Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Sõnavara EKSAM (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
  • Leksikoloogia ja sõnaõpetuse mõisted
    Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks.
    Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia , onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades.
    Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk  lekseem , on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgijõejõgejõkkejões, ..,jõedjõgedejõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks – eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses.
    Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegiteentehaksetehtudoled teinudtegemaks .. on sõnavormid sõnast tegema. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus.
    Lekseemi tüvi kannab tema mõistesisu ehk leksikaalset tähendust, nt ‘maja’, ‘valge’, ‘ehita-’ vms, sõnavormide muutetunnused aga grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. 
    Sõnavormid võivad aja jooksul muutuda abisõnadeks, st grammatilisteks üksusteks. Sellist protsessi nimetatakse grammatiseerumiseks
    Grammatiseerumise vastandprotsess on  leksikaliseerumine . See on nähtus, kus sõnavorm või sõnaosa omandab leksikaalse tähenduse (mõistesisu), seega muutub lekseemiks. 
  • Sõnavara rikastamise teed
    Eesti kirjakeelt rikastatakse nii: moodustatakse püsiühendeid, liidetakse sõnu e moodustatakse liitsõnu, tuletatakse(otsetuletus, tagasituletus), annetakse sõnadelle uusi tähendusi. Eesti murretes on peamiselt laenatud sõnu. Muudes keeltes on tsitaatlaenud, pärislaenud, tõlkelaenud, tähenduslaenud, kreeka ja ladina morfeemid. Lisaks on võimalik ka tehiskeelendite loomine. Need ongi sõnavara rikastamise teed.
  • Põlis sõnad e. omasõnad eesti keeles
    Uurali tüvevara (samojeedi keeltest, 104-119)
    Somaatiline sõnavara:
    • Suu, luu, keel ( kehaosad )
    • Vesi, suvi, lumi, jõgi, päev (loodus)
    • Kana , muna, pesa, vares (loomad)
    • Puu, kuusk , kõiv, murakas (taimed)
    • Nool , suusk (tööriistad)
    • Kaks(arvsõna)
    • Elama, olema, minema, koolema, mõskema (verbid)

    Soome- ugri tüvevara( vaste ugri keeltes, 5000. a. Vana, 179-306)
    Somaatiline sõnavara:
    • Jalg, käsi, veri , hing (kehaosad)
    • Ilm, jää, maa, talv, öö (loodus)
    • Lind, pääsuke, säga, hiir , koi (loom)
    • Kask , pohl , tüvi, pihlakas (taimed)
    • Isa, küla, nõid, poeg, koda (ühiskondlik)
    • Leem, mesi , pada , või (toit)
    • Üks(arvsõna)
    • Uus (omadussõna)
    • Andama, nägema, tegema, surema, sööma, purema, kuulma , põlema (tegusõnad)
    • End, enese (personaalpronoomen)

    Soome-permi tüvevara (komi või udmurdi keeltes vasted, 3000 eKR, 55-141)
    Somaatiline sõnavara:
    • Kõht, säär, meel (kehaosad)
    • Tuul, pähkel, kusla (loodus)
    • Kotkas, peni (loomad)
    • Amb, kaas, kätki, mõla, rehi , õng, tera (riistad)
    • Äi, tee, ilmakaar , lõuna (ühiskondlik)
    • Vana, külm (omadussõna)
    • Jagama , jaksama, keelduma, käskima, saama, sündima (tegusõnad)

    Soome- volga tüved (81-158, volga keeltes: mari ja mordva, 3000 eKr, osa tüvedest võivad olla vanemad)
    Somaatiline sõnavara:
    • Selg ( kehaosa )
    • Kevad, täht (loodus)
    • Haab , juur, saar, vaher (taim)
    • Lehm , ott, siga, sääsk (loomad)
    • Jumal, vaim, lell (ühiskondlik)
    • Töö, uhmer , vene (riistad)
    • Pett, jahu (toit)
    • Kümme (arvsõna)
    • Aher, lämmi (omadussõnad)
    • Jahvama, pesema, tohtima (verbid)

  • Laensõnad eesti keeles
    Indoeuroopa ja indoiraani laenud, umbes 30 sõna: mesi, sada, põrsas, vars, vasar , viha
    Balti laenud, umbes 150 sõna eesti keeles: hammas, kael, reis, loodus, hall:halla, mets, loomad, hani , heid, harakas , herilane, härg, oinas, vähk.
    Toit: hernes , seene
    Ehitus: sein, sild , esemed, kirves , ratas
    Perekond: hõim, mõrsja, sõber
    Usund : põrgu
    Adj: lahja , laisk , tühi
    Verb : rõhuma
    Arv: tuhat
    Määrsõna: veel
    Germaani laenud, umbes 300 sõna: põld, muld , raud, kuld , tina, kuningas, raha, kaup, ader
    Loodus: kalju, kari , muld, raba , rand , väin
    Loomad: kana, madu , lammas
    Põllundus: ader, agar , kaer, põld, rukis
    Toit: juust, leib, taigen
    Riietus: sukk , vaip
    Ehitus: ahi, kirik , tuba
    Esemed: katel, sõel, kell, küünal, mõõk, nõel, padi , rõngas
    Metallid: kuld, raud, tina
    Päevad: laupäev
    Ühiskondl: raha, kaup, laen , vara, sõnavara, varas , rikas, jõulud
    Adj: arg, armas, kaunis, viisakas, kehv
    Verb: kiusama, sallima
    Slaavi laenud: aken, ike, lusikas , nädal, raamat, sirp, turg , vaba, värav, rist
  • Tehissõnad eesti keeles
    Tehistüvi on tüvi, mis on vaadeldavas keeles uus, olemata korrakohane laen. Nt raal : raali – tüvisõna raal, tuletistes raalima, raalistama, liitsõnades raaljuhtimine, -projekteeri-mine, -refereerimine, -reguleerimine, -tõlge, -õpe, - graafika , -polügraafia, -arveldus jm.
    Tehissõna on sõna, mis sisaldab tehistüve. Nt tüvisõnad lünk, selmet, sudu, tuletised veenduma, veendumus , küülik.
  • Oma ja võõrsõnad
    Sõnade struktuuri omasuse või võõruse alusel eristatakse oma- ja võõrsõnu. Sõna, millel ei ole võõraks peetavaid struktuurijooni, on omasõna. Seejuures võib ta päritolu poolest olla põlissõna (lõhn, puu, mäe/ stik , ema/ puhk /us) või laensõna ( saabas , post, riis , tass, rist ). Omasõnad moodustavad keele omasõnavara. Selleks et laenkeelend meile omasemaks saaks, ta tihtipeale mugandatakse, st kohandatakse eesti keele struktuurile (hääldusele, muutmisele jm) vastavamaks. Nt vn багаж > bagaaž > pagas, pr courier > kurjer > kuller , ld vacuum > vaakuum > vaakum , pr ruche > rüüš > rüüs, ingl hobby > hobi, ingl comics > koomiks . Omasõnus ei saa esineda võõrsõnatähed. Seepärast vanades laenudes asendab f-i hv, tähti š, z, ž aga s. Näiteid: alamsaksa Kofe (e) > kohv, ülemsaksa Schinken > sink , ülemsaksa Zichorie > sigur, pr gendarme [ž-] > sandarm (ž-st on saanud s ka eeltoodud näiteis pagas ja rüüs).
  • Põhi , üld ja oskus sõnavara
    Põhisõnavara – selle moodustavad keele kõige sagedamini tarvitatavad ja vajalikumad sõnad. Nt: olema, ja, tema ,see, et jne..
    Üldsõnavara on sõnavara, mida vajab igapäevaseks suhtluseks iga keeletarvitaja. Siia ei kuulu näiteks kõrgkeelne sõnavara, oskussõnavara ega slängisõnavara. Näiteid: saak (aga mitte voos),  neljakandiline  laud (aga mitte ristkülikukujuline),peeneks minema (aga mitte peenduma), raadio (aga mitte raadiovastuvõtja).
    Oskussõnad ehk terminid on erialamõisteid tähistavad keelendid . Oskussõnavarast vajab iga keeletarvitaja ainult väikest osa oma ametile vastavalt, nt mõeldagu siinjuures terminivara peale, mida vajavad fotograaf , jurist või õmbleja. Esimese sõnavarra kuuluvad:  adapter , ammooniumtiosulfaat, diafragma , digikaamera, emulsioonikiht, fotokemikaalid, katik , kinnistama,...
  • Neologismid , historismid, arhaismid
    Neologism ehk uudiskeelend on suhteliselt hiljuti käibele tulnud või alles soovitatav keelend. Ühesõnalise kohta ütleme uudissõna. Neologism võib tähistada uut mõistet (faksima, õendus, euroskeptik, erastamisväärtpaberid, kepikõnd, kobarkino, mälupulk, naabrivalve, pensionisammas , perearst, piraatkassett, riiulifirma, turvavärav ( kaubamajas ), keskkonnahoidlik, lendav taldrik , must kast) või tulla mõne senise keelendi asemele või kõrvale.
    Historism on möödunud aega kuuluvat mõistet märkiv sõna, kusjuures nüüdiskeeles ei ole teist, uuemat sõna selle mõiste tähistamiseks. Ta käibib nüüdiskeeles otsetähenduses ega lisa keelele värvi, küll aga viitab mingile ajastule . Nt klarett, killing , kneht, oldermann . Rohkesti on historisme Jaan Krossi ajaloolistes romaanides, kus nad annavad tekstile ajastu hõngu.
    Arhaism  on tänapäeval teise samatähenduslikuga asendunud sõna (aga ka väljend või vorm), mis aitab nüüdiskeeles luua ajaloolist koloriiti. Ntheris (= petis , nurjatu, kelm ), hüüs (= vara, hüvis), joht (= teps, küll mitte), amak (= kuni), kuumatõbi (= palavik ), väekargamine (= deserteerimine), lõhna andma (= valu andma, läbi sõimama, läbi peksma ), salpeeterhapu naatron (= naatriumnitraat), tõmbamise-vägi (= raskusjõud), tagasi-kargamise vägi (= elastsus ), vee-ärahingamine (= auramine), ümmargune kuhi  (= koonus ), kandiline kuhi (= püramiid),võimustetu saadik (= volinik ), ohatus (= hädaoht), läigitaja (= arst).
  • Murdesõnavara, slängisõnavara, hinnangusõnad
    Keele sõnavaras võime osi eraldada veel kasutajaskonna territoriaalse ja sotsiaalse jagunemise järgi. Ruumiteljel võime näha, et eri paikkondade kohamurdeis ehk dialektides käibib erinev murdesõnavara ehk murdeleksika. Nt võime rääkida Tartu murde sõnavarast, Karksi murraku sõnavarast, aga ka kogu eesti (keele) murdesõnavarast. Murdesõnavara moodustavad murdesõnad, s.o sõnad, mis on käibel ühe keele ühes või paaris murdes. Pandagu siinjuures tähele, et praegu ei ole jutt murdepäritoluga kirjakeelesõnavarast. Nt on Hiiumaa murdesõnu nilvamadu ‘ vihmauss ’, ninatopp ‘taskurätik’, nurutuul ‘tasane tuul’, haul ‘aur’.
    Sotsiaalteljel lahknevad rahvuskeele tüvest eri keelekujud – sotsiaalmurded ehk sotsiolektid. Tegemist on mingi ühiskonnarühmitise (õpilaste, meremeeste, sõdurite, vangide jt) kõnepruugiga, mis hälbib üldkasutatavast kõnekeelest. Seesugune keel tekib rühmitise ühtsuse (üks elukutse või ühed huvid) ning muust ühiskonnast eristumise näitamiseks. Sotsiaalmurrete kohta kasutatakse ka sõnu släng, argoo, žargoon, erikeel ja eri autorid kas samastavad neid või teevad eri moodi vahet. Kasutame siinjuures enim levinud terminit  släng. Slängis on üldkasutatavast kõnekeelest suuresti erinev sõnavara – slängisõnavara ehk slängileksika, mille moodustavad eripärase värvinguga slängisõnad.
    Hinnanguteljel asetuvad sõnad selle järgi, missugust emotsionaalset hinnangulaengut nad kannavad. Sellel teljel asuvad deminutiivid ja augmentatiivid. 
  • Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. Eesti keeles on selleks harilikult ke- või kene - tuletis , nt lonksuke(ne) – vrd lonkshiireke(ne) – vrd hiirtütreke(ne) – vrd tütarJaanike(ne) – vrd Jaan. Rohkesti on ka u-deminutiive:poisu, poju, Jaanu (
  • Vasakule Paremale
    Sõnavara EKSAM #1 Sõnavara EKSAM #2 Sõnavara EKSAM #3 Sõnavara EKSAM #4 Sõnavara EKSAM #5 Sõnavara EKSAM #6 Sõnavara EKSAM #7 Sõnavara EKSAM #8 Sõnavara EKSAM #9
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2014-05-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 70 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Laklumene23 Õppematerjali autor
    1. Leksikoloogia ja sõnaõpetuse mõisted
    Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks.
    Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades.
    Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, ..,jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks – eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses.
    Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, oled teinud, tegemaks .. on sõnavormid sõnast tegema. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus.
    Lekseemi tüvi kannab tema mõistesisu ehk leksikaalset tähendust, nt ‘maja’, ‘valge’, ‘ehita-’ vms, sõnavormide muutetunnused aga grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms.
    Sõnavormid võivad aja jooksul muutuda abisõnadeks, st grammatilisteks üksusteks. Sellist protsessi nimetatakse grammatiseerumiseks.
    Grammatiseerumise vastandprotsess on leksikaliseerumine. See on nähtus, kus sõnavorm või sõnaosa omandab leksikaalse tähenduse (mõistesisu), seega muutub lekseemiks.

    Sarnased õppematerjalid

    üldkeeleteadus
    47
    ppt

    üldkeeleteadus

    Teemad: I loeng: 1) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid. Diagramm 2) Sõnavara: leksikon, lekseem, lemma. Sõnaliigid (Iseseisev töö neile, kes loengusse tulla ei saa: Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 29-30. M. Ehala "Eesti keele struktuur", II trükk 17-24), Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 214-225) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid I Inimliigi ehk kõige suuremaks erinevuseks loomariigist on võime luua sümbolisüsteeme, üks selline on keel. Seega: anname infot edasi sümbolitega.

    Keeleteadus alused
    EESTI KIRJAKEELE SÕNAVARA KONSPEKT
    60
    docx

    EESTI KIRJAKEELE SÕNAVARA KONSPEKT

    Paralekseem Tekstis realiseerub lekseem alati mingi konkreetse sõnavormina. Viimaseid nimetatakse leksikaalses semantikas ka paralekseemideks (< kr. para ' kõrval, juures'). Leksikoloogia alldistsipliinid Leksikoloogia jaguneb üksteisega seotud alldistsipliinideks. • Sõnavarateadus = leksikoloogia e. sõnavaraõpetus. • Kitsamas mõttes tegeleb sõnavarateadus sõnavara semiootiliste, grammatiliste, kognitiivsete, sotsiolingvistiliste ja strukturaalsete aspektidega. • Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt sõnatuletusega ja sõnade liitmisega (= sõnasüntaks). • Sõnamoodustusel on keelespetsiifilised iseärasused. • Leksikaalne semantika (kr. semantikos ’tähendav’) tegeleb lekseemide tähenduste uurimisega.

    Keeleteadus
    Eesti kirjakeele sõnavara eksam
    9
    doc

    Eesti kirjakeele sõnavara eksam

    Nimi e pärisnimi e prooprium on liik üksikobjekti tähistamiseks (diferentseerimiseks ja identifitseerimiseks) kasutatavaid nimisõnu ja nimisõnafraase. Üksikobjekti mõiste hõlmab nii ainulist objekti (nt Emajõgi, Jaan Kross, Võrumaa) kui ka üksikobjektide hulka, mida on võimalik pidada üksuseks, nt Audi, Valgetähe orden. 5. Arhaismid ja neologismid. arhaismid ­ vananenud sõnad, mida tänapäeval keeles ei kasutata. Arhaismid eksisteerivad sõnavara perifeeriaalal. Arhaismide tekkeks on erinevaid põhjuseid: sõnad vananevad, kuna nendega tähistatu kaob kasutuselt (nt pidal, kolhoos, sovhoos, komnoor); sünonüümid (sageli ilmekamad ja kujundlikumad või omakeelsemad) võivad sõna kasutuselt kõrvale tõrjuda, nt pannine 'patune', penisitt 'väävel', raamatunahk 'paber', Saksamaa kukk `kalkun'; polüseemilistes sõnades võib vananeda vaid üks semeem, samal ajal kui teised säilivad keeles edasi, nt ehitus 'ehe', kadumine

    Eesti keel
    Keel kui süsteem
    8
    docx

    Keel kui süsteem

    Semantika uurib keele seost reaalsusega ja keelevahendite mõistmise protsessi. Sõna on keelmärk, mis koosneb häälikujadast ehk tähistajast ja tähendusest ehk tähistatavast. Tähendus koosneb nominatiivsest tähendusest ehk keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendusest; ekspressiivsest tähendusest ehk keelendi põhitähendusele toetuvast emotsionaalselt värvitud tähendusest ja assotsiatiivsest tähendusest ehk sotsiaalsest, kultuurilisest jms taustast tulenevast lisatähendusest. Tähenduse põhiliigid on leksikaalne tähendus ehk keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus, st sama sõna kõigi muutevormide ühine tähendus; aktuaalne tähendus ehk keelendi konkreetses kasutuses avalduv tähendus ja grammatiline tähendus ehk ühesuguste muutevormide (tunnused või tüveteisendid) ühine tähendus. Sõnadel sale ja sihvakas on positiivne, sõnadel kõhn ja kondine aga negatiivne konnotatsioon. Kollokatsioon on keeleline kontekst,

    Keeleteadus
    Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid
    28
    docx

    Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid

    Ajaloolisest lingvistikast eristab kontaktlingvistikat see, et uuritakse seda, mis keelekontaktide tulemusena hetkel toimub, mitte minevikku. Kontaktlingvistika tegeleb küll keeleainesega, kuid samas peab silmas keelekasutajate tausta, sotsiaalseid suhteid, kontaktsituatsiooni tüüpi jms. Mittesuulise suhtluse andmestik pole olnud aga tähelepanu all sellepärast, et tähtsaks on peetud tegelikku, redigeerimata, argist keelekasutust. 2. Mis on ja millega tegeleb leksikoloogia? Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti sõnade kasutusinfo kirjeldamisega. Leksikoloogias pole tehtud koondkäsitlusi, on uuritud vaid osa teemasid, nt oleks tarvis koostada koonduurimus eesti sõnavarast

    Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid
    Genuiinne sõnavara ja märgisüsteem
    12
    pdf

    Genuiinne sõnavara ja märgisüsteem

    • ratas (üksik ratas vankril) - jalgratas - mootorratas Leksikoloogia on sõnavaraõpetus. Leksikograafia on õp sõnaraamatutest, erinevaid sõnaraamatuid: • ÕS, seletussr, võõrsõnade leksikon, etümoloogia sr, võõrkeele sr, murde sr, slängisr, sünonüümide sr, sagedussr ja oskussõnaraamat. Veel paar mõistet: Semantika - tähendus (semasioloogia - tähendusõpetus). Semiootika - märgiteadus, silmapaistvam esindaja Juri Lotman. Keele sõnavara koosseis • põhisõnavara - omane kõigile (lapsed, muulased), u paartuhat sõna, millega tuleb toime. • üldsõnavara: 1. professionalismid - ameti sõnavara ( 2. arhaismid (susla e kitsarööpmeline rong, kriska e siiber, kilter e parim töötegija). 3. neologismid - uudissõnad e välja mõeldud sõnad (kõige kiiremini - kuukulgur). 4. võõrsõnad (ambivalentne - ühte asja vähemalt kahesugune suhtumine).

    Eesti keel
    Nimetu
    16
    doc

    Nimetu

    seosed, identiteet rahvaste õigus oma keelele ja emakeelsele haridusele.Eestis saksa estofiilid; ka eestlasi: Kristian Jaak Peterson, Otto Wilhel Masing 1813-1832 Hakkas ilmuma keeleteadusajakiri ,,Beiträge". Ning sel ajal hakati eesti keelest kui soome ugri keelest mõtlema. Ajakirja toimetaja Johann Heinrich Rosenplänter (Pärnu) Artiklite temaatika: eesti kirjakeele arendamine, ortograafia, grammatika, sõnavara, murdenäiteid, arvustusi, keeleteadus. Temaatikat : 1) Ühtse kirjakeele taotlemine. Kaks kirjakeelt, Tallinn ja Tartu. Üldine arvamus oli, et ühine kirjakeel on vajalik Beiträges diskussioon, milline peaks uus kirjakeel olema. Diskussioon edendas keeleuurimist. 2) Keelesugulus. Huvi soome-ugri keelte ja murrete vastu. Eesti keele uurimises ja arendamises vaja eeskuju võtta soome keelest. Rosenplänter esitas kirjakeele sõnavara arendamise teed.

    Kategoriseerimata
    Genuiinne sõnavara ja selle kasutamine
    5
    docx

    Genuiinne sõnavara ja selle kasutamine

    · ratas (üksik ratas vankril) jalgratas mootorratas Leksikoloogia on sõnavaraõpetus. Leksikograafia on õp sõnaraamatutest, erinevaid sõnaraamatuid: · ÕS, seletussr, võõrsõnade leksikon, etümoloogia sr, võõrkeele sr, murde sr, slängisr, sünonüümide sr, sagedussr ja oskussõnaraamat. Veel paar mõistet: Semantika tähendus (semasioloogia tähendusõpetus). Semiootika märgiteadus, silmapaistvam esindaja Juri Lotman. Keele sõnavara koosseis · põhisõnavara omane kõigile (lapsed, muulased), u paartuhat sõna, millega tuleb toime. · üldsõnavara: 1. professionalismid ameti sõnavara ( 2. arhaismid (susla e kitsarööpmeline rong, kriska e siiber, kilter e parim töötegija). 3. neologismid uudissõnad e välja mõeldud sõnad (kõige kiiremini kuukulgur). 4. võõrsõnad (ambivalentne ühte asja vähemalt kahesugune suhtumine). Deminotiivid vähendavad/hellitavad sõnad, kasutatkase suffixit u/ke (poisu,

    Eesti keel




    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun