EESTI RAHVAKULTUUR 1500-1700 (0)

Tallinna Pedagoogiline Seminar
Noorsootöö
NT13
Marie Käige
EESTI RAHVAKULTUUR 1500-1700
Eesti rahvakultuur
Prof Margus Abel
Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Eesti rahvakultuur 1500-1700 4
Taust 4
Talupoegade olukord 4
Linnad 6
Usk 6
Reformatsioon 7
Haridus 8
Eestikeelne kirjasõna 10
Kokkuvõte 11
Kasutatud kirandus 12

Sissejuhatus

Eesti on aastatuhandeid olnud väikene maaala mitmete vastasleeride vahel: võimutsev ida ja lääs, kristlus ja paganlus. Sellest mõjutatuna on Eestis väga erinäoline rahvakultuur, milles võib selgelt ära tunda ka teiste maade mõjutusi. Rahvakultuuri eripärad erinevad ka piirkonniti. Eelkõige kerkivad esile Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Eesti vahelised erinevused, mille sündi ja arengut on mõjutanud juba loodusolud. Üldjoontes on Eesti madal maa, kuid majandusliku tegevuse seisukohast jaguneb ta selgelt kaheks: Madal- ja Kõrg-Eestiks ( Estonica , 2010)
Kõrg-Eesti moodustavad kesk-ja idaosa kõrgemad alad, mis on viljakama maa tõttu olnud tihedamalt asustatud. Madal-Eesti moodustab Lääne-Eesti ja saared. Nende vahele jääb kultuuriline üleminekuala, mis ulatud Tallinnast Pärnuni. Rahvakultuuri kujunemisel mängis looduslikest eeldustest suuremat rolli kontaktid naabritega. Lääne-Eesti ja saarte puhul on märgatavad Rootsi mõjud. Põhja-Eestis oli avatud mitmesugustele mõjutustele: tähelepanu oli koondunud Tallinna kui tähtsa kaubanduslinna ümber. Lõuna-Eesti pöördus rohkem Riia poole.
Kõikidest piirkondlikest erinevustest hoolimata oli vanal eesti talupojakultuuril üle kogu maa tuntud ühisjooni, mis selle tervikuks liitsid. Kõige tunnuslikumaks neist võib pidada regivärsilist rahvalaulu, rehielamut kui tüüpilist elamut ja pehmet hapendatud rukkileiba . Ühine oli ka suur osa pulma- ja jõulukombestikust, külvinädalate lugemine ja hingedeaeg (Estonica, 2010).
Rahvakultuuri arenguloos võib selgesti eristada kolme perioodi. Esinene oluline periood oli meie esivanemate kujunemisloos 13.sajandi võõrvallutused, mille tagajärjel läks muistne maarahvas pikkadeks sajanditeks võõraste mõjuvõimu alla. Teine märkimisväärne ajajärk ulatus 16.sajandisse: reformatsioon, mis pani aluse kirjakeele tekkele ja kultuuri edenemisele. Kolmas periood on 19.sajand teine pool, mil meie traditsioonilisest talurahvaühiskonnast hakkas ajapikku kujunema uuemaaegne ühiskond. Mina käsitlen oma referaadis enamasti esimese ja teise nimetatud ajajärgu mõjutusi. Siinkohal toon välja, et tollaaegsest talurahvakultuurist on üsnagi vähe teada ning talupoegade elu kirjeldus 16-17.sajandil on suuresti kirja pandud väheste allikate ja oletuste põhjal.

Eesti rahvakultuur 1500-1700

Taust

Pärast muistse vabadusvõitluse lüüasaamist jagasid võitjad Eesti alad omavahel. Eestis moodustus neli väikest feodaalriiki, mille eesotsas olid maahärrad:

• Taanile läks Harju-Viru (Põha-Eesti)- maahärraks Taani kuningas
  
• Liivi orduriik (suurim sõjaline jõud Eestis)- maahärraks Liivi ordumeister
  
• Tartu piiskopkond - maahärraks Tartu piiskop, kes allus Riia peapiiskopile
  
• Saare-Lääne piiskopkond- maahärraks Saare-Lääne Piiskop, kes samuti allus Riia peapiiskopile
  

Taani valdusesse läinud Põhja-Eestit hakati kutsuma Eestimaaks, ülejäänud territooriumi aga Liivimaaks. Vormiliselt allus Liivimaa Saksa- Rooma riigi keisrile, kuid arvestades keisririigi kaugust, olid Liivimaa maahärrad väga iseseisvad oma tegemistes.
14.saj haldusjaotus muutus. Pärast Jüriöö ülestõusu müüs Taani kuningas 1346.aastal Harju-Viru Saksa Ordule, kes andis alad omakorda Liivi ordule valitseda. (Kallas, 2010)
Eestist kujunes pikaks ajaks Saksa koloonia, kus maad valitsesid Liivimaa ordu ja piiskopkondi piiskopid oma vasallidega. Ühiskondlik võim koondus väheste sakslaste kätte (A.Viires, 2004)

Talupoegade olukord

1421 .aastast alates oli hakatud pidama Vana-Liivimaa maapäevi, mis toimusid enam-vähem igal aastal. Neil arutati välispoliitilisi küsimusi, püüti lahendada omavahelisi tülisid, määrati maksud , astuti samme talurahva pagemise vastu jpm. (L. Vahtre , 1993)
Võõrvõimu alla minnes halvenes talupoegade seisukord järk-järgult. Kui 13-14 sajandil piirdus talupoegade kohustus maksude ja kohtusõltuvusega, kuid 15.sajandi jooksul võeti vastu mitmeid otsuseid, mis tõkestas talupoegade pagemist ja tagas pagenike väljaandmise. Asulateks olid külad ja mõisad, mis tekkisid pärast Eesti alade vallutamist 13.sajandil. 15. sajandil hakkas mõisate arv kasvama ja mõisamajandus kujunes peamiseks maamajanduse vormiks. Sajandi lõpust on juba teateid talupoegade müümise ja vahetamise kohta nii koos maaga kui ka ilma. Sunnismaisus muutus üldiseks 16. saj I poolel, pärisorjuslik sõltuvus tugevnes käsikäes aadli positsioonide tugevnemisega märgatavalt 17. saj jooksul. ( Harjumaa Muuseum , 2010)
16. sajandi lõpuks olid välja kujunenud praeguse asustuse põhijooned. Samal ajal arenes Saksa eeskujul feodaalne külaühiskond. Talupoja elu korraldas teoorjuslik mõisamajandus, seepärast piirdus tema maailm oma talu ja mõisapõlluga. Raske töökohustus ei jätnud talupojale sõitudeks aega, selleks polnud kuigipalju põhjustki. Pikad sõidud olid talupojale keerulised ka kehvade teede ja sõidukite tõttu. Elukohast lahkumine võis olla isegi keelatud kuna mõisnikud pelgasid tööjõu pagemist. Oma toodangu müümiseks ja mõne vajaliku asja ostmiseks tuli vahel sõita turule. Mõisa veokohustus sundis lühemate retkede kõrval sõitma kaugemalegi, näiteks Riiga ja Peterburgi. Mõisast ja linnast omandas talurahvas käsitööoskusi, rõivamoode, ehteid ja elamusisustuse elemente. (Eesti Rahva Muuseum, 2010)
Omavahel suheldi kõrtsis, vallamajas ja kirikus. Kõrtsis said kokku ühe küla, vallamajas ühe mõisa ja kirikus ühe kihelkonna inimesed. Sellepärast ongi eesti rahvariided kihelkonniti erinevad. Talurahva paiksus oli läbi sajandite siiski suhteline - nii poliitilised kui majanduslikud olud tingisid rahva ümberasumist. Alati on olnud avatumaid ja suletumaid piirkondi. Teistest liikuvamad olid randlased ning nende maailmapilt selletõttu ka avaram. Üldiselt liikusid mehed rohkem kui naised, eriti hooajatöödel. ( ibid )
Pärast Liivi sõda 1558-1583 oli rahvaarv Eestis kahanenud vähemalt poole võrra. 17. Sajandi alguses oli 75% taludest maha jäetud või tühjad. Enam oli laastatud suurte linnade ümbrus, eriti Harjumaa ja Kesk-Eesti. Lisaks sellele tabas 1601- 1603 kogu Põhja- ja Ida-Euroopat näljahäda. See tingis suurema sisserände kuna nii Poola kui Rootsi võimud olid huvitatud tühjaks jäänud ala kiirest koloniseerimisest uusasukatega. Rohkesti asus siia elama vene talupoegi, käsitöölisi,kaupmehi ja kalureid, vanausulisi, kelle külad on säilinud tänapäevani. Suurel hulgal asus siia elama ka soomlasi , Lõuna-Eestisse lätlasi. ( Laur , 1999)
1625. aastal läks kogu Eesti ala rootslaste valdusse. Suuremad muutusid toimusid talurahva olukorras seoses Karl XI valitsusajaga, mil talurahva õiguslik seisund tõusis taaskord päevakorda. Kuna Rootsist kujunes absolutistlik monarhia , mis taotles keskvõimu tugevnemist riigi kõigis osades, siis hakati mõisamaid redutseerima ehk erakätest riigi valdusesse omistama . Kokkuvõttes läks reduktsiooni tulemusel riigi kätte Liivimaal 5/6 mõisamaadest, Eestimaal üle poole ja Saaremaal ligi veerand. Riigimõisad renditi enamasti endistele omanikele, rentnikud maksid riigile suhteliselt madalaid rente osalt viljas , osalt rahas. Rentnikel keelati anda ihunuhtlust taluperemeestele, talupoegadele anti õigus kaevata rentniku peale kohtusse, kuni kuningani välja. Samuti keelati talupoegade müümine maast lahus, nende taludest väljatõstmine ja talumaade mõisastamine. Eesti riigitalupoja staatus ei olnud küll veel võrreldav vaba talupoja omaga Rootsis, ent siiski oli see tunduvalt parem kui eramõisate talupoegade õiguslik seisund. (Estonica, 2010)

Linnad

Keskaegses Eestis oli 9 linna: Tallinn( 1228 ) ; Tartu (1262) ; Viljandi ; Rakvere ; Narva ; Haapsalu ; Vana-Pärnu ; Uus-Pärnu ; Paide. 16. sajandi lõpul oli Eesti alal kümme linna: lisaks keskajal tekkinutele said 16. sajandi teisel poolel linnaõiguse veel Kuressaare Saaremaal (1563) ja Valga (1584). (Estonica, 2010)
Kuigi linna ladviku moodustasid kõikjal sakslased , oli eestlaste osakaal linnades suhteliselt suur. Kui 14. sajandil võeti eestlasi veel ka linnakodanikeks, siis 15. sajandil hakati nende kodanikukssaamist üha enam piirama, muuhulgas kodanikumaksu tõstmise teel. (Laur, 1999)
Keskaegne linn oli peamiselt kaupmeeste ja käsitööliste elupaik. Seal elasid ka võimu esindajad ja sõjamehed, samuti vähesed tollased haritlased. Muidugi oli linnades ka teenuste pakkujaid (ehitusmeistrid). Mõned linlased pidasid kariloomi, keda päeval linnast välja karjamaale aeti. Põldu harisid linlased harva, küll aga oli paljudel aedu linnas või linna lähedal. Kaitseks olid linnal harilikult müürid ümber ja seda silmatorkavat iseärasust peetigi linna tunnuseks. (Vahtre, 1993)
XIV sajandi keskpaigast kuni XVI sajandini linnade arv oluliselt ei suurenenud, kuid olemasolevad linnad kasvasid jõudsasti, eelkõige maalt tulnud inimeste arvelt. Sel ajal moodustas linnarahvastik 5-6 % kogurahvastikust e. linlasi oli 20 000 inimese ringis. (ibid)

Usk

12.sajandil valitses Eestis veel paganausk . 13.sajandi alguses alustasid sakslased paganlaste ristuusustamist tule ja mõõgaga. (A.Viires, 2004) Kuigi dokumentidest võib sageli lugeda kaebamist eestlaste pagenlikkuse üle, on kindel, et kristlikud kombetalitused nagu ristimine , armulaud , laulatus või matused kuulusid edaspidi siiski talupoegade kombestikku. Õieti kuulusid vastavad rituaalid ka paganliku rahvakultuuri juurde, va armulaud, kuid nüüd kuulus nende juurde ka kristlik riitus , mis oli eestlaste jaoks üldiselt vähetähtis. (L.Vahtre, 1993)
Eestlaste eesnimesid uurides selgus , et kristlikele eesnimedele üleminek toimus alles 15., paiguti 16.sajandil. Need on nimed, mida me praegu üldiselt eesti nimedeks loeme (Jüri, Jaan, Mart, Kadri või Mari). Sellest võib järeldada, et isegi kui eestlased veel 15.saj issamameiet ei mõistnud ja endiselt veel pikset oma jumalaks pidasid, siis katoliiklusele üleminekut ja paganliku mõttemaailma muutust võib 16. sajandi alguses juba tunnetada. (icid)
Eriti oluline oli kirikukalendri igapäevaelu reguleeriv roll. Paljud vanad tähtpäevad asendati uute kirikupühadega andes neile uued nimed, kuid sageli jäeti seejuures suur osa kombetalutusest samaks. Näiteks põllutööde algust tähistati paganlusajalgi, kuid nüüd tähistati neid kui jüri- ja mihklipäeva. Tähtsamatel pühadel hakati siiski missal käima ja muutus oli ka see, et kirikupühi, mil kehtis töökeeld oli ilmselt rohkem kui paganlikke tähtpäevi. Kuigi seitsmepäevane nädal oli eestlastel kasutusel varemgi, võttis pühapäevane kirikuskäimise juurutamine siiski aega. Aasta tähtsaim püha, jõulud, säilitas katolikuajal oma senise nime ja kombetalituse, mis jäi kuni 20.sajandini peamiselt mittekristlikuks. (icid)

Reformatsioon

1517. aastal algas Saksamaal reformatsioon ehk usupuhastus , mida algatas Matin Luther. Lutheriusk kuulutas, et inimene saab õndsaks usu, mitte rituaalide mehaanilise täitmise kaudu. Esikohal pidi olema iga inimese isiklik suhe Jumalaga. Selle toetajaid leidus talupoegade, kodanike ja aadli hulgas. Eestisse jõudis reformatsioonilaine 1524 .aastal pildirüüste näol. 1526. aastaks olid Eesti linnad protestantlikeks saanud. Maal oli olukord keerulisem. Maavaldajad ehk aadlid ei olnud algul uue usu poolt, sest nad kartsid talupoegade mässu, nagu oli toimunud Saksamaal. Talupojad jäid aga passiivseks, sest ilmselt oli kristlus tervikuna neile ikka veel võõras. 16.sajandi keskpaigas siirdus enamik aadlikke reformitud usu poole, millega loeti usku vahetanuks ka talupojad. (L.Vahtre, 1993)
Reformatsiooni mõju nii eestlastele kui ka Eesti kultuuriloole oli tugev. Kõige olulisem muutus oli emakeelne jumalateenistus. Niisiis vajati protestantliku jumalateenistuse ja liturgia pidamiseks kiiresti kirikulaulude tõlkeid või uusi laulutekste. Kirikulaulude õppimine eesti kogudesega nägi aga rohkem välja koorilauluproovina kui jumalateenistusena. Usupuhastus aitas oluliselt kaasa eesti kirjakeele sünnile. Nii on teadaolevalt esimene osaliselt eestikeelne raamat trükitud 1525 ., Tartu pildirüüste-aastal. Eestlaste osa vaimulikkonnas arvatavasti suurenes. (icid)
Kuid oleks vale arvata, et usupuhastus eestlastele kui rahvusele ainult kasuks tuli. Reformatsioon teravdas rahvuslikke vahekordi, vähemalt linnades, ja seal oli nõrgemaks pooleks endiselt eestlased. (idic) Rõhuasetus eesti keele omandamisele vaimulike seas pärast reformatsiooni võis koguni taanduda, sest vana katoliikluk valmulikkond tõrjuti välja ja uutel sisserännanud jutlustajatel ei olnud põlisrahvastega mingit kogemust ega ka keele oskust. (Laur, 1999)
On oletatud, et katolikuaja lõpuks olid välja kujunenud nii eestikeelsed tähtsamad palvevormelid kui ka juurdunud olulisemate piiblilugude jutustamise tava. Uute tekstide kiire ja mitte alati kompetentne tõlkimine eesti keelde pärast reformatsiooni tõi aga kirikuelus kasutatud eesti keelde rohkem saksapärasust. (Estonica, 2010)

Haridus

Keskajal mängis hariduselus suurt rolli kirik . Koolide peaülesandeks oli vaimulike ettevalmistamine. Katoliku kiriku juures tegutsesid toomkoolid ja kloostrikoolid. Toomkoolis õppisid tulevased toomhärrad, kuid juba 15.sajandi asgusest pidid kõrgematele kirikukohtadele toatlejatel olema ülikooliharidus. Õpiti peamiselt Saksamaa ülikoolides. Paljud aadlinoored õppisid Praha , Kölni, Heidelbergi, Erfurdi jt ülikoolides — kust jõudsid juba 15. sajandi lõpul Eestisse humanismi ideed. (Estonica 2010) On teada isegi üksikuid eestlasest üliõpilasi. Kui varaline seis lubas, siis ei olnud eestlastele ülikoolis õppimine keelatud. (Arjakas, Laur, Lukas , Mäesalu, 1991)
Ent paralleelselt vaimulike harimisega toimus rahva harimine ka katoliku missa kaudu, mille pidulikkus ja ülev laul ei saanud jätta mõju avaldamast ka põliselanikele, kes ladinakeelsest jutlusest sõnagi aru ei saanud. Võib vaid kujutleda, kuidas mõjus eilsele põlluharijale, nüüd linnas elavale eesti soost mehele või naisele (keda oli arvatavasti pool linnaelanikest) katoliku kiriku pidulikkus ning pürgimine taevaliku poole.(Laur, 1999)
Kirjaoskusele hakati laiemat tähelepanu pöörama protestantismi tulekuga. Algõpetust anti aadlinoortele tavaliselt kodus, selleks palgati koduõpetajad kas linnadest või välismaalt. Vajalike käsitööoskuste andmine linnakäsitöölistele, kelledest paljud olid võrsunud eesti talupoegade seast, toimus tsunftikorra üldraamistikus (õpipoiss-sell-meister). Ent juba 16. sajandi algul õpetati tulevastele käsitöömeistritele ning kaupmeestele ka lugemist ning kirja.(ibid)
Põlisrahva haridustase hakkab oluliselt tõusma alles pärast reformatsiooni. Luterlus nõudis emakeelse jumalasõna jõudmist igaüheni ja seega vajas ta ka rahvakoole, kus nii kirja- kui jumalasõna õppida ja õpetada. Seega pani reformatsioon aluse süsteemsele ja põlisrahvakeelsele kooliharidusele. 1583. aastal avati jesuiitide poolt Eesti esimene gümnaasium. (Arjakas, Laur, Lukas, Mäesalu, 1991)
Liivi sõja tulemusena jagati Eesti alad kolme kuninga vahel. Põhja-Eesti jäi Rootisine, Lõuna-Eesti Poolale ja saared Taanile. Rootsi krooni alla läinud Põhja-Eestis leidsid järjest laiema leviku reformatsiooniideed. Õnneliku juhuse tõttu pandi Eesti kirikuasju pärast Liivi sõda ajama Christian Agricola (1551–1586), kes oma isa, Turu piiskopi Mikael Agricola, vahendusel tundis hästi Rootsi kiriku- ja koolikorraldust. Christian Agricola 1586. aastal koostatud instruktsiooni kohaselt tuli kiriku reformimisel pöörata vajalikku tähelepanu ka nende juures asuvatele koolidele, vastutus laste koolitamise eest pandi kogudusele. Muutuste tulemusena, nagu tõdevad Eesti kooli arengut uurivad ajaloolased, oli kirikukoolide õppetöö tase 17. sajandi alguse linnades Lääne-Euroopa protestantlike maade tasemel.(ibid)
17. sajandi esimese veerandi lõpuks oli Rootsi allutanud kogu Mandri-Eesti, mis tähendas ka kiriku- ja koolikorralduse sättimist Rootsi mudeli järgi. Rootsi võimu eestvedamisel avati 1630 Tartus ja 1631 Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid, 1632. aastal loodi Tartu ülikool. Talurahva lugemaõpetamisega hakkas riigikirik tegelema 17. sajandi teisel kolmandikul. 1684 –1688 töötas Tartu lähistel esimene kihelkondadele koolmeistreid ettevalmistav Forseliuse seminar, mis toetus Lääne-Euroopas levinud looduspärasuse ja ratsionalismi põhimõtetele. Nelja tegutsemisaasta jooksul anti haridust 160 poisile , st. loodi kriitiline hulk esimese põlve maaharitlasi. Koolide kaudu levis ka koduõpetus, mille tulemusel mitmekordistus lugemisoskus. Rahvahariduse edenemine põrkus mõisnike vastutöö tõttu, kuid sellegipoolest sai kihelkonnakoolide võrk ometigi jalad alla. Arvatakse, et Rootsi aja lõpuks (1710.a) oli kirjaoskajaid mitte enam tuhandetes, vaid kümnetes tuhandetes.(L.Vahtre, 1993)

Eestikeelne kirjasõna

Tähtsamail kohal tollaaegses kirjakeeles oli vaimulik kirjasõna olles tihedalt teotud ka kooliga. Tähtsaimaks teoseks peetakse 16.sajandi teisel poolel kirjutatud Balthasar Russowi alamsaksakeelne “Liivimaa provintsi kroonika”, mis sai suure menu osaliseks ning seetõttu ilmusid varsti ka teine ja kolmas väljaanne. Rossow oli eestlasest Tallinna linnakodanik. Oma teoses käsitles ta põhiliselt Vana-Liivimaa sõjaeelset eluolu ja Liivi soda. Ta kritiseerib teravalt aadlit ja katoliku kirikut nende pillava eluviisi pärast ja taunis talurahva õigusetust. (Vahtre, 1993)
Eesti kahes kirjakeeles ilmus aastail 1631-1710 vähemalt 45 raamatut. Raamatuid levitasid trükkalid ja raamatuköitjad, aga ka kirikuõpetajad ja kösterkoolmeistrid. 17.sajandi alguse eestikeelsed trükised olid veel valdavalt vaimuliku sisuga, mõeldud mite niivõrd talupoegadele lugemiseks, vaid abimaterjaliks puudulikult eesti keelt oskavatele kirikuõpetajatele. (Laur, 1999) 17.sajandi teasel poolel eestikeelse raamatu lugejate ring laienes- nendeks polnud enam ainult vaimulikud ja õpetajad, vaid ka talupojad. Seepärast taandub saksa keel estikeelsete trükiste tiitellehtedelt ja peatükkide algusest.
17.sajandi jooksul jäi üldiselt valitsevaks eesti keele saksapärane kirjutusviis ja grammatika vägivaldne painutamine saksa reeglite alla. Sellele suunale pani aluse Stahli grammatika aastast 1637. (Vahtre, 1993)
Omaette probleemiks kujunes Piibli tõlkimine, sest sellega tekkis lugematuid ortograafia - ja tõlkeprobleeme, lisaks tuli arvestada kahe eesti kirjakeelega. Mõnda aega oli tartu murdel teatav edumaa. Kuid tõlkevaidlused polnud sugugli asjtud, nende käigus loodi ja arendati eesti keelt. (Laur, 1999)

Kokkuvõte

Eesti rahvakultuuri 16-17 sajandil uurides selgus, et eestlaste ehtsast kultuurist ei saa siin eriti rääkida. Meie esivanemate kombeid ja traditsioone on mõjutanud väga erinevad vallutajad, kes meie alal vähemat või pikemat aega valitsenud on. Need sajandid olid maarahvale rusuv ja eelkõige alahoidlik aeg, kus ei olnud võimalust oma õiguste eest võidelda või iseseisvalt otsuseid vastu võtta.
Mitmed tollaaegsed allikad annavad meile ülevaate aadlike ja mõisnike priiskavast eluviisist samal ajal kui talupojad mõisa heaks tööd tegid. See tingis trotsi ja lootusetust. Ja ei saa öelda, et orjuseaastad meile ainult negatiivselt mõjusid. Tänu võõrkultuuride sissetungile hakkas ju arenema näiteks trükikunst. Niisamuti hakkas meile pealesunnitud usu ja kiriku tähtsuse tõusuga arenema ka haridus ning neid võib ju pidada kultuuuri jätkusuutlikuse ja arengu aluseks.
Kuigi rahvakultuuri pärandist leiame me eelkõige sarnasusi teiste naaberriikide kultuuriga ja erinevaid variatsioone ja põimumist, on kindel, et meile on meie esivanematest säilinud vähemalt üks ühine tunnus. See on visa hing ja töökus.

Kasutatud kirandus

Arjakas,K. Laur,M. Lukas, T. Mäesalu, A. 1991. Eesti ajalugu. Tallinn
Eesti Rahva Muuseum, http://www.erm.ee/?lang=EST&node=202 (5.november 2010)
Kallas, V. Eesti ja eestlased ajalootuules 2010 http://www.hot.ee/vaikal/ajalugu_3.ht m
(4.november 2010)
Harjumaa Muuseum, http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/rafas/ajalugu_moisaelu_orjus_1.html
(5.november 2010)
Laur, M. 1999. Eesti ajalugu varasel uusajal 1550-1800. Tallinn. Eesti Entspklopeediakirjastus.
Vahtre, L. 1993. Eesti Kultuuri Ajalugu. Tallinn. Jaan Tõnissoni Instituuti Kirjastus
Viires, A, 2004. Vana Eesti Rahvaelu. AS Kirjasus ILO