Sõnamoodustuse küsimused (0)

Tallinna Ülikool - Eesti keel - Eesti keele sõnamoodustus

1 Hindamata

Sõnamoodustuse küsimused.

Sissejuhatus

Leksika ja sõnamoodustus on vastastikku seotud selles mõttes, et sõnamoodustus on sõnarikastusvahend: protsessi tulemuseks on uued sõnad oma leksikaalse tähenduse ja grammatikaga (muutevormistik, lausekasutusvõimalused).

Sõna kui keelemärgi üks funktsioone on tähistada keelevälise maailma objekte ja nähtusi, mida nim entiteetideks e olemiteks.

Keelevaras olemasolevaid leksikaalseid ja tuletusmorfeeme kindlate reeglite järgi kombineerides moodustatakse uus nimetusüksus – KOMPLEKSSÕNA (liitsõna v tuletis ), mille kasutus ja tähendus on moodustusest motiveeritud.
Kuidas sõnad tekivad

Leksikaalse tasandi üksused – sõnad ja tuletusliited – on sõnamoodustuse lähteüksusteks. Sõnamoodustuse tulemiks on uued, lähteüksustest harilikult komplekssema struktuuriga sõnad, mis uute nimetusüksustena täiendavad leksikoni.

Leksikon on olemasolev keelevara.

Uudissõnu tuleb keelde kahel viisil:

Neologismid, mis on teadlikult loodud mingi leksikaalse lünga täiteks (terminoloogid, keelevõistlused)

Produktiivsetel moodustusmallidel põhinev spontaanne sõnaloome tekstimoodustuse käigus (kasutusvajadus)

Enamik produktiivsete moodustusmallide järgi toodetud tekstisidusaid neologisme on kasutusel stiililiselt neutraalses tarbekeeles ja muus ühiskeeles, mitmekesisuse, täpsuse, paindlikkuse ja kompaktsuse eesmärgil.
Moodustusviisid

SÕNASTRUKTUUR tähendab sõnatüve siseehitust e morfoloogilist koostist. Struktuuritüübid: lihtsõnad ja komplekssõnad ( tuletised ja liitsõnad).
Lihtsõna e juursõna on ühemorfeemilise, liigendamatu tüvega lekseem .
Komplekssõna tüvi koosneb rohkem kui ühest morfeemist
MORFEEM on väikseim tähendusega keeleüksus.

KOMPLEKSSÕNAD on tuletised ja liitsõnad. Tuletise tüvi koosneb juurmorfeemist ja tuletusliitest v –liidetest, liitsõna tüvi koosneb mitmest juurmorfeemist, ehkki võib sisaldada ka tuletusliiteid.

SÕNAMOODUSTUS tähendab neid keelesiseseid põhimõtteid, mille järgi olemasolevad komplekssõnad on moodustatud ja uusi sõnu e lekseeme on võimalik moodustada. Kesksemad sõnamoodustusviisid on tuletamine e derivatsioon ja liitmine e kompositsioon .

Tuletamise puhul lisatakse tüvele tuletusliide v –liiteid, liitmise puhul liidetakse kaks v enam sõna üheks sõnaks. Harvem saadakse uus sõna olemasolevast sõnast mingi osa eemaldamise teel – selliseid sõnamoodustusviise nimetatakse lühendamiseks ja pöördtuletuseks ning sel teel võib keelde lisanduda uusi lihtsõnu.

Sõnamoodustus on kõige tavalisem sõnavara rikastamise viis. Muud viisid on nt laenamine, uute juursõnade e tehissõnade loomine ja olemasoleva sõna tähenduse muutmine.
Tuletamine

LEKSEEM on semantiline sõna, millel võib olla üks v mitu fonoloogilist v grammatilist kuju, mis kokku moodustavad selle lekseemi vormistiku e paradigma .
Kui SÕNA on lekseem, siis fonoloogiline kuju on SÕNAKUJU, grammatiline väljendusvorm aga SÕNAVORM.

Vormitunnustele eelnevat sõnaosa nim SÕNATÜVEKS.

MORFEEM on väikseim tähenduslik üksus keeles. Jagunevad juurmorfeemideks ja afiksiteks. JUURMORFEEMID on leksikaalse tähendusega morfeemid, AFIKSID on kategoriaalse tähendusega morfeemid.
Juurmorfeemid võivad moodustada lekseemi üksi või koos teiste morfeemidega.
Juur on obligatoorne osa sõnast. Juurmorfeem, mis võib iseseisvalt sõnana esineda on vaba e sidumata morfeem. Seotud juurmorfeemid esinevad kinnistüvena mimemorf sõna koosseisus . Afiksid on seotud morfeemid – ei saa esineda üksi, vaid ainult koos juurmorfeemiga – tuletusliited ning muutemorfeemid (vormitunnused)

Vormimoodustus ja liiteline sõnamoodustus kasutavad ühesuguseid morfoloogilisi võtteid – liidetakse juurmorfeemile afikseid: vormitunnuseid v tuletusliiteid, mis eesti keeles järgnevad tüvele. Ka afiksitele eelnevad tüvekujud, s.t muutetüvi ja tuletustüvi on sageli samad.
Eristavaks teguriks on afiksi funktsioon: vormitunnused tähistava sõnaliigile omaseid grammatilisi kategooriaid, tuletusliited tähistavad leksikosemantilisi kategooriaid. Vastavalt sellele jaguneb morfoloogia MUUTEMORFOLOOGIAKS JA TULETUSMORFOLOOGIAKS.
Olulisemad erinevused:

SÕNALIIGI MUUTUVUS Muutemorfeem ei muuda tüve sõnaliiki. Tuletusmorfeem määrab tuletatud lekseemi sõnaliigi, mis võib olla alussõnaga sama v sellest erinev

REGULAARSUS Vormimoodustus on regulaarne ja produktiivne: kindla sõnaliigi lekseemil on kõik sõnaliigile iseloomulikud muutevormid; tuletamine ei ole oma iseloomult nii reeglipärane ja on vaid harva täiesti produktiivne

TÄHENDUS Vormimoodustus on ka semantiliselt regulaarne: muutetunnuse grammatiline tähendus on kõigi lekseemide puhul ühesugune. Tuletusliitel ei ole enamasti üht kindlat tähendust, sama liitega moodustatud tuletiste moodustustähendus võib varieeruda.

SÕLTUVUS SÜNTAKSIST Vormimoodustus sõltub suures ulatuses süntaksist, sõnamoodustus mitte. Lausekontekst võib nõuda teatud muutevormi valikut, seevastu võib tuletis esineda lauses igas positsioonis.

JÄRJESTUS Muutemorfeemide ja tuletusmorfeemide järjestus sõnavormis on määratud: sõnavormis on tuletusmorfeemid juurmorfeemile lähemal kui muutemorfeemid (vormitunnused järgnevad liidetele)

TÜVEKUJU e sõnatüve fonoloogiline kuju on sõna fonoloogiline väljendusvorm. Viitab sõna struktuuritüübile. Noomeni ja verbi lihttüved on sarnase fonoloogilise koostisega. Tüüp. lihttüvi on ühe-v kahesilbiline vokaaltüvi (maa, jää, too-ma), aga ajal. kulumise tõttu on e.k ka palju konsonantlõpulisi ühesilbilisi lihttüvesid (jalg, seis-ma)

SELGE TULETIS. Alussõna on lekseem, liitel on eristuv tähendusfunktsioon. Alussõna ja liite eristamist toetab tähendusseos ja samade morf olemasolu teisteski sõnades. Nt. jäätis, purjekas , sõnum
ÄHMANE või VÕIMALIK TULETIS Tähendusseos alussõnaga ei ole selge v ootuspärane; alussõna ei ole tuntud; alussõna ei ole lekseem, vaid kinnistüvi; alussõnas on toimunud fonoloogilisi muutusi, mis ei võimalda seda üheselt samastada oletatava alussõna tüüpilise tüvekujuga; sõnal ei ole alussõna, küll aga tähenduselt lähedane samatüveline korrelaat. Nt. emis, vetikas , loom
EI OLE TULETIS. Ei ole alussõna ega tähenduse poolest kokku kuuluvaid korrelaate. Sõna ei saa pidada tuletiseks kui juurtüvi on unikaalne , nii et seda ei ole võimalik tänapäeva keeles seostada ühegi teise sõnaga. Nt. nugis, vasikas , rõõm

LAENSÕNAD on üldiselt muganenud eesti keele fonoloogilise ja sõnastruktuuriga. Mida vanem laensõna, seda muganenum. Osa mitmesilbilistest laensõnadest on kohanenud keele varasemate liiteliste sõnastruktuuridega ja meenutavad oma kuju poolest tuletisi. Erinevus on selles, et laensõnal ei ole harilikult lekseemina käibivat alussõna.Nt.: ratas, meister, lusikas , angerjas, muusik , kringel.
Laenverbe on vähem kui laenatud käändsõnu. Laensõna võib tõlgendada tuletisena, kui on laenatud või tüvena käibele võetud ka sellele sobiv alussõna. Nt. tõlgitsema (tõlkima), tükeldama (tükk). On ka terminina teadlikult mugandatud laentüvesid. E. keele sõnastruktuuri reeglitega kohanemata võõrverbid on eeri-lõpulise tüvega. Nt. aktiveerima, improviseerima .

DESKRIPTIIVSED on onomatopoeetilised ja muud häälikuliselt motiveeritud sõnad. Tähenduselt ekspressiivsed ja afektiivsed. Häälikuline kuju ja fonotaktika võib erineda tavapärasest ja põhineda häälikusümboolikal. Moodustatakse üldiselt mallide järgi, mis esindavad mingit tuletustüüpi. Selgetest tuletistest eristab neid see, et neis sisalduv tuletusliide ei liitu harilikult lekseemile, vaid deskriptiivsele tüvekujule, mis ei esinda mingit lekseemi. Tüvelõpu järgi võib pidada vastava tuletustüübi sõnadeks. Nt.: vilisema, laksatama, puhkima, ärplema jne Deskriptiivsõnade hulgas on ka ühesuguse tüvelõpuga käänd- ja määrsõnu. Nt.: vulin, kohin , kahin; praksti, laksti, klirdi jne.

TULETAMINE e DERIVATSIOON tähendab uue sõna moodustamist tuletusliite abil. Tuletamise aluseks on harilikult mingi teine lekseem: alussõna, täpsemalt alussõna tüvi, millele tuletusliide liitub. Alussõnaks võib olla nii lihtsõna, tuletis kui liitsõna (tavaliselt omasõna, harvem laensõna). Tuletamine võib toimuda ka alussõnata, sel juhul liitub liide deskriptiivsele tüvele vm kinnistüvele.
Tuletusahel, sõnapere.

TULETIS on liite abil moodustatud sõna. Koosneb juurtüvest ja ühest v mitmest tuletusliitest. Tuletisi on igas sõnaliigis ja neid nim vastavalt sõnaliigile – nimisõnatuletis, verbituletis jne. Tuletis võib olla samast v teisest sõnaliigist kui alussõna. Tähendus põhineb tavaliselt alussõna tähendusel. Alussõna + liide = derivatiivne tähendus. Nt.: saare- stik , lõpe-ta-ma jne.

TULETUSLIIDE on eesti keeles tüüpiliselt sufiks e järelliide, mis liitub sõnatüvele ja moodustab sellega koos uue lekseemi. Paikneb sõnavormis enne muutetunnuseid. Liide moodustab tavaliselt ühe kindla sõnaliigi sõnu. Tuletises võib olla üks v mitu liidet. Teineteisele järgnevad liited moodustavad liitliite, aga võivad mõnikord sulada kokku uueks iseseisvaks liitevariandiks, mis liitub otse lihttüvele – SULANDLIIDE. Sellised on nt –nda, -stu, -tle liited. Teistes sõnavormides peale verbi esineb harvem, käändsõnadel nt. –lanna ja – stus –liide.

ALUSSÕNAKS nim seda lekseemi, millest tuletis on moodustatud ja mille tüvi moodustab osa tuletise tüvest, nt mägi → mäe-stik.Alussõnaks võib peale lihtsõna olla ka tuletis v liitsõna. Tuletise ja alussõna vahel on lisaks morfoloogilisele ka tähendusseos. Teatud tuletustüüpides võib alussõnaks olla ka kahe sõna ühend, nt. kaks korrust → kahe+korruse – line. Sellist moodustust nim liitsõnatuletuseks, sest niiviisi moodustatakse samal ajal nii tuletis kui liitsõna. Alussõna sõnaliigi järgi saavad tuletised nime – nt. verbitüvelised.

TULETUSTÜVI on see osa alussõnast, mis jääb alles kui liide v liited eraldada.
Võib olla vokaal - v konsonantlõpuline, nõrga- v tugevaastmeline. Morfoloogiline mõiste (alussõna on leksikaalne mõiste). Sõna on tõlgendatav tuletiseks, kui selles on võimalik eraldada tuletustüvi ja –liide v liited.

Ühe ja sellesama liitega tuletatud sõnad moodustavad MORFOLOOGILISE TULETUSTÜÜBI. Tuletustüüpi nim tuletusliite järgi v tuletusliite ja sõnaliigi järgi, nt.: lane -tuletised, lane-liitelised nimisõnad, lane-nimisõnad, lane-liitelised nimisõnatuletised. Harilikult ka tähenduse poolest sarnased.
Tuletustüübil võib olla morfoloogiliselt kompleksseid allrühmi.

.DOCX Laadi alla originaalfail 5 lk · .docx · 26 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-06-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti

26 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

leriam Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

docx

Kordamine sõnamoodustuse eksamiks

Arbitaarsed sõnad - kokkuleppelised: maa, mets, vihm, lumi, suur, elama, jooma, sööma Motiveeritud sõnad nimetamise aluseks seos mingi teise sõnaga või nähtusega: maanaine, maamees, metsloom, metslane, lumelinn, lumivalge. Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt motiveeritud sõbade analüüsi ja kirjeldusega. Sõnamoodustuse analüütiline e staatiline aspekt kirjeldatakse keeles olevate sõnade moodustusstruktuuri (millistest osadest sõnad koosnevad, mis reeglite järgi on osad omavahel ühendatud). Sõnamoodustuse protsessuaalne e dünaamiline aspekt jälgitakse tegelikku keelekasutust ja kirjeldatakse, kuidas sõnad sünnivad, kuidas ja mis eesmärgil neid moodustatakse. Ühtlasi kirjeldatakse

Eesti keel

pdf

Eesti keele sõnade moodustamine

raamatus on umbes 100 000 sõna. Kuid ka suur sõnaraamat ei vedeks; sellised on näiteks tüved lau ja türn sõnades laupäev ja esita kõiki sõnu, sest ühegi keele sõnavara ei ole täpselt piiritle- türnpuu. tav. Põhjus on selles, et sõnamoodustuse abil on olemasolevatest sõnadest alati võimalik uusi sõnu juurde luua. Selleks on kaks Tuletised nagu kalju-ne koosnevad sõna tüvest (antud juhul kal- moodust: tuletamine ja liitmine. ju) ja tuletusliitest (antud juhul -ne). Mingis mõttes meenutab

Eesti keel

docx

Sõnamoodustuse kordamisküsimused eksamiks 2015

Sõnamoodustus, EKSAMIKÜSIMUSED 2015, kevad. 1. Sõnamoodustus: tuletamine ja liitmine Tuletamine on uute sõnade saamine liidete abil, liite abil moodustatud sõnu nimetatakse tuletisteks. Eesti keeles on peamiselt järelliited (nt andekas, saarestik, korralik), eesliiteid on vähe (nt ebaõnn). Tuletusliidete abil saab moodustada käänd-, pöörd- ja määrsõnu, liited annavd sõnadele uusi tähendusi. Liitsõnu saadakse sõnade liitmisel. Liitsõna koosneb vähemalt kahest

Eesti keele sõnamoodustus

doc

Eesti keele sõnamoodustus

Eesti keele sõnamoodustus Sõnamoodustus tegeleb motiveeritud sõnade analüüsi ja kirjeldusega. o Arbitaarsed ehk kokkuleppelised: maa, mets, vihm, lumi. o Motiveeritud: nimetamise aluseks on seos mõne teise sõna või nähtusega: maanaine, metsloom. Siia alla kuuluvad ka deskriptiivsed sõnad: auh-auh, kriiks. Sõnamoodustuse analüütiline ehk staatiline aspekt kirjeldab keeles olevate sõnade moodustusstruktuuri (millistest osadest sõnad koosnevad, mis reeglite järgi on osad omavahel ühendatud). Sõnamoodustuse protsessuaalne ehk dünaamiline aspekt jälgib tegelikku keelekasutust ja kirjeldab, kuidas sõnad sünnivad ning kuidas ja mis eesmärgil neid moodustatakse. Sõnamoodustusliigid: 1. Sõnade liitmine ehk kompositsioon, st sõnade moodustamine tüvesid liites: liivarand, talumaja. 2. Sõnade tuletamine ehk derivatsioon, st sõnade moodustamine tüve ja afiksit liites: liivjas, randlane, põrgulik. 3. K

Eesti keel

ppt

üldkeeleteadus

Teemad: I loeng: 1) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid. Diagramm 2) Sõnavara: leksikon, lekseem, lemma. Sõnaliigid (Iseseisev töö neile, kes loengusse tulla ei saa: Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 29-30. M. Ehala "Eesti keele struktuur", II trükk 17-24), Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 214-225) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid I Inimliigi ehk kõige suuremaks erinevuseks loomariigist on võime luua sümbolisüsteeme, üks selline on keel. Seega: anname infot edasi sümbolitega. Tuletame meelde: keelel on kaks põhilist allsüsteemi (häälikute ja tähenduste süsteem, tähendusi antakse edasi hääliksümbolitega, keel põhinebki tähenduse ja heli seostamisel). Loomulik keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest, tavaline keeleline sümbol on sõna, nt kass, see koosneb kolmest häälikust, need ongi selle sõna vormiks. Sõnal kass on selge

Keeleteadus alused

docx

EESTI KIRJAKEELE SÕNAVARA KONSPEKT

Viimaseid nimetatakse leksikaalses semantikas ka paralekseemideks (< kr. para ' kõrval, juures'). Leksikoloogia alldistsipliinid Leksikoloogia jaguneb üksteisega seotud alldistsipliinideks. • Sõnavarateadus = leksikoloogia e. sõnavaraõpetus. • Kitsamas mõttes tegeleb sõnavarateadus sõnavara semiootiliste, grammatiliste, kognitiivsete, sotsiolingvistiliste ja strukturaalsete aspektidega. • Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt sõnatuletusega ja sõnade liitmisega (= sõnasüntaks). • Sõnamoodustusel on keelespetsiifilised iseärasused. • Leksikaalne semantika (kr. semantikos ’tähendav’) tegeleb lekseemide tähenduste uurimisega. • Jaguneb lause- ja tekstisemantikaks, kuna sõna funktsioneerib alati konkreetses kontekstis • Leksikaalne tekstisemantika

Keeleteadus

doc

Karlssoni "Üldkeeleteaduse" kokkuvõte

Keeleteadus I Sissejuhatus Keele all mõeldakse eelkõige inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keelelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Loomulikud keeled on sümbolilised ja neis on mitmeid allsüsteeme. Loomulik keel: 1) keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. 2) inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamata 3) kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Sõnadel on üldiselt palju tähendusi, st nad on mitmetähenduslikud ehk polüseemsed. Keel: 1) inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja, mingi rahva või rahvuse suhtlemisvahend 2) sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks Teise tähendus hõlmab

Keeleteadus

doc

Morfoloogia

MORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi- moodustuseks ehk morfoloogiliseks sünteesiks ja sõnavormidest arusaamist käsitlevat osa morfoloogiliseks analüüsiks. * Sõna Keelesüsteemi tähtsamad struktuuriüksused on lause ja sõna. Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik. Sõnad võivad iseseisvalt moodustada lause (kõn

Keeleteadus

Rohkem sarnaseid