Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti kirjakeele sõnavara eksam". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
lekseem, sõnaraamat, stik, tege, teatika, lahk, verbikoloogia, pära, neologismid, lane, arhaismid, verbid, markeering, substantiiv, semeem, paronüümia, paradigmaatilised, motivatsioon, trieri, morfoloogia, sõnamoodustus, kari, motiveeritus, väljendus, tähistavad, buss, tähenduselt, tingi, antonüümia, kopter, semantika, ekstensioonMis on leksikoloogia? lexis (kr.) – 'kõne, sõna' logos (kr.) – 'sõna, mõiste, käsit(l)us' • üldleksikoloogia • erileksikoloogia • ajalooline leksikoloogia (= etümoloogia) • kognitiivne leksikoloogia Leksikoloogia uurimisobjekt Leksikaalsed üksused: • leksikaalsed morfeemid (tüved ja tuletusliited) • leksikaalsed sõnad e. lekseemid • sõnade püsiühendid (neidki loetakse lekseemideks) Lekseem, semeem Lekseem võib olla • lihtne: jalg • tuletatud: -jalg/ne • liitne: lauajalg = laua + jalg • mitmest sõnast koosnev: jalga laskma ’põgenema’ Igasse lekseemi kuulub vähemalt üks tähenduskomponent e. semeem. Polüseemia korral kuulub ühte lekseemi rohkem semeeme. Lemma ja lemmatiseerimine • Terminiga lekseem rööpselt kasutatakse ka terminit lemma (< kr. ‘aluseks võetu, eeldatu'). Lemma tähistab kokkukuuluvate sõnavormide hulka.
Teemad: I loeng: 1) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid. Diagramm 2) Sõnavara: leksikon, lekseem, lemma. Sõnaliigid (Iseseisev töö neile, kes loengusse tulla ei saa: Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 29-30. M. Ehala "Eesti keele struktuur", II trükk 17-24), Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 214-225) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid I Inimliigi ehk kõige suuremaks erinevuseks loomariigist on võime luua sümbolisüsteeme, üks selline on keel. Seega: anname infot edasi sümbolitega.
1. Leksikoloogia ja sõnaõpetuse mõisted Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks. Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, ..,jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb.
tuletis), mille kasutus ja tähendus on moodustusest motiveeritud. Kuidas sõnad tekivad 4. Leksikaalse tasandi üksused sõnad ja tuletusliited on sõnamoodustuse lähteüksusteks. Sõnamoodustuse tulemiks on uued, lähteüksustest harilikult komplekssema struktuuriga sõnad, mis uute nimetusüksustena täiendavad leksikoni. 5. Leksikon on olemasolev keelevara. 6. Uudissõnu tuleb keelde kahel viisil: a) Neologismid, mis on teadlikult loodud mingi leksikaalse lünga täiteks (terminoloogid, keelevõistlused) b) Produktiivsetel moodustusmallidel põhinev spontaanne sõnaloome tekstimoodustuse käigus (kasutusvajadus) 7. Enamik produktiivsete moodustusmallide järgi toodetud tekstisidusaid neologisme on kasutusel stiililiselt neutraalses tarbekeeles ja muus ühiskeeles, mitmekesisuse, täpsuse, paindlikkuse ja kompaktsuse eesmärgil.
Juhuslike sõnad, uusmoodustiste ja leksikaliseerunud sõnade vahel puudub selge piir. Paljud juhuslikud sõnad on hetkelised, osad võivad muutuda terminiteks, mõned kinnistuvad lekseemideks. On mitmeid keelekasutuse valdkondi - erikeel, oskuskeel, allkeel. Oma terminoloogiaga keeled, mis ei kuulu üldsõnavarasse. 43. Leksikograafia. Sõnaraamat on tavaliselt tähestiku järjekorras esitatud lekseemide loend ninde klssifikatsiooni, definitsioonide, kirjelduste ja näidetega. Üks lekseem ja selle juurde kuuluv info moodustab sõnaartikli. Suur ükskeelne sõnaraamar on keele standrdiseerimise üks põhilisi vahendeid. SEMANTIKA 44. Semantika uurimisobjekt. Tähenduse mõiste. Semantika e tähendusõpetus. Uurmisobjektiks on sõnade ja grammatiliste kategooriate tähendused keelesüsteemi osana. Tähendusi väljendatakse keeleliste vormide abil. Keelekasutajal on raske eristada sõna (vormi), selle tähendusest.
Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme, nt ladina keel. Sellesse kolmikjaotusesse on hiljem lisatud veel (d) polüsünteetiliste keelte tüüp, mille näiteks tuuakse tavaliselt eskimo ehk innuiidi keeled. Need on keeled, milles on väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline mutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole sugugi selge. 13. Sõna ja lekseem - Sageli on öeldud, et sõna on keele vähim vaba vorm, mille tunnuseks on võime esineda iseseisvalt. Tekstis realiseerub lekseem alati mingi sõnavormina. Eesti keele sõnavormid varvas, varba ja varvastel kuuluvad samasse kogumisse ehk esindavad sama lekseemi. Keele sõnavara põhiosa moodustavad leksikaalsed sõnad ehk lekseemid. Lekseemi kõige tähtsam omadus on selle sõnaliik. 14
MORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi- moodustuseks ehk morfoloogiliseks sünteesiks ja sõnavormidest arusaamist käsitlevat osa morfoloogiliseks analüüsiks. * Sõna Keelesüsteemi tähtsamad struktuuriüksused on lause ja sõna. Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik. Sõnad võivad iseseisvalt moodustada lause (kõn
1. Keele mõiste. Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub žestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur ,keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus . Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägita
Keeleteadus I Sissejuhatus Keele all mõeldakse eelkõige inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keelelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Loomulikud keeled on sümbolilised ja neis on mitmeid allsüsteeme. Loomulik keel: 1) keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. 2) inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamata 3) kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Sõnadel on üldiselt palju tähendusi, st nad on mitmetähenduslikud ehk polüseemsed. Keel: 1) inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja, mingi rahva või rahvuse suhtlemisvahend 2) sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks Teise tähendus hõlmab
foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast varieeruvate tunnustega. Strukturalistliku fonoloogia alus: minimaalpaar – kana – kala – tikk-takk-tukk-tokk-tekk – kann - kann´; kas - kass – ingl. beat bi:t - boot bu:t • distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) -> eri foneemid • komplementaarne distributsioon (+sarnasus) -> sama foneemi allofoonid 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna: • Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Suulises kõnes pause tavaliselt ei ole ja sõnapiiride määramine on probemaatilisem. • Tüüpiline sõna o esineb üksi o liigub tervikuna o omab tähendust o ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei
algtüvele. Laentüved on teisest keelest laenatud. Etümoloogiateaduse eesmärk on teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas. Ühtlasi uurib etümoloogiateadus ühe keele sõnade omavahelisi päritoluseoseid, selgitades välja, missugused sõnad (nt häälikuliselt erinevad tüvekujud, eri tähendusega häälikuliselt sarnased sõnad, tuletised) lähtuvad keeleajalooliselt ühest ja samast tüvest. Etümoloogiasõnaraamat ongi sõnaraamat, mis sisaldab teavet keele sõnatüvede päritolu ja sõnade omavaheliste päritoluseoste kohta. Neist kolmest küsib ka ühe. Need on meetodiküsimused. 5. Milliseid meetodeid kasutab etümoloogiateadus? (Metsmägi 2012; lk 18-20; 23-24) Selleks, et teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas, tuleb enesestmõistetavalt erinevate keelte (ja murrete) sõnu omavahel võrrelda
tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend Geminaat - sama konsonant, mis on silbi piiril (kal-la) Afrikaat - sama häälduskohaga sulghääliku ja ahtushääliku ühend, näiteks ts, tš, dz, dž, pf. Palatalisatsioon - pehmendus, kass’, pall’, loll’, vann’ Vokaalharmoonia - ühes sõnas ühte tüüpi häälikud Konsonantühend - mitme kaashääliku ühend 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna- Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna, omab tähendust. Sõnavorm Lekseem- sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma. Sõne- statistiline sõna Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei Hononüümid- kirjas ja häältuselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad
KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED 2014 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünk
1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Märkideks on sõnad, käändelõpud jms. Inimkeele olemuslikud omadused: 1. keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol; aga: ikoonid ja indeksid); · ikoon märk, mille tähendus järeldub tema vormist, näiteks liiklusmärgid; · erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr... · indeks põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis näiteks see, too, ma, ta jne. 2. keelemärgi diskreetsus e eristatavus (aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid); · paralingvistiline vahend intonatsioon jms; ·
Semantika- tähendusõpetus. Tähendus-„tegelikkuse“ mingi lõigu,hetke peegeldus teadvuses. Märk- kõik, mis annab infot(tähendus+vorm). Tähendus – keeleüksus, ei ole vorm. Keelemärk-häälikuline vorm +tähendus. Vähim iseseisev keelemärk on sõna-vastab mingi objekt või nähtus. Tähendus sisaldab objekti e. Tähistatava omadusi(kogemus ja kontekst). Sõnaga saab osutada referendile- esindab reaalsust,millest räägitakse(reaalsusobjekt). Mõte-meeles tekkiv kujutluspilt – varieerub(olukord). Nominalism- reaalses maailmas on keel primaarne, sõnad on objektide nimed. Realism – entiteetidel on olemas liigid ning inimene annab neile nimetused. Kontseptualism – sõna tähendus on kogemuslik, omadused ja tunnused, mis objektil on. Argikasutus- lähtub naiivsest maailmapildist. Ekspertkasutus- oskussõnavara. Genotatiivne tähendus- ühisosa. Konnotatiivne tähendus- kõrvaltähendus. Ekstensionaalne tähendus- peab koondama kõik referendid. Pragmaatika-konkreetste k
Allikad: Ehala M. 2001 Eesti keele struktuur. Tallinn Erelt M.1997 Eesti keele käsiraamat. Tallinn ENSV TA Keele ja kirjanduse instituut 1988 Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. 1.Köide 4.vihik, 3.Köide 1.vihik. Tallinn Raun A. 1982 Eesti keele etümoloogiline teatmik Maarjamaa kirjastus Vainola K 2003 Eesti slängi sõnaraamat Tallinn Õim A. 1993 Fraseoloogiasõnaraamat" Tallinn Leksikograafia. Eesti keele sõnastikud. Leksikograafia on sõnaraamatute tegemise õpetus. Eesti leksikograafia sai alguse 17. sajandil - 1637. aastal ilmus Heinrich Stahli ,,Anführung zu der Estnischen Sprach" . See on saksakeelne eesti keele käsiraamat, mis sisaldab saksa-eesti sõnastik( M.Erelt 1997:569). Sõnastik on sõnavarakogum, mis on vormistatud sõnaraamatuna. Kuna keeles on alati sõnu, mida osa
Üldkeeleteaduse eksamiks kordamine 1. Keele mõiste Keel on ühelt poolt autonoomne süsteem, teisalt sotsiaalne, kultuuriline, mentaalne, bioloogiline ja kognitiivne nähtus. Keel on olulisimaid inimsust loovaid tegureid. Keele all mõeldakse eelkõige inimeste poolt kasutatavaid loomulikke keeli, mis tavaliselt teostuvad verbaalse suhtlemise vormis. Loomulikul keelel on kolm põhiomadust: · Ta on tekkinud ja arenenud loomulikul teel tuhandete aastate vältel ja tema vahendid, eelkõige sõnavara bon kujunenud väljendama just seda. Mis konkreetses keskkonnas on olnud vajalik. · Inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamiseta. · Esimese keele omandamise järel kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Prantsuse keeleteore
SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Sissejuhatus lk 15-64, sellest eriti lk 55-64 Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimust vastama, ei pea lugema, aga võivad:) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 1. Keele mõiste. (loengu fail) Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt seostub verbaalse suhtluse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad pa
SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Sissejuhatus lk 15-64, sellest eriti lk 55-64 Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimust vastama, ei pea lugema, aga võivad:) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 1. Keele mõiste. (loengu fail) Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad pa
SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Sissejuhatus lk 15-64, sellest eriti lk 55-64 Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimust vastama, ei pea lugema, aga võivad:) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 1. Keele mõiste. (loengu fail) Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad pa
SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMINE EKSAMIKS sügissemester 2013 LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimusele vastama, ei pea lugema, aga võivad) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 Moodle'ist: Keeleteaduse põhimõisteid (nn sõnastik) Kordamismoodul (8.) 1. Keel kui kommunikatsioonisüsteem, keele allsüsteemid Keel on ühiskonna liikmete jaoks tähtsaim väljendus- ja kommunikatsioonivahend, mis peegeldab ühiskonna liikmete elulisi väljendusi; koos keelega omandab inimene sotsiaalseid norme ja käitumisviise nagu ka kultuuritraditsioone. keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja oma mõtete väljendamiseks. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Elus eelesüsteem muutub pidevalt. Kõne on
Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus" lk 15-48 Sissejuhatus (KUNI OSANI 1.5) 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Verbaalne suhtlus Sõnaline, keeleline. Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline info
Semantika uurib keele seost reaalsusega ja keelevahendite mõistmise protsessi. Sõna on keelmärk, mis koosneb häälikujadast ehk tähistajast ja tähendusest ehk tähistatavast. Tähendus koosneb nominatiivsest tähendusest ehk keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendusest; ekspressiivsest tähendusest ehk keelendi põhitähendusele toetuvast emotsionaalselt värvitud tähendusest ja assotsiatiivsest tähendusest ehk sotsiaalsest, kultuurilisest jms taustast tulenevast lisatähendusest. Tähenduse põhiliigid on leksikaalne tähendus ehk keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus, st sama sõna kõigi muutevormide ühine tähendus; aktuaalne tähendus ehk keelendi konkreetses kasutuses avalduv tähendus ja grammatiline tähendus ehk ühesuguste muutevormide (tunnused või tüveteisendid) ühine tähendus. Sõnadel sale ja sihvakas on positiivne, sõnadel kõhn ja kondine aga negatiivne konnotatsioon. Kollokatsioon on keeleline kontekst,
- tikk-takk-tukk-tokk-tekk- tükk täkk - kann - kann´; kas - kass · s s' · n n' · t t' · l l' (palk); (tall; tal) distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) eri foneemid komplementaarne distributsioon (+sarnasus) sama foneemi allofoonid: ühes kontekstis üks allofoon, teises teine allofoon (nt kanngi ja kangas) 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna keele kõige olulisem üksus. Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna: 1. esineb üksi 2. liigub tervikuna, ei jäta oma osasid maha 3. omab tähendust
1 Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Märk = vorm + tähendus Märkide liigid: o Sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel) o Ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel) o Indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel) Kommunikatsioon: Saatja saadab sõnumi vastuvõtjale kanali kaudu (helilained). Kõne inimese vaheline keeleline suhtlus (sõnaline, verbaalne) Mitteverbaalne suhtlus zestid ja miimika. Sisu ei ole tavaliselt sõnumi välise vormiga otses suhtes. (loomulikus keeles) Verbaalses suhtluses koodiks on keel. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja interaktiivne. (dialoog) Intentsionaalsus kõneleja kavatsus saada infot, rääkida endast, mõjutada kuulajat, luua sotsiaalseid suhteid jms. Inimesed on agendid, kes otsustavad ise, millal, millest ja miks rääkida tahavad. Ini
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahendeid. Inimkee
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, m
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi varasem etapp. Selle ju
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Mo
Arbitaarsed sõnad - kokkuleppelised: maa, mets, vihm, lumi, suur, elama, jooma, sööma Motiveeritud sõnad nimetamise aluseks seos mingi teise sõnaga või nähtusega: maanaine, maamees, metsloom, metslane, lumelinn, lumivalge. Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt motiveeritud sõbade analüüsi ja kirjeldusega. Sõnamoodustuse analüütiline e staatiline aspekt kirjeldatakse keeles olevate sõnade moodustusstruktuuri (millistest osadest sõnad koosnevad, mis reeglite järgi on osad omavahel ühendatud). Sõnamoodustuse protsessuaalne e dünaamiline aspekt jälgitakse tegelikku keelekasutust ja kirjeldatakse, kuidas sõnad sünnivad, kuidas ja mis eesmärgil neid moodustatakse. Ühtlasi kirjeldatakse keeletarvitaja sõnamoodustuskompetentsi. Sõnamoodustuse liike: · Kompositsioon e sõnade liitmine sõnade moodustamine tüvesid liites: liivarand, talumaja, päikesepaiste, taevaingel, põrgukoer · Derivatsioon e sõnade tuletamine sõnade moodustamine tüve
Karlssoni õpik: 15-48 Keele mõiste Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on nii universaalne ning tundub nii loomulik ja enesestmõistetav, et selle üle ei jääda kuigi sageli mõtisklema. Inimene on rääkiv loom ja sümboleid kasutav loom. Teiste loomade suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad inimkeelega süsteemi keerukuse, põhimärkide hulga, kasutuse vahelduvuse ja nüansirikkuse osas. Erinevus pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Keelt läheb meil vaja igal pool. Eestlaste rääkimiskiirus argivestluses võib olla 150-180 sõna/min. Täiskasvanud inglase keskmine lugemiskiirus on 250 sõna/min ehk 15 000 sõna/h. Kõige olulisem inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel (nt ainu, inglise, joruba, soome või eesti keel). Kõik normaalse kognitiivse arenguga inimesed räägivad mingisugust loomulikku keelt, paljud räägivad mitmeid keeli, mõned koguni kümneid. Vaegkuuljad viipekeel. ,,Loomulik" keel 1) keel tekkinud sadade tuhandete aastate vält
Kõnetegevus 1. loeng, sissejuhatus. 14.02 Psühholingvistika kujunemise eeldused Psühholingvistika kujunes peale II MS, tekkis vajadus võõrkeeleõppeks- tekkisid küsimused: · mis vanusest oleks vaja õpetada keelt? Kindlat vastust pole · Kuidas keelematerjali organiseerida? Kas enne pikem tekst või lühem, enne raskem osa või kergem? · Kui inimene õpib teist keelt, kas tema mõtlemine muutub või ei? Uued teadmised, sh kultuuri valdkonnas. Kas mõeldakse nt enne emakeeles ja siis kirjutatakse võõrkeeles. Arvutid- mis on nende roll? · Põhiidee-Arvuti peaks tõlkima meie tekste (USA idee). Oli vaja keeleteadmisi. Suur vigastatute hulk, ajukahjustused. Afaasia Kõnepuue ajukahjustuse tagajärjel- kuidas kõnet taastada? Kõnevõime · Sideteooria- teadete kodeerimine- edastatakse- nt telefoni abil- vastu võttes tuleb dekodeerida Baasteadmiste areng: Psühholingvistika
Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond instituut osakond Nimi LAEN- JA TSITAATSÕNADE PÄRITOLU JA KASUTAMINE Referaat Juhendaja Egle Pullerits Tartu AASTAARV SISSEJUHATUS Minu töö eesmärgiks on selgitada, kust pärinevad eesti keelde laenatud sõnad ning kuidas tuleks laen- ning tsitaatsõnu kasutada, et nad vastaksid õigekirja reeglitele. Töö jaguneb kolmeks suuremaks peatükiks. Esimeses peatükis räägitakse, mis üldse laen- ja tsitaatsõnad on. Teises peatükis uuritakse sõnade päritolu ja kolmandas, kõige mahukamas peatükis vaadeldakse sõnade kohanemist eesti keelde ning praeguseks välja kujunenud õigekirjareegleid. Peamisteks allikateks on kolm artiklit. Kaks neist on Tiina Leemetsa artiklid ,,Inglise laenud sajandivahetuse eesti keeles" ja ,,Mullivann, peenema nimega jaccusi" ning kolmas on Kati Pedaja
annaabi.ee 
