja arvatud, hakati 1789. aastal tsunftimajas korraldama igakuiseid peoõhtuid, mis kestsid kella neljani hommikul. Külalistena võidi kaasa võtta aadlikke, õpetlasi ja ohvitsere, aga mitte kaupmehi. Hasartmängud, mida kaupmeeste juures mängiti, olid tsunftimajas keelatud (Laur, 2003).
Seltskondliku keelena hakkas Eesti- ja Liivimaal üha enam tooni andma prantsuse keel, mida õpiti usinasti ka maamõisates. Teiste võõrkeeltena olid levinumad vene, inglise ja itaalia keel, kuid nende oskajaid oli oluliselt vähem.
18. sajandi esimese poole teatrielu kujundasid Baltikumis veel rändtrupid. Tallinnas alustas 1784 . aastal tegevust asjaarmastajate näitetrupp August von Kotzebue (Lisa 8) juhatusel . Weimarist pärit 22-aastasel Kotzebuel olid Tallinna saabudes juba seljataga juuraõpingud ning edukas aasta Peterburis. Tallinnas tõusis ta peagi kubermangumagistraadi tsiviildepartemangu presidendiks, mida Kotzebue ise võttis kui sinekuuri, mis võimaldas tal tegeleda vaimsemate huvialadega. Tolle aja tavatuna kuulus truppi mõlemast soost näitlejaid. Kotzebue oli ka ise usin näitemängude kirjutaja. Tema nüüdseks unustusse vajunud näitetükid pälvisid omal ajal kena publikumenu, käsitledes sageli päevakajalisi sündmusi ning jäljendades kõigile äratuntavaid persoone. Sentimentaalses žanris oli Kotzebue ületamatu meister – seda nii oma loomingus kui eraelus (Laur, 2003).
Asjaarmastajate teater tegutses Tallinnas 1975. aastani, mil linnas loodi esimene professionaalne näitetrupp. Aastal 1798 pidi trupp rahalise kitsikuse tõttu tegevuse lõpetama. Uus professionaalne trupp loodi Tallinnas 1804. aastal. Viis aastat hiljem (1809) ehitati Laia tänava algusse Eesti esimene teatrihoone . Linnaorkestrid ja asjaarmastajate teatrid tegutsesid ka väiksemates linnades.
Maal loodi seltskondlikuks läbikäimiseks lugemisringe. Et raamatud olid kallid, telliti neid ühiselt ning anti lugemiseks käest kätte. Üks taoline lugemisring tegutses August Wilhelm Hupeli ettevõttel Põltsamaal (Laur, 2003).

Eestikeelse ajakirjanduse algus

Eestikeelse ajakirjanduse algust võib dateerida 1. märtsiga 1806, mil nägi ilmavalgust esimene eestikeelne ajaleht „Tarto maa rahwa Näddali-Leht“. Ajaleht oli suunatud otseselt maarahvale, mis väljendus ka väljaande päist kaunistaval puulõikepildil (Lisa 9), millel oli kujutatud õlgkatusega korstnata elurehi, õues tare ees jungaga kaev ning harkader, taamal püstkoda, suured õunapuud ning õueaia taga künka otsas päikesetõusu foonil kirik.
„Tarto maa rahwa Näddali-Lehe“ väljaandjateks olid Põlva pastor Gustav Adolph Oldekop ning Kanepi pastor Johann Philipp von Roth , kes on ajalehe väljaandmise kõrval jäädvustanud end meie kultuuriloo teisteski valdkondades. Alajeht ilmus Tartu ülikooli tsensuurikomitee järelvalve all ning eesti ja soome keele lektori Friedrich David Lenzi tsenseerimisel. Tsensor ja ülikool suhtusid väljaandesse heatahtlikult. Lehte trükiti Grenziuse trükikojas (Laur, 2003).
Esimene eestikeelne ajaleht kirjutas üllatavalt paljudel teemadel , keskendudes siisi välissündmustele, mis moodustasid kokkuvõttes üle kahe kolmandiku ajalehe mahust. Kohalike uudiste osatähtsus oli märksa tagasihoidlikum. Maarahvale edastati teateid hobusevargustest, mõrvadest, tulekahjudest ja teistest sarnastest sündmustest. Küllalt olulisel kohal olid ajalehes praktilised nõuanded. Sihipäraselt edastati maarahvale põllumajanduslikke õpetusi. Nii soovitati põllu- ja heinamaid parandada lubja ning mergli abil ja anti nõu, et ristikukülvi tuleks puisata kipsi.
Ajaleht ilmus regulaarselt kord nädalas kuni 1806. aasta detsembrini.
Meie kultuurilood on „Tarto maa rahwa Näddali-Leht“ erandlikul kohal juba seetõttu, et tegemist on esimese omakeelse ajalehega. Laiemas plaanis vaadatuna seisneb erandlikkus selles, et leht oli adresseeritud tollal veel pärisoristele talupoegadele. Tunnuslik oli ka see, et ajaleht ilmus regulaarselt kolmveerand aastat, jõudes saavutada kindla lugejaskonna (Laur, 2003).

Arhitektuur

Kujutavas kunstis, eriti ilmekalt arhitektuuris, jaguneb vaadeldav ajajärk kaheks – barokiks, mis kestis umbes 1780. aastani, ja sellele järgnenud (vara)klassitsismiks. Säilinud ehitusmälestiste hulk Põhjasõja-järgsetest sajanditest lubab siitpeale käsitleda vaid üksikuid silmapaistvamaid hooneid.

Kadrioru loss

Üks tuntum ja kaunim barokkarhitektuuri mälestis on Kadrioru loss koos pargiga. Loss valmis 1718-1723 Peeter I tellimusel tema õuearhitekti, itaallase Niccolo Michetti kavandite järgi. Keiserlik suveloss erineb rootsiaegsetest barokkehitistest lopsakama dekoori poolest, sest tegemist on itaalia barokiga, kuid on siiski mõõdutundeliselt ja maitsekalt välja peetud. Peamiselt stukist kaunistuste, aga ka freskode külluse poolest tõuseb esile lossi pidulik peasaal teisel korrusel (Lisa 10) (Vahtre, 2000).
Olulisemalt muutus mõisaarhitektuur. 1730. aastaist alates hakati ehitama uhkeid ja suuri häärbereid, mida talurahvas lossideks hakkas kutsuma. Balti aadli ja eestlaste-lätlaste olmet lahutav kuristik süvenes. Mõisnike silme ees seisis Euroopa, eriti Saksamaa, aga kaudselt ka Euroopa süda – hiilgav Versailles oma hiilgava õukonnaga. Selle perioodi mõisahoonetest või õigemini mõisaansamblitest (sest peahoonele ehk häärberile lisandusid kõrvalhooned ja väiksemate ehitiste ning veekogudega park) on esinduslikumad Hiiu Suuremõisa ja eriti efektne Palmse . Parkide ilmumist Eestisse võib lugeda küllalt oluliseks nähtuseks, mis edaspidi üha süvenenumalt on mõjutanud meie maastikupilti (Vahtre, 2000).
Barokkstiili variant rokokoo, mida iseloomustab rõhutatult lopsakas dekoor , Eestis eriti ei levinud ning siinne barokk jäi baroki kohta suhteliselt mõõdukaks (vaoshoitud barokk – palladianism). Rokokoostiili tähtsamaks näiteks kujunes Põltsamaa keskaegse linnuse ümberehitatud variant, seda just oma sisekujunduse poolest, mis aga kahjuks II maailmasõjas hävis (Vahtre, 2000).
18. sajandi keskel taasavastas Euroopa järjekordselt antiigi, sellele andsid tugeva tõuke väljakaevamised Pompejis ja Herculaneumis. Klassitsistlik arhitektuur jõudis eestisse 18. sajandi viimasel veerandil. Tallinnas kui suhteliselt „valmis“ linnas piirdus klassitsism peamiselt ümberehitustega; kõige rohkem Toompeal. Hoopis palju tehti aga Tartus, kus 1775. aasta suur tulekahju ehitusmeistritele niivõrd vabad käed andis, et oli võimalik isegi tänavavõrku kohendada ja peatänav (Rüütli) sirgeks tõmmata. Kui Tartu raekoda (1778-1784, arhitekt Johann Heinrich Bartolomäus Walter ) peegeldab veel viimaseid baroki järelmõjusid, siis ülejäänud Tartu linn ehitati juba puhtalt klassitsistlikuna, täpsemalt ampiirstiilis (nimetus tuleneb Napoleoni impeeriumist). Selle paremad näited on Raekoja platsi hooned (platsi üks tiib on kahjuks hävinud) ja Tartu ülikooli peahoone (Lisa 11) (Vahtre, 2000).

Kunst

19. sajandi algul Eesti kunstielu elavnes, selle tähtsam ajend oli Tartu ülikooli taasavamine ja eriti see, et ülikooli juurde loodi joonistuskool ja joonistusõpetaja koht.
Baroksed elemendid, mida 17. sajandil kohtasime eeskätt metallitööstuses, tungisid lillkirjana 18. sajandil ka tekstiilikunsti. Üldse on rahvarõivaste, eriti naiste rõivaste värviküllust peetud peaasjalikult 18. sajandi ilminguks. Ka triibulised (kohati ruudulised) seelikud on tõenäoliselt ampiirajastu rõivamoe kajastus. 18. sajandi lõpus hakati esmakordselt rahvakuntsi teadlikku ja teaduslikku huvi üles näitama. Seda kajastab ka August Wilhelm Hupeli „Topograafilisi teateid...“ ilmumine , kus muuhulgas publtisteeriti mõndagi otseselt eesti etnograafiasse puutuvat (nt. talupojakalender Saaremaalt ) (Vahtre, 2000).
Rahvusromantika oli tolleaegse Euroopa moevool ja seda ei esindanud Eestis mitte eestlased ise, vaid estofiilsed balti- või riigisakslased.
Eriti rahvaluule uurimise ajalugu võime samuti mõõta sellest ajast, mis Johann Gottfried von Herderi mõjutusel hakati eesti rahvalaulule juba sihikindlamalt tähelepanu pöörama. Rahvalaul oli tollal veel algriimiline ja regivärsiline, ehkki lõppriimiline rahvalaul oli trükikirjanduse (eriti lauluraamatute) mõjul juba tekkimas. Lauluviisid kasutasid endiselt vanu helilaade, ent suured muutused olid tulekul – vennastekoguduses oli algust tehtud mitmehäälse koorilauluga. Mitmehäälsus oli seni vaid iseloomustanud Lõuna-Eesti, täpsemini Setumaa laule, millel olid pikaajalised kontaktid vene rahva- ja kirikumuusikaga. Eesti rahvamuusikas domineerisid veel 18. sajandil torupill ja vanapärane, suhteliselt primitiivne kannel. 19. aajandi algusest hakkasid levima uuetüübilised kandled (simblid) ja viiul . (Lisa 12) Nendegi levikus oli oma osa hernhuutlastel (Vahtre, 2000).

18. sajandi teine pool

Lõpetuseks paar seika, mis omal kombel iseloomustavad 18. sajandit ja on paratamatult kultuuriloo osaks. 18. sajandi lõpul hakkas Venemaa Balti kubermangudest nekruteid võtma, millest eestlased Põhjasõjast saati priid olid olnud. Vene kroonu nõuded olid märksa rangemad kui Rootsi omad. Teenistus tuli ära teenida kodust kaugel, selle pikkuseks oli 25 aastat. Nii jäi enamik soldatiks võetuid igaveseks kaugele. Vähesed tulid siiski ka tagasi ja pajatasid uskumatuid lugusid kaugetest maadest ning rahvastest (Vahtre, 2000).
Sõjaväeteenistusse sobivad mehed pidid vastama kindlatele nõuetele ja normidele. Nad pidi olema ilma sisemiste haiguste ja väliste defektideta, terved, tugevad, sõjaväeteenistuseks kõlbuliku kehaehitusega, raskete kuritegude eest karistamata ning leeris käinud. Nekrutitele esitatavad vanusepiirid muutusid eri aegadel ning sõltusid tsaaririigi sõjalisest aktiivsusest – mida suurem see oli, seda rohkem aastakäike kuulus nekrutikohustuse alla. Kuni 1817. aastani võeti nekrutiks üldjuhul 17-37-aastaseid mehi, kuid oli ka erandeid . Näiteks ühel 1812 . aasta nekrutivõtmisel lubati sobivas vanuses meeste vähesuse tõttu sõjaväeteenistusse anda 12-40-aastaseid (Laur, 2003).
Nekrutikohustuse kehtestamisega lisandus talupoegadele veel üks põgenemismotiiv – pääseda ränkraskest soldatisolekust. Pageti enamasti metsarikastesse piirkondadesse, sageli ka kaugemale – Venemaale, Soome ja Rootsi. Talupoegade pagemine sõjaväeteenistuse eest kestis kogu nekrutikohustuse ajajärgu vältel, kuigi kubermanguvõimud seda takistada püüdsid. Haruldane ei olnud ka juba väeteenistuses olevate meeste deserteerumine (Laur, 2003).
Teine märkimist vääriv detail 18. sajandi teisest poolest oli viinapõletamine, mida harrastasid mõisnikud. Alkohoolsetest jookidest olid eestlased seni tuttavad õlle (germaani sõnatüvi) ja mõduga (vene sõnatüvi) ning kirjanduse kaudu ka veiniga, mida nimetati viinaks. Mõisa viinaköökides aetavat ollust nimetati seetõttu esialgu põletatud viinaks ja sellega tehti lähemat tutvust mõisakõrtsides või viinavaate Peterburi küütides. Mõisakõrtsid tähendavad ühtlasi kaubalis-rahaliste suhete arenemist, statsionaarse maakaubanduse laienemist . Juba 18. sajandi autorid kurdavad eestlaste laiskuse, salakavaluse jm. halbade omaduste kõrval ka nende alkoholilembuse üle. Siiski ei joonud talupojad end mõisakõrtsides põhja, selleks ei olnud neil arvatavasti ka piisavalt raha. Teiseks kaitses eestlasi paljude loodusrahvaste kurvast saatusest vana harjumus tarvitada pidupäeviti õlut, mille tõttu alkoholipruukimine polnud nende kultuurikontekstis täielikuks uudiseks ja selle jaoks olid olemas teatavad reeglid (Vahtre, 2000).

Kokkuvõte

1700. aastal alanud Põhjasõjas vallutati Eesti Vene vägede poolt. Varem Rootsile kuulunud Eesti- ja Liivimaa liideti 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahulepinguga Vene riigiga. Lõppes Rootsi aeg, Eesti ajaloos algas kaks sajandit kestnud Vene aeg.
Rootsi ja Venemaa olid üsnagi erinevad maailmad oma ajaloo ja kultuuri, ühiskondliku ja poliitilise korralduse poolest. Võimuvahetus Baltikumis ei toonud endaga kaasa siiski kaasa nii järsku murrangut, nagu esmapilgul võiks arvata. Siinsetel aladel oli oma ajalooline järjepidevus, mida uutel valitsejatel tuli arvestada. Vene riigi alla minekul jäid püsima senine ühiskonnakorraldus ja kohalikud võimustruktuurid. Rootsi-aegsed seadused reglementeerisid veel aastakümneid erinevaid eluvaldkondi. Alles Katariina II troonileasumisega 1762. aastal algas Baltikumi tihedam integreerimine Vene riigiga, mis päädis asehalduskorra kehtestamisega 1783. aastal. Pärast Katariina surma taastati varemkehtinud olukord, ning ka 19. sajandil kulges Venemaa Läänemere-provintside areng sisekubermangudest erinevat rada mööda.
Balti erikord jättis nii linnades kui maal ülemvõimu baltisakslastele. Saksa keel ning luteri usk sidusid Eesti- ja Liivimaa jätkuvalt saksa protestantistliku kultuuriruumiga. Ükski olulisem Kesk-Euroopa vaimuelu ilming ei jäänud Baltikumis vastukajata. Siinset vaimuelu elavdas ka Venemaa jätkuv euroopastumine, mis muutis Baltikumi kultuurisillaks Õhtumaa ja uueneva Venemaa vahel.
Ajalookirjanduses on 18. sajandit tavakohaselt käsitletud kui seisakuaega, eesti talurahva seisukohalt aga kui kõige tumedamat ja raksemat ajajärku. Niisugustel otsustel ei puudu oma alus, kuid on ühekülgne pärisorjuse kaotamisele eelnenud aastasaja kirjeldamisel kasutada ainult musta värvi. Õigusetust ja ülekohut on meie rahvas pidanud kannatama nii enne kui pärast seda. Vaadeldaval ajal jõudis Läänest Baltikumi valgustusliikumine, mis lõi soodsa pinnase pärisorjuse kaotamiseks ligi pool sajandit varem, kui see teostus Vene riigi ülejäänud aladel. Kirjaoskuse süvenemine, eestikeelsete raamatute levik ja esimeste ajalehtede ilmumine tõstis märgatavalt eestlaste kultuurilist taset.
Rahvastiku arvuliselt valdava ja määrava osa moodustasid endistviisi eestlased, kes oma enamuses talupoegadena olid ühiskonna põhiliseks ülalpidajaks ja kandjaks . Kõigile raskustele vaatamata osutas eesti rahvas jätkuvat elujõudu, rahvaarv kasvas jõudsalt, tuli välja Põhjasõja ning katku aegsest madalseisust ning ületas 18. sajandi lõpul esimest korda Eesti ajaloos poole miljoni piiri.
Selles referaaid püüdsin vältida äärmuslikke hinnanguid, mida meie senises ajalookirjanduses on käibel olnud liigagi palju. Toonaste valgustajate kombel usun ka lugeja enese arukusse. Loodan, et koos läbitud rohkem kui sajandipikkune teekond aitas seda mõneti vähemtuntud perioodi meie maa ja rahva ajaloos lugejale arusaadavalt tutvustada ning lähedasemaks ja mõistetavamaks muuta.

kasutatud kirjandus

Laur, Mati; Tannberg, Tõnu; Piirimäe, Helmut. (2003). Eesti ajalugu IV: Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu: Ilmamaa .

Vahtre, Lauri. (2000). Eesti kultuuri ajalugu. Tallinna Raamatutrükikoda: Virgela

LISAD

Lisa 1. Eesti haldusjaotus Põhjasõja ajal.
Lisa 2. Karl XI.
Lisa 3. Herrnhut Saksimaal.
Lisa 4. 1739. aastal ilmunud "Piibli-Ramatu" esilehekülg.
Lisa 5. August Wilhelm Hupel.
Lisa 6. Garlieb Helwig Merkel.
Lisa 7. Mustpeade maja välisfassaad.
Lisa 8. August von Kotzebue.
Lisa 9. Tarto maa rahwa Näddali-Lehe puulõikepilt.
Lisa 10. Kadrioru loss ja aed.
Lisa 11. Tartu ülikool, pilt on tehtud 1934. aastal.
Lisa 12. Uuema aja kannel ehk simbel.
40