EESTI KIRJAKEELE SÕNAVARA KONSPEKT (0)

br />
Mis on leksikoloogia ?
lexis (kr.) – 'kõne, sõna'
logos (kr.) – 'sõna, mõiste, käsit(l)us'

• üldleksikoloogia
  
• erileksikoloogia
  
• ajalooline leksikoloogia (= etümoloogia )
  
• kognitiivne leksikoloogia
  

Leksikoloogia uurimisobjekt
Leksikaalsed üksused:

• leksikaalsed morfeemid (tüved ja tuletusliited)
  
• leksikaalsed sõnad e. lekseemid
  
• sõnade püsiühendid (neidki loetakse lekseemideks)
  

Lekseem , semeem
Lekseem võib olla

• lihtne: jalg
  
• tuletatud: -jalg/ne
  
• liitne: lauajalg = laua + jalg
  
• mitmest sõnast koosnev: jalga laskma ’põgenema’
  

Igasse lekseemi kuulub vähemalt üks tähenduskomponent e. semeem.
Polüseemia korral kuulub ühte lekseemi rohkem semeeme.
Lemma ja lemmatiseerimine

• Terminiga lekseem rööpselt kasutatakse ka terminit lemma (
• Lemmatiseerimine: kokkukuuluvad sõnavormid viiakse ühe lemma (algvormi) alla.
  

Paralekseem
Tekstis realiseerub lekseem alati mingi konkreetse sõnavormina. Viimaseid nimetatakse leksikaalses semantikas ka paralekseemideks (para ' kõrval, juures').
Leksikoloogia alldistsipliinid
Leksikoloogia jaguneb üksteisega seotud alldistsipliinideks.

• Sõnavarateadus = leksikoloogia e. sõnavaraõpetus.
  
• Kitsamas mõttes tegeleb sõnavarateadus sõnavara semiootiliste, grammatiliste, kognitiivsete, sotsiolingvistiliste ja strukturaalsete aspektidega.
  

• Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt sõnatuletusega ja sõnade liitmisega (= sõnasüntaks).
  
• Sõnamoodustusel on keelespetsiifilised iseärasused.
  

• Leksikaalne semantika (kr. semantikos ’tähendav’) tegeleb lekseemide tähenduste uurimisega.
  
• Jaguneb lause- ja tekstisemantikaks, kuna sõna funktsioneerib alati konkreetses kontekstis
  

• Leksikaalne tekstisemantika
  

Sageli ületavad sõnade viitesuhted lausepiiri, selliseid sõnu uurides tegeleme leksikaalse tekstisemantikaga.
Viitesuhete üle lausepiiri ulatumine on eriti iseloomulik deiktikutele, nt. Käisime linnas. Seal oli palju rahvast.

• Leksikaalses semantikas eristatakse semasioloogilist ja onomasioloogilist lähenemisviisi.
  

Semasioloogiline lähenemisviis lähtub tähenduse uurimisel keelemärgist (vormist) ja küsib selle tähenduse järele, nt. mida tähendavad eesti keele sõnad hädaabi või kiirabi.
Onomasioloogiline (kr. onomastikos ' nime- ') lähenemisviis lähtub denotaadist (e. referendist e. mõistest e. sisust) ja uurib, missugused keelemärgid on selle tähistamiseks kasutusel. Küsib nimetuste, tähistuse järele, nt. kuidas nimetatakse eesti keeles joodikut.

• Fraseoloogia
  

Tegeleb keele kujundlike püsiühenditega, mida säilitatakse keelekasutajate mentaalses leksikonis tervikutena.
Praegune arusaam fraseoloogiast muutunud: kui varem käsitleti fraseologisme kui midagi erandlikku, siis nüüd peetakse sellist kujundlikkust keele põhiomaduseks.
Viimastel kümnenditel on hakatud uurima ka kollokatsioone (tüüpilised koosesinemised tekstis). Neis puudub fraseoloogilise üksuse kujundlikkus.
Leksikoloogia naaberdistsipliinid:leksikograafia

• kr. lexikon ’ sõnaraamat ’, grapho ’ kirjutan ’
  
• teoreetiline leksikograafia = õpetus sõnaraamatute koostamisest
  
• praktiline leksikograafia = sõnaraamatute koostamine
  

Leksikoloogia naaberdistsipliinid: morfoloogia

• morfoloogia (kr. morphe ’vorm’): õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest
  
• muutemorfoloogia ja sõnamoodustusmorfoloogia
  

Leksikoloogia naaberdistsipliinid: onomastika

• Onomastika (kr. onoma ' nimi ') uurib pärisnimesid (antroponüümid, toponüümid).
  
• Nimi (e. pärisnimi e. prooprium) on liik nimisõnu ja nimisõnafraase, mida kasutatakse üksikobjekti tähistamiseks.
  
• (Üldnimi e. apellatiiv – nimisõna , mis tähistab entiteete vastavalt mingisse liiki v. klassi kuulumisele.)
  
• Üksikobjekti mõiste hõlmab nii ainulist objekti kui ka üksikobjektide hulka, mida on võimalik pidada üksuseks
  

Diakrooniline ja sünkrooniline leksikoloogia
Diakrooniline leksikoloogia

• Jälgib keele sõnavara kujunemist pikema aja jooksul, kaasates ka sõnavara päritolu uurimise (genuiinne e. algupärane sõnavara vs. laensõnavara). Laensõnavara jagatakse omakorda laenuandja keele, laenamise aja ja viisi ( suuline , kirjalik) järgi.
  
• Eesti keele sõnavara on põhjalikumalt uuritud just diakroonilisest aspektist . Oluline on sellealases uurimistöös olnud võrdlev-ajaloolise meetodi mõju. Selle meetodi tõi Eestisse Mihkel Veske, hiljem rakendasid seda nt. K. A. Hermann, J. Mägiste, P. Ariste, P. Alvre jt.
  

Sünkrooniline leksikoloogia

• tegeleb uurimise ajal keeles olevate sõnade analüüsimisega
  
• on piiratud lühema ajaetapiga
  
• analüüsitakse sõnavara koosseisu, uusi laensõnu, sõnade nüüdistähendusi
  

Leksikoloogia põhimõisted: sõna
Sõna on üks mitmetähenduslikumaid keeletermineid, sellega tegeldakse erinevates -loogiates. Sõna tunnuseid:
1) permutatsiooni vabadus (sõna asukohta lauses võib muuta);
2) sõnasse ei saa vabalt paigutada teisi elemente, ilma et üksus sellest muutuks;
3) omaette hääldatav üksus.
Sõnas on ühendatud tänapäevale ja kaugele minevikule omane. Mineviku jäljed nt.

• possessiivsufiksi rudimendid, genitiivi -n
  
• mõni varasem laia tähendusega sõna nüüdseks kitsenenud jne.
  

• Sõnades kajastub kogu meid ümbritsev reaalne maailm, sõnad on mõtlemise vahendid.
  
• Sõna koosneb tähenduspoolest (väljendab mõistet) ja häälikulisest poolest (tähistus/vorm).
  
• Sõnavaras vastab ühele tähistatavale sageli mitu tähistajat.
  

Sõnaga seotud tasandeid (1)

• kõlaline, häälduslik külg = sõna hääldus ja selle variandid
  
• kirjapilt = sõna õigekiri e. ortograafia
  
• morfoloogia = sõna muutmisvõimalused
  
• süntaksitasand = sõna süntaktilised omadused
  
• kollokatiivsus = sõna kalduvus esineda tekstis koos teatud sõnadega
  

Sõnaga seotud tasandeid (2)

• põhitähendus = tähendus, mis aktualiseerub, kui sõna kasutatakse tavalisel , neutraalsel viisil
  
• kõrvaltähendused = võimalikud konnotatsioonid, muuhulgas stiilivärving
  
• semantilised seosed teiste sõnadega = sünonüümia , antonüümia , paigutumine tähendusväljadesse
  
• suhe välismaailma entiteediga, mida ta tähistab
  

Sõnavara e. Leksikon

• Sõnavara tervikuna seob omavahel eri tasandeid, on puutepunktiks foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, süntaksi, semantika ja entsüklopeediliste teadmiste vahel.
  
• Sõnal leksikon muidki tähendusi: ’sõnaraamat’, ’teatmeteos’.
  

Sõnavara ajateljel: arhaismid , neologismid

• Arhaismid – vananenud sõnad, mida tänapäeval keeles ei kasutata.
  
• Neologismid e. uudiskeelendid – hiljuti käibele tulnud v. alles soovitusstaadiumis keelendid v. ka olemasoleva keelendi kasutusjuhud uues tähenduses.
  
• Arhaismid ja neologismid eksisteerivad sõnavara äärealadel.
  

Arhaismid
Sõnad vananevad, sest

• nendega tähistatu kaob kasutuselt (historismid)
  
• sünonüümid võivad sõna kasutuselt kõrvale tõrjuda (arhaismid kitsamas mõttes)
  
• võivad olla vääras ajastukontekstis (anakronismid)
  

• Polüseemilistes sõnades võib vananeda vaid üks semeem, samal ajal kui teised säilivad.
  
• Arhaismide hulgas on ka vananenud formatiive ja grammatilisi vorme.
  
• Vananeda võivad ka moodustusstruktuurid, ühed afiksid asendatakse teistega .
  

Neologismid

• Neologismid e. uudiskeelendid – hiljuti käibele tulnud v. alles soovitusstaadiumis keelendid v. ka olemasoleva keelendi kasutusjuhud uues tähenduses.
  
• Võivad tähistada uusi mõisteid v. tulla mõne keeles juba olemas oleva keelendi asemele v. kõrvale.
  

Tähendus

• Keeleüksuse üks olulisemaid külgi.
  
• Võib eristada süsteemi- e. põhitähendust (otsene tähendus) ja tähenduslaiendusi e. situatsioonitähendusi.
  
• Enamiku lekseemide tähendused on pigem hägusapiirilised kui täpsed.
  
• Sellest hoolimata on tähendused konkreetse suhtlussituatsiooni piires kokkulepitavad.
  

Tähendus ja leksikaalne semantika

• Leksikaalse semantika esmaseks huviobjektiks on just süsteemitähendused.
  
• Subjektiivselt tajutakse ka süsteemitähendusi väga erinevalt, kõnelejatähendus ja kuulajatähendus ei pruugi kokku langeda. Tähenduste üle saab suhtluses läbi rääkida.
  
• Seletussõnaraamatutes ikka: põhitähendused, allltähendused, suur hulk näiteid.
  

Lekseem

• Lekseemide oluliseks omaduseks on nende kuulumine sõnaklassidesse ja sõnaliikidesse.
  
• Muutuvad sõnad moodustavad sõnavorme, muutumatud sõnad ei muutu sünkroonilises plaanis.
  
• Sõnavorm = grammatiline sõna.
  
• Leksikaalne kirjeldus lähtub tavaliselt sellest, et leksikonis esitatakse vaid üks fonoloogiline vorm, põhivorm.
  

Sõne

• Sõne – tekstisõna, sõna esindaja tekstis, võib esineda mistahes vormis, s.t. üks lekseem võib esineda tekstis mitme erineva sõnena.
  
• Sõnavarastatistikas opereeritakse sageli just sõnede arvuga.
  

Keele sõnavara muutuvus

• Keele sõnavaraline koosseis muutub pidevalt. Seetõttu on keele sõnavara suurust raske täpselt hinnata.
  
• Sõnavara täieneb nt. neologismide e. uudissõnade arvel.
  
• Samal ajal on keeles olemas aktiivsest kasutusest kadumas/kadunud sõnu, arhaisme.
  
• Eri tüüpi sõnaraamatud esitavad teatud liiki sõnade hulga keeles.
  

Sõnavarateadus
Leksikoni uurimisele võib läheneda erinevatest vaatenurkadest: semiootilisest, grammatilisest, kognitiivsest, sotsiaalsest, kultuurilisest või strukturaalsest, kusjuures kõik need aspektid on võrdse kaaluga.
Sõna kui keelemärk : semiootiline lähenemine
Ferdinand de Saussure’ilt (1857–1913)lähtub arusaam keelest kui märgisüsteemist. On väitnud, et

• keel on ideid väljendavate märkide süsteem
  
• keelemärk koosneb mõistest (tähistatavast) ja häälikkujust (tähistajast) ja on psüühiliselt ühtne entiteet e. olem
  
• keeles kui märgisüsteemis on seos mõiste ja häälikkuju vahel sageli kokkuleppeline, meelevaldne ( arbitraarne )
  

Märgimudelite liigid
1) diaadiline/ kahepoolne /bilateraalne märgimudel lähtub Saussure’ist, kelle jaoks keelemärk oli psüühiline ühtne entiteet, mis koosneb mõistest ja häälikkujust (tähistatavast ja tähistajast);
2) triaadiline/kolmepoolne märgimudel on kasutusel tänapäeva semiootikas. Märki nähakse kui kompleksset semiootilist üksust, kus on esindatud märgi kandja (ese, pilt, sõna, nt. maja), tähendus (intentsioon: idee, sisu, mõiste, nt. MAJA) ja tähistus ( ekstensioon e. referentsiobjekt, nt. see (üks) konkreetne maja);
3) unilateraalne/ühepoolne märgimudel on tehnilistel põhjustel eelistatud mudel lingvistilises süntaksiteoorias. Siin nähakse ainult märgikeha e. märgikandjat, millel on omadus olla ka tähenduse kandja.
Kolm märkide liiki
Semiootika klassik Charles Peirce (1839–1914) jaotas märgid kolme liiki:
1) piltmärgid e. ikoonid ,
2) indeksmärgid e. tunnusele viitavad märgid,
3) sümbolmärgid.
Piltmärgid e. ikoonid: tajutav sarnasus reaalse nähtusega, mida need märgid väljendavad.
Indeksmärgid e. indeksid e. tunnustele viitavad märgid

• neil on reaalne seos tähistatavaga (denotaadiga)
  
• indeksmärk on denotaadiga põhjuse-tagajärje, kokkukuuluvuse või mõnes muus mittepildilises suhtes
  
• indeksmärgid on siiski hajuvapiirilised
  

Sümbolid e. sümbolmärgid

• puudub otsene või objektiivne seos tähistatavaga
  
• on loodud kokkuleppeliselt, annavad edasi tähenduse ja häälikkuju arbitraarset seost
  

Keelemärgi olemus

• Kas keeles esineb kõiki kolme liiki märke ? Nt. onomatopoeetiliste sõnade ikoonilisuse küsimus. Kuigi need sõnad ei kajasta otseselt akustilisi karakteristikuid, nähakse neis siiski ikoonilisi märke.
  
• Laiemas plaanis võib rääkida ka grammatilisest ikoonilisusest, vastavusest „rohkem keelelist vormi, rohkem sisu”.
  
• Keelemärgi indeksilisuse küsimus. Deiktilised väljendid võivad saada laiemas mõttes indeksilise tõlgenduse, kuna nad on objektiivses seoses keele „osutusväljaga”. Nt Maja minu ees (deiktiline orientatsioon ).
  

Sõna kui keelemärk

• Juba Aristoteles väitnud: meie suhtlemine , mõtlemine ja tegevus toimub asendajate, märkide abil.
  
• On oluline vahet teha keelelistel ja mittekeelelistel märkidel.
  
• Mittekeelelistele märkidele on lingvistikas tähelepanu pöörama hakatud alles viimastel aastakümnetel.
  
• Kommunikatsiooni õnnestumises on mittekeelelistel märkidel vahel olulisemgi roll kui sõnadel ja lausetel.
  

Keelemärgi osad
Keelemärgil on kaks osa:

formatiiv (märgi vormipool, signifikant, tähistaja) – see on produtseeritav ja reprodutseeritav üksus. Formatiiv esineb psüühilise märgikujuna, mis on keeleloome ja -vastuvõtu mentaalne ekvivalent, ning märgi kandjana (tavaliselt akustiline või graafiline kuju);

tähendus, mis on salvestatud inimese mälus ning millele vastab denotaat (see, mida märk tähistab, osutatu). Tähenduspoole kohta kasutusel termin semeem.
Keelemärgi osad (skeem)
Denotatsioon

• Lekseemi kui keelemärgi denotatiivne e. asjatähendus on neutraalne keelesüsteemis kinnistunud tähendus, mis on kõigi keelekasutajate jaoks ühine.
  
• Denotatsiooniks nimetatakse suhet leksikaalse üksuse ja igasuguse tähistatava objekti vahel.
  

Konnotatsioon

• Konnotatsioon e. viide keelekasutaja isiklikule kogemusele, suhtumisele, subjektiivsetele momentidele, mis sõna tähendusega kaasnevad ja võivad isikuti erineda.
  
• Igal sõnal ei ole konnotatiivset e. lisatähendust.
  

Konnotatiivse tähenduse alaliikideks on:

• afektiivne tähendus – teatud denotaadiga kaasnev tunderõhulisuse avaldamine
  
• sotsiaalne tähendus – võib peegelduda nt. sõnavalikus v. häälduses, mis annab infot kõneleja sotsiaalse v. lokaalse tausta kohta
  

Monoseemia ja polüseemia

• semeemi moodustavad tähenduskomponendid e. semantilised tunnusjooned
  
• sõnal on olemas põhitähendus e. süsteemitähendus = denotatiivne tähendus
  
• põhitähendusele võivad liituda konnotatiivsed tähendused
  
• monoseemilised e. ühetähenduslikud ja polüseemilised e. mitmetähenduslikud lekseemid
  
• kõige polüseemsemad eesti verbid käima ja tõmbama (22 põhitähendust + alltähendused); polüseemne u. iga 10. sõna; liitsõnad enamasti monoseemsed
  

• termineid püütakse säilitada monoseemilistena
  
• enamik sõnu muutub keelekasutuse käigus polüseemseks
  
• keeles olevale sõnale uue tähenduse andmine on kõige lihtsam viis uute lekseemide loomiseks
  

Polüseemia

• polüseemiat tekitab inimeste loomupärane tung loova, kujundliku keelekasutuse poole
  
• polüseemiat toetab inimese meelepidamisvõime
  
• olemasolevale sõnale uue tähendussisu andmine on levinuim sõnavara rikastamise viis
  

Nt. J. V. Veski andis paljudele murdesõnadele terminoloogias uue sisu:

• manukas ‘uurimistoimingu juurde kutsutud erapooletu isik’ ( Wiedemann ‘Miteinwohner’)
  
• vakus ’feodalismiaegne hulgast küladest koosnev haldus- ja maksustusüksus’ (W. ‘District; Kirchenbuch’)
  
• kulles ‘kahepaikse vastne’ (W. ‘blaugraue Kuh’, murd . ‘konn, konnapoeg’)
  

Tähenduse omadused
Tähendused on lahutatavad keelelistest tähistustest, sellele viitab

• sõnade tõlgitavus
  
• sünonüümide olemasolu
  
• tähendusmuutuse esinemine, kui formatiiv säilib
  

• formatiivi ja tähenduse seos on algselt arbitraarne
  
• inimese kognitiivsed kogemused ei peegeldu otseselt märgi kandjates
  
• uusmoodustised on reeglina motiveeritud
  
• üht ja sama objekti on võimalik nimetada erinevate lekseemide abil, millest igaühes on esile tõstetud objekti teatud omadused
  

• keelemärgid kuuluvad ka teistesse märgisüsteemidesse
  
• keelemärgid omandavad oma tegeliku väärtuse alles teiste märkidega seostudes ja süsteemisiseste seoste kaudu
  

• keelemärgid on ühelt poolt muutumatud ja teisalt muutlikud
  
• vastuolu üksiku keelekasutaja ja keelekollektiivi kui terviku vahel
  
• keelemärkidel võib muutuda nii formatiivi kui ka tähenduse pool v. mõlemad
  

• keelemärgid on üldised (tüüp) ja samal ajal spetsiifilised (tüübi esindaja)
  

Motivatsiooniseos
Objekte nimetatakse tunnuste põhjal. Asjaolud , mida tuleb arvestada:

• kas on juba olemas sarnaseid nähtusi, millest oleks võimalik tuletada nimetamispõhimõtted
  
• kas nimetuses peab eriliselt rõhutama mõnd tunnust
  
• kas uus nimetus peaks olema varjav, ilustav, semantiliselt läbipaistmatu
  

• kas tahetakse rõhutada assotsiatsioone, mis tekivad uue ja vana nimetuse vahel
  
• uusi nimetusi ei sünni keelde mitte ainult sõnamoodustuse teel, vaid ka tähendusmuutuste ning -ülekannete teel
  
• tunnuseid, mida nimetamisprotsessis vajatakse, nimetatakse nimetamismotiivideks ning keeleüksuse tähendust vastavalt motiveeritud tähenduseks
  

Motivatsioonitüübid

• foneetiline motiveeritus
  
• morfeemne motiveeritus
  
• semantiline e. kujundlik motiveeritus
  
• situatiivne motiveeritus
  
• etümoloogiline motiveeritus
  
• diskrimineeriv / mittediskrimineeriv motiveeritus
  

Leksikaalse tähendusmuutuse liigid

• uuenduslik tähendusmuutus
  
• reduktiivne tähendusmuutus
  
• tähenduse teisenemine
  

Sõna kui grammatikaüksus: strukturaalne lähenemine sõnale

• alates Saussure’ist eristavad strukturalistid keeles kaht tasandit : häälikkuju e. tähistuse (formatiivi) ja tähenduse (semeemi) poolt
  
• nt. väljend Aias kasvab puu – lause iga osa on keelemärk, millel on oma tähendus (signifikaat) ja tähistajad (signifikandid)
  
• keeles puudub isomorfism
  

Sõnale lähenemise võimalused

• sõnale võib läheneda eri tasanditelt ning kõnelda lingvistilises plaanis kuut tüüpi sõnadest:
  

semantiline
morfoloogiline
süntaktiline
foneetiline
graafiline
pragmaatiline

• iga leksikaalne üksus ei vasta kõigile kuuele definitsioonile ega saa seetõttu olla nn. prototüüpsõna
  

Foneetilis-fonoloogiline sõna

• Arenenud keeltel on olemas nii kirjalik kui ka suuline väljendusvorm. Kõneldud sõna võib jaguneda häälikuteks, silpideks ja aktsentideks. Seejuures on osa häälikuid (foneeme) olulised distinktiivsete (eristavate) tunnustena tähenduse eristamisel.
  
• Mitte alati ei ole erinevad tähendused seotud eri häälikkujuga.
  
• Hääldatud sõna defineerimisel mängib olulist rolli paus .
  

Graafiline sõna
Graafilised sõnad on äratuntavad selle järgi, et neile järgneb kirjapildis tühik. Peaksid kehtima järgmised põhiprintsiibid :

• kirjapilt peaks vastama hääldusele
  
• sisuliselt kokkukuuluvad üksused tuleks kokku kirjutada
  
• tähenduserinevusi peaks markeerima erineva kirjapildiga
  

Morfoloogiline sõna

• iseloomulikuks tunnuseks on koosnemine vähemalt ühest leksikaalsest morfeemist
  
• sõnad moodustatakse morfeemide liitmise teel
  
• analüüsi käigus võib sõnad morfeemideks „lahti võtta”, nii et lineaarsele foneetilis-ortograafilisele struktuurile vastab hierarhiline morfoloogiline sõnastruktuur:
  

Morfoloogiliselt on eesti keeles kaht tüüpi sõnu:
1) struktuuri alusel jaotatuna tüvisõnad, liitsõnad ja tuletised (viimased kaks koosnevad mitmest leksikaalsest morfeemist);
2) vormi alusel eristatakse muutuvaid ja muutumatuid sõnu, sõltuvalt sellest, kas need muutuvad lauses kasutamisel .

• Grammatilised tunnused ilmnevad alles kontekstis, tekstisõna tasandil (nt. käände-, aja- ja ühildumistunnused).
  
• Seetõttu on mõttekas vahet teha leksikonisõna (lekseemi) ja süntaktiliste sõnavormide vahel.
  

Sõna hierarhiline struktuur
Süntaktiline sõna

• Lause struktuuri ei moodusta tavaliselt mitte üksiksõnad, vaid fraasid. Ainult üks osa foneetilis-ortograafilistest sõnadest võib olla leksikaalse fraasi tuumaks. Selliseid sõnu, mis saavad olla lauses tuumsõnadeks, nimetatakse süntaktilisteks sõnadeks.
  
• Eesti keeles on sõnaliike, mis ei saa olla leksikaalse fraasi tuumaks, nt. konjunktsioonid ja afiksaaladverbid.
  

Semantiline sõna

• Semantiline sõna on väikseim iseseisev tähendust kandev üksus, millega keelekasutajal seondub sisu.
  
• Sõnad võivad moodustada kompleksseid struktuure, liitsõnu, nende tähendus ei pruugi olla moodustusosade summa, tähendus võib olla idiomatiseerunud.
  

Semantilised sõnarühmad :
1) sõnad, millel on ka ilma lausekontekstita piiritletud ja selge tähendus, nt. isikunimed või liigimõisteid väljendavad sõnad;
2) suhtelise tähendusega sõnad, mis sõltuvad teistest sõnadest ja vajavad neid oma tähenduste avamiseks;
3) osutussõnad e. deiktikud
4) ilma leksikaalse tähenduseta (sünsemantilised) sõnad;
5) sõnad, mis on leksikaalse fraasi osad, kuid millel puudub fraasis eraldi võetult tähendus.
Pragmaatiline sõna
Semantilised sõnad võivad saada kommunikatsioonis eri rolle. Nad võivad

• midagi tähistada
  
• ja/või väljendada emotsioone, väärtushinnanguid
  
• ja/või väljendada eesmärki
  

K. Bühler (1934): keelemärgil on kujutus-, väljendus - ja üleskutsefunktsioon.
Prototüüpsõna
Prototüüpsõna esineb kõikidel keelesüsteemi tasanditel kui üksus, mida iseloomustab:

• isoleeritus, eraldiseisvus kõnes ja kirjas
  
• iseseisev tähendus
  
• analüüsitav morfeemkoostis
  
• võime olla fraasituumaks
  
• kommunikatiivne roll: millegi nimetamine, tunnete väljendamine v. kavatsuste (intentsioonide) edastamine
  

Leksikon kui teadmiste varamu: kognitiivne lähenemine

• Kognitiivne keeleteadus püüab välja selgitada, mis on inimajus keelega seonduvalt olemas ning kuidas seda materjali keeleloomes ja keele vastuvõtuprotsessis töödeldakse.
  
• Keelt käsitatakse kui vaimset nähtust ja mentaalset leksikoni kui inimese individuaalset sõnatagavara, keelelist teadmist inimese pikaajalises mälus.
  

Mentaalne leksikon

• Küsimus: kas mentaalse leksikoni moodustavad tähendused, sõnade representatsioonid või mõlemad?
  
• Mentaalne leksikon erineb sõnaraamatusõnavarast, sest ei ole alfabeetiliselt järjestatud, on aga sellest hoolimata hästi organiseeritud.
  
• Mentaalne leksikon on organiseeritud teisel viisil kui häälduse või kirjapildi alusel.
  
• Tähendusel on mentaalse leksikoni struktuuris oluline roll.
  

• Samal ajal sisaldab mentaalse leksikoni üksus lisaks tähendusele infot ka süntaktilise kategooria ning morfoloogia ja fonoloogia kohta.
  
• Mentaalne leksikon ei ole suletud, vaid täieneb pidevalt; see on dünaamiline , mitte staatiline kogum. Mentaalse leksikoni üksuste omavahelised suhted muutuvad pidevalt.
  
• Õigete sõnade leidmisel lähtutakse semantilistest ja süntaktilistest tunnustest, sõnade tuvastamisel aga ennekõike nende häälikulisest küljest.
  

Mentaalne leksikon sisaldab keelekasutaja kogu subjektiivse teadmise tema emakeele sõnade kohta. Selle teadmise võib jagada mooduliteks:

• fonoloogiline moodul
  
• artikulatoorne moodul
  
• ortograafiamoodul
  
• leksikaalgrammatiline moodul
  
• leksikaalgrammatiline kodeerimismoodul
  
• leksikaal-mõisteline süsteem
  
• leksikaalpragmaatiline süsteem
  

Holistilised ja modulaarsed käsitlused

• Keeleteaduses on arutletud selle üle, kas meie keeleteadmine on modulaarselt organiseeritud.
  
• Chomsky lähtus sellest, et inimese keelevõime on ühelt poolt autonoomne, terviklik (holistiline), teisalt aga modulaarne.
  
• Sealjuures eristab Chomsky algusest peale kaht komponenti: kognitiivset süsteemi, mis salvestab infot, ja kõnesoorituse performatiivset süsteemi, mis on kognitiivsega ühenduses.
  

• Lisaks kognitiivsele teadmiste süsteemile moodustavad inimese keelevõime ka keeletöötlusprotsessid (keeleloome ja keele mõistmine).
  
• Edukas kommunikatsioon ei saa toimuda ainult keeleteadmise baasil, selleks on vaja erinevate kognitiivsete võimete koostööd.
  

Kommunikatsioonis on võimalik eristada järgmisi osi:

• entsüklopeedilised teadmised
  
• pragmaatilised teadmised (info üksuse kasutustingimuste kohta)
  
• tajumoodul
  
• motoorne süsteem
  

Sotsiolingvistiline lähenemine sõnale: sõna kui sotsiaalne ja kultuuriline fenomen

• keel on olemuselt funktsionaalne nähtus, mis teenib inimestevahelise kommunikatsiooni eesmärki
  
• kuna inimesed on ühiskondlikud olendid, sõltub keel ka inimühiskonnast
  
• keele sõltuvus muutuvast ühiskonnast põhjustab keele pidevat muganemist kommunikatiivsete vajadustega; see peegeldub ka sõnavaras
  

• sõnavara on pidevas ajalises muutumises
  
• sõnavaras on regionaalselt eristuvaid kihte
  
• sõnavara rikastub teistest keeltest laenamise teel
  
• sõnavaras peegeldub ka sotsiaalne staatus: keelekasutaja amet, haridus , hobid , vanus jm. sotsiaalsed suhted
  

Eesti keele sõnavara maht

• sõnavara suuruse kohta saab esitada vaid hinnangulisi andmeid
  
• sõnavara ulatuse kindlaksmääramisel on oluline küsimus, kas tuleks arvesse võtta kõiki tuletisi, sõnavorme ja erialasõnu
  
• mõistetel eesti keel ja sõna võib olla erinev sisu
  
• kui palju on eesti keeles sõnu??
  
• aktiivne ja passiivne sõnavara; põhisõnavara
  

Sõnavara sagedus

• Kui arvestada põhisõnavara funktsionaalset jagunemist, siis on võimalik rääkida sünsemantilistest (teemaseoseta) ja autosemantilistest (teemasidusatest) sõnadest. Kõige sagedamini kasutatava sõnavara hulgas on just väikesed sünsemantiliste sõnade rühmad.
  
• Eesti kirjakeele sagedussõnastiku (2002) andmetel on 20 sagedamat sõna olema (44 904), ja (27 232), tema (21 850), see (18 441), mina (14 011), ei (13 813), et (12 318), kui (8600), mis (8230), ka (6194), saama (5894), oma (5738), aga (5276), sina (5139), ise (4574), siis (4529), ning (4409), kes (4369), tulema (4095), pidama (4039).
  

Sõnavara ajaline markeering
Neologismid:

• okasionaalsed e. juhuneologismid
  
• moeneologismid
  
• ajutised neologismid
  

Arhaismid

• arhaismid kitsamas mõttes
  
• historismid
  

Sõnavara rahvusvaheline markeering
Võõrastest keeltest sõnavara laenamise põhjusi:

• majandus- või kultuurikontaktid
  
• poliitilised, kultuurilised, tehnilised uuendused
  
• tugevamad mõjutavad nõrgemaid, prestiiž
  
• tabu
  
• moenähtused
  

Laenude liigid
Võõrsõnad
Võõrsõna on keeles muganemata v.osaliselt muganenud sõna. Struktuurivõõrus:

• g, b, d sõna alguses
  
• võõrsõnatähed (f, š, z, ž)
  
• pearõhk järgsilbil
  
• pikad vokaalid järgsilbis
  
• järgsilbi o
  

(Tsitaatsõnad)
Laensõnad

• võõrastest keeltest laenatud sõnad, mis on keeles kodunenud
  
• otselaenud
  
• kaudlaenud = rahvusvahelised sõnad = internatsionalismid
  

Tõlkelaenud

• laenatud moodustusstruktuurid
  
• tähenduslaenud: omasõna saab võõra eeskuju kohaselt juurde uue tähenduse
  

Sõnavara regionaalne jagunemine

• regionaalsed variandid – murded ja kohalikud kõnekeelekujud
  
• foneetiliste ja morfosüntaktiliste tunnuste kõrval on olemas ka paikkondlikult markeeritud sõnavara
  
• Eestis eL, eP, läänesaared, suuremad linnad (?)
  

Sõnavara sotsiaalne markeering

• earühmade sõnavara
  
• habituaalne sõnavara
  
• ajutine sõnavara
  
• erialasõnavara
  

Semantilised seosed sõnade vahel

• Päritolult kokku kuuluvad lekseemid moodustavad sõnaperesid.
  
• Need on keele pideva rikastamise tulemus (etümoloogiliselt seotud sõnad, mille baasmorfeem on tänapäeva keeles olemas).
  
• Sõnaperre ei kuulu mitte ainult tuletised ja liitsõnad sama põhisõna baasil, vaid ka neist omakorda moodustatud sõnad.
  

Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed

• Igal lekseemil on teatud morfosüntaktilised ja semantilised omadused. Lekseemi teksti kaasamine tähendab tema süntagmaatiliste omaduste realiseerimist.
  
• Süntagmaatiline seos kajastab lekseemi seost temaga koos esinevate lekseemidega.
  
• Leksika paradigmaatiline jagunemine peegeldab seoseid , mis eksisteerivad objektide ja nähtuste vahel tegelikkuses (tegelikud sisuseosed).
  
• Paradigmaatiline seos kehtib tekstis esineva lekseemi ja mingite teiste lekseemide vahel, mida ei pruugi samas tekstis esineda.
  

Verbi niitma võrgustik
Põhilised paradigmaatilised seosed

• semantilised rühmad ja teemaread
  
• hierarhilised seosed: hüperonüümia, meronüümia
  
• sarnasusseosed: sünonüümia
  
• vastandusseosed: antonüümia jt.
  

Põhiseosed tähenduste vahel
Tähenduse samasus

• Täieliku samatähenduslikkusega on tegemist siis, kui sõnade tähendused on identsed.
  
• Kui sellesse kattuvusse on haaratud nii ekstensioon (üksuste hulk, mille kohta võib sõna kasutada) kui ka intensioon (sisu, tunnused mingi olemi kuulumiseks mõiste kasutusalasse), siis on tegemist sünonüümiaga.
  
• Kui kattub ainult ekstensioon, on tegemist referentsi identsusega.
  

Tähendussarnasus
Tähendussarnasus (osaline sünonüümia) võib esineda kolmes vormis:
1) kui sõnast on kasutusel erinevaid variante ;
2) kui sõnade vahel on minimaalne semantiline erinevus;
3) kui sõnadega on seotud mõningaid kasutuspiiranguid.

• Sünonüümseid sõnu nimetatakse sünonüümideks.
  
• Mõiste sünonüümika märgib ühelt poolt sünonüüme käsitlevat leksikoloogia haru, teiselt poolt ühe keele sünonüümide kogumit.
  
• Sünonüümkond on sünonüümirida, mille liikmed väljendavad sama põhitähendust, kuid erinevad tähendusvarjundi, stiilivärvingu ning kontekstisobivuse poolest.
  

Sünonüümkond

• Sünonüümkonnas on üks dominant ehk peasõna, mis on kõige harilikum ja stiililt neutraalne
  
• Muud sõnad on enamasti mingi stiilivärvinguga.
  
• Sünonüümkonnad on avatud read, neid saab vajadusel täiendada.
  

Näide sünonüümkonnast (“Sünonüümisõnastik”)

• POISS, poeglaps, poisslaps, poisu, poja, poju, mehehakatis, väikemees, poisterahvas kõnek, poisinaaskel, poisinaga, nagamann, poisikonn, poisihakatis, jõmpsikas, poisijõmpsikas, poisike, poisijõnglane, poisiklunn, poisiklutt, poisinaakmann, poisipõnn, poisijõmm, naakmann, poisipõngerjas, junts, jüts, juntsu, klutt, klunn, jõmps, jõngermann, jõss 'tüse poisijõmpsikas', poisinolk, poissinimene nalj, jumbu, tsura murd; üleannetu poiss: poisikrants, poisikratt, poisimait, poisinatt, poisivemmal, poisirajakas
  

Täis- ja osasünonüümia

• Täissünonüümia eeldab, et vastavaid sõnu saab üksteisega asendada kõikides olukordades ja kontekstides .
  
• Osasünonüümia (tähendussarnasus) tähendab, et sünonüümsete sõnade tähendused langevad kokku vaid osas kontekstides või seal, kus nende omavaheline asendamine ei muuda lause tõesust.
  

Sünonüümisõnaraamatuid

• A. Õim, “Sünonüümisõnastik” (1991)
  
• P. Saagpakk, “Sünonüümisõnastik” (1992)
  
• J. Peegel, “Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” (1982-1992; 2004)
  

Sünonüümiaga kaasnevad protsessid
Sünonüümiaga kaasneb ka muid protsesse: determinatsioon, mis tähendab seemide lisamist, mille käigus denotatsioon kitseneb (kruvi – kipsikruvi, puidukruvi). Sellele vastanduv protsess on dilatatsioon – seemide lahutamine, nt. biblioteek, fonoteek, kartoteek – teek ’infokandjate korrastatud kogum’.
Vastandusseos ja selle liigid
Kui X on a, siis ei ole ta b. Neli väljendusvormi:
1) kontradiktsioon
2) antonüümia
3) konversioon
4) ühildumatus
Tähendushierarhia

• Sarnase tähendusega lekseemide vahel võib olla ka alluvussuhteid.
  
• Ülemmõistet nimetatakse hüperonüümiks ja alammõistet (klassifikatsioonis allpool paiknevat mõistet) hüponüümiks.
  
• Samal semantilisel tasemel paiknevaid sarnaseid sõnavaraüksusi nimetatakse kohüponüümideks.
  
• Põhimõtteliselt saab suurt osa keele sõnavarast erineva põhjalikkusastmega hierarhiliselt liigitada.
  

Tähendushierarhia näide
Meronüümia
Üks tähendushierarhia erinähtusi on meronüümiasuhe, mis kajastab reaalses maailmas kokku kuuluvate üksuste vahelist osa-terviku suhet, nt.
Sõnapered

• Sõnapered on sõnarühmad, mis tekivad sõnade ühtse päritolu alusel; keskmes etümon.
  
• Sama sõnapere liikmed võivad ajapikku oma semantilise seose minetada (seos muutub läbipaistmatuks).
  
• Etümoloogilise seoseta sõnu võidakse juhusliku häälikulise sarnasuse põhjal pidada ekslikult teatud sõnaperesse kuuluvaks.
  

Rahvaetümoloogia
Eristatakse kaht tüüpi rahvaetümoloogiat:
1) rahvaetümoloogia ilma formatiivimuutuseta, kus toimub ainult tähenduse kohandamine, nt. helikopter tegelik päritolu kr. helix ’keere, spiraal’ + pteron ’tiib; lend’;
2) rahvaetümoloogia koos formatiivimuutusega - tähendusmuutusega kaasneb ka häälikkuju muutus, nt. prahilaev (keskalamsks vracht ’veos, last, veetav kaup’)
Sõnaväljad

• Mõiste sõnaväli pärineb 1931. aastast Jost Trierilt, kes kasutas seda tähenduselt seotud sõnade keelesisese struktuuri tähistamiseks ( eristus leksikaalsete üksuste sisust lähtudes).
  
• Nt kuuluvad tähenduslikult kokku auto, buss , mootorratas; sinine, punane, kollane – nende omavaheline paradigmaatiline seos on tunduvalt tugevam kui nt. sõnadel buss, riik, sinine.
  
• Sõnaväljadel on vormi- ja sisukülg.
  

Sõnamoodustus leksikoloogia osana

• sõnamoodustus kui lingvistiline distsipliin kirjeldab sõnade leksikaalset morfeemkoostist
  
• sõnade saamist käsitleb leksikoloogia
  
• konkreetsete sõnade saamislooga tegeleb ajalooline leksikoloogia
  
• sõnade saamisviisidega tegeleb sünkrooniline leksikoloogia
  
• sõnamoodustus ja sõnaloome eesti keeles
  

Paronüümia

• Paronüümid e. sarnassõnad – sõnad, mis sarnanevad nii häälikkuju (kirjapildi) kui ka tähenduse poolest. Derivatsiooni tülikas kaasnähtus.
  
• H. Rätsep on uurinud paronüümia keeldetuleku põhjusi (KK 1986, nr. 11). Tema väitel on ÕSi (1976) 5500 lihttüvest umbes 200 suure paronüümiavõimalusega.
  
• Tuletiste kuhjumist tüve juurde soodustab tüve teisenemine eri häälikkujuga variantideks.
  

Paronüümia näiteid

• elama ’elus olema, eksisteerima; elunema ’
  
• elunema ’elanikuna asuma’
  
• elutsema ’elunema; kiratsevalt elama, vegeteerima’
  
• elutama ’eluga täitma, asustama’
  
• elatama ’ülal pidama’
  
• elatuma ’ära elama, ülalpidamist saama’
  
• elustama ’ellu äratama; elavdama’
  
• elustuma ’ellu ärkama; virguma, elavnema’
  

Paronomaasia
Paronüüme kasutab paronomaasia, s.o. sõnamäng, kus sisult erinevaid sõnu ühendab nende pseudoetümoloogilisest seostamisest, samatüvelisusest vm. johtuv kõlasarnasus.
Tähenduskirjeldus
Tähenduskirjeldus peaks silmas pidama järgmisi aspekte :

• kirjeldatav denotaat (ekstensioon)
  
• tavateadmine denotaadi kohta (intensioon)
  
• kasutaja (kõneleja või kuulaja)
  
• kasutussituatsioon
  
• kasutatav keelesüsteem
  

Kitsas ja lai tähenduskirjeldus

• tähenduskirjelduse kitsad mudelid püüavad hõlmata vaid denotaadi olulisimaid, eristuvamaid omadusi
  
• laiade mudelite puhul pööratakse tähelepanu ka entsüklopeedilisele teadmisele, arvesse võetakse ka konnotatsioonid ja stilistilised karakteristikud
  

Lekseemi sisestruktuur
Leksikoniüksuse sisestruktuur hõlmab järgmisi komponente:

• foneetiline kuju (fonoloogilised tunnused)
  
• grammatilised tunnusjooned
  
• semantiline vorm ( formaalne , kompositsionaalne kirjeldus)
  
• argumentstruktuur (temaatilised rollid lauses)
  

Tähenduse kirjeldamise mudelid
Teine võimalik tähenduskirjelduse mudelite liigitus lähtub domineerivast teadmiste liigist. Nii võib rääkida tähenduste kognitiivsele või sotsiaalsele aspektile keskendunud mudelitest.
Tähendusseletused sõnaraamatutes
Sünkroonilise sõnaraamatu ülesanded ja probleemid
Keele sõnavara võimalikult täpne ja informatiivne edastamine. Probleeme:

• missugused sõnad kuuluvad teatud ajahetkel keelde
  
• mis on tähendus ja missuguste meetoditega on võimalik seda avada ja kirjeldada
  
• kuivõrd on võimalik ühendada tähenduskirjelduse täpsus ja tähenduste põhimõtteline raskesti määratletavus
  
• kuidas hõlmata süsteemset seost sõnade tähenduste vahel
  
• missuguseid leksikaalseid valdkondi tuleks arvesse võtta
  
• missugust metoodikat kasutada sõnaraamatu koostamisel
  

Seletussõnaraamatu seletusviise

• samatähenduslike sõnade abil: ablastuma ‘aplaks muutuma’
  
• vastandsõnade abil: üla -, ant. ala-
  
• üldisema sõna abil: abilinnapea ‘üks linnavalitsuse juhte’
  
• seletus keelelise konteksti või kollokatsioonide abil: ülajäse – ANAT.; eluaasta – lapse esimesed eluaastad, käib viiendat eluaastat;
  
• tüüpilistele liitsõnadele viidates: liba- , nt. libajurist, -kontroll
  
• metakeelelisele, lingvistilisele iseloomustusele tuginedes: metalselt adv. metalne
  
• klassikaline tähendusdefinitsioon
  
• segavormid
  

Klassikaline tähendusdefinitsioon

• Klassikaline tähendusdefinitsioon, mis läheb tagasi Aristoteleseni, lähtub eeldusest, et adekvaatse tähenduskirjelduse andmine on võimalik.
  
• Klassikaline tähendusdefinitsioon hõlmab genus proximum’i (defineeritava liigikuuluvuse) ja differentia specifica (eristavad tunnused).
  
• Probleemiks võib osutuda liigikuuluvuse määratlemine ja varieerumised.
  
• Probleem on ka siis, kui mõni tuvastatud olulistest tunnustest teatud sõna puhul ei esine.
  

• Klassikalises sõnaliikide jaotuses jagunevad nt. substantiivid konkreetseteks ja abstraktseteks.
  
• Konkreetsed: individuatiivid, ainenimetused, kollektiivsõnad.
  
• Abstraktsed: protsessid, omadused, suhted.
  

Tähenduskomponendid
Pragmaatiline tähendusmudel
Geoffrey Leech (s. 1936), lähtub kommunikatsiooniprotsessist:

• mõisteline tähendus (nt. naine sisaldab mõistelisi tunnuseid [+inimene] [– meessoost] [+ täiskasvanu]
  
• sotsiaalne tähendus – avab suhtlejate sotsiaalsed ja geograafilised karakteristikud
  
• afektiivne tähendus ( hinnangud ja suhtumised denotaadi kohta)
  
• reflekteeriv tähendus (ühe sõna sees semeemide üksteisesse peegeldumine ).
  
• kollokatiivne tähendus (teatud semeemi semantiline seotus teiste lekseemidega)
  

Süntaktiline tähendusmudel

• Seda tüüpi lähenemist esindavad ennekõike generatiivset grammatikat viljelenud teadlased.
  
• Sõnade süntaktilistes omadustes, mis tulenevad nende seostamisvõimalustest, nähakse olulisi leksikaalseid tähendusüksusi.
  
• Tähenduse interpretatsioon peab lähtuma süntaktilisest kontekstist ning tähendusseletused peavad olema formaalsed.
  
• Nt. järgmised kirjeldustasandid: argumentstruktuur, sündmusstruktuur, leksikaalse seose struktuur.
  

Kompositsionaalne tähenduskirjeldus
Selle tähenduskirjelduse all leidub erinevaid meetodeid , nt. loogiline komponentanalüüs:

• tähendust kandvad sõnad defineeritakse lause piires
  
• mitmesõnaliste väljendite tähendused avatakse osade kaudu, s.t. kompositsionaalselt.
  
• sõnatasandil on sellise lähenemisviisi kohaselt võimalik jagada sõnad semantilisteks koostisosadeks (primitiivideks)
  

Anna Wierzbicka (s. 1938) loonud eri keelte semantiliste primitiivide kirjeldamiseks näitliku metakeele NSM (natural semantic metalanguage), mis koosnebki semantilistest primitiividest. Algselt vaid 14, hilisemates töödes kuni 60 primitiivi, nt.

• mentaalsed predikaadid (MÕTLEMA, TEADMA, TUNDMA)
  
• tegevused ja sündmused (TEGEMA, JUHTUMA)
  
• hinnangud (HEA, HALB)
  
• omadused (SUUR, VÄIKE)
  
• aeg (ENNE, PÄRAST, KUI)
  
• substantsi väljendajad (MINA, KEEGI, MISKI, INIMENE)
  

• Seemanalüüs – lähtub sõnatähenduste vähimateks universaalseteks tunnusteks lahutatavuse ideest (sõltuvalt teooriast on neile vähimatele tähendusosistele antud erinevaid nimetusi: marker, noeem, seem ).
  
• Ka klassikalised strukturalistid (Praha fonoloogiakoolkond) lähtusid distinktiivsetest tunnustest.
  
• Seem on seega universaalne, üldistav ja ühetähenduslik tähenduskomponent.
  
• Nt. naisteadlane:
  

Tähenduse ebamäärasus

• Sõnade tähendused on seotud nii keelelise kui ka keelevälise kontekstiga, olles sel põhjusel ebakindlad.
  
• Igapäevases suhtlemises ei ole sõnade mitmetähenduslikkus suureks probleemiks, küll aga leksikoloogias, leksikograafias, arvutilingvistikas jm.
  
• Ebamäärasus esineb sõnavaras kolmel kujul:
  

kontekstisidusus,

ebaselgus,

mitmetähenduslikkus.
Polüseemia

• Polüseemia all mõistetakse regulaarset mitmetähenduslikkust.
  
• Etümoloogiliselt on tegemist ühe sõnaga, millel on kujunenud mitu tähendust.
  

Nt. pea ( EKSS ):

• inimese keha ülemine ajude ja meeleorganitega varustatud ning kerest kaelaga eraldatud osa;
  
• muu elusolendi vastav kehaosa ;
  
• pea psüühiliste protsesside ja tunnete asupaiga ning võrdkujuna (selge, tuim pea);
  
• inimene või loom (hulka tähistavana);
  
• (piltl.) juht, valitseja, ülemus; eestvedaja , pea- või ninamees;
  
• miski kujult, asendilt v. ülesandelt pead meenutav (kapsapea, viljapea, vistriku pea, noapea);
  
• (piltl.) algusosa (rongkäigu pea);
  
• (kõnek., elatiivsena) seisundi märkimiseks, nt. noorest peast , keedetud peast, surnust peast.
  

Homonüümia

• Samakujulisus, aga eritähenduslikkus, erinev päritolu.
  
• Võib kaasneda muutus grammatilises kasutuses.
  

Kognitiivsed tähenduskirjeldused

• lähtuvad sageli psühholoogiast üle võetud metoodikast, eesmärgiks paremini lahendada tähenduste ebamäärasust
  
• kognitiivsete kirjelduste keskmes on mõiste (kontsept), mida sageli ei eristata tähendusest
  
• mõistetevahelisi piire ei käsitata teravatena
  

Prototüübisemantika

• lähtub eksperimentaalses kognitiivses psühholoogias viljeldud prototüüpide teooriast (E. Rosch, W. Labov ); on viljeldud ka filosoofias (L. Wittgenstein), keeleteaduses (H. Paul), ka strukturaallingvistikas (Greimas, Portier)
  
• nt. William Labovi või Eleanor Roschi katsed 1973
  
• mõistetasandid (üla-, põhi-, alamtasand)
  
• prototüübi tunnuseid
  

Freimid ja skriptid

• Psühholingvistikas uuritakse, kuidas teadmised on ajus struktureeritud. Lähtutakse sellest, et mõisted moodustavad organiseeritud struktuure (võrgustikke).
  
• Tehakse vahet faktiteadmiste vahel mõistestruktuurides (freimid) ja protseduuriteadmiste vahel väljendusvõrgustikes (skriptid e. stsenaariumid). Mõisted võttis kasutusele Marvin Minsky (1975).
  
• Lingvistikas nt. Charles Fillmore’i freimisemantika (1985).
  

Stereotüübisemantika

• Meetodi arendas välja Ameerika filosoof Hilary Putnam (s. 1926)
  

Sõnatähenduse kirjeldus:

• sõna süntaktilised ja morfoloogilised tunnused (nt. verb )
  
• semantilised baaskategooriad (PROTSESS, ASI, AINE jne)
  
• stereotüüpsed tunnused
  

ekstensiooni (mõiste mahu) kirjeldus
Fraseologismid

• püsiühendid, mis on semantiliselt idiomatiseerunud ja semantilis-süntaktiliselt stabiilsed
  
• koosnevad mitmest sõnast (kahest kuni terviklauseni)
  
• moodustusüksuste otsesed tähendused on nõrgenenud
  
• sageli laenulised, nt. närvidele käima (auf die Nerven gehen), esimest viiulit mängima (die erste Geige streichen), nagu kass ümber palava pudru käima (wie die Katze um den heissen Brei (herum)gehen)
  

• Fraseologismi koostisosad moodustavad terviku, mida iseloomustab tuntus, kasutustraditsioon ja kindel stiililine iseloom, nt. puru silma ajama , pead segi ajama, leiba luusse laskma, villast viskama
  
• Fraseologismi moodustavate üksuste otsesed tähendused on nõrgenenud, tegemist on sisulist tervikut moodustava ühendiga, mille puhul võib kõne alla tulla ka komponentide teatav varieerumine, nt.
  

• meelt muutma / meelt parandama
  
• vastu lõugu / hambaid / tahti… andma
  

Fraseologismide liike