Amazonase madalik (0)

       Tootsi Lasteaed Põhikool
Amazonase madalik
Referaat
Autor: Maris Ennusaar
8. klass
Mai 2012
Kliima
 Päikesetõusu ajal on õhutemperatuur 20°C ringis . Hommikupoolikul palavus suureneb ja temperatuur ulatub pärastlõunal umbes 30 kraadini. Maapind aurab, lämbe õhk tõuseb üles ja pärastlõunaks kogunevad taevasse pilved , millest vallandub tugev vihmavaling, sageli koos äikesega. Mõnel pool on äikest aastas 200 päeval ja enamgi . Vihm kestab paar-kolm tundi. Õhtuks taevas selgineb ja läheb veidi jahedamaks, kuid niiske õhk ei jahtu kuigi kiiresti. Järgmisel päeval algab kõik otsast peale. Ööpäeva keskmine temperatuur püsib aasta läbi 25-26°C vahel, sademeid langeb aastas peaaegu kõikjal üle 2000 mm.
 Mõningaid aastaajalisi kõikumisi siiski esineb. Kõige tugevamad ja korrapärasemad on pärastlõunased vihmad kevadel ja sügisel, kui päike käib otse läbi seniidi. Suvise ja talvise pööripäeva paiku, kui päike käib pisut madalamalt, on vihmahood nõrgemad ja võivad mõnel päeval äragi jääda.
 Suur sademetehulk on eelduseks veerohkete jõgede tekkele, näiteks: Amazonas Lõuna-Ameerikas ja Kongo Aafrikas.
Ekvatoriaalne kliima ei ole inimesele eriti tervislik. Pidevalt lämbe õhk väsitab ja kurnab, väga palju on igasuguseid parasiite ja haigustekitajaid. Külma ja põuda, mis nende arvu vähendaks, siin ju ei esine.
3
Asukoht
Amasoonia ehk Amazonase madalik on madalik Lõuna-Ameerika põhjaosas; kõige suurem madalik maailmas (pindala üle 6 900 000 miljoni km²[1]).
  Madalik paikneb Andidest kuni Atlandi ookeani rannikuni, piirneb Guajaana mägismaaga põhjas ja Brasiilia mägismaaga lõunas. Madalikul asub Amazonase jõgikond.
 
Amazonase kaart
2
Pinnamood
Amazonase madalik on suurim vihmametsa ala mille ulatus on kuni 6 miljonit km². Kivimid murenevad keemiliselt ja toimub vee- erosioon ehk mullaosakeste ümberpaigutamine ajutiste vooluvete toimel. Tasandiku jõed on veerikaad, laiad , aeglase vooluga, ning tasandikel on tavaliselt sood. Amazonas on maailma suurim jõgi mille laius on 3-5km, suudmealal 15-20km. Amazonase pikkus on lätteist 6400 km ja Ucayali lätteist üle 7000 km. Amazonas voolab ja , lühidalt ka piiril . Igal aastal kannab ta Atlandi ookeani 3800 km3 vett, ligi kolm korda rohkem kui Kongo ja 60 korda enam kui Niiluse jõgi. Sügavus on saja meetri ringis. Amazonase veerikkusel on kaks põhjust - väga suur jõgikond ja suur sademete hulk selles piirkonnas. Amazonasel on umbes 500 lisajõge, millest mõned kuuluvad maailma suurimate hulka. Lisajõed toovad setteid ning muda . Üleujutused Amazonase jõe kallastel võivad kesta kuid.
Amazonase jõgi
4
Veestik
Amazonas on maailma suurim jõgi. Igal aastal kannab ta Atlandi ookeani 3800 km3 vett, ligi kolm korda rohkem kui Kongo ja 60 korda enam kui Niiluse jõgi. Jõe laius küünib 3-5 kilomeetrini, enne deltasse jõudmist isegi 15-20 km, sügavus on saja meetri ringis. Amazonase veerikkusel on kaks põhjust - väga suur jõgikond ja suur sademete hulk selles piirkonnas. Amazonasel on umbes 500 lisajõge, millest mõned kuuluvad maailma suurimate hulka. Lisajõed toovad Amazonasesse suure hulga sogast vett ja tänu neile kannab Amazonas igal aastal ookeani umbes 1 mlrd. t muda ja muid setteid. Suurt deltat tal siiski ei ole. Ookeani tõusulaine ulatub mitusada kilomeetrit jõgepidi üles, see puhastab jõesängi ja kannab enamiku setteid kaugele ookeani. Amazonas voolab ekvatoriaalse kliimaga alal, seepärast pole veetaseme kõikumised kuigi suured. Neid põhjustavad vaid lõuna poolt, lähisekvatoriaalse kliima aladelt saabuvad lisajõed, millel esineb suvine suurvesi. Kuid isegi väikesed veetaseme kõikumised põhjustavad suuri üleujutusi, sest nii Amazonas kui ka ta lisajõed voolavad väga tasasel madalikul laugete kallaste vahel. Üleujutus võib kesta kuid. 
 
Amazonase jõgi
5
Taimestik
Jõgede läheduses asub kohati kuni kümnete kilomeetrite laiune üleujutatav metsaribana, mida nimetatakse igapoks. Igapo meenutab mangroovmetsi, ta on madal, kuid võrdlemisi tihe. Nagu vihmametsas kunagi, on seal palju liaane ja epifüüte.
"Tavaline" vihmamets kasvab vaid jõgedevahelistel kõrgematel aladel. Amazonase vihmametsades kasvab mitmesuguseid palme, metsik kautšukipuu hevea , metsik kakaopuu jpt.
Taimed ei tunne ekvatoriaalkliimas soojuse ega niiskuse puudust, sellepärast on taimkate tihe ja lopsakas. Ekvatoriaalvöötmes kasvavad valdavalt vihmametsad , mis on väga liigirikkad. Kaht sarnast puud üksteise lähedalt naljalt ei leia. Ühel hektaril võib kasvada üle 200 erineva puuliigi.
 Metsas kasvavad puud erineva kõrguseni ja moodustavad rindeid. Kõige kõrgemad puud kasvavad 50 - 70 m kõrguseks. Selliseid ülikõrgeid puuhiiglasi on siiski võrdlemisi hajusalt. Nende võrad ei puutu kokku, vaid kõrguvad siin-seal metsa kohal. Selleks et kindlalt püsti seista, ümbritsevad puude tüve tugijuured . Teise rinde puud kasvavad umbes 40 m kõrguseks. Nende võra moodustab tiheda lehekatuse, mis neelab suurema osa päikesevalgusest ja varjab maapinda. Alumise rinde varjutaluvad puud on 15 - 20 m kõrgused. Ülemises rindes kasvavad viigipuud, palmid, mahagonid, kapokipuud, alumistes rinnetes palisandrid, eebenipuud, banaanid , puissõnajalad.
Puudel väänlevad kõrgusse rohkearvulised ronitaimed e. liaanid, mis vajavad palju valgust. Seal põimuvad nad puulatvadesse ja kasvatavad oma lehti, õisi ja vilju . Liaanide õhujuured ripuvad justkui köied puudelt alla, olles omakorda toeks teistele valguse poole püüdlevatele ronitaimedele. Paljud ronitaimed haakuvad varresõlmedest väljuvate juurte abil puukoore krobelisele pinnale või kasvavad ümber sileda pinna. Teatud liiki viigipuud, mida kutsutakse “puukägistajaks”, kasvatavad juurtest tiheda võrgu ümber kandurpuu hukutades selle valguse varjamisega. Meiegi kodudes võib kohata troopilisi ronitaimi (nõelköis, kannatuslill jt), siin kasvatatakse neid ilutaimedena.
 Puud tüvedel, okstel ja vartel kasvavad taimed, mida kutsutakse epifüütideks e. pealistaimedeks. Nad ei võta kandurtaimedelt ei vett ega toitu, kasutavad neid vaid valguse poole pürgimisel. Sellisteks on samblikud , samblad, paljud sõnajalaliigid, kuid ka õistaimed, näiteks kauniõielised orhideed. Osa orhideelistest on saprofüüdid e. lagundajad nagu seende ja bakteridki.
 Vihmametsade puud ei tunne kalendrit, nad õitsevad, viljuvad ja vahetavad lehti pidevalt. Juhtub sedagi , et ühel ja samal puul on mõni oks raagus, teine värskes lehes, kolmas õitseb. Pole ju aastaaegade vahel kuigi märgatavat erinevust. Vihmametsade kõrgema rinde puudel on tavaliselt suured lehed, sageli on nad läikiva vahase pinnaga, mis takistab ülemäärast auramist, teravad lehetipud aga soodustavad vihmavee kiiret mahavoolamist. Alumiste rinnete taimede lehed on, vastupidi, õhukesed ja õrnad.
 Metsa alla jõuab läbi tiheda lehestiku väga vähe valgust, seal on päris hämar. Sellised tingimused sobivad varjulembestele sõnajalgadele ja mitmetele madalatele palmiliikidele. Metsaaluse niisketes tingimustes kasvavad hästi seened. Maapinda katab paks kõdukiht, sest puudelt kukub alla oksi ja langeb lehti. Tugijuured, liaanide rägastik ja mahalangenud surnud puud teevad liikumise metsa all peaaegu võimatuks.
 Kõrged puud vajavad lisatoestust ja seda ülesannet täidavad tugijuured. Sellel pildil on näha ka puud mööda kõrgustesse pürgiva liaani varsi .
 Vihmametsades on palju erilise õiekuju ja suure värvikirevusega taimi. Nende eripärase välimuse pärast on nad hinnatud meilgi. Väga palju kasvab õistaimi puude tüvedel, nad on epifüüdid. Paljudele meeldivad suurte ja kaunite õitega orhideed, papagoililled ja paljud teised.
6
Vihmametsades kasvab ka palju taimi, mida kasutatakse ravimi- või toiduainetööstuses. Vihmametsa kobedast pinnases kasvab ingveri taim, millest valmistatakse jookide ja toitude maitsestamiseks pulbrit.
 Paljudel puudel moodustuvad õied ja viljad tüvedele, mitte võsude tippudesse nagu teistes loodusvööndites kasvavatel taimedel. Selle puu nimi on kohalikus keeles "vihmapuu".
 Vihmametsa all kasvab ka taimi, mis parasiteerivad teistel taimedel. Raitlill on üks liaani juureparasiitidest ja peale selle on tal maailma kõige suurem õis. Lehti raitlilledel pole ja nad lõhnavad raipe järgi - see " aroom " peibutab tolmeldavaid putukaid. Sumatra saarel kasvaval arnoldi raitlille õie läbimõõt võib olla pool meetrit.
Raitlill
7
Loomastik
Loomadel on maapinnal vähe süüa, sellepärast elavad nad enamasti puude otsas. Selleks, et puudel liikuda , on nad tavaliselt hea ronimis - ja hüppevõimega või on neil hästi välja arenenud küünised. Puudel elab palju erinevaid ahviliike, okstel ripuvad selg allapoole üliaeglaste liigutustega laisiklased, lenddraakonid (väikesed sisalikud), lendkonnad jt. Kõikjal on palju värvikirevaid linde (papakoid, tukaanid, paradiisilinnud, imetillukesed koolibrid jt.), liblikaid ja putukaid, kes toituvad peamiselt viljadest, mida vihmametsades alati leidub. Erksad värvid aitavad neil nii maskeeruda, sookaaslasi peibutada kui ka märku anda, et tegu on mürgise olendiga. Puude otsa roomavad saagi järele maod, mõned neist on ülimalt mürgised. Puulatvade kohal luuravad saaki kotkad. Ööloomadel on hiiglasuured silmad (ööahv) või väga tundlikud kõrvad ja nina, paljud mardikad helendavad ööpimeduses.
 Pudedas pinnases ja metsakõdus elab sisalikke, karihiiri ja madusid. Sipelgatest ja termiitidest toituvad soomusloomad. Suurematest loomadest saavad metsa all elada need, kes on suutelised liikuma tihedas padrikus – okaapid, suurimad inimahvid - gorillad, kiskjatest Aasias tiigrid , Lõuna-Ameerikas jaaguarid, Aafrikas leopardid.
 Väga rikkalik on jõgede ning järvede loomastik. Veekogudes elavad paljud kalaliigid , arvukalt on krokodille , jõehobusid, mitmesugused veelinde.
 Paljud vihmametsades elavad loomad saadavad oma elu mööda puu otsas. Laisiklased elavad kogu oma elu ühe puu otsas ja vaid erandkorras võtavad ette ohtliku teekonna teise puu otsa. Nad on väga abitud ja ainus enesekaitse on jääda märkamatuks. Sellele aitab kaasa nende karvkatte rohekas varjund, mille annavad mikroskoopilised sinikud ( bakterid ).
 Paljud pisiimetajad, putukad ja kahepaiksed tegutsevad vaid ööpimeduses, kui on mõnevõrra jahedam. Valged nahkhiired puhkavad helikoonia lehest valmistatud "telgis" ja ootavad uut jahiaega. Nahkhiirtel on väga hea " kuulmine " - nad orienteeruvad enda poolt välja saadetud ultraheli signaalide kaja abil, mis takistustelt tagasi tuleb.
 Vihmametsades elab palju eredavärvilisi konni , kelle nahk on niisutatud mürgise limaga. Seda lima kasutavad pärismaalased noole otste mürgitamiseks. Ergas värv on hoiatuseks vaenlastele.
 Metsa all elab palju putukaid, kes toituvad lehekõdust. Väga palju on igasuguseid sipelgaid, nii lehesööjaid kui loomtoidulisi. Need sipelgad siin lõikavad lehtedest tükke ja tassivad neid oma pessa, kus see töödeldakse kompostiks. Komposti toodetakse oma seenekasvatuse jaoks.
8
Majandustegevus
Amazonase jõgikond oli pikka aega inimtühi. Põliselanikke siin ei olnud, vanimad asukad jõudsid Amazonase ürgmetsadesse alles paartuhat aastat tagasi. Nende vähesed järglased elatuvad siiani jahist ja söödavate viljade korjamisest. Valged inimesed vältisid kaua seda piirkonda, üksikud asulad tekkisid vaid jõgede äärde. Aegajalt andis suuri tulusid kautšuki kogumine metsast , kuid selline " palavik " vaibus kiiresti.
 Püsivamaks kujunes asustus Amazonase jõe ääres. Amazonas on nii lai ja sügav, et temal saavad sõita ka merelaevad. Iquitose linn Peruus Andide jalamil on Atlandi ookeani sadam. Lisajõgedel takistavad laevasõitu tihti kärestikud.
 Viimase kolmekümne aasta jooksul on Brasiilia valitsus püüdnud Amazonase jõgikonda sihikindlalt kasutusele võtta. On ehitatud tuhandeid kilomeetreid moodsaid maanteid, siia on ümber asustatud põlluharijaid, hakatud kaevandama maake jne.
 Kogu see tegevus ohustab tugevasti looduskeskkonda. Suurelt pindalalt on ürgmets hävitatud ja selle asemele rajatud teed, külad, kaevandused ja põllud. Kuid põldudest on osa jõudnud juba muutuda viljatuks ja paljud asukad on lahkunud, et otsida paremaid maid.
 Vihmametsade põlisasukad kuulusid kääbusrassidesse (pügmeed jt.), tavalist kasvu inimesed on sinna asunud võrdlemisi hiljuti. Vihmametsade alal elab siiani võrdlemisi vähe inimesi. Majad ehitatakse vaiadele, et ka pärast tugevat vihmahoogu põrand kuivaks jääks. Ehitusmaterjali on vihmametsades palju: lehti katuse tarvis, liaane ja peenemaid puutüvesid seinteks jne.
 Külad on tavaliselt jõgede ääres või rannikul, sest veeteed pidi on kergem ühendust pidada. Jõgede suudmealadele ja rannikule on tekkinud juba ka päris suuri linnu.
 Põliselanikud tegelevad peamiselt alepõllundusega. Sellist põldu saab kasutada vaid mõne aasta, siis muutub ta viljatuks ja haritakse üles uus lapikene maad. Ekvatoriaalkliimas kasvatatakse omatarbeks riisi, maisi, sorgot, banaane, maapähklit jt. kultuure.
 
9
Sisukord
Asukoht .............................................................................................................................................. 2
Kliima ................................................................................................................................................ 3
Pinnamood ......................................................................................................................................... 4
Veestik ............................................................................................................................................... 5
Taimestik ....................................................................................................................................... 6- 7
Loomastik .......................................................................................................................................... 8
Majandustegevus ............................................................................................................................... 9
Kasutatud kirjandus ......................................................................................................................... 10
Kasutatud kirjandus
Google pildiotsing
http://et.wikipedia.org/wiki/Amasoonia
http://www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/amazonas.ht m
http://miksike.net/documents/main/referaadid/ekvatoriaalsed_vihmametsad.ht m
http://www.annaabi.com/Ekvatoriaalne-Vihmamets-m52628.html