Usundiloo mõisted (0)

Religion – mingile kultuurile , etnosele või sotsiaalsele rühmitusele omane tõekspidamiste, ettekujutuste, käitumisnormide, müütide ja riituste kogum, mille siduv element on usk üleloomulikesse olenditesse ja nähtustesse, kellest või millest tuntakse end sõltuvalt ja keda tuleb usuliselt austada, kummardada ja teenida.
Religiooni objektiks on üleloomulik ja kogemuseväline ( transtsendentaalne ) vägi.
Religiooni ülesanded: 1) Nähtuste seletamine; 2) Ühiskonna kindlustamine; 3) Inimeste psühholoogiline toetamine; 4) Traditsiooni loomine ja sel moel mälu edasi kandmine.
Teoloogia – teadus Jumalast või Jumalatest, religioossest õpetusest, dogmadest, riitustest ja teenimisest. Teoloogia uurib teadusliku mõisteaparaadi ja teaduslike meetodidega religiooni kui nähtuse ja üleloomuliku printsiibi olemust, üleloomuliku printsiibi ja inimese vahekorda , religiooni ja ühiskonna seoseid ning vastavaid allikaid ajaloolises, eetilises ja eksegeetilises plaanis eri kultuurides ja ajastutel. Igal religioonil on oma teoloogia.
Usk – religiooni ja usundi keskmes asuv keerukas psühholoogiline nähtus – hoiak, mis kujutab endast kindlat suhtumist religiooni väärtusobjekti ja selle suhtumise läbielamist.
Rahvausund – konkreetse religiooni sekundaarne usundikiht, mis koosneb hilisema tekkega ettekujutustest, pärimustest ja tavadest.
Ebausk – rahvausundile toetuv uskumuste ja nendele vastav kirjutamata käitumisjuhiste kogum.
Uskumus – konkreetne rahvausundiline väide, millest juhindutakse ka käitumises.
Usund – konkreetne religioosne süsteem, mis on omane teatud etnosele, kultuurile või mingile muule sotsiaalsele rühmale.
Riitus – usundi loomuliku koostisosana mingile pärimusele vastav korrapärane ja arenguliselt konservatiivne usuline käitumine, mis koosneb sõnalisest ja talituslikust osast.
Rituaal – mingi usutalituse, tava või kombe täitmise kindlakskujunenud kord, tseremoonia . Rituaalidel on kindel mudel (sõnalis-kehaline toiming, liturgiline kord), aeg ja kindlad väärtused. Durkheimi järgi on rituaal: kogukonna ühine toiming, millega kinnitatakse ühiseid tõekspidamisi/väärtusi. Religioon annab ühise kogemuspinna, on kollektiivne kogemus ning inimtsivilisatsiooni alus
Kultus – usundites üleloomuliku olendi või niisuguse reaalse objekti kummardamine ja austamine, millele omistatakse religioosne või maagiline vägi.
Dogma – õpetuslause, mida peetakse tõeks ilma tõestust vajamata; teoloogiline võide, mis on kokkuleppeliselt tunnistatud vääramatuks tõeks, mis on kohustuslik kõigile usklikele ja mis ei ole arvustatav.
Müüt – religioosse pärimuse liik, mis muistsete inimeste mõtlemise baasil seletab jumalate, maailma ja inimeste tekkimist, kulgemist ja saatust. Eristatakse loomis -, viljakus-, loodusmüüte jne. Müütides kirjeldavate sündmuste tähendus on püha, neisse suhtutakse tõsiselt ja neid usutakse kahtlusteta.
Legend – rahvapärimuse liik, mis kujutab Piibli, apokrüüfide või pühakute elulugude alustel tekkinud poeetilisi, õpetlikke või seletavaid jutustusi.
Maagia – loodususundiline või kõrgususundiline riituslik käitumine, mille abil usutakse suutvat enda tahtele allutada üleloomulikku väge.
Animism – usk loodusobjektide, nähtuste ja olendite hingestatusesse, kusjuures eeldatakse, et eksisteerivad individuaalhinged.
Animatism – arvatavalt esiaja usundikihi varaseim aste, mis eeldab usku üleüldisesse elusse ja kogu loodust täitvasse ebaisikulisse väesse. Animatismis puudub veel ettekujutus ükikhingedest ning seda ei saa käsitleda usundina.
Totemism – traditsionaalkultuurides uskumus inimeste ja sugukondade sugulussuhetest mõnede loomade, harvem taimede või esemetega (tootemitega); algupärateooria, mille järgi on ürgusundi varajasimas faasis olnud kõikehõlmavaks tootemikummardamine.
Ürgmonoteism – usundilooline algupärateooria, mille järgi inimkonna vanimaks usundiks oli usk monoteistlikku ainujumalasse.
Ürgusund – usundiloos varaseim usundikihistus, mis oli ilmselt olemas juba neandertali inimestel.
Esoteerika – algselt salajased müstitsistlikud, sageli maagilise eesmärgiga õpetused ja toimingud , mis on määratud ainult pühendatutele, nt vabamüürlus, spiritism, numeroloogia jm. Tänapäeval liigitakse esoteerika alla suuremal või väiksemal määral teadusevälist ainestikku ja uurimismetoodikat kasutavad õpetused, mis siiski pretendeerivad teaduslikkusele: ufoloogia, atlantoloogia, druidism jm.
Monoteism – usk ainujumalasse, kes eitab leppimatult teiste jumalate olemasolu. Puhast monoteismi leida ei õnnestu, sest monoteistlikul jumalal on tavaliselt teistest üleloomulikest olenditest kaaskond (nt inglid), keda ta on ise loonud, kes on temalt funktsioonid saanud ja kes talitlevad tema juhtimise all.
Polüteism – jumalausundi tüüp, millele on omane jumalate kogu – panteon .
Henoteism – religioonifenomenoloogiline mõiste, mille järgi kerkib polüteistlikus pantenonis aeg-ajalt esile jumal, kes jätab teised varju, ning kellele on suunatud kultus, kuid ei eitata teiste jumalate olemasolu.
Panteism – jumalausundi tüüp, mille järgi kõik olemasolev on Jumal ja Jumal on kõiges ümbritsevas.
Hiina, Jaapani ja Tiibeti usundid
Hiina loodususund – Hiinlastel kui iidsetel maaviljeluskultuuri kandjatel oli polüteistlik jumalapere. Peajumalaks oli taevajumal Shang-di, kellele allus hulk loodus- ja viljakusjumalaid, häid ja kurje vaime. Õpetus maailmakõiksusest kujunes välja 2. – 1. at vahetuseks eKr: mailm on tekkinud ja toimib yangi ja yini printsiipide koosmõjus. Yang – mehelik, valge, soe, loov, taevas. Yin – naiselik , öine, külm, passiivne, maa. Nad on vastandid, kuid toimivad kooskõlas. Maailmas valitseb üleüldine toimimisseadus – dao (kulg). Õpetust yangi ja yini rakendamisest igapäevaelus nimetati feng -shui. Hiina loodususundile oli omane esivanemakultus, mida nagu matuserituaalegi toimetas perekonna meesliige. Tähtsal kohal oli toidu ja lõhnaainete ohverdamine . Hiljem kujunes välja omalaadne ohvriraha kui asendusohver. Esivanemakultus ja vastavad rituaalid on üle läinud ka kunfutsianismi ja taoismi.
Konfutsianism – usundi rajajaks peetakse õpetlast Kong Fu-zi’d, kelle ütluste põhjal on hiljem kirja pandud teos „Lunyu“ – Vesteid ja vestlusi . Kong Fuzi , euroopapäraselt Konfutsius on tähtsaim Hiina ühiskonnafilosoof. Õpetuse tuumaks on eetika . Selle keskmes on inimene ja ühiskond, mitte jumalad ega teispoolsus . Konfutsianistliku ühiskonnakorralduse aluseks oli nn viie suhte harmoonia , mis pidi tagama tsiviilühiskonna toimimise: valitseja vooruslikkus – alama kuulekus; isa armastus – pojalik austus : vanema venna heatahtlikkus – noorema venna austus; mehe õiglus – naise kuulekus; vanema sõbra ustavus – noorema sõbra usaldus. Keskne eetika põhimõte: ära tee teistele seda, mida endale ei soovi. Nendele suhetele tugineb hiinlase maine säilitamine teiste inimeste silmis . Inimene on loomult hea, selle realiseerib õige kasvatus. Konfutsianism muutus 2. saj eKr riigikultuseks ja oli seda paari lühikese vaheajaga 1911. aastani. Konfutsianistlikud tõekspidamised määravad hiinlaste ühiskonnakorraldust ka tänapäeval.
Taoism – usundi rajaja oli poollegendaarne õpetlane Lao-zi, kes elas ilmselt 6. saj eKr. Tema õpetus on kirja pandud teoses „Daodejjing“ – Kulgemise väe raamat. Keskne mõiste on dao ‘kulg, toimimisviis, maailmakord’. Inimese dao peab taeva daoga kooskõlas. Õpetuse keskmes ei ole maailm, teispoolsus, ühiskond ega eetika, vaid individuaalne harmoonia ja ka müstika. Inimtegevus peab olema samasuguses rahulikus kulgemises nagu maailmakõiksuski, alludes põhimõttele „toimi toimimata“. Taoistid kasutavad palju enesessesüvenemist ja meditatsiooni. Nad eitavad vägivalda, taoistlikud müstikud usuvad, et loodusega kooskõla saavutanu võib saavutada surematuse. Usutoimingutes on tähtsal kohal maagilised toimingud, hingamistehnikad, koguduses mungaseisus ja kloostrid . Valitsevaks õpetusesk oli taoism lühikest aega 2. saj eKr Hani riigi algusaegadel.
Hiina budism – budism jõudis Hiinasse 1. saj pKr Indiast mahajaana (‘ Sure sõiduki’) vormis. Selle õitseaeg oli Tangi ajastul 7. – 10. saj. Tähtsaim hiina budismi vool on nn õnneliku maa koolkond, mille järgi taassündides saab vabaneda , kui usutakse jumalustatud Buddhat. Koolkonna sanskritikeelse alusteksti „Sukhavatīvjūha“ ehk Õnneliku maa suutra järgi on olemas õnnemaa Sukhavatī, kus valitseb buda Amithābha. Austatumaid pühakuid on Guan Yin. Chani koolkond, mille rajaja oli 6. saj Indiast Hiinasse saabunud Bodhidharma, tugineb suuresti meditatsioonile ja kirgastuse saamise abivahendiks on seal paradoksmõistatused. Chani koolkonnal on mitmeid ühisjooni taoismiga.
Tiibeti usundid – Tiibeti esimene šamanistlik loodususund oli bön. Mahajaanabudism jõudis sinna 7. saj kuningas Songtsen Gampo ajal. Lamaistlik kloostrikord kujunes välja 8. saj. Nimekamad budistlikud õpetlased olid Atīša, Marpa, Milarepa jt. Tähtsamad Tiibeti budismikoolkonnad on geluk, sakja, karmakagjü. Geluki voolu juht ja sajandeid ka Tiibeti riigipea on dalai -laama, kelleks on praegu Tema Pühadus XIV dalai-laama Tendzin Gyatso.
Jaapan: šintoism – Jaapanlaste rahvususundi nimetus tuleneb sõnast šinto ‘jumalate tee’. Šintoism on muistne polüteistlik loodususund, kus tähtsal kohal on jumaluste , loodusvaimude ja surnute hingede austamine. Rajajat ja pühakirja ei ole. Jumalusi nimetatakse kamideks, keda arvatakse olevat umbes 8 miljonit. Peajumalanna on päikesejumalanna Amaterasu . Jaapanlaste tähtsaim kultuskeskus on Ise pähamu. Jaapanis on üle 80 tuhande templi. Õpetuse järgi on inimene põhiloomult hea ja kurjus tuleb pimedusest. Ent hea ja kuri on suhtelised mõisted. Halvad teod häbistavad tegijat. 4. saj võeti Hiinast üle konfutsianistlik eetika, mis täiendab šintoismi. Tähelepanu pööratakse enneküike siinpoolsele elule, mitte teispoolsusele. Inimesed elavad edasi vaimude maailmas. Kultustalitusi toimetavad templites preestrid , ka igas kodus on altar. Tähtsal kohal on rahvapühad ja avalikud kultusüritused. Loodus on püha ja jumalused elavad ka mägedel, metsades ja veekogudes.
Jaapan: budism – Mahajaana-budism jõudis Jaapanisse 6. saj. Budistid tõid kaasa hieroglüüfkirja, hiina meditsiini ja kalendri. Munk Eisai tõi Hiinast zen-budismi. Sarnaselt hiina chan-budismiga on zenis kirgastuse saavutamiseks tähtsad paradoksid ja keerdküsimused – koanid, samuti meditatsioon . Zen-budism on andnud jaapanile teetseremoonia, iluaiakunsti, maalikunsti, kalligraafia ja haiku-luule.
India päritoluga maailmausundid
India on kahe suure maailmareligiooni – hinduismi ja budismi sünnikaa. Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatest sõjakad aarjalased , kelle usundit nimetati veeda usundiks. See oli hinduismi varajane faas. Varajasel hinduismil on kaks põhifaasi. (1) Varajane faas. Veeda usund kui polüteistlik ohverdamisreligioon, mille taotlus oli saavutada õnne eelkõige maapealses elus. (2) Teine faas. Brahmanism kui preestritekeskne ohverdamisreligioon. Preestriteks olid braahmanid . Eesmärk oli säilitada maailma korrastatust ohvritoimingus tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli veel väike. Hinduismi pühad raamatud on veedad (veeda = teadmine). Preestrid säilitasid neid algperioodil suulise pärimusena. Veeda hümnid on ohvri-, palve - ja ülistuslaulud ning loitsud . Veedad tekkisid 1200 – 800 eKr. Järgmine pühakirjade kiht on Brahma raamatud – veedade seletused , preestrite rituaalsed käsiraamatud, mis tekkisid u 1000 – 800 eKr. Kolmandana ilmusid upanišadid ehk Vedānta – veedade lõpp kui Brahma raamatute kommentaarid ja usundifilosoofilised teosed. Need tekkisid 800 – 600 eKr. Hilisemad pärimused on India eepostena tuntud Rāmājana ja Mahābhārata. Eeposed tekkisid 400 eKr – 400 pKr.
Klassikaline hinduism – Tekkis 1 at keskel eKr brahmanismi reformimise tulemusena. Hinduism on väga salliv : ainus nõue on tunnistada veedade autoriteeti. On palju suundi, kuid pole keskset organisatsiooni, dogmasid ega usutunnistusi. Hinduism võib olla nii riituslik-maagiline kui ka filosoofiline . Hinduist ehk hindu võib tunnistada korraga mitut voolu. India etnilise usundina pole tal rajajat. Jumalaid ja muid mütoloogilisi tegelasi on miljoneid , kellest tähtsaimad on Brahma (looja), Višnu ja Šiva ning jumalik loov vägi Šakti. Hinduismi ajakäsitlus on tsükliline: Brahma päev tähendab maailma kestmist terveid ajastuid, siis maailm hävib ja saabub Brahma öö, kuni koidab taas uus Brahma päev ja nii senikaua , kuni kestab aeg ja olemine. Hinduismi õpetus on üheaegselt
polüteistlik, sest on palju jumalusi,
monistlik , sest tunnustatakse keskse printsiibina Brahmanit ehk maailmavaim,
panteistlik, sest on voole, mille järgi kõik on jumal ja jumal on kõiges,
monoteistlik, sest on voole, mille järgi ainus tõeline jumal in Brahma ehk Īšvara (issand),
ateistlik , sest on voole, mis jumalat ei tunnista.
Kolm peasuunda:
Višnuism. Keskmes on maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kel on erinevad avataarad ehk kehastused. Tähtsamad avataarad on Rāma ja Krišna. Krišna on oluline tegelane Bhagavadgītās. Levinud on see vool eriti Põhja-Indias. Uskliku tunnusjooneks on koln püstjoont laubal.
Šivaism. Keskmes on neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva. Teisteks tähtsateks jumalusteks, keda kummardatakse, on Ganeša, Pārvatī, Kālī ja Durgā. Uskliku tunnuseks on kolm horisontaaljoont laubal.
Šaktism. Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose eest. Selles suunas on palju voole ja filosoofiaid, samuti kasutatakse riitustes mantraid (võimsaid loitse).
Tähtsad mõisted:
Brahman – maailmavaim, maailmakõiksus.
Aatman – inimindiviidi hing, mille ajutine asupaik on inimkeha . Ümbersündide eesmärgiks on jõuda arusaamisele, et aatman on brahmaniga tegelikult üks ja seesama.
Sansaara – inimese hinge uuesti sündimine uutesse eludesse vastavalt karma seadusele: vooruslikum elu viib paremasse, halvem elu halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus lunastatakse vaid halvema sünniga. Vaesust ja õnnetust selles elus peetakse karma seaduse täitumiseks ja eelmises elus halvasti elatu tagajärjeks. Heade tegude tegemine võimaldab aga parema sünni.
Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja aatmani ühinemine Brahmaniga – mokša ehk vabanemise saavutamine. Selleks on kolm teed: (1) teadmiste tee ehk upanišadide ja teiste filosoofiliste tekstide uurimine ; (2) tegude tee ehk õige käitumine ja rituaalide sooritamine ; (3) armastuse tee ehk jumalale andumine.
Jooga – jooga õpetuse rajas Patandžali u 200 eKr. Jooga filosoofiale tugineb rida meditatsiooniviise, mis olid olemas juba veedade ajastul. Tähtsmad neist on raasžajooga ehk teadmiste jooga, mantrajooga ehk loitsude jooga ja hathajooga ehk asenditejooga. Jooga puhul on tähtis mõõdukus kõiges – kõlbeline elu. Füüsiline ja vaimne tasakaal.
Kultus ja ühiskonna eripära
Jumalateenistus on väga mitmekülgne – kodus, looduses või templis. Templiteenistust toimetavad braahmanid. Toimuvad ohverdamised, protsessioonid, palverännakud Gangese äärde pühasse linna Varanasi . Tähtsal kohal on perekondlikud pidustused, rahvapeod. Levinud on taimetoitlus ja loomade austamine. Eriti lehma austatakse kui elu andvat ema.
Inimese elu koosneb neljast etapist: õppimise aeg; kodu ja pere loomise aeg; erakuna elamise aeg; kerjava askeedina rändamise aeg. Eriti on selline vaade elule levinud kõrgemates seisustes. Kastid on üldiselt elukutsel põhinevad suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt. Kaste on tuhandeid ja need jagunevad nelja seisuse vahel: braahmanid ehk preestrid, kšatsijad ehk valitsejad ja sõdurid, vaišjad ehk põlluharijad, käsitöölised, kaupmehed ja pankurid, šuudrad ehk sulased ja teenijad. Mõned kastid jäävad ka seisustest välja. Sinna seisusesse kuulujad teevad kõige mustemaid ja põlatimaid töid, inimesed ei või neid puudutada ja neid kutsutakse seetõttu puudutamatuteks ehk roojasteks. Igal seisusel on oma dharma ehk jumalik seadmus ja kohustused. India religioonides on olulisel kohal ahinsa ehk vägivallatuse idee. Seda kasutas edukalt Mahatma Gandhi , india iseseisvusliikumise vägivallatu vastupanu juht 20. saj I poolel.
Budism
Tekkis 6. saj eKr Kirde-Indias vastukaaluks brahmanistliku hinduismi polüteistlikule ohverdamisreligioonile. Rajaja oli ajaloolne isik, kuningapoeg Siddhārtha Gautama ehk Buddha . Õpetustekstid kirjutati üles sajandeid hiljem pärast Buddha surma. Kaanon , mis kannab sanskriti keelset nime „Tripitaka“ (Kolmikkorv). Sellel on kolm osa: (1) juhised munkadele ja kloostrireeglid ; (2) Buddha õpetuskõned ehk suutrad; (3) filosoofilised traktaadid ehk abhidharma . Hiljem on koolkondadel tekkinud samuti hulgaliselt püha tekste , mida kommenteeritakse tänapäevanigi ja seetõttu pole budistidel valmiskujul pühakirja, vaid see täieneb pidevalt. Õpetus – Buddha, olles elanud noorena luksuses ja hiljem üliranges askeesis, hakkas õpetama keskteed. Õpetuse tuumaks on nn Neli õilsat tõde ja virgumisele viiv kaheksaosaline tee. Neli õilsat tõde: Elus on kannatused – sünd, vananemine , haigused, surm. Kannatuste põhjus on kiindumine – iha meeleliste naudingute järele, mis seob ümbersünniahela külge. Kannatus ja ümbersünd lakkab, kui kiindumis on täieliklt vaibunud. Virgumisele viib kaheksaosaline tee.
Õige vaade – nelja õilsa tõe mõistmine
Õige mõte – himudest, pahatahtlikkusest ja julmusest vabad mõtted
Õige kõne – hoidumine valest, kuulujuttudest, ebasõbralikkuset, lobisemisest
Õige tegu – vältida tapmist, varastamist ja ebaseabuslikku suguühet
Õige eluviis – vältida elusolendite kahjustamist ja verevalamist
Õige püüdlus – kahjulike mõtete ja tundmuste vältimine, heade esilekutsumine
Õige tähelepanelikkus – teadvustada mediteerides oma keha, tundeid, meeleolusid ja mõtete tekkimist
Õige keskendumine – viie meelepleki (himu, kadeduse, viha, uhkuse ja nõmeduse) ületamine
Tähtsad mõisted:
Nirvaana – vaibumine, kustumine. Kõrgeima teadmise ja rahu seisund, mida aja ja ruumi kategooriatega ei saa defineerida ja mis tähendab ümbersünniahelast vabanemist. Tal on kaks staadiumit: eluajal saavutatu; lõplik – pärast turma saavutatu. Nirvaana tuleb saavutada ainult oma püsivusega – ei ole Jumalat, kellele loota .
Sansaara – ümbersünniahel, olemasolev maailm, mis on kaduv , muutuv ja kannatav . Ka inimene muutub pidevalt. Keha, tunded, aistingud , tajud ja teadmine on ajutised ja pidevalt muutuvad. Seetõttu ei ole ka isiklikku muutumatut mina. Hinge ei ole – uude kehasse sünnib ümber surmaeelne teadvusseisund
Karma – teo ja selle tagajärje üleüldine seadus. Tegu on nii mõtteline, sõnaline kui ka füüsiline akt. Inimese teod määravad tema surmaeelse teadvusseisundi ja ühtlasi selle kas järgmine sünd on võrreldes eelmisega halvem või parem. Karma on vääramatu loodusseadus. Virgumine algab olukorra hindamisest ja karma seaduste mõistmisest.
Dharma – seadmus, õpetus ja kohustus. Iga inimese dharmaks ehk kohustuseks on eelmiste elude tagajärgedele allumine ja püüda edaspidi halbu tegusid vältida. Ent dharma, ehk seadmus tähendab tähendab ka Budha õpetust ja kõige laiemas mõttes õpetust või religiooni või kultuuri üldse.
Duhkha – kannatus, ahistus. Kogu olemine ehk ümbersünni ahel on seotud kannatustega. Ka naudingus peitub kannatus, sest ta on kaduv. Inimene põhjustab oma kannatused ise, sest on pettekujutluste kütkes. Inimene võib kannatusi võita kõrvalise abita – esmalt nendega leppides ja kannatuse olemust endale teadvustades ning seejärel alustada meele arendamist . Meele puhastamise vahendiks on meditatsioon ehk mõtlus. Mõtluse eesmärgiks on ümbersünniahela ja kannatuste teadvustamine, vabanemine mina pettekujutlusest ning kiindumusest kaduvasse ehk nirvaana saavutamine.
Mungakogudus
Sangha on nii mungakogudus kui ka budistlik kogudus üldse. Mungaks või nunnaks võib saada iga terve inimene. Kloostrid asuvad templite juures ja on avatud ka ilmalikele. Mungad ja nunnad on pöetud peaga ning kannavad vastavalt usuvoolule kollast või punast rüüd. Mungatõotuse, millega kohustutakse hoiduma tapmisest, varastamisest, suguelust, valetamisest, purjutamisest, toiduga liialdamisest, ilmalikest lõbustustest, ehtimisest, liigsest mugavusest ja vara omamisest, võib anda 20-aastaselt. Munkade ja nunnade ülesandeks on õppimine ja õpetamine, mediteerimine, palvetamine ja kultustoimingute sooritamine, nad peavad olema vaesed, vallalised ega tohi kellelegi kannatusi põhjustada. Nad võivad soovi korral ka ilmalikku ellu tagasi pöörduda. Tõotust „Buddha kaitse alla lähen. Dharma kaitse alla lähen. Sangha kaitse alla lähen“ võib tinglikult pidada budistide usutunnistuseks.
Peasuunad
Buddha algset õpetust hakati tõlgendama juba Buddha eluajal. Buddha arvas , et tema õpetus on õige nagu kõik teised ainult kindlates tingimustes ja väitis, et 2500 aasta pärast ilmub uus Buddha Maitreya, kes hakkab kuulama igasugust õpetust. Lahknemine kaheks suureks usuvooluks toimus 3. saj eKr, teisi koolkondi tekkis ka edaspidi.
Hinajaana (väike sõiduk) ehk theravaada (vanemate õpetus) – on lähedane Buddha algupärasele õpetusele. Pühakirjaks on paalikeelne kaanon Tipitaka. Hinajaana järgi vabanevad sansaarast vaid 8-osalise tee jälgijad ehk mungad ja nunnad. Kirgastunut, kes seisab nirvaana lävel, nimetatakse arhatiks. Kultuses on tähtsal kohal mediteerimine, Buddha säilmete kummardamine ja riitused. Pooldajate ideaaliks on ajalooline Buddha. Hinajaana maad on Sri Lanka , Birma, Tai, Laos, Kambodža ja osaliselt Vietnam .
Mahajaana (suur sõiduk) – selle põhivoolu järgi võivad sansaarast vabaneda kõik inimesd, kuna neile on abiks bodhisattvad. Bodhisattva on nirvaana saavutanu, kes kaastundest loobub sellest ja otsustab hoopis teised olendid nirvaanasse aidata. Bodhisattvatest saavad lõpuks budad. Ka näiteks dalai-laama on bodhisavatta Avalokitešvara kehastus.