Polaaralad 2003 (0)

POLAARALAD
ARKTIKA JA ANTARKTIKA
Pärja Õun
2009 AASTA 8b klass
Tapa Gümnaasium

SISSEJUHATUS

Nabamaa, külmakõrb ehk polaarala .
Maa telje otsapunktid- poolused saavad kõige vähem päikeseenergiat. Möllavad lumetormid kestavad 9 kuud aastas. Polaaröö talvel ja polaarpäev suvel. Poolustel paistval päikesel pole suurt jõudu.
Arktiline tundra oma linnulaatade ja maailma suurima kiskja - jääkaruga ning Antarktika paks jääkilp, mis suvel vaid pisut sulab – need ongi polaaralad. Alad, mille loomad ja linnud on unikaalsel viisil kohastunud eluks jäistes tingimustes.
Polaaralasid ümbritsev meri aga kubiseb elust: vaalad , merivähid, plankton . Peaaegu kõik loomad leiavad toidu merest süües planktonit või planktonist toituvaid loomi. Vaaladel , jääkarudel ja hüljestel on naha all traan , mis ulatub vilja siseorganiteni ega lase kehasoojusel välja lekkida ( Grööni vaalal kaalub see mitu tonni ).
Lindudel on tihe udusulepolster. Kalade ja ka putukate veri sisaldab antifriisi , mis ei lase verel alla 0 kraadi temp. Juures jäätuda. Kiire paljunemine lühikeste suvekuude jooksul, kaitsevärvus .
Maavarad: magaas, raud, nafta , kuld, kivisüsi .
ARKTIKA
Arktika on põhjapolaarala , mis haarab Põhja- Jäämere koos saartega ja mandrite põhjaservas asuvate tundravöönditega; lõunapiiriks loetakse tavaliselt juulikuu 10 kraadi C isotermi maismaal ja 5 kraadi C isotermi merel. (Lepasaar, Lumiste 2006,lk 5 ) Arktika paikneb põhjapooluse lähedal .Piirkond hõlmab Põhja Jäämere , Taanile kuuluva Gröönimaa , Alaska , Kanada , Euroopa ja Siberi põhjaosa.
Taimne plankton annab kolmveerandi atmosfääri hapnikust. Talvel langeb temperatuur kuni miinus kuuekümneni. Rahvastik moodustab 3% maakera rahvastikust, tegeletakse küttimise ka kalastamisega. Tundra on 9 kuud aastas külmunud. Arktika liustikke peetakse kõige vähem saastunud paikadeks Maal. Neis on miljardeid tonne puhast magedat vett; teavet Maa atmosfääri kohta aastatuhandete kaupa: vulkaanipursete , radioaktiivse saastatuse jt. kohta.
Arktika jääväljade all on maagaasi, naftat, kulda, kivisütt jt.( Lodjak 2008 , lk 131) Tundras elab vaid mõnituhat inimest.
Arktika on üks puutumatu loodusega ääremaale, kus sigib miljoneid linde ja tuhandeid morskasi.
Virmaliste vikerkaare värvides voog tormab üle laotuse s.o. „põhjavalgus“ – kordumatu vaatemäng. Arktika looduse suurim eripära on maismaa ja veekeskkonna tihe seos. Maailmamere ökosüsteemi püsivuse ja kõrge tootlikkuse eelduseks on tema toiduahelate normaalne toimimine .
Toiduahela tipus olevaid vaalu , delfiine ja loivalisi on paljude sajandite keskel väga rohkelt kütitud ja 20. Saj. keskpaigaks olid väljasuremise äärel kõik suured vaalad , mitmed delfiinid ja hülged . ( Randla 1990. Lk 18 )
Teed, masinad , mehhanismid sulatavad igikeltsa ja rikuvad tundra sajandeiks. Ka pisike naftapuurimisest jäänud naftalaik võib sulatada jää nii suurelt alalt, et see annab end tunda ilmastikus ja kahjustab mereelustikku.
Põlisrahvad on tśuktsid, evenkid, korjakid nganassaanid , dolgaanid, saamid , neenetsid, inuitid , jakuudid jt. (Randla 1990, Lk 18)
Meres toodetud biomassi kandumine maismaale on Arktika ainete ringkäigu kõige olulisem osa, mida toimetavad linnulaatade miljonid asukad . Ainsagi lüli kadumine toiduahelast võib saada saatuslikuks, sest sellele pole asendajais või on neid liiga napilt.
Peaaegu näljadieediga võivad endal elu sees hoida jääkarud, -rebased, põhjapõdrad , muskusveised, lumekakud. (Randla 1990, Lk 31)
Peaaegu mikroobivaba õhk võimaldab kiskjail oma saki süüa isegi aasta peale selle surma (nekrofaagia). Paigutine toidunappus tingib toitumise teiste väljaheidetest (koprofaagia) näiteks vandelkajakas ja jääkajakas. (Randla 1990, Lk 28 )
Külma talve elavad koopais üle: kärp , nirk , püü, hüljes , karu, lemming .
Jalgade külmumuse vältimiseks püüavad roosa- ja vandelkajakas saaki veepinnalt nokaga haarata. Tihe kattesulestik, arenenud udusulestik, aluskarv, udusulgede ja karva eriline ehitus ning nahaalune rasvkude (traan) aitavad külma ja tuule mõju leevendada.

• Arktika loomadel on veres antifriis -külmaga suureneb nende vere glütseriinisisaldus. Selle tõttu taluvad mõned mardikad isegi 80-kraadist külma.
  
• Põhjas elavad loomad on suuremad , sest suur keha annab vähem sooja ära (viigerhüljes, valgejänes , hunt). (Randla, 1990, Lk 28)
  
• Väljaulatuvad kehaosad on lühemad (jänese, rebase kõrvad)
  
• Linnud munevad enam mune ( kakud , hanelised)
  
• Sigimise tsüklilisus ( lemmingud )
  

Arktika keskkonnatingimused : polaaröö 6 kuud, polaarpäev 6 kuud (aprill-august) madal temp. -60 kraadi, rohke päikesekiirgus, lumi ,jää, igikelts , varju puudumine.
Mereorganismide helendamine aitab lindudel jäämerel lahvandustes toitu leida. Valguse puudumist leevendavad: kuu, tähed, virmalised , lumehelk, keskpäevakuma, merekalade helendamine.
Polaartursa e. saika paljumiljonilisi parvi jahivad valgevaalad. On ka jäätursk, lükood, kulleskala, merihärg, mägihõrnas, madutähed, rõngasussid, meduusid. Tundrakalad taluvad täielikku jäätumist.
Jääkaru on Arktika sümbol. Võib kaaluda kuni 800kg. Pesakonna suurus on 1.87 poega. Pojad võõrduvad emapiimast 24-28 kuu vanuselt .Emakarud sigivad edukaimalt 10- 19 aasta vanuselt . Emakaru tukub 6 kuud lumest koopas toiduta , ei maga talveund. Jääkaru elab kuni 30 a. Toitub viigerhüljestest, lõpnud morskadest, morsapoegadest. Hea ujujana võib ta puhkuseta läbida üle
40 km. Ta tihe kasukas hoiab sooja nii vees kui kuival maal. Ema hoolitseb poegade eest 2 aastat. Jääkaru on suurim tänapäeval elav kiskja. (Randla 1990, Lk 146)
Narvali populatsiooni kuulub enam kui 30 000 ja enamik neist elab Kanada Arktikas , Gröönimaal, ka Põhja – Jäämeres. Narval on delfiin , kelle isastel kasvab ülalõua esihambast vasem kuni 3m pikkuseks piigiks. Ta ise on 5m. pikkune . Piik on tarvilik koha määramiseks võimuastmestikus. Narvali „sarve hinnati keskajal niisama kõrgelt kui kulda : see oli Ivan IV valitsejasauaks. (Randla 1990, Lk 141)
Valgevaal on polaarmerede kõige tavalisem delfiin (beluhha). Üleni valge, kuni 6m pikk ja järgnevad tursaparvedele.
Vööthülged suudavad 20 min. vee all olla ja järske hingamisauke teha.
Morsal on 3 alamliiki – atlandi , laptevite ja Vaikse ookeani morsk . Isastel pikkus küündib 4m-ni ja kaal 1, 5 tonnini , kihvad on kuni 0,9 m pikad ja kaaluvad kuni 1,8 kg. Kihvade abil ronib ta jäätükile ja purustab 25cm. Jää hingamisaukude tegemiseks ;klaarib arveid ; tõrjub jääkaru ; tükeldab hüljest ; kasvatab noorsugu. Igapäevaseks ülesandeks on kihvadega merepõhja vetikate vahelt merekarpide lahti kiskumine . Morsad sukelduvad kuni 90m sügavusele ja söövad kuni
80 kg merelimuseid päevas. Morsk toitub ühtejärge 2 ööpäeva (48h) ja tukub lesilas mitu päeva. Tśuktśi ja Beringi mere 150 000 morsa tarvis peab meri „ tootma “ 7500 tonni molluskeid päevas.
Morsa silmad on pisikesed ja punased , põsed ja mokad on kortsulised ja hõredakarvalised , hingamisega kaasneb inin ja röhkimine. (Randla 1990, Lk 134)
Põhjapõtrade metsikut karja Taimõril peetakse suurimaks geograafiliseks populatsiooniks . Põhjapõder on ainus hirvlane , kel sarvi kannavad mõlemad sugupooled. Päevas sööb 5kg samblikke ,tundrarohtu, pajulehti, seeni, linnumune ja –poegi, koguni lemminguid, lakub uriini ja soolavajaduse leevendamiseks ka ookeanivett , luid. Põdrad peavad pulmi sügisel. Karja liikmeil vahetuvad 1X aastas sarved . Kevadel on sarved tiinetel emastel , et vasikaid kaitsta. Suvel kasvavad sarved pullidele ja pärast jooksuaega aetakse need maha.
Talvel kannavad sarvi emased ja noored. Sarved määravad koha karja hierarhias ja nende olukord peegeldab looma tervist ja seksuaalseid võimeid. Soovahekord pullile on 18 põdralehma. Kandeaeg on 192-242 päeva võimaldab hilise kevade korral poegimist edasi lükata. (Randla 1990, Lk 126-127 ) Poegitakse mais , 1. Kuu toitub vasikas emapiimast, juunis sööb samblikke. Juba nädalaselt suudab poeg ujuda üle jääkülmade Siberi jõgede.
Karja juhtide heledale sabajupile järgneb kogu kari . Juht on kõige ettevaatlikum loom ja neid peidab kari nagu haaremijuhtegi karja keskele .
Muskusveis elab karjas ja nende hingeaur moodustab soojust hoidva pilve .Nõrgemaid kaitstakse karja keskel Paksu pealiskarva all on pehme villakiht. (Colvin, Speare 1996, Lk 76 )
Lemmingud on rotist pisut väiksemad närilised , keda on 12 liiki. Järglasi saavad juba 2 – nädalaselt ning 10-12 poega. Iga 3-5 aasta tagant sigib lemminguid tavaliselt enam, siis on lumekakul ja karvasjalg -viul kurnad pesas suuremad, jäärebasel sünnib rohkem kutsikaid ja siis söövad neid koguni hahk ja põhjapõder.
Väga kõrge arvukuse korral tekib lemminguil stress, mis kutsub esile ränderahutuse ja enesekaitsereflekside pärsituse- seetõttu rändavad nad oma sünnipaigast välja ületades mägesid ja jõgesid. (Randla 1990, Lk 119)
Lumekakk oli vanasti tundrarahvaste tabu , teda peeti nõiduslikuks olevuseks. Lapi kaku e. habekaku näo kujutis võeti eeskujuks šamaani maskide meisterdamisel. Lumekakk , karvasjalg-
-viru ja jahipistrik on Kaug –Põhja sulerüüs kiskjad . Söövad lemminguid, linde, hiiri , jäneseid. Lumekakud võivad toiduta elada kuni 24 ööpäeva. Lumekakku ehk öökulli võib kohata põhjamaal kõikjal. Talikülalisena ilmub lumekakk aeg-ajalt ka parasvöötme lagendikele.
Barentsi meres söövad tirgud ja kaljukajakad pesitsusajal 700 000 tsentneri kala. Mida suurem on linnulaat, seda vähem ohustavad pesitsejaid röövkajakad ja ännid, kes hangivad saaki koloonia äärtelt. 1930 laastas tirgukolooniaid inimene, kasutades tirgumune ja –liha toiduks ja koerasöödaks, toorainena seebi keetmisel . Hahasulgedest valmistati vatitekke , sulejopesid.
1930-ndatel veeti Novaja Zemljalt välja 1,5 t hahasulgi aastas. 100 000 tundra püüd aastas, jätkus sulgivate hangelindude ja linnumunade kogumine veel 1960. Nüüd on Arktika loodus looduskaitse all. Paljud haned ja lagled otsivad häda korral toitu mereheidisest, mustlagle võib toituda ka samblast ja samblikest, hangelind süüa vaid seemneid. Kõik 141 arktilist linnuliiki munevad vaid ühe kurna aastas , kuid nende eluiga on pikem, aga pesitsusaeg on lühenenud märgatavalt võrreldes parasvöötme lindudega.
Enamikul Arktika lindudel on pojad vastkoorunult tumedad ( ännid, aulid, lumepüüd, tirgud, kurvitsad) – see aitab püüda päikesesoojust.
Koorunud lagle - ja hahapered ruttavad õige pea merele , kuhu septembris jääd veel ei teki.
Lindude elu Põhja-Jäämere kääneosas on seotud Golfi hoovuse ja Nordkapi hoovuse mõjudega. See hoovus toob Atlandi ookeani sooja vett Barentsi merre ja hoiab selle edela osa aasta ringi jäävaba. Säärased tingimused loovad eeldused Teravmägede , Franz Josephi maa ja Novaja Zemlja hiiglaslike linnulaatade olemasoluks. Seal, kus soe ja külm hoovus kokku puutuvad, on meri kõige toidurikkam. Praegusaegne Kõrg-Arktika linnustik hakkas kujunema u. 10 000 a. tagasi. Jääajajärgsed tingimused soodustasid tohutute linnulaatade teket.
Jääkajakad on ainsad üleni valge sulestikuga merelinnud –valge on kaitsevärvus.
Kõrg-Arktika külmakõrbeis on taimestik hõre ja liigivaene .Kivipragudes on soojuskaod väiksemad . Seal kasvab samblaid , samblikke, kõrrelisi, kivirikke, kirburohte, drüüast, polaarmagunat, ojade ääres rohtu , tulikaid jt. Selliseid paiku esineb merelähedases tundras. Hookeri saarel on ligi 69 liiki samblikke, 25 liiki samblaid.
Taimkatte ja taimetoiduliste vahekord on ranges tasakaalus. Samblikud soodustavad päikesekiirguse neeldumist, pinnase sulamist ja kõrgemate taimede kasvu- kääbuspõõsad.
Õistaimed õitsevad ja viljuvad kiiremini . Taimedel on äärmiselt lühike kasvuperiood, krismaa –pinnase mustrilisus ja mulla madal viljakus , madal temp. Loovad ökosüsteemi, mille liikmed peavad olema hästi kohastunud. Jäämeres on mikroskoopiline hõljum - plankton- vaaladele söögiks.
Maismaa selgrootuist elab Kõrg –Arktikas 40 liiki hooghännalisi, üle 100 liigi kahetiivalisi, 19 liiki kiletiivalisi, 3 liiki mardikaid , liblikaid.
Tundras on tohutud sääseparved. Putukad langevad talvetardumusse. Nende veres on antifriis.
Taimed ei saa kõrgeks kasvada tänu tugevate tuulte ning igikeltsale , mis takistab nende juuri sügavale kasvamast. Igikeltsa tõttu on tundra pinnas soine, täis järvekesi.
Tänapäeval elavad eskimod vaiadele ehitatud puitmajades, pargitud hülgenahas tehakse rõivaid ja tarbeesemeid. Saamid rändavad koos põhjapõtradega, koerarakendites ja elavad nahaga kaetud telkides. Eskimod kandsid külma kaitseks kahekihilist karusnahkset riietust , karvad seespool. Nad rändasid kelkudega, kala püüavad hülgenahaga üle tõmmatud süsta ehk kajakiga . Eskimod elavad Alaskas, Gröönimaal ja Põhja Kanadas. Põhja – Skandinaavias elavad põhjapõtru kasvatavad laplased .

MÕISTED

Igikelts on maakoore aasta läbi külmunud pindmine osa polaarvöötmealadel. Serviti sulab igikeltsast haaratus pinnase pindmine osa ja kujundab kirsmaa pinnamoe : maapinda läbivad külmalõhed nn. polügonaalpinnas –iseloomuliku mustriga maaala külmakõrbes ja tundras- hulknurksetest pindadest ja nende vahele jäävatest külmalõhedest. Talvel lõhedesse tekkinud jääkiilude sulamisel võivad suvel moodustuda meetrite sügavusel avalõhed.
Igikeltsa sulamisel tekivad lohud termokarst-jääst tuumikuga kerkealad – polaaralade künklikud sood- palasood. (Lepasaar, Lumiste 2006, Lk 20)
Iglu - Kanada ja gröönimaa eskimote talveelamu. Pika sissekäiguga kuppeljas lumetahukaist ehitis. (Lepasaar, Lumiste 2006, Lk 20)
Linnulaat – polaarmerede rannajärsakutel pesitsevate lindude hiigelkoloonia. (Lepasaar, Lumiste 2006, Lk 36)
Põhjapolaarjoon- asub 66,5 kraadi pl (põhjalaiust).
Lõunapolaarjoon – asub 66,5 kraadi lõunalaiust; eraldab külmavööd ja parasvööd . (Lepasaar, Lumiste 2006, Lk 54)
Polaarpäev- ajavahemik mil päike Maa polaaraladel ei looju - polaarjoonel 1 ööpäev (suvisel pööripäeval) ja poolustel ligikaudu pool aastat (põhjapoolusel 23.sept- 21.märts ja lõunapoolusel 21. märts kuni 23. sept. (Lepasaar, Lumiste 2006, Lk 54)
Polaaröö- ajavahemik , mil päike püsib Maa polaaraladel ööpäev läbi horisontaalist madalamal ; polaarjoonel 1 ööpäev ( talvisel pööripäeval ) ja poolustel pool aastat: põhjapoolusel 23. Sept. – 21- märts ja lõunapoolusel 21. märts kuni 23. sept. (Lepasaar, Lumiste 2006, Lk 54)
Tundra- polaaralade , peamiselt lähisarktilise kliimavöötme maastikutüüp, mida iseloomustab pikk ja külm , õhukese lumikattega talv, polaarpäev ja -öö , sademete vähesus, suur õhuniiskus , lühike vegetatsiooniperiood , lõunapiiriks 10 kraadi C isotermi ; õhukesel ja toitainetevaesel mullal kasvavad taimed, kääbuspõõsad e. puhmad, rohtsed püsikud. Paremad kasvukohad on orgudes , seetõttu kasvavad taimed laiguti ; loomadest põhjapõder, lemmingud, polaarrebane , tundra- ja rabapüü jpt. Paikneb Põhja- Jäämere rannikualadel, Alaska poolsaarel, Gröönimaa lõunaosas. (Lepasaar, Lumiste 2006, Lk 67)

Aastaajad polaaraladel

Aasta vältel teeb Maa tiiru ümber Päikese. Kui põhjapoolkera on pöördunud Päikese poole on seal suvi ja lõunapoolkeral talv.
Maa telje kallakusest tingituna on polaaraladel suvel koguaeg valge ning talvel pime. (Colvin, Speare 1996, Lk 72)
ANTARKTIKA
Maa kõige külmem ja eraldatum kontinent - Antarktis , u. 13 340 000 km² pindalaga on suuruselt viies kontinent. (Varley, Miles 1995, Lk 108) See on 99 % ulatuses kaetud jääkilbiga, mille keskmine paksus on 2500m.
Kõige paksem on jääkilp Adelie maa rannikul – 4776m. (Raitviir, 2001 , 78 )Arktika jääb Ameerika lõunatipust 1000 km kaugusele. Antarktikat ümbritsevad maakera kõige tormisemad mered.
Antarktika liustikud sisaldavad tuhandete aastate vanust jääd. Tuuleiilid võivad puhuda 300 km /h . Temperatuur võib talvel langeda kuni -80kraadini C. (Kala 1998, Lk 43) Tänapäeval on kogu Lõuna Jäämeri vaalade kaitseala . Antarktikas on õhk väga puhas.
Tohutu jäämass pressib aluspinna sügavale alla, kui see sulaks tõuseks ookeanide veetase 55m.
Arktika piirjoon ei ole jääga kaetud rannik ega lõunapolaarjoon vaid meres asuv nähtamatu piirjoone e. Antarktiline konvergents, kus Antarktikast põhja poole voolavad külmad veed kohtuvad lõunasse liikuvate palju soojemate vetega. Konvergents nihkub aastast aastasse ja märgib piiri , kus parasvöötme maailm lõpeb ja polaarmaailm algab .
Madala temp. tõttu on aurumine väike ja sademeid vähe. Tuul põhjustab lumetorme. Antarktika loomad elavad meres või mere lähedal. Merelinnud : pääsutormilind, albatross , kajakad, tiirud; pingviinid ; küürvaalad; delfiinid, pringlid hülged , vähid kalmaarid jt.
Antarktikas puudub alaline elanikkond, vaid teadlased teevad atmosfääriga seotud katseid 70 uurimisjaamas. ( Weber , 2005, 73)
Antarktis on hiiglaslik jääga kaetud maismaa. Ümber pooluste päripäeva puhuvad tormituuled suunavad vee läänest itta. Hoovused tõstavad vett ja toitaineid merepõhjast üles. Tänu sellele on Lõuna- Jäämeri üks kõige rikkalikumaid mereelupaiku maailmas. Kevadel arenevad hõljumkrevetitaolised koorikloomad ja 1 nende sülem võib kaaluda rohkem kui 10 milj. tonni. ( Burnie, 2005, 176) Mereloomad söövad planktonit. Nad filtreerivad välja vetikad ja muudavad need valgurikkaks toiduks. Kalad ,kalmaarid , pingviinid püüavad hiilgevähke, samuti krabihüljes, kes ammutab neid suutäite kaupa, kurnates saagi sakiliste hammaste abil. Ühel toidukorral 8 kg hiilgevähke. Aastas söövad krabihülged 60 miljonit tonni hiilgevähke.
Antarktika rannik on ohtlik: vaid 5 % sellest on kividega palistatud; ülejäänut katavad massiivsed jäälaamad, mis mere poole nihkuvad. Neid jäälaamasid toidavad liustikud, mis sisaldavad endas tuhandete aastate vanust jääd. Jää murdub ja merre jäävad ujuma 200m kõrgused jäämäed, mis on lamedapinnalised jääplaadid 90% jääb vee alla. Maad ümbritseb ajujää vöö , mis kasvab põhja poole 4km päevas. See on paar meetrit paks ja talve lõpuks 3 korda suurem kui Austraalia .
Tõusu ja mõõnaga ajujää tõuseb ja vajub ajades merepõhja mudasse sügavaid vagusi . Meriteod jt. limused liiguvad sügisel sügavamasse vette, et laiakslitsumisest pääseda ja roomavad kevadel madalikele tagasi. Antarktika meriteod elavad üle 100a.
Antarktikas elab rohkem kui 40 liiki linde, kuid vähesed neist pesitsevad Antarktisel endal. Enamik neist pesitsevad Lõuna-Jäämere saartel. Näit. Bouvet ´saar on Ida- Antarktise rannikust 1600 km eemal.
Siin on pesitsuspaigad albatrossidele – maailma suurimatele merelindudele, kes võivad päevade kaupa ringi rännata, avamerel toituda meduusidest. Albatross laskub maapinnale pesitsemiseks ( kasvatab korraga üles 1-e linnupoja ). Toiduotsinguil võib lennata pesast 3000km kaugusele.
Kõrgeim taim on vöökõrguste tuttidena kasvav kõrreline. Need kastevarretutid on varjupaigaks ämblikele ja putukatele. Kastevars kasvab ka Antarktika poolsaarel. Antarktisest Lõuna-Ameerika poole suunduval poolsaarel on tingimused pehmemad ja seal elab enamus Antarktika maismaaloomi ja enamik Antarktika uurimisjaamu.
Keiserpingviinid, hallpingviinid, kuningpingviinid, kuldkiirdpingviinid, mõõkpingviinid jt. pingviinid elavad Antarktikas.
Keiserpingviin sukeldub 250m. sügavusele ja võib seal olla 20 min. Ta ujub 30 km/h. Keiserpingviinid munevad otse merejääle sügisel, just enne seda kui emaslind merele läheb. Mune hauvad isalinnud 2 kuud ja pärast koorumist tulevad emaslinnud merelt ja lasevad näljased isalinnud sööma. Poegade üleskasvatamine võtab aega 4 kuud. (Colvin, Speare 1996, Lk 74) Keiserpingviinid on suurimad pingviinid – 1, 2m pikad. (Feltwell, 1996, Lk 10) Neil on voolujooneline veeeluks kohastunud keha, lühikesed tiivad talitlevad aerudena, ujulestadega jalad aitavad sukelduda. Kuival maal paterdavad või libistavad end kõhuli mööda lund. Merest viskuvad nad jääle suurelt kiiruselt ja maanduvad jalgadele .
Pingviini sulgede otsad keerduvad sissepoole, et vältida soojusekadu. Udusuled hoiavad soojust keha lähedal- tuul ja vesi ei pääse neist läbi. Nad on nii hästi polsterdatud, et võivad üle kuumeneda. Kogu keha katavad tuhanded väikesed suled. Suur keha aitab neil sooja hoida.
Lõuna- lonthülged on suurimad hülged (6m pikad ). (Colvin , Speare 1996, Lk 74) Isane kogub omale kevadel haaremi ja ajab teised isased möirates minema. Isane kaalub 4000kg.
Merileopard neelab väikese pingviini tervelt alla, suurema raputab tükkideks. Ta tagahammastel on 3 teravat tippu, mis toimivad nii pistodadena kui hiilgevähkide väljasõelujana.
Kiusvaalad – maailma suurimad vaalad, kelle suus on kiusplaadid, mis jooksevad pikineelu alla. Vaal ujub hiilgevähi sülemist lahtise suuga läbi ning filtreerib vähid välja.
Küürvaal liigub 200 km päevas. Lõuna- Jäämeri on vaalade kaitseala.
Patagoonia änn on kõvera nokaga agressiivne lind, kes varastab pingviinimune ja sööb ära vastkoorunud pingviinipoegi. Toitub loomade jäänustest, kasutades oma kõverat nokka hüljeste ja vaalade kehade lõhkirebimiseks. Elavad pingviinikolooniate läheduses. Talve veedavad lõunapooluse meredel, et kevadel Antarktikasse naasta.
Antarktika termatoom on kala, kes elab merevee külmumuspunkti lähedasel temperatuuril( 1, 9 kraadi C). Ta veri sisaldab antifriisi ja seetõttu ei külmu. Termatoom elab merepõhja läheduses ja toitub väiksematest kaladest ja loomsetest jäänustest, ka hülge väljaheidetest. Kui veetemperatuur tõuseb 10 kraadi siis ta sureb .
Polaaralal elavad loomad sõltuvad merest ja polaarmered on rikkad planktonist. Antarktikas on elutingimused karmimad kui Arktikas.
Randtiir kasvatab pojad üles Arktikas ja lendab siis maailma teise otsa Antarktikasse uuesti suve nautima.
Kormoran on lind , kes ajab vee all ujudes kalu taga. Tormilind läheb vaid pesitsusajaks maale ja pritsib vaenlast maost pärit õlise vedelikuga.
Pimedus , pakane, lumetormid kestavad 9 kuud aastas. Külmakõrbe avarustel hakkab jää sulama, kuid igikelts ei sula kunagi täiesti, vaid ainult maapinnale, taimed kasvavad vaid 1 kuu jooksul.
Osoonikiht peab kinni suurema osa Päikese kahjulikust ultraviolettkiirgusest, Antarktika kohal on suur osooniauk, mille kaudu tuleb Maale ultraviolett kiirgus, mis hävitab ookeani ülemistes kihtides olevat planktonit.
Antarktika mägedes leidub : kulda, rauda, kivisütt, meredes maagaase, rikkalik mereelustik, mageveevarud jääkilbis.

KOKKUVÕTE

Arktika on piirkond , mis hõlmab Põhja- Jäämere ning Põhja-Ameerika, Euroopa ja Aasia põhjapoolsema osa. Arktika on koduks mitmele rahvale, nende hulgas eskimod, saamid, jakuudid ning loomadest jääkarud, põhjapõdrad ja morsad.
Sellises jää- ja lumemeres ellujäämine nõuab tõelist vintskust. Veelgi karmimate elutingimustega on Antarktis, suuruselt viies maailmajagu, mis kaetud lume ja jääga. Seal ei asu ühtegi riiki , kuid seal töötavad teadlased rohkem kui 70 uurmisjaamas.
Kolmveerand meie palaneedi mageda vee varudest peitub mandrijääs. Maailma suurim liustik on 400 km pikkune ja asub Antarktikas (Parker 1997, Lk 46) Polaaraladel elavad loomad sõltuvad merest ja seal olevast planktonist. Seal tunnevad end hästi vaalad, hülged, paljud linnud ja kalad.

KASUTATUD KIRJANDUS

• 1.Burnie, D. 2005. Looduse entsüklopeedia . Tallinn. Kirjastus Varrak .
  
• 2.Colvin, L., Speare, E. 1996. Laste looduse entsüklopeedia. Kirjastus Koolibri.
  
• 3.Feltvell, J. 1996. Loomad ja nende elupaigad. Tallinn. Kirjastus Varrak.
  
• 4.Kala, S. 1998. Laste atlas . Kirjastus Avita .
  
• 5.Lepasaar, K. Lumiste, K. 2006. Väike loodusgeograafia sõnastik . Kirjastus Avita.
  
• 6.Lodjak, T. 2008. Pereatlas, Tallinn. Kirjastus Varrak.
  
• 7.Parker, S. 1997. Maakera seest ja väljast. Tallinn. Kirjastus Varrak.
  
• 8.Randla, T. 1990. Elus Arktika. Tallinn. Kirjastus Valgus.
  
• 9.Reitviir,A. 2001. AXIS -Looduse entsüklopeedia. OÜ Odamees .
  
• 10.Varley, C., Miles, L. 1995. Kirjastus Koolibri.
  

• 11.Weber, B. 2005. Õpilase atlas. Tallinn. Kirjastus Varrak.