Rahareformide olemus ja näited (0)

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor
Ettevõtluse õppetool
Astra Säälik
EV-1-P-E-tar
RAHAREFORMIDE OLEMUS JA NÄITED
Referaat
Juhendaja : Andro Roos
TALLINN 2012

SISUKORD

SISSEJUHATUS

Minu referaadi teemaks on „Rahareformide olemus ja näited“ ning minu referaadi eesmärgiks on lugejateni tuua rahareformide olemus ning et lugejad paremini olemusest aru saaksid ka mõningad näited.
Nagu sõnast „ rahareform “ aru võib saada, on see seotud rahaga ning seetõttu alustasingi oma referaati raha defineerimisega ja kuidas see meieni tuli.
Teises peatükis keskendusin rohkem rahareformi olemusele ning kolmandas peatükis olen toonud rahareformide näidetena välja Eesti neli rahareformi, kuna just nende kohta oli kõige rohkem informatsiooni.
Lisades olen välja toonud Euroopa Parlamendi liikme Indrek Tarandi arvamusloo rahareformist ja rahavahetusest ning 1992. aasta rahareformi komitee büroo juhi Enn Teimanni meenutuse rahareformist 1992. aastal.
Referaadist saab hea ülevaate rahareformide olemusest ning samuti ka näidetena välja toodud Eesti rahareformidest.
Head lugemist!

RAHA

Raha on üldine seaduslik maksevahend , mille vastu saab vahetada teisi kaupu suhtega, mille määravad raha ostujõud ja kaupade hinnad.
Raha olemasolu aluseks on ühiskondlik kokkulepe millegi kasutamiseks vahetusvahendina. See kokkulepe võib olla kas otsene või kaudne, vabatahtlik või sunduslik. Raha väärtus võib muutuda inflatsiooni ja deflatsiooni tõttu. Raha on:

• Arvestusühik – raha on ühismõõduks kaupade väärtuse mõõtmisel ja võrdlemisel.
  
• Vahetusvahend – raha on vahetatav kõikide teiste kaupade vastu ning asendab ostja ja müüja vahelistes tehingutes bartertehinguid.
  
• Väärtuse akumulatsiooni vahend – raha on vara, mida saab koguda ja kasutada tulevikus tehingute tegemisel.
  
• Kaup – raha on kaup, millel on oma hind, mis sõltub turusituatsioonist ning raha emiteeriva keskpanga baasintressimäärast.
  
• Maksevahend – rahaga saab maksta kaupade ja teenuste eest, tasuda võlgu, maksta makse.
  

Esialgu hakati kõige laiemalt rahana kasutama kulda ja hõbedat. Et kulla- ja hõbedatükikesi poleks vaja iga kord üle kaaluda, hakati vermima kindla kulla-, hõbeda- või muu metalli sisaldusega münte. Raha vermimise õigus oli tavaliselt valitsejal ja riigivõimul. Kaubanduse arenedes muutusid sularahaoperatsioonid müntidega tülikaks. Seepärast võeti kasutusele pankade ja pandimajade tšekid ning võlakirjad, seejärel ilmus paberraha (Hiinas 11. sajandil eKr, Euroopas 17. sajandil). Metallmündid on tänapäeval käibel vaid peenrahana.
19. sajandil kehtestati rahanduses raharingluse stabiliseerimiseks kullastandard. See tähendab, et rahvuslik valuuta oli seotud kullavarude ja kulla hinnaga. Rahal oli siis ametlikult kehtestatud kullasisaldus ja riigipankades sai paberraha enam-vähem vabalt kullaks vahetada. See süsteem eeldas inflatsiooni puudumist ja usku sellesse, et nii see ka jääb.
Kullastandardi süsteem hakkas lagunema Esimese maailmasõja ajal, mil trükiti suurte väljaminekute katteks palju kullakatteta raha. Sellega kaasnes raha ostujõu langus ( inflatsioon ) ja hindade tõus.
Kui hinnad tõusevad, siis raha väärtus langeb. Hindade tõusu perioodi nimetatakse inflatsiooniks. Hindade alanemist nimetatakse deflatsiooniks. Enamiku ajast toimub inflatsioon ja vaid lühikestel perioodidel esineb deflatsioon.
Pärast inflatsiooni pidurdamist (1922–1928) üritati kullastandardit taastada, kuid 1929–1933 toimunud majanduskriisi ajal enamik riike sellest loobus. Pärast seda muutus raha kurss "ujuvaks" ning hakkas sõltuma rahaturgudel valitsevast nõudmise ja pakkumise vahekorrast.
Pärast Teist maailmasõda otsustati uuesti luua kindel rahvusvaheline rahakursside süsteem. 1944 Bretton Woodsis (USA) toimunud rahanduskonverentsil lepiti kokku Bretton Woodsi süsteem, mis toetub kahele alusele: kullale ja dollarile. Nii sai USA dollar maailmarahaks. Ameerika Ühendriigid kohustusid omakorda esimesel nõudmisel dollarite vastu kulda andma. Süsteemi tagamiseks asutati Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank. 1960. aastail lõi see süsteem kõikuma, sest kulla turuhind tõusis üle ametliku kursi ja maailma kaubanduskäive kasvas pidevalt. 1971 laskis USA dollari kursi "ujuvaks". Siiski jätkusid katsed rahaturu stabiilsust hoida.
1979 panid Ühisturu maad aluse Euroopa valuutasüsteemile. Kõigi liikmesriikide valuutakursi põhjal loodi arvestuslik koondühik ECU (European Currency Unit ). Määrati kindlaks liikmesvaluutade kursid ja kõikumised ECU suhtes. Seda süsteemi nimetati " madu tunnelis". Suuremate kõikumiste ärahoidmine ja kursside säilitamine sai nendes maades keskpankade ülesandeks. Juba 1991 sõlmitud Maastrichti lepingus nähti ette euroraha kasutuselevõttu. 2002 võetigi enamikus Euroopa Liidu maades kasutusele euro.
Eesti rahasüsteem korrastus 1928. aastaks, kui marga asemel võeti kasutusele kroon, mille tagamiseks võeti Rahvasteliidu vahendusel erilaen Inglise naeltes. Et Suurbritannia 1931 kullastandardist loobus, siis põhjustas see 1933 Eesti krooni devalveerumise. Seejärel lõpetas Eesti Pank kuldvaluuta vaba ostu-müügi.
Alates 2011. aasta 1. jaanuarist on Eestis rahana käibel euro. (wikipedia. 2012. Raha. [Online] http://et.wikipedia.org/wiki/Raha . 03.04.12)

RAHAREFORM

Rahareformi olemus

Rahareform (ingl. monetary reform ) on riigis uue rahasüsteemi käivitamine või olemasoleva rahasüsteemi ümberkorraldamine raharingluse stabiliseerimiseks ja tugevdamiseks; keskseteks on uute rahamärkide emissioon või emissioonis olevate rahamärkide pariteedi muutmine (deflatsioon, devalvatsioon , nullinflatsioon, revalvatsioon). ( Raudsepp ,O. 1997. Väike panganduse leksikon ).
Ja ka riigivõimu poolt läbiviidavat rahasüsteemi täielikku või osalist muutmist , mille eesmärgiks on raharingluses ilmnenud häirete kõrvaldamine ja valuuta stabiliseerimine , nimetatakse rahareformiks.
Rahareformide põhiliikideks on: üleminek uuele rahasüsteemile, olemasoleva rahasüsteemi osaline muutmine ning raharingluse suhteline stabiliseerimine inflatsiooni ohjeldamiseks .
Rahareformiga seotud tegevused:

• Denomineerimine – rahamärkide nimiväärtuse muutmine vääringu tugevdamise või arvestuse lihtsustamise otstarbel .
  
• Nullifitseerimine on käibelolevate rahamärkide tunnistamine täiesti kehtetuks.
  
• Devalveerimine on omavaluuta kursi alandamine teiste riikide valuutade või kulla suhtes.
  
• Revalveerimine on omavaluuta kursi tõstmine või tõus teiste riikide valuutade või kulla suhtes.
  

Finantskriisid võivad tingida rahareforme.

EESTI RAHAREFORMIDEST

Eesti Vabariik on läbi viinud neli rahareformi:

• 2. mail 1919 võttis Ajutine Valitsus vastu määruse, millega kuulutati ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eestis Eesti mark;
  
• 1928. aasta reformiga võeti markade asemel kasutusele kroonid ;
  
• 20. juunil 1992 võeti (taas)kasutusele Eesti kroon;
  
• 1. jaanuar 2011 võeti Eestis kasutusele euro. (Wikipedia. 2011. Rahareform. [Online] http://et.wikipedia.org/wiki/Raharefor m. 03.04.12)
  

Esimene rahareform Eestis

Ehkki Eesti Vabariik kuulutati välja juba 24. veebruaril 1918, oli Eesti territoorium okupeeritud saksa vägede poolt kuni 11. novembrini 1918, mil Saksamaa kapituleerus. 17. novembril jättis Ajutine Valitsus jõusse Saksa sõjaväevõimude poolt Eesti- ja Liivimaa jaoks vastu võetud seadused ja määrused, mis kehtestasid Eestis markvääringu. Kohe alustati ka oma rahamärkide kujundamise ja trükkimise organiseerimisega, nende valmimiseni aga kasutati endiselt Saksa riigi- ja idamarku ja idarublasid. Käibel olid ka Vene rublad ja Soome margad. Alles 2. mail 1919 võttis Ajutine Valitsus vastu määruse, mille järgi ainus seaduslik maksevahend on Eesti mark. Eesti mark oli Eesti rahaühik aastail 1918–1927.

Teine rahareform Eestis

Markade ja pennide asemel tulid kasutusele kroonid ja sendid . Kroon tugines kullastandardile – 1 kroonile vastas 100/248 grammi puhast kulda (sama kullaalus oli Rootsi, Norra ja Taani kroonil). Raha väljaandmise õigus läks täielikult Eesti Pangale, Majandusministeeriumi Rahandusosakond andis edaspidi välja ainult vahetusraha. Reformi aluseks oli Inglise pankadelt saadud 1,35 miljoni naelane välislaen.

Kolmas rahareform Eestis

1992. aasta rahareformiga võttis Eesti Vabariik rahaühikuna taaskasutusele Eesti krooni. Seni kasutusel olnud rublad vahetati kolme päeva jooksul kroonideks ning sellest peale oli Eestis ainus seaduslik maksevahend eesti kroon.
Isemajandav Eesti vajas rahareformiks oma keskpanka, nagu kinnitasid ka isemajandamise aluste seadus ja IME (Isemajandav Eesti) koondkontseptsioon. Enne 1987. aastat oli Eesti panganduse ainus keskus NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariiklik pank. 15. detsembril 1989. aastal võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti Panga taasrajamise kohta tegevuse algusega 1. jaanuarist 1990. 28. detsembril võttis Ülem-nõukogu vastu ka pangaseaduse, mis nägi ette Eesti Panga tegutsemise iseseisva emissioonipangana.
Eesti Pank pidi muutuma arvelduste keskuseks ja peakorraldajaks Eestis. 28. juunil 1990. aastal tegi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ülesandeks valitsusele koos Eesti Pangaga esitada 15. novembriks parlamendile rahareformi konkreetne kontseptsioon ja tegevuskava. Valitsuse kontseptsiooni peamine ideoloog ja koostaja oli majandusnõunik Bo Kragh. Rahareformi eesmärgid:
1. Ringluses oleva rahahulga vähendamine ja inflatsiooni alandamine.
2. Riigi poolt reguleeritava majanduse asendamine turumajandusega.
3. Samm riikliku iseseisvuse suunas.
Olulise osa valitsuse kontseptsioonist hõlmas rahareformi valitsevate ohtude loetelu , millest peaaegu kõik seondusid NSV Liidu keskvalitsuse tegevusega . Ohtude tõttu tegi Bo Kragh järelduse, et Eesti ei saa oma tuleviku majanduspoliitikat kujundades ignoreerida arenguid Venemaal ja terves NSV Liidus. Eesti Panga reformikontseptsioon oli valitsuse omast detailsem, kuid pearõhk oli suunatud samadele eesmärkidele, mis valitsuselgi. 1998. aastal moodustati rahareformi komitee. 1992. aasta jaanuaris kehtis Eestis ametlikult majanduslik eriolukord , mis ei võimaldanud rahareformi korraldamist kuigivõrd. 1992. aasta algul oli rahareformi tehniline ettevalmistamine ideoloogia arengust ees. Ehkki mõtted selles suunas liikusid, kinnistus idee, et Eesti krooni võiks siduda Saksa margaga ning võtta kasutusele valuutakomitee põhimõtte lõplikult alles 1992. aasta aprillis -mais. Majanduse arengu jaoks üks tähtsamaid küsimusi – krooni kurss – otsustati aga lõplikult alles paar päeva enne reformi.
Olulisemad rahareformi põhimõtted pandi paika 20. mail Ülemnõukogu poolt vastu võetud kolme Eesti raha puudutava seadusega. Need olid Eesti Vabariigi rahaseadus, seadus Eesti krooni tagamise kohta ja Eesti Vabariigi välisvaluutaseadus.
1. Eesti krooni tagatus. Eesti kroon (ringluses olev sularaha , raha jooksvatel ja tähtajalistel pangakontode) lastakse käibele tagatuna Eesti Panga kulla ja välisvaluuta reserviga.
2. Eesti krooni kurss. Eesti krooni ametliku kursi määrab Eesti Pank Saksa marga suhtes. Eesti Pangal ei ole õigust krooni devalveerida. Eesti krooni kursi tehnilise kõikumise piirmäär on 3%.
3. Eesti krooni vahetatavus. Eesti Pank tagab Eesti Vabariigi territooriumil klientide jooksvate vajaduste rahuldamiseks Eesti krooni vaba vahetatavuse konverteeritavate välisvaluutade vastu Eesti Panga ametliku kursi järgi.
4. Ringluses oleva raha hulga muutmine. Eesti Pank võib ringluses olevate kroonide hulka muuta ainult vastavalt oma kulla ja konverteeritava välisvaluuta reservi muutumisele.
Oluline osa 1992. aasta Eesti rahareformi ideoloogia arengus oli Rahvusvahelisel Valuutafondil. 1992. aasta 25. mail sai Eestist Rahvusvahelise Valuutafondi liige. Saksa mark valiti Eesti krooni baasvaluutaks kui Euroopa juhtivaid valuutasid. Põhjus oli lihtsuses, sest Eesti krooni sidumine ühe rahaühikuga on tunduvalt lihtsam kui ECUga , mille kursi arvestamisel on aluseks kaksteist valuutat. 20. juunil 1992. aastal kinnitati Eesti Panga käsikirjaga otsus kehtestada Eesti krooni kursiks 0,125 Saksa marka ehk 1 Saksa mark võrdsustati 8 Eesti krooniga . Fikseeritud kursi kinnitas parlament . Rahareformi käigus devalveeriti kroon oluliselt üle, see tähendab, et Eesti krooni kurss määrati tegelikult allapool tema reaalset väärtust. Selle eesmärgiks oli soodustada eksporti ja takistada importi, sest Eestil puudus muu turukaitse . Import muutus kalliks, kallid ressursid sunnivad kokkuhoiule. Eksporttoodangu odavnemisel suurenes Eesti tootjate konkurentsivõime välismaal ja ekspordi kasvu kaudu suureneks valuuta sissevool Eestisse.
20. juunist – 22. juunini 1992. aastal toimus Eesti Vabariigi rahareform. Eesti rahareformi korraldamise otsesed kulud olid 44,987 miljonit krooni, millest lõviosa – 42,661 miljonit moodustas kroonide trükkimine nii Ameerikas kui Inglismaal. Tagantjärele peeti nii kodu- kui välismaal Eesti rahareformi üldiselt õnnestunuks, kuid sellele vaatamata puhkes pärast reformi mitmeid diskussioone ühe või teise majandusliku või poliitilise otsuse õigsuse üle. Rahareformi tehnilist läbiviimist ei kritiseerinud peaaegu keegi, küll aga sattusid rünnaku alla šokireformide vajalikkus, üledevalveeritud kroon ning fikseeritud kursi ja valuutakomitee nõrgad küljed ( Kelder 1997, lk. 61-67, 101-112).
Tähtsamate sündmuste kronoloogiline loetelu:

• 26. september 1987 - ajalehes "Edasi" avaldati artikkel "Eesti NSV isemajandamise alused"
  
• 7. detsember 1989 - Kuulutati välja avalik konkurss Eesti paberraha kujunduse leidmiseks.
  
• 15. detsember 1989 - Võeti vastu otsus Eesti Panga loomise kohta 1. jaanuarist 1990.
  
• 28. detsember 1989 - Võeti vastu Eesti Vabariigi pangaseadus, mis nägi ette Eesti Panga tegutsemise iseseisva emissioonipangana. Eesti Panga presidendiks nimetati Rein Otsason.
  
• 27. märts 1991 - Eesti Vabariigi seadusega moodustati Rahareformi Komitee eesotsas valisuse esimehe Edgar Savisaarega.
  
• 17. juuni 1992 - Rahareformi Komitee võttis vastu dekreedi nr. 030, millega määrati rahareformi läbiviimise kuupäevaks 20. juuni 1992
  
• 19. juuni 1992 - peaminister Tiit Vähi kuulutas kell 21:00 välja rahareformi
  
• 20. juuni 1992 - alustati rahavahetust
  
• juuli 1992 - Rahareformi Komitee büroo lõpetas tegevuse
  
• detsember 1992 - Soome Pank hakkas noteerima Eesti krooni. (wikipedia. 2011. Eesti Vabariigi rahareform aastal 1992. [Online]. http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabariigi_rahareform_aastal_1992 , 03.04.12)
  

Neljas rahareform Eestis

1.jaanuarist 2011.a. leidis aset sündmus, mida planeeriti juba ajal, mil Eesti Vabariik liitus Euroopa Liiduga - Eestismaal võeti kasutusele Euroopa ühisvaluuta euro. Kuigi Eesti ühines Euroopa Liiduga juba 1.mail 2004.a., läks vajalike tingimuste täitmisega aega veel kuus aastat. Eestis ühisvaluuta kasutuselevõtmise otsustusprotsess lõpes 13.juuni 2010.a. Eurole ülemineku praktilised ettevalmistused algasid tegelikkuses aga juba enne liitumist Euroopa Liiduga.
28. juunil 2004 liitus Eesti vahetuskursimehhanismiga ERM II ( Exchange Rate Mechanism II) mis on euroalaga ühinemisele eelnev süsteem vahetuskursi stabiilsuse tagamiseks. Pärast ERM II liitumist on Euroopa komisjon ja Euroopa keskpank hinnanud Eesti valmisolekut euroalaga liitumiseks, neljal korral. Viimased lähenemisaruanded avaldati mais 2010.a., ning nende kohaselt täitis Eesti kõik euroalaga liitumiseks vajalikud kriteeriumid, s.o vahetuskursi, valitsussektori eelarvepositsiooni, pikaajaliste intressimäärade, hinnastabiilsuse ja õigusliku konvergentsi kriteeriumid. Euro kasutuselevõtuga seotud probleemide lahendamiseks ja ülemineku planeerimiseks seati töösse seitse töögruppi – Eesti Panga ja krediidiasutuste vaheline töögrupp, ärikeskkonna töögrupp, valitsusasutuste tehnilise valmisoleku töögrupp, tarbijakaitse töögrupp, õigusloome töögrupp, kommunikatsiooni töögrupp, ning eurole ülemineku kriteeriumite täitmise seire ja arvestuse töögrupp. Eurole ülemineku ettevalmistamisel oli üheks olulisemaks printsiibiks sujuv rahavahetus ning piisav elanikkonna informeeeritus. Seetõttu on kasutusel kodanike jaoks üleminekut lihtsustavad meetmed nende hulgas printsiibid , et kuus kuud enne ja pärast €-päeva (1. juuli 2010 kuni 30. juuni 2011) on jaekaupmehed kohustatud müügikohas avaldatud hinnad avaldama nii kroonides , kui eurodes, ning samuti paralleelkäibe aeg st kaks nädalat pärast euro ametlikku kasutuselevõttu kehtis paralleelselt maksevahendina ka Eesti kroon. Euro kurss Eesti krooni suhtes on 1 euro = 15,6466. Euro sularaha lasti ringlusse kolme põhilise kanali kaudu: pangakontorid, sularahaautomaadid ja jaekaubandus . Krooni sularaha kõrvaldati käibelt pangakontorite ja jaekaubanduse kaudu. Alates 1. detsembrist 2010.a. oli elanikkonnal võimalik soetada uue rahaga tutvumise eesmärgil ka euromüntide stardikomplekte, mis sisaldasid kõiki käibeletulevaid Eesti euromüntide nominaale. Stardikomplektis on kokku 42 münti väärtuses 12,79 eurot ning ühe stardikomplekti maksumus on 200 krooni. Eesti Pank viis 2010. aasta jooksul läbi sularahakäitlejatele suunatud koolitusseminare, eesmärgiga jagada teavet euro sularaha turvaelementide kohta, et seeläbi minimeerida euro sularaha võltsingute levikut. Kindlasti suures osas tänu koolitustele avastati esimesed võltseurod Eestis juba 4. päeval pärast rahavahetust ( 4.jaanuar ). Kaardimaksed muutusid europõhisteks alates €-päevast. Eurole üleminekul lähtuti sellest, et üleminek toimuks minimaalse katkestusega kaardiomanikule. Kokkuvõttes möödus rahavahetuse öö üsna rahulikult , ning kaardimaksetes esines tõrkeid vaid €-päeva esimestel tundidel. (Eesti Pank. [Online] http://www.eestipank.info/pub/et/EL/ELiit/euro/eplaan_1.pdf
, lk 3,9,13,14,17)

LISAD

Lisa 1. Indrek Tarand rahareformist ja rahavahetusest
„Aastal 1992 toimus iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis rahareform, mille käigus pöörduti tagasi meie rahvusvaluuta ehk krooni juurde. Seejuures võeti eeskujuks Saksa 1948. aasta rahareform, mis oli end tõestanud hindade vabakslaskmise (ehk turu isereguleerimise), range rahapoliitika ja riigieelarve tasakaalus hoidmisega. Toonase reformi näol oli tegemist raha vahetusega, sest muutusid nii valuuta vääring kui ka selle majanduslik ja materiaalne alus. Eesti puhul muutis asja värvikamaks tõsiasi, et toona ringlusesse lastud pool miljardit krooni polnud mitte ainult vahetamise teel saadud, vaid prisket toetust lisas ka Eesti Wabariigi ajal Euroopa pankadesse paigutatud kuld . 1990ndate alguses lasti seega ringlusesse ka Eesti Vabadussõja (1918-1920) võidu tulemusel Venemaalt saadud 15 miljonit kuldrubla. Aastal 2011 ootab meid aga ees teistsugune muutus. Tõsi, rahasedelid ja valuuta vahetub, ent see ei muuda oma vääringut. Eesti krooni kurss seoti 1992. aastal Saksa margaga (1 Saksa mark = 8 Eesti krooni). 1999. aastal, kui Saksamaa läks üle eurole, seoti Eesti kroon Euroopa Liidu ühisvaluutaga kursil 15,6466. Eurole üleminekul jääb püsima sama kurss, kui nn €-päeval kroonihoiused teenustasuta eurodeks vahetatakse . Mis puudutab paljukardetud hinnatõusu, siis Eesti Panga teatel ümardatakse maksud ja toetused eurole üleminekul reeglina inimestele soodsamas suunas. Euroalas juhib EL-i rahapoliitikat Euroopa Keskpank, fiskaalpoliitika on aga liikmesriikide endi teha. Teisisõ-nu, kriisi puhul on igaühe enda otsustada, kas võtta lisalaenu või teha eelarvepuudujäägi tõttu kärpeid. See on andnud praegustele PIIGS riikidele ( Portugal , Itaalia, Iirimaa , Kreeka ja Hispaania ) omakorda tugeva hoobi, sest nad ei saa eurot devalveerida ehk selle väärtust alandada, nagu Lõuna-Euroopas aastakümneid tehti. See alandas näiteks riigivõlga, mis oli teine Vahemere maade (aga ka üldiselt läänemaailma) põhiline tööriist majanduskriiside leevendamisel. Näiteks devalveeris Kreeka 1983 ja 1985 oma drahmi, et lasta õhku välja mullina paisunud palkadest ja parandada eksporti. Eurotsooniga liitudes otsustas Kreeka oma valuutat aga revalveerida ehk tõsta väärtust 3,5%.Et Eesti kuulub nii oma kultuurilise kui ka majandusliku seisu poolest Põhja-Euroopasse (Eesti riigivõlg on EL-i väikseim, 7% SKT-st), meenuvad 1980ndate algusaastad, kui Rootsi devalveeris oma krooni 26%, et elavdada majandust ning muuta riik rahvusvahelisel areenil konkurentsivõimelisemaks. Rootslased avaldasid sellega ka teistele Skandinaavia riikidele survet . Taani oli ainus, kes ei järginud Rootsi eeskuju, vaid läks liberaliseerimise teed. See aitas väikeriigil omakorda Soomest ja Rootsist nende järgmise rahanduskriisi ajal eristuda. Meie pole pidanud oma raha väärtust alandama. Lõpetuseks – euroklubisse pääsemine tähendab Eestile peamiselt, et meist on saanud tugevam ja usaldusväärsem EL-i liikmesriik, riigireiting tõuseb, laenuintressimarginaalid vähenevad ja välisinvestorite usaldus Eesti vastu suureneb. Tõsi, viimasel ajal on eurotsoon hoobi alla sattunud, kuid see torm ookeanil ei peaks meid põnnama panema. Parem ikka olla vaba ja purjetada ookeanil, selmet vene piirivalve kontrolli all kaldapüüki harrastada.“ (Ajalehe Leht. 2010. Rahareformist ja rahavahetusest. [Online] http://euro.eesti.ee/EU/Prod/Euroveeb/Avaleht/download/AL-eesti.pdf . 03.04.12)

Lisa 2. Enn Teimann rahareformist

„Kõigil üle Eesti rahareformiga tegelenud inimestel oli üheselt õige suhtumine asja : ideoloogid ja juhid on skeemid nii välja mõelnud- väga hea, meie nad ka täpselt ellu viime. Ma ei kujuta ette, et sellist reformi üldse teistmoodi teha saaks. Demokraatia on väga hea ja õige asi siis, kui sellest räägib parlament ja president oma pidupäevakõnes, teatavate asjade korraldamises on temast aga üksjagu vähe abi. Rahareform oli üks sellistest . Iseküsimus on, kas praegu üldse midagi nii korraldada saaks.„ (Kelder, 1997, lk 126)

KOKKUVÕTE

Tänu referaadile sain täpsemalt teada, mida siis tähendab sõna „rahareform“. Ning et lugejad paremini aru saaksid rahareformi olemusest, lisasin näited- näited Eesti rahareformidest.
Kui nüüd üle korrata , siis rahareform (ingl. monetary reform) on riigis uue rahasüsteemi käivitamine või olemasoleva rahasüsteemi ümberkorraldamine raharingluse stabiliseerimiseks ja tugevdamiseks. Eestis on toimunud neli rahareformi, mille lõpptulemuseks on alates 1. jaanuar 2011 Eestis käibel Euroopa Liitu kuuluvate riikide ühisraha- euro.

KASUTATUD KIRJANDUS

Ajalehe Leht. 2010. http://euro.eesti.ee/EU/Prod/Euroveeb/Avaleht/download/AL-eesti.pdf . (03.04.12)

Eesti Pank. Eesti eurole ülemineku plaan. http://www.eestipank.info/pub/et/EL/ELiit/euro/eplaan_1.pdf (02.04.2011)

Kelder. 1997. Eesti rahareform 1992-Nelja mehe ettepanekust oma rahani. Tln: AS Postimees kirjastus.

Raudsepp. 1997. Väike panganduse leksikon.Külim.

Wikipedia. 2012. http://et.wikipedia.org/