RAHAREFORMID AASTATEL 1919-1933 (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Majandusarvestus ja maksunduse osakond
Liise Lindmäe
RAHAREFORMID AASTATEL 1919-1933
Ainetöö
Juhendaja : Viktor Arhipov
Tallinn 2011

Sisukord

Sissejuhatus 2
Eesti marga käibelelaskmine 1919. aastal 4
Poliitiline ja majanduslik taust 4
Rahareformi eesmärgid ja kulg 5
Rahareformi tulemused 7
Eesti rahakursi stabiliseerimine ja krooni käibeletulek 1924–1927 8
Ragareformi eesmärgid ja kulg 9
Rahareformi tulemused 11
Eesti krooni devalveerimine 1933. Aastal 12
Poliitiline ja majanduslik taust 12
Devalveerimise eesmärgid ja kulg 15
Krooni devalveerimise tulemused 16
Kokkuvõte 18
Kasutatud allikad 19

Sissejuhatus

Esimese maailmasõja algusega kukkus turvalisena näiv maailm kokku. 27. juulil 1914. aastal
andis tsaarivalitsus välja seaduse, mis lõpetas rahatähtede vahetamise kulla vastu. Mõned aastad hiljem muutusid paberrahad väärtusetuks. Segadust tõi 1917. Aasta veebruarirevolutsioon . Ajutine Valitsus lasi ringlusse nn. duumarublad ning 20 ja 40 rublased „kerenskid“. Ajutise Valitsuse juhi Aleksander Kerenski järgi nime saanud paberrahad läksid käiku poognatena, mida sai vajaduse järgi lahti lõigata. Endiselt kehtisid ka tsaarirublad. Oktoobripöörde järel võimu haaranud bolševikud muutsid 1918. aasta alguses rahaks mitmesuguseid võlakohustusi, laenutähtede kuponge ja obligatsioone. 1918. Aasta veebruaris langes kogu Eesti Saksa vägede kontrolli alla ja ringlusse tulid saksa riigimargad ning Ida Laenukassarublad ja margad.

Eesti marga käibelelaskmine 1919. aastal

Poliitiline ja majanduslik taust

24. veebruaril 1918 kuulutas Maapäeva Vanematekogu moodustatud Eestimaa Päästmise Komitee Eesti Vabariigi iseseisvaks ja käimasolevas maailmasõjas erapooletuks. Kuna järgmisel päeval okupeerisid Saksa väed Eesti, ei saanud Eesti Vabariigi riigivõimuorganid reaalselt tegutsema hakata.
Novembris algas Saksamaal revolutsioon ning pärast vaherahu sõlmimist sõdivate poolte vahel hakkasid Saksa väed Eestist lahkuma . 11. novembril läks võim Tallinnas Eesti Ajutise Valitsuse kätte. 19. novembril kirjutasid Saksa riigi baltimaade peavolinik August Winnig ja Eesti Ajutise Valitsuse esindajad alla riigivõimu üleandmise lepingule. 28. novembril algas aga enamlaste pealetungiga Narvale Vabadussõda.
Eesti majandus, mis pidi tagama sõjapidamiseks vajalikud vahendid, oli laostunud. Tallinna suurtehased olid osaliselt siseseadetest tühjaks veetud, maal olid suur osa põldudest söötis ning Tallinnas jätkus toiduaineid kõigest kolmeks päevaks. Valitsus organiseeris aktsiooni vilja vabatahtlikuks varumiseks, kuid palju vilja kokku ei toodud. Seejärel korraldati kaks vilja sundvõtmist, ent kuna sõjategevus kandus Eesti territooriumile, ei andnud ka need oodatud tulemusi.
Iseseiva Eesti alguses olid eestlastel juba head poliitikategemise ja sõjapidamise oskused, ent rahanduses puudusid kogemused täielikult. Tsaaririigi keskpanga rahapoliitika - emissiooni ja intressimäärade juhtimine- oli aga Eestis ja eestlastest väga kaugele jäänud. Paraku ei olnud võimalik otsustega pikemalt venitada, sest riigi rahandus oli täielikus kaoses. Konsulteerida polnud kellegagi. Kui Eesti Riigikassas olevat raha oleks saanud vahetada tugevama valuuta , näiteks dollarite vastu, siis oleks kogu riigikassa mahtunud rahandusminister Juhan Kuke taskutesse.
Maailmasõja ajal oli Venemaa oma kasvanud väljaminekud korvanud katteta paberraha emissiooni ligi kahekordse suurendamisega. Tsaarirublade trükkimist jätkas ka Vene AjutineValitsus, lisades omalt poolt ringlusse duumarublad ning kerenskid. Pärast oktoobripööret andsid bolsevikud raha funktsiooni veel mitmesugustele võlakohustustele, laenutähtede kupongidele ja obligatsioonidele. Rubla väärtus langes järsult. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal jäid Vene ja Nõukogude rahatähed Eestis kehtima, kuid lisaks lasti käibele Saksa riigimargad ja Ida-Laenukassa rublad ja margad. Eesti Vabariigi ajutiste administratiivseadustega jäid kõik need rahad kehtima. Detsembri keskpaigaks andis Ajutine Valitsus välja määruse, millega kuulutati ka Soome mark Eesti vabariigi piirides seaduslikuks maksevahendiks. Rahvas pidas kõige väärtuslikumaks tsaarirublasid. Vabadussõja alguses Punaarmee hõivatud Eesti territooriumil kehtestati vääringuks Nõukogude Venemaal käibinud rublad, ent nendele anti kuni kaks korda kõrgem väärtus kui ülejäänud Eestis. Seega olid Eesti piirides sellisest ajast seaduslikult käibel kolme riigi erinevad maksevahendid, millel olid ka erinevad väärtused. Peale selle oli ringluses hulgaliselt valeraha .
Nii oli rahva, eriti maainimeste kätte kogunenud suured summad Vene ja Saksa paberraha. Valitsus sai kodanikelt ka annetusi, kuid nendest ei piisanud riigi jaluleaitamiseks. Seetõttu loodeti suuremale välislaenule ning Ajutine Valitsus tegutses selles suunas, ent tagajärgedeta. Riigi rahalisest kitsikusest ülesaamiseks esitas rahaminister Juhan Kukk valitsusele kava Riigikassa lühiajaliste 5% intressiga võlakohustuste väljaandmiseks, mida plaaniti pakkuda pankadele, ettevõtetele ja eraisikutele. Trükkida plaanitavad võlakohustused loodeti kätte saada nädala-kahe pärast. Võlakohustuste väärtuse arvestamise aluseks määrati Saksa idamark. Viimast eelistati ilmselt Saksa riigimarga jätkuvalt suureneva emissiooni tõttu Saksamaal. Idamarka seevastu enam juurde ei trükitud, mistõttu seda peeti kindlamaks rahaühikuks. Soomes trükitavaid võlakohustusi loodeti müüa 30-50 miljoni marga ulatuses. Tagasiostmise tähtaegadeks määrati 1.mai, 1.juuni ja 1.juuli 1919. Paraku ei andnud siselaen kaugeltki loodetud tulemust. Kuna võlakohustuste trükkimine Soomes venis , ei sannud Eesti riik neid kohe välja anda. Esialgu registreeriti üksnes tellimus, mille eest võeti raha. 27. detsembriks oli laekunud ainult 3-4 miljonit marka , 15. jaanuariks aga 6 miljonit marka. Rahvas käsitles võlakohustuste ostmist pigem annetusena ja selle seisukohast ei olnud tulemus üldse halb. Riigi rahaprobleeme see aga ei lahendanud.

Rahareformi eesmärgid ja kulg

Vahendeid riigi kulutusteks, eelkõige sõjapidamiseks, oli tarvis kohe. 7. jaanuari valitsusistungil esitatud aruandes märkis rahaminister Juhan Kukk, et suurema välislaenu saamine on lootusetu, kuid olukord nõuab erakorraliste abinõude kasutuselevõtmist ning tegi ettepaneku panna rahadena käima eespoolt mainitud trükitavad võlakohsutused. Lõpliku otsuse tegi valitsus 16. jaanuaril 1919. Lisaks oli valitsus 4. jaanuaril rahaministri ettepanekul kinnitanud määruse Tallinna Arvekoja tähtede kehtestamiseks rahamärkidena. Rahadeks kuulutatud pabereid 16. jaanuaril 1919 tegelikult veel ei olnud. Esimene partii võlakohustusi saabus Helsingist Tallinnasse 21. jaanuari õhtul. Rahaministri täpsustavad teadaandes 23. jaanuaril kuulutatigi välja, et ajutiselt pannakse seadusliku makseabinõude kehtima 50, 100, 200, 500 ja 1000 marga suurused võlakohustused. Ühtlasi peatati võlakohustuste müük ja vahetus Vene rahade vastu, kuid jätkus 5000- ja 10 000 margaste võlakohustuste müük ainult Saksa ja Soome rahade vastu. Rahadena kasutuselevõetud võlapabereid ehk poolraha, mida 1. veebruariks oli liikvel juba 16,5 miljoni marga eest, käsitlesid nii riigivõim kui ka rahvas hädarahadena. Neid trükiti kuni 1919. aasta septembrini kokku 250 miljoni marga eest. Samal ajal algasid ettevalmistused pärisraha väljaandmiseks. Juba 9. detsemril 1918 oli valitsus heaks kiitnud kinstnik Peet Areni ettepaneku moodustada komisjon , mis töötaks välja Eesti postmarkide, raha ning lipu kujunduse. Otsustati välja lasta 5-, 10-, 20- ja 50 pennised ning 1-, 3-, 5-, 10-, 50-, 100- ja 500 margased riigikassatähed. Igakordse emissiooni suuruse pidi paika panema Ajutine Valitsus. Määrati kindlaks ka vahekord seni käibinud rahamärkidega: ühemargane Eesti riigikassatäht pidi võrduma ühe idamargaga või viiekümne idakopika ning ühe Saksa margaga. Kuna riigil puudus paberraha tagatiseks vajalik kullareserv, otsustas Ajutine Valitsus, et riigikassatähtede eest vastutab Eesti riik kogu oma varanduse ja sissetulekutega. Nii oli Eesti Vabariigi esimese raha nimetus „mark“ määratud juba valitsuse 9.detsembri otsusega ning seda kinnitati ka Rahaministeeriumi konkursi teadaandes. Raha nimetuse üle eriti ei vaieldud. Esiteks ei olnud selleks aega, teiseks kallutas otsuse marga kasuks ka senise markvääringu olemasolu ning markvääringul põhinevate Eesti Vabariigi võlakohustuste töösolemine ja ettetellimine. Uue nimega rahaühiku käibelelaskmine võinuks segadust ainult suurendada. Rahamärkide trükkimiseks peeti sobivaimaks Helsingis asuvat F.Tilgmanni trükikoda, kus töid korraldas kunstnik Theodor Ussisoo. Trükkimist alustati 1919. aasta märtsis. Eelnevalt kinnitas valitsus emissiooni suuruseks 145 miljonit marka, kuid suurte sõjakulude tõttu kujunes maht suuremaks . 9. aprillil tulid ringlusse esimesed kolm miljonit Eesti marka kolmemargaste kupüüridena. Edaspidi edenes rahamärkideks kuulutatud võlapaberite ja kassatähtede käibelelaskmine kiiresti. Märtsi alguseks olid ka mõned kohalikud trükikojad valmis rahatähtede väiksemaid kupüüre trükkima. 2.mail 1919 andis Ajutine Valitsus välja määruse, millega kuulutas ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti marga, Eesti Vabariigi kassatähtede ja rahadeks tunnistatud Eesti Vabariigi võlakohustuste näol. Erandina tuli maksudena vastu võtta Saksa või Vene vahetusraha. Ühtlasi kaotas kehtivuse Soome, Saksa ja Vene rahade sundkurss. Eesti Vabariigi kodanik tarvitas riigi esimestel aastatel Eesti marka ainult maksevahendina. Kogumiseks ja säästmiseks eelistati tsaarirubla. Eestis puudus tagatisfond ning seetõttu odavnes Eesti marga kurss kiiresti. Tagatisfondi loomiseks pandi poliitikud suuri lootusi välislaenudele, kuid Eesti vabariik sai Vabadussõja ajal üsna suurt sõjavarustus- ja toitlustuslaenu kaupade näol, aga mitte suuri rahalaene. Väiksemaid summasid saadi üksnes peaaegu sama raskes olukorras olevalt Soomelt. 24. veebruaril 1919 kinnitas valitsus Eesti Panga põhikirja, mille koostas Juhan Kukk ja Mihkel Pung. Seejuures võeti eeskujuks Saksa Riigipanga ja Prantsuse Panga põhikirjad. 7.märtsil otsustas Ajutine Valitsus moodustada eeltööde tegemiseks ja panga juhtimiseks kuni täiskogu kokkukutsumiseni kolmeliikmelise komitee, kanda Riigikassa summadest Eesti Panga põhikapitaliks 10 miljonit marka ning volitada ajutist juhatust korraldama panga aktsiate müüki eraisikutele ja asutustele. Põhikapitali Eesti Panga arvele kandmise päeva ehk 3. maid hakati tähistama Eesti Panga aastapäevana. 7. märtsil määras Ajutine Valitsus Eesti Panga juhatusse ajutiselt Eduard Aule, Mihkel Punga ning Johan Sihveri. 25. märtsil, juhatuse esimesel ametlikul koosolekul, otsustati esitada panga presidendiks Mihkel Pung, kelle lahkumise järel 2.augustil määrati sellele kohale Eduard Aule. Põhikirja kohaselt oli Eesti Pank emissioonipank, kellel oli õigus teostada ka peaaegu kõiki kommertspankade operatsioone. Panga põhikapital koosnes 4000 aktsiast à 2500 marka. Ühtlasi sätestati Eesti Panga põhikirjas, et väljaantavate pangatähtede tagatiseks on panga kulla ja muu metalli tagavara vahekorras 1 mark = 0,2903225 grammi puhast kulda, riigi väärtpaberid ja võlakohustused ning diskonteeritud vekslid ja teised väärtused. Eesti Panga loomisega võis ka rahareformi lõppenuks lugeda.

Rahareformi tulemused

Marga kullasisalduse määramine Prantsuse kuldfrangiga võrdeliseks oli otsus, millega püüti tekitada Eesti marga vastu usaldust. Kuid isegi selliselt motiveerituna oli see idealistlik , sest nii kõrge kurss ei olnud reaalne ka elanikkonna silmis . Tegelikult oli Eesti mark paberraha ja sellisena rahvas seda ka võttis. 15. aprilliks 1919 olid riigi üldised kulutused 115 miljonit marka, millest Vabadussõda oli neelanud 75 miljonit. Aprillis kasvasid sõjakulud veelgi. Siselaen võlakirjaemissiooni näol ning maksulaekumised tõid sisse kõigest 25 miljonit marka ehk 21 protsenti tuludest. Ülejäänu saadi marga käibelelaskmisest, mis omakorda tähendas marga kiiret odavnemist. Pärast Asutava Kogu kokkutulekut seati rahaasjanduse põhiülesandeks Eesti margale kindla aluse loomine ja stabiilse vahetuskursi tagamine. Oludes, kus riigi kulutused ületasid mitmekordselt tulusid, ei olnud see aga paraku võimalik. Kuna kulutusi ei saanud vähendada ega tulusid tõsta, siis tuli rahastada riiki rahamärkide trükkimise teel. Sisuliselt ujutati riik rahamärkidega üle. Kui 1. veebruaril 1919 oli käibel 17 miljonit marka, siis Vabadussõja lõpul 1. veebruaril 1920, juba 622 miljonit marka. Arusaadavalt mõjutas see marga vahetuskurssi. Esimest korda pärast deklaratiivse marga kullasisalduse kindlaksmääramist Eesti Panga põhikirjas määrati marga kurss Eesti Panga juhatuse 1919. aasta 2. mai otsusega, alandades seda peaaegu kaks korda. Mitteametlikult hinnati Eesti marka vähemalt dollari, naelsterlingi ja Põhjamaade vääringute suhtes hoopis madalamalt. Edaspidi kaotas Eesti mark oma väärtust veelgi järsemalt. 11. septembril Rahandusministeeriumi välja antud määrusega keelati välisvaluuta ostmine Eesti Panga määratud kursist kõrgema hinnaga. Eesti Panga juures asutati kursikomitee, kes määras Eesti marga kursi igal esmaspäeval. Raha said vahetada üksnes need, kes suutsid vastavas komisjonis tõestada, et nad impordivad Eestisse hädavajalikke kaupu. Piirangud valuutavahetusel kaotati 1920. ja 1921. aastal.
Margakursi stabiliseerudes 1921. aasta algul võtsid Eesti kodanikud Eesti Vabariigi raha omaks. Säästmisel eelistati küll endiselt kuld- rublasid või teisi kuldrahasid, kuid tsaari paberrublade ülehindamine lõppes. Nõukogude valitsus oli ise tsaariraha väärtuse langusele kaasa aidanud, vedades seda kastide kaupa välja ning luues endale mitte millestki välisvaluuta allika. Hoolimata rahakursi kiirest langusest ning kõige sellega kaasnevast täitis rahareform oma eesmärgi: riik sai hädavajalikke vahendeid, eelkõige sõjapidamiseks, kuid ka koolide,
omavalitsuste ja muude asutuste ülalpidamiseks, investeeringuteks ning maareformi läbiviimise alustamiseks. Raha käibelelaskmisest saadi Vabadussõja aastatel ligi 60 protsenti
riigi tuludest. Siinkohal on tuludena arvestatud ka kaupadena ja varustusena saadud laene .

Eesti rahakursi stabiliseerimine ja krooni käibeletulek 1924–1927

Tartu rahulepinguga oli Eesti saanud 15 miljonit kuldrubla. Lisaks teenisid Eesti Pank ja Riigikassa suuri summasid Vene kulla vahendamisega läände. Suhteliselt ulatuslik oli ka Nõukogude Liidu transiit Eesti kaudu ning eksport Venemaale. Tõenäoliselt arvati, et väliskaubandus Venemaaga suureneb veelgi. Venemaaga toimuva väliskaubanduse senist mahtu peeti väikseks, sest enne iseseisvumist läks Eestist välja veetud kaupadest ligi 90 protsenti idaturule. Samas ületas aastatel 1920–1923 riigi import eksporti ning eelarvekulud tulusid. Vahendid eelarvekulutuste katmiseks saadi marga emissiooni suurendamise teel. Kui veel 1920. aasta lõpul oli käibel 1800 miljonit Eesti marka, siis 1923. aasta lõpul 3600 miljonit marka. Marga kiire käibeletoomise teiseks oluliseks põhjuseks olid Eesti Panga laenud. Kui 1921. aasta lõpul oli laenude kogusumma 1400 miljonit marka, siis 1923. aasta lõpul 4800 miljonit marka. Ligikaudu kaks kolmandikku laenudest oli antud panditud vabrikute ja tehaste sisseseadete ning kaupade tagatisel. 1922. aasta teisel poolel algas Eesti Panga välisvaluutavaru kasutamine laenudeks. Nii kaeti üha suurem osa emissioonist kodumaiste varadega. Kuna keskpank täitis äripanga ülesandeid, kasvas ringluses oleva raha hulk liiga suureks ja soodustas hinnatõusu kiirenemist. Raha kiire juurdetrükkimine langetas loomulikult marga kurssi. 1920. aasta kevadel avati Tallinna Börs ning valuutavahetus muutus vabaks. Kui 1919. aasta detsembris tuli Rootsi krooni eest maksta 23 Eesti marka, siis aasta pärast juba 76 marka. Edaspidi marga kurss siiski stabiliseerus, nimelt hakkas Eesti Pank 1921. aastast kasutama kursi stabiliseerimiseks oma reserve .
Kirjeldatud rahapoliitika ei oleks olnud võimalik juhul, kui Eesti rahasüsteemi aluseks oleks
olnud kullastandard . 1921. aasta alguses oli ligikaudu 90 protsenti markadest kulla- ja
välisvaluutavaruga kaetud. Aastatel 1921–1923 arutleti küll kullastandardile ülemineku
üle, ent otsustavaid samme ega täpsemat tegevusplaani selleks ei tehtud. Vastupidiselt ootustele vähenesid 1923. aastal järsult Eesti majandussidemed Nõukogude Liiduga. Ka Lääne-Euroopa eksporditurge teenindav põllumajandus- ja metsandussektor sattus raskustesse, sest 1923. aasta viljasaak osutus erakordselt halvaks ning metsa väljavedu
oli ilmaolude tõttu raskendatud, samuti olid langenud puidu ekspordihinnad.
Sellest hoolimata, ning osaliselt just selle tõttu, jätkas Eesti Pank 1923. aastal oma senist
laenupoliitikat. 1923. aasta novembriks olid laenud aasta algusega võrreldes kasvanud
poolteist korda. Rahastati pigem nõrgemaid ja enam Vene turuga arvestavaid ettevõtteid.
1923. aasta lõpuks olid bolševike kulla vahenduselt teenitud summad ja ka osa Tartu rahulepinguga saadud kullatagavarast riigi kulutusteks, laenudeks ja marga stabiliseerimiseks
peaaegu täielikult ära kulutatud. Enamik Eesti Panga väljastatud laenude tagatisi ei olnud
piisavad ega vastavuses kehtivate õigusaktidega. Osa Eesti Panga mõjukatest võlgnikest,
kelle idasuunalised äriplaanid luhtusid ning võlad kasvasid, võisid olla väga huvitatud
senise laenupoliitika jätkumisest kuni Eesti marga hüperinflatsiooni viimiseni. Suuremal
osal poliitikutel puudus aga aastatel 1920–1923 teave Eesti Riigikassa ja Eesti Panga
tagavarade ja nende kasutamise kohta ning samuti teadmised rahapoliitikast. Majanduskriisile
lisandus sisepoliitiline kriis 1923. aasta 7. detsembril.

Ragareformi eesmärgid ja kulg

Rahareformi eesmärk oli stabiliseerida Eesti raha ning viia see kindlale alusele. See tähendas
tol ajal kullastandardile üleminekut. 10. märtsil 1924 oli Konstantin Pätsi valitsus
Rahvaerakonna ja Tööerakonna ühiste jõupingutuste tulemusel sunnitud ametist lahkuma.
26. märtsil ametisse astunud Friedrich Akeli uus valitsus koosnes Tööerakonna, Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna ministritest, keda esialgu toetasid sotsiaaldemokraadid ja väiksemad parlamendirühmad. 13. mail 1924 sai rahaministriks põhimõttekindel ja otsustav Otto Strandman . Kulla- ja valuutatagavara oli Strandmani rahaministriks saamise ajaks järel vaid pisut üle 1000 miljoni marga. Eesti Panga väljastatud laenude summa oli aga suurenenud 4900 miljoni margani. Juba mai lõpul oma programmi esitanud Strandman leidis, et marga stabiliseerimiseks tuleb vähendada riigi kulutusi ning importi, vähendada Eesti Panga laenusid ning kõrvaldada ringlusest osa paberraha. Samuti pidas ta vajalikuks allutada Eesti Panga tegevus avalikkuse kontrollile. Reformi nurgakiviks oli aga valoriseerimise kava, mille kohaselt pidi kõiki tehinguid edaspidi tehtama kulla alusele fikseeritud vääringu põhjal ning võlausaldajad võisid nõuda, et varem tehtud võlad makstaks tagasi tolsamal alusel. Võlgade valoriseerimine oli abinõu, mis pidi võtma võlgades olevatelt mõjukatelt äri- ja poliitikameestelt stiimuli Eesti marga hüperinflatsiooni viimiseks .
1924. aasta juunis esitas valitsus Riigikogule valoriseerimise seaduseelnõu, kehtestamaks uut rahaühikut, mille kullasisaldus võrduks ühe Rootsi krooniga . Eesti majanduspoliitika ajaloo üks olulisemaid seadusi – valoriseerimise seadus – sai lõpliku kuju erinevate poliitiliste improvisatsioonide ja juhuste tulemusena. Krooni nimetuse ja Rootsi krooni kullasisalduse võtmine uue rahaüksuse aluseks tulenes eelkõige asjaolust, et Rootsi krooni kurss oli 1924. aasta suvel lähedane sajale Eesti margale. Rahanduses jäi seis aga esialgu pingeliseks. 1924. aasta augusti lõpuks oli valuutavaru alles vaid 610 miljoni marga eest. Välislaenu ei olnud kusagilt võtta. Seegi 610 miljonit marka välisvaluutat oli säilitatud tänu eelnenud kuudel võetud drastilistele meetmetele. Nimelt piirati Eesti Pangast väljastatavaid laene, tõsteti märkimisväärselt tollitariife, valoriseeriti mark ning vähendati järsult eelarvekulutusi. Septembris pöördus kaubandusbilanss nende meetmete mõjul positiivseks ning marga kurss hakkas tugevnema. 1924. aasta hilissügiseks oli stabiliseerimine de facto teostatud. Valitsuse 1924. aasta 10. septembri otsusega volitati välisminister Karl Robert Pustat pöörduma Rahvasteliidu Finantskomitee poole palvega kutsuda Eestisse eksperte ja toetada välislaenu andmist Eestile. On tõenäoline, et seda ajendasid tegema sisepoliitilised kaalutlused: autoriteetse, kompetentse ja erapooletu institutsiooni hinnang aidanuks reformide mainet tõsta. Eesti rahandusega käis tutvumas mitu eksperti, kes kinnitasid 1924. aasta suvel võetud suuna õigsust. Laenuküsimuse lahendamine jäi aga mitmel segasel põhjusel venima.
Novembris 1926 sai Eesti Panga presidendiks Jüri Jaakson, kelle ülesandeks jäi rahareformi
lõpuleviimine. 8. detsembril 1926 kirjutas rahaminister Leo Sepp alla Finantskomitee heakskiidetud laenulepingu protokollile. Selles dokumendis soovitas Rahvasteliidu Finantskomitee Eestile uut rahaseadust, emissioonipanga põhikirja reformi, riigikassatähtede ja riigi kulla- ja valuutatagavara üleandmist emissioonipangale, hüpoteekinstituudi asutamist ja välislaenu. Viimase suuruseks fikseeriti 1,35 miljonit naelsterlingit.
Seejärel esitati vastavad seadused Riigikogule, kes võttis 3. mail 1927 vastu välislaenu
seaduse, riigikassatähtede emissiooni lõpetamise seaduse ja rahaseaduse ning Eesti
Panga uue põhikirja, mis jõustusid 1. jaanuaril 1928. Juunis emiteeriti Londonis, Amsterdamis ja New Yorgis Eesti esimene välisbörsidel noteeritav välislaen 27,7 miljoni krooni väärtuses. Rahasüsteem rajati kuldvaluutastandardile ja rahaühikuks määrati kroon. Eesti Pank korraldati ümber; tema peaülesandeks jäi krooni väärtuse hoidmine ja laenutegevuse üldine reguleerimine. Eesti kroon tuli käibele 1928. aasta 1. jaanuaril.

Rahareformi tulemused

1920. aastate teisel poolel viidi 1924. aastal määratletud majanduspoliitiline suund ellu.
1928. aastal kehtima hakanud põhikirja kohaselt sai Eesti Pangast tolleaja mõistes moodne
emissiooni-aktsiapank, mille ülesanded muutusid sarnasemaks kaasaegsete keskpankade
omadega, st ka keskpanga laenutegevust piirati tunduvalt ja kauplemine keelati. Majanduse
rahastamise ülesanne läks Pikalaenu Pangale. Eesti krooni „hinnaks” määrati 0,4032 grammi
puhast kulda. Eesti Pank oli kohustatud müüma või ostma Eesti kroonide vastu kulla alusel
olevat välisvaluutat. See tähendas Eesti krooni üleminekut kullavahetusstandardile. Ringluses olevate pangatähtede kaetus välisvaradega ei tohtinud langeda alla 40 protsendi jooksvate kohustuste summast. 1924. aasta rahanduspoliitiline murrang pani aluse ka järgmistel aastatel toimunud suunamuutusele sisemajanduses, mis väljendus eelkõige riigilaenude osakaalu vähenemises ja krediteeritavate valdkondade muutumises. Varem idaturule orienteeritud tööstuse ja kaubanduse asemel hakati riigilaenudega toetama eelkõige Lääne-Euroopa turgudele suunatud põllumajandustootmist. Pööre oli radikaalne .
1924. aastal põhjustas majanduspoliitilise pöörde välismajandusliku orientatsiooni teisenemine. Venemaaga majandussidemete järsu vähenemise põhjuseid ei maksa otsida Eesti poliitikute eelistustest . See oli Nõukogude Liidu poolt peale sunnitud. Majanduslikus mõttes ei eraldunud Eesti Venemaast, vaid hoopis vastupidi . Alates 1923. aastast vähendasid bolševikud Eestist kaupade ostmist märgatavalt. 1924. aastal alanud pööre oli paratamatu, ehkki aasta võrra hilinenud reaktsioon sellele. Pärast vaevarikast, ent väga kiiret kohanemist suutis Eesti majandus edaspidi sisuliselt ilma idaturuta toime tulla.
Niisiis tähendas valoriseerimise seaduse vastuvõtmine Riigikogus samal ajal keskpanga
rahapoliitika meetmete täpsema määratlemisega ka otsustavat sammu iseseisva riigi
majanduse jaluleseadmisel. Kümnendi teisel poolel selgus ka kõigile skeptikutele, et Eesti
suudab ilma idaturuta ja Nõukogude Liidu transiidita toime tulla. See tähendas Eestile
ühtlasi üleminekut Venemaa majandussfäärist Lääne- ja Kesk-Euroopa majandusruumi
ja seda erakordselt lühikese, maailma uuema majandusajaloo jooksul pretsedenditu ajaga .
Rahvasteliidu ekspertide soovitustel oli seejuures poliitiline, mitte sisuline väärtus. Ka
stabiliseerimise seisukohast ei olnud Rahvasteliidu soovitusel saadud laen kuigi oluline
tegur. Erinevalt Austria ja Ungari juhtumist, kus laenu abil stabiliseeriti rahaühik, oli Eesti
rahaühik juba enne laenu saamist stabiilne. Küll aga aitas laen leevendada Eesti tolleaegset
kroonilist krediidipuudust.
1924. aasta murrang muutis suuresti ka poliitilist kultuuri. Enne seda võimul olnud poliitikud vältisid demokraatlikke otsustamismehhanisme. Parlamendikomisjonides ega valitsuses tähtsaid otsuseid ei tehtud. Eesti Panga tegevus oli avalikkuse eest varjatud ja laenupoliitika üle otsustas kitsas ringkond . Tollisoodustuste andmist, mis mõjutas märkimisväärselt
ettevõtete turuolukorda, otsustas valitsus. Tegemist oli autoritaarsusele kalduva
või vähemalt avalikkuse eest varjatud valitsemisstiiliga. 1924. aasta majanduspoliitilise
pöörde ühe tulemusena muutus majanduspoliitika demokraatlikuks ja avalikuks.
Kui analüüsida Eesti stabiliseerimisreformide edukust , siis selgub , et eeltingimuste poolest
sarnaste riikidega võrreldes jäi Eesti stabiliseerimispoliitika mõttes edukuselt maha Tsehhoslovakkiast ja Lätist ning ilmselt ka Jugoslaaviast ja Leedust , ent oli edukam Austriast,
Saksamaast, Nõukogude Venemaast ja Ungarist, kus hüperinflatsiooni ei suudetud vältida.

Eesti krooni devalveerimine 1933. Aastal

Poliitiline ja majanduslik taust

Aastatel 1929–1933 maailma haaranud suure depressiooni näol oli tegemist viimase kahe
sajandi raskeima majanduskriisiga, mil töötus ulatus paljudes tööstusriikides üle 25 protsendi
ja tööstustoodangu maht langes keskmiselt 1908.-1909. aasta tasemele . Kriis muutis
radikaalselt tervet majanduskeskkonda. Selle kulgemises võib eristada nelja olulisemat
etappi , mille algust märgivad järgmised sündmused: New Yorgi aktsiabörsi krahh
1929. aasta sügisel, mis kiirendas USA kapitali väljavoolu Euroopast; Smoot-
Hawley tollitariifi kehtestamine USAs 1930. aasta talvel, mis lükkas käima riikidevahelise
tollisõja; Kreditanstaldti pankrotistumine Austrias 1931 . aasta suvel ja Inglise naelsterlingi devalveerimine 1931. aasta sügisel. Edaspidi hakkas oma raha devalveerinud riikide
majandus aeglaselt paranema, samas kui teist rahapoliitikat kasutanud maades kriisist tingitud raskused jätkusid. Kriisi algus seostus nõudluse vähenemise, välisinvesteeringute
kahanemise ja tollisõjaga. Juba 1929. ja 1930. aastal olid USA pangad hakanud oma Euroopasse investeeritud kapitali tagasi tõmbama. Pangakrahhide ahelreaktsiooni
Euroopas vallandas Austria suurima panga Kreditanstalti maksujõuetuks muutumine
1931. aasta mais. Abiressursid jäid ebapiisavaks ja Austria valitsus kehtestas kitsendused pangahoiuste tagasitõmbamisele nii Kreditanstaltist kui ka teistest Austria pankadest. Üleilmse kuulsusega finantsasutuse kokkuvarisemine ja pankade sulgemine andis deposiitoritele kogu maailmas märku, et neil on oma hoiuste pärast põhjust muretseda.
Juuni esimesel poolel voolas Saksamaalt kulda ja välisvaluutat välja 50 miljon ulatuses. Mais ja juunis kaotas Saksa riigipank poole oma tagatisvarast. Juulis seadis Saksamaa sisse karmid finantspiirangud, sealhulgas tehingutele välisvaluutaga. Eesti jäi Saksamaa raskuste jõuväljast suhteliselt eemale, küll aga haarati keerisesse Läti, kellel tuli pankade päästmiseks kehtestada moratoorium ja sealne krediidisüsteem paiskus täiesti segi. Läti Panga välisvaluutakaotused aasta jooksul moodustasid ligi kaks kolmandikku tagavarast.
Kui Austria ja Saksamaa olid rahanduslikult kokku varisenud, koondus tähelepanu Londonile.
Inglismaa lühiajalised kohustused olid suured; ka teistel riikidel oli tema vastu suuri lühiajalisi kohustusi, kuid suur osa nendest oli Saksamaa ja Austria moratooriumi all kinni. Paanikakarussell läks keerlema ning ilmnes , et ka Londoni City ei ole põhjatu. Abiressursid ei
osutunud piisavaks. Septembri keskpaigaks oli London kaotanud rohkem kui 200 miljonit
naela . Otsus loobuda endisest naela kullasisaldusest ja -standardist tehti 19. septembril. Naelsterlingi kurss kuldvaluutade suhtes langes peaaegu kohe 25 protsenti, kuid sama
suure eelise sai Briti väliskaubandus. Inglise majandus sai aga ekspordieelise ning hakkas juba 1932. aastast kosuma. Uus algus Inglismaal põhjustas rahvusvahelise depressiooni teravnemise. Suurbritannia kullastandardist loobumise psühholoogilised kajastused olid tohutud; naela langus tähendas rahvusvahelise rahandusmehhanismi kokkuvarisemist. Suurem osa Suurbritanniaga tihedamates suhetes olnud riike loobusid järgnevatel kuudel samuti kullastandardist. 1932. aasta lõpuks tõusis 1929. aasta algusest kulla suhtes oma vääringu odavamaks lasknud riikide arv 32 ni. Ühtsest suhtumisest aga oli asi kaugel. Euroopa rahanduslikult tugevamatest riikidest devalveerisid Prantsusmaa, Sveits ja Holland oma vääringu alles 1930. aastate teisel poolel. Rahvusvahelise finantssüsteemi murdumine seadis tohutu surve alla maad, mis olid jäänud kindlaks kullastandardile; nende valuutad jäid üleväärtustatuteks peamiste võistlejate vääringute suhtes. Nominaalselt kullaalusele jäänud riigid Euroopas kitsendasid Saksamaa ja Austria eeskujul kõikvõimalike piirangutega kulla ja valuuta liikumist, et mitte kullast ja välisrahast tühjaks joosta. Sisse- ja väljaveo tasakaalu säilitamiseks kalduti kasutama meeleheitlikke abinõusid: valuutakontroll koos või ilma tollide tõstmiseta, impordikvootide laiendamine jms. 1931. aasta lõpuks oli valuutakontroll jõus kahekümnes riigis; impordilitsentsid olid kehtestatud üheksas. Nimekiri riikidest, kes tõstsid järsult tollitariife, oli hoopis pikem.
Majandusele eriti pärssivaks kujunes olukord, kus devalveerimata rahaga maa tavapärane
eksport oli orienteeritud nüüd devalveeritud valuutaga riikidele. Selles osas oli Eesti olukord
halvem kui ühelgi teisel pärast Inglise naela devalveerimist kullaalusele jäänud Euroopa
riigil. Nimelt oli Eesti kaubavahetus seotud just nende riikidega, kes loobusid kullaalusest.
Eesti majandus jõudis kriisiseisundisse 1930. aastal. Rahandus sai esimese raskema hoobi
1930. aasta sügisel. Pankrotistunud Diskonto Pank oli seotud nahatööstusettevõttega
„Union”, kelle operatsioonid Nõukogude Liiduga ebaõnnestusid. Diskonto Pank tõmbas
endaga kaasa Kommertspanga, mis pankrotistus 1931. aasta jaanuaris. Pärast Kommertspanga
maksujõuetuks jäämist algas hoiusummade massiline väljavool, mis kiirenes veelgi
pärast naelsterlingi devalveerimist ja Scheeli panga maksujõuetuks muutumist. Esimene
usalduskriis küll vaibus peagi, ent sellele järgnenud teine hoiuste väljavool kestis kauem,
mida tingisid ka levima hakanud kuuldused vääringu muutumisest. Rahapakkumine langes
võrreldes 1930. aastaga 1932. aastal 14 protsenti. Eesti tööstuses ilmnesid kriisi tõttu tekkinud raskused teravamalt 1931. aastal. Tööstustegevuse madalaim seis oli 1932. aastal, mil toodangu netoväärtus oli kahanenud kriisieelse ajaga võrreldes 20 protsenti. Eesti põllumajanduse olukord kujunes veel raskemaks kui tööstusel. Algul püüti hinnalangust korvata müügikoguste suurendamisega, ent peagi selgus, et sel viisil tasakaalu hoida ei ole võimalik. Põllumajanduses tarvitatavate vahendite, väetiste, masinate ja söötade hinnalangus oli samas hoopis väiksem, mistõttu vähenes müügiainete ostujõud. Eesti talu tõmbus kaitsvasse naturaalmajandusse nagu tigu karpi , kui see oli võimalik. Juba varem võlastunud, eelkõige reformitalude puhul oli ka selline lahendus välistatud. Riigil tekkisid tõsised eelarveprobleemid. Sagenes ettevõtete sattumine makseraskustesse. Kogu majanduselu tardus. Selle peapõhjuseks tuleb pidada ekspordi katastroofilist langust, kuivõrd 1932. aastaks oli ekspordimaht kriisieelse ajaga kahanenud 20 protsenti. Maht vähenes jõudsalt, kuid veel enam vähenes ekspordi väärtus. Mis kõige ebasoodsam – impordi puhul olid käärid mahu ja väärtuse vähenemise vahel väiksemad. Teisisõnu langes Eestile vajalike importkaupade hind vähem kui nende kaupade hind, mida Eesti oli võimeline eksportima.

Devalveerimise eesmärgid ja kulg

Eesti rahaühiku devalveerimise eesmärk oli leevendada kriisist tingitud raskusi. Inglise
naelsterlingi devalveerimise ajal oli Eestis võimul Konstantin Pätsi valitsus. 19. veebruaril
1932 vahetas selle välja Jaan Teemanti valitsus. Seejärel, 19. juulil 1932, tuli võimule riigivanem Karl Einbundi valitsus, mille juba 1. novembril 1932 vahetas taas välja Konstantin
Pätsi valitsus. 18. mail 1933 tuli võimule Jaan Tõnissoni valitsus, kus majandusministriks
oli Peeter Kurvits .
Nende valitsuste majanduspoliitiliste kavade vahel olid põhimõttelised erinevused. Pätsi
ja Teemanti valitsused otsisid kriisiraskustele tuge riiklikust reguleerimisest: – monopolidest,
kaubandustõketest ja juurdemaksetest põllumajandusele – ega uskunud krooni deval-veerimise vajadusse. Selles mõttes kujunes neil majanduspoliitikas üksmeel sotsialistidega,
kes olid raevukalt devalveerimise vastu, nähes selles sammus ekslikult palgatööliste olukorra
halvenemist. Liberaalsemat ja ka aktiivsemat joont üritasid ajada Karl Einbundi ja
Jaan Tõnissoni valitsused, kes nägid ka devalveerimisvajadust. Eesti majandus- ja poliitiliste ringkondadade reaktsiooni Inglise naelsterlingi devalveerimisele, mille tulemusena Eesti kroon tegelikult revalveerus naelsterlingi ja teiste kullaaluselt
loobunud valuutade suhtes, võib pidada šokiks. Olukorda ei suudetud täpselt hinnata
juba rahanduslike kokkuvarisemiste ahelreaktsiooni ajal 1931. aasta suvel ja sügisel. Eesti Panga nõukogu 9. Septembri otsusega, kui välisrünnak Inglise Pangale oli täies hoos ja naelsterling ohus, vahetati panga välisvaluutavarust osa dollareid naelsterlingiteks. Eesti Panga kogukahju, mis naelsterlingi devalveerimise tõttu tekkis, oli 5–6 miljonit krooni. Eesti Pank lõpetas 1931. aastal 3,8 miljoni kroonise puudujäägiga. Pärast mõningaid nõupidamisi otsustas valitsus kolm-neli kuud oodata, et näha, millised tagajärjed ilmnevad Inglismaal. Nii algaski krooni hoidmise okkaline tee. Pärast Inglise naelsterlingi devalveerimist lõpetati Eesti Panga otsusega naelsterlingi ja teiste välisvaluutade vaba ost ja müük. Riigikogu täiskogus puudutati Eesti krooni vahetuskursi võimalikku muutust esimest korda 1931. aasta 6. novembril. Tõsisemat poleemikat devalveerimise üle siiski ei tekkinud. Eesti Panga algatatud seaduseelnõu impordi reguleerimiseks võeti vastu, Eesti Pank vabastati valuutamüügi kohustusest ja talle anti valuuta ostu-müügi ainuõigus.
Kevadel ja suvel andsid Eesti poliitikutele nõu kroon devalveerida ka Rahvasteliidu eksperdid . Arutelu krooni kursi muutmise üle tõstatus taas Karl Einbundi valitsuse ajal. See aga pareeriti 6. septembril 1932 Riigikogus sotsialistide raevuka rünnakuga krooni devalveerimise vastu. Sotsialistidega ühines osa koalitsioonist. Riigivanem Karl Einbund üritas küll veel manööverdada, kuid tulemusteta. Vastuvõetud Riigikogu otsus sidus valitsuse majanduspoliitika üheselt krooni senise kursi hoidmisega. Teised olukorra
parandamiseks suunatud meetmed ei leidnud aga koalitsioonikaaslaste heakskiitu ja
3. oktoobril teatas Einbundi valitsus ametist lahkumisest. 1. novembril, pärast pikka valitsuskriisi, kinnitati ametisse Konstantin Pätsi kolme suuremat rühma kaasav valitsus. Majandusministriks sai krooni kursi hoidmise tuline pooldaja August Jürman. 22. novembril esitas riigivanem Riigikogus eelnõu, millega taheti karistuse ähvardusel keelata krooni devalveerimise propageerimine. Sotsialistid kinnitasid, et devalveerimine võivat kaasa tuua majandusliku iseseisvuse kaotamise, mis omakorda võivat viia ka poliitilise iseseisvuse kaotuseni. Seaduseelnõu sai enamuse toetuse.
Majandusolukord halvenes veelgi. 25. aprillil 1933 lagunes Pätsi valitsus. Valitsuskriis venis
ja valitsusjuhi kandidaadid ütlesid kohast järjest ära. Lõpuks sai valitsuse moodustamisega
hakkama Jaan Tõnisson. Valitsuskoalitsioon tugines Rahvuslikule Keskerakonnale
ja lõhenenud Põllumeeste Ühendatud erakonnale, kust „kroonipidajad” eesotsas Pätsi ja
Teemantiga olid lahkunud. Otsustava tähtsusega ekspertide nõupidamised toimusid 13. ja 15. juunil 1933 majandusministri juures. Otsustav samm astuti 27.-28. juunil 1933. Riigivanem esines parlamendis valitsuse erakorralise teadaandega majandusliku seisukorra kohta, mille järeldusena rõhutas krooni devalveerimise vajadust. Majandusminister Peeter Kurvits selgitas üksikasjalikumalt majanduse olukorda ja väljavaateid ning teatas, et valitsusel on kavatsus anda välja määrus välismaksuvahendite liikumise kohta. Määruse olulisimaks osaks oli § 2, mis tegi Eesti Pangale ülesandeks hoida krooni kurssi rahaturu nõuete kohaselt üldmajanduslikust olukorrast lähtudes tasemel, mis ei oleks madalam kullaväärtuse pariteedilt lahkunud Rootsi krooni jooksvast kursist. Selle määruse rakendamiseks küsis Jaan Tõnissoni valitsus Riigikogu toetust.
Ettepanek lükati napilt tagasi. Ettepanek valitsuse tegutsemine heaks kiita sai aga kahe poolthäälega ülekaalu. Eesti kroon devalveeriti 35 protsendi ulatuses ning viidi taas kullaalusest loobunud Rootsi krooni tasemele.

Krooni devalveerimise tulemused

Juba 1933. aasta teisel poolel majanduse olukord kosus, millele aitas kaasa ka maailmamajanduse olukorra paranemine. Hoiused hakkasid aeglaselt kasvama, tööstustegevus
elavnema ning taas muutus rentaabliks ka põllumajandustootmine.
Majanduskasv oli kiire kuni riikliku iseseisvuse lõpuni. Riigivanem Konstantin Pätsi autoritaarse reziimi ajal, 1930. aastate teisel poolel, hakati Eestis rakendama riigikeskset majanduspoliitikat ning toetati riigi jõulist sekkumist majandustegevusse. Seda võib pidada
hilinenud devalveerimise üheks tulemuseks. Oma rolli mängisid siin ka juba varasemalt,
kriisi ajal ja sellele järgnenud perioodil, võetud meetmed, millega kehtestati impordilitsentsid
ja kontroll välisvaluutatehingute üle, reguleeriti hindu, loodi riigimonopole ning anti eksporditoetusi põllumajandussaadustele.
Võrdlus märksa liberaalsemat majanduspoliitikat rakendanud Soomega , kus majanduskasv
oli Eesti omast isegi kiirem, viitab siiski sellele, et majandusedu põhjuseks ei saa pidada
riigikeskset majanduspoliitikat. Majanduskasvu järsk hüpe 1933. aastal näitab, kuivõrd
kasulik oli krooni devalveerimine. Seda koos maailmamajanduse olukorra paranemisega
võibki pidada Eesti majanduse suhteliselt kiire kasvutempo põhjuseks 1930. aastate teisel
poolel. Juba 1933. aastal oli Eesti SKP elaniku kohta 1930. aasta tasemest 2 protsenti suurem. Olgu siinkohal toodud võrdluseks oma raha devalveerimata jätnud Austria näitajad, kus SKP elaniku kohta oli 1933. aastal 21 protsenti protsenti madalam kui 1930. aastal. 1930. aastate teise poole majandusedu, mis tulenes eeskätt krooni devalveerimisest, aitas omakorda kaasa autoritaarse reziimi püsimisele Eestis, tulles seega mõneti paradoksaalselt kasuks Konstantin Pätsile, kes ise oli olnud üks mõjukamaid devalveerimise vastaseid.
Võib arvata, et kui kroon oleks otsustatud devalveerida varem, ei oleks Eesti sisepoliitiline olukord kujunenud sedavõrd heitlikuks. Suurerakonnad ei oleks lõhenenud, rahva rahulolematus majandusliku ja poliitilise olukorraga oleks olnud väiksem, vabadussõdalased
ei oleks saanud sedavõrd populaarseks ning Päts ja Laidoner ei oleks saanud võimalust
kujunenud kaost võimuhaaramiseks ära kasutada. Seega oleks demokraatia ehk varasema
devalveerimise korral säilinud.

Kokkuvõte

Eestis 1991. aasta augustis taastatud iseseisvus tõi kaasa mitmed muudatused majanduse institutsionaalses raamistikus, kuid vaatamata sellele kuulus Eesti siiski endiselt rublatsooni. 1992. aasta esimestel kuudel leidis aset suur hinnatõus, mis tulenes sama aasta alguses Venemaal tõusnud toormaterjalide hindadest. Kütuste ja muude materjalide hinnad tõusid mitu korda. Suur osa Eesti tööstuses kasutatavatest toormaterjalidest imporditi Venemaalt ja seepärast tõi sealne hinnatõus Eestis kaasa hindade sunnitud liberaliseerimise ja järsu hinnatõusu. 1992. aasta juunis toimunud rahareform, millega võeti kasutusele Eesti kroon, oli majanduse ümberkujundamisel üks olulisemaid pöördepunkte . Loodi valuutakomitee institutsioon ja pandi paika Eesti krooni konverteeritavus. Krooni vahetuskurss seoti Saksa margaga (1 Saksa mark = 8 Eesti krooni) ja vahetuskursid teistesse omavääringutesse arvutati Saksa marga põhjal. Nii üksikisikud kui ka ettevõtted võisid vahetada kroone muudesse valuutadesse ilma piiranguteta. Samas olid Eesti ettevõtjad hoolimata kasvavatest tootmiskuludest jätkuvalt konkurentsivõimelised tänu suurenenud tootlikkusele ning majanduses oli toimunud tootmise ja ekspordi kiire kasv, mis oli seotud eelkõige institutsionaalsete ja struktuuriliste muutustega . Institutsionaalsete muutuste (vabakaubanduskokkulepped teiste riikidega, suhted uute väliskaubanduspartneritega, tõhusamaks muutunud kvaliteedikontroll, mille tõttu on kaubad vastuvõetavad ka välisturgudel jne) tulemusena tekkis juurdepääs uutele turgudele. Struktuurilised muutused — kõrge kvaliteediga kaupu tootvate uute ettevõtete loomine ja vanade ettevõtete ümberkujundamine — aitasid kaupade ja teenuste turustamisele kaasa hoolimata sellest, et kohalikud tootmiskulud olid tõusnud.

Kasutatud allikad

Peeter Langovits 1997, Eesti rahareformid 1920

http://arhiiv.err.ee/vaata/ajalootund-r2-s-ajalootund-r2-s-1928-aasta-rahareformist-eestis

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_mark

http://jelek3.havike.eenet.ee/aja/images/voistlustood/2010/M.Tanav_Rahareformid_Eestis/Lisandusi_esitlusele.pdf

http://www.eestimajandus.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=776&sm_id=916

http://www.eestipank.info/print/et/yldine/pank/ajalugu/Ajalugu/ajalugu.html

http://www.eestipank.info/pub/et/dokumendid/publikatsioonid/seeriad/muud_uuringud/omaraha.pdf?ok=1

http://www.estonica.org/et/Majandus/Muutused_eesti_majanduses_1990_aastatel/Rahareform_muutuste_olulise_m%C3%B5jutajana/

http://www.geenius.eu/oppematerjalid/Ajalugu/1170-Eesti-ajaloo-kokkuvote

http://www-1.mtk.ut.ee/varska/2004/2_Rahapol_Finturud/Sorg.pdf