Eesti rahvakultuuri areng ja mõjutused aastatel 1700-1816 (0)

Sisukord

Sisukord 1
2.1.Kirjatrükk 5
2.2.Talurahvaharidus 6
2.3.Tartu ülikooli taasavamine 7
2.4.Pärisorjusest vabanemine 8
2.5. Rahvakunst 8
2.6. Talumajandus 9
2.7.Maakäsitöö 10
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus 13
Sissejuhatus
Käesolev referaat puudutab Eesti rahvakultuuri arengut aastatel 1700 – 1816. Referaat puudutab Eesti ajaloos kahte etappi milleks on Rootsi aeg ja Vene aja esimene sajand. Referaadis puudutan Eesti kirjatrüki arengut, sealhulgas piibli tõlkimist emakeelde, talupoja kalendrid ja juturaamatud. Lisaks püstitan eesmärgi saada teada rohkem talurahva haridusest, Tartu ülikooli taasavamisest, rahvakunstist, talumajandusest ja maakäsitööst. Samuti on oluline rääkida eestlaste pärisorjusest vabastamisest selle ajastu lõpus.

Rootsi aja mõjutused ja areng Eesti rahvakultuurile aastatel 1700-1816

1625. aastal ühendati kogu Eesti ala Rootsiga , välja arvatud Saaremaa mis kuulus Taanile. Sõdede käigus rahvast tühjaks jäänud mandri eestisse tuli rahvast Soomest, saartelt, kuhu sõjategevus palju ei ulatunud. Peipsi läänerannikule sugenes vene asutust, eesti vanausulisi, keda 1667. aastal tekkinud kirikulõhe sundis põgenema Vene ametivõimude tagasikiusamise eest (entsüklopeedia 1998).
Rootsi võimu ajal sai luterlik kirik eestis jalad kindlalt alla. Rahvale hakati pidama emakeelseid jumalateenistusi ning tõlkima vaimulikku kirjandust eesti keelde. Pandi alus rahvakeelsetele algõpetustele (entsüklopeedia 1998).
Eestikeelne kirjasõna on tihedalt seotud nii kooli kui kirikuga , mis omakorda on teineteisest raskesti lahutatavad. Eesti kahes kirjakeeles ilmus 1710. aastaks kokku vähemalt 45 raamatut. Näiteks kodu ja kirikuraamatud, mille koostas Heinrich Stahl. Raamatuid levitasid trükkalid ja raamatuköitjad, aga ka kirikuõpetajad ja kösterkoolmeistrid ( Vahtre 2000).
Kunstis hõlmab Rootsi võimuaega üldiselt barokkstiil , mis jõudis Eestisse juba 17. sajandi keskpaiku ning mis 1730 .-1740. aastatel läbis rokokooetappi. Nii nagu varasemategi ajajärkude puhul, v. a. muinasaeg, on kõige paremini teada valitseva kunstistiili avaldused arhitektuuris. Erilist tähelepanu väärib seejuuures Narva, mille ajaloos on Rootsi aeg kõige edukam . Kajuks purustasind Narva kauni vanalinna 1994. aastal Nõukogude väed ja pärast sõda varemed lammutati. Alles jäi vaid raekoda , mis tänapäeval asub täiesti üksikuna ilmetute tüüpelamute keskel ja mõjub seetõttu kohatuna. Õnneks jõuti vana Narva enne hävitamist põhjalikult läbi uurida ning dokementeerida, justkui oleks tulevikku ette aimatud (Vahtre 2000).
17. sajandi lõpupoole algatas kuningas Karl XI Eesti- ja Liivimaa talupoegade pärisorjusest vabastamise. Üritus vaibus aga peatselt saabunud ränkadel aegadel. 1700 aastal alanud Põhjasõda tõi hävingut kümneks aastaks, kuni Venemaa liitmiseni 1710. Samal aastal alanud katkuepideemia süvendas sõja tehtud rüüstetööd veelgi. Selleks ajaks jäi Eestisse arvatavasti vaid 120 000 kuni 140 000 elanikku (entsüklopeedia 1998).

Vene aja mõjutused ja areng Eesti rahvakultuurile aastatel 1700-1816

Põhjasõja tagajärjel lanhes kogu Eesti Vene impeeriumi koosseisu. See aga ei tähendanud vene kultuuri mõjupiirkonda sattumist, vaid senisest veelgi selgemat baltisakslaste kultuurilist domineerimist. Pealegi elasid Venemaa kõrgkihid, kirik välja arvatud, tollal läbi Peeter I algatatud euroopastumist, nii et pigem võib rääkida balti aadli mõjust Venemaa valitsevatele ringkondadele (Vahtre 2000).

Kirjatrükk

Põhjasõda ei peatanud piibli tõlkimist. 1715. aastal toimetas Kullamaa pastor Heinrich Gusteleff trükki põhjaeestikeelse „Uue Testamendi“ ja 1739. Aastal ilmus lõpuks täielik „Piibli-Ramat“. See tõlge avas ühtse eesti kirjakeele väljakujunemise ajastu põhjaeesti murde baasil. Juhtivaks tõlkijaks oli tallinnlane Anton Thor Helle, kes oli kaua Jüri pastoriks ja tundis põhjalikult Tallinna ümbruse eesti keelt. Seda tõendab muuhulgas ka tema 1732 . aastal ilmunud eesti keele õpik. Piibel oli küllaltki esinduliku kujundusega ja heas keeles. See omakorda pani vaibuma jutud, et eesti keeles polegi võimalik Piibli rasket ja kujundirikast teksti edasi anda. Tõlge ühendas eesti keele olemasolevad võimalused ja tõlkijate keeleloome. Oma sisulise ja stiililise mitmekesisusega asendas Piibel eestlastele tervet raamatukogu ja mõjutas sellisena oluliselt eestlaste mõttemaailma. Paljud piibliväljendid muutusid rahvapärasteks vanasõnadeks (Vahtre 2000).
Piiblit ei jaksanud või ei pidanud oluliseks osta iga eestlane. Võttis aega, enne kui see jõudis igasse peresse. Seevastu 18. sajandi teise aastakümne lõpus ilmuma hakanud odavad talurahvakalendrid saavutasid märksa laiema leviku. Peale Peale kalendaariumi sisaldasid need veel nn. kalendrisaba, mis esialgu koosnesid Piibli katkenditest, hiljem aga venisid pikemaks ja hakkasid sisaldama mitmesuguseid, enamasti õpetliku sisuga kirjatükke. Esimesena hakkas kalendreid välja andma Tallinnas trükkal Jakob Köler.
Tema alustatud kalendrisari jäi ainsaks eestikeelseks peaaegu terve 18. sajandi jooksul (Vahtre 2000).
Esimene talupoegadele mõeldud juturaamat oli lõunaeestikeelne. Selle avaldas 1737 Urvaste pastor. Siiski ei kujutanud tema jutustused ega teised sellelaadsed väljaaanded endast meelelahutuslektüüri, vaid olid suunatud talurahva harimisele ja õpetamisele luterlikus vaimus (Vahtre 2000).

Talurahvaharidus

18. sajand oli Eesti hariduselus, eeskätt just talurahvahariduse arengus vaevaline, ent oluline. Põhjasõda ei hävitanud haridusvõrku ega eestlaste kirjaoskust täiesti. Siiski oli tagasilöök tuntav, sest sõjast, näljast ja katkust vaevatud talupojad lihtsalt ei jaksanud koolimaju ja kooliõpetajaid üleval pidada ning isegi koolilapse varustamine leivakotiga võis osutuda üle jõu käivaks. Sellegipoolest hakati 18. sajandi teisel kümnendil koolivõrku taastama . Esialgu avaldas tuntavad mõju Halle ülikool Saksamaal . Halle üheks saavutuseks Eestis oli Albu vaeslastekool eesti ja saksa soost orbudele. See oli küllalt avara õppekavaga ja kõrge tasemega kool, mis töötas 1717 . aastast arvatavasti 1740. aastani (Vahtre 2000).
Esimesed katsed siduda talupoegi lugemisoskuse nõudega on teada 1720. aastaist. Nimelt teatas Märjamaa pastor 1728 . aastal, et ta on suutnud talupoegi sundida oma lapsi varem kooli panema vaid ähvadustega, et ta lugemisoskusteta noorte abielusid ei laulata. Esimene nõue, et lapsed peavad 7. Ja 12. eluaasta vahel käima koolis või õppima lugemist kodus pärineb 1739. aastast. Sajandi keskpaiku juurdlus kord, et lugemisoskusteta isikuid ei tohi armulauale võtta, mis tähendas, et lugemisoskus muutus kohustluslikuks juba kõigile leerilastele, mitte ainult abiellujatele (Vahtre 2000).
18. sajandi teine pool kujunes rahvaharidusele küllalt viljakaks. Selles etendas peaosa Georg von Browne, kes 1762-1792 oli Liivimaa ja 1775-1792 ühtlasi ka Eestimaa kindralkuberner. 1765 . aastal avaldas ta koolipatendi, millega hariduselu sai senisest kindlama korralduse. Põhirõhk langes koduõpetusele, ent sellegi korraldamine oli tarvis selgelt sätestada, sest koduõpetus kuulus tollasesse haridussüsteemi. Kodus õppivaid lapsi kontrolliti kevadeti lihavõtete eel. Kihelkonna ehk köstrikoolidele lisaks kohustas Browne’i ka mõisate kõrvalt pidama mõisa- ehk külakoole (neist said hiljem vallakoolid) (Vahtre 2000).
Talurahva olukorra järsu halvenemise tõttu 1790. aastail lagunes koolivõrk kogu Eestis. Kui Eestimaa kubermangus oli 1790. aastal olnud 115 kooli, siis 1816. aastal oli neid alles 21. Seevastu ainuüksi Tartu ja Võrumaal oli 1814 . aastal kokku 217 kooli. Koolide katastroofiline vähenemine kümmekonna aasta jooksul (neli korda) ei jätnud aga üllataval kombel lünka eestlaste hariduslukku. Lugemisoskus levis jätkuvalt ja ulatus sajandi lõpul täiskasvanud eestlaste hulgas umbes 60 protsendini. Selle taga peitub koduõpetus, mis oli kindlalt korraldatud ning millega talupojad olid harjunud (Vahtre 2000).

Tartu ülikooli taasavamine

Selle perioodi hariduselu säravaimaks sündmuseks võib pidada Tartu ülikooli taasavamist 1802. aastal. Ülikooli asutamise mõte oli Peterburis ja Baltimail olnud õhus tegelikult Põhjasõjast alates. 19. sajandi alguseks näis, et kooli asukohaks saab Miitavi (Jelgava), ent keiser Paul I tapmine pööras olukorra teiseks. Uue keiser Aleksander I laskis ülikooli avada Tartus, millega nii Tartu linna ajaloos kui ka haridusajaloos algas uus ajajärk. Ülikool sai laialdase autonoomia ja piisavalt toetust riigikassast. Ülikool jäi algusaastatel saksakeelseks ja meelseks, ehkki aja jooksul hakkasid sellesse jõudma ka üha rohkem eestlasi. Samuti moodustasid teatava osa vene üliõpilased ja õppejõud. 1803 . aastal sai Tartust õpperingkonna keskus ja ülevenemaalise koolireformi raames hakati Eestiski juurutama nn. ühtluskooli, mille idee oli välja pakkunud kaasaegse peragoogika rajaja Jan Amos Komensky. Ühtluskoolides välditakse seisuslikke õppeasutusi, iga koooliastme edukal lõpetamisel saab lõpetaja jätkata õpinguid kõrgema asme koolis. Linnadesse asutati gümnaasiume, maakonna- ehk keisrikoole ja elementaarkoole. Sellega ühtlustati haridussüsteem algharidusest kõrghariduseni (Vahtre 2000).
19. sajandi algul Eesti kunstielu elavnes , selle tähtsam ajend oli Tartu ülikooli taasavamine ja eriti see, et ülikooli juurde loodi joonistuskool ja joonistusõpetaja koht. Esimesena asus sellele kohale Karl August Senff, kes tegeles graafikaga, eriti vaselõikega. Senffi selguse ja lihtsuse taotlus ning kalduvus kergele idealiseerimisele näitavad, et oli oli järjekindel klassitsist. Tema järglased kujundasid välja 19. Sajandi Tartu kunstielu (Vahtre 2000).

Pärisorjusest vabanemine

Pärisorjusest vabanemine on selle ajajärgu sündmus ning oleks patt sellest mitte rääkida. Teatavasti said sellest alguse just paljud muutused aastast 1816. 18. Sajandi lõpus jõudsid Baltimaile Euroopa valgustuse ja Prantsuse revolutsiooni kajad. Tõsteti häält pärisorjuse vastu, talurahva jaoks hakati avaldama valgustusvaimust kantud õpetlikke raamatuid. Talupoegade pärisorjusest vabastamine algas Eestimaa kubermangus 1816, Liivimaal 1819. Sel puhul said kõik talupojad endale perekonnanime . Paljud nimed olid saksapärased, sest nende panekul kuulus otsustav sõna mõisahärradele. Mõisatega seotud talurahvavallad said algelise omavalitsuse ja rahva omavaheliste asjade lahendamiseks vallakohtud, kus õigusemõistjateks olid taluperemehed. Kindel alus pangi, nagu juba eelneval mainitud , rahvakoolile, mis arenes eriti jõudsalt Liivimaal. Siiski jäid reformid öpoolikuks, sest talupoegadele anti vabadus ilma maaomandita. Talumaad tuli mõisnikult rentida vaba leppe alusel ja tingimused määras tema. Renti maksti peaasjalikult tööga, tegelikult jätkus pärisorjus (entsüklopeedia 1998).

Rahvakunst

Eestlaste kunstielust pole võimalik kõneleda veel sellelgi perioodil ja seepärast tuleb piirduda vaid mõningate rahvakunsti puudutavate märkustega. Baroksed elemendid, mida 17. sajandil sai kohata eeskätt metallitööstuses, tungisid lillkirjana 18. sajandil ka tekstiilikunsti. Üldse on rahvarõivaste, eriti naiste rõivaste värviküllusest peetud peaasjalikult 18. sajandi ilminguks. Ka triibulised (kohati ruudulised ) seelikud on tõenäoliselt ampiiriajastu rõivamoe kajastus. 18. sajandi lõpus hakati esmakordselt rahvakunsti vastu teadlikku ja teaduslikku huvi ilmutama. Seda kajastab ka August Wilhelm Humpeli raamatu ilmumine . Rahvusromantika oli tolleaegse Euroopa moevool ja seda ei esindanud Eestis mitte eestlased vaid riigisakslased.
Eesti rahvaluule uurimise ajalugu võime samuti mõõta sellest ajast, mil Johann Gottfried von Herdeni mõjutusel hakati eesti rahvalaulule juba sihikindlamalt tähelepanu pöörama. Rahvalaul oli tollal veel algriimiline ja regivärsiline, ehkki lõppriimiline rahvalaul oli trükikirjanduse mõjul juba tekkimas. Luluviisid kasutasid endiselt vanu helilaade, ent suured muutused olid tulekul – vennastekogudustes oli algust tehtud mitmehäälse koorilauluga. Mitmehäälsus oli seni iseloomustanud vaid Setumaa laule, millel olid pikaaajalised kontaktid vene rahva- ja kirkumuusikaga. Eesti rahvamuusikas domineeris veel 18. sajandil torupill ja vanapärane kannel . 19. sajandi algusest hakkasid levima uuetüübilised kandled ja viiul (Vahtre 2000).

Talumajandus

18. sajandi lõpus muutus olukord Euroopa turul põhjalikult. Olles alates 13. sajandist põllumajandusega seotud, ei saanud ka Eesti põllumajandus, eelkõige mõisad, toimuvast kõrvale jääda. Põllumajanduse arendamiseks asutati 1792. aastal Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet. Hakkasid levima põhimõttelised uuendused, nagu maaparandus, viljavaheldussüsteem, täiustatud põllutööriistad, uued põllukultuurid (kartul, ristik ) jne. Mõisate kaudu jõudis see kõik järk-järgult ka taludesse (entsüklopeedia 1998).
Rahva toidumajandusse tõi suure muudatuse kartulikasvatuse levimine 19. sajandi alguspoolel. Kartul sai Eesti põldudel võrdlemisi üldiseks, leevendades ikaldusaastate näljahädasid. Talupoegade toidulaual omandas kartul tähtsa koha, mõisate viinaköökides hakati kasutama seda vilja asemel (entsüklopeedia 1998).

Maakäsitöö

Aastatad 1700-1816 on käsitööliste andmete kohta ulatuslikud . Käsitöölisi oli rohkesti kirikute, kõrtside ja mõisate läheduses. Mõnes käsitööharus, nagu puutöös, kudumises, riidevärvimises, saavutasid maakäsitöölised suure oskuse ning nende tooted levisid naabermõisates ja linnaski. Et valdava osa vajalikest käsitöötoodetest valmistas iga talupoeg endale ise, siis võib arvata, et enamik neist maakäsitöölistest töötas rohkem mõisa tarbeks. 16. Sajandist alates on allikais mainitud mõningaid mõisate rahapalgalisi käsitöölisi, nagu kanguruid, köösnereid, rätsepaid, kingseppi, puuseppi ja tislereid (entsüklopeedia 1998).
18. sajandi teisest poolest on allikais mõisakäsitöö külakäsitööst juba kindlapiirilisemalt eristatud . Oma kasvavate vajaduste ja tärkava luksusjanu rahuldamiseks vajas mõis peale talupoegade käsitöö ja külakäsitööliste toodangu ka hulgaliselt erioskustega mõisakäsitöölisi. Neist olid paljud saanud väljaõppe kas Peterburis või kohalike linna tsunfimeistrirte juures ning neid leidus peaaegu igas teises Eesti mõisasa. Osalt olid need käsitöölised sel ajal juba seotud mõisatööndusega (kudumistöökojad Räpinas ja Virumaal), mille toodang läks sel ajal juba turule. Sellise olukorra kujunemist soodustas nähtavasti ka Venemaa uus käsitöökorraldus, millega ühenduses paljud tsunfikäsitöölised siirdusid linnadest tööle mõisatesse. Samal ajal hakkas mõis, kasutades edaspidigi ära kohaliku talurahva ja külameistrite käsitööoskusi, paremate töötulemuste saavutamiseks nende hulgas juurutama uusi käsitöövõtteid. Ilmekas näide on voki võrdlemisi kiire kasutuseletulek eesti talurahva hulgas 18. sajandi jooksul. Mõisa tarbeks lõnga ketramine kuulus talunaiste üldiste kohustuste hulka. Samal ajal võimaldati külaküsitöölistel ametit õppida mõisakäsitööliste juures. Nii kasvas olude muutudes mõisa osa kahe käsitöötraditsiooni vahendajana.
18. sajand oli üldse linna- ja maakäsitöö arengus sügavate muutuste aeg. Eelindustriaalsete suhete sissetungiga algas sajandi teisel poolel linna käsitöö kiire teisenemine ja linlike uuenduste ulatuslik levik maarahva käsitöösse. Mõnevõrra hakkas kasvama ka külakäsitööliste arv, eriti nende maatute vabandike hulgast, kes 19. sajandi algusest peale otustasid käsitööga laialdasemalt elatist teenida (entsüklopeedia 1998).
Eesti kõige põlisem iseseisev külakäsitööline oli sepp . Talupojad tagasid talle tavaliselt kindla aastase naturaaltasu, mille eest ta oli kohustatud tegema kõik külaelanikele vajalikud sepatööd. Erinevalt teistest käsitöölistest oli sepp küla lugupeetavamaid ja mõnikord ka jõukamaid mehi. Sepa kui vanima iseseisva käsitöölise suurele tähtsusele osutab asjaolu, et vana läänemeresoome keelte ühine sõna „sepp“ on saanud käsitöölise üldnimetuseks, mis lisatakse peaaegu igale eesti käsitöölise nimetusele ( puusepp , müürsepp, püttsepp, ratassepp, sadulsepp, rätsep jne). Seppade rohkuse kohta 16. sajandil annab tunnistust see, et 427 allikas märgitud maakäsitööliste hulgas oli seppi 56%. Ka 17.-19. sajandil moodustasid sepad maal kõige arvukama käsitööliste rühma. Sepatööoskus on Eestis olnud, nagu juba öeldud, rahva hulgas ka kõige laiemalt levinud. Seda tõendavad 19. Ja 20. sajandi saate talude sepapajad. Neid 18. sajandist pärit küla sepikodasid on kasutatud üldiselt veel 20. sajandilgi. Kolhooside algaastatel said paljudest neist põllutööriistade parandamise töökojad (entsüklopeedia 1998).

Kokkuvõte

Referaadist sain teada millised on Rootsi aja ja Vene aja esimese sajandi mõjutused Eesti Rahvakultuurile aastatel 1700-1718. Referaadis puudutasin erinevaid teemasi nagu Eesti kirjatrüki areng, talurahva hariduses, Tartu ülikooli taasavamine, rahvakunst, talumajandus, maakäsitöö ja eestlaste vabastamine pärisorjusest.
Sel ajastul sattus Eesti Põhjasõja tagajärjel Vene impeeriumi koosseisu. Võib arvata, et see tähendas ka vene kultuuri mõjupiirkonda sattumist, ent kultuuris sai näha vaid senisest veelgi selgemat baltisakslaste kultuurilist domineerimist. Seega on mõjutused eelkõige aastatel 1700-1816 pärit baltisakslastelt.
Pea kõik puudutatud teemad referaadis on väga olulised Eesti praeguse kultuuri arengule. Me ei oleks ilma ajaloota need, kes me oleme praegu.

Kasutatud kirjandus

Eesti entsüklopeedia. (1998). Eesti rahvakultuur. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus.
Vahtre, L. (2000). Eesti kultuuri ajalugu. Tallinn: Virgela.