üldkeeleteadus (2)

Teemad:
I loeng:
1) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid. Diagramm
2) Sõnavara: leksikon, lekseem, lemma. Sõnaliigid
(Iseseisev töö neile, kes loengusse tulla ei saa: Fred Karlsson
,,Üldkeeleteadus", lk 29-30. M. Ehala "Eesti keele struktuur", II trükk
17-24), Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 214-225)
Ikoonilised, indeksilised ja
sümbolilised märgid I
Inimliigi ehk kõige suuremaks erinevuseks loomariigist on võime
luua sümbolisüsteeme, üks selline on keel. Seega: anname infot
edasi sümbolitega.
Tuletame meelde: keelel on kaks põhilist allsüsteemi (häälikute ja
tähenduste süsteem, tähendusi antakse edasi hääliksümbolitega,
keel põhinebki tähenduse ja heli seostamisel).
Loomulik keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest, tavaline
keeleline sümbol on sõna, nt kass, see koosneb kolmest
häälikust, need ongi selle sõna vormiks. Sõnal kass on selge
tähendus. Sümbol viitab referendile (kassi puhul siis liigile, aga ka
isendile).
Ikoonilised, indeksilised ja
sümbolilised märgid II
Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne e
kokkuleppeline, st et see, kellele seda sõna öeldakse, peab
selle tähendust teadma. Sümbol on tähistaja, tähendus
tähistatav, seda seost peab teadma ka kaaskõneleja,
ainuüksi üks kõneleja ei saa seda süsteemi muuta.
Milliseid märgisüsteeme veel teate?
KEELELINE REFERENT
REFERENT
KEELELINE
SÜMBOL
SÜMBOL
TÄHENDUS
e mõiste 'canis familiaris'
nimetab, viitab
VORM KOER
e häälikujärjend
Ka foneemijärjendi, nt koer suhe võimaliku referendiga ei ole kuidagi
loomulikult määratud, st et järjend koer ei meenuta tegelikkuses ju koera.
Kui kuuleme sõna koer, tekivad assotsatsioonid küll, seda aga ainult seetõttu,
et teame, et meie keeles tähistab koer just seda looma.
Seega tähendust ei saa tuletada sõna häälikkoosseisust.
Sümboli vormi suhe sõna
potentsiaalsetesse
referentidesse...
... on arbitraarne e meelevaldne (motiveerimatu suhe). Seega
võiks nt koer olla eesti keeles ka reok, keor, sedur, mude vms.
Seetõttu ongi üht ja sama referenti tähistavad sõnad keeliti
erinevad (dog ­ koer ­ hund).
Erandiks on aga siiski teatava piirini motiveeritud
tähendusseosega onomatopoeetilised sõnad (tilisema,
kolisema, piip-piip), mõni neist on rohkem, mõni vähem
motiveeritud (nt piip-piip rohkem, kolisema veidi vähem).
Et eri keeltes helisid täpselt ühtmoodi ei matkita, viitabki ka nende
sõnade puhul teataval määral motiveeritud tähendusseosele
(mõtle, kuidas eri keeltes koerad hauguvad).
Väidetavalt on onomatopoeetilise sõnavara hulk keeltes väike,
eesti ja soome keeles siiski suurem (Koponeni väitel isegi kuni
7%).
Motiveeritud tähendusseos
Onomatopoeetilised ja deskriptiivsõnad ehk imitatiivid
(linnunimetused kiivitaja, koovitaja, kägu; nurr, kiisu, pomm)
Häälikusümbolism (võimalus kasutada mingeid
häälikuidmõne kindla tähenduspiirkonna sõnades, nt i-häälik
ja väiksed asjad (kilu, kine, kitsas, tilluke, killuke, pisi jne),
laiad asjad (avar, lai), ö kui ebameeldiv asi/nähtus vm
(möga, plöga, mögisema, plödisema, kööbakil, mörises).
Kumb kumma tingib, kas teatud häälik teatud tähenduse või
annavad mingid sõnad (kõnealuse häälikuga) tähenduse
juba ette?
Sümbol
Sümbol jaguneb esimesel tasandil siis vormiks ja
tähenduseks, sümboli vorm jaguneb aga omakorda
väiksemateks elementideks (foneemideks). Eesti keeles on
...(?) foneemi, millest on tehtud umbes 100 000 sõna.
Põhisümbolite tähendus ei ole motiveeritud, kuid neist
sümbolitest moodustatud liitsõna on juba sel moel
motiveeritud, et tähendus on liitsõna osade tähenduse
summa (hunt + koer = hundikoer 'koer, kes on kõige
rohkem hundi moodi'), samas mõned liitsõnad ei ole nii
motiveeritud, nt hundinui.
MÄRGID
SÜMBOLID IKOONID INDEKSID
Referendiga rohkem Vorm on põhjus-tagajärje,
või vähem sarnane kokkukuuluvus-
kujutis. või muus mittepiltlikus suhtes
TULETAME MEELDE! Ikoonilisi elemente oma referendiga.
on onomatopoeetilistes Nt punastmine tähendab häbi,
sõnades. kortsud kõrget vanust,
Ka mõned liiklusmärgid, jms
nt tee kalle, kurv
Sümbolilised, ikoonilised ja indeksiaalsed elemendid realiseeruvad sageli
samaaegselt.
Kõne põhineb sümbolitel, hääl annab samal ajal indekiaalseid vihjeid
inimese vanuse,
soo, elukoha kohta. Ikoonlistes liiklusmärkides on sümbolilaadseid
Vormi ja tähenduse seos
Nagu enne mainitud, ei ole sõna häälikuline külg ja
tähendus siiski päris absoluutsel määral meelevaldselt
kokku sattunud. Saab struktureerida nii tähendusi kui ka
vormi. Liigendus- ja vormireeglite olemasolu annab
võimaluse luua mõistesüsteeme, võimaldab teatud üht tüüpi
objekte koondada, teisi lahus hoida.
Tavaliselt on juursõnade puhul tähenduse ja märgi seos
motiveerimatu. Ka tuletusliidete puhul on seos
motiveerimatu vesi + ne = vesine. Samas on tuletistes (aga
ka grammatilistes vormides ja liitsõnades) vormistruktuur
üldiselt vastavuses tähenduse struktuuriga (vastavus
morfeemide tasandil).
Diagrammilisus
Kui mitmest morfeemist koosnevas sõnas või sõnavormis on
tähendus tuletatav osismorfeemide tähendusest, siis on
tähenduse struktuur sõna osismorfeemide suhtes diagrammiline.
Määratlus tuleb digrammi ja diagrammiga kajastatava objekti
suhtest (eri värvi sektorite suhted on vastavuses kujutatud
objektide omavaheliste suhetega).
Muutevormid: kala (tüve tähendus) + de (mitmuse tähendus) + ga
(kaasaütleva tähendus).
Sõnamuutmissufiksid kuuluvad sõnadega opereerimise
reeglistikku, väljendavad märkide-sõnade omavahelisi suhteid ja
seoseid. (Vt M. Hint ,,Häälikutest sõnadeni" 260-262).
Tuletusliited: liidetel on kategoriaalne tähendus (liigitavad
objekte/nähtusi/tegevusi, nt lik-liide, janna-liide, le-liide, el-liide
jne).
Diagrammilisus II
Samas ei kehti diagrammilisus tuletiste puhul nii rangelt kui
muutesufiksite puhul. Tuletis võib hakata uue leksikaalse
üksusena uut elu elama ja talle võib tekkida lisa- ja
kõrvaltähendusi (heli + sta (tegusõnaliide) = helistama e heli
tekitama, nüüd telefoniga helistama).
Veelgi lõdvem on diagrammilisus liitsõnade puhul. Kuigi
enamasti tuleneb liitsõnade tähendus osiste tähendusest
(manna + puder on mannast tehtud puder), võib samas liitsõna
tähenduse tuletamine osistest olla raske, nt marjakorv ei ole
marjadest tehtud korv (vdl veel pudrupea jt kujundlikud ehk
ülekantud tähendusega sõnad, aga ka pilvik).
Liitsõna tähendus ei peagi olema alussõnade tähenduste
summa, ta peabki väljendama uut mõistet, selleks ongi liitsõna
tehtud.
Joonis Mati Hindi raamatust
,,Häälikutest sõnadeni"
Vormi ja tähenduse struktuuri diagrammilisus kasvab:
juursõnad ­ liitsõnad ­ tuletatud sõnad - muutevormid
Vormi ja tähenduse struktuuri motiveerimatus kasvab:
muutevormid ­ tuletatud sõnad ­ liitsõnad - juursõnad
Leksikon, lekseem, lemma.
Sõnaliigid
Lekskon e sõnavara on keelesüsteemi kinnistunud
sõnade allsüsteem.
Kui palju on sõnu ühes keeles?
Kui suur on tuumsõnavara, kui suur üldsõnavara?
Põhimõisteid: sõna
Tavainimesele täiesti iseenesestmõistetavad elemendid.
Osalt seetõttu, et sõnad on primitiivontoloogia kesksed
ülesehituselemendid, inimene kategoriseerib maailma suurel
määral sõnade abil. Kusjuures maailm võib olla olemas ka ainult
tänu keelele, ainult selle tõttu, et keeles on olemas vastav sõna
(nt "haldjas"), mille vormi ja tähenduse kombinatsioon selle
mõiste loob.
Vt nt "ükssarvikute" kohta Fred Karlssoni "Üldkeeleteadusest" pt 1.4.3.
Sõna II
Sõna on kaua olnud grammatika traditsiooniline keskne
mõiste. Alles 20. sajandi keskpaigast on sõna grammatika
keskselt positsioonilt taanduma hakanud.
Sõna on nii algne mõiste, et seda on teaduslikult väga raske
defineerida. Sageli on öeldud, et sõna on keele vähim vaba
vorm, mille tunnuseks on võime esineda iseseisvalt (vt
,,Keeleteaduse alused" lk 110) ­ mida selle all mõista ja kui
vaba sõna siis ikkagi on?
Kas keeleteaduses ollakse üksmeelel, kuhu sõnavahe teha
tuleb?
Mille järgi eesti keeles helijäljendite jada sõnadeks
jaotatakse?
Põhimõisteid: sõna III
Sõna staatus ei sõltu sellest, kui mitu inimest seda teavad, kui laialt
kasutavad, kui täpselt hääldavad, kas tema tähendus on täpne või kas
ta on eksisteerinud vastavas keeles tund aega või tuhat aastat.
Nt lapse väljamõeldud sõnad (mimmummääd, mudir jne), keegi ei
kahtle, et need on just nimelt sõnad, kuigi me pole neid varem
kuulnud ja võib-olla ei kuule enam rohkemgi.
Ka siis, kui kasutame juhutuletisi, juhuslikke sõnakombinatsioone,
nt Siberisse suretatud vanaisa, see ei ole suur raharaise, ei
vähenda nende eksisteerimise staatust tähendusüksusena,
sõnana.
Seega - sõnal ei pea olema pikk iga või vormi ja tähenduse täpsus,
et olla sõna ja läbi lüüa. Hääldus ja tähendus võivad muutuda
suupärasemaks, mida rohkem inimesi sõna kasutab, see ei pruugi
aga ka nii olla.
Põhimõisteid: sõna III
Sõna eksisteerimistunnused põhinevad siiski kahel alusel:
Kellelgi hoolimata east või taustteadmistest on kasutada teatud
autonoomne häälikute hulk lugematu arv kordi...
...viisil, millest saab aru vähemalt üks isik (näiteks lapse
keelendid, mida kasutab ainult laps ja millest saab aru oma
perekond).
Sõna olemusest
Sõna olemust annab kõige paremini edasi Mattehewsi esitatud
arusaam, millele toetub ka EKG sõnaliigikäsitelu. Sõnal on
kolm kuju:
prosoodiline sõna (varem termin fonoloogiline sõna)
grammatiline sõna (ehk üldiselt sõnaliigikäsitelu)
lekseem
Prosoodilist sõna ehk kõlalist sõna ei seota selles teoorias
tähendusega: tee on üks prosoodiline sõna, mis vastab kolme
lekseemi teatavaile esinemiskujudele (tee ja way ehk tsai ja
doroga vaste ainsuse nimetav, do/make ehk delatj/sdelatj vaste
käskiv kõneviis).
Põhimõisteid III
Lekseem
Lekseem on abstraktsioon, mis vastab inimese argiarusaamale
sõnast, lekseem on justkui kokkukuuluvate sõnavormide kogum,
üldistus konkreetsetest sõnavormidest.
Eesti keele sõnavormid varvas, varba, varvastel kuuluvad
samasse kogumisse ehk esindavad sama lekseemi.
Arvutilingvistikas on kasutusel paralleelne termin lemma, st kõik
sõnavormid taandatakse ühele lemmale.
Erialases kirjanduses märgitakse lekseemi sageli suurtähelisena.
Üks lekseem võib realiseeruda mitme eri graafilise vormina
(inglise lekseem CAR näiteks nelja car, cars, car's, cars', eesti
substantiiv auto aga mitme vormina?).
Lekseemist võib grammatikareeglite abil moodustada mis tahes
vajalikke vorme. Tekstis realiseerub lekseem alati mingi
sõnavormina.
Lekseem: eri definitsioone
K. Kerge järgi on "lekseem abstraktsioon kolmes mõttes:
Lekseem on rohkem märk märgisüsteemis kui vorm või vähemalt
mitte enam vorm kui tähendus.
Reaalses maailmas on sedavõrd lihtne opereerida materiaalse
vormiga (prosoodiline sõna, tema graafiline kuju), et vormi on peetud
primaarseks uurimisobjektiks väga pikka aega."
Lekseem ei pea meie mentaalses leksikonis ehk siis isikuti
memoreeritud püsileksikonis esinema: sõnad on ka kõik keele
grammatilise süsteemi toel moodustamist võimaldavad üksused, n-ö
potentsiaalsed sõnad aktuaalsete kõrval, ka kõik need sõnad, mida
inimene ei ole kuulnud või mida ei olegi veel moodustatud, kuid mida
võimaldab moodustada meie keele sõnamoodustusreeglistik
(tuletusreeglid, liitmisreeglid, nende kombineerimise reeglid) näiteks
võiksime teha sõnad tuiksoon - voolsoon - nõrgsoon jne.
Lekseem: eri definitsioone
Lekseemi on siiski küllaltki raske defineerida - võime öelda, et seda
kannab sõna muutealune tüvi kõigis oma esinemiskujudes
(poiss: poisi: poissi), kusjuures ei võeta seisukohta, missugune
neist vormidest on põhivorm.
Kui lekseem on peaaegu alati mitmetähenduslik ehk polüseemne -
seda fikseerivad n-ö kirjutatud sõnastikud ehk sõnaraamatud
(sõnaraamatud peaksid ära tooma kõik sõna tähendused) -, siis
grammatilisel sõnal tekstis tegelikult see omadus puudub:
kõneleja aktiveerib ainult ühe sõnatähenduse. Nt Mis teed teed?
Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (väljendid), lekseem võib
olla morfoloogiliselt ehituselt lihtne (piht), tuletatud (pihik), aga ka
liitsõna (meremees) või mitmesõnaline (pihta panema).
Põhimõisteid II: sõnavorm, sõne
Grammatiline sõna on lekseem oma konkreetses süntaktilises
ümbruses, s.o semantilises ja pragmaatilises kontekstis, lekseem
esineb tekstis alati mingis konkreetses vormis.
Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne
sõna esineb.
Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, on tehtud on sõnavormid sõnast
(lekseemist) TEGEMA.
Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus.
Sõnavorm esineb tekstis sõnena (nt iga tegi, mis tekstis ette tuleb).
Sõne ongi tekstisõna, s.o iga eraldi sõna tekstis. Kirjalikus tekstis on
ta kahe tühiku vahele jääv tähtede järjend. Sõne mõistet kasutatakse
eelkõige sõnavarastatistikas, aga ka mujal, nt lastekeeles VKP
arvutamiseks.
Mitu sõnet, sõnavormi,
lekseemi?
*ENE: ära pane siia, ma panin praegu raamatud siia alla.
*MAR: pane siia.
*ENE: ära pane, ma panin raamatud sinna alla.
*MAR: kuule!
*ENE: jaa räägi.
*MAR: Andreas läheb vist ise poodi.
*ENE: no las ta siis läheb ja las paneb kirjad ka posti
*ENE: minul läheb nende postipanemine ikka meelest.
Mitu korda esineb tekstis lekseem PANEMA? Mitmes eri
sõnavormis?
Sõnaliigikäsitelu
Üht osa lekseemi kohta käivast infost kannavad
lekseemi sisemised omadused, kõige olulisem neist
sõnaliik ehk kategooria, mis määrab ära lekseemi
morfosüntaktilise ja semantilise käitumise.
Sõnaliigid on kõikides keeltes küll olemas, kuid igas
keeles mõnevõrra erinevad.
Sõnaliike võib jagada avatud ja suletud klassideks (nt
adpositsioonid, konjunktsioonid, pronoomenid on
suletud klassid).
Mida tähendab väide, et mida sünteetilisem keel, seda
vähem suletud sõnaliike?
Sõnaliigid
Sõnaliikide põhijaotus võttis oma kuju juba enne Kristust
(Dionysios Traaklane). Praeguseaja terminid põhinevad
ladinakeelsetel (Rooma ülemvõimunajal sündinud terminid).
Kõige selgem sõnaklass on algusest peale olnud verbid
(verbidel on kõige ühesemalt mõistetavad muutmisel,
omatähendusel ja süntaktilisel funktsioonil põhinevad
tunnused).
Antiikajal hakati verbidest eraldama partitsiipe, mis on
justkui verbid, kuid mida muudetakse nagu noomeneid (ld
particeps 'osaline'). Seejärel hakati edasi jaotama
noomeneid e käändsõnu. Kõigepealt eraldati substantsi e
iseseisvat olendit, eset või nähtust väljendavad
substantiivid e nimisõnad (edaspidi objektid).
Sõnaliigid II
Siis eraldati objektide omadusi tähistavad epiteedid e adjektiivid.
Noomenite klassist viidi täielikult välja interjektsioonid ja adverbid.
Loogilisi suhteid väljendavad sõnad jagati neljaks: prepositsioonid
(e eessõnad), konjuktsioonid (e sidesõnad), pronoomenid (e
asesõnad) ja artiklid.
Sõnade liigitamisel on kasutatud alati kolme liiki kriteeriume:
sõnade muutmist
sõnade omatähendust
süntaktilist funktsiooni.
Need kriteeriumid on oma põhiolemuselt erinevad, kui rõhutada enam
ühte või teist, saab mõnevõrra erineva liigituse. Eesti keele
tänapäeva sõnaliigikäsitelu esmaaluseks on sõnamuutmine, nt
noomenid käänduvad, (deklineeruvad) verbid muutuvad ajas ja
isikus (konjugeeruvad), partiklid ei muutu üldse.
Sõnaliigid III
Morfoloogia, leksika ja süntaksi vahel on olemas teatud
üldised vastavused: kindlaid grammatilisi tähendusi
väljendavad sõnavormidele vastavad enamasti mingid
süntaktilised funktsioonid ja neile omakorda mingid
leksikaalsed tähendused. Ometi ei ole need vastavused alati
absoluutsed (nt mõned adjektiivid, mis ei käändu, vdl
isevärki ­ ilus)
Ühe sõnaliigi moodustavad eesti keele grammatikas sõnad,
mida iseloomustavad järgmised tunnused (vt EKG I lk 15):
- ühe sõnaliigi sõnad seonduvad ühesuguste
morfoloogiliste kategooriatega;
- ühe sõnaliigi sõnad saavad esineda lauses ühesugustes
süntaktilistes funktsioonides;
- enamasti iseloomustab ühe sõnaliigi sõnu ühelaadiline
leksikaalne tähendus.
Sõnaliigid IV
Noomenite alaliigiks on:
substantiivid (muutuvad sarnaselt)
adjektiivid
pronoomenid
numeraalid (võimlaiema käsitluse järgi kvantorid e hulgasõnad)
Partiklid on verbi laiendid:
- 1) mis väljendavad aega, kohta, viisi jms ehk adverbid (nt
kiiresti),
- 2) verbi tähendust konkretiseerivad afiksaaladverbid e
abimäärsõnad (nt üle lugema),
- 3) proadverbid e asemäärsõnad (nt mistõttu),
- 4) lause üldlaienditena toimivad modaaladverbid e
rõhumäärsõnad (nt veel),
- 5) lauseid või lauseosi siduvad konjunktsioonid e sidesõnad,
- 6) lausestruktuurist väljapoole jäävad interjektsioonid e
hüüdsõnad.
II loeng
Teemad:
3) Sünonüümia, homonüümia, polüseemia
M. Hint "Häälikutest sõnadeni" 279-286 (esimeses trükis
216-223)
4) Semantika: leksikaalne ja grammatiline tähendus.
Kollokatsioonid, tähendusvõrgustik
Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 241-250
Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 255, 260-269
Leksikaalsed suhted
Sõnade jagamisel nendevaheliste leksikaalsete suhete järgi
võtame aluseks järgmise kaksikjaotuse:
1) sama või lähedane tähendus - erinev vorm
a) sünonüümid (nuga ja väits)
b) antonüümid (hea ja halb)
c) hüponüümid (roos hüponüüm ja lill hüperonüüm)
2) sama või lähedane vorm - erinev tähendus (suhe kahe lekseemi
vahel)
a) homonüümid (sulg (sule) ja sulg (sulu))
b) paronüümid (enamik ja enamus)
Sünonüümia
Sünonüümia ehk samatähenduslikkus on kahe või rohkema
vormilt erineva lekseemi denotatsiooni identsus.
- Sünonüümid on seega kujult üksteisest erinevad, kuid
tähenduse poolest sarnased või lähedased samast
sõnaliigist sõnad (ämber ja pang; paralleelne ja rööpne;
söakas ja vapper).
Sünonüümiast veel:
Tihti on üks ja seesama asi keelestatav mitmel viisil, esemetel ja
nähtustel on palju nimetusi. Vahel kasutatakse üht nimetust väga
järjepidevalt. Uus nimetus on põhjendatud siis, kui ta annab mõtlemises
säästu. Kui me käsitleme sõnu kui tähendust kandvaid üksusi, siis me
peame arvestama seda fakti, et üks vorm võib olla seotud mitme
tähendusega ja üht tähendust võib kanda mitu vormi.
Sünonüümid on siis keelendid, mis tähendavad sama. Tegelikult ei ole
keelel vaja kahte sama tähendusega sõna. Seega peaks defineerima
sünonüüme kui keelendeid, mille semantilised sarnasused on olulisemad
kui nende erinevused.
Sünonüümia üheks kriteeriumiks on leksikaalne asendatavus.
Sünonüümid jagavad teineteisega peaaegu kõiki semantilisi omadusi,
samal ajal kui antonüümid jagavad kõiki, välja arvatud üht.
Sünonüüme võib jagada
Ideograafilised sünonüümid (rääkima ­ kõnelema), erinevad
tähendusvarjundi poolest (stiilikuuluvuselt samad).
Stiilisünonüümid (prükkar ­ asotsiaal, kass ­ kiisu, hobune ­
kronu).
Absoluutne ehk täielik sünonüümia eeldab, et sünonüüme saab
üksteisega asendada mis tahes kontekstis, ilma et midagi muutuks ei
tähistatavas endas ega stiiliväärtuses ega konnotatsioonides (lähedal ­
ligidal). Täielikke sünonüüme on aga tegelikkuses väga harva. Üsna
vabalt võib varieerida piibeleht ja maikelluke. Samas vdl väljas koitis
> väljas valgenes, aga *saal koitis, kui tuled süüdati.
Lähisünonüümid ­ kui sõnade vahel on väikesi semantilisi või
süntaktilisi erinevusi (ajal. põhjused, nt terminite tekitamine, vrd
keeleteadus - lingvistika).
Osasünonüümid
Osasünonüümide puhul hõlmab tähenduslik sarnasus või lähedus
ainult osa tähendusest.
- Nt sõnal kõva on eesti kirjakeele seletussõnaraamatu järgi 14
tähendust, sõnal kange 7, aga ainult kolmes neist on kõva ja kange
sünonüümid:
a) 'kehajõult tugev' (Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem =
kõvem);
b) 'väga tugev, suur' (Jalga lõi kange = kõva valu);
c) 'millegi poolest silmatorkav või väljapaistev, tubli, hakkaja'
(Kange = kõva töömees, kõnemees, jahimees).
Aga 'tugevatoimeline' on küll kange, aga mitte kõva: kange kohv
ei ole kõva kohv.
Seevastu on tähenduses 'range, karm, vali' võimalik kõva, aga
mitte kange: kõva käsk või kõva peapesu ei ole kange käsk või
kange peapesu.
Vt "Eesti keele käsiraamatu" leksikoloogia osa
Homonüümid on...
...samakujulised, aga erineva tähendusega sõnad (seega kaks eri lekseemi!).
Sõna samakujulised taga on 3 võimalust:
- a) sama hääldus- ja kirjakuju, nt tint (kala) ja tint (kirjutamiseks);
- b) sama häälduskuju;
- c) sama kirjakuju.
Sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnu (b)
nimetatakse homofoonideks, nt baar ja paar, hais ja ais, hale ja ale,
meiereis ja meie reis.
Sama kirjapildi aga erineva häälduse ja tähendusega sõnu (c)
nimetatakse homograafideks, nt tulp (tulba) ja palataliseeritud tulp
(tulbi), nutt (nutu) ja palataliseeritud nutt (nuti), looma (lõi) ja looma
(loom os.).
Homonüümia
Homonüümne tähendab 'samakujuline aga eritähenduslik', nt
puur (linnu/looma elupaik) ja puur (puurimisriist) on
homonüümsed sõnad, nimetav see puu ja omastav selle puu on
homonüümsed vormid. Seega on ka grammatilist homonüümiat
ehk homonüümseid vorme ühe paradigma piires.
Homonüümia on samakujulisus, aga eritähenduslikkus,
homonüümidevaheline suhe, nt sõnade aas (silmus) ja aas
(rohumaa) vahel valitseb homonüümia.
Homonüümia ja polüseemia
Ilma lingvistiliste teadmisteta vahel raske eristada. Tuleb arvestada, et
homonüümid on täiesti erineva tähendusega sõnad, mille kujugi võib
olla kunagi olnud erinev, aga keele ajaloolise arengu käigus samastunud:
- Nt kakk (leiva- ja saiapätsike) ja kakk (lind).
- Võivad olla eri keeltest, aga eesti keeles homonüümidena kokku
saanud, nt juura (õigusteadus) ja juura (üks geoloogilisi ajastuid),
kross (rahaühik) ja (murdmaasõit).
Mitmetähenduslikkus
Sõna või sõnaühend võib olla ühetähenduslik ehk monoseemiline või
mitmetähenduslik ehk polüseemiline.
- Nt sõnal nöör on üks kindel tähendus ja kõik. Väga paljudel sõnadel
on aga mitu omavahel seoses olevat tähendust, mis harilikult on
tekkinud sõna algse tähenduse muutumise tulemusena. Näiteks sõna
jupp: 1. tükk, ots, nt jupp maad, 2. osad (auto jupid), 3. lühikesed
esemed-olendid (vorstijupid, poisijupp), 4. katkend (viisijupp), 5. jagu
(oma tööjupp teha).
Vastavaid nähtusi kutsutaksegi ühetähenduslikkus ehk monoseemia ja
mitmetähenduslikkus ehk polüseemia.
Polüseemia
Mitmetähenduslikkus on paratamatu, keeles ei ole võimalik luua
lõpmatul hulgal erinevaid uusi tüvesid, seda piirab rohkem siiski
mälu omadused kui häälikustruktuur, tähendusi on aga piiramatult.
Polüseemia demonstreerib keele ökonoomsust: kasuta efektiivselt
ära kogu keeleaines. Teine oluline tegur on inimese psüühika:
inimene tahab keelega mängida, tähendusi nihutada, üle kanda,
alati ei tahagi inimesed olla üheselt mõistetavad. Ka on oluline
siduda juba teada vana mõiste uuega, vana info kaudu
assotseeruvat uut kirjeldada.
HARJUTUS
Semantika: leksikaalne ja
grammatiline tähendus
Leksikaalse tähenduse all mõeldakse denotatsiooni, mis mingil
lekseemil on sõnaramatus. Iga eraldi denotatsioon on semeem.
Denotatsioonid on igaüks omaette konventsionaalne norm. Samas on
lekseemid enamasti mitmetähenduslikud ja see muudab
denotatsioonide kirjeldamise raskemaks.
Igas keeles on mõnevõrra erinevaid denotatsioone, kindlas kultuuris
olulisemad nähtused kinnistuvad (leksikaliseeruvad), nt laulmise
kohta käivad lekseemid, mille puhul on olulised laulmist
iseloomustavad tunnused saanud eraldi sõna, ebaolulised aga mitte.
Nähtusi e reaalsust jagatakse osadeks eri keeltes mõnevõrra erinevalt,
isegi väga oluliste nähtuste puhul on see nii.
Denotatsioonide kirjeldamine
Üldisemad-olulisemad sõnad on võimalikult informatiivsed, tihti
üldistused mingite alammõistete pinnalt ning enamasti koosnevad
nad ühest sõnast. Üla- ja alamtasandi lekseemid võivad kas üldse
puududa või koosnevad mitmest sõnast
(vt Üldkeeleteadus lk 242-243).
Denotatsioone võib kirjeldada erinevalt:
- semantiliste tunnuste kaudu (+- elus, +-mees, +-noor jne)
- prototüüpide kaudu (kultuuriti on prototüübid erinevad)
- sõnaväljade või võrgustike kaudu (oamavahel n-ö suguluses
olevad sõnad, nende tähendussuhted, hierarhilised ehk
taksonüümiasuhted, kuidas muutub nende tähendus teiste sõnade
mõjul jne).
Grammatiline tähendus
...on grammatiliste üksuste-tunnuste ehk morfeemide tähendus.
Samuti ka sõnajärjetähendus.
Grammatilised morfeemid jagunevad seotud ja vabadeks
morfeemideks. Seotud morfeemid ei saa esineda üksikult, nt eesti
keele käände- ja pöördetunnused jne. Vabad morfeemid
moodustavad suletud klassi (nt inglise keele artiklid, sidesõnad,
eessõnad ja tagasõnad.
Grammatilistel morfeemidel ei ole leksikaalset tähendust, nende
denotatsioon on abstraktsem kui leksikaalsete morfeemide oma.
Grammatiliste morfeemide
liigitus
Sageli on grammatiliste morfeemide ülesanne tähendust
modifitseerida ehk varjundada (nt vene keele aspektiliited,
mis vastab vene keele aspektiliidetele eesti keeles, kuidas
meil lõpetatud-lõpetamata tegevuse vahet väljendatakse?)
Grammatilised morfeemid võivad olla relatsioonilised, st
nad väljendavad kas omadusi või suhteid. Omadusi
väljendavad morfeemid on ühevalentsed (nt osastava lõpp -t,
mis välj seda, et midagi on teatud määral) või kahevalentsed
(sisseütleva lõpp, mis välj seda, et miski on kuskil).
Kollokatsioonid,
tähendusvõrgustik
Kollokatsioonid on sõna tähendusest sõltuvaid kalduvusi esineda
koos teiste sõnadega. Mingi tähenduse väljendamiseks valitakse
sõna juurde mingeid teisi sõnu lähtuvalt n-ö konventsionaalsetest
kokkulepetest (võimalike kombinatsioonide hulgast valitakse üks,
nt deliver a lecture, aga eesti keeles peetakse loengut).
Arutlusainest:
Kas kollokatsioone nõudvad valikureeglid tekitavad võõrkeelte
õppimisel probleeme või ei?
Mida te arvate, milliste sõnadega koos esinevad eesti keeles kõige
sagedamini sõnad mees ja naine?
Miks on üldse oluline kollokatsioone uurida?
Semantiline võrgustik
Sõnade põhitähendusi seovad kollokatsioonid ja
paradigmaatilised leksikaalsed suhted (homonüümia, antonüümia,
sünonüümia, polüseemia).
Tähendussuhteid on F. Karlsson kirjeldanud hierarhiana ehk
kahevalentsete predikaatidena, mis ühendavad kaks võrgustiku
sõlme üksteisega (nt joonisel HÜPO, tähendab, et a on b
hüponüüm, ATRI ­ a on b atribuut).
- Tähendusvõrgustikul on mitu n-ö sisse- ja väljapääsu.
- paradigmaatilisi suhteid välj. predikaadid joonisel:
HÜPO nüüm, HÜPEROnüüm, ATRIbuut, PARTonüümia,
SÜNOnüümia, FUNktsioon, TOIMing, INStants e liigi
esindaja, PROTOtüüp, Kolllokatsioon.
Semantiline võrgustik II
Kirjeldab nii tähendussüsteemi kui ka inimeste
argiteadmisi. St et peale selle, et teame, et autol on hind,
teame me tavaliselt seda, kuidas see on muutunud jne
jne.
Kui inimene hakkab rääkima, millestki, mis selles
võrgustikus mõnes tipus on, muutuvad aktiivseks ka
lähedal olevad tipud. Kui kuulaja on aru saanud, millest
inimene rääkima hakkab (teema on aktiviseeritud), saab
ta aimu, millest veel võib juttu olla ehk millises
diskursuses kõneleja liigub. Sedalaadi
tähendusvõrgustikud aitavad meil kõnet paremini mõista,
nt aktiviseerida homonüümide kindlaid tähendusi.
Konnotatiivne, afektiivne,
sotsiaalne tähendus
Konnotatiivne tähendus on denotatiivsest tähendusest subjektiivsem (on ju
kõnelejail igaühel oma kogemused, taust), viitab tähenduskogemusele, mis
inimesel ühe või teise sõnaga on. Nt nimed, millel kellegi jaoks mõni
konnotatiivne tähendus.
Afektiivne tähendus on seotud tunnete või suhtumistega, seda võib
väljendada denotaadi valikuga, aga ka prosoodiaga, näoilmega, zestidega.
Afektiivsete sõnade eluiga võib olla lühem, tähendused on enamasti
ebastabiilsemad, samas on see väga produktiivne valdkond. Sõnavaras on
alasid, millesse suhtumine on afektiivne (tabud: vandumine, väljaheited,
suguelundid, surm...).
Sotsiaalne tähendus on midagi, mis annab aimu kõneleja taustast, tema
päritolust, haridusest jne (aktsent, sõnavalik, konstruktsioonid).