Antiigi kirjanikud, tragöödia leksikon, antiigi kirjanduse mõju prantsusmaale, saksamaale, inglismaale, inimtüübid kokkuvõte (3)

Euripides
Euripides elas klassikalisel perioodil, 5.sajandil e.m.a. Euripidese elu langeb kokku sofistika õitseajaga, teiste traagikutega võrreldes võib teda pidada kõige filosoofilisemaks: teda on nimetatud filosoofiks teatrilaval. Oma teostes taotles ta üllatuslikkust traditsiooniliste teemade ja vaadete käsitlemisel (näiteks jumalate kriitika). Euripidese kangelased on lõhestatud vastuolulistest tunnetest, sündmuseid iseloomustab muutlikkus ja ootamatud pöörded. Ta kasutas ka tihti deus ex machina võtet. Euripidese aktiivne loomeaeg jäi Peloponnesose sõja aastatesse, tema tragöödiad peegeldavad sageli sõjasündmusi. Tema loomingu tipuks peetakse viit teost:
„ Herakles “ ( kus Herakles oma lapsed tapab), „Alkestis“ (Admetose abikaasast, kes end oma mehe eest ohverdas ja kelle Herakles allilmast tagasi tõi), „ Medeia “ (kus Medeia tapab Iasoni abikaasa ja oma lapsed), „ Hippolytos“ ja „ Bakhandid “. „Bakhandid“ on tähtis teos, sest seal tuleb lavale tragöödia sünniga seotud jumal Dionysus. Tragöödia kujutab Dionysuse kultuse toomist Kreekasse . Lugu on peetud nii religiooni ülistuseks kui ka selle vägivaldsuse näitamiseks .
Menandros
Mendandros elas hellenismi ajajärgul, kuulus Ateena kõrgklassi ja oli Theophrastose õpilane. Ta on kuulus oma komöödiate poolest, milles on palju muudatusi võrreldes Aristophanese komöödiatega.
Tema komöödiates on viis osa, nendevaheline aeg täidetakse koori-interluudiumitega, mille jaoks pole kirjutatud laule ega dialooge . Tegevusaja ja – koha ühtsuse printsiibilt sarnaneb ta pigem atika tragöödia kui Aristpohanesega. Mitmed motiivid on päris Euripideselt. Varasematest komöödiates säilisid farsistseenid, joomingute, pulmade , pidustuste kujutamine ja õnnelik lõpp. Komöödiatest kadusid mütoloogilisus ja poliitiline päevakajalisus. Tegemist on karakterkomöödiaga, mis kasutab stereotüüpe. Tuntud komöödia „Pahurdaja“ ( pahurast mehes, kellel on tütar ja kes abiellub naisega, kellel on poeg, kes tema tütresse armub).
Isokrates
Isokrates elas klassikalisel ajajärgul ning oli üks kümnest atika tuntuimast kõnemehest. Ta raajas Ateenasse esimese retoorikakooli. Isokratese loomingust on säilinud 21 kõnet. Valitsusvormina eelistab ta valgustatud monarhiat. Ta oli suur kuningas Philippos II austaja ning pühendas temale ka samanimelise kõne.
Demosthenes
Demosthenes oli kuulsaim kümnest atika kõnemehest. Temast sai Makedoonia – vastane juht, võitles ka Philippost pooldava Isokratese vastu. Temast on säilinud 61 kõnet ja kirja, millest ehtsaks peetakse umbes 40. Olulisemaks neist võib pidada Makedoonia kuninga Philippos II vastu peetud kõnede seeriat . Tema süüdistuskõnedele andis Cicero nimeks flipika.
Aratos
Aratos oli hellenismiaja kirjanik. Ta kirjutas teoseid meditsiinist, astronoomiast ja Homerose Odüsseia kommentaari ning avaldas hümne, eleegiaid, epigramme. Tema teostest on säilinud „Taevanähtused“ (Phainomena), mis oli keskajal kasutusel kooliõpikuna ( see räägib tähtkujudest).
Plutarchos
Plutarchos on tähtsaim Rooma impeeriumi aegne kreeka ajaloolane ja suurim biograaf. Kõik tema säilinud teosed on proosas . Tema teosed jaotatakse kaheks : Moralia ( kirjutised moraali alalt) ja Paralleelsed elulood . Plutarchose mõju sajandite jooksul on olnud suur: teda lugesid, tsiteerisid ja imetlesid paljud inimesed, näiteks Rabelais, Montaigne , Rousseau, Bacon . Paralleelsed elulood on andnud ainestikku mitmele draamakirjanikule, näiteks Corneille , Racine, Shakespeare ( tragöödia „ Antonius ja Kleopatra“, Theseuse tegelane komöödias „Suveöö unenägu“ ).
Aisopos
Aisopost peetakse tõeliseks valmi loojaks. Kreeka valm ei ole väga kindlate piiridega žanr, sellele on lähedased ka teised vormid nagu pärimus ja jutt. Valmi eristab enamasti selles esinev moraal, mis annab edasi mingi sõnumi või õppetunni, kuid kreeka valmid võib õpetlik sõnum ka puududa . Aisopose tegelasteks on tavaliselt loomad, aga ka inimesed ja taimed. Kreeklastelt jõudis valm paljude teiste rahvaste kirjandusse: J. de La Fontaine, G.E. Lessing , I.Krõlov. Aisopose enda elust jutustab valmidega läbipõimitud „Aisopose elu“, mis oli kreeklaste seas väga armastatud juturaamat.
Lukianos
Lukianose loomingusse kuulub palju sofistlikke lühipalu ja retoorikaharjutusi. Vanemas eas hakkas ta kirjutama sokraatilises žanris satiirilisi dialooge. Lukianost iseloomustab sarkasm , eriti usuküsimustes ( sealhulgas ka tärkava kristluse vastu). Katkendis Lukianose dialoogist „Charon“ ehk maailmavaatlejad võib näha tema kui küünilise filosoofi vaateid.
Tragöödialeksikon
Järelmõjud ja traditsioon lk 321-330
Kreeka tragöödia kestvus läbi aastasadade ja – tuhandete tugineb üldinimlikul teemakäsitlusel, seosel inimeksistentsi põhiküsimuste ja vastuoludega. Tragöödia mõjust hakati rääkima juba selle kaasajal, mõju kestis läbi antiikaja nii Kreekas kui Roomas, jätkudes Euroopas, eriti renessansiajast alates kuni tänapäevani välja.
kreeka tragöödias avaldub tihe seos oma kaasaegse mõttelaadiga. Näiteks kirjeldab Herodotos Kreeka-Pärsia sõjasündmusi tragöödiale omasel toonil.
Hellenismiaeg Kreekas tõi kaasa tragöödiate filosoofilise uurimise koos tekstide kommenteerimise, interpreteerimise ning lavastuse üksikasjade selgitamisega. Tänu sellele on tänapäeval andmeid tragöödiate sisu ja vormi kohta, ilma milleta oleks teoste mõistmine palju keerulisem. Kolmik Aischylos, Sophokles , Euripides olid riiklikult heakskiidetud tragöödialoojad.
Tragöödia ei piirdunud ainult Kreekaga, vaid levis juba 5.saj e. Kr. Itaaliasse ja Sitsiiliasse. Lõuna – Itaaliast jõudis tragöödia ka roomlasteni. Draamažanr võeti üle, seda kohandati kohalike olude ja maitsetega. Tragöödiate populaarsust Roomas näitab ka see, et riigitegelased tsiteerisid kreeka klassikuid ja üritasid tragöödiaid kirjutada. Näiteks kirjutas Julius Caersar tragöödia kuningas Oidipusest. Aisad terviklikult säilinud rooma tragöödiad pärinevad Senecalt ja on kirjutatud kreeka mütoloogiast päris süžeedel.
Viited kreeka tragöödiatele jätkusid ka keskajal, mil kristlikud autorid tõid neist näiteid, et kirjeldada paganlikku loomust, aga ka algeid sellest, kuidas inimeste mõttelaad liikus kristliku mõtte poole. Keskaja Euroopas tragöödiat ei unustatud, kuid kirik taunis selle ideid ja praktikat. Bütsantsis aga hoiti traditsiooni elus, tegeleti käsikirjade uurimise ja kommenteerimisega.
Tragöödia taassünd Läänes algas Itaalias. Renessanss tõstis uuesti au sisse antiikaja kirjanikud. Dante suureks eeskujuks said Vergilius , Ovidius, Lucanus jt. rooma poeedid . Itaalias linnades hakati sel perioodil õpetama kreeka keelt, tutvustama kreeka kirjandust.
Antiiktragöödia mõju järgnevate sajandite Euroopa kultuurile on suur. Selles eristub kaks külge: esiteks, tragöödiate endi taaselustamine (lavastamine, tõlked) ja teiseks, kaudne mõju kirjanike endi originaalloomingule, tegelaskujudele ja sündmustikule.
16. Sajandil tõlkisid Prantsusmaal tragöödiaid Pierre de Ronsard, Joachim du Bellay, Étienne Jodelle jt. Nad lõid antiikeeskujude põhjal ka algupäraseid lavateoseid. Hiljem arenes tragöödia oma esialgse loova vaiumu juurest akadeemilisuse ja rangete reeglite kehtestamise poole. Endiselt nõuti aja, koha ja tegevuse ühtsust. Tragöödia reegleid rakendas oma loomingus näiteks Jean Racine, kelle retoorilisus, kunstlikkus ja efektitaotlus sobisid hästi barokiajastu maitsega. Klassikaline prantsuse tragöödia saavutas jõu ja ulatuse , milleni see žanr teistes maades ei jõudnud.
18. Sajandi lõpp tõi kaasa romantismi koos sellele iseloomuliku vabaduseideaali, suurte isiksuste ja tunnete ülistamisega. Romantikud läksid tagasi kreeka algupärandite juurde. Suurenes huvi Aischylose vastu, kes ennem ei olnud nii populaarne ( tema teosed ei allunud oodatud reeglitele). Sel ajal sai populaarseks ka Prometheuse teema.
Tragöödia tõusis tähtsale kohale 16.sajandil Inglismaal. Sel ajal kirjutatud inglise tragöödiate puhul pole aga kerge eristada, kas eeskujuks oli kreeka algupärane versioon või selle ladinakeelsed variandid. Kuigi Inglismaal loodi ka varem tragöödiaid, tõi tõelised tragöödiakangelased lavale Christopher Marlowe . Ka Shakespeare´i loomingus on tunda sügavaid antiigi mõjutusi. 17. Sajandil toetus tragöödia John Miltonile, kelle lavateoses „Samson Agonistes“ ja „ Kaotatud paradiis“ ilmneb kiindumus kreeka tragöödia mõttemaailma ja kangelaste vastu. Samsoni tragöödia struktuur ja eriti kooriosad viitavad tugevalt Aischylose ja Sophoklese mõjule.
Ka Inglismaal sai populaarsels Prometheus. Shelley lõi tema põhjal draama „Vabastatud Prometheus“, tõstes ta kuju vabadusvõitleja aujärjele. Byroni jaoks oli ta kangelase mässulisuse sümboliks.
Saksamaal oli 16. Sajandil tragöödia tutvustajaks Philipp Melanchthon. Kreeka tragöödia puhul hindas ta eelkõige nende väärtust moraali seisukohalt. Protestantismi eetikat rajav Saksamaa nägi tragöödiates inimese eksimjuste ja kuritegude kujutamist, millele järgneb paratamatu karistus – tragöödia õppetunniks on, et Jumal jälgib kõiki inimese tegusid ning midagi ei toimu ainult juhuse tahtel. Selle järgi on ka geniaalsed poeedid, kes kuulutavad tõde, Jumala looming. Saksamaal sai romantismiajastul Prometheusest tormi ja tungi ajastu võtmekuju. Goethe pidas teda iseenda võrdkujuks.
19. sajandil muutub kreeka tragöödia kõikehõlmavaks, kujunedes kirjanduse universaalseks ainevaramuks. Kreeka tragöödia mõju ulatus kirjanduse kõeval ka teadusesse ( Sigmund Freud ) ja muusikasse. Richard Wagneri jaoks sai Aischylose „Oresteia“ inspiratsiooniallikaks, mille alusel kujunes tema draamaideaal. Wagneri ideed võttis omaks ka Nietzsche , kelle käsitluses omandas kreeka tragöödiaidee filosoofilised mõõtmed.
Eestisse jõudsid tragöödiad saksa keele vahendusel.
19. sajandi lõpus sai populaarseks antiiktragöödia võimalikult originaalitruu esitamine. Sellele andis tõuke ajalooteaduse ja arheoloogia kiire areng. Hakati taastama ka antiikaja teatreid. ( museaalne realism ). Paralleelselt algas ka tragöödiate moderniseeirmine.
20. sajandi lõpu postmodernistlik stiil võttis kreeka tragöödiaga ette mitmeid ekstravagantsusi (naised meeste osades jms). Eesti teatris tähistab seda suunda Mati Undi lavastus Teeba müütide ainetel „Vend Antigone ja ema Oidipus “.
Ooper – Kreeka tragöödia oli ooperižanri üheks olulisemaks allikaks. Tekkis 16. saj püüdest taaselustada antiikdraama jõulisus ja ilu. Esimene ooper pärineb 1594. a: „ Daphne “, autor Ottavio Rinuccini. See aga pole säilinud. Esimene säilinud ooper Jacopo Peri – „Euridice“(1600). Mõlemad olid siis žanrinimetusega Favola. Claudio Monteverdi arendas välja ooperižanri põhiolemuse: 1607 „Orfeo“. Jean-Baptiste Lully pani aluse rahvusooperile. „Cadmus et Hermione“. Muusikaline vorm efektiderihkem ja dramaatilisem, nt. toimusid laval võitlusstseenid. 18. Sajandil arenes opera seria (it. k tõsine ooper), mis sai oma nime heroilise ja traagilise süžee järgi. Püüti järgida klassikalise kreeka draama põhimõtteid, võttes aluseks Aristotelese „ Poeetika “: sisu pidi olema lihtne ja väärikas, tegevus toimuma lühikese aja jooksul ning ühe paiga ümbruses. 18. Sajandil muutus ooper sõnalise tearti alaliigist iseseisvaks muusikaliseks žanriks. 17.-18. saj ooperitel õnnelik lõpp.
Freud, Sigmund – ( 1856 -1939) Austria psühhiaater, kes pani aluse psühhhoanalüüsi levikule. Lõi mõiste „Oidipuse kompleks “ – üks psühhoanalüüsi alusmõisteid. Poisi kiindumus emasse ja isa vihkamine . Need kaks tõukejõudu hakkavad mõjutama hilisemaid tundeid ja käitumist. Freud arvas neid ideid nägevat Oidipuse müüdis, kuigi ta lähtus ainult Sophoklese tragöödia sündmustikust. Freudi arusaamine müüdist on seega näide kirjanduse mõjust prototüüpse ettekujutuse loomisel müüditeemade kohta.
Nietzsche, Friedrich Wilhelm – (1844-1900) kirjutas teose „Tragöödia sünd muusika vaimust“ mis käsitleb tragöödiaga seoses ettehaaravalt neid teemasid , mille juurde müütide uurijad (Jane Harrison , James Frazer , Gilbert Murray ) mõnevõrra hiljem pöördusid – tragöödia, müüdi ja rituaali suhteid. Tungide mõju kultuuri ja kunsti tekkele esitas ta apollonliku ja dionüüsosliku alge vastandamise kaudu: N järgi tekkis tragöödia nende kahe alge, Apollonilt pärit ratsionaalsuse ja Dionysoselt pärit ekstaasi koostoimes. N nägi kreeka tragöödias müüdi ülimat avaldumisvormi, milles väljendub müstiline ja ekstaatiline kogemus. Tragöödia mõju suhtes tõstis ta esiplaanile esteetilise külje, mida seletas kunsti metafüüsilise olemusega. Eetilise aspektina lisandub sellele kaastunde ülev mõju, kuid tragöödiast saadavat naudingut ei saa mõista ainult eetiliste kategooriate alusel.
Teos on katse suhtestada tragöödiat kreeka elureligioosse ja vaimse küljega. Nietzsche sai inspiratsiooni Wagneri müütilisest maailmanägemusest. N leidis sarnasust tragöödia ja muusika mütopoeetilise jõu vahel, pühendades tähelepanu eriti mõlema emotsionaalsele mõjule. Tragöödias nägi Nietzsche metafüüsilise kannatuse kajastumist, mille vastandiks ta pidas ratsionaalset elutunnetust.
Theophrastos Euroopa kultuuritraditsioonis. Antiikaja inimesepilt.
Theophrastose teos „Inimtüübid“ keskendub erinevatele karakteriltele. Sellisest žanrist saab alguse karakteriromaani areng. Karakterikesksed on euroopa kirjanduses näiteks rahvajutud, valmid, naljalood ja draamažanr tervikuna.
Antiikajal tegelesid inimloomuse mõtestamisega eelkõige filosoofid , aga ka ajaloolased, kõnemehed. See, mida praegu mõistetakse isiksusena, selleks olid hing (kr. Psyche, ld. Animus ), loomus (kr. Psysis, ld. Natura), eetos – loomutava ja kombed (kr. Ethos, ld. Consuetudo) ja karakter (kr. Ethike charakter), mida ladina keeles tähistas tavaliselt fraas „notatio morum“ ( ’ kommete tähtsus’ ). Karakterit võib pidada koondpildiks, mis esitab inimese psüühilised omadused nende avaldusvormide kaudu suhetes teiste inimestega eetilises raamistikus.
Kirjandusliku karakteri määratlus: karakter ja eetos.
Karakteri mõiste aja jooksul on muutunud. Theophrastosel tähistas see inimesele üldiselt omaseid tüüpjooni või – omadusi, praegu aga antakse selle sõna all kolm erinevat tähendust:

• Loomus või iseloom, omaduste kogum, mis eristab üht isikut, nähtust või gruppi teistest, s.o karakter psühholoogilises tähenduses.
  
• Kirjandusteose tegelane, loo kangelane
  
• Kirjandusžanri määratlus, mis tehnilise terminina tähistab eredatele tüüpidele rajatud teoseid.
  

Karakterimõiste juurde kuulub ka kasvatustemaatika. Karakteri põhiomadused pole kaasasündinud, vaid kasvatuse, hariduse ja ümbruse poolt ,kujundatud. Karakterit saab kujundada, kasvatatada, treenida – selline käsitlus langeb kokku ka Aristotelese eetose – teooriaga.
Karakteriavalduste hindamisel mängib suurt rolli teadmine, mida peetakse ühiskonnas positiivseks .
Karakteri mõiste euroopa traditsioonis tähistab põhilises osas seda, mida kreeka mõiste eetos, tavapärane harjumuslik loomus. Karakteri mõiste oli algselt väga konkreetne, karakter esitab nähtuse selle välisjoonte kujul.
Eetos on aga loomusest lähtuv käitumistava või harjumus; see on suhteliselt püsiv psüühikaomaduste kogum, mis ilmneb inimese hoiakutes, tegudes ja suhtlemises. Eetos määrab ära, kuidas avalduvad vaimuomadused. Eetose avaldusviise saab kujundada kasvatuse ja harjutamise tulemusena.
Karakterit võib mõista kui eetose stiliseeritud raamistikku, selle pealispinnalist, esmapilgul silmatorkavat osa. Tegelikes elusituatsioonides saab aga just karakterist see, mille alusel inimese üle otsustatakse.
Karakter ja kirjanduslikud tegelased
Karakteri loomise eelduseks on lihtsustamine , mille puhul suunatakse tähelepanu mingile omaduste grupile, jättes varju teised. Tüüpide määratlemisel on arvestatud mitmete tingimustega: vanus, tegevusala - elukutse , rahvus, paikkondlik päritolu.Kreeka kirjanduses kujutati kangelaste karaktereid küllaltki jämedajooneliselt. Seetõttu tundub, et antiikautor alahindas tegelase siseelu ja hingeprobleeme. Kas teda see üldse huvitas? Sündmuste areng määras ära, mida kangelased teevad. Väga harva kohtab enesesse süüvimist ning tegelased tunduvad marionettidena, kellel pole valikuvõimalusi. Ometi on tegelased individualiseeritud. Näiteks Achilleus pole samasugune erinevate autorite teostes.
Antiikaja kangelaste käitumist motiveeris arete ehk sisemine alus. Positiivne tegelane juhindus loomutäiusest, negatiivne pahelisusest. See oli inimlik tasand sündmustikus.
Eepose tegelased
Varasemas kreeka kirjanduses domineerisid eelkõige sõdurivapruse ideed. Eeposes esitatakse kangelasena neid, kelle eetos avaldub raskustega silmitsi seistes. Kangelased on üllad, julged , moraalsed ja füüsiliselt tugevad. Nad seisavad mingis võimete ja väärtuste poolest tavainimesest kõrgemal. Argus on kangelaskarakteri kõige suurem vastandus.
Tragöögia kangelased
Tragöödia kangelase maailma põhimõtted juhinduvad sellistest põhiomadustest nagu julgus, uhkus, põhimõttekindlus ja väärikus. Nad olid küll tihti müütilise minevikuga tegelased, kuid samas ei saanud nad olla liialt ebamaised. Nad pidid olema inimlikult lähedased ja mõistetavad, et neile saaks kaasa elada.
Komöödia kangelased
Inimtüübid kuuluvad eelkõige komöödiamaailma. Antiikajal mõisteti, et koomilise efekti loob nähtus, mis on inetu või moondunud, kuid ei ärata sügavat kaastunnet või viha. Eetose kujundamine oli kreeka komöödia aluseks.
Romaan
Romaanis on tegelaste karakterijoonte ulatus lai. Kreeka romaanis sõltub karatkerite kujutamine ka autori sotsiaalsest hoiakust ja vaadetest moraalile. Teatud tüüpe kujutati alati lihtsustatult – barbarid olid alati kurjad! Romaanis saab tegelast mitmekülgsemalt iseloomustada. Antiikromaanis oli keskseks armastusintriig.
Inimesekäsitlus filosoofias: Platon , Aristoteles , stoikud
Platoni inimesekäsitlus on vahetult seotud riigikäsitlusega. Nii riigi kui inimese puhul lähtusid tema seisukohad tema põhiveendumusest idee-maailma valitsemisest tegelikkuse üle. Nii riigi kui inimese higeomadustes eristas Platon kolme osa, ja inimese olemuse määrab see, millisest nende hulgas juhindutakse. Platon vaatab tegevusmotiive, mis võivad olla suunatut tarkuse omandamisele, kuulsuse saavutamisele või naudingute ja kasu saamisele.
Hüve küsimus e teeb ühiskonnas keeruliseks hpvede vastandlikkuse võimalus – ühe hüve võib tuua teisele kahju. Platoni meelest tuleb lähtuda riigi huvitdest, mitte isiku omadest . Õigeid otsuseid peab aitama teha mõistus.
Aristotelese eesmärgiks on näidata äärmuslike loomuomaduste negatiivseid külgi ja jõuda siis ’kesktee’ eelistuseni. Aristotelese meelest toimib ühiskond seda paremini ja harmoonilisemalt, mida kõrgem on sotsiaalse intelligentsuse tase.
Stoikude meelest peab inimene toimima kooskõlas loodusega. Erinevalt Aristotelesest ei pidanud stoikud ülimaks eesmärgiks mõistusepärast teadmist. Neile ei loe tegeliku toimimise olud või tulemus, vaid idee, mille nimel tegutsetakse.
Inimtüübid ja hilisem euroopa kirjandus
Theophrastos esitab inimtüüpe ühiskondlikult negatiivsena mõjuva loomuomaduse läbi. 17. Sajandil tüübitunnuste alus laieneb. Tüpiseerima hakati ka positiivseid omadusi, voorusi , ameteid, rahvusi ja vanuseid. Karakterite kirjelduses vähenes koomilisus ning suurenes range õpetuslikkus. Kreeka originaalis keskenduti ühele kindlale olustikule ja ajastule , milleks oli polis ja sellekodanikud. Hilisemas traditsioonis kohanduti teisenenud oludele. Kirjeldati katoliiklasi-protestante, sotsiaalse tüübina oli sagedane teener, tegevuspaigaks kõrts. Järgmistel sajanditel muutus karakterihuvi rohke individualiseerituks. 18. Sajandist peale hakati tüüpidele kõnekaid nimesid panema , mis olid seotud isikuomadustega. Põhimõte nomen est omen ( nimi näitab seda, milline inimene on).
Karakteriseerimine tüübi kaudu tähendab alati teadlikku valikut ja liialdatud kujul iseloomulike joonte väljatoomist. Tervikliku indiviidi asemel ilmuvad stereotüüpsed tegelased, mis loovad muuhulgas aluse sotsiaalsete, usundiliste, rahvuslike jt eelarvamuste tekkeks.
Tüüp, isiksus ja mask
Mis eristab tüüpi ja isiksust? Kreeklaste jaoks tähendaks isiksus ilmselt ’mõistusega inimest’. Mask on ’ persona ’, see, kuidas inimene oma kaaskondlastele välja paistab. Mask toob esile ühe kindla külje ja varjab teisi. Isiksust tänapäeval tähistavate sõnade taga ( ing. Personality) peitub persona, ehk ’mask’.
Sotsiaalne ja psühholoogiline külg loovad koos tüüpide eetilise karakteristiku.