Vihmametsad (0)

Kool
Nimi
Vihmametsad
Referaat
Juhendaja :
Tallinn 2013
Üldiseloomustus
Ekvatoriaalsed vihmametsad paiknevad kahel pool ekvaatorit ligikaudu 10° põhja- ja lõunalaiuseni. Sellesse piirkonda jäävad Kesk- Aafrika, Amazonase jõgikond Lõuna-Ameerikas, Malai saarestik ning Malaka poolsaar Aasias ja osake Põhja- Austraaliast. Vihmametsad on maailma looduse väga oluliseks komponendiks. Nad puhastavad vett, neelavad süsihappegaasi, pidurdavad kasvuhooneefekti ja ühtlustavad veeringet. Vihmametsades elab üle poole kõigist taime-ja loomaliikidest. Palju liike on veel määramata, seda just väiksemate loomade ning eriti putukate seas. Peamised loomaliigid on: laisklased, gorillad, ahvid , tiigrid, jaaguarid, leopardid, erinevat liiki maod , sisalikud ja karihiired.
Vihmametsade loomad
Loomadel on maapinnal vähe süüa, sellepärast elavad nad enamasti puude otsas. Selleks, et puudel liikuda, on nad tavaliselt hea ronimis - ja hüppevõimega või on neil hästi välja arenenud küünised. Puudel elab palju erinevaid ahviliike, okstel ripuvad selg allapoole laisiklased, lendkonnad jt. Kõikjal on palju värvikirevaid linde (papagoid, tukaanid, paradiisilinnud, imetillukesed koolibrid jt.), liblikaid ja putukaid, kes toituvad peamiselt viljadest, mida vihmametsades alati leidub. Erksad värvid aitavad neil nii maskeeruda, sookaaslasi peibutada kui ka märku anda, et tegu on mürgise olendiga. Puude otsa roomavad saagi järele maod, mõned neist on ülimalt mürgised. Puulatvade kohal luuravad saaki kotkad. Ööloomadel on hiiglasuured silmad (ööahv) või väga tundlikud kõrvad ja nina, paljud mardikad helendavad ööpimeduses.
Konkreetsed näited herbivooridest oleksid koolibri, Galapagose kilpkonn, gorilla , laiskloom jpt. Herbivoorid on siis loomad, kes toituvad taimedest ning neid kutsutakse ka „esmasteks tarbijateks“. Tihtipeale langevad herbivoorid loomtoidulistele saagiks.
Vihmametsade taimed
Taimed ei tunne ekvatoriaalkliimas soojuse ega niiskuse puudust, sellepärast on taimkate tihe ja lopsakas. Ekvatoriaalvöötmes kasvavad vihmametsad on väga liigirikkad. Kaht sarnast puud üksteise lähedalt naljalt ei leia. Ühel hektaril võib kasvada üle 200 erineva puuliigi. Vihmametsade puud ei tunne kalendrit, nad õitsevad, viljuvad ja vahetavad lehti pidevalt. Juhtub sedagi , et ühel ja samal puul on mõni oks raagus, teine värskes lehes, kolmas õitseb. Pole ju aastaaegade vahel kuigi märgatavat erinevust. Metsa alla jõuab läbi tiheda lehestiku väga vähe valgust, seal on päris hämar. Sellised tingimused sobivad varjulembestele sõnajalgadele ja mitmetele madalatele palmiliikidele. Maapinda katab paks kõdukiht, sest puudelt kukub alla oksi ja langeb lehti. Tugijuured, liaanide rägastik ja mahalangenud surnud puud teevad liikumise metsa all peaaegu võimatuks.
Vihmametsade kliima
Ekvatoriaalkliima on palav ja niiske. Ilm on aasta läbi enam vähem ühesugune. Päikesetõusu ajal on õhutemperatuur 20°C ringis . Hommikupoolikul palavus suureneb ja temperatuur ulatub pärastlõunal umbes 30 kraadini. Maapind aurab, lämbe õhk tõuseb üles ja pärastlõunaks kogunevad taevasse pilved , millest vallandub tugev vihmavaling, sageli koos äikesega. Mõnel pool on aastas 200 päeval ja enamgi. Vihm kestab paar-kolm tundi. Õhtuks taevas selgineb ja läheb veidi jahedamaks, kuid niiske õhk ei jahtu kuigi kiiresti. Järgmisel päeval algab kõik otsast peale. Ööpäeva keskmine temperatuur püsib aasta läbi 25-26°C vahel, sademeid langeb aastas peaaegu kõikjal üle 2000 mm. Suur sademetehulk on eelduseks veerohkete jõgede tekkele, just nimelt Amazonas Lõuna-Ameerikas ja Kongo Aafrikas.
Õhuniiskus
Et ekvatoriaalsed vihmametsad on levinud ekvatoriaalse ja niiske troopilise kliimavöötme piirkondades, on sealne õhuniiskus suur. Kui ilm on pilves , on õhuniiskus 100%. Kui aga päike paistab, suureneb kiiresti õhutemperatuur ja õhuniiskus langeb 50%-ni, mis põhjustab puulehtede pinna ülekuumenemise ja niiskusvajaku. See on põhjuseks, miks vihmametsade kõrgema rinde puudel on tavaliselt suured lehed, ning sageli läikiva vahase pinnaga, mis takistab ülemäärast auramist, teravad lehetipud aga soodustavad vihmavee kiiret mahavoolamist. Alumiste rinnete taimede lehed on, vastupidi, õhukesed ja õrnad.
Suur sademetehulk, rünkpilved ja veeauramine loob ülimalt niiske õhkkonna. Iga erineva rinde puu kohta aurustub umbes 760 liitrit vett aasta peale ning see teeb kokku umbes 76 000 liitrit vett, mida iga rinde puu paiskab ühe aakri kohta atmosfääri. Suured vihmametsad ja nende õhuniiskus osalevad suuresti vihmapilvede tekkimises ja toodavad kuni 75% oma vihmast . Ekvatoriaalne niiske ja kuum kliima ei ole inimesele kasulik, kuid mõned taimed, nagu näiteks sõnajalad, bromeeliad ning orhideed kasvavad epifüütidena võrastikus, kus päikesevalgus on paremini kättesaadav. Need taimed saavad oma vajaliku vee tavaliselt õhust, oma ''õhu juurte'' kaudu. See on võimalik tänu suurele õhuniiskusele.
Happelisus
Enamasti on nii, et Euroopa ja Põhja-Ameerika lubjarikkal mullal kasvab hulga rohkem taimeliike kui happelisel mullal, kuid troopikas on asi vastupidi: happelised mullad on liigirikkad ja lubjarikkad liigivaesemad. Põhjus, miks liigirikkuse ja mulla happelisuse seos troopikas teistmoodi on, seisneb selles, et troopikas on enamasti happelised mullad, kuna kõrge temperatuur ja rohked sademed on karbonaadid mullast välja leostanud. Suurematel laiuskraadidel on jääajad korduvalt mulda seganud, uued mullakihid on paljastunud ja seetõttu on mullad ka keskmiselt aluselisemad. Liigid on tekkinud ja kohastunud nende tingimustega, mis antud laiuskraadil või piirkonnas valdavad. Seega erinevus, mis me võime näha liigilises mitmekesisuses paarisaja meetri ulatuses, võrreldes lubjarikast ning lubjavaest niidulaiku, on tegelikult seletatav vastavatele mullatüüpidele omaste liigifondide suuruste erinevusega.
Ökoloogilised globaalprobleemid , mis mõjutavad vaadeldavat ökosüsteemi
Igal aastal hävitatakse tuhandete ruutkilomeetrite suuruselt maa-alalt vihmametsi. Puid võetakse maha, et saada väärtuslikku ja hinnatud puitu, samuti selleks, et rajada uusi istandusi. Seni ligipääsmatutesse piirkondadesse rajatakse uusi teid ja asulaid ning metsade laastamine üha suureneb. Meie oleme harjunud teadmisega, et kui mets maha võtta, siis kasvab sinna mõnekümne aasta pärast asemele uus mets. Vihmametsad aga ei kasva endisel kujul uuesti või toimub see väga aeglaselt ja raskesti. Igapäevased vihmad ekvatoriaalvööndis uhuvad mullast toitained väga kiiresti välja. Kui neid mahalangenud lehtede ja surnud puude kõdunemisel pidevalt juurde ei tule, muutub muld paari aastaga täiesti viljatuks. Nii see juhtubki, kui mets maha raiuda ja maa põlluks või karjamaaks teha. Metsade hävitamine kutsub esile ka maapinna ärauhtumise - erosiooni.
Inimesed ekvatoriaalsete vihmametsade alal
Ekvatoriaalne kliima ei ole inimesele eriti tervislik. Pidevalt lämbe õhk väsitab ja kurnab, väga palju on igasuguseid parasiite ja haigustekitajaid. Külma ja põuda, mis nende arvu vähendaks, siin ei esine. Kuivas ja niiskes kliimas levivad haigused, mille vastu on elanikud abitud. Nende elupaiku ohustavad nii maavarade leiukohtade avastamine kui ka kiire puidutööstuse areng. Vihmametsade alal elab siiani võrdlemisi vähe inimesi. Majad ehitatakse vaiadele, et ka pärast tugevat vihmahoogu põrand kuivaks jääks. Ehitusmaterjali on vihmametsades palju: lehti katuse tarvis, liaane ja peenemaid puutüvesid seinteks jne. Külad on tavaliselt jõgede ääres või rannikul, sest veeteed pidi on kergem ühendust pidada. Jõgede suudmealadele ja rannikule on tekkinud juba ka päris suuri linnu. Põliselanikud tegelevad peamiselt alepõllundusega. Farmerid põletavad vihmametsa mõne aasta, siis muutub ta viljatuks ja haritakse üles uus lapikene maad. Ekvatoriaalkliimas kasvatatakse omatarbeks riisi, maisi, sorgot, banaane, maapähklit jt. kultuure.
Amazonase vihmametsa täielik hävimine
Oma suuruse tõttu tekitab Amazonase vihmamets läbi transpiratsiooni suure osa oma sademetest ise, ning lageraie ja globaalse soojenemise jätkumisel võivad ebakorrapärasused selles protsessis Amazonase vihmametsa hukutada. 2005. aastal oli Amazonase vihmametsas viimase 100 aasta kõige rängem põud. Mitmed teadlased ja teaduslikud organisatsioonid , sealhulgas Brasiilia Amazonase Uurimise Rahvuslik Instituut osutavad 'tipnemispunktile', alates millest on metsa kõrbestumisprotsessi peatamine võimatu tuues kaasa katastroofilisi tagajärgi terve maailma kliimale. Tipnemispunktid on teatud tasakaalupunktid, mille saavutamisel leiavad süsteemis aset kardinaalsed muutused, olenemata sellest, milline oli muutuse ulatus. Amazonase puhul on olulised tipnemispunktid temperatuur ja metsa kogupindala, mis on otseselt seotud sademete taastootmisega läbi transpiratsiooni. Amazonase vihmametsa pöördumatu hävimine hakkab Hadley Centre'i kliimamudeli kohaselt juba 3° - 4°C temperatuuritõusu korral.
Selle probleemi lahendamiseks on vaja rahvusvahelist huvi Amazonase vihmametsa säilistamiseks ning taastamiseks - asi mida siiamaani mitte ükski rahvusvaheline lepe ega organisatsioon teha ei ole suutnud. Siin ei aita ka ELi ega G7 ajutised rahasüstid, sest Brasiilia valitsusel ning põllumajanduskorporatsioonidel on omad plaanid, mille kõrval rahvusvaheline abi suuruses mõni miljard dollarit on taskuraha . Arvestades situatsiooni inertsust on ebatõenäoline, et Amazonase vihmamets suudetakse hävingust päästa.
Kasutatud materjal:
http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/vihmaloom.ht m
http://www.miksike.ee/referaadid/vihmamets.ht m
http://www.wikipedia.org
http://www.google.ee