Eesti kirjakeele sõnavara eksam (4)

1. Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded.
Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega ( lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid ).
3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid.
Leksikograafia – tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia – vormiõpetus, grammatika valdkond , mis uurib grammatilisi vorme; õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest . Mõttekas on vahet teha muutemorfoloogia ja sõnamoodustus-morfoloogia vahel. Nimeteadus e onomastika – valdkond, kus tegeldakse pärisnimede ( isikunimed e antroponüümid ja kohanimed e toponüümid) nii diakroonilise kui ka sünkroonilise uurimisega. Onomastika e nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algset tähendust, päritolu ja muutumist. Nimi e pärisnimi e prooprium on liik üksikobjekti tähistamiseks (diferentseerimiseks ja identifitseerimiseks) kasutatavaid nimisõnu ja nimisõnafraase. Üksikobjekti mõiste hõlmab nii ainulist objekti (nt Emajõgi, Jaan Kross , Võrumaa) kui ka üksikobjektide hulka, mida on võimalik pidada üksuseks, nt Audi , Valgetähe orden .
5. Arhaismid ja neologismid .
arhaismid – vananenud sõnad, mida tänapäeval keeles ei kasutata. Arhaismid eksisteerivad sõnavara perifeeriaalal. Arhaismide tekkeks on erinevaid põhjuseid:
sõnad vananevad, kuna nendega tähistatu kaob kasutuselt (nt pidal, kolhoos, sovhoos , komnoor);
sünonüümid (sageli ilmekamad ja kujundlikumad või omakeelsemad) võivad sõna kasutuselt kõrvale tõrjuda, nt pannine ’patune’, penisitt ’väävel’, raamatunahk ’paber’, Saksamaa kukk ‘ kalkun ’; polüseemilistes sõnades võib vananeda vaid üks semeem , samal ajal kui teised säilivad keeles edasi, nt ehitus ’ehe’, kadumine ’kahetsemine’, katsuma ’vaatama; kogema ’, nilbe varem ’libe; nüüd ’ siivutu ’; arhaismide hulgas on ka vananenud formatiive ja grammatilisi vorme, nt ikeks ’ikka’, vahelt ’vahel, mõnikord’, eks ‘kas ei’;vananeda võivad ka sõnamoodustusstruktuurid, sest afiksid asendatakse uutega, nt higima ’ higistama ’, taimema ’istutama’, hoidus ’hoidmine, kaitse’, mardaline ’mardikas’.
neologismid e uudiskeelendid, mis on hiljuti käibele tulnud või alles soovitusstaadiumis keelendid või ka olemasoleva keelendi kasutusjuhud uues tähenduses. Neologismid võivad tähistada uusi mõisteid (nt turvavärav, riiulifirma, laserplaat, seinatennis) või tulla mõne keeles juba olemas oleva keelendi asemele või kõrvale (nt mestima, spaa , lõimima) jpt.
Võib eristada:
Okasionaalsed e juhuneologismid – vaid ühe korra (ühes allikas) esinevad sõnad, mis on loodud ühes kommunikatsioonisituatsioonis ja pärast seda enam kasutust ei leia. See võib toimuda hetkelise nimetamislünga täitmise vajadusest või teadlikust ekspressiivsuse suurendamise vajadusest (nt tuksterjer segaverelise koera tähenduses).
Moeneologismid – tekivad teatud ajahetkel, mil neid ka intensiivselt kasutatakse, kuid nad ei leia teed tuumsõnavarasse. Need on nn moesõnad, mida teatud ajal mingis sotsiaalses grupis või ka kogu keeleühiskonnas väga palju kasutatakse, kuid pärast ekspressiivsuse kadu asendatakse need uute moesõnadega. Tänapäeval nt (ehk reklaamikeele mõjul) liialdatakse võimendavate eesliidetega, nt mega-, super -, ekstra-, hüper-; populaarsed on laia tähendussisuga adverbid, nt põhimõtteliselt, oluliselt, suhteliselt, praktiliselt, tegelikult.
Ajutised neologismid – need on uudissõnad, mis leiavad tee teatud grupi sõnavarasse. Aja jooksul saavad need üldiseks, kaotavad uudsuse ja hakkavad täiendama sõnavara.
7. Monoseemilised ja polüseemilised sõnad.
Semeemi moodustavad tähenduskomponendid e semantilised tunnusjooned (semeem=tähendusvariant). Sõnal on olemas põhitähendus e süsteemitähendus, mis jääb invariantseks e muutumatuks. Seda võib pidada sõna denotatiivseks tähenduseks. Põhitähendusele võivad aga liituda lisatähendused e konnotatiivsed tähendused. Tähenduskomponentidel on sõnasiseselt nii ühendav kui ka eristav funktsioon, sest tähenduskomponentide lisamine loob uusi semeemivariante ( seeme ). Osa lekseeme on monoseemilised e ühetähenduslikud; paljud lekseemid on aga mitmetähenduslikud e polüseemilised. Nt hambumus ’hammaste vastastikune asetus ’ on monoseemiline, ägedus seevastu polüseemiline (emotsionaalne seisund; ‘toredus’ – hinnanguline). Termineid püütakse säilitada monoseemilistena, et tagada termini läbipaistvus, ehkki see on paiguti raske. Keele ökonoomsuse printsiipi järgides muutub enamik sõnu keelekasutuse käigus polüseemseks (kontekst ja kasutussituatsioon võimaldavad eri tähendustel vahet teha). Seega peab vastuvõtja tegema pidevalt kontekstuaalseid valikuid . Keeles juba olemas olevale sõnale uue tähenduse andmine on ühtlasi kõige lihtsam viis uute lekseemide loomiseks). lPolüseemiat tekitab inimeste loomupärane tung loova , kujundliku keelekasutuse poole. Polüseemiat toetab inimese meelepidamisvõime – mingis seoses tuntud sõnale lisandunud tähendust on lihtsam meeles pidada kui suurel hulgal uute tüvede tähendusi meelde jätta. Olemasolevale sõnale uue tähendussisu andmine on ka eesti keeles levinuim sõnavara rikastamise viis.
Nt J. V. Veski andis paljudele murdesõnadele terminoloogias uue sisu: manuline ’juuresolija’, vakus ’feodalismiaegne hulgast küladest koosnev haldus- ja maksustusüksus’, kari ’range kord; karistus ’, turve ’kaitse’; kulles ‘nälkjas’, säsi ’sisekude, südaosa’, vajak ’puudujääk, defitsiit’, kogrits ’teat. seen ’ jt.
9. Tähenduse motiveerituse tüübid.
1) Uus märk luuakse ilma olemasolevat keelematerjali kasutamata. Märgi häälikkuju on nimetatava akustiline kujutis, nt summ -summ, auh, plärtsuma. Sellisel juhul on tegemist foneetilise motivatsiooniga. Sõnad on loomulikul teel (foneetiliselt) motiveeritud, kui nad annavad märgi kandja kaudu edasi denotaadi meeltega tajutavaid jooni, nt onomatopoeetilised sõnad (rukkirääk, peoleo; kraaksuma). Et selliste objektide hulk, mida oleks võimalik akustiliste tunnuste alusel nimetada, on suhteliselt väike, ei ole see motivatsiooniliik uute lekseemide tekkel esmase tähtsusega 2) Põhiline nimetamisviis on uute sõnade moodustamine keeles olemas olevate moodustusmallide järgi, st sõnamoodustus. Juba olemas olevad elemendid – sõnad ja morfeemid – on motiveeritud tähenduse kandjad. Sellisel juhul on tegemist morfeemse motivatsiooniga, st terviku tähendus on tuletatav koostisosade tähendustest. Enamik sõnu ongi motiveeritud koostisosade kaudu. Siin on motiveeritusel aga erinevaid astmeid, kuna osa tuletisi ja liitsõnu on idiomatiseerunud – nende tähendus ei ole enam läbipaistev. (a. täielikult motiveeritud on nt sitskleit ( parafraas „sitsist valmistatud kleit” kandub täielikult üle liitsõna tähendusse); b. osaliselt motiveeritud on nt käterätik – parafraas „rätik käte kuivatamiseks” sobib ainult osaliselt, sest sõna on läbi teinud tähenduse laienemise; c. idiomaatiline, semantiliselt läbipaistmatu – tähendus ei tulene koostisosade tähendustest, on isoleeritud, läbipaistmatu, nt poissmees, laupäev, nurganaine, patukott.)
3) Sõna kasutatakse uue nimetamisfunktsiooniga. See siirdub ühest semantilisest valdkonnast teise, ilma et üleminek oleks formatiivselt fikseeritud. Toimub ülekanne, kas metafoorne või metonüümiline. Seda motivatsioonitüüpi nimetatakse semantiliseks või ka kujundlikuks. Semantiline motiveeritus ilmneb siis, kui mõne muu denotaadi tähistamiseks kasutatakse juba olemasolevat sõna, nt hiir, viirus , mälu arvutiterminitena.
4) Teatud keelemärgi kasutamisega assotsieerub kindel miljöö, keelemärk toob endaga keelevälisest maailmast kaasa spetsiifilise situatiivse markeeringu. Subjektiivne, nt peeglijärv.
5) Etümoloogiliselt motiveerituks loetakse sõnu, mis keele arengu varasematel etappidel on olnud veel motiveeritud (nt paimendama ‘hoidma; valvama’, lojus ‘loodu, loom’, umbrohi (vrdl sks Unkraut).6) Viimasel ajal on hakatud tähelepanu pöörama mittediskrimineerivate motiveeringute, st keelelise diskrimineerimise vältimisele. Nt poliitilise korrektsuse ja neutraalsuse taotlemine sõnade sõda ja rahuoperatsioon (eufemistlik) valikul , samuti rahvusrühmade nimetamisel (värvilised, võõrtöölised; ususektide liikmed; puuetega inimesed; seksuaalselt teisiti orienteeritud inimesed; kurjategijad; majanduslikult eristuvad kihid ). Poliitiliselt korrektse motiveeringu reegel kõlab järgmiselt: väldi vähemusi ja äärmusi solvavaid väljendeid!
11. Semantiline ja pragmaatiline lähenemine sõnale.
Semantiline sõna on väikseim iseseisev tähendust kandev üksus, millega keelekasutajal seondub sisu. Nii tähistab lekseem aken konkreetset objekti, viha emotsiooni, kollane värvust, ja loogilist suhet ja venima tegevust.
Sõnad võivad moodustada kompleksseid struktuure, liitsõnu, ja nende tähendus ei pruugi siis olla moodustusosade summa. Sellised juhul räägitakse idiomatiseerunud tähendusest, nt eesti isamees , pikkpoiss, pikksilm jpt. Üks keeleteaduses sageli vaidlust tekitavaid küsimusi on olnud see, kas on olemas sõnaliigitähendus kui selline. Seda peetakse pigem küsitavaks, kuna grammatiliste ja semantiliste sõnaklasside vahel puudub selge liigendus . Nt ei ole kõik substantiivid asjasõnad (nt tagaajamine, sõit). Need väljendavad protsesse. Samuti ei ole kõik omadusi väljendavad sõnad adjektiivid, nt kaunidus, punasus.
Semantilised sõnarühmad
1) sõnad, millel on ka ilma lausekontekstita piiritletud ja selge tähendus (nt isikunimed, liigimõisteid väljendavad sõnad – nt jalgratas, maja, tool ;
2) suhtelise tähendusega sõnad, mis sõltuvad teistest sõnadest ja vajavad neid oma tähenduste avamiseks, nt peal – tema peal oli valus ; kass istus diivani peal; eksida võib milleski , millegi vastu, millegi suhtes; aga ka kuhugi jne;
3) osutussõnad e deiktikud, nt seal ta seisab – deiktik seob lausungi ja kõnehetke olukorra või keeleväljendi ja konteksti – tähendus sõltub kasutussituatsioonist, saab mõistetavaks konteksti toel (kus? millal? kes?);
4) ilma leksikaalse tähenduseta sõnad – need on foneetilis-ortograafilised sõnad, mis ei kanna omaette tähendust ja mida kasutatakse morfoloogiliste afiksite asemel. Verbiparadigmas on sellised nt abiverbid, substantiiviparadigmas nt artiklid. Neid sõnu nimetatakse sageli sünsemantilisteks e semantiliselt tühjadeks sõnadeks. Vaieldav on konjunktsioonide ja adpositsioonide pidamine sünsemantilisteks sõnadeks, kuna neis on sageli olulisi tähenduselemente. Näiteks on oluline vahe, kas väljendada kassi ja diivani omavahelist suhet adpositsiooni taga, peal või all vahendusel või kas fraase seob sidesõna ja või või, nt Ta rääkis ajast ja rahast. Ta rääkis ajast või rahast;
5) sõnad, mis on leksikaalse fraasi osad, kuid millel puudub fraasis eraldi võetult tähendus. Need on enamasti fraseologisme moodustavad sõnad, mida tuleb vaadelda kui keelemällu tervikutena salvestatud idiomaatilisi sõnarühmi, nt ajab kärbseid pähe, viskab villast, läks üle piiri, ajab pada .
Pragmaatiline sõna:
Semantilised sõnad võivad saada kommunikatsioonis eri rolle. Nad võivad midagi tähistada (nt mingit objekti või sündmust) ja/või väljendada emotsioone, väärtushinnanguid (nt vastumeelsust) ja/või väljendada eesmärki. Need erinevad kasutusvaldkonnad sõnastas 1934. a tuntud keelepsühholoog K. Bühler, kes rääkis keelemärgi kujutus -, väljendus- ja üleskutsefunktsioonist. Kujutusfunktsioon tähendab seda, et keelemärgi abil luuakse seos nii kohal- kui ka eemaloleva suhtes. Väljendusfunktsioon tähendab seda, et sõnad võivad edasi anda kõneleja emotsionaalseid seisundeid. Emotsioonid on inimese psüühilised seisundid, mis avalduvad psühholoogilise, motoorse või verbaalse reageeringuna.
Lingvistilisest vaatepunktist eristatakse järgmisi emotiivse funktsiooniga sõnu (Herrmanns, 1995):
tundeid nimetavad sõnad – nimetavad või kirjeldavad emotsioone ja afekte (meeleolusid ja ärrituse põhjusi) ilma ise ekspressiivsed olemata, nt armastus, viha, kurbus ; tundeid ja afekte väljendav sõnavara, nt psühholoogilised tundeid või meeleseisundeid väljendavad sõnad ja väljendid, nt Ma vihkan sind! Väga rõõmustav! Kui kahju!; aistingusõnad; hellitus- ja sõimusõnad (interjektsioonid), nt oi, oh, ah sa mait !, kurivaim!; afektiivsed adjektiivid, substantiivid ja verbid : (nii) nunnu , (see) tibuke , ruulib (täiega); hinnangulised sõnad, nt krants, kärvama, tolvan, jobu, saurus .
Emotsioone ja afekte väljendavad sõnad on sageli mitmetähenduslikud. Tähendus täpsustub sellisel juhul kontekstis. Nt mõelda interjektsiooni oi! erinevate tundevarjundite üle.
Eksplitsiitselt markeeritud üleskutsefunktsioon tähendab, et kuulajat teavitatakse oma eesmärkidest. Sõnades on üleskutsefunktsioon sageli seotud hinnangukomponentidega. Nt kui kedagi nimetatakse jalamatiks, tähendab see, et mõeldakse tahtejõuetut, enamasti naisinimest, kelle suhtes kõneleja on tõrjuval positsioonil.
13. Sõnavara ajaline markeering .
Eesti keele sõnavara hulk suureneb pidevalt. Uued sõnad on kas uustuletised või laenud teistest keeltest. Täiesti uusi juurmorfeeme lisandub tänapäeval ülimalt vähe. Laenude hulgas võib eristada kolm rühma neologisme:
Okasionaalsed e juhuneologismid – vaid ühe korra (ühes allikas) esinevad sõnad, mis on loodud ühes kommunikatsioonisituatsioonis ja pärast seda enam kasutust ei leia. See võib toimuda hetkelise nimetamislünga täitmise vajadusest või teadlikust ekspressiivsuse suurendamise vajadusest (nt tuksterjer segaverelise koera tähenduses).
Moeneologismid – tekivad teatud ajahetkel, mil neid ka intensiivselt kasutatakse, kuid nad ei leia teed tuumsõnavarasse. Need on nn moesõnad, mida teatud ajal mingis sotsiaalses grupis või ka kogu keeleühiskonnas väga palju kasutatakse, kuid pärast ekspressiivsuse kadu asendatakse need uute moesõnadega. Tänapäeval nt (ehk reklaamikeele mõjul) liialdatakse võimendavate eesliidetega, nt mega-, super-, ekstra-, hüper-; populaarsed on laia tähendussisuga adverbid, nt põhimõtteliselt, oluliselt, suhteliselt, praktiliselt, tegelikult.
Ajutised neologismid – need on uudissõnad, mis leiavad tee teatud grupi sõnavarasse. Aja jooksul saavad need üldiseks, kaotavad uudsuse ja hakkavad täiendama sõnavara.
Sõnade kadumist keelest on väga vähe uuritud. Sõnu peetakse keelest taandunuks, kui üldkeele sõnaraamatud neid enam ei esita. Nt porikuu oktoobri tähenduses ( Rooma kalendrinimed tunginud kogu Euroopa kultuuri, oma vanad nimed taandunud); kõhnret ‘paharet, vanakuri’ (puudub ÕS06-s)
Vananenud sõnade hulgas tehakse traditsiooniliselt vahet historismide ja arhaismide vahel. Historismid tähistavad denotaate, mida tänapäevasel vaatlushetkel enam olemas ei ole (võivad küll esineda nt muuseumieksponaatidena), nt vart ’ühest puust rehepeksuvahend’, koot ’endisaegne rehepeksuriist’, ruhi ’küna; puutüvest õõnestatud lootsik’. Historisme kasutatakse siis, kui viidatakse ajaloolistele denotaatidele. Arhaismid on sõnad, mille denotaadi tähistamiseks on olemas uued tähistusvõimalused. Nt hüüs ’varandus’, viss ’kindel’, uur ‘kell’, trotuaar ‘kõnnitee’.
15. Laenude liigid.
Võõrsõnu eristatakse tavaliselt laensõnadest. Neid iseloomustab see, et nad võetakse võõrast keelest üle algkujul, koos struktuurivõõrusega. See kehtib eesti keeles küll vaid tüvede kohta, sest muutuvatel sõnadel lisanduvad oma keele käände- ja pöördetunnused, nt e-mailile, halloween ’ile, spaas, koalitsioonis, referendumile, ufod, missioonist. Laensõnad - Võõrastest keeltest laenatud sõnad, mis on keeles kodunenud ja kohandatud keele hääldussüsteemi ja häälikulise struktuuriga. Keelekasutajad ei taju neid sõnu enam võõrastena, neil puuduvad võõrsõna tunnused (struktuurivõõrused), nt kool, kahvel, kapsas , sink, suhe, tehas. Internatsionalismideks nimetatakse sõnu, mille denotaat kuulub algselt väljapoole mingi rahvuskeele kogemusvaldkonnast. Nende sõnade keeldetulek on rahvusvahelise kultuurivahetuse tulemus, nt viski , sigar, kaaviar , dollar, baar jt. Need jagunevad laenatud moodustusstruktuurideks, st eesti sõnadeks, mis on moodustatud võõra eeskuju järgi, nt isamaa (sks Vaterland), eeskuju (Vorbild), seebiooper ( soap -opera) ja tähenduslaenudeks, kus omasõna saab võõra eeskuju kohaselt juurde uue tähenduse. Nt  rohelised, täht, väljakutse, areng(ud), täna ‘praegusel ajal’, võrgustik.
17. Semantilised seosed sõnade vahel. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed.
Keele hetkeolukorras põhineb kõik seostel(F. de Saussure) Nende seoste uurimine on olnud üks strukturalistide juhtmotiive. Tähenduskeskse grammatika uurijad on pööranud tähelepanu sõnadevahelistele seostele, sõnaväljadele ja sõnaperedele Sõnavara võib käsitleda avatud süsteemina, mille elemendid on üksteisega funktsionaalsetes ja formaalsetes seostes. Päritolult kokku kuuluvad lekseemid moodustavad sõnaperesid. Need on keele pideva rikastamise tulemus (etümoloogiliselt seotud sõnad, mille baasmorfeem on tänapäeva keeles olemas), nt maa, maasikas, maandama, maanduma, maabuma, maastik , maine, maalane, maakas, maamees, maakond, aiamaa , siiamaale… Sõnaperre ei kuulu mitte ainult tuletised ja liitsõnad sama põhisõna baasil, vaid ka teise ja kolmanda astme moodustusüksused. Sõnavara võib käsitleda avatud süsteemina, mille elemendid on üksteisega funktsionaalsetes ja formaalsetes seostes. Päritolult kokku kuuluvad lekseemid moodustavad sõnaperesid. Need on keele pideva rikastamise tulemus (etümoloogiliselt seotud sõnad, mille baasmorfeem on tänapäeva keeles olemas), nt maa, maasikas, maandama, maanduma, maabuma, maastik, maine, maalane, maakas, maamees, maakond, aiamaa, siiamaale… Sõnaperre ei kuulu mitte ainult tuletised ja liitsõnad sama põhisõna baasil, vaid ka teise ja kolmanda astme moodustusüksused.
Sõnavara semantilised suhted kujunevad keele kahe põhifunktsiooni baasil: keel kui tunnetusvahend ja keel kui kommunikatsioonivahend . Alates Saussure’ist jagatakse sõnavara süsteemsed seosed süntagmaatilisteks ja paradigmaatilisteks seosteks, mis on vastastikku seotud. Süntagmaatiliste seoste abil on lausungi elemendid üksteisega seotud. Igal lekseemil on teatud morfosüntaktilised ja semantilised omadused, mis määravad selle kasutamise lausungis. Üksuse teksti kaasamine tähendab selle süntagmaatiliste omaduste realiseerimist. Süntagmaatiliste seoste puhul on lisaks grammatilistele ja semantilistele tingimustele oluline roll ka kommunikatiivsetel tingimustel. Leksika paradigmaatiline jagunemine peegeldab seoseid , mis eksisteerivad objektide ja nähtuste vahel tegelikkuses (tegelikud sisuseosed). Nt kui võtta kokku sõnad laud, tool, kapp, mööbel või punane, kollane, roheline, siis näeme nende sõnarühmade semantilist seost: mööbliesemete või värvide nimetusi. Paradigmaatiliselt seotud üksused on omavahel suunalistes sarnasusseostes. Paradigmaatilised seosed on hierarhilised (kõrgema tasandi üksus hõlmab alama tasandi üksusi).Paradigmaatiline seos kehtib lekseemi ja nende lekseemide vahel, mis on sellega küll seotud, kuid konkreetses tekstis koos ei esine. Paradigmaatiline seos aitab määratleda lekseemi tähendust.
Süntagmaatilised seosed on lineaarsed, neis põimub leksika-, morfoloogia- ja süntaksitasandi reeglistik. Süntagmaatiline seos kajastab lekseemi seost temaga koos esinevate lekseemidega.Nt fraasi valge auto tähendus tuleneb lekseemide valge ja auto süntagmaatilisest tähendusest. Samal ajal on valge paradigmaatilises seoses lekseemidega must, punane, sinine … ja auto lekseemidega buss , rong, tramm …
Kui sõnadel on sarnased paradigmaatilised omadused, võivad nad ka lausungis täita samu positsioone. See aga ei tähenda, et neid saaks suhtluses üksteisega vabalt asendada .Süntagmaatilise kasutuse puhul on otsustava tähtsusega leksikaalsete omaduste kogum. Tuumsõnavara kohta kehtib seaduspärasus, et paradigmaatiliselt seotud üksustel on ka süntagmaatiliselt sarnased omadused, s.t need esinevad sarnastes kontekstides . Verbidele on omane semantiline tunnus TEGEVUS. Nt niitma on sihiline verb , mis tähistab suunatud tegevust. Seepärast võib see seonduda isikutega ( agendid ) ja vahenditega ( instrumendid ). See tegevus on suunatud heina, vilja, ent ka villa jm tähenduselt sarnaste substantiividega tähistatud olemite lõikamisele. Tüüpilised instrumendid on vikat, sirp , niiduk , kombain . Kui võtta kokku lekseemid, mis niitmisega süntagmaatiliselt seonduvad, tekib semantiline võrgustik:
inimene loom (lammas, kass) põllumees hein (muru,haljasmass) talunik niitma vili (rukis, kaer , isa roog , võsa, vikat, niiduk, (villa)käärid …Sõnavara struktuur peegeldab niisiis leksikaalsete üksuste nimetamisfunktsiooni. Ometi ei tingi sõnadevahelist seost ainult referents . Meid ümbritsev maailm on struktureeritud tunnuste alusel, mis lähtuvad inimese kognitiivsetest protsessidest ja tema eesmärkidest. Nt see, missuguseid taimi nimetatakse ravimtaimedeks, sõltub nimetaja teadmistest, traditsioonidest, rahvapärimusest ja vajadustest . Põhilised paradigmaatilised seosed: Hierarhilised seosed: hüperonüümia, meronüümia, Sarnasusseosed: sünonüümia, Vastandusseosed: antomüümia
19. Vastandusseos ja selle liigid.
Vastandusseose puhul annab lekseemide omavahel vahetamine hoopis teistsuguse tähenduse, sest lekseemid, mis on vastandusseoses, ei saa samaaegselt teatud denotaadiga seostuda. (Kui X on a, siis ei ole ta b). Vastandusseosel on neli väljendusvormi: kontradiktsioon (vasturääkivus), mille moodustavad kontrastsõnad, mis tähistavad polaarseid vastandusi, nt surnud – elus, meelde jätma – unustama , õnnestuma – ebaõnnestuma, alaline – ajutine, tüdruk – poiss. Teine väljendusvorm on antonüümia – sellest räägitakse juhul, kui kahe kontrastsõna vahel on olemas vaheastmeid, nt tulikuum – kuum – leige – jahe – külm – jääkülm. Mõnes teoreetilises käsitluses nimetatakse seda suhet kontraarseks vastanduseks, mille alla kuuluvad relatiivsed adjektiivid, mis iseloomustavad mingit objekti teiste suhtes. Antonüümiasuhtele on iseloomulik graduaalne vastandus. Antonüümiasuhtes olevad sõnad on vastandatud ühe semantilise tunnuse alusel, muus osas langeb nende tähendus kokku, st antonüümidel on olemas teatav tähenduslik ühisosa. Üleminek ühelt antonüümirea liikmelt teisele on sujuv , täielikus vastandusseoses on vaid skaala algus- ja lõpp-punkt. Sageli saab antonüümiasuhe kindla kuju süntagmaatilises vastanduses, st konkreetses lausekontekstis (kontekst määratleb aluse, millel vastandus toimub), nt
(madal – kõrge [hoone, stiil] madal – sügav [veekogu] madal – üllas [hing, kirg ])
Kolmas liik on konversioon, mis puudutab lekseeme, mille tähendused on üksteisega peegelpildis seotud, nt peremees – sulane , ostma – müüma. Siia alla kuuluvad ka direktsionaalsed vastandused, mille hulgas saab eristada vektorvastandusi, mis on suunaga seotud vastandused, nt üles – alla, tulema – minema, avanema – sulguma, tõus – mõõn. Samuti kuuluvad siia põhjuse-tagajärje suhte alusel eristuvad vastandused, nt kaotama – leidma. Neljas seos on ühildumatus – selline on seos, mis puudutab üksteisega seotud suletud sõnaridu, mille naaberliikmed välistavad üksteist, nt jaanuar, veebruar, märts … detsember; põhi – lõuna – ida – lääs.
21. Sõnapered ja sõnaväljad.
Sõnapered on sõnarühmad, mis tekivad sõnade ühtse päritolu alusel. Sõnapere keskmes on kõigile pereliikmetele ühine morfoloogiline element, tüvimorfeem, mida nimetatakse etümoniks. Selliseks ühiselemendiks on sageli verbi-, adjektiivi- või substantiivitüvi, mis on andnud keeles hulga tuletisi. Sõnapere on üks keele sõnavara grupeerimise viise. Sama sõnapere liikmed võivad ajapikku oma semantilise seose minetada (seos muutub läbipaistmatuks), ehkki tegemist on algselt samatüveliste sõnadega, nt maa – maadlema). Etümoloogilise seoseta  sõnu võidakse juhusliku häälikulise sarnasuse põhjal pidada ekslikult teatud sõnaperesse kuuluvaks. Seda protsessi nimetatakse sekundaarseks motiveerituseks e rahvaetümoloogiaks. See protsess kulgeb kolmeastmelisena: 1. Isolatsioon – 2. Sekundaarne motivatsioon / Interpretatsioon – 3. Deisolatsioon. Eristatakse kaht tüüpi rahvaetümoloogiat: 1) rahvaetümoloogia ilma formatiivimuutuseta, kus toimub ainult tähenduse kohandamine, nt helikopter – vääranalüüs tänapäevaste moodustusseoste põhjal heli ’hääl’ + kopter (sellele viitab ka kopter-sõna iseseisvumine ’helikopteri’ tähenduses), tegelik päritolu kr k helix ’ keere , spiraal’ + pteron ’tiib; lend’. Tähendus: ’püstloodselt maanduda võiv lennuaparaat’; 2) rahvaetümoloogia koos formatiivimuutusega – tähendusmuutusega kaasneb ka häälikkuju muutus. See toimub sageli siis, kui mingi tüvi keeles vananeb, ei ole enam tähenduslikult läbipaistev. Nt eesti keeles prahilaev (vracht (keskalamsks) ’ veos , last, veetav kaup’). Rahvaetümoloogilised protsessid puudutavad eriti sageli võõrsõnu, mis ei pruugi keelekasutajate jaoks olla motiveeritud tähendusega.
Sõnavälja mõiste pärineb 1931 . aastast Jost Trierilt, kes kasutas seda tähenduselt seotud sõnade keelesisese struktuuri tähistamiseks ( eristus leksikaalsete üksuste sisust lähtudes). Nt kuuluvad tähenduslikult kokku auto, buss, mootorratas ; sinine, punane, kollane – nende omavaheline paradigmaatiline seos on tunduvalt tugevam kui nt sõnadel buss, riik, sinine. Trieri käsitluse kohaselt on tegelikkus meile antud keele vahemaailma kaudu. Iga keel liigendab tegelikkust omal viisil. Sõnavara ei ole seetõttu käsitatav kui varamu või tesaurus (hiidsõnastik, mis taotleb keele sõnavara ammendavat esitust ), pigem on see kui struktureeritud ja liigendatud ruum, nagu ehitis või struktuur. Sõna ei esine kõneleja või kuulaja teadvuses nii eraldiseisvana, nagu võiksime järeldada tema häälikulise iseseisvuse põhjal. Sõna ümber ja kohal on palju teisi sõnu, mis on sellega tähenduslikult lähemas või kaugemas seoses. Need on sõna „tähendussugulased”, mis moodustavad koos sõnaga liigenduva terviku, struktuuri, mida nimetatakse sõnaväljaks. Sõna on seega struktuuri kui terviku osa ning sõnavara tervikuna jaguneb üksiksõnadeks. Väljad on Trieri mõistes üksiksõnade ja sõnavara kui terviku vahel paiknevad keelelised olemid. Trieri sõnaväljad on ühtlasi mõisteväljad, mis peegeldavad keeles väljakujunenud maailmapilti. Oluline omadus on sõnavälja struktureeritus, st sõnaväljad võimaldavad sõnavara struktureerida. Sõnaväljadel on olemas nii sisu- kui ka vormipool.
XX sajandi esimesel poolel viljeldud strukturaalse semantika üks põhitulemusi on see, et tekkis arusaam: struktuuri osa on määratletav vaid selle kaudu, missugused on selle osa seosed struktuuri teiste osadega.
Igas keeles on palju sõnavälju – need osutavad maailma hierarhilisele jagunemisele. Liiklusvahendid on nt autod, bussid, rongid , mootorrattad jne, autod omakorda nt veo- ja sõiduautod; sõiduautod nt sportautod , sedaanid, pikapautod, kabrioletid jne. Lingvistiliselt analüüsitakse neid välju tähendussuhete alusel. Sõnaväljad võivad moodustuda kategoriseerimise teel. Sõnavälja liikmed võivad olla kas selgepiirilised või hajuvate piiridega; kas vabas või kindlas järjestuses. Võib rääkida avatud (liikmeid võib juurde tulla või ära jääda terviksuhet muutmata) ja suletud sõnaväljadest (nt koduloomade nimetused vs kuude nimetused).
Väljad loovad substitutsiooniraamid, seetõttu kuuluvad ühe välja liikmed samasse sõnaliiki. Nt Seda inimest iseloomustab [+ substantiiv ] kenadus, hoolitsetus, tagasihoidlikkus, malbus, tarkus, tähelepanelikkus, analüüsivõime, järjekindlus, tublidus …
Väljadel on vormi- ja sisukülg. Vormipool puudutab ennekõike ühe välja liikmete sama sõnaliiki. Sisupool puudutab välja elementide semantilist sarnasust .
Nt Seda inimest iseloomustab – väline aspekt: ilu, hoolitsetus;
seloomuomaduste aspekt: tagasihoidlikkus, malbus;
intellektuaalsete omaduste aspekt: tarkus, analüüsivõime, järjekindlus, tublidus.
Välja iga liige saab oma määratluse (sisu) vahekorras teiste elementidega. Seepärast on väljad sisuseoste alusel struktureeritud väiksemateks osadeks . Sõnaväljadel võib eristada järgmisi liike: onomasioloogilised väljad – väljade vanim liik. Läheb tagasi Trieri käsitluseni. Sellise välja keskmes on keeleväline või -ülene mõiste, mis on üksikkeeltest sõltumatu. Selle mõiste alla koondatakse vastava üksiku keele sõnad, mis eraldatakse üksteisest teatud tunnuste alusel. Onomasioloogia küsib sõna tähistusfunktsiooni järele: kuidas nimetatakse mingit objekti või mõistet? Nt juuksehooldusvahendite onomasioloogiline väli:
Lokivedelik, juukselakk, juukseõli [oluline eristav tunnus on [+vedel]
Juuksegeel, juuksevaha, juuksepumat, briljantiin, juuksekreem [+poolpaks] …
Semasioloogiline väli jaguneb distributsiooniliste, täpsemalt kollokatiivsete tunnuste alusel. Välja struktuuris võetakse arvesse sõnadevahelised paradigmaatilised ja süntagmaatilised seosed. Semasioloogia küsib keeleväljendite tähenduste järele. Nt eelmises näites esitatud juuksehooldusvahendite puhul moodustame lause Juuksur soovitab kliendile [mida? …] [milleks? … ]. Esimesse lünka sobivad kõik eespool nimetatud juuksehooldusvahendid, sest need tähistavad tähenduselt sarnaseid olemeid. Eristuvad tähenduselemendid võivad ilmneda süntagmaatiliste seoste analüüsil, nt seostub juuksepumat või briljantiin meesklientidega. Sõnaväljadel on interdistsiplinaarseid aspekte . Nt on psühho- ja neurolingvistilised uurimused kinnitanud, et sõnaväljalaadsed struktuurid eksisteerivad ka inimteadvuses. On välja selgitatud , et maailmateadmine säilitatakse pikaajalises mälus mõistevõrkudena – mõistekogumina, mis on omavahel tähendusseostega ühendatud. Teisalt võivad sõnaväljad anda infot meie teadmiste struktuuri kohta, ilma et need samastuksid kognitiivse teadmiste struktuuriga. Arvutilingvistika jaoks on sõnaväljad olulised arvutileksikoni struktureerimisel (nt WordNet projekt – alguse saanud inglise keelest (Princetoni ülikool), nüüd tehtud paljude Euroopa keelte kohta). Seob nimisõnad, verbid ja adjektiivid sünohulkadesse. Võrdlevad e komparatiivsed sõnaväljauuringud on olulised arvutilingvistikas automaattõlke jaoks, kuna toovad välja eri keelte sõnavara sarnasused ja erinevused. Traditsiooniliselt on sõnaväljadel olemas seos ka keelefilosoofia ja antropoloogiaga, sest sõnaväljad võimaldavad analüüsida maailmapilti.
23. Paronüümia.
 Paronüümid e sarnassõnad – sõnad, mis sarnanevad nii häälikkuju (kirjapildi) kui ka tähenduse poolest. Need on derivatsiooni kaasnähtuseks. Kuna derivatsioon on eesti keeles üks produktiivsemaid sõnaloomevõimalusi, on eesti keel paronüümirikas keel. Paronüümid moodustavad paronüümipesi – häälikuliselt ja tähenduselt sarnaste sõnade kogumeid.
Paronüümia teke: samale tüvele lisatakse erinevaid tuletussufikseid, nii et moodustub paronüümipesa, s.t sama tüve juurde kuhjub tuletisi. Nt lahk : lahklane ’lahkuhoidja, -lööja, lõhestaja’, lahklus ‘lahkulöömine, lõhestus’, lahkmik ‘lahknemiskoht, lahkmekoht’, lahknemine ’hargnemine; lahkulöömine’, lahknev ’hargnev; lahkuminev’, lahknevus ’hargnevus; lahkuminek’. Tähendussarnasus lähtub sama tüve kasutamisest. Kui ka sufiksi tähendus on sarnane, süveneb paronüümia (nt tegijaliited -lane, -ja, -ur); kohaliited -stik, -stu: järvestik ’ GEOGR järvede rühm’; järvistu ’GEOGR üksteisega seotud järvede rühm’.
H. Rätsep on uurinud paronüümia keeldetuleku põhjusi (KK 1986, nr 11). Tema väitel on ÕSi (1976) 5500 lihttüvest umbes 200 suure paronüümiavõimalusega. (esi (123),üks (80)ära (86)  vaja (79 ava (85)  lahk (70)ala (83)  taga (70)näge (81)  koht (69))
Enamik sellistest tuletistest on loodud viimase 100 aasta jooksul (Rätsepal võrdlus Wiedemanni sõnaraamatuga). Teatud tüvede sobivusel tuletusaluseks on vormilised ja tähenduslikud iseärasused. Tuletiste kuhjumist tüve juurde soodustab tüve teisenemine eri häälikkujuga variantideks (esi: esik , esimene; ede: edenema, edev; ette: ettur; ee-: ees, eesmine , eest, eel, eellane, eelmine ).
Variantide kaugenemine üksteisest viib pikas perspektiivis uute tüvede tekkimiseni. See vähendab osaliselt tüvede ülekoormust ja võimaldab loomulikul teel paronüümiast hoiduda. Sama tüve variante hakatakse keelekollektiivis tajuma eri tüvedena. Tuletusele on vastuvõtlikud abstraktse tähendusega tüved, mis väljendavad ruumiorientatsiooni, nt esi-, ala-, pära-; koos- või lahusolu (ära-, lahk-, side-); kohta (ase-, paik-, maa-; üldisi tegevusi (tege-, loo-, ela-, mine-). Tüvevaliku määravad sõna tähendus, vanus ja häälikkuju varieeruvus. Näited:
raie : raie ’ raiumine , puudelangetus’
raie : raide ’sisse- või puruksraiutu’
raiesmik = raiestik ’ala, kust mets on maha raiutud’
Paronüüme kasutab paronomaasia, s.o sõnamäng, kus sisult erinevaid sõnu ühendab nende pseudoetümoloogilisest seostamisest, samatüvelisusest vm johtuv kõlasarnasus. Nt tõusikud, tõu- sikud . Nii on Ott Kangilaski "Väikeses seletavas sõnaraamatus" mänginud tuletistega: hagijas 'pidevalt hagisid esitav , hagelusluulu põdev isik'; karikas 'kariderohke (meri vm)'; klimberdaja 'klimbitegija'; kogelema 'pidevalt või korduvalt kogema'; sulistama 'kedagi suliks tembeldama'.
25. Laiad tähenduskirjeldused - pragmaatiline ja süntaktiline tähendusmudel.
Laiad tähendusmudelid ei näe tähendustes vaid nimetamisfunktsiooni, vaid mõistavad seda laiemalt, võttes arvesse ka keeleteadmise ja entsüklopeedilise ehk maailmateadmise. Laiad mudelid lähtuvad niisiis sellest, et sõnadel on nimetamis- ja identifitseerimisfunktsiooni kõrval ka väärtustavaid e emotsionaalseid komponente. Arvesse võetakse ka konnotatsioonid (kõrvaltähendused) ja stilistilised karakteristikud . Tähenduskomponente võib iseloomustada järgnevalt:
Mõistelis-denotatiivne tähendus näitab, missuguse „objektiga” on sõna seotud (ekstensionaalne tähendus). See referentsiakt on võimalik „objekti” mõttelise kujutuse, mõiste sisu (intentsionaalse tähenduse) kaudu. Nt See kask .Ekstensioon: PUU Intentsioon (kriteerium objekti kuulumiseks teatud mõiste ekstensiooni): tüvi, võra, oksad , lehed, koor …
Hinnangulis-emotsionaalne tähendus tuleneb sellest, et keelekasutaja võib suhtluspartnerile sõnade abil väljendada ka oma emotsioone. Peale selle leidub sõnavaras hinnangusõnu, eriti palju on neid negatiivse hinnangu edastamiseks.
Mihkel Raud: Savisaare võllanaljad lähevad üha süngemaks
Edgar Savisaar on pullimees....
Konnotatsioonide hulka loetakse lekseemide stilistilised markeeringud, mis puudutavad infot stiilitasandi, stiilivarjundite ja funktsionaalstiilide kohta. Stiilitasandi markeeringud viitavad sellele, kas lekseemi kasutamisel esineb piiranguid eri kommunikatsioonisituatsioonides. Normaalse, neutraalse stiilitasandi all mõeldakse kirjalikku, neutraalset kommunikatsiooni. Stiilitasanditena võib eristada nt ülevat-poeetilist, neutraalset, argikeelset, madalkeelset, vulgaarset. Funktsionaalstiilide markeeringud puudutavad keelekasutuse põhisfääre: ajakirjanduskeel, ametliku asjaajamise keel (bürokraatiakeel), ilukirjanduskeel , argikeel. Sotsiolektilised markeeringud kuuluvad laia tähendusdefinitsiooni kohaselt samuti tähenduse alla. Nii tuleb lekseemi kasutamisel arvestada kommunikatsioonivormist sõltuvate piirangutega (kirjalik vs suuline ); murdemarkeeringutest lähtuvate piirangutega; suhtlejate vanusest tingitud piirangutega (noortekeel); suhtlejate ametipositsioonist sõltuvate piirangutega; huvialadest sõltuvate piirangutega jne.
G. Leechilt pärineb pragmaatikakeskne sõnatähendusmudel (1981), mis lähtub kommunikatsiooniprotsessist kui tervikust. Ta eristab seitset tähenduskomponenti: Mõisteline tähendus (nt naine sisaldab mõistelisi tunnuseid [+inimene] [– meessoost] [+ täiskasvanu]
Sotsiaalne tähendus – avab suhtlejate sotsiaalsed ja geograafilised karakteristikud. Afektiivne tähendus ( hinnangud ja suhtumised denotaadi kohta)Reflekteeriv tähendus (ühe sõna sees semeemide üksteisesse peegeldumine).Kollokatiivne tähendus (teatud semeemi semantiline seotus teiste lekseemidega). Temaatiline tähendus (teema- või reemastaatus ja semantiline roll).
Süntaktiline mudel: Seda tüüpi lähenemist esindavad ennekõike generatiivset grammatikat viljelenud teadlased, nt R. Jackendoff. Sõnade süntaktilistes omadustes, mis tulenevad nende seostamisvõimalustest, nähakse olulisi leksikaalseid tähendusüksusi. Sellest tulenevalt peab interpretatsioon lähtuma kontekstist ning tähendusseletused peavad olema formaalsed ja mitte lähtuma ainult verbisemantika piirangutest. Eelnevale tuginedes on olemas järgmised kirjeldustasandid: argumentstruktuur, sündmusstruktuur, leksikaalse seose struktuur.
27. Tähenduse ebamäärasuse probleem.
Sõnade tähendused on seotud nii keelelise kui ka keelevälise kontekstiga, olles sel põhjusel ebakindlad. Igapäevases suhtlemises ei ole suureks probleemiks sõnade mitmetähenduslikkus. Nn analüütilise filosoofia esindajate katsed (20. sajandi 20. aastatel) rekonstrueerida täpne ja ühetähenduslik keel ei leia tänapäeval enam positiivset vastukaja. Ebamäärasus esineb sõnavaras kolmel kujul: Kontekstisidusus. Semantiliselt kontekstisidusad on kõik mitmetähenduslikud sõnad, sest vaid konteksti toel saab vastuvõtja aru, missugust tähendusvarianti konkreetsel juhul silmas peetakse. Ka deiktilised sõnad (pronoomenid, proadverbid) vajavad kas keelelist või keelevälist konteksti, et täita nende poolt vabaks jäetud semantilised tühikud, nt sellised sõnad nagu mina, täna, siin saavad oma konkreetse tähenduse kontekstist. Kontekstisidusus on omane ka hinnangulistele, astmestavatele ja dimensiooni märkivatele lekseemidele. Nad saavad oma väärtuse alles koos vastava mõõtkava, pidepunkti või maailmateadmisega. Nt K on pikka kasvu (sõltub sellest, kui vana K on – kas 6- või 26-aastane). Ebaselgus – kui kontekstisidusa mitmetähenduslikkuse korral aitab kontekst tähenduses selgust saada, siis ebaselguse korral jääbki tähendus semantiliselt ebamääraseks. Teatud osa interpretatsioonivõimalustest jääb lahtiseks. Nt võrdle kioski aknale pandud silte:Tulen 15 minuti pärast.Tulen varsti.(Viimases näites lähtub ebamäärasus adverbist varsti.)
Ebaselge semantikaga on nt relatiivsõnad, millel on igas kontekstis erinevaid tõlgendusvõimalusi, nt sageli, kohe, varsti. Leidub ka osaliselt kattuva ja ähmase üleminekupiirkonnaga sõnu, nt värvusi tähistavad adjektiivid. Kolmanda rühma moodustavad erialaterminoloogias täpselt defineeritud sõnad, millel on igapäevases kõnekeeles ebamäärasemaid kasutusjuhte, nt täisnurkne, ümmargune. Mitmetähenduslikkust esineb lekseemide puhul eri kujudel: polüseemia (suu, leht, pirn), homonüümia (laim ’ puuvili ja alusetu kuulujutt’, aas ’ silmus ja rohumaa’), homofoonia (paas ja baas, pall ja ball, hale ja ale), homograafia (pal’k ja palk, sul’g ja sulg , nutt ’ ja nutt) Reeglina laheneb mitmetähenduslikkus konteksti toel.

29. Stereotüübisemantika.
Selle meetodi arendas välja Ameerika filosoof Hilary Putnam oma töös „The meaning of meaning”. Teooria eeliseks on see, et lisaks kognitiivsele aspektile võetakse arvesse ka sõnatähenduse sotsiaalne aspekt. Putnam näeb ekstensioonis tähenduse objektiivset osa, intentsiooni seevastu määratlevad stereotüüpsed tunnused, mis sisaldavad ka keelelist iseloomustust. Kõik need tunnused on esindatud vaid prototüüpesindaja puhul. Sõnatähenduse normaalne kirjeldus vee näitel näeb välja selline:
Sõna süntaktilised ja morfoloogilised tunnused (nt verb) substantiiv
Semantilised baaskategooriad (PROTSESS, ASI, AINE jne) aine, vedelik
Stereotüüpsed tunnused värvitu, läbipaistev, maitsetu, lõhnatu
Ekstensiooni kirjeldus H2O

31. Ülevaade eesti leksikoloogiast.

Eesti leksikoloogia alguseks võib lugeda 19. sajandi algust, mil ilmus teaduslik ajakiri „Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache” ( 1813 –32). Tollal tegutses ka oma aja parim sõnavaratundja O. W. Masing , kelle „Marahwa Näddala-Leht” tõi eesti kirjakeelde hulgaliselt uusi sõnu, avardades rahva silmaringi. Eksisteeris veel kaks kirjakeelt, 19. sajandi leksikoloogia oli suuremalt jaolt sõnade (väljendite) kogumine ja publitseerimine. Sajandi lõpupoole hakatakse looma uusi eesti sõnu, tegeldakse teadlikult laenamise ja sõnamoodustusega. Esimesed eesti keele sõnavara kogujad ja sedakaudu ka uurijad olid baltisaksa pastorid , kes said innustust Rosenplänteri üleskutsest tuua eesti rahvakeelest juurde uusi sõnu. Neile lisandusid ka esimesed eesti soost haritlased, nt K. J. Peterson , Fr. R. Kreutzwald jt. Seda tüüpi keeleartiklid koosnesid enamasti pikkadest sõnade, kõnekäändude ja ka nimede loenditest, harvem selgitati sõnade tähendust või sünonüümide tähenduserinevusi. Suurimad leksikograafilised allikad enne F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut (1869) olid 18. sajandi alguskümnenditest pärinev Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamat (umbes 7000 märksõna) ning A. W. Hupeli sõnaraamat (I osa 1780, II osa 1818 ). 19. sajandi kirjakeele variantsust peegeldab ilmekalt sajandi tippteos, F. J. Wiedemanni akadeemiline eesti-saksa sõnaraamat. See oli uus sõna eesti leksikoloogias nii oma mahu (50 000 märksõna) kui ka teadusliku läbitöötatuse poolest. See sisaldas nii põhja- kui ka lõunaeesti keele sõnu, murdevariante, liitsõnu, juhumoodustisi, juhulaene, oskussõnu, nimesid, fraseoloogiat jm. Sõnade tähendusi selgitatakse saksa keele abil. Täiendatud ja parandatud 2. trükk (1893) sisaldab juba umbes 60 000 märksõna. Wiedemanni sõnaraamat oli kuni 1994. aastani, mil hakkas ilmuma „Eesti murrete sõnaraamat”, kõige täielikum trükis ilmunud murdesõnavara kogu. Eesti sõnavara arenes 19. sajandil sedavõrd hoogsalt, et rahvale tuli pidevalt tutvustada uusi sõnu ja nende tähendusi. 1884. aastal ilmutas A. Grenzstein oma „Eesti sõnaraamatu”, mis sisaldab umbes 1600 uut või vähetuntud sõna. Seda võib pidada esimeseks eesti neologismisõnaraamatuks, samuti hõivab see esimese eesti ükskeelse sõnaraamatu koha. Akadeemilistest baassõnaraamatutest on EKIs lõpetamisel „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” (I-VII) (1988–2007). Ilmunud on 26 vihikut, millele lisandub täiendusvihik. Suurtöö valmis 2007. aastal. Selle sõnaraamatu elektrooniline versioon moodustab eesti keele leksikaalse andmebaasi põhialuse, millele saavad toetuda mitmed järgmised eri tüüpi sõnaraamatud. EKIs on töös ka keelekorraldussõnaraamatu „ÕS 2006” täiendatud väljaanne, 2004. a kevadel ilmus „Õpilase ÕS”. Kakskeelsetest sõnaraamatutest on valmimas „Eesti-vene sõnaraamat” I–V (1997–…). Ilmunud on sellest neli köidet. On alustatud ka Eesti-X-keele sõnastiku universaalse lähtepoole koostamist. Koostamist ootavad põhjalik rektsioonisõnastik (H. Rätsep tegeleb sellega) ja kollokatsioonisõnastik. Eesti keele leksikaalne andmebaas vajab pidevat keeletehnoloogilist ja arvutileksikoloogilist hooldamist ja arendamist . Võtmeküsimus on elektroonilise keelevara (keeleressursside) analüüsimehhanismide väljatöötamine. Sõnaraamatute koostamine ja leksikoloogiline süvauurimus on tihedalt seotud: mõlemad kasutavad vastastikku üksteise uurimistulemusi.