Uurimustöö - Vihmametsad (6)

 
Bioloogia
 
Referaat -
Troopilised vihmametsad
 
Tallinna Inglise Kolledž
 
10. klass
 
Juhendaja :
 
 
Tallinn
2009
Sisukord
Sissejuhatus/eessõna
Meie valisime oma teemaks troopilised vihmametsad. Valisime selle teema just sellepärast, et troopilised vihmametsad tundusid meile kõige huvitavamad ning tahtsime neist rohkem teada saada.
Vihmametsades on suur osa maailma taimestikust ja loomastikust, ning nad on väga tähtsal kohal kui hapniku tootjad, sellepärast ongi vajalik et me selle ökosüsteemi eest korralikult hoolt kannaks.

Üldiseloomustus  
Ekvatoriaalsed vihmametsad paiknevad kahel pool ekvaatorit ligikaudu 10° põhja- ja lõunalaiuseni. Sellesse piirkonda jäävad Kesk- Aafrika, Amazonase jõgikond Lõuna-Ameerikas, Malai saarestik ning Malaka poolsaar Aasias ja osake Põhja- Austraaliast.
Vihmametsad on maailma looduse väga oluliseks komponendiks. Nad puhastavad vett, neelavad süsihappegaasi, pidurdavad kasvuhooneefekti ja ühtlustavad veeringet. Vihmametsades elab üle poole kõigist taime-ja loomaliikidest. Palju liike on veel määramata, seda just väiksemate loomade ning eriti putukate seas. Peamised loomaliigid on: laisklased, gorillad, ahvid , tiigrid, jaaguarid, leopardid , erinevat liiki maod , sisalikud ja karihiired. [1]
Vihmametsade loomad
Loomadel on maapinnal vähe süüa, sellepärast elavad nad enamasti puude otsas. Selleks, et puudel liikuda , on nad tavaliselt hea ronimis - ja hüppevõimega või on neil hästi välja arenenud küünised. Puudel elab palju erinevaid ahviliike, okstel ripuvad selg allapoole laisiklased, lendkonnad jt. Kõikjal on palju värvikirevaid linde (papagoid, tukaanid, paradiisilinnud, imetillukesed koolibrid jt.), liblikaid ja putukaid, kes toituvad peamiselt viljadest, mida vihmametsades alati leidub. Erksad värvid aitavad neil nii maskeeruda, sookaaslasi peibutada kui ka märku anda, et tegu on mürgise olendiga. Puude otsa roomavad saagi järele maod, mõned neist on ülimalt mürgised. Puulatvade kohal luuravad saaki kotkad. Ööloomadel on hiiglasuured silmad (ööahv) või väga tundlikud kõrvad ja nina, paljud mardikad helendavad ööpimeduses.
Konkreetsed näited herbivooridest oleksid koolibri, Galapagose kilpkonn, gorilla , laiskloom jpt. Herbivoorid on siis loomad, kes toituvad taimedest ning neid kutsutakse ka „esmasteks tarbijateks“. Tihtipeale langevad herbivoorid loomtoidulistele saagiks.
Väga rikkalik on jõgede ning järvede loomastik . Veekogudes elavad paljud kalaliigid , arvukalt on krokodille , jõehobusid, mitmesugused veelinde. Metsa all elab palju putukaid, kes toituvad lehekõdust. Väga palju on igasuguseid sipelgaid, nii lehesööjaid kui loomtoidulisi. Need sipelgad siin lõikavad lehtedest tükke ja tassivad neid oma pessa, kus see töödeldakse kompostiks. Komposti toodetakse oma seenekasvatuse jaoks. Karnivooridest ehk loomtoidulistest loomadest ehk „teistest tarbijatest“ esineb vihmametsade aladel tiigreid, jaaguare, anakondasid jpt. [3]
Vihmametsade loomad ja linnud on väga lärmakad, sellepärast on mets kärarikas. Samuti on loomad ja linnud erksavärvilised.
Olgugi, et vööndis valitsevad head kasvutingimused – piisavalt sademeid (üle 2000 mm/a) ja aastaringselt soojust – on vihmametsades kujunenud ferralliitmullad ning mullad sisaldavad vähe huumust.
Metsad on erakordselt õie-ja lõhnarikkad. Peamised taimeliigid on: viigipuud, palmid, banaanipuud, kakaopuud, puissõnajalad, nõelköis, kannatuslill ning erinevad sõnajalaliigid. [2]
Vihmametsade taimed
Taimed ei tunne ekvatoriaalkliimas soojuse ega niiskuse puudust, sellepärast on taimkate tihe ja lopsakas. Ekvatoriaalvöötmes kasvavad vihmametsad on väga liigirikkad. Kaht sarnast puud üksteise lähedalt naljalt ei leia. Ühel hektaril võib kasvada üle 200 erineva puuliigi. [4]
Vihmametsade puud ei tunne kalendrit, nad õitsevad, viljuvad ja vahetavad lehti pidevalt. Juhtub sedagi , et ühel ja samal puul on mõni oks raagus, teine värskes lehes, kolmas õitseb. Pole ju aastaaegade vahel kuigi märgatavat erinevust. Metsa alla jõuab läbi tiheda lehestiku väga vähe valgust, seal on päris hämar. Sellised tingimused sobivad varjulembestele sõnajalgadele ja mitmetele madalatele palmiliikidele. Maapinda katab paks kõdukiht, sest puudelt kukub alla oksi ja langeb lehti. Tugijuured, liaanide rägastik ja mahalangenud surnud puud teevad liikumise metsa all peaaegu võimatuks.
Vihmametsades kasvab ka palju taimi, mida kasutatakse ravimi- või toiduainetööstuses. Vihmametsa kobedast pinnases kasvab ingveri taim, millest valmistatakse jookide ja toitude maitsestamiseks pulbrit . Mööblitööstuses hinnatakse vihmametsadest pärit väärispuitu. Selleks on punane puu, eebenipuu , tikkapuu jt. Ekvatoriaalsetes vihmametsades kasvab ka palju söödavaid taimi. Näiteks sidrun , apelsin , banaan , kohv, kakao, piprad , vürtsid, kaneel , vanill jt. Paljudel puudel moodustuvad õied ja viljad tüvedele, mitte võsude tippudesse nagu teistes loodusvööndites kasvavatel taimedel. Selle puu nimi on kohalikus keeles "vihmapuu". [5]
Vihmametsade kliima 
Ekvatoriaalkliima on palav ja niiske. Ilm on aasta läbi enam vähem ühesugune.
Päikesetõusu ajal on õhutemperatuur 20°C ringis . Hommikupoolikul palavus suureneb ja temperatuur ulatub pärastlõunal umbes 30 kraadini. Maapind aurab, lämbe õhk tõuseb üles ja pärastlõunaks kogunevad taevasse pilved , millest vallandub tugev vihmavaling, sageli koos äikesega. Mõnel pool on äikest aastas 200 päeval ja enamgi. Vihm kestab paar-kolm tundi. Õhtuks taevas selgineb ja läheb veidi jahedamaks, kuid niiske õhk ei jahtu kuigi kiiresti. Järgmisel päeval algab kõik otsast peale. Ööpäeva keskmine temperatuur püsib aasta läbi 25-26°C vahel, sademeid langeb aastas peaaegu kõikjal üle 2000 mm.
Suur sademetehulk on eelduseks veerohkete jõgede tekkele, just nimelt Amazonas Lõuna-Ameerikas ja Kongo Aafrikas. [6]

Abiootiliste tegurite iseloomustus
Valgus- ja varjulembesed taimed, öö- ja päevaloomad  
Vihmametsades käib valguse pärast pidev konkurents . Metsas kasvavad puud erineva kõrguseni ja moodustavad rindeid. Kõige kõrgemad puud kasvavad 50 - 70 m kõrguseks ning seepärast on vihmametsade alumistes rinnetes äärmiselt hämar, kuna päikesevalgus lihtsalt ei pääse läbi. Tuntumat varjulembesed taimed ning puud on näiteks osad sõnajalaliigid, mis vohavad niiskuses, aga ka alokaasia ning väikesed palmid. [7]
Puudel väänlevad kõrgusse rohkearvulised ronitaimed e. liaanid, mis vajavad palju valgust. Seal põimuvad nad puulatvadesse ja kasvatavad oma lehti, õisi ja vilju . Liaanide õhujuured ripuvad justkui köied puudelt alla, olles omakorda toeks teistele valguse poole püüdlevatele ronitaimedele. Meiegi kodudes võib kohata troopilisi ronitaimi (nõelköis, kannatuslill jt), siin kasvatatakse neid ilutaimedena. Puude tüvedel, okstel ja vartel kasvavad taimed, mida kutsutakse epifüütideks e. pealistaimedeks. Nad ei võta kandurtaimedelt ei vett ega toitu, kasutavad neid vaid valguse poole pürgimisel. Sellisteks on samblikud , samblad , paljud sõnajalaliigid, kuid ka õistaimed, näiteks kauniõielised orhideed.[8]  
Päevaloomad ja nende harjumused, kellel on samasugune elurütm nagu inimestel, on meile lähedasemad kui ööloomad, kuna ööloomad on aktiivsemad just rohkem öösiti. Vihmametsades esineb ööloomi tavalisest rohkem ning nad elavad enamasti puude otsas ja urgudes. Tuntumad ekvatoriaalsetel aladel elavad ööloomad on ööahvid, leemurid, jaava soomusloomad ning seepia. Ööloomade elukeskkonnad on ohus ja ka nende liigid kaitse all.
UV-kiirgus  
UV-kiirgus on ekvaatoril ja sellelähedastel aladel suur ning seega inimese tervisele ohtlik. Mida lähemal inimene ekvaatorile on, seda vähem on ta UV-kiirguse vastu kaitstud. Seda saab seletada asjaoluga, et Päike on tavaliselt kõrgemal väiksematel laiuskraadidel. Lisaks on osoonikiht ekvaatori kohal õhem, kui näiteks USA's või Euroopas. See toetab fakti UV- kiirguse tugevusest vihmametsade kohal.
Kõrgematel laiuskraadidel asuvatel polaaraladel paistab Päike alati madalalt, sest Päike peab läbima pikema teekonna läbi atmosfääri. Selle tulemusena jõuab polaaraladel ka vähem UV-kiirgust maapinnani. UV-kiirguse läbipääsemine sõltub ka pilvedest, nende paksusest ja rohkusest. Tööstusalade läheduses on UV-kiirguse läbipääsemine väiksem, sest tööstuslikud protsessid toodavad osooni, mis omakorda neelab UV-kiirgust. See arvatavasti ongi üksi peamisi põhjuseid, miks UV-kiirgus on suuremaks probleemiks vähem tööstuslikes piirkondades lõunapoolkeral ja vihmametsade läheduses.
Ka silmakahjustused pole ekvatoriaalsetel aladel ennekuulmatud. Silmakahjustused võivad tuleneda suurest UV-kiirguse kogusest, mis võivad põhjustada ajutist kahju sarvkestale ja pidev UV-kiirguse käes olemine omakorda läätsekaed.
Omamoodi kahju põhjustavad UV-kiired mereelule, kus on ohus plankton, mis asustab tihedalt mere pealmist kaht meetrit. Planktoni viis sellele vastu võidelda, on vajuda sügavamale vette, kuid see vähendab valguse hulka, mida nad vajavad, et fotosünteesida ja seega vähendab ka planktoni arvu meres.
Samuti on ultraviolettkiired tuhat korda tugevamad just ekvatoriaalsetel aladel, kus asuvad vihmametsad ning sealsed mereelukad kõrgema kiirgusega paremini kohanenud kui loomad, kes elavad polaaraladel. [9]
Infrapunane kiirgus  
Kasvuhooneefekt ehk globaalne soojenemine on viimastel aastatel maailmas väga laialdast kajastust saanud. Kasvuhoonegaasid nagu süsihappegaas, metaan, lämmastikoksiidid, freoonid jt. lasevad läbi Päikeselt Maale saabuva infrapunakiirguse , kuid püüavad kinni soojuse tagasipeegeldumise Maalt. Kahjuks on viimastel aastatel aga kasvuhoonegaaside hulk kõvasti kasvanud. Kõik elusolendid ei suuda sellega kohaneda. Näiteks pikema aja jooksul levivaid liike (puud) võib ohustada väljasuremine. Loomade erilised kohastumised tulemaks toime kõrgetel temperatuuridel elamisega, oleksid kasvõi näiteks suured kõrvad, mis reguleerivad kehatemperatuuri. [10]
Õhuniiskus
Et ekvatoriaalsed vihmametsad on levinud ekvatoriaalse ja niiske troopilise kliimavöötme piirkondades, on sealne õhuniiskus suur. Kui ilm on pilves , on õhuniiskus 100%. Kui aga päike paistab, suureneb kiiresti õhutemperatuur ja õhuniiskus langeb 50%-ni, mis põhjustab puulehtede pinna ülekuumenemise ja niiskusvajaku. See on põhjuseks, miks vihmametsade kõrgema rinde puudel on tavaliselt suured lehed, ning sageli läikiva vahase pinnaga, mis takistab ülemäärast auramist, teravad lehetipud aga soodustavad vihmavee kiiret mahavoolamist. Alumiste rinnete taimede lehed on, vastupidi, õhukesed ja õrnad. [11]
Suur sademetehulk, rünkpilved ja veeauramine loob ülimalt niiske õhkkonna. Iga erineva rinde puu kohta aurustub umbes 760 liitrit vett aasta peale ning see teeb kokku umbes 76 000 liitrit vett, mida iga rinde puu paiskab ühe aakri kohta atmosfääri. Suured vihmametsad ja nende õhuniiskus osalevad suuresti vihmapilvede tekkimises ja toodavad kuni 75% oma vihmast . Ekvatoriaalne niiske ja kuum kliima ei ole inimesele kasulik, kuid mõned taimed, nagu näiteks sõnajalad, bromeeliad ning orhideed kasvavad epifüütidena võrastikus, kus päikesevalgus on paremini kättesaadav. Need taimed saavad oma vajaliku vee tavaliselt õhust, oma ''õhu juurte'' kaudu. See on võimalik tänu suurele õhuniiskusele. [12]
Happelisus
Enamasti on nii, et Euroopa ja Põhja-Ameerika lubjarikkal mullal kasvab hulga rohkem taimeliike kui happelisel mullal, kuid troopikas on asi vastupidi: happelised mullad on liigirikkad ja lubjarikkad liigivaesemad. Põhjus, miks liigirikkuse ja mulla happelisuse seos troopikas teistmoodi on, seisneb selles, et troopikas on enamasti happelised mullad, kuna kõrge temperatuur ja rohked sademed on karbonaadid mullast välja leostanud. Suurematel laiuskraadidel on jääajad korduvalt mulda seganud, uued mullakihid on paljastunud ja seetõttu on mullad ka keskmiselt aluselisemad. Liigid on tekkinud ja kohastunud nende tingimustega, mis antud laiuskraadil või piirkonnas valdavad . Seega erinevus, mis me võime näha liigilises mitmekesisuses paarisaja meetri ulatuses, võrreldes lubjarikast ning lubjavaest niidulaiku, on tegelikult seletatav vastavatele mullatüüpidele omaste liigifondide suuruste erinevusega.[13]
Happevihmu väga ekvatoriaalsetel aladel ei esine, kuna nad on igapäevasemad piirkondades, kus on väga saastunud ja süsinikurohke õhk, aga kuna vihmametsad on suhteliselt asustamata ka 21. sajandil, on happevihmad suhteliselt harv nähtus.
Kitsa ökoamplituudiga  liigi näide ( selgitus , mille suhtes, graafik )  
Kitsa ökoamplituudiga liigi ehk stenotoopse liigi näiteks võiks tuua näiteks viigipuu , sellepärast et vihmametsas on palju  puid.  
Laia ökoamplituudiga liigi näide
Laia ökoamplituudiga liigi ehk eurütoopse liigi näiteks võiks tuua näiteks orhideed, sellepärast et nad ei vali elupaika, nad on sellega rahul kus nad elada saavad, peaasi et nad kuskile kinnituda saaksid. [14]
Biootilised tegurid ehk organismidevahelised suhted
Sümbioos
Sümbioos on erinevat liiki organismidevastastikku kasulik kooselu. Selliseid koos elavaid organisme nimetatakse sümbiontideks. Vastavalt sellele kuidas organismid koos elavad, eristataskse ekso - ja endosümbioosi.
Eksosümbioos on organismide vaba kooseluvorm.
Vihmametsade sümbioosi esimeseks näiteks on putukad ja möiraahv. Putukad söövad teisi endast väiksemaid putukaid ja toidutükikesi möiraahvi karva seest ning sageli nad lihtsalt “sõidavad” möiraahvide seljal kaasa. Möiraahvidel pole midagi selle vastu ning ei lase end sellest mõjutada.
Endosümbioosi puhul elab aga üks organism teise kehas. Näiteks vihmametsades on selliseks organismideks nimetatakse röövikut ja herilase vastseid kui herilase vastsed hakkavad nukkuma, kasvavad parasiidi kehast välja. Vastsed toitusid temast niikaua kuni ta veel elus oli. [15]
Parasitism  
Näide parasitismist oleks olukord, kus troopilises vihmametsas on sümbioos kägipuu ja ülejäänud puude vahel. Kägipuu võrsub puudelehtedes ning kõrgelt puude otsast hakkab kägipuu oma õhulisi juuri allapoole ajama , mis allapoole jõudes hakkavad paksenema ning keerduvad umber puu, seda niimoodi aeglaselt surmates. Sedasorti sümbioosi kutsutakse parasitismiks. [16]
Kisklus
Kisklus on röövloma ja saaklooma omavaheline toitumissuhe. Kiskjad on loomad, kes toituvad peamiselt teistest lomadest. Samas võib kisja ola ka mõne teist liiki kiskja toiduobjekt. Kisklusest tooksime näiteks alligaatori, kes söövad kalu, linde ja väiksemaid imetajaid . Teiseks jaaguari, kes sööb nii imetajaid kui ka linde ja nende mune. Anakondad, kes on ühtlasi ka maailma suurimad maod, söövad nii sigu , linde, kalu, närilisi kui ka osa tüüpe krokodille. Servalid, kes on tuntud kui kõrbeloomadena, esinevad ka vihmametsades. Servalid, nimelt, söövad sisalikke, hiiri ja linde. Viimaseks troopiliste vihmametsade kiskluse näiteks tooksime välja tiigri, kes toitub kaladest, lindudest , osadest ahvidest ning paljudest teistest. [17]
Konkurents
Konkurents on olukord looduses, kus erinevad organismid võistlevad omavahel kas toitainete, toidu, valguse vms. pärast. Näiteks situatsioon, kus üks puu on kõrgem kui teised, et saada rohkem valgust kui teised (banaanipuu vs kakaopuu ). Puudel esineb veel võistlusmomente ja seda nimelt juurtega. Kõik puud konkureerivad omavahel kes saab oma juured rohkem harali ajada ning paremini toitainetele ligi pääseda. (viigipuu vs palm ) Ent taimed ja puud pole ainsad, kes omavahel konkureerivad, seda teevad ka loomariigi esindajad. Loogilisim näide oleks võistlus toidu pärast, ( tiiger vs alligaator) aga isased võistlevad ka emaste tähelepanu eest (tuukanid).  [18]
Taimtoidulisus
Laiskloom -> sööb marju, puudevõrseid, õisi, vilju ja värskeid lehti (nt vanilliõie lehti)
Koolibri -> sööb õienektarit (kaneel)
Galapagose kilpkonn -> sööb rohtu , puuvilju ning taimelehti (taimelehtedest nt bromeeliat) Gorilla –> sööb puuvilju (nt banaan), taimelehti ning bambust

Energia liikumine ( muundumine ) toitumistasemetel
Tootjad ehk produtsendid (iseloomusta, too näiteid)  
 Tootjateks, ehk produtsentideks on orgaaniliste ainete tootjad, kes ühtlasi moodustavad ka esimese toiduahela taseme, ehk troofi. Tootjateks on enamasti rohelised taimed ja autotroofsed bakterid . Produtsentidest toituvad herbivoorid ja nende keemiline energia kandub taimegrupilt loomagrupile. Energia tootjateks ja produtsentideks on näiteks kummipuud ja tavaline palm, kuid ka orhidee , rotangpalm, samblad, sõnajalad, vanill ja must pipar . [19]
Esmased tarbijad ehk herbivoorid (iseloomusta, too näiteid)
Herbivoorid, teise nimetusega taimtoidulised loomad, moodustavad teise troofi ning nad toituvad produtsentidest.Tuntumad herbivoorid on näiteks ahvid, pärdikud, paavianid, laisikud, ninasarvikud, sipelgad nind elevandid .[20]
Teisesed tarbijad ehk  karnivoorid   (iseloomusta, too näiteid)

Karnivoorid on lihatoidulised loomad, kes toituvad herbivooridest. Nt. tiiger, kuid ka võrkpüüton,  anakonda  ja boa.
Tipptarbijad  (iseloomusta, too näiteid)
Tipptarbija on loom, kes toitub ainult loomadest ja on toiduahelas viimasel kohal. Teda ennast ei sööda, tarbib viimasena. Näiteks puumad, leopardid, jaaguarid, krokodillid, kotkad.
Ökoloogiline püramiid
5. Ökosüsteem kui tervik
Maad ümbritsevat ning elu sisaldavat kihti nimetatakse biosfääriks. Biosfäär jaotub erineva suurusega bioomideks ning bioomselt eristatakse erineva suurusega ökosüsteeme. Ökosüsteemid üleüldiselt on isereguleeruvad süsteemid, mis koosnevad erinevatest elusorganismide kooslustest ja öktoobidest. Elukoosluse peamisteks osadeks on taime-, seemne- ja loomakooslus ning mikroorganismid .[21]
Toiduahelad

    1. banaan -> ahv -> kotkas
    2. jakarandapuu lehed -> sisalik -> anakonda -> leopard
    3. orhidee -> tuukan -> boamadu
Toiduahelate võrgustik

                                 jaaguar
                                                    viigipuu                        orhidee
                                                                       sipelgas
                                        herilane
                                                                                        tuukan
                    lehetäi
                                         papagoi                                 mahagonipuu
Toiduahela katkemine
Toiduahela katkemine toimub siis, kui näiteks jakarandapuu lehti söövad sisalikud, sisalikke omakorda anakondad ja anakondasid leopardid. Ent hetkel, kui üks lüli ja liik juhtub vahelt ära kaduma, on suures ohus ka teised liigid. Seega: kui sisalikke poleks ning nagu me teame, siis anakonda ei söö jakarandapuu lehti ning sureks välja. Ka leopardi toiduväärtus langeks ja nad jääksid nõrgemaks. 

Ühe konkreetse populatsiooni iseloomustus
Populatsioon ehk asukond on rühm samast liigist organisme, kes elavad ühisel territooriumil. Looduslikud takistused on tihti ühtlasi populatsioonide leviku piirideks. Populatsiooni arvukus on ühte populatsiooni kuuluvate isendite arv. Populatsiooni tihedus näitab populatsiooni isendite arvu pinnaühiku kohta.
Jaaguar
Suurus:
Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 40–70 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad.Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv . Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. [22]
Jahipidamine :
Jaaguar püüab saaki enamasti öösiti, oma näljaste poegade toitmiseks ka päeval. Peamised saakloomad on hirved , metssead, pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad.
Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi. Jaaguaridel on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi. [23]
Populatsiooni arvukus ja muutus ajas:
Olgugi, et tabel on inglise keeles, ei tähenda see, et see oleks vähemarusaadav. Antud tabel näitab uuritud imetajate esinemissagedust aastatel 2003 kuni 2004 märts. Jaaguarid on märgitud punase noolega. Et jaaguare nähti pea aasta jooksul vaid neli korda, tähendab see, et nende territooriumid ja arvud on vähenemas.[24]
Populatsioonitihedus:

Kohas, kus on rikkalikult toitu, võib jaaguari vajadusteks sobiv territoorium olla ligikaudu 5 ruutkilomeetri suurune. [25]
Populatsiooni seisund:
Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, elutsedes selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi säilimise seisukohalt on see veel piisavalt suur. Jaaguari arvukus kahaneb jätkuvalt.[26]
Kuna jaaguarid on kantud rahvusvahelisse punasesse raamatusse, tähendab see, et nende arv looduses kahaneb ja liik on väljasuremisohus.[27]
Peamised põhjused miks jaaguarite populatsioon väheneb on:
salaküttimine
saakloomade vähenemine
sobivate elupaikade vähenemine
populatsiooni fragmenteerumine
Populatsiooni tervislik seisund:
Olgugi, et jaaguaritel on jässakas kehaehitus, on nad väga tugevad ja heas seisundis. Seda nimelt, kuna jaaguarid on tuntud oma võime poolest murda alligaatoreid. [28]
Populatsiooni koht toiduahelas, suhted teiste populatsioonidega:
Jaaguar on toiduahelas tipptarbija, tema suhted teiste liikidega on halvad, kuna tema on see kes teisi kütib.

Ökoloogilised globaalprobleemid, mis mõjutavad vaadeldavat ökosüsteemi 
Igal aastal hävitatakse tuhandete ruutkilomeetrite suuruselt maa-alalt vihmametsi. Puid võetakse maha, et saada väärtuslikku ja hinnatud puitu, samuti selleks, et rajada uusi istandusi. Seni ligipääsmatutesse piirkondadesse rajatakse uusi teid ja asulaid ning metsade laastamine üha suureneb. Meie oleme harjunud teadmisega, et kui mets maha võtta, siis kasvab sinna mõnekümne aasta pärast asemele uus mets. Vihmametsad aga ei kasva endisel kujul uuesti või toimub see väga aeglaselt ja raskesti. Igapäevased vihmad ekvatoriaalvööndis uhuvad mullast toitained väga kiiresti välja. Kui neid mahalangenud lehtede ja surnud puude kõdunemisel pidevalt juurde ei tule, muutub muld paari aastaga täiesti viljatuks. Nii see juhtubki, kui mets maha raiuda ja maa põlluks või karjamaaks teha. Metsade hävitamine kutsub esile ka maapinna ärauhtumise - erosiooni. [30]

Lisainfo
Inimesed ekvatoriaalsete vihmametsade alal
Ekvatoriaalne kliima ei ole inimesele eriti tervislik. Pidevalt lämbe õhk väsitab ja kurnab, väga palju on igasuguseid parasiite ja haigustekitajaid. Külma ja põuda, mis nende arvu vähendaks, siin ei esine. Kuivas ja niiskes kliimas levivad haigused, mille vastu on elanikud abitud. Nende elupaiku ohustavad nii maavarade leiukohtade avastamine kui ka kiire puidutööstuse areng. [31]
Vihmametsade põlisasukad kuulusid kääbusrassidesse (pügmeed jt.), tavalist kasvu inimesed on sinna asunud võrdlemisi hiljuti , aga praegugi elab vihmametsades hõime, kes pole siiani tsivilisatsiooniga kokku puutunud.
Vihmametsade alal elab siiani võrdlemisi vähe inimesi. Majad ehitatakse vaiadele, et ka pärast tugevat vihmahoogu põrand kuivaks jääks. Ehitusmaterjali on vihmametsades palju: lehti katuse tarvis, liaane ja peenemaid puutüvesid seinteks jne. Külad on tavaliselt jõgede ääres või rannikul, sest veeteed pidi on kergem ühendust pidada. Jõgede suudmealadele ja rannikule on tekkinud juba ka päris suuri linnu. Põliselanikud tegelevad peamiselt alepõllundusega. Farmerid põletavad vihmametsa mõne aasta, siis muutub ta viljatuks ja haritakse üles uus lapikene maad. Ekvatoriaalkliimas kasvatatakse omatarbeks riisi, maisi, sorgot, banaane, maapähklit jt. kultuure. [32]
UV-kiirgus on vihmametsades ja ekvatoriaalsetel aladel tugev ning soe ja niiske kliima võimaldab kasvatada ka mitmesuguseid kasulikke puuliike . Vihmametsade aladele , eriti Kagu-Aasias, on rajatud kautšukipuu, kohvi, suhkruroo, õlipalmi ja mitmeid teisi istandusi. Ürgmets jäetakse põhiliselt alles, maha raiutakse ainult kolmanda rinde puud ja enamik liaane, asemele istutakse varjutaluvad puud, nagu õlipalm, kautšuki- või kakaopuu. Metsa varjus kasvavad hästi ka banaanid . Alles banaanide ja kakaopuu levik võimaldas Aafrika vihmametsi tihedamalt asustama hakata: esimesed kindlustasid inimestele toidu, teine sissetuleku. Täiendavat elatust annab väärispuude väljaraiumine metsast , mõnel pool ka maavarade kaevandamine.
Amazonase madalik
Kõige ulatuslikumad vihmametsad, mis hõlmavad ligi 6 miljoni km2 suuruse ala, kasvavad Lõuna-Ameerikas Amazonase madalikul.
Amazonas on maailma suurim jõgi. Jõe laius küünib 3-5 kilomeetrini, enne deltasse jõudmist isegi 15-20 km, sügavus on saja meetri ringis. Amazonase veerikkusel on kaks põhjust - väga suur jõgikond ja suur sademete hulk selles piirkonnas. Amazonasel on umbes 500 lisajõge, millest mõned kuuluvad maailma suurimate hulka. Lisajõed toovad Amazonasesse suure hulga sogast vett ja tänu neile kannab Amazonas igal aastal ookeani umbes 1 mlrd. t muda ja muid setteid. Amazonas voolab ekvatoriaalse kliimaga alal, seepärast pole veetaseme kõikumised kuigi suured. Kuid isegi väikesed veetaseme kõikumised põhjustavad suuri üleujutusi, sest nii Amazonas kui ka ta lisajõed voolavad väga tasasel madalikul laugete kallaste vahel. Üleujutus võib kesta kuid. [33]
Jõgede läheduses asub kohati kuni kümnete kilomeetrite laiune üleujutatav metsaribana, sipelgapesa puutüvel mida nimetatakse igapoks. Igapo meenutab mangroovmetsi, ta on madal, kuid võrdlemisi tihe. Nagu vihmametsas kunagi, on seal palju liaane ja epifüüte. Epifüüt ehk pealistaim on taimorganism, mis kinnitub või kasvab teisel elusal taimel (sageli puul) viimast kahjustamata. Kuivamaaloomi on igapos vähe, see-eest aga palju kaimane, kilpkonnasid, krokodille, väga mitmesuguseid konni jt. loomi, kes elavad nii maal kui vees. Puudel elab tohutult sipelgaid ja muid mürgiseid putukaid. Amazonas ja tema lisajõed on erakordselt kalarikkad. Siinsetes vetes elavad ohtlikud kalad piraajad, kes parves võivad kallale tungida isegi suurtele loomadele. Jõgede ääres peavad jahti vee äärde jooma tulnud loomadele anakondad. Anakondad võivad kasvada ligi 10 m pikkuseks , oma saagi surmavad nad kägistades. [34]
"Tavaline" vihmamets kasvab vaid jõgedevahelistel kõrgematel aladel. Amazonase vihmametsades kasvab mitmesuguseid palme, metsik kautšukipuu hevea, metsik kakaopuu jpt.  Loomad elavad peamiselt puude otsas, eriti palju on mitmesuguseid ahve, laisikud, sipelgaid, papagoisid jt. Sellele mandrile on iseloomulikud taapirid, kiskjatest on tuntum jaaguar.
Viimase kolmekümne aasta jooksul on Brasiilia valitsus püüdnud Amazonase jõgikonda sihikindlalt kasutusele võtta. On ehitatud tuhandeid kilomeetreid moodsaid maanteid, siia on ümber asustatud põlluharijaid, hakatud kaevandama maake jne. Kogu see tegevus ohustab tugevasti looduskeskkonda. Suurelt pindalalt on ürgmets hävitatud ja selle asemele rajatud teed, külad, kaevandused ja põllud. Kuid põldudest on osa jõudnud juba muutuda viljatuks ja paljud asukad on lahkunud, et otsida paremaid maid.
Puud takistavad mulla erosiooni ning hoiavad enda sees vett, mis muidu erosioonile kaasa aitaks. Lisaks sellele tekitab Amazonase vihmamets suure osa sademetest läbi transpiratsiooni ise. Ilma taimkatteta suureneb maapinnale langeva vihmavee hulk mis viib minema olulised toitained ning jätab alles ainult liiva. Metsaga kaetud maapind omastab kümme korda rohkem vett, kui lagendik . Sellistel lagendikel on sademete tõttu erosioon kuni 1000 korda suurem, kui metsas. Mitmed uurimused on näidanud, et puudest puhastatud lagendikel on õhuniiskus ligi 50% väiksem kui vihmametsas, ning temperatuur kuni 5°C kõrgem. Lagendikke ümbritsevad alad on samuti ohus, sest niiske õhu massid liiguvad metsadest lagendike poole vähendades nii metsale kättesaadava vee hulka. Suuremahulised lageraied ohustavad seeläbi terve metsa elujõulisust. Mitmed Ameerika firmad on avaliku kriitika ja protestide  osaliseks saanud, sest nad impordivad oma kiirtoidurestoranides kasutatava liha Brasiiliast, andes sellega oma nõusoleku vihmametsa hävitamisele. Enim tuntud nende seast on McDonald's ja KFC, kuid ka mitmed lemmikloomatoidufirmad kasutavad oma  toodetes odavat Brasiilia liha. Alates 2004. aastast on Brasiilia maailma suurim loomaliha eksportija, eksportides umbes 2 000 000 tonni loomaliha aastas.[35]
Eeltoodud ekspordistatistika näitab Lääneriikide silmakirjalikkust - räägitakse Amazonase vihmametsade säilitamise tähtsusest, ise seejuures lageraie hüvesid nautides. Kusjuures nii soja , puidu kui ka loomaliha toodang kasvab iga aasta. Ignoreeritakse fatki, et soja tootmiseks on hävitatud miljoneid hektareid vihmametsa, emiteeritud atmosfääri tohustus koguses kasvuhoonegaase ning jõgedesse uhutud  tohulult väärtuslikku mulda ja toitaineid. Haamri ja alasi vahele on jäänud ka metsades elavad looma-, linnu- ja putukaliigid; paljud neist inimestele senitundmatud liigid.[36]
Must stsenaarium - Amazonase vihmametsa täielik hävimine
Oma suuruse tõttu tekitab Amazonase vihmamets läbi transpiratsiooni suure osa oma sademetest ise, ning lageraie ja globaalse soojenemise jätkumisel võivad ebakorrapärasused selles protsessis Amazonase vihmametsa hukutada. 2005. aastal oli Amazonase vihmametsas viimase 100 aasta kõige rängem põud.[37]
Mitmed teadlased ja teaduslikud organisatsioonid , sealhulgas Brasiilia Amazonase Uurimise Rahvuslik Instituut osutavad 'tipnemispunktile', alates millest on metsa kõrbestumisprotsessi peatamine võimatu tuues kaasa katastroofilisi tagajärgi terve maailma kliimale. Tipnemispunktid on teatud tasakaalupunktid, mille saavutamisel leiavad süsteemis aset kardinaalsed muutused, olenemata sellest, milline oli muutuse ulatus. Amazonase puhul on olulised tipnemispunktid temperatuur ja metsa kogupindala, mis on otseselt seotud sademete taastootmisega läbi transpiratsiooni. Amazonase vihmametsa pöördumatu hävimine hakkab Hadley Centre'i kliimamudeli kohaselt juba 3° - 4°C temperatuuritõusu korral.[38]
Selle probleemi lahendamiseks on vaja rahvusvahelist huvi Amazonase vihmametsa säilistamiseks ning taastamiseks - asi mida siiamaani mitte ükski rahvusvaheline lepe ega organisatsioon teha ei ole suutnud. Siin ei aita ka ELi ega G7 ajutised rahasüstid, sest Brasiilia valitsusel ning põllumajanduskorporatsioonidel on omad plaanid, mille kõrval rahvusvaheline abi suuruses mõni miljard dollarit on taskuraha. Arvestades situatsiooni inertsust on ebatõenäoline, et Amazonase vihmamets suudetakse hävingust päästa. [39]
Kokkuvõte
Olles näinud palju vaeva ning viimasel kahel päeval oma unerežiimi totaalselt sassi ajanud, oleme vihmametsade kohta teada saanud järgmist: vihmamets on äärmiselt delikaatne ökosüsteem, milles ka kõige pisem detail toob kaasa laiaulatuslikke muutusi ning võib terve ökosüsteemi balansist välja lüüa. Ekvatoriaalsed vihmametsad on koduks paljudele ning veel avastamata looma- ning taimeliikidele, nad on Maa „ kopsud “ ning kõige tipuks nad ühtlustavad veeringet ja puhastavad vett, ilma milleta elu ei eksisteeri. Vihmametsade asukad, nii taimed kui loomad, putukad ja linnud ning bakterid ja kiskjad – kõik nad mängivad eluringluses olulist rolli.
Loomad, keda lähemalt uurisime, on ajaloo vältel välja arenenud spetsiaalsed omadused, mis aitavad neil toime tulla kuumas, lämbes kliimas ohtlikus kiskjaid täis keskkonnas. Kõikjal on palju värvikirevaid linde, et maskeeruda värviliste lõhnavate lilleõite sekka ning selleks, et puudel liikuda, on teistel loomadel arenenud hea ronimis- või hüppamisvõime. Ent ainult loomad pole märkimisväärsed, ka taimed on tähelepanuväärt. Saime teada, et paljude taimede lehed on laiad ja kaetud vahasarnase kihiga , mis takistab kuumas kliimas liigset aurumist ning hoiab ära veekaotust. Ekvatoriaalsetes vihmametsades elavad inimesed järgivad siiani aastasadu vanu traditsioone ning neil praktiliselt puudub kontakt välismaailmaga.
Vihmametsad on elukeskkonnad, kus käib pidev võitlus ellujäämise nimel. Seda nii loomade kui taimede vahel. Taimedel käib võitlus valguse ja mineraalainete pärast, kuid kohata võib ka koostööd, seda ka loomade seas. Loomariigis on paraku nii, et tugevam jääb ellu.
Nii saimegi teada, et vihmametsad on äärmiselt tähtsad ja nende säilimine, samamoodi nagu nendes ellujäämine, sõna- otseses -mõttes elu ja surma küsimus. Loodame, et meie ettekanne ja referaat suutsid ka klassikaaslasi selles veenda. Aitäh.
Viited ja kasutatud materjalid :
[1]; [2]; [8] http://miksike.net/documents/main/referaadid/ekvatoriaalsed_vihmametsad.html
[3] http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/vihmaloom.ht m
[4]; [6]; [32] http://www.miksike.ee/referaadid/vihmamets.ht m
[5] http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/8klass/3teema/loodus/vihmametsad.ht m
[7] http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/vihmataim.ht m
[9] http://www.nas.nasa.gov/About/Education/Ozone/radiation.html
[10] http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/kasvuhooneefekt_tiina.ht m
[11] http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95huniiskus
[12] http://rainforests.mongabay.com/0201.ht m
[13] http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=912
[14] http://209.85.129.132/search?q=cache:1l2Os4vr7ZMJ:erko.risthein.ee/files/materjal/%25F6koloogia/Okoloogilised_tegurid_okoniss.ppt+%C3%B6koloogiline+amplituud&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a
[15] http://www.sterlingschools.org/shs/stf/cjones/3rdHour/Tropical%20Rainforest/TropicalRainforesthtm.ht m
[16];[17];[18]
http://www.enchantedlearning.com/subjects/rainforest/animals/Sampling.shtml
[19]; [20]
http://www.slideshare.net/helina20/kossteem-presentation
[21] http://spikriladu.ande.pri.ee/konspektid/Bioloogia%20-%20Elu.doc
[22]; [23]; [26] http://et.wikipedia.org/wiki/Jaaguar
[24] pilt http://www.scielo.br/img/revistas/bjb/v66n4/05t1.gif
[25] http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/jaaguar_liina.ht m
[27]; [28] http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/jaaguar_liisjogi.ht m
[30]; [34] http://miksike.net/documents/main/referaadid/ekvatoriaalsed_vihmametsad.ht m
[31]
www.miksike.ee/docs/referaadid/ekvatoriaalne_vihmamets_ooops1.doc
[33]
http://www.miksike.ee/en/glefos.html?spage=http%253A%252F%252Fwww.miksike.ee%252Fdocs%252Flisa%252F8klass%252F3teema%252Floodus%252Famazonas.ht m
[35] www. bioneer .ee/eluviis/oko_abc/newwin-print/article_id-3756
[36]; [39] www.bioneer.ee/eluviis/oko_abc/Amazonase_vihmamets.aid-3756
[37]
www.kristjanvelbri.com/eesti/wp-content/uploads/2009/02/globaalne-soojenemine-ja- kliimamuutused -kristjan-velbri.pdf
[38] www.bioneer.ee/eluviis/oko_abc/newwin-print/article_id-3756