Ajalugu: eesti 18. sajandil (0)

Gümnaasium
Eesti 18. sajandil

• Põhjasõda oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa, Rzeczpospolita ning hiljem (1713) nendega liitunud Preisimaa ja Hannover . Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel ja Venemaa sai suurriigiks, kuni selle ajani oli kasutusel riigi nimena Moskva tsaaririik.
http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5hjas%C3%B5da
• Balti erikord oli Balti ehk Läänemere äärsetes riikides Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal 13.-18. sajandini Saksa õigusruumi mõjul väljakujunenud ning toiminud riigivalitsemise- ning õigussüsteem. Kuni Balti provintside vallutamiseni Moskva tsaaririigi poolt oli ta kehtiv valitsusvorm ning õigusüsteem orgaaniline osa mandri-euroopa õigussüsteemist.
Balti provintside - Eestimaa kubermangu, Liivimaa kubermangu ja Kuramaa kubermangu vallutamisel Moskva tsaaririigi poolt kinnitas Peeter I 30. septembril 1710 Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused ning peale Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord, kuna elukorraldus erines Venemaa sisekubermangude korraldusest.
Venemaa Keisririigi Balti erikorra kohaselt säilis aadlikel ja linnadel omavalitsus . Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Valitsevaks usuks Baltimail jäi luterlus , asjaajamiskeeleks jäi saksa keel. Vene keisrivõimu kõrgemaks esindajaks sai keisri poolt määratud kuberner või kindralkuberner , kelle asetäitjaks oli kohalikust aadlike omavalitsusest asekuberner.
Pärast Vene keisririigi ülemvõimu kehtestamist algas Baltimaade seisusliku omavalitsuse – Balti erikorra – kõrgaeg, mis kestis kuni asehalduskorra kehtestamiseni 1783. aastal. Asehaldusaeg ning sellega kaasnenud seisuslike omavalitsusõiguste järsk piiramine kestis küll vaid kolmteist aastat ja selle järel varasem valitsuskord põhijoontes taastus, kuid isegi pärast seda jäi kõrgemaks poliitiliseks võimuks keisrivõim ning kohaliku baltisaksa aadli mõjuvõim hakkas nõrgenema. Järgmine Balti erikorra nõrgendamise etapp oli Keisririigi poolt linnade omavalitsusseaduse muutmine, mis võimaldas osaleda eestlastel senises sakslaste poolt juhitavate linnade omavalitsuses.
http://et.wikipedia.org/wiki/Balti_erikord
• Roseni deklaratsioon oli 1739. aastal Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni (1683–1764) sõnastatud talupoegade ja mõisnike suhteid kajastav dokument.
Roseni deklaratsiooni aluseks sai Virumaa Vohnja mõisa möldri Jaani kaebus oma mõisniku Heinrich von Baeri vastu. Jaan süüdistas mõisnikku ülemäärases maksude nõudmises ja vägivallas. Kohalikes kohtuastmetes õigust saamata pöördus Jaan kaebusega keisrinna Anna poole, kes saatis selle läbivaatamiseks justiitskolleegiumile, sealt pöörduti selgituse saamiseks Liivimaa rüütelkonna Maanõunike Kolleegiumi poole. Vastuse saatis 30. novembril 1739. aastal maanõunik Otto Fabian von Rosen . See on läinud ajalukku Roseni deklaratsiooni nime all.
Rosen väitis:
• talupoeg on juba maa vallutamisest alates pärisori;
• mõisnik võib teda kohelda oma äranägemisel;
• nii talupoeg kui tema varandus kuuluvad mõisnikule;
• mõisnikul on õigus talupoega pärandada ja müüa;
• talupoegade koormised pole seadusega piiratud.
Roseni deklaratsiooni alusel mõisteti Jaan valekaebuse esitamise eest sunnitööle, kuid vabanes peagi keisrivahetusega kaasnenud amnestiaga ning pöördus Vohnjasse tagasi. Osalemise eest talupoegade kaebekirjaaktsioonis mõisteti ta 1744. aastal Orenburgi kubermangu asumisele. Paradoksaalsel kombel tähendas see aga ka tema vabastamist pärisorjusest.

• klassitsistlik Tartu ehitati üles nullist, peale seda, kui venelased taganedes, kartes Karl XII tagasi naasmist kõik maha lõhkusid.
  

• Pietism - Vaimuelu kandev osa jäi ka pärast Põhjasõda luteri kiriku hooleks. Paljud koguduse olid jäänud ilma õpetajateta. Kirikuhooned olid rüüstatud või Põhjasõjas hävinud.
  

Juba Põhjasõja aastatel hakkas Baltikumis levima Saksamaal alguse saanud uus usuvool – pietism (ladina pietas – vagadus ). Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku süvenev konservatiivsus . Nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutmist . Eitati ilmalikke lõbustusi: mängu, vallatust, meelelahutust. Pietistlikke kasvatusideaale pidi ellu viidama kooli ja koduõpetuse kaudu. Nende põhimõte oli, et rahvale tuleb õpetada lugemist ja praktiliseks eluks vajaminevaid teadmisi.
1720-30-ndatel aastatel omandas pietism siinse pastorkonna hulgas valitseva seisundi. Oma toimekuse ja usinusega aitasid pietistidest õpetajad kirikutel kiiremini üle saada Põhjasõja–järgsest kiriku madalseisust. Pietistide teeneks tuleb lugeda ka luteri usu lähendamist rahvale. Elavnes sulise kirjanduse väljaandmine. 1739. aastal ilmus eesti keeles esmakordselt piibli täielik tõlge. Selle suure töö viis lõpule Tallinna lähedalt Jüri kiriku õpetaja Anton Thor Helle.

• Vennastekoguduse liikumine - 1730-ndate aastate alguses jõudis Eestisse rändkäsitööliste kaudu vennastekoguduste ehk hernhuutlaste liikumine, mis võeti talurahva poolt kiiresti omaks. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Enamik kirikuõpetajaist suhtus vennastekogudusse pooldavalt, kuna see tõi rahva religioonile lähemale.
  

Hoolimata sellest, et Eestit hakati süstemaatiliselt kristianiseerima alates 13. sajandi algusest, säilisid vanad uskumused ja tavad kuni 18. sajandi esimese pooleni, mil kohaliku maarahva seas toimus esimene suurem ärkamine kristlikule usule vennastekoguduse ( hernhuutlus ) liikumise näol. Vennastekogudus oli siin ka esimeseks misjoneerivaks usuliikumiseks.
Vennastekoguduse populaarsuse üheks põhjuseks oli kahtlemata nii see, et liikumises rõhutati lihtsat “südameusku” kui ka tõik, et esmakordselt oli põliselanikel võimalus ise korraldada oma usuelu — kuna vennastekoguduses oli oluliseks palveosadus, siis moodustusid sellised osaduslikud palveringid ka maarahva seas ning keskseteks figuurideks neis said kohalikud talupojad (lugejavennad). Samas tähendas see valitsejate kontrolli nõrgenemist talupoegade (usu)elu üle, ning kuna sageli kaasnesid usuliste ärkamistega talurahva ületõusud, oli vennastekoguduse tegevus ka korduvalt keelustati. Näidates teed hilisematele usuäratuslikele liikumistele, võitles hernhuutlus muu hulgas ka uute pahede, nagu suitsetamine ning viinapõletamise levimisega puhkenud liigjoomine , vastu. Normiks võeti vaga kristlik elu, mis tähendas lisaks karsketele eluviisidele ka esivanemate mitte-kristliku kultuuripärandi kogemist paganlikuna ning vennastekoguduse liikumisega kaasnes ka vanade uskumuste ja tavade hääbumine. Vennastekoguduse liikumine oli oluline ka eesti rahvuse ja kultuuri kujunemisel tänapäevases mõistes — koos vennastekogudusega levis põlisrahva seas kirjaoskus ning samuti mitmed mujal Euroopas levinud kultuurinähtused (pasuna- ja laulukoorid jne.).

• A.T.Helle – (1683 Tallinn – 24. aprill 1743 Jüri) oli saksa päritoluga vaimulik, keele- ja kirjamees . Jüri ja Kose kirikuõpetaja, esimese eesti keelse Piibli tõlkija.
  
• August Wilhelm Hupel - 1737 Buttelstedt, Saksamaa – 18. jaanuar (6. jaanuar) 1819 Paide) oli Äksi pastor aastail 1760 –1764, Põltsamaa pastor aastatel 1764–1804, kodu-uurija ja literaat.
  

Hupel sündis Saksi-Weimari hertsogiriigis diakoni ja pastor Christian Friedrich Hupeli ning aadlipäritolu Barbara Christiana von Spankau vanima pojana .
Ta alustas õppetööd Weimari gümnaasiumis ning jätkas seda (aastatel 1754–1757) Jena ülikoolis. Ehkki ta plaanis esialgu õppida arstiks, valis ta lõpuks isa soovitusel ikkagi teoloogia . Et Hupeli isa suri tema ülikooliõpingute ajal, pidi ta need kiiresti lõpetama ning asuma pere ülalpidamiseks soodsat teenistuskohta otsima .
Hupelile pakuti koduõpetaja tööd nii Sileesias kui ka Liivimaal. Kuna parajasti käis Seitsmeaastane sõda, valis ta viimase. Hupel saabus 1757. aasta sügisel Riiga, plaanides Liivimaal töötada vaid paar aastat. Tegelikkuses kodunes ta aga ruttu, jäädes sinna kogu oma ülejäänud eluks.
Tõenäoliselt juba 1758. aastal sai Hupel endale töökoha Äksil, paar aastat hiljem nimetati ta seal pastoriks. 1764. aastal õnnestus tal aga saada tunduvalt prestiižsema Põltsamaa kihelkonna pastoriks, kus parajasti oli majandusbuum ja kirikuõpetaja amet oli majanduslikult enam kui rahuldavalt kindlustatud.
Pastorina paistis Hupel silma äärmiselt tegusa inimesena , kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta (1760. aastate lõpust kuni 1799. aastani).
Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest 4-köitelises teoses "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" (1772– 1785 ) ja jätkväljaannetes "Nordische Miscellaneen" ning "Neue nordische Miscellaneen". Kõigil neil väljaannetel oli rohkelt kaastöölisi kõikjal üle Liivi- ja Eestimaa kubermangude. Tema põhjalikku tööd väärtustasid nii kaasaegsed kui ka järeltulevad põlved, eriti olulised on need aga toonaste olude tundmaõppimiseks ajaloolastele.
Koos kohaliku arsti Peter Ernst Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset ajakirja Lühhike öppetus (ta tõlkis Wilde saksakeelsed tekstid eesti keelde). Lisaks andis Hupel välja veel kaheköitelise põllumajandusõpetuse ning tegutses ka eesti keele uurija ning uuendajana. Lisaks oli Hupel ka mitmete teiste väljaannete kaastööline nii Baltikumis kui ka Saksamaal.
Tema töödes hakkavad ennekõike silma valgustusmeelsus ning küllaltki soosiv suhtumine talupoegadesse, eestlastesse ja lätlastesse. Siiski ei saa teda pidada estofiiliks, sest ta pidas senist valitsus- ja ühiskonnakorraldust igati sobivaks ning nõudis vaid majanduslikke ja talupoegade eluolu parandavaid muudatusi, mitte aga elukorralduse radikaalset muutmist. Hupeli ettevaatlik suhtumine ilmnes ka Prantsuse revolutsiooni ajal, millele ta oli algusest peale täielikult vastu.
1805. aastal asus Hupel elama Paidesse, kus ta jätkas aktiivset kaastööd teadusajakirjadele, samuti tegi ta koostööd silmapaistva eesti keele arendaja Johann Heinrich Rosenplänteriga. August Wilhelm Hupel maeti Reopalu kalmistule. Tema hauakoht on teadmata, kuid kalmistule on püstitatud mälestuskivi.

• Kadrioru loss - 1714. aastal ostis Peeter I Drentelnidelt nende suvemõisa ja ligikaudu sada hektarit maad Lasnamäe nõlva all. Nii sai temast ka endise raesekretäri Heinrich Fonne 17. sajandist pärineva suvemõisa omanik.
  

22. juulil 1718 mõõtis arhitekt Niccolò Michetti koos Peeter I-ga maha lossi ja aia plaani. Michetti planeeris pargi ja lossi kolmeosalisena Itaalia villade eeskujul.
1719. aastal said katuse alla tiibhooned, 1720-1721 ehitati peahoone ja põhiosas valmis loss 1725. aastal.
Nimi Katharinenthal ( Kadriorg ) võeti senise Fonnenthali asemel kasutusse alles 1740. aastatel.
Laemaal Kadrioru lossist
Aastal 1921 asus lossi Tallinna Eesti Muuseum , mis reorganiseeriti 1928 Eesti Kunstimuuseumiks.
Aastal 1929 võeti Kadrioru loss kasutusele Eesti riigivanema (alates 1938. aastast presidendi) residentsina. Hoone restaureeriti 1933–1934 ja 1938 valmis tema juurde Alar Kotli projekti järgi ehitatud Kadrioru administratiivhoone . Arhitekt Aleksander Vladovsky projekti järgi ehitati juurde banketisaal ning arhitekt Olev Siinmaa kavandite järgi kujundati mõned ruumid ümber rahvusromantilises stiilis.
Alates 1946. aastast on loss jälle Eesti Kunstimuuseumi käsutuses.
22. juulil 2000 avati renoveeritud Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseumi filiaal Väliskunsti Muuseum.

• Katariina II ja asehalduskord - Tallinna asehaldurkond ehk Tallinna kubermang (vene k. Ревельское наместничество) moodustati Eestimaa kubermangu asemele 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel, millega koondati Venemaa Keisririigi 36 kubermangu 17 asehaldurkonnaks (mille koosseisus oli 2...4 kubermangu), peale selle erandina: Moskva asehaldurkond, Peterburi asehaldurkond, Viiburi asehaldurkond, Riia asehaldurkond ja Tallinna asehaldurkond, mille koosseisus oli ainult üks kubermang, kuid asehaldurkonda juhtis kindralkuberner[1]. Seda ajajärku Baltimaade ajaloos nimetatakse asehalduskorra perioodiks ja see lõppes pärast Katariina II surma 1796.
  

5. juuni 1783. aasta ukaasiga moodustati endise nelja maakonna asemel viis maakonda. Paldiski linnale, milline rajati tänu soodsale asukohale Läänemere ääres, moodustati juurde ka maakond. Tallinna asehaldurkonna haldusjaotus kujunes järgmiselt:

• Aadlimatriklid - olid Austrias , Baieris, Kuramaal, Preisimaal, Rootsis, Soomes, Ungaris, Venemaal (sealhulgas Eestis) ja Württembergis aadlisuguvõsade ametlikud nimekirjad.
  

Soomes ja Rootsis pidas aadlimatriklit rüütelkond, Eestis Eestimaa rüütelkond, Liivimaa rüütelkond ja Saaremaa rüütelkond.
Preisimaal pidas aadlimatriklit heeroldiamet, Austrias keiserlik ja kuninglik aadliarhiiv siseministeriumis, Ungaris Ungari ministeerium Viinis .
Venemaal pidasid aadlisuguvõsade nimekirju kubermangusemstvod.
Suguvõsasid, mis ei olnud aadlimatriklisse kantud , kas ei loetud üldse aadlikeks või ei olnud nad täieõiguslikud.
Linnu oli 18. sajandil ametlikult 12 tükki
 
Kirjandus:
1. Eesti ajalugu, Avita, 2001 ( lk 125-144)
2. Eesti ajalugu IV, Tartu 2003 (lk 18-46, 63-144, 161-200, 217-264)
3. Jüri Kuuskemaa, Peeter I ja Katariina I Tallinnas, Tallinn 2004 (lk 5- 105)
4. Mati Laur , Eesti ajalugu varasel uusajal 1550-1800, Tallinn 1999 (lk 51-59, 75-89, 95-102, 104-115, 136-156)