Bioomide kirjeldus (0)

BIOOMID
Polaarpiirkonnad.
Piirid Arktikas : Arktikas 50. ja 70. laiuskraadi vahel – aasta soojema kuu +10 isoterm.
Antarktikas – 50. ja 60. laiuskraadi vahel, pinnavee temp. +2 kuni -2
Mõisted:
Igikelts – pidevalt külmunud olekus olev maapinnakiht.
Polügonaalsood- tasandikuline sootüüp tundravööndis, kus korduva külmumise ja sulamise tagajärjel moodustuvad hulknurksed kõrgemad alad, mis on ümbritsetud lõhedest.
Palsa – tundravööndi soodes esinev turvasmullaga kaetud ning jääläätse sisaldav 2-4 m kõrgune küngas.
aapasood- metsatundras ja boreaalses metsavööndis esinev sookompleksi tüüp, kus keskosas domineerib märg madalsoo ning peenrad ja älved kulgevad enamasti pikkade ribadena
pingod - polaarpiirkonnas esinev külmakerkeliselt moodustunud suur mitmekümne meetri kõrgune küngas, kus jäätuuma katab mineraalpinnas.
termokarst - Termokarst ehk pseudokarst ehk glatsiokarst ehk ebakarst on igikeltsa laigutine sulamine, mille tagajärjeks on negatiivsete pinnavormide (alasside) kujunemine.
Termokarsti olemus seisneb selles, et pinnase all olev jää sulab aegamööda ning selle kohal olev pinnas vajub tekkinud tühimikku, moodustades negatiivse pinnavormi.
Solifluktsioon - külmakergete ja sulavee mõjul pinnasematerjali murenemine ja allalibisemine nõlvadel.
Alavööndite iseloomustus Arktikas
Jäävöönd
Jäävöönd on pooluseid ümbritsev ala, kus maapind on kogu aasta jooksul kaetud lume ja jääga.
Nunatakid – jääkilbist väljaulatuvad kaljud
Kliima:

• Arktiline.
  
• Väga külm.
  
• Thule : -11,4º C.
  
• Päikesekiirte langemisnurk väike.
  
• Tagasipeegeldumine.
  
• Polaaröö, -päev.
  
• Kõrgrõhkkond.
  
• Sademeid vähe.
  

Taimestik :

• Suvel lumest vabanenud aladel: KÜLMAKÕRBED.
  
• Mikroskoopilised vetikad , seened.
  

Loomastik – on liigivaene, elu on seotud merega ning toitumise aluseks on plankton.
Jääkaru, muskusveis , morsk , hülged, valgevaal , polaarrebane .
Puudub püsiv inimtegevus.
Antartika:
Taimestik:

• Servaaladel kasvavad: samblikud , samblad , vetikad.
  

• OAAS – lumest paljaks sulanud koht, kiviklibune ala.
  

Loomastik :
Elu peamiselt vees.

• Vaalad , loivalised, veelinnud .
  
• Toituvad planktonist.
  
• Krill (vähiline).
  

Külmakõrbevöönd
lumevaba 1-2 kuud (2000 m
• Sademeid keskmiselt 200-500 mm/a
• Jaguneb kontinentaalseks osaks (kontinent ja Antarktika poolsaare idaosa ) ning mereliseks (poolsaare lääneosa ja saared)
• Taimed: vetikad, samblad, samblikud, 2 pärismaist soontaimeliiki
• Maismaa loomastik: selgrootud – algloomad, keriloomad , lülijalgsed, putukad, nematoodid
Antarktika mereelustik ja pesitsejad
• Toiduahela aluseks fütoplankton
• Toiduahela väga oluline osa – krill
• Ca 200 kalaliiki (enamus endeemsed)
• Hülged – krabihüljes, Weddelli hüljes, merileopard, lõuna-lonthüljes
• Antarktikas pesitseb 12 linnuliiki. Pingviinid : keiserpingviinid, Adelie pingviinid
• Vaalad: enamus vaid suveperioodidel toitumas

Metsavööndid.

Boreaalsed metsad .
Taigavöönd on maismaavöönditest pindala poolest suurim.  Parasvöötme põhjapoolseima vööndina iseloomustab seda jahe ja niiske kliima.  Sademete hulk (300-600 mm/a) on suhteliselt suur, auramine mõõdukas, nii et metsapuudele jätkub siin vett kogu aasta ja põuda ei esine.  Sademetevaestes kontinentaalsetes piirkondades hoolitseb igikelts vajaliku niiskuse eest suvel.  Juulikuu keskmine temperatuur ulatub 13-14º-st põhjapiiril kuni 18-Ig-ni lõunapiiril.  Külmavaba periood kestab põhjapiiril 75-90 päeva, lõunapiiril 100-120 päeva. 
Talvetemperatuurid on kohati madalamadki kui tundras, sest tingimused on mandrilisemad; nii paikneb põhjapoolkera külmim piirkond Verhojanski ümbruses taigavööndis.  Madalad talvetemperatuurid ja õhuke lumikate kontinentaalseis piirkonnis tingivad igikeltsa püsimise.
Tsonaalseks koosluseks selles vööndis on okasmets, mille edifikaatoriteks on mikrotermsed okaspuud .  Puurinde võrade all olevad taimed moodustavad enamasti hõreda põõsarinde ia hästi väljakujunenud puhma -rohurinde ning samblarinde. ökoloogiliselt on suures ülekaalus mesofüüdid, ainult alumistes rinnetes leidub õrnalehelisi hügrofüüte.  Elutsükli kestuse poolest valdavad püsikud mitme lehtede generatsiooniga; mõned neist on talvehaljad (jäävad lume alla roheliste lehtedega , mis jätkavad elutegevust kevadel).  Alumisi rindeid iseloomustab vegetatiivne uuenemine.
Fütotsönoloogiliselt võib stabiilsed taigakooslused jaotada kahte tähtsamasse rühma:
1.    varjukad kuuse- ja nulumetsad, mis moodustavad taiga kitsas tähenduses, tumetaiga ;
2. valgusrohked männi- ja lehisemetsad, mis asendavad eelmisi vaesemail muldadel ja kontinentaalsemates tingimustes; see on heletaiga (venekeelne nimetus tuleneb okaste värvusest, eriti lehisel).
Tumetaiga on tsonaalselt laiema levikuga ja moodustab okasmetsavööndi ka paljudes mäestikes.  Seda iseloomustab üherindeline puistu väga varjusallivast ja tiheda okastikuga okaspuust (ühest, harva kahest kuuse- või nululiigist; Siberis lisandub neile siberi seedermänd, Põhja-Ameerika okasmetsades tsuuga ja ebatsuuga).  Tihe võrastik loob omapärase mikrokliima, mis kaitseb allpool kasvavaid taimi tugeva kiirguse, tuule, auramise ja temperatuurikõikumise eest, kuid ühtlasi pidurdab kasvu, õitsemist ning seemnelist uuenemist (ka edifikaatoritel endil).  Võraalune valgusvaegus on arendanud mükotroofsust ja mõjutanud üleminekut saprotütismile, nagu see on hästi jälgitav käpalistel ja uibulehelistel.  Kui kooslus uuenemisraskuste tõttu hävib, siis valitsev puuliik vahetub: kiirema levimis- ja kasvukiirusega kased ja haavad saavad ajuti ülekaalu, loovad ajutisi lehtpuukooslusi ning alles nende all kujunevad eeldused okaspuude uuenemiseks ning okaspuumetsa taastumiseks.
Heletaiga on Euraasia lääneosas seotud liivaste ja soiste kasvukohtadega.  Eriti suure ulatuse saavutavad need metsad Lääne-Siberi madalikul.  Kontinentaalsemais piirkonnis igihaljad okaspuud ei suuda talvituda ja seepärast saavutavad heitlehised lehised laialdastel Ida-Siberi igikeltsaaladel absoluutse ülekaalu.  Ka metsapõlemised soodustavad heletaiga ülekaalu (tumetaiga puud on ohukesekorbalised).
Heletaiga alustaimestikus on ülekaalus kääbuspõõsad, uibulehed ja mõned lõikheinalised; õrnalehelised hügrofüüdid, nagu jänesekapsas ja nõiakold, taanduvad.
Taigametsadele on iseloomulik enamiku taimede mükotrofism.  Seensümbiondid võimaldavad puudel happelisest mullast paremini toitaineid omastada.  Oluliseks koosseisu määravaks teguriks on osutunud juurekonkurents, mis liitunud metsades pärsib uuendust ja selekteerib alustaimestikust välja ainuit vähenõudlikke liike. Alles raiestikel ja põlendikel, kus vabaneb rohkem nitraate jt. toitaineid ning valgust on piiramatult, saavad rohttaimed areneda pidurdamatult.
• Ca 70. ja 50. Põhjalaiuskraadide vahel
• Katab maismaast 11%; 2/3 Siberis
• Vegetatsiooniperiood : 3-6 kuud
• Sademed: 250-500 (800) mm/a
• Mullad : happelised , väheviljakad, paksu okkakõduga; leetumine ; kontinentaalses osas igikelts, mis sulab vaid pinnalt, merelises osas igikeltsa pillatult; metsakõdu lagunemiseks