Vanakreeka teater (0)

VANAKREEKA TEATER

• Tähtsaim roll antiikdraama kujunemisel oli Dionysose kultusel. Märtsis-aprillis korraldati suured dionüüsiad, veinijumala auks peetud pidustused.
  
• Rongkäigus ja Dionysose altari ümber lauldi jumalale ditürambe ehk ülistuslaule.
  
• Lauljad riietusid sokkudeks, et kehastada ulakaid ja purjus saatüreid.
  

Rongkäigu ees, viinamarjadega ehitud vankris, istus Dionysos , käes viinamarjaväätidega ehitud kepp – türsos. Dionysos oli looduse loovate jõudude jumal, veini- viinamarja- ja joobumusejumal, viljakusejumal. Ta kehastas instinkte, tundeid, intuitsiooni. Ditürambi teemadering hakkas vähehaaval laienema. Kui algselt austati vaid Dionysost ja kujutati tema tegemisi, siis hiljem lisati juurde heeroste lugusid , kogu mütoloogiast tuttavat ainest. Kreeka teatri alguseks loetakse aastat 534 eKr, kui Thespise-nimeline koorijuht astus oma kaaslaste seast esile, hakkas kooriga dialoogi pidama . Esimene tragöödia oli sündinud! Koorilaulu ülev-pidulikest elementidest kujunes TRAGÖÖDIA ( ehkki algselt võis tragöödia olla ka lõbusasisuline), lõbusamad laulud arenesid KOMÖÖDIAKS.
IV sajandil tuli tragöödiate kõrvale lõbus ja ropp SAATÜRDRAAMA, mis tõenäoliselt kommenteeris nilbelt ja koomiliselt tragöödiate peateemat ja pidi leevendama tragöödiatest tekkinud masendavat meeleolu.

• Suured dionüüsiad kestsid 5-6 päeva.
  
• Esimesel päeval kanti Dionysosele pühendatud väikesest templist teatrisse Dionysose puuskulptuur.
  
• Neljandal päeval algasid 2-3 päeva kestvad etendused. Teatrietendusi korraldati näitekirjanike e dramaturgide võistlusena kaks korda aastas. Kümme kuud varem tuli esitada kolm tragöödiat ja saatürdraama. Vaid kolme parema autori töid hakati ette kandma. Dramaturg pidi olema ka lavastaja, laulude ja tantsude seadja ja protagonist e esinäitleja.
  

• 1. Theatron e vaatemängude koht. Ka amphi, tähenduses “mõlemalt poolt”, “ümberringi”.
  
• 2. Orkestra – laulva ja tantsiva koori asukoht, selle keskel paiknes Dionysose altar , kus enne etenduse algust veinijumalale sokk ohverdati.
  
• 3. Skeene – näitlejate riietumise ja maskide ning teatriinventari hoiukoht .
  
• 4. Proskeenion – kitsuke pikk lava, mis oli kolme näitleja päralt.
  

425.a eKr hakati akropoli nõlvale ehitama suurt teatrit, mis valmis sada aastat hiljem. Orkestra läbimõõt oli 24 m, skeene pikkus 46,5 m ja laius 6,5 m; 78 rida istmeid tõusis amfiteatrina 30 m kõrgusele. Teater mahutas 17 000 vaatajat .
EPHESOSE TEATER TÜRGIS, mis mahutas 24 000 pealtvaatajat.
TAORMINA TEATER SITSIILIAS - ehitamist alustasid kreeklased 3.saj eKr, lõpetasid roomlased.
SÜRAKUUSA TEATER

• Osalised esinesid maskides, mis näitasid kujutatava isiku sugu, vanust , kõlbelisi omadusi, ühiskondlikku ja hingeseisundit.
  
• Mask võimaldas samal näitlejal kergesti mitmes osas esineda.
  
• Miimikat, mida kaugelt vaatajad nagunii poleks näinud, asendasid kehaliigutused.
  
• Valge mask viitas naisele, tume mehele.
  

AISCHYLOS (525-456 eKr)

• V sajandi kuulsaist tragöödiakirjanikest vanim.
  
• Draamavõistlused võitis 13 korral (esimest korda 484. a, viimati 458.a triloogiaga “Oresteis”). Esimest korda sai lüüa 468. a eKr Sophokleselt.
  
• 90 teada olevast draamateosest on säilinud 7: „Palujannad“, „Pärslased“, „Seitse Teeba vastu“ (Oidipuse tsükkel), triloogia „Oresteia“ ning “Aheldatud Prometheus ”.
  
• Aischylos on kirjutanud ka hümne,eleegiaid, epigramme.
  
• Pärines aristokraatia hulgast, osales poliitikas ning Kreeka-Pärsia sõdades, Marathoni (490), Salamise (480) ja Plataia (479) lahingus.
  

AISCHYLOSE UUENDUSED

• Tõi lavale teise näitleja;
  
• piiras koori 12 liikmeni ja suurendas näitlejate dialoogi osa;
  
• õpetas koorile liikumist;
  
• tõenäoliselt lisas lavastusele kostüüme ja maske.
  
• Kõik maailmas toimuv on jumalate kontrolli all ja tänu sellele valitseb siin õigus.
  
• Ehkki jumalate roll inimese elus on suur, vastutab inimene ise oma vabalt valitud käitumise eest.
  
• Indiviidi tahe tuleb allutada riigi (polise) omale, inimene on vaid lüli ajaloos, riigis, suguvõsas.
  
• Kõigi tragöödiate (v.a „Pärslased“) süžeed pärinevad mütoloogiast, ehkki käsitletavad probleemid on kaasaegsed: ettemääratuse ja teadliku valiku vahekord ; rahva ja võimu, riigi ja sugukonna vahekord. Müüdisüžeed on kooskõlastatud inimliku moraaliga.
  
• Aischylose looming illustreerib tema põlvkonna sõdalase vapraid ja uhkeid tõekspidamisi.
  
• Aischylos kujutab inimsaatust ja kannatusi, ent need ei tekita lootusetust, sest kannatuste kaudu õpitakse.
  
• Kangelased on tormakad, võimsad ja uhked , ülevalt traagilised. Neid sunnivad tegutsema suured ja jõulised kired. Psühholoogiliste nüanssidega Aischylos ei tegele.
  
• Inimese käitumist ja tegusid juhivad jumalad, ent tragöödiais on olulised inimese eetilised valikud.
  
• Teosed lõpevad optimistlikus toonis, mõjuvad meeliülendavalt ja kinnitavad usku maailmakorra mõistlikkusesse.
  

“ORESTEIA”

• Ainus antiikajast säilinud triloogia, lavastati 458. a. eKr. Teemaks suguvõsa traagiline saatus: Mükeene valitseja Atreuse järglastel lasuv pärilik veresüü.
  

Müüdi lugu: Atreuse isa Pelops oli põhjustanud Hermese poja Myrtilose surma. Hermes sokutas Atreuse lammaste hulka kuldse jäära. Atreus läks selle pärast oma vendade Thyestese ja Chrysipposega riidu. Atreus ja Thyestes tapsid kolmanda venna, seejärel võrgutas Thyestes Atreuse naise Aerope. Atreus tappis Aerope ja saatis Thyestese pagendusse. Justkui leppimise märgiks korraldatud pidusöögil pakkus Atreus vennale Thyestesele tolle enda laste liha ning pärast söömist ütles talle, millest roog oli valmistatud. Võib-olla tappis Thyestese ainuke ellujäänud poeg Aigisthos Atreuse. Aigisthosest sai igal juhul armuke Klytaimestrale, kelle abikaasa Agamemnon oli Atreuse vanim poeg ja tema järglane Mükeene kuningatroonil. Needus lõpeb alles Orestese kättemaksuga.
Triloogia

• Atreuse poeg Agamemnon on pidanud Aulises ohverdama oma tütre Iphigeneia , et Trooja alla pääseda.
  
• Pärast Trooja sõda tuleb Agamemnon koju orjatarist liignaise, trooja kuninga Priamose tütre Kassandraga. Klytaimestra võtab mehe teeseldud rõõmuga vastu, kuid tapab ta oma armukese Aigisthose abiga.
  
• Oraaklilt ettekuulutuse saanud Agamemnoni poeg Orestes peab isa eest kätte maksma. Kodus õhutab teda tagant ka õde Elektra ning Orestes tapabki nii ema kui ka selle armukese.
  
• Meelte -segaduses Orestest jälitavad kohutavad erinnüsed (fuuriad, kättemaksu- jumalannad ).
  
• Apollon soovitab tal Ateenasse minna. Jumalanna Athena moodustab Areopaagil kodanikekohtu, kus Orestes õigeks mõistetakse. Veritasu on lõppenud, lepitatud erinnüsed muutuvad heatahtlikeks kaitsejumalannadeks eumeniidideks.
  
• Triloogia lõpeb üleva apoteoosiga (ülistus, pidulik lõpposa).
  

“AHELDATUD PROMETHEUS”

• Tragöödiat omistatakse Aischylosele, ehkki 20. sajandil on tõestatud, et see pärineb V sajandi 40. aastaist või hilisemast ajast.
  
• Titaan Prometheus astub välja Zeusi kavatsuse vastu hävitada inimsugu ja asendada see uue põlvkonnaga. Kaastundest toob Prometheus inimestele tule ja päästab nad nõnda hukust. Karistuseks laseb türanlik peajumal ta kalju külge aheldada ning lubab halastada vaid siis, kui Prometheus talle ütleb, millise naisega ta ei tohi ühte heita, et selle järeltulija talle hukatust ei tooks. Prometheus trotsib Zeusi, keeldub allumast ning paisatakse lõpuks kuristikku.
  
• Niisugusena on Prometheus antiikaegse lunastaja või romantilise vabadust armastava mässaja sümboliks.
  

SOPHOKLES (496-406 eKr)

• Tuntuim V sajandi eKr Ateena tragöödiakirjanik.
  
• Antiikandmete järgi on ta kirjutanud 123 näidendit, millest on säilinud seitse. Teada on 110 teose pealkirjad.
  
• Sophokles lõi 60 aasta jooksul, võitis 24 tragöödiavõistlust (1. korda 468. a, võitis Aischylost) ega jäänud kunagi viimaseks.
  
• Dramaturgina oli Sophokles kaasaegsete lemmik.
  
• Sophokles oli jõuka relvameistri poeg, sai suurepärase hariduse ja hakkas varakult näidendeid kirjutama.
  
• Oli Periklese isiklik sõber, valiti korduvalt kõrgeisse riigiameteisse, s.h kaks korda strateegiks.
  
• Oli seltsiv , kaunis, musikaalne ja sportlik. Räägiti, et silmatorkavalt ilusa ja graatsilise mehena , kes oli tuntud oma kitarrimängu- ja tantsuoskuse poolest, nautis Sophokles ka vanemas eas veel naiste seltskonda.
  
• Oli populaarne ja austatud, mälestustes iseloomustatakse teda kui meeldivat ja sõbralikku inimest. Teda peeti üheks vähestest õnnelikest: räägiti, et ta elu oli pikk, ta kirjutas palju suurepäraseid tragöödiaid ja suri, ilma et oleks pidanud kannatama mingit halba.
  
• Ateenlased imetlesid tema loomingut niivõrd, et kutsusid teda Melissaks (s.t mesilaseks, keda kreeklased väga kõrgelt hindavad ).
  
• Sophoklesel oli kaks poega , mõlemad tragöödiakirjanikud.
  
• Pärast surma austati Sophoklest kangelaskultuses.
  

SOPHOKLESE DRAAMAUUENDUSED

• Sophokles kujundas lõplikult kreeka klassikalise tragöödia.
  
• Tõi lavale kolmanda näitleja, suurendas näitlejate osa.
  
• Vähendas koori rolli – koor kommenteerib ja annab meeleolu, väljendab ühiskonna või autori vaateid. Sophokles kasutas 15-liikmelist koori.
  
• Vähendas lüürilise luule ja ülespuhutud kõne mahtu
  
• Hakkas kasutama dekoratsioone.
  
• Triloogia iga tragöödia oli iseseisev lõpetatud tervik.
  
• Tragöödiate tegevus on loogiline ja rangelt põhjendatud, vaid tragöödias „Philoktetes“ kasutas deus ex machina võtet.
  
• Tragöödiad keskenduvad tugeva karakteri traagilisele saatusele .
  
• Sophoklese tragöödiad on inimesekesksemad, tegevus koondub inimesega seotud eetikaküsimustele, mille puhul jumalad jäid eemalseisja rolli.
  
• Kangelaste karakter on välja arendatud, keerukas.
  
• Sophoklese kangelasele on iseloomulik tugevus, vankumatu tahe, mida ükski kahtlus ega veenmine ei kõiguta.
  
• Nende käitumist suunab sisemine motivatsioon , mitte juhuslikud välised asjaolud .
  
• Aristotelese sõnul on Sophoklese kangelased niisugused, nagu inimesed peaksid olema.
  
• Sophoklese kangelased ei oota jumalatelt õiglust ega ülista neid.
  
• Jumalate tahet ega nende tegusid pole inimesel võimalik mõista, kui jumalad seda ei soovi – ja enamasti nad ei soovi.
  
• Ebaõiglaselt kannatanud inimene tajub jumalate tohutut jõudu, ent peab neid pigem pahatahtlikeks ja halbadeks .
  

OIDIPUSE VARIATSIOONID

• Pärast antiiki tekkis huvi Oidipuse loo vastu taas renessansiajal ning on kestnud tänapäevani.
  
• 17.-18. sajand: Pierre Corneille’, John Drydeni, Voltaire ’i draamad.
  
• 19. sajand: Friedrich Hölderlin, “Kuningas Oidipus ”; Heinrich von Kleist, “Purunenud kruus”; koomiline, farsilaadne versioon Percey B. Shelleylt.
  
• 20. sajandil on Oidipus olnud populaarseim antiiktragöödia kangelane.
  
• Tuntuimad teosed:
  

• W. B. Yeats, “Kuningas Oidipus” ja “Oidipus Kolonoses”;
  
• A. Gide , “Oidipus”;
  
• J. Cocteau , “Kuningas Oidipus”;
  
• T. S. Eliot, “ Riigivanem ”;
  
• Pier Paolo Pasolini film “Edipo Re” (1967);
  
• Igor Stravinski ooper- oratoorium “Oedipus Rex”
  

OIDIPUSE KOMPLEKS

• “On enda emade teotusest ju meeste poolt / und nähtud tihti.” (“KO”, 981-982, tlk Ain Kaalep , Ülo Torpats)
  
• Analüüsides inimese psüühikat, toetus Sigmund Freud Sophoklese “Kuningas Oidipusele” ning tuletas siit Oidipuse kompleksi idee: poja alateadlik viha, vaen isa vastu ja erootiline kiindumus emasse. Freud pidas seda psüühika universaalseks toimejõuks.
  
• Elektra kompleks – tütre erootiline kiindumus isasse.
  
• “ Antigone ” on Sophoklese kuulsamaid tragöödiaid ning sisuliselt samuti seotud Oidipuse looga, kuna nimitegelane oli Oidipuse ja Iokaste tütar.
  
• Oidipuse pojad Eteokles ja Polyneikes on langenud teineteise käe läbi: esimene Teeba linna kaitstes, teine seda rünnates. Kuningas Kreon korraldab Eteoklesele matused, kuid keelab surmanuhtluse ähvardusel Polyneikese matmise. Hukkunute õde Antigone ei suuda leppida venna teotusega. Keelust hoolimata matab ta Polyneikese. Kreon laseb teolt tabatu elavalt maa-alusesse koopasse sulgeda, kus Antigone endalt elu võtab. Saatus karistab ka Kreoni: tema poeg Haimon, kes armastab Antigonet, tapab end, murest murtud Kreoni naine teeb sama. Kreon kahetseb, kuid on juba hilja .
  
• Tragöödia konflikt seisab Antigone õekohuse ja Kreoni valitsejakohuse vahel.
  
• Moraalselt jääb võitjaks Antigone, kes kaitseb kindlameelselt õigust armastada oma venda. Antigone surm muutub võiduks Kreoni üle.
  
• Antigone: täitsin õekohuse, kirjutamata seaduse, mis elab inimeste südames.
  

EURIPIDES (u. 480-406 eKr)

• Noorim ja filosoofilisim V sajandi eKr kreeka kuulsaist tragöödiakirjanikest.
  
• Eurpides osales esimest korda tragöödiavõistlustel 455. a eKr; kokku olevat ta võistelnud 22 korral ning võitnud vaid 4-5 korral.
  
• Teada on ligi 80 draama nimed, kirjutanud olevat 92 draamat , säilinud on 18 tragöödiat ja ainuke tervikuna meieni jõudnud saatürdraama „Kükloop“, lisaks fragmente teistest teostest.
  
• Sündis Salamise saarel, oli tõenäoliselt kaupmehe poeg, seega lihtsat päritolu.
  
• Pärimuse järgi oli Euripidesel kolm poega, kellest üks olevat lavastanud isa teoseid ning teine olnud näitleja.
  
• Euripides oli eluhoiakult mõtlik kõrvaltvaataja, eraklik filosoof , kes hoidus omaette ega osalenud ühiskondlikus elus. Tal oli hea haridus ja suur isiklik raamatukogu (seda peeti üheks Ateena täiuslikumaks erakoguks), kus ta pühendus filosoofiale ja kirjanduslikule loomingule.
  
• Kuna Euripides arutleb tragöödiais uute teooriate üle, on teda nimetatud ka filosoofiks näitelaval.
  
• Esialgu tema dramaturgilisi uuendusi pilgati, hindama hakati Euripidese loodut alles pärast tema surma – sellest annab tunnistust tema säilinud teoste hulk.
  

EURIPIDESE DRAAMAUUENDUSED

• Euripides võttis kasutusele proloogi ja deus ex machina;
  
• vähendas koori tähtsust ning suurendas muusikaliste elementide osa näitemängus,
  
• loobus kõrgest stiilist ja kasutas lihtsamat keelt.
  
• Tõi lavale selliseid müüdiversioone, mis üllatasid pealtvaatajaid. Originaalsus näiski olevat üks tema tähtsamaid eesmärke.
  
• Vabanes idealiseeritud tegelaskujudest, tal hoopis kurtisaan (Helena), ihnuskoi (Bellerophon) ning koos nendega igapäevaelu tähtsusetus ja tegelik pale .
  
• Euripidese tragöödiate kaks läbivat teemat: sõja põhjustatud kannatused ja õnnetusse sattunud naised.
  
• Sõjateemat kajastab kibestunult ja äärmiselt pessimistlikult.
  
  • Jumalatesse suhtub skeptiliselt: rõhutab nende negatiivseid omadusi, madalaid kirgi ja julmust. Nad on inimestele mõistetamatud ja sageli ka vaenulikud.
    
• Euripides mängis vastuoludega, millega kaasnes kriitiline suhtumine religiooni ja moraali. See šokeeris vaatajaid, mistõttu oli Euripides suhteliselt ebapopulaarne. Teda peeti lausa naistevihkajaks. Hinnati siiski tema teoste lüürilisi osi ja muusikat.
  
• Euripidese tragöödiate lõpus pole mitte punkt, vaid on küsimärk.
  
• Euripidest ja tema kangelasi on pilgatud Aristophanese komöödiates (“Ahharnlased”, “Naised tesmofooridel”, “ Konnad ”).
  
• Euripidese karakterid on kirglikud ja vastuolulised. Nad pole ülevad kangelased, vaid tavalised luust ja lihast, kirgede ja siseheitlustega kujud. Kired, mida Euripides kujutab, on tugevad, kuid inimesed, kes neid tunnevad , tavalised.
  
• Nende kohta on raske öelda, kas need on positiivsed või negatiivsed. Euripidese meelisvõte on luua oma tegelasest algses üks pilt, siis aga kujundada temast vastupidine mulje. Seetõttu on tema kangelased heitlikud, labiilsed, muudavad arvamust ja käitumist. Nende heroilisus, terviklikult ülev loomus kaob ning asemele tuleb ebakindel, tavainimesega enam sarnanev inimene.
  
• Tragöödia kohustuslik konflikt leiab Euripidesel aset inimeses endas. Mõistus jääb inimese (kangelase) sisemistes heitlustes tunnetele alla.
  
• Euripidest on peetud naistevihkajaks, ent tema kangelaste seas on suure sümpaatia ja kaasaelamisega kujutatud naisi.
  
• Euripidest huvitab naise koht ühiskonnas. Ta on naiste vastu üpris kriitiline, kuid näeb neid vaimselt meestega võrdseina. Naiskarakterid ongi tal õnnestunuimad, nende psüühika kõige paremini avatud.
  

Elektra oli Agamemnoni ja Klytaimestra tütar, Orestese ja Iphigeneia õde; üks kreeka tragöödiate mõjuvamaid naistegelasi (vt Aischylose “Oresteia”). Elektra-teema on tervikuna säilinud kolme olulise tragöödiakirjaniku teostes. Ühised motiivid:

• Elektra meeleheide isa tapmise pärast,
  
• venna tagasitulek võõrsilt,
  
• õe-venna äratundmisstseen,
  
• kättemaks emale ja tema armukesele.
  

Elektra kompleks – tütre erootiline kiindumus isasse. (Oidipuse kompleksi eeskujul)
Sophoklese “Elektra”

• Valdav on võitlus vabaduse eest ja õigluse maksmapanek.
  
• Ema vihkamine on motiveeritud ja seetõttu ei kannata Elektra kätte makstes südametunnistuspiinade käes. Ta tegevust õigustab Klytaimestra võimuahnus ja hoolimatus .
  
• Sophoklesel puuduvad ema kättemaksuvaimud erinnüsed. Tähtis on petmise ja kavaluse teema.
  

Euripidese “Elektra”

• Elektra võtab vahetult osa ema tapmisest.
  
• Klytaimestra on sundinud Elektrat abielluma vaese talumehega ja elama paleest eemal – see motiveerib tütre kättemaksu. Ta meelitab ema enda juurde teatega lapse sünnist.
  
• Klytaimestra on Euripidesel üsna sümpaatne tegelane.
  
• Euripides kujutab õe-venna süümepiinu pärast ema tapmist väga realistlikult.
  
• Erinevalt Aischylosest ja Sophoklesest ei leia Euripides Orestese ja Elektra ematapule mingit õigustust.
  

“ MEDEIA ”

• „Medeiat“ peetakse Euripidese parimaks teoseks.
  
• Aluseks on müüdid argonautide retkest Kolchisesse kuldvillaku järele.
  
• Müüt: Medeia on päästnud hukust Iasoni ning reetnud ja tapnud koguni venna, et aidata Iasonil kuldvillakut varastada. Pärast neid sündmusi on Iason , Medeia ja nende kaks poega maapagulastena Korintoses elanud. Nüüd kavatseb Iason pere maha jätta ning Korintose kuninga Kreoni tütrega naituda.
  
• Medeia ahastab, on meeleheitel ja raevunud, ähvardades kätte maksta. Lava tagant kostab needusi ja ähvardusi. Jäägitu armastus muutub vihkamiseks.
  
• Kuningas käsib „nõiataril“ Medeial linnast lahkuda.
  
• Medeia viib kättemaksuplaani täide: ta saadab printsessile mürgiga immutatud uhke rüü ja kaelakee, tütart päästa püüdes hukkub ka kuningas Kreon.
  
• Et veelgi Iasoni karistada, tapab Medeia pärast raskeid hingeheitlusi oma pojad – kirg, viha, solvumine on suuremad kui armastus poegade vastu.
  
• Medeia lendab koos poegade laipadega minema vanaisa Heliose saadetud tiivuliste lohede veetaval vankril, jättes maha meeltheitva Iasoni.
  
• Tõlgendus: Siselahkhelide kujutamine, arutlused perekonnast, abielust, kirgedest.
  
• Traditsiooniliselt oleks Medeia püüdnud mehe armastust tagasi võita, kuid Euripidese kangelanna pole rahul, et naiselt nõutakse perekonnas hoopis rohkem (ka truudust) kui mehelt.
  
• Iasoni on Euripides kujutanud igapäevasena, üldsegi mitte tõelise kangelasena, vaid pigem negatiivsetes värvides.
  

“ PHAIDRA ”

• Müüt: Theseuse poega Hippolytosesse on armunud tema võõrasema Phaidra. Et noormees tema lähenemiskatsed tagasi lükkab, esitab naine valesüüdistuse, nagu oleks Hippolytos ta vägistanud. Theseus neab oma poja, kelle Poseidon seejärel hukutab. Kui tõde välja tuleb, tapab Phaidra enda.
  

• Tõlgendus: Hippolytos austab neitsilikkuse jumalannat Artemist ja kingib talle pärja, mis pahandab Aphroditet, kes paneb kättemaksuks Phaidra võõraspojasse armuma.
  
• Phaidra püüab küll oma kire vastu võidelda, hoides seda saladuses, ent amm avaldab Hippolytosele võõrasema kire saladuse .
  
• Hippolytos lükkab naise armastuse tagasi. Phaidra tunneb end häbistatuna ja tapab end, süüdistades oma jumalagajätukirjas Hippolytost.
  
• Näinud naise kirja, pöördub Theseus oma isa, Poseidoni poole ja palub tal Hippolytos hukata. Enne poja surma saab Theseus siiski Artemiselt teada tõe ja kahetseb oma tegu, ent on juba hilja. Hippolytos sureb ja Theseus variseb samuti kokku.
  
• Phaidra armastust on kujutatud kui haigust, mis on naise oma võimusesse haaranud ja mille vastu ta on võimetu.
  

KOMÖÖDIAKIRJANIKUD
ARISTOPHANES (448-380 eKr)

• Ainuke Ateena komöödiakirjanik, kellelt on säilinud terviklikke näidendeid.
  
• Paljud komöödiad on tihedalt seotud oma aja poliitiliste ja ühiskondlike sündmustega.
  
• Aristophanese 44 teadaolevast komöödiast on meieni säilinud 11, millest paljud on pealkirjastatud selle järgi, mida kujutas koor – „Ratsanikud“, „ Herilased “, „ Pilved “, „ Linnud “, „Konnad“.
  
• Naeruvääristas korrumpeerunud riigiametnikke, pugejaid ja kelme, kes kasutasid poliitilist tegevust isikliku kasu saamiseks.
  
• Pooldas rahu, vihkas sõjaga kaasnevat viletsust ja surma. Piitsutas amoraalseid riigimehi, kes sõja pealt kasu teenisid.
  
• Tema komöödiad olid frivoolsed, päevakajalised ja mitmetähenduslikud.
  
• Oli väärikas ja põhimõttekindel mees, konservatiivse mõtteviisiga.
  

„Pilved“ – naeruvääristab sofiste ja Sokratest , kes Aristophanese arvates levitas kõiki kaasaegseid hukutavaid ideid.
„Konnad“ –pilkab moodsaid vaateid kirjanduses.
Aischylos, Sophokles ja Euripides on surnud ning Dionysos tragöödia tuleviku pärast väga mures. Ta läheb allilma, et mõni poeetidest surma kütkeist vabastada. Valik kõigub Aischylose ja Euripidese vahel. Pärast sõnasõda selgub , et Aischylos seisab konkurendist võrratult kõrgemal.
MENANDROS (342-290 eKr)

• Uusatika komöödia silmapaistvaim esindaja.
  
• Tervikuna säilinud vaid neli komöödiat, kuigi kirjutanud olevat 108.
  
• Oli tuntud ka poeetiliste aforismide autorina.
  
• Pilkas inimlikku rumalust, kujutas eelkõige linnaelu .
  
• Teosed: “Pahurdaja”, “Vahekohus” jt.