Sotsioloogia
üldkursusLoengumärkmed
ISOTSIOLOOGIA
–teadus
inimühiskonnast, sotsiaalsetest suhetest ja sotsiaalsest
käitumisest.
Sotsioloogia
sünd: 19. sajand Auguste Comte, 1838„
Cours
de la philosophie positive“(socius,
ld – kaaslane; societas, ld –ühiskond;
socium , ld –
kollektiiv;
logos , kr – sõna, õpetus)
Sotsioloogia
uurib inimest kui kaaslast (kui kollektiivi või ühiskonna liiget)!Peamine
mõtteviis:
inimkäitumine
kujuneb rühmades, kuhu inimesed kuuluvad;
inimühiskond
on struktureeritud ja
diferentseeritud , pidevas muutumises.
Me
oleme need, kes me oleme, sest me elame teatud ühiskonnas, teatud
ruumis ja teatud ajal!C.
WRIGHT MILLS ( 1950ndad ) Sotsioloogiline kujutlusvõime –
mõista ajaloolises kontekstis inimeste eluvõimalusi, nende
tähendust ja mõju inimeste käitumisele.
Sotsioloogiline
kujutlusvõime aitab mõista, missugune on suhe eraelu ja avaliku elu
sfääride vahel.
Sotsioloogia
esitab 3 liiki küsimusi:
Missugune on konkreetse ühiskonna sotsiaalne struktuur?
Missugune on antud ühiskonna koht inimajaloo kontekstis?
Missugused on erinevate sotsiaalsete rühmade käitumismustrid ajaloo erinevatel etappidel ?
Peter Berger (Invitation to Sociology,1966)
Sotsioloogilise
teadvuse dimensioonid (motiivid):
SKEPTILISUS,
LUGUPIDAMATUS, SUHTELISUS , KOSMOPOLIITILISUS
ALAIN TOURAINE (1988)
1.
Kõik sotsioloogilised uurimused, sõltumata sellest, missugusest
teoreetilisest perspektiivist nad lähtuvad rõhutavad
teadusliku teadmise spetsiifilist kvaliteeti võrreldes
argiteadmistega.
2.
Kõiki ühiskonda puudutavaid arvamusi , väiteid, seletusi ja
tõlgendusi võib mõista kui sotsiaalsete
suhete väljendust.
3.
Sotsiaalsed suhted väljenduvad sotsiaalses
tegevuses
4.
Sotsiaalsete suhete tegelikule olemusele osutamine on sotsioloogia
ülesanne. See on sotsioloogiline
interventsioon
ühiskonnaellu.
5.
Sotsioloogia ülesanne on argimõtlemise
kriitika ja osutamine sotsiaalsetele
suhetele.
6.
Sotsioloogia kui teaduse sekkumine ühiskonnaellu põhineb 3
kriteeriumil:
väljakujunenud oma andmekogumise ja andmeanalüüsi meetodid. Võimaldab sotsiaalseid suhteid ja nende väljendumist sotsiaalses tegevuses süsteemselt tunnetada.
Sotsioloogial on oma mõistete süsteem, mis struktureerib reaalsust
Kõige tähtsam sotsioloogiline eeldus põhineb sotsioloogia ja ühiskonna vahel valitseval sotsiaalsel suhtel.
Sotsioloogia
peab olema suhteliselt iseseisev ja
sõltumatu oma uurimisobjektist e. ühiskonnast.
7.
Sotsioloogia on ennast uuriv teadus
ja diskussioon ühiskonnaga.
Zygmunt
Bauman Sotsioloogilisest
mõtteviisist
Sotsioloogia on mõtteviis – kuidas me mõtestame sotsiaalset maailma
Tihe seos argieluga, argimõtlemisega
Näitab individuaalse kogemuse seotust ühiskonna ajaloolise kogemusega
Sotsioloogia kasutab argikeelt, kuid annab sõnadele mõistete tähenduse sotsioloogilise teooria kontekstis.
Sotsioloogiline uurimus peab:
olema vastutustundlik keelekasutuses
arvestama interpreteeritava materjali ulatusega
mõtestama sotsiaalset tegelikkust
defamiliseerima familiaarse
süvendama tegelikkuse tunnetamist õpetades analüüsima
omama anti-fikseerivat jõudu ( paindlikkus !)
omama vabastavat jõudu vähendades manipuleeritavust
Sotsioloogia
üldkursus
Loengumärkmed
II
AUGUSTE
COMTE (1789-1857)
Sotsiaalstaatika
– kord ja stabiilsus ühiskonnas
Sotsiaaldünaamika
– ühiskonna muutus ja kestvus
Täpsed
faktid, loodusteaduslikud meetodid
HERBERT SPENCER (1820-1903)
Darwini evolutsiooniteooria
Ühiskond
– organism – tervik
Harmooniline
ühiskonna areng
EMILE DURKHEIM (1858-1917)
(kaasaegse
funktsionalistliku suuna rajaja)
Tähtteos
“Enesetapp”
Võtmemõisted:
sotsiaalne fakt, moraalne kord, tööjaotus ühiskonnas, solidaarsus kui kollektiivse teadvuse produkt , mehaaniline solidaarsus,
orgaaniline solidaarsus
KARL MARX (1818-1883)
(kaasaegse
konfliktiteoreetilise suuna rajaja)
Tähtteos
“ Kapital ”
Arengu
alus – konflikt (klassikonflikt)
Indiviidi
edukus sõltub ühiskonna sotsiaalsest organisatsioonist;
institutsionaalse keskkonna arengust ja olemusest
FERDINAND
TÖNNIES (1855-1936)
“GEMEINSCHAFT”
– MAAÜHISKONNA IDEAALKUJUTLUS
“GESELLSCHAFT”
– LINNAÜHISKOND
Sotsioloogia
üldkursus
Loengumärkmed
III
F
– teoreetiline suund sotsioloogias , mis lähtub veendumusest, et
ühiskond on kompleksne süsteem, mille erinevad osad on
orienteeritud stabiilsuse ja solidaarsuse tagamisele ühiskonnas.
Peamised
esindajad: Talcott Parsons ja Robert Merton .
Ühiskond
on organiseeritud, stabiilne ja hästi integreeritud süsteem, kus
enamuse liikmete tegevus lähtub samadest väärtustest.
Ühiskonnale
on iseloomulik taotleda tasakaalu. Igasugune muutus süsteemi ühes
osas toob kaasa muutuse kogu süsteemis.
Ühiskonnas
vastavad süsteemi osadele institutsioonid , mis korrastavad
ühiskondlikke suhteid ja tagavad inimeste erinevate vajaduste
rahuldamise. Inimestel on institutsioonides kindel roll.
Ühiskonna
kui süsteemi erinevate osade funktsioneerimine annab normaalsetes
tingimustes oodatud positiivse tagajärje kogu süsteemi jaoks.
R.
Merton: eristab nähtavaid
( manifestne ) ja varjatud
( latentne ) funktsioone.
Mitte
kõik süsteemi karakteristikud pole igal ajal ühtviisi
funktsionaalsed, mõni element võib osutuda disfunktsionaalseks.
T.
Parsons: missugused on sotsiaalse süsteemi peamised funktsioonid e.
missugused on ühiskonna funktsionaalsed põhivajadused?
AGIL-süsteem: kohanemine (A), eesmärkide saavutamine (G), seesmine integratsioon (I) ja ühiskondliku süsteemi kestvus(L).
Sotsioloogia
üldkursus
Loengumärkmed
IV
KONFLIKTITEOREETILINE
SUUND
KT
– sotsiaalseid protsesse ja sotsiaalset muutust mõjutavad konflikt
ja pinged .
Konfliktid
esinevad väga erinevates vormides ja on iseloomulikud kõikidele
ühiskondadele, sotsiaalsetele rühmadele, huvigruppidele – kõige
erinevamatele inimkooslustele.
Konfliktsed
sotsiaalsed situatsioonid tulenevad inimese enesesäilitamise
vajadusest erinevate huvide kontekstis.
Sotsiaalne kihistumine , poliitiline organisatsioon , kultuurimudelid, füüsilised
tingimused mõjutavad sotsiaalse konflikti intensiivsust ja suunda.
Konflikte
ei saa alati prognoosida. Potentsiaalne konflikt ei realiseeru
hetkeliselt ja sõltub sellest, milliseks kujuneb erinevate huvitatud
indiviidide või rühmade kogemus kogemus. Seega konfliktid
on olemuslikult nii objektiivsed kui subjektiivsed.
Konfliktse
protsessi etapid:
struktuursed lähtealused, mis tekitavad konflikti
varjatud huvide teadvustamine , konflikti esilekerkimine
konflikti kulgemine
Konflikt
ja stabiilsus on orgaaniliselt seotud ja omased mistahes ühiskonnale.
Ühiskond
taotleb stabiilsust, mistõttu konfliktid tuleb stabiilsuseks
kujundada:
konflikti teadvustamine ja artikuleerimine
seadusliku kanali loomine konflikti reguleerimiseks
konflikti kanaliseerimine ja organiseerimine
K
– avastatav suhtelise stabiilsuse taustal. Stabiilsus püsib kui
kanaliseeritud konfliktide süsteem, milles valitseb tasakaal.
Esineb
ajutisi ja püsivaid konflikte.
Konfliktid
esinevad
- Rollikonfliktidena
- Eritüübilistes sotsiaalsetes rühmades
- Erinevate sotsiaalsete rühmade vahel (võib laieneda kogu ühiskonnale)
- Sotsiaalkultuurilise, religioosse või majandusliku vastasseisuna
- Territoriaalse vastasseisuna
- Suurte koosluste vahel (ühiskonnad)
Konfliktiteoorias
üks võtmemõisteid: VÕIM.
VÕIMU
OLEMUSEST (M. Waters)
Võimu kaudu on võimalik kontrollida või juhtida ühe sotsiaalse rühma (ka indiviidi) tegevust teise poolt.
Võimul eriline suhe ressursside jaotamisega ühiskonnas. Võim on iseenesest ressurss.
Võimule on iseloomulik teatud kontsentreeritus teatud rühma (ka isiku) kätte.
Võim on “osaline” kõigis inimsuhete valdkondades.
Võimul on eriline suhe inimliku kavatsuslikkusega (sageli alateadvuslik).
Võimu rakendamine on eelkõige iseloomulik sotsiaalsetele institutsioonidele nagu riik ja poliitika.
Sotsioloogia
üldkursus
Loengumärkmed
V
INTERAKTSIONALISM
I
– teoreetiline suund, mis lähtub veendumusest, et sotsiaalseid
struktuure loovad inimesed oma sotsiaalse tegevuse kaudu.
Sümboolne
interaktsionalism – arvestab keele ja tähenduste rolliga
sotsiaalsete suhete kujunemisel.
Võtmemõiste:
sümbol, mis
tähistab midagi, millel on sotsiaalsetes suhetes osalevate
indiviidide jaoks tähendus.
Sümbolid
on sõnad, žestid, hääletoon, kehahoiak , käitumisviis jne jne.
SI
– uurib sotsiaalset käitumist
peamiselt igapäevasuhetes. Kuid (sic!)
igapäevasuhted hõlmavad nii erinevaid suhteid eraelus kui avalikus
sfääris, mis sageli põimuvad.
Sotsiaalne interaktsioon : suhtlemise
protsess, kus suhtlejad üksteise käitumist vastastikku mõjutades
üksteise käitumist kujundavad.
Sotsiaalne
interaktsioon toimib sujuvalt kui inimesed on võimelised üksteise
käitumist õigesti tõlgendama.
Oluline:
tuleb osata õigesti hinnata
situatsiooni, milles sotsiaalne
interaktsioon toimub!
Erving Goffman - DRAMATURGILINE lähenemine sotsiaalse interaktsiooni
mõtestamisel:
- enese esitlemine
- muljete juhitavus
- käitumine “eeslaval” ja “tagalaval”
Etnometodoloogia
(H. Garfinkel): õpetus sellest, kuidas
inimesed konstrueerivad ja mõistavad tegelikkust igapäevases
interaktsioonis. Meetod: näidata iseenesestmõistetavaid reegleid
nende vastu eksides.
Sotsioloogia
üldkursus
Loengumärkmed
VI
KULTUURITÕLGENDUSEST
SOTSIOLOOGIAS
KULTUUR
– teatud ühiskonna liikmetele omane elulaad (kombed, tavad, käitumismustrid) koos nende poolt loodud
materiaalsete väärtustega.
Kultuur
tugineb väärtustele (abstraktsed ideaalid), mida tunnustatakse
antud ühiskonnas ja normidele (käitumisreeglid või –põhimõtted),
mida seal järgitakse.
ÜHISKOND
– suhete süsteem, mis seob indiviide, kellele on omane ühine
kultuur
Monokultuurilised
ühiskonnad – kultuuriliselt, etniliselt ja keeleliselt homogeensed
Multikultuursed
ühiskonnad – koosnevad erinevatest rühmadest, kes on
kultuuriliselt, etniliselt ja keeleliselt diferentseeritud
Subkultuurid – eristuvad, kuid ei kujuta endast ohtu valitsevale
(domineerivale) kultuurinormile antud ühiskonnas
Kontrakultuurid
– alternatiivsed käitumisvormid, mis põhimõtteliselt eitavad
valitsevaid kultuurinorme
Maailmakultuur
on mitmekesine , unikaalne ja universaalne!
Kultuuri
tuleb uurida kontekstuaalselt, st kultuuri enda tähenduses ja
väärtusskaalas (antud ühiskonnas).
ETNOTSENTRISM – oma kultuuri ülimuslikkuse tunnustamine teise kultuuri
suhtes (teiste kultuuride hindamisel lähtutakse võrdlusest oma kultuuriga , mida peetakse parimaks/õigeimaks jne)
KULTUURIUNIVERSAALID
– ühised jooned, mis on identifitseeritavad erinevates
kultuurides
KEEL
– inimkultuuri kõige distinktiivsem atribuut
Keeles,
kõnes, kirjas, materiaalsetes esemetes, käitumistavades,
poliitilistes strateegiates jne esinevad sümbolid on tähenduslikud
konkreetse kultuuri kandjatele.
Materiaalne
kultuur – koosneb inimese poolt loodud füüsilistest
esemetest, millele nad annavad tähenduse
Vaimne
(mittemateriaalne) kultuur – koosneb abstraktsest
inimloomingust (keel, mõtted, uskumused, reeglid, kombed jne)
Kultuuri
pole ilma loojate – kandjateta. Ühiskond ei eksisteeri ilma
kultuurita.
Kõrgkultuur
– suhteliselt sügava ja vaimselt
nõudliku iseloomuga looming, mis peamiselt orienteerub väikesele
elitaarsele tarbijaskonnale
Massikultuur
– vaimselt
suhteliselt vähenõudliku iseloomuga looming, mis orienteerub laiale
tarbijaskonnale
Pierre Bourdieu – habitus
(loengumärkmed paberkandjal ,
jaotatakse loengus)
Sotsioloogia
üldkursus
Loengumärkmed
VI
SOTSIALISEERUMISPROTSESS
Sotsialiseerumine
– uute ühiskonnaliikmete ettevalmistamine eluks sotsiaalses
maailmas, so protsess, kus indiviid õpib mõtlema, tundma ja käituma
vastavalt antud grupi normidele.
Grupi seisukohast – liikmete taastootmisprotsess.
Funktsionalistlik
vaade: sotsialiseerumine on lõpptulemus
– täielik mugandumine valmis mudelitega. See toimub nn
internaliseerumise
käigus – sotsiaalsete normide ja väärtuste täielik omastamine.
Interaktsionalistlik
vaade: sotsialiseerumine on
interaktiivne ,
nn läbirääkimistele toetuv, protsess.
Sotsialiseerumine
on interaktiivne protsess, mille käigus inimene omandab isiksuslikud
omadused ning oma ühiskonnale iseloomuliku elulaadi.
Indiviidi
seisukohast - “mina” teadvustamine ja isiksuse kujunemine
Isiksuse
kujunemise 3 põhilist elementi:
kognitiivne
emotsionaalne
käitumuslik
NB!
Sotsialiseerumine toimub indiviidi ja sotsiaalse struktuuri
vastasmõjus.
Sotsialiseerumise aspektid on:
kontekst,
sisu ja protsess ning resultaat
Sotsialiseerumise
eesmärgid:
1.
Positiivne eneseteadvus
Ch.
Horton Cooley : “ peegel -mina”
G.
Herbert Mead: “tähtsad teised” ja “üldised teised”
2.
Sotsiaalsed oskused
3-komponendit
kontseptsioon (G. H. Mead): “mina”- intuitsioon ,
“sotsialiseerunud mina” - mäng, “teiste rolli võtmine” –
teadlik mäng
3.
Keele omandamine
4.
Väärtuste omandamine
5.
Rollieesmärkide teadvustamine
6.
“Üldiste teiste” teadvustamine
Sotsialiseerumise
tüübid:
ettevalmistav ,
vahetu, resotsialiseerumine
Totaalne institutsioon : Erving Goffmani poolt pakutud mõiste tähistamaks indiviidi eksistentsi täielikult
reguleeritud ja pealesurutud süsteemis eraldatuna muust sotsiaalsest
maailmast.
Sotsialiseerumise
etapid: lapsepõlv, nooruki -iga, täiskasvanuiga, vanadus,
ettevalmistus surmaks
Sotsialiseerumise
agendid – kõik rühmad või sotsiaalse tegevuse kontekstid, kus
sotsialiseerumine aset leiab. Näit. perekond, eakaaslased, kool,
töökoht jne mõjutavad sotsialiseerumisprotsessi.
Loengumärkmed
8
K. Paadam
SOTSIAALSED
NORMID
N – inimeste poolt tunnustatud
reeglid või juhised, mis määravad õige käitumise antud
situatsioonis (I. Robertson )
N - vastastikuse sotsiaalse
käitumise viis, mille abil ühiskond saavutab kooskõla oma liikmete
tegevuses ja mõtlemises (P. Sulkunen)
Ühiskonnaelus on keskse
tähtsusega see, et inimesed kehtestavad üksteise jaoks
käitumisreeglid ja ühtlasi valvavad nende täitmist. Sotsiaalne
norm on seega käitumisreegel, mida toetatakse sunnivahendite e.
sanktsioonidega (E. Allart)
Normi liigitused:
Üldised normid
Osalised normid
Erilised normid
Tavanormid (folkways)
Ranged normid ( mores )
Tabud – üliranged normid,
mille rikkumist peetakse mõeldamatuks. Tabu on võimas ühiskondlik
veendumus, et teatud tegu on eriti põlastusväärne.
Normid tähendus on ajas muutuv.
Mõningad normid on formuleeritud
seadusteks.
Igal ühiskonnal on sotsiaalse
kontrolli süsteem – vahendite kogum, mis kindlustab oodatud ja
sobiva käitumise.
Enamusel juhtudel teostavad inimesed
sotsiaalset kontrolli ise, igapäevaelus.
Sellistel juhtudel räägime
mitteametlikust e informaalsest sotsiaalsest kontrollist.
Juhul kui normide valvamisse sekkub politsei või muud määratud struktuurid ( igat liiki inspektsioonid), siis on tegemist ametliku e formaalse sotsiaalse kontrolliga (institutsionaliseeritud
sotsiaalne kontroll).
Kõiki norme, olenemata sellest, kas
nad on seadustatud või mitte, toetavad sanktsioonid, mis konformse e
mugandunud käitumise korral väljenduvad kiituses või tegevuse
heakskiidus ja mittekonformsuse korral tegevuse hukkamõistmises.
Niisiis, võime määratleda
positiivseid ja negatiivseid sanktsioone
Valdava osa normidest omandab inimene
sotsialiseerumisprotsessis internaliseerimise teel st
alateadvuslikult. See on protsess, mille käigus konformsus ühiskonnas valitsevate normide suhtes muudetakse isiksuse
olemuslikuks osaks (internaliseerimise mõiste pärineb algselt
Freudilt, edasi arendanud Piaget. Rõhutas selle protsessi
psühholoogilist keerukust, sest näit. laps kui ta norme omandab,
püüab leida neile ka moraalset tõlgendust)
Kooselu ühiskonnas pole võimalik
ilma ühesuguse käitumiseta.
Normi mõiste on üks paljudest
mõistetest, mis on osa sotsioloogilisest diskursusest.
Hälbiv (deviantne) käitumine –
mittekonformsus (mittemugandumine) teatud normi või normikompleksi
suhtes, mis on tunnustatud valdava osa inimeste poolt antud
ühiskonnas (kooskonnas, rühmas).
Esmane
hälbimine – käitumine määratletud hälbiva käitumisena
teiste isikute poolt
Teisene
hälbimine – põhineb enesehinnangul, mis on tekkinud teiste
hinnangu põhjal; inimene ise identifitseerib end kui “hälvikut”
Deviantsuse
funktsioonid:
- normide täpsustamine
- solidaarsuse tunnetamine
- rahuolematuse ümbersuunamine
- probleemide identifitseerimine
Deviantsuse
düsfunktsioonid:
- sotsiaalse korra lõhkumine
- segadus väärtuste ja normide tõlgendamisel
- ressursside raiskamine
- usalduse kuritarvitamine
NORMISÜSTEEM:
1.
Normi olemus:
käsk ; b) keeld; c)luba; d) ideaalnormid
2.
Normi sisu (sotsiaalne käitumine ja selle tõlgendamine)
3.
Normi piirid (sotsiaalse käitumise erijuhtumid)
4.
Normi autoriteedid ( eeskujud ja diferentseeritus erinevate
rühmade tasandil)
Loengumärkmed
9
Sotsiaalsed
rollid
Roll
– oodatavate käitumismustrite, kohustuste ja privileegide kogum,
mis kuulub teatud sotsiaalse staatuse juurde (Staatus –
väärtustatud positsioon ühiskonnas)
Analoogiliselt
normiga on roll sotsiaalset vastasmõju käsitlev mõiste
Rolli
ja normi olulised erinevused:
Normi mõiste abil uuritakse käitumise ühetaolisust.
Rollid
aga seletavad oodatud erinevust käitumises. Rollid eristavad inimesi
üksteisest
Norm näitab inimese ja ühiskonna vastasmõju. Roll osutab
rühmadevahelistele suhetele.
Roll
ei moodustu mitte vastavast käitumisest enesest vaid käitumisega
seotud ootustest. Keegi ei loo oma rolli üksi!
Igaüks
esitab oma rolli erinevalt, aga rollid on püsivad.
Rolli
kujundab isiksus ja roll saab osaks isiksusest!
Rollitäitjale
antav hinnang lähtub rolli ideeaalkujutlusest.
Rolliootused
on nii keskkonnal kui rollitäitjal.
Rollid uuenevad ja samuti kujutlus
nende täitmisest: sotsiaalne elu on kohanemine rollidega.
Rolli
asumiseks tuleb läbida rollitee – rolli omandamise
protsess.
Rolli
atribuutika – sümboolsete tunnuste kogum, mille kaudu rolli
identifitseeritakse.
Rollisobivust,
indiviidi tunnustamist teatud rollis tähistavad rolli asumise rituaalid.
Rolli
tüübid.
Situatiivsed
rollid – ajutised v lühiajalised rollid.
Situatiivsete
rollide etendamine on osa igapäevaelust ja nende edukas etendamine
aitab luua positiivset mina-pilti, aitab kaasa positiivse mikrokliima
tekkimisele
Püsirollid
–
seotud positsiooniga, pikaajalised
Positsiooniga
rollid - omandatud rollid
Püsivaid
rolle, mis on staatusega määratud, mida ei saa enesele võtta ja
mis on sünnipäraselt kaasa antud, nimetatakse omistatud
rollideks.
Omistatud ja omandatud rollid on
seotud staatusega.
Ralf Linton: inimene omab staatust
ent etendab rolli!
Igasuguse
staatusega kaasneb mitmeid rolle.
Staatusest
tulenevaid rolle nimetatakse rollikogumiks.
Rollikogumid
on erinevate rollide kombinatsioonid, mida indiviid etendab.
Indiviidi
rollikogum moodustub erinevate rühmade ootustest.
Neid, kelle ootustest roll moodustub
ja kelle mõjus see sünnib, nimetatakse rollikogumi viiterühmaks.
Rühmad,
kelle rollikogum moodustub samasugustest viiterühmadest nimetatakse
“võrdlusrühmaks”.
Muud viiterühmad on
“välisrühmad”.
Rolliootused
– üldiselt tunnustatud sotsiaalsed normid, mis määratlevad
rolli esitamise reeglistiku.
Rollikonflikt – situatsioon, kus
inimese kaks või enamat rolli esitavad vastukäivaid nõudmisi.
Rollipinge
– situatsioon, kus vastakad ootused koonduvad ühte rolli
Kokkuvõtteks
Rolliteooria
– tegeleb ühiskonna ja indiviidi vastasmõjuga: ühiskonna mõjuga
isiksusele ja sellega, kuidas ühiskond moodustub individuaalsetest
rollidest. (mikroteoreetiline
vaade makrostruktuuride kujunemisele)
Roll, millega inimene samastub on
alati osa omavahel seotud rollide võrgustikust ning on tähenduseta
sellest väljapool - rollid on käsitletavad vaid paarides või
kombinatsioonides.
G.
H. Mead ( 1930ndad ): sotsiaalses interaktsioonis indiviid
seob oma tegevuse oma rollipartneriga.
E.
Goffman (1950ndad): rollikäitumise läbi on võimalik partneriga
manipuleerida.
Ch. H. Cooley (1902): kuna
inimene on sotsiaalne olend, siis ei või ta käituda omakasust
lähtuvalt, ta arvestab teistega.
Rollivõtmine
on üldine ja erinevaid eesmärke taotlev protsess, milles inimesed
konstrueerivad uusi sotsiaalseid tegevusi ja rolle ning etendavad
vanu.
Missuguse
rolliga inimene end kõige rohkem samastab?
Ralf
Turner: tingimustegrupid, mis mõjutavad rolliga samastumist:
inimene tavatseb end samastada tugevamini rollidega, mis annavad talle selles olles suurima mõjuvõimu, mille esitamiseks ta on võimekaim ning, mis on talle kõige nauditavamad.
Samastumine tugevneb ka
rollide puhul, mille õppimiseks on kulutatud enam energiat, aega
või, mille nimel on kõige enam ohverdatud.
sotsiaalsed tingimused, mis sunnivad inimest identifitseerima end teatud rolliga. Mida kõrgemini või madalamalt on roll ühiskonnas hinnatud, seda tugevam on samastamine ka isikuväliselt (pole võimalik rollist väljuda).
Samastumine on seda tugevam,
mida enam ühiskondlikku tuntust roll võimaldab.
Väga madala positsiooniga
inimesed võivad osutuda stigmatiseerituiks (märgistatud
sotsiaalselt abitud).
Mida kindlapiirilisem ja
määratletum on rühm, kus inimene oma rolli täidab, seda tugevam
on surve.
Loengumärkmed
10
Sotsiaalne
rühm ja organisatsioon
Sotsiaalne
rühm – teatud hulk inimesi, kellel vahel toimub regulaarne interaktsioon ning kelle rühmakuuluvus tugineb tunnetatud
identiteedile.
Rühma liikmetelt oodatakse teatud
käitumisviisi, mida ei oodata rühma mittekuuluvatelt isikutelt.
Sotsiaalne agregaat
– inimeste kogum, kes asuvad samas kohas samal ajal kuid pole
omavahelises interaktsioonis (teoreetiliselt agregaatides
mitmesuguseid suhete tasandeid)
(E.
Goffman – inimeste kogumid mittefokuseeritud interaktsioonis;
viisakas
tähelepanematus)
Sotsiaalne
kategooria –
statistiline üksus, inimeste kogum klassifitseerituna teatud neile
ühiste tunnuste alusel
Rühmade
mõju indiviidi käitumisele pidev, kuid erinev.
Esmasrühm
(primaarrühm) –
väiesearvuline inimkooslus, personaalsed, emotsionaalsed ,
suhteliselt kestvad suhted (Ch. H. Cooley- idealiseerib perekonda
esmasrühmana)
Teisene rühm
(sekundaarrühm) – erineva suurusega inimkooslus; sageli
anonüümsed, mittepersonaalsed, ajutised suhted; kujuneb
praktilistest vajadustest tingituna
Väike rühm –
piisavalt väikese liikmete arvuga, et võimaldada individuaalseid
suhteid. Kas emasrühm või teisene rühm? – Oleneb suhete
iseloomust.
Väikseim rühm – diaad (2
inimest), triaad (3 inimest)
Mida suurem rühm, seda enam on vaja
reguleerida suhtlemist – vajatakse liidrit (informaalselt alati
olemas, sõltumata sellekohasest otsusest !)
Juht (liider) – keegi, kes tänu
isiklikele omadustele on pidevalt võimeline mõjutama teiste
käitumist
Instrumentaalne juhtimisstiil
– juht tunnetab vajadust organiseerida rühmaliikmete käitumist
vastavalt rühma tegutsemisplaanile ja eesmärkidele
Ekspressiivne juhtimisstiil –
juht tunnetab vajadust kujundada rühmas harmoonilised suhted,
solidaarsuse õhkkond ja minimiseerida konfliktid
Üks isik ei saa järgida mõlemat juhtimisstiili . Instrumentaalse juhtimissstiili puhul täidab
(spontaanselt) ekspressiivset rolli keegi rühma liikmetest.
Olulised
liidri omadused: välimus, haritus, erudeeritus, seltskondlikkus, enesekindlus , otustusvõimelisus jne
Erinevad
situatsioonid toovad esile erinevaid juhiomadused:
autoritaarsus
demokraatlikkus
laissez -faire
Rühma
konformsus –
ootuspärane sotsiaalne käitumine, mugandumine või kohanemine rühma
ootustele vastavalt.
“Rühm-mõtlemine”
– ohtlik tendents ignoreerida informatsiooni ja teadmisi rühma konformsuse saavutamise
nimel
Osalusrühm
e “meie” –
igasugune rühm, kuhu indiviid kuulub ja millega ta end samastab
Mitteosalusrühm
e “nemad” –
igasugune alternatiivne rühm, kuhu indiviid ei kuulu ja millega ta
ei samastu
Sotsiaalsete
suhete võrgustikud
– (erinevatest suhete iseloomust tingitud) indiviidi seotus rühmadega. Võrgustikud sisaldavad rühmi ja võimaldavad kaudselt
kontakti teiste rühmadega.
Sotsiaalsed
võrgustikud olulised:
- kooskonna identiteedi kujunemisel
- saavutuslikkuse suurendamisel
- situatiivsetes suhetes
Referentrühm
(või referentsrühm) – rühm,
-
kuhu inimesed tahaksid kuuluda ,
-
millega tahaksid samastada,
-
mille liikmete hinnangud on olulised enesehinnangu andmisel,
-
mille liikmete käitumisstandardeid jäljendatakse või omaks
võetakse,
-
kuhu indiviid ei pruugi, aga võib kuuluda
Oluline
kaasaegse reklaamitööstuse kontseptsioonis:
- orienteerumine kindlale klientuurile (väärtused, staatus)
- orienteerumine uuele klientuurile “vana kaupa” müües
- orienteerumine üldistele tarbimismudelitele
Formaalorganisatsioon
– inimkooslus, mida iseloomustavad:
- mitteisikulised suhted
- tegevuse planeeritus ja allutatus kindlatele eesmärkidele
- identifitseeritavus füüsilises keskkonnas
- suhteliselt kõrge bürokratiseerituse aste
Bürokraatia
– M. de Gournay (1745): ebaefektiivne ametnikevalitsus
Bürokraatia
– täpne ja efektiivne administreerimise mudel
Max Weber : bürokraatia ideaaltüüp:
“ratsionaalse
organistasiooni mudel”:
- selgepiiriline võimuhierarhia (“käsukett”)
- võim koondub “püramiidi” tippu***
- kirjalikult vormistatud reeglid iga taseme ametnikele
- täiskohaga töötamine
- palgad täpselt diferentseeritud
- karjääritegemise võimalus organisatsiooni piires
- organisatsioonis töötamine lahutatud eraelust
- organisatsiooni liikmed ei oma materiaalseid ressursse
- suhete iseloom formaalne
***
R. Michels: oligarhia raudne seadus: valitseva vähemuse vältimatu
võim organisatsioonis. Mida suurem ja bürokraatlikum
organisatsioon, seda kõrgem on võimu kontsentratsiooni aste, mis
kuulub väikesele arvule inimestele organisatsioonilise hierarhia tipus .
Bürokraatia
funktsionaalsus (M.
Weber):
- välditakse üksikisikute ainumõju organisatsiooni tegevusele
- tagatakse pädevus
- vähendatakse korruptsiooni
- välistatakse informaalsus suhetes
Bürokraatia
düsfunktsionaalsus:
Teised
organisatsiooni tüübid: mitteoligarhiad (näit Iisreali kibuts)
Jaapani korporatsioon
vabatahtlike organisatsioonid
heategevuslikud
organisatsioonid
Michel Foucault ’i organisatsiooniteooria:
aja
ja ruumi kontrollitavus
1.
Enamus kaasaegseid organisatsioone funktsioneerib spetsiaalselt
kujundatud ruumides
2.
Füüsilise keskkonna analüüs võimaldab seletada sotsiaalseid
suhteid organisatsioonis: füüsiline
keskkond markeerib võimuhierarhiat
3.
Füüsiline lähedus soodustab informaalsete
suhete teket
4.
Füüsiline kaugus soodustab formaalsete suhete teket:
polariseerumine ja
samastumine liinil
“meie” – “nemad”
5.
Organisatsioonis toimib distsipliin ,
et tegevus toimuks määratud ajal
ja selleks ettenähtud
kohas
6.
Organisatsioonis toimib
järelvalve; 2
vormi:
füüsiline järelvalve
kirjalik järelvalve
*
kaasaegne ühiskond: järelvalveühiskond (Lyon, 1994)
Kaasaegsete
organisatsioonide edu määravad:
*teadmised
*professionaalid
*informatsioon
*võrgustikud
Kaasaegne debatt : kas
organisatsioonid on bürokratiseerunud
või toimub
debürokratiseerumine?
I
debürokratiseerumine
1)
Mintzberg (1979): “adhocraatia” – kaasaja vajadustest
tingituna formeeruvad organisatsioonilised kooslused lühiajaliselt,
lõpetades tegevuse kui ülesanne on täidetud; koondab erinevaid
asjatundjaid
2)
Clegg (1990): de-diferentseerumine – spetsialiseerumise vähenemine,
pädevusruumi laienemine
II
jätkuv bürokratiseerumine
Ritzer
(1996): “mcdonaldiseerumine” –
-efektiivsus
- kalkuleerimine
-ühetaolisus
(standard, garantii)
-kontrolli
tagamine automatiseerituse kaudu
“Mcdonaldiseerumine”
muudab sotsiaalse elu ühetaoliseks, jäigemaks ja isikukaugemaks
Ritzer
ja Weber: ratsionaliseeritus käitumises ohustab isiksust ja vähendab
loomingulisust
Loengumärkmed
11
Sotsiaalne
kihistumine, ebavõrdsus, hüved
Katrin
Paadam
Sotsiaalse kihistumise e
sotsiaalse stratifikatsiooni mõistega tähistatakse sotsiaalsete
rühmade erinevaid võimalusi sotsiaalseks käitumiseks.
Sotsiaalse kihistumise aluseks on
sotsiaalne ebavõrdsus. Selle tagajärjel erinevad inimeste
- elustiilid,
- võimalused eneseteostuseks,
- sotsiaalseks liikumiseks e sots. mobiilsuseks.
Sotsiaalne ebavõrdsus on klasside formeerumise aluseks.
Sotsiaalne ebavõrdsus -
sotsiaalsete hüvede ebavõrdne jaotumine ühiskonnas.
Sotsiaalsed hüved – jõukus,
võim ja prestiizh antud sotsiaalses süsteemis, ühiskonnas.
Eelindustriaalses ühiskonnas: peamiselt indiviidi-tasandi nähtus.
Industriaalses ühiskonnas:
pigem rühma-tasandi nähtus (ebavõrdsus inimkategooriate
vahel).
Sotsiaalse kihi moodustavad
inimesed (perekonnad, sotsiaalsed rühmad), kes asuvad mistahes
kihistumise dimensioonis samal astmel .
Sotsiaalne kihistumine e stratifikatsioon tähendab kõikide inimrühmade struktureeritud
ebavõrdsust. Need on inimrühmad, kellel on erinev juurdepääs
sotsiaalsetele hüvedele oma staatuse tõttu sotsiaalses hierarhias .
Inimese eluvõimalused on positiivses
korrelatsioonis sotsiaalse kuuluvusega.
Kihistumine ja elustiil
Kuulumine erinevatesse
sotsiaalsetesse kihtidesse avaldub elustiilide erinevuses (I.
Robertson):
poliitilised käitumine
abieluline stabiilsus
religioosne kuuluvus
hariduslikud saavutused
tervis
väärtused ja hoiakud
lastekasvatamise meetodid
kriminaalne käitumine
Erinevused elustiilides tulenevad
(1) erinevatest võimalustest ja (2) erinevatest
väärtusmaailmadest, mille kujunemine toimub vastasmõjus.
Erinevused tarbimises on kestvad
kuigi nende vorm võib muutuda.
Elustiiliga luuakse märke, millel on
sümboolne tähendus. See kujundab identifikatsiooni, mis seotakse
kuulumisega sotsiaalsesse kihti.
P. Bourdieu: sümboolne kapital, mis
on tunnustatud sotsiaalse rühma (ühiskonna) poolt ning, mis tugineb
indiviidi omanduses olevale sotsiaalsele, majanduslikule ja/või
kultuurilisele kapitalile.
Sotsiaalne kihistumine võib viia
konfliktideni ja kutsuda esile sotsiaalse muutuse erinevates
sotsiaalse elu aspektides .
Klass ja eliit
Kuidas peaks rikkus ühiskonnas
jaotuma?
Klassid on suured inimeste
rühmitused, kellel on käsutada samasugune majanduslik ressurss, mis
tugevalt mõjutab nende võimalusi kujundada oma elustiili (A.
Giddens).
Jõukuse omamine koos ametikohaga on
peamiseks klassidevahelisi erinevusi määravaks teguriks (A.
Giddens)
P.Bourdieu: klass eksisteerib ainult
juhul, kui inimesed end ise teatud klassiga samastavad, kui nad
tunnustavad oma klassikuuluvust. Klassid ei ole “sotsiaalses
reaalsuses” antud, need luuakse (konstrueeritakse).
Karl Marx määratles
klassimõistet suhte kaudu tootmisvahendite omamisse.
Max Weber nägi samuti klassi
majandusliku kategooriana, kuid rõhutas selle seotust sotsiaalse
staatuse ja parteilise kuuluvusega.
John Goldthorp: määratleb
klassi kahe dimensiooni - turusituatsiooni ja töösituatsiooni -
abil.
Indiviidi turusituatsiooni
kujundavad:
- palgatase
- tööga kindlustatus antud ametis
- edutamise (karjääritegemise)
võimalused
Indiviidi töösituatsiooni
kujundavad:
- kontrollivõimalus oma töö üle
- võimu positsioon ja ametikoha hinnatavus (hinnang, mis antakse tööle autonoomsuse kontekstis)
Goldthorp’i klasside liigitus:
- teenindav klass
- vaheklass
- töölisklass
Goldthorp: oluline töösuhe, mis on
fikseeritud töölepingutesse:
- töölistel on fikseeritud ja limiteeritud töösuhe
- teenindaval võimaldab töösuhe läbirääkimisi
Giddens’i kriitika Goldthorp’i klasside liigitusele:
- ametikoht , mida inimene karjääri teatud etapil omab ei ole ainumäärav tema klassipositsiooni hindamiseks, tuleb arvestada varanduslikku seisundit tervikuna, pole alati seotud sissetulekute või palgaga
- kuidas määratleda majanduslikult mitteaktiivseid inimesi: töötud, üliõpilased, pensionärid, lapsed.
- pole kohta eliidil, kes võib ametikohtade järgi kuuluda teenindava kihi
hulka
John Westergaard:
ühiskonnakihiga, kelle kätte on kontsentreerunud valdav osa võimu
ja privileege, ei ole võimalik klassistruktuuris mitte arvestada.
Eliiditeooriate peamine seisukoht:
ühiskond jaguneb kaheks: eliidiks ja massiks.
Vilfredo Pareto: eliidile on
iseloomulik igavene tsirkuleerimine (vana vahetab välja uue
vastavalt aja nõuetele)
Gaetano Mosca : kõikides
ühiskondades alati 2 klassi: valitsev (väikesearvuline eliit) ja
valitsetav (mass).
Kaasajal : igas ühiskonnas
eksisteerib eliit kui osa kõrgemast kihist (varjatult või
avalikult).
Eliidi tunnusteks on:
erilised vaimsed, sotsiaalsed või poliitilised omadused (või arvatakse, et on), mis võimaldavad neil täita ühiskondlikult tähtsaid ülesandeid
eliit tunnetab end kui privilegeeritud ja domineerivat (võim) kihti ja eeldavad, et sellisena tunnustavad teda ka teised ühiskonnaliikmed
muutused eliidis personaalsed, mitte uute struktuuride kombinatsioonid
Mida tähendab tänapäeval
kõrgklass?
Kõrgklass ei ole homogeenne grupp,
erinevused määratletud jõukuse omandamise viisi ja ajaga.
“Vana raha” ja “uue raha”
inimesed.
Kõrgklass koosneb
väikesest hulgast indiviididest, kes on jõukad ja kellel on võim
ning kes saavad oma privilegeeritud seisundi oma lastele edasi anda
(~ 1%)
Kõrgklassist järgmisena sotsiaalses
hierarhias asub teenindav klass, kes koosneb
professionaalidest, kõrgtaseme juhtidest ja administraatoritest
(~ 5%).
Vahepealne klass on sisuliselt laial
skaalal mõõdetav keskklass .
Keskklass on (arenenud ühiskonnas)
suurearvuline, koosneb väga erinevatel aladel töötavatest
inimestest ja hõlmab valdava osa rahvastikust.
Keskklass on veelgi heterogeensem kui
kõrgklass.
Miks on toimunud nii võimas
keskklassi areng?
1. Suur professionaalide ja oma ala
asjatundjad vajadus kiirelt arenevas ühiskonnas, kus kasvab suurte
moodsate organisatsioonide ja ettevõtete osatähtsus.
2. Professionaalide ja asjatundjate
rakendumisvõimaluste laienemine heaoluriikides, kus riigil on
oluline roll sotsiaalse elu kujundamisel (sotsiaaltöötajad,
õpetajad, tervishoiutöötajad).
3. Majandusareng on tekitanud
vajaduse spetsiifiliste ekspertide teenuste järele (juristid, finantsistid , raamatupidajad, tehnoloogia ja infosüsteemide
asjatundjad)
Arenenud ühiskondi iseloomustab
professionalismi levik.
Professionalism: käitumisviis,
mille eesmärgiks on saavutada kõrge kvaliteet ja tunnustus
erialalises tegevuses, et tagada eriala prestiizh ja soodne turupositsioon oma teenuse pakkumisel.
Professionalismi soodustavad
tegurid: (1) erialale asumine eeldab selleks kõlbulikuks
tunnistamist, vastamist kokkulepitud rangetele kriteeriumidele (vastav kvalifikatsioon ), (2) erialaorganisatsioon seirab,
distsiplineerib oma liikmete tegevust ning võib diskvalifitseerida
oma liikmeid – teostab järelvalvet.
Töölisklassi moodustab see osa
elanikkonnast, kes on peamiselt hõivatud “sinikraedena”
(oskustöölistena) või lihttöölistena.
“Töölisaristokraatia” –
kõrgelt kvalifitseeritud oskustöölised.
Alamklassi moodustab see segment elanikkonnast, kelle elatustase on madalaim (hüvede kättesaadavus
äärmiselt piiratud) : pikaajalised töötud, kodutud , elavad
sotsiaaltoetustest.
Neid kirjeldatakse kui
“marginaalseid” ja “tõrjutuid”. Sageli etnilised
vähemusrühmad.
Sotsiaalne sooline kihistumine
– naiste positsioon võrreldes meestega on ebavõrdne ja ei sõltu
otseselt klassipositsioonist.
Loengumärkmed
12
Sotsiaalne
liikumine e sotsiaalne mobiilsus
Katrin
Paadam
Sotsiaalne mobiilsus on
protsess, mis hõlmab indiviidide ja sotsiaalsete rühmade liikumist
erinevate sotsiaalmajanduslike positsioonide vahel.
Vertikaalne
mobiilsus – üles/alla liikumine sotsiaalmajanduslike
positsioonide skaalal või stratifikatsioonisüsteemi hierarhias.
Lateraalne mobiilsus – geograafiline (füüsiline) liikumine teatud
territooriumil; sageli kombineeritud vertikaalse mobiilsusega
Põlvkonnasisene
mobiilsus – individuaalse karjääri jooksul ülespoole või
allapoole liikumine sotsiaalse stratifikatsiooni hierarhias
Põlvkondadevaheline
mobiilsus – noorema põlvkonna ülespoole või allapoole
liikumine sotsiaalse stratifikatsiooni hierarhias võrreldes eelmise
põlvkonnaga ( eelmiste põlvkondadega).
(Vertikaalne mobiilsuse võimalus osutab ühiskonna avatusele, see on poliitiline
küsimus.)
Avatud
ühiskonnad on klassiühiskonnad, kus esineb stratifikatsiooni
avatud vorm, baseerub peamiselt majanduslikule staatusele, mis võib
osutuda muutuse subjektiks. Piirid kihtide vahel on paindlikud ja
muudetavad.
Suletud
ühiskonnas esinev stratifikatsiooni suletud vorm, kus staatus on
määratud sünnijärgselt ja kogu eluks. Kihtidevahelised piirid
suhteliselt jäigad ja raskesti muudetavad.
Struktuurne mobiilsus - muutused inimeste sotsiaalses staatuses on tingitud
majanduslikest struktuurimuutustest.
Levinud
2 vaesuse määratlemise viisi:
(1)
Absoluutne vaesus
(2)
Suhteline vaesus
Absoluutse
vaesuse mõiste
tugineb arusaamale, et füüsiliselt täisväärtusliku eksistentsi
tagamiseks peavad olema tagatud teatud tingimused. Inimesed, kellel
need tingimused puuduvad – toit, eluase , rõivad – elavad
vaesuses. See on universaalne nägemus.
Osa
teadlasi on siiski arvamusel, et ühist standardit pole võimalik
tekitada. Seetõttu on käibel ka suhtelise
vaesuse mõiste,
mis seostub kehtivate elustandarditega antud ühiskonnas. VAESUS on
kultuuriliselt tingitud.
Vaesuspiir
määratakse elementaarkaupade hinna ja ellujäämiseks vajalike
kaupade kättesaadavuse suhtena antud ühiskonnas.
Vaesuspiir
on samuti suhteline mõiste: erinevused ühiskonniti, regiooniti
riigis, töö olemusest tingitud.
Mida
jõukamaks muutub ühiskond, seda kõrgemaks muutuvad standardid.
KES
ON MOODSA AJA VAESED?
Riskigrupid:
töötud, osa-ajatöötajad, juhutöötajad, vanurid , haiged ja
puuetega inimesed, lapsed, naised, suured pered, üksikvanema pered,
etnilised vähemused.
KUIDAS
SELETADA VAESUST ?
Esineb
kaks peamist trendi:
vaesed on ise vastutavad oma seisundi eest - “süüdi on ohver!”
vaesust toodetakse ja taastoodetakse ühiskonna struktuuride poolt – “süüdi on süsteem!”
(1)
Oscar
Lewis (1961) –
eksisteerib vaesuse
kultuur, millesse sotsialiseerutakse.
Charles
Murray (1984) –
vaesed inimesed, nagu lesed , orvud ja puuetega inimesed, pole süüdi,
et nad langevad vaeste kategooriasse, kes moodustavad
sõltuvus-kultuuri.
Heaoluriigi paradoks seisneb selles, et ta kultiveerib tegevusetust, on loonud
sub-kultuuri, mis alahindab isiklikku ambitsiooni ja eneseabi. Heaolu
ei stimuleeri töötegemist.
(2)
Vaesust seletatakse kui laiaulatuslike sotsiaalsete protsesside tulemust,
mida üksikisikud ei suuda kontrollida. Vaesuse sõltuvus-kultuur on
pigem vaesuse tagajärg, mitte selle põhjus.
Vaesusega
seotakse alamklassi mõistet alates marksistlikust
lumpenproletariaadi mõistest ja lõpetades moodsate vaestega.
Alamklassi
mõiste on asendumas sotsiaalse tõrjutuse mõistega.
Sotsiaalse
tõrjutuse mõistega
osutatakse moodsale ebavõrdsusele, viisidele, millega osa
elanikkonnast on “ära lõigatud” täisväärtusliku osaluse
võimalusest ühiskonnas.
Sotsiaalne
tõrjutus viitab mitte üksnes seisundile vaid protsessile –
tõrjutuse mehhanismidele.
Sotsiaalne
tõrjutus esineb erinevates vormides:
Majanduslik
tõrjutus – osalemine nii loomises (tootmises) kui tarbimises.
Loomis/tootmise aspektist : kesksel kohal hõivatus ja osalus tööturul
Tarbimise
aspektist: võimalus
osta, tarbida ja kasutada kaupu ja teenuseid igapäevaelus.
Poliitiline
tõrjutus –
indiviidide pidev osalus poliitikas on liberaalse demokraatia
põhialus. Poliitikas osalemine eeldab mobiilsusvõimet, ajaressursi
olemasolu ja informatsiooni kättesaadavust, rääkimata selle
tõlgendusoskusest.
Sotsiaalne
tõrjutus –
võimaluste puudumine elada täisväärtuslikku elu konkreetses
kooskonnas.
Sotsiaalne
tõrjutuse põhjused: sotsiaalse tugisüsteemi puudumine ja subjektne tahtlik mitteosalus.
Sotsiaalse
tõrjutus esineb:
*
Allakäinud eluasemesituatsioonis (ebakvaliteetne eluase ja
naabruskond)
*
Noorte tõrjutusena (tööturul, piiratud haridus- ja
harrastusvõimalused)
*
Maapiirkondade tõrjutusena (piiratud ja ebakvaliteetsed kaubad ,
teenused, informatsioon)
*
Kodutusena
Loengumärkmed
14
GLOBALISEERUMINE
Katrin
Paadam
Sotsioloogid määratlevad
globaliseerumisena protsessi, mis intensiivistab maailmaulatuslikke
sotsiaalseid suhteid ja nende vastastikust sõltuvust.
G ei tähenda lihtsalt
maailmaulatuslike võrgustike arenemist – sotsiaalseid ja
majanduslikke süsteeme, mis meie isiklikust elust kaugele jäävad.
G on kohalik nähtus. G viitab asjaolule, et me elame ühes ja samas
maailmas.
Faktorid , mis mõjutavad G-st.
Globaalse kommunikatsiooni plahvatuslik areng.
Aja ja
ruumi “surutis”, distantseerumine lähiruumist
2. Globaliseerumist mõjutab uus majandusareng nn kaalutu majanduse
suunas.
“ Postindustriaalne ühiskond”,
“informatsiooniajastu” või
“teadmiste majandus”.
“tehnoloogilistest
kirjaoskajatest” koosnev klientuur
Maailmamajandus peegeldab neid
muutusi, mis on toimunud info-ajastul.
Suureneva globaliseerumise
põhjused
A:
Poliitilised muutused:
1.
nõukogude-stiilis kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine .
rahvusvaheliste ja regionaalsete mehhanismide kasv valitsemises (ÜRO, EL)
valitsustevaheliste koostöövormide kasv ja rahvusvaheliste
valitsustevälised koostöövormide kasv
B.
Informatsioonitulv
Globaal-meedia
ja pidev seotus nn võõrastega
Nihe maailma avatuse poole:
Inimesed tunnetavad jätkuvalt, et sotsiaalne vastutus ei lõpe riigipiiriga.
Identiteedi-otsingud laial skaalal
C. Transnatsionaalsed korporatsioonid
TNK-de toimimist ja edu kindlustab nn
majanduse elektroonilise konteksti areng.
Poliitilised, majanduslikud,
sotsiaalsed ja tehnoloogilised faktorid koos mõjutavad
globaaliseerumisnähtuse arengut ja seega ka inimeste igapäevaelu.
David Held et al (1999) näeb
G-debattides osalejaid 3 koolkonnana:
“skeptikud”:
*globaliseerumise kaasnähtuseks on
m/i majanduse regionaliseerumine *rahvusriikide valitsustel
on jätkuvalt tähtis roll majanduspoliitiliste strateegiate
kujundamisel
“hüperglobalistid”:
*globaliseerumine viib “ piirideta maailma” tekkimisele (K. Ohmae, 1990, 1995).
*valitsustel puudub
kontrollivõimalus, kodanikud kaotavad usalduse. Saabub “globaalne
ajastu”.
“transformatsionalistid”:
*globaliseerumine hajutab piiri
tuntud mõistete vahel: “sise-” ja “välis-”,
“rahvusvaheline” ja “riiklik”. Ühiskonnad,
institutsioonid ja inimesed peavad kohanema uute
elamiskontekstidega.
*G on dünaamiline ja avatud
protsess, kus toimib vastasmõju ja toimub muutus.
G on kahesuunaline protsess,
kus vahendatakse kujutlusi, informatsiooni ja mõjusid.
G on detsentraliseeriv ja
reflektiivne protsess
Globaliseerumise
mõju igapäevaelule
Individualismi kasv, so uus individualism , mis kujuneb laienevate võimaluste kontekstis.
Muutub töökäitumine:
“amet kogu eluks”- ei
kehti enam.
Muutub karjääri suund
Töö tuleb tagasi koju.
Tööaja mõiste on
muutunud (täis- ja osaaeg)
Naiste ja meeste haridus-
ja töövõimalused on võrdsustumas
3. Massikultuuri levik
Kultuuride samastumine,
eristumine ja killustatus -
“hübriidkultuurid”.
Globaliseerumise riskid
“Välistest riskiteguritest” “toodetud riskile” (riskidele, mis on loodud meie endi
teadmiste baasil).
Keskkondlikud riskid
Terviseriskid
Globaalne risk – “globaalne
riskiühiskond” – suutmatus aimata/ennustada uusi riske.
U. Beck : riski toodavad
muutused meie sotsiaalsetes suhetes ja tegevustes:
muutuv töökäitumine
tööga kindlustamisel pole
garantiisid
traditsioonide ja kommete kadumine
meie enesemääratluses
traditsiooniliste perekondliku
käitumise kadumine
28
5 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
~ 28 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-03-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
539 laadimist
Kokku alla laetud
7 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
maljutina
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid