Sotsioloogia üldkursus
Loengumärkmed I
SOTSIOLOOGIA –
teadus inimühiskonnast, sotsiaalsetest suhetest ja sotsiaalsest käitumisest.
Sotsioloogia sünd: 19. sajand
Auguste Comte, 1838
„Cours de la philosophie positive“
(socius, ld – kaaslane; societas, ld –ühiskond; socium , ld – kollektiiv; logos , kr – sõna, õpetus)
Sotsioloogia uurib inimest kui kaaslast (kui kollektiivi või ühiskonna liiget)!
Peamine mõtteviis:
inimkäitumine kujuneb rühmades, kuhu inimesed kuuluvad;
inimühiskond on struktureeritud ja diferentseeritud , pidevas muutumises.
Me oleme need, kes me oleme, sest me elame teatud ühiskonnas, teatud ruumis ja teatud ajal!
C. WRIGHT MILLS ( 1950ndad )

Sotsioloogiline kujutlusvõime – mõista ajaloolises kontekstis inimeste eluvõimalusi, nende tähendust ja mõju inimeste käitumisele.

Sotsioloogiline kujutlusvõime aitab mõista, missugune on suhe eraelu ja avaliku elu sfääride vahel.
Sotsioloogia esitab 3 liiki küsimusi:

Missugune on konkreetse ühiskonna sotsiaalne struktuur?

Missugune on antud ühiskonna koht inimajaloo kontekstis?

Missugused on erinevate sotsiaalsete rühmade käitumismustrid ajaloo erinevatel etappidel ?
Peter Berger (Invitation to Sociology,1966)
Sotsioloogilise teadvuse dimensioonid (motiivid):
SKEPTILISUS, LUGUPIDAMATUS, SUHTELISUS , KOSMOPOLIITILISUS
ALAIN TOURAINE (1988)
1. Kõik sotsioloogilised uurimused, sõltumata sellest, missugusest teoreetilisest perspektiivist nad lähtuvad rõhutavad teadusliku teadmise spetsiifilist kvaliteeti võrreldes argiteadmistega.
2. Kõiki ühiskonda puudutavaid arvamusi , väiteid, seletusi ja tõlgendusi võib mõista kui sotsiaalsete suhete väljendust.
3. Sotsiaalsed suhted väljenduvad sotsiaalses tegevuses
4. Sotsiaalsete suhete tegelikule olemusele osutamine on sotsioloogia ülesanne. See on sotsioloogiline interventsioon
ühiskonnaellu.
5. Sotsioloogia ülesanne on argimõtlemise kriitika ja osutamine sotsiaalsetele suhetele.
6. Sotsioloogia kui teaduse sekkumine ühiskonnaellu põhineb 3 kriteeriumil:

väljakujunenud oma andmekogumise ja andmeanalüüsi meetodid. Võimaldab sotsiaalseid suhteid ja nende väljendumist sotsiaalses tegevuses süsteemselt tunnetada.

Sotsioloogial on oma mõistete süsteem, mis struktureerib reaalsust

Kõige tähtsam sotsioloogiline eeldus põhineb sotsioloogia ja ühiskonna vahel valitseval sotsiaalsel suhtel.
Sotsioloogia peab olema suhteliselt iseseisev ja sõltumatu oma uurimisobjektist e. ühiskonnast.
7. Sotsioloogia on ennast uuriv teadus ja diskussioon ühiskonnaga.
Zygmunt Bauman Sotsioloogilisest mõtteviisist

Sotsioloogia on mõtteviis – kuidas me mõtestame sotsiaalset maailma

Tihe seos argieluga, argimõtlemisega

Näitab individuaalse kogemuse seotust ühiskonna ajaloolise kogemusega

Sotsioloogia kasutab argikeelt, kuid annab sõnadele mõistete tähenduse sotsioloogilise teooria kontekstis.

Sotsioloogiline uurimus peab:

olema vastutustundlik keelekasutuses

arvestama interpreteeritava materjali ulatusega

mõtestama sotsiaalset tegelikkust

defamiliseerima familiaarse

süvendama tegelikkuse tunnetamist õpetades analüüsima

omama anti-fikseerivat jõudu ( paindlikkus !)

omama vabastavat jõudu vähendades manipuleeritavust
Sotsioloogia üldkursus
Loengumärkmed II

AUGUSTE COMTE (1789-1857)

Sotsiaalstaatika – kord ja stabiilsus ühiskonnas
Sotsiaaldünaamika – ühiskonna muutus ja kestvus
Täpsed faktid, loodusteaduslikud meetodid
HERBERT SPENCER (1820-1903)
Darwini evolutsiooniteooria
Ühiskond – organism – tervik
Harmooniline ühiskonna areng

EMILE DURKHEIM (1858-1917)

(kaasaegse funktsionalistliku suuna rajaja)
Tähtteos “Enesetapp”
Võtmemõisted: sotsiaalne fakt, moraalne kord, tööjaotus ühiskonnas, solidaarsus kui kollektiivse teadvuse produkt , mehaaniline solidaarsus, orgaaniline solidaarsus
KARL MARX (1818-1883)
(kaasaegse konfliktiteoreetilise suuna rajaja)
Tähtteos “ Kapital ”
Arengu alus – konflikt (klassikonflikt)
Indiviidi edukus sõltub ühiskonna sotsiaalsest organisatsioonist; institutsionaalse keskkonna arengust ja olemusest
FERDINAND TÖNNIES (1855-1936)
“GEMEINSCHAFT” – MAAÜHISKONNA IDEAALKUJUTLUS
“GESELLSCHAFT” – LINNAÜHISKOND
Sotsioloogia üldkursus
Loengumärkmed III

FUNKTSIONALISM

F – teoreetiline suund sotsioloogias , mis lähtub veendumusest, et ühiskond on kompleksne süsteem, mille erinevad osad on orienteeritud stabiilsuse ja solidaarsuse tagamisele ühiskonnas.
Peamised esindajad: Talcott Parsons ja Robert Merton .
Ühiskond on organiseeritud, stabiilne ja hästi integreeritud süsteem, kus enamuse liikmete tegevus lähtub samadest väärtustest.
Ühiskonnale on iseloomulik taotleda tasakaalu. Igasugune muutus süsteemi ühes osas toob kaasa muutuse kogu süsteemis.
Ühiskonnas vastavad süsteemi osadele institutsioonid , mis korrastavad ühiskondlikke suhteid ja tagavad inimeste erinevate vajaduste rahuldamise. Inimestel on institutsioonides kindel roll.
Ühiskonna kui süsteemi erinevate osade funktsioneerimine annab normaalsetes tingimustes oodatud positiivse tagajärje kogu süsteemi jaoks.
R. Merton: eristab nähtavaid ( manifestne ) ja varjatud ( latentne ) funktsioone.
Mitte kõik süsteemi karakteristikud pole igal ajal ühtviisi funktsionaalsed, mõni element võib osutuda disfunktsionaalseks.
T. Parsons: missugused on sotsiaalse süsteemi peamised funktsioonid e. missugused on ühiskonna funktsionaalsed põhivajadused?
AGIL-süsteem: kohanemine (A), eesmärkide saavutamine (G), seesmine integratsioon (I) ja ühiskondliku süsteemi kestvus(L).
Sotsioloogia üldkursus
Loengumärkmed IV
KONFLIKTITEOREETILINE SUUND
KT – sotsiaalseid protsesse ja sotsiaalset muutust mõjutavad konflikt ja pinged .
Konfliktid esinevad väga erinevates vormides ja on iseloomulikud kõikidele ühiskondadele, sotsiaalsetele rühmadele, huvigruppidele – kõige erinevamatele inimkooslustele.
Konfliktsed sotsiaalsed situatsioonid tulenevad inimese enesesäilitamise vajadusest erinevate huvide kontekstis.
Sotsiaalne kihistumine , poliitiline organisatsioon , kultuurimudelid, füüsilised tingimused mõjutavad sotsiaalse konflikti intensiivsust ja suunda.
Konflikte ei saa alati prognoosida. Potentsiaalne konflikt ei realiseeru hetkeliselt ja sõltub sellest, milliseks kujuneb erinevate huvitatud indiviidide või rühmade kogemus kogemus. Seega konfliktid on olemuslikult nii objektiivsed kui subjektiivsed.
Konfliktse protsessi etapid:

struktuursed lähtealused, mis tekitavad konflikti

varjatud huvide teadvustamine , konflikti esilekerkimine

konflikti kulgemine
Konflikt ja stabiilsus on orgaaniliselt seotud ja omased mistahes ühiskonnale.
Ühiskond taotleb stabiilsust, mistõttu konfliktid tuleb stabiilsuseks kujundada:

konflikti teadvustamine ja artikuleerimine

seadusliku kanali loomine konflikti reguleerimiseks

konflikti kanaliseerimine ja organiseerimine
K – avastatav suhtelise stabiilsuse taustal. Stabiilsus püsib kui kanaliseeritud konfliktide süsteem, milles valitseb tasakaal.
Esineb ajutisi ja püsivaid konflikte.
Konfliktid esinevad

• Rollikonfliktidena
  
• Eritüübilistes sotsiaalsetes rühmades
  
• Erinevate sotsiaalsete rühmade vahel (võib laieneda kogu ühiskonnale)
  
• Sotsiaalkultuurilise, religioosse või majandusliku vastasseisuna
  
• Territoriaalse vastasseisuna
  
• Suurte koosluste vahel (ühiskonnad)
  

Konfliktiteoorias üks võtmemõisteid: VÕIM.
VÕIMU OLEMUSEST (M. Waters)

Võimu kaudu on võimalik kontrollida või juhtida ühe sotsiaalse rühma (ka indiviidi) tegevust teise poolt.

Võimul eriline suhe ressursside jaotamisega ühiskonnas. Võim on iseenesest ressurss.

Võimule on iseloomulik teatud kontsentreeritus teatud rühma (ka isiku) kätte.

Võim on “osaline” kõigis inimsuhete valdkondades.

Võimul on eriline suhe inimliku kavatsuslikkusega (sageli alateadvuslik).

Võimu rakendamine on eelkõige iseloomulik sotsiaalsetele institutsioonidele nagu riik ja poliitika.
Sotsioloogia üldkursus
Loengumärkmed V

INTERAKTSIONALISM

I – teoreetiline suund, mis lähtub veendumusest, et sotsiaalseid struktuure loovad inimesed oma sotsiaalse tegevuse kaudu.
Sümboolne interaktsionalism – arvestab keele ja tähenduste rolliga sotsiaalsete suhete kujunemisel.
Võtmemõiste: sümbol, mis tähistab midagi, millel on sotsiaalsetes suhetes osalevate indiviidide jaoks tähendus.
Sümbolid on sõnad, žestid, hääletoon, kehahoiak , käitumisviis jne jne.
SI – uurib sotsiaalset käitumist peamiselt igapäevasuhetes. Kuid (sic!) igapäevasuhted hõlmavad nii erinevaid suhteid eraelus kui avalikus sfääris, mis sageli põimuvad.
Sotsiaalne interaktsioon : suhtlemise protsess, kus suhtlejad üksteise käitumist vastastikku mõjutades üksteise käitumist kujundavad.
Sotsiaalne interaktsioon toimib sujuvalt kui inimesed on võimelised üksteise käitumist õigesti tõlgendama.
Oluline: tuleb osata õigesti hinnata situatsiooni, milles sotsiaalne interaktsioon toimub!
Erving Goffman - DRAMATURGILINE lähenemine sotsiaalse interaktsiooni mõtestamisel:

• enese esitlemine
  
• muljete juhitavus
  
• käitumine “eeslaval” ja “tagalaval”
  

Etnometodoloogia (H. Garfinkel): õpetus sellest, kuidas inimesed konstrueerivad ja mõistavad tegelikkust igapäevases interaktsioonis.