Arbitaarsed sõnad - kokkuleppelised: maa, mets, vihm, lumi, suur, elama, jooma, sööma Motiveeritud sõnad nimetamise aluseks seos mingi teise sõnaga või nähtusega: maanaine, maamees, metsloom, metslane, lumelinn, lumivalge. Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt motiveeritud sõbade analüüsi ja kirjeldusega. Sõnamoodustuse analüütiline e staatiline aspekt kirjeldatakse keeles olevate sõnade moodustusstruktuuri (millistest osadest sõnad koosnevad, mis reeglite järgi on osad omavahel ühendatud). Sõnamoodustuse protsessuaalne e dünaamiline aspekt jälgitakse tegelikku keelekasutust ja kirjeldatakse, kuidas sõnad sünnivad, kuidas ja mis eesmärgil neid moodustatakse. Ühtlasi kirjeldatakse
raamatus on umbes 100 000 sõna. Kuid ka suur sõnaraamat ei vedeks; sellised on näiteks tüved lau ja türn sõnades laupäev ja esita kõiki sõnu, sest ühegi keele sõnavara ei ole täpselt piiritle- türnpuu. tav. Põhjus on selles, et sõnamoodustuse abil on olemasolevatest sõnadest alati võimalik uusi sõnu juurde luua. Selleks on kaks Tuletised nagu kalju-ne koosnevad sõna tüvest (antud juhul kal- moodust: tuletamine ja liitmine. ju) ja tuletusliitest (antud juhul -ne). Mingis mõttes meenutab
Sõnamoodustus, EKSAMIKÜSIMUSED 2015, kevad. 1. Sõnamoodustus: tuletamine ja liitmine Tuletamine on uute sõnade saamine liidete abil, liite abil moodustatud sõnu nimetatakse tuletisteks. Eesti keeles on peamiselt järelliited (nt andekas, saarestik, korralik), eesliiteid on vähe (nt ebaõnn). Tuletusliidete abil saab moodustada käänd-, pöörd- ja määrsõnu, liited annavd sõnadele uusi tähendusi. Liitsõnu saadakse sõnade liitmisel. Liitsõna koosneb vähemalt kahest
Eesti keele sõnamoodustus Sõnamoodustus tegeleb motiveeritud sõnade analüüsi ja kirjeldusega. o Arbitaarsed ehk kokkuleppelised: maa, mets, vihm, lumi. o Motiveeritud: nimetamise aluseks on seos mõne teise sõna või nähtusega: maanaine, metsloom. Siia alla kuuluvad ka deskriptiivsed sõnad: auh-auh, kriiks. Sõnamoodustuse analüütiline ehk staatiline aspekt kirjeldab keeles olevate sõnade moodustusstruktuuri (millistest osadest sõnad koosnevad, mis reeglite järgi on osad omavahel ühendatud). Sõnamoodustuse protsessuaalne ehk dünaamiline aspekt jälgib tegelikku keelekasutust ja kirjeldab, kuidas sõnad sünnivad ning kuidas ja mis eesmärgil neid moodustatakse. Sõnamoodustusliigid: 1. Sõnade liitmine ehk kompositsioon, st sõnade moodustamine tüvesid liites: liivarand, talumaja. 2. Sõnade tuletamine ehk derivatsioon, st sõnade moodustamine tüve ja afiksit liites: liivjas, randlane, põrgulik. 3. K
Teemad: I loeng: 1) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid. Diagramm 2) Sõnavara: leksikon, lekseem, lemma. Sõnaliigid (Iseseisev töö neile, kes loengusse tulla ei saa: Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 29-30. M. Ehala "Eesti keele struktuur", II trükk 17-24), Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 214-225) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid I Inimliigi ehk kõige suuremaks erinevuseks loomariigist on võime luua sümbolisüsteeme, üks selline on keel. Seega: anname infot edasi sümbolitega. Tuletame meelde: keelel on kaks põhilist allsüsteemi (häälikute ja tähenduste süsteem, tähendusi antakse edasi hääliksümbolitega, keel põhinebki tähenduse ja heli seostamisel). Loomulik keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest, tavaline keeleline sümbol on sõna, nt kass, see koosneb kolmest häälikust, need ongi selle sõna vormiks. Sõnal kass on selge
Viimaseid nimetatakse leksikaalses semantikas ka paralekseemideks (< kr. para ' kõrval, juures'). Leksikoloogia alldistsipliinid Leksikoloogia jaguneb üksteisega seotud alldistsipliinideks. • Sõnavarateadus = leksikoloogia e. sõnavaraõpetus. • Kitsamas mõttes tegeleb sõnavarateadus sõnavara semiootiliste, grammatiliste, kognitiivsete, sotsiolingvistiliste ja strukturaalsete aspektidega. • Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt sõnatuletusega ja sõnade liitmisega (= sõnasüntaks). • Sõnamoodustusel on keelespetsiifilised iseärasused. • Leksikaalne semantika (kr. semantikos ’tähendav’) tegeleb lekseemide tähenduste uurimisega. • Jaguneb lause- ja tekstisemantikaks, kuna sõna funktsioneerib alati konkreetses kontekstis • Leksikaalne tekstisemantika
Keeleteadus I Sissejuhatus Keele all mõeldakse eelkõige inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keelelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Loomulikud keeled on sümbolilised ja neis on mitmeid allsüsteeme. Loomulik keel: 1) keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. 2) inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamata 3) kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Sõnadel on üldiselt palju tähendusi, st nad on mitmetähenduslikud ehk polüseemsed. Keel: 1) inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja, mingi rahva või rahvuse suhtlemisvahend 2) sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks Teise tähendus hõlmab
MORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi- moodustuseks ehk morfoloogiliseks sünteesiks ja sõnavormidest arusaamist käsitlevat osa morfoloogiliseks analüüsiks. * Sõna Keelesüsteemi tähtsamad struktuuriüksused on lause ja sõna. Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik. Sõnad võivad iseseisvalt moodustada lause (kõn
Kõik kommentaarid